ESIMENE RAAMAT
Ühe perekonna lugu I
Fjodor Pavlovitš Karamazov
Aleksei Fjodorovitš Karamazov oli meie maakonna mõisniku Fjodor Pavlovitš Karamazovi kolmas poeg; mõisnik ise (keda meil veel praegugi meelde tuletatakse) oli üksvahe laialt tuntud oma traagilise ja kahtlase surma tõttu, mis leidis aset täpselt kolmteist aastat tagasi ja millest ma parajal kohal ka lähemalt räägin. Kuid praegu avaldan ma sellest meie „mõisnikust” (nagu teda siinmail nimetati, ehkki ta polnud eluaeg oma mõisas peaaegu üldse elanud) vaid niipalju, et ta oli üks imelik tüüp, keda õigupoolest üsna sageli ette tuleb, ja nimelt säherdune tüüp mehi, kes pole mitte ainult närused ja kõlvatud, vaid ka arulagedad, kuid seda sorti arulagedad, kes oskavad oivaliselt hoolitseda oma maise vara eest, ja paistab, et muud ei midagi. Fjodor Pavlovitš oli näiteks alustanud peaaegu nullist, ta oli väga väike mõisnik, käis alatihti nugiliseks teiste inimeste lõunalauas, kippus pidama priisöödiku põlve, aga kui ta suri, tuli ilmsiks, et tal oli ligemale sada tuhat rubla puhast raha. Ometi oli ta eluaeg olnud üks kogu meie maakonna kõige arulagedamaid põrundpäid. Ma kordan veel: asi ei ole rumaluses – enamik säherdusi põrundpäid on vägagi nupukad ja kavalad – vaid just nimelt arulageduses, liiatigi mingis erilises, rahvuslikus arulageduses. Ta oli olnud kaks korda abielus ja tal oli kolm poega – kõige vanem, Dmitri Fjodorovitš, esimese naisega, ning teised kaks, Ivan ja Aleksei, teisega. Fjodor Pavlovitši esimene abikaasa pärines vägagi jõukast ja tuntud aadlisuguvõsast, Miussovitest, kes olid samuti meie maakonna mõisnikud. Kuidas see just oli juhtunud, et kaasavaraga neiu, kes oli ühtlasi ilus – ja vähe sellest! – sihuke sõnakas tarkpea, nagu nood meil nüüd, praeguse põlvkonna ajal, enam sugugi haruldased ei ole ja kellesarnaseid juba minevikuski leida võis, oli abiellunud säärase
11