Piret Jaaks
KADUNUD SOKI SALADUS
Pildid joonistanud Marion Undusk
3
4
Soki-Volli Soki-Volli nuutsatas, ta ei leidnud Soki-Viiret kusagilt. Terve sahtel oli juba pea peale pööratud. Teised sokid oli üpriski pahased, et nende rahu häiriti. Eriti nüüd, jõululaupäeva eel. Kõik olid kenasti puhtaks pestud ja omavahel paarikaupa kokku pandud, kuid Volli sõpra Viiret ei olnud. Keegi polnud teda näinud ka. Volli libistas end ettevaatlikult sahtliservalt maha. Seda tehes riivas ta vana SokiSassi ja Soki-Silvit. „Pühal jõuluajal ei mõista ka paigal püsida,” porises Sass. „Noorte asi,” targutas Silvi. „Vabandust,” pomises Volli ja lasi mööda siini liugu. Ta maandus otse põrandal, vaatas ringi, kuid Viiret ei näinud. „Võib-olla unustati Viire pesumasinasse,” käis Vollil õudustäratav mõte peast läbi. Julgust kokku võttes asus ta vannitoa poole teele. Voodi eest läbi lipsates märkas ta, et voodi all ei ole ühtegi tolmurulli. Sellest oli kahju, sest tolmurullidega oli alati väga lõbus. Nendega mürades kõdistasid nad nõnda, et nii mõnigi niit tuli välja. Volli suunurgad tõusid korraks üles, kuid langesid taas alla. Lõbus oli tolmurullidega siiski ainult koos Viirega.
5
Ralf Soki-Volli vudis elutuppa. Tuba oli väga korras ja puhas. Keset tuba oli aga kuusk! Kuusepuu lõhnas soojalt nagu sammal ja tee korraga. Vähemalt arvas Volli, et just nii võiksid sammal ja tee lõhnata. Ta oli varemgi kuuske näinud, kuid mitte sellist. Kuusk oli ilma eheteta, täiesti roheline. Siis märkas ta, et ehted olid kuuse all karbis ja karbi kõrval lebas kummaline jäme roosa nöör. „Küllap on pererahvas mingi uue ehte toonud,” mõtles Volli. Järsku nöör liigutas. Nööri ots tõusis püsti ja nööri teises otsas oli valge rott. Rott oli väga kavala näoga. See nöör oli hoopiski tema saba. Roti hambad olid pisikesed ja valged. Tema peas oli väike hele juuksetutt. See oli kodurott Ralf. Volli polnud teda kunagi näinud, kuid oli temast palju kuulnud. Kord olla rott ühe soki oma pessa tassinud ja talle augu sisse närinud. Teinekord olla keegi roti käest napilt pääsenud, kui rott üritas soki sisse oma pähklit peita. Volli kartis rott Ralfi, kuid võttis siis julguse kokku. Võib-olla oli just Ralf see, kes teadis, kuhu Viire kadus. „Tsäkk, tsäkk, tsäkk,” tegi rott, kui ta kuusekäbi näris. „Tsäkk, tsäkk, tsäkk! Väga magus,” oli rott rahulolev. Soki-Volli kujutas ette, kuidas rott ta kahe käpa vahele võtab ja oma pisikesed valged hambad talle sisse lööb. Ta surus hirmu alla ja kõnetas rotti: „Lugupeetud isand rott, kas te palun saaksite mind aidata?” 6
7
„Tsäkk!” hüüdis rott ja pillas üllatusest käbi käest. „Kas sa näe! Rääkiv sokk! Minu kuuse all! Palub abi! Kes sellist asja enne on näinud!” „Minu sõber Soki-Viire on öösel meie kodust kapisahtlist kadunud,” ütles Volli. „Kas teie teate, kus ta olla võib?” „Kus ikka vanad asjad on,” põrutas rott. „Kõik vanad asjad viiakse alati prügikasti.” „Prügikasti?” imestas Volli. „Kuid Viire pole üldsegi vana. Viire on sama uus sokk kui mina.” „Ikka prügikasti. Mina leian kõik head asjad alati prügikastist,” ütles rott ja näitas Vollile vana vorstikilet. „Näed, selle sain eile prügikasti kaane vahelt, imemaitsev!” „Kuidas mina prügikasti juurde saaksin?” küsis Volli. „Tule, ma näitan sulle,” lausus rott ja ei tundunud üldse enam kuri. Ralf sidus vorstikile kiire liigutusega oma saba külge lipsuks ja jooksis pikkade sammudega üle toa. Vollil oli tükk tegemist, et roti kannul püsida. Rott oli väle loom, kuid tema kõigest lödi ja lohisev sokk.
8
Prügikastis Volli vaatas imestunult ruumi, mis tema ees avanes. Peamiselt olid seal hiiglaslikud postid. Nad liikusid ühe posti juurest teise juurde ja Volli ei suutnud ära imestada, milleks inimestel küll kõiki neid poste vaja on. „Loll, need on toolid ja see on laud,” teatas rott lõbustatult. „Need postid on lauajalad.” Kui nad laua alt läbi jõudsid, paistis hiiglaslik plekist tünn, mis pani Volli nina kirtsutama. Oli tunda paha haisu. Roti meeleolu aga üha paranes ja ta näis väga elevil. Paari kiire liigutusega oli rott tünni otsa hüpanud ja sabaga tünni pealt kaane maha löönud. Kostis hirmsat kolinat ja Volli surus kõrvad kinni. Ühtäkki polnud rotti enam kusagil näha. Volli seisis ihuüksi tünni juures ja tundis hirmu. „Kus sa oled, Ralf, auu?” hüüdis ta ettevaatlikult. Natuke aega valitses vaikus, siis kostis meeletut rabinat ja sabinat ning üle tünni ääre ilmus nähtavale roti nägu. Peas oli tal poolik munakoor. „Oota, mul on tegemist. Hommikul on head kraami söögiks tehtud,” ütles rott erutatult. Ta limpsas keelega näo pealt munahüüvet ja sukeldus tagasi prügitünni. Mõne aja pärast hüppas ta tähtsa näoga välja, kuid kaotas tünni serva peal tasakaalu. Polnud ka ime, sest tema esikäppade vahel oli terve koorem igasugust haisvat nodi. 9
10
Alla jõudnud, laotas ta selle kõik Volli ette laiali. Seal oli ära lutsutatud suhkrutükk, kommipaber, pähkel, poolik punane huulepulk, nööri otsa lükitud herneterad ja muidugi munakoor. Volli ei suutnud ära imestada, kuidas kõik need asjad roti käppade vahele mahtusid. „Kas… kas Viiret ei olnud?” küsis Volli. „Sokki? Ei, ühtegi sokki prügikastis täna ei olnud.” Volli ohkas. „Mis sa muretsed, vaata, kui palju head kraami me saime,” teatas rott rõõmsalt ja pistis suhu täiesti terve pähkli, mille ta raginaga katki hammustas. „Läki!” hüüdis ta siis, ladus kraami munakoore sisse ja kalpsas kiirete hüpetega minema. „Kuhu?” küsis Volli, kuid Ralf ei vastanud. Volli kiirustas lõõtsutades talle järele ja mõtles, et ilmselt on see ikkagi hea, et Viiret prügikastis ei olnud. Kuid võib-olla ei olnud rott teda lihtsalt märganud? Samas oleks Viire Volli häält kuuldes kindlasti appi hüüdnud.
11