1
8
Nick Dunne PÄEV, MIL SEE JUHTUS
Oma naisele mõeldes, mõtlen ma alati tema peast. Alates selle kujust. Teda esimest korda silmates nägin ma kõigepealt kukalt ja selles oli midagi pilkupüüdvat, neis pea piirjoontes. Need tõid mulle meelde kõva läikiva viljaseemne või jõesängist leitud fossiili. Victoria ajal oleks selle kohta öeldud, et pea on kauni kujuga. See laseb täiesti vabalt ette kujutada, milline võiks olla kolju. Selle pea tunneksin ma alati ära. Nagu ka selle, mis toimub pea sees. Sellele mõtlen ma samuti alatasa – tema mõttemaailmale. Ajule, lugematutele ajukäärudele ja mõtetele, mis kihutavad ringi aju käärulises labürindis nagu nobedad närvilised sajajalgsed. Nagu laps kujutan ma ette, kuidas avan kolju, kühveldan aju välja ja sobran selles, lootuses tabada tema mõtted ja uurida neid lähemalt. Millele sa mõtled, Amy? Küsimus, mida olen esitanud meie abielu jooksul kõige rohkem, kuigi mitte iga kord valjusti välja öeldes ega ka siis, kui küsitletu oleks saanud vastata. Küllap kerkivad iga abielu kohale samasugused tormipilved: Millele sa mõtled? Mis tunne sul praegu on? Kes sa oled? Mis me oleme teineteisega teinud? Mida teeme veel tulevikus? Ma lõin silmad lahti täpselt kell kuus hommikul. See ei olnud mingi unesegane ripsmetega lehvitamine või esimene samm unest ärkamise poole. Ärkamine oli mehaaniline. Silmad avanesid ehmatavalt äkitselt nagu kõhurääkija nukul: alles kattis maailma must kangas ja järsku – etendus alaku! Kuus null null, ütles kell – otse näkku, see oli esimene asi, mida ma nägin. Kuus null null. Midagi oli teisiti. Ma ärkan harva niimoodi täistunnil. Enamasti on mu ärkamised sakiliste servadega: kaheksa nelikümmend kolm, üksteist viiskümmend üks, üheksa kakskümmend kuus. Mu ellu ei kuulu äratuskella helin. 9
Just samal hetkel, kell kuus null null, kerkis päike oma täies südasuviselt raevukas jumalikkuses männilatvadest horisondi kohale. Kiirgus levis üle jõe, sööstes meie maja poole nagu pikk ähvardav sõrm, mis mulle läbi magamistoa õhukeste kardinate vibutas. Süüdistavalt: Sind on nähtud. Sa ei pääse enam peitu. Ma vedelesin voodis, samas New Yorgi voodis, mis asus nüüd meie uues majas, mida me ikka veel kutsusime uueks majaks, kuigi olime siia kolinud juba kahe aasta eest. Üürimaja otse Mississippi jõe kaldal, uusrikka väikekodanlik unistus, just see, mille poole ma pürgisin oma vaeseks põlatud linnaosas veedetud tagasihoidlike võimalustega lapsepõlves. Selline maja, mille sa esimesest pilgust ära tunned: suurustlev, ettearvatav, uus, uus, uus maja, üldse mitte minu naise maitse, tema meelest lausa jälestusväärne. „Ma vist peaksin enne üle läve astumist oma hinge siia ukse taha jätma,” oli tema esimene kommentaar pärast kohalejõudmist. Tegemist oli kompromissiga: Amy ei nõustunud midagi ostma, me pidime kolima minu väikeses Missouri kodulinnas üürimajja. Nii võis ta loota, et me ei jää siia kauaks kopitama. Õnnetuseks asusid ainsad saadaolevad üürimajad just selles läbikukkunud uusasumis, miniatuurses hüljatud linnas. Masu oli selle häärberitega aadlipesa hävitanud veel enne avamist. Pank võttis selle üle ja lasi hinnad alla. See oli kompromiss, kuigi mitte Amy jaoks, kaugel sellest. Amy nägi selles karistust, minu õelat, isekat tuju, sadistlikku noakeeramist haavas. Mina, koopainimene, lohistasin ta juukseidpidi kõige jälgimasse võimalikku linna ja sundisin teda elama majas, millesarnaste üle oli tal kombeks irvitada. Kas saab üldse rääkida kompromissist, kui ainult üks kompromissile mineja on valmis seda niimoodi nimetama, aga meie kompromissid kippusid olema just sellised. Üks meist oli alati teise peale tige. Enamasti Amy. Aga selles katastroofis ära mind siiski süüdista, Amy. Meie Missouri katastroofis. Süüdista majandust, süüdista ebaõnne, süüdista minu vanemaid, süüdista oma vanemaid, süüdista Internetti, süüdista inimesi, kes kasutavad Internetti. Ma olin kunagi sulesepp. See, kes kirjutab telesaadetest ja filmidest ja raamatutest. Kunagi ammu, siis kui veel loeti paberile trükitud teksti, siis kui mu mõtted lugejale veel korda läksid. Ma tulin New Yorki üheksakümnendate lõpul, kui hiilgeaja ergav päike oli 10
just loojumas, kuigi siis ei teadnud seda veel keegi. Tolle aja New York kubises suleseppadest, kes oskasid päriselt kirjutada, sest nii palju oli ajakirju, päris ajakirju, neid oli lademetes. Kui Internet oli alles eksootiline lemmikloom kusagil toimetuse nurgas – viska talle aeg-ajalt mõni maiuspala ja vaata, kuidas ta oma lühikese lõa otsas naljakalt kepsleb, pluti-pluti, tema küll ei karga meile öösel kõri kallale. Ausalt, ma ei tee nalja – kunagi oli aeg, mil äsja kolledži lõpetanud lapsukesed tulid New Yorki ja neile maksti seal kirjutamise eest. Me ei osanud hinges aimata, et olime valinud karjääri, mis kuivab kokku tosina aastaga. Mulle jätkus tööd kümneks aastaks ja siis sai töö otsa, nii lihtne see oligi. Kogu riigis haigestusid ajakirjad tapvasse vappepalavikku, manduv majandus oli nad ootamatult nakatanud. Sulesepad (minu moodi kirjutajad: kirjanikuks pürgijad, mõttetargad, need, kelle aju ei tööta piisavalt kiiresti selleks, et blogida ja linkida ja säutsuda, teisisõnu endisaegsed kangekaelsed vana kooli inimesed) kaotasid pinna jalge alt. Meid tabas sama saatus, mis kunagi ammu kübarategijaid ja voorimehepiitsade valmistajaid – meie aeg sai ümber. Kolm nädalat pärast seda, kui mina kinga sain, kaotas oma töö ka Amy, niipalju kui tal üldse kaotada oli. (Nüüd tajun ma Amyt üle mu õla vaatamas ja ironiseerimas, kui pikalt ma jutustasin oma karjäärist ja ebaõnnest, aga tema töökaotuse mahutasin ühte lausesse. Ta ütleks selle peale kohe – tüüpiline. Nii Nicki moodi, teataks Amy. See kordub ta kõnes nagu refrään: nii Nicki moodi teha/ öelda jne… Lause lõpeb ikka millegi negatiivsega. See, mis on nii Nicki moodi, saab olla ainult halb.) Kaks töötut täiskasvanut – tammusime nädalaid sokkides ja ööriietes oma Brooklyni punakaspruuni kõrghoone korteris, tulevikku ignoreerides ja avamata posti laudadele-diivanitele vedelema jättes, sõime kell kümme hommikul jäätist ja heitsime pärastlõunal hetkeks tukastama, et mõnda aega raskelt magada. Kuni ühel päeval helises telefon. Teisel pool toru oli mu kaksikõde. Margo oli pärast oma New Yorgi töö kaotamist juba aasta eest koju tagasi pöördunud – õde on minust alati sammu võrra ees, isegi näruses ebaõnnes. Ta helistas mulle vanast heast Carthage’i linnast, Missouri pommiaugust, majast, kus me temaga üles kasvasime. Teda kuulates nägin ma selgelt tiheda tumeda potisoenguga, lühikese säärega tunkedes kümneaastast Margot istumas meie vanavanemate maja taga 11
paadisillal, kühmus nagu vana padi, peenikesed jalad üle ääre vees, põrnitsemas jõge, mis voolas ükskõikselt üle ta kala-valgete jalgade, üksisilmi vette vahtimas, juba lapsena häirimatult endasse süüvinud. Go hääl kõlas soojalt ja karuselt isegi jääkülma uudist teatavaks tehes: meie kange ema on suremas. Isa oli juba mõnda aega vaikselt kustumas, tema (mürgine) aju ja (alatu) süda olid elutee viimastel kilomeetritel jupsima hakanud. Nüüd aga paistis, et ema jõuab finišisse veel enne teda. Emale polnud jäänud rohkem kui kuus kuud, kõige enam aasta. Taipasin kohe, et Go oli käinud üksinda arstiga vestlemas, märkinud kõik oma kohutava käekirjaga üles ja püüab nüüd pisaratega võideldes neist varesejalgadest sotti saada. Kuupäevad ja ravimikogused. „Põrgu päralt, mul pole aimugi, mis ma siia kirjutanud olen – on see üheksa? On ikka?” ütles ta, kuni ma vahele segasin. Viimaks ometi mingi ülesanne, eesmärk nagu küps ploom õe väljasirutatud peopesal. Oleksin kergendustundest peaaegu nutma puhkenud. „Ma tulen tagasi, Go. Me kolime tagasi koju. Ma ei saa seda kõike sinu kaela jätta.” Ta ei suutnud mu sõnu uskuda. Kuulsin läbi kõnetraadi ta hingamist. „Ma ei tee nalja, Go. Miks ka mitte? Siin pole minu jaoks enam midagi.” Ta hingas pahinal välja. „Aga Amy?” Selle peale mõtlemiseks ei kulutanud ma piisavalt aega. Pidasin lausa loomulikuks, et ma lihtsalt pakin kokku oma New Yorgi naise tema New Yorgi huvide ja New Yorgi uhkusega ja viin ta ära tema New Yorgi vanemate juurest – jättes kaugele maha Manhattani rabeleva, põneva tulevikumaa – ja istutan ta ümber väikesesse linna Missouri kaldal ja kõik saab korda. Siis ma ei saanud veel aru, kui rumal, kui optimistlik ja tõepoolest, kui väga Nicki moodi oli niimoodi mõelda. Millise ängini see võib viia. „Amy pärast pole vaja muretseda. Amy…” Selle koha peal oleksin pidanud ütlema: Amy armastab meie ema. Aga ma ei saanud öelda Gole, et Amy armastab meie ema, sest isegi pärast nii paljusid aastaid Amy vaevalt tundis meie ema. Nende harvad kohtumised tekitasid mõlemas ainult suurt segadust. Amyl oli kombeks hiljem päevade kaupa nendevahelist vestlust lahata – „Ja mida ta mõtles selle all, kui ta ütles, et…” –, nagu 12
mu ema oleks mingi põliselanik, kes tuleb tundrast linna, külakostiks seljatäis toorest jakiliha ja kauplemiseks pihutäis nööpe, lootuses saada Amylt midagi sellist, mida Amy ei kavatse talle pakkuda. Amy ei tahtnudki mu perekonda tundma õppida, polnud kunagi ilmutanud huvi mu sünnikodu vastu ja ikkagi leidsin mina mingil seletamatul põhjusel, et koju tagasi pöördumine on hea mõte. Padi soojenes mu hommikusest hingeõhust ja ma vahetasin mõttes teemat. Täna polnud õige päev tagantjärele tarkuseks ja kahetsuseks, täna oli tegude päev. Alumiselt korruselt kostis ammuunustatud hääli: Amy hommikusööki valmistamas. Puidust kapiuste paukumine (kolaki!), metallist ja klaasist nõude kolin (klirr-klärr!), pottide-pannide nihutamine (kriips-kraaps!). Kulinaarse orkestri häälestamine enne lärmakat esitust ja lõppakordi – põrandale kukkunud koogivormi veeremise trummisoolo, mis päädib pläriseva mürtsuga vastu seina. Teoksil oli midagi erilist, tõenäoliselt krepid, sest krepid on erilised ja täna tahtis Amy valmistada midagi erilist. Täna oli meie viies pulma-aastapäev. Ma läksin paljajalu ülemisele trepiastmele ja jäin kuulatama, surusin varbad paksu seinast-seina vaipa, mida Amy põhimõtteliselt jälestas, ja küsisin endalt, kas ma olen valmis minema alla oma naise juurde. Amy askeldas köögis, aimamata mu kõhklusi. Ta ümises midagi melanhoolset ja tuttavat. Pingutasin kuulmist ja mõistatasin – folk? hällilaul? – kuni tundsin ära „M*A*S*H-i” tunnusmeloodia. Refrään lubas lahkelt: enesetapp on valutu. Läksin trepist alla. Jäin uksele passima ja oma naist jälgima. Ta oli võikollased juuksed vihku sidunud, hobusesaba vehkis rõõmsalt nagu keksunöör, ta imes hajameelselt kõrvetada saanud sõrmeotsa ja ümises, näpp suus. Ümises vaikselt enda ette, sest laulusõnadega oskas Amy lihtsalt uskumatuid asju teha. Kui me alles käima hakkasime, tuli raadiost üks Genesise lugu: „Ta viib mu kaasa ja see on ülev tunne, jee.” Amy kõõrutas selle asemel: „Ta võtab mu kaabu ja paneb selle ülemisele riiuli-lee.” Kui ma siis küsisin temalt, miks ta arvab, et need sõnad võiksid vähegi sinnapoole olla, vastas ta, et naine, kellest laul räägib, peab oma meest tõeliselt armastama, kui ta tema kaabu ülemisele riiulile paneb. Just 13
siis ma tundsingi, kui väga mulle meeldib, tõeliselt meeldib see tüdruk, kes oskab kõik asjad ära seletada. Selles on midagi häirivat, kui südantsoojendav meenutus paneb su külma tundma. Amy vahtis pannil särisevat kreppi ja limpsas midagi oma randmelt. Ta nägi välja võidukas, abikaasalik. Kui ma võtaksin ta praegu oma käte vahele, lõhnaks ta metsamarjade ja tuhksuhkru järele. Märganud vaikselt kohale hiilinud mind, jalas närused bokserid, unehigised juuksed püsti peas, nõjatus Amy vastu köögikapi serva ja ütles: „No tere hommikust, ilus mees.” Ma tundsin, kuidas õud koos oksemaitsega kurku kerkib. Mõtlesin endamisi: okei, las käia. Jäin tööleminekuga kenakesti hilja peale. Kui me olime kodulinna tagasi kolinud, tegime õega midagi väga rumalat. Nimelt seda, millest me alati rääkinud olime. Me avasime baari. Laenasime selleks Amy käest raha – kaheksakümmend tuhat dollarit –, mis varem oleks olnud tema jaoks köömes, nüüd aga peaaegu kõik, mis talle veel jäänud oli. Vandusin, et maksan talle võla tagasi, protsentidega. Ma pole ometi selline mees, kes oma naise käest raha laenab – nägin selgelt, kuidas isa juba sellise mõtte peale huuli kõverdab. Nojah, eks mehi ole igasuguseid – tema kõige hävitavam ütlus, mille teise poole võisid ise juurde lisada – ja sina oled valet sorti mees. Aga ausalt, see oli tegelikult praktiline otsus, tark ärialane samm. Me pidime Amyga mõlemad leidma endale uue ala ja see oli minu võimalus. Kunagi leiab ka tema enda jaoks midagi uut või ei leia, igatahes võimaldasid Amy varanduse viimased riismed meile senikauaks vähemalt mingi sissetuleku. Nagu üüritud eramul, kus me nüüd elasime, oli ka baaril mu lapsepõlves sümboolne tähendus – see oli koht, kus käisid ainult täiskasvanud, et teha seal asju, mida täiskasvanud teevad. Võib-olla ma sellepärast tahtsingi nii kangesti selle ära osta, kui olin senisest sissetulekuallikast ilma jäänud. Baar pidi aitama mul meeles pidada, et ma olen siiski täiskasvanu, täisealine meesterahvas, ühiskonna täisväärtuslik liige vaatamata sellele, et jäin ilma karjäärist, mis oli andnud mulle identiteedi. Ma ei kavatsenud teha enam sama 14
viga, kunagi nii rohkearvulised ajakirjadele kirjutajate karjad jäävad ka tulevikus jalgu – Internetile, masule, Ameerika laiale üldsusele, kes eelistab vahtida telekat, mängida videomänge ja teatada elektrooniliselt sõpradele uudist, et vihm imeb täiega! Samal ajal ei suuda elektroonika iialgi asendada sooja päeva mõnusat viskisurinat jahedas hämaras baaris. Inimlik soov minna ja teha üks väike drink ei sure kunagi välja. Meie baar asub tänavanurgal, sisekujundus on kuidagimoodi kokku sobitatud nagu lapitekk. Kõige tähelepanuväärsem on nikerdatud lohepeade ja inglinägudega massiivne tammine Victoria-aegne baarilett – ekstravagantne puidust meistritöö meie tatisel plastmassiajastul. Kõik ülejäänu ongi ausalt öeldes tõeliselt tatine, iga aastakümmet esindab selle perioodi kõige mannetum tunnusmärk: põrandal Eisenhoweriaegne linoleum, servadest keerdus nagu kärssama läinud röstsai, labased puust seinapaneelid, mis viivad mõtted vägisi seitsmekümnendate isetegevuslikule pornovideole, halogeen-põrandalambid, alateadlik viide minu üheksakümnendatesse maha jäänud ühikatoale. Kummalisel kombel on üldmulje isegi hubane, mitte niivõrd baarilik, vaid nagu hea pealehakkamisega alustatud põhjalik remont, mis jäi kahjuks pooleli. Lisaks veel joviaalne – me jagame parkimisplatsi kohaliku keeglisaaliga ja iga kord, kui klient baari ukse hooga lahti lööb, tervitab teda kukkuvate keeglikurikate võidukas kolin. Me panime oma baarile nimeks „Baar”. „Inimesed hindavad meie irooniat ega oska kahtlustada, et meile ei tulnud lihtsalt midagi muud pähe,” arutles mu õde. Oo jaa, me olime enda meelest ühed ütlemata terased njuujorklased – see nimi oli nali, millele keegi teine pihta ei saa, igatahes mitte meie moodi. Nimelt sügavuti. Kujutasime elavalt ette, mismoodi kohalikud laupa kibrutavad – miks nad oma baari „Baariks” ristisid? Aga siis ütles meie esimene külastaja, hallipäine daam, kes kandis bifokaalseid prille ja roosasid dresse: „Mulle see nimi meeldib. Selles „Hommikusöök Tiffany juures” oli ka – Audrey Hepburni kassi nimi oli Kass.” Pärast seda me oma üleolekut enam nii selgelt ei tajunud ja nii oligi ehk parem. Ma keerasin parkimisplatsile. Ootasin ära keeglisaalist kostva juubeldamise, mis tähistas täistabamust – ma tänan, kamraadid, tänan 15
südamest –, enne kui autost välja tulin. Imetlesin mõnda aega ümbrust, vana hea vaade polnud mind ikka veel ära tüüdanud: masajas heledatest tellistest postkontor teisel pool teed (nüüdsel ajal laupäeviti suletud), tagasihoidlik beež kontorihoone paar maja edasi (nüüdsel ajal alaliselt suletud). Meie linn ei olnud jõukas – enam mitte, kaugel sellest. Põrgu päralt, see polnud isegi nime poolest ainulaadne, sest Missouri osariigis oli veel üks Carthage, kaardil asusime me oma nimekaimust põhja pool ja olime seega North Carthage, justkui oleks tegemist kaksiklinnaga, kuigi tegelikult eraldasid kahte linna sajad miilid ja meie olime see pisem kaksik, kena väike viiekümnendatest pärit alev, mis oli punnitanud end keskmist kasvu väikelinnaks ja pidas ise seda ilmingut progressiks. Igatahes oli see linn, kus kasvas üles meie ema ja kus ta kasvatas üles minu ja Go, mis tähendas vähemalt mingisugustki ajalugu. Vähemalt minu jaoks. Kõmpides põiki üle parkimisplatsi, betoon pooleks umbrohuga, rändas mu pilk mööda tänavat edasi, kuni jäi puhkama jõel. Just seda olen ma meie linna juures alati armastanud – see pole rajatud mitte turvalisele kõrgendikule, kuhu Mississippi kenasti ära paistab, vaid me elame siin päris jõe ääres. Kui ma sama tänavat pidi muudkui edasi läheksin, sulpsaksin peagi jõkke, mis lainetab vähem kui meeter maad teepinnast allpool, ja oleksin hetke pärast juba poolel teel Tennessee’sse. Kõik kesklinna majad kannavad veetaset tähistavaid märke, mis tehti sinna kuuekümne esimese, seitsmekümne viienda, kaheksakümne neljanda, üheksakümne kolmanda ning uue sajandi seitsmenda, kaheksanda ja üheteistkümnenda aasta üleujutuse päevil. Ja nii ikka edasi. Praegu ei olnud jõgi üle kallaste tõusmas, kuid vool oli tugev, vastupandamatu jõuga. Jõega samas taktis liikus edasi pikk rodu mehi, nad astusid üksteise järel, pilgud maas, õlad pinges, rühkisid sihikindlalt ei kuhugi. Kuni ma neid jälgisin, tõstis üks neist järsku pilgu ja vaatas vastu, nägu varjus nagu must ovaal. Pöörasin pea ära. Tundsin ühtäkki tungivat vajadust nelja seina vahele pääseda. Läbinud kuus tühist meetrit, oli mu kukal juba higist märg. Päike oli endiselt taeva kuri silm. Sind on nähtud. Mul hakkas kõhus keerama, kiirendasin sammu. Ruttu klaas pihku. 16
Amy Elliott 8. JAANUAR 2005
Päeviku sissekanne Tra-la-la! Seda kirjutades on mul suu kõrvuni nagu äsja lapsendatud orvul. Lausa piinlik, kuidas ma rõõmustan, nagu mingi Technicolori koomiksi teismeline tüdruk telefoniga rääkimas, juuksed hobusesabasse seotud ja kõnemull pea kohal: ma sain tuttavaks ühe poisiga! Aga tõsi ta on. Tehniliselt täpne empiiriline tõsiasi. Ma sain tuttavaks ühe poisiga, vapustava, vaimustava tüübiga, kes ajab mind naerma ja on lihtsalt nii lahe. Aga las ma selgitan kõigepealt tausta, sest see sündmus väärib tulevastele põlvedele jäädvustamist (oi ei, ma pole ju ometi mingi muld – tulevastele põlvedele, tänan väga!) Ja ikkagi. Aasta ei ole enam päris uus, aga uue moega kindlasti. Käes on talv – lühikesed päevad ja käre pakane. Carmen, mu uuemapoolne sõber, õieti ainult pooleldi sõber, kui üldse, selline sõber, kellele ei saa „ei” ütelda, – rääkis mulle augu pähe, et ma tuleksin temaga Brooklynisse kirjanike peole. Ja mina jumaldan kirjanike pidusid, jumaldan kirjanikke, ise samuti kirjanik ja kirjanike laps. Mulle pakub ikka veel pinget selle sõna kirjutamine – KIRJANIK –, kui mõni ankeet või dokument nõuab andmeid su ameti kohta. Heakene küll, ma koostan a-b-c variandiga teste, mis peaksid aitama naisteajakirjade lugejatel end paremini tundma õppida, ma ei lahka pikalt ja põhjalikult Olulise Tähtsusega Päevakajalisi Sündmusi, aga julgen ennast siiski kirjanikuks pidada. Kasutan seda päevikut oma oskuste lihvimiseks, harjutan üksikasjade märkamist ja tähelepanekute tegemist. Et mismoodi antakse edasi mõtet, mis pole puust ja punane, üldse kogu kirjanikuks olemise värki. (See äsja adopteeritud orvu naeratus – no kuulge, polnud ju paha, mis?) Päriselt ka, need 17
minu iseloomutestid peaksid tagama mulle vähemalt kirjaniku õpipoisi staatuse. Eks ju? Peol ümbritsevad sind andekad päriskirjanikud, kes teevad kaastööd tõsiseltvõetavatele kõrgelt hinnatud ajalehtedele ja ajakirjadele. Sina oled see, kes treib naistelehtedele iseloomuteste. Kui keegi pärib su elukutse järele, siis sina: a) satud pabinasse ja vastad häbelikult, et „ah, mis nüüd mina, ma ainult koostan naistelehtede jaoks teste, see on tegelikult nii tobe.” b) leiad, et parim kaitse on rünnak: „Ma olen praegu veel ajakirjanik, aga loodan tulevikus teha tööd, mis on väärikam ja eeldab suuremat vaimset võimekust. Mis ametit te ise peate?” c) tunned uhkust oma seniste saavutuste üle: „Ma olen testikoostaja, psühholoogi diplomist on sealjuures tublisti kasu. Ah jaa, olgu veel öeldud, et lisaks sellele olen ma ka ühe populaarse lasteraamatute sarja inspiratsiooniallikas, te olete kindlasti kuulnud – „Imeline Amy”. Vaat nii, härra Tõeline Kirjanik, eks mäluge seda! Õige vastus: c, raudselt variant c. Igatahes on selle peo peremees keegi Carmeni hea sõber, kes kirjutab ühele filmiajakirjale arvustusi, Carmeni sõnul on ta üle mõistuse vaimukas. Hetkeks tekib mul hirm, et ta püüab mind tüübiga paari panna – mulle üldse ei meeldi, kui mind kellelegi ette söödetakse. Mind peab salaja varitsema ja ootamatult tabama nagu metsikut armušaakalit. Sest muidu olen ma lihtsalt liiga kohmetu. Tunnen kohustust jätta endast hea mulje ja siis näen ehmatusega kõrvalt, kuidas ma selle nimel pingutan ja see paneb mind veelgi enam pingutama, et võltsitud head muljet tõeliselt hea muljega tasa teha, kuni meeleheitlik meeldidatahtmine on teinud minust Liza Minelli: sukatripid, litrid ja palun-armasta-mind tants. Kõvakübar ja džässileedi käed ja üleloomulikult lai naeratus. Kui Carmen ei suuda selle mehe kiitmist kuidagi lõpetada, taipan õige pea, et seekord ma siiski eksisin. Ta ise on tüübile pilgu peale visanud. Jumal tänatud! 18
Tõuseme keerdtreppi mööda kolmandale korrusele, kus meid tervitab pahvak suleseppade ihusoojust ja kirjanduslikke pürgimusi: lai valik musta raamiga prille ja korratuid kahupäid, järeleaimatud kauboisärke ja tokerdunud pullovere. Diivanile heidetud mustad villased poolmantlid valguvad üle seljatoe põrandale, ühte mahakooruva värviga seina ehib Saksa filmi poster – „Põgenemine” – Ihre Chance war gleich Null!* Muusikakeskus mängib Franz Ferdinandi: Take Me Out.** Kamp mehi seisab kobaras ümber kaardilaua, kuhu on laotud pudelid. Teravalt teadlikud varude nappusest, kallavad nad endale pärast iga sõõmu lisa. Nihkun lähemale, sirutan plasttopsi hoidva käe välja nagu tänavamuusik ja nunnu näoga noormees, kes kannab tulnukate rünnaku teemalist T-särki, kallab mulle klõbinal jääkuubikuid ja sortsu vodkat. Õige pea oleme sunnitud avama kangesti mürki meenutava rohelise õuna likööri, peoperemehe iroonilise ostu, kui just keegi külalistest ei võta vaevaks minna lisa tooma – erilist lootust ei tasu hellitada, sest nad kõik justkui mäletaksid, et viimane kord käisin mina, las nüüd läheb keegi teine. Tüüpiline jaanuaripidu, seltskond on jõulupühadejärgselt ülesöönud ja suhkruga liialdamisest laksu all, pidutsejad on ühtaegu laisad ja kergesti ärrituvad. See on pidu, kus juuakse liiga palju, noritakse vaimukalt tüli ja puhutakse suitsu aknast välja, kuigi võõrustaja palus sees mitte suitsetada. Seljataga tuhat samasugust pidu, kus me oleme üksteisele kõik oma lood juba ära rääkinud ja nüüd pole enam millestki kõnelda, meil on kollektiivselt igav, aga me lihtsalt ei taha minna välja jaanuarikuise pakase kätte, sest metrootreppide külm hingus kummitab ikka veel kontides. Olen kaotanud Carmeni meie võrratule võõrustajale – nad vestlevad keskendunult kööginurgas, mõlemal pea õlgade vahel, näod teineteise poole kallutatud, nagu kaks südant õnnitluskaardil. Tore. Mõtlen, et peaks vist midagi sööma, see oleks vähemalt mingi tegevus, muidu seisan siin keset tuba ja naeratan nagu uus õpilane suurel vahetunnil. Kahjuks on peaaegu kõik juba nahka pandud. Hiiglasliku Tupperware-kausi põhjale on jäänud mõni üksik kartulikrõps. Diiva* Neil ei olnud vähimatki lootust. (Saksa k). Siin ja edaspidi toimetaja märkused. ** Vii mind välja. (Inglise k).
19
nilauale on ununenud supermarketis valmispakitud limase dipikastme, karvaste porgandite ja pahklike sellerivartega sekser, puutumata jäänud toidu seas suitsukonid nagu veel mingi juurvili, mille ostja sai kauba peale. Mängin impulsimängu, mille ma kunagi ise leiutasin: mis oleks, kui hüppaksin praegu teatri rõdult alla? Mis oleks, kui ma langeksin kaela sellele kodutule mehele, kes metroorongis mu vastas istub, ja kukuksin teda kirglikult suudlema? Mis oleks, kui ma istuksin siinsamas põrandale ja vohmiksin sisse kogu selle sekseri, konid kaasa arvatud? „Palun ärge sööge midagi, mida te siin näete,” ütleb mees. See on tema (põks-põks-PÕMAKI!), kuigi ma veel ei tea, et see on tema (põks-põks-põks). Tean ainult, et see mees tuli minuga juttu puhuma, ta kannab oma liialdatud enesekindlust nagu irooniliste kirjadega T-särki, ainult see sobib talle paremini. Ta on just seda tüüpi mees, kes oskab jätta mulje, nagu ta skooriks alati, kui vaid tahab, just selline, kes armastab naisi, just selline, kes kepiks mind nii, nagu ma tahan. Mulle meeldib mõte oskaja mehega keppimisest! Olen seni komistanud ikka ja jälle kolme tüüpi meeste otsa: meie parimate ülikoolide kasvandikud, kes ilmselt kujutavad ette, et nad on mõne Fitzgeraldi romaani tegelased, Wall Streeti voolujoonelised finantshaid, dollarimärgid virvendamas silme ees, ummistamas kuuldekanalit ja takistamas kõnevoolu, ja lõpuks tundelised tarkpead, kes on nii komplekside küüsis, et naer tuleb vägisi peale. Fitzgeraldi-poistel on pornograafilisi ambitsioone, mida nad ei oska teostada, palju melu ja akrobaatikat, aga tulemus kipub jääma kesiseks. Pangapoistel on kalduvus raevukalt alustada ja lõpus ära vajuda. Imelapsed kepivad, nagu komponeeriksid matemaatilist rokki: see käsi näpib natuke siit ja siis see sõrm toob sisse bassirütmi... Kõlab päris litsakalt, mis? Pidasin ülelugemiseks pisut vahet – sain kokku üksteist. Pole paha. Olen alati mõelnud, et tosin oleks selline soliidne arv, millega võikski piirduda. „Tõsiselt,” jätkab number kaksteist. (Haa!) „Selle kandiku juurest on targem heaga põgeneda. Jamesi külmikus peaks leiduma midagi söödavat, vähemalt kolm erinevat toiduainet. Ma võiksin valmistada teile oliivi sinepiga. Aga hoiatan – ainult ühe oliivi!” Ainult ühe oliivi. Mitte eriti vaimukas, aga just sedasorti kild, millel 20
on eeldusi saada kahe inimese omavaheliseks parooliks ja nostalgitsev korrutamine kasvataks aastatega naerufaktorit. Mu fantaasia hakkab tööle: Aasta pärast me jalutame temaga päikeseloojangul Brooklyni sillal ja üks meist sosistab: „Ainult ühe oliivi,” ja me mõlemad puhkeme naerma. (Kutsun end kiiresti korrale. Kohutav. Kui ta teaks, et ma mängin juba praegu seda aasta pärast mängu, põgeneks ta kabuhirmus ja mul ei jääks muud üle, kui imetleda tema kainet mõistust.) Tunnistan ausalt, et peamine põhjus, mis paneb mind laialt naeratama, on mehe jalustrabav välimus. Ta on lausa häirivalt ilus, nii ilus, et sul hakkavad silmad peas pöörlema ja tekib kiusatus öelda välja see, mis on nii ilmne ja mida teised ei tihka valjusti kuulutada – „Tead sa ikka, kui ilus sa oled?” –, et seejärel jätkata vestlust teistel teemadel. Vean kihla, et sookaaslased vihkavad teda. Ta meenutab kaheksakümnendate noortefilmide rikast paha poissi, seda, kes kiusab tundelist tõrjutut, lõpuks saab kiusatu endale tordi näkku ja vahukoor valgub tema ülestõstetud krae pealt alla, samal ajal kui terve kohvik rõkkab naerda. Aga see mees ei käituks selliselt. Tema nimi on Nick. Mulle hirmsasti meeldib ta nimi. See kõlab sõbralikult, normaalselt, sobib talle hästi. Kui ta mulle oma nime ütleb, kiidan mina: „Vaat see on üks õige nimi.” Ta nägu lööb särama ja ta kukub vaimutsema: „Nick on selline mees, kellega on lahe õlut libistada. Nick ei tee numbrit, kui sul tema autos süda pahaks läheb. Täitsamees see Nick!” Ta lõbustab mind kohmakate naljadega. Ma saan pihta kolmele neljandikule tema viidetest mingitele filmidele. Olgu, heal juhul kahele kolmandikule. (Jäta meelde – too laenutusest The Sure Thing*.) Ta täidab ilma palumata mu klaasi, hangib minu jaoks ei tea mis imenipiga viimase tilga paremat kraami. Ta on kuulutanud mu oma valduseks, pannud lipu püsti nagu kullaotsija: mina jõudsin siia esimesena, see naine on minu, minu. Pärast kõiki neid närvilisi aupaklikke postfeministlikke mehi on päris hea tunda ennast kellegi vallutatud alana. Tal on lihtsalt võrratu naeratus, kassi naeratus. Ta peaks köhima välja kollaseid kanaarilinnusulgi, vaatab mind sellise näoga. Ta ei küsi, mis * „Kindel asi”, Bob Reineri komöödia (1985)
21
ametit ma pean ja sellest pole lugu, see on isegi meeldiv vaheldus. (Ma kirjutan, kas ma juba mainisin seda?) Taban tema kõnes jõena sillerdava Missouri aktsendi – ta sündis ja kasvas Hannibali linna lähedal, Mark Twaini lapsepõlvemaal, seal, kus kirjanik ammutas inspiratsiooni „Tom Sawyeri” kirjutamiseks. Ta jutustab mulle, kuidas ta töötas teismelisena aurulaeva peal – nüüdsel ajal on see õhtusöögi ja džässiga turistiatraktsioon. Kui ma siis selle peale naeru lagistan (ulakalt lapsik New Yorgi plika, kes ei ole mitte kunagi käinud mitte üheski lahmakas keskvööndi osariigis, kus Elab Väga Palju Teisi Inimesi), teeb ta mulle teatavaks, et Missoura on nõiduslik paik ja kõige kaunim maamuna peal, ükski teine osariik ei saa ligilähedalegi. Ta silmad on vallatud, ripsmed pikad. Aiman, milline ta lapsena välja nägi. Me võtame kojusõiduks kahe peale takso, tänavalaternad joonistavad viirastuslikke varje ja juht kihutab, nagu ajaks meid keegi taga. Kell üks öösel jääme minu korterist tosina kvartali kaugusel toppama seletamatusse ummikusse, mis on New Yorgile nii iseloomulik, astume taksost välja külma kätte suure küsimärgi alla – mis saab edasi? – ja Nick saadab mu koju, ta käsi libiseb mu pepu peale, meie näod on kargest õhust kanged. Keerame ümber nurga hetkel, mil kohalik pagariäri võtab vastu tellitud tuhksuhkrulaadungit, seda kärutatakse alla keldrisse nagu tsemendikotte, valge magusa pilve sees eristuvad ainult laadijate siluetid. Terve tänav paisub kui valge puri, Nick tõmbab mu lähemale, naeratab jälle oma naeratust, võtab mu juuksesalgu kahe sõrme vahele ja libistab selle sõrmede vahelt läbi – kaks korda kergelt sikutades, nagu tõmbaks kellanöörist. Ta ripsmed on puudriga üle puistatud ja alla kummardudes pühib ta kõigepealt suhkru mu huultelt maha, et maitsta mind ennast.
22
Nick Dunne PÄEV, MIL SEE JUHTUS
Lükkasin lahti oma baari ukse, libisesin pimedusse ja hingasin sisse esimese tubli sõõmu selle päeva õhku, haistsin sigarette ja õlut, maha loksunud viski vürtsikust ja seismajäänud plaksumaisi kirbet rasvalõhna. Baari kõige kaugemas nurgas istus võimalikult omaette ainus külastaja – vanem naine Sue, kes oli käinud siin igal neljapäeval koos oma mehega, kuni viimane kolme kuu eest suri. Nüüd tuli ta neljapäeviti üksinda, ei kippunud kellegagi vestlema, istus niisama õlle ja ristsõnalehega lauas, jätkas traditsiooni. Mu õde askeldas baarileti taga, juuksed tüütult tubli tüdruku klambritega kokku pandud, ta kastis õlleklaase kuuma vahutavasse vette ja tõstis kuivama, käsivarred punetamas. Go on sale ja isemoodi näoga, kusjuures mitte üldsegi inetu. Lihtsalt esimese hooga on raske aru saada, mismoodi võiksid ta näo eri osad omavahel kokku sobida: laiad lõuapärad, kena väike püstnina, tumedad ümmargused silmad. Mõnes vanas kultusfilmis lükkaks mees oma pehme viltkübara kuklasse, tooks kuuldavale vile ja kuulutaks: „Vaat see on alles vinge tots!” Võiks arvata, et kolmekümnendate ülenäideldud komöödiafilmidest tuttav iluetalon mõjub tänapäeva ebamaiselt täiuslike reklaaminägude taustal kohatult, mina aga olen aastatega aru saanud, et meestele mu õde meeldib, isegi väga, mis asetab minu kui tema venna olukorda, kus ma tunnen ühtaegu uhkust ja muret. „Kas seda pimento sinki tehakse üldse veel?” küsis ta pilku tõstmata tervituse asemel, teades, et see olen mina, ja nagu alati valdas mind õde nähes kergendustunne – võib-olla pole kõik kõige paremas korras, aga kuidagi ikka saab. Minu kaksikõde Go. Olen lausunud neid sõnu nii palju kordi, et need ei olegi enam tühipaljad sõnad, sellest on saanud julgust andev 23
mantra: mukaksikõdego. Me sündisime seitsmekümnendatel, siis kui kaksikud olid veel erakordne nähtus, midagi peaaegu müstilist nagu ükssarve nõod või haldjarahva järeltulijad. Oleme kogenud isegi telepaatilist sidet. Go on tegelikult terve maamuna peal ainus inimene, kelle seltskonnas ma saan olla täiesti mina ise. Ma ei tunne vähimatki vajadust oma tegemisi tema ees õigustada. Temaga ma ei seleta, ei kahtle, ei pabista. Ma ei räägi talle absoluutselt kõigest, enam mitte, aga ma räägin talle rohkem kui kellelegi teisele, palju rohkem. Räägin talle nii palju, kui saan. Me veetsime üheksa kuud seljad vastamisi teineteist turvates. Sellest sai hiljem eluaegne harjumus. Mind ei häirinud kunagi, et mu kaksik on tüdruk, mis on haiglaselt eneseteadliku lapse puhul mõnevõrra ebaharilik. Mis ma oskan öelda? Ta oli lihtsalt alati nii lahe. „Pimento sink, on vist selline lõunatoit, jah? Minu teada tehakse küll.” „Peaksime hankima,” ütles Go. Ta kergitas mulle kulmu. „See mõte meeldib mulle.” Ta kallas mulle ilma küsimata PBR-i vaadiõlut mitte just kõige puhtamasse klaasi. Märganud, kuidas ma põrnitsen eelmiste joojate jäetud jälgi selle serval, tõstis ta klaasi suule ja limpsas määrdunud kohta, sinna oma sülge jättes. Ta torkas klaasi mulle nina alla. „Kas nüüd kõlbab, aulik prints?” Go on kindlalt seda meelt, et mina sain meie vanematelt igas mõttes parima – ma olin see poiss, keda nad olid endale tahtnud, ainus laps, keda nad endale majanduslikult lubada võisid, samal ajal kui tema tuli salaja, sokutas end minuga kaasa nagu kontvõõras. (Isa silmis veel eriti.) Talle tundub, et ta jäeti lapsena hooletusse, temasugune haletsusväärne olend pidi leppima teiste ära põlatud ülejääkidega, ikka ja jälle unustati talle lubatäht kooli kaasa anda, tema jaoks ei jätkunud ei raha ega heakskiitu. Kuigi mul on raske seda endale tunnistada, võib see pilt isegi osaliselt tõsi olla. „Jah, mu väike räpane ori,” vastasin kuninglikult kõrgi käeliigutuse saatel. Vajusin õlleklaasi kohale kühmu. Tundsin, et vajan veel paar klaasi lisaks. Närvid olid tänasest hommikust pingul nagu pillikeeled. 24
„Mis sinuga on?” küsis õde. „Näed kuidagi närviline välja.” Ta nipsas mu poole nõudepesuvahtu, see oli küll rohkem vesi. Ventilatsioon hakkas tööle ja pani meil juuksed pealael liikuma. Me mõlemad veetsime Baaris rohkem aega, kui tegelikult vaja oli. Baarist oli saanud see mängumaja, mis meil lapsepõlves puudus. Ühel eelmise aasta joomasel õhtul kangutasime lahti mõne kasti ema keldris – ta elas veel, kuid lõpp oli juba lähedal ja meie õega vajasime lohutust – ning otsisime suure ahhetamise ja purgiõlle rüüpamise saatel üles oma vanad lelud ja mängud. Jõulud augustikuus. Pärast ema surma asus Go elama meie vanasse majja ja me kolisime oma mänguasjad ükshaaval Baari üle: ühel ilusal päeval ilmus baaripukile maasikatordi-nukk, mis küll enam ei lõhnanud maasikate järele (minu kingitus Gole). Baari nurgas asuvale riiulile maandus Hot Wheels El Camino mudelauto, miinus üks ratas (Go kingitus mulle). Kaalusime isegi lauamängude õhtu korraldamist, kuigi enamik meie kliente on liiga vanad, et nostalgitseda selliste mängude järele nagu „Näljane jõehobu” või „Elumäng”, kus väikesi plastautosid täidetakse tillukeste abielupaaride ja nende nööpnõelasuuruste maimukestega. Ma ei suutnud kuidagi meenutada, kas selles lauamängus saigi üldse võita. (Päeva lelufilosoofiline kild.) Go valas mulle uue õlle, endale samuti. Tema vasak silmalaug oli kahtlaselt raske. Kell näitas keskpäeva, täpselt 12, ja mind hakkas huvitama, millal ta juba alustas. Viimane kümnend oli Go jaoks kulgenud üle kivide ja kändude. Minu tuumafüüsiku aju ja rodeokauboi uljusega ettevõtlik õde oli üheksakümnendate lõpul kolledži pooleli jätnud ja Manhattanile kolinud. Ta oli üks neid algupäraseid arvutihaisid – teenis kaks aastat roppu raha, kuni IT-mull lõhkes ja eilsed edulood valamust alla loputas. Go säilitas külma närvi. Kahekümnes sünnipäev alles seljataha jäänud, kolmekümnendani veel kõvasti aega, küll tema juba hakkama saab. Teise vaatuse alguseks oli tal ette näidata ülikoolidiplom, mis avas talle ukse pangandusmaailma. Temast sai keskastme investeerimispankur, karjäär polnud ei hiilgav ega ka häbiväärne, aga õige pea, 2008. aastal, kui pangad üksteise järel lekkima hakkasid ja põhja läksid, jäi ta oma soojast kohast ilma. Ma isegi ei teadnud, et ta on New Yorgist ära sõitnud, kuni ta helistas mulle 25
ema majast: mulle aitab. Püüdsin teda ümber veenda, anusin, et ta naaseks, kuid ei kuulnud vastuseks midagi peale põikpäise vaikuse. Tegin pärast seda kõnet mureliku palverännaku õe Bowery korteri juurde, kus ma silmasin väljas tuletõrjetrepil kollaseks kuivanud Garyt, tema jumaldatud kummipuud, ja taipasin, et ta ei tule siia enam tagasi. Baar mõjus Gole turgutavalt. Ta hoidis arvepidamise korras ja täitis õlleklaase. Näppas aeg-ajalt jootrahapurgist münte, aga ta tegigi minust rohkem tööd. Me ei meenutanud kunagi oma endist elu. Me nimi on Dunne, edu läks, kui oleks näinud und, ja me olime selle mõttega hämmastavalt kergesti leppinud. „Okei, räägi,” ütles Go, see oli tema viis vestlust alustada. „Ah.” „Ah mida? Ah, kehvasti? Sa näed vilets välja.” Kehitasin jaatavalt õlgu, õde luges mu näoilmet. „Amy?” küsis ta. Sellele oli lihtne vastata. Ma kehitasin jälle õlgu, mis parata moel. Go tegi mulle lõbusat nägu, küünarnukid baariletil, lõug pihkude vahel, valmis asjatundlikult analüüsima minu abielu. Go, üheliikmeline ekspertide nõukogu. „Mis temaga on?” „Halb päev. Täna on lihtsalt halb päev.” „Ära lase tal sind ärritada.” Go läitis sigareti. Ta tegi iga päev ainult ühe suitsu. „Naised on üldse hullud.” Ennast ta üldmõiste „naised” alla ei liigitanud, Go kasutas seda sõna alati põlglikult. Puhusin Go suitsu talle tagasi. „Täna on meie aastapäev. Viies.” „Ohhoo.” Õde kallutas pea taha. Meie pulmas oli ta pruutneitsi, üleni tumelillas – pilkupüüdev ronkmustade juustega ametüstina veiklev daam, nagu Amy ema teda kirjeldas –, aga tähtpäevad tal meeles ei püsinud. „Jahaa. Kuramus. Oh sa poiss. Küll aeg lendab.” Ta puhus mulle jälle suitsu näkku, mängis meie loidu kopsuvähi jagamise mängu. „Siis ta muidugi korraldab sulle selle, häh, mis ta oligi, mitte laibaleidmise…” „Aardeotsimise,” täpsustasin. Mu naine armastab mänge, eelkõige partnerile ärategemise mänge, aga ka päris mänge lõbu pärast ja meie pulma-aastapäevaks mõtles ta alati välja ülimalt keerulise mõistatustest koosneva aardeotsimise 26
mängu, kus iga lahendus juhatas kätte järgmise mõistatuse peidupaiga ja kõige lõpus ootas kingitus. Sama oli teinud tema isa ta emale igal aastal ja ärge te arvake, nagu ma ei oleks tabanud ära seda soorollide äravahetamise vihjet. Aga mina polnud kasvanud üles Amy perekonna rüpes, mina kasvasin oma kodus ja viimane kingitus, mida ma mäletan oma isa emale tegemas, oli triikraud, mille ta jättis köögilauale, sellel polnud isegi kingipaberit ümber. „Kas veame kihla, kui tigedaks ta tänavu saab?” küsis Go ja naeratas mulle üle õlleklaasi serva. Amy aardejahtidega oli see häda, et ma ei saanud tema vihjetest kunagi sotti. Meie esimesel aastapäeval veel New Yorgis sain läbi häda hakkama kahega seitsmest. Mis jäigi mu kõigi aastate parimaks saavutuseks. Tookord kõlas esimene vihje nii: Kuum suudlus ükskord sügisesel teisipäeval. Seal, kus teised küll vaevalt pelgupaika näevad. Kas olete kunagi lapsena osalenud etteütlusvõistlusel, kus tuleb sõna tähthaaval valjusti välja öelda? Mäletate seda silme ees virvendamise hetke – sõna on just välja hõigatud ja sa piinad oma aju, lootuses õige kirjaviis vägisi välja pigistada? Täpselt sama tunne – tühja pea paanika. „Iiri pubi mitte just kõige iirilikumas ümbruses?” Amy püüdis mind edasi aidata. Ma hammustasin huulde, peaaegu kehitasin õlgu ja põrnitsesin meie elutuba justkui lootuses seal kusagil õiget vastust näha. Ta andis mulle veel ühe väga pika minuti lisaaega. „Me ekslesime vihmasajus,” ütles ta häälega, mille anuv toon ähvardas iga hetk tusaseks muutuda. Ma viisin pooliku õlakehituse lõpule. „McManni pubi, Nick. Sa ju mäletad, kuidas me Hiinalinnas seda dim sum kohta otsides ära eksisime, vihma sadas, see pidi asuma Konfutsiuse kuju lähedal, ainult et neid kujusid oli kaks tükki, ja lõpuks me pagesime sinna täitsa suvalisse Iiri pubisse, olime mõlemad läbi ligunenud ja kummutasime mõne viski ja siis sa haarasid mu oma embusse ja suudlesid ja see oli…” 27
„Just! Oleksid pidanud Konfutsiuse oma vihjesse panema, siis ma oleksin kohe taibanud.” „Kuju pole üldse oluline. Tähtis oli koht. Ja see hetk. Ma lihtsalt arvasin, et see oli väga eriline.” Ta lausus need viimased sõnad lapsehäälega, mis oli mulle kunagi armas tundunud. „See oli eriline.” Tõmbasin ta enda vastu ja vajutasin suule suudluse. „See eriline musi on minu viis tähistada. Lähme nüüd ja kordame seda McMannis.” McManni baarmen, suur habetunud karu moodi nooruk, naeratas meie sisenedes laialt, kallas mõlemale viskit ja lükkas uue vihje üle leti. Kui olen kurb ja minu meel on must, on üks vaid paik, kus tahan olla just. Selleks osutus Alice Imedemaal kuju Central Parkis, sest Amy oli rääkinud mulle – ta tõesti oli rääkinud, mitmel korral, nagu ta väga hästi mäletas –, kuidas ta oli lapsepõlves alati sellest lohutust leidnud. Mina ei mäletanud mitte ainsatki neist vestlustest. Ausalt, ma lihtsalt ei mäleta. Mul on kergekujuline tähelepanu hajumise sündroom, pealegi on Amy alati mul pea segi ajanud, sõna otseses, mõtlemisvõime halvamise mõttes, nii nagu virvendav tuluke pimestab silmi. Mulle piisas sellest, et sain olla tema lähedal ja kuulda ta häält, see, mida ta rääkis, polnud kuigi oluline. Oleks pidanud olema, aga ei olnud. Selleks ajaks, kui me õhtu hakul kingitusi vahetasime – esimesel aastal pidid need muidugi olema paberist – Amy enam minuga ei rääkinud. „Ma armastan sind, Amy. Sa ju tead, et armastan,” ütlesin mina, kõndides oma naise kannul turistidest ummistatud kõnniteel, külg ees läbi võõraste perekondade, kes kaasinimestest välja tegemata ammulisui ringi vahtisid. Amy libises osavalt läbi Central Parki rahvamassi, põigates kõrvale klaasistunud pilguga tervisejooksjate ja ettearvamatute rulluisutajate eest, komistamata maas kükitavate lapsevanemate ja väikeste laste otsa, kes taarusid ringi nagu joodikud, ta püsis ikka paar sammu minust eespool, suu kriipsuks surutud, sihitult edasi tõtates. Mina tema järel, et püüda ta kinni, haarata käest. Viimaks jäi ta seisma, pööras minu poole tuima näo ja kuulas mu ära, kui ma ise 28
ärritust jõuga maha surusin: „Amy, ma ei mõista, miks ma peaksin tõestama oma armastust sinu vastu sellega, et mäletan täpselt samu asju, mis sinagi, täpselt nii, nagu sina. See ju ometi ei tähenda, nagu ma ei peaks kalliks meie koos veedetud aega.” Meie lähedal meisterdas kloun õhupallidest looma, keegi mees ostis roosi, laps limpsis jäätist ja meie Amyga panime aluse tavale, mida ma mäletan elu lõpuni: Amy liialdab iga asjaga ja mina ei ole mitte kunagi, mitte ilmaski tema kangelaslike jõupingutuste vääriline. Head pulma-aastapäeva, sitapea! „Las ma arvan – viis aastat – seekord saab ta eriti kurjaks,” jätkas Go. „Loodan, et hankisid talle eriti vinge kingituse.” „See on mul alles kiireloomuliste tööde nimekirjas.” „Mis see viie aasta sümbol võiks olla? Paber?” „Paber oli esimesel aastal,” vastasin. Meie esimese pulma-aastapäeva ootamatult valulise aardejahi pidulikuks lõpetuseks üllatas Amy mind uhke kirjapaberi komplektiga – minu initsiaalid pealdises ja paber nii kreemjalt pehme, et oleks vabalt võinud sõrmi määrida. Mina kinkisin talle odavast käsitööpoest ostetud erepunase tuulelohe, mis pidi viima mõtted pargile, piknikule, soojale suvetuulele. Kumbki ei jäänud oma kingitusega rahule, oleksime eelistanud seda, mida teine sai. Nagu O’Henry novellis, ainult täpselt vastupidi. „Hõbe?” mõistatas Go. „Pronks? Vaalaluu? Anna vähemalt vihje.” „Puu,” ütlesin. „Puust tehtud romantilist kingitust pole üldse olemas.” Baari kaugemas otsas voltis Sue lehe kenasti kokku ja jättis selle letile koos oma tühja klaasi ja viiedollarilise rahatähega. Vahetasime temaga vaikiva naeratuse, kui ta meist mööda kõndis ja uksest välja astus. „Välja mõtlesin,” teatas Go. „Mine koju, kepi ta poolsurnuks, tõmba talle peenisega mööda pead ja hüüa: säh sulle puuga pähe, lirva!” Lagistasime koos naerda. Ja siis hakkasid mõlemal põsed täpselt samast kohast punetama. Just selliseid ropuvõitu, õe jaoks sobimatuid nalju armastas Go mõnikord visata, nagu pilluks granaate. See oli ka põhjus, miks kunagi keskkooli ajal läks liikvele kuulujutt, et meil on salajane vahekord. Twincest. Meie suhe oli liiga lähedane – naljad, millest ainult meie kaks aru saime, nurgas sosistamised pidude ajal. 29
Vaevalt ma pean selle välja ütlema, aga teie pole ju Go ja võite valesti aru saada, nii et ma parem siiski ütlen: ma ei ole oma õde mitte kunagi keppinud, selline mõte pole meile isegi pähe tulnud. Me lihtsalt meeldime teineteisele. Go etendas pantomiimi, kuidas ma naisele peenisega vastu pead annan. Oh ei, Amyst ja Gost poleks ilmaski sõpru saanud. Kumbki oli selleks liiga tugeva omanikuinstinktiga. Go oli harjunud, et tema on kõige tähtsam tüdruk minu elus, Amy oli harjunud, et tema on kõige tähtsam tüdruk kõikide elus. Kahe inimese kohta, kes elasid samas linnas – isegi kahekordselt, alguses New Yorgis ja nüüd siin –, olid nad omavahel vaevalt tuttavad. Nad kulgesid minu elus sisse ja välja nagu näitlejad, kelle lavaliikumine on sekundi pealt välja arvestatud, üks astus uksest välja just siis, kui teine teisest uksest sisse tuli, neil harvadel kordadel, kui mõlemad viibisid samas ruumis, tundus olukord mõlemale veider. Enne, kui mul Amyga tõsisem suhe tekkis, enne kihlumist ja abiellumist, sain ma Go suhtumisest aimu juhuslikult pillatud lausete järgi. Naljakas, aga ma ei saa õieti pihta, milline ta siis ikkagi on. Või: Tema seltskonnas sa nagu polekski sina ise. Või: Kedagi armastada ei ole päris sama, mis armastada ettekujutust sellest, milline su armastatu võiks olla. Kuni viimaks: Peaasi, et ta teeb sind tõesti õnnelikuks. See oli siis, kui Amy tegi mind tõesti õnnelikuks. Amy omalt poolt avaldas arvamust Go kohta: Ta on nii… missourilik, mis? Samuti: Tema jaoks peab ennast eraldi häälestama. Ja veel: Ta on sinu suhtes pisut klammerduv, aga mis seal imestada, tal ei paista olevat kedagi teist. Hellitasin lootust, et kui me kõik siin Missouris elame, võtab kumbki neist asja rahulikumalt – tunnustab teise õigust olla eri meelt, võtab teist sellisena, nagu ta on. Seda ei juhtunud. Kusjuures Gol on parem huumorimeel kui Amyl, nii et võitlus kujunes ebavõrdseks. Amy on tark, terava keelega, sarkastiline. Amy oskab mind närvi ajada, teha tabavaid mürgiseid märkusi, aga Go ajab mind alati naerma. Ohtlik on naerda oma naise üle. „Go, me ju leppisime kokku, et sa ei maini enam kunagi minu suguorganeid,” ütlesin. „Sest õe silmis vennal need lihtsalt puuduvad.” 30
Telefon helises. Go rüüpas veel ühe lonksu õlut ja võttis toru, pööritas silmi ja muigas. „Ta on tõesti siin, üks hetk, palun!” Tegi hääletult huuli liigutades mulle teatavaks: Carl. Carl Pelley elas üle tee minu ja Amy vastas. Kolmandat aastat pensionil. Teist aastat lahutatud. Pärast lahutust koliski meie kanti. Ta oli olnud müügimees, müünud lastepidudeks vajalikku kraami. Mul tekkis kahtlus, et pärast neljakümmet aastat motellielu ei suutnud ta kodus elamisega enam hästi kohaneda. Ta käis Baaris peaaegu iga päev, kaasas silmatorkav kandekott ja kurtis rahanappust, kuni me talle esimese joogi välja tegime. (Baaris sain ma Carli kohta teada veel midagi, nimelt seda, et ta on sada protsenti alkohoolik, kuigi saab veel oma eluga hakkama.) Ta võttis siira tänutundega vastu kõik, millest me tahtsime lahti saada: terve kuu ei joonud ta midagi peale häguse Zima, vist aastast 1992, me leidsime need pudelid oma keldrist. Kui pohmakas ei võimaldanud Carlil majast väljuda, otsis ta mingi ettekäände, et Baari helistada: Nicky, see sinu postkast ajab täna üle ääre, paistab, et said mingi paki. Või näiteks: Kisub sajule, soovitan aknad kinni panna. Põhjused olid muidugi kunstlikud. Carl vajas võimalust vähemalt kuulda klaaside kõlinat ja pudelist kallamise kulisevat heli. Võtsin toru ja keerutasin otse selle kõrval klaasis jääkuubikuid, et Carl saaks kujutleda, kuidas ta džinni joob. „Tere, Nicky.” Carli hääl kõlas vesiselt. „Vabanda, et tülitan. Mõtlesin, et sa tahad ehk teada… Sul on kodus välisuks pärani lahti ja see teie kass on välja pääsenud. Ta vist ei peaks, mis?” Tegin ebamäärast häält. „Läheksin muidu vaatama, aga ma ei tunne ennast hetkel eriti hästi,” ütles Carl pingul häälega. „Ära muretse,” ütlesin mina. „Mul on nagunii aeg koju minna.” Koduni oli veerand tundi sõita, otse põhja poole mööda Riveri maanteed. Koht, kus me elame, ajab mulle harilikult judinad peale – kõik need tühjalt seisvad pimedate akendega majad, kus keegi pole kunagi elanud või siis on elanikud sealt välja tõstetud, maja on suure žestiga tühjaks tehtud ja jäetud inimtühjalt konutama. 31
Kui me Amyga sisse kolisime, sadasid vähesed naabrid meile kohe kaela: kolme lapsega üksikema tuli endatehtud pajaroaga, noor kolmikute isa tõi kuuese õllepaki (naise jättis koju kolmikuid hoidma), tulemata ei jäänud ka mõni maja edasi elav vanaldane tõsiusklik abielupaar ja muidugi Carl vastasmajast. Istusime nendega maja taga terrassil ja vaatasime, kuidas jõgi voolab ja nemad rääkisid nukralt kinnisvaraturust ja intressivabast laenust ning pakkumistest, mis ei eelda käsiraha, ja siis nad märkisid kõik ära, et Amyl ja minul on ainsatena vaba juurdepääs jõele ja me oleme ainsad, kel ei ole lapsi. „Ainult teie kaks? Kogu selle suure maja peale?” imestas üksikema midagi munapudrutaolist laiali jagades. „Ainult meie kaks,” kinnitasin mina naeratades ja noogutasin heakskiitvalt, kui olin suutäie lõtva munahüüvet suhu pistnud. „Kõlab kuidagi üksildaselt.” Selles osas oli tal õigus. Neli kuud hiljem jäi kogu-selle-suure-maja naine hüpoteegivõla kohtuvaidluses kaotajaks ja kadus koos oma kolme lapsega öö varjus. Tema maja jäigi tühjaks. Elutoa aknal endiselt lapse joonistatud pilt liblikast, vildika ergas toon ajapikku pruuniks pleekimas. Üsna hiljuti märkasin ma ühel õhtul liblika taga räsitud välimusega habetunud meest, kes hulpis seal pimedas nagu õnnetu akvaariumikala. Ta nägi, et teda märgati ja kadus virvatulena maja sügavusse. Järgmisel päeval jätsin eesukse trepile pruuni paberkoti võileibadega. Kott jäi sinna nädalaks vedelema, hallitas ja ähvardas laiali laguneda, kuni ma selle sealt ära koristasin ja minema viskasin. Vaikus. Meie kandis on alati ebaloomulikult vaikne. Kodule lähenedes, teravalt teadlik enda tekitatud mootorimürinast, silmasin maja ees trepil kassi. Ikka veel seal, kakskümmend minutit pärast Carli kõnet. Mis oli väga imelik. Amy armastas seda looma, kassil olid küüned lõigatud, teda ei lastud kunagi õue, üldse mitte kunagi, sest meie kass Bleecker oli armas, kuid erakordselt rumal loom, nii et isegi vaatamata kiibile, mida ta kandis naha all kusagil oma koheva karvaga kaetud rasvavoltides, teadis Amy kindlalt, et kui kass peaks kunagi välja pääsema, siis ei näe ta teda enam iialgi. Sest kass taarub otsemat teed pidi Mississippi voogudesse – lots-lots – ja vool kannab ta Mehhiko lahte, kus juba ootab näljane hai, lõuad laiali. 32
Kuid ilmselt ei olnud kassil niigi palju oidu, et trepist kaugemale pääseda. Bleecker passis terrassi serval nagu tunnimees, uljas paksuke, reamees Hiirekuningas. Kui ma juurdesõiduteele keerasin, ilmus Carl oma trepile ning ma tundsin, kuidas nad mõlemad, kass ja vanamees mind pilguga saadavad, kuni, kuidas ma autost välja ronin ja maja poole astun, kahel pool jalgrada pojengid nagu üleküpsenud viljad, mis lausa anuvad saagikoristust. Kavatsesin just kassil põgenemisteed ära lõigates ta kinni võtta, kui märkasin lahtist eesust. Carl oli seda küll maininud, aga oma silmaga näha oli midagi muud. See polnud mingi viin-prügi-välja-tulen-kohetagasi lahtijätmine. See oli kurjakuulutavalt-pärani-lahti variant. Carl oli jäänud teisele poole teed vahtima, mis ma nüüd teen, ja mina leidsin end etendamas Mureliku Abikaasa rolli nagu mingis masendavas happening’is. Jäin trepi keskele korraks seisma ja kulmu kortsutama, kuid jooksin siis kähku üles, kaks astet korraga, oma naise nime hüüdes. Vaikus. „Amy, oled sa kodus?” Tormasin ülemisele korrusele. Amyt ei kusagil. Triikimislaud oli lahti tehtud, triikraud ikka veel vooluvõrgus, kleit silumist ootamas. „Amy!” Jälle trepist alla joostes nägin Carli endiselt seismas tema maja avatud eesukse raamistikus, käed puusas, jälgimas minu tegevust. Sööstsin teravalt kurvi võttes elutuppa ja tardusin paigale. Vaibal läikisid klaasikillud, diivanilaud oli puruks löödud. Nurgalauad küljele püsti lükatud, raamatud mööda põrandat laiali nagu kaardipakk. Isegi raske antiikne tumba oli kummuli, neli väikest jalga turritamas nagu närtsinud varred. Kogu selle segaduse keskel lebasid teravad käärid. „Amy!” Hakkasin jooksma, kisendasin ta nime. Läbi köögist, kus vesi kannus kees, alla keldrikorrusele, kus võõrastetuba seisis tühjalt, siis juba tagauksest välja. Kihutasin tuhatnelja läbi majataguse aia kitsukesele paadisillale, mis sirutus jõe kohale. Kummardusin üle serva vaatama, lootes näha teda meie aerupaadis. Olin ükskord varem ta sealt leidnud – paat kai küljes kinni, vaikselt õõtsumas, Amy nägu päikese poole pööratud, silmad kinni. Jäin tookord seda nõiduslikku vetepeeglit ja 33
Amy kaunist liikumatut nägu põrnitsema, kui tema järsku oma sinised silmad lahti lõi, ilma et oleks mulle midagi öelnud, mispeale ma sõnatult tagasi majja kõndisin. „Amy!” Jõel teda polnud, majas samuti mitte. Amyt ei olnud kusagil. Amy oli kadunud.
34