3
© Tekst. Jaan Tangsoo, 2009 Kujundanud Ülle Marks Toimetanud Marika Mikli ISBN 978–9985–3–1918–5 Kirjastus Varrak Tallinn, 2009 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif 4
5
6
SAATEKS
T
ahan eeldatavale lugejale sissejuhatuseks öelda, et antud kirjatüki näol pole tegemist mitte õpetussõnade kogumiku, vaid pigem isiklike fragmentaarsete mälestustega, mis kogunenud nende ridade autori mällu enam kui neljakümneaastase kalastajakarjääri vältel. Jantsa kalaraamat pole mitte aabits, vaid lugemik, mitte käsiraamat, vaid arvamuste ja muljete üpris kaootiline kogumik. Seega ei pretendeeri see raamat mingile absoluutsele tõele ning selleks on mitu põhjust. Kõigepealt juba see, et kalapüügiga seonduvate üksikasjade hulk on sedavõrd määratu, et ükski inimene pole võimeline neid ühte väikesesse raamatusse koondama. Niisamuti on igal kalamehel ja -naisel oma arvamused, kogemused ja meetodid. Neid kõiki ühe mütsi alla viia ei ole võimalik ja see pole ka vajalik. Nimelt on kalapüük selline harrastus, mille ainsaks raudreegliks on see, et siin polegi mingeid reegleid. Nii ei näe Jantsa enesel olevat mitte vähimatki õigust öelda, et ühes või teises situatsioonis peab tegema või toimima just niimoodi, aga mitte kuidagi teisiti. Mõnel, kes selle igavavõitu sissejuhatusega juba siiamaani on jõudnud, tekib nüüd ehk küsimus, miks on raamatul sihuke pealkiri? Ning veel: miks raamatu autor end sedasi nimetab? 7
Põhjus on tegelikult väga lihtne. Nimelt on Internetis päris mitmeid eestikeelseid kalastajatele mõeldud lehekülgi, mille foorumites ja jututubades kalastajad kogemusi vahetavad või siis niisama arutlevad. Jantsa on minu kasutajanimeks neist suurimas, mis ilmub arvutiekraanile siis, kui toksida otsinguisse sõna kalale.ee. Kokku on meid seal enam kui veerandsada tuhat liiget, pluss veel teadmata hulk niisuguseid kõrvaltkiibitsejaid, kes pole endid kasutajaliikmeks registreerinud. Seega võib meie seltskonda nimetada praeguse Eestimaa üheks kõige võimsamaks massiliikumiseks, sest kui palju on meil selliseid parteisid või erakondi, kes võiksid uhkustada nii suure liikmete arvuga? Siit ka põhjus, miks ma seda raamatut üldse kirjutama olen hakanud. Meie rahvarohkes foorumis kostab alalõpmata küsimus: miks on eestikeelset kalastamisteemalist kirjandust meie raamatulettidel nii vähe? Võiks ju olla palju rohkem. Seda enam, et õigupoolest muutub iga ilmunud kalastamisest pajatav raamat juba õige pea defitsiidiks. Lausa rariteediks, mille eest need, keda on tabanud hirmus ja parandamatu kalastamisepideemia, on nõus maksma ja maksavadki lausa üüratuid summasid. Tekkis tahtmine seda lünka täita. Tekkis soov aidata omalt poolt kaasa sellele, et meie kalameestel ja -naistel, alates pisikestest kuni kulupeadeni välja, oleks puhkehetkil võimalik lugeda-sirvida midagi niisugust, mis seondub nende hobiga. Niisamuti võib nii mõnelgi nüüd tekkida küsimus, et kust ma võtsin selle väheke ehk lapsikuna näiva nime – Jantsa? Umbes nelikümmend ja veel enamgi aastat tagasi, kui olin veel päris pisike, oli meie ülekoridori naabriks keskealine meesterahvas, keda ma hüüdsin onu Ruudiks. Väiksena käisin alalõpmata tema pool. Ta oli kodune inimene ning leidis minu jaoks alati aega, tal oli tahtmist ja oskust mind ära kuulata, igasugu keerulisena näivaid asju lihtsaks seletada ja vajaduse korral ka nõu anda. Ma sain temaga nii hästi läbi, et hüüdsin teda mõttes isegi vanaisaks 8
ja õigupoolest pole selles midagi imelikku, sest ma pole oma kumbagi pärisvanaisa näinud. Mõlemad olid ammu enne minu sündimist surnud. Seepärast kiindusingi tollesse vanamehesse – või mis vanamehesse, tegu oli keskealise inimesega, kes mulle, lapsele, lihtsalt tundus vanamehena. Vaat seesama hea inimene hakkaski mind esmakordselt Jantsaks hüüdma. Hiljem läksid meie teed lahku. Me kolisime sealt majast ära. Aga umbes kolmkümmend viis aastat hiljem, kui liitusin kalastajate Internetileheküljega ning hakkasin otsima sobivat kasutajanime, tuli mulle meelde lapsepõlve hea haldjas ja iseäranis hüüdnimi, mille ta oli mulle andnud. Ma võtsin selle oma kasutajanimeks ning nüüd, kui olen selle nime all juba aastaid üpris tihedalt lävinud väga-väga paljude kalameeste ja -naistega paljudest maailma nurkadest – õigupoolest üle kogu meie planeedi, sest meie leheküljel on aktiivseid kasutajaid Islandist kuni Austraaliani – on mul peaaegu alati tunne, nagu oleksin sattunud omamoodi ajamasinasse. Tunne, nagu poleks seda vahepealset aastatejada olnudki. Kui keegi nimetab mind Jantsaks, on see nagu hääl lapsepõlvest. Tänases kirjastamispraktikas – iseäranis anglosaksi maadelt pärinevates tõlketeostes – on saanud kombeks avaldada personaalset tänu kõikidele, kes raamatu ilmumisele kaasa on aidanud. Minul seda võimalust pole, sest nagu juba eespool mainitud, neid inimesi, kes raamatu valmimisele üht- või teistpidi, mõnikord iseendagi teadmata panuse on andnud, tuleb kokku enam kui veerandsada tuhat. Niisiis tuleb mul avaldada tänu pisut abstraktsemal moel. Ja ma teen seda nii, et et võtan kõikide kalale.ee liitunud meesterahvaste ja naiste ees mõttes oma soni maha ning soovin neile kõikidele: kivi kotti.
9
10
VASTUSETA JÄÄV KÜSIMUS
M
älestused varasest lapsepõlvest on nagu killud või fotod. Üks pilt siit ja teine sealt, aga tervikut pole. Pole ka pildirida, mälestuste seadmine mingisse ajalisse järgnevusse näib võimatuna. On ainult need kaootilised päikesepaistelised killud, aga kust nad pärinevad – eks mine ja võta kinni. Üheks mu elu esimeseks mälestuskilluks on kastemärjal rohul vonklevad elusad angerjad. Suured ja toredad, limased ja libedad mustseljad, kollaste kõhtudega elukad, keda ma arglikult puutuda püüdsin. Juba olin nimetissõrmega tonksamas, kui kala jällegi madujalt siuglema hakkas ning ma ehmunult käe ära tõmbasin. Mu isa oli ühe tuttava poole läinud – ta käis seal tihtipeale – ja ka minu kaasa võtnud. Vaat tolle isa tuttava õuel ma neid elukaid nägingi. Õue peremees oli just kalalt saabunud, istus majatrepil, tõmbas suitsu ja imetles oma jalge ees väänlevaid angerjaid. Muud ma nendest aegadest õieti ei mäleta, tõepoolest vaid üksikuid pildikesi siit-sealt, aga need üksikud pildid on detailsed. Nad on üksikasjadeni meeles. Näiteks too mälusse sööbinud pilt angerjast on sedavõrd ehe ja nii kindlalt mu mälus, et silmi kinni pannes näen ma täiesti selgelt isegi tikku angerjate kõrval rohus, kusjuures vägagi kummalist tikku, sest nagu ma hiljem kuulsin, olevat tol isa tuttaval olnud kombeks trepil istudes ja suitsu tõmmates vahel hambaid torkida ning sealjuures tikuots luuana haraliseks närida. Mispärast peab inimmälu sääraseid detaile mäletamisväärseks? Kes oskaks vastata? Hulk aastaid ei tulnud ma selle pealegi, et hakata mõtlema, kui 11
vana ma võisin olla, kui neid angerjaid nägin? Kolmene või viiene? See teadmine ei näinud põrmugi tähtis olevat. Milleks mulle seda vaja? Aga mõned aastad tagasi, kõndides abikaasaga Helme kalmistul, silmasin ühtäkki sammalduma hakanud hauaplaati, millel oli tolle kunagise angerjaküti nimi. Olen sellest hauaplaadist möödunud lugematuid kordi, ilma et oleksin sealt miskit iseäralikku välja lugenud, kuid tol korral sain nagu puuga pähe. Nimelt oli mu pilk libisenud mehe surmadaatumile – 1965. Mina ise olen sündinud 1963. aastal. Niisiis pärineb minu angerjamälestus esimesest või teisest eluaastast. Ma ei ole küll päris veendunud, aga arvan, et see on minu elu esimene lapsepõlvemälestus. Vähemalt selline mälestus, mis mu mälus avaneb. Siinkohal võib lugejal tekkida küsimus, mida ma nimetan mälu avanemiseks? Nimelt tundub mulle, et absoluutselt kõik, mida me oma elus oleme näinud või läbi elanud, ladestub ajurakkudesse, kusjuures osa nendest mälestustest on just nagu uinunud olekus ning võivad kerkida meeltesse ja vaimusilma tänu mõnele väljastpoolt tulevale tõukele. Nii näiteks sirvisin ma mõned päevad tagasi oma maakodus üht ennemuistset väljaannet mesindusest. Muuhulgas oli seal juttu ka ühest mesinike igatalvisest toimingust. Nimelt vana ja kasutuskõlbmatuks muutunud kärjevaha ülessulatamisest. Ning ühtäkki tuli mu silme ette ammu unustatud pilt varasest lapsepõlvest, kus mu isa tegi sedasama tööd ja ma tema kõrval asjatades näpu sulavahasse pistsin ning seda sealt välja tõmmates tundsin, kuidas vaha hangudes mu näpuotsa ümber kõvaks hakkas tõmbuma. Jumala eest! Tundsin seda ka nüüd selgesti oma näpuotsal, kuigi ma polnud vähemalt nelikümmend aastat vaha sulatamisega kokku puutunud ega isegi sellele mõelnud. Olin selle täiesti unustanud, aga saades toda mesindusalast käsiraamatut lugedes tõuke, toimus meeltes mälupildi avanemine. 12
Ma olen ajuti mõelnud, kuivõrd on esmane mälupilt angerjatest aidanud kaasa sellele, et minust on saanud kalamees? On’s see mind kuidagi alateadlikult mõjutanud, olnud millegi hilisema vundamendiks või mitte? Või kui, siis mil määral ja mis kombel? Paraku ei ole niisugust asja võimalik teada saada. Kõik arvamused jäävad vaid oletuste tasemele. Mu emapoolne onu Meinhard suri 1968. aastal. Sõja ajal politseipataljonlasena Valgevenemaal bandiite jahtides sai ta kuuli kõhtu, sellest arenes hiljem maovähk, millesse ta ka suri. Enne surma või õieti enne lõplikku voodissejäämist viibis ta tihtipeale meil. Kodus olid tal mingid perekondlikud probleemid ja nii oli ta siis vahel nädalate kaupa Tõrvas. Seda kõike – kuidas ta oli, kuidas luges, kus magas või kus söömise ajal laua taga istus, olen ma hiljem oma ema käest küll kuulnud, kuid ise ei mäleta ma tema külaskäikudest absoluutselt mitte midagi. Kõik onuga seonduv on otsekui ajust välja lõigatud. Ma ei mäleta isegi tema nägu. Kui ta mulle praegu näiteks tänaval vastu peaks tulema, jääks ta minu jaoks täiesti tundmatuks. Küll aga on minu mälus temast paar pildikest, kusjuures ülaltvaates: ma vaatan oma tollase kodu teise korruse aknal kõõludes, kuis mu onu, spinning peos, end kalale seab või sealt tuleb. Mitte mingisuguseid muid mälupilte, vähemalt selliseid, mida ma avada suudaksin, mul temast ei ole. Mitte ainsatki. Aeg, saatus, loodus, kõiksus, universum, tao, Taara – ükskõik kuidas seda meist kõrgemal seisvat ka nimetada, on pidanud vajalikuks näidata mulle minu mälus olevatest mälupiltidest just neid, kus mu onu esineb kalamehena. Taas küsimus – miks?
13
TULE TAEVAS APPI!
K
ui olin kuueaastane, kolisime senisest korterist kahe linnajao vahel paiknevasse vanasse puumajja. Seal saime omale terve hulga uusi naabreid. Üks neist oli pikk ja kiitsakas iseteadva olekuga vanamees, kellest linnas üldiselt lugu ei peetud. Põhjusi selleks oli küllaga – 1930. aastatel oli ta alaealise tütarlapse vägistamise eest süüdimõistetuna puuri pistetud, 1940. aastal pääses aga sealt suure hurraaga välja, olles juba punaseks moondunud nagu paljud teisedki tollased krimkad ja paadialused. Edasi järgnes osavõtt küüditamistest. Sõja ajal laskurkorpus. Pärast sõda taas korduv osavõtt küüditamistest, mille eest teda tollased võimud hiljem premeerisid vabariikliku tähtsusega personaalpensionäri tiitliga ja nii edasi. Nii et põlislinlased teda igatahes ei armastanud – kui, siis ainult tollased politrukid, keda partorgideks ja pioneerijuhtideks hüüti. Aga inimeste arvates oli tal Kaini märk küljes. Mõni pööras teda kohates pilgu kõrvale. Mõni sisises endamisi. Aga oli ka säherdusi, kes väikesest napsist julgustatuna tema üle avalikult irvitasid. Näiteks linnasaunas, kus temalt alalõpmata küsiti: „Misjaoks sa, Juhan, siin lihtrahva saunas käid? Kas partei sulle siis sinu punase punase perse küürimiseks sauna ehitand polegi?” Niisiis oli tegemist suhteliselt ebameeldiva tüübiga. Oma elus teistele palju kurja teinud inimesega. Paadunud stalinistiga. Kuid ometi kinkis just toosama vanamees Jantsale oma ammendamatutena näivatest varudest esimese õngeridva ning peotäie kõiksugu kalastamisega seotud pudinaid: tamiile, konkse ja omatehtud õn14
gekorke. Veel enamgi – ta võttis Jantsa endaga ka jõe äärde kalale kaasa ja just tema käe all sain ma oma esimesed õppetunnid õngitsemisest. Nimelt oli tema näol tegemist ühe kõige fanaatilisema kalamehega, keda ma oma elus üldse kohanud olen. Nüüdseks on too mees juba aastakümneid surnud, kuid talle mõeldes tekib minus alati kaksipidine küsimus: kes kurat ta lõppude lõpuks oli? Mäherdune oli tema tõeline loomus? Kas ta oli läbinisti tõbras, nagu arvasid ja arvavad seniajani paljud, või oli tõpralikkus lihtsalt üks tema halbadest külgedest paljude heade kõrval? Mõtisklemine selle inimese üle on teataval määral kujundanud mu tõekspidamisi ja mõttemaailma. Võib-olla just mälestus temast ongi andnud alust mu veendumusele, et kõiges on kõike. Et inimestes on nii head kui ka halba, kusjuures keegi meist pole ei läbinisti halb ega ka läbinisti hea. Selle vanamehe meeldetuletamine on mind elus isegi aidanud. Näiteks sellisel juhul, kui mul tekib tahtmine kellegi teise olemuse ja tegude kohta hinnangut anda. Ligimesele nii-öelda tempel otsa ette lüüa, kusjuures reeglina tõpratempel. Pastoi, Jantsa, ütlen ma siis endale! Pea meeles et kõiges on kõike. Kas sa siis ei mäleta enam, kuidas üks kuradi vägistaja ja kommunistivärdjas sulle õpetas, kuidas ussi konksu otsa seada või kuidas teha tamiilile niisugust sõlme, et konks kindlalt otsas püsiks? Kõnelemata juba sellest, et tolle vanamehe näpunäidete järgi, järgides tema nõuandeid haakimisel ja kala kaldaletirimisel, said sa kätte oma elu esimesed kalad? Ma ei tea, kuidas on teiste inimestega, aga minu mälus on too vanamehenuustik igatahes heasoovlik tüüp. Kummaline pilt, kas pole. Parempoolsete vaadetega Jantsa, sedavõrd parempoolsetega, et tema jaoks on liigpunased või õigemini vasakpoolsed isegi madissonid ja helmed, peab heaks inimeseks üht kuradi küüditajat... Tule taevas appi! 15
Ju oli siis leedulase Dostauskase järeltulijal, keda me Dostojevskiks nimetame ja millegipärast vene kirjanikuks peame, ikkagi õigus, kui ta ütles et inimene on mõistatus.
16
JANTSA KOLMAINSUS
M
a olen täiesti veendunud, et inimese kujunemisel avaldab kui mitte määravat, siis vähemalt tuntavat mõju see looduslik keskkond, kus on möödunud tema lapsepõlv ja noorus. Kuuendast kolmekümnenda eluaastani oli minu koduks Tõrvas kahe linnaosa vahel paiknev vana talukoht, mida piiras kolmest küljest vesi. Ühele poole, tõsi, küll, kodust kilomeetri kaugusele jäi Õhne jõgi, teisel pool oli aga see-eest vaevu sajakonna meetri kaugusel Riiska järv. Järvest viib jõkke oja, mis voolas taluhoonetest mööda umbes viiekümne meetri kauguselt. Õhne oli küllaltki kalarikas jõgi ja pole ka ime, sest Tõrvast mõnekümne kilomeetri kaugusel Suislepa all suubub Õhne Võrtsjärve, kust kevadiste kudemisrännete ajal kõikvõimalike kalaliikide esindajad piki jõge ülespoole tõttasid, et endile sobivaid kudemispaiku leida. Jõe alamjooksul leidus teiste kalaliikide kõrval isegi koha. Seevastu keskjooks oli haugide, ahvenate, lutsude, forellide, linaskite, harjuste ning latikate päralt. Linnakeskmest umbes poole kilomeetri kaugusel teeb jõgi Tantsumäeks nimetatavas kohas mitmeid iseäralikke lookeid, seal on vanajõesonne ning see kant oli omal ajal suurte turbade pärusmaaks. Esimesel Eesti ajal ning veel hiljemgi, kuni möödunud sajandi kuuekümnendate aastate keskpaigani nabiti neid seal kinni päris suurel hulgal, kusjuures saagi hulka olla teinekord sattunud küllaltki aukartustäratava suurusega isendeid. Nende lemmikkohaks olevat olnud tollal Tantsumäe mändide all paiknenud kohvik-einelaua alune vanajõesonn, kus veel tänapäevalgi võib kõrgelt kaldaservalt alla vaadates päikesepaisteliste ilmadega näha ringi ujumas 17
suuri kalu, kes näivad olevad jäänukid Õhne jõe omaaegsest arvukast turbapopulatsioonist. Paraku on praegusajal neid sealt alt august üpris võimatu kätte saada. Vette langenud ja põhja vajunud hiiglaslikud kuused, mis on sonnis aastakümneid ligunenud, moodustavad vees ja veepinna all säherduse poolmädanenud labürindi, et püük mis tahes varustusega on võimatu. 1970. aastatel ja 1980. aastate alguses oli jões üpris arvukalt ka angerjaid, nende klaasmaime toodi tollal välismaalt Võrtsjärve ning pisut suuremaks kasvades vallutasid nad kõik ümbruskonna jõed, ojad ja järved. Suhteliselt kalarikkaks võib nimetada ka Riiska järve, mis minu tollase kodu õuele peaaegu kätte paistis. Kala on seal vanemate inimeste juttude järgi alati olnud. Iseasi, kuidas teda kätte saada. Järv on üpris sügav, kohati vägagi mudase põhjaga, järves on küllaga nii suuri kui ka väikesi kalu, neile kõigile leidub aga järve põhjamudas küllaga süüa – miks peakski kala siis ilmtingimata just õngesööta tahtma? Kõige nimetamisväärsemateks kalaliikideks, keda sealt järvest saada võib, on haug, linask, latikas ja karpkala. 1970. aastate alguses toodi järve lisaks olemasolevatele karpidele veel väikesi karpkalu. Järvel oli paar aastakest isegi püügikeeld ning nüüdseks moodustavad nende kalade järglased seal juba üsna rohkearvulise karbiparve. Järvest jõkke viiv, umbes pooleteise kilomeetri pikkune Riiska oja on aga aastasadu, kui mitte juba aastatuhandeid olnud kalade põhiliseks liiklusteeks, mille kaudu järvekalade populatsioon igal aastal täiendust saab. Kui ma olin laps, umbes kümne-kaheteistkümneaastane, siis polnud nendesamade kalade, iseäranis jõest järve siirduvate ahvenate pärast aega kooliski käia. Kalade ränne vältas kevaditi umbes nädala ja siis sai neid vanast aknakardinast tehtud kahvaga varavalgest hilisõhtuni püütud. See näis toona ja näib seniajani lausa 18
uskumatuna, kui palju oli selles väikeses, kitsas, kohati alla meetri laiuses ojas kala! Kümmekonna kolme-neljasajagrammise ahvena kaldaletoimetamine paari tunni jooksul polnud mingi probleem. Niisiis moodustasid minu lapsepõlve kolmainsuse Õhne jõgi, Riiska järv ning Riiska oja. Kui palju ma nende veekogude, eelkõige Riiska järve ning Õhne jõe kallastel ringi olen traavinud ja kala püüdnud, teab ainult Jumal taevas. Kindlalt võin öelda vaid üht – järvekallastel pole vist ainsamatki meetrit, kus ma poleks lugematuid kordi oma õngi leotanud või lanti loopinud. Täpselt sama võib öelda ka Õhne jõe mõne kilomeetri pikkuse lõigu kohta, mis jäi mu tollase kodu alla. Ma olen täiesti veendunud, et need lugematud kalalkäigud, kus olin oma mõtetega üksi, on vorminud mu mõttemaailma palju olulisemalt kui kõik õpetajad, täiskasvanud ja targad raamatud kokku. Kuna loodus on mind väga suurel määral mõjutanud, olen temaga sarnaseks muutunud – seepärast vist polegi mõtet küsida, miks on mind pahatihti võimatu mis tahes raamidesse suruda, miks mu käitumine on ettearvamatu ning loomus muutlik. Eks mine ja küsi looduselt, miks vahel päikesepaistelise ilmaga ilm tumedaks tõmbub ning äsjane erksus vahetub sinkja, kärkavaid piksenooli pilduva valdava hallusega? Või miks tuleb pärast kirgast päeva öö ja vastupidi? On asju, mis lihtsalt on.
19
PEA EI VÕTA LIHTSALT KINNI
I
gale tagajärjele eelneb põhjus. Läte, millest saab alguse edasine. Vahel küsin ma endalt: miks ma püüan eelkõige just neid, aga mitte teisi kalu. Kusagil peab ju ometigi olema sellise haiglase harjumuse põhjus. Kus või kuidas ma seesugusesse veidrasse kalduvusse nakatusin? Millal ja miks? Põhilisteks kaladeks, keda ma püüan, on haug, latikas, linask ja karpkala. Muidugi ei püüa ma ainuüksi nimetatud kalu. Olen rõõmus iga kalapoja üle, mida kalajumal mulle annab, kuid just nimetatud kalade püügiga olen hulga aastate vältel teadlikult tegelenud. Tõenäoliselt on asi selles, et esimesed kokkupuuted just nendesse liikidesse kuuluvate kaladega on jätnud jälje hinge ja mälusse kogu eluks. Olin umbes seitsmeaastane, kui ükskord kodujärve äärde minnes jõudsin kohale parajasti siis, kui järvel vedelit vedanud kalamees püügi lõpetas ning kummipaadiga randus. Jõudsin tema juurde täpselt sel hetkel, kui mees oli juba paadist välja astunud ning seda parasjagu kaldale tiris. Tardusin vaimustusest paigale, sest midagi niisugust polnud ma kogu oma senises elus veel näinud. Paadi põhjas, õngevarustuse ning kottide vahel oli kaks haugi, mis näisid mulle lausa määratusuured. Üks võis olla umbes kuueseitsmekilone, teine nelja-viiekilone. Mäletan neid haugisid seniajani detailselt, samas olen kindel, et just siis, kui ma seal neid kalu suuril silmil imetlesin, käiski mu kõrvade vahel mingi krõps – vaat samasuguseid hiigelhaugisid hakkan ka mina nüüdsest jahtima. Olen täiesti veendunud, et kui sel mehel oleks olnud paadis mõni väiksem haug, mõni kilo-pooleteisene purikas, poleks minus sä20
herdust meeletut haugijahitungi tekkinud. Paraku otsustas saatus teisiti. Mulle näidati, milliseid hiiglasi elab siinsamas kodujärves. Näidati ka seda, et neid on võimalik kätte saada. Umbkaudu selsamal ajal taas oma kodujärve ääres ringi luusides sattusin tunnistajaks võitlusele, mida üks keskealine meesterahvas pidas karpkalaga. Eemalt ei saanud ma algul arugi, milles on asi. Nägin ainult lookas õngeritva ja arvasin, et mehe õngekonks on järvepõhja kinni jäänud, kuid ligemale jõudes selgus, et olin eksinud. Tamiil lõikas vihinaga vett ja ma sain aru, et õnge otsas on keegi tõeliselt suur. Kala põikles alguses vasakule, siis paremale, vahepeal püüdis ka järve keskele põgeneda, kuid mehe oskused ja kogemused käisid tema jõust üle. Mõne minuti pärast oli ilus, tollal lausa määratuna näiv karpkala kaldal. Õigupoolest polnudki tegemist kuigi suure elukaga, vähemalt karpkala kohta mitte, ta võis olla ehk kolmekilone, ent mulle piisas täiesti sellestki. Pooltunnikese pärast olin jooksmisest peaaegu hingetuna koos oma õngeridvaga järve ääres tagasi. Sealsamas kohas, kust too mees karpkala kätte oli saanud. Mees oli järve äärest vahepeal lahkunud. Tund aega hiljem sain kätte oma elu esimese karpkala. Ta polnud küll suur, vaevalt kilone ehk, pigem vähem, umbes seitsme-kaheksasajagrammine karbikutsikas, ent ometi piisas sellest täiesti. Tollal oli see vaieldamatult minu elu seni suurim kala. Tõtt-öelda oli see üldse minu esimene säherdune kala, kellega sai ka pisut võidelda. Mälestus tollest adrenaliinilaksust jälitab mind seniajani. Olin saanud maitse suhu ja teadmise hinge, et siin järves on vahvaid elukaid, kellega on eriti vahva rassida. Mis puutub minu elu esimest konksu otsa jäänud linaskit, siis tema pääses põgenema. Ma lihtsalt ei osanud temaga midagi peale hakata. Nimelt olin ma enese ujumispükste väele koorinud ja vette läinud, et roo tagant ahvenaid püüda, kui korralik, vähemalt kilone linask otsa tuli. Pärast suhteliselt lühikest võitlust õnnestus mul ta enese juurde tirida. Edasine oli nagu paha unenägu... 21
Selle asemel et pinge all oleva õngeridvaga kalda poole sumama hakata, tahtsin ma juba käeulatuses olevat saaki vasaku käega kinni püüda. Kummardusin ja pistsin käe vette, aga ega linask siis loll pole. Niipea kui tamiili pinge nõrgenes, tegi ta paar kiiret ringi ümber mu jalgade, siis nende vahelt läbi, mässis tamiili ümber mu koibade, võttis seejärel hooga suuna järvele, ning läinud ta oligi... Pärast selgus et jõhv oli katkenud just konksu juurest. Ju olin sõlme tehes selle liiga kõvasti kinni vedanud ja sellega tamiili ära rikkunud. Ka see esimene otsahakanud linask on mul seniajani meeles. Vahel näen teda uneski. Isegi nüüd, enam kui kolmkümmend aastat hiljem. Latikapüügi hullus tabas mind umbes kaheteistkümneselt. Oli juunikuu keskpaik ning olin taas kodujärvel. Õngitsesin oma lemmikpurdelt särgi, söödaks leib, kui lähistele ilmus üks prillidega onu, kes hakkas juba õige pea järjest ilusaid latikaid välja võtma. Küsisin temalt, mis sööta ta kasutab ning saanud vastuseks, et vihmausse, hakkasin minagi nendega püüdma. Õnneks olid mul ussid kaasas. Tõenäoliselt oli tol päeval tegemist latika kudemisjärgse võtuga, mis teatavasti võib olla harukordselt intensiivne, kuid väga lühiajaline. Vaid paar, kõige rohkem kolm päeva. Järgneva tunnikese või veelgi vähema aja jooksul sain kätte kaheksa latikat, kõik ühesuurused, just nagu läbi sõela lastud, ja umbes kilo-pooleteise ringis. Niipea kui uus uss sai konksu otsa aetud ja õngevärk järve heidetud ning kork püsti tõusnud, veeti see kohe vee alla. Kala võttis praktiliselt vahetpidamata. Täpselt samuti näkkas minu kõrval kalastaval onklil. Ka tema tiris suuri ilusaid latikaid peaaegu vahetpidamata. Siis ühtäkki oli aga võtul lõpp, kusjuures meil mõlemal. Ei võtnud enam ei temal ega minul. Alates tollest päevast pole Jantsat juunikuu esimesel poolel kodujärvest buldooseriga ka võimalik eemale lükata. Ta on sinna nagu liimitud. Olen vahel mõelnud: aga mis siis, kui ma oleksin suhteliselt va22
rases lapsepõlves näinud pealt mõne forelli väljavõtmist või oleks mul enesel mõni tähnik õnnestunud kinni nabida? Vägagi suure tõenäosusega oleks kogu mu kalapüügikarjäär hoopis teistsuguseks kujunenud. Sellisel juhul müttaksin ma ehk mööda ojade ja jõgede ääri ning ajaksin forelle taga... Tont teab. Kes oskaks vastata... Mina ise igatahes ei oska. Ja kas peakski oskama?
23