http://www.serk.ee/files/arhiiv/jumalasoda

JUMALA SÕDA

Originaali tiitel: Christopher Tyerman God’s War A New History of the Crusades Keeleliselt toimetanud Evi Laido Erialaselt toimetanud Marek Tamm Copyright © Christopher Tyerman, 2006 © Tõlge eesti keelde. Marek Laane, 2010 ISBN 978–9985–3–2096–9 Kirjastus Varrak Tallinn, 2010 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif

4

S I S U KO R D

Illustratsioonide nimekiri Kaartide nimekiri Tõlkija märkus Tänuavaldused Eessõna Sissejuhatus: Euroopa ja Vahemeri

7 9 10 13 15 19

I RISTISÕDA 1. Kristliku püha sõja lätted 2. Kutse Jeruusalemma 3. Teekond Konstantinoopolisse 4. Tee Pühale Hauale

41 67 96 123

FRANGI MERETAGUNE 5. Kristliku Meretaguse rajamine 6. Ladina riigid 7. Ida on Ida ja Ida on Lääs: Meretagune XII sajandil

161 177 201

TEINE RISTISÕDA 8. Uutlaadi lunastus? Läänekristlus ja püha sõda 1100–1145 9. Jumala leping: üleskutsumine II ristisõjaks 10. „Palverändurite Jumala vaim”: II ristisõja käik

229 250 280

KOLMAS RISTISÕDA 11. „Palju põhjust leinata”: ristisõja taaselustamine ja III ristisõda 12. Risti kutse 13. Akkoni alla 14. Palestiina sõda 1191–1192

313 343 366 406

5

JUMALA SÕDA

NELJAS RISTISÕDA 15. „Eehudi vahe mõõk” 16. IV ristisõda: ettevalmistused 17. IV ristisõda: kõrvalekaldumine

431 452 472

RISTISÕJA LAIENEMINE 18. Albilaste ristisõjad 1209–1229 19. Viies ristisõda 1213–1221 20. Rajamaa ristisõjad I: Hispaania vallutamine 21. Rajamaa ristisõjad II: Läänemeri ja Põhjala

507 545 582 602

MERETAGUSE KAITSMINE 22. Püsimine ja allakäik: frangi Püha Maa XIII sajandil 23. Püha Maa kaitsmine 1221–1244 24. Louis IX ja Meretaguse maismaa langemine 1244–1291

637 655 685

HILISEMAD RISTISÕJAD 25. Ida ristisõjad hiliskeskajal 26. Ristisõda ja kristlik ühiskond hiliskeskajal

735 779

Kokkuvõte Märkused Valik lisalugemist Valik valitsejaid Register

815 820 916 923 929

6

S I S S E J U H AT U S : E U RO O PA J A VA H E M E R I

Kristliku ajastu XI sajandil elas piirkond, mis jäi Atlandi ookeani, Sahara kõrbe, Pärsia lahe, Lääne-Venemaa jõgede ja põhjapolaarjoone vahele, kahe suure impeeriumi, Rooma ja Bagdadi kalifaadi varjus ning selles andsid tooni kaks maailmareligiooni, kristlus ja islam. Antiikse Rooma impeeriumi pärand mõjutas endiselt kultuurilisi eelistusi palju kaugemal Ida-Rooma impeeriumi kärbunud jäänukist, mis püsis suhteliselt tagasihoidliku, aga siiski veel võimsa kreekakeelse keisririigina Doonau ja Tauruse mägede vahel, keskusega Konstantinoopolis.

Tänapäeva ajaloolased nimetavad seda riiki enamasti Bütsantsiks. Lääne-Euroopas kestis Püreneedest põhja pool, kus Rooma keisrivõim oli hääbunud juba viie sajandi eest, Rooma mõju edasi seadustes, kunstis, arhitektuuris, teaduses ja ladina keele kasutamises – seda isegi Reini ja Elbe vahel, kus leegionid polnud õieti kunagi suutnud oma võimu kehtestada. Saksamaa valitsejad kinnitasid, et on Lääne-Rooma imperaatorite pärijad, tseesarite otsesed järglased. Bütsantsist idas, Lähis-Idas, Egiptuses, Vahemere lõunakaldal ja suuremal osa Pürenee poolsaarest avaldasid endiselt mõju araablaste VII–VIII sajandi suured vallutused, millega oli VIII sajandi keskel rajatud impeerium, mille keskmes seisis Bagdadi kaliif (usklike juht, prohveti poliitiline järglane).

Kultuurilist jagunemist süvendas ja piiritles religioon: kristlus valitses Bütsantsis ja Lääne-Euroopas Pürenee poolsaare põhjaosast Elbeni ning Iirimaalt Ungari tasandikuni; islam oli valdav ida ja lõuna pool Lääne-Aasias, Põhja-Aafrikas ja Vahemere lõunakaldal. Kumbki religioon ei olnud jäägitult ühtne. X sajandi lõpul usurpeeris Bagdadi kaliifi traditsioonilise võimu Egiptuses kaliif, kes pooldas muslimite vähemuse šiiitide traditsiooni, mis oli eristunud enamiku ehk sunniitide traditsioonist juba VII sajandi lõpul vastuolude tõttu prohveti järglaste vaimse legitiimsuse osas. Hispaanias allusid muslimid kohalikule Córdoba kalifaadile, kuni see lagunes ja killunes XI sajandi algul. Kristlikel aladel, kus valitses religioosse ja ilmaliku võimu suurem võimulahusus kui islamialadel, oli pärast Rooma impeeriumi lõpuaegu tekkinud kaks peamist ristiusuvoolu: kreeka õigeusk, mis tugines Bütsantsi impeeriumile, ja ladinakristlus,

19

JUMALA SÕDA

mille keskmeks oli formaalselt Rooma paavst, aga mida suuremalt jaolt hoidsid üleval kohalikud, ülikute juhtimisel tegutsevad kirikud ning kloostrite võrgustik. Nii kristluses kui ka islamis leidus näiliselt monoliitse usu varjus lõputu hulk kohalikke eripärasid ja pingeid, mida tekitasid ühiskondlik, keeleline, etniline, kultuuriline ja geograafiline kirevus ning vahemaad. Kristlaste valitsetud maadel oli väga vähe mittekristlasi, kuigi juudi kogukonnad olid alates X sajandist levinud ka põhja poole Alpe, eriti Prantsusmaale ja Reinimaale. Samas võis kõigil islamialadel leida mittemuslimeid, tihtipeale üsna suurel hulgal. Peamiselt oli tegemist inimestega, keda islamiseadused nimetasid „raamatu rahvaks” ehk juutide ja kristlastega, kusjuures viimaste seas oli esindatud terve rida kohalikke sekte ja usutraditsioone, mis toetusid nii ladina kui ka kreeka õigeusust erinevatele Hilis-Rooma teoloogilistele tõlgendustele.

Aafrika ja Euraasia kesksetes piirkondades, kus järgiti kristlust ja islamit ning valitsesid kristlikud ja muslimi valitsejad, oli nii usuliste kui ka poliitiliste struktuuride aluseks põllumajandus ja valdavalt põllumajandusega tegelev elanikkond. Bütsantsis ja islamiriikides toimis õitsev kaubandus, mis toetas kulla kasutamist käibevahendina ja õhutas linnade kasvu, kristlikus Lääne-Euroopas oli aga 1000. aastaks urbaniseerumine, või kui vaadata Rooma impeeriumi seisukohalt, siis taasurbaniseerumine vaevalt alanud, liikudes edasi piki peamisi kaubateid põhja pool Alpe: Põhjamere ja Vahemere loodeosa rannik, Rein, Rhône, Seine, Loire, Thames. Itaalias olid linnad Hilis-Rooma majanduse ja tsivilisatsiooni kokkuvarisemise järel paremini säilinud, ehkki jäid idapoolsematest linnadest tublisti maha. Majandusliku tasakaalu puudumist näitas XI sajandi linnade suurus. Vahemere idaosas ulatus suurte metropolide rahvaarv sadadesse tuhandetesse: Bagdadis oli elanikke arvatavasti poole miljoni ringis, vanas Kairos veidi vähem ning Konstantinoopolis maksimaalselt 600 000.

Islami Hispaanias elas Córdobas arvatavasti 100 000 inimest, kuigi mõnel hinnangul võis neid ka rohkem olla. Samal ajal elas Lääne suurtes kristlikes linnades – Roomas.

Venezias, Firenzes, Milanos, Kölnis – ligikaudu 30 000–40 000 inimest. Pariisis ja Londonis, mis toetusid tugevasti agraarsele ümbruskonnale, elas 1100. aasta paiku vahest 20 000 inimest – Lähis-Idas peeti sellise suurusega linnu parimal juhul kolmandajärgulisteks. Mujal Põhja-Euroopas olid linnad veel väiksemad ja ka päris tähtsates linnades võis olla elanikke kõigest mõni tuhat. Järgneva paari sajandi üks silmatorkavamaid tunnuseid ongi Lääne linnaelanikkonna tormiline kasv, aga veel 1300. aastal suutsid sellised linnad nagu Pariis, mille elanike arv lähenes 100 000-le, vaevu võistelda Vahemere idaosa suurte kaubanduslike keskustega.

Isegi Lääne-Euroopa tiheneva majandusliku ja kaubandusliku tegevuse tingimustes oli kaubandus ilmselgelt ühele poole kaldu: Lääs sai tugineda vaid tihtipeale üsna piiratud hõbemüntidele, jõukus aga valgus itta ja lõunasse. Suurel määral Lääne-Aafrikast pärit rikkused ei jõudnudki olulisemal määral Püreneede,

20

SISSEJUHATUS: EUROOPA JA VAHEMERI

Alpide ja Doonau taha või kui jõudsid, ei jäänud sinna püsima, et toetada kohalikku rahasüsteemi. Rahvusvahelise kaubanduse keskmes olid luksusesemed, eriti vürtsid ja kaunid tekstiiltooted, näiteks idamaine siid, samuti orjad, karusnahad, puit ja mõningad metallid läänest ja põhjast. Agraarmajanduse tingimustes oli piirkondliku kaubanduse peamiseks käivitajaks kohalik vahetuskaubandus, mis peamiselt hõlmas toiduaineid, aga ka teatud olulisemaid tarbeesemeid, näiteks villaseid ja puuvillaseid rõivaid. Kohaliku majanduse mosaiik oli piirkonniti väga kirev: teravili, nisu lõunapoolsematel ning rukis ja kaer põhjapoolsematel aladel; vein lõunas, õlu põhjas; suhkruroog Süürias; oliivid Vahemere piirkonnas; kalad kõikjal Afroeuraasia hiigelpikal rannikul. Linnade kasv Alpide ja Atlandi ookeani vahele jäävas Euroopas osutas kommertsialiseerumise kiirenemisele, mis avaldas vabastavat mõju suurele osale talupoegkonnast, kes oli muidu maa külge seotud seaduste, hierarhia, tavade, sunni ja majandusliku vajadusega. Kauplemiskohtades oli võimalik tehinguid maksustada ja reguleerida, kuid enamasti kippusid need kulgema omasoodu. Rooma-aegses ja -järgses Afroeuraasias üldlevinud orjus püsis edasi araabia maailmas, aga suri tasapisi välja kristlikel aladel, osaliselt põhjuseks kiriku õhutatud kõlbeline hukkamõist, osaliselt majanduslikud kaalutlused. Üsna teistsuguseid demograafilisi ja majanduslikke mudeleid võib leida paikse asustuse tuumikaladest eemal, piirkonna geograafilistel ääremaadel: Atlandi rannikul, Sahara serval, Mustast merest ja Karpaatidest põhja poole jäävatel tasandikel, laantes, stepis ja tundras, Elbest põhja ja ida pool kuni põhjapolaarjooneni, aga ka paikse asustuse tuumikalade sisse jäävatel haritava maa äärealadel – kõrbes, mägedes, soodes ja saartel. Mitmel pool piirkonna äärealadel elas rändhõime: sageli liite sõlmivad ja neist lahtiütlevad turgi hõimud Euraasia stepis, beduiinid Lähis-Ida kõrbetes, mitmesugused hooajati elupaika vahetavad karjakasvatajad, näiteks saamid põhjapolaarjoone lähedal ja selle tagagi. Kõik need rühmad sõltusid mingil määral oma paiksetest naabritest: enamik beduiine ja paljud turgi rändhõimud olid vastu võtnud islami ning nende sissetungilained XI–XIII sajandil Balkanile ja Lähis-Itta, millele järgnesid XIII sajandil Kaug-Idast teekonda alustanud mongolid, näitasid väga selgelt vastastikuseid suhteid.

Samasugused vastastikused suhted iseloomustasid tuumikala ja ääremaade suhteid ka siis, kui tegemist oli Põhja-Euroopa mitterändlejate, baskide, iirlaste ja skandinaavlastega, keda tunti kollektiivse nimetuse viikingid all. Põhja- ja Kirde-Euroopas õitses paganlus ning seal seisti kristluse sissetungile vastu seni, kuni seda ei toetanud kaupmehed või vallutajad. Stabiilsete kultuuri- ja poliitiliste institutsioonide loomiseks ei olnud kristlus ega islam hädavajalikud. Läänemere idakaldal algas usuvahetus alles XII–XIII sajandil. Leedu jäi kindlalt paganlikuks XIV sajandi lõpuni ja ka siis toimus usuvahetus poliitilistel põhjustel ning Leedu seatud tingimustel.

21

JUMALA SÕDA

XI sajandil oli Lääne-Euroopa vanim institutsioon paavstivõim, mis võis eneseteadlikult vaadata tagasi tuhandeaastasele katkematule ajaloole. Algselt oli Rooma piiskop üks varase kiriku viiest patriarhist (ülejäänud neli olid Jeruusalemma, Konstantinoopoli, Antiookia ja Aleksandria piiskopid), kes nimetas end Püha Peetruse ja Püha Pauluse järglaseks, nende pühakute luude vardjaks (väidetavalt olid nad maetud Püha Peetruse katedraali alla) ning alates keiser Constantinusest (306–337) impeeriumi (alates IV sajandist kristliku impeeriumi) valitseja isiklikuks piiskopiks.

Pärast araablaste VII sajandi vallutusi jäid kristlaste kätte ainult Rooma ja Konstantinoopol; Jeruusalemm langes muslimite kätte 638. aastal. Et pärast 476. aastat ei olnud Lääne-Roomas enam keisrit, pidid paavst ja Ida-Rooma ehk Bütsantsi keiser sõlmima lähedasemad suhted, mis küll sageli osutus keeruliseks. Tõhusa keisrivõimu puudumine Itaalias jättis paavstivõimu ilmaliku kontrolli alla Rooma linna ja vähemalt teoreetiliselt ka osa poolsaare keskosast. Paavsti vaimset võimu tugevdas kaasaaitamine anglosakside usuvahetusele VII ning friislaste ja mandril elavate sakside usuvahetusele VIII sajandil.

VIII sajandi algul veenis Bütsantsi keisrite kaldumine ikonoklasmi (religioosse sisuga piltide, ikoonide jms tõrjumine) ning suutmatus kaitsta Roomat ja paavsti Põhja-Itaalia langobardi valitsejate eest paavst Gregorius III (731–741), Zachariast (741–752) ja Stephanus II (752–757) looma liitu frankidega, kes valitsesid suurt kuningriiki, mis ulatus tänapäeva Edela-Prantsusmaalt Reinimaa ja Madalmaadeni.

Uue poliitilise orientatsiooni raames mõtles paavsti õukond ehk kuuria välja niinimetatud Constantinuse annetuse, maailmaajaloo ühe mõjuvõimsama võltsingu, mis paljastati lõplikult alles XV sajandil. Selle kohaselt olevat keiser Constantinus kristlaseks saades andnud oma keisrivõimu paavst Silvester I-le (314–335), kes olevat selle tagasi andnud, aga säilitanud ülemvõimu teiste patriarhaatide üle, teoreetilise ilmaliku võimu impeeriumi lääneosa ja otsese võimu Rooma, seda ümbritsevate alade ja kogu Itaalia üle. Võltsingu alusel kinnitasid hilisemad paavstid, et neil oli täielik õigus riigile Kesk-Itaalias ning ülemvõim keisrivõimu suhtes Lääne-Euroopas.

Paavsti ja Frangi riigi liit oli kasulik mõlemale poolele. Paavstivõim tagas endale tõhusa kaitse Itaalias, frangid aga legitimeerisid VIII sajandi teise poole vallutused Lombardias, Gaskoonias, Baieris ja Saksimaal Reini ja Elbe vahel. Liidu tipphetk saabus 800. aasta jõulupäeval, mil paavst Leo III (795–816) kroonis frankide kuninga Karl Suure (768–814) uueks Rooma keisriks läänes, pannes sel moel aluse Pühale Rooma riigile, mis mõningate katkestustega, saatusepöörete ning iseloomu ja sisu muutumisega püsis 1806. aastani, mil see Napoléoni nõudmisel likvideeriti. Frangi ehk Karolingide (s.t Karli perekonna) impeerium püsis 880. aastateni, kuid paavstivõim kippus jääma keisrivõimu varju. Seepärast kaldus Püha Peetruse aujärg jääma

22

SISSEJUHATUS: EUROOPA JA VAHEMERI

Rooma aadlike pärusmaaks, kellest osa olid noored, liiderlikud või isegi usukauged.

Kuid ameti maine püsis kõrgena, eriti Põhja-Euroopas, kus paavstivõimu peeti endiselt lõplikuks otsuselangetajaks kiriklikes ja vaimsetes küsimustes. Nii taotles kristluse vastu võtnud Poola kuningas Mieszko I 991. aastal paavsti eestkostet.

962. aastal taaselustas Saksamaa kuningas Otto I, kes oli vallutanud Põhja-Itaalia, lääneimpeeriumi, lastes end Roomas keisriks kroonida paavst Johannes XII-l (955–964), kes oli kurikuulus kahekümne viie aastane liiderlike elukommetega aadlik, kelle surm saabus vaid kaks aastat hiljem nähtavasti südamerabanduse tõttu, mis tabas teda vahekorra ajal ühe abielunaisega.

XI sajandi algul vahetusid paavsti aujärjel Saksamaa keisrite nimekad kaitsealused, näiteks teadlane Gerbert (paavstina Silvester II, 999–1003), ning terve rida kohaliku tähtsusega ja väga ebaühtlase kaliibriga tegelasi, kes enamasti kandsid Benedictuse või Johannese nime. Nii Rooma kirikus kui kristluses tervikuna tekkis üha rohkem elemente, kes taotlesid nii paavstivõimu kui ka läänekiriku kui terviku reformimist, rõhutades ilmaliku ja vaimuliku valla lahutatust ning vaimuliku võimu domineerimist ilmaliku üle kirikutegelaste ametisse nimetamises, kiriku juhtimises, rahaasjades ja käitumises. Keiser Heinrich III (1039–1056) eestkostel haarasid reformaatorid paavstivõimu enda kätte. Terve rida sakslastest, itaallastest ja prantslastest paavste muutsid poole sajandi kestel pärast 1048. aastat põhjalikult paavstivõimu ja läänekirikut. Paavstikuuria kujundati teadlikult rahvusvaheliseks nii väliselt kui ka personali osas ning selle reformimise taga seisis kesksel kohal tõdemus, et Rooma kirik ongi universaalne kirik ja paavstile kuulub kõikjal nii ilmalik kui ka vaimne võim Püha Peetruse järglasena, kellele Matteuse evangeeliumi niinimetatud Peetruse teksti põhjal Kristus usaldas taevariigi võtmed ning väe siduda kinni ja lahti päästa kõike maa peal ja taevas (Mt 16: 19). Reformistide üldisemad eesmärgid olid vaimulike kõlbluse ja hariduse parandamine ning simoonia (kirikuametite müük) ja vaimulike abielu väljajuurimine (viimane oli nii kõlbelise kui ka majandusliku tähendusega samm, kaitstes kirikumaid mineku eest vaimulike mittevaimulikest laste kätte).

Tavalised preestrid üritati muuta võimalikult munkade sarnaseks, kes eristuksid kõigiti oma ilmalikest naabritest ja sugulastest ning alluksid ustavalt Roomale.

See programm kohtas ägedat vastuseisu, sest seadis ohtu privaatkirikute ja kloostrite ilmalike ja vaimulike patroonide ning tohutu hulga preestrite huvid, samuti ilmalike valitsejate võimu oma piirkonna maa poolest jõukaima omaniku üle. Kõige teravam tüli tekkis Saksamaa kuningas Heinrich IV-ga, kelle võimuletulek alaealisena sundis reformipaavste taotlema sõltumatust Saksa troonist, et kaitsta end Itaalia vaenlaste eest. Tüli keskmes oli keisri õigus valida paavsti, paavsti õigus anda heakskiit keisrikandidaadile, otseselt aga võim nimetada ametisse kirikutegelasi ja kontrollida kirikut keisririigi aladel Saksamaal ja Põhja-Itaalias. Kokkupõrke

23

JUMALA SÕDA

väljenduseks sai investituur ehk tseremoonia, mille käigus anti ametisse pühitsetud piiskopile tema vaimset aujärge tähistavad sõrmus ja karjasekepp. Saksamaal ja mujalgi viis traditsiooniliselt tseremoonia läbi kuningas. Erinevalt ülejäänud ilmalikest – mis oli kirikureformaatoritele üsna vastumeelt – pühitseti ka kuningad „võitud isandaks”. Sõrmuse ja karjasekepi üleandmise õigus omandas sümboolse tähenduse, mistõttu tekkinud vaidlust ja sellest tingitud sõdu nimetatakse investituuritüliks, kuigi tegelikult oli vastandus ühtaegu palju labasem – kontroll kiriku vara üle ja võimu määratlemine – ja peenem – nende vaimne kindlus, kes korraldasid sakramente ja tagasid „õiglase korra kristluses”.

See ei olnud pelgalt teoloogiline nääklus. Saksamaa kuningate võim toetus väga suurel määral kiriku kontrollimisele, eriti Saksimaal. 1076. aastal Saksimaal puhkenud mäss andis reformipaavstidest sõjakaimale Gregorius VII-le võimaluse avaldada Heinrich IV-le survet ja sundida ta järeleandmistele. Ta esitas keisrivõimule otsese väljakutse, kinnitades, et paavsti võimutäiuse hulka käib ka õigus tagandada sobimatuid monarhe, sealhulgas keisreid. Leppimatu Heinrich IV ekskommunikeeriti 1076. ja taas 1080. aastal. Saksamaa paavstimeelsete ja keisrivastaste jõudude seast kerkis esile konkureerivaid kuningaid. Puhkenud sõda ei jätnud puudutamata ka Itaaliat. 1084. aastal tungis Heinrich IV Itaaliasse, vallutas Rooma, pani ametisse oma vastupaavsti ja sundis Gregorius VII otsima varjupaika Lõuna-Itaalia normanni vallutajate juures. Järgnenud kümmekonnal aastal püsis Heinrichi vastupaavst Roomas ning keisririik võttis korduvalt tema toetuseks ette sissetunge lõuna poole Alpe. Selles konfliktis peitub ka I ristisõja eellugu, sest Urbanus II üritas kogutud jõudu ära kasutada paavsti positsioonide tugevdamiseks Itaalias ning näitamaks oma suutlikkust kristlaste praktilisel juhtimisel sõltumatult ilmalikest valitsejatest.

Reformipaavstide loosungiks oli libertas ecclesiae ehk kiriku vabadus. See oli kesksel kohal ka Urbanus II tegevusplaanis 1095. aastal, kui ta kutsus usklikke „vabastama” Ida ja Jeruusalemma kirikuid. Ristisõda ei ole võimalik mõistagi, kui ei arvestata üldisemat kiriku olukorra ja paavstivõimu reformimise konteksti. Omamoodi iroonia peitub selles, et ajal, mil reformipaavstid taotlesid universaalset võimu, ei suutnud nad end isegi Roomas turvaliselt tunda. Kohalik aadel, kelle käest oli võetud tulutoova paavstivõimu kontroll, Saksamaa ja teised keisripooldajatest sissetungijad ning muud Itaalia rivaalid sundisid sajandi vältel pärast Gregorius VII pagulust ajutiselt või peaaegu püsivalt mujalt peavarju otsima veel terve hulga paavste. Alles pärast I ristisõja käivitamist 1095.–1096. aastal suutis Urbanus II end Igaveses Linnas kindlalt sisse seada.

Investituuritüli, mis leidis kompromisslahenduse alles 1122. aastal, näitas nii paavsti- kui keisrivõimu aineliste ja ideoloogiliste positsioonide teatud nõrkust ning rõhutas ka üldisemalt tsentraliseeritud poliitilise võimu piiranguid. Paavstivõim oli

24

SISSEJUHATUS: EUROOPA JA VAHEMERI

koos toonase Inglismaa valitsejaga Lääne-Euroopas üks esimesi, kes asus arendama kirjalikku valitsemist, suheldes kohalike ametnike, alluvate ja välismaiste esindajatega standardiseeritud kirjade kaudu, pidades süstemaatiliselt protokolle ja neid arhiveerides ning luues bürokraatliku traditsiooni. Aga nagu kõlas üks palju hiljem kuulsaks saanud lause, puudusid paavstil diviisid ning ta pidi oma sõltumatust ja terviklikkust tagama ilmalike kaitsjate abiga. Saksa keiser oli samas poliitiliselt Lääne-Euroopa kõige võimsam valitseja, kelle üüratu teoreetiline ja potentsiaalne võim laius Lõuna-Taanist Kesk-Itaaliasse. Siiski ei hoidnud neid alasid, mis moodustasid varasema Karolingide impeeriumi idaosa (alates IX sajandist nimetati seda IdaFrangi riigiks), koos mitte institutsionaalne rutiin, vaid dünastilised liidud, isiklikud sidemed, traditsioon, ideoloogia, mugavus ja toores jõud. Seepärast oli XI sajandi Saksamaa valitsejatel poliitilise konsensuse kujundamine, mis on ju igasuguse tõhusa võimu alus, päris ränk ja arvukatest muutlikest teguritest sõltuv ülesanne. Alates 962. aastast võisid Saksa kuningad loota, et paavst kroonib nad Rooma keisriks.

Hoolimata investituuritülist ja jätkuvatest pingetest suutis enamik kuningaid veenda paavsti läbi viima see äärmiselt suure sümboolse tähendusega tähtis tseremoonia.

Aga see ei õnnestunud siiski kõigil. II ristisõja (1145–1149) juht kuningas Konrad III oli pärast Otto I üks väheseid keskaegse Saksamaa kuningaid, keda ei kroonitudki keisriks, ehkki ta võttis sellest hoolimata endale hulga keisri funktsioone ning kasutas mõningaid muidu keisrile omaseid tiitleid. Keisritiitli puudumine vähendas Saksamaa kuninga õigusi Lääne-Euroopa jõukamale piirkonnale Põhja-Itaaliale, mis oli keisrite taotlustes alati väga tähtsal kohal. Aga nagu eelkäijate puhul, sõltus ka Konradi võim eelkõige tema positsioonist Saksamaal.

Poliitiliselt koosnes Saksamaa XI–XII sajandil mitmest omaette piirkonnast, mida valitsesid hertsogid ja tihedalt lõimunud ülikud: Baieri, Švaabimaa, Frangimaa, Saksimaa, Lotring (Lorraine). Idasuunalisel laienemisel, mille oli küll põhjatiival ajutiselt peatanud ida pool Elbet elavate slaavlaste suur Saksa võimu vastane ülestõus 983. aastal, olid tekkinud piiriäärsed margid, näiteks Austria, Steiermark ja Meissen, mis andsid ettevõtlikele kohalikele markkrahvidele märkimisväärse autonoomia. Kuninga võim sõltus tema isiklikest suguvõsamaadest – Otto I oli olnud Saksimaa hertsog –, millele lisandusid mitmed impeeriumi maad, linnad ja õigused, ning liidust kirikuga, mis oli ainuke tõepoolest kogu keisririiki hõlmav institutsioon (ja seepärast kujutas ka investituuritülis endast nii suurt ohtu). Ehkki Saksamaa kuningad kippusid olema ühest suguvõsast – Saksi dünastia 911–1024, Saali dünastia 1024–1125, Hohenstaufenid 1138–1254 –, oli kuningas valitav ning valijamehed, kelle hulka kuulusid juhtivad hertsogid ja kirikuvürstid, näiteks Kölni ja Mainzi peapiiskop, hoidsid oma õigustest kõigiti kinni. Kui teistes kuningriikides, näiteks Inglismaal, Prantsusmaal või Pürenee poolsaare põhjaosa kristlikes riikides,

25

JUMALA SÕDA

kippus valimine tasapisi tagaplaanile jääma, siis Saksamaal juurdus valimisprintsiip väga jõuliselt sagedaste dünastiate katkemise tõttu, olgu siis põhjuseks otsese pärija puudumine (1002, 1024, 1125, 1138, 1152) või alaealiste troonilepääs (1056, 1197).

Ometi olid Saksamaa kuningad – ja nii tunnustasid neid ka naabrid – läänekristliku maailma juhtivad ilmalikud valitsejad, mitte kõigest keisritiitli valdajad, keda formaalselt oleks peetud läänekristluse kõrgemaks ilmalikuks võimuks.

Sellise ülemvõimu näitajaks ja põhjuseks oli suurel määral Saksamaa valitsejate osa kristluse levikul Ida-Euroopa slaavi riikidesse. Kui X–XI sajandil oli Poola, Böömimaa ja Ungari vastsete kuning- ja vürstiriikide tõmbamine läänekristluse rüppe käinud Saksamaa kuningate eestvedamisel, tugevdas see nende monarhipositsiooni. Samavõrra nõrgestas seda see, kui edasine ekspansioon jäi alates XII sajandi keskpaigast Saksamaa idaosa vürstide ja muude feodaalisandate osaks, kes püha sõja ideoloogiat abiks võttes värbasid ristisõdijaid ja väljarändajaid ning laiendasid ladinakristluse piire Preisimaale ja Läänemere kirdeossa. Ehkki paljud varasemad kristlikud misjonärid lääneslaavlaste juures, eriti Böömimaal ja Määrimaal, ning 900. aasta paiku ungarlaste juures, olid olnud kreeka-õigeusu esindajad, avas uue lääneimpeeriumi loomine Otto I poolt ning tema saavutatud võit ungarlastest sissetungijate üle piirkonna Lääne ladinakristluse evangeeliumikuulutajatele, sest kohalikud valitsejad üritasid sõlmida suhteid uue tugeva Saksamaaga. Ristiusu vastuvõtmine oli otsustav tegur kindlate poliitiliste identiteetide ja institutsioonide kujunemisel, mille puhul kirik tagas hariduse, kirjaoskuse ja riigiametnike juurdevoolu, olles põhimõtteliselt sõltuv piiskoppidest ja abtidest koosnevast vaimulike maaomanike uuest ülikkonnast. Samuti pakkus kirik ideoloogilist tuge transtsendentsele kuningavõimule ning käepäraseid rahvuslikke pühakuid, kelle näiteks on Böömimaal vürst Václav (suri 935) ja Ungaris István (kuningas 1000–1038).

Poola võttis ladinakristluse vastu 966. aastal, kui Mieszko I pidas seda heaks võimaluseks hõivata Otto I vasallina Pommeri, arvates, et nii on tal parem õigustada oma vallutusi ja domineerimistaotlusi lääneslaavlaste seas. Poola kindlast tahtest kuuluda ladinakristluse maailma andis märku 991. aasta, mil Mieszko andis oma riigi formaalselt paavsti kaitse alla. Ungari seisukord oli ähmasem, sest tal oli pikk piir nii Bütsantsi kui Saksamaaga. Kuid ka siin püüdsid valitsejad järjepidevalt seostada end poliitiliselt ja seeläbi ka kultuuriliselt pigem saksa-ladina kristliku maailmaga kui kreeka impeeriumiga. Ungarlaste iha olla Lääne poolel tagas nende kindla sümpaatia ja hiljem aktiivse osalemise ristisõdades, mis läbisid nende maad 1096., 1146. ja 1189. aastal. Mõnes mõttes kinnistasid ristisõjad alates X sajandist avaldunud Ungari kaldumise läände.

Tohutul slaavlaste ja ungarlaste alal Elbe, Läänemere, Doonau ja Musta mere vahel oli sakslaste ainuke konkurent Ida-Rooma kreeka impeerium, Bütsants, mille

26

SISSEJUHATUS: EUROOPA JA VAHEMERI

pealinn Konstantinoopol asus Bosporuse ääres Euroopa ja Aasia lahkmel. X sajandi algul tundus, et nii Määrimaa kui ka Ungari langevad kreeklaste mõju alla, enne kui Ottoonide Saksamaa suutis oma külgetõmbejõu maksma panna. Isegi veel XI sajandil saatis Konstantinos IX (1042–1055) Ungari valitsejale krooni, ehkki Ungari püüdis igati kaitsta oma autonoomiat, sõlmides tihedad sidemed Saksamaa keisririigiga (Püha István abiellus keiser Heinrich II (1002–1024) õega). Palju kindlam oli kreeklaste mõju kaugemal idas, kus kohaliku valitseja soov tugevdada oma staatust Bütsantsiga liitu sõlmides tõi kaasa Kiievi vürsti Vladimiri ristiusu vastuvõtmise (988/989), kelle Russi ehk Vene riik hõlmas tähtsamaid kaubalinnu Dnepri ääres, samuti Vene esialgset pealinna Novgorodi kaugemal põhja pool. Aga isegi venelased vabanesid tasapisi kreeka mõju alt. Nad üritasid luua liite läänes: Prantsusmaa kuningas Henri I (1031–1060) abiellus vene vürstitütrega ning nad andsid oma pojale kreekapärase nime Philippe, mida hiljem kohtas Prantsusmaa kuningasuguvõsades ohtralt kuni XIX sajandini. 1040. aastatel ründasid venelased isegi Bütsantsi ning mitmel korral üritati, küll edutult, kahandada Konstantinoopoli patriarhi mõju vene kiriku üle. Bütsantsi välispoliitikas ja ellujäämises oli väga tähtsal kohal suutlikkus manipuleerida oma piiride ääres elavate rahvastega. Venelastest ida pool kujutasid endast palju suuremat ja käsitamatut ohtu mitmed ränd- ja turgi hõimud, näiteks põhja pool Musta merd Lõuna-Euraasia stepis elavad kasaarid, petšeneegid ja polovetsid, samuti XI sajandi keskel Lähis-Itta tunginud turgi hõimud.

XI sajandi algul ulatus Bütsantsi impeerium Doonaust ja Aadria merest, üksikute tugipunktidega isegi Itaalias (näiteks Bari), Tauruse ja Antitauruse mägedeni IdaAnatoolias, kusjuures üksikuid kindlusi leidus ka Põhja-Süürias, näiteks Antiookia.

Näiliselt kultuuriliselt, kaubanduslikult ja poliitiliselt domineeriv impeerium oli tegelikult alles äsja taastanud oma positsioonid Põhja-Süürias ja Põhja-Balkanil, kus keiser Basileios II Bulgaarlastetapja (976–1025) oli veriselt liidendanud varem iseseisva Bulgaaria riigi ning neutraliseerinud serblaste separatistlikud püüdlused.

Hegemoonia ei kestnud kaua. XI sajandi keskel tungisid Lähis-Itta turgi hõimud, keda juhtis Seldžuki suguvõsa, ning võtsid sisuliselt enda kätte võimu Bagdadis.

1071. aastal tungisid Seldžukid Anatooliasse, lõid Bütsantsi Mantzikerdi lahingus ja võtsid vangi keiser Romanos IV Diogenese. Piiril lüüa saanud Bütsants kaotas peagi ka Anatoolia sisemaa ning Seldžukid rajasid oma pealinna Konstantinoopoli vahetusse lähedusse Nikaiasse. Seldžukkide Anatoolia hõivamise varjus kasutasid teisedki turgi hõimud tekkinud poliitilist kaost ära ning võtsid oma kontrolli alla linnad ja piirkonna paiksed põlluharijad. Nende rühmade juhiks olid danišmendid, kes rajasid poolsaare kirdeossa niinimetatud ġāzī (s.t püha sõja) riigi. Enam-vähem samal ajal tungisid mitmed rändlejate ja poolrändlejate hõimud üle Bütsantsi Balkani piiride. Kakskümmend aastat varem olid kreeklased pidanud leppima pet-

27

JUMALA SÕDA

šeneegide asumisega lõuna poole Doonaud Kirde-Bulgaariasse, teine stepirahvas polovetsid jäid aga elama otse põhja poole Balkani piiri. Teisel pool Aadria merd hõivasid viimased Bütsantsi valdused piirkonna uus jõud, Robert Guiscard’i juhitud normannid. Viimane kants Bari langes 1071. aastal. Guiscard ei piirdunud nende võitudega ja tungis Balkanile. Alles sõjaväelise riigipöördega võimule tulnud Alexios I Komnenos suutis normannid tagasi tõrjuda 1085. aastal Dyrrachioni lahingus (tänapäeva Durrës Albaania Aadria mere rannikul) ning lüüa lõplikult petšeneege 1091. aastal Levounioni lahingus (Maritsa jõe suudmes Lõuna-Traakias nüüdse Türgi–Kreeka piiri lähedal). Kui mitte arvestada Itaalia valdusi, tuli veel tagasi saada Seldžukkidele kaotatud alad Anatoolias ja Põhja-Süürias. Just see pidi Alexios I strateegia kohaselt meelitama ka Läänt, kui ta tegi neile 1095. aastal ettepaneku, ja just sinna suunduski I ristisõda.

Bütsantsi vahelduvat edu XI sajandil peegeldasid segadused islami Lähis-Idas pärast Seldžukkide sissetunge 1050. aastail. Võtnud 1055. aastal enda kontrolli alla Bagdadi kalifaadi, mille järel Seldžukkide juht sai kohase tiitli sultan (see tähendab araabia keeles võimu), suunasid nad oma rünnaku läände. Nad lõid kreeklasi 1071. aastal ja hõivasid 1079. aastaks suurema osa Süüriast ja Palestiinast. Aga ehkki Seldžukid tundusid olevat ühtsed, valitsesid nad tegelikult üsna lõdva ja tihtipeale killuneva konföderatsiooni üle, kuhu kuulus mitmeid kohalikke jõukeskusi, näiteks Rumi ehk Anatoolia enam-vähem sõltumatu sultanaat, ning linnriike, näiteks Mosul, Aleppo, Antiookia (vallutati 1084.–1085. aastal), Damaskus ja Jeruusalemm. Neid vanu araabia linnu, mis sageli tunnistasid ühe või teise rivaalitseva Seldžuki isanda võimu, valitsesid tegelikult enamasti turgi sõjapealikud (atabekid), kelle võim tugines nii nende isiklikule sõjasalgale, mis tihtipeale koosnesid orjadest (mamelukid), kui ka kõrgemate Seldžukkide soosingule. Etniline ja usuline kirevus tõi kõikjal kaasa valitsejate võõrandumise valitsetavatest, olgu viimased siis linlased, põlluharijad, beduiinid või stepinomaadid. Mõnel pool Süürias valitsesid immigrantidest turgi sunniidid põliselanikest šiiitide üle või kontrollisid kohalikke araabia ülikuid.

Kiliikias ja Põhja-Süürias jäid märkimisväärse suurusega religioosselt ja etniliselt eristuvad armeenlaste kogukonnad Bütsantsi, araablaste ja turkide võimuvõitluse keskmesse. Mainitud piirkonnas ja al-Džazīras (tänapäeva Põhja-Iraak) pakkus poliitiline ebakindlus ohtralt võimalusi nii kurdidele kui ka teistele turgi sissetungijatele. Samasugused ebakõlad iseloomustasid Fatimiidide kalifaati Egiptuses, mis võitles Seldžukkidega Lõuna-Palestiina pärast. Egiptuses valitsesid šiiitidest valitsejad peamiselt sunniitidest elanikkonna üle mõjuvõimsate peaministrite ehk vesiiride vahendusel, kes tihtipeale ei olnud egiptlased ega araablased, vaid turgid või armeenlased. Lähis-Ida ei jätnud kuidagi harmoonilise ja tsiviliseeritud rahukolde muljet. 1050. aastatel alanud turgi sissetungid destabiliseerisid kogu

28

SISSEJUHATUS: EUROOPA JA VAHEMERI

piirkonna, kehtestades seal võõramaise eliidi vägivallale tugineva sõjalise võimu, mis põhjustas vähemalt sama palju, kui mitte enamgi purustusi ja segadusi kui hiljem ristisõdijad.

Mujal Vahemere äärses islamimaailmas hakkas poliitiline tasakaal kalduma kristlaste kasuks. Pärast Córdoba kalifaadi kokkuvarisemist 1031. aastal dünastiasisese võitluse tulemusel valitsesid muslimite Hispaaniat al-Andalūsi niinimetatud taifade ehk osastisriikide omavahel rivaalitsevad kuningad. Nende nõrkus ja ühtsuse puudumine võimaldas kristlikel valitsejatel Ebro jõe taga ära kasutada tulusaid liidupakkumisi ning laiendada oma võimu lõuna poole. Seda protsessi ajendas kasuahnus, mitte religioon, aga hiljem hakati seda propagandistlikel kaalutlustel ülistama „taasvallutuse” ehk rekonkistana, mis tähendas VIII sajandil araablaste hõivatud maade tagasivõtmist. XI sajandi lõpuks oli poliitiliselt selgemalt eristunud viis kristlikku riigikest: Kataloonia, Aragón, Navarra, León ja Kastiilia. 1140. aastail liitus nendega Portugal, mis kujunes Atlandi rannikul Douro ja Tejo jõe vahel tagasi vallutatud aladest. Hoolimata muslimite vasturünnakust, mida juhtis Põhja-Aafrika päritolu puritaanlik islamifundamentalistlik Almoraviidide sekt (u 1086–1139), suutsid kristlikud riigid ära kasutada oma muslimitest naabrite nõrgenenud poliitilist süsteemi ning võtta enda valdusse poolsaare põhjaosa, kust nad said XIII sajandil alustada ulatuslikke vallutusi.

Vahemere lääneosas vallutasid aastail 1060–1091 varem Bütsantsile kuulunud, aga IX sajandi lõpust muslimite valduseks muutunud Sitsiilia saare prantsuse normannide juhitud väed, kelle ilmumine piirkonda iseloomustas toonast poliitilist olukorda, mis võimaldas auahnetel sõjameestel oskuste ja eraarmee olemasolul tõusta enneolematutesse kõrgustesse nii Lääne-Euroopas kui ka Lähis-Idas. Karolingide-järgse iseseisva Itaalia kuningriigi kokkuvarisemine X sajandil jättis poolsaare põhjaosa avatuks Saksamaa sissetungidele ning võimaldas iseseisvuda kaubandus- ja tööstuslinnadel Po orus (Milano, Venezia), Liguurias (Genova) ja Toskaanas (Firenze, Pisa). Lõunas püsis Apuulias ja Kalaabrias Bütsantsi võim hapras tasakaalus Capua, Salerno ja Benevento kohalike, omavahel tülitsevate dünastiatega, mis pakkus ohtralt tegutsemisvõimalusi elukutselistele sõjameestele. Sõjaliselt ja poliitiliselt edukamad palgasõdurid olid pärit Normandiast, Põhja-Prantsusmaal asuvast hertsogiriigist, kus oli ülekülluses relvakandjaid, aga liiga vähe maad, patronaaži ja edenemisvõimalusi. Normannid, keda köitis võib-olla tuttav palverännumarsruut, aga kes kindlasti tundsid huvi tulu ja staatuse tõstmise vastu, hakkasid sekkuma Lõuna-Itaalia poliitikasse 1020. aastail. 1030. aastaks oli üks nende salk hõivanud püsivalt Napoli ja Capua vahel asuva Aversa. Kolmekümne aastaga võtsid normanni väepealikud kogu piirkonna oma kontrolli alla. Pärast paavst Leo IX nurjunud katset rakendada paavsti ilmaliku jurisdiktsiooni teooriat praktikas ning neid välja

29

JUMALA SÕDA

kihutada, mis lõppes paavsti hävitava lüüasaamisega 1053. aastal Civitate lahingus, hakkasid kaitsjaid otsivad reformipaavstid jagama normanni isandatele tiitleid ning need tõusid suurde lugupidamisse. 1059. aastal tunnustas paavst Nicolaus II (1059–1061) Aversa Richardit Capua vürstina ja Robert Guiscard’i Bütsantsi Kalaabria ja Apuulia ning muslimite Sitsiilia potentsiaalse valitsejana. Kui Robert Guiscard’i vend Roger alustas 1060. aastal Sitsiilia vallutamist, võis ta enda mainet veelgi tõsta, võideldes paavsti lipu all.

Robert Guiscard’i dünastia edu ennustas ette hilisemate ristisõdijate käekäiku: sõjale pühendunud suguvõsad võisid nüüd loota religioossele legitiimsusele ning saavutada tohutut edu. Guiscard vallutas Kalaabria 1060. aastaks ning kui 1071. aastal alistus viimane Bütsantsi garnison Baris, oli tema käes ka Apuulia. Ehkki Guiscard’il ei õnnestunud 1080. aastail luua Lääne-Balkanil vürstiriiki oma pojale Bohemundile, oli ta oma surma ajaks 1085. aastal Lõuna-Itaalia valitseja ning Püha Peetruse vikaari käekäigu määraja, mis oli vähetähtsa Normandia aadliku Hauteville’i Tancredi noorema poja kohta väga suur saavutus. Kui Guiscard’i vend Roger (suri 1101) vallutas Sitsiilia, tekkis uus tuluallikas ja normanni-itaalia poliitilise ettevõtmise kese. Alles kolmkümmend aastat kestnud ägeda võitluse järel alistatud Sitsiilia oli tunduvalt jõukam kui suguvõsa mandrivaldused. Rogeri poja Roger II ajal ühendati nii paavstide kui ka Ida ja Lääne keisrite meelehärmiks Hauteville’ide pärandi mõlemad osad. 1130. aastal kroonis vastupaavst Anacletus II toetuse eest Roger II Sitsiilia, Kalaabria ja Apuulia kuningaks ning tunnustas tema võimu Capua, Napoli ja Benevento üle. Roger säilitas need tiitlid ka hiljem, sundides ametlikku paavsti Innocentius II neid tunnustama 1139. aastal, pärast paavsti vägede purustamist ja võimukandja enda vangistamist. Sitsiilia kuningriigi ühendatud maad kujutasid XII sajandil endast Vahemere piirkonna jõukaimat, kultuuriliselt ja poliitiliselt kõige dünaamilisemat, auahnemat ja purustavama jõuga riiki. Võrdluseks võib lisada, et tema nõbude Bohemundi ja Tancredi 1098. aastal Antiookias rajatud normanniitaalia enklaav jäi kaugelt maha Rogeri luksuslikust režiimist, mis oma kõrghetkel üritas matkida, võistelda ja isegi üle olla Bütsantsist endast. Kirjeldatud ettevõtlik oportunism on varasemate ristisõdade kontekstis samuti väga oluline. Arvatavasti polnud juhus, et Alexios I palus Läänelt sõjalist abi vahetult pärast Sitsiilia vallutamise lõppemist, kui vähemalt kavala kreeka keisri arvates pidi leiduma ohtralt vabu sõjamehi, kellest osa ei olnud usutavasti rahul Sitsiilia maade jaotamisega ning olid valmis otsima uusi võimalusi õnne leidmiseks ja hinge päästmiseks.

Hauteville’ide esilekerkimine oli mitmes mõttes XI sajandi Prantsusmaale päris tüüpiline. Karolingide impeeriumi lagunemine IX sajandi lõpul ei olnud tähendanud ainult selle alade jagunemist Ida-Frangimaaks (põhimõtteliselt Saksamaa Lotringist Elbeni), Itaaliaks ja Lääne-Frangimaaks (Reini ja Lõuna-Püreneede markide vahel).

30

SISSEJUHATUS: EUROOPA JA VAHEMERI

Kodusõja kaos ning viikingite sissetungid põhjas ja araabia piraatide rüüsteretked lõunas tõid kaasa Lääne-Frangimaa tegeliku võimu langemise kuninga kohalike vasallide krahvide õlule, kes võtsid endale peaaegu kuningliku sõjalise, fiskaalse ja kohtuvõimu. X sajandi lõpul oli Prantsusmaa kuningriik alles juriidilise ja ideoloogilise tervikuna, aga kuningate võim piirdus peaaegu täielikult suguvõsamaadega.

Peamised poliitilised võimukeskused olid suured krahvkonnad, mida valitsesid sisuliselt autonoomselt krahvisuguvõsad, kes kiiresti lõid oma tegeliku staatusega kokkusobiva, tihtipeale küll suurel määral väljamõeldud sugupuu. Tähtsamad krahvkonnad, millest mõnest sai hiljem hertsogkond, olid Flandria, Champagne, Normandia, Bretagne, Burgundia, Blois-Chartres, Anjou, Pariis (s.t Île-de-France), Poitou-Akvitaania, mis omandas Gaskoonia hertsogkonna, Toulouse ja Barcelona, mis hiljem Pürenee poolsaare naabrite edu ja muude asjaolude tõttu lahkus Prantsusmaa haardest. Lisaks neile tekkis loendamatu hulk pisemaid krahvkondi, millest mõned suutsid olla autonoomsed, mõned aga tunnistasid isandaks mõne võimsama võimukandja.

Poliitilisele kirevusele lisandusid geograafilised, majanduslikud, keelelised ja etnilised kontrastid. Bretagne oli endiselt keltide ala, baskide nimi kandus edasi Gaskoonia kujul. Ülejäänud osas jagunes maa põhjaosaks, mille elanike suust kõlas langue d’oil (sest nad kasutasid sõna „jah” kujul oil), ning lõunaosaks, kus kõneldi langue d’oc’i. Nende eraldusjoon jooksis idast läände tublisti põhja pool nüüdset Le Midid. Keele-erinevuste kõrval võis täheldada erinevusi ajaloos, kommetes ja seadustes. Kõige lõunapoolsematel aladel püsis kirjapandud seaduste traditsioon ja piiratud urbaniseerumine, mis sobis kokku Vahemere kliimaga. Mujal valitsesid väga erinevad maavalduse reeglid, kohtusüsteem, kaalud ja mõõdud, rahasüsteem.

Ehkki Prantsusmaa oli kuningriik sageli vaid nime poolest, otsustasid põhjaosa võimsamad ülikud 987. aastal siiski, võib-olla ajendatult Saksamaa-meelsete huvide esilekerkimisest, vahetada nõrgenenud Karolingide kuningasuguvõsa viimsed jäänused Pariisi krahvide suguvõsa esindajate vastu, kelleks tollal oli Hugues Capet (987–996). Tema järgi sai dünastia nimeks Kapetingid. Karolingide eemaletõrjumine sobis hästi sakslastele, kus kuningad olid samuti pärit teisest, põhimõtteliselt tõusiklikust Saksi dünastiast. Kapetingid asusid võimule pääsedes monarhiat tugevdama Prantsuse kuninga senist valimistava välja tõrjudes ning püüdsid järjekindlalt ja päris edukalt tagada, et igal Kapetingi kuningal oleks poeg, kes tema järel troonile asuks. (Louis VII pidi ootama neljakümnendate eluaastate keskpaigani, kuni kolmas abikaasa talle lõpuks poja sünnitas.) Kapetingide unikaalne geneetiline triumf, mis avaldus poegade katkematus järgnemises isadele 987. aastast 1316. aastani, muutis Prantsusmaa monarhia olemust, aga selleks kulus aega.

Kapetingidele tuli kasuks kolm tegurit. Nende suguvõsamaad, mille keskmes

31

JUMALA SÕDA

asus Île-de-France, olid Lääne-Euroopas ühed jõukamad ning paiknesid peamiste kaubateede ristmes: Seine’i, Marne’i ja Loire’i jõestikud ühendasid piirkonda idas Reini, Maasi ja Madalmaadega, läänes Atlandi ookeaniga, põhjas La Manche’iga ning lõunas Saône’i–Rhône’i koridori ja Vahemerega. Kirik toetas Kapetinge nii ideoloogiliselt kui ka aineliselt. Kuningas oli jõukate kloostrite patroon ning kontrollis tähtsate piiskoppide ja peapiiskoppide ametisse määramist ka väljaspool oma maid. Lõpuks tuli Kapetingidele kasuks ka kuningatiitel kui selline. Ehkki Prantsusmaal oli vähe võimsaid vürste, kes oleks kuningat tõeliselt austanud ja teda oma süserääniks pidanud (üksikud Anjou krahvid tegid seda siiski rõõmuga), oli ka krahvide legitiimsus tagatud just kuningaameti kaudu. Nagu näitasid 987. aasta sündmused, oli kuningat vaja, kui nõrk ta ka polnud. Kui mõnikord harva ähvardas välismaine sissetung, nagu juhtus 1124. aastal, koondusid krahvid tema ümber. Kuninga kui formaalse süserääni õigust sekkuda riigi mis tahes krahvkonna asjadesse ei eitanud keegi, aga see nõudis sellist poliitilist olukorda, mis saabus püsivamalt alles XII sajandi lõpul.

Teisalt nõrgestas Prantsusmaa poliitilist ühtekuuluvust samuti kolm poliitilist tegurit. Valdava enamiku prantslaste majandusliku, avaliku ja eraelu jaoks ei olnud kuningas ega tema võim kuidagi oluline ega tarvilik – see tulenes juba geograafiast, sidevõimalustest ja riiklike institutsioonide puudumisest. 1000. aasta paiku avaldus see üha tugevamas kohaliku kaitse ja eestkoste otsimises. Isegi krahvide võim seati kahtluse alla: kohalikud jõugud ja väljapressijad valitsesid tegelikult maad, turge, kirikuid ja kloostreid ning sõjamehi, kellest piisas korra tagamiseks mõnes väiksemas piirkonnas, mille keskmes asus tavaliselt linnus. Ehkki mõnedki pidasid sellist võimutasandi alanemist ühiskondliku korra lagunemise ja anarhia tekkimise märgiks, lubab võrgustik, mis ühendas väikeisandaid krahvide, piiskoppide ja kloostritega, oletada teatud struktuuri. Väidetava anarhia perioodi iseloomustas – ja vaevalt on see pelk kokkulangevus – uute, aktiivsete ja tugevate krahvidünastiate esilekerkimine näiteks Normandias, Anjous, Flandrias, Blois’s ja Champagne’is.

Kuid Pariisist kaugele jäävates orgudes, kus valitses linnus ja kohalik suurnik, kelle käsutuses oli rühm relvastatud jõhkardeid (keda hiljem hakati nimetama rüütliteks), jäi kuningavõim ja rahvustunne kuulsast Karolingi minevikust pajatavate lugude ja lugulaulude, mitte aga tegeliku elu osaks.

Prantsuse kuningavõimu kolmas piirang seisnes juriidiliselt ebakindlas suveräänsusekontseptsioonis, mida selgitati ja põhjendati enamasti isiklikul, mitte institutsionaalsel tasandil. Nii võis maaomanik, rüütel, isand või krahv pidada oma süserääniks just seda isikut, kellelt ta sai oma maa, mis tekitas tõelise vasallisuhete rägastiku.

Aja jooksul pöörasid juriidilised ja poliitilised kesktõmbejõud ülipaindliku süsteemi kuninga kasuks, aga see juhtus alles XIII sajandil. Isiklike alluvussuhete süsteem ei

32

SISSEJUHATUS: EUROOPA JA VAHEMERI

hoolinud ka kuningriikide piiridest. Flandria krahvile kuulus maid Artois’st Schelde jõeni: nende osas, mis jäid Prantsusmaa kuningriiki, oli ta Prantsuse kuninga vasall, aga nende osas, mis kuulusid keisririiki, keisri vasall. Kaks isandat, Prantsusmaa ja Saksamaa kuningad, ja üks krahv ehk üks krahv ja kaks formaalselt täiesti erineva alluvussuhtega alamate kogumit – see kujutas endast tõelist poliitilist ja juriidilist miinivälja. Kapetingide Pariisi silmis olid kõige vastuvõetamatumad ja potentsiaalselt kõige ohtlikumad need rahvusvahelised isiklikud suhted, milles süserääni roll langes Inglismaa kuningale. 1066. aastal tungis Normandia hertsog Guillaume Sohilaps Inglismaale ja tõusis Inglismaa kuningaks (William Vallutaja). See tähendas, et alates 1066. aastast oli Normandia hertsog või regent väikeste vaheaegadega (1087–1096, 1100–1106, 1138–1154) ühtlasi Inglismaa kuningas. Dünastilise pärimise ning sõjalise ja poliitilise võidu tõttu pikas Inglise kodusõjas 1154. aastal muutus olukord veel keerulisemaks, kui Inglismaa kuningaks sai Anjou krahv Henry, kes samal ajal oli ema poolt Normandia hertsog ja abielu kaudu Akvitaania hertsog. Esimesele Anjou dünastiast Inglismaa kuningale Henry II-le kuulus süseräänina palju suurem osa Prantsusmaast kui tema ametlikule süseräänile, Prantsusmaa kuningale Louis VII-le: Normandia, Maine, Anjou, Touraine, Bretagne, Poitou, Akvitaania hertsogkond, Limousin, Gaskoonia, osa Auvergne’ist ning ta taotles, küll edutult, ka osa Languedocist. Kõik need valdused läksid enam-vähem puutumatult edasi Henry pojale Richard I-le, mis muutis tema suhted oma ristisõjapartneri, Prantsusmaa kuninga Philippe II-ga, III ristisõja ajal (1190–1191) tagasihoidlikult öeldes kentsakaks.

Alles siis, kui Philippe II oli vallutanud kuningas Johnilt 1202.–1204. aastal kõik Anjou alad põhja pool Loire’i jõge, avanes Kapetingidel reaalne võimalus asuda kehtestama oma tegelikku süseräniteeti kogu kuningriigis.

Ei Anjou dünastia ega nende normanni eelkäijad Inglise kuningatroonil polnud kuidagi inglased. Päris väär on arvata, nagu oleks nende valdused Prantsusmaal olnud Inglise valdused. Tegemist oli valitsejate isikliku dünastilise pärandiga. Selles mõttes olid nad tüüpilised toonasele Euroopale, kus polnud rahvusriike selle sõna nüüdses tähenduses, ehkki X sajandist alates olid Euroopa uued kuningriigid hakanud kaasa aitama ühise rahvustunde süvenemisele. Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ja Hispaania ja õieti kõigi vaatluse alla tulevate piirkondade, sealhulgas toonase Lähis-Ida ajalugu näitab, et Euroopa või Lääne-Aasia hilisem poliitiline korraldus ei olnud ettemääratud: piirid, traditsioonid ja rahvustunne olid muutlikud, isegi juhuslikud ja kindlasti mitte juba etteantud.

See käib ka Lääne-Euroopa kõige tsentraliseerituma riigi Inglismaa kohta. Inglismaal, mis tekkis X sajandil, kui Wessexi kuningas vallutas oma põhjapoolsed naabrid, kujunes välja spetsiifiline valitsemissüsteem, milles avalik õigus, müntimine, turud, maksud, riigikaitse ja isegi kirik allusid kuningavõimule. Kuningavõimu

33

JUMALA SÕDA

vahendasid kohalikud ametnikud, suhteliselt tõhus ja arenenud bürokraatia ning tihe aristokraatliku patronaaži võrgustik. Kristlikus Euroopas jõudis veel keerukama ja täiuslikuma valitsemistehnika ja institutsioonideni ainult Bütsants. Siiski oli Inglismaa põhja- ja läänepiir ebakindel, kuningriiki tungiti korduvalt sisse ning XI sajandil see kahel korral isegi vallutati, algul taanlaste (1013–1016) ja siis normannide poolt (1066–1070). Just Inglismaa valitsuse edu kuningriigi jõukuse haldamisel muutis riigi ihaldatavaks sihtmärgiks ning institutsioonide ja võimu tsentraliseerimine abistas edukaid vallutajaid. Prantsusmaad ei olnud võimalik vallutada ühe lahinguga. Veidi liialdades võib öelda, et Inglismaa puhul oli see võimalik, mis paradoksaalselt näitab Inglismaa suhtelist tugevust, mitte nõrkust. Normanni vallutuse üleeuroopalik tähendus peitub selles, et Inglise ja seeläbi kogu Briti saarte poliitika orienteerus nüüd Skandinaavia asemel Loode-Euroopale. Inglise raha süstis uut elujõudu Põhja-Prantsusmaa majandusse. Inglismaa ja inglased olid nüüd avatud mandril levinud religioossetele kommetele, kunsti- ja arhitektuurimõjudele ning teadustegevuse institutsioonidele. Mõnel juhul oli kokkupuude valulik ning välismaiseid kombeid suruti peale tõrksatele ja kultuuriliselt sugugi mitte alamatele vallutatutele. Tihtipeale oli aga kokkupuude sama soodus nagu aastatuhandeid kestnud rahumeelne suhtlemine üle La Manche’i. Kui koos inglise villaga, mis pani tööle Flandria töökojad, saabusid mandrile inglise õpetlased ja asusid tegutsema uutes ülikoolides, eriti Pariisis, võis näha, kui kergesti käib assimileerumine MandriEuroopaga – ka ristisõdades osalesid ühesuguse innuga nii need, kes pidasid end inglasteks, kui ka nende alistajate järeltulijad.

Viimistletud valitsemisinstitutsioonidest hoolimata oli Inglise riik loodud relvajõul ja sellel ta ka püsis. Pärast 1066. aastat elas Inglismaa üle sissetungid 1088., 1101., 1139., 1153. ja 1216.–1217. aastal, Inglismaa kuningat või regenti puudutavad kodusõjad puhkesid aga aastail 1087–1088, 1100–1106, 1123–1124, 1139–1153, 1173–1174, 1191, 1215–1217. Kuid sõda oli ühtlasi üks riikluse alustalasid. Seda tuleb öelda ka Skandinaavia kuningriikide kohta, mis tekkisid X sajandil varasema viikingiaja killunenud poliitiliste üksuste asemele. Taani võttis ristiusu vastu Harald Sinihamba (950–986) ajal ning kindlustas oma territoriaalset ja rahvuslikku identiteeti vallutustega nii Läänemere kui ka Põhjamere piirkonnas. Samasugust kuningliku usuvahetuse, Skandinaavia naabritega konkureerimise ja välisvallutuste mudelit järgis Norra. 1066. aastal pidi Inglismaa viimane anglosaksi kuningas kõigepealt lööma Norra kuningat, enne kui ta ise sai lüüa Normandia hertsogilt. Alates XII sajandist pakkusid ristisõjad skandinaavlastele soodsa võimaluse ühendada legitiimne sõda ja ülevõimu ideoloogia ning kolonialism, mis lubas neil alustada laienemist itta, taanlastel Eestisse ja rootslastel Soomesse.

34

SISSEJUHATUS: EUROOPA JA VAHEMERI

Käsitletaval perioodil kohtas organiseeritud vägivalda, riiklikku ja eraviisilist sõda kõikjal kogu Afroeuraasia piirkonnas. Sõda oli leek, mis sepistas kokku poliitilised institutsioonid ning tagas valitsuse võimu kindlate piirkondade üle. Sõda oli kaalukeeleks sisemaistes ja rahvusvahelistes vaidlustes. Sõda pakkus ka tegevust ülikutele, aristokraatidele ning laiemaltki linna- ja maaelanikele: sõjateenistust edasipüüdlikele, füüsiliselt heas vormis või tööpuuduse käes vaevlevatele inimestele ning võimalust osaleda ka muul moel ulatuslikes sotsiaalsetes, majanduslikes ja kaubanduslikes võrgustikes, mida läheb alati vaja ükskõik kui väikese sõjaväe ülalpidamiseks. Kogu piirkonnas oli üks iseloomulikumaid tegelaskujusid oma alale spetsialiseerunud sõjamees: mamelukk või kurdi palgasõdur, kes hoidis ülal Lähis-Ida režiime; flaamlasest või mõnest muust rahvusest palgasõdur, kes toetas kuningaid ja nende rivaale Põhja-Euroopas; varjaagi ihukaitseväelane ehk Põhja-Euroopa emigrant, kes oli end rakendanud Bütsantsi keisri teenistusse. Mõne end lahingutes heast küljest näidanud sõjamehe käsi käis väga hästi. Endine varjaagi ihukaitseväelane Harald Karm (suri 1066) tõusis Norra troonile; normanni sõjamehest Robert Guiscard’ist (suri 1085) sai Lõuna-Itaalia valitseja; tema lapselaps Tancred (suri 1112) tõusis maata aadlikust Antiookia vürstiks; pagendatud Kastiilia aadlik Rodrigo Díaz ehk El Cid (suri 1099) müüs oma mõõka ja sõjamehi kõigile kristlaste ja muslimite konflikti osapooltele, kes vaid head hinda pakkusid, enne kui vallutas Valencia ja asus seda valitsema; nii vaimuliku kui ka anglonormanni ülikuna läbi kukkunud Boulogne’i Baudouin (suri 1118) suutis ära kasutada oma sõjalisi ja juhtimisoskusi ning tõusta Eufrati taga al-Džazīras Edessa valitsejaks, seejärel aga juba Jeruusalemma kuningaks; kurdi palgasõdurite pealik Yūsuf ibn Aiyūb (suri 1193) sai kogu Lähis-Idas mõjukaks sultaniks – teda tuntakse paremini nimega Saladin.

Selliste meeste üha suureneva tuntuse võib seostada nende kultuuriprofiiliga. XII sajandil hakkasid kogu Lääne-Euroopas isandad ja isegi kuningad ennast oma pitsatitel kujutama ratsasõjameestena, rüütlitena, mis ei näidanud enam lihtsalt seost sõjaga, vaid ühiskondlikku staatust. Relvastatud rüütli kuju vahas, maalidel, skulptuurides, klaasimaalis, luulekunstis ja hauamonumentidel muutus valitseva sõjalise aristokraatia standardseks kujutamisviisiks. Bütsantsis rõhutasid kiidukõnede kirjutajad ja kunstnikud Alexios I suuri sõjamehevõimeid, aga samal ajal pöörati väga suurt tähelepanu ja valati imetlusega üle palgasõdurite oskused ja võimed, kellest impeerium tegelikult sõltus, olid nad siis turgid, slaavlased või lääneeurooplased. Lähis-Idas hakkas poliitiline propaganda järele jõudma poliitilisele reaalsusele. Poliitiline süsteem, mis tugines palgalistele eraarmeedele, taaselustas üsna enesestmõistetavalt püha sõja ehk džihaadi teooria, mille poole pidanuks püüdlema iga vähegi edu taotlev juht. Terve rida tõusikutest valitsejaid, kelle kvintessentsiks (aga kaugeltki mitte viimaseks esindajaks) oli Saladin, ehtisid end mudžahiidi ehk püha sõjamehe rüüga.

35

JUMALA SÕDA

Sõjamehe austamist tingis üks väga selge praktiline põhjus. Isegi vähesed, aga hea väljaõppega ratsasõjamehed võisid võtta kontrolli alla mis tahes lahinguvälja ning tagada otsustava tulemuse enamasti suhteliselt lühikese ajaga, kui võrrelda seda kehvalt relvastatud jalaväelaste masside venima kippuvate staatiliste kokkupõrgetega.

Lähis-Idas kasutasid ratsasõjamehed kergerelvastust – nende peamine ründerelv oli lühike vibu – ja liikusid väikesekasvulistel hobustel. Neid iseloomustasid kiired rünnakud, pettemanöövrid ja varitsused. Läänes kuulusid vibulaskjad enamasti jalaväkke ja kuigi neist oli kasu piiramiste ajal ning tempo kontrollimiseks lahinguväljal, hakkas nende roll võidu või kaotuse määramises suurenema alles pikkvibu ilmudes. Lääne soomustatud rüütel oli oma aja tank: ta suutis manööverdada, aga oli vastase jalaväelaste relvade ees peaaegu haavamatu. Lühikestelt vibudelt lendu saadetud nooled klõbisesid häirivalt, aga kahjutult vastu soomussärgi või tuunika peale tõmmatud rõngasrüüd ja jäid tihtipeale sinna pidama, nii et pikema võitluse ajal võisid rüütlid hakata välja nägema nagu suured siilid. Paljud kuulsad vibu läbi langenud rüütlid hukkusid, kui noolel õnnestus tabada katmata kehaosa, näiteks silma või veel sagedamini kaela (palavus sundis turvises rüütleid tihtipeale vallandama kaelakaitse). Raudrüü puhul põrkasid isegi võimsamate pikkvibude nooled enamasti tagasi hoolikalt viimistletud pealispinnalt. Otsene hoop oda või piigiga oli muidugi ohtlik, aga paremad rõngas- ja raudrüüd suutsid päris tõhusalt tõrjuda mõõgahoope. Mõõku, odasid ja nuiasid kasutati ratsasõjamehe vastu peamiselt tema sadulast mahalöömiseks – kui rüütel ei saanud enam ära kasutada paiknemist kõrgel hobuse seljas, oli temaga märksa hõlpsam võidelda.

Geneetika, väljaõppe ja toitumise tõttu olid rüütlid enamasti jalaväelastest kogukamad. Aja jooksul üha paremini toitma hakatud ja spetsiaalselt välja õpetatud suurte hobuste seljas võisid ka mõned üksikud soomuse taha varjunud rüütlid, relvastatud raskete piikide, nuiade ja mõõkadega, edukalt võidelda kümnete jalaväelastega. Seda kajastavad selgelt korduvad teated lootusetus vähemuses rüütlite näiliselt imelistest võitudest või põgenemistest, isegi kui need on arvatavasti tublisti liialdatud. Rüütleid langes lahingus suhteliselt vähe, kui mitte arvestada tapatalguid, mis sageli järgnesid võitlusele. Koondrünnaku korral, piigid või mõõgad ja nuiad löögivalmis, olid Lääne rüütlid äärmiselt võimas võitlusjõud. Edu sõltus muidugi oskusest kasutada kilpide taha varjuvat jalaväge, et vältida vaenlase taganemist, põgenemist või Lähis-Ida sõjavägede korral pettemanöövreid, samuti tugevast distsipliinist, mis vältis enneaegseid või üksikute salkade rünnakuid. Lahinguosaliste arv varieerus väga suurel määral. XI–XII sajandil oli 10 000-meheline sõjavägi väga suur ja juba logistilistel põhjustel ei olnud seda võimalik pikemat aega koos hoida. Eriti ristisõdade ajast on teada ka palju suuremaid sõjavägesid, aga need sõltusid moona heast kättesaadavusest või, nagu sissetungi puhul Inglismaale 1066.

36

SISSEJUHATUS: EUROOPA JA VAHEMERI

aastal või ristisõdade puhul alates XII sajandi lõpust, valitsejate suurest rahakotist ja võimest tagada kümnete tuhandete meeste edasitoimetamine meritsi. Paljud lahingud ja kokkupõrked olid tunduvalt väiksemad, hõlmates sadu või veelgi vähem võitlejaid. Mõnes lahingus osales isegi vaid kümmekond rüütlit. Keskaegse sõjapidamise loomus ei võimaldanud rakendada uusaja tohutuid vägesid, XVIII sajandi lõpu rahvusriikide massiarmeesid ega nüüdisaja tööstusriikide väekohuslaste suuri koondisi.

Nii Läänes kui ka Idas läksid sõjamehed ja nende hobused kalliks maksma. Euroopas ja Lääne-Aasias oli levinud raha maksmine sõjakäigul osalemise eest, aga tasuti ka püsivamate hüvedega, näiteks maa, tiitlite ja sellest tulenevate ühiskondlike privileegide ja staatusega. See käis isegi mamelukkide kohta, kes olid formaalselt orjad: lõpuks võtsid nad Egiptuse valitsemise 250 aastaks enda kätte. Sõjapidamine ei tähendanud ainult otseseid lahinguid. Õigupoolest üritas enamik väepealikke selliseid riskantseid ja kulukaid kokkupõrkeid vältida, eelistades tavaliselt piiratud poliitiliste või majanduslike eesmärkide saavutamiseks varitsusi ja rüüstamist. Juhul kui kokkupõrganud pooled olid pärit ühesugusest kultuurilisest ja piirkondlikust keskkonnast või vähemalt tundsid teineteist hästi, oli langenute arv enamasti väike, erinevalt kokkupõrgetest, milles oli tegemist võõramaiste sissetungijatega, näiteks viikingite või ristisõdijatega. Puudus tõhus sotsiaalne ja juriidiline lepitussüsteem ning mõistagi polnud veel olemas rahvusvahelist õigust, mistõttu sõda oli päris endeemiline ja seda leevendasid ainult veidi sõjameeste ühised väärtused, mida Läänes nimetati hiljem rüütlikoodeksiks, aga mida põhimõtteliselt tunti ka islamimaailmas.

Sõja peamised ohvrid olid tsiviilisikud, kes jäid sõja- ning moonakogumispiirkonda, ja kesiste oskustega jalaväelased, kes harva said õiglase osa võidust (s.t sõjasaagist), kuigi kannatasid lahingus palju enam. Oskuslikud ja kogenud sõjamehed olid tasu väärt, sest nad suutsid edu saavutada enamikus sõjasituatsioonides: lahingus, moonakogumisel, kaitses, kiirrännakul, varitsustes. Et sõda tähendas sageli poliitikat ja vastupidi ning kogu Afroeuraasia piirkonnas lausa eeldati, et valitsejad võtavad iga aasta ette sõjakäigu, oli selliste meeste väärtus ilmne.

Kuid mõnes olukorras oli ratsasõjameestest siiski vähe abi. Kivimüüridega linnade või kindluste piiramisel ei olnud neil midagi teha. Aga just piiramisel oli keskne osa edukas sõjapidamises, sest ainult nii sai liidendada uusi alasid või sundida vastast rahu sõlmima. Piiramise juures luges sõjameeste arv, mitte oskus hobuse seljas liikuda. Keskaegne sõjapidamine sõltus meeste ja naiste, hobuste, veoloomade ja vankrijuhtide lihasjõust. Ründajate arv oli oluline ka siis, kui piirajad olid sunnitud müüriga ümbritsetud linna või kindlust näljas hoidma või ründama. Lisaks meestele läks piiramisel vaja puitu, et ehitada hiiglaslikke heitemasinaid ja varikatuseid, mille varjus ründajad said müüridele ronida või neid õõnestada. Piiramistehnika tundub

37

JUMALA SÕDA

olevat paremini arenenud Vahemere idaosas, eriti just Bütsantsis, kus leidus rohkelt nii laasi kui ka linnu. Ehkki Lääne-Euroopas leiab põgusaid viiteid suurtele puidust piiramismasinatele juba enne I ristisõda, puutusid läänlased alles selle sõjakäigu ajal nendega põhjalikumalt kokku ning õppisid, võib-olla kreeklaste abiga, neid kiiresti kasutama. Puit ja puusepaoskused kulusid marjaks ära ka laevasõidu juures.

Lääne-Euroopa laevaehituse ja -sõidu areng sobis kokku Euroopa ühendusteedega, mis kulgesid piki rannikut ja jõgesid. Lähis-Ida, kus poliitiline võim ja valdav osa kaubandusest oli seotud maa, mitte merega ning puitu leidus üsna vähe, andis lääneeurooplastele alates 1095. aastast vähemalt ühe kindla sõjalise eelise.

Aga isegi seal, kus sõjaline väljaõpe kuigi palju ei lugenud, etendasid eliiti kuuluvad ratsasõjamehed väga olulist osa. Ühiskonna juhtidena tulid nende käest raha, käsuliinid, mõnikord ka sõjalised oskused. Keskaegset sõjaväge hoidsid koos sund, ustavus, rahalised peibutised ja idealism. Esimest kolme pakkusid tavapäraselt rüütlid ning ristisõdade alates oli neil võimalik pakkuda ka neljandat.

38

I RISTISÕDA

39

JUMALA SÕDA

40

1 KRISTLIKU PÜHA SÕJA LÄTTED

12. aprillil 1096. aastal pantis noor kastellaan Montmerle’i Achard oma vara Burgundia võimsale Cluny kloostrile 2000 Lyoni šillingi ja nelja muula eest, et ta võiks teoks teha kavatsuse asuda „teele Jeruusalemma võitlema Jumala nimel paganate ja saratseenidega”. Neli kuud hiljem Marseille’ Püha Victori kloostriga sõlmitud samasuguses tehingus andsid vennad Geoffrey ja Guy teada, et soovivad minna Jeruusalemma „nii palverännu armus kui ka Jumala kaitse all välja juurima paganate kurjust ja äraütlemata metsikust, mille tõttu on juba rõhutud, vangi võetud ja tapetud arvutul hulgal kristlasi”.1 Sõjakäigu, mis nõudis 1099. aasta juunis Jaffa lähedal Achard’i elu, kogemused veensid tema kaaslasi, et nad on Jumala sõjavägi, kes „võitleb Kristuse eest”, et nende ohvrid on märtrid, et nende eesmärki toetavad lahingus taevased pühakud, „Kristuse rüütlid” Georgios, Demetrios ja Blasios isiklikult ja et nende edu on tagatud, sest „Jumal võitleb meie eest”. Nad täitsid lihtsalt ülesannet, mille oli neile andnud Urbanus II oma jutlusereisi ajal 1095.–1096. aastal, mil ta, kui kasutada paavsti sõnu flaamlastele 1095. aasta detsembris, oli teate peale, et turgid on „oma sõgeduses sisse tunginud ja rüüstanud Idas Jumala kirikuid” ning „hõivanud Püha Linna”, pannud neile Clermont’is „kohustuse võtta ette selline sõjakäik, saades selle eest andeks kõik oma patud”.2 Viiskümmend aastat hiljem esitas anglonormanni preester Raoul II ristisõja ülevaates õiglase tapmise üldteooria: „Kes tapab kurja inimese, ei ole kuri. Kes surmab nurjatu inimese, on Issanda teener, sest nad on nurjatud ja see annab põhjuse neid tappa.”3 Sellal ei pannud niisugune kristliku sõjakuse ümbermõtestamine enam kedagi imestama. Mõni aasta varem oli range hoiakuga ja väga mõjukas Clairvaux’ abt Bernard, kes omamoodi ühendas endas Euroopa kõlbelise õigusvahemehe ja II ristisõja (1146–1148) algataja rolli, kiitnud heaks jumaliku ja maise sõjaväe ühenduse templirüütlite ordu kujul: Ta on tõepoolest kartmatu rüütel ja ta on igast küljest kaitstud, sest tema keha kaitseb raud, nagu tema hinge kaitseb usk... Niisiis, liikuge turvaliselt edasi, rüütlid, ja lööge kohkumatul hingel minema Kristuse risti vaenlased.4

Bernard ilmutas 1146.–1147. aasta II ristisõja värbamisjutlustes ja -kirjades väga head Uue Testamendi, eriti Püha Pauluse kirjade tundmist. Apostlile meeldis

41

JUMALA SÕDA

kasutada sõjakaid metafoore, aga tema sõnum oli täiesti vastupidine Clairvaux’ abtile: Pange ülle Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi salanõude vastu!

Meil ei tule ju võidelda inimestega... Seiske nüüd ja teie niuded olgu vöötatud tõega ja teil olgu seljas õiguse soomusrüü ja teie jalgades olgu valmidus minna kuulutama rõõmusõnumit rahust! Kõigepealt aga võtke kätte usukilp... Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala sõna! (Ef 6:11-17)

Või veel tabavamalt: „Ükski, kes on sõjateenistuses, ei seo end argielu askeldustega” (2 Ti 2:4); „Sest ka lihalikus ihus elades ei sõdi me selle loomuse järgi, meie võitluse relvad ei ole ju lihalikud, vaid need on Jumalas vägevad kindluste mahalõhkumiseks.” (2 Ko 10:3-4) See, et Püha Pauluse järglased leidsid järgneva aastatuhande kestel evangeeliumi doktriinist põhjenduse kristliku püha sõja ideoloogiale, näitab nende pragmaatilisust, arutlusvõimet (mõned ütleks küll pigem keerutamisoskust) ning puhast intellektuaalset nutikust.

Sõda, Piibel ja klassikaline teooria Kõige kõlavam tänapäevane otsus ristisõdade kohta on õigustatult kuulus. Viimaseks suureks keskaja kroonikaks nimetatud kolmeköitelise History of the Crusades (1951–1954) lõpus esitas Steven Runciman oma seisukoha: „Püha sõda ise ei olnud midagi muud kui pikk sallimatuseavaldus Jumala nimel, mis on patt Püha Vaimu vastu.”5 Ometi on sallimatusel Jumala vaenlaste vastu juudi-kristlikus traditsioonis pikk ajalugu. Viimasel kahel aastatuhandel on peaaegu alati leidunud õpetlasi ja usupropagandiste, sageli lausa enamuses, kes oleks astunud Sir Steveniga vaidlusse – nagu on alati olnud ka neid, kes oleks temaga nõustunud. See, mida tänapäeval peavad paljud kristlased ja usutavasti enamik mittekristlasi püha sõja ning rahu ja andestuse doktriini lepitamatuks paradoksiks, mida kuulutatakse meieisapalves, mäejutluses ja veel paljudes evangeeliumikohtades, ei ole olnud sugugi alati nii ilmne või ei ole seda vähemalt arvatud. Kindlasti tuleb seda öelda XI sajandi lõpul Urbanus II ümbritsenud haritlaste kohta.

Teise aastatuhande alguse läänekristluses oli ristiusk ainult kaudselt pühakirjausk.

Vana ja Uue Testamendi alustekstid jõudsid isegi haritud inimesteni kommentaariprisma kaudu, mille olid kirja pannud niinimetatud kirikuisad, selliseid teoloogid nagu Aleksandria Origenes, Milano Ambrosius, Hippo Augustinus ja paavst Gre-

42

KRISTLIKU PÜHA SÕJA LÄTTED

gorius I, kes võtsid III–VI sajandil ette tihtipeale vaevalise ülesande tõlkida mitmed sobimatud, arusaamatud, ebatäielikud, vastuolulised või idealistlikud lausungid mõistetavasse ja rahuldavasse mõtte- ja tegevussüsteemi, mille kontekstiks olid aktiivse religiooni institutsioonid, maine kirik ja usklike igapäevaelu. Õndsad tuli kohandada inimtsivilisatsiooniga, eelkõige kreeka-rooma maailmaga või kui teisiti öelda, tuli leida viis üle saada mäejutlusest. Antiikpärandit väga hästi tundvad kirikuisad tulid sellega päris edukalt toime. Nende vaimustavate mõttepingutuste kõrval, millega kaasnes isegi mõningate ebamugavate piiblikohtade sõnastuse muutmine, lisandus pühakirjale apokrüüfe ning tekkis ulatuslik hagiograafilist laadi kirjandus, mida tihtipeale toetasid Piibli tegelaste või sündmustega seonduvaid säilmeid ümbritsevad legendid. Kiriku sajanditepikkused kogemused sünnitasid kirikuõiguse, traditsioonid, ajalookirjutuse, pühakud ja legendid, mis ei vastanud enam kuidagi I sajandi idealismile ega kogemustele.

Kiriku suhtumine sõjapidamisse ilmutas juba varakult sellise tõlgendamise ja eksegeesi tunnuseid. Uue Testamendi niinimetatud armutekstid, mis jutlustasid patsifismi ja andestust, mitte aga kättemaksu, liigitati negatiivselt ainult üksikisikute usu- ja käitumissüsteemi tegurite hulka. Ristija Johannes soovitas sõduritel jääda sõjaväkke ja leppida oma palgaga (Lk 3:14). Kristus ütles oma järgijatele, et kodanikuna peavad nad maksma makse keisrile, eristades selgelt poliitilisi ja vaimseid kohustusi (Mt 22:21). Püha Paulus rääkis samast allumise põhimõttelisest eristusest, kui nõudis, et tema õpilane Timoteos ja Efesose kogudus palvetaksid „kuningate ja kõigi ülemuste eest” (1 Ti 2:2). Avaliku ja erasfääri eristust rõhutas juba Piibli keel.

Püha Hieronymuse pühakirja ladinakeelses tõlkes (valmis u 450), mida tuntakse Vulgata nime all ja millest sai keskajal Läänes Piibli standardtekst, kasutatakse Piiblis esineva „vaenlase” korral alati sõna inimicus, mis osutab isiklikule vaenlasele.

Ladinakeelset sõna üldise vaenlase kohta, hostis, ei esine Uues Testamendis üldse.

Sel alusel võis väita, et isiklik ja üksikisikut puudutav andestus ei ole põhimõtteliselt vastuolus avaliku vägivalla teatud hädavajalike vormidega julgeoleku tagamise nimel, et, kui kasutada Püha Pauluse väljendit, kristlased võiksid „elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses” (1 Ti 2:2).

Kui ideaalses maailmas võinuks individuaalne patsifism vähemalt teoreetiliselt kanduda üle ka poliitilisse patsifismi, siis kristlik õpetus eeldas juba iseenesest, et pattulangemise järel valitseb patt ja ebatäiuslikkus. Vana Testament kubiseb legitiimsetest sõdadest, mida peeti Jumala rahuldamiseks alates iisraeli hõimudest, Joosuast ja kuningas Taavetist kuni Juudas Makkabini. Erinevalt tänapäeva kristlastest, kui nad ei ole just piiblifundamentalistid, rõhutas keskaegne kirik päris tugevasti Vana Testamendi tähtsust, selle näilist ajaloolisust, moraliseerivaid lugusid, ennustusi ja uue lepingu ettekuulutamist. Piiblilood toimisid mitmel tasandil

43

JUMALA SÕDA

(keskaegsed eksegeedid eristasid nelja tasandit), kujutades endast muu hulgas otsest ja jumalikku tõde. Vanas Testamendis pidas valitud iisraeli rahvas lahinguid usu nimel Jumala juhtimisel ja kaitsel. Jumal ise käskis Moosesel värvata Leevi poegi kuldvasika kummardajate tapmiseks (2 Mo 32:26-28). Jumal käskis Saulil hävitada kõik amalekid, „niihästi mehed kui naised, lapsed ja imikud” (1 Sa 15:3). Pühakirja läbivad sõjameestest kangelased: Joosua, Gideon, Taavet. Makkabite raamatutes, mis kõnelevad juutide lahingutest helleeni Seleukiidide ja nende juutidest liitlaste vastu II sajandil eKr, ülistatakse tapatalguid ja sandistamist Jumala tööna, mida ta saadab korda oma järgijate käe läbi, kelle relvad on õnnistatud ja kes astuvad vaenlasele vastu hümnide ja palvetega. „Nõnda nad, kätega võideldes ja südamega paludes Jumalat, lõid maha vähemalt kolmkümmend viis tuhat meest ja olid väga rõõmsad, et Jumal oli ennast ilmutanud” (2 Mak 15:27). Paljud Vana Testamendi tekstid, eriti need, mis puudutasid Jeruusalemma, olid koostatud otsekui casus belli: „Jumal, paganad on tulnud su pärisossa; nad on rüvetanud su püha templi, on teinud Jeruusalemma kivivaremeks” (L 79).

Isegi Uues Testamendis kajastatakse Püha Johannese Ilmutusraamatus apokalüpsist vägivaldsena, osana Viimsest Kohtupäevast: Ma nägin taeva olevat avatud, ning ennäe: valge hobune! Selle nimi, kes tema seljas istus, on Ustav ja Tõeline ning tema mõistab kohut ja sõdib õiguses...Ja tal oli üll verre kastetud kuub ning oli nimetatud tema nimi – Jumala Sõna. Taevased väehulgad järgnesid talle valgete hobuste seljas... Ja ta suust välkus vahe mõõk, et sellega raiuda paganaid, ning tema ise hoidis neid raudsauaga kui karjane. Tema ise tallas Kõigeväelise Jumala raevuviina surutõrt (Ilm 19:11-15).

Sellised kujundid ja keel ning Vana Testamendi valitud rahva sõjakas ajalugu toitsid otseselt ristisõdijate maailmavaadet, pakkudes ühtlasi rikkaliku valikut jutlustajatele ja kroonikutele. Ehkki I ristisõja osavõtjate säilinud kirjades leidub ainult üks viide apokalüpsisele, kõnelesid sellest ohtralt kommentaatorid. I ristisõja ühe juhi, Toulouse’i krahvi Raymond IV kaplan Aguilers’i Raymond, kes nägi 1099. aastal pealt Jeruusalemma langemist, kirjeldas kurikuulsaks saanud lõigus Templimäel toimunud tapatalgut: „Piisab, kui öelda, et Saalomoni templis ja portikuses ulatus veri ristisõdijatele põlvini ja hobustele valjasteni.”6 Tolle päeva metsikuste kohta tsiteeris Raymond Ilmutusraamatu kirjakohta 14:20: „Ja surutõrt sõtkuti väljaspool linna ning tõrrest voolas välja verd hobuste valjastest saadik tuhat kuussada vagu maad.” Raske on üle hinnata pühakirja kujundite ja keele mõju Raymond’i kaasaegsetele. Paljud pidasid Urbanus II püha sõda piibliennustuse täitumiseks või piiblivõitluste jäljendamiseks ja taaskehastamiseks. Kui XI sajandi reformipaavstid

44

KRISTLIKU PÜHA SÕJA LÄTTED

kuulutasid valjul häälel, et järgivad Uue Testamendi niinimetatud Peetruse tekste, milles Kristus andis oma kiriku üle Pühale Peetrusele, siis püha sõda käsitleti – võibolla oligi nii kavatsetud – vastavalt Matteuse evangeeliumi kirjakohale 16:24: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle!” Seda tsiteeriti Kagu-Saksamaa Göttweigi kloostri ja Kufferni Wolfkeri lepingus, kui viimane otsustas ühineda 1096. aastal Jeruusalemma retkega, sest „ta soovis täita evangeeliumi käsku „kes tahab käia minu järel””.7 Püha Pauluse kirjeldatud vaimse konflikti teisenemine lahingudoktriiniks ning kombe kadumine pidada iisraeli hõimude lakkamatuid sõdu kristlastele sobimatuks eeskujuks ei toimunud üleöö. Enne seda kui Rooma riik võttis omaks ristiusu, olid avalikku sõda tauninud mitmed teoloogid, näiteks III sajandil Aleksandria Origenes, kes kinnitas, et Vana Testamendi sõdu tuleb pidada Uue Testamendi vaimulahingute allegooriaks. Seepärast tuli kristlusel üle saada suurematest raskustest kui Piibli eksegees. Asudes IV–V sajandil looma esialgset sõja teoreetilist õigustust, pöördusid kirikuisad legitiimse sõja kahe selgelt eristuva traditsiooni, nimelt helleeni-rooma ja juudi traditsiooni poole.

IV sajandil eKr tegutsenud kreeka filosoof Aristoteles võttis mõiste „õiglane sõda” kasutusele terminina, mis kirjeldas vastuvõetava sõjapidamise kategooriaid (Poliitika I,8). Sõda oli riigi loomulik käitumisvorm, aga ei tohtinud muutuda omaette eesmärgiks. Legitiimselt võis seda pidada enesekaitseks, et vältida riigi orjastamist, impeeriumi loomiseks, et tuua kasu vallutajariigi elanikele, või mittehelleenide orjastamiseks, kes väärisidki orjaelu. Kõige võti oli sõja eesmärkide õiglus. Aristoteles kinnitas teoses „Poliitika” (VII,14), et „sõda peab toimuma rahu nimel”. Religioosse sõja kontseptsiooni polnud, aga polnud ka sõja religioosset hukkamõistu, sest avalik religioon sarnanes rohkem riikliku kultusega, mistõttu vooruseid järgiva riigi vajadused olid lausa loomupäraselt õiglased. Kuigi Aristoteles põlastas spartalaste suhtumist sõtta kui omaette väärtusse, soodustas ateenlaste õiglane sõda tegelikult traditsiooni tekkimist, mille kohaselt võitjad võisid võidetute kallal toime panna genotsiidi. Rooma õigus lisas Aristotelese õiglastele eesmärkidele õiglase põhjuse, causa belli, nagu sõnas ajaloolane Livius, mille aluseks olid lepingulised suhted. Et ladinakeelne sõna rahu kohta, pax, tulenes verbist pangere, mis tähendas „lepingut sõlmima”, väideti, et sõda on õiglane, kui üks lepingupool on süüdi selle rikkumises või teisele kahju tekitamises. Õiguslikust küljest vajas õiglane sõda selliste juristide silmis nagu Cicero ametlikku kuulutust ning kaitsele, kaotatud hüvede tagasivõitmisele või karistamisele suunatud eesmärki. Õiglase sõja vaenlane oli ipso facto süüdi. Cicero kinnitas ka, et õiglast sõda tuleb pidada õiglaselt, see tähendab vooruslikult ja vapralt. Nende teooriate praktiline tulemus oli see, et kõik Rooma sõjad välisvaenlaste, eriti just barbarite vastu, kes

45

JUMALA SÕDA

olid hostes ehk avalikud vaenlased ja seeläbi automaatselt õiglase sõja sihtmärgid, omandasid õigluse aura.8

Kristlik õiglane sõda Kui ristiusust sai IV sajandi algul Rooma impeeriumi riigiusk, põrkasid omavahel kokku kreeka-rooma õiglase sõja kontseptsioon ja juudi ususõdade traditsioon, milles õigluse määras kindlaks mitte kõigest ilmalik, vaid jumalik ettekirjutus.

Constantinuse usuvahetus ja ristiusu lõplik tunnistamine riigiusuks 381. aastal tõid kaasa kristliku õiglase sõja teatud printsiipide tekkimise. Et seda sõda pidasid usklikud, võis seda pidada ka pühaks. Rooma impeeriumi samastamine Jumala kirikuga lubas kristlastel pidada ilmalikku riiki oma kaitsjaks ning pax Romana hakkas tähendama kristlikku rahu. Riigi seisukohalt lisandusid ilmalike hostes hulka usuvaenlased, paganlikud barbarid ja veelgi ohtlikumad impeeriumisisesed hereetikud. Constantinuse usuvahetusest kõnelnud ajaloolane Caesarea Eusebius suutis IV sajandi algul lepitada traditsioonilise kristliku patsifismi kristlastest kodanike uute kohustustega, märkides erinevust sõjaväeteenistusest vabastatud vaimulike ja ilmalike vahel, keda nüüd julgustati pidama õiglasi sõdu kristliku impeeriumi eest. Endisele impeeriumi ametnikule kohaselt kinnistas Milano Ambrosius (suri 397) kreeka-rooma ja kristliku traditsiooni sümbioosi: Rooma ja kristlus olid nüüd lahutamatult ühendatud, nende saatus sõltus teineteisest. Niisiis olid Rooma sõjad ka kristlaste sõjad ja vastupidi ning mõlemal juhul olid need sama õiglased kui sõjad, mida olid pidanud Vana Testamendi iisraeli hõimud. Riigireetmiseks sai nüüd pidada isegi hereesiat. Ambrosiuse kujutelmad kristlikust impeeriumist ja selle kaitseks peetavatest sõdadest kujutasid endast üht varasemat kristliku sõjapidamise formuleeringut, tuginedes kiriku ja riigi liidule, vihale barbaritest ja teistest välisvaenlastest võõraste vastu ning tugevale sallimatusele nii religioosse kui ka poliitilise teisitimõtlemise ja sisemiste vaidluste suhtes.

Rooma impeeriumi institutsioonide kokkuvarisemine Läänes V sajandil õõnestas Ambrosiuse huvide ühtelangemise põhimõtet ja võinuks ähvardada kogu kristliku õiglase sõja teoreetilist alust, kui ei oleks olnud tema nooremat kaasaegset, Hippo Augustinust (suri 430). Augustinus ühendas antiikse ja piibelliku õiglase sõja traditsioonid ning töötas välja teatud üldprintsiibid, mis ei eeldanud enam aktiivset imperium Romana’t. Augustinuse analüüsi aluseks oli patt, mis põhjustas sõda, aga millega võis sõja abil ka võidelda. Silmitsi barbarite edukate sissetungidega ja donatistide hereesiaga omaenda Põhja-Aafrika diötseesis, ühendas Augustinus kreeka-rooma õigete põhjuste ja eesmärkide ideed kristliku õigete kavatsuste kont-

46

KRISTLIKU PÜHA SÕJA LÄTTED

septsiooniga. Ta oli Aristotelesega samal arvamusel, et sõja õigustatud eesmärk on rahu. Ta väitis nagu Cicero, et „vastaspoole ebaõiglus paneb targale mehele kohustuse pidada sõda”. Ta oli sama meelt rooma juristidega, et avalikku sõda peab toetama riigivõim, kuid osundas sealjuures pühakirjale: „tapmist keelavat käsku ei riku need, kes peavad sõda Jumala nimel”.9 Augustinuse üksikutest märkustest sõja kohta võib tuletada õiglase sõja neli peamist iseloomujoont, mis said aluseks järgnevatele selleteemalistele arutlustele. Õiglane sõda eeldab õiglast põhjust; selle eesmärk peab olema kaitsmine või õigustatud omandi tagasisaamine; selle peab sanktsioneerima legitiimne võim; selles osalejatel peavad olema õiged kavatsused. Sel moel võis muidu loomult patune sõda olla õigete ülendamise vahend – sõda, mis oli vägivaldne, võis kujutada endast, nagu väitsid mõned keskaegsed apologeedid, halastava armastuse vormi, mis aitab ebaõigluse ohvreid. Augustinuse kategooriatest sai kristliku õiglase sõja teooria alus, nagu seda esitas näiteks XIII sajandil Aquino Thomas.

Augustinus ei olnud siiski sõjaseemne külvaja. Ihulikule maailmale tuli eelistada vaimumaailma. Ehkki V–VIII sajandil peeti eriti Roomas paavsti isiklikul juhtimisel avalikke palvusi, litaaniaid ja missasid jumaliku abi saamiseks sõdades kiriku vaenlaste vastu, püsis kristlik maailmast tagasitõmbumise, vägivallatuse ja ilmaliku agressiooni hukkamõistmise traditsioon, mida veelgi süvendas munkluse levik kristlikus maailmas. Ometi oli tänu Augustinusele sõja õigustamine pääsenud seaduseraamatute lehekülgedelt liturgiasse, ilmalikust sfäärist religioossesse. See, et ta ei andnud püha ja õiglase sõja ühendamisel – sellega tegeles veel hulk hilisemaid pseudoaugustiinlikke tekste ja kommentaare – selget määratlust, tekitas väga mugava kontseptuaalse paindlikkuse, mis hakkaski iseloomustama hilisemat kristlikku suhtumist sõtta. Bellum justum’i kirjeldamiseks kasutatav keel sarnanes tihtipeale keelega, mida kasutati bellum sacrum’i kirjeldamisel. Sellist ideede ühtesulamist võib nimetada ka religioosseks või ususõjaks, mida peetakse kiriku nimel ja kiriku poolt, millele on omased nii püha kui ka õiglase sõja jooned ja mille tõttu sõda muutus peaaegu sama ehtsaks kristlase kutsumuse väljenduseks nagu munklus. Õiglane sõda ei pidanud tingimata olema püha sõda, ehkki kõik pühad sõjad olid nende osalejatele õiglased. Kui püha sõda sõltus Jumala tahtest, kujutas endast religioosset akti, seda juhtisid vaimulikud või Jumala tahtega kooskõlas ilmalikud valitsejad ning see pakkus vaimlist tasu, siis õiglane sõda oli juriidiline kategooria, mida õigustasid ilmalikud vajadused, mida peeti ilmalikult, mille eesmärgid olid ilmalikud ja mis tõi maist kasu. Nende kahe ühtesulamine oli iseloomulik hilisematele kristlikele määratlustele. Rooma jätkuna edasi püsivas Bütsantsis, kus kiriku ja riigi kattuvad suhted muutsid kõik avalikud sõjad mingis mõttes pühaks, kaitstes nii religiooni kui ka riiki ja saades kiriku heakskiidu, oli just keiser Herakleios see,

47

JUMALA SÕDA

kes lõi pärslasi ja viis Tõelise Risti 630. aastal tagasi Jeruusalemma. Ometi jäid Bütsantsi sõjad jumalikust sanktsioonist hoolimata alati ilmalikuks ettevõtmiseks ega olnud kunagi tõsiusklike patukahetsuslik akt.

Germaani maailm Alates V sajandist Lääne-Rooma impeeriumi asemele tekkinud mitmed kuningriigid kujutasid ristiusu kirikule kultuurilist ja poliitilist probleemi. VIII sajandiks oli Itaalia, Gallia, Hispaania ja Briti saarte idaosa riikide valitsev ülikkond peaaegu üleüldiselt omaks võtnud ortodoksse roomakristluse, muutmata samas oma seniseid ühiskondlikke tavasid ja maailmavaatelist süsteemi, milles Carl Erdmanni sõnu kasutades oli sõda „kõlbelise teo vorm, rahust kõrgem eluliik”.10 Selles ristiusule ilmselgelt vasturääkivas esteetikas oli sõda poliitilise võimu ja ühiskondliku staatuse raison d’être, sest pärast Rooma riigi institutsioonide kokkuvarisemist tagasid majandusliku ja ühiskondliku kokkukuuluvuse just sõda ja sellega seotud rüüstamise, andami ja comitatus’e ehk sõltuvate sõjameeste salga rahanduslikud ja sotsiaalsed struktuurid. Sõjavägi – exercitus – muutus keskaegses Läänes keskseks avalikuks institutsiooniks. Varakeskaegse Euroopa uute valitsejate usuvahetuse tagamiseks kirik lihtsalt pidi tunnustama nende väärtusi, isegi kui ta üritas neist välja tõrjuda puhtsõjalise tähenduse, surudes vastristitutele peale vastavate mõistete metafoorset tõlgendust enam-vähem Püha Pauluse vaimus.

Sellest hoolimata tõusevad kristlike apologeetide kiitusest kubisevates kirjeldustes ka sellised isiklikult äärmiselt vägivaldsed kangelased nagu frank Chlodovech Gallias 500. aasta paiku ja Northumbria kuningas Oswald 635. aasta paiku esile ususõjameestena, ehkki samas mainitakse nende poliitilisi, hõimulisi või rahvuslikke prioriteete. Samuti northumbrialasest Bede’i sõnul palus Oswald, „mees, keda Jumal armastas”, enne lahingut brittide kuninga Cadwalloniga Jumala abi, „sest Tema teab, et me võitleme õiglase eesmärgi nimel, kogu meie tõu säilimise nimel”. Tasub märkida, et ka Cadwallon oli kristlane. Oswaldi verine karjäär, mille lõpetas surm, sandistamine ja lõhkikiskumine paganlike vaenlaste käe läbi, teenis talle välja märtripühaduse.11 Niisiis sepistati kristliku sõjamehe kontseptsioon tegeliku poliitilise elu põhjal ajal, mil kirik sõltus vägivaldsete sõjapealike eestkostest ja kaitsest. Religiooni ja ühiskonna sümbioos oli nii tihe, et Põhja-Euroopa piiskopid, kes tihtipeale olid pärit ülikusuguvõsast, hakkasid end näitama suurte ülikutena, kel ei puudunud ka sõjaline kaaskond. Usuvahetus ise käis samuti vägivaldselt: isegi anglosakside seas, kus misjonäride suhtes ilmutati suhteliselt vähe füüsilist vägivalda, suri vähemalt üks lõunasaksist paganlik preester kristliku misjonäri käe läbi, kelle

48

KRISTLIKU PÜHA SÕJA LÄTTED

silmis see oli Jumala otsuse tunnusmärk. Usuvahetuse kirjeldustest nähtuvatest poliitilistest kompromissidest oli kristlikule patsifismile arvatavasti veelgi tugevama toimega füüsilise evangeelse agressiooni ilmumine vastsündinud kristlikusse hagiograafiasse: pühamehed olid nüüd ka ise püha vägivalla lahutamatu osa. See kirjanduslik suundumus avaldus küpsel kujul juba X–XI sajandil.

Varakeskaegse kristliku sõjamehe tüüpkuju oli Karl Suur (suri 814), kes taastas Lääne-Rooma impeeriumi kristliku imperium’ina 800. aastal, mil paavst kroonis ta Roomas keisriks. Karl Suur kujutas end ja laskis ka oma propagandistidel ennast kujutada kiriku kaitsjana. 791. aastal palus Karl Suur paavstil palvetada tema edu eest võitluses paganate ja vaenlastega, et „usklike vägi” suudaks neid lüüa. Enne sõjakäike paganlike avaaride vastu 790. aastatel Pannoonias andis ta käsu võidu ja tulusa retke (prosperum iter) nimel korraldada spetsiaalseid paaste, protsessioone ja missasid, kus paluti Kristust ennast anda neile „võit ja kättemaks” (viimane oli üldlevinud juriidiline õigustus). 793. aastal anti Frangi riigi piiskoppidele korraldus pidada litaaniaid ja paaste kuninga ja Frangi sõjaväe eest. Reini ja Elbe vahel elavate paganlike sakside pikaleveninud alistamine asetati samuti kristlikku konteksti: paganatest saksid olid „meie usu suhtes vaenulikud” ega tundnud „mingit häbi Jumala ja inimeste seaduste rikkumise ja neist üleastumise pärast”.12 Frangid ründasid teadlikult sakside usku ja kehtestasid ristiusu jõuga, muutes selle alistatud germaanlaste kodanikukohuste täitmise näitajaks. Sama teadlikult õhutati püha sõja vaimu. Frangi kuningad kandsid võidu saavutamiseks tavaliselt lahingus kaasas Püha Martini cappa’t ehk mantlit. „Frangi riigi annaalide” järgi näitasid imed Jumala rahulolu frangi imperialismi ja genotsiidiga: näiteks 776. aastal ilmusid Syburgis taevasse leegitsevad punased kilbid, mis lõid saksid verest välja. (Juba pärast suure kuninga surma koostatud revideeritud annaalides huvitaval kombel sellist jumalikku julgustust ei mainita.13) Kaasaegne itaalia poeem omistas Karl Suure poja Pippini avaaride üle saavutatud võidu Jumalale, kes „kinkis meile võidu paganarahvaste üle”. Ingelheimis Mainzi lähedal kujutas üks seinamaal Karolingide sõdu: nende ja teiste tegude läbi hiilgab see koht eredalt; kes vaatavad seda rõõmuga, jõudu sellest ammutavad.

Sellises maailmas langesid frangi sõjamehe ja hea kristlase voorused ühte. Kuulsas nõuandes (843) pojale Guillaume’ile avaldas Septimania Dhuoda pärast palvetamist, et Jumal „otsustaks, et kõigis asjades saadaks teda edu ja õitseng”, lootust, et poeg on „helde käega ja tark, vaga ja vapper”.14 Siiski ei kadunud varasem kristlik suhtumine vägivalda ka Karolingide sõjaka kristliku triumfalismi tugevnedes. Üks Karl Suure lähemaid nõunikke, Yorkist pä-

49

JUMALA SÕDA

rit inglane Alcuin, kinnitas Northumbria Lindisfarne’i kloostri hävitamise pärast viikingite poolt ja kristliku Lähis-Ida kaotamise pärast kurtes, et tagasilöökidest aitab üle saada ainult palvetamine ja vaga elu. IX sajandi iiri filosoof ja luuletaja Johannes Scotus Eriugena, Karl Suure lapselapse Karl Paljaspea õpetaja, vastandas uhkelt paganlike luuletajate ilmalike lahingute kirjeldusi omaenda luuletustega Kristuse vaimsetest võitudest, kuigi isegi tema ei suutnud jätta palumata, et Jumal „purustaks meie vaenlaste sepitsused ja hävitaks paganate laevad”.15 See ei olnud kirjanduslik ilustus, vaid väga päevakohane soov. IX sajandil lagunes Karolingide imperium Christiana kodusõdades, mida kasutasid ära välisvaenlased muslimid, viikingid ja ungarlased, kelle edu paistis ähvardavat lausa kristlust ennast, nõudes kiiresti püha sõja rakendamist teooria kõrval ka praktikas.

Usukaitsjad: IX–X sajand IX sajandi sissetungide mõjul muutusid kiriku kaitsmiseks peetud sõjad pühaks, nii et üks kaasaegne nimetas neid „Kristuse lahinguteks”. Paavst Leo IV (847–855) pakkus lunastust ja paavst Johannes VIII (872–882) patukahetsuse indulgentse, patukaristuse lunastust, neile, kes võitlevad ja surevad „usutõe, hingede päästmise ja kristliku maailma (patria Christianorum) kaitsmise eest”.16 Kristlusele pakkus pääseteed ainult ilmalik relvajõud, kui saratseenid võtsid enda valdusse Sitsiilia ja Lõuna-Prantsusmaa ning viikingid tungisid Lääne-Frangi riigi südamesse ja purustasid kolm vana anglosaksi riiki. Augustinuse teoretiseerimine õiglase sõja üle asendus näiliselt surmavõitlusega, millest kirikul ei olnud kuidagi võimalik eemale jääda. Wessexi Alfredi (suri 899) propagandas nimetati tema taanlastest vaenlasi teadlikult ja järjepidevalt paganateks, tema taanid võitlesid mõõkadega, mida kaunistasid evangelistide sümbolid, ning sõjalise eduga kaasnesid palvused ja almuste jagamine. Ilmalik ja religioosne sulas ühte. Frangi kloostris sündinud „Fulda annaalides” kõneldi Ida-Frangi kuningast Arnulfist, kes õhutas oma mehi võidule põhjalaste üle Dyle’i jõe ääres 891. aastal: „Me ründame oma vaenlasi Jumala nimel, makstes kätte mitte meie, vaid Tema solvamise eest, kes Ta on kõikvõimas.” Niisiis oli eesmärgi õiglus väga selgelt määratud viitega paganlike viikingite hirmutegudele frangi tsiviilisikute ja vaimulike vastu.17 Prantsuse munk, kes tundis vaimustust Pariisi kaitsmise üle viikingite eest 885.–886. aastal, kiitis oma Saint-Germaini kloostri abti oskuse eest ümber käia ballistaga, teatud laadi ammuga: Ta suutis üheainsa noolega läbistada seitse meest; naljapärast käskis ta mõned neist viia kööki.18

50