http://www.serk.ee/files/arhiiv/kahekone by Pärtel Vurma

Sirje Vihma-Normet

K AH E KÕNE L E O N ORME TI P Ä E V ARA A MA TUG A

MÄLESTUSED KIRJA D VÄLJAVÕTTED PÄEVIKUST

Toimetaja Anne Velliste Kujundaja Päivi Palts

Tõlked inglise, saksa, prantsuse, soome ja vene keelest: Sirje Vihma-Normet, Anne Velliste, Külli Linde Fotod: Sirje Vihma-Normeti isiklik arhiiv Ruth Alaküla, Igor Garšneki, Priit Raudkivi erakogud Teatri- ja Muusikamuuseum Esikaanefoto: Viktor Mendunen © Sirje Vihma-Normet, 2009 ISBN 978-9985-3-1977-2 Kirjastus Varrak Tallinn, 2009 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif

S I S U KO R D

Tema Püha Majesteet Juhus 9 Teekonna algus 47 Põrandaalused pulmad 91 Kooselu esimesed aastad 105 Vaade Viljandi järvele 142 Reisid Kanadasse ja Ameerikasse 196 Eesti Muusika Nõukogu loomine 229 Ööülikoolist ja 1991. aasta ärevatest augustipäevadest Coda 289 Coda – postluudium 293 Leo Normeti loomingulise tee tähiseid 295 Viited 297 Nimeloend 301

249

Kui minuni jõudis Kaja Irjase surmateade, siis mõtlesin, et kui juba mu tudengipõlvekaaslased lahkuvad, on aeg oma mälestused kirja panna. Pühendan selle raamatu kõikidele oma sõpradele.

Sirje Vihma-Normet

Lehekülg Leo Normeti päevaraamatust. Kaheksateist joonelist kaustikut on täis kirjutatud meie-vormis, sest tegime oma abielu jooksul kõike tõesti koos.

KAHEKÕNE LEO NORMETI PÄEVARAAMATUGA

TEMA PÜHA MAJESTEET JUHUS

Rohuküla sadamas praami

Olen viimasel ajal palju mõtisklenud saatuse üle. Kui palju inimene ise oma elusaatust juhtida saabki? Tihti olen Voltaire’i kombel pidanud tõdema: „Tema Püha Majesteet Juhus otsustab kõik.”

oodates ma veel ei teadnud, kes mu vestluspartner on. Mai, 1976.

Käes on kevad! Õppuritel aga ei ole võimalik kauneid kevadpäevi nautida, sest see on kõige pingelisem aeg kooliaastas – tuleb eksamiteks valmistuda. Eriti vaevaline on see neile, kes õpivad klaverit – viiulit võib ka metsas kännu otsas harjutada, nagu tegi seda noor Sibelius, klaver aga aheldab mängija päevadeks kinnisesse ruumi ja harjutajal jääb ilus õitsemisaeg peaaegu märkamatuks. 1976. aasta mais valmistusin Georg Otsa nimelise muusikakooli 3. kursusel klaveri eriala eksamiteks. Kuna sõitsin tollal palju Leningradi ja Moskva vahet, et käia kontsertidel, teatris ja kunstinäitustel, siis jäi eksamite tarvis vähe aega. Kevadel oli koolis harjutamiseks raske klassiruumi leida, seetõttu käisin Sakala tänaval Keele ja Kirjanduse Instituudi saalis (praeguses kaitseministeeriumi hoones), kus oli hea tiibklaver. Tänu sõb-

TEMA PÜHA MAJESTEET JUHUS

ralikule valvetädile võisin mängida ka öösiti. Fuugad, mis said kiiruga pähe tuubitud, sama kiiresti ka ununesid. Ühel päeval helistas meie perekonnasõber kirjandusteadlane Oskar Kuningas ja kutsus mind kultuuriloolisele ekskursioonile Hiiumaale. Võtsin aja maha ja läksingi. Elasime tollal Lillekülas Saturni tänaval. Tõusin varakult, et bussile mitte hilineda. Teatri- ja muusikamuuseumi ees ootas väike mikrobuss. Istusin ühele aknaalusele kohale ja võtsin välja venekeelse lääne muusikaajaloo raamatu, et kasutada aega Märt Kraavi eksamiks valmistumiseks. Buss täitus ekskursantidest. Täpselt kell seitse, kui me väljuma pidime, sisenes üks härrasmees ja istus ainsale vabale kohale, mis oli minu kõrval. Temagi võttis välja raamatu. Kiikasin üle õla – tegemist oli ingliskeelse Agatha Christie’ kriminulliga „The Curtain”. Lugesime terve tee kuni Rohuküla sadamani. Praami oodates väljusin bussist ja läksin mere äärde jalutama. Härrasmees, kes mu kõrval istus, tuli kaasa, kõnetades mind inglise keeles. Vastasin talle samuti inglise keeles. Olin lõpetanud tollase 7. keskkooli, praeguse Inglise kolledži, ja rääkisin inglise keelt vabalt. Me kõnelesime ilmast ja muust tühjast-tähjast. Mõtlesin, et mu seltsiline on ilmselt mõni väliseestlane, kes end inglise keeles väljendades paremini tunneb. Teadsin, et ta räägib ka eesti keelt, sest ta oli bussis vahetanud paar sõna Oskar Kuningaga. Praamile minnes kaotasin ta silmist. Üle mere sõit oli jumalik. Päike paistis, kajakate kisa kostis üle mootorimürina. Hea oli linnakärast ja -muredest eemal olla. Hiiumaale jõudnud, sõitsime kõigepealt Rudolf Tobiase majamuuseumisse, kus Vardo Rumessen pidi meile Tobiase klaveripalu esitama. Enne aga teatas Rumessen kuulajatele, et meil on kaasas Leo Normet, kes Rudolf Tobiase loomingut tutvustab. Nii sain teada, et mikrobussis minu kõrval istunud härrasmees oli Tallinna konservatooriumi (praegu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) õppejõud Leo Normet. See oli esimene kord, kui ma Leo loengut kuulasin. Ta rabas mind oma eruditsiooniga ja põnevate paralleelide tõmbamisega maailma kultuurilukku. Hiljem arvututel Leo loengureisidel kaasas käies mõistsin, et Leol oli lennartmerelik hõbevalge

KAHEKÕNE LEO NORMETI PÄEVARAAMATUGA

Hiiumaal Kassaris Aino Kalda majamuuseumi juures. Vasakul seisab kirjandusteadlane Oskar Kuningas, paremal Leo Normet, keskel Sirje Vihma.

mõtlemine – ta toonitas, et eestlased on iidse kultuuri ja ajalooga rahvas. Leo loengutest jäi kõlama mõte, et Eesti on koht, kus toimub maailma kultuurilooliseski mõttes olulisi asju. Tollel mälestusväärsel kevadpäeval läksime Rudolf Tobiase muuseumist edasi Aino Kalda majamuuseumisse. Seal oli peakõnelejaks Oskar Kuningas. Kalda suvemaja ees tehti pilti. Pärast seda jalutasime kadakate vahel ringi ja vestlesime juba eesti keeles. Leo palvel tutvustasin talle ennast. Nii see kõik algaski. Hilisõhtul Tallinnasse tagasi sõites me enam bussis raamatuid lugeda ei saanud, sest väljas oli pime, seetõttu lobisesime terve tee. Millest, ei mäleta. Järgmisel hommikul läksin jälle Sakala tänavale klaverit harjutama ja ilmselt oleksin kohtumise Leoga unustanud, kui saatus ei oleks tahtnud teisiti. Nimelt korraldas Teadlaste Maja kevadballe. Seekordne ball oli Keele ja Kirjanduse Instituudis (kuluaarides kutsuti seda Sõgla instituudiks). Mu ema Helgi Vihma töötas seal teadurina ja pereringis otsustati, et ballile võetakse ka meid vennaga kaasa. See oli mõnes mõttes nagu seltskonda viimine. Enne aga käisime vennaga terve aasta Ants Taela tantsukursustel. Minule lasti õmmelda täissiidist kroogitud käiste-

TEMA PÜHA MAJESTEET JUHUS

ga helebeež kleit ja osteti ilusad kingad. Valmistusin oma esimeseks balliks suure õhinaga. Paar tundi enne pidu läksin Pärnu maantee juuksurisse. Kui soeng valmis sai, tahtis uudishimulik juuksur teada, kuhu ma selle soenguga lähen. „Teadlaste Maja ballile,” ütlesin. Juuksur teadis, et Teadlaste Maja balle korraldab. Nõukogude kord oli tõesti ülimalt variserlik – Keele ja Kirjanduse Instituudi majal lehvis küll punane lipp, aga majas sees peeti ehtsat „kodanlikku” balli. Peomeeleolu oli elev. Tantsuks mängis sümfoniettorkester ja kuulsad teadlased tegid saali parkettpõrandal hoogsaid tantsusamme oma elegantselt riietatud daamidega. Kõik tantsisid tõesti väga hästi. Eriliselt on meelde sööbinud tollane teletäht Moidela Tõnisson, kelle saatesari „Mis Koosta peres uudist?” oli tollal ülipopulaarne. Seisime vennaga algul ukse juures, kuid lõpuks läksime meiegi põrandale. Tänasin mõttes jumalat, et olime kursustel käinud, muidu oleksime ikka väga hädas olnud – valsid vaheldusid tangode ja fokstrottidega. Kui me tantsimisse pausi tegime, ilmus nagu maa alt mu ette kikilipsus ja smokingis Leo Normet, naeratas viisakalt mu vennale ja viis mu tantsule. Me tantsisime terve õhtu. Pärast balli tuli Leo mind koju saatma. Ta imestas väga, kui kuulis, et minu aadress on Saturni 7-7, tema elas aadressil Lauteri 7-7. Jalutasime läbi sirelilõhnalise öise Lilleküla. Jutuks tulid ka mu tulevikuplaanid, pärast Otsa-kooli lõpetamist soovisin ma astuda konservatooriumi klaveriosakonda. Leo teatas, et pianistide sisseastumiseksameid harmoonias ja solfedžos võtab tavaliselt vastu tema kas koos Edgar Arro või Villem Reimaniga, ning soovitas mul temalt enne eksameid konsultatsioone võtta. Siis küsis ta mu suveplaanide kohta. Ütlesin uhkelt, et sõidan terveks kuuks Ungarisse. See oli mu esimene välisreis, olin sellest juba ette suures vaimustuses. Vahetasime telefoninumbreid ja jätsime hüvasti. Teadlaste Maja sügis- ja kevadballidel käimine muutus meile hiljem traditsiooniks. Leo tantsis klassikalisi tantse väga hästi. Peotantsude õpetamisega oli ta sõja ajal Jaroslavlis endale isegi saiatalonge teeninud. Ka rokkmuusika järgi tantsides ei jäänud ta hätta – improviseeris ja tegi teatrit. Talle meeldis olla tähelepanu keskpunktis.

KAHEKÕNE LEO NORMETI PÄEVARAAMATUGA

LEO NORMETI PÄEVARAAMAT Aleksander

Tallinn, 23. mai 1976. [Tõlge inglise keelest]. Eile kirjutasin siia Fellini filmide illusoorsusest. Siis ei osanud ma seda seostada mu enda elu pettekujutlustega eelmisest augustist saadik. Pärast mu suhete katkemist S-iga on kogu mu elu nagu üks suur desillusioon. Jah, ma kohtusin pärast teda veel mitme ilusa tüdrukuga ja mõnega olid meil ka üpris soojad suhted, aga need ei jõudnud kunagi „keemispunktini”. Mõnedest nendest olen päevikus kirjutanud, mõni suhe aga katkes enne, kui jõudsin sulepea kätte võtta. Miks need suhted ei arenenud? Lihtsalt seetõttu, et kui märkasin, et raadiosaateid on huvitavam teha kui kohtamas käia, leidsin kohe ettekäände, miks kohtamisele mitte minna. Mul on ju alati vähe aega, ka ilma luiskamata. Olin tegelikult kogu aeg närvilises olekus, sest üksindus on ikka väga raske koorem. Töösse süvenedes suudad vahel selle üksindustunde küll unustada, aga puhkehetkel võtab see sind kohe oma haardesse. Olen muidugi paljuski ise süüdi, et nii üksik olen. On ju tore omada täiskasva-

TEMA PÜHA MAJESTEET JUHUS

Mildebergi joonistus 19-aastasest Leo Normetist sõja ajal Jaroslavlis. Sirje Vihma. Endel Kalami pliiatsijoonistus 1975. aastast. Olen siin sama vana, kui oli Leo Jaroslavlipäevil.

1976. aasta kevadel konservatooriumi muusikateaduse erialal lõpetanuid koos Leo Normetiga. Leo kõrval seisavad Urvi Haasma, Vaike Sarv, Sirje Jussi, Inna Kivi ja Jüri Tallinn.

nud lapsi ja nendega vahel kohtuda, aga neil on oma pereelu. Nemad mu üksindustunnet täita ei saa. Reedel kutsus Vardo Rumessen mind Hiiumaale. Hommikul kell seitse astusin muusikamuuseumi ees mikrobussi. Ainult üks koht oli veel vaba. Tema istus juba selle vaba koha kõrvalistmel. Temast paremal pool istus Oskar Kuningas. Ta õpib muusikakoolis klaverit ja tunneb suurt huvi ka muusikaajaloo vastu. Rohukülas praami oodates tegime jalutuskäigu ja vestlesime omavahel inglise keeles. Sellest hetkest kuni südaööni, mil buss tagasi Tallinnasse saabus, olime terve päeva koos. Mul oli tunne, et me lihtsalt ei saa teisiti, kui peame koos olema. Nautisime päikeselist päeva Kassaris, ronisime Aino Kalda suvemaja lähedal suure kivi otsa. Lõunastasime koos ja lasksime oma seltskonda nautida vaid Oskar Kuningal. Ma kutsun teda Sirviks. Nagu oleks see Saatusest ette määratud, kohtusime Sirviga uuesti juba laupäeval – Teadlaste Maja kevadballil. Mingeid eelnevaid kokkuleppeid meil ei olnud. Tantsisin ühe tantsu ta emaga ja siis proua Tiiveliga (Inglise Klubi presidendiga) ning siis muidugi temaga. Tantsisime, vestlesime, jõime šampust. Tal on küllakutse Budapesti ja ma lubasin talle anda raamatu ungari muusikast. Andsin talle kaks võimalust kohtumiseks – kas Tallinnas või Pärnus –, et raamatut üle anda. Ta valis Pärnu. Armas aeg, kui

KAHEKÕNE LEO NORMETI PÄEVARAAMATUGA

raske on eemale peletada lootust – kas see on tõesti mu paljude pettumuste lõpp või …?!

Üks paljudest eksamikomisjonidest, milles Leo osales.

Ballile järgnenud nädalal tegin eksameid ja valmistusin Ungari-reisiks. Välismaale pääsemine oli tollal minusugusele õppurile sama haruldane nagu tänapäeval kosmoselend. Kuigi aega oli vähe, sõitsin Pärnusse, et Leolt saada raamatut ungari muusikast. Valisin välja päeva, kui toimus kontsert, mida dirigeeris Neeme Järvi. Kohtusime Leoga kontserdi vaheajal. Sain talt lubatud teose ja palve, et ma talle Ungarist kaardi saadaksin. „Mis aadressil?” küsisin. „Pärnusse, võõrastemajja Võit,” sain vastuseks. Pärast kontserti sõitsin kohe tagasi Tallinnasse.

Vasakult: Leo Normet, Ester Mägi, Veljo Tormis, Eino Tamberg ja Edgar Arro. Käimas on kompositsiooni eriala riigieksam kevadel 1977.

LEO NORMETI PÄEVARAAMAT

4. juulil 1976. Eile tõid mind Reimanid autoga Pärnusse. Pärnus algas nn muusikafestival – Tallinna mõistes on see kõige tavalisem kontserdinädal. Avakontserdil esitati kõigepealt Villem Reimani „Dramaatilist süiti”. Neeme Järvi tegi seda vägagi kuulamisväärselt. Kohtusime kont-

TEMA PÜHA MAJESTEET JUHUS

Leo ja Dagmar Normet tutvustavad Villem Reimanile opereti „Hermese kannul” partituuri. Pärnu muusikakool, august 1946.

serdi ajal ka Sirviga, nagu eelnevalt Tallinnas kokku olime leppinud, ja ma andsin talle üle oma lubatud raamatu ungari muusikast. Enne Sirvi ärasõitu Ungarisse kohtusime Tallinnas veelgi. Tegime paar pikemat jalutuskäiku – ühe Mustamäele ja teise Meriväljale. Jaanipäeval sõitis ta Budapesti. Mina olin samal ajal ta vanematega koos Hüpassaare rabas. Friedebert Tuglas olevat Villem Reimanile ütelnud, et Laosson püüab kirjanduslukku pääseda tema sõimamise kaudu. Täpselt sama olevat Friedebert Tuglas Sirvi emale öelnud Endel Sõgla kohta. Autosõidu ajal oli huvitav kuulata Villem Reimani tähelepanekuid Beethoveni dünaamika suhtes. Ta on teinud statistikat, et umbes 75% Beethoveni muusikast on autori poolt ette nähtud p-ppp ja 25% f-ff. Seega Beethoveni „kõvendatud” mängimine, mida igal pool võib kuulda, käib vastu autori tahet. Mulle on see jutt eriti mõistetav. See kinnitab, et Beethovengi tundis suurt seadust: lasta tunnetada varjatud jõuvarude lõpmatust. See seadus mängib näiteks Verdi „Othello” Desdemona pajulaulus, kus surmalemääratu meeleheide leiab ainukordse väljenduse Emilia väljaminemise hetkel – siis, kui tuleb Desdemona ainus karjatus forte’s „Oo, Emilia, addio!”, et kohe tagasi vaikseks vaibuda… Piano dramaatiline pinge on kaugelt suurem kui forte oma – piano’l on tagamaad, forte eeldab kõige väljapanemist. See on samuti pars pro toto – nn pri-

KAHEKÕNE LEO NORMETI PÄEVARAAMATUGA

mitivismi põhiseadus. Ühtlasi on see usaldus kuulaja kujutlusvõime vastu. Ma ei unusta kunagi kivikuhilast väljaulatuvaid aheldatud käsi Père Lachaise’i kalmistul Pariisis. Käisin Tallinnas ka pianistide konkursi teist vooru kuulamas, kus meeldisid Rein Mets oma Messiaeni tõlgendusega ja muidugi Kalle Randalu, kes võitjaks tuli. Reimanil oli kommenteerida, et enamikul meie pianistidel on tehniline pagas nõrk. Oma tehnilisi puudusi varjavad nad „tõlgitsemisega”. Kalle Randalu näib sellest veast küll vaba olevat. 19-aastasena on tal tehnikat, mille abil võib ta teha kõike, mida soovib. Vastupidiselt legendile kuldsetest kuuekümnendatest on Andres Ehin seda aega nimetanud valusaks ja Vaino Vahingut selle valusa aja valusaks kroonikuks. Pealtnäha ei juhtunud eriti midagi – igapäevaelu oli hallikasroosa. Seda enam süüviti iseendasse ja inimestevahelistesse suhetesse. Elati printsiibil, et lootusetu tegutsemine on parem kui mitte midagi tegemine. See aeg sünnitas värvikaid isiksusi, eriti kirjanduses ja teatris. Seitsmekümnendad olid vaatamata okupatsioonipainetele üpris helged. Ansambli The Beatles liikmed olid kõik veel elus ja maailma noorus elas nende loosungi „Make Love not War!” all. Eestis tegid ilma Rein Rannapi loodud rokkansambel Ruja, Sven Grünbergi progerokk-ansambel Mess ja Andres Mustoneni vanamuusikaansambel Hortus Musicus. Viidingu Amor Trio laulud ja Tõnu Kaljuste kammerkoori Tormise-kavad olid nagu ilmutused teisest reaalsusest. Esimesi samme tegi Erkki-Sven Tüüri ansambel (hilisema nimega In Spe), mis pani end kohe kuulama. Paljud mu sõbrad-tuttavad seiklesid hipidena mööda Venemaa avarusi ja rääkisid põnevaid lugusid. Üks lugu meeldis mulle eriti. Neli 7. keskkooli noormeest otsustasid sõita pöidlaküüdiga Musta mere äärde. Kuna veoautode peale võeti vaid kaks inimest korraga, siis lepiti kokku, et igas linnas kohtutakse Lenini ausamba juures. Kõikides Nõukogude Liidu linnades oli ju olemas Lenini ausammas. Kui palju neid terve punaimpeeriumi peale kokku tuli, võib vaid oletada. Noormeestel oli koolikriit kaasas ja järjekordsesse linna jõudnult otsiti üles Lenini ausammas ning kirjutati selle tagaküljele koht, kust neid leida võib. Kõik laabus nagu õlitatult.

TEMA PÜHA MAJESTEET JUHUS

Segadus tekkis aga linnas, kus oli kaks Lenini ausammast. Esimesena kohale jõudnud noormehed jätsid oma teate ühe Lenini monumendi taha, samas oodati neid teise samba juures. Lõpuks saadi juhuslikult kokku õllebaaris ja teekond võis jälle jätkuda. Ka kaheksakümnendate põlvkonna kohta võib öelda, et see sünnitas põnevaid isiksusi, kuid aeg oli siis teine – sotsiaalne pinge ja nõukogulik absurd olid muutunud lausa talumatuks. Kaheksakümnendate alguses ei olnud meie elu enam hallikasroosa, vaid lausa masendavalt must. Pinget tekitas ka venestamine – ainuke kõrgkool, kus ei saanud haridust eesti keelt oskamata, oli konservatoorium. Samas olid selle kaf kaliku hiigelvangla trellid kõvasti kinni. Lääs tundus selle taustal oma vabadusega kauge muinasjutumaana. Naljakas mõeldagi, kui palju rõõmu sai tunda välismaisest pastapliiatsist või kilekotist, rokiplaadist või jõulukaardist rääkimata. Mul olid noored vanemad, kes elasid aktiivselt oma elu ja minu ellu ei sekkunud, nad olid mulle rohkem sõprade kui kasvatajate eest. Suviti olin vennaga Peipsi ääres Kodaveres vanaema ja vanaisa juures. Seal sai lugeda ja elu üle mõtiskleda. Tegelikult ongi minu lapsepõlve tähtsaim tegelane pedagoogist maavanaema Auguste Stamberg (sündinud SieferAuguste ja Oskar Stamberg 1975. aasta jõulude ajal Tallinnas.

KAHEKÕNE LEO NORMETI PÄEVARAAMATUGA

mann). Mul oli tihti tunne, et just tema on kogu meie väikese suguvõsa pea. Ta oli range ja erudeeritud naine. Kui linnas võisime vennaga teha, mida ise tahtsime, siis maal vanaema juures oli meil kord majas. Pidime pärast lõunasööki isegi magama – ja seda kuni põhikooli lõpuni! Külalastele tegi see palju nalja – näe, linnalapsed teevad lõunauinakut! Kõigele lisaks sain oma esimesed aimdused Eesti ajaloos toimunud õudustest just nende lõunauinakute ajal. Vanaisa Oskar Stamberg ja vanaema arvasid, et lapselapsed magavad, ning rääkisid omavahel huvitavatest asjadest, mina aga kuulasin salaja ja suure huviga nende vestlusi pealt. Tavaliselt lõppesid need jutud vanaisa käratusega: „Kuradi kommud!” Tal oli tõesti põhjust vandumiseks, sest nõukogude võim tegi ta paljaks kui püksinööbi – tema talurahvakauplus Mustvees riigistati ja kodumaja põles sõjatules maha. Et ellu jääda, käis ta koos „sibulavenelastega” Leningradi turul kurke müümas. Peipsi ääres kasvatati väga maitsvaid sibulaid, mida Leningradi elanikud kõrgelt hindasid. Minu vanavanemate hiigelsuures aias sibulaid ei kasvatatud, seal olid pikad kurgipeenrad. Kurgid korjati, pesti kolmjalas puhtaks ja kuivatati ükshaaval (!) ning pandi siis takustesse kottidesse. Hommikul vara, kella nelja-viie paiku sõitis veoauto ukse ette, kotid visati peale, vanaisa ronis autokasti ja sõitis koos teiste külameestega Leningradi turule. Tagasi tulles tõi ta meile alati šokolaadikommi. Vanaisal oli omapärane huumorimeel, tema toredad ja omalaadsed õpetussõnad kulusid nende lõputul kordamisel mulle pähe. Olgu siin mõned näited: „Kiri omaette, elu omaette”, „Nikogda ne padatj duhom”,1 „Küll ilm õppab ja vasikanahk pargib”, „Tuleb tegutseda, mitte duumatada”. Vanadel oli maale tellitud ajaleht Edasi, mille vanaisa alati rida-realt läbi luges. Igal õhtul kuulati raadiost „Päevakaja”. Minu lapsepõlvesuvede suurimaks sündmuseks oli jaanituli, kui sõitsid külla sugulased ja Peipsi ääres tehti lõket ning lõbutseti. Kõikide jaanipäevade maiuspalaks oli suitsuangerjas, mida lendurist onu Lui Jaanson Saaremaalt tõi. See oli tollal delikatess, sest Eesti angerjad saadeti enamasti Kremlisse. Suitsuangerjast vähem maitsev ei olnud suitsurääbis, mida vanaisa ise oma aias suitsutas. Ükskord jalutasin vanaisaga Tallinna vanalinnas. Tal oli elegantse lõi-

TEMA PÜHA MAJESTEET JUHUS

Vanaisa ja Niagara kosk.

kega tumehall mantel seljas ja samas toonis kaabu peas. Kui me Raekoja platsile jõudsime, tegi ta peatuse, toetus oma jalutuskepile ja hakkas möödujaid kõnetama. Kergitas kaabut ja küsis: „Mis nuka mees teie olete? Mina olen pärit Peipsi äärest.” Väga vähesed vastasid ta pärimistele. Ta oli nagu eestiaegne kummitus keset seda „helge kommunismi” poole tormlemist. Vanaisal oli alati aega küll. Tema mõõtis elu lõpuni vahemaid selle järgi, mitu ööd-päeva tuleb seda hobusega sõites katta. Ometi lendas ta 1970ndate algul korra isegi üle ookeani, külla oma Torontos elavale vennale Tõnis Tambrele. Tänu vanaisa rahalisele toetusele lõpetas Tõnis enne Teist maailmasõda Tartu ülikooli ja nii sai ta Torontos juristina tegutseda. Tõnis võttis oma venna väga hästi vastu ja näitas talle kõiki Kanada vaatamisväärsusi. Kui vanaisa Eestisse tagasi tuli, oli tal kaasas foto, millel on näha, kuidas ta puidust tünnis Niagara kosest alla sõidab. Mulle kinnitas ta õhinal, kui vahva sõit see oli olnud. Vanaisa oli noorpõlves olnud Omedu jõel parvepoiss ja seepärast ma arvasin tõesti, et asi tal siis tünnis Niagara kosest alla sõita ei olnud. Uskusin seda lugu niikaua, kuni ma ise Niagarale sattusin ja nägin, kuidas neid fotosid seal tehakse. Vanaema ei rääkinud meile enda elust midagi. Alles palju aastaid hiljem sain teada, et ta oli pärit rikkast talust, kust juba 19. sajandil lapsi Peterburi

KAHEKÕNE LEO NORMETI PÄEVARAAMATUGA

ülikooli õppima saadeti. Onkel Karl, vanaema isa vend, oli pärast Peterburi ülikooli lõpetamist kuni revolutsioonini Tsarskoje Selo lütseumis matemaatikaõpetaja olnud. Vanaema ema ja isa, Anna ja Joosep Siefermann ning nende kolm poega küüditati 1941. aastal Siberisse. Punastest tellistest mõisamõõtu talu varastati paljaks. Söögisaali tiibklaver olevat viidud kolhoosikeskusesse. Tühjad hooned lagunesid aja jooksul ära, praegu pole seal sajanditepikkusest tööst ja vaevast enam midagi alles. Vanaema ema ja isa surid Siberis, vennad aga tulid pärast Stalini surma Eestisse tagasi. See oli alati suur rõõmupäev, kui „poisid” vanaemale külla sõitsid. Nii palju kui mina mäletan, keerles kogu vanaema elu lastelaste ümber – olime ta elu sisu ja mõte. Meie ülesandeks oli eelkõige õppimine. Vanaema kordas ikka, et teilt võidakse kõik ära võtta, aga teie teadmisi ei saa võtta keegi – see on teie ainuke tõeline varandus. Vanaisa läks põlema, kui ta mu keskkooliaegset ajalooõpikut luges. Ta vihastas kogu selle vale peale, mida Eesti ajaloo kohta kirjutati, ja rääkis mulle, mis ja kuidas kõik tegelikult toimus. Siis kuulsin ma esimest korda, et vanaisa oli käinud Vabadussõjas ja seal ühes lahingus endale kuuli kõhtu saanud. Seda välja ei opereeritud, ta elas selle kuuliga surmani. Pärast haava kinnikasvamist saadeti vanaisa Tartusse, kus ta seisis sõdurpoisina valves maja ees, milles kirjutati alla Tartu rahu. Sain teada sedagi, et luuletaja Anna Haava oli vanaisa sugulane – vanaisa vanaema ja Anna Haava olid vendade lapsed ning kasvasid koos Haavakivi talus Kodavere kihelkonnas. Vanaema kuulas neid vanaisa jutte alati vaikides, ei kiitnud takka ega öelnud tunnustussõnu, aga tema armastavast pilgust oli tunda, et vanaisa oli tema silmis tõeline eesti mees. Vanaemal ja vanaisal oli õnne näha, kuidas sinimustvalge lipp uuesti Pika Hermanni torni tõmmati ja Eesti taas iseseisvaks kuulutati. Nad olid nendest sündmustest nii liigutatud, et nutsid rõõmust. Kuid vanaisa ka ohkas sügavalt. Võib-olla mõtles ta endamisi, et ei tea, kui kauaks Eesti iseseisvust sedakorda jätkub. Kui Tartu Kommertspank pankrotti läks ja vanad oma säästud kaotasid, ütles vanaisa: „Me ei saagi nüüd Gustliga ära surra, kirsturaha ju ei ole!” Nali naljaks, aga nad elasid tõesti kõrge vanuseni – vanaisa oli surres 94-aastane – ja mõlemad olid lõpuni selge mõistusega.

TEMA PÜHA MAJESTEET JUHUS

Olen kaheaastane ja istun Meetavanaema süles. Minu kõrval on ema ja isa. Ema seljataga ta õed Maire Stamberg (Alksnis) ja Linda Stamberg (Jaanson-Martis).

Linnavanaemast Meeta Lehelast polnud küll meie suunajat, nagu maavanaema seda oli. Meeta-vanaema, nagu teda pereringis kutsuti, töötas Tartus juuksurina ja oli minu jaoks veidi müstiline. Kui maavanad elasid kogu aeg koos ja läksid vanemaks, siis linnavanaema muutus aina nooremaks. Ta oli olnud kolm korda abielus ja selleks, et kena välja näha, käis ta plastilise kirurgia operatsioonidel. Nägu oli tal tõesti hämmastavalt sile ja ilus. Lõpuks elas ta ikka üksinda, sest kõik ta mehed surid enne teda ära. Oma vanuse suhtes oli Meeta-vanaema tundlik elu lõpuni – keegi ei tohtinud teada, kui vana ta tegelikult on. Ta isegi kauples mult välja lubaduse, et kui ta sureb, siis ei tohi hauakivile tema sünni- ja surmadaatumeid kirjutada. Meeta-vanaema oli suurepärane perenaine, kes tegi kolmekäigulisi lõunaid ja oskas hästi õmmelda. Tal oli jalaga tallatav Singeri masin, millega ta õmbles kogu perele ka voodilinad ja padjapüürid. Kui me Tallinnasse kolisime – vend astus 7. keskkooli esimesse klassi –, siis jäi Meeta-vanaema Tartusse üksinda. Ta töötas juuksurina veel kaua aega, oma jootrahade eest ostis ta mulle uue pianiino Petrof, see oli väga hea pill. Käisime tal Tartus tihti külas. Mina mäletan teda pidevalt oma suures aias askeldamas. Sõjaeelsest elust ei rääkinud Meeta-vanaema mulle midagi. Ütles lihtsalt, et mis siin ikka rääkida, mis läinud, see läinud, hea, et eluvaim sisse jäi. Ta teisel mehel Aleksander Lehelal oli enne sõda Tartus Võru tänaval juuksuriäri, kuhu Meeta-vanaema noore, aga juba lahutatud naisena tööle tuli. Nõukogude kord võttis neiltki kõik ära. Vanaema sai pärast sõda, nüüd juba riigistatud juuksurisalongis, töötamist jätkata. Meeta-vanaema oli sõja ajal veoauto kastist maha kukkunud, sellest ajast oli tal ka vererõhuga probleeme. Sõjavapustuste tulemusel hakkas ta hämmastavaid unenägusid nägema. Sellest rääkis ta mulle palju hiljem, 1980ndatel aastatel, kui ta mõnda aega meie juures Viljandis elas. Tartus oli Meeta-vanaemal Ropka tänaval kahekordsest puumajast esimene korrus, mille juurde kuulus pool hiigelsuurest aiast. Aed laius elumajast raudteeni ning oli lilli ja viljapuid täis. See oli täiesti teistsugune

KAHEKÕNE LEO NORMETI PÄEVARAAMATUGA

aed kui maavanadel Peipsi ääres. Maja tänavapoolses küljes ja veranda ees õitsesid erinevat sorti lilled, aiamajakeses olid valged toolid ja laud pitsilise linikuga. Raudteepoolses osas kasvasid õuna-, kirsi- ja pirnipuud ning sõstrapõõsad. Kodust jalgsi kooli minemine võttis mul naabritüdruku Urve Uiboga vaid 10 minutit. Urve ema oli õmbleja. Minu mälu järgi õmbles ta oma tütrele ka koolivormi, mis istus Urvele väga hästi, sest ta oli ilus sale tüdruk. Minule osteti koolivorm alati koolilaadalt. Kui mõnus on koolimaja lähedal elada, sellest sain aru hiljem Tallinnas, kui pidin palju aega raiskama bussisõitudele. Mina olin mõnes mõttes igati sotsialismiajastu laps. Kui ma Tartu 8. keskkooli teises klassis pioneeriks astusin, siis käisin uhkelt, punane rätt mantli peal, ringi, et kõik ikka näeksid, et ma pioneer olen. Õppisin ainult viitele, laulsin kooli kooris ja käisin agaralt vanapaberit korjamas. Mäletan, kuidas ma pruunis köites Stalini teoseid kelgul vanapaberi kogumispunkti tarisin – oli ju Hruštšovi sula aeg! Raamatuid oli palju, kui mõni köide maha kukkus, siis tuli see lumest välja õngitseda ja kelgule tagasi panna. Kõige toredam aeg oli aastavahetuse paiku. Kuna kodus peeti jõulusid ja koolis nääre, siis sain samu laule ja luuletusi esitades kaks korda kingitusi, nii jõulu- kui näärimehelt. Kodune jõulukuuse ehtimine on mu ilusamaid lapsepõlveelamusi. Suureks elumuutuseks oli mulle see, kui ma Tallinnasse 7. keskkooli neljandasse klassi läksin. Siis polnud ma enam mingi priimus, sest 7. oli kõrgete nõudmistega eliitkool ja peale selle räägiti seal omavahel juba niisuguseid asju, et oh-oh-hoo! Seal tuli ka eriti selgelt välja nõukogude korra kahepalgelisus. Psüühiliselt tegid mulle koolis käimise eriti raskeks

TEMA PÜHA MAJESTEET JUHUS

Vennaga Ropka tänava mäest soome kelguga alla lastes sai pika sõidu.

vanaisa jutud Eesti ajaloost. Kergem oleks olnud, kui oleksin kõike seda uskunud, mida ajalootundides räägiti. Mind päästsid muusikaõpingud, kogu oma maailmavalu valasin neisse. Ma harjutasin tundide viisi klaverit ja käisin sellega kõikidele närvidele. Mina sellest ei hoolinud. Elasime algul Mustamäel Akadeemia teel Teaduste Akadeemia ühiselamus. See oli üks esimesi maju Mustamäel. Maja ümber haljastust ei olnud, bussi oodates käisid liivakeerised üle pea. Siiani on mul meeles ebameeldiv lõhn, mis tuli haisvatest, ligase põrandaga duširuumidest maja keldrikorrusel. Elasime tohutus kitsikuses nagu sõja ajal – kahes pisikeses toas kuuekesi! Ühes toas oli mu vana pianiino Rathke, milleni jõudmiseks tuli üle voodi ronida. Hiljem elasime Ehitajate teel tavalises paneelmajas, kus kõik läbi kostis. Meie all elas arheoloog Vello Lõugas. Tänu temale olen ma isegi arheoloogilistel väljakaevamistel käinud. Lõugas ütles mulle kord, et jäta ometi see klaveri klimberdamine, lase veidi elada ka. Siis hakkasin Nõmme lastemuusikakooli saalis harjutamas käima. Vahel jäin salaja öösekski. Varastel hommikutundidel ronisin tuletõrjeredelit mööda koolimaja teise korruse akna kaudu välja, jalutasin Mustamäe nõlvalt alla Ehitajate teele, pakkisin koolikoti ja sõitsin bussiga Tõnismäele „päevakooli”. Ükskõik kui vara ma kooli minema ei

Minu lapsepõlve helgemaid mälestusi – emaga jõulukuuske ehtimas. Tartu, detsember 1960.

KAHEKÕNE LEO NORMETI PÄEVARAAMATUGA

Viktor ja Helgi Vihma oma esimesel Tallinna-tööaastal. Mai 1964.

hakanud, alati jäin ma hiljaks. Kogu aeg juhtus midagi. Kord jäin bussi esiistmel istuvat modelli Faimet vaatama – issand, kui ilus naine! – ja sõitsin oma peatusest mööda. Isegi põhikooli lõpukirjandile jäin ma hiljaks. Tookord unustasin end Mustamäe metsa alla hundikoerte omavahelist võitlust jälgima. Elasin sellesse verisesse vaatemängu niivõrd sisse, et kaotasin ajataju. Kui kooli jõudsin, istusid kõik juba saalis ja kirjutasid! Mõtlesin, et mind eksamile ei lastagi, aga õnneks lõppes kõik siiski hästi. Otsa-kooli õpingute ajal üürisime mõnda aega koos Ene Pantsiga Kadriorus ühte tuba. Seal oli nii vaikne, et magasin kord kella kolmeni päeval. Kui ma siis Anti Marguste solfedžotundi jõudsin ja ütlesin: „Vabandage, et ma hilinesin, ma magasin sisse!” hakkas isegi Marguste naerma ja seekord sellest probleemi ei teinud. Muidu oli nii, et Marguste tundi hilinejaid ei lastud. Siis sai mindud Pegasuse kohvikusse, kus käis põnev boheemlaslik seltskond. Sealt meenub mulle üks vahejuhtum. Istusime sõbrannadega nurgalauas. Äkki tuli meie juurde pikka kasvu kena noormees, vaatas mulle otsa ja ütles: „Sa oled sündinud 9. septembril.” Hämmastunult küsisin: „Kust sa seda tead?” – „Sa oled lihtsalt seda nägu. Mina olen samuti 9. septembril sündinud.” Kui noormees ära läks, küsisin lauakaaslaselt, kas ta teab, kes see mees on. See oli Tarmo Urb. Kooliajal oli eriti kuri minu peale Tiia-Ester Loitme, kes juhatas 7. kesk-

TEMA PÜHA MAJESTEET JUHUS

Tallinna 7. keskkooli algklassides oli meie klassi Toots Roman Baskin ja mina olin Teele.

kooli koore. Mina seal laulmas ei käinud ja sain koorilaulu tunnistusele „kahe”. Loitme muidugi teadis, et õpin klaverit, pidin siis kompensatsiooniks aktustel klaverit mängima. Mäletan, et kui Priit Pedajas lõpetas, siis esitasin nende klassi lõpuaktusel Rahmaninovi cis-moll prelüüdi. See on hästi efektne lugu ja tuli mul ka kenasti välja, Loitme isegi naeratas mulle. Aga mingit leppimist ei olnud – kui kooris laulmas ei käinud, oli tunnistusel koorilaul „kaks” ja punkt. Meie koolis oli ka rokkansambel Andromeeda, mille täheks oli laulja Peeter Randma. Minu iidoliks oli aga hoopis Juhan Viiding, tema luuletused jäid lihtsalt iseenesest pähe. Ja kuidas Viiding ise oma luulet luges! Siiani tõusevad ihukarvad püsti, kui sellele mõtlen. Muusikaõpingud Nõmme lastemuusikakoolis läksid mul nii hästi, et professor Bruno Lukk soovitas mul muusikakeskkooli edasi õppima minna. Tagantjärele mõeldes tundub, et minu tugevaks küljeks oli piano ja pianis-

KAHEKÕNE LEO NORMETI PÄEVARAAMATUGA

simo eriline sära, mida ma tõesti ka teadlikult öödevaikuses lihvisin. Mängisin Nõmme-kooli lõpuaktusel Estonia kontserdisaalis Tšaikovski klaveripala „Mai” tsüklist „Aastaajad”. Pärast kontserti läksin oma õpetajale Tiiu Soole lilli viima ja ütlesin talle, et otsustasin muusikakeskkooli mitte minna. Tiiu oli ilmselgelt pettunud – olin tal ju esimene lõpetaja. Raske lõpukava lihvimiseks sain lisatunde veel teiseltki Tiiult, värskelt konservatooriumi lõpetanud Tiiu Aroellalt. Mäletan siiani, kuidas me kolmekesi Griegi sonaadi kallal tööd tegime ja kuidas mulle õpetati topeltoktaavidele ülesehitatud raske etüüdi harjutamist, seda, kuidas rannet vabana hoida, et käsi üle ei mängiks. Käisin kahe Tiiu juures klaveritunnis kuni 7nda lõpetamiseni ja astusin hoopis Georg Otsa nimelisse muusikakooli. Nõmme muusikakoolis meeldisid mulle väga Viive Käsperi muusikaajaloo tunnid. Mäletan siiani, kuidas ta seljaga soojaksköetud ahju vastu toetudes heliloojate elulugusid jutustas. Tal oli mahedatämbriline muinasjutuvestja hääl ja ta oskas oma aine põnevaks teha. Nõmmel olid kõik tüdrukud Margus Kappelist sisse võetud. Kui ta mõnes klassis improviseeris, siis koguneti klaveri ümber teda kuulama. Margus kirjutas lintide pealt maha keerukaid Oscar Petersoni lugusid ja mängis neid meile ette. Tal oli juba siis väga hea tehnika ja ta võitis alati meie kursuse heliredelite mängimise võistlused. Peale selle oli Margusel absoluutne kuulmine, solfedžos tegi ta diktaadi ühe ettemängimise järel kohe ära. Margus Kappel läks muusikakeskkooli edasi õppima, hakkas mängima ansamblis Rock Hotel ja hiljem teisteski rokkansamblites. Tema heliloojast isa Johannes Kappel oli omal ajal kaks korda konservatooriumi lõpetanud – August Topmani oreliklassi ja Artur Kapi heliloomingustuudiumi. Ta vallandati religioosse maailmavaate tõttu 1948. aastal konservatooriumi õppejõu kohalt ja kustutati Heliloojate Liidu nimekirjast. Seepärast ei astunud Margus põhimõtteliselt komsomoli ega olnud ka pioneer. Kuna Margus oli silmapaistvalt andekas poiss, siis võeti ta pärast muusikakeskkooli lõpetamist muidugi konservatooriumisse vastu. See oli tollal erakordne, sest kõiki ju hirmutati – kui komsomoli ei astu, siis kõrgkooli sisse ei saa. Rääkimata veel sellest, kui sa olid pärit usklikust perekonnast.

TEMA PÜHA MAJESTEET JUHUS