2
KOMMUNISMI KADUNUD MAAILM Meenutusi igap채evaelust raudse eesriide taga PETER MOLLOY
I n g l i s e k e e l e s t t 천 l k i n u d H e l e n Ro h t m e t s
3
Originaali tiitel: The Lost World of Communism: An Oral History of Daily Life Behind the Iron Curtain Peter Molloy BBC Books, an imprint of Ebury Publishing. A Random House Group Company
Toimetanud Krista Leppikson
Kaanefotod © Corbis, Interfoto; Pressebildagentur/Alamy Kaaneümbris: Two Associates Copyright © Peter Molloy 2009 © Tõlge eesti keelde. Helen Rohtmets, 2010 ISBN 978–9985–3–2042–6 Kirjastus Varrak Tallinn, 2010 www.varrak.ee Printon Trükikoda AS
4
See raamat on p체hendatud minu lahkunud vanemate Molly ja Jacki m채lestusele
5
SISUKORD
sissejuhatus ..............................................................................................9 1. parteilased.......................................................................................17 2. jumalate getod ...............................................................................35 3. kohus ja karistus ...........................................................................55 4. töökangelased ...............................................................................72 5. sotsialistlikud noored ................................................................90 6. kodanikud vabal ajal ............................................................... 108 7. jumala kaotanud inimesed ...................................................... 126 8. salapolitsei .................................................................................. 142 9. tervishoid .................................................................................... 158 10. sotsialistlik seks ........................................................................ 177 11. vastupanu ...................................................................................... 195 12. kokkuvarisemine ......................................................................... 213 lõppsõna ............................................................................................... 231 tänusõnad ............................................................................................ 234 register ................................................................................................. 236
7
SISSEJUHATUS
„Üks tont käib ringi mööda Euroopat – kommunismitont.” Karl Marxi ja Friedrich Engelsi „Kommunistliku Partei manifesti” (1848) esimene rida
1989. aastal võttis miljonite raudse eesriide taga elanud inimese elu uue pöörde. Berliini müür lõhuti maha, Ida-Euroopas varises kommunism kokku, lõppes külm sõda. See oli pöördeline aasta, mis asetub ühte ritta aastatega 1789 ja 1917. Kuid milline oli Ida-blokki suletud idaeurooplaste tegelik elu? Lood külma sõja aegsetest spioonidest ja julgeolekuorganite jälgimisest, poliitilistest repressioonidest ja dissidentide tegevusest on vaid osake üldpildist. Külma sõja lõppedes leidsid paljud, et nende elu oli olnud „täiesti tavaline”, teised igatsesid taga kommunistlikule ajajärgule iseloomulikku teatud turvalisust ja stabiilsust, veelgi enamad aga seltsimehelikkust või võimulolekuga kaasnenud privileege. Sellesse raamatusse on kogutud kommunistlikul Ida-Saksamaal, Tšehhoslovakkias ja Rumeenias elanud inimeste ainulaadseid isiklikke mälestusi. Nende meenutused kajastavad kommunismi kadunud maailmas valitsenud meeleolusid, suhtumisi ja läbielamisi. Need olid kolm väga erinevat ühiskonda, mida juhiti väga erinevalt. Ida-Saksamaal elasid inimesed ühe partei nii-öelda kollektiivsel juhtimisel. Rumeenias valitses Nicolae ja Elena Ceauşescu diktatuur. Tšehhoslovakkias, kus kommunistlik partei püüdis riiki lahti kiskuda stalinistlikust minevikust, said inimesed mõnda aega elada demokraatlikuma iseloomuga kommunistliku režiimi tingimustes. Demokraatlike 9
reformide nurjumine pärast Varssavi Lepingu Organisatsiooni vägede sissetungi 21. augustil 1968. aastal tähendas seda, et Tšehhoslovakkia elanikel seisis ees kaks aastakümmet diktaatorlust ja stagnatsiooni, mida on nimetatud ka „unustamise ajastuks”. Teises maailmasõjas kandis maailma esimene kommunistlik riik Nõukogude Liit natsliku Saksamaa agressiooni põhiraskust, kaotades enam kui 27 miljonit inimelu. Pole põhjust imestada, et võidu lähenedes otsustas Nõukogude riigi juht Jossif Stalin kindlustada oma valduste läänepoolseid piire. Paljude vasakpoolsete silmis jäi marssal Stalin vaatamata oma meelevaldsele terrorirežiimile pühakujuks, keda seostati Euroopa vabastamisega natside vägivallast. Kommunismi kaanonid valgusid Ida-Euroopasse Nõukogude tankide kiiluvees, kui punaarmee oli mitu riiki „vabastanud”. Need riigid moodustasid peagi Ida-bloki ja nende hulka kuulusid Tšehhoslovakkia, Rumeenia, Ungari, Bulgaaria ning esialgu ka Albaania. Sõjaliselt liitusid nad kõik viimaks Varssavi Lepingu Organisatsiooniga, mille ülesanne oli kaitsta rahvusvahelist sotsialismi kapitalistlike riikide eest. Jugoslaavia, mis oli marssal Josip Broz Tito võimu all küll sotsialistlik riik, otsustas 1948. aastal suhted Nõukogude Liiduga katkestada. Nõukogude Liidu ja lääneliitlaste vahel 1945. aastal Jaltas ja Potsdamis peetud konverentside tulemusel jagati Euroopa kaheks mõjusfääriks. Okupeeritud Saksamaa jaotati neljaks tsooniks ning neljaks osaks tükeldati ka Berliin. Külma sõja näitelava oli sellega valmis seatud. Oma olemuselt oli tegu ideoloogilise vastuoluga kapitalistliku Lääne ning kommunistliku Ida vahel, mis hõlmas lisaks Nõukogude Liidule ka Ida-Euroopa riike. Winston Churchill iseloomustas Euroopa uut poliitilist maastikku tabavalt oma kõnes, mille ta pidas 1946. aasta märtsis Ameerika Ühendriikides: „Üle kogu kontinendi, Balti mere äärsest Stettinist kuni Aadria mere äärse Triesteni, on langenud raudne eesriie. Selle eesriide taha jäävad kõikide vanade Kesk- ja Ida-Euroopa riikide pealinnad. Varssavi, Berliin, Praha, Viin, Budapest, Belgrad, Bukarest ja Sofia – kõik need kuulsad linnad ja neid ümbritsevad alad on koos oma elanikkonnaga jäänud, nagu mina seda nimetan, Nõukogude sfääri ning on allutatud ühel või teisel viisil mitte ainult Nõukogude mõjule, vaid ka väga tugevale ja mitmel pool üha kasvavale Moskva kontrollile ... 10
Kommunistlikele parteidele, mis olid kõigis neis Euroopa idapoolsetes riikides väga väikesed, on antud märksa väljapaistvam positsioon ja suurem võim, kui seda eeldab nende toetuspind, ning nad püüavad kõikjal saavutada täielikku kontrolli ... Ükskõik kuidas neid tõsiasju ka ei tõlgendaks – ja tõsiasjad need on –, ei ole see kindlasti mitte selline vabastatud Euroopa, mille ülesehitamise nimel me võitlesime.” Eri rahvad suhtusid kommunismi ja Nõukogude Liitu väga erinevalt. Tšehhoslovakkias oli kommunism oluline poliitiline jõud juba enne punaarmee saabumist. Tšehhid ja slovakid suhtusid Nõukogude Liitu soosivalt ning Moskva toetusel tegutsenud kommunistlik partei oli sõjaeelses Tšehhoslovakkias populaarne. 1938. aastal oli Nõukogude Liit ainsa suurvõimuna valmis Tšehhoslovakkiat abistama. Kui Nõukogude väed 1945. aasta mais Prahasse marssisid, tervitati neid kui vabastajaid. 1946. aasta vabadel valimistel võitis kommunistlik partei 38% häältest. See on suurim toetus, mida Ida-Euroopa demokraatlikel valimistel kommunistidele kunagi on avaldatud. Kommunistlik partei sai parlamendis suurima esinduse ja täitis koalitsioonivalitsuses võtmerolli. Tšehhi kirjanik Pavel Kohout oli vaatamata oma kodanlikule päritolule Teise maailmasõja lõpul tulihingeline noor kommunist. Ta võttis kommunistliku maailmavaate omaks põhjustel, mida jagasid paljud tema kaasmaalased. Ta oli pettunud kapitalismis ning nördinud, et 1938. aasta septembris sõlmitud Müncheni lepinguga jätsid Suurbritannia ja Prantsusmaa tema kodumaa Hitleri meelevalda. Nii toetaski ta 1945. aastal punaseid. „Kui mu isa jäi neljaks aastaks ilma tööta, ei olnud tal mingit abi sellest, et ta oli kodanlikku päritolu ja oskas seitset keelt. Nii andis ülemaailmne majanduskriis, mida siin riigis käsitati kapitalismi täieliku läbikukkumisena, mulle esimese tõsise elukogemuse. Me püüdsime ära hoida kümne kõige arenenuma riigi hulka kuulunud Tšehhoslovakkia langemist samasugusesse kriisi, mille ta oli läbi elanud 1930. aastatel. Teine põhjus, mis tekitas minus veelgi tugevamaid emotsioone, oli Müncheni leping. Seda võeti Tšehhoslovakkias kui Lääne demokraatia täielikku läbikukkumist. Inglased ja prantslased pöörasid meile 1938. aastal, kui Neville Chamberlain pöördus koju tagasi oma kuulsa sõnumiga „väärikast rahust”, selja. Ning kui punaarmee riigi vabastas, soovis suurem osa elanikkonnast süsteemi ja kaitsja väljavahetamist.” 11
Kommunism kandis endas revolutsioonilist õiglasema maailma visiooni. Industrialiseerimine ja kollektiviseerimine pidid ümber kujundama majanduse. Uut tüüpi sotsialistlik inimene, kes seab enda huvide asemel esikohale kollektiivi huvid, pidi muutma ühiskonda. Kandev loosung oli „Igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi”. See, millist elu idaeurooplased sõjajärgsetel aastatel tegelikult elasid, jäi tollest utopistlikust teooriast väga kaugele. Tegelikult mõjutas inimeste igapäevaelu stalinistliku Nõukogude Liidu eeskujul juurutatud tavatult ulatuslik sotsiaalne ja poliitiline kontroll. Stalinistliku Ida-Euroopa ametlik ideoloogia oli marksism-leninism, mis oli segu Marxi, Engelsi, Lenini ja Stalini teooriatest. Marksistliku teooria järgi tuli parteil võtta juhtiv roll enda kanda inimeste „vähese teadlikkuse” tõttu – nad lihtsalt ei teadnud, mis neile parim on. Sellest tulenevalt pidi partei olema alati eesliinil, tegutsedes inimeste tegelikes huvides ka siis, kui parteipoliitika oli nende tahtega vastuolus. „Juhtiv roll” tähendas, et partei püüdis kontrollida kõiki inimeste elu aspekte. Teine juhtmõte oli demokraatliku tsentralismi idee. Tegelikkuses tähendas see seda, parteihierarhia madalamatel astmetel tuli kõrgematel astmetel tehtud otsuseid heaks kiita ja ellu viia. Selline süsteem andis partei poliitbüroo liikmetele erakordselt suure mõjuvõimu. Samas oli partei ainuvõimu alaline kaaslane üleüldine paranoia. Kuna kõik Ida-Euroopa kommunistlikud režiimid olid kehtestatud meelevaldselt, ei vabanenud võimulolijad iial teatud ebakindlusest. Ka kõige parematel päevadel ei kuulunud neile kodanike enamuse toetus. Just seetõttu olid kommunistlikud riigid ühtlasi politseiriigid. Ida-Euroopas kehtestati kommunistlik režiim kõige esimesena Rumeenias, kus Teise maailmasõja eel tegutses vaid väga väike, vähem kui 1000 liikmega kommunistlik partei. Maailmasõjas sõdis Rumeenia esialgu Hitleri liitlasena, kuni 23. augustil 1944. aastal marssal Ion Antonescu natsimeelne valitsus kuningas Mihai õhutusel ja teiste seas ka kommunistide toetusel kukutati. Rumeenlased vahetasid sõjas poolt ning nende üksused, mis olid Stalingradi all pidanud üle elama ränga kaotuse, tõstsid relvad Hitleri vastu. 1945. aasta veebruaris saatis Stalin Nõukogude välisministri Bukaresti Rumeenia uut valitsust moodustama. 12
Valimisi farsiks muutes saavutas kommunistide juhitud Rahvuslik-Demokraatlik Rinne ülekaaluka võidu. Kaks aastat hiljem oli kuningas Mihai sunnitud Rumeeniast lahkuma. Riiki hakkas juhtima väike kildkond kommuniste, endisi fašiste ja kaasajooksikuid. Pärast 1952. aastat langes kommunistlik Rumeenia kahe diktaatori, alguses Gheorghe GheorghiuDej ja siis Nicolae Ceauşescu võimu alla. Erinevalt teistest Ida-bloki riikidest ei toonud Stalini surm sotsialistlikus Rumeenias kaasa destaliniseerimise lainet. Nicolae Ceauşescu ja tema naine Elena kehtestasid riigis ühe perekonna diktatuuri. Nende valitsemisajal kehtis Rumeenias dünastilist tüüpi kommunistlik režiim, mida iseloomustas võimukandjate haiglane eneseimetlus, paranoia ja Põhja-Korea stiilis suurusehullustus. Saksamaal kontrollis Nõukogude Liit Teise maailmasõja järel riigi keskosa, välja arvatud osa Berliinist, mis oli antud brittide, ameeriklaste ja prantslaste kontrolli alla. Varem Saksamaale kuulunud idapoolsed alad läksid üle Poolale. Läänepoolsetest aladest moodustati Saksamaa Liitvabariik (Lääne-Saksamaa), mille pealinnaks sai Bonn. Saksamaa ägas tohutute raskuste käes. Liitlaste pommirünnakud, millega purustati ligi neljandik kogu elamispinnast, olid jätnud koduta sajad tuhanded inimesed. Rahvas oli näljas ja viletsust suurendas veelgi üha kasvav inflatsioon, mis sõi ära inimeste niigi väikesed säästud. Sakslastel tuli leppida Hitleri režiimi lüüasaamisega. Selle režiimi nimel sooritatud kuriteod olid raske koorem. Lisaks leinas enamik peresid sõjas kaotatud lähedasi. Saksa Demokraatlik Vabariik (SDV, saksa keeles DDR – Deutsche Demokratische Republik), mille valitsus tegutses Ida-Berliinis, kuulutati ametlikult välja 7. oktoobril 1949. aastal. Sellega oli Saksamaa vormiliselt jagatud kapitalistlikuks Lääneks ja kommunistlikuks Idaks. Saksa DV uus riigihümn kandis nime „Rusudest kerkinud”. Siiski oli see „kerkimine” esialgu väga raske, sest suurem osa sõjas säilinud tööstusettevõtete sisustusest toimetati reparatsioonide korras Nõukogude Liitu. Majandusele mõjus laastavalt ka inimeste väljaränne – väga paljud otsisid Lääne-Saksamaalt jõukamat ja vabamat elu. Kaheks jagatud Berliinis töötas kummaski pooles omaette linnavalitsus. Siiski toimis Berliin paljuski edasi kui üks linn. Vaatamata 13
kontrollpunktidele ja muudele piirangutele võisid berliinlased linnas suhteliselt vabalt ringi liikuda. Ühised olid telefoniliinid, kanalisatsioon ja transpordisüsteem. Paljud inimesed elasid ühel pool, kuid käisid teisel pool tööl, või elasid seal nende sugulased ja sõbrad. Ehkki 1952. aastal sulges Saksa DV inimeste Läände põgenemise takistamiseks Ida- ja Lääne-Saksamaa vahelise piiri, lõigati Berliini idaosa Lääne-Berliinist ära alles 1961. aasta augustis, mil püstitati Berliini müür. 1952. aastaks oli rajatud õõvastavate traataedade ja relvastatud valvega 1381 kilomeetri pikkune Saksamaa sisepiir. Kaitserajatised olid suunatud sissepoole, et hoida idasakslasi riigi range kontrolli all. 1961. aastal tugevdati kaitserajatisi veelgi ja ehitati Ida-Saksamaa ajude väljavoolu peatamiseks Berliini müür. Saksa DV võimuesindajate silmis oli põgenemine kuritegu, mis vääris surmanuhtlust. Saksa DV-d juhtis terve riigi olemasolu vältel üks partei, Nõukogude mudeli järgi kujundatud Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei (Sozialistische Einheitspartei Deutschlands ehk SED). Nii parteil kui riigil oli sisuliselt kaks juhti: algul Walter Ulbricht ja alates 1971. aastast Erich Honecker. Ideoloogial oli SDV-s tunduvalt tähtsam koht kui teistes Ida-Euroopa riikides. SDV pidas end sotsialistlikuks ja antifašistlikuks riigiks ning leidis, et on oma läänepoolsest naabrist moraalselt üle. Ka tema asukoht Nõukogude impeeriumi läänepoolseima eelpostina külma sõja eesliinil jagatud Saksamaal muutis ta teiste Ida-Euroopa kommunistlike riikide seas eriliseks. Tšehhoslovakkias kõikus kommunistlik režiim äärmusest äärmusesse: stalinismist kuni püüeteni süsteemi reformida. Need katsed nurjas 1968. aastal viie Varssavi paktiga liitunud riigi vägede sissetung. Inimohvrite vältimiseks andis Tšehhoslovakkia liider Alexander Dubček kohalikele üksustele käsu mitte vastu hakata. Ta asendati kiiresti Gustáv Husákiga ning järgnenud puhastuse käigus läksid kõik olulised ametid jäika liini pooldavatele kommunistidele ja kaasajooksikutele. Nõukogude üksused jäid Tšehhoslovakkia territooriumile kuni 1991. aastani. Ühiskonnas maad võtnud kibedus oli visa kaduma. Protestiks Varssavi Lepingu Organisatsiooni vägede sissetungi vastu süütas tudeng Jan Palach end 1969. aastal Václavi väljakul põlema. Ta oli esimene kolmest üliõpilasest, kes valisid sellise märtrisurma. 14
Tõsi, ehkki Ida-Euroopas valitsenud režiime nimetatakse kommunistlikeks, ei kogenud nendes maades elanud inimesed mitte kommunismi, vaid erinevaid riikliku sotsialismi vorme, olles võimulolijate kinnitusel teel kommunismile. Pärast ebaõnnestunud katseid Tšehhoslovakkias nõukogulikku sotsialismi reformida pidid kõik suuremad muudatused riigi kommunistlikus parteis ootama 1985. aastal Nõukogude Liidu etteotsa saanud Mihhail Gorbatšovi ja tema reformikava, mis tugines glasnostile (avalikustamine) ja perestroikale (uutmine). Kommunismi kokkuvarisemine Euroopas 1989. aastal oli ootamatu ja äkiline. Ehkki lõpp saabus koos Nõukogude impeeriumi lagunemisega, toetasid Ida-Euroopas selle saabumist erinevad sisemised mõjurid. IdaSaksamaal lahvatas üleüldine pahameelepuhang, kui selgus, et kohalike valimiste tulemusi oli võltsitud. Sellele lisandusid veelgi mõjukamate põhjustena vilets majanduslik olukord ja viha valitsuse kehtestatud liikumispiirangute vastu. Riigiti erinevad olid ka kommunismi kokkuvarisemisele järgnenud reaktsioonid. Paljud Berliinis ja teistes Saksa DV linnades tänavatele meelt avaldama kogunenud inimesed ei soovinud SDV kadumist, vaid teist laadi sotsialismi juurutamist. Rumeeniat tabas tõsine maksevõime kriis, kui suured Läänest võetud välislaenud olid riskantsetes ja oskamatult juhitud tööstuslikes ettevõtmistes ära raisatud. Võla tagasimaksmiseks hakkas Ceauşescu eksportima riigi põhilisi tarbe- ja toidukaupu. Kui mitu järjestikust saaki ekspordiks suunati, jäid kunagi Euroopa viljasalveks nimetatud Rumeenia põllumehed oma peredega nälga. Koos majanduse väljakurnamisega süvenes vaesus kogu riigis. Ceauşescu perekond nautis samal ajal pillavat elu oma paljudes villades ja lossides. Tänaseni pole selge, kas Ceauşescu kukutamise taga oli parteipööre või rahvarevolutsioon, ent sündmused kulgesid rumeenlaste jaoks vapustava kiirusega. Tšehhoslovakkias tegi üheparteisüsteemile kümnepäevase revolutsiooni käigus lõpu rahvas. Võib öelda, et kommunism kukkus nii intellektuaalselt kui moraalselt läbi. See, kuidas julgeolek kohtles endisi partei liikmeid, on vaid üks näide süsteemi moraalsest pankrotist. 1977. aastal ühines Pavel Kohout – endine stalinist, kes pidas oma pulmad Stalini sünnipäeval, kirjutas 15
Nõukogude Liidu suurt juhti ülistavaid luuletusi ja toetas 1950. aastatel Tšehhoslovakkias toimunud stalinistlikke näidiskohtuistungeid – kodanikualgatusega Harta 77. Järgnenud aastatel sai temast liikumise võtmeisik ning samas ka julgeolekuteenistuse sihtmärk – teda taheti koguni mõrvata. „Salateenistus püüdis veenda kahte Kutná Hora liiklusmiilitsat, et nad lavastaksid avarii, milles ma surma saaksin,” on Kohout meenutanud. „Koju tagasi sõitsid need kaks meest vaikides. Jõudnud Kutná Horasse, mõtlesid nad, mida edasi teha. Üks neist küsis: „Kas see oli käsk?” Teine vastas: „See oli soovitus.” Ja esimene ütles: „Jätame selle, see on räpane.” Pärast seda ei saanud nad kunagi ametikõrgendust, mina aga jäin ellu.” Kuid kõige rohkem võtab Ida-Euroopas aega vabanemine kommunismi moraalsest taagast. Nagu ütleb siin raamatus Václav Havel: „Selleks, et kommunismi jäljed uhutud saaksid, peab üles kasvama kaks uut põlvkonda.”
16
1 PARTEILASED
Partei, partei on alati õigel teel! Ja, seltsimees, jäägu see ikka nii; see, kes võitleb õiguse eest, võidab alati. Ei mingit valet ega rõhumist! Kes väärab elu kulgu, on mõistmatu või halb. Kes kaitseb inimlikkust, on alati õigel teel. Nii, kasvanud Lenini vaimus, kujunenud Stalini käe all, on meie partei, partei, partei. Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei hümn, 1950
Moskva, 30. aprill 1945. Kell 6 hommikul peatus buss hotelli Luks kõrvalsissepääsu ees Tveri tänaval. Kümme Saksa kommunisti ronisid bussi ja suundusid lennujaama, kus neid ootas Ameerika transpordilennuk DC3. Selles seltskonnas oli mitu tulevase Saksa DV võimuladviku juhtfiguuri, teiste hulgas Ida-Saksamaa tulevane liider Walter Ulbricht.
17
WOLFGANG LEONHARD
Üks lennuki pardal olnud meestest oli 23-aastane Wolfgang Leonhard. „Me teadsime lennuki õhku tõustes, et lendame Saksamaale, kuid me ei teadnud, kuhu täpselt, mispärast ja mida meilt oodatakse. Keegi ei öelnud meile, kas see on lühike visiit või me jääme sinna igaveseks. Kellelegi ei öeldud mitte midagi; see oli üks Nõukogude diktatuuri kõige tüüpilisemaid jooni. Kui inimesed on liiga hästi informeeritud, siis süsteem ei tööta. Parem on, kui keegi midagi ei tea.” Kui Teise maailmasõja lahingud olid lõppenud, siis poliitiline võitlus sõjajärgses Euroopas alles algas. Leonhardi ja tema kolleegide väljaõppe, organiseerimise ja rahastamise taga oli Stalin. Nende ülesanne oli abistada punaarmeed Ida-Saksamaal uue poliitilise süsteemi sisseseadmisel. Nad olid esimesed sakslastest põgenikud, kes sõja lõppedes Nõukogude vägede okupeeritud Saksamaale tagasi pöördusid. Grupi noorim liige Leonhard oli tulihingeline kommunist ja rääkis vabalt vene keelt. „Lennu ajal mõtlesin lootusrikkalt, et elu Saksamaal on Nõukogude okupatsiooni all teistsugune kui Nõukogude Liidus. Et seal on suuremad võimalused leida oma sotsialistlik arengutee, et sealne õhkkond on parem, rahulikum, sallivam.” Maandumise järel suundusid nad Berliini ja nägid Hitleri valitsusajal riigile osaks saanud kohutavaid sõjapurustusi. Antifašism andis tugeva tõuke kommunistlike režiimide kehtestamiseks Euroopa mandri idaosas. Samuti toodi seda pidevalt põhjenduseks, miks kommunistlikud režiimid peavad olema diktaatorliku iseloomuga. „Mida lähemale me Berliinile jõudsime, seda suuremad olid purustused. Lichtenbergi linnaosa ja linna keskus olid mattunud tihedasse suitsu. See oli uskumatu vaatepilt – nagu oleksime sattunud põrgusse. Purustuste ulatus oli masendav. Inimesed kõndisid ringi nagu unes, justkui ei näeks nad midagi ega saaks millestki aru. Nad seisid kaevude ümber, ämbrid käes. Kuid asjal oli ka teine pool. Kõikjal oli näha valgeid lippe. Tuua 1. mail välja valged lipud, see oli nii julgustükk kui meelsuse avaldamine: ma annan alla, ma ei taha sõjast enam midagi kuulda. Tänavatel kõndisid valgete käesidemetega inimesed, andes selgelt märku oma meelsusest. Meil oli väga hea meel näha, et inimesed on natsisüsteemist lahti ütelnud ja julgevad oma seisukohta väljendada. Sel ajal ei kahelnud Saksamaa 18
ühtsuse säilimises keegi. Alguses tegid kõik okupatsioonivõimud tihedat koostööd. Valitses isegi teatud ühtekuuluvustunne. Me lootsime, et töötame kõik koos ka tulevikus. See lootus kustus õige pea.” Leonhard põgenes Natsi-Saksamaalt 13-aastasena koos oma kommunistist ema Susannaga ja tema noorukiaastad möödusid Nõukogude Liidus. Stalini kõige räigem „puhastus” puudutas teda vahetult. Tema ema, kes oli vankumatu kommunist, saadeti kümneks aastaks Siberisse. Kõigele vaatamata jäi Leonhard kommunismiideele ustavaks. „Ma olin Walter Ulbrichti sekretär ja nägin teda iga päev varahommikust hilisõhtuni. Ma olin talle ka tõlgiks. Meie käsutuses olid Nõukogude Liidust pärit autojuht ja üks ametimees, kes meie eest hoolt kandis. Ma sain sõita, kuhu tahtsin. Seda võisid vaid Ulbrichti lähikondsed. Ulbricht soovis kõike ülevalt poolt kontrollida. Ta ei sallinud ettevõtlikkust ja lennukust, talle meeldisid kaasajooksikud ja tallalakkujad. Ulbricht armastas öelda: „Asi peab paistma välja demokraatlik, kuid kõik peab olema meie kontrolli all.” Et asi näiks demokraatlik, juurutas Ulbricht „asetäitjate süsteemi”. See tähendas, et juhtivatele kohtadele, näiteks linnapeaks, määrati marionett, tema asetäitjateks aga nimetati kommunistid. Kui Ulbrichtil oli vaja kedagi keskklassiga asustatud eeslinna etteotsa, saatis ta Leonhardi tänavatele sobivat meest otsima. Leonhard tegi juttu mõne lipsu kandnud härrasmehega, kuni sobiv esindusfiguur oligi leitud. Teine Ulbrichti lemmikütlus oli: „Õppida Nõukogude Liidult – see on õppida võitma.” Ja ta uskus seda. Ulbricht oli Stalini ustav teener. Ta sai juhiseid kindral Ivan Serovilt, kes oli NKVD (Nõukogude Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi ehk julgeolekuteenistuse) kõige kõrgem esindaja Nõukogude tsoonis. Ulbrichti ülesanne oli koondada kõik okupeeritud Saksamaa Nõukogude tsoonis tegutsevad antifašistlikult meelestatud liikumised üheks võimsalt ülekaalukaks parteiks. Nõukogude tsoonis tegutsenud parteidest olid kõige populaarsemad sotsiaaldemokraadid (Sozialdemokratische Partei Deutschlands, SPD) ja kommunistid (Kommunistische Partei Deutschlands, KPD). Kommunistide meelehärmiks olid sotsiaaldemokraadid neist märksa populaarsemad. Selleks, et saavutada kontroll rivaalide üle, otsustasid kommunistid need kaks parteid kokku liita. 19
21. ja 22. aprillil 1946. aastal Ida-Berliinis Saksa Riigiooperi hoones peetud üritusel moodustati Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei (Sozialistische Einheitspartei Deutschlands, SED). See oli suuresti sundabielu. Mõne aja möödudes tõugati paljud pruudi sugulased juhtimisest kõrvale, pandi vangi või tapeti. Samal ajal kujundati SED ümber stalinistlikuks parteiks. Leonhard meenutab: „Iga hetkega sai üha selgemaks, et me allume Nõukogude Liidule. Kõik põhiline võeti üle Nõukogude Liidult ning koguni sedavõrd, et Nõukogude seltsimehed osalesid SED istungitel. See tähendas, et Nõukogude ametnikud osalesid ka poliitbüroo töös. Kõike, mis pärines Nõukogude Liidust, tuli kiita, ülistada ja jäljendada. Selline propaganda oli mulle tülgastav. Pealegi oli see jama, sest paljud asjad olid Saksamaal paremini kui Nõukogude Liidus. Üsna varsti sai selgeks, et me ei ela antifašistlikul Saksamaal, vaid pigem Nõukogude Liidu provintsis. Meil oli rohkem pilte Stalinist ja meil räägiti rohkem sellest, mis toimus Nõukogude Liidus.” 1947. aastal oli Wolfgang Leonhardil kokkusaamine Markus Wolfiga, kelle luurenimi oli Miša ja kellest sai hiljem Ida-Saksamaa välisluure boss. See kohtumine süvendas veelgi tema kahtlusi, kes SED-s tegelikult niite tõmbab. Leonhard tundis Wolfi alates 1935. aasta septembrist, mil nad käisid koos Moskvas koolis. „Me kohtusime Miša Wolfiga tihti. 1947. aastal töötas ta Michael Stormi nime all raadioajakirjanikuna. Miša üritas mulle alati seletada, mis tegelikult toimub. Ma ütlesin talle: „Miša, sa ei pea mulle seletama, mis toimub. Ma töötan SED keskkomitees.” Ja Miša vastas mulle: „On palju kõrgemaid võime kui sinu keskkomitee.” Ta sai oma informatsiooni Nõukogude Liidu võimuladvikust, mitte ainult salateenistustelt. Välisluure juhtkonna kõrged ametnikud olid kindlasti paremini informeeritud kui SED keskkomitee juhid. Miša ütleski mulle muiates: „Sinu asemel ma lõpetaksin jutu „Saksa teest sotsialismile”. See heidetakse peagi kõrvale.” Tol hetkel olin ma skeptiline, kuid Mišal oli õigus. Ta tõestas mulle mitmel korral, et on minusugusest keskkomitee töötajast paremini informeeritud.” Leonhardi hämmastas ka partei juhtkonna elustiil, millesse kuulusid priiskavad restoraniskäigud ja luksuslikud villad. Kuid kritiseerida võib ka tema enda elustiili, seda eriti arvestades sõjajärgsetel aastatel Saksamaal valitsenud üldist viletsust. „Kuna ma kuulusin privilegeeritud 20
klassi, oli minu elu kõike muud kui tavaline. Me einestasime neli korda päevas heades restoranides ja saime toidupakke. Mul ei olnud kunagi mingeid ainelisi raskusi. Kuid ma ei pidanud suurte toidupakkide eraldamist valitud ringkondadele õiglaseks. See ei meeldinud mulle, aga keeldumine ei tulnud kõne allagi.” 1948. aastal töötas Leonhard Berliini lähedal SED akadeemias. Tol ajal meeldis talle üha enam Jugoslaavia sotsialistlik arengutee, mida Tito arendas Moskvast sõltumatult. Arvestades Tito ja Stalini vahelisi lahkhelisid, oli sellisel seisukohal ohtlik olla, rääkimata siis veel selle avaldamisest. Kuid Leonhard avaldas oma arvamust ja see jõudis partei akadeemia direktori Rudolph Lindau kõrvu. „Mind kutsuti kohvile. Seal olid Lindau ja viis parteitöötajat. Asi oli naljast kaugel. Kui partei liiget üle kuulati, siis oli tal võimalik vastata vaid „jah” või „ei”. Nad küsisid minult asju, mida nad olid teiste käest minu kohta kuulnud. „Kas see on tõsi, et te olete soovitanud lugeda Arthur Köestleri raamatuid?” Ma vastasin: „Jah, see on tõsi. Kuid ma ei jaga tema seisukohti.” Nad vastasid: „Sellest piisab, et te neid teoseid soovitanud olete.” Üks küsimus järgnes teisele, ja need algasid ikka sõnadega „kas see on tõsi, et ...”. Tänu parteikooli informaatorite võrgule teadsid nad täpselt, millest ma olin teistega rääkinud. Lindau ütles mulle: „Kõik tõendid teie süüdimõistmiseks on olemas. Seltsimees Leonhard, asi on nii tõsine, et meie siin otsust ei langeta. Asja otsustab partei juhtkond Berliinis. Kahe või kolme päeva jooksul annab poliitbüroo teile oma otsuse teada.” Seda kuuldes teadsin kohe, et pean viivitamatult riigist lahkuma. Ma sõitsin SED akadeemiast otsekohe Berliini ja sealt Dresdeni kaudu Tšehhoslovakkiasse. Ning sealt edasi Jugoslaaviasse. Kui oleksin jäänud Saksamaale, oleks mind oodanud vähemalt vangistus. Tundsin mitut kõrget ametnikku, kes olid kinni võetud ja lõpuks tapetud. Nii alustasin ma 12. märtsil 1949. aastal uut elu.” Ligemale seitse kuud pärast Leonhardi põgenemist kuulutati IdaSaksamaal välja „tööliste ja talupoegade riik”. Nagu teised Ida-Euroopa kommunistlikud riigid, oli seegi „Stalini lapsuke”, ehkki Nõukogude Liidu liider ise oli kunagi öelnud, et „kommunism sobib Saksamaale nagu sadul sea selga”.
21
GÜNTER BAZYLI
Günter Bazyli astus parteisse, sest see oli ainus võimalus teha sõjaväelist karjääri. Sündinud 1937. aastal, mäletas ta hästi põgenemist läbi „tule ja vere”, kui Briti lennukid tema kodulinna pommitasid. Ka hiljem kehastasid tema jaoks vaenlast Saksamaad ründavad liitlasväed. Oma isaga, kes oli sõdurina Hitleri armeesse kulunud, kuid ütles brittidele vangi langedes natside ideoloogiast lahti, kohtus Bazyli uuesti alles 1949. aastal. Samal aastal loodi Saksa Demokraatlik Vabariik. Günter lõi aktiivselt kaasa kommunistlikus noorteorganisatsioonis Vaba Saksa Noorus (Freie Deutsche Jugend, DDJ) ja astus seejärel 1955. aastal sõjaväkke. Tema garnison asus Potsdamis ja ta sai väljaõppe Lääne õhurünnakute ja sisseimbumiskatsete tõrjumiseks. 1956. aastaks oli Bazylist saanud kapral, kuid auastmeredelil ülespoole ronimiseks tuli tal astuda SED-sse. „Eesmärk oli õpetada inimesed välja ohvitserideks, kuid parteisse kuulumata ohvitseriks ei saanud. Armee ladvikusse pääsesid ainult need, kes astusid parteisse. Meile seletati pidevalt, et inimesed lahkuvad meie riigist vaenlase ajupesu tõttu. Nad põgenesid meie juurest seepärast, et Lääs oli võõrutanud nad sotsialistlikust ideoloogiast. Kõik Saksa DV elanikud teadsid, et piir pannakse kinni ning inimesed jäävad siia justnagu lõksu. Aga kaalul olid sotsialismi põhialused. Me kartsime, et sotsialism võetakse meilt ära, ja see hirm oli üleüldine; see mürgitas meie igapäevaelu. Kuna me elasime sotsialismi vaimus, kasutasid imperialistlikud ja kapitalistlikud riigid iga võimalust, et meile ära teha. Põgenenud oli juba üle kolme miljoni inimese. Enam kui 1500 oli sõjaväest ära jooksnud. Midagi oli vaja teha. Aina enam kuulis väljendit, et me jookseme verest tühjaks. Olime veendunud, et meil tuleb enda kaitseks ehitada müür.” 1962. aastal asus Bazyli tööle kapitalismivastase sõja eesliinil, IdaBerliini piirivalves. Kuna sõjaväeteenistus oli kohustuslikuks muudetud, tõusetus küsimus piiril teenivate noorte kutsealuste poliitilisest usaldusväärsusest. Stasi hakkas pöörama nende kontrollimisele erilist tähelepanu. „Kui mind piirile suunati, oli mu ülesanne arreteerida kõik ebaseaduslikud piiriületajad ja kui nad käskluse peale paigale ei jäänud, pidin ma tulistama hoiatuslasu. Kui nad ka siis ei peatunud, tuli nad maha lasta. 22
Kuna väejooksikute ja põgenike arv üha kasvas, kehtestas poliitbüroo 1974. aastal, mil ma sain rühmakomandöriks, senisest karmimad reeglid. Kui ülejooksikute hulk kasvas, siis tuli selle eest karistada väeüksuste komandöre.” Saksamaade taasühendamise järel avalikuks saanud materjalidest nähtub, et piirivalvuritel oli käsk tulistada vaid kõige viimase abinõuna. Ometi leiti 1997. aastal Magdeburgis asunud Stasi arhiivist seitsme lehekülje pikkune dokument, mis annab tunnistust „enne pihta, siis õhku” poliitikast. 1973. aasta 1. oktoobri kuupäeva kandvas dokumendis ei ole kirjas, et enne põgeniku pihta tule avamist tuleb talle anda korraldus peatuda või tulistada hoiatuslask. Seal seisab: „Ärge kõhelge kasutamast relva ka siis, kui ülejooksikute seas on naised ja lapsed, sest reeturid on neid varemgi kilbina kasutanud.” Korraldus oli antud piiril töötavatele Stasi agentidele, kellel oli eriülesanne imbuda piirivalveüksustesse ja tõkestada piirivalvurite ülejooksmist. On teada, et põgenemiskatsel lasti maha vähemalt 37 piirivalvurit. Stasi agentidele antud korraldus oli ühemõtteline ning ka toonased juhtivad kommunistid ei kutsunud oma avaldustes piirivalvureid üles põgenikke leebemalt kohtlema. 1966. aasta augustis lausus Saksa DV kaitseminister Heinz Hoffmann: „Need, kes ei austa meie piiri, saavad kuuli kerre.” Kaheksa aastat hiljem märkis Erich Honecker: „Ülejooksmiskatsete korral tuleb tulirelvi kasutada halastamatult ning seltsimehed, kes on oma relvi hästi kasutanud, väärivad kiitust.” „Alternatiivi [tulistamisele] ei olnud,” selgitas Bazyli. „Vastasel korral oleks mind maha lastud. Keelduda tulistamast olnuks sama hea kui püüda ise üle piiritõkete ronida. Ma ei tahtnud enda ega oma sõdurite aatelisust kahtluse alla seada. Sõjaväelaste jaoks ei ole olemas alternatiive. Me kandsime relva ja olime riigile truudust vandunud.” 1980. aastate alguseks oli Berliini müürist, mille ääres Bazyli mehed patrullisid, saanud põgenemisel tõsine takistus. Esiteks tuli ületada kolme meetri kõrgune betoonsein, mida kutsuti „sisemiseks taraks”. Sellele järgnes kahe meetri kõrgune betoonpostide vahele tõmmatud metallvõrgust ja okastraadist „signaaltara”. Selle vastu puutumisel käivitus alarm ja vahel süttisid ka prožektorid. Kui kellelgi õnnestus need 23
tõkked siiski ületada, tuli tal järgmisena läbida „takistusriba”, mis oli täis pikitud püstiseid metallogasid ja muid selliseid ohtlikke asju. Põgenejaid püüti avastada vahitornidest, mis olid Berliini jäävas müürilõigus püstitatud iga saja meetri järel. „Takistusriba” läbitud, tuli ületada valgustatud tee, millele järgnes „surmalõiguks” kutsutud kuue meetri laiune liivaga kaetud maariba, kus jalajäljed jäid kergesti näha ning kus põgenejad sattusid sageli vastamisi Stasi väljaõpetatud koertega. Nii kaugele jõudmine, ilma et sind oleks vahistatud või maha lastud, oli juba iseenesest tõeline vägitegu. Kõige viimasena tulnuks ületada 3,6 meetri kõrgune „Grenzwall 75”, mille harjale kinnitatud 30 cm diameetriga kanalisatsioonitorust oli ronijal väga keeruline kinni haarata. 1983. aasta 25. detsembri varasel õhtutunnil lahkusid 21-aastane Silvio Proksch ja tema vend Carlo oma vanemate majast Ida-Berliinis Pankow’ linnaosas. Pärast purjutamist koduteele suundudes jättis Silvio vennaga hüvasti ja läks oma teed. Ta läks otse müüri juurde. Toona juhtis selles Berliini osas piirivalvet Bazyli. Proksch ei teinud hoiatuslaskudest väljagi ja sisenes piiritsooni, kus tema pihta avati tuli. Noormees suri saadud haavadesse haiglas. Võimud toona Prokschi tapmist ei tunnistanud. Tema vanemad said alles pärast 1989. aastat teada, mis tegelikult juhtus. Hiljem, pärast Saksamaa taasühinemist, käis Bazyli Prokschi emalt andestust palumas. 1984. aasta 1. detsembril püüdis 20-aastane Michael-Horst Schmidt läbi Bazyli meeste valvatud piirilõigu põgeneda. Kaks Bazyli alluvat tulistasid teda selga ja põlve ning ta suri verekaotusesse. 1980. aastate keskpaigas hakkas Bazyli sügavalt kahtlema, kas selline süsteem, kus sakslastest piirivalvurid lasevad maha oma kaasmaalasi, on ikka õige. Need kahtlused süvenesid pärast tema külaskäiku Nõukogude Liitu, kus oli võimule tulnud Mihhail Gorbatšov. Samuti ei meeldinud talle täiendavate abinõude rakendamine piiri valvamisel. Tekkinud sõnavahetuse järel tagandati Bazyli ametist, kuid ta jäi edasi sõjaväkke. „Sakslasi peeti Nõukogude Liidu kõige lojaalsemateks kannupoisteks. Mõnikord oli meil selle pärast piinlik. Lõpuks lasti mind senisest ametist lahti – „poliitilise sobimatuse” tõttu. Me pidime oma minevikuga toime tulema. Mind masendas see, kuidas ma olin oma elu elanud. Minu vanaisa osales Esimeses maailmasõjas, 24
isa teises ilmasõjas ja mina kolmandas, külmas sõjas. Terved põlvkonnad tegid, mida neil kästi. Olime kindlad, et me seisame õige asja eest. Aga see asi ei olnud õige.” 1989. aasta 4. novembril nägi Bazyli Plauenis emal külas olles suurt võimuvastast demonstratsiooni. „Me vaatasime, kuidas inimesed marssisid. Nad olid korralikult riides ja kained, neil olid lapsed kaasas ja nad lehvitasid lippe. Meil tulid pisarad silma. Kui ma järgmisel päeval tagasi tööle läksin, astusin parteist välja. Seda tegid paljud ohvitserid. Tänavatele kogunes massiliselt inimesi.” Saksamaade taasühinemise järel astus Günter Bazyli kohtu ette süüdistatuna kuue põgeniku tapmises. Samuti süüdistati teda osaluses piiril mahalaskmist lubavate eeskirjade kehtestamisel ja nende täitmisel. Talle mõisteti kaks aastat vangistust tingimisi. Kõigist katsetest Saksa DV-st põgeneda õnnestus keskmiselt vaid iga viieteistkümnes. Praegu arvatakse, et Berliini müüri ületamisel kaotas elu 250 inimest. Neile lisaks sai 370 inimest surma mujal Ida- ja LääneSaksamaa vahelisel piiril ning 189 katsel põgeneda mööda merd. Kokku tapeti Ida-Saksamaalt põgenemise katse eest üle 1000 inimese. Bazyli ei ole enam kommunist ega igatse taga oma elu piirivalvekomandörina. „Meie elu oli võitlus. Me seisime rindejoonel, kus ühelt poolt jooksid sinu enda inimesed minema ja teisel pool seisis kapitalism. Meie närvid olid ääretult pingul. Ma ei taha seda kõike tagasi.” WOLF BIERMANN
Wolf Biermanni kasvatati kommunistlikus vaimus ning 1953. aastal otsustas ta vahetada oma elu kapitalistlikus Läänes elu vastu Idas – ta uskus, et just Ida-Saksamaa on see „parem Saksamaa”. Kui ta pärast 23 aastat Saksa DV-s elamist sealt lõpuks välja saadeti, kujunes sellest oluline veelahe nii võimupartei kui Ida-Saksamaa ajaloos. Nagu Biermann ise selle sõnastanud on: „Nad tahtsid minust vaikselt vabaneda. Kuid selle asemel vallandasid nad laviini.” Luuletaja, laulude autori ja muusikuna lõi ja esitas ta poliitilisi laule, kritiseerides nendes oma uut kodumaad juhtivaid „saamahimulisi vanamehi” ja nende üles ehitatud „tegelikku sotsialismi”. Biermanni kriitika 25
oli seda mõjuvam ja ärritas poliitilist eliiti seda enam, et ta oli kommunistide peres kasvanud veendunud sotsialist. „Ma sündisin 1936. aastal, seega natside valitsusajal, Hamburgis. Mu vanemad kuulusid mõlemad kommunistlikku parteisse ja tutvusid teineteisega barrikaadidel. Mu isa suri Auschwitzis. Ida-Saksamaale tulin ma 15. mail 1953. Suure juhi Stalini surma järel valatud pisarad ei olnud veel kuivanud ning 17. juuni veretalgud olid veel pidamata. Kui ma oleksin näinud, kuidas tankid meelt avaldavaid töölisi tapavad, oleksin mõistnud, et inimesed, kes lubavad tankidel piketeerivatest töölistest üle sõita, on tööliste vaenlased, kontrrevolutsionäärid ja antikommunistid. 17-aastasena oli Ida-Saksamaale kolida imetore. Mind kaitses minu rumalus. Ma olin noor ja kogenematu. Ja ma olin õnnelik. Ma ei teadnud, mida minna edasi õppima. Kuid mu ema teadis seda küll. Ta mõistis, et Saksa DV majandus ei toimi, ja nii pidin ma tema arvates loomulikult õppima majandust, et aidata Ida-Saksamaal asjad õigesti liikuma saada. Nõnda hakkasingi ma Berliinis Humboldti ülikoolis majandust õppima. Ida-Berliinis sattusin ma maailmakuulsa Berliner Ensemble’i, Bertolt Brechti teatriga seotud ringkonda. Mul oli õnne, sest Brechti naine Helene Weigel võttis mu abidirektorina tööle. Sel ajal olin ma juba veidi vanem ja targem ning hakkasin Ida-Saksamaal valitsevasse olukorda üha kriitilisemalt suhtuma. Minu illusioonid ei purunenud üleöö – see oli pikaajaline protsess. Pettuda saab vaid siis, kui sind on konkreetselt petetud. Kunagi oli aeg, mil ma hakkasin kohe vihaselt vaidlema, kui keegi väitis, et kommunism on rajatud vigastele alustele. Esialgu arvasin, et eksin mina, mitte minu seltsimehed, sest nii olid mu isa ja ema mind õpetanud. Pärast kahte aastat Berliner Ensemble’is otsustasin hakata uuesti õppima. Samal ajal ehitati Berliini müür.” Toona leidis Biermann, et müüri ehitamine on kahetsusväärne, kuid vajalik, et ära hoida Ida-Saksamaa inimestest tühjaks voolamist. Ta lõi koguni kaasa agitatsioonigrupis, kes pidi idasakslasi rahustama, selgitades neile müüri ehitamise vajalikkust. „Me pidime käima ukselt uksele, et kindlustada „müüri ehitamise ideoloogilist tagalat”. See tähendas, et ma püüdsin koos teiste tudengitega inimestele selgitada, et müür ehitati 26
vaid lühikeseks ajaks. Me uskusime seda ise ka. Meie jaoks oli müüri ehitamine võrreldav kuristiku poole kihutavast autost välja hüppamisega. Loomulikult ei olnud lihtne välja hüpata, kuid vähemalt päästis see kuristikku kukkumisest. Nii me seda toona nägime.” 1965. aastal pidas SED keskkomitee oma üheteistkümnendat istungit. See sai tuntuks nime all „purustav pleenum” ja kurikuulsaks rünnaku tõttu kultuurile. Partei tulevane juht Erich Honecker ründas kunstnikke, süüdistades neid „imperialismi salakavala moraalituse” ja „sotsialismile võõra elulaadi” propageerimises. Wolf Biermanni süüdistati eraldi selles, et ta on lasknud vaenlasel muuta end „mässumeelse noorsoo” eestvõitlejaks; ta tembeldati vastupanuvaimu õhutajaks. Tundus, et rünnakus kunstnike vastu kajastus frustratsioon, mida tekitasid Ida-Saksamaa ja Nõukogude Liidu majandussuhetes ilmnenud probleemid. Partei ei osanud neile muud moodi reageerida. „Õhkkond oli hüsteeriline. Võimud kaotasid pea ja sattusid paanikasse ning elasid end välja kunstnike peal. Ma sattusin põlu alla. See oli suur viga, et nad mind seal eraldi nimetasid. Neil ei olnud see muidugi plaanis, aga ma sain tänu sellele kuulsaks.” Biermann tembeldati klassivaenlaseks ja tal keelati avalikult esineda. Samuti keelati tal oma töid avaldada. Biermann läks põranda alla, kirjutas oma Chausseestrassel asunud korteris poliitilisi laule ja kandis neid salaja ette. „Ma ei kasutaks enda kohta sõna „dissident”, see kuulub Lääne sõnavarasse. Ma mõtlen ikka oma emale, kes oli Hamburgis kommunistliku partei liige. Tema seltsimehed püüdsid teda sundida mind hukka mõistma. Nende meelest oleks mu ema pidanud ütlema, et tal on oma poja pärast häbi, sest ta on rüvetanud oma isa mälestust. Kuid mu ema ei teinud seda. Kui ta oleks tõesti arvanud, et minust on saanud kontrrevolutsionäär, siis oleks ta mind hukka mõistnud, hoolimata sellest, et see oleks murdnud ta südame. Ma olin ainus, kes tal veel järel oli pärast seda, kui natsid olid tapnud kogu meie perekonna. Ta oleks seda kindlasti teinud, kuid ta uskus, et mul on õigus ja seltsimehed parteist eksivad.” Ühe Biermanni satiirilises ajakirjas avaldatud luuletuse peale katkes lõpuks poliitilise juhtkonna kannatus. Selleks ajaks oli Biermannil juba kümme aastat keelatud avalikult esineda. Nüüd anti talle luba lahkuda riigist ja esitada oma laule Lääne-Berliinis toimuval kontserdil. Bier27
manni äraolekul võeti talt Saksa DV kodakondsus ja keelati tal SDV-sse naasta. Ehkki poliitbüroos oli selline plaan ette valmistatud juba enne Biermanni lahkumist, põhjendati kodakondsuse äravõtmist reageeringuna tema Lääne-Berliinis antud kontserdile. Poliitbüroo väitel oli ta seal väljendanud vaenulikkust Ida-Saksamaa suhtes. Biermanni pagendamise tõttu sattus võimupartei tõsise löögi alla. 12 kultuuritegelast, kellest mitmed olid ise SED liikmed, saatsid partei ametlikule häälekandjale Neues Deutschlandile (’Uus Saksamaa’) avaliku märgukirja, avaldades nördimust Biermanni sunniviisilise väljasaatmise üle. Paari päeva jooksul ühines protestikirjaga üle saja kunstniku ja kirjaniku. Oma rahulolematust väljendasid ka paljud muud idasakslased. Mitu Biermanni toetanud kultuuritegelast heideti parteist välja, mõned neist vangistati, teised lahkusid ise riigist või saadeti samuti välja. Parteile valmistas Biermanni pagendamisele järgnenud ulatuslik vastureaktsioon ebameeldiva üllatuse. Erich Honecker on hiljem eraviisiliselt tunnistanud, et väljasaatmine oli viga. Eksiilis viibides ütles Biermann oma kommunistlikest veendumustest lõplikult lahti. GÜNTER SCHABOWSKI
Wolf Biermann oli särav ühiskonnategelane, kellest kommunistlik partei soovis vabaneda. Günter Schabowski aga oli suurema osa oma karjäärist üks SED eredamaid tähti. Schabowski, kes oli ligi 40 aastat partei lojaalne liige, alustas oma karjääri Teise maailmasõja järel kommunistliku ametiühingu ajalehes ja lõpetas riigi võimuladvikus, poliitbüroo liikmena. Ometi sattus ta partei eksistentsi viimases vaatuses mängima rolli, mille tõttu ta SED-st välja visati. Pärast Saksamaade taasühinemist on ta olnud äärmiselt kriitiline nii partei kui iseenda parteilaserolli suhtes. „Ma olin sõja lõppedes vaid 16-aastane. Olin natside laagris, kus nad õpetasid 16-aastaseid relvi kasutama. Olime Berliinist evakueeritud ja natside jaoks viimane varuvägi, keda veel sai granaadiheitjaid kasutama õpetada. Mulle ja mu neljale-viiele klassivennale ei meeldinud see üldse. See kõik leidis aset Põhja-Tšehhoslovakkias. Ühel hommikul olime ootamatult silmitsi Nõukogude tankidega. 28
WALTER WOMACKA
JÁN CHRYZOSTOM KOREC S¸TEFAN ANDREI
HAGEN KOCH RAINER PENZEL
RAINER EPPELMANN
MARIE KOS˘NEROVÁ
WOLF BIERMANN
BERND BRÜCKNER
GÜNTER BAZYLI
WOLFGANG LEONHARD
VOJTE˘CH JASNY´ HERBERT HÄRTEL
GÜNTER SCHABOWSKI
JANA HORÁKOVÁ-KANSKY