KUIDAS NINASARVIK SAI OMA NAHA
Õ
ige ennemuistsel ajal elas ühel Punase mere asustamata saarel pärslane, kelle kübar peegeldas päikesekiiri enam kui idamaise hiilgusega. Ja sellel pärslasel seal Punase mere ääres polnud midagi muud peale kübara, noa ja niisuguse priimuse, mida sina päris kindlasti puutuda ei tohi. Ühel päeval võttis pärslane jahu ja vett ja korinte ja ploome ja suhkrut ja muud head-paremat ning valmistas koogi, mis oli kaks jalga lai ning kolm jalga paks. See oli tõesti üks kõrgema kvaliteediga produkt (need on nõiasõnad) ning pärslane pani selle priimusele küpsema, sest tema tohtis seda kasutada. Ta küpsetas ja küpsetas kooki, kuni see oli üleni pruun ja lõhnas lausa meeliülendavalt. Aga just siis, kui pärslane kavatses seda sööma hakata, tuli täiesti asustamata sisemaalt rannale ninasarvik, kellel oli sarv nina otsas, kaks pisikest silma, ja väga vähe häid kombeid. Tol ajal oli ninasarvikul nahk üsna tihedalt kere ümber. Kortse polnud selles kusagil. Ta nägi välja täpselt nagu Noa laeva ninasarvik, ainult muidugi mõista hulga suurem. Sellest hoolimata ei osanud ta juba siis käituda, ei oska seda ka praegu ja ei hakkagi kunagi oskama. Ninasarvik ütles: „Haa!” ja pärslane jättis oma koogi sinnapaika ning ronis palmi otsa, kaasas vaid kübar, mis peegeldas alati päikesekiiri enam kui idamaise hiilgusega. Ninasarvik aga lükkas priimuse ninaga ümber ning kook veeres liivale, siis torkas 17