Kasimankell by Pärtel Vurma

R ootsi ke e lest t천lkin u d K ad ri P a p p

Originaali tiitel: Henning Mankell Handen Leopard Förlag Stockholm 2013 Kaane kujundanud Toomas Niklus Toimetanud Kadi-Riin Haasma Copyright © by Henning Mankell 2004/2013 Published by agreement with Leopard Förlag, Stockholm and Leonhardt & Høier Literary Agency A/S, Copenhagen © Tõlge eesti keelde. Kadri Papp, 2014 ISBN 978-9985-3-2995-5 Kirjastus Varrak Tallinn, 2014 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

SISUKORD

Käsi 7 Järelsõna 90

Wallanderi maailm 91 Kuidas kõik algas ja lõppes, ning mis vahepeal juhtus 93 Kurt Wallanderi lugu 101 Wallander, tema lähedased ja kõik teised 109 Wallanderi geograafia 179 Wallanderi lemmikud 237 Wallanderi-lood eesti keeles ja tsitaatide allikad 248

KÄSI

1 Laupäeval, 26. oktoobril 2002, oli Kurt Wallander ärgates väga väsinud. Nädal oli olnud raske, sest Ystadi politseimajas möllas gripp. Wallander, kes tavaliselt esimesena tõbiseks jäi, oli seekord mingil seletamatul põhjusel üks neist vähestest, keda haigus ei murdnud. Kuna nädala jooksul oli Svartes toimunud jõhker vägistamine ja Ystadis mitu kaklust, oli Wallanderil palju tööd ja tuli teha ületunde. Ta oli öö hakuni oma kirjutuslaua taga istunud. Pea oli töötegemiseks juba liiga paks, aga samas polnud tal ka mingit tahtmist koju Mariagatanile minna. Politseimaja ümber lõõtsusid tuuleiilid. Aeg-ajalt liikus koridoris inimesi. Wallander lootis, et keegi ei tule tema ukse peale koputama. Ta tahtis rahu saada. Millest rahu? mõtles ta endamisi. Võib-olla ennekõike iseendast. Nukrusest, mis üha kasvab ja millest ma mitte kellelegi ei räägi. Sügislehed lendlesid akna taga. Ta kaalus hetke, kas peaks võtma allesoleva puhkuse välja ja püüdma leida odavat reisi Mallorcale või mõnda teise suvituskohta. Kuid ta ei mõelnud seda mõtet isegi lõpuni. Ka Hispaania saarel sirav päike ei tooks talle rahu. Ta vaatas lauakalendrit. 2002. aasta. Oktoobrikuu. Üle kolmekümne aasta on ta politseinik olnud. Malmö tänavatel patrullinud noorukist on nüüdseks saanud kogenud ja lugupeetud kriminaalpolitseinik, kellel on läinud õnneks lahendada paljud rasked kuriteod. Ehkki ta ei saa inimesena oma eluga rahul olla, pole tal vähemalt politseinikuna põhjust nuriseda. Ta oli oma tööd hästi teinud ja sellega ehk inimestele suuremat turvatunnet pakkunud. Tänaval möödus auto, juht vajutas gaasi põhja. Kummid vingusid. Noor mees rooli taga, mõtles Wallander. Kindlasti teab, et möödub parajasti politseimajast. Loomulikult tahab ta meid meelega õrritada. Aga minuga ei lähe see trikk läbi. Enam mitte. Wallander läks koridori. Seal polnud hingelistki. Ühe suletud ukse tagant

oli kuulda summutatud naeru. Ta tõi omale tassi teed ja läks kabinetti tagasi. Teel oli imelik maik. Teepakki uurides avastas ta, et tassis on jasmiinitee. See ei maitsenud talle. Ta viskas paki prügikorvi ja kallas joogi lillepotti orhidee peale – see oli tütar Linda kingitus. Järsku torkas talle pähe mõte sellest, kuidas pikkade politseis töötatud aastate jooksul on kõik muutunud. Kui ta patrullteenistuses alustas, võis märgata üsna suurt erinevust Malmö-sugustes linnades ja Ystadi-taolistes väikelinnades toimuva vahel. See erinevus oli nüüdseks peaaegu olematuks kahanenud. Eriti puudutas see kõiki uimastitega seotud kuritegusid. Tollal kui ta Ystadi kolis, sõitsid paljud narkomaanid teatud kindlat liiki uimastite hankimiseks Kopenhaagenisse. Nüüdsel ajal sai seda kõike Ystadist osta. Ta teadis ka seda, et plahvatuslikult on kasvanud uimastite müük interneti kaudu. Wallander vestles sageli oma kolleegidega sellest, et viimaste aastate jooksul on politsei töö üha raskemaks muutunud. Kuid nüüd, istudes oma kabinetis, mille akna külge kleepusid sügisesed lehed, mõtles ta järsku, kas see on ikka tõsi? Kas see pole tegelikult hoopis ettekääne? Ettekääne selleks, et mitte pidada sammu ühiskonna ja seega ka kuritegevuse muutumisega? Keegi pole mind kunagi laiskuses süüdistanud, mõtles Wallander. Aga võibolla olen ma kõigest hoolimata siiski laisk. Või hakkan laisaks jääma? Ta tõusis, võttis tooliseljale visatud jope, kustutas tule ja lahkus ruumist. Mõtted jäid kabinetti maha, küsimustele polnud vastust. Ta sõitis läbi pimeda linna. Vihmavesi läikis asfaldil. Pea oli järsku täiesti tühi. Järgmine päev oli tal vaba. Läbi une kuulis ta köögist telefonihelinat. Linda, kes oli pärast Stockholmi politseikooli lõpetamist eelmisel sügisel Ystadis politseinikuna tööle hakanud, elas endiselt kodus. Tegelikult oleks ta pidanud olema juba ära kolinud, aga talle lubatud korteri üürileping oli ikka veel sõlmimata. Wallander kuulis, et Linda vastas telefonile, ja mõtles, et tal pole vaja muretseda. Martinsson oli eelmisel päeval pärast haigust tööle tulnud ja lubanud Wallanderit mitte segada. Keegi teine talle ei helistanud, eriti veel pühapäeva varahommikul. Linda seevastu jutustas iga päev pikalt oma mobiiltelefoniga. Wallander oli selle üle mõtisklenud. Tema enda suhe telefonidesse oli keerukas. Ta võpatas iga helina peale, erinevalt Lindast, kes nähtavasti suurt osa oma elust just nimelt telefoni kaudu korraldas. Arvatavasti oli see lihtsalt märk, et nad kuuluvad erinevatesse põlvkondadesse. 10

Magamistoa uks lükati lahti. Wallander võpatas ja sai pahaseks. „Kas sa ei koputagi?” „See olen ju ainult mina.” „Mis sina selle kohta ütleksid, kui ma sinu toa ukse ilma koputamata lahti teeksin?” „Mul on uks lukus. Sulle on telefon.” „Mulle ei helistata.” „Praegu igatahes helistati.” „Kes see on?” „Martinsson.” Wallander ajas end voodis istuli. Linda silmitses halvakspanuga isa paljast kõhtu. Kuid ta ei öelnud midagi. Täna on pühapäev. Nad olid kokku leppinud, et seni, kuni Linda isa korteris elab, nad teineteist pühapäeviti ei kritiseeri. Pühapäeviti peab valitsema sõprus ja üksmeel. „Mis ta tahab?” „Ta ei öelnud.” „Mul on täna vaba päev.” „Ma ei tea, mida ta tahab.” „Kas sa ei võiks öelda, et mind pole kodus?” „Issand jumal!” Linda kadus oma tuppa. Wallander lontsis kööki ja võttis telefoni. Akna taga sadas vihma. Aga pilved olid hõredad, ta aimas koguni lapikest sinist taevast. „Ma arvasin, et mul on täna vaba päev!” „Ongi,” vastas Martinsson. „Mis on juhtunud?” „Mitte midagi.” Wallander tundis, et saab uuesti vihaseks. Kas Martinsson helistab ilma põhjuseta? See polnud tema moodi. „Miks sa siis helistad? Ma magan.” „Miks sa nii tigeda häälega oled?” „Sest ma olen tige.” „Ma arvan, et leidsin ehk sulle sobiva maja. Maal, üsna Löderupi lähedal.” Wallander oli juba aastaid mõelnud, et tahab Ystadi kesklinnast Mariagatanilt ära kolida. Ta tahtis minna maale ja koera võtta. Pärast seda kui isa mõni aasta tagasi suri ja Linda kodust ära kolis, tundis ta üha tungivamat soovi oma elus 11

muudatusi teha. Ta oli koos maakleriga mitut müügis olevat maja vaatamas käinud. Kuid seda, mida ta otsis, polnud ta leidnud. Mõnikord oli tal peaaegu juba tunne, et on õiges kohas, kuid siis oli hind tema jaoks kättesaamatuks jäänud. Palgast ja säästudest ei piisanud. Politseinikul pole võimalik kuigi suuri sääste koguda. „Oled sa veel seal?” „Olen küll. Räägi täpsemalt.” „Hetkel ma ei saa. Öösel murti Åhlénsi kaubamajja sisse. Aga tule siia, siis võin lähemalt rääkida. Ja mul on koguni võtmed olemas.” Martinsson lõpetas kõne. Linda tuli kööki ja kallas omale kohvi. Ta vaatas isale küsivalt otsa ja valas seejärel veel teise tassi kohvi täis. Nad istusid köögilaua äärde. „Kas sa pead tööle minema?” „Ei.” „Mis ta siis tahtis?” „Tahtis mulle ühte maja näidata.” „Ta elab ju ridaelamus. Sina tahtsid hoopis maale kolida.” „Sa ei kuula, mis ma räägin. Ta tahab mulle maja näidata. Mitte oma maja.” „Mis maja see sihuke on?” „Ma ei tea. Kas tahad kaasa tulla?” Linda raputas pead. „Mul on muud plaanid.” Wallander ei küsinud, mis plaanid need on. Ta teadis, et selles osas on nad tütrega sarnased. Linda ei seletanud rohkem kui just hädapärast vaja. Esitamata jäänud küsimus ei nõua vastust.

2 Veidi pärast kella kahtteist hakkas Wallander politseimajja minema. Tänavale jõudes kõhkles ta hetke ja mõtles, kas peaks auto võtma. Kuid südametunnistus tõstis otsekohe pead. Ta liigub liiga vähe. Pealegi passib Linda kindlasti üleval akna peal. Kui ta auto võtab, siis ta veel pärast Linda käest saab. Ta seadis sammud politseimaja poole. Me oleme nagu vana abielupaar, mõtles ta. Või nagu keskealine politseinik liiga noorukese naisega. Kõigepealt olin ma abielus tema emaga. Nüüd on tunne, nagu elaksin ma mingis kummalises abielus oma tütrega. Igapidi ontlikult. Kuid mõlema ärritus muudkui kasvab, pidevalt. Martinsson istus inimtühjas politseimajas oma kabinetis. Ta lõpetas telefonikõnet, mille teemaks oli nähtavasti mingi kadunud traktor, Wallander lehitses kõne lõppu oodates politseiameti uut määrust, mis laual vedeles. Määrus puudutas pisargaasi kasutamist. Viimasel ajal oli seda Lõuna-Rootsis katsetatud ja uusima uuringu järgi oli relv osutunud vägivaldsete isikute maharahustamisel suurepäraseks abivahendiks. Wallander tundis end järsku vanana. Ta polnud suurem asi laskur, ta oli alati kartnud, et satub olukorda, kus tal tuleb tuli avada. Seda oli ette tulnud, aastaid tagasi oli ta enesekaitseks ka ühe mehe maha lasknud. Kuid mõte lisada oma isiklikku relvaarsenali väikesed vihased spreipurgid ei meeldinud talle sugugi. Ma hakkan iseenda jaoks liiga vanaks jääma, mõtles ta. Iseenda ja oma elukutse jaoks. Martinsson virutas toru hargile ja kargas toolilt püsti. Wallanderile meenus järsku noor mees, kes umbes viieteist aasta eest Ystadi politseisse tööle tuli. Juba siis oli Martinsson kahelnud, kas ta sobib politseinikuks. Aastate jooksul oli ta töölt lahkumise mõtte mitu korda peaaegu teoks teinud. Kuid siiski jäi ta alati paigale. Nüüd pole ta enam nii noor. Erinevalt Wallanderist polnud ta aga kaalus juurde võtnud, vaid hoopis kõhnemaks jäänud. Suurim muudatus oli see, et tema paks pruun juuksepahmakas oli kadunud, Martinsson oli aastatega kiilaks jäänud. Martinsson ulatas talle võtmekimbu. Wallander nägi, et enamik võtmeid olid vanaaegsed. „Minu naise tädipoeg,” ütles Martinsson. „Ta on väga vana, maja on tühi, mees on viimase hetkeni vastu punninud ega ole tahtnud maja müüa. Aga nüüd 13

on ta vanadekodus ja saab aru, et sealt tal enam pääsu ei ole. Ta palus juba ammu, et mina müümise enda peale võtaksin. See aeg on nüüd käes. Mõtlesin kohe sinu peale.” Martinsson viipas kulunud ja kipaka lisatooli poole. Wallander võttis istet. „Sinu peale mõtlesin mitmel põhjusel,” jätkas ta. „Esiteks ma tean, et sa otsid maamaja. Aga teiseks ka maja asukoha pärast.” Wallander ootas, et Martinsson jätkaks. Ta mõtles, et Martinssonil on halb komme venitada, ajada lihtsad asjad keeruliseks. „Maja asub Vretsvägenil Löderupi vallas,” jätkas Martinsson. Wallander sai aru, mida Martinsson silmas peab. „Milline neist?” „Müüja nimi on Karl Eriksson.” Wallander mõtles järele. „Kas tal oli omal ajal bensiinijaama juures sepikoda?” „Täpselt nii.” Wallander tõusis ja võttis võtmed. „Sellest majast olen ma tihti mööda sõitnud. Võib-olla on see mu isa majale liiga lähedal?” „Sõida kohale ja vaata järele.” „Kui palju ta selle eest saada tahab?” „Ta jättis mulle hinna osas vabad käed. Aga kuna raha läheb minu naisele, siis tuleb mul loomulikult turuhinda küsida.” Wallander jäi ukse vahel seisma. Ta lõi järsku kõhklema. „Saad mulle ehk mõne vihje anda? Mul pole ju mõtet maja vaatama sõita, kui see on nii kallis, et ma ei saa ostmist isegi kaaluda.” „Sõida kohale,” ütles Martinsson. „Hind on sulle jõukohane. Kui sa seda tahad.”

3 Wallander läks Mariagatanile tagasi. Ta oli elevil, kuid vajus samas mõttesse. Täpselt siis, kui ta autosse istus, algas tugev vihmasadu. Ta sõitis Ystadist välja Österledenile ja mõtles järsku, et sellest on juba mitu aastat möödas, kui ta sama teed mööda oma isa vaatama sõitis. Kui kaua isa juba surnud on? Võttis natuke aega, enne kui tal aastaarv meelde tuli. See oli ammu. Palju aastaid on möödunud sellest, kui nad Roomas oma viimasel ühisel reisil käisid. Talle meenus, kuidas ta oli isale järgnenud, kui too üksi Roomas jalutama läks. Tal oli endiselt häbi, et oli isa salaja jälitanud, soovides näha, kuhu too läheb. See, et isa oli vana ja mitte enam päris täie mõistuse juures, ei vabandanud, et Wallander tal silma peal hoidis. Miks ta ei jätnud isa rahule, kui too vanu aegu meenutades Roomas ringi liikus? Miks Wallander talle järele läks? Öelda, et ta muretses isa pärast, olnuks liiga lihtne. Wallander mäletas seniajani tookordset tunnet. Ta ei muretsenudki eriti. Ta oli lihtsalt uudishimulik. Tundus, nagu oleks aeg kokku tõmbunud. Nagu oleks ta alles eile isale külla sõitnud, et temaga kaarte mängida, võib-olla natuke napsu võtta ja siis millegi täiesti ebaolulise pärast tülitsema hakata. Tunnen vanast puudust, mõtles Wallander. Isa on üks ja ainuke. Tihtipeale oli ta üsna võimatu ja suutis mind täiesti endast välja ajada. Aga ma tunnen temast puudust. Midagi pole teha. Wallander keeras tuttavale teele ja nägi eemal isa vana maja katust. Kuid ta sõitis maja juurde viivast teeotsast mööda ja keeras selle asemel teisele poole. Kahesaja meetri pärast jäi ta seisma ja tuli autost välja. Sadu oli lakanud. Karl Erikssoni maja ümbritses hoolitsemata aed. Vanaaegsel Skåne talumajal oli kunagi olnud kaks tiiba. Nüüd oli üks neist puudu, see võis olla maha põlenud või lammutatud. Aiaga ümbritsetud maja seisis üksikuna keset põlde. Eemalt kuulis Wallander traktorimürinat. Üles küntud maa ootas talvist lumevaipa. Wallander avas kriiksuva värava ja astus õuele. Liivaga kaetud rada oli kindlasti juba mitu aastat rehitsemata. Maja ees kasvava kõrge kastani otsas lärmasid varesed. Võib-olla oli puu kunagi istutatud selleks, et see majale õnne tooks. Wallander seisis liikumatult ja kuulatas. Majaümbruse hääled peavad talle meeldima, alles siis võiks ta kaaluda siia elama kolimist. Kui tuule või vaikuse hääled 15

ei tundu õiged, siis võib ta samahästi kohe otsa ringi pöörata ja minema sõita. Kuid kuulatades tundis ta rahu. Teda ümbritses talveootuses Skåne sügise vaikus. Wallander kõndis ümber maja. Selle taga oli paar õunapuud, sõstrapõõsad ja lagunenud, kivist aiamööbel. Ta kolas ringi, komistas lehtede sees millegi otsa, see võis olla vana katkine reha, ja läks siis maja ette tagasi. Ta mõtles, milline võtmetest võiks sobida, pistis selle lukuauku ja avas ukse. Õhk majas oli kopitanud ja umbne. Vana mehe kirbe lõhn. Ta kõndis läbi tubade. Mööbel oli vana, seintel rippusid pildid vanasõnadega. Toas, mis nähtavasti oli olnud vana mehe magamistuba, seisis vana telekas. Wallander läks kööki. Külmkapp oli välja lülitatud. Kraanikausis olid surnud hiire jäänused. Ta läks trepist üles teisele korrusele, see kujutas endast sisustamata pööningut. Maja nõuab väga palju tööd, see oli kohe selge. Ja see pole sugugi odav, ehkki ta võib saada üht-teist ka omal jõul ära teha. Ta läks trepist uuesti alla, istus ettevaatlikult vanale diivanile ja valis Ystadi politseimaja numbri. Kulus mõni minut, enne kui Martinsson vastas. „Kus sa oled?” küsis Martinsson. „Vanasti küsiti esimese asjana, kuidas läheb,” vastas Wallander. „Nüüdsel ajal küsitakse, kus sa oled. Tervitusfraasid on tõelise revolutsiooni läbi teinud.” „Kas sa sellest rääkimiseks mulle helistasidki või?” „Ma olen majas.” „Kuidas tundub?” „Ma ei tea. Maja on võõras.” „Sa oled seal ju esimest korda. Muidugi on see võõras.” „Ma tahaksin teada, mis hinda te olete kaalunud. Enne kui ma seda tean, ei taha ma midagi mõtlemagi hakata. Sa kindlasti tead, et siin on vaja väga palju tööd teha.” „Ma olen seal käinud. Muidugi tean.” Wallander ootas. Ta kuulis, kuidas Martinsson hingab. „Heade sõpradega pole sugugi lihtne äri ajada,” ütles Martinsson lõpuks. „Ma saan sellest nüüd aru.” „Suhtu siis minusse kui vaenlasesse,” vastas Wallander reipalt. „Aga soovitavalt vaesesse vaenlasesse.” Martinsson hakkas naerma. „Võileivahind: viissada tuhat. Ilma tingimisruumita.” Wallander oli mõttes juba otsustanud, et kõige rohkem suudab ta kokku saada viissada viiskümmend tuhat. 16

„See on liiga kallis,” ütles ta. „Kurat, ära aja jama. Österleni maja eest?” „See on ju lobudik.” „Kui sinna mõnisada tuhat veel sisse panna, on maja väärt tublisti üle miljoni.” „Ma saan maksta 475 000.” „Ei.” „Siis jääb kaup katki.” Wallander lõpetas kiiresti kõne. Siis seisis ta, telefon käes, ja ootas. Ta luges sekundeid. Jõudis mööduda 24 sekundit, enne kui Martinsson helistas. „Ütleme siis 490 000.” „Lööme telefonis käed,” vastas Wallander. „Õigemini: ma löön maja osas käed kahekümne nelja tunni jooksul. Ma pean Lindaga rääkima.” „Saad aega täna õhtuni.” „Milleks selline kiirustamine? Mul on vaja kakskümmend neli tundi.” „Võta siis see aeg. Aga mitte kauem.” Kõne lõppes. Wallander tundis rõõmusööstu. On ta nüüd lõpuks saamas endale maakodu, millest ta nii kaua on unistanud? Lisaks asub see veel nii lähedal isa majale, kus ta on nii palju käinud. Ta jooksis trepist üles ja kõndis maja uuesti läbi. Mõttes hakkas ta juba seinu maha võtma, uusi elektrijuhtmeid vedama, tapeeti panema ja sisustama. Tal oli kange tahtmine Lindale helistada, kuid ta suutis ennast talitseda. Veel on liiga vara midagi rääkida. Ta polnud veel veendunud. Ta kõndis mööda maja alumist korrust, peatus aeg-ajalt ja kuulatas, läks siis edasi järgmisse tuppa. Seintel rippusid kunagi majas elanud inimeste pleekinud fotod. Suurima toa kahe akna vahel seinal oli ka koloreeritud aerofoto talust. Ta mõtles, et seniajani on seintes siin elanud inimeste hõng. Kuid siin ei kummita, mõtles ta. Sellepärast, et ma ei usu kummitustesse. Ta läks õue. Vihm oli lõppenud, pilved hakkasid hajuma. Ta proovis keset õue seisvat kaevu pumbata. Kaev krigises, esialgu hakkas voolama pruuni ja seejärel täiesti selget vett. Ta maitses vett ja mõtles, et näeb vaimusilmas juba enda kõrval kausist vett joovat koera. Ta käis veel kord tiiru ümber maja ja läks siis auto juurde. Autoust avades peatus ta järsku. Üks mõte oli pähe turgatanud. Algul ei saanud ta aru, mis takistas teda rooli taha istumast. Ta kortsutas kulmu. Miski oli hakanud teda häirima. Miski, mida ta oli näinud ja mis ei klappinud. Ta pöördus uuesti maja poole. Mitu asja käis peast läbi. 17

Siis ta taipas, mis see on. Ta oli maja taga millegi otsa komistanud. Vana reha j채채nused, v천ib-olla puujuur. See hoidiski teda siin kinni. Ta oli midagi vaadanud, seda ometi n채gemata.

4 Wallander läks uuesti maja taha. Algul polnud ta kindel, kus ta täpselt komistas. Ta ei saanud ka sellest aru, miks tal oli vaja järele vaadata, mille taha ta jalg kinni jäi. Ta uuris maad. Peagi leidis ta otsitava. Ta vahtis maast turritavat eset tükk aega. Algul seisis ta liikumatult, seejärel tegi aeglase tiiru. Wallander läks lähtepunkti tagasi ja kükitas. Põlved andsid tunda. Polnud mingit kahtlust, mis see on, mis poolenisti maa seest välja ulatub. See polnud vana reha ega ka puujuur. See oli käsi. Kondid olid pruunid, kuid tal polnud mingit kahtlust. Pruunist savisest maapinnast tungis välja inimese käsi. Wallander ajas selja sirgu. Sisemisel häirekellal, mis oli teda hoiatanud, kui ta käe autoukse poole sirutas, oli tõsi taga olnud. Ta vaatas ringi. Muid kondijäänuseid polnud näha. Ainult maast välja sirutuv käsi. Ta kummardus uuesti ja sonkis ettevaatlikult mulda. Kas maa sees on terve skelett või on tegemist ainult käega? Ta ei jõudnud selgusele. Pilved olid kadunud. Oktoobrikuine päike kiirgas ebalevat sooja. Varesed muudkui lärmasid kõrge kastani otsas. Wallanderile tundus kogu olukord ebareaalsena. Ta oli pühapäevasel päeval sõitnud maja juurde, kuhu ta võib-olla elama kolib. Juhuslikult komistas ta aias inimkäe jäänustele. Wallander raputas imestades pead. Siis helistas ta politseimajja. Kulus tükk aega, enne kui Martinsson vastas. „Ma ei ole nõus hinda rohkem alla laskma. Mu naise meelest olen ma selles osas niigi liiga leebe olnud.” „Asi ei puuduta hinda.” „Mida siis?” „Tule siia!” „Kas juhtus midagi?” „Tule lihtsalt siia!” Martinsson sai aru, et asi on tõsine. Ta ei esitanud rohkem küsimusi. Politseiauto saabumist oodates käis Wallander aias ringi ja uuris maapinda. Kulus üheksateist minutit. Martinsson jõudis kiiresti kohale. Wallander läks talle maja ette vastu. Martinssoni ilme oli murelik. „Mis juhtus?” 19

„Ma komistasin.” Martinsson vaatas teda üllatunult. „Sa helistad mulle selle pärast, et komistasid millegi otsa?” „Mingis mõttes küll. Ma tahan, et sa näeksid, mille taha ma komistasin.” Nad läksid tagaaeda. Wallander osutas maast välja paistvale käele. Martinsson jahmus. „Mis kurat see veel on?” „Näeb välja nagu käsi. Kas see on osa tervest skeletist, seda ei oska ma muidugi öelda.” Martinsson vahtis jahmunult kätt. „Ma ei saa mitte millestki aru.” „Käsi on käsi. Surnud käsi on surnud inimese käsi. Kuna me pole surnuaial, siis on midagi valesti.” Nad seisid liikumatult ja silmitsesid kätt. Wallanderit huvitas, mida Martinsson küll mõtleb. Seejärel aga: mida ta ise mõtleb? Mõte see maja ära osta oli täiesti peast pühitud.