Karneval

Sisukord Karneval ja kartulisalat Õiglane tolmuimeja Kuidas supikulp lasteaias käis Muri hakkab näitlejaks Maias arvuti Jõuluvana habe Tädike ja sirel Vedur tuleb appi Valge särk ja karussell Nööp, kes kaotas poisi Tolmurulli seiklused Tark padi Hirmus lugu tädi Mallest Kuidas lohel hambaid raviti Väikese hiire unistus Kass ja koer Pille ja pall Salapärane võõras Jubedad barbid Ahvi saba Laisk ranits Paks kustukumm Ants päästab merehädalist Erik ja ussikesed Luuletus Head lapsed Laura klaver Jõuluvana ja Une-Mati Verivorst ja piparkoogid Kastan ja tõru

7 10 14 19 22 26 31 34 39 42 46 51 55 58 63 66 71 75 79 83 87 91 94 99 103 106 111 115 118 123 5

6

Karneval ja kartulisalat Miial oli sünnipäev. Suured inimesed istusid köögis laua taga, sõid, jõid ja ajasid juttu. Lastele oli kaetud Miia tuppa väike laud. Seal oli kartulisalatit, lihapalle, torti ja morssi. Lapsed sõid natuke, siis ütles Miia: „Hakkame nüüd mängima!” „Hakkame jah!” nõustus Katrin, kes oli Miia kõige parem sõbranna.

Teised lapsed hüppasid samuti laua tagant püsti. Ainult Oskar jäi istuma. „Sööme ikka veel,” arvas tema. Oskar oli parajalt paks poiss ja talle söömine meeldis. „Ei söö me enam midagi!” vastas Miia. „Söömine on igav. Ega sünnipäev pole söömise jaoks, sünnipäev on mängimise jaoks!” „Õigus!” hüüdsid teised. „Mida me siis mängime?” küsis pisike Aksel. „Kas peitust?”

Ta oli tõesti väga tilluke ja mahtus igale poole, isegi lauasahtlisse, sellepärast oligi peitusemäng tema lemmik. „Ei, mängime parem karnevali!” ütles Katrin. „See on palju põnevam. Paneme endale igasugused ilusad riided selga, täpselt nii nagu teatris tehakse!” Katrin tahtis suureks saades näitlejaks hakata ning talle meeldisid sellised mängud.

Teised olid Katrini plaaniga nõus. Oskargi tõusis ohates laua tagant. Sinna jäi veel nii palju kartulisalatit ja torti! Aga midagi polnud teha, tuli minna Miia ema riidekapi juurde ja endale sealt karnevali jaoks rõivaid valida. „Mina teen end haldjaks!” kuulutas Katrin. „Imeilusaks roosaks haldjaks!” „Mina hakkan printsessiks!” teatas Miia. „Imekauniks lokkis juustega printsessiks!”

7

Nad tirisid kapist välja Miia ema kõige uhkemad kleidid ja sikutasid endale selga. „Mina olen päkapikk,” ütles pisike Aksel ja pani endale pähe Miia ema triibulise suka. See oli nagu päris ehtne tutimüts. Ka teised lapsed leidsid endale midagi põnevat. Siis mindi teise tuppa ja Katrin ütles, et nüüd tuleb välja mõelda päris ehtne näidend. „Mina hakkan mängima peaosa, haldjate kuningannat,” seletas ta. „Ja Miia on röövitud printsess, keda ma vabastama lendan.”

Aga nad ei jõudnud veel midagi mängida, kui tuppa tuli Oskar. Ta oli lühikeste pükste väel ja tema paljas punnis kõht oli Miia ema huulepulgaga üleni punaseks värvitud. „Mis asi see on?” küsis Miia jahmunult. „Kes sa oled?” „Mina olen leevike,” vastas Oskar tähtsalt.

Lapsed vaatasid vaikides, kuidas Oskar laua juurde kõndis ja sööma hakkas. „Mida sa nüüd teed?” küsis Katrin sosinal.

„Leevike lendas lindude söögimajja. Leevikesi peab talvel toitma.

Leevike nüüd sööb,” ütles Oskar.

Ja ta sõi ära kogu kartulisalati, kõik lihapallid ja terve tordi!

Aga teised lapsed ainult seisid vaikselt ja vaatasid, sest leevikesi ei tohi segada ega hirmutada.

9

Õiglane tolmuimeja Tolmuimeja imes tolmu. Ta imes kapi tagant ja laua alt ja tugitooli tagant ja siis voodi alt. Tillukesed tolmuterad lendasid vuhinal talle suhu. Suured karvased tolmurullid katsusid küll vastu hakata ja urisesid tigedalt, aga tolmuimeja ei kartnud neid. Ta oli väga tugev ja oskas nii vägevasti imeda, et koledad tolmurullid veeresid kukerpallitades algul tolmuimeja voolikusse ja siis kõhtu.

Voodi all oli ka üks raamat. Küllap oli keegi selle kogemata sinna pillanud ja pärast ei leidnud enam üles. Tolmuimeja imes raamatu väga ettevaatlikult voodi alt välja, et lehed kortsu ei läheks. Raamat oli avatud ja tolmusel lehel ilutses suur elevandi pilt. „See loom on väga minu moodi,” mõtles tolmuimeja. „Tal on samasugune pikk lont nagu minul. Ja ümmargune tagumik.”

Tolmuimejale meeldis elevant väga. Ta imes õrnalt raamatu lehed tolmust puhtaks ja hakkas lugema. Raamat kõneles elevandipojast, kes oli väga uudishimulik. Ta tahtis koledal kombel teada, mida sööb krokodill lõunaks. Et seda teada saada, reisis ta Limpopo jõe äärde – seal asus krokodilli kodu. Elevandipoeg läks krokodilli juurde ja küsis viisakalt: „Vabandage, mida te tavaliselt lõunaks sööte?”

Aga selle asemel et ilusasti vastata, haaras krokodill hoopis elevandipojal ninast kinni ja tahtis teda jõkke tirida ning seal ära süüa. Elevandipoeg punnis kõigest jõust vastu ja lõpuks ta pääseski, ainult tema nina venis ilmatu pikaks. Sellest sai lont.

Tolmuimeja luges jutu läbi. Tal oli elevandipojast kohutavalt kahju.

Vaene laps! Vaene väike elevandike! Küll tal võis valus olla, kui see 10

11

tige krokodill tal hammastega ninast kinni hoidis ja seda venitas!

Tolmuimejale ei meeldinud, kui keegi kellelegi haiget tegi. Ta oli väga hea südamega ja eriti meeldisid talle väikesed lapsed. Nende tillukesi mänguasju, mis põrandal vedelesid, ei imenud ta kunagi oma kõhtu. Ei, ta lihtsalt tegi need kenasti tolmust puhtaks ja pani kuhugi sellisesse kohta, kust lapsed need üles leidsid.

Aga näed, see kole krokodill tahtis väikese elevandilapse lausa alla neelata! Küll on jälk loom!

Tolmuimeja otsustas krokodilli karistada. Ta lõpetas selleks päevaks töö, keris juhtme kokku ja vuras sadamasse.

Sadamas seisis suur laev, mis pidi sõitma Aafrikasse. Aga just Aafrikas asubki Limpopo jõgi ja selles jões, muda sees, lesib kuri krokodill ja varitseb väikseid ilmsüütuid elevandipoegi. Ja küllap ka teisi loomalapsi! Tema tahaks vist kõik maailma lapsed alla neelata!

Tolmuimeja läks laeva peale ja sõitis Aafrikasse. Sadamas veeres ta laevast välja ja kiirustas läbi kõrbe ja läbi džungli, kuni jõudis viimaks sinise Limpopo jõe äärde. Ja ennäe – seal pikutaski ilmatu suur krokodill! Krigistas tasakesi hambaid ja jõllitas tigedalt. „Krokodill, ütle palun, mida sa lõunaks sööd?” küsis tolmuimeja, täpselt nii nagu elevandipoeg. „Tule lähemale, tolmuimeja!” muigas krokodill. „Ma ütlen sulle seda kõrva sisse!”

Tolmuimeja veereski lähemale. Aga krokodill polnud aastate jooksul põrmugi paremaks muutunud, ta oli ikka sama salakaval ja õel!

Ta haaras oma hirmuäratavate lõugadega tolmuimejal voolikust kinni ja urises: „Täna söön ma lõunaks ühe rumala tolmuimeja!” „Ah nii!” hüüdis tolmuimeja. „Seda sa veel kahetsed!”

12

Ta hakkas mühinal imema. Kõigepealt imes ta krokodilli seest välja hambad, siis keele ja lõpuks kondid kah. Krokodill jäi täitsa tühjaks ja vajus sisinal kokku. „Paras sulle!” ütles tolmuimeja. „See on selle eest, et sa elevandipoega kiusasid. Elevandid on tolmuimejate moodi ja mina ei luba neile liiga teha.”

Tühja krokodilli võttis tolmuimeja koju kaasa ning kinkis lastele.

Need puhusid krokodilli õhku täis ja käivad temaga nüüd suvel meres ujumas. Ning talvel lähevad koos temaga vanni. Õhku täis puhutud krokodill on ju täitsa ohutu ega saa enam kellelgi ninast kinni võtta.