Koduaiapuud

Toimetanud Eha Kõrge Kujundanud Päivi Palts Kaane kujundanud Mari Kaljuste Tekst ja fotod © Rein Sander, 2014 Fotod lk 4, 9, 11 all, 12, 14 vasakul, 17, 19, 20, 21, 26, 28 all, 29, 31 paremal, 34, 37, 44 üleval, 60, 63, 70, 111, 112, 119, 125, 126 vasakul, 129, 130, 135 paremal, 148, 156, 157, 192, 194 all, 198, 220, 235, 236, 252, 262 all, 270, 288 © Päivi Palts, 2014 ISBN 978-9985-3-3004-3 Kirjastus Varrak Tallinn, 2014 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda AS Printon

Sisukord KODUAIA SUURUS Puude valik

7

Soolopuud

Pakane ja lumi 10

Muld ja vesi

36

Huvitava võraga okaspuud 39

8

Lapsed ja loomad

ANSAMBEL JA SOOLO

54

13

15

Üldmulje ja lähivaade

16

SUVISED PILVEPÜÜDJAD JA VIHMAVARJUD 61 Püramiidja võraga lehtpuud 61

AIARUUMI SEINAD Kärbitud ja pügatud

18 22

Lehtpuude leinavormid 64 Õierikkad viirpuud

68

Õitsev elavtara 27 Roheline sein 34

AIA MÄED JA KÜNKAD Aia kõrged tipud Rohelised künkad

72 82

71

HALJAS KOSK JA KULDNE OJA

99

IGIHALJAS AED

201

Okaspuude leinavormid 99

Kääbuspõõsad 202

Roomavad okaspuusordid 106

Turbaaia taimed

207

Kõrgemad igihaljad põõsad SÄBRULINE PINNAVIRVENDUS

208

113

Lõhislehised puud ja põõsad 113

KATTEV KARDIN

221

Koduaia vään- ja ronitaimed

221

KADAK TUMESININE JA KUUSK KULDKOLLANE 118

KAUNIS JA KASULIK

Punakuldne aed

Söödavate viljadega puud ja põõsad

118

Kollaseokkalised kadakad Kadaka kordumatu kirevus

237

122

MIDA IGAL NAABRIL POLE

253

Mõned vähetuntud puud ja põõsad SUVEPINTSLIGA MAALITUD

Kollaselehised lehtpuud ja -põõsad 136 Kirjulehised lehtpuud ja -põõsad

KUI PUNAB PIHLAPUU Dekoratiivsete viljadega puud ja põõsad 193

EESTIKEELSETE LIIGI- JA SORDINIMEDE REGISTER

149

193

KIRJANDUST, MIDA VABAL HETKEL SIRVIDA 271

141

Hõbedaste või hallide lehtedega põõsad ja puud 144

Õierikkaid lehtpuid ja -põõsaid

254

124

Punaselehised lehtpuusordid 124

ÕISI LUMEST LUMENI

237

121

150

274

Koduaia suurus Umbes 40 aastat tagasi sain ma Tartus aiaomanikuks. Selle aia suurus oli ainult 148 ruutmeetrit, kuid ometi mahtus sinna kaks õunapuud, väike salati- ja kurgilava, maasikamaa ja lillepeenar ning mõni vaarikapuhmas. Kõrvits kasvas kuuri katusele ja andis mullapinna ruutmeetri kohta arvestatuna rekordilist saaki. Ega teisedki tollal rajatud linnaaiad eriti suuremad olnud, tavaliselt pidi ju eramaja koos kõrvalhoonetega ära mahtuma 600 ruutmeetrile. Praegu on meie aed umbes hektarisuurune, aga tundub üsna väike: kangesti tahaks siia veel mõnda huvitavat puu- ja põõsaliiki istutada. Tuleb tõdeda, et enamjaolt jääbki väikeaia suurus vahemikku 600‒10 000 ruutmeetrit. Maal

on väikeaed suurem, linnas või muus asulas väiksem. Mida õigupoolest üldse aiaks pidada, on pigem äratundmise asi – hektarisuurune muruplats ei ole veel aed, vaid rohumaa, hektarisuurune peenramaa on põld.

Seevastu mõnikümmend ruutmeetrit ridamaja ees võib olla aed, kui seda asjatundlikult kujundada.

Mida väiksem on aed, seda vähem puidpõõsaid sinna mahub ja seda läbimõeldum peaks olema nende valik. Allpool on toodud väike valik selliseid puu- ja põõsaliike, mida väiksema aia rajamisel võiks kasutada. Rohkem tuleb juttu põõsastest ja madalatest puudest, kuid väiksemasse aeda sobivad hästi ka suuremate puude madalakasvulised sordid.

koduaia suurus

7

Puude valik Aed ei ole mets, seega pole mõtet seda tihedalt puid täis istutada. Aiapuid valides tuleks kõige muu kõrval arvestada sellega, kui suureks need aja jooksul sirguvad. Puud elavad inimestest kauem ‒ meie istutatud puu pakub rõõmu veel lastele ja lastelastelegi. Mulda pandud mõneaastane puuistik hakkab puu mõõtu võtma alles 10‒20 aasta pärast. Aja jooksul muutub puude kõrgus, võra ja tüve kuju, puude dekoratiivsed omadused. Valikut tehes peaksime teadma, kui kõrgeks üks või teine liik kasvab ja kui suur on tema võra läbimõõt. Puude juurestik täidab kogu võraaluse pindala, selle ulatusse ei tohiks jääda vee- ja kanalisatsioonitorusid, elektrikaableid ega tiheda umbse kattega kõnni- või sõiduteid, mis ei lase puu juurtel hingata. Lai pindmine juurekava on kuuskedel, kaskedel, toomingatel, robiinial, äädikapuul ja paljudel teistel liikidel. Niisuguste puude alla ja lähedusse on ka raske sobitada teisi pindmise juurestikuga puid-põõsaid või rajada lillepeenraid.

Suurekasvulist puud ei ole mõtet istutada hoone seina äärde – ühelt poolt rikub see aia üldmuljet ning teiselt poolt pole see päris ohutu ei puule endale ega majale. Kannatada võivad mõlemad pooled. Katuselt alla langev raske sulalumi murrab puude oksi ja painutab tüvesid – meenutagem, kuidas nägid pärast viimaseid lumerohkeid talvi välja katuseräästaste all kasvavad elupuud.

8

koduaia ilupuud ja -põõsad

Kuri on karjas ka siis, kui suur puu langeb katusele, õhuliinidele või maja ette pargitud autole. Seega peaks juba ohutuse mõttes suur puu olema majast vähemalt sama kaugel, kui on tema kõrgus.

Aednikutarkus ütleb, et enne puu istutamist tuleb vaadata taevasse. Ei ole mõistlik istutada puid õhuliinide alla või lähedusse, muidu näeme juba kümmekonna aasta pärast vaeva okste kärpimisega – ja vaevame nõnda ka puid. Tänava või jalgtee äärde puid valides peame mõtlema ka selle peale, et oksad ei hakkaks liiklust takistama. See kehtib isegi maal, kus puudele kasvuruumi peaks just nagu piisama. Maanteeamet aga arvab, et õhuruum tee kohal peaks olema nii tühi, et sealt pääseksid vabalt läbi ka suured raskeveokid. Nõnda palgatakse suvaline seltskond puude oksi kärpima – aga seda kunsti ei oska mitte iga mees, kes mõistab mootorsaega ümber käia. Seepärast näemegi teeservades puid, millel on okstest lagedaks lõigatud ainult teepoolne külg, ja on vaid aja küsimus, millal selline tasakaalust väljas oleva võraga puu maha prantsatab. Olgu siis otseseks põhjuseks tugevam tuulepuhang või okstele kuhjunud sulalumi. Pealegi jätab oskamatu kärpija puudele tavaliselt pikad oksatüükad või suured lõikehaavad, mille kaudu pääsevad sisse puidumädanikku tekitavad seened. Elava puu võra kujundamine on märksa keerulisem töö kui pliidipuude saagimine ‒ sellel tööl peaks silma peal hoidma õppinud arborist.

koduaia ilupuud ja -p천천sad

9

Linnas või tihedama hoonestusega maakohas tuleks arvestada naabritega: mida ütleb naabrimees, kui meie aiaveerde istutatud puu paarikümne aasta pärast kasvab poolenisti tema aias? Või kui põhjakaarde tuulekaitseks istutatud kõrged puud võtavad naaberaialt ära keskpäevavalguse? Või kui meie hekk ajab juured naabri lillepeenrasse?

Nõnda siis tuleks juba aeda planeerides leida mõistlik kompromiss ja saavutada kokkulepe naabritega, see hoiab ära nii mõnegi vääritimõistmise ja tüli.

Põõsaste valikuga on asi lihtsam. Enamik põõsaliike saavutab oma kõrguse-suuruse 3‒4 aastaga. Põõsastest käib ka hobiaedniku jõud üle – me ulatume neid kärpima ja pügama, suudame harvendada või need isegi väikeseks tüvipuukeseks kujundada.

Põõsaistikud ei maksa palju, kui tegemist pole just väga haruldase liigi või sordiga.

Nõnda võime valesse kohta sattunud põõsa (no kes selle küll sinna pani!?) viimases hädas ka välja juurida. Paljud põõsad taluvad tugeva tagasilõikuse korral isegi vanast peast ümberistutamist. Seega võime põõsaliike valides olla natuke hooletumad, sest untsu läinud asju on lihtsam parandada.

Pakane ja lumi Meie ilmastik on väga muutlik ja eripalgeline. Selle mõistmiseks pole isegi vaja teatmeteoseid uurida, piisab sellestki, kui tähelepanelikult jälgida ilmateateid. Kui

10

koduaia ilupuud ja -põõsad

Ida-Eestis lubatakse ööseks miinuskraade enam kui kakskümmend, siis saartel võib valitseda mahe paari külmakraadiga talveilm. Pandiveres võib lumi maha tulla juba oktoobris ja püsida aprillini, Haapsalus sulab see vahepeal mitu korda ära ja sajab uuesti maha. Ida-Eestis lõpetab üks hallaöö septembri alguses järsku suve, Pärnus õitsevad roosid mõnel aastal veel oktoobri lõpul. Ja kes meist ei teaks, et Tartus tuleb kevad paar nädalat varem kui Põhja-Eestis?

See kõik – talvised miinimumtemperatuurid, lumikatte kestus ja paksus, külmavabade päevade arv, sademeterohkus ja päikesepaiste – seab piirid paljude puittaimede kasvatamisele. Praegu võib meie puukoolidest kerge vaevaga leida kaugelt üle 500 puu- ja põõsaliigi ning -sordi. Puid ja põõsaid on meile toodud igast ilmakaarest, igaühel neist on oma nõuded kasvukoha soojuse, mullastiku, õhuniiskuse ja veel mitmesetme teguri suhtes. Ühtlase kontinentaalse talvega harjunud taimele on raskeks katsumuseks meie vahelduvate sulailmadega talv.

Suure õhuniiskusega harjunud puud ei taha kasvada sisemaal. Lõunapoolse levikuga liigid (ja isegi meie tavaliste metsapuude lõuna pool aretatud sordid) ei talu enamasti kestvat krõbedat külma. Külmakahjustusi on võimalik vähendada, kui noori puid talveks katta – paljude liikide vanemad isendid taluvad külma paremini. Heaks katteks on kohev paks lumi, see kaitseb puid-põõsaid kõige paremini. Madalakasvuliste põõsaste

Tilluke puuhakatis püsib ka talvel meeles, kui see juba sügisel tähistada. Pildil torkava kuuse sordi ’Iseli Fastigiata’ 6-aastane istik.

ja noorte istikutega polegi enamasti muret, need jäävad talvel lume sooja vaiba alla peitu.

Kui juhtubki tulema lumevaene talv, on hõlpus neile mõni kuuseoks katteks peale laotada või kattekangas ümber mähkida.

Talvitumisprobleemid tekkivad siis, kui istik on juba nõnda suureks kasvanud, et me teda enam katma ei ulatu. Nüüd alles selgub, kui külmakindel üks või teine liik või sort on.

Siiski ei ole taimede külmakindlus sama mis talvekindlus. Talvekindlust mõjutavad õige mitu tegurit, nagu näiteks juba nimetatud sulailmad, mulla niiskus, sügise pikkus jne. Talvekindlusest annavad mõningase pildi taimekasvuvööndid. Need on küll koostatud aasta kõige külmema kuu keskmiste temperatuuride alusel ja eri autoritel jooksevad nende piirid natuke erinevalt, kuid ikkagi laseb see teha mõningaid otsuseid taimeliikide valikul. Eesti idaosa, mis jääb umbes Valga-Viljandi-Türi-Kunda joonest ida poole, kuulub 5. vööndisse, ülejäänu 6. vööndisse. Saarte läänerannik ulatub otsapidi 7. vööndisse. Kui mõni liik kasvab näiteks 8. vööndis, siis ei tasugi tema kasvatamist proovida 5. vööndis.

Oma osa puittaimede talvekindluse juures mängib ka aia mikrokliima. Nii näiteks võib mõnes 5. vööndis asuvas, kuid kõrgete

koduaia suurus

11

12 koduaia ilupuud ja -p천천sad Vilmorini pihlakas.

seintega piiratud ja varjulises aias kasvatada ka 7. vööndi taimi.

Sisemaised külmakraadid võivad seada piiri sellistele taimedele nagu kalifornia ebaküpress ja tema sordid, hariliku jugapuu sordid, jaapani mänd ja paljud teised. Mõnikord külmuvad tagasi isegi muidu külmakindla jaapani lehise sordid ’Diana’ ja ’Stiff Weeper’, mille noored võrsed ei jõua enne talve korralikult puituda. Külmaõrnad on ka kerria, Thunbergi kukerpuu mitmed sordid, kuldvihmad, musta leedri kirjulehised sordid, magnooliad, terveservalise paju sordid ’Hakuro-Nishiki’ ja ’Pendula’, pukspuud, kämmalvaher, saarvahtra mõned sordid ja veel paljud teised. Hoopis õrnad ja hoolikat katmist vajavad harilik luuderohi, suurelehine hortensia, harilik küdoonia, loorberkirsipuu, madal kuslapuu ja verev sõstar.

Lumi seab oma piirid ka paljude põõsaste kasvupaiga valikul. Lõunapoolsetes aedades ja parkides näeme, kuidas kõrgemate taimede ette istutatud madalakasvulised ja pinda katvad põõsad lausa voogavad aia- või pargiteele. Meil ääristab talvel aiateed lumevall, selle raskuse all ei pea paljud hapramate okstega põõsad vastu. Paksu lumekihi all on soodne pinnas ka seenhaiguste levikuks, eriti kahjustavad need mitmeid kadakasorte.

Nõnda tulekski aiatee ja esimeste põõsaste vahele jätta mururiba, kuhu talvel lund kuhjata. Teine võimalus on istutada nõtkete ja painduvate okstega põõsaid, mis lumekoormusele vastu peavad (pärgenelas näiteks). Ka

jaapani enelas, mis ju nagunii tuleb maapinnani tagasi lõigata, on hea teeservapõõsas.

Lapsed ja loomad Ah, kui tore on joosta otse läbi koheva lume!

Veel toredam on ronida aianurgas kõrguva hange otsa ja sealt liugu lasta. Aga lapse jooksurada viib teda just üle madala kadaka, ja hange all on meil peidus lehise kerajas sort.

Lapse tekitatud kahjustusi näeme alles kevadel pärast lume sulamist. Kuid lastel kogu aeg silma peal hoida on võimatu ning ega neil keeludki kaua meeles seisa. Pidev keelamine ja näägutamine kutsub esile vastureaktsiooni – kellel ei kutsuks?

Ideaalne oleks, kui suudaksime need talvised jooksurajad ja hangede asukoha juba aeda kavandades ette näha, aga seda kunsti ei valda keegi. Seepärast on nutikam juba sügisel niisugused hellad taimed tähistada ja mingil viisil piirata, olgu selleks siis nöör, mõni kuuseoks või traatvõrk. Liulaskmiseks teeme sobivasse kohta ise väikese hange. Ja kevadel vaatame koos lastega, kui hästi meie kadakas ja lehis on lume peidus talvitunud.

Muidugi võib niisugune tõketega märgistatud aed üsnagi kummaline välja näha. Aga õnneks on see vaid ajutiselt selline, sest nii lapsed kui ka puud kasvavad.

Peale laste tegutsevad meie aias loomad. Kui me ka ise lemmikloomi ei pea, siis naabri kass tuleb kindlasti uurima, kas meie aias on

koduaia suurus

13

14

ikka kõik korras. Kassile meeldib hea kuiv turbamultš, millest paremat kohta annab otsida: seal on hea päikese käes peesitada, sinna saab vajaduse korral hädagi õiendada.

Kui meile ei meeldi madalaid roomavaid kadakaid ülepäeviti turbast puhastada, siis laotame nende alla ja ümbrusesse puukooremultši. Või laome põõsa alla soojust koguvaid kive. Kivimultš on omal kohal ka siis, kui kasvatame oma aias näiteks aktiniidiat.

See taim mõjub kassile nagu naistenõges või palderjan – selle peal kohe peab püherdama ja seda peab närima. Kui aktiniidia

tüve ümber on kassikaitseks traatvõrk, siis juuri saab ju ometi mullast välja kraapida!

Nõnda on kivikate noore aktiniidia all päris hea mõte. Muidugi peame siis aeg-ajalt jälgima, et kivid ei hakkaks taime jämedamaks kasvavat tüve pitsitama.

Mõnele kassile meeldib välja valida üks kindel puu, mille tüve peal küüsi teritada.

Traatvõrgust tüvekaitse tundub küll praktiline, aga siis leiab kass endale mõne teise puu. Parem lahendus on tüve ümber sättida lõdvalt kinnitatud püstlattidest kate, mis koort ei sooni. Mõne aja pärast on puukoor

Kui meile ei meeldi madalaid roomavaid kadakaid ülepäeviti turbast puhastada, siis laotame nende alla ja ümbrusesse kivi- või puukooremultši.

Parim looma- ja lastetõke on traatvõrgust korv.

Selles korvis on hariliku kuuse sort ’Aurea’.

koduaia ilupuud ja -põõsad

juba nõnda paks, et kannatab kassi kriipimised vabalt välja.

Nii kassil kui koeral on komme oma maaala märgistada. Eriti tundlikud on okaspuude noored puhkevad kasvud, täiskasvanud okkad ja lehtpõõsad on vastupidavamad.

Igasugused peletusvedelikud on ajutine leevendus, tuleb lihtsalt algusest peale loomadel ja puudel silma peal hoida. Loomi saab õpetada oma märke taimedele vähem ohtlikesse kohtadesse tegema ja taimi saab aidata. kui märgistatud kohad kiiresti rohke külma veega puhtaks pesta.

Kämmalvahtra sort ’Orange Dream’ on ilus ainult niiske mullaga päikesepaistelisel kasvupaigal.

Muld ja vesi Ükski mullateaduse käsiraamat ei tunne niisugust mõistet nagu „aiamuld”. Selle asemel räägitakse mullahorisontidest, huumusesisaldusest ja mulla lõimisest. On olemas liivmullad, saviliivmullad, liivsavimullad ja savimullad. Põhja-Eestis ja saartel, kus paekivi ulatub lausa maapinnale, leiame kohati rähkmuldasid. Sooservas võime sattuda turbamullale.

Lõimis määrab üldjoontes selle, kui palju on mullas toitaineid ja vett. Me kõik teame, kui kuiv ja väheviljakas on liivmuld. Liiv ei pea vett kinni, koos veega rändavad alumistesse mullahorisontidesse ka toitained. Aga liivmuld on soe ja sobib paljudele valguslembestele ning vähenõudlikele liikidele (männid, kadakad, läätspuud, hõbepuu, kukerpuu, põisenelas ja paljud kääbuspõõsad). Need liigid taluvad kuivust, nende juured ulatuvad sügavale või elavad nendel mügarbakterid või seened.

Enamasti on liivmullad happelise reaktsiooniga. Hapud on ka turbamullad. Kui meil on aias turbamulda, siis on see ideaalne koht rododendronite, kanarbiku, eerika ja paljude teiste hapulembeste taimede kasvatamiseks.

Natuke parandatud turbamuld sobib ka enamikule okaspuudest.

Aiapidamiseks sobivad kõige paremini viljakad ja parasniisked saviliiv- ja liivsavimullad. Vanas aias on nende muldade huumuskiht üsna tüse – see on aedniku ja aia

koduaia suurus

15

enese paljude aastate töö tulemus. Sellest, kuidas aednik mulda parandab, annab humoorika ülevaate Karel Čapeki raamat „Aedniku aasta” (eesti keeles ilmunud 1964).

Tõepoolest, aednik lisab mulda kõikvõimalikke aineid alates liivast, savist, tuhast, munakoortest ja lubjast ning lõpetades „vindunud pöhu ja pöhkinud vinnuga”. Kuid ka aed ise, aia puud, põõsad ja rohttaimed annavad oma panuse. Puude juured murendavad pinnast, muutes selle õhurikkamaks, kõdunevad lehed, muruniide ja suvikute juured lisavad huumust. Ja vaadakem mõnel suvehommikul, kuidas meie peenras on öösel toimetanud vihmaussid, tirides mulda taimejäänuseid. Nõnda kujuneb aastate jooksul välja omalaadne, paksu huumuskihiga kultuurmuld, mida tõepoolest võime kutsuda aiamullaks. Ja kui me suve lõpul leiame oma noorte kuuskede vahelt riisikaid või lehiste alt kuldtatikuid, siis on meie aias ka juba silmaga hinnatav mükoriisa, üks osa sellest seeneniidistikust, mis aitab puudel paremini toitaineid omastada.

Vesi tuleb meie aeda udu, vihma, rahe ja lumena. Ka suvehommikune kaste toob tagasi osa eelmisel päeval mullast ja taimedest aurunud veest. Oleks mõnus, kui kõike seda, rahe välja arvatud, oleks piisavalt ja me ise ei peaks midagi kastma. Ometi vajavad noored juurduvad istikud kuival kevadel ja suvel pidevat kastmist, kuival sügisel tuleb jälle vaadata, et igihaljad lehtpõõsad ning okaspuud saaksid piisavalt vett. Kõige ras-

16

koduaia ilupuud ja -põõsad

kem võib aga olla nende põõsastega, mis tahavad kasvada niiskel päikesepaistelisel kasvupaigal – mõnes aias lihtsalt ei ole sellist kohta.

Üldmulje ja lähivaade Puud ja põõsad kujundavad aiaruumi võrdselt ehitistega. Puude võra kuju (koonusjas, sammasjas, püstine, kerajas, laiuv, vaasjas jne) loob aiast teatava üldmulje. Isegi talvel märkame eri lehtpuude erinevaid võrasid, okste asetust, tüve kuju ja värvi. Suvel loovad õitsevad lehtpõõsad aias suuri ja tugevaid värvilaike. Varieeruv on ka lehtede värvus, ulatudes rohelise erinevatest varjunditest kuni punaste, kollaste ja krähmukirjudeni.

Igal põõsal ja puul on oma sügisvärv, mõnel aastal kirkam, mõnel tuhmim. Okaspuude roheline ja sinakashall püsivad värsketena kogu aasta, lisaks sellele on paljudel sortidel noored kasvud ja okkad põnevalt kollased, valkjad, roosad või punased. Lähedalt silmitsedes märkame ka lehtede ja okaste erinevat kuju, suurust ja asetust. Sügisel lisavad aiale uusi toone valmivad viljad.

Kõiki neid võimalusi peame aeda kavandades arvestama. On selge, et päris tillukesse aeda ei mahu kogu see vormi- ja värvirikkus ära. Paratamatult peame tegema mingi eelvaliku, mida hiljem saame täiendada ja muuta.

Aga aed ei peagi ühe aastaga valmis saama, aed elab ja muutub koos inimesega.

Õisi lumest lumeni Olgu okaspuud ja igihaljad lehtpõõsad kevadel kui tahes ilusad, täit kevadrõõmu tunneme ikka alles siis, kui aias puhkevad esimesed õied. Mõne põõsa, näiteks sarapuu ja lepa õitsemist ei pane me küll eriti tähele, aga pajuurvad viivad vähemalt mõtted juba kevadesse. Ilusamad on pajude isastaimed, sest urbadest välja ulatuvad tolmukapead annavad neile tugevama kollase tooni. Varakevadel ja mais puhkevad õide veel harilik näsiniin, forsüütiad, kirsskontpuu, nõiapuu, punane eerika, harilik vaher, tähtmagnoolia, tuhkur enelas, palu-näsiniin ja mitu rodo-

dendroniliiki. Edasi jätkavad juba toomingad, toompihlakad, kirsi- ja mandlipuud, enelad ja iluõunapuud. Suve lõpul ja sügisel õitsevad kanarbikud ja aedhortensia, üksikuid õisi leidub ka teistel põõsastel. Kui aias on põõsastele piisavalt ruumi, saame kujundada kogu suve õitseva koosluse. Õitsvaid põõsaid valides on tähtis teada ka seda, kas õied tekivad sama aasta võrsetel (näiteks jaapani enelas) või eelmise aasta okstel (forsüütia). Teise rühma õrnemad liigid ja sordid võivad külmema talvega sisemaal jäädagi ainult lehtdekoratiivseteks või

õisi lumest lumeni

149

näidata õisi ainult alumistel, lume all peidus olnud okstel. Enamasti kasvavad kõik õitsvad põõsad hästi poolvarjus, kuid õitsevad paremini päikesepaistelisel kasvupaigal.

Õierikkaid lehtpuid ja -põõsaid Musani abeelia (Abelia mosanensis) on meil üsna uus ilupõõsas, mida on kasvatama hakatud alles viimastel aastatel. Seepärast on põõsadki veel üsna väikesed ega paku täit ilu. Ei ole ka päris selge, kuidas põõsas talub lumevaeseid pakaselisi talvi, sest viimastel aastatel on ta ju talvitunud paksu lumevaiba all.

Abeeliad on madalad suve- või troopikas ka igihaljad põõsad kuslapuuliste sugukonnast. Perekonda kuulub kuni 30 liiki, mis on levinud Ida-Aasias, Himaalajas ja Mehhikos.

Musani abeelia kasvab kuni 1,5 m kõrguseks harunevaks põõsaks. Noored võrsed on püstised, nõrgalt karvased, varjus roheka, päikese käes punaka koorega, vanemad oksad hallika koorega, allapoole kaarduvad.

Lehed on kuni 10 cm pikad, helerohelised, piklikmunajad, pikalt teritunud tipuga ja lühirootsulised, kinnituvad võrsele vastakult.

Lehtede sügisvärvus on roosakaspunane kuni oranž ja meenutab veigela sügisvärvust.

Värvub kaunilt septembris-oktoobris esimeste hallade aegu. Õied asuvad kuni 10 kaupa tipmises

150

koduaia ilupuud ja -põõsad

kobaras. Õiepungad on helepunased, õied heleroosad, pika krooniputke ja liitunud viietise õiekrooniga. Tolmukaid on neli, neist kaks pikemat krooniputke pikkused. Päikese käes pleekuvad vanemad õied peaaegu valgeks. Õitseb juunis umbes kolm nädalat, õied meeldiva õrna lõhnaga.Vili on väike ühe seemnega pähklike. Tupplehed jäävad valminud vilja külge.

Musani abeelia levib looduslikult Korea poolsaarel ja Jaapanis. Põõsas on vähenõudlik, kasvab igasugusel aiamullal, ka kuivemal liivakal pinnasel. Rikkalikumalt õitseb päikesepaistelisel kasvupaigal, kuid saab hakkama ka poolvarjus. Vanemad põõsad vajavad aeg-ajalt harvendamist ja vanemate okste väljalõikamist.

Lähedane liik on Korea abeelia (Abelia coreana), mis kasvab looduslikult Mandžuurias ja Koreas. Kuni 2 m kõrgune roosakate õitega põõsas on ka meil külmakindel.

Musani abeelia.

Davidi budleia (Buddleja davidi) on pärit Kesk-Hiinast, kus teda ammust aega kasvatatakse ka ilutaimena. Euroopas on ta tuntud üle 120 aasta.

Välimuselt meenutab budleia rohkem rohttaime kui põõsast. Meil kasvab ta pooleteise-kahe meetri kõrguseks, veidi kaarduvate okstega puhmikuks. Lehed on vastakud, lantsetjad, pika terava tipuga, pealt paljad, hallikasrohelised, alt valkjashallid.

Väikesed nelja kroonlehega õied on tavaliselt lillad ja koondunud pikka tihedasse pöörisjasse õisikusse. Mõnel sordil on õie keskel väike kollakas või oranžikas laik. Õied on tugeva meelõhnaga ning meeldivad lib-

Davidi budleia.

likatele, kõnekeeles kutsutaksegi taime liblikapõõsaks. Õitsemine kestab juulist kuni hilise sügiseni.

Meil on budleia hakanud levima alles viimastel aastatel, laiemat levikut on pidurdanud põõsa vähene talvekindlus. Külmal lumevaesel talvel võivad katmata põõsal kahjustuda isegi juured ning kogu taim hävib.

Võrsed külmuvad tavaliselt igal talvel, kuid taastuvad kiiresti. Kuna õied tekivad sama aasta võrsetel, siis ei takista talv õitsemist, küll aga hoiab põõsa madalama. Talvitamiseks on kõige mugavam kogu põõsas hilissügisel kümmekonna sentimeetri kõrguselt maha lõigata ja paksu kuiva turba või lehekihiga katta. Multši või lehtede peale võib panna kummuli mõne suurema lillepoti, ämbri, kasti või midagi muud, mis multši kuiva hoiab. Muidugi võib budleia tagasi lõigata ka kevadel, kui külmakahjustused on juba selgunud.

Lõunamaise taimena vajab budleia aias sooja ja päikesepaistelist, tuulte eest varjatud kasvupaika. Muld peaks olema parajalt niiske, päris kuivas liivmullas jääb õitsemine kesiseks. Suuremate ja raskemate õisikutega põõsaid tuleb õitsemise ajal toestada, eriti vihmasel suvel.

Budleia sorte on lihtne paljundada haljaspistikutega, mis juurduvad isegi vees. Ka pistoksad juurduvad hästi, need tuleb varuda sügisel enne suuremaid külmasid ja hoida ületalve jahedas külmavabas ruumis.

Budleia sordiaretusega on rohkem tegel-

õisi lumest lumeni

151

dud USAs ja soojema kliimaga LõunaEuroopas. On aretatud mitmeid punaste, tume- ja helelillade, roosakate ja valgete õitega sorte. Ka kollaseõieline Davidi budleia pole enam haruldus.

Sortidest on meil vastupidavamad valgeõieline ’Alba’, tumelillakas, hilise sügiseni õitsev ’Black Knight’ ja suurte purpurpunaste õisikutega ’Royal’. Aga ka teised sordid, mida on üle paarikümne, on ilusad ning kõiki neid võiks koduaias katsetada.

Aed-deutsia (Deutzia ×hybrida) on saadud pikalehise ja mitmevärvilise deutsia ristamisel. Praegu müüakse mitmeid sorte, levinuim on vahest ’Strawberry Fields’, millel on ilus heleroheline lehestik ja roosakad õied.

Kroonlehtede serva ääristab üsna lai valkjas rant. Õitseb juuli alguses. Põõsas peaks kasvama 1‒1,5 meetri kõrguseks, kuid meil külmub vähemalt sisemaal tihti lumepiirini tagasi. Kuna deutsiate õisikud tekivad eelmise suve okste külgvõrsetel, siis võib õitsemine mõnel aastal jääda üpris kesiseks. Aias peaks deutsiatele leidma soojema päikesepaistelise ja tuulevarjulisema kasvupaiga.

Samas eelistavad kõik deutsiad niiskemapoolset mulda ega talu mulla läbikuivamist, mis teeb sobiva koha leidmise mõnikord üsna keeruliseks.

Aed-deutsia ’Pink Pom-Pom’ on roosade täidisõitega ja tumerohelise lehestikuga sort. Kasvab samuti kuni 1,5 m kõrguseks. ’Turbillon Rouge’ on õrnroosade

152

koduaia ilupuud ja -põõsad

kuni lillakate õitega sort, mida peetakse üsna põuakindlakas.

Kare deutsia (Deutzia scabra, sün. D. crenata) on suurte valgete õitega, mis puhkevad juuni lõpus või juuli alguses. Pärast pehmet talve õitseb ilusasti ja rikkalikult paar nädalat järjest. Nõrgalt mattrohelised lehed on piklikmunaja saagjaservalise lehelaba ja lühikese rootsuga ning kinnituvad võrsele vastakult.

Noori võrseid vaadates jääb mulje, nagu oleks tegemist suure liitlehega.

Sordil ’Plena’ on suured täidisõied, kroonlehtede välimine pind on karmiinpunane. Õitsemise ajal väga dekoratiivne sort. Sama kaunid on ka roosade täidisõitega ’Rosea’ ja puhasvalgete tihedalt täidetud õitega ’Candissima’.

Mitme deutsiasordi põlvnemine ei ole päris selge. Nii peetakse ka sorti ’Bride of Rochester’ mõnikord aed-deutsia sordiks.

Oma täidisõitega meenutab ’Plenat’, kuid kroonlehed on väljast roosakad. Õitseb juuli alguses.

Aed-deutsia ’Strawberry Fields’.

Kaunis deutsia (Deutzia gracilis) õitseb väga rikkalikult. Puhasvalged õied paiknevad tihedates püstistes kobarates ning puhkevad juuli keskpaiku. Põõsas on kaarduvate okstega ning kasvab ligemale meetri kõrguseks. Punakaspruunid noored võrsed moodustavad kena kontrasti hallikasrohelise lehestikuga. Talvitub paremini mõne suurema okaspuu varjus. Hästi sobib näiteks kääbus-seedermänd, mille talveks maha koolduvad oksad moodustavad hea katte.

Muidugi tuleb hoolitseda, et need deutsia võrseid ei murraks.

Kõik deutsiad hakkavad õitsema teiselkolmandal aastal pärast istutamist. Nad lepivad tavalise niiskema aiamullaga, kuid peotäis väetist kevadel ja niiskust hoidev turbamultš teevad ainult head. Nagu arooniat, tuleb ka deutsia vanemaid põõsaid aeg-ajalt harvendada. Mõnel karmil talvel külmub deutsia lumepiirini, kuid kasvatab kiiresti uued võrsed. Igal juhul on põõsas väärt, et tema kasvatamist katsetada. Kui kellelgi juhtub aias olema mõni külmakindlam vorm, siis tasuks seda kindlasti paljundada. Kõige lihtsam on seda teha haljaspistikutega.

Kaunis deutsia.

õisi lumest lumeni

153

Harilikku ebajasmiini (Philadelphus coronarius) kutsume igapäevases kõnekeeles tavaliselt lihtsalt jasmiiniks. Nõnda on suupärasem, kuigi botaaniliselt ebatäpne. Päris jasmiinid, mis kuuluvad õlipuuliste hulka ja on sugulased näiteks ligustri, saare ja sireliga, meil avamaal ei kasva. Jasmiiniõite tugev lõhn on aga kindlasti üks põhjus, miks meil selle nimega kutsutakse kivirikuliste sugukonda kuuluvat ebajasmiini. Enamikul meil kasvatatavatel ebajasmiiniliikidel ongi meeldiva lõhnaga suured valged õied.

Perekonnas on üle 60 liigi, mis looduslikult kasvavad Põhja-Ameerikas, Ida-Aasias

Harilik ebajasmiin.

154

koduaia ilupuud ja -põõsad

ja Lõuna-Euroopa mägedes. Meie vanemates aedades on harilik ebajasmiin tavaline põõsas. Ta sirgub vabalt kasvades 2–3 m kõrguseks, moodustades korrapärase kujuga tiheda puhmiku. Õied on valged või pisut kreemikad, kuni 3 cm läbimõõdus. Õitseb rikkalikult juuni lõpus, ka poolvarjus kasvavad põõsad õitsevad kenasti.

Harilikku ebajasmiini on aedades kasvatatud juba 400 aasta ringis, tema esivanemaks peetakse Lõuna-Euroopas metsikult kasvavat kahvatut ebajasmiini. Sorte ei ole palju, see-eest on levinud mitme eri kloonina. Täidisõieliste vormide kohta kasuta-