KADUNUD AARETE ATLAS
Iidsed taasavastatud imed kogu maailmast JOEL LEVY
Inglise keelest t천lkinud Kaja Riikoja
Originaali tiitel: The Atlas of Lost Treasures Rediscover ancient wonders from around the world Joel Levy Esmatrükk 2008. aastal Suurbritannias Godsfield Press, a division of Octopus Publishing Group Ltd 2–4 Heron Quays, London E14 4JP www.octopusbooks.co.uk Copyright © Octopus Publishing Group Ltd 2008 Text copyright © Joel Levy 2008 Kõik õigused kaitstud. Ühtki selle raamatu osa ei tohi reprodutseerida mehaaniliste või elektrooniliste vahenditega ega mingil muul viisil kasutada, kaasa arvatud fotopaljundus ja info salvestamine, ilma autoriõiguse omaniku loata. ISBN 978-1-84181-336-3 (ingl k) ISBN 978-9985-3-1754-9 (eesti k) © Tõlge eesti keelde. Kaja Riikoja, 2009 Tõlke toimetanud Evi Laido Kirjastus Varrak Tallinn, 2009 www.varrak.ee
S ISUKORD SIS SEJUHATUS
6
4. peatükk UPPUNUD AARDED
126
1. peatükk MAETUD AARDED
12
5. peatükk SAL APÄRA SED AARDED
148
2. peatükk KUNINGLIKUD AARDED
58
REGISTER
170
TÄNUAVALDUSED
176
3. peatükk KUNSTITEOSED JA RELIIKVIAD
88
Sissejuhatus Kullast on saanud aarde sünonüüm, võib-olla seepärast, et neil on sarnaseid jooni – ilu, väärtuslikkus, haruldus. Aarded paeluvad meid, sest lisaks eelmainitule äratavad nad meis kõigis peituva omandi instinkti, ent vaimustavad ka meeli ja erutavad kujutlusvõimet. Aarded õhutavad ahnust, romantikat, seiklusjanu ja põnevust, mis saab alguse paljudest erinevatest allikatest, näiteks õhtul voodis loetud raamatust, koolis õpitud ajaloost, mõjuvast filmist, folkloorist või rabavast rikkusest unistamisest.
arded muutuvad veelgi ahvatlevamaks, kui nendega kaasneb huvitav taustalugu – just neist saigi käesolev raamat alguse. Selle lehekülgedelt leiate aardeid, mis on pärit erinevatest asukohtadest ja ajajärkudest: võimsaid kuninglikke aardeid ja isiklikke varandusi, mis jutustavad perekondadest ja sõprusest; aardeid, mis on väärtuslikud oma tähenduse tõttu, purustatud aardeid, ja isegi selliseid aardeid, mida ei ole kunagi olemas olnud. Eelkõige leiate siit kadunud aardeid. Mõned neis on taasavastatud, mõnikord kinnisideest ajendatud otsingute tulemusena, teinekord puhtalt juhuse tõttu, kuid teised on kadunuks jäänudki, pidades vastu ka kõige kindlameelsematele ja jõulisematele pingutustele neid välja nuhkida. See raamat jutustab lugusid aaretest, selgitades, mis need on või olid, kes need esemed valmistas või kellele need kuulusid, mis nendega juhtus ja kust neid võib praegu leida. Raamat püüab valgustada ka aarete tausta, näidates, miks need on ajaloolastele ja arheoloogidele nii olulised, mida need ajaloolises kontekstis tähendavad, mida need võivad rääkida ammu enne meid
A
6
SIS SEJUHATUS
eksisteerinud inimestest ja kultuuridest, mis on meile lähedased meie ühiste huvide pärast – mille hulgas huvi aarete vastu ei ole viimasel kohal. M I D A P E E TA K S E A A R D E K S ?
Paljud arheoloogid vihkavad sõna „aare”. Nad väidavad, et just see sõna on süüdi ähvardustes ja probleemides, mis meie arheoloogilist pärandit järjest enam ründavad, hauarüüstajatest (vt allpool) kuni musta turuni. Kuid aarded on paratamatult ahvatlevad, seda ei saa eitada. Väljaspool akadeemilist maailma on arheoloogia kõige põnevamaks ja olulisemaks küljeks just aarded, mis on ülimaks autasuks neile, kes otsides maad kaevavad või mere sügavusse sukelduvad. Ja neile inimestele on aardel enamasti väga kitsas tähendus – kuld, hõbe ja vääriskivid. AARE SEADUSE SILMIS
Aarde juriidiline definitsioon on sellele üpris lähedane. Inglismaal, mille seadused on paljudele maailma riikidele eeskujuks, on aaretega seonduvad seadused väga vanad. Üks Briti vanimatest seadustest, vähemalt
12. sajandist pärinev aardeleiu seadus ütles, et Inglismaalt leitud kuld või hõbe, mille omanikku ei suudetud kindlaks teha, kuulus kuningale. Traditsioonid ja kohalikud olud piirasid seda, kuid seadus määratles aaret kui kulda ja hõbedat, mille omanikku ei olnud võimalik leida. Seadus pidi tavaliselt lahendama juhtumeid, kui keegi sattus juhuslikult minevikus kindlasse kohta peidetud aardele, mille omanik ei olnud seda (ükskõik millisel põhjusel) peidukohast välja võtnud. 1996. aastal muudeti aardeleiu seadus ajakohasemaks, kuid ka uus definitsioon jäi üsna kitsaks, viidates põhiliselt esemetele, mis sisaldasid rohkem kui 10 protsenti kulda või hõbedat ja olid üle 300 aasta vanad. L A I E M A D M Ä Ä R AT LU S E D
Kas see on aardele piisavalt lai määratlus? Paljudel juhtudel mitte, sest aarde tähendus võib olla muutlik ja suurel määral isiklik. Üksikisikule võib iga sentimentaalse väärtusega asi olla aare; ajaloolastele ja arheoloogidele on sageli kõige suuremateks aareteks esemed, mis on valmistatud tavalistest materjalidest ja mõeldud igapäevaseks kasutamiseks, kuna need toovad päevavalgele infot mineviku inimeste elu vähemtuntud külgedest. Näiteks peab Briti Muuseum üheks kõige väärtuslikumaks aardeks Rooma-aegsete kirjade kogu, mis on tuntud Vindolanda tahvlitena – kuigi need ei ole midagi muud kui puuliistakud, millele on söetindiga kirjutatud igapäevaseid asju, kuid ajaloolastele on need hindamatud. Selles raamatus on mitmeid näiteid asjadest, mida võib teaduse ajaloo seisukohalt aareteks lugeda, näiteks Antikythera mehhanism (vt lk 102), mis on ainult korrodeerunud pronks ja puit, ning Phaistose ketas (vt lk 104), mis on kõigest savi. Kuigi neil esemetel ei ole materiaalset väärtust, on need vaieldamatult aarded oma tähenduse tõttu teaduse ja tehnoloogia ajaloos. Ja mida öelda „Titanicu” vrakilt välja toodud esemete kohta (vt lk 142)? Kuigi (siiani) on välja toodud vaid mõned juveelid ja kullakangid, on paljude inimeste jaoks märksa liigutavamad leitud isiklikud asjad, näiteks lömmis torukübar või pakk mängu-
Vasakul Howard Carter (p천lvitab) ja tema kaaslased avavad 1922. aastal KV-62, Tutanhamoni hauakambri, mis on sissejuhatuseks v채idetavalt k천igi aegade suurimale aardeleiule. Hauakamber oli olnud puutumatu alates 2. aastatuhandest eKr.
SIS SEJUHATUS
7
PÕHJAIIRIMAA P õh ja m er i
Ii ri m e r i
IIRIMAA
Suurim väljaspool Venemaad avastatud viikingiaegne hõbeda-aare – 1840. aastal Inglismaalt Cuerdale’ist leitud aardekirst – oli kauplemise ja röövimise teel Euroopa eri paikadest kokku korjatud, tõenäoliselt kavatsusega rahastada sõjakäiku, võib-olla koguni viikingite sissetungi Iirimaale. Selle sisu annab ereda pildi 10. sajandi viikingite rikkusest, võimust ja ambitsioonidest.
Cuerdale SUUR BRITANNIA
AT L
Cuerdale’i aare
A
N
D
I
La
M an
ch e
O O
K
E
A
N
PRANTSUSMAA
öölised parandasid 15. mail 1840. aastal Lancashire’i krahvkonnas Cuerdale’is Cuerdale Halli juures Ribble’i jõe tammi. Pinnast kaevates ilmus nähtavale vana pliikirst, mis murdus lahti ja sealt voolas välja tuhandeid määrdunud halle metallmünte. Ümber aarde kogunenud töömehed tekitasid taskuid saagiga täites ja kiseldes kõva kisa ning tekkinud segadus meelitas kohale kohaliku mõisavalitseja, kes hoiatas, et leid kuulub maaomanikule William Ashetonile ja see tuleb talle üle anda. Ta rahustas töölisi seletusega, et leitud metall oli tinasulam ja „mündid” kõigest tinažetoonid, ning lubas igal mehel ühe
T
mälestuseks võtta. Ülejäänud saagi viis ta Cuerdale Halli, kus seda toobris pestes selgus, et tegemist on hõbedaga (nagu ta ilmselt arvaski). Suur osa varandusest jõudis lõpuks Briti Muuseumi. „ H A K K H Õ B E ” JA P E N N I D
Cuerdale’i aare kaalus umbes 40 kg ja koosnes 7500 mündist ning rohkem kui 1000 hõbeehete tükist, hõbedakangist ja hakkhõbedast – väikestest hõbeesemete, näiteks taldrikute või kaunistuste, tükkidest. Hakkhõbe oli kunstiesemete rahaks muutmise viis ja tegi lihtsamaks hõbeda kaasaskandmise, hõbedaga maksmise ja selle sulatamise
„Erinevast ajast pärit mündid näitavad, et Cuerdale’i aaret ei pandud korraga kokku, vaid sellele lisati aja jooksul hõbedat (ja võib-olla võeti ka ära).” 24
MAETUD AARDED
uuteks kangideks või uute esemete valmistamise. See näitab, et tolleaegsed inimesed hindasid sageli asju pigem nende metallisisalduse kui kunstilise või funktsionaalse väärtuse järgi. Kirstu kogutud mündid ja esemed (või nende tükid) olid pärit Euroopa erinevatest paikadest. Seal oli münte Skandinaaviast, Prantsusmaalt ja Madalmaadest, muslimimaailmast (nn Kufa mündid, mida kasutati Hispaaniast ja Põhja-Aafrikast Lähis-Idani ulatuvas muslimite impeeriumis) ning isegi üks Bütsantsi münt kaugest Konstantinoopolist, mis näitas viikingite kaubandussuhete ulatust Venemaast kuni Idamaadeni. Suurem osa müntidest olid siiski kohalikud – kas saksi raha, mille hulgas olid ka Alfred Suure (valitses 871–899) vermitud mündid, või viikingite raha Inglismaalt ja Iirimaalt. Sel ajal kontrollisid viikingid suurt osa Inglismaast, see piirkond oli tuntud Danelaw’na, ja suurem osa müntidest vermiti siin. Uusimate müntide päritolu järgi on aare maetud aastatel 905–910. Hakkhõbeda ja ehete hulgas on tükke, mis pärinevad Skandinaaviast, Baltimaade idaosast, Prantsusmaalt ja Šotimaalt, mis
näitab nii kaubandussuhete ulatust kui ka viikingite röövretkede põhilisi sihtmärke. Kuid suurem osa hakkhõbedat on Norra-Iiri päritolu ja see viitab tohutu kogu kõige tõenäolisemale põhjusele. S Õ JA K I R S T
902. aastal aeti viikingid välja Dublinist, mis oli nende mõjukeskus Iirimaal, ja paljud neist leidsid varjupaiga Danelaw’s. Sel ajal oli Ribble’i jõe org peamiseks ühendusteeks viikingite Yorkis asuva pealinna ja Iiri mere vahel – tõenäoliselt püüdsid viikingid just sealt oma Iirimaal asunud valdusi tagasi võita. Norra-Iiri päritolu hakkhõbeda hulk ja paljud Yorki viikingite suhteliselt uued
mündid viitavad, et Cuerdale’i aare koguti sõjakirstuks – ühiselt kokku pandud kapitaliks, mida võis kasutada viikingite sõjaväe ja palgasõdurite värbamiseks ning varustamiseks, et püüda Ribble’i jõe suudmest taas Iirimaale tungida. Leitud luunõelad viitavad, et hõbe oli algselt pakitud väiksematesse kottidesse või pakkidesse ning see – koos erinevast ajast pärit müntidega – näitab, et Cuerdale’i aaret ei pandud korraga kokku, vaid sellele lisati aja jooksul hõbedat (ja võib-olla võeti ka ära). Seega võis laiemas mõttes tegemist olla kohaliku valitseja või valitsejate grupi varalaekaga ajal, mil panku veel olemas ei olnud.
Tõeliseks saladuseks jääb see, miks – juhul kui varandus oli mõeldud sõjakirstuks – aare kaotati või hüljati? Keegi ei saaks endale lubada sellist tohutut varandust lihtsalt unustada – võib-olla selle omanik tapeti ootamatult, näiteks siis, kui ta püüdis sõjakäiguks mehi värvata.
Vasakul Cuerdale’i aare, mis maeti umbes 905. aastal. Mündid ja ehete tükid on segi väikesteks tükkideks lõigatud hõbeesemetega (hakkhõbe). Aarde omanike jaoks seisnes varanduse väärtus selle kaalus, mitte kunstiväärtuses.
CUERDALE’I AARE
25
PÕHJAIIRIMAA P õh ja m er i
Ii ri m e r i
IIRIMAA
SUUR BRITANNIA Sutton Hoo
AT L
A
N
D
I
La
M an
ch e
O O
K
E
A
Sutton Hoo: kummituste küngas Suurim Inglismaalt leitud keskaegne – ja võib-olla kõigi ajastute suurim – aare püsis kõigist võimalustest hoolimata sajandeid hauaröövlite eest varjul ja avastati lõpuks tänu keskealise daami uudishimule, kes võis abi saada ka vaimude maailmast.
N
PRANTSUSMAA
Vasakul Sutton Hoo hauakääpad. Lisaks suurele laevamatusele I kääpas on ümbruskonnas veel umbes 20 hauakääbast, mis sisaldavad põletusmatuseid ja hauapanuseid, hukkamise ohvreid, üht väiksemat laevamatust ja isegi noort meest, kes on maetud koos oma hobusega.
ast Anglias, Suttoni küla lähedal tõuseb maa Debeni jõe kohale, moodustades kannusekujulise kalju, mida nimetatakse inglise keeles hoo’ks. Seal, Sutton Hoo’l, Woodbridge’i sadama vastas, asub terve rida matmispaiku. See Põhjamerest pisut sisemaa pool asuv piirkond oli Rooma aja lõpus ja keskaja alguses üheks anglosaksi maailma keskmeks. 1930. aastateks olid hauakünkad madalaks kulunud ja kohalikku maastikku sulandunud, kuid proua Edith Prettyle, kellele kuuluval maal künkad asusid, olid kääpad lumma ja salapära allikaks. Ta teadis kohalikke legende maetud varandusest – rahvajutte, mis olid tõenäoliselt alguse saanud paljude sissetungidega seotud mälestustest ja aukudest, mida hauaröövlid ja -rüüstajad olid sajandite vältel kaevanud. Aga võib-olla äratas tema huvi miski palju kummalisem?
E
B A S I L B R O W N U U R I B A S JA
Proua Pretty tahtis sellest, mis asub kääbaste sees, rohkem teada saada ja võttis 1938. aastal ühendust Ipswitchi muuseumiga, kust tal soovitati kasutada arheoloog Basil Browni teeneid. Naine palkas Browni, soovitades tal
74
KUNINGLIKUD AARDED
Vasakul Pinnases on säilinud I kääpasse maetud purjelaeva kontuurid, neid tähistab lagunenud puidu toonitud muld. Vaadake ka pikki raudneetide ridu.
uuringuid alustada I kääpast. Kuid Brown teadis, et aardekütid olid paljusid hauakünkaid juba kaevanud ja oli selge, et I kääbas – üks kõige ilmsemaid sihtmärke – kuulub nende hulka. Selle asemel proovis ta õnne väiksemate kääbastega. Need olid juba ammu tühjaks röövitud. Proua Pretty ei kohkunud ebaõnnest ja veenis veel kord Browni, et ta vaataks I kääbast. 1939. aasta mais kaevas Brown metsavahi ja aedniku abiga kääpa idaotsa kraavi. Peagi sattusid nad roostes raudneetidele ning Brown taipas, et on sattunud suure maetud laeva jäänustele. Edasi kaevates jõudsid nad laeva keskel asuva suure hauakambrini, täpselt selles kohas, kus proua Pretty – keda võib-olla juhtisid üleloomulikud jõud – oli palunud tal aasta varem kaevata. Uskumatu, et see hauakamber oli puutumata. Õnneliku juhuse tõttu ei olnud ammustel aegadel hauda rüüstanud aardekütid sellele sattunud, seda tänu keskajal risti läbi kääpa kaevatud kraavile, mis tähistas põldude piire. Kraav oli kääpa nähtavat kuju muutnud, nii et kui hauarüüstaja hakkas kaevama keskel, mida võis põhjendatult kõige tõenäolisemaks varanduse leidmise kohaks pidada, kaevas ta tegelikult kääpa serval ja ei leidnudki hauakambrit.
K I N G I T U S R A H VA L E
Peagi tulid erinevate muuseumide ja ühingute professionaalid väljakaevamisi lõpule viima ning hauakambrist leiti märkimisväärne varandus, mis pakiti ja viidi Briti Muuseumi. Kuid varsti toodi need aardeleiu uurimiseks Suttonisse tagasi. Aardeleiu seaduse kohaselt kuulus kaotatud aare kuninglikule perekonnale – see tähendab, kui omanikud olid selle matnud, kuid ei olnud seda kunagi tagasi nõudnud. Kuid Sutton Hoo oli haud, kuhu maetud varandus pidi sinna igaveseks jääma. Aare määrati seaduse kohaselt proua Prettyle, kes oleks võinud selle müügist tohutu varanduse teenida. Kuid tema pärandas varanduse riigile. Tol ajal oli see iseäranis märkimisväärne tegu, kuna sõda oli just puhkemas. Arvatakse, et Sutton Hoo aare oli varajase kuningliku angli perekonna varandus, mis tähistas inglise rahva ajaloo algust. Selline tegu leidis suurt vastukaja ajal, mil riiki ähvardas oht.
N ÕIAVITSAGA
OTSIJAD
JA MEEDIUMID Maailmasõdade vaheline periood oli aeg, mil tärkas suur huvi paranormaalsuse vastu. Eriti populaarseteks meelelahutusteks said spiritism ja nõiavitsaga otsimine ning need mõlemad on seotud ka Sutton Hoo aarde avastamisega. Proua Pretty vennapoeg oli innukas nõiavitsa pooldaja ja oli oma vitsaga käinud ühel suurematest hauakääbastest (arheoloogidele tuntud I kääpana), kust sai tugeva signaali, mis viitas tema arvates maetud kullale. Proua Pretty spiritistist tuttav arvas samuti, et kääbastes peitub midagi erilist, ning kinnitas, et nägi nende ümber müstilisi kujusid. Teated vaimudest ja veidratest jõududest suurte hauakääbaste ümber näitasid seoseid haldjapärimustega, milles selliseid kunstlikke künkaid peetakse haldjalossideks, kus elavad haldjad ja teised väikesed olendid. Kuid see võluv ja veider viktoriaanlik kujutlus haldjatest on vähemalt osaliselt pärit palju vanematest ja salapärasematest pärimustest. Paganlikud anglosaksid rajasid hauakääpad ja matsid sinna kuningad koos suure varandusega, ning kääbastest sai kummituste ja vaimude asukoht, kus võisid varitseda ohtlikud olendid ja elukad, nagu trollid, vaimud ja isegi lohed, kaitstes maetud kangelasi ja varandust. Kas proua Pretty ringkond korjas mingil viisil üles selle iidse pärimuse mustast maagiast?
SUT TON HOO: KUMMITUSTEKÜNGAS
75
HIINA PAKISTAN
Agra
BHUTAN NEPAL
INDIA BANGLADESH A raab i a m e ri
B en g a l i l a h t
IN D
IA
O
O
K
E
A
N
ogulite Paabulinnutroon oli suur kullast, juveelidega inkrusteeritud troon, mille laskis valmistada moguli šahh Jahan (valitses 1628–1658). Troon seisis Punase Kindluse vastuvõtusaalis kuni 1739. aastani, kui Pärsia šahh Nadir (valitses 1736–1747) rüüstas India ja viis trooni Iraani.
M
„ M A A I L M A KU N I N G A S ”
Šahh Jahan oli viies moguli keiser, kes valitses tohutut piirkonda, mis hõlmas praegust Indiat ja ulatus Afganistani ja sellest kaugemalegi. Kuigi tema kõige tuntum pärand on Taj Mahal, suurejooneline mausoleum oma armastatud naisele Mumtaz Mahalile, oli tema kõige ekstravagantsemaks saavutuseks Paabulinnutroon. Mõnede arvestuste kohaselt on see kõige hinnalisem ese, mis kunagi on valmistatud, makstes kaks korda nii palju kui Taj Mahal. 1999. aastal hinnati üksnes trooni materjali maksumuseks nüüdisaja hindades 804 miljonit dollarit. Šahh Jahan kavandas trooni oma hiilguse väljenduseks (tema nimi tähendas ‘Maailma kuningas’, üheks tema tiitliks oli ka Zille-i-
86
KUNINGLIKUD AARDED
Mogulite Paabulinnutroon Paabulinnutroon, mille laskis valmistada võrreldamatult ekstravagantse maitsega keiser ja mille osavas teostuses on mõjutusi paljude rahvaste varasalvest, on võib-olla kõige väärtuslikum kunstiteos, mis on kunagi loodud. Selle valmistamiseks kasutati rohkem kui 1000 kg puhast kulda, troon oli inkrusteeritud hindamatute vääriskividega ja nõretas parimatest pärlitest. Paabulinnutroonist sai ülim võit sõjahullule despoodile, kes trampis selle omandamiseks üle tuhandete surnukehade.
Illahi – ‘Jumala vari Maa peal’) ja räägiti, et selle eeskujuks oli kuningas Saalomoni troon. T E E M A N D I D JA P Ä R L I D
Trooni valmistamiseks valiti välja keiserliku varakambri koorekiht, 230 kg vääris- ja poolvääriskive kogu impeeriumist ja 1150 kg puhast kulda, ning see anti üle Bebadalkhaanile, kes oli kuninglike kullasseppade järelevaataja. Troon kujundati voodi- või kušetikujulisena, selle pikkus oli umbes 2,3 m ja laius 1,7 m (erinevad allikad annavad erinevad mõõdud), ning toetus neljale kullast jalale, trooni 12 sammast toetasid umbes 4,6 m kõrgust baldahhiini. Prantsuse juveliiril Jean-Baptiste Tavernier’l oli 1665. aastal Delhit külastades õnne seda imet näha. Tema sõnade kohaselt oli troon kaunistatud 108 suure rubiini (neist üks, Timuri rubiin, oli 283-karaadine), 116 smaragdi ja paljude suurte teemantidega, millest paljud on nüüdisajal tuntud üksikkivina, näiteks 186-karaadine Koh-i-Noor ja 95-karaadine Šahh Akbar. Sellest hoolimata oli Tavernier arvamusel, et kõige väärtuslikumad juveelid olid sammastele
paigutatud pärliread. Baldahhiini välisküljel oli vääriskividega emailkaunistus ning iga samba tipus istus juveelidest Elu puul kalliskividega kaunistatud paabulindude paar. Troonile oli smaragdtähtedega kirjutatud keisrit ülistav poeem. PÄRSIA NAPOLEON
Troon paiknes ühes kahest suurest vastuvõtusaalist kindlustatud palees, moguli keisrite pealinnas Agras. Eravastuvõttudeks asus troon Diwan-i Khas’i saalis ning suuremateks vastuvõttudeks paigutati see Diwan-i Am’i. Seal seisis see kuni 1739. aastani, kui sõjaline geenius Nadir-šahh, kellel oli täitmatu isu sõdida ja keda läänes tema vallutuste tõttu Pärsia Napoleoniks hüüti, tungis Indiasse ja röövis Delhi aarded, mille väärtus tänases vääringus ulatub mitmete miljardite dollariteni. Ta viis trooni Iraani, aga kui hõimukaaslased olid ta mõrvanud (hirmust tema järjest süveneva psühhootilise käitumise ees), puhkes Pärsia impeeriumis kaos ja peetakse tõenäoliseks, et Paabulinnutroon lõhuti ja seda kaunistanud juveelid viidi laiali maailma erinevatesse nurkadesse.
c
d
b a
a P U N A N E K I N D LU S
1707). Šahh Jahan veetis seitse viimast eluaastat luksus-
d D I WA N - I -K H A S
Sellel kohal asunud esimesed kindlustused olid tellistest,
likus koduarestis Agra kindluses, elades ja lõpuks surres
Eravastuvõttude saal valmis 1635. aastal, samal aastal
kuid 1565. aastal otsustas moguli keiser Akbar (valitses
Muasamman Burj’is, tornis, mille uhkelt marmorpalkonilt
valmis ka Paabulinnutroon. Siin võtsid šahh Jahan ja tema
1658–1707) rajada siia oma pealinna ja ehitas selle
avanes vaade Taj Mahalile, tema valitsemisaja kroonile.
järeltulijad vastu ülikuid, välismaiseid valitsejaid ja
ümber, kasutades punast liivakivi, mistõttu see sai nime
saadikuid. Hoones, mis väljast oli punasest liivakivist, asus
Punane Kindlus.Tema pojapoeg šahh Jahan võttis ette
c D I WA N - I - A M
kolm saali. Neist kõige sisemine – Tambi khana – oli
ulatusliku uuendamise, asendades suure osa punasest
Selles vastuvõtusaalis korraldas šahh suuri vastuvõtte.
rikkalikult kaunistatud reljeefide, pealiskirjade ja
liivakivist valgest marmorist ehitistega. Kindluse
See on šahh Jahani valge marmori kasutamise
inkrustatsioonidega. Lame puidust lagi oli kaetud kuld- ja
topeltkaitsevallide ja massiivsete bastionidega müürid on
kinnismõtte esimesi avaldusi. Diwan-i Am on ehitatud
hõbelehtedega, mis pidid kujutama päikesekiiri,
kuni 21 m kõrged ja ümbermõõt on 2,4 km. Müüre
punasest liivakivist, mis on marmori mulje andmiseks
mis omakorda pidi kehastuma keisris.
ümbritseb vallikraav, mis on 9 m lai ja 10 m sügav.
kaetud valge kattekihiga.Vastuvõtusaal on 61 m pikk ja 20 m lai lameda katusega hoone, mille fassaadil on
b M UA S A M M A N B U R J
üheksa võlvkaart ja kummaski otsas punasest liivakivist
Moguli keisrite poegadel näis olevat traditsiooniks võtta isalt
võlvitud väravad. Hoone sees asub kõrgem lava, kust
võim paleepöördega. Just sel viisil tõusis troonile šahh Jahan
keiser pöördus oma alamate poole – võib-olla oli
ja tema kukutas omakorda poeg Aurangzeb (valitses 1658–
Paabulinnutrooni koht selles saalis.
M O G U L I T E PA A B U L I N N U T R O O N
87
Visby läätsed
ROOTSI SOOME Botnia laht
NORRA So o
t me lah
EESTI
TAANI
Visby L ää ne m
eri
LÄTI LEEDU
Läänemere saarelt Gotlandilt viikingihauast välja kaevatud Visby läätsed on tehniliselt kõrgel tasemel viikingiaare. Imetlusväärsed ja mõistatuslikud esemed tunduvad olevat liiga sarnased nüüdisaegsetele läätsedele, et olla lihtsalt ehted. Kas viikingid võisid kaasaegse optika leiutada juba sajandeid enne ametlikku teleskoobi sündi?
VENEMAA SAKSAMAA
POOLA
T ULESÜÜTAJA ,
TELESKOOP
VÕI SUURENDUSKL AA S ? Läätsede head optilised omadused tähendavad, et neid võis kasutada erinevatel eesmärkidel. Kuna läätsedel oli võime koondada päikesekiiri väga täpsesse punkti, võis neid kasutada näiteks tulesüütajana või hoopis primitiivse kirurgilise laserina haavade põletamiseks. Mõnede ekspertide arvates oleks läätsede äärmine täpsus olnud sellise kasutuse puhul raiskamine. On välja käidud ka spekulatsioone, et neid läätsi võidi kasutada esimeste teleskoopide loomiseks. See oleks olnud 500 aastat enne ametlikult tunnustatud teleskoobi sündi 17. sajandi algusel Hollandis, kus kohalikud läätsemeistrid panid suurendusefekti saavutamiseks kokku kaks läätse. Esimeste Hollandi
110
KUNSTITEOSED JA RELIIKVIAD
teleskoopide suurimaks puuduseks oli kromaatilise hälbena tuntud nähtus, mida põhjustasid halvasti lihvitud läätsed. Erineva lainepikkusega valgus murdub klaasi läbimisel erinevalt ja kui lääts ei ole täiuslikult lihvitud, ei koondu erinevad värvid täpselt samasse punkti ning tulemuseks on ähmane kujutis. Kuid väga kvaliteetsetel Visby läätsedel seda puudust ei ole ja neid võiks kasutada kõrgekvaliteedilistes teleskoopides. Kõige tõenäolisema stsenaariumi kohaselt kasutati läätsi lugemiskividena (mujal Euroopas on need tuntud alates 11. sajandist), või olid need suurendusklaasiks käsitöölistele, kes tegid suurt täpsust nõudvat tööd, mis nõudis parimat kujutist.
aksa teadlane Karl-Heinz Wilms sattus 1990. aastal veidratele esemetele, mis oli leitud Gotlandi saarelt (Rootsi idaranniku lähedal). Saare pealinna järgi Visby läätsedeks nimetatud leid kujutas endast hõberaamistusse paigutatud lihvitud mäekristalli tükki. Wilms suri enne, kui ta jõudis asja edasi uurida, kuid 1997. aastal korraldas kolmest tema uudishimust innustunud Saksa teadlasest koosnev grupp reisi Gotlandi kohalikku muuseumi, kus hoiti läätse, mis osutus üheks kümnest.
S
OPTILINE JUHUS
Alguses arvati, et lihvitud mäekristall oli mõeldud mõne ehte, näiteks kaelakee, kaunistuseks, justnagu paljud teised lihvitud poolvääriskivid. Kuid Saksamaalt tulnud meeskond taipas kiiresti, et kivide eriline lihvimine ning eriline kuju ja omadused näitasid, et need pidid olema valmistatud läätsedeks. Läätsed olid asfäärilised – see tähendab, et nende ristlõike üks pool oli elliptiline ja teine tasane – mis võimaldas neil murda valgust nii, nagu seda teevad tänapäevased teleskoobid või korrektsioonläätsed. Kuid need läätsed olid pärit viikingite asulakohast ja umbes 10.-11. sajandist.
Paremal Visby läätsed. Vasakul on väga täpselt lihvitud ja poleeritud läätsed hõberaamistuses. Mitu läätse on ühendatud kaelakeeks, mis on viinud mõned uurijad arvamusele, et neid kristalle kasutati lihtsalt ehete valmistamiseks.
Lähem uurimine lisas huvitavaid tulemusi. Kõige paremini lihvitud lääts on nii täiuslik, et see ületab isegi parimad nüüdisaegsed korrektsioonläätsed. Üks Harley Streeti silmaarst ütles: „Ainult väga eriliseks teaduslikuks uurimistööks või professionaalseks kasutamiseks valmistatud läätsed on nii kõrge optilise lahutusvõimega kui Visby läätsed.” See on kaks korda suurem kui kõige paksematel korrektsioonläätsedel. Eripäraks on ka see, et läätsede kumer külg on peaaegu täiusliku elliptilise ristlõikega. Läätsed on lihvinud tõeliselt osav meistrimees, kuid optika asjatundjaid hämmastab eriti see, kuidas lihvija teadis, millist kuju on vaja saavutada. Sellist tüüpi läätsede täpse kuju arvutas René Descartes välja alles 17. sajandil ning isegi siis ei olnud ta suuteline oma teooriat täpselt ellu viima, sest ei olnud olemas selleks sobivaid tööriistu. Arvatavasti jõudis Visby läätsed valmistanud keskaegne
käsitööline nende kujuni katse-eksituse meetodil. K AU G E S T B Ü T S A N T S I S T
Teiseks läätsi ümbritsevaks mõistatuseks on küsimus, kust nad pärit on. Gotland oli kaubanduskeskus, mille sidemed ulatusid jõgede kaudu sügavale Venemaale, ja viikingid arendasid sealtkaudu kaubandust Bütsantsi impeeriumi ja muslimitega. Kuna Gotlandil mäekristalle ei leidu, peab läätsede materjal olema sisse toodud, aga kus need lihviti? Arvatakse, et läätsed valmistati Konstantinoopoli arenenud töökodades või kalifaadi maades (sellel ajaloo perioodil olid islamimaailma teadmised optikast eriti kaugele jõudnud). Kuid Gotlandil korraldatud väljakaevamistel on leitud palju mäekristallide töötlemise vahesaadusi, sealhulgas töötlemata kristalle ning lihvitud helmeid ja läätsi,
mis viitavad, et saarel oli olemas mingisugune mäekristallidega seotud tegevusharu. Võrreldamatute oskustega läätselihvija kodu pidi olema Gotlandil. Nagu ka teiste tehnoloogiliste anomaaliate puhul, näiteks Phaistose ketas (vt lk 104) ja Antikythera mehhanism (vt lk 102), tõstatab läätsede olemasolu tähtsaid küsimusi. Miks selliseid läätsi rohkem ei kasutatud, kui neid oli võimalik nii kvaliteetselt valmistada, ning miks see tehnoloogia ja kõik teadmised sellest kadusid, et rohkem kui 500 aastat hiljem taas ilmuda?
VISBY LÄÄTSED
111
Merevaigutoa lugu
B a r en t s i me r i
SOOME VENEMAA
Tsarskoje Selo
Merevaigutuba oli ruum Katariina Suure palees Venemaal, mis oli kaetud kaunilt töödeldud merevaigust paneelidega. Selle kaheksanda maailmaimena kirjeldatud kunstitöö röövisid natsid Teise maailmasõja ajal, päästes valla ühe kõigi aegade suurima aardejahi.
VALGEVENE
UKRAINA
ui jutt läheb Merevaigutoale, kubiseb see ülivõrretest, olgu siis rääkides selle väärtusest, toredusest või kadumise ja otsimise saagast. Näiteks Daily Telegraph kirjeldab Merevaigutuba kui „üht sajandi suurimat kunstimüsteeriumi”, kuid see on midagi palju enamat. Tervetele aardeküttide leegionidele on Merevaigutuba sõjajärgsete aarete Püha Graal, natside kadunud röövsaagi võrdkuju ja suurim auhind. Venelastele sümboliseerib see nende kaotust ja natside põhjustatud kannatusi, esindades kõike, mis neilt ära võeti; see on ka väärtuslik poliitiline ja moraalne hoob, millega lüüa läänemaailma – ja eriti sakslasi.
K
S O B I L I K KU N I N G A N N A L E
Merevaigutoa ajalugu algab 1701. aastal Preisimaal, kui õukonna ambitsioonikas skulptor ja arhitekt nägi oma võimalust noorele kuningannale silma jääda. Andreas Schlüter oli ilma jäänud kuninganna Sophie Charlotte, Preisi kuninga Friedrich I (valitses 1701–1713) abikaasa soosingust ja otsis võimalust tema eestkoste tagasi võita. Kuningapalee keldrites sattus Schlüter tohutule hulgale merevaigule, väärtuslikule materjalile, millel oli tema teada
122
KUNSTITEOSED JA RELIIKVIAD
Preisi monarhia jaoks oluline tähendus. Merevaik, mida nimetatakse ka põhjamaa kullaks, on kivistunud männivaik, mis oli 40 miljonit aastat tagasi suurt osa Euroopast katnud eelajaloolistes metsades maha langenud. Enamus sellest uhuti Läänemerre, kust seda miljoneid aastaid hiljem võrkudega püüti ja kasutati väikeste, kuid äärmiselt väärtuslike ehete, mille hulka kuulusid ka mõned Preisi kuninga kroonijuveelidest, valmistamiseks. Schlüter sai idee Merevaigutoa loomiseks ühest paleest, mida Sophie Charlotte oli lasknud värskendada. Ta palkas osavad töömehed, kes pidid tema ambitsioonika visiooni teostamiseks võtma kasutusele uue merevaigu töötlemise meetodi. Merevaigutükke kuumutati, immutati meest, linaseemnetest ja vaigust valmistatud seguga ning saadud mass valati lamedateks plaatideks, mida sai seejärel kokku panna nagu mosaiiki või värvilisest klaasist aknaid. Plaatide taga asusid hõbeda või kullaga kaetud puupaneelid. Eesmärgiks oli luua merevaigust paneelid ja plaadid, millega võis katta toa seinad ning luua koos teiste sobivalt suurejooneliste kaunistustega võrreldamatu vaatemäng, mis lõõmaks kuldses valguses.
P E E T R I P I LT M Õ I S TAT U S
Schlüter ei jõudnud oma projekti lõpetada – kuninganna Sophie Charlotte suri kopsupõletikku, Schlüter aga saadeti ehitusskandaali tõttu eksiili, tekkisid vaidlused töömeestega, kes tuba valmistasid, ning seejärel suri ka kuningas Friedrich I. Tema järeltulija Friedrich Wilhelm I ei tundnud Merevaigutoa vastu huvi ja see jäi seisma kuni 1716. aastani. Siis laskis Preisi kuningas selle Vene tsaari Peeter I (valitses 1682–1725), kellele meeldis merevaik, külaskäigu puhul maha võtta. Peeter I saatis Merevaigutoa enda rajatud uude linna Sankt-Peterburgi. Kahjuks ei suutnud Venemaal keegi kokku panna lõpetamata toa piltmõistatust, mis oli pealegi transpordil kannatada saanud. Toa detailid jäid hoiuruumi kuni 1743. aastani, siis taaselustas keisrinna Jelizaveta Petrovna (valitses 1741–1762) projekti ja laskis toa üle viia Katariina paleesse Tsarskoje Selos (asula Peterburi lähistel). Merevaigutoa laskis lõpetada keisrinna Katariina Suur (valitses 1762–1796), kes lisas uusi paneele ja kaunistusi, muuhulgas ka neli Firenze kivimosaiiki.
N AT S I D VA R A S TA S I D M E R E VA I G U T O A
Merevaigutuba oli pimestavalt kaunis ja tekitas külastajates aukartust kogu 19. sajandi vältel ning Vene monarhia kukutamise ja revolutsiooni ajal. Koos teiste keisripalee aaretega pandi see rahvale vaatamiseks välja ning muuseumitöötajad hoolitsesid selle eest kuni Teise maailmasõjani. Kui natsid kiiresti Leningradi (nii nimetati tol ajal Peterburi) poole liikusid, sai peavarahoidja Anatoli Kutšumov käsu kõik, mis võimalik, kokku pakkida ja ida poole evakueerida. Kutšumovi jahmatuseks ei suutnud ta merevaigupaneele tervetena seinalt maha võtta ning meeleheites kattis ta need võltsseintega, lootuses, et sakslased Venemaa suurimat kunstiaaret ei märka. See kavalus kukkus läbi ning natsidel õnnestus Merevaigutuba kiiresti maha võtta ja saata see muistsesse Teutooni ordu
asupaika Königsbergi (praegune Kaliningrad), mida sakslased pidasid Merevaigutoa vaimseks koduks. Varandus pandi välja Königsbergi lossis, kuid kui venelaste pealetungivad väed linnale lähenesid, pakiti Merevaigutuba veel kord kokku ja kaaluti selle turvalisemasse paika viimist. 31. mail 1945, kolm nädalat pärast Saksamaa alistumist (kuid rohkem kui kuus nädalat pärast Königsbergi langemist) saabus Königsbergi Moskva Riikliku Ajaloomuuseumi professor Aleksandr Brusov, et välja selgitada, mis on saanud Merevaigutoast. Oma õuduseks leidis ta eest varemetes linna ning suurem osa lossist oli tulekahjus kannatada saanud. Keldritesse jõudes avastas Brusov, et ka selles lossi osas oli möllanud äge tuli. Ta leidis tuhast Merevaigutoa neljast Firenze kivimosaiigist kolme söestunud jäänused – ülejäänud toast ei olnud mingeid märke.
„Tervetele aardeküttide leegionidele on Merevaigutuba sõjajärgsete aarete püha graal.”
All Pärast rohkem kui veerand sajandit kestnud hoolikat rekonstrueerimist võis maailm 2003. aastal jälle näha Merevaigutuba Katariina Suure palees.
M E R E VA I G U T O A LU G U
123
A ID OR FL
M e hh ik o laht
1715. aasta laevastik
AMEERIKA ÜHEND RIIGID
Fort Pierce NDI ATLA
OOKEAN
Flo r id a v ä in
BAHAMA SAARED
DOMINIKAANI VABARIIK
KUUBA
Ka ri i b i me r i
HAITI
Kui Vaikse ookeani kaubandus lootis üksikutele laevadele, siis Hispaania ja Uue Maailma vahelisel mereteel kurseerisid terved aardelaevade laevastikud, mis vedasid lisaks muule saagile tohutuid hõbeda ja kulla koguseid. Suurem osa merel ähvardavaid ohte – peale ilma – neid laevastikke ei mõjutanud. Kuid näiteks 1715. aastal hukutas orkaan aardelaevastiku Florida rannikul.
JAMAICA
agu Manila galeoonid, nii oli ka kaubavahetus Hispaania ja Uue Maailma vahel range kontrolli all, mis tagas, et teised Euroopa riigid ei saanud sellesse sekkuda ja Hispaania kuningavõim sai saagist oma viiendiku – quinto. Kogu Uuest Maailmast toodav kaup oli piiratud iga-aastase laevastikuga, mis vedas Euroopas toodetud kaupu Uude Maailma ning tõi vastu Hispaania Kesk- ja Lõuna-Ameerika kolooniatest hõbedat ja kalliskive. Kaubad veeti Acapulcost, kuhu Manila galeoonid oma saagi maha panid, maad mööda kohale. Neid laevastikke nimetati ka taldrikulaevastikeks, kuna nende lastiks olev Hiina portselan oli tol ajal väärt miljoneid (ning nüüdisajal sadu miljoneid). Tavaliselt piraadid ja kaaperlaevad neid laevastikke ei ohustanud, sest nad reisisid suure grupina. Nende suurimaks vaenlaseks oli ilm.
N
S U U R VA R A N D U S
1715. aasta sündmused Euroopas tähendasid, et Kariibi merel kogunev laevastik, mis pidi Hispaaniasse purjetama, oli lastitud eriti suure varandusega. Hispaania pärilussõda (1710–1714) oli pööranud Hispaania
136
UPPUNUD AARDED
teiste Euroopa riikide vastu ja kahel eelnenud aastal oli vaenlase laevade oht olnud liiga tõsine, et varanduselaevastik oleks võinud teele asuda. Selle tulemusena oli kolme aasta varandus ja kaup kuhjunud Cartagenasse ja Veracruzi ning La Habanasse, kus laevastiku erinevad osad pidid kohtuma, et asuda koos üle Atlandi ookeani teele Euroopasse. Tavaliselt sõitis laevastik aegsasti välja, et enne orkaanide hooaja algust ohtlikust piirkonnast eemale jõuda, kuid seekord viivitas laevastikuadmiral Veracruzis, oodates hilinenud muulakaravane Acapulcost. Kui ta lõpuks mai keskel La Habanasse jõudis, sundis kaupmeeste ja valitsejate surve, kes võistlesid ruumi pärast tema laevades, neid veelgi viivitama. Kõige tipuks oli laevastikuadmiral don Juan Esteban de Ubillale antud range käsk mitte heisata purjesid enne, kui ta on paigutanud oma isiklikku kajutisse kaheksa kasti, milles oli Hispaania kuninganna kaasavara. Felipe V (valitses 1700–1746), seksihull Hispaania kuningas, oli hiljuti abiellunud Parma hertsoginna Isabella Farnesega, kuid naine oli keeldunud nende abielu enne lõplikult tunnistamast, kui on
kätte saanud talle lubatud suurejoonelise mõrsjakingi, kuhu pidid kuuluma kõige peenemad kalliskivid, mida Hispaania kolooniad suutsid koguda. Kuningas oli andnud karmi käsu, et Ubilla ei tohi ilma selleta teele asuda. O R K A A N I PA L G E E E S
Lõpuks, 24. juulil 1715. aastal, rohkem kui kolm kuud tavalisest hiljem, purjetas laevastik La Habanast välja. Sinna kuulus 11 Hispaania galeooni, üks Prantsuse fregatt, mis oli La Habana kuberneri nõudmisel viimasel minutil lisatud, ja üks väiksem kaubalaev, mille Ubilla oli rentinud, et rohkem varandust Hispaaniasse viia. Armaada pidi järgima tuntud marsruuti, mis kulges põhja poole jääva ranniku varjus Floridast mööda, seejärel mööda Golfi hoovust kuni passaattuulteni, mis pidid neid üle Atlandi kandma. Kuid reisi algus oli ka üks reisi kõige ohtlikumatest osadest, kuna nende tuulealusesse külge jäid Florida ranniku karid ja kaljud ning halb ilm oli galeoonidele ohtlik. Neli päeva nautis laevastik soodast ilma ja head purjetamist, kuid 29. juulil sattusid nad tuulevaikusesse ja 30. juulil hakkasid nende
ümber kogunema kurjakuulutavad märgid – meri ja taevas võtsid veidra varjundi, tuulevaikusest hoolimata tekkis ummiklainetus ning merelindude parved, mis tavaliselt laevu saatsid, kadusid. Õnnetud meremehed ei teadnud, et tohutu torm oli nende põhjapoolset läbipääsu oma võimusesse haaramas, imedes ennast õhku täis ja paisudes tõeliseks orkaaniks. Nende saatus otsustati siis, kui orkaan öösel suunda muutis ja läände kihutas, otse nende suunas. L A E VA H U K K F L O R I D A R A N N I KU L
31. juuli esimestel tundidel leidis laevastik oma kohutava lõpu. Ubilla lipulaev „Nuestra Señora de la Regla” oli esimene. Ellujäänud jutustasid, kuidas tohutu laine selle üles tõstis ja sellise jõuga kaljudele viskas, et kõik, mis tekist ülespoole jäi, maha lõigati. Ubilla ja tema 223 meeskonnaliiget hukkusid. Lipulaevale järgnes veel üksteist alust, üle 700 mehe uppus või kukkus kaljudele ning tohutud kogused kaupa puistati karidele laiali või vedas uppuv vrakk selle endaga kaasa sügavamasse vette. Ainult Prantsuse laev „Grifon” elas orkaani üle, selle kaval kapten oli valinud idapoolsema kursi ja tal oli merel piisavalt ruumi, et tulla tormist läbi, ilma et laev oleks karidele või kaldale sattunud. Florida rannik oli rohkem kui 48 km ulatuses, tänase Fort Pierce’i ja Sebastiani vahel, täis laialipillutud vrakirususid ja surnukehi. Läbiligunenud ellujäänud kössitasid koitu oodates kaldal.
Vasakul Kunstniku kujutus Urca de Lima, üks laev galleoonide taldrikulaevastikust, viimastest hetkedest 1715. aastal, kui ta oli purunemata karile jooksnud, lastes ellujääjatel randa jõuda.
1 7 1 5 . A A S TA L A E VA S T I K
137
„Titanicu” aarded Kõigi aegade kõige kuulsam laevavrakk – ja võib-olla ka kõige kuulsam laev – „Titanic” vedas kuninglikus hiilguses ühiskonna koorekihti ja sadu inimesi, kes ei olnud majanduslikult nii heal järjel. Suurem osa neist leidis oma lõpu selle „uppumatu laeva” pardal, mis oli liiga haavatav.
itanicu” lugu on kogu maailmas hästi „ tuntud, ja mitte ainult 1997. aasta samanimelise rekordeid purustanud filmi tõttu. Suurim laev, mis kunagi on ehitatud, lahkus Inglismaalt Southamptoni sadamast 10. aprillil 1912 ning tegi peatuse Prantsusmaal Cherbourg’is ja Iirimaal Queenstownis, enne kui hakkas üle Atlandi ookeani New Yorki sõitma. See oli tema esimene reis ning laeva tohutud uued mootorid ja voolujooneline ehitus andsid talle reaalse võimaluse püstitada Atlandi ookeani ületamise uus kiirusrekord. Kurss viis üle ohtlike PõhjaAtlandi vete, kus jäämäed olid laevadele tõsiseks ohuks. Erinevate tegurite koosmõju – soe ilm, mis tekitas tavalisest rohkem jäämägesid; kuuvalguseta öö ja merel valitsevad tingimused, mis tegid läheneva jäämäe märkamise raskeks; ning saatuslik liigne kindlus laeva võimes kokkupõrkega toime tulla – viisid pühapäeva, 14. aprilli öösel laeva kokkupõrkeni jäämäega. Vähem kui kolm tundi hiljem, esmaspäeva esimestel tundidel uppus suur laev koos 1500 inimesega (ametlikud USA ja Suurbritannia hinnangud erinevad) algselt pardal olnud 2208 inimesest. See oli üks kõigi aegade suurimaid rahuaegseid katastroofe ja meedia sattus raevu, mis ei ole ka sada aastat hiljem päriselt vaibunud. Aardeküttide seisukohalt puudutavad kõige huvitavamad küsimused seda, mis võis olla laeva lastiks ja kus see põhja läks.
T
142
UPPUNUD AARDED
M I L J O N Ä R I D E K LU B I
„Titanic” ehitati lennukitele eelnenud ajastul, kui merereisid olid ainsaks Atlandi ookeani ületamise viisiks. See laev oli mõeldud meresõidu avangardiks, pakkudes samal ajal enneolematut luksust. Laeval olid uhked restoranid ja ballisaalid, suurejoonelised trepid ja türgi saun, klaaskuppel ja isegi neli lifti. Kõige rikkamatele reisijatele olid luksussviidid, kalleim neist Miljonäri sviit, mis maksis 900 naela või 4500 dollarit ajal, kui keskmine kodu Ameerikas maksis 1000 dollarit. Esimese klassi reisijate nimekiri oli nagu Edwardi-aegne „Who’s who” ning sinna kuulusid mõned maailma kõige rikkamad inimesed. Nende hulgas oli finantsmagnaate, raudteetuusasid, jaemüügikuningaid, Broadway produtsente, kõrgema seltskonna esindajaid, kunstnikke, näitlejannasid ja palju teisi olulisi inimesi, näiteks sellised kuulsad nimed nagu John Jacob Astor IV, Molly Brown, Isidor Straus ja krahvinna Rothe. Kuigi laeva lastinimekirja ei ole eriti väärtuslikku kaupa kantud, garanteerib rikaste ja kuulsate reisijate nimekiri, et pardal oli märkimisväärne kogus varandust. Filmis „Titanic” on oluliseks süžee elemendiks kaelakee hindamatu safiiriga, mida nimetati Ookeani Südameks. Kuigi see lugu on väljamõeldis, on vägagi tõenäoline, et magnaadid, pärijannad ja miljonärid kandsid kalleid juveele endaga kaasas
Ülal Lugemisruum „Titanicu” ülemisel tekil. Ookeani ületamise köitvaks osaks oli esimese klassi reisijate enesenäitamise teater, mille tarvis olid paljud kalleid juveele kaasa võtnud.
JUVEELIDEGA
RAAMAT
JA TEISED KALLISKIVID Vähemalt ühe aarde kohta on teada, et see oli „Titanicu” pardal. Raamat „The Rubáiyát of Omar Khayyám” osteti Londonis oksjonilt ja see oli teel New Yorki. Raamat oli erilises köites, kaanel kullast valmistatud paabulind, mis oli kaetud rohkem kui tuhande rubiini ja smaragdiga. Liiguvad kuulujutud veelgi suuremast varandusest. Kompanii, mille käes on „Titanicu” päästetööde õigused (vt lk 146), asutaja Michael Harris jutustab: „Kaks venda tulid Šveitsist. Neil oli kaasas teemandid, mille nad pidid New Yorki viima, kuid need kadusid koos „Titanicuga”. Praegu oleks nende väärtus üle 300 miljoni dollari.”
(ookeani ületamise etenduse osaks oli suurteks õhtusöökideks riietumine). See oli veel ajastu, mil varanduse kaasaskandmine oli oluline, ning kui tänased rikkad kasutavad pangaülekandeid ja krediitkaarte, siis Edwardi ajal võisid nad toetuda kaasaskantavale kullale ja teemantidele. Üks kõnekas lugu ellujäänute päästmisest jutustab, kuidas päästepaadist üles korjatud mees oma taskuid läbi otsis ning selle tulemusena
„veeres seitseteist teemanti prahti täis tekil igas suunas laiali”. MEREL KADUNUD
Nelja reisipäevaga oli „Titanic” Atlandi ookeani peaaegu ületanud ja asus Newfoundlandi ranniku lähedal, kuid siis tabas laeva õnnetus. Tema viimased teatatud koordinaadid olid 41°46’ põhjalaiust ja 50°14’ läänepikkust. Peaaegu sama kiiresti,
kui laev uppus, levisid jutud plaanidest vrakk leida ja üles tõsta, kuid kuna need katsed paljastati, oli avaldatud asukoht ebatäpne. Umbes 4000 m sügavusel lainete all lebab tuhandeid ruutkilomeetreid kaardistamata merepõhja, „Titanicu” avastamine võib testida tehnoloogia ja kohamääramise piire.
„T I TA N I C U ” A A R D E D
143
Oak Islandi rahaauk KANADA Sa i n t Lawrence’i laht Nova Scotia
M ai n e’ i la ht
Oak Island
AMEERIKA ÜHEND RIIGID
NDI ATLA
OOKEAN
ks ajaloo kõige kestvamaid ja intensiivsemaid aardejahte on näinud hämmastavaid väljakaevamisi ja uurimisi, hiiglasuuri kulutusi nii rahas kui ka inimjõus, luues ohtralt teooriaid ja vastuteooriaid sellest, kes augu rajas ja mis selle sees olla võib.
Ü
A L G N E LU G U
Oak Islandi loost on saanud tuntud rahvajutt, kuid selle vanimateks allikateks on 19. sajandi keskpaigast pärinevad ajalehekirjeldused, mis on seotud palju varasemate sündmustega. Erinevad versioonid annavad pisut erinevaid detaile, kuid jutustuse põhisisu on selles, et 1795. aastal uuris noor Daniel McGinnis (või McInnis või McInnies) 1,3 km2 suurust saart, tõenäoliselt meelitasid ta sinna kuuldud kirjeldused veidratest tuledest. Ringi uidates sattus ta kahtlasele õõnsusele või lohule maapinnas, otse väljaulatuva puuharu all – mõnes versioonis on silmatorkavaks detailiks ka õõnsuse kohal oksalt alla rippuv vana plokiratas. McGinnise uudishimu kasvas ja ta kutsus kaks sõpra appi kaevama. Õõnsus osutus lahtise mullaga täidetud auguks. Maa-
166
SALAPÄRASED AARDED
Paremal Räägitakse, et see auk on Oak Islandi algne rahaauk. Kas see on õige või lihtsalt üks paljudest kullaotsijate rajatud kaevustest, ei ole selge, kuna algse augu asukoht on kadunud.
Oak Islandi rahaauk on kaevus, kus oletatavasti peitub maetud varandus. See asub Kanadas, väikesel metsasel saarel Nova Scotia ranniku lähedal. Ameerika aardelegendide hulgas täherolli haaranud Oak Islandi rahaaugu lugu on klassikaline seiklusi, intriige ja saladusi hõlmav legend, mis meelitas nii erinevaid inimesi nagu Franklin D. Roosevelt ja John Wayne ühinema raske ja mõnikord ohtliku aardejahiga.
Vasakul Aerofoto Nova Scotia ranniku lähedal asuvast Oak Islandist. All vasakul on näha mandrile viiv tamm, väidetav rahaaugu asukoht on saarel üleval paremal, kust paistavad mõned hooned.
pinnast pisut madalamalt leidsid mehed kiviplaatide kihi ning veel sügavamalt palkide või halgude kihi. Edasikaevamine käis kolmel sõbral üle jõu, kuid nüüd olid nad veendunud, et tegemist oli inimese loodud auguga, mis oli ilmselt kaevatud mingi eesmärgiga. Kallas kubises kuulujuttudest piraatide peidetud kullast, eriti seoses kurikuulsa kapten Kiddiga (vt lk 46). Kas McGinnis oli komistanud ammusurnud röövli peamisele varanduse peidukohale? Mõned aastad hiljem tulid kolm meest koos palgatud abilistega tagasi ja alustasid täies mahus väljakaevamisi. Sügavamale minnes jõudsid nad järgnevate kihtideni: tammetalad või -halud, savi ja puusüsi ning matid, mis sarnanesid kookoskiule. Mõnedes versioonides on öeldud, et nad leidsid veel veidraid märke. Aga kui kaevamine jõudis haripunkti, koos tõenäolise kasti ilmumisega, ujutati kaevus äkitselt üle ja seda ei olnud võimalik kuivaks lasta. KU U L S A D I N V E S T O R I D
Esimestele jõupingutustele järgnes terve rida väljakaevamisi, kus kasutati suuri masinaid ja kaevandustehnikat (näiteks ehitati 1960. aastatel tamm, et saaks saarele tuua ekskavaatori). Legend rahaaugust meelitas investoreid ja seiklejaid, teiste hulgas selliseid kuulsusi nagu Franklin D. Roosevelt (kes viibis
mõnda aega saarel, et kaevamistel osaleda) ja John Wayne. Avastati uusi tammetalade kihte. Proovipuurimisel saadi puursüdamik, millest leiti arvatavasti kuldketi lülisid. Mõned kirjeldused räägivad vanadest tööriistadest ja pärgamenditükkidest. 19. sajandi alguses olevat leitud ka pealiskirjadega kivitahvel, millel oli kodeeritud sõnum, kuid see kadus ja ilmus uuesti välja 1919. aastal. Ainus tõend kivist on 1970. aasta „üleskirjutus” märkidest, mis dešifreeriti, ja see osutus järgmiseks teateks: „Nelikümmend jalga allpool on kaks miljonit naela maetud.” 1971. aastal puurauku lastud videokaamera salvestas ebaselge materjali, mis kujutas väidetavalt puukasti ja maharaiutud kätt. MINEERITUD RUUM
Kuid kõik väljakaevamised lõppesid ühesuguse tulemusega: kui jõuti paljulubavale tasemele või kambrini, langes kaevus kokku või andis põhi järele ja vesi ujutas augu üle. See juhtus mitme paralleelselt kaevatud šahtiga. Töö osutus ka ohtlikuks: 19. sajandil hukkus üks mees katla plahvatusel ja teine tali purunemisel ning 1965. aastal lämbusid neli kaevurit gaasis. Ka kõige professionaalsemate katsete nurjumine oli viinud spekulatsioonideni rahaaugu rajajate muljetavaldavatest ehitusoskustest. Mingil viisil, kasutades 19.
sajandist varasemat tehnoloogiat, olid nad kaevanud rohkem kui 30 m sügavuse šahti ja varustanud selle terve hulga keerukate veeluukidega ning igasugune „volitusteta” avaus tähtsaimasse varakambrisse põhjustas selle kokkuvarisemise, nii et varandusekastid jäid haardeulatusest välja ja kõrvalasuvast ookeanist tulev merevesi uputas šahti ja nurjas kaevurite lootused. OAK ISLAND TÄNA
Praegu on väljakaevamised Oak Isandil vähemalt ajutiselt katkestatud, kuid kaks sajandit kestnud tegevus on nõudnud oma lõivu. Saar on nii paljude paralleelsete ja neist hargnevate kaevuste ja puuraukudega läbi uuristatud, et algse rahaaugu asukoht on kadunud, ning igasugune info, mida tõsised arheoloogilised uuringud võiksid pakkuda, on tosinate aukudega lootusetult rikutud. Aardekütid on siiski kartmatud ja planeerivad uusi uuringuid ka tulevikuks. Mida nad leida võivad ja kas seal on üldse midagi leida?
OAK ISLANDI RAHAAUK
167