Jouludtuppa

Jõulud Täht taewast kaugel’ kuristikku Nii mahedasti naeratab: Kui ohwrisuitsu imelikku Õhk woolab wälja widewikku. Öö küünlaselgelt helendab.

Mu süda rõõmust hõrnalt heitub.

See jõuluõhtu õnnelik!

Ses kellahelis kutse peitub, Mis hinge koju wiib, kust leidub Õnn muinasloolik, nõiduslik.

Wõim salalik mind kinni peab, Hing palwel, meeles imestus.

Mis nõidus silma ette seab Kuld unenäo – kes öelda teab?

See tunnen – ime sünnitus!

Theodor Storm Postimees, 24. detsember 1899

Sisukord Saateks 11 Nimest 15 Kristliku jõulu ajaloost 17 Jõulude pikkus 20 Advent 22 Vanad eesti jõulud 25 Toomapäev, 21. detsember 25 Jõululaupäev, 24. detsember 32 Jõuluõled 34 Jõulukaunistused 37 Jõuluõhtu 42 Jõuluöö 46 Esimene jõulupüha, 25. detsember 58 Järgnev jõuluaeg 60 Vana-aastaõhtu, 31. detsember, ja nääripäev, 1. jaanuar Sokud-sikud ja teised tegelased 74 Jõuluaja lõpp 79 Õled välja, kuusk sisse 83 Jõulukuusest 83 Jõuluvana ja tema sõbrad 110 Jõulukaardid 121 Kingitused 131 Esivanemad 139 Jõulutoidud 141 Jõulujoogid 146 Jõulud ametlikult näärideks 149 Lõpetuseks 155

8 Nii meil jõulud tuppa toodi

67

Pühadetoitude retseptid Siiaäkine 161 Kadakalõhe väikese viinaga 163 Leemelõhe 165 Lõhemarjamajonees 167 Jaheruug 169 Lihaleib 173 Lihapasteet 177 Verileib 179 Küülikurulaad kukeseentega 181 Ahjus küpsetatud maksapasteet 185 Soolaseenesalat külmsuitsu-põdrafilee ja tüümianiga 187 Õuna-selleri-nuikapsasalat jõhvikate ja pähklitega 189 Pruutide kooli singi-köögiviljasalat 191 Siig soolakoorikus 195 Ööpraad seaküljest 197 Ahjupart hapukapsal 201 Teräsüük 205 Kartulivorstid 209 Hapukapsapirukas 213 Õllesupp 217 Jõulukeeks 219 Pohlakeedis kadakamarjade ja tüümianiga 223 Kuum õunajook 225 Mustasõstrahõõgvein 227 Kasutatud kirjandus 229 Fotode allikad 231

Nii meil jõulud tuppa toodi 9

Advent Kristlik kirik on pühitsenud jõulu eelaega juba 5. sajandist alates.

Advent on ladina keeles adventus Domini, mis tähendab Kristuse tulemise aeg. Eelkristlikul ajal tähistati sõnaga adventus kõrge isiku esmakordset avalikkuse ette ilmumist.

Advendiaja pikkus on ajaloo jooksul muutunud. Tänapäeva katoliiklikus ja protestantlikus kirikus on need kirikuaasta algusnädalad, mis vältavad neljandast pühapäevast enne jõule kuni jõuludeni. Esimene advendipühapäev jääb alati 27. novembri ja 3. detsembri vahele. Õigeusu kirikus algab advendiaeg 40 päeva enne jõule.

Tänapäeva rõõmus advendiaeg erineb täiesti sellest, milline ta oli, 4.–5. sajandil, kui Gallias ja Hispaanias hakati tähistama jõuluks valmistumise aega. Advent oli algselt jõulupaast, mis tähendas askeetlikku elu, palvusi ja tihedat kirikuskäimist. 5. sajandi lõpust pärineva määruse kohaselt pidi mardipäevast kuni jõuluni paastuma iga nädal kolm päeva. Paastuajal kokkuhoitud raha ja toiduga aidati neid, kes puudust kannatasid.

Aja jooksul on advendiaeg minetanud oma karmid ja karsked reeglid ning need on asendunud pigem väliste kommetega. Advendi tähistamine kodudes on seotud

22 Nii meil jõulud tuppa toodi

eelkõige rõõmsa jõuluootusega. Suures osas Euroopas on laialt levinud kiriklikuks kombeks saksa helilooja Georg Joseph Vogleri „Hoosianna-hümni” laulmine esimese advendi jumalateenistustel ja advendikontsertidel. Tänapäeval saab seda hümni kuulata ka raadiost ja televisioonist.

Advendikaunistuste teenäitajaks on samuti olnud eelkõige protestantlik Saksamaa, kust on üle võetud kõik olulisemad välised advendikombed. Viimasel paarikümnel aastal on advendiküünlad ka eestlaste laua peal. See pole levinuim advendi tähistamise komme mitte ainult meil, vaid kogu tänapäeva maailmas. Neljast küünlast esimene süüdatakse esimesel advendil, järgmisel kaks, kolmandal kolm ja neljandal kõik neli. Esimene teade sellisest küünaldega jõuluootusest on pärit Hamburgi kristlikust lastekülast 1830. aastast. Sealt levis see tava ka mujale, kuid ilmselt ei saavutanud esialgu kuigi suurt populaarsust. 1915. aastal kirjeldatakse ühes rahvateaduslikus uurimuses nelja advendiküünla põletamist kui vana ja väljasurevat kommet. Ometi levisid advendiküünlad 20. sajandi esimesel poolel kiiresti kogu Euroopas ja said kõigepealt Rootsis, seejärel Soomes tuntuks juba enne Teist maailmasõda.

Praegusajal on lisaks elavale küünlavalgusele tavaks advendiajal aknale panna kolmnurkne, tavaliselt seitsme elektriküünlaga küünlajalg.

Advendiaega on tänapäeval nimetatud ka küünalde renessansiks.

21. sajandi inimesel on selles tehnitsistlikus ja kiire elutempoga maailmas ilmselt suur vajadus rahustava ja meeliülendava elava tule järele ja see on ka põhjus, miks me nii hea meelega küünlaid põletame. Tihti põlevad pimedal advendiajal kodudes küünlad ka argipäevaõhtuti, ja mitte ainult üks või kaks spetsiaalse jala sees, vaid rohkemgi.

Minu kodus põlevad advendiküünlad juba üle kahekümne aasta

Nii meil jõulud tuppa toodi 23

Minu kodus põlevad advendiküünlad juba üle kahekümne aasta Ruhnu rannalt leitud merest uhutud puuroika sees selleks tehtud neljas augus. Igal pühapäeval üks rohkem, nagu komme nõuab.

Ruhnu rannalt leitud merest uhutud puuroika sees selleks tehtud neljas augus. Igal pühapäeval üks rohkem, nagu komme nõuab.

Kohati on advenditavaks olnud ka kuuse toomine kirikusse. Üldine pole see komme kunagi olnud, kuid oli üsna levinud Saksamaal ja Rootsis 19. ja 20. sajandi vahetuse paiku. Rootsis pandi kuusele 28 küünalt. Neist esimesed seitse süüdati esimesel, 14 teisel, 21 kolmandal ja kõik 28 viimasel advendil. Nii sai iga päeva kohta üks küünal. Küünlaid süütasid koguduse lapsed.

Nad läksid järgemööda kuuse juurde ja igaüks pidi enne küünla süütamist ütlema kõva häälega ühe lause Vanast Testamendist, kus ennustatakse Lunastaja tulekut.

Teine tuntud advendikaunistus on jõulukalender. See on kena komme teha lastele jõuluootuse aega pidulikumaks. Ka see tava pärineb Saksamaalt ja on Skandinaavia maadesse tulnud 1930. aastail. Siin võib juba selgesti täheldada asja kommertslikku olemust, sest kalendrist sai parim jõulueelne müügiartikkel.

Iga sõnakuulelik ja tubli laps pidi saama kalendriaknaid avada.

24 Nii meil jõulud tuppa toodi

Kalendrid ise olid ja on kaunid ja fantaasiarikkad, ning mis selles siis halba on, kui lapsele jõulud nõnda põnevamalt kätte jõuavad. Eesti lapsed hakkasid esimesi advendikalendreid nägema 1960. aastail, kui sugulased neid mujalt maailmast saatsid.

Tänaseks päevaks tundub see kalendrivaimustus Eestis vaibunud olevat. Jõulueelses arutus müügitulvas ei leia üks papist ja piltidega advendikalender enam oma varasemat olulist kohta.

Kuigi Eestis pidas kirik Kristuse tulemise püha jumalateenistust esimesel advendipühapäeval, ei olnud see kujunenud laialt tuntud koduseks pühaks. 20. sajandi esimese poole inimesed ei mäleta oma noorusest mingit advendi tähistamist. Laiem teadmine jõuluootuse ajast tuli meile alles 1970.–1980. aastail Skandinaavia maadest nii Soome televisiooni kui sõprade-sugulaste kaudu.

Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi algusaegade tuhin kõike varem keelatut täie rinnaga nautida kadus aga aja möödudes ja loksus kampaanialikust hasardist tagasi isikliku tunnetusliku vajaduse raamidesse. Kaubandus see-eest sai soodsa võimaluse juba varakult jõulutemaatikaga poode vallutada.

Vanad eesti jõulud Toomapäev, 21. detsember Toomapäev langeb enam-vähem kokku talvise pööripäevaga ja on päikeseaasta lõpupäev – see on ülioluline kriitiline pöördepunkt.

Jõulutsükli alguspäevaks oli toomapäeval põhjust saada seetõttu, et pööripäevast on hakatud arvestama päikese- ja kuukalendri aasta 12 päeva pikkust vahet. Selle päeva juurde kuuluvad kujutelmad kõige pimedamast ajast ja pöördest valguse poole. Ühtlasi oli see

Nii meil jõulud tuppa toodi 25

pühade tsükli alguse päev, mis oli täis toimetusi algava jõuluaja vastuvõtuks. Skandinaavias algaski vanasti toomapäeval uus aasta.

Asudes skandinaavia ja germaani mõjualal, on eesti rahvakalendris mõlemast jälgi. Toomapäev oli oluline kurjade jõudude peletamise ja valgusele ning päikesele uue jõu kindlustamise poolest. See päev säilitaski mitmeid muistseid tavasid ja sai juurde kristlikke motiive.

Meie ilmastik on heitlik ja nii ei pruugi jõuluaja alguseks sugugi alati lumi maas olla. Varasemal ajal on ilmad selleks ajaks ikka päris külmad olnud, sest vanarahva ilma kajastavad ütlemised kõnelevad kõik juba külmast.

D Kanepis öeldi: Toomas tõukab torukübaraga üle, saab järvejää täiesti kõvaks.

D Võnust on pärit: Andres aurutab, nigul needib ja toomas teeb tompsti. Nii ikka räägiti. Siis toomapäev pidi nii külm olema, et juba paukus.

Ilmastik on meil tõesti pehmemaks ja lumevaesemaks muutunud ja nii on ühel väikesel poisil tänapäeval olnud põhjust jõuluvanale ise selline luuletus välja mõelda:

Kus on lumi, kas tulemas on suvi?

Pärivad kelk ja suusk justkui ühest suust.

Ilmataat vist läinud segi, arvab teadvat vana regi.

Ega tali taeva jää, kostab lammas ja teeb mää!!!

26 Nii meil jõulud tuppa toodi

D Rannarootslaste jõuluootusest ja pühade saabumisest on kirjutanud oma mälestustes ruhnlane Jakob Steffenson: Jõulud ja uusaasta, aga ka kolmekuningapäev ei olnud kaugel. Käis jõulusea tapmine. Kui loomatapmised ühel pool, oldi ettevalmistusega jõuludeks palju edasi jõutud. Ema Katarinale jäi muidugi leivaküpsetamine. Pühadeks küpsetas ema nisuleiba ja piparkooke.

Unistasime hülgejahist ja ootasime, et meri saare ümber kinni külmuks. Vahetevahel laulsime rootsi laule või kirikulaule, mida me kõik peast teadsime. Teiste hulgas laulsime laulu preili Agnesest ja vabadikupojast Gustavist: „Olla rõõmus ja õnnelik, milline tore saatus, olla rikas ja võimas, elada kuldses lossis…” Aga ega me vist isegi sealjuures vähem rõõmsad ja õnnelikud ei olnud. Tubane töö ja laulud õlilambi valgusel jätkusid 24. veebruari, mattiasepäevani.

Toomas ise, kellele päev on pühendatud, oli 1. sajandi apostel, kes on saanud tuntuks oma uskmatuse ja skeptitsismi tõttu. Temaga on seotud ka tuntud väljend uskmatu Toomas. Ta on arhitektide patroon (pühakupärimuse järgi ehitanud ta India kuningale palee) ja pimedate patroon (oma vaimse pimeduse tõttu). Inglismaal on talle pühendatud 46 kirikut.

D Eesti versioon Toomasest, kelle järgi päev nime saanud, on pärit Tarvastust: Toomapääv saanu jälle sedaviisi: Üitskõrd minnu rütri ütte linna ja tappan sääl kik selle linna inimese ärä. Enne sedä tapmist aga palunud üte poisi emä, et temal üitsainuke poig om ja nemä temal jätäs. Rütri ollu ka nõnda ää mehe ja käsken tedä oma poiga kotti toppi, et nemä tedä ei näe, „sõs võib sõnu poig elämä jäiä”, ütelnu nemat. Selle poisi nimi, kes sedäviisi ärä saanu pästet, ollu Toomas. Se ollu kik vanal ael me maal johtunu. Sellest sõs saanu toomapäev.

Nii meil jõulud tuppa toodi 27

D Jõuluaeg algas toomapäevaga ehk teisisõnu: tööaasta lõppes toomapäevaga. Hiiumaal Pühalepas öeldi näiteks: Toomapää saavad jõulu väravad taevataadi poolt lahti tehtud ja Emmastes: Toomas toores mees toob jõulud ja nuut liivapulk viib jõulud.

Päeva nimel on mitu tõlgendust. Toomast on peetud paganuseajast säilinud surma(haldja)ks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke andmeid selle kohta, et Toomas oli katku ja igasuguste raskete haiguste patroon. Usuti, et toomapäeval on liikvel surnute hinged.

August Wilhelm Hupel on nimetanud Toomast ka katkujumalaks.

Ferdinand Johann Wiedemann esitab kaks surma eufemismi – liiva-Toomas ja nurme-Toomas. Rahvaluulest saadud teadetes ei ole Toomast katku ega loomataudiga seosesse viidud. Säilinud andmed vanemas kirjanduses kajastavad kahte erinevat kujutelma: Toomas surma tähenduses lähtub paganusest, Toomas kui kaitsepatroon kristlusest.

Isikunimest lähtunud päeva nimetust on rahvaetümoloogias seotud ka toomisega. Selleks päevaks pidid olema kõik võõrad asjad tagastatud ja võlad makstud ning lubadused täidetud. Aasta toimetused pidid olema ühel pool, et jõuluaeg saaks alata. Paadid viidi varju alla ja neile valati tubli töö tänuks törts õlut peale, et ka neil raske tööaasta järel jõulud oleksid. Naiste vokid peideti ära, et nad enam tööd teha ei saaks. Vahel viidi need lausa majast välja kaugele küüni, et mingit võimalust ei oleks ketrama hakata. Kõige suurema keelu all olidki kõik päripäeva liikumisega seotud tööd, nagu ketramine, jahvatamine, vankriga sõitmine jms. Saaniga võis sõita, sest saanil ja reel ei ole ringi käivaid rattaid. Üldiselt aga ei maksnud toomapäeval pikemat teekonda ette võtta, sest siis võis kergesti õnnetus juhtuda. Samuti ei tohtinud metsa minna ja sealt ühtegi puud raiuda ega oksa murda või mõnel muul viisil metsa

28 Nii meil jõulud tuppa toodi

rahu rikkuda. Kui seda aga ikkagi tehti, siis oli karta, et suvel tuleb metsast hunt ja hakkab talu loomi murdma.

Täie hooga algasid ettevalmistused pärisjõulude pidamiseks.

Majapidamises tehti tõeline suurpuhastus, see oli ka ainuke kord aastas, kus isegi sauna kerisekivid puhtaks pesti. Lauad küüriti üle, madratsikottidesse pandi värsked õled või heinad – maja pidi jõuluks täiesti puhas ja korras olema. Levinud on ka kõnekäänd, et toomapäeval aetakse Must Toomas välja. Seda tüüpi on veel mitut moodi nimetatud, näiteks Tahma-Toomas või Nõgi-Toomas, toomapäeva hüüti aga ka nõgikukepäevaks ja tahmapäevaks. Kõik suurem praht, mis koristamise käigus tekkis, koguti kokku, nimetati Mustaks Toomaks ning maeti maha. Mõnel pool tehti vanast luuast ja kaltsukotist Toomas, kes siis maha maeti. Kardeti, et kui Toomast hoolsalt ei mata, siis poeb ta hauast välja ning uputab järgmisel aastal kogu majapidamise tahma ja mustuse sisse.

Tooma hauast ei tohtinud ükski inimene ega loom üle astuda, sest siis pääses Toomas kindlasti välja. Mõnel pool valmistati vanadest riietest õlgi ja kaltse täis topitud nukk, mis pimeduse varjus teise pere ukse taha viidi. Kes selle sealt leidis, pidi ta kiiresti edasi toimetama, sest kuhu ukse taha Toomas lõpuks ööseks jäi, seal majas valitses terve järgmine aasta mustus ja kogu küla näitas pererahva peale näpuga. Kui Tahma-Toomast ei märgatud ega viidud edasi, siis tähendas see laiskuse, mustuse, lohakuse ja muude halbade asjade majja tulekut. Leitud kaltsunukku vemmeldati ja visati siis uksest välja. Tavaliselt rändas Tahma-Toomas uue aasta saabumiseni ukse tagant ukse taha ja märgistas pere, kelle ukse tagant ta uusaastahommikul leiti. Õlenukkude traditsioon on rikkalike rahvusvaheliste paralleelidega. Eestis teadaolevad nukud on olnud paarikümnest sentimeetrist kuni üleinimpikkused, riietatud meheks või naiseks. Neile on mõnikord joonistatud pähe

Nii meil jõulud tuppa toodi 29

silmad, nina ja suu. Selline nukk oli teatava negatiivse nähtuse või omaduse kehastuseks, mistõttu õlenukke on viidud ka peredesse, kellega oldi vaenujalal.

2003. aastal korraldati festivali Jõululinn Tartu raames Teatrilabori eestvõttel 21. detsembril Tahma-Tooma päev. Selleks oli valmistatud suur ja kole kaltsunukk, mida veeti protsessiooni käigus Tartu kõige rohkem räämas majade juurde, kus peeti hurjutavaid-sütitavaid kõnesid ning räägiti ka selgitavalt toomapäeva traditsioonist. Protsessiooniga ühines ka suur hulk linnarahvast. Üritus lõppes Tahma-Tooma viimisega Raekoja platsile. Vana traditsiooni elustamine ja selle kaudu ka tänastele puudustele viitamine oli suurepärane mõte, mis kahjuks jäi küll vaid ühekordseks ettevõtmiseks. Aga kasu oli sellestki.

Toomapäeval pesti ka pesu, sest usuti, et sel päeval pestud pesu saab hästi puhas ja valge. Ent tooma- ja kolmekuningapäeva vahel pestud pesusse pidi Tahma-Toomas käsi pühkima.

Toomapäeval algas ka töömahukate ja palju aega nõudvate jõulutoitude valmistamine, et rahulikul jõuluajal enam mingit rahmeldamist ei oleks ja toitu oleks järjepanu võtta. Kogu pühade ajaks kartulite valmis koorimine oli mõnel pool laste ülesanne.

Kartuleid oli vaja palju koorida, sest pühade ajal enam tööd ei tehtud, ja see võttis palju aega, kuid ei nõudnud erilisi oskusi.

Pühadeks tapeti loomi, tavaliselt siga, ja soolati liha. Kindlasti kuulus toomapäeva tegemiste hulka jõuluvorstide valmistamine.

Enne toomapäeva vaadati taevast – punane taevas ennustas jõuluvorstide õnnestumist. Oli kombeks ka üksteisele vorstipainet viia, mille eeskujul pidi siis vorste tehtama. Vorstipaineks pidi olema mingi ümmarguse kujuga ese ja nii kasutati selleks kas vanu hobuserange või rattarehve, aga ka lihtsalt kuuseokstest keeratud rõngast. Vorstipainet tegid tavaliselt külapoisid, kes hiilisid

30 Nii meil jõulud tuppa toodi

maskeeritult vorstitegijate naiste selja taha ja püüdsid selle neile kaela visata. Kui see õnnestus, siis pidi vorstitegija paine toojale pärast vorstilaari valmimist mõned vorstid andma.

Toomapäeval seapea söömine tagas sigade edenemine. Selle päeva söökide juurde kuulusid ka pähklid ja õlu. Õlletegemise ja toomapäeva kohta on palju vastukäivaid teateid. Üldiselt pidi jõuluõlu toomapäeval juba käimas olema ja seda mindi üksteise juurde maitsma. Mõnel pool jäi aga ka õlletegu sellele päevale.

D Käinast on juba 1888. aastast teada: Toomapääva tehtaks õlut; õlut hakedaks ikka poolest ööst tegema, sennepärast et kui kedagi õlle esimese vee viimist nääb, siis olut ep lähe käima end. „Äiga võõra silm hääd mõtle.”

Näiteks Jüris ja Haljalas oli väga kasulik toomapäeval õlu käima panna, sest siis tassinud Toomas toobriga kesvamärga juurde. Kui toomapäeval käima pandud õlu hästi käima läks, oli järgmisel aastal õnne. Õlut juua võis alles jõuluõhtul. Rohkesti on aga arvamusi, et toomapäeval ei maksa õlut teha. Põhiliseks põhjuseks oli, et Toomas poeb tõrde ja ajab õlle rikki. Selles kontekstis on tegemist paha Toomasega, vahel isegi mainitud kui see surm, aga ka kergema variandi ehk Tahma-Toomasega, kes ajab mustust õlle sisse, nii et see käima ei taha minna. Õllega on ka ennustatud: kui toomapäeva õllel olid käärimisel rõngad peal, oli järgmisel aastal pulmi oodata, kui aga rist, siis matuseid. Üldiselt oli aga toomapäev ennustuste ja maagiliste toimingute poolest suhteliselt vaene. Majale kõige lähema puu sisse oli siis mõistlik rist lõigata, et kurivaim majast eemal hoida.

Saaremaal käisid toomad, valgetes riietes ja mõnikord ka maskeeritud mehed, kolmel päeval õlut maitsmas ja lähenevaid

Nii meil jõulud tuppa toodi 31

pühi teatamas. Kui õlu oli juba valmis, siis viidi seda ka naabritele. Ringi käidi üksinda või kambakesi. Valgeid riideid on seostatud hingede ringiliikumisega. Vahel kandis toomas aga karvast musta kasukat ja oli tahmase näoga, mis viitas aastalõpul rändavatele kurjadele jõududele. Toomastel oli mõnikord kaasas ka puust sau, kaigas või nn toobripuu, millega taoti tantsimisel vastu põrandat. Tantsimine oli külla tulnud toomastel õllejoomise kõrval teine lemmiktegevus.

D Vanasõnades nimetatakse järjest kolme ennejõulust sanditajat, kellel oli käes või seljas mingi tunnusese: Andrus ahjuhargiga, luutsi luuaga, toomas toobripuuga.

Toomad näitasid toobripuu peal punasest lõngast seotud märke, kust mingi püha peale hakkas. Just saartel oli levinud komme kogu jõuluaaja teatud puhkudel maskeeruda erinevateks olenditeks.

Mõnel pool käisid tahmase näoga mehed kõrtsis toomast valgeks joomas. Saaremaalt pärit kirjanik Juhan Peegel on arvanud, et õlletegu, tähtis sündmus 19. ja 20. sajandi kehvades oludes, määras saarlaste pühad ja tähistamisviisid.

Noarootsis peeti toomapäeval väikest jõulu, mis oli soomlaste ja rootslaste tava. Eestlased varasemal ajal seda kommet ei tundud.

Selles traditsioonis on rannarootslased kokku sulatanud nii rootsi kui eesti tähtpäevad, sest väike jõul ei langenud Rootsis kokku meie toomapäevaga, vaid oli umbes nädal enne jõulu.

Ilm arvati toomapäeval tihti tuisune olevat.

Jõululaupäev, 24. detsember Jõululaupäev on kogu jõulutsükli esimene kulminatsioon.

Toomapäevast kuni jõululaupäeva hommikuni toimus usin pühadeks valmistumine. Kõik tööd, mis polnud otseselt jõuludega

32 Nii meil jõulud tuppa toodi

seotud, olid keelatud. Selle aja sisse langes kogu jõuluperioodi söögi valmistamine, sest jõuluõhtust alates toite ainult soojendati.

Jõululaupäeval tõusti hästi vara, et vajalike töödega lõunaks lõpule jõuda. Mõnel pool tapeti siga varem, mõnel pool alles samal hommikul, eriti kui tegu oli jõulupõrsaga. Mehed pidid hommikul vara minema loomade jaoks heinu valmis tooma ja hoolitsema kütte eest, et tule pärast enam pühal jõuluajal muretsema ei peaks. Mõnel pool köeti jõululaupäeva hommikul ahju kadakatega või suitsutati tuba kadakaokstega, et majja tükkinud kurjad vaimud pühadeks välja saada.

D Haljalast on teada, et jõululaupäev algas hoopis suurpuhastusega: Jõululaupääva homiku tõusti esimesest kukelaulust ülese. Siis pesti kõik majariistad ära, ka need, mis mitte pruugiski ei olnud, vootid kanti toast välja, vootikotid tehti tühjaks, parsilt viidi need puud, mis sääl kuivamas pole, õue, pühiti toaseinad ja -laed nõest puhtaks. Enne valget pidi kõigi nende töödega valmis olema. Kui valgeks läks, siis hakati kõiki kraami paigale seadma, vootid toodi sisse, kottidesse pandi uued põhud, padjapüürid ja palakad pandi uued ja valged…

Tundub uskumatu, tänapäeval kulub sellistele töödele vähemalt nädalavahetus. Lisaks suurpuhastusele lubjati mõnel pool tuba kuni parteni üle või siis kaeti seinad laastudest punutud mattidega.

Saaremaal Karjas olid seinad koos ahju ja koldega valgeks lubjatud, partele aga mustrid tehtud. Rannarootslastel oli kombeks pidustuste puhul seinad katta valge riide või purjedega. Sellel oli peale kaunistamise ka puhtpraktiline tähendus: nii ei määrinud inimesed jõuluajal paremaid riideid vastu tahmaseid seinu ära. Mõnel pool anti lastele toast pikad pingid, et nad nendega mööda lund sõidaks, nii said pingid puhtaks. Keskpäevaks pidid kõik tööd lõpetatud

Nii meil jõulud tuppa toodi 33

olema, sealtmaalt kuni kolmekuningapäevani jäi ainult hädapärane kodune toimetamine. Et asi kindel oleks, olid uskumustes selle aja sees töötegemisel kindlalt negatiivsed tagajärjed: küll võis hunt suvel karja tulla, lapsed aasta otsa karjuda või välk majja sisse lüüa.

Jõuluõled Kõige olulisem toiming jõululaupäeval oli õlgede tuppa toomine ja põrandale laotamine. Pühalepa kihelkonnas öeldi nende kohta jõulu-põhud. Vanemal ajal olid õled elumaja ja kiriku põrandal üldiseks jõuluaja tunnuseks mitte ainult Eestis, vaid ka paljudes Euroopa maades. Mõnel pool olid õlgede asemel heinad. Vahel olid aga jõuluks õled ja vana-aastaõhtuks heinad või vastupidi. Üldiselt olid aga õled jõuludega nii tihedalt seotud, et neid nimetatigi lausa jõuludeks. Kui öeldi, et jõulud on juba sisse toodud, siis tähendas see seda, et õled olid juba põrandal. Jõuluõlgedel usuti olevat maagiline vägi, mis ulatus suvise viljakasvamiseni ja sealt kuni uue lõikuse õlgedeni.

Jõuluõlgede komme pärineb paganuseajast ja selle algset tähendust on palju otsitud, kuid ühest vastust pole leitud. Valdav on arvamus, et see tava on seotud esivanemate kultusega, aga kuidas täpselt, pole selge. Ilmselt loodeti, et õled põrandal takistavad müra ja siis saavad jõuluajaks koju tulnud esivanemate hinged rahus olla. Kirik on püüdnud seda tava seletada Kristuse sõime õlgedega ja põhjendanud õlgede maagilisust sellega, et Jeesuslaps on nende peale hinganud. See on aga üsnagi kunstlik seletus märksa vanemale tavale. Üheks puhtpraktiliseks põhjuseks on arvatud, et õled olid kaitseks külma vastu. Selle teooria kritiseerijad tuginevad aga tõsiasjale, et pakane on meil ju talv läbi, ja eriti külmad ilmad on hoopis jaanuaris ja veebruaris.

Jõuluõled ei katnud vanemal ajal mitte ainult talumajade, vaid

34 Nii meil jõulud tuppa toodi

ka kirikute põrandaid. Tava oli tuntud nii Põhjamaades kui ka Kesk-Euroopas. Komme hääbus pikkamisi: kui 18. sajandil oli see veel üldine, siis 19. sajandil keelati see peaaegu igal pool suurte tulekahjude hirmus ära. Soomes Pöytyä kirikus olid õled põrandal veel 1913. aastal.

Jõuluõled tõi Eestis tuppa tavaliselt sulane, harvemini peremees või perenaine. See oli rohkete lausumistega kindel rituaal. Tooja küsis ukse tagant, kas jõulud võetakse vastu. Lõuna-Eestis tehti seda lauldes: Jõnkadi, jõnkadi jõulud tulevad, jõulud tulevad, mured lähevad; kas on luba jõulul tulla?

Vanad jõulutraditsioonid tänapäeva lasteaias.

Nii meil jõulud tuppa toodi 35