/kgbeesti by Pärtel Vurma

Toimetanud Kalev Lattik Kujundanud Janika Vesberg Kaane kujundanud Anne Pikkov Fototoimetaja Aivar Niglas Retsensent Valdur Ohmann Tekst © Harri Mägi pärijad, 2012 Fotod: Corbis/Scanpix, Den za Dnjom, Eesti Filmiarhiiv, Memorial, Okupatsioonide Muuseum, Postimees, RIA Novosti, Riigiarhiiv, SL Õhtuleht ISBN 978–9985–3–2515–5 Kirjastus Varrak Tallinn, 2012 www.varrak.ee Trükikoda Greif OÜ

Sisukord Eessõna ......................................................................................................................................................... 7 1. Eelkäijad ja mantlipärijad. KGB tegevuspõhimõtted ................................... 11 Tšekaast FSBni ....................................................................................................................................... 11 Agentuur ................................................................................................................................................... 18 Värbamine................................................................................................................................................ 24 Operatiivtöö............................................................................................................................................ 30 2. KGB ja Eesti ...................................................................................................................... 39 NKVDst KGBni, Kummist Sillarini ......................................................................................... 39 KGB ja kohaliku sovetivõimu suhted ...................................................................................... 43 ENSV KGB struktuur ja tegevus ................................................................................................ 47 3. ENSV KGB tegevuse lõpetamine ............................................................................. 55 Eellugu ....................................................................................................................................................... 55 Ettevalmistused ..................................................................................................................................... 65 Hoonete, vara ja arhiivide ülevõtt ............................................................................................. 81 Eesti-Vene lepingud ........................................................................................................................ 108 4. Järellainetus ................................................................................................................... 117 Järliku komisjon ................................................................................................................................ 117 Tarto komisjon ................................................................................................................................... 121 Altosaare komisjon ......................................................................................................................... 127 Aasmäe komejant ............................................................................................................................. 130 Lisad ....................................................................................................................................... 135 1. KGB tegevuse lõpetamisest Lätis ja Leedus................................................................. 135 2. Lustratsioonist Eestis ja Ida-Euroopas ........................................................................... 140 Viited...................................................................................................................................... 145 Allikad ................................................................................................................................... 153 Nimeregister ....................................................................................................................... 160 Valik dokumendinäidiseid ........................................................................................... 164

Eessõna Eesti iseseisvumise taastamisest on möödunud üle kahekümne aasta. Peagu sama kaugele jääb ka üks märkimisväärne tähis suveräänsuse kehtestamisel: Nõukogude Liidu riikliku julgeoleku komitee kohaliku esinduse ENSV KGB tegevuse lõpetamine Eestis. Seda teemat uuris kolm parlamendikomisjoni, kelle tööd tutvustati ka avalikkusele, ja muidugi oli see toona ajakirjanduseski teravalt esil. Ometi pole KGB siinse kontori sulgemist kajastatud nii terviklikult ja põhjalikult, kui sündmus väärib. Kakskümmend aastat tundub olevat paras perspektiiv, et käsitleda seda meie lähiajaloo kaalukat sündmust veel kord. Eesti iseseisvusvõitlus 1980. aastate lõpul on saanud romantilise alatooni, mis avaldub nimetuses laulev revolutsioon. Tavateadvuses näikse olevatki kinnistunud arusaam, et Eesti laulis ennast vabaks. Teiseks meie vabadusvõitluse iseloomulikuks tunnuseks on peetud rahva rahulikku meelt ja vaoshoitust ning juhtide tarkust, mis võimaldanuvat meil saada vabaks ilma ohvriteta ja verd valamata. Viimane tees ei ole küll pärit rahva seast, vaid on toonase Eesti juhtkonna ühe osa ennastupitav kiidulaulurefrään. Loomulikult ei puudu neis kahes väites killuke tõtt, kuid nende mõju ajaloo kulule on tihti üle tähtsustatud. Müüti laulvast (nagu ka samet-, roosi- jt) revolutsioonist ei tohi alahinnata ses mõttes, et see andis sadadele tuhandetele inimestele osalemisvõimaluse ja kuuluvustunde ajaloolisis sündmusis, mis viisid lõpuks iseseisvuse taastamiseni. Rahva vabadusiha ja valmisolekuta poleks sinna jõutud. Ja see on tõepoolest tähtis. Seevastu märksa kriitilisemalt tuleb suhtuda juttu, et veretu vabadusvõitluse taganuvat rahvuslik iseloom ja liidrite tarkus. Vabaduse hinda on ikka mõõdetud verega. Kuna see on kõige kallim, mis inimesel anda, on vabadus muutunud väärtuseks, mille eest ollakse valmis maksma kõrgeimat hinda. Laulva revolutsiooni rahumeelsuse ületähtsustamise juures teebki pisut ettevaatlikuks kahtlus, kas ei kujunda see hinda, mida vabaduse eest üldse ollakse nõus maksma. Vabadust ei ole kusagil saavutatud ohvriteta, ka mitte Eesti Vabadussõjas ega laulvas revolutsioonis. Meie iseseisvuse taastamise eest valas verd mitu teist rahvast: aserid, grusiinlased, leedulased, lätlased, venelased jt, ning selle eest oleme neile võlgu. Loomulikult on pealtnäha veretus vabanemises ka meie endi teeneid, mainitagu kas või tõika, et 1990. aastal õnnestus ENSV valitsusel jõuda

NSVLi siseministri Vadim Bakatiniga kokkuleppele, et Eestisse ei paigutata kurikuulsaid erimiilitsaüksusi. Ometi: kas mõni kokkulepe oleks takistanud sovetiriigi keskvõimu, kui vägivallaaktsioonid teiste rahvaste vastu andnuks tollele julgust; kui telepilt Vilniuse ja Riia veriseist sündmusist poleks põhjustanud rahvusvahelist pahameeletormi; kui Washingtonis poleks tehtud aina kõvemat häält; kui jäänuks ära Boriss Jeltsini visiit Tallinna 1991. aasta jaanuaris ja tema otsustav tegutsemine riigipöörajate vastu Moskvas? Või kus me oleksime oma vabaduse teel praegu, kui Gorbatšov poleks alustanud perestroika ja glasnost’i nime saanud ümberkorraldusi Nõukogude Liidus või kui KGB esimees Krjutškovv oma kambaga poleks 1991. aasta augustis korraldanud äpardunud riigipöördekatset? *** Kõigi nende 1980.–1990. aastate sündmuste juures oli alati kohal ka KGB, kord vaevuaimatavana varjus, kord kõige esil. Sestap on selge, et KGB ei kao meie meelest ja keelest nii pea. See sümboliseerib okupatsiooni ja totalitaarset ühiskonda üldiselt oma kurjuse ja vägivallaga ning samal ajal mäletavad paljud inimesed selle konkreetseid repressioone. Teisalt pole olnud võimalik KGBd üksikasjalikult uurida, kuna Venemaa arhiividele on väga raske ligi pääseda ja suur osa neist on üha salastatud. Kuid ka meie enda säilinud KGB arhiivid on veel paljuski läbi töötamata, sest see on töömahukas ettevõtmine. Kuivõrd kutselised ajaloolased ei saa keskenduda ainult lähiajaloole, on teretulnud uurima ka teiste erialade inimesed, kel huvi üht või teist teemat oma kogemuste ja teadmiste alusel kavakindlalt käsitleda. Ka siinse raamatu autoril pole ajalooharidust, ent see-eest on vahetu kogemus ja kokkupuude teemaga. Töötasin aastail 1993–1995 ja 2001–2002 nõunikuna riigikogu erikomisjonides, mis uurisid ENSV KGB tegevust ja selle lõpetamisega seonduvat. Olen läbi töötanud dokumendid ja kirjalikud vastused, mida need komisjonid said vastuseks oma pöördumisile ja järelepärimisile riigiasutustest ja paljudest teistest institutsioonidest, ning koostanud kõik komisjonide märgukirjad ja aruanded. Osalesin kõigi isikute ärakuulamisel, keda komisjonid välja kutsusid. Nende inimeste hoiakud, kehakeel, miimika ja hääletoon lubasid järeldada paljutki, mille kohta protokollid ja stenogrammid ei anna vihjetki. Olen uurinud komisjonide valdusse sattunud KGB-teemalisi materjale ning kirjutanud nende põhjal artikleid ja ettekandeid KGB agentuuraparaadist ja operatiivtööst, Eestist ära viidud KGB arhiividest jm. Kui lisada arhiivi- ja teadustöö kogemus, siis polegi see ehk kõige halvem lähtekoht alljärgneva töö ettevõtmiseks.

*** Raamatu allikabaasi moodustavad ülemnõukogu ja riigikogu otsused ja seadused, valitsuse otsused, korraldused ja määrused, ENSV KGB likvideerimise komisjoni dokumendid riigiarhiivis, riigikogu komisjonide protokollid, dokumendid, kirjavahetus jm riigikogu arhiivis, ülemnõukogu ja riigikogu istungite stenogrammid, ajakirjandustekstid ja muud avalikud allikad (raamatud, artiklid, seminari- ja konverentsimaterjalid jms). Ridamisi üllatavaid leide on pakkunud internetiavarused, eeskätt venekeelsed saidid: näiteks KGB aastaaruanded kompartei peasekretärile ja poliitbüroole 1970. ja 1980. aastail ja muud dokumendid ning sisukad teemaportaalid. Kummatigi on võimalik, tõenäolinegi, et Eesti riiklikes ja eraarhiivides peitub dokumente ja materjale, mis pole päevavalgust näinud, rääkimata Venemaa arhiividest. Omaette teema on tollaste ametiisikute ja teiste ENSV KGB likvideerimises osalenute mälestused, mida nad on seni üsna kitsilt jaganud. Sestap on selge, et siinne töö on pigem esimene samm sel meie lähiajaloo peatüki – KGB tegevuse lõpetamine Eestis – tundmaõppimise teel.

1. EELKÄIJAD JA MANTLIPÄRIJAD. KGB TEGEVUSPÕHIMÕTTED Enne kui asuda selgitama konkreetseid sündmusi ja otsuseid KGB likvideerimise ümber Eestis, tasub tutvustada KGB kujunemislugu, ülesehitust, tegevuspõhimõtteid ja meetodeid, et oleks selge, millest taheti vabaneda ning miks oli see ülesanne nii tähtis ja kiireloomuline. Uuel iseseisvusajal on jõudnud üles kasvada põlvkond, kel pole isiklikku mälestust okupatsioonist, sovetivõimust, totalitaarsest režiimist ja selle repressiivorganeist ega ka kuigivõrd teadmisi nende kohta. Tõsi küll, selget ja täpset teadmist pole ka enamikul tolle aja inimesil, mälestusis iseloomustab seda teemaderingi pigem ebateadlik ohutunne, ettevaatlikkus ja hirm. KGBst on kirjutatud tuhandeid raamatuid, artikleid ja uurimusi. Siinne raamat ei taotle anda ammendavat ülevaadet, vaid keskendub KGB nii-öelda legaalse tegevuse lõpetamisele Eestis. KGB üldtutvustus loob vaid tausta selle ettevõtmise mõistmiseks ja illustreerimiseks.

Tšekaast FSBni Nõukogude julgeolekuorganeile, millest kujunes kärmesti ainupartei tööriist terrorirežiimi kehtestamisel, pandi alus 20. detsembril 1917, kui Lenini eestvõttel ja rahvakomissaride nõukogu otsusega loodi ülevenemaaline erakorraline komisjon võitluseks kontrrevolutsiooniliste ilmingute ja sabotaažiga (ehk VTšK – Vserossiiskaja Tšrezvõtšainaja Komissija). Seda kuupäeva tähistasid pidupäevana kõik sovetiriigis eri nimede all tegutsenud julgeolekuorganid ning tava hoiavad üha elus ka nende õigusjärglased Venemaal. Asutust hakati kutsuma Tšekaaks ja selle töötajaid tšekistideks, kusjuures viimane on Vene julgeolekutöötaja üldnimi tänini.

Feliks Dzeržinski monumendi jäänused Moskvas KGB hoone ees. Dzeržinski kuju eemaldati 1991. aasta 22. augusti meeleavaldusel pärast riigipöördekatse läbikukkumist. (RIA Novosti)

Algul oli tegu üksnes repressiivorganiga, luurefunktsioonid lisandusid alles 1920. aastal, kui Tšekaas loodi välismaa osakond. 1918. aasta suvel oli üle riigi juba 43 kohalikku erakorralist komisjoni. 1921. aasta lõpul oli Tšekaa hingekirjas 110 000 inimest. Kodusõja lõppedes reorganiseeriti Tšekaa 6. veebruaril 1922 siseasjade rahvakomissariaadi juures asuvaks riiklikuks poliitvalitsuseks (GPU). See asutus tegutses 2. novembrini 1923 ning muudeti siis seoses Nõukogude Liidu moodustamisega NSVLi rahvakomissaride nõukogu juures asuvaks ühendatud riiklikuks poliitvalitsuseks (OGPU), mis sellisel kujul tegutses 10. juulini 1934. KGB eelkäijad on tuntud veel järgmiste nimetuste all: ■ siseasjade rahvakomissariaadi (NKVD) riikliku julgeoleku peavalitsus (GUGB) 1934–1941 ja1941–1943; ■ riikliku julgeoleku rahvakomissariaat (NKGB) 1941 ja 1943–1946; ■ riikliku julgeoleku ministeerium (MGB) 1946–1953; ■ siseministeeriumi (MVD) riikliku julgeoleku peavalitsus 1953–1954. Ehkki erakorralisest komisjonist oli saanud põhiseaduslik asutus, ei kadunud kuhugi Tšekaalt pärandiks saadud kohtuväliste repressioonide mandaat, mis kuulus julgeolekuorganite arsenali kuni Stalini aja lõpuni. 1922. aasta lõpul oli GPUs 49 487 koosseisulist töötajat ning 12 492 salajast kaastöötajat ja 52 345 informaatorit, kellele lisandus 116 000 meest siseväe, piirivalve- ja konvoiüksustes.

Genrihh Jagoda, NSVLi siseasjade rahvakomissar 1934–1936.

Lavrenti Beria, NSVLi julgeolekujuht eri ametinimetuste all aastail 1938–1953

Tšekaa esimene juht oli Feliks Dzeržinski, kes juhtis ka GPUd ja OGPUd kuni oma surmani 10. juulil 1926, misjärel oli OGPU eesotsas suuresti vormiliselt Vjatšeslav Menžinski, kelle tervisprobleemide tõttu olid ohjad tegelikult Genrihh Jagoda käes (too hukati 1936). Stalini verine kääbus Nikolai Ježov jõudis olla NKVD eesotsas vaevu kaks aastat, enne kui langes ise samade repressioonide ohvriks, mida ta nii varmalt oli täide viinud. Tuntuimaid esitšekiste olid veel näiteks Lavrenti Beria, Viktor Abakumovv ja Ivan Serovv. Vahemärkusena mõned andmed juhtivate julgeolekutöötajate rahvuse kohta kõige räigemate repressioonide ajal (1934–1941). 1934. aastal oli 96 juhtivtöötaja seas 37 juuti ja 30 venelast, aga ka seitse lätlast, neli poolakat, kaks sakslast jt. Jagoda aja lõpul oli 110 juhtivtöötajast 43 juuti, 33 venelast, üheksa lätlast ja viis poolakat. Seevastu näiteks ukrainlasi ja valgevenelasi oli vaid üksikuid. Ježov hakkas NKVDd lätlastest, poolakatest ja sakslastest sihipäraselt puhastama. Kiiresti kahanes ka juutide osakaal. Ježovi ametiaja lõpul septembris 1938 oli 150 juhtivtöötajast juba 85 venelast ja 32 juuti. Lõpliku rahvusliku puhastuse NKVDs viis ellu Beria. 1. juulil 1939 oli 153 kõrgema julgeolekutegelase hulgas 102 venelast, 19 ukrainlast ja kõigest kuus juuti. Samasugune muutus toimus ka organisatsiooni madalamail tasandeil.1 13. märtsil 1954 moodustati NSVLi ministrite nõukogu juures asuv riikliku julgeoleku komitee ehk KGB, mis reorganiseeriti 5. juulil 1978 ümber NSVLi KGBks, st asutus ei allunud enam ka mitte vormiliselt ministrite nõukogule, vaid esimehe kaudu otse NLKP juhtorganile, väikesearvulisele poliitbüroole. Kuigi KGB oli algul vähemalt nimeliselt täitevvõimu organ, oli ta tegelikult üksnes poliitbüroo suunata ja käsutada. Ometigi oli tema võim toona piiratum kui Juri Andropovi ajal (1967–1982), mil juurdus tava, et julgeolekukomitee esimees on ex officio ka poliitbüroo liige, ja KGB poliitiline mõju oli suurem kui eales varem. KGB lagunemine sai alguse vahetult pärast 1991. aasta augustiputši. Järgnenud segaduses, kus NSVLi KGBst said lõpuks Vene Föderatsiooni julgeoleku- ja luureorganid, on äärmiselt raske orienteeruda. Ühelt poolt asutati ja reorganiseeriti president Boriss Jeltsini ukaasidega Venemaa oma eriteenistusi, teisalt kujundas Nõukogude Liidu president Mihhail Gorbatšovv ümber KGBd. Igal juhul sündis paljude asutuste loomise ja reorganiseerimise tulemusena 3. aprillil 1995 föderaalne julgeolekuteenistus FSB (Federalnaja Služba Bezopasnosti), mida võibki pidada KGB ja kõigi tema eelkäijate õigusjärglaseks ja mantlipärijaks.

Isikkoosseis Kui võimsa organisatsiooniga KGB näol siis tegu oli? On arvatud, et KGB kujunes kompartei võimuinstrumendist lõpuks riigiks riigis. Päris nii see siiski ei olnud, sest poliitbürool oli alati kontroll KGB üle, too oli kompartei tööriist ja võimu garant – ehk kilp ja mõõk, nagu seda luuleliselt nimetati.

KGB esimees Vladimir Krjutškov esinemas 1990. aastal NLKP 28. kongressil (see jäi viimaseks NLKP kongressiks). Tema taga paremal NLKP keskkomitee peasekretär, NSVLi esimene ja viimane president Mihhail Gorbatšov, vasakul NLKP keskkomitee liige ja Vene NFSV ülemnõukogu presiidiumi esimees Boriss Jeltsin, kes teatas sel kongressil, et lahkub koos oma mõttekaaslastega parteist. (RIA Novosti)

Vadim Bakatin, KGB esimees augustist oktoobrini 1991 ja selle likvideerimise järel vabariikidevahelise julgeolekuteenistuse ülem (jaanuarini 1992). (Filmiarhiiv)

On arvatud, et KGB koosseisu kuulus lõpuaastail 490 000 inimest, neist 220 000 KGB piirivalveväes ja 60 000 valitsusside üksustes. Operatiivtöötajaid oli umbes 220 000. Liiduvabariikide julgeolekukomiteedes töötas ligikaudu 90 000 inimest. Mõnevõrra üllatav, et veel 1988. aastal otsustas Gorbatšov KGB-le võimu juurde anda, viies selle alluvusse neli õhudessantdiviisi.2 Võrdluseks ajakirjaniku ja politoloogi Jevgenia Albatsi andmed.3 Ta viitab lääne allikaile, mille järgi jäi KGB kaastöötajate arv vahemikku 400 000 – 700 000. KGB esimees Vadim Bakatin kinnitas 1991. aasta oktoobris, et KGBs töötab 488 000 inimest, neist 220 000 piirivalves ja 180 000 ohvitseri. Viimase arvu tõttu kahtleb Albats KGB töötajate koguarvus, sest väidetavasti moodustas operatiivtöötajate arv KGB personalist umbes veerandi ning sel juhul olnuks KGB-l ca 700 000 koosseisulist töötajat. (Võrdluseks: ENSV KGBs oli 1980.

aastate lõpul üle tuhande koosseisuliste töötaja, neist 572 ohvitseri. 1991. aasta augustis oli tööl 451 ohvitseri ja 376 teenistujat.4) Oleg Gordijevski andmeil töötas KGB keskaparaadis 65 000 ohvitseri, Moskvas kokku aga 89 000 tšekisti. Oleg Kalugini järgi oli ainuüksi KGB keskaparaadi parteiorganisatsioonis arvel 36 000 inimest. Veel ühe allika andmetel oli KGBs 1991. aasta algul 480 000 inimest, neist 5000 töötas keskaparaadis ja 90 000 liiduvabariikides. Piirivalveväes oli 220 000 ja valitsussideväes 50 000 inimest.5 Üle jääb veel 115 000 kaastöötajat, ilmselt Venemaa piirkondlikes ja territoriaalseis üksusis. Nagu näha, kattuvad eri allikate andmed suuresti, mis lubab pidada neid suurusjärke tõenäoliseks. Andmed lahknevad peamiselt KGB keskaparaadi suuruse küsimuses. See võib olla tingitud sellest, kas hulka on arvatud KGB õppe- ja uurimisasutuste, laborite jms personal. Kui eespool räägiti neljast õhudessantväeosast, siis Albatsi andmeil anti KGB alluvusse 1990. aastal Vitebski õhudessantdiviisi kõrval kaks motolaskurdiviisi ja üksik-motolaskurbrigaad, kokku 23 767 ohvitseri ja sõdurit. Peale nende olid veel KGB eriüksused Alfa, Kaskad ja Zenit. Kokku pakutakse KGB eriväeüksuste isikkoosseisu arvuks umbes 60 000 – 70 000 meest. Sellisele tohutule jõule vaatamata ei suutnud nad takistada Nõukogude Liidu lagunemist.

Voliala ja mõju Seda, et KGB polnud luure- või julgeolekuorgan traditsioonilises mõttes, kinnitab ka selle ülesehitus, mis kopeerib üsna täpselt kompartei struktuuri. Sarnaselt NLKPga oli see rangelt tsentraliseeritud ja esindatud igas Nõukogude Liidu 167 rahvuslik-territoriaalses, administratiivses või vabariiklikus haldusüksuses. Ka iga territoriaalne julgeolekuorgan dubleeris peagu üks ühele sealset kompartei haldusstruktuuri. Territoriaalseid KGB harusid juhtisid enamasti kindralmajori auastmes mehed. Erandid olid Ukraina, Valgevene, Primorski krai, Leningrad ja Moskva, mille esimehel pidid piirkonna suuruse ja erilise tähtsuse tõttu olema vähemalt kindralleitnandi pagunid. Nagu kompartei oma allüksuste kaudu, oli ka KGB esindatud igas asutuses, ettevõttes ja organisatsioonis – eriosakonna, kuraatorite, usaldusisikute ja agentuuri kaudu. Kuigi KGB oli parteiga väga tihedalt seotud – selle juhid kuulusid partei juhtorganitesse ning peagu kõik julgeolekutöötajad olid parteilased –, ei tuginenud tema võim ainult sellele. KGB võim põhines tema ligipääsul kõikidele ühiskonnaelu tahkudele, suletud ja salajasel konspiratiivsel staatusel, institutsioonilisel autonoomial, tohututel inim- ja materiaalsetel ressurssidel ning igasuguse välise kontrolli ja aruandekohustuse puudumisel paitsi poliitbüroo kitsas ring ja partei peasekretär. 1959. aastal kehtestatud KGB salajase põhimääruse ja muude õigusaktidega allutas kompartei aparaat ja tippnomenklatuur julgeolekuorganid tugevasti

poliitbüroo ja keskkomitee kontrollile, et välistada Stalini aja repressioonid partei juhtkonna vastu. Selle huvides oli KGB-l keelatud värvata agente, informaatoreid ja kaastöötajaid parteiaparaadist ja tippnomenklatuurist, st kompartei ja komsomoli funktsionääre allorganisatsioonide juhtideni, kõigi tasandite rahvasaadikuid ja relvajõudude poliitohvitsere ning jõuametkondadest prokuröre ja kohtunikke. Nende inimestega ei tohtinud KGB teha mingit avalikku ega varjatud operatiivtööd.6 Parteilise juhtimise printsiip oli KGB toimimise põhialus. Endised tšekistid on tunnistanud, et KGBsse tööle või selle kooli õppima minnes taoti esmalt pähe kolm põhireeglit, millest julgeolekutöötaja peab lähtuma: julgeoleku parteiline juhtimine; sotsialistliku seaduslikkuse jälgimine ja täitmine; side massidega. ENSV KGB viimase esimehe Rein Sillari väitel oli parteiline juhtimine julgeolekukomitee tegevuse põhialus.7 Ei ole raske arvata, kui korrumpeerunuks muutus seetõttu kogu sovetisüsteem ja eriti selle võimuladvik. Iroonia peitub selles, et KGB-l, mis oli üks kõige vähem korrumpeerunud sovetiinstitutsioone, tuli kogu oma tohutu jõu ja ressursside abil kaitsta üdini korrumpeerunud kommunistlikku oligarhiat ning sel moel hoida, säilitada ja taastoota kogu ebamoraalset ja kuritegelikku režiimi. KGB ise pidas üheks oma suurimaks saavutuseks Juri Andropovi isikut – too oli esimene KGB esimees, kellest sai NLKP peasekretär ehk riigi juht. Andropovi ajal tõusis KGB mõjuvõim arvatavasti suuremaks kui kunagi varem sovetiriigis. Kuid kas saab seda võrrelda julgeolekuorganite võimuga nüüdsel Venemaal? Victor Yasmanni arvates pole julgeolekuorganitel olnud Venemaa ajaloos nii laialdast poliitilist ja majanduslikku mõju kui praegu.8 Suurt osa Venemaa valitsuse ja majanduse võtmepositsioone täidavad KGB tausta või sidemetega inimesed, kelle kohta pruugitakse mõistet silovik. Need on inimesed, keda liidab ühine minevik, tšekistlik haridus ja mõttemaailm ning isegi sarnane kehakeel ja väljenduslaad. Eristatakse silovik’e laias tähenduses: kogu rahvuslik-patriootilis-militaristlike vaadete spekter, ja kitsamalt: tšekistid-kagebistid, kes juhivad Venemaa poliitilis-majanduslikku arengut ja näevad endas Venemaa päästjaid sise- ja välisvaenlaste eest. Tšekismis ehk silovik’ide omailmas valitseb veendumus, et kõikjal ümberringi on vaenlased ja lääne eriteenistuste salasepitsused, ning kõik hädad ja ebaõnnestumised kirjutatakse nende arvele. Selle tuumiku moodustab umbes 6000 julgeolekuteenistuste kasvandikku, kes pääsesid Venemaa võimukoridoridesse koos president Vladimir Putiniga (endine KGB ohvitser ja FSB direktor 1998–1999). Julgeolekusidemetega isikute tegelikku määra ja mõju Venemaa avalikus elus on raske hinnata, sest paljud neist olid eriteenistuste salajased kaastöötajad. Sotsioloog Olga Krõštanovskaja hinnangul on 26% Venemaa poliitilistest ja äriliidritest julgeoleku- või militaartaustaga. Kui aga võtta arvesse kõik, kes on olnud mingil moel julgeolekuga seotud, tõuseb nende hulk Venemaa eliidis 78 protsendini.9

Agentuur KGB operatiivtöö tugines agentuuraparaadile. On arvatud, et ENSV KGB arhiivis oli enne selle äraviimist Venemaale 1989. aasta lõpus ligikaudu 13 500 agenditoimikut. Nende agentidega oli töö mingil põhjusel lõpetatud ja nende toimikud antud arhiivi. Tegevagente, kelle toimikud asusid operatiivtöötajate käes, oli ENSV KGB-l lõpuaastail ca 2500–3000, peale selle usaldusisikud ja teised koostööd teinud või seotud isikud. Loomulikult ei olnud kõik agendid võrdväärse kvaliteediga, üsna palju oli ka lihtsalt arvude ilustamiseks värvatuid. Kuid KGBga koostööd teinud isikute arv ei piirdunud agentidega. Näiteks Lätis oli hinnanguliselt 20 000 arhiveeritud agenditoimikut ja umbes 4500 tegevagenti. Viimane arv on üsna kindel, sest Lätis saadi tegevagentuuri kartoteek 1991. aastal enda kätte. Selle ehtsust ja usaldusväärsust on püütud pidevalt kahtluse alla seada. 31. jaanuaril 2002 tegi seda ka Edgar Savisaar, r kui ta viitas kohtumisel riigikogu erikomisjoniga Aleksandr Jakovlevile, kes olevat lätlaste kätte sattunud kartoteeki nimetanud KGB võltsinguks.10 Seevastu Läti totalitarismi tagajärgede dokumenteerimise keskus, kes uuris materjali üle kümne aasta, ei pea seda KGB ettesöödetud valeinfoks. Sestap otsustas Läti seim 19. mail 2004 dokumendid avalikustada ja keelata kõikidel seal nimetatud isikutel töötada kümne aasta jooksul riigiteenistuses. President Vaira Vīķe-Freiberga tühistas selle otsuse. 9. märtsil 2006 otsustas seim uuesti avalikustada agentuurinimekirja ilma lisaselgituste ja kommentaarideta. Taas pani president otsusele veto, väites, et nende inimeste elu võib ohtu sattuda. Lätis on säilinud ka 140 agenditoimikut Teise maailmasõja ning sellele järgnenud aastaist, mis olid määratud igaveseks säilitamiseks. Ülejäänud agentuuri arhiivitoimikud viidi Lätist (nagu Eestistki) Venemaale juba 1989. aasta lõpus.11 Olgu Läti presidendi põhjenduste tõsiseltvõetavusega, kuidas on, igal juhul ei avalikustata Läti NSV KGB agentuurinimekirju 2014. aastani. KGB salajaste informaatorite-kaastöötajate hulga kohta terves sovetiliidus on väga erinevaid andmeid ja hinnanguid. NSVLi KGB viimane esimees Vadim Bakatin rääkis arvust 260 000.12 Kuigi tõenäoliselt pidas ta silmas allkirja andnud agente, tundub see võrreldes operatiivtöötajate arvuga ikkagi ilmselgelt väike – heal juhul paar agenti operatiivtöötaja kohta. Victor Yasmann ja Vladislav Zubok pakuvad salajaste kaastöötajate arvuks 4,5–5 miljonit ehk 3–4% täiskasvanud elanikkonnast.13 Võib arvata, et see on tõele lähemal kui Bakatini pakutu.

Agendid, residendid, korteripidajad KGB agentuuraparaat koosnes agentidest, residentidest ning kohtumis- ja konspiratiivkorteri pidajaist.14 Agent tegi KGBga salajast koostööd, täites talle antud ülesandeid. Resident korraldas sidet agentide ja usaldusisikutega. Kohtumiskor-

teri pidaja lubas kasutada oma elukohta tööks agentide ja residentidega, konspiratiivkorteri pidaja tagas KGB käsutuses olevas korteris tingimused agentuur- ja muuks operatiivtööks. Residendid ning kohtumis- ja konspiratiivkorteri pidajad värvati tavaliselt sovetivõimule lojaalsete vabatahtlike hulgast, kusjuures residente peamiselt NLKP liikmete seast. Residendi kandidaadile esitati peale ideoloogiliste ka hulk isiksuslikke nõudeid: võime veenda ja mõjutada inimesi ning oskus luua nendega sõbralikke ja lähedasi suhteid. Residendiks värvatult võeti allkiri nõusoleku kohta koostööks KGBga. Kohtumis- ja konspiratiivkorteri katteks töötati välja legend. Samuti pidi legend olema korterit külastaval operatiivtöötajal, agendil ja residendil. Agentide värbamisel kehtis hulk kriteeriume. Vastuluureagendid värvati enamasti poliitiliste veendumuste, ustavuse, patriotismi ja muude tunnuste poolest KGB nõudmistele vastavate inimeste hulgast, kes olid vabal tahtel nõus tegema KGBga koostööd. Kui operatiivtöö huvides vaja, värvati agente ka sovetivastaste või varem sovetivastase tegevuse eest süüdi mõistetud inimeste hulgast ning rahvuslikest, klerikaalseist ja muist sovetivaenulikest ringkonnist. Sel juhul kasutati värbamisel ähvardusi ja šantaaži ning materiaalseid ja muid peibutisi. Agente värvati ka riikliku või muu kuriteo sooritanute seast (riiklik kuritegu oli näiteks välismaale põgenemine ja selle katse, keeldumine välismaalt naasmast jms). Kuigi vormiliselt ei vabastanud koostöö KGBga neid vastutusest, arvestati sellega ometi – kas siis süüd pehmendava asjaoluna või lausa sellest möödavaatamisena. Välisriigi kodaniku puhul oli esmatähtis värvatava ametikoht ja staatus oma ühiskonnas ehk tema võimalused pääseda ligi huvipakkuvale infole. Kuigi värbamisel pidanuks eelistama ideoloogilisi ajendeid – maailmavaatelist sobivust, sümpaatiat sovetivõimu või NSVLi vastu jm –, siis tegelikult ahvatlesid enamasti materiaalne huvi, edevus ja rahuldamata auahnus ning sellest tekkinud kibestumine ja pettumus oma riigis ning šantaaž. Mõnikord mängiti ka seiklusihal. Agendiks ei värvatud tavaliselt NLKP liikmeid ja liikmekandidaate (konkreetsete vastuluure operatiivülesannete lahendamiseks neid siiski rakendati). Residendi ning kohtumis- ja konspiratiivkorteri pidajana ei tohtinud kasutada partei- ja komsomolifunktsionääre; ülemnõukogu ja kohalike sovettide saadikuid; ametiühingu-, kohtu- ja prokuratuuritöötajaid. Kui selline inimene oli varem värvatud, siis vormiliselt tema agenditegevus lõpetati ja toimik hävitati. Ometi ei ole alust arvata, et nad olid edaspidi neist sidemeist vabad ja sõltumatud. Ühest küljest teenisid nad niinimetatud valitavatel või määratavatel ametikohtadel igal juhul ustavalt sovetivõimu, teisalt oli igaüks, kes oli end KGBga sidunud, sellest alati sõltuv ja mõjutatav. Kuigi KGB alusdokumendid rõhutasid värbamisel ideoloogilisi ja patriootilisi motiive, polnud neil Eestis ilmselt kuigi suurt mõju. Rolli mängis kindlasti ka omakasu, sest KGB sai pakkuda hüvesid: aidata olmeprobleeme lahenda-

da, saada korterit või sanatooriumituusikut jm. Ent põhiliselt pruugiti ikkagi otsest või varjatud hirmutamist, kasutades ära inimlikke nõrkusi ja puudusi (näiteks ülikoolist väljaviskamine ja sõjaväkke saatmine). Üsna kindlasti ei teinud enamik ENSV KGB vabatahtlikke kaastöötajaid seda tööd ideoloogilistel kaalutlustel, pigem ajendasid neid isiklikud huvid või siis lihtsalt argus. Ilmselt oli ideoloogiliste ja patriootlike motiivide mõju suurem näiteks Venemaal, sest seal võis KGBd pidada mingilgi määral oma luure- ja julgeolekuorganiks, mitte okupatsioonivõimu repressiivaparaadiks nagu Eestis. Enne värbamist inimest jälgiti, õpiti tundma, töödeldi ja kontrolliti ning operatiivtöötaja dokumenteeris selle toimikus. Värbamist kinnitas allkiri vormikohasel dokumendil, info saamine agendilt, allkiri raha või muu hüvitise saamise kohta ning värbamisprotsessi salajane dokumenteerimine. Niisiis ei pidanud agent vormikohasele nõusolekule igal juhul alla kirjutama, vaid piisas ka agendi omakäelisist ettekandeist, allkirjast niinimetatud palgalehel jm. Värbamise lõpuks anti agendile varjunimi.

Töövormid Vahetut agenditööd korraldasid operatiivtöötajad, kuid ka KGB juhtivtöötajad värbasid agente ja töötasid nendega. Igal operatiivtöötajal oli kümmekond või rohkem agenti ja usaldusisikut. Kui operatiivtöötaja ei saanud ise agentidega regulaarselt suhelda, kasutati residendi vahendust. Tavaliselt kaasati residentuuri usaldusväärseid ja kogenud agente. Põhiline töövorm oli konspiratiivkohtumine agendiga. Enamasti töötasid agendid üksinda, kuid neid võidi rakendada ka paaris ja moodustada agentuurrühmi. Kohtumisel andis agent aru ülesande täitmisest ja sai uusi ülesandeid. Neil kohtumisil agenti juhendati, õpetati ja instrueeriti. Järjepidevate kohtumiste eesmärk oli ka tugevdada sidet: agendiga püüti saavutada isiklik ja sõprusega sarnanev suhe, et too jagaks kõiki töö-, pere- ja isiklikke muresid ning otsiks toetust ja abi. Paljud ekstšekistid nimetavad oma agente senini sõpradeks, sellega mõneti põhjendades, miks nad ei saa ega taha neid paljastada. Kohtumisel turgutati agentide enesetunnet ja -hinnangut, rõhutati nende töö tähtsust ja tänuväärsust ning teinekord püüti lahendada ka olme- või isiklikke probleeme, sidudes nood sel moel aina tugevamini enda külge. Peeti pikki vestlusi agenti huvitavatel teemadel (kunst, muusika, teater, kino, sport vm).15 Tegelikult oli operatiivtöötaja ning agendi suhe pigem peremehe ja sulase suhe. Kui agent hakkas tõrkuma ja niinimetatud pehmed veenmismeetodid ei mõjunud, näidati talle resoluutselt koht kätte ja tehti tema võimalused ja valikud selgeks. Operatiivtöötajad pidasid töövihikuid agentide nimestikuga (varjunimed), kuhu nad tegid märkmeid kohtumiste ja saadud info kohta. Agent esitas info ülesande täitmise ja kogutud andmete kohta enamasti kirjalikult, erandjuhtudel

vormistas selle operatiivtöötaja või resident. Agendi infot võidi ka avalikult või salaja salvestada. Agentide andmeid hoiti teiste operatiivtöötajate eest salajas ning neid avaldati vaid äärmise vajaduse korral ja otsese ülemuse loal. Iga kahe aasta tagant agente ja residente atesteeriti – see oli agentuuri kontrollimise meetod, mis vormistati kirjaliku iseloomustusena. Iseloomustus koostati ka enne eriti tähtsa ülesande usaldamist või üleandmist teisele operatiivtöötajale või teisele KGB allüksusele, kui eelmisest atesteerimisest oli möödas rohkem kui aasta. Iseloomustusele kirjutas alla operatiivtöötaja ja selle kinnitas tema vahetu ülemus. Pidevalt valmistati ette reservi kandidaatidest, keda värvata ja kellest kujundada agentuuraparaat eriolukordades (sõjaajal). Sinna valiti sõjaväekohustusest vabastatud inimesi. Agentide ja residentide kohta peeti isiklikku ja töötoimikut, mida pidi säilitama igavesti. Esimeses oli operatiivtöötaja täidetud agendikaart ankeetandmetega, varjunimi ja foto, agendi psühholoogiline portree või iseloomustus ja elulugu, agendi ja tema sugulaste taustauuringute ülevaated, ettekanded agendi töötlemisest ja värbamisest, agendi omakäeline ja allkirjastatud vabatahtliku koostöö avaldus või muud värbamist kinnitavad dokumendid ning palju muud.16 Töötoimik sisaldas agendi kirjalikke ettekandeid, õiendeid või teatisi agendiga toimunud vestlustest või kohtumiste ja vestluste lindistuste üleskirjutusi.

Agendi ja kaastöötaja tüübid 1940.–1950. aastatel jagunesid NKVD ja NKGB agendid kolmeks. Marsruutagent liikus kindlaksmääratud teel (marsruut) ja kohtus aeg-ajalt operatiivtöötajaga. Nende abil jälitati eriti ohtlikke riiklikke kurjategijaid ja selgitati välja rahvusliku vastupanu rühmi. Siseagent imbus vastupanuorganisatsiooni või metsavendade salka, et koguda operatiivinfot ja seada metsavennad julgeoleku või siseväe löögi alla. Mõrvaragent on eesti vaste vene terminile agent bojevik. Need on eraldi välja valitud ja õpetatud eriagendid, kelle ülesanne on mõrvata põhjalikult kavandatud operatsiooniga kindel sihtmärk. Enamasti toimuvad sellised operatsioonid välismaal. Eestis said mõrvaragendid tuntuks võitluses metsavendade vastu, tuntuim on Karl-Leonhard Paulov, v kes mõisteti 2000. aastal kolme metsavenna tapmise eest 1945. ja 1946. aastal kaheksaks aastaks vangi. 1952. aastal oli ENSV riikliku julgeoleku ministeeriumis arvel 23 mõrvaragenti. Kokku võis Eestis eri aegadel tegutseda 50–60 palgalist mõrvarit.17 Üks tuntuimaid tšekistide tapaoperatsioone oli Lev Trotski mõrvamine Mehhikos 1940. aastal. Ka pärast sõda korraldas KGB Lääne-Euroopas operatsioone, mille eesmärk oli tappa näiteks Ukraina iseseisvuslaste ja Vabastusarmee liidrid.

KGB agendi kohta koostatud toimik (Aruste on muidugi varjunimi). Alustatud 1941, l천petatud 1963. Selliste toimikute 체leandmine ei kujutanud KGB-le erilist probleemi, sest 1980. aastate l천pul polnud neil enam mingit operatiivset t채htsust.

1950. aastatel tabas KGBd hulk ebaõnnestumisi, kui mõrvaragendid jätsid ülesande täitmata ja läksid lääneriikide poole üle. 1957. aastal tappis KGB Ukraina emigrantide liidri Lev Rebeti ja 1959. aastal Stepan Bandera. Loa andis Nikita Hruštšov. v Mõlema operatsiooni täideviija Bogdan Stašinski põgenes 1961. aastal läände ja andis ennast üles. See tekitas maailmas laia vastukaja ning poliitbüroo keelas üldiselt sellised operatsioonid, lubades neid vaid erandkorras.18 NSVLi lagunemiseni „märgi operatsioone” välismaal enam otseselt ei korraldatud (neid lasti teha sotsialismileeri luureorganitel, keda ka abistati, näiteks Bulgaaria dissidendi Georgi Markovi tapmisel Londonis 1978. aastal). Seda hämmastavam, et Venemaa eriteenistused on nüüd tapmisoperatsioonide juurde tagasi pöördunud, meenutagem kas või endise kagebisti Aleksandr Litvinenko tapmist Inglismaal ja Tšetšeenia iseseisvuslaste ühe juhi Zelimhan Jandarbijevi tapmist Katari pealinnas Dohas. Veel väärib nimetamist mõjuagent. See on välisriigi luureteenistuse juhitud või manipuleeritud isik, kelle sõnad või teod teenivad värbajariigi huve. Need on oma ühiskonnas mõjukad inimesed (arvamusliidrid, eksperdid, mainekad ajakirjanikud jt), kelle arvamusavaldused ja ettevõtmised pälvivad laia tähelepanu. Enamjaolt kasutatakse neid propaganda ja valeinfo levitamiseks. Mõjuagent võib olla kas kohapeal värvatud agent või manipuleeritav isik või siis illegaalina tegutsev võõrriigi luureagent. Omaette rühma KGB kaastöötajate seas moodustasid usaldusisikud. Need olid võimule lojaalsed vabatahtlikud, kes andsid KGB-le infot. Usaldusisik ei vajanud eriettevalmistust ega erilist konspiratsiooni. Sidet peeti vajaduse järgi kas avalikult või konspiratiivselt. Usaldusisik edastas infot enamasti suuliselt ning operatiivtöötaja vormistas selle kirjaliku teatisena. Vajaduse korral loodi usaldusisikuist residentuur. Arvestust nende kohta peeti niinimetatud literatoimikuis, kus olid kirjas isiku taustaandmed ning usaldussuhte loomise aeg ja eesmärk. Kagebistide väitel ei teadnud usaldusisikud, et nad on arvatud KGB salajaste kaastöötajate hulka. Mõnel harval korral võiski see nii olla, ent üldjuhul pole sugugi usutav, et inimene ei mõista, miks üks tšekist temaga regulaarselt lobisemas käib. KGB salajased kaastöötajad olid veel valvurid, vaatlejad ja konsultandid, kelle ülesanne oli jälgida töökaaslasi või olukorda teatud objektil (näiteks tuumaelektrijaamas).19 Selline oli lühidalt normatiivdokumentides20 sätestatud KGB agentuuraparaat. Loomulikult oli see päris elus mitmekesisem ja nüansirikkam. Ning lõpuks ei saa märkimata jätta tähelepanuväärset hulka inimesi, keda on leidunud igal ajal ja igas ühiskonnas: pealekaebajad ja anonüümkirjade kirjutajad, kes sandi iseloomu, ahnuse, kättemaksuiha või meeletervise tõttu kirjutavad omal algatusel kaebusi ja avaldusi. Neid saabus hulgi ka KGB-le ja need tõid laimatud inimestele pahandusi ja tihti hullematki.

Värbamine Hea ülevaate KGB ja selle järglaste värbamistegevusist annab Roman Ronini õppevahend21. Tihti peetakse seda ka FSB värbamisjuhendiks. Teisal väidetakse, et see on kirjutatud KGB õpikute põhjal. Salapäraseks teeb teose tõik, et autor on peitunud varjunime taha. Värbamisprotsess peab Ronini järgi kätkema järgmisi objektiga töötamise etappe: (1) kandidaadi väljaselgitamine isikuomaduste, operatiivse või reservi loomise vajaduse alusel; (2) kandidaadi töötlemine hõlmab tema tundmaõppimist, kontakti loomist ja süvendamist ning testimist (põhjalikku tundmaõppimist); (3) kandidaati hinnates vaadeldakse tema värbamise tõenäosust, kasulikkust ja tema kasutamise valdkondi ning analüüsitakse riske; (4) kandidaadi värbamiseks sobib šantaaž, äraostmine, ähvardamine füüsilise vägivalla ja lähedaste kahjustamisega, emotsioonide õhutamine (kättemaksuiha, rahulolematus, kuulsusejanu, armukadedus jm), veenmine, zombistamine (psühhoprogrammeerimine) ja erimeetmed (narkosõltuvuse tekitamine, seksuaalsed ahvatlused jm); (5) agenti kontrollitakse, et välistada pettus ja topeltmäng, isikut pidevalt avalikult (valedetektor) või varjatult proovile pannes (dubleerimine, jälgimine, provokatsioon jm); (6) agendi juhtimisel kasutatakse klassikalisi piitsa ja prääniku ning kontrolli meetodeid; (7) agent kinnistatakse materiaalse tasu, vastastikuse abi, meelitamise, kättemaksuhirmu ja zombistamise abil; (8) kontakt katkestatakse või lõpetatakse, kui agendi teeneid enam ei vajata, kui ta muutub ohtlikuks tunnistajaks, kasutuks, mängib topeltmängu või ta pannakse kõrvale tuleviku tarbeks. Seda saab teha viisakalt (tänu, autasu), jõhkralt (tõrkuvat agenti füüsiliselt mõjutades, kompromiteerivat teavet meenutades jm), radikaalselt (ohtlikke agente tappes). KGB operatiivtöötaja pidi igal aastal värbama vähemalt kaks agenti. Kui õnnestus värvata rohkem, sai operatiivtöötaja preemiat. Tavaliselt ei värvatud alaealisi ning üle 60aastasega koostöö lõpetati või kasutati teda kohtumiskorteri pidajana.

Värbamispüünised Vajaduse korral seati agendikandidaadile pärast tema isikuomaduste, motiivide, vajaduste ja nõrkuste põhjalikku tundmaõppimist värbamispüünis.22 Ideoloogiline püünis oli KGB juhendmaterjalides eelistatuim, kuid kaotas ajapikku praktilist tähtsust. Seda kasutati oma kodumaa poliitilise süstee-

miga rahulolematute ja teistsugust ideoloogiat ihalevate inimeste puhul. See püünis oli üsna edukas 1920.–1930. aastail ja ka pärast Teist maailmasõda, kui paljud inimesed, eriti vasakharitlased, imetlesid sotsialismi ülesehitamist Nõukogude Liidus ja vastustasid Saksa natsionaalsotsialismi. Ses vallas oli tähelepanuväärseim operatsioon Cambridge’i viisikuna tuntud rühma – Kim Philby, y Guy Burgessi, Donald Macleani, Anthony Blunti ja John Cairncrossi – värbamine. Kõige rohkem kahju lääne luureteenistustele tegi Briti välisluure töötaja Kim Philby, y kes andis NKVD-le üles Nõukogude Liitu saadetud agendid ja sidemehed ning jagas infot nii Ühendriikide kui ka Suurbritannia luureoperatsioonide kohta.23 Mesipüünise puhul meelitati kandidaat seksuaalsuhtesse KGB eriagendiga. Kõik toimuv jäädvustati salaja helis ja pildis ning seda kasutati hiljem šantaažiks. KGBs valmistati ette geiša- ja gigoloagente, keda kutsuti vastavalt pääsukesteks ja kaarnateks. Neid treeniti osutama kõhklusteta igasugust seksuaalteenust. KGB võis lavastada kontrollitud oludes ja tingimustes seksiorgiaid. Nüüdis-Venemaa televisioonis on näidatud näiteks riigi peaprokuröri seksipidu. Armupüünis erineb eelmisest selle poolest, et inimene viidi meeletu armumiseni, mistõttu oli ta oma partneri nimel kõigeks valmis. Väidetavasti saatis IdaSaksa julgeoleku- ja luureteenistus Stasi Lääne-Euroopasse kümneid luurajaid, kelle ülesanne oli tutvuda NATO struktuurides töötavate vallaliste naistega, panna nad endasse armuma ja siis värvata. Enamasti olid nad edukad ning nii palju kui teada, ei informeerinud ükski sel moel töödeldud naine sellest oma ülemusi. Komprapüünise puhul koguti kompromiteerivat infot ning inimene pandi valiku ette: kas koostöö või info avalikustamine. Rahapüünisega meelitati majandusraskustes, võlgades või luksusejanuseid inimesi. Avantüristipüünis seati seiklusi, põnevust ja teravaid elamusi otsivatele isikutele, kel oli filmide ja raamatute põhjal kujunenud luureteenistustest ja spionaažist idealiseeritud ettekujutus, samuti väga kõrge enesehinnanguga inimesile, kes peavad end teistest osavamaks, kavalamaks ja julgemaks. Topeltagendipüünise abil üritati värvata võõrriigi spioone, keda ähvardati vangla või isegi surmanuhtlusega, et nad alustaksid koostööd uue peremehe kasuks ja vana vastu. Rahvuspüünis loodi inimese rahvusliku (kultuurilise, religioosse) identiteedi põhjal, rõhutades rahvus- või usutundeid, isamaa-armastust jm. Kättemaksupüünise korral kasutati ära inimese pettumust ja viha oma riigi vastu ning sellest johtuvat kättemaksuiha. Võõra lipu püünis seati inimesele, kellest teati, et ta on küll värbamisaldis, kuid ta ei ole nõus töötama KGB heaks. Sel juhul lavastati värbamine variluureteenistuse lipu all ning agent oli veendunud, et ta on mõne teise luure, mitte KGB teenistuses. Pahatihti selgus inimesele alles vahele jäädes, kelle kasuks ta oli spioneerinud.

Motivatsiooni ja isiksuse roll värbamisel Motivatsioon on värbamise keskne tegur. Tuntuim motivatsioonitüpoloogia on MICE (money, ideology, coercion, ego – raha, ideoloogia, sundus, ego), seksiga täiendatuna ka SMICE. Praegused Vene luureteenistused tuginevad välismaal suuresti samule motivatsioonimõjureile. Ühendriikide vastuluureteenistused on neid põhjalikult tundma õppinud ja suudavad nendega küllalt edukalt toime tulla. Tõsiseks peavaluks on Ameerika vastuluurele kujunenud hoopis Hiina rahvaspionaaži strateegia.24 Katherine Herbigg ja Martin Wiskoff ff on uurinud motiive, mis panid ameeriklasi külma sõja ajal võõrriigi heaks spioneerima.25 Nad tuvastasid seitse ajendit: (1) raha; (2) ebalojaalsus; (3) rahulolematus, pettumus; (4) soov meeldida; (5) sund; (6) seiklusiha ja ego upitamine; (7) tunnustusvajadus. Motiive võib olla mitu, kuid üks on alati peamine. Spioonikarjääri jooksul võivad motiivid muutuda. Raha on domineeriv põhjus. Kogu valimis (150 inimest) oli 56% puhul motiiviks raha. Siin on kaks tahku: võlad ja ahnus. Harilikult oligi tegu üle jõu käinud võlgadega, umbes viiendikul juhtudel oli asi ahnuses. Ebalojaalsuse all mõisteti varem vaid ideoloogilisi motiive ehk teistsuguse poliitilise või majandusideoloogia või riigikorra ihalust. Tänapäeval on see mõiste laienenud sümpaatiale ka teise riigi, rahvuse, kultuuri või religiooni vastu, mis tavaliselt on seotud isiku päritoluga. Rahulolematus ja kibestumus, mis viib kättemaksusoovini ja oma riigi või firma petmiseni, on peamiselt tingitud vihast ja frustratsioonist tööasjus. Soov meeldida või aidata ei ole väga sage motiiv. Enamasti mõjutavad siin isiklikud sidemed: inimese kaasab pereliige, sugulane või sõber, kes juba teeb luurega koostööd. Sunnimeetodid (šantaaž, väljapressimine, hirmutamine ja ähvardamine) ei ole nii levinud, kui tihti arvatakse, ning nende osakaal on aina vähenenud. Seiklusiha on üsna harv ajend, ent mõned inimesed võivad filmide-raamatute mõjul leida spioonitegevuses võimaluse viia oma fantaasiad ellu. Sellega seostub ka ego upitamise motiiv (olen teistest targem, kavalam jne). Tunnustusvajadus oli kõige haruldasem ja esines üksnes teisese mõjurina. Pärast külma sõja lõppu on need põhjused muutunud.26 Raha on langenud teisele kohale ja ainumotiivina vähenenud kümme korda. Esimesel kohal on ebalojaalsus ehk isiku päritolust ja identiteedist tingitud poolehoid teisele riigile, rahvusele või kultuurile. Sunnimeetod, seiklusiha ja tunnustusvajadus ei ole kordagi esile tulnud. Kui külma sõja ajal oli 80% spioonidest sünnijärgsed ameeriklased, siis kahekümne aastaga langes see protsent 65ni. Suurenenud on nende ameeriklasest spioonide osakaal, kel on välismaal sugulasi, sõpru või ärisidemeid või kes on seotud teise kultuuriga. 79% viimase kuuekümne aasta jooksul võõrriigi heaks luuranud ameeriklasist

väljendas ise soovi võõrriigi eriteenistusega koostööd teha või oli nende värbaja pereliige või sugulane, kes juba töötas vabatahtlikult võõra riigi heaks.27 Üks seletus on see, et välisluurel on raske leida info hankimisest ja müümisest huvitatud isikuid, sest see on seotud suure riski ja kuluka ning salastatud tegevusega. Hoopis lihtsam on müügihuvilisel leida ostja, kuigi seegi on väga ohtlik. Umbes veerand spionaaži teele läinud ameeriklastest on sisse kukkunud enne salajase info paljastamist ning teine veerand on jäänud vahele esimesel tegutsemisaastal. *** Reetmine ja koostöö ei saa alguse sellest, kas on olemas infost huvitatud eriteenistusi või julgeolekuorganeid. Reetmine sõltub eeskätt inimesest, kel on võimalus kuritegu toime panna või asuda pealekaebajaks, kelle puhul langevad kokku isikuomadused ja nõrkused ning pingeolukorrad ja päästiksündmused, mis käivitavad reetmise ahela. Levinud isiksuse nõrkused on üleolev suhtumine seadusisse ja reegleisse, ahnus, impulsiivsus, eneseimetlus, pikk viha ja kättemaksuiha, võõrandumine, paranoilisus, lihtsameelsus ja vajadus teravate elamuste järele. Ülalkirjeldatud uurimused räägivad üht-teist ka KGB võtete ja meetodite kohta, kuivõrd too oli suurim tegija Ühendriikide luuremaastikul. Teisalt ei kattu kirjeldatud motiivid päriselt nendega, millele rõhuti Nõukogude Liidus ja ENSVs riigisiseseid agente värvates. Kuna NSVL oli äärmiselt suletud ja autoritaarne ühiskond, kus nappis enam-vähem kõiki materiaalseid hüvesid ning piirati rangelt sõna-, tegevus- ja liikumisvabadust, kandis ka värbamine sellest tulenevat pitserit. Kagebistide sõnul oli vähemalt Venemaal küllalt palju inimesi, kes pakkusid oma teeneid julgeolekuorganeile vabatahtlikult.28 Üks mõjusamaid värbamismotiive oli siiski omakasu. Kuna kõike nappis, siis peibutas paljusid inimesi lubadus lahendada korteriprobleem, saada lasteaiakoht, edeneda karjääriredelil, pääseda välisreisile jms. Kui aga inimene oli juba konksu otsas, siis enamik lubadusi ununes, ehkki üht-teist KGB ka täitis, sest vastasel korral hakanuks kannatama tema maine ja mõju. Teine võte oli panna inimene tegelikku või kujuteldavasse sundseisu ja valiku ette, millest ei paistnud muud väljapääsu kui asuda koostööle KGBga. Jevgenia Albats loetleb neli põhimotiivi, millele värbamisel tugineti: soov teha karjääri (KGB sai nii kaasa aidata kui ka takistada); šantaaž kompromiteeriva materjali abil, mis võis inimese edasise elu ära rikkuda; hirm KGB ees; veendumus, et KGB ei jäta niikuinii asja sinnapaika, vaid jätkab surveavaldamist.29 Roman Ronin räägib järgmistest levinud värbamismotiividest: poliitilised ja religioossed veendumused; võimuiha; romantiline ettekujutus luurest; rahvustunne; kuulsusejanu; oma võimete ülehindamine; kättemaks; materiaalsed raskused; hirm (oma maine või lähedaste pärast pärast, vägivalla ees); ahnus;

kaastunne; armastus ja kirg; pahed, nõrkused, seksuaalne orientatsioon (alkohol, uimastid, hasartmängud, naised, homoseksuaalsus jms). Eluvõõraste motiividena nimetab ta veel salajast võimuiha, soovi mängida seadusega kassi ja hiirt ning tõmmet salapära poole.30 Oleg Gordijevski esitab ühe residendi pisut küünilise kirjelduse hea agendikandidaadi kohta: ta peaks töötama sõjaväelises ametkonnas (mitte liiga kõrgel ametikohal, kuid info liikumisele lähedal), hea oleks mõnetine ebaõnnestuja kuvand (kehv tervis vm, mis ei luba jätkata karjääri huvides õpinguid), ta võiks olla napsisõber (kallis harjumus), tunda nõrkust naiste vastu ja suhtuda kriitiliselt oma riigi valitsusse.31 Kokkuvõttes võib ütelda, et värbamisel tuginetakse suuresti samule motiividele ja isiksuseomadusile ning kasutatakse samu võtteid, olgu tegu Vene, Ameerika või mõne muu eriteenistusega. Kõik motivatsioonitüpoloogiad jätavad aga õhku ühe küsimuse. Miks mõni sarnaste võimaluste, motiivide ja isikuomadustega inimene hakkab spiooniks, teine mitte?

Värbamisest Herman Simmi näitel Värbamismudelite ja motivatsioonitüpoloogia ülevaate lõpuks tasub analüüsida meie enda spiooniloo protagonisti Herman Simmi juhtumit. Mis motiivid, isikuomadused ja olukorrad viisid kõrge riigiametniku reetmiseni? Esmalt tuleb peatuda Simmi varasemail sidemeil, sest teatavasti oli ta 1985. aastast ENSV KGB usaldusisik.32 Kindlasti oli ta juba mõnda aega Vene välisluure huviorbiidis, kuivõrd kedagi ei värvata uisapäisa. Siinsed esitšekistid Sillar ja Pool on väitnud, et ükski julgeoleku- ja luureteenistus ei kasuta sellisel juhul – jutt käib võõrriigi julgeolekuasutuse likvideerimisest ja riigi iseseisvuse taastamisest – vana agentuuri, vaid värbab uue, mis olevat käkitegu. Teiseks on julgeolekumehed väitnud, et ühtki ENSV KGBst selle likvideerimise käigus erru läinud julgeolekutöötajat ei võeta uuesti tööle, sest kõik nad olevat teada.33 Simmi värvanud Valeri Zentsovv läkski just sel moel erru, kuid jätkas ärimehe kattevarjus teenistust Vene välisluures. Pole kuigi tõenäoline, et ta oli erand nende ligi viiesaja operatiivtöötaja seas, kes ENSV KGB laialisaatmisel erru läksid ja kellest umbes kakssada sõjaväepensionärina Eestisse jäi või üritas jääda. Sama väheusutav on, et ENSV KGB viimasel pealikul Rein Sillaril polnud asjast aimu. Üsna kindel, et pärast 1990ndate alguse segaseid aegu Venemaal ja Vene luureteenistustes puhuti tolm Eestist ära viidud agentuurtoimikutelt ning hakati seirama, kes millega tegeleb ja kes võiks operatiivset huvi pakkuda. Seega oli Simmi töölejäämine Eesti jõustruktuuridesse ja tõusmine politsei peadirektoriks selge märk. Arvatavasti ei peetud mõistlikuks värvata kõrget politseijuhti, ent kui Simm sellest ametist vabastati ja ta siirdus tööle kaitseministeeriumi ametikohale, mis on igale luureteenistusele peavõit, kasutati see viivitamata ära. KGB-minevik oli ideaalne survevahend, nii et midagi muud

Herman Simm Interpoli Eesti assotsiatsiooni esimehena 24. oktoobril 1993 pressikonverentsil Tallinnas. (Filmiarhiiv)