Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
© Tekst. Andrus Kivirähk, 2009 © Illustratsioonid. Heiki Ernits, 2009 Korrektuur Aili Norberg
ISBN 978–9985–3–1972–7
Kirjastus Varrak Tallinn, 2009 www.varrak.ee
Trükikoda OÜ Greif
Koer kükitas natuke aega pargiteel ja jooksis siis minema. Temast jäi järele väike kakajunn. „Oo, kui imeilus siin on!” imestas see ja vaatas ringi. „Kui sinine on taevas! Kui rohelised on puud! Ja kui palju on siin ruumi!” „Kuule, sina seal, ole ettevaatlik!” manitses teda varblane. „Tule tee pealt ära, muidu mõni astub sulle peale!” Tõepoolest, juba lähenesid mööda rada kellegi jalad! Kaka kooberdas nii kiiresti kui jaksas murule. „Oi, siin on veelgi kenam!” rõõmustas ta. „Nii pehme ja mõnus. Rohulibled kõditavad lõua alt ja mesilased sumisevad. Ma korjan mahalangenud lehti ja ehitan endale majakese. Siis istun seal sees akna all ja imetlen loodust!” „Tead, kakajunn, ära sa siia keset muru küll maja ehita,” õpetas varblane. „Siin sõidab vahel muruniiduk. See müriseb koledasti ja lõikab kõik asjad tükkideks. Ohtlik asi! Sa mine parem sinna sirelipõõsa alla, sinna muruniiduk ei pääse. Seal on hea rahulik elada.” „Ole sa tänatud, tark lind!” tänas kaka ja kõndis põõsa varju. Ta otsis puulehti ja oksakesi ning punus neist väikese onni. Seal oli hea istuda ja värsket õhku hingata. Kaka meelest oli pargis väga huvitav. Lapsed jooksid ja viskasid üksteisele palli, vanaeided toitsid varblasi ja tuvisid, koerad nuuskisid puid ja tõstsid jalga. Seda oli onni aknast põnev vaadata. Ainult külalisi kakal ei käinud ja sellepärast oli ta natuke kurb. „Nii tore oleks mõne sõbraga juttu ajada ja koos aknast välja vaadata,” mõtles ta. „Küll on kahju, et ma nii üksi olen. Vähemalt see varblane võiks vahel läbi tulla. Kas siis sobib sedasi sõpra unustada!” Ta vaatas otsivalt ringi ja nägigi varblast. See kükitas koos oma
naisega põõsaoksal ja toitis pesas piuksuvaid poegi. Kaka lehvitas vanale sõbrale ja varblane noogutas tervituseks, aga lähemale ei lennanud. Tal polnud praegu aega ühe koerakaka jaoks. Selle asemel kallistas ta oma naist ning kihutas poegadele uut toitu otsima. „Tore, kui ka minul oleks keegi, keda kallistada,” mõtles kaka ohates. Tasapisi saabus sügis ja siis tuli talv. Kaka majake jäi lume alla. Seal oli soe ja hubane, kaka jäi uniseks ning magas palju. Kevadel sulas kaka lume alt välja. Ta ringutas ja võimles päikese käes. Kaka oli talve jooksul üleni valgeks läinud, aga tuju oli tal endiselt hea. Õhk oli nii värske ja kõikjal tärkasid esimesed lilled. Ja oh imet – üks võilill pistis oma nina mullast välja just tema majakese kõrval! „Tere!” ütles ta peenikese häälega. „Kas ma tohin siin õitseda? Ega ma ei sega teid?” „Sugugi mitte!” vastas kaka võlutult. „Te olete nii ilus!” „Oh, mis te nüüd!” punastas võilill. „Ma olen täitsa tavaline.” „Üldsegi mitte!” hüüdis kaka. „Uskuge mind – ma olen siin elanud juba terve aasta, aga nii kollast ja käharat võilille pole varem näinud! Teate mis – tulge mulle naiseks!” Võilill punastas uuesti, aga oli nõus. Kohe peeti ka pulmad. Kaka ja võilill hakkasid koos elama. Nad armastasid teineteist väga ja kallistasid iga päev mitu korda, palju rohkem kui varblased.
Kalamehel kukkus kinnas jääauku. Vajus aeglaselt järve põhja ning kalad kogunesid teda vahtima. „Tere!” ütles kinnas. „Häid pühi!” „Tere, tere!” vastasid kalad. „Aga mis pühadest sa räägid?” „Kas teie siis ei teagi, et täna on Eesti Vabariigi sünnipäev?” imestas kinnas. „Ei tea,” ütlesid kalad ja ajasid silmad punni. „Mis asi see Eesti Vabariik veel on?” „No te olete ikka päris rumalad,” pahandas kinnas. „Passite siin jää all ega tea mitte midagi. Kus te enda arvates siis elate?” „Meie elame järves.” „Järves küll, aga kus see järv asub? See järv asub Eestis,” õpetas kinnas. „Järelikult te olete... Noh, kes te olete?” „Me oleme kalad.” „Te olete eestlased!” kuulutas kinnas. „Te olete eestlased, elate Eestis ja täna on Eesti sünnipäev. Suur pidu! President kutsub endale külalised ja neid näidatakse televiisoris. Mina alati vaatan, upitan end peremehe taskust välja ja muudkui vahin.” „Oi, meie pole kunagi presidenti näinud ja tema külalisi ammugi mitte,” kurvastasid kalad. „Meil siin järves pole mitte ühtegi televiisorit. On ainult üks vana autokumm ja kaks tühja pudelit. Neid me ikka vahel vaatame, aga presidenti sealt ei paista.” „No muidugi, ega siis president pudeli sees ei ela,” seletas kinnas. „President elab lossis. See on kurb küll, et teil televiisorit ei ole. Mis Eesti Vabariigi sünnipäev see selline on, kui ei saa isegi presidenti vaadata!” Kalad olid ka väga õnnetud, aga siis tuli ühel ahvenal hea mõte.
„Kas sina ise ei tahaks presidendiks hakata?” küsis ta. „Siis me vaataksime sind ja meil oleks ka lõbus.” „Ega presidendiks ei saa niisama hakata,” vastas kinnas. „President tuleb valida. Ja igaüks üldse ei kõlbagi presidendiks, president peab olema väga tark.” „Sina oledki tark!” hüüdsid kalad kooris. „Me valime sind! Kinnas presidendiks!” Kinnas kummardas. „Tänan teid!” lausus ta. „See on mulle suur au. Tänutäheks kutsun ma teid kõiki endale külla. Te peate minust mööda ujuma ja mina surun teil kõigil kätt.” „Oh õnnetust!” karjatasid kalad ning puhkesid nutma. „Meil polegi käsi! Mis nüüd saab!” Kinnas oli algul väheke jahmunud, aga kogus end kiiresti. „Sellest pole midagi,” ütles ta. „Teeme nii, et ma surun teie sabasid.” „Kas nii tohib?” uurisid kalad. „Kas päris president ka oma külaliste sabasid surub?” „Jaa,” vastas kinnas. „Ainult et tal käib väga harva sabaga külalisi. Tavaliselt on tema külalised kätega. Aga kui mõni sabaga inimene siiski juhtub tulema, siis surub ta alati saba.” Seda juttu rääkides kinnas küll natuke valetas, sest tõele au andes: ta polnud veel kunagi näinud presidendi vastuvõtul ühtegi sabaga inimest. Kuid kalad läksid kinda sõnu kuuldes igatahes palju rõõmsamaks. „Teeme siis nii,” olid nad nõus. „Suru meie sabasid.” Ja siis ujusid nad kõik oma uuest presidendist mööda ja kinnas surus nende sabasid ning lausus: „Palju õnne Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul!”
Hunt tuli oma urust välja ja haigutas. Siis lakkus ta koonu, pühkis käpaga silmi ning sügas end vastu kuivanud puud, et karvad oleksid siledad. Hommikuvõimlemise jättis ta ära, täna kohe kuidagi ei viitsinud. Selle asemel läks hunt jalutama. Ta kõndis mööda metsa ja nägi järsku korviga vanaeite, kes korjas sinililli. „Mis sa teed?” küsis hunt. Vanamutt ehmatas, pillas korvi ja jooksis minema. Hunt läks ja nuusutas sinililli. „Kas need kõlbavad süüa?” mõtiskles ta. „Kas vanamutid söövad neid?”
„Oh ei!” ütles keegi puu otsast. See oli vares. „Vanamutid korjavad neid müügiks. Nad viivad sinililled linna ja saavad nende eest raha.” Hunt imestas. „On see tõesti võimalik! Kas nende väikeste siniste nirakate eest antakse raha? Tead, ma pole elu sees raha näinud. Oleks väga huvitav vaadata. Kuule, vares, mis sa arvad, kui mina need sinililled linna viin, kas mulle ka raha antakse?” „Selge see, et antakse,” kinnitas vares. „Linnainimesed on sinilillede järele täitsa hullud.” „Siis ma lähen,” teatas hunt ja hakkas sinililli korjama. Ta ei teinud seda käppadega, vaid suuga – kahmas lõugadega mättatäie sinililli hammaste vahele, sülitas sambla välja ning kimp oligi koos. Kui hunt oli sedasi kõik sinililled maa seest välja hammustanud, pani ta kimbud korvi ja jooksis linna. Ühe kiriku juures seisid valged letid, mille taga lillemüüjad oma kaupa pakkusid. Hunt läks ja istus leti taha. Teised lillemüüjad hakkasid kiljuma ning lasid jalga. Hunt laotas oma lilled letile ja ulgus: „Tulge sinililli ostma! Värsked sinililled! Kümme krooni kimp!” Inimesed algul kartsid, aga et teised lillemüüjaid olid kõik põgenenud, siis tulidki nad lõpuks hundi juurde ja ostsid sinililli.
Üks vanamees koguni küsis: „Ega teil pajutibusid ei ole?” „Ei ole, tibusid ma kahjuks ei müü,” vastas hunt. „Aga kui teil kõht tühi on, siis minge metsa ja otsige rebane üles. Tema juhatab teid mõne kanala juurde. Seal võite tibusid süüa nii palju kui sisse mahub.” Vanamees kohkus sellise jutu peale ja katsus, et minema sai. Kui hunt oli kõik sinililled maha müünud, võttis ta raha hammaste vahele ja traavis tagasi metsa. Seal laotas ta linnas teenitud kümnekroonised samblale ja kutsus varese vaatama. „Ilusad punased rahad,” kiitis ta. „Justkui sügisesed vahtralehed.” „On tõesti toredad!” nõustus vares. „Nagu lapikuks läinud leevikesed.” „Mis me nendega nüüd teeme?” juurdles hunt. „Ma tean! Riputame kuivanud puu otsa!” Nii nad tegidki. Punased rahapaberid lehvisid ja laperdasid tuule käes nagu puulehed. Seda oli kena vaadata. Järgmisel päeval tuli jälle üks vanamutt metsa sinililli korjama. Ta nägi hundi ehitud puud ja lõi käsi kokku. „Rahapuu!” hüüdis ta. „Oh seda imet!” Ta noppis puu otsast paar kümnekroonist ning ostis endale nende eest linnas suure saia.