Koeraomanik by Pärtel Vurma

c NÕUANDEID KOERAOMANIKULE

Aivo Oblikas

N ÕUAN D E I D KOERAOMA NI K U LE Ku t sika va l i k u s t koe ra va n a du s p õ l ve n i

Toimetanud Marika Mikli Kujundanud Päivi Palts Tekst © Aivo Oblikas, 2015 Fotod © Autorid, 2015 Killu Ahi 9, 27, 37, 57, 58, 282 Alari Kivisaar 2, 289 Aivo Oblikas 10, 17, 19, 23, 24, 29, 30, 38, 54, 56, 66, 71, 74, 104, 124, 126, 128, 133, 136, 139, 140, 141, 143, 147, 151, 153, 156, 181, 188, 194, 200, 208, 210, 238, 261, 263, 264, 268, 273, 281, 286 Mari Oblikas 12, 14, 34, 39, 45, 80, 83, 87, 89, 94, 107, 109, 110, 115, 120, 123, 160, 161, 167, 170, 198, 205, 212, 214, 219, 222, 227, 231, 232, 233, 235, 236, 249, 251, 255, 256, 258, 260, 269, 279, 284, 290 Agle Oissar 15, 144, 185, 190, 199, 202, 242, 267 Pille Saar 26, 41, 43, 48, 50, 61, 64, 68, 72, 76, 78, 91, 95, 100, 173, 176, 182, 201, 240, 246, 293, 295 ISBN 978-9985-3-3476-8 Kirjastus Varrak Tallinn, 2015 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda Printon AS

S IS U KO R D SAATEKS 7 VÕTAKS ENDALE KOERA? 9 MILLIST KOERA VALIDA? 27 Esimene sõel 28 Milline peaks olema koera iseloom? 33 Tõukoer või tõutu kaaslane? 47 Koera tõutunnistus ehk pedigree 52 Millist tõugu valida? 55 KASVATAJA, KENNELNIMI JA SELLEGA HAAKUV 57 KUTSIKA DOKUMENDID 64 KUTSIKA VALIK 72 Genotüüp ja fenotüüp 73 Emane või isane koer? 78 Konkreetse kutsika valikust 79 KUTSIKAS TULEB KOJU 83 Esimesed päevad kodus 88 Reeglid 92 Mäng 101 Koolitus 114 Kuidas koerad õpivad ning uusi oskusi omandavad 119 Mida tasub kutsikale õpetada 125 Kutsika kodune hooldus ja käsitlemine 132 Hävitustöö 135 Sotsialiseerimine 142 Toitmine 147 Tervis, vaktsineerimine ja võimalikud arstivisiidid 149 Kust leida abi probleemide tekkimisel? 151 KODUSED SUHTED 153 Kust kõik alguse saab? 154 Koer hakkab ise korraldusi jagama 159

koe raraam at

Kuidas sellist olukorda vältida? 162 Kui rõõmsameelsest kutsikast on sirgunud turtsuv teismeline 169 Kasvav huvi vastassoo vastu 175 Suurenenud energia ja jõud 179 Koer ei ole enam kutsikas 185 Koer hakkab peremehe üle domineerima 187 Kas üritada ise olukorda lahendada või peaks abi paluma? 193 PROBLEEMKOER NING TEMA „PÄÄSTMINE” 198 Probleemi tekkimise algus. Tõulised eeldused 199 Energia kui probleemi põhjustaja 204 Probleemne ründamine 207 KOER JA LAPSED 212 Perre sünnib laps 213 Lastega perre võetakse koer 218 Iga võõras koer ei ole kodune Muri 226 Lapsele tulevad sõbrad külla 228 KOERA KOOLITAMISEST 231 Milleks üldse koera koolitada? 232 Motivatsioon on koolituse alus 234 Käskude õpetamine ja toit 237 Negatiivne tagasiside 239 Kuidas koer maailma näeb? 245 Veel mõnest koerakoolitusega haakuvast teemast 248 KOERASPORT 251 Lihtsast koerakoolitusest koeraspordini 252 Koeraspordialasid on mitmeid 255 Koertenäitused 263 Koera sobivusest näitustele või koerasporti 266 Koer läks kaduma 269 Tervis on kalleim vara 273 Koer ja kutsikad 281 KOERAGA REISIMINE 284 VANA KOER 289 LÕPETUSEKS 293

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

SA AT E K S Käesoleva raamatu sünni põhjuseks on eri aegadel peas keerelnud mõtted ning lood, mis on pärit meie igapäevaelust. Olles päris pikka aega olnud „uppunud” koerandusse, olen näinud paljusid õnnelikke inimesi ning nende toredaid sõpru – koeri –, kellega jagatakse igapäevaseid rõõme ja muresid. Samas olen kokku puutunud ka suure hulga inimestega, kellele kodune koer toob muret ja stressi. Nähes õnnetut, kes on hätta sattunud, on mul tihti peast käinud läbi mõte – huvitav, inimene võttis kindlasti koera oma ellu n-ö lisaväärtusena, kuid näe, kuidas olukord on muutunud ning oodatud positiivsete elamuste asemel on lisandunud hoopis muret ja stressi. Kui kahju, et nii on läinud! Kahju on inimesest, kes oma elu halbade emotsioonide peale raiskab ning kahju on koerast, kes sellise närvilise kooselu tõttu ka ju õnnelik ei ole. Seesugusel olukorral on üsna tihti väga erinevaid põhjuseid. Osa on hüpanud pea ees tundmatusse ning võtnud koera hetkeemotsiooni ajel, mõtlemata läbi, mis ees ootab, ning kui koer kutsikaeast välja kasvab, leidnud ennast hoopis teisest reaalsusest, kui varem ette kujutas. Teised on lihtsalt valinud täiesti vale iseloomuga koera, kes ei sobi tema igapäevaeluga. Kui neil oleks mõni teistsugune koer, võiks ka nende kooselu näha välja hoopis teistsugune. Kolmandad on kasvatanud koera nii hästi kui vähegi oskavad, hoolitsenud tema kui lapse eest, mõne aja pärast aga avastanud, et kõige selle helluse ja hoolitsuse peale ei ole tal rõõmsameelset sõpra, vaid kodus on sirgunud hoopis murdja metslane, kes ei kuuletu kellelegi.

s aate ks

Seda loetelu võiks veel pikalt jätkata. Kõigil koertega seotud muredel on tegelikult suhteliselt sarnane taust – päris palju probleeme oleks saanud ära hoida, kui inimesel oleks õigel ajal olnud natukene rohkem infot. Teadmistel on huvitav omadus – kui nad on olemas õigel ajal, siis on võimalik teha õigeid otsuseid ja valikuid; tagantjärele teadmised panevad ainult ohkama ja tagasi vaatama, kuid abi neist enam sedavõrd pole. Olles ise kokku puutunud paljude koeranduse nüansside ja detailidega, sooviksin sellealaseid teadmisi ka teistega jagada. Kirjutan järgnevalt kõigest koerandusega haakuvast, alates kutsikavõtmise soovist kuni koera vanaduspäevadeni. Käsitlen kutsikavõtuga seotud probleeme, kirjutan kutsikaeast ning suhte loomisest, käin läbi koera eluperioodid, analüüsin, kuidas kasvavad probleemsed koerad ning üritan anda nõu probleemide lahendamiseks; peatun koerakoolituse ja koeraga ühise keele leidmise küsimustel ning lisaks veel paljudel erinevatel koerapidamisega haakuvatel seikadel. Kui ostate endale kodumasina, on sellel kaasas kasutusjuhend. Kui loete selle läbi, on teile täiesti selge, et vajutama peab sinist nuppu, sest rohelise vajutamisel tuleb peagi võtta ette tee remondimehe juurde. Võtke seda raamatut kui koera kasutusjuhendit, mis aitab vältida käiku remondimehe juurde. Loodetavasti saate siit vajalikku lisainfot, mis aitab teha õigeid valikuid ning oma valikud ka õigesti ajastada. Ning loodetavasti võimaldavad lisateadmised kasvatada kodus õnnelikumat koera ja olla ka ise õnnelik.

n õu a n d e id koerao m an i k u l e

VÕTA KS E N DA L E KO E RA?

See on mõte, mida osa inimesi kaalub päris pikalt, teistel tuleb

Koer võiks tuua

selline soov aga üsnagi ootamatult. Väga tavaline on seegi, et koe-

meie ellu lisaväär

ravõtusoov tekib kõigepealt lastel, kes nähes tuttava peres kutsikat

tust ning meelde

kasvamas, alustavad lõputuna tunduvat nuiamist, mis tihtipeale

jäävaid hetki, mitte

ka vilja kannab. Ma arvan, et raske on leida inimest, kes ütleks, et võttis koera selleks, et igapäevaellu tuleks juurde stressi ja lisatööd. Üldjuhul võetakse koer siiski n-ö lisaväärtuseks. Uus pereliige on osa inimeste kujutluses tore seltsiline pikkadeks õhtuteks, mõnus mängu- ja jalutuskaaslane või sõber ja truu valvur. Teistele on ta aga lihtsalt üks lisanduv pereliige, kes toob endaga kaasa palju positiivseid emotsioone ja rikastab elu uute kogemustega.

koe ra ra a mat

stressi ja probleeme.

Üldjuhul loodetakse koera perre võttes pigem ikkagi kõigele positiivsele, mis sellega seostub. Nähakse muidugi ette ka mõningaid kohustusi ja lisatööd. Täiesti mõistetavalt ei osata täielikult kujutleda elu koeraga 24/7 ning koeravõtuga kaasnevaid võimalikke probleeme. Kui inimesel pole varem koera olnud, siis üldjuhul on tal vägagi raske teada igasugu üksikasju, mis koeravõtuga reaalselt kaasnevad. Suurim viga, mida planeerimisel ja arvestamisel tehakse, on see, et ei osata näha kõiki muudatusi, mida see elusolend igapäevaellu toob – palju rõõmu ja jäägitut sõprust, aga võib-olla ka stressi ning ebameeldivusi. Koeravõtu üle otsustades peaks tegelikult vähemalt üritama ette kujutada neid 10–15 järgnevat aastat, mis koer sinu elus täidab ning seda silmas pidades hinnata enda soovi ja valmidust koer võtta. Sellise läbimõtlemise puhul on otsus palju kindlam ning tulevik toob ka rohkem rõõmu. Mõelge kasvõi järgmisele faktile. Oletame, et te elate 85-aastaseks ning olete täna 30-aastane. Seega on teil elust rõõmu tundmiseks antud veel 55 aastat. Kui perre võetud koer täidab sellest 15 aastat, siis see on veerand sellest ajast. Päris suur osa tegelikult. Kas te tahate, et see veerand oleks uue sõbra näol täis põhiliselt positiivseid elamusi või te kannate maha veerandi oma elust, võideldes probleemide ja stressiga. See, kumb stsenaarium teostub, sõltubki asjaolust, kui hästi olete koeravõtuga kaasneva läbi mõelnud ning kui valmis te selleks olete; kas valite endale sobiva iseloomuga koera ning kui hästi sobib koer teie elurütmi. Edasi natuke sellest, mis koeraomanikku ees ootab. Loo detavasti annab see mingi pildi, mis aitab otsuseid langetada. Eks tegelikult olenebki väga palju konkreetsest koerast ning järgnev ei ole absoluutne tõde, kuid laias laastus peaks tekkima ettekujutus, millisteks muudatusteks peab seoses koeravõtuga valmis olema.

võtaks e ndal e koe ra 1 1

AEG Koerad elavad keskmiselt 10–15 aastat vanaks. Mõelge nüüd möödunud 10–15 aasta peale oma elus. Kõigile sündmustele, reisidele, pidudele ja argipäevale. Päris pikk aeg ja üsna palju sündmusi meenutamiseks, kas pole? Kujutage nüüd sellesse aega ette koera. Kas need 15 aastat näeksid välja teistsugused? Kas pigem positiivselt teistsugused? Kui paljudest toimunud sündmustest oleksid olnud valmis loobuma, kuivõrd näiteks reisile ei saa minna, sest koerale pole hoidjat, või ei saa seda või toda inimest külla kutsuda, sest ta on koerte suhtes allergiline? Lastes möödunud ajad silme eest läbi ja mõeldes sinna sisse koera, tekib mõningane pilt sellest, mis ees ootab. Olenevalt koera vanusest on ka tema mõju meie igapäevaelule kaunis vahelduv. Ilmselgelt esitab kooselu koeraga tema ühel või teisel eluperioodil erinevaid väljakutseid ning pakub aina uusi üllatusi.

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

Olenevalt iseloomust võtab nii mõnigi koer üksjagu aega ja vajab tegevust, et kulutada oma liigset energiat.

Palju võtab koer igapäevaelus aega? Kui koer elab korteris, siis olenemata tema tõust või suurusest kulub iga päev jalutamise peale vähemalt tund. Mõnel päeval, kui on kiire, saab natuke vähemaga läbi, teisel päeval tuleb see taas pikema jalutuskäiguga tagasi teha. Soovitavalt võiks jalutusaeg aga olla isegi pikem. Jalutamine tähendab hommikust ringkäiku ajal, mil ülejäänud pere veel voodis pikutab. Samuti võib töölt tulles olla soov kõigepealt diivanile pikali visata ning natuke jalgu puhata, kuid päev otsa üksi toas kannatanud koer vajab jalutamist. Ideaalis peaks veel ühe tuuri tegema ka enne magamaminekut. Kusjuures pole väga vahet, kas sul oli eelmisel päeval hilisemaks nihkunud pidu või soovid lihtsalt kuni lõunani voodis lesida – koer vajab ikkagi oma hommikust jalutuskäiku. Arvestama peab asjaoluga, et jalutada ei tule mitte ainult päiksepaistes, vaid ka vastiku vihma ja tuulega ning samuti tuisuga. Sellest saab päeva paratamatu osa ning sellest pole pääsu. Koeraga jalutamas käimine pole vajalik mitte ainult selleks, et koer saaks oma hädad ära teha, vaid ka selleks, et koer saaks tasakaalukalt areneda, kulutada energiat ning suhelda. Kui teha koeraga vaid kiirpõige õue ja peale kehakergendust taas tuppa kiirustada, siis on vägagi reaalne, et näiliselt võidetud aeg maksab ennast toas kätte. Koer, kellel ei ole piisavalt kontakte välismaailmaga, ei arene harmooniliselt ning tal võib tekkida probleeme inimeste ja teiste koertega suhtlemisel. Samas on ka üsna kindel, et kui koer ei saa piisavalt liikuda, siis tema sees paisuv energia leiab igal juhul väljapääsu mõnel teisel kujul. Üsna tihti on see aga koduse elu seisukohalt tülikas ning sealt saab alguse nii mõnigi probleemkäitumine ja edasi on teil juba probleemkoer. Kui on tegemist õuekoeraga, kes oma kilomeetrid aias iseseisvalt täis jookseb, siis tuleks ikkagi arvestada ca tunnise ajakuluga päevas. Ideaalis võiks ka õuekoeraga käia jalutamas väljaspool aeda, kuivõrd see annab koerale väga palju ning võimaldab tal jällegi areneda tasakaalukamaks. Kui mõelda nii, et jalutamiseks pole aega ning milleks

v õtaks e n dal e koe ra

koerale tervet tundi kulutada, las ta olla aias iseseisvalt, siis ei teki kindlasti omavahelist mõnusat sidet ning jällegi tekivad probleemid, mis hilisemas elus võivad kujuneda üsna tülikaks. QQ Alati on lihtsam probleemid välistada kui üritada neid hiljem lappida. Koerale kulutatud tund tähendabki seda, et te kas lihtsalt mängite või suhtlete temaga aias natuke hommikul ja natuke rohkem õhtul või lähete jalutuskäigule. See on tõepoolest väga vajalik, et koeraga ühist keelt leida ja edasisi probleeme vältida. Lisaks jalutamisele kulub koera peale iga päev ka muud aega. Temaga tuleb kodus tegelda, et säiliks normaalne suhe, ning teda tuleb koolitada. Tegelikult kulub aega veel kodustele protseduuridele nagu küünte lõikamine või karva harjamine. Kõige mugavam on mõelda, et ma ei hakka ju koeraga näitusel käima, miks ma

n õu a n d e id ko e rao m an i k u l e

Kui koer on saanud liig se energia ära kulutada, on kooselu temaga märksa mugavam.

Koeraga jooksmas käimine on hea moodus koera energia kulutami seks ning enda vormis hoidmiseks.

peaksin teda harjama? Ega ju otseselt ei peagi. Lihtsalt valida on kahe võimaluse vahel: • koer ajab ise karva ning seetõttu on su elamine stabiilselt täis karvu, mis ajapikku jõuavad riietega ka autosse ja tööle jne; • harjad koeral regulaarselt suurema hulga karvu maha ning seetõttu lendleb neid kodus oluliselt vähem ringi. Kusjuures nii pole mitte ainult pikakarvaliste koertega, vaid ka lühikarvalistega. Jättes koera harjamata, suurendate oluliselt ka tema terviseriske seoses naha ja karvadega. Kui terviserisk toob kaasa juba probleemi, siis see võrdub alati suurema ajakuluga ning lisaks rahalise väljaminekuga. Oma aja võtavad kindlasti arstivisiidid. Erinevatel koertel on erineval määral terviseprobleeme, kuid laias laastus saab koerte puhul arstivisiitide hulka võrrelda lastega arsti juures käimistega.

võtaks e ndal e koe ra

Kui rääkida ajast, tuleks muidugi arvestada veel asjaoluga, et need 10–15 aastat, mis koer peres elab, mõjutavad kindlasti suuremal või vähemal määral ka väljakujunenud igapäevaelu. Näiteks seab see piiranguid reisimisele ning võib mõjutada külaskäimist. Kui ilma koerata elades on lihtne minna kuhugi teise linna ning jääda sinna ööbima, siis koeraomanikul on vaja leida lahendus tema jalutamiseks ja toitmiseks-jootmiseks. Kui tahetakse koer kaasa võtta, tuleb aga leida selline ööbimiskoht, kus koerad on lubatud. Eelneva lõigu lõpetuseks oleks hea liita kokku kõik need tunnid, mis koera elu jooksul tema peale kuluvad, et saada ettekujutust sellest suhteliselt suurest ajahulgast. Samas aga toob koer igapäeva ellu ju ka samavõrra rõõmu ja vaheldust ning uusi elamusi, seetõttu ma neid tunde kokku lööma ei hakka.

RUUM Kindlasti käib koera võtmisel peast läbi ruumi küsimus. Olen kuulnud palju sõnavõtte teemal, et suurt koera ei tohi korterisse võtta, kuna see on loomapiinamine. Isiklikult olen pidanud korteris nii dobermanni kui ka belgia lambakoera ja samas elanud ka eramajas mitme koeraga ning ütlen küll üsna veendunult, et tegemist on pigem legendi kui tõega. Inimesed kipuvad mõtlema selliselt, et korterikoer on ahistatud väikesele pinnale aga aiakoer saab ringi joosta. Ent tegelikkus on tihti hoopis vastupidine. Korterikoera omanik käib temaga regulaarselt jalutamas. Õuekoer aga magab suurema osa päevast lihtsalt kuskil endale sobivas kohas. Inimene teab, et koer liigub ise ega pühenda aega tema liigutamisele. Tänapäeval on olemas igasuguseid lahedaid digitaalseid vidinaid. Koerale on võimalik näiteks panna külge väike GPS-seade

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

Joogikausile peab leidma koha, kus see ei jää jalgu ning on koerale alati kätte saadav.

ning kui õhtul numbrid arvutisse tõmmata, võib näha, kui palju ta on tegelikult liikunud. QQ Kui liita kokku kilomeetrid, siis nii veider kui see ka pole, saab tihti rohkem liikuda hoopis korterikoer. Mida peab arvestama ruumi asjus? Võttes koera korterisse oleks vajalik talle luua sinna oma paik, kus ta saab magada ning rahus olla. See on täiesti möödapääsmatu. Samuti peab olema koht ta joogikausile ning kusagil läheduses ka koht toidu andmiseks. Veel peaks olema korteris piisavalt ruumi, et koer pääseks liikuma ning koer ja pere ei peaks üksteisel seljas elama. Need on n-ö miinimumnõuded. Kui korter on liiga väike, siis tuleks koeravõtmise plaan peast visata. See kehtib ka väikese koera puhul. Ka pisem koer vajab ju rahu ja kohta, kus magada, ning täiesti ilmselgelt ei sobi selleks kohaks diivan või jalanõuderiiul. Võttes õuekoera peab iseenesest mõista arvestama kohaga tema kuudi jaoks. Kuut on ju õigupoolest koera kodu, mistõttu sellel

võtaks e ndal e koe ra

peab olema sobiv koht. Kuuti ei saa kuhugi lihtsalt n-ö jalust ära panna. Koer peab kuuti hõlpsalt sisse pääsema, ta peab sealt välja nägema ja tal peab olema ümbrusest ülevaade. Kuudis peab olema piisavalt ruumi ning see peab olema sellise ehitusega, et koeral seal ka külmal talvepäeval külm ei oleks. QQ Kuut tuleb paigutada selliselt, et koer näeks, kes aeda siseneb. Kuivõrd üldjuhul koerad tunnetavad, kui keegi nende territooriumile tuleb, siis on nad oluliselt rahulikumad, kui nad tulijat ka näevad. Samuti on mõistlik rajada aedik, kuhu saab koera kinni panna külaliste saabudes või juhul, kui ei soovita, et ta kogu iluaia segi pöörab. Aedik ei tohiks olla kitsas puur, kus liikuda ei saa, vaid piisavalt suur, nii et koeral oleks mugav ning et vajadusel saaks teda seal hoida ka pikema aja jooksul. Ideaalis võiks aediku paigutada kuudi ümber. Peab ju koer pääsema kuuti, mis on tema koduks ka aedikus olles. Järgnev pole küll otseselt seotud ruumiga, kuid mõjutab mingil määral aias toimuvat. Nimelt tuleb isaste koerte puhul arvestada asjaoluga, et kui nad okaspuude okste peale jalga tõstavad, on see taimedele kahjulik. Algul muutub osa puuokstest pruuniks ja oksad surevad ning ajapikku tapab see väiksemad puud-põõsad täielikult. Seega on isase koera omanikul kaks valikut: ta kas teeb okaspuudele ümber piirded, mis kaitsevad puid koerte eest, või eraldab osa aiast selliselt, et koer sinna ei pääse. Mõlemad variandid tekitavad senises harjumuspärases iluaias teatud ruumilisi muudatusi.

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

SOBIVUS PERELIIKMETE JA SÕPRADEGA Koerad on täieõigus likud pereliikmed, mistõttu on oluline, et nad sobiksid teie kodakondsetega.

Koer ei ole asi nagu auto või arvuti, mis võidakse võtta emotsiooni ajel ning mis müüakse maha või antakse ära, kui nähakse midagi paremat või saadakse aru, et ostetud ese pole päris sobiv. Koer on elusolend, kes tuleb perre pikkadeks aastateks. Nii et lisaks ajale ja ruumile on ka ridamisi muid olulisi nüansse, mis paratamatult vajavad läbimängimist ja läbimõtlemist. Kui võtta perre koer, kes elab toas ja puutub kogu aeg kokku inimestega, siis kaasneb sellega mitmeid elulisi asju. Väga oluline oleks enne koera võtmist veenduda, et kellelgi peres ei ole allergiat koera suhtes. Kui tekib väikegi kahtlus, oleks soovitav teha vastavad analüüsid. Kui lapsel on koerte suhtes

võtaks e ndal e koe ra

allergia, mis ei väljendu tugevalt, kuid mida siiski on vahel justkui märgata, siis ei maksa rahustada ennast mõttega, et küll see aja jooksul ära kaob või küll ta harjub. See on kindlasti täielik enesepetmine. Elu on näidanud, et ega allergia ei kao kuhugi ning üldjuhul on sellises olukorras kaotajaks koer, kes peab lihtsalt lahkuma. Koeraallergia on selles mõttes huvitav nähtus, et paljud inimesed ei pruugi sellest isegi teadlikud olla, sest nad ei ole koertega piisavalt lähedalt kokku puutunud. Kui koer on vabas õhus ja temaga suheldakse vaid üsna möödaminnes, siis tihtipeale ei pruugi probleemi üldse märgatagi. Võttes aga koera korterisse, võib ilmneda ebameeldiv üllatus. Loomulikult võib allergiaid olla ka pereliikmete sõpradel, kuid õnneks on olemas ravimid, mis võimaldavad neil siiski vähemalt külas käia. See, et mõnel sõbral on koeraallergia, ei tohiks küll olla ettekäändeks koera äraandmisele. QQ Kui võtta perre koer, kus on väike laps, siis tasub arvestada, et selline kombinatsioon eeldab üksjagu jälgimist. Väike laps nõuab juba niigi palju tähelepanu. Kui võtta majja juurde koer, siis tasub meeles pidada, et üldjuhul väike laps kipub koera mänguasjana võtma ning koer ei oska arvestada, et väikesest lapsest ei või „läbi joosta”, sest erinevalt suurtest inimestest ja teistest koertest kipub pisike inimene kukkuma ka siis, kui koer temast mööda joostes teda kasvõi riivab. Ma ei taha mingil juhul väita, et väike laps ja koer ei sobi ühte majapidamisse. Minul endal on olnud väikesed lapsed perioodil, kui kodus olid dobermannid ning ka mu pisipoeg kasvab belgia lambakoera kõrval. Ent on väga suur vahe, kas võtta koer 2–3-aastase või 6–7-aastase lapse kõrvale. Kui laps on veel päris väike, siis tuleb koera võtmisel arvestada sellega, et kodustesse oludesse lisandub päris palju reegleid ja tähelepanuvajadust. Ka see ei ole ju tegelikult probleem, kuid kui inimesel on kiire elutempo ning talle ei meeldi lisada oma kodusele elule kitsendusi, millega kaasneb võib-olla ka teatav lisastress, siis tasuks ehk koera võtmisega natuke oodata.

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

QQ Oma kogemuse põhjal ütleksin küll, et laps ja koer annavad koos elades teineteisele väga palju ning laps, kes kasvab koerte kõrval, on kindlasti lapsepõlvest saanud kaasa üht-teist väärtuslikku. Paratamatult tuleb mõelda ka hirmust koerte ees. Mis siis, kui keegi sõpradest kardab koera või kui hoopis oma lapsed kardavad koera? Mina ise kartsin lapsena koeri päris kõvasti. Olin tänaval mõnel korral koerarünnaku ohvriks langenud ning see kogemus tekitas hirmu. Koertehirmul on kaks huvitavat nüanssi. Ühest küljest on see hirm nii sügav ja tugev, et kui lähed külla inimesele, kellel on koer, siis ükskõik kui veenvalt see inimene ka ei esine ega räägi oma koera sõbralikkusest, ikkagi on tunne, et küllap too peni niikuinii tuleb ja hammustab mind. Väiksemate koertega on probleeme vähem, kuid suure koera puhul ei ole põhimõtteliselt võimalik koera kartvat inimest veenda, et loom on sõbralik ja teda ei ole vaja karta. Nüüd, kus ma enam ammu koeri ei karda, tean ma väga hästi, mida tunneb koerahirmus inimene. Kui külla tuleb selline laps või ka täiskasvanu, siis ma ei hakka kunagi teda veenma oma koera sõbralikkuses, vaid austades külalist panen koera lihtsalt ära. QQ Toonitan veel kord – koera kartvat inimest ei ole võimalik veenda oma hirmu unustama. Ning teine huvitav nüanss on siinjuures see, et hirm kaob täiesti uskumatul kombel iseenesest, kui endale tekib koer. Muidugi oleneb palju konkreetsest inimesest ning ka laste puhul võib koerahirmu kadumine olla mõneti erinev, kuid mu enda hirm hajus kuidagi täiesti märkamatult. Kui perre tuleb kutsikas, siis ta ei ole mingil juhul hirmus ning seda mõistab ka kodus elav laps. Päev-päevalt koos koeraga kasvades veendub laps, et koer on sõber, õpib aina paremini koera mõistma ning tema kehakeelt lugema ja hirm kaob. Olen, nagu öeldud, ise küllalt kaua koeri kartnud ning võrreldes oma hirmuaega praegusega ütleksin, et

v õtaks e n dal e koe ra

kui teil on peres laps, kes kardab koeri, siis tasuks koeravõtmise idee täiesti kaalumist juba pelgalt seepärast, et kaotada lapse elust üks ebameeldiv tunne. Inimene, kes ei karda koeri, ei oska tegelikult ette kujutadagi, milline see hirm on.

RAHA See on vägagi oluline näitaja, mis paratamatult koeravõtmisega kaasas käib. Olen üsna veendunud, et enamik kutsikavõtjatest ei kujuta tegelikult ette seda rahahulka, mis koera peale tema elu jooksul kulub. Kui võtta keskmist või suuremat kasvu täiskasvanud koer, siis on täiesti tavaline, et aastas kulub toidule, mitmesugustele koerakaupadele (rihmad, mänguasjad, närimis kondid jne) ning veterinaari külastustele kokku 1000–1500 eurot. Väiksema koeraga on see summa kindlasti natuke väiksem seoses vähema toidukuluga. Eeltoodud summale lisanduvad veel võimalikud koolituskulud, samuti kulub mingil määral raha mööbli, jalanõude ja muude koduste asjade peale, mida koer suudab kahjustada või ära lõhkuda. Mingil juhul ei tahaks rahast rääkides luua pilti, et koera on kallis ülal pidada ja rahalistel kaalutlustel ei tasuks koeravõtmisest kergekäeliselt loobuda. Pigem arvan, et väga paljud tulevased koeraomanikud ei kujuta lihtsalt ette, et koera peale võib nii palju raha minna. Kaunis levinud on arvamus, et koer ei kuluta suurt midagi. Käid kord aastas vaktsineerimas ja kõik. Söögiks annnad talle jäägid enda laualt ja muud polegi ju eriti vaja. Tegelikkus on aga mõnevõrra teine. Kindlasti tasub koera võtmisel pöörata suurt tähelepanu tema tervisele. Kui kutsika valimisel vaadata ainult nunnut välimust ning jätta potentsiaalsed terviseriskid kõrvale, siis saabub mõne aja pärast tõeliselt ebameeldiv üllatus arstivisiitide ja nendega

n õu a n d e id ko e rao m an i k u l e

Koerale peab ostma päris palju asju, mis on täiesti mööda pääsmatud, ning paraku need ka pu runevad ja nõuavad uuendamist.

kaasnevate kulude näol. Kui koeral on mingi krooniline häda, siis kuhjuvad pidevatest sellealastest kulutustest uskumatult suured väljaminekud. Käies inimesena arsti juures ei oska kindlasti paljud meist hoomata tegelikke kulusid arstiabile, kuivõrd tervisekindlustus katab ju enamiku neist. Kui te ei soovi oodata arstijärjekorras ning lähete tasulisele vastuvõtule, siis tõenäoliselt saate tegelikest numbritest aru. QQ Veterinaarias aga ongi ainult need tõelised numbrid, kuivõrd keegi teie eest arvet osaliselt kinni ei maksa. Mul on siiralt hea meel, et meil on olemas kvaliteetne arstiabi koertele ning ma mõistan, et selle ülalpidamine kogu vajaliku tehnikaga ongi kallis. Koera võttes tasub lihtsalt arvestada, et sarnaselt inimestega haigestuvad koeradki ning kahjuks juhtub neil ka õnnetusi ning kogu sellega kaasnev kulu tuleb endal kinni maksta. QQ Ma ei sooviks kuidagi võrrelda rahaga seda rõõmu, mida pakub kooselu koeraga ja vahetu sõprus temaga,

võtaks e ndal e koe ra

kuivõrd neid asju ei ole lihtsalt võimalik ühes vääringus võtta. Samas aga peab koera soetamisel kindlasti silmas pidama, et sellega kaasnevad täiesti arvestavad summad, millest paraku pole ka pääsu. Eks tulud ja kulud ongi ju elus enamjaolt valikute küsimus ning kui koer toob ellu lisarõõmu ja positiivseid emotsioone, siis polegi võib-olla midagi hullu, kui tuleb loobuda mingitest ostudest ja reisidest, et koer saaks kvaliteetselt süüa ja vastavalt vajadusele ravitud. Rahalise poole pealt veel selline mõte, et kui endale kutsikat otsides tema hind tundub liiga, kõrge, on väga lihtne mõelda suunal, et hoiaks veidi kokku ja ostaks odavama. Odavam ei pruugi tingimata tähendada kehvemat, kuid kui näiteks kallima kutsika vanemate tervis on uuritud ning seeläbi on vähendatud riski, et ka teie kutsikat tulevikus terviseprobleemid hakkavad kimbutama, siis see on igal juhul väärtus. QQ Kui võtta kutsikas, kelle vanemate tervist pole uuritud, ning arvestades, et kutsika soetamine on niigi suurel

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

Lisaks möödapääs matutele asjadele on võimalik hankida veel piiramatus koguses kõikmõeldavaid vidi naid ning nende peale koera eluea jooksul vägagi arvestatav summa kulutada.

määral n-ö õnneasi, siis võib juhtuda, et arstivisiidid „söövad” kokku hoitud summa väga kiiresti ära. Kui mõelda kutsika hinnale, siis tasuks mõelda ka asjaolule, et see moodustab tegelikkuses vaid väga väikese osa rahast, mis koera elu jooksul tema peale kulub. Seega on natuke suurem kulutus alguspunktis üsna tihti mõistlik. Ma ei taha sugugi öelda, et alati tasub valida kallim kutsikas, ent üldjuhul on kõrgemal hinnal ka mingi põhjus. Seega tulekski üritada mõelda neile põhjustele ning aru saada, mida reaalselt ostetakse.

NAABRID Kindlasti on naabrid üks faktor, mille peale enne kutsikavõttu tasub mõelda. Kui läbisaamine naabritega on hea, ei põhjusta ka koeravõtt üldjuhul mingeid probleeme. Ent kui juba eelnevalt on hõõrumist ette tulnud, tekitavad ka kõige pisemad asjad probleeme. Mõned haugatused, mis justkui rahu rikuvad, mõned porised jäljed koridoris, mis naabrite silmis näevad välja nagu hunnik soppa, mis on sisse veetud jne. Kui koer vahel haugub ning naabrid selle probleemi suureks puhuvad, siis see võib ühel hetkel päädida ka politsei kutsumise ja kaebuste esitamisega. Igal juhul oleks soovitav naabritele mingi vestluse käigus mainida, et olete kutsikat võtmas. Sellisel juhul olete vähemalt nendega arvestanud ja kui naabritel selles osas juba ette mingeid pretensioone ei ole, siis võib loota, et neid ei teki ka hiljem. Kui aga naabrid kohe toovad välja rea negatiivseid asju, millele justkui lahendust pole, siis võib arvata, et probleemid tekivad ka hiljem. Sellisel juhul tasuks pikemalt mõelda ja arutada ning täiesti võimalik, et tüli küsimused on lihtsalt suureks puhutud ja tegelikkuses väga kergesti lahendatavad.

võtaks e ndal e koe ra

Naabrid peavad omavahel hästi läbi saama ja sobima.

QQ Kui aga naabrid on ikkagi väga jäigalt igasuguse koeravõtu vastu, siis on vägagi reaalne, et see toob ka tulevikus kaasa ebameeldivaid vestlusi ja ütlemisi. Enne kutsikavõttu on kasulik see samm väga põhjalikult läbi mõelda. Eespool sai käsitletud mitmeid olulisi teemasid. Kindlasti on veel aspekte, mida kaaluda, kuid kui kõik eespool toodu on juba positiivse hinnangu saanud, siis ei tohiks koera võtmine probleemiks kujuneda. On ilmselge, et kõike pole võimalik ette näha ning seetõttu ei saa kunagi anda 100% garantiid, et probleeme ei teki, kuid korralik läbimõtlemine peaks siiski mingi kindluse andma.

n õu a n d e id ko e rao m an i k u l e

MILLI ST KO E RA VALI DA? koe raraam at

Kui võtad perre hamstri või merisea, siis kujutad enam-vähem ette, kui palju ta magab, kui palju liigub, milliseid elamistingimusi vajab ning milliseid terviseprobleeme võib ette tulla. Kui aga võtta perre koer, on seis oluliselt keerulisem. Ehkki tegemist on ühe ja sama liigiga, võib koerte puhul isendite erinevus olla kohati isegi suurem kui mõnede eri liigist loomade vahel. Arvan, et ma ei eksi, kui ütlen et enamik inimestest võtab perre koera ennekõike välimuse põhjal. Mõnele meeldib valge koer, mõnele must. Mõned inimesed tahavad suurt koera, teistele meeldib väike. Ühtedele sümpatiseerib karvakera, teised vihkavad pikka karva. Tänapäeva inimesed on harjunud ostma tooteid raamatute ja interneti põhjal. Vaadatakse toote välimust ja detaile ning selle põhjal langetatakse otsus. Lihtne on võtta ette mingi koeraraamat, kus on tutvustatud erinevaid tõuge ning värvilisi pilte lehitsedes langetada nähtu põhjal otsus. Üldjuhul on nendes raamatutes toodud ka lühitutvustus konkreetse tõu käitumise ja iseloomu kohta. Pean tunnistama, et iseloomu ja käitumist kirjeldavad lõigud pole neis raamatuis tihtipeale päris ühene tõde. Pildi ajab ju kirjuks kasvõi see, et iga koerakasvataja eelistab erinevat iseloomu ning samas on ka ühes pesakonnas erinevaid isendeid. Ma ei hakkaks siin põhjalikult tutvustama erinevaid tõuge, kuna neist on niigi juba palju kirjutatud. Pigem üritaksin edasi anda üldisi põhimõtteid, mis ehk valikut veidi lihtsustada aitavad.

ESIMENE SÕEL Kõigepealt tuleks mõelda sellele, kas soovitakse suuremat või väiksemat koera ning kas ta hakkab elama toas või õues.

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

Kas suur või väike? Kas sile või karvane?

Suurem koer vajab kindlasti natuke rohkem ruumi. Nagu eelnevalt juba mainisin, kulub suurema koera peale ka rohkem raha, kuna ta lihtsalt sööb rohkem. Samuti vajab suure koera käsitsemine natuke rohkem jõudu. Lisaks on paljude suurte koerte eluiga (eriti gigantsetel tõugudel) mõnevõrra lühem kui väikest ja keskmist kasvu koertel. Inimesed kipuvad ekslikult arvama, et väiksem koer vajab vähem liikumist ja temaga ei pea koolis käima. Isikliku kogemuse põhjal ütleksin, et väike koer, kes ei saa piisavalt palju liikuda, oskab kodus tõeliselt ebamugavaks muutuda. Tihti on just väikesed koerad need, kes kodus häirivalt hauguvad või diivanisse auku üritavad kaevata. Probleem on selles, et kuna väiksem koer vajab omaniku arvates vähem liikumist, ei jalutata temaga piisavalt ning pööratakse talle ka muus osas vähem tähelepanu. Ent kui nende väikeste tegelaste rohket energiat jalutuskäikudega ei maandata ning nad kasvavad omapäi, muutuvad nad üsnagi tüütuteks põrgulisteks.

m i l l i st koe ra val i da?

Sama lugu on koolitusega. Just väikesed koerad kipuvad tihti omanikku hammustama ning ei lase endal küüsi lõigata. Põhjus on lihtne – suure koera omanik kaldub pigem kartma, et äkki ei saa hakkama ning otsib juba varakult abi, minnes koertekooli või kasvatades koera natuke rangemate reeglite järgi. Väiksema koera omanik aga kujutab ette, et ega nii väikese koera käsitsemine pole ka tulevikus probleemiks. Seetõttu jäetakse tihtipeale kooli minemata ning samuti kiputakse oma lemmiklooma liialt hellitama, temalt midagi nõudmata. Ent nii suur kui ka väike koer vajavad kindlasti võrdselt liikumist ja tähelepanu ning ka kooliminek on mõlema jaoks sama tähtis. Kui peres on väikesed lapsed, siis on neil väiksemat kasvu koeraga kindlasti lihtsam kui suuremaga. Suurem koer kipub juba pelgalt oma massi ja liikumiskiiruse tõttu väiksematest lastest üle

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

Kas must või valge?

jooksma. Eks lapsed harjuvad sellega vähehaaval ning õpivad ka kokkupõrgetest hoiduma, kuid siiski tekib suure koera puhul rohkem nutu või ehmatusega lõppevaid olukordi. Reisida on väiksema koeraga muidugi lihtsam, kuna teda saab hõlpsamini kaasa võtta. Samuti leiab väiksemale koerale kergemini hoidja. Samas on palju suurte koerte omanikke, kes mulle siinkohal kindlasti vastu vaidlevad. Eks see oleneb natuke ka inimese iseloomust ning tema oskusest näha pigem probleeme või pigem lahendusi. Päris paljud inimesed võtavad reisile kaasa ka oma suuremat kasvu koera ning nendegi hoiuleandmine pole eriline probleem. Kui soovite aga reisida lennukiga ning koera kaasa võtta, siis ilmselgelt on väiksema koera pilet palju odavam. Ka ühistransporti pääseb väiksema koeraga lihtsamini ning kui poodi siseneb inimene pisikese koeraga, vaadatakse teda hoopis teise pilguga kui suure koera omanikku, kes üritab sama teha. Suurem koer on kindlasti kodukaitsjana efektiivsem ning temaga jalutades võib end ka pimedal põiktänaval turvaliselt tunda. Samuti saab suurema koeraga harrastada rohkem koeraspordialasid või muid aktiivseid tegevusi. Kui koer plaanitakse õue elama panna, siis on peamiseks kriteeriumiks karvkate. Õues elav koer võiks meie kliimas olla ikkagi aluskarvaga. Kuivõrd meil on päris pikalt niisket ja külma ilma, siis lühikarvalise või aluskarvata koera tervis võib ööpäev läbi õues elades kahjustatud saada. Tean küll mitmeid inimesi, kes ka meie kliimas õues lühikarvalist koera peavad, kuid nad on selleks puhuks ehitanud koerale sooja köetava kuudi, kus loom saab ennast mõnusalt tunda. Samas peab arvestama sellega, et kui meil talvel väga külmaks läheb, siis tuleb ka muidu õues elav koer tuppa sisse võtta. QQ Seoses koerte karvkattega on levinud mitmeid müüte. Näiteks kiputakse ekslikult arvama, et pidades korteris pikema karvaga koera on su elamine karvu täis, aga lühikarvalise koe-

m i l l i st koe ra val i da?

raga karvaprobleeme pole. Olles pidanud korteris nii lühikarvalist dobermanni kui ka üksjagu pikema karvkattega ning aluskarvaga belgia lambakoera, ütleksin küll, et nii veider kui see ka pole, õnnestus mul dobermanni karvu leida isegi tööl kirjutuslaual oma kalendri vahelt, ent belglase karvu pole isegi riiete külge jäänud. Lühikarvalise koera karvad kaovad elamisse justkui märkamatult ära ning seetõttu on neid seal tihti ka oluliselt rohkem. Neid satub märkamatult riiete külge ja sealt rändavadki nad siis autosse ja igale poole mujale kaasa. Pikema karvkatte puhul kipub eralduv karv tubades rullidena kuhugi nurkadesse kogunema ning muutub palju kiiremini häirivaks, mistõttu see saab ka kiiremini koristatud. Teine ekslik arvamus on, et lühikarvalist koera ei pea harjama, samas kui pikakarvalise koera hooldus on justkui omaette ettevõtmine. Tegelikkuses ajavad mõlema karvatüübiga koerad karva maha aasta lõikes üsnagi ühtemoodi. Kui lühikarvalist koera ei harja, siis kogunevad karvad lihtsalt suuremas koguses kodusesse elamisse laiali. Ilmselgelt on mugavam koera harjata ja sellega vähendada kontrollimatult pudenevat karvahulka. Pikakarvalise koera harjamist pole aga vaja teha nagu igaõhtust hambapesu, vaid ka ennekõike siis, kui on näha, et koer hakkab karva vahetama ning selle mõningane sasimine vabastab koera selga jäänud taagast. Seda juhtub kaks-kolm korda aastas. Eks karv vahetub vähehaaval ka muul ajal, aga kahel korral aastas toimub see silmaga märgatavalt suuremas koguses. Kolmas müüt seisneb selles, et kui kodus on pikakarvaline koer ja temaga näitusele ei minda, siis justkui poleks teda vaja ka harjata ega osa tõugude puhul ka pügada. Kuid karvkate on üks osa koera tervisest. Kui pikakarvalise koera karva ei harja, võib tiheda pulstunud karva sisse väga lihtsalt tekkida mingi ebameeldiv haigus, mille ravimine on kordades tülikam (rääkimata rahast) kui koera harjamine. Osa tõugude puhul on pügamine täiesti möödapääsmatu

n õu a n d e id ko e rao m an i k u l e

ka juhul, kui näitusel ei käida. Pikk karv kipub pulstuma ja moodustama läbipääsmatuid sasipuntraid ning koeral on halb elada. Kui koera suuruse ja karvkatte osas on otsus tehtud, võib edasi mõelda.

MILLINE PE AKS OLEMA KOERA ISELOOM? Koera käitumist iseloomustavad peamised karakteristikud on nagu erinevad toonid või värvingud, mis kokku segatult määravadki koera igapäevase käitumise. Instinktidest. Kui teinekord öeldakse inimese kohta, et ta käitub instinktiivselt, siis selle ütlemisega tahetakse justkui alla joonida, et inimene käitub automaatselt või mingi sisemise jõu mõjul, et tema käitumine ei ole n-ö teadlik. Koerte puhul on loodus instinktid, nende tugevuse ning esiletungimise samuti selliselt paika pannud, et seda on üldjuhul keeruline kontrollida. Selline määratlus kõlab vast veidi äärmuslikuna ning võib-olla oleks õigem öelda, et instinktide kontrollimiseks peab pingutama. Saagiinstinkti käivitajaks on saak ehk liikuv objekt. See on nagu võlurikepike, mis sel hetkel koera puudutab, ja koer sööstab liikujale järele. Saagiinstinkt on aidanud koerte eellastel ellu jääda. See on toiduhankimise ning saagipüüdmise vaatenurgast olnud ülioluline. Koer, kellel on hea saagiinstinkt, võib kiirelt liikuvat eset nähes momentaalselt liikuma plahvatada, enne kui arugi saab, mis see oli, mis liikus. QQ Kui koer näeks liikuvat jänest ning sööstaks talle järele, siis oleks see inimlikust seisukohast arusaadav, sest me ju teame, et koera kauges ajaloolises taustas jänes=söök. Kui koer aga sööstab samamoodi järele möödasõitvale

m i l l i st koe ra val i da?

jalgratturile või tuules lendlevale lehele? Kumbki neist ei tähista ju ajaloolises taustas sööki. Ent koera eesmärgiks polegi sellisel juhul mitte tapmine või ärasöömine, vaid sisemine tung, mis paneb ta liikuvat objekti püüdma. Paraku on selle instinkti lõppeesmärgiks just nimelt saagi kättesaamine ning püüdmine lõpeb vaid kas objekti kadumise või tema kättesaamisega. Mis tähendabki seda, et koera sööst võib lõppeda hammustamisega. Ilmselgelt ei ole koeral seejuures mingit soovi kellelegi haiget teha ning ammugi pole ta agressiivne. Tuleb aru saada, et koer käitub sisemise sunni ajel, n-ö automaatselt. Muidugi on võimalik selle probleemiga tegeleda ning saada instinkt kontrolli alla, aga nagu öeldud, nõuab see tööd. Tugev saagiinstinkt võib koeras mõnigi kord esile kutsuda tegutsemist, millest hiljem kujuneb välja probleemkäitumine. Näiteks kipub osa koertest autosid taga ajama. Kindlasti on nii mõnigi kohtunud kuskil kõrvalteel koeraga, kes lähenevat autot nähes kergelt pin-

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

Teenistustõugu koerte aretuses on pööratud suurt tähelepanu saagi instinktile, sest see on nende puhul liikuma paneva jõuna ülitähtis.

gesse tõmbub ning hiilima hakkab ja kui auto temast möödub, siis sööstab talle järele. Autoga sõites pole hammustada saamise ohtu ning koer jääb autost varsti maha. Samas on sellisel puhul väga suur tõenäosus, et autole ootamatult järele sööstev koer ehmatab juhti, mispeale roolikeeraja teeb mingi järsu manöövri. See üllatab tavaliselt koera ning avarii on väga kerge tekkima. Õnnetuse tulemusel võib koer hukkuda, kuid ka auto võib kuhugi kraavi või vastu puud sattuda. Loomulikult on selline käitumine probleemne ning saab tihtipeale alguse just sellest, et koer, nähes kiirelt liikuvat autot, sööstab sellele automaatselt, instinkti ajel järele. Kuivõrd auto ju „põgeneb”, siis see kütab koera veelgi enam üles ning lõpptulemusena jääb koerale mulje, nagu ta oleks auto ära ajanud. Sellisest tagaajamismängust saab kergesti rutiin. Minu soovitus oleks sellise käitumise ilmnemisel kohe reageerida ja mitte lasta sel harjumuseks kujuneda. Sarnaselt võib tugevama saagiinstinktiga koer hakata taga ajama linde või hulkuvaid kasse jne. Kasse taga ajavaid koeri on kahesuguseid. Ühed naudivad tagaajamist ning kui kass jääb seisma, siis ei osata enam midagi teha. Üldjuhul hakkab koer haukuma, üritades kassi liikuma saada. Kui kass uuesti jooksma hakkab, siis järgneb taas tagaajamine. Ent on koeri, kes „tõmbavad ennast käima” nii hoogsalt, et kui tagaajamise käigus kassile järele jõutakse, siis üldjuhul lõpeb see kassile halvasti. Erinevus nende kahe koeratüübi vahel seisneb osalt saagiinstinkti tugevuses, osalt koera enesekindluses. Sarnaselt kassidega ajavad mõned koerad taga linde. Kõik need tagaajamised on tavaelus üsna segavad ning kui koer esimesi kordi selliselt käitub, tasuks kohe sekkuda, et probleem võimalikult varakult kõrvaldada. Kõrgema saagiinstinktiga koera puhul on olemas ka võimalus, et ta haarab näiteks ootamatult kiirendavat last. Tal pole halbu kavatsusi ning ta käitub puhtalt instinkti ajel. Paraku aga on lapsel oht sellises olukorras tõsisemalt viga saada.

m i l l i st koe ra val i da?

Hea saagiinstinkt ei ole negatiivne loomuomadus. Kõik oleneb sobivusest ja sellest, kellega koer kodus koos elab. Näiteks on hea saagiinstinkt jällegi see mootor, mille peale on lihtne üles ehitada koolitust ja treeninguid. Kui koeral on hea saagiinstinkt, siis motiveerub ta palju kiiremini ka mingi palli või mänguasja peale ning on seda innukamalt valmis meie soove ja käske täitma. QQ Kui kellelgi on kunagi tulevikus soov koeraspordiga tegeleda, siis on hea saagiinstinkt kõikide koeraspordialade jaoks olulisim eeldus. Saagiinstinkt on üldjuhul tugevam jahi- ning teenistuskoertel. Loomulikult on tõusiseselt kindlasti ka äärmuslikke näiteid ehk alati ei saa olla 100% kindel, et nimetatud tõugudel on tugev saagiinstinkt. Nendeski tõugudes on märksa rahulikumaid isendeid, kellega kodustes oludes üldse ei teki liigsel plahvatamisel põhinevaid probleeme, ent samas ei saa niisuguse koeraga koerasporti harrastada. Kui aga panna erinevad tõud ühele joonele, siis kindlasti on jahi- ja teenistuskoertel keskmiselt tugevam saagiinstinkt kui teistel tõugudel. Jahiinstinktist räägitakse jahikoerte puhul. Jahiinstinkt on soov jahti pidada ehk püüda metsast keegi kinni või leida üles saakloom. Saagi- ja jahiinstinkt on olemuselt väga sarnased ning paljud eksperdid ei teegi neil vahet. Oletame, et jahikoer on saanud metsas jänest taga ajada. Kui minna metsa iga kord sama autoga, samade riiete ja kõige muu varustusega, kiunub koer juba autos soovist jänest taga ajada. Kuivõrd liikuvat objekti hetkel pole, siis nagu saagiinstinktist otseselt rääkida ei saaks, kuid samas koer ju teab eelneva kogemuse põhjal, kuhu minnakse ning mis järgneb. Koera õppimiskanal on juba kord selline, et ootus võib käivitada ka lihtsalt instinkti poolt esile kutsutud käitumise. Ehk siis sellist autos kiunumist võib ka saagiinstinktil baseeruvaks käitumiseks nimetada. Jahimehed aga nimetavad selliseid olukordi pigem jahiinstinkti ilminguks. Kui koeral on kombeks autosid taga ajada, tõm-

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

Jahikoertel on kind lasti tugevam saa giinstinkt, sest seda on nõudnud nende igapäevatöö ning sellest on lähtunud ka aretus.

bub selline koer pingule juba siis, kui heki tagant kostab mootorimürinat. Ehkki liikumist ju nägemisväljas pole ning saagiinstinkt peaks justkui rahulikult puhkama. Kuid eelnev kogemus ja ootus käivitavad käitumise, mis baseerub just saagiinstinktil. QQ Olenemata sellest, kas räägime eraldi jahiinstinktist või võtame seda saagiinstinktina, on selge see, et jahikoertele on seesugust omadust oluliselt suurema kulbiga jagatud kui teistele tõugudele. Selle mõjul võib täiesti ootamatult mingi metslooma jälgede või lõhna peale metsa söösta ka koer, kes pole kunagi isegi mitte jahil käinud. Omades jahikoera, kellel instinktid natuke tugevamad, on vaja sellega kindlasti arvestada, kui loom metsas rihmata jooksma lastakse. Tugevam saagiinstinkt on ka teenistustõugu koertel. Kaitseinstinkt on samuti ajaloolises mõistes väga oluline.

m i l l i st koe ra val i da?

Kaitseinstinkt käivitab koera käitumise, kui territooriumile saabub sissetungija ning on ajalooliselt oluline just selleks, et tõrjuda sissetungijaid eemale ning sellega tagada enda karja ja järeltulijate elu ning kaitsta toiduvarusid. QQ Kaitseinstinktiga on selline huvitav asi, et sellega käima lükatud tegevus võib lõppeda kahel juhul – esiteks siis, kui sissetungija loobub ja lahkub, või siis ta on piisavalt ülbe, nii et kaitsev koer ei usalda enam oma jõudu ning annab ise järele. Koerad, kellele loodus on heldemalt kaitseinstinkti jaganud, kalduvad ka rohkem kaitsma ja valvama. Kodustes oludes on selline koer alati parem valvekoer. Kuna suurema kaitseinstinktiga koera ärrituslävi sissetungijale on madalam, siis hakkab ta kiiremini haukuma ning võib ka kergemini rünnata, kui näeb, et tema territooriumile tuleb võõras. Kui suure kaitseinstinktiga on kombineeritud ka enesekindlus, siis taolist koera võib kindlasti pari-

n õu a n d e id ko e rao m an i k u l e

Tõugudel, keda ajaloo liselt on kasutatud val vamisel ja kaitsmisel, on tugevam kaitseinstinkt.

maks koduvalvajaks nimetada. Samas kaasneb tugevama kaitseinstinktiga ebameeldivaid detaile. Nimelt on sellistel koertel tihti ka suurem valvamisvajadus. Paraku ei ole valvealune tihti mitte ainult aed või korter, vaid väga lihtsalt võib selleks olla ka kont või mänguasi. Kui liigute sellise koeraga metsas ja peatute piknikuks kusagil suvalisel lagendikul, võtab ta väga kergelt lagendiku omaks justkui laagripaiga ning ründab igaüht, kes julgeb lähemale tulla. Kui tegemist on ühiskondliku avatud alaga (park või metsatukk), siis on see igal juhul üsna ebamugav. Kui koeral on tugev kaitseinstinkt, siis tuleks ettevaatlik olla ka situatsioonis, kus lapsele tulevad külla klassikaaslased või korterisse sisenevad head sõbrad ja tuttavad. Teenistuskoertel on QQ Koera jaoks võib mingi väike ja inimestele tihti märkaolemas omadused, mis matu seik muuta küllatulija sissetungijaks ning sellest on teenistuses kulla käivitubki alguses ähvardav vastuhakk, mida inimesed hinnaga, kuid kodus kahjuks tihti ei märka, ning seejärel juba rünnak. teinekord tülikad.

m i l l i st koe ra val i da?

Kokkuvõtvalt võibki öelda, et analoogselt saagiinstinktiga on ka kaitseinstinktil nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi ning tervikuna sõltub väga palju kodusest elust-olust ning sellest, milleks koera soovitakse võtta. Kaitseinstinkt on üsna tüüpiliselt tugevam karjakoertel, kes ajalooliselt on pidanud karja valvama. Siinkohal ei tohiks ajada segi karjakoeri, kes karjatavad, ning karja valvavaid koeri. Samuti on tugevam kaitseinstinkt osal teenistustõugu koertest, keda sellele toetuvalt on ajaloo vältel kasutatud valvamiseks ja kaitsmiseks. Karjainstinkt on kolmas instinkt, millel tasuks peatuda. Karjainstinkti kohaselt tahab koer olla karjas aktsepteeritud, püsida karjas ning meeldida karjajuhile. Koer, kellel on tugev karjainstinkt, üritab pidevalt pereliikmete lähedal olla. Kindlasti on paljudele tuttav selline olukord, kus peremees istub diivanil ja vaatab telekat ning koer pikutab tema lähedal. Nüüd inimene tõuseb ja läheb teise tuppa. Otsekohe tõuseb ka koer ja järgneb talle. Kui koeral on tugev karjainstinkt, saab seda ära kasutada koolituses. Suuresti karjainstinktil baseerub näiteks suuline kiitmine ja tähelepanu osutamine koerale peale soovitud ülesande täitmist. Koer üritab peremehele meeldida, teeb, mida soovitakse, ning seepeale patsutab inimene teda piltlikult öeldes õlale ja koer on õnnelik. Karjainstinkti üks vorme on karjatamine. Kui minna perega näiteks metsa seenele ja võtta koer kaasa, siis on koeri, kes ei suuda taluda, et pereliikmed üksteisest kaugenevad. Koer hakkab pereliikmete vahet jooksma ning üritab karja n-ö koos hoida. QQ Kui koeral on tugev karjainstinkt, siis selline koer hoiab rohkem inimese ligi. Mõnedele see meeldib, teistele tundub häiriv. Kui sellisel koeral on vähem kaitseinstinkti ning ta on ka veidi ebakindlam, siis sellisest koerast ei saa üldjuhul head majavalvurit. Karjainstinkt on traditsiooniliselt tugevam neil tõugudel, kes on aegade jooksul olnud karjatavad koerad või teinud inimesega koostööd.

n õu a n d e id ko e rao m an i k u l e

Karjainstinkt paneb koera seltskonnast rõõmu tundma ning lisab koostegutsemi sele väärtust.

Kui nüüd mõelda neile kolmele peamisele instinktile, siis paraku pole kõik nii must-valge, et valid tõu ja asi on justkui ilusti paigas. Võtame näiteks sellise üsna levinud tõu nagu saksa lambakoer. See koer võib olla üsna hea saagiinstinktiga, kuid samas on ka isendeid, kellel seda eriti pole. Päris paljudel saksa lambakoertel on võrdlemisi hea kaitseinstinkt, kuid seegi ei kehti kõikide isendite puhul. Sama võib öelda ka karjainstinkti kohta. Kui võtta aga keskmiselt, siis on näiteks saksa lambakoertel kindlasti oluliselt tugevam kaitseinstinkt kui näiteks kuldsel retriiveril. Ent keskmiselt võttes jäävad selle tõu esindajad alla näiteks kesk-aasia lambakoertele. Kui nüüd mõelda tõuaretuse peale ning tõugude ajaloolise tausta peale, siis on see täiesti loogiline. Kasutati ju kesk-aasia lambakoeri peaasjalikult karja valvavate ja kaitsvate koertena. Seetõttu sõltuski nende efektiivsus suuresti kaitseinstinkti tugevusest. Saksa lambakoer aga on ajast aega teinud inimesega koostööd ning seda väga erinevate ülesannete täitmisel. Liialt kõrge kaitseinstinkt oleks olnud segav. Kuldne retriiver on aga ajalooliselt jahikoer, mistõttu

m i l l i st koe ra val i da?

selle tõu puhul on arusaadavalt pööratud rohkem tähelepanu just saagiinstinktile. Lisaks kolmele peamisele instinktile, millele tasub koera võttes kindlasti mõelda, on ka veel teisi iseloomuomadusi, mida tuleb arvesse võtta. Enesekindlus on koera juures väga oluline loomuomadus. Kui instinkti võib olla kas rohkem või vähem, siis enesekindlusega on nii, et mida vähem seda on, seda rohkem on ebakindlust. Ebakindel inimene võib meie maailmas päris hästi hakkama saada, leides endale enam-vähem sobiva elurütmi ja tegevusala. Koeraga on teisiti – loomale ei anta väga võimalust elada nii, nagu just nimelt talle sobiks. Koer peab kohanduma meie reeglite ja elurütmiga. Sellest lähtuvalt võib enesekindluse-ebakindluse teljel tekkida probleeme. QQ Ilmselgelt on enesekindla koeraga mugavam elada kui ebakindlaga. Juba rahvasuu ütleb, et „haukuv koer ei hammusta”. Selles osas oli vanarahval õigus, et üldjuhul hakkab alati enne haukuma ebakindlam koer. Ebakindlus muudab koera ümbritseva suhtes ettevaatlikuks. Ta on mures nii enda kui ka muu karja elu pärast ja on seepärast kõige välise suhtes tähelepanelikum. Kui nüüd väljastpoolt saabub oht, siis ebakindel koer hakkab juba aegsasti haukuma ja hoiatama. Teatud mõttes loodab koer, et haukuvana näib ta sissetungijale suurem, tugevam ning hirmutavam. Sellega haakub ka lootus, et ehk sissetungija taandub. Kui sattuda võõra koera territooriumile ning koer jookseb mürinal juurde ja hakkab lärmama ning ei tee seda tulija nina all ja pealetükkivalt, vaid üritab tulijale selja taha hiilida ning näib salakavalana, siis üldjuhul ongi tegemist ebakindla koeraga, kelle rünnak toetub ebakindlusele. Ta jookseb inimesele peale lootuses teda ehmatada. Samas ei julge ta inimesega vastakuti asetuda, mistõttu jookseb küljele või selja taha ning haugub seal. Sellisel koeral enamasti ei jätku julgust hammustamiseks. Sellest ka eelnev rahvatarkus.

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

Mina olen KOER, ja kes sina oled?

Siiski ründab ja hammustab pigem ebakindel koer kui enesekindel. Enesekindlus annab koerale eneseusu. Ta ei karda igat vastukõndijat, ta teab, et on kuningas ning saab kõigega hakkama. Seetõttu ta on rahulik ja suudab ka võimalikku ründajat adekvaatsemalt hinnata. Ebakindel koer aga ei usu endasse, mistõttu tajub igat väiksematki sisenemist enda turvatsooni potentsiaalse rünnakuna. Ebakindel koer võib möödujat näksata just seetõttu, et ta kardab, sest rünnak on parim kaitse. Ma ei taha eelnevaga väita, et kõik ebakindlad koerad ründavad ja enesekindlad seda ei tee, vaid lihtsalt on palju tõenäolisem, et möödajalutajat või jooksjat või purjuspäi tuigerdavat inimest ründab just ebakindel koer, sest tal ei pea närv vastu. Ütleksin üsna veendunult, et kui kõik koerad oleksid ühtemoodi enesekindlad, siis oleks oluliselt vähem koerahammustusi ja rünnakuid. Kas enesekindlus võib mõnikord olla ka halb? Liigne enesekindlus võib mõnevõrra segada, näiteks kombineerituna sooviga

m i l l i st koe ra val i da?

omanikule vastu hakata või oma tahtmist läbi suruda. Kui koer hakkab inimesele vastu ja tahab eirata inimese kehtestatud reegleid, siis on ilmselgelt lihtsam manipuleerida mitte väga enesekindla koeraga. QQ Nagu öeldud – enesekindel koer teab, et tema võidab ning ta rakendab oma eeliseid mõnuga. Ebakindlus väljendub mitut moodi. Koer võib olla sotsiaalselt ebakindel ning seetõttu karta võõraid inimesi. Ta võib olla pauguja mürinakartlik. Ta võib ka karta mingit konkreetset situatsiooni või uut olukorda. Mõnede ebakindluse ilmingutega on võimalik tegeleda ning olukorda paremaks muuta, ent osa neist on sellised, millega tuleb lihtsalt leppida. Kui keegi minult kutsika võtmise teemal nõu küsib, siis, olenemata sellest, mis eesmärgil endale koera valitakse, oleks minu nõu küll – jälgige, et koer oleks enesekindel. Eriti hull kombinatsioon on suur ebakindel koer. Mitmesuguste uuringutega on kindlaks tehtud, et ebakindlus on ilmselgelt geneetiline omadus, mis vanematelt kutsikatele edasi kandub. Seetõttu ongi väga hea, kui kutsikate vanemaid on treenitud või neid on katsetatud oludes, mis määratlevad koera enesekindlust. Olles ise 20 aastat koertele kaitsekoolitust treeninud, olen palju kuulnud etteheiteid, et miks peab koeri treenima hammustama ning et see on ühiskonnale kahjulik. Ütleksin oma kogemusele toetudes küll täiesti veendunult, et tänu kaitsekoolitusele ning eksamitele/katsetele, milles sisaldub kaitseosa (nagu näiteks IPO või aretuskontroll) on võimalik silma peal hoida päris suurel hulgal koertel ning seeläbi arglikud ja ebakindlad koerad aretusest välja praakida. Osale inimestest meeldivad nii või naa suured koerad ja selles valguses ei kao suured koerad kunagi meie tänavapildist. Kui ühel päeval aga lõpetatakse ühiskonna survel ära kaitsekoolitus ja vastavad katsed, siis pakuksin, et läheb 5–8 aastat ning suurte koerte rünnakud sagenevad olulisel määral, kuivõrd aretusse läheb aina rohkem ja rohkem koeri, kes ei tohiks oma

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

arguse tõttu üldse kutsikaid saada. Enesekindluse-ebakindluse aspektist all ei saa esile tuua ühtegi tõugu, ei positiivses ega negatiivses võtmes, sest kõikide tõugude seas esineb paraku mõlema poole esindajaid. Kui koerale on loo dus andnud palju energiat, siis tuleb kindlasti üritada seda ära kulutada, et vältida problee me. Naiivne oleks arvata, et energiline koer täiskasvanuks saades nurgas lebavaks topiseks muutub.

Järgmised komponendid, mida iseloomu osas tasub arvesse võtta, on koera energia ja tegutsemistahe. Enamasti on vanemad koerad rahulikumad kui noored. Samas jäävad aktiivsed koerad alati aktiivsemaks kui passiivsemad. Kui te olete suhteliselt pingelise elurütmiga inimene ning kodus aega just palju üle ei jää, siis kindlasti ei tasu hankida endale koera, kes on energiapomm. Kui suurem osa koera energiast jääb kasutamata, siis ega see lihtsalt õhku ei haihtu. Arusaadavalt hakkab selline koer otsima energiale väljundit ning kahjuks leiab selle tihti tegevuses, mis inimeste mõistes on keelatud. Kui koer üleliigsest energiast aetuna teeb pahandust ning omanik kaotab pea ja hakkab teda karistama, siis ega see koera energiat ei vähenda. Üsna reaalne on, et koera sees

m i l l i st koe ra val i da?

olevale energiale lisandub veel ka tugev annus konflikti, mida põhjustab arusaamatu karistamine. Vähehaaval muutub seni lihtsalt mõnevõrra energiline koer närviliseks ning tekib probleemkäitumine, mis on nagu mäest alla veerev suurenev lumepall. Koera energia peaks alati olema tasakaalus omaniku ajaga. Kui osale inimestest sobib rahulikum koer, sest aega koeraga tegelemiseks eriti ei jagu, siis näiteks koeraspordiga tegelejad vajavad just sellist energiat. Kui inimesele meeldib jooksmas käia ja ta on sportliku eluviisiga, siis sobib ka energilisem koer talle kindlasti paremini. Nii rahulikumaid kui ka energilisemaid koeri leidub väga erinevas suuruses tõugude hulgas. Kui nüüd kõik eelnev on läbi mõeldud, siis edasi saab juba arutleda väljanägemise ja värvuse üle. Ma saan aru, et pigem on tüüpiline teistpidi juurdlemine ehk valik tehakse tavapäraselt ennekõike ikkagi väljanägemise järgi ning siis otsitakse valitud tõust kas rahulikumat või energilisemat koera. Iseenesest tundub ka see loogika igati hea, kuid siin on just see risk, et valitud tõu kõige rahulikum koer võib ikkagi olla liiga energiline, et teie elurütmiga sobida või siis on ka kõige leebem koer sellest tõust teile ikkagi liiga suureks väljakutseks. QQ Mõistan küll täiesti, et tegelikult on ju kodu palju kaunim, kui koera karv harmoneerub hästi diivani või vaiba värviga. Kui aga värvilt sobiv koer diivani ära sööb või vaiba tükkideks rebib, siis ei jää harmooniast kuigi palju alles. Seepärast soovitaksingi teha valikuid selles järjekorras, nagu ülalpool välja pakkusin. Vaid siis, kui koer sobib teie elustiili ja -rütmiga, on teile temast rõõmu ja rahulolu. Kui te ei sobi kokku ja see tekitab teile stressi ja probleeme, siis peab arvestama kümne aasta pikkuse õuduste perioodiga.

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

TÕUKOER VÕI TÕUTU KAASL ANE? Koeravõtuga kaasneb veel üks paljude jaoks keerukas küsimus: • kas võtta tõutu koer või paberitega tõukoer? Siin on mõningad olulised nüansid. Nii nagu inimeste puhul, mängib ka koerte puhul olulist rolli sarnane geneetika. Kui koera vanemad on energilisemad või omavad suuremat kaitseinstinkti, siis on tõenäoliselt samasugused ka nende järeltulijad. Eespool ma kirjutasin pärilikust ebakindlusest. Alati ei pärandu edasi otseselt vanemate iseloomujooned, vaid näiteks vanavanemate omad. Nii nagu inimestel võivad olla vanaema nina ja vanavanaisa juuksed. Tõutunnistusega kutsika ostmine annabki ostjale teatava pildi sellest, milliseks koer suureks kasvades võib kujuneda. Osa inimestest arvavad ekslikult, et kui koera vanemad on näitustel võitjad, siis on seda ka kutsikas. Paraku aga tiitlid ei pärandu. On muidugi siiski üsna reaalne, et näitusevõitjate järeltulijatel on ka endal paremad võimalused edukalt esineda, kuna võib eeldada, et nad vastavad paremini standardile. Tiitlite nimel on üldjuhul suurt tööd tehtud ning tõutunnistusega koer on teatud mõttes nagu registreerimistunnistusega auto. Kui ostad paberitega auto, siis sul on võimalik kontrollida auto päritolu ja seaduslikkust ning vaadata ka näiteks avariide statistikat. Koera tõupaberitega on sama lugu. Tõutunnistus annab enamasti garantii, et koer on tõesti just seda tõugu, annab põhjalikud andmed vanemate kohta ning sellega seoses teatud tulevikuväljavaate. Kui osta segavereline koer, siis võib lihtsalt juhtuda, et väikest kasvu kutsikast sirgub päris korralik jõmakas või algselt pikakarvalisel kutsikal vahetub karv ja suure koerana on ta tegelikult hoopis lühema karvaga. Kui koeral ei ole tõupabereid, siis tegelikkuses ostate n-ö põrsast kotis. Isegi kui segaverelisel koeral on suhteliselt suurt kasvu segaverelised vanemad, võib näiteks ühe segaverelise vanema eellane olla hoopis väiksemat kasvu koer ning paraku võib

m i l l i st koe ra val i da?

just see geen teie ostetaval kutsikal välja lüüa. Ostes segaverelise koera te põhimõtteliselt mängite lotot – pole teada, kui suureks ta kasvab, milline välja nägema hakkab ning milliseks kujuneb ta iseloom. Kui isegi tõukoerte kutsikate välimus ja iseloom muutuvad suuremaks sirgumisel, siis segaverelise kutsika puhul on selles osas, mis tulevikku puutub, ebamäärasus veelgi suurem. Kui keegi pakub teile kutsikat, kes olla justkui tõupuhaste koerte järeltulija, kellele aga lihtsalt pole „viitsitud” pabereid teha, siis saate te ikkagi endale tõutu koera. Kutsika müüja võib aga tõupuhaste vanemate juttu rääkida lihtsalt müügi elavdamiseks. Segaverelise koera võtmist võiks kaaluda kahel eetilisel põhjusel. Esiteks varjupaigakoerad. Inimestel on ekslik arusaam, et varjupaigakoerad on käitumishäiretega või probleemsed. Miks muidu inimene oma looma ära andis? Muidugi võib mingil osal varjupaigakoertest olla mõningaid käitumishäireid. Küll aga on käitumishäire kindlasti olnud paljude koerte eelnevatel omanikel

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

Tõukoera kutsikast on aimata, milline ta täis kasvanuna välja nägema hakkab

endil. Varjupaikadesse satub tihti koeri, kelle omanikud ei hooli neist ning kes satuvad seetõttu tänavale. Üldjuhul on nad täiesti normaalsed koerad, kellel lihtsalt ei vedanud omanikuga. Võttes koera varjupaigast, annad sa talle uue võimaluse. Teatud mõttes sa nagu lunastad eelneva omaniku pattu, näidates halvasti koheldud kutsule, et kõik inimesed ei ole hoolimatud ning nii mõnedki neist tegelikult hoolivad loomadest päris palju. Võttes varjupaigast täiskasvanud koera, pole vaja karta koera kohanemisvõime pärast. Koerad on liigina väga kohanemisvõimelised. Kui uued omanikud oskavad koeraga suhelda arusaadavas keeles ning kodused reeglid on üheselt mõistetavad ja selged, siis pole uue perega kohanemine täiskasvanud koerale mingi probleem. Kindlasti tasub aga suhelda nii varjupaiga inimestega kui ka vajadusel küsida nõu koera käitumist mõistvatelt asjatundjatelt. QQ Teine eetiline põhjus võib olla õnnetu juhuse läbi siia maailma sündinud segavereline kutsikapesakond. Eks see on ju tegelikult inimese lohakus, kui tema emane koer järsku kutsikad saab. Samas pole aga selles süüdi ei see emane koer ega ammugi mitte ta kutsikad. Seega oleks ju õiglane anda nendele kutsikatele eluvõimalus. Kui teie jaoks pole väga vahet, milliseks koer suuremaks kasvades sirgub, siis sobib ju teie ellu ilusti ka segavereline koer. Ükskõik milline on ta välimus ja iseloom, kindel on see, et saate endale truu sõbra. Segavereliste ja tõukoertega on seotud hulk erinevaid müüte. QQ Rahvasuu räägib, et segaverelised koerad on tervemad kui tõukoerad, sest viimased on inimese poolt väga üle aretatud. See pole mingi teaduslikult tõestatud väide. Maailmas elab rohkem kui 400 tõugu koeri ning tervisehädasid on neist ainult osal. Muidugi on mõnel tõul iseloomulikumad terviseprobleemid. Näiteks nina ja hingamisteed on aretatud selliseks, et esineb rohkem hingamisega kaasnevaid hädasid. See võib selle ühe tõu

m i l l i st koe ra val i da?

ulatuses olla tõsiseks probleemiks, aga kui võtta kõigi seda tõugu haigete koerte hulk, siis pole nad kindlasti enamuses, vaid pigem vähemuses. Ning kui võtta sarnaste probleemidega isendid kõikide tõukoerte hulgas, siis on nende protsent lausa väike. Samuti võib mingil tõul olla rohkem puusahädasid ja mõnel teisel esineb tihemini südameprobleeme, kuid jällegi – kogu tõu ulatuses on need nähtused vähemuses ning vaadeldes suuremat tõukoerte hulka on tervisehädadega loomi kaduvväike protsent. Olen üsna veendunud, et see müüt on saanud suuresti alguse asjaolust, et kallimate tõukoertega käiakse paratamatult tihemini arsti juures ja neid uuritakse rohkem kui segaverelisi koeri. Ma ei taha öelda, et segaverelise koera omanik nagu ei hooliks või ei käiks arsti juures. Pigem pakun, et on palju segaverelisi koeri, kes lihtsalt aias ringi jooksevad ja kelle tervisega hakatakse alles siis tegelema, kui midagi tõsisemat silma puutub. Kui koer õues ringi tuhiseb, ajades omi asju, ning sa näed teda vaid korraks, siis ei hakkagi tema

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

probleemid silma sama kergesti kui pidevalt sinu kõrval elava koera omad. Kui võtta tõukutsikas, siis kaasneb paberite saamiseks mõnigi kord näiteks terviseuurimise nõue. See mõjutabki käitumist ning seetõttu paljusid tõugusid ka uuritakse märksa rohkem kui segaverelisi koeri keskmiselt. Ning väga kergelt tekib illusioon, et tõukoerad on justkui haigemad. Võtkem näiteks järgmine mõttekäik: oletame, et meil on kaks erinevat tõugu koera, hingamisprobleemidega tõukoer X ja südameprobleemidega tõukoer Y. Kui tõukoer X paaritatakse oma tõust koeraga, kellel sama terviseprobleemi suguvõsas ei esine, kas kutsikad sünniksid haigemad kui siis, kui neid kahte tõukoera omavahel paaritatakse? Mõeldes geneetikale on ju väga ilmne, et kahe tõukoera järel tulijana sündinud segaverelisel koeral on mõlema vanema probleemid kokku kolinud. Seega ta on veel haigem, kui ta oleks olnud tõukoera järeltulijana. Eriti ebamääraseks aga muudab pildi asjaolu, et segavereliste koerte põlvnemist pole kuidagi kaardistatud, mistõttu võidakse väga lihtsalt paaritada koeri, kes ise on terved, aga kelle vanematel olid tugevad terviseprobleemid. Samuti on vägagi tõenäoline ka suguluspaaritus. Või kus on loogika järgmisel juhul: kas siis, kui me paaritame kaks paberitega saksa lamba koera, on kutsikad haigemad kui siis, kui me paaritame kaks paberiteta saksa lambakoera? Seega see müüt ei vasta tõele. Teine müüt mida väga jõudsalt levitatakse: QQ koertele ei tehtud pabereid, kuna see on kallis ja keerukas ning tegelikult on pabereid vaja ainult näituste jaoks. Kutsika registreerimine Eesti Kennelliidus ehk selle n-ö paberi hind on EKL liikmele 13 eurot ja mitteliikmele 20 eurot. Eks kõik on suhteline ning inimese jaoks võib ka 13 eurot olla palju, kuid kui te vaatate kutsika hinda, siis moodustab paberitele kuluv raha sellest väga väikese osa. Samas jääb ostja ilma paljudest garantiidest. Mida ütleb selline paber koera kohta? Võtame näiteks emase saksa lambakoera. Selleks, et talle kutsikaid teha, peavad mõlemad

m i l l i st koe ra val i da?

vanemad olema läbinud terviseuuringud mõningate pärilike haiguste osas, nad peavad olema koolitatud ning nad peavad olema läbinud aretuskontrolli, milles sisaldub ka varrukakatse.1 Ehk siis rahvakeeli lahti seletatuna annab see sõel teatava pildi, kas koerad on terved, koolitatavad, julged ja enesekindlad. Loomulikult ei ole geneetika nii lihtne ning täit garantiid ei saa iial anda, ent näidake mulle koeraomanikku, kes tahaks võtta haige, ara ja koolitusele mittealluva koera? Kui aga kutsikamüüja räägib ilusat juttu, et „oh, ma ei teinud pabereid, sest need olid nii kallid ja ega te ju näitusele nii ehk naa minna ei taha”, siis paljud paraku lähevad selle õnge. Kui veab, läheb kõik hästi, aga võib juhtuda, et saategi eelnimetatud kombinatsiooni, st koera, kellel pole ei tervist ega julgust ja keda pole võimalik treenida. Lisaks annab paber olulist informatsiooni ka koera põlvnemise kohta. Kui tõukoeral on paberid, siis see avab tema jaoks päris paljusid uksi. Te ei pea näitusele minema, kui te ei taha, kuid kui ühel päeval tahate, siis paberitega koerale on see uks avatud. Sama lugu on võistlustega. Ka paberiteta koerad saavad Eestis võistelda, kuid teatud tasemel tuleb osal aladel lagi ette ning sinna enam paberiteta koeri ei lasta.

KOERA TÕUTUNNISTUS EHK PEDIGREE Kujutage ette, et tahate minna poodi juustu ostma. Teil on valida, kas lähete Selverisse, Rimisse või Prismasse. Ükskõik millise poe kasuks te otsustate, te leiate sealt sama tootja sama nimega juustu. 1

Katse, kus keegi ründab koerajuhti. Koer peab omakorda ründama ründajat,

ent koerajuhile kohe kuuletuma, kui too teda tagasi kutsub.

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

Koerte tõupaberitega on natuke sarnane lugu: maailmas on mitmesuguseid organisatsioone, mis väljastavad koertele tõupabereid. Samas on aga võrreldes poe valimisega erinevus väga suur. Maailmas on olemas vaid üks suur, kogu maailma hõlmav ning teistest oluliselt laiema näituste, võistluste ning ka andmebaasiga organisatsioon. See on FCI (Federation Cynologique Internationale). Eks koerte sugupuid on üritatud kaardistada juba ammustest aegadest ning erinevad riigid on teinud seda üksteisest sõltumatult. Aastal 1911 aga ühendasid viis Euroopa suurriiki – Saksamaa, Austria, Belgia, Prantsusmaa ja Holland oma registrid ja lõid organisatsiooni nimega FCI. Organisatsioon kasvas jõudsalt ning tänaseks on temaga liitunud väga suur hulk riike kõikidest maailmajagudest. FCI struktuur on sellise ülesehitusega, et tal on igas riigis esindaja (liikmesriigi organisatsioon). Eestis on selleks esindajaks Eesti Kennelliit (EKL). Kõik liikmesriikide organisatsioonid kohustuvad FCI-ga liitudes täitma FCI eeskirju ja nõudeid ning ühtlasi saavad nad õiguse anda FCI nimel välja koertele tõutunnistusi (pedigree). Teisisõnu, kui koeral on Eesti Kennelliidu või mõne teise liikmesriigi organisatsiooni poolt välja antud tõutunnistus, mis kannab FCI embleemi, siis on tegemist FCI mõistes tõukoeraga. See tähendab, et kui sellele koerale planeeritakse kutsikaid ning ta paaritatakse teise FCI (EKL) tõupaberitega koeraga, siis on võimalik ka kutsikatele tõupaberid vormistada. Kui koeral ei ole FCI (EKL) tõupabereid, siis nii FCI kui ka EKL mõistes on tegemist tõutu koeraga. See tähendab, et kui inimene on ise koostanud koerale sugupuu, siis see võib küll paberil ilus välja näha, aga FCI (EKL) mõistes on ta ikkagi tõutu. Sama lugu on ka alternatiivorganisatsioonide poolt välja antavate paberitega. Ma ei hakkaks neid siinkohal üles lugema, vaid pigem soovitaksin, et kui ostate kutsikat ja tahate tõupaberitega koera saada, siis peaks tal olema FCI (EKL) poolt välja antud tõutunnistus. Igal teisel juhul on suuremal või vähemal määral tegemist tõutu koeraga.

m i l l i st koe ra val i da?

Osa alternatiivorganisatsioone annavad neid nn tõupabereid välja sedavõrd kergekäeliselt, et tegelikult tekibki õigustatud küsimus, kas üldse on tegemist õige koera ja õigete paberitega. Usun, et on ka igati mõistetav, kui mainin, et näitustele ja võistlustele pääseb FCI süsteemis ainult nende tõukoertega, kellel on FCI (EKL) poolt välja antud tõupaberid. Toon siia veel ühe näite. Oletame, et mingil koeratoitu müüval firmal on esindus kaheksas riigis. See firma annab igale koeraomanikule, kes soovib, sellise toreda paberi, kus on peal koera pilt ning tema oletatavad esivanemad. Sellist paberit on kodus uhke vaadata ning soovi korral võib selle raamida ja seinale riputada. Kui nüüd võtta see paber kaasa ja minna mõnda teise riiki ning külastada

n õu a n d e id ko e rao m an i k u l e

Tõutunnistus on paber, mis näitab sugupuud ning mille ametlikkust kinnita vad templid ja märgid. Eksportpedigree on amet lik paber, mille annab välja kasvataja koduriigi Kennelliit.

sama koeratoidufirmat, siis seal vaadatakse paberit ja kohe on selge, mis tõust ja kui vana koeraga on tegemist. Kõlab ju igati vahvalt. Oletame, et te aga tahate koerale kutsikaid teha ning otsite paarilist. Kui sellel paarilisel on FCI tõupaberid ja teie koeral pole, siis vaatab selle teise koera omanik teie koera kui tõutut. Te võite ju küll lüüa vastu rinda ja öelda, et mulle andis selle paberi välja vaat selline suur koeratoidufirma ning neil on uhked kontorid kaheksas riigis. Paraku aga pole see paber FCI mõistes tõutunnistus. Selle paberiga, olgu ta või kui tahes mitme templiga ja vägagi värviline, ei pääse te kuhugi näitusele või võistlusele. Tõsi, kui koeratoidufirma teeb oma näituse, siis sinna te pääsete. See oli nüüd täiesti väljamõeldud näide. Kui teile aga pakutakse kutsikat, kellel on ükskõik millise organisatsiooni poolt välja antud nn tõutunnistus, ning see organisatsioon ei ole FCI liikmesorganisatsioon, siis on teie koer tõutu.

MILLIST TÕUGU VALIDA? Kui te olete kõik eelneva läbi mõelnud ja vaaginud ning sõelale on jäänud paar-kolm tõugu, siis enne lõpliku valiku tegemist soovitaksin järgnevat: kindlasti tasuks võtta ühendust nende tõugude organisatsioonidega Eestis. Sealt on võimalik uurida tõuomaduste ja eripärade kohta ning samuti küsida suuremate kasvatajate andmeid. Enne lõpliku valiku tegemist tuleks lisaks raamatutarkusele uurida konkreetsete koerte kohta, puutudes nende koertega vahetult kokku. Väga tüüpiline on, et raamatust, kus kirjutatakse konkreetsest tõust, ei saa päris head pilti. Teinekord on raamatu kirjutamise juures olnud kaastegev inimene, kellele osa tõugudest rohkem meeldivad ning seetõttu kirjutab ta neist positiivsemalt – ja paraku ühekülgsemalt. Sama võib öelda ka internetis oleva informatsiooni kohta. Inimesed, kes on harjunud mingi tõuga

m i l l i st koe ra val i da?

igapäevaselt koos elama, on olukorrraga sedavõrd kohanenud, et nad ei näe enam mitmeid „teravaid nurki”, mis aga uuele kutsikavõtjale kohe silma võivad hakata. Tegelikult soovitaksin minna konkreetsete tõugude esindajaid vaatama nii suurematele näitustele kui ka võimalusel trenni või võistlusele. Vaadates koeri kõrvalt tekib oluliselt parem pilt kui mis tahes raamatut lugedes. Suurtel näitustel on tavaliselt nii palju ühe ja sama tõu koeri kui ka nendega seotud inimesi, et lisaks lihtsalt vaatamisele on võimalik ka koeraomanikega vestlust arendada. Eriti hea on, kui saab veel ka konkreetset koera katsuda, kui antakse teda rihmast hoida jne. Sel moel peaks tekkima juba üsnagi selge pilt. Ka ühe tõu piires on Nüüd siis jõuame sellesse punkti, et tõug on valitud ja hakkate erinevus värvides, konkreetset kutsikat otsima. iseloomus ja suuru ses teinekord päris märgatav.

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

K A SVATA J A , K E N N E L NI M I JA SE LL E G A HA A K U V koe raraam at

Kui keegi otsustab teha koerale kutsikad ning paaritab oma emast

Hea kasvataja teeb

koera naabri isase koeraga, siis, kui kõik läheb hästi, sünnivad

juba kutsikaga

mõne aja pärast nunnud kutsikad. Nüüd need kutsikad söövad

õiges suunas tööd,

ja kasvavad ja ühel päeval on nad piisavalt suured, et hakata neile

arendamaks vajalikke

uusi omanikke otsima. QQ Inimest, kes oma koera paaritas ja kutsikad üles kasvatas, nimetaksegi üldjuhul kasvatajaks. Teisisõnu, kutsikaid saab osta konkreetse tõu kasvataja käest. Kui inimene müüb kutsikaid turuväravas ning tal on korvis kolm lõbusat karvakera, siis kas tema on ka kasvataja? Tegelikult ju on küll. Samas on aga kasvatajal ja kasvatajal väga suur vahe. Kirjutasin eespool FCI-st ja Eesti Kennelliidust ning nende poolt välja antavatest tõupaberitest. FCI-l on kaardistatud ka kasvatajad, kes tegutsevad konreetse tõu aretamisega ning teevad seda oma kennelnime all. Kui konkreetne inimene kasvatab koeri ja tegeleb aretusega, siis saab ta FCI-lt taotleda endale kennelnime.

n õu a n d e id ko e rao m an i k u l e

tööomadusi.

Aretus tähendab seda, et teatud tõugu kasvatades üritab kasvataja oma koertega läbi erinevate paarituste jõuda võimalikult lähedale ideaalile (parem välimik, iseloom, tervis jne) Kennelnimi on natuke nagu firmanimi või õigemini firmamärk. Iga kennelnime on ainult üks ning ühel inimesel saab olla korraga vaid üks kennelnimi. Kui koeral sünnivad selles kennelis kutsikad, siis nendele kutsikatele antakse kindlasti ka nimed. Nimele lisandub kennelnimi, mis on teatud mõttes nagu perekonnanimi. Selle järgi on võimalik tuvastada, millise kasvataja juurest kutsikad pärit on. Teisisõnu, kui te ostate kutsika turuväravast, jääb teile meelde, et müüjal oli punane rätik ning rohekas korv ja ta ütles, et tema nimi on Maali. Ta räägib teile armsaid lugusid kutsikate kohta ning võib anda ilusaid lubadusi. Kui te nüüd aasta pärast oma koeras pettute ning lähete otsima punase rätikuga Maalit, siis te teda suure tõenäosusega ei leia. Kui te ostate kutsika kennelnimega kasvatajalt ning teie kutsikal on kenneli nimi juures, siis seostatakse seda koera kuni tema surmani sellesama kasvatajaga. See annab nagu teatud garantii. Ühest küljest peab kasvataja arvestama, et tootes kehvi (haigeid ja iseloomupuudustega) kutsikaid ta rikub ära oma kennelnime ja seeläbi kahjustab ka omaenese nime ning mõne aja pärast ei taha talt enam keegi kutsikaid osta. Teisalt, kui teil tekib näiteks 5–6 aasta pärast koeraga probleeme, saate alati pöörduda kasvataja poole, sest ta on reaalselt leitav. Tugev ja eetiline kasvataja üritab oma kutsikate omanikke ka igati aidata. Ta suunab esimestel sammudel kutsikaga, annab nõu nii söötmise, koolitamise kui ka muudel teemadel. Ta loob uuele kutsikaomanikule nagu teatud turvaraamistiku, seni kuni inimene juba omal käel hakkama saab. Isegi kui abi pole teab mis suur, on sellel teinekord just teatud ajahetkel kulla hind. Tänasel internetiajastul on paljudel kasvatajatel ja nende kennelitel oma koduleheküljed. See annab võimaluse enne kutsika võtmist tutvuda konkreetse inimese aretustööga ja kasvandike lugudega.

k asvataj a, ke n ne l ni m i j a se l l e g a h aaku v

Kokkuvõtteks ütleksin, et ilmselgelt tasub eelistada tõupaberitega kutsikaid, sest tõupaber annab mingigi garantii selles osas, milliseks koer suureks kasvades kujuneb oma väljanägemiselt, iseloomult ja terviselt. Samuti tasub kutsikat võtma minnes pöörduda teile sobiva tõu kasvataja poole, kellel on oma kennelnimi. Nagu ma eespool kirjutasin, on FCI ülemaailmne organisatsioon. See tähendab, et tõupabereid antakse tõukoertele välja suhteliselt sarnastel alustel paljudes riikides. Seega, kui te tahate konkreetsest tõust koera saada, siis te ei pea seda tingimata hankima Eestist, vaid kutsikat on võimalik osta ka mujalt maailmast, kus on väga erineva tasemega kasvatajaid ning igaüks neist pöörab aretustöös rõhku natuke erinevatele detailidele. Kui soovite võtta koera välismaalt, siis tasubki üritada ennast hästi põhjalikult kurssi viia konkreetse kenneli tegemistega. Kaugelt vaadates võib teinekord kõik kaunim näida, et välismaa asi ja tundub äge. Paraku on aga nii Eestis kui ka välismaal väga erineva tasemega kasvatajaid. Eestis on oluliselt lihtsam ennast kasvataja taustaga kurssi viia, sest juba pelgalt visiit kasvataja juurde konkreetseid kutsikaid vaatama annab väga palju infot. Samasugune visiit piiritaguse kasvataja juurde on suhteliselt kallis ning see üks ja ainus visiit võibki olla juba kutsikale järele minek. Niisugusel juhul aga põhineb väga palju puhtalt usaldusel. Ka on piiritaguselt kasvatajalt raskem abi saada, kuivõrd konkreetsed inimesed ei ole ju siin meie lähedal, vaid kuskil kaugel. Teisalt on aga välismaalt koera võtmisel mitmeid eeliseid. Võib tuua esile kasvõi Eesti väiksust, mis päris oluliselt mõjutab meie koerakasvatajate aretustööd. Suuremas ning suurema turuga riigis on kasvatajad saanud oluliselt laiemalt katsetada ja kindlasti on neil olnud rohkem pesakondi. Muidugi pole see absoluutne tõde ning, nagu öeldud, plusse ja miinuseid on mõlemal variandil. Eestis on igatahes väga paljude tõugude osas väga häid kasvatajaid, kelle koerad on maailmas väga kõrgelt hinnatud.

n õu a n d e id ko e rao m an i k u l e

Esmapilgul ülbemana tunduv kutsikas ei pruugi seda tegelikkuses üldse olla.

Eespool mainisin, et kasvatajaid ja kenneleid on erineva tasemega ning kindlasti oleks soovitav natuke tausta uurida. Milline on siis hea kasvataja? Mida üldse kasvataja lisaks kutsikate toitmisele peab tegema? Töö kutsikaga algab juba sellest, et kasvataja vaatab kriitiliselt oma emast koera ning talle valitavat isast ning mõtleb sellele, kas valitud koerad on terved, tugevad, hea iseloomuga ja tõule omase välimikuga. Mis ei tähenda mitte seda, et paaritada tohiks justkui ainult näituste ja võistluste võitjaid. Nii veider kui see ka pole, mõjutab geneetika väga tihti aretust selliselt, et 1+1 ei olegi 2.

k asvataj a, ke nn e l n i m i j a se l l e g a h aakuv

Samas aga peaks kasvataja siiski üritama mõelda edasiliikumisele. Kui kasvatajal on emane koer, kellel on näiteks mingi pärilik haigus, siis on vägagi reaalne, et see kandub ka kutsikatele edasi. Kui nüüd kasvataja seda teades ikkagi kutsikad plaani võtab, pole see kaugeltki mitte eetiline. Sama lugu on ka näiteks argusega. On täiesti selge, et argus kandub mõnele kutsikatest edasi ning seetõttu võib tulevasel kutsikaostjal probleeme tekkida. Kasvataja ülesanne on kindlasti ka tiine emase koera õige toitmine ja tema eest hoolitsemine sel moel, et sünniksid terved ja hästi arenenud kutsikad. Ning sündinud kutsikatega tegelemine ei tähenda ainult nende söötmist mõned korrad päevas ning nende järel koristamist, vaid ka palju muud. Erinevate katsetega on teadlased näiteks tõestanud seda, et kui kasvataja tegeleb kutsikatega, võimaldades neil tutvuda mitmesuguste helidega ja erinevate inimestega ning kogeda pidevalt midagi uut, siis sellistest kutsikatest kasvavad tulevikus sotsiaalselt arenenumad ja tasakaalukamad koerad, kellel pole raskusi uute olukordadega kohanemisel. Kõik see söötmine, koristamine, tegelemine jne on väga mahukas töö. Kutsikaostjad üldjuhul seda ei näe ning tihti arvatakse ekslikult, et kutsikad kasvavad ise. Eks kindlasti on ka selliseid kasvatajaid, kes lasevadki kutsikatel kuskil aedikus üsna omapead olla, aga see jätab kindlasti oma jälje. Eetiline kasvataja hoolitseb ka kutsikate tervise eest – teeb neile esimese vaktsineerimise ega anna kutsikaid uutele omanikele liiga vara. Väiksemate tõugude kutsikad küpsevad kiiremini ning on teinekord ka varem valmis uude peresse siirduma. Suurte tõugude kutsikad võiksid oma ema juures olla kuni 7–8 nädalaseks saamiseni. Kui ostad poest jope, siis antakse talle mingi garantii. See tähendab, et kui jope üsna kohe peale ostmist ära laguneb, saab selle poodi tagasi viia. Kui te olete jopega juba seitse aastat käinud

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

ja õmblused hakkavad vähehaaval lahti tulema, siis ilmselgelt ei ole enam loogiline jopega poodi minna ning raha tagasi nõuda. Koertega on natuke sama asi. Teatud mõttes vastutab ju kasvataja kutsika ja hiljem suureks sirguva koera eest. Samas ei saa eeldada, et see vastutus annaks täisgarantii ning kestaks koera surmani. QQ Kui 7-aastane koer hakkab lonkama, oleks väga väär selles kasvatajat süüdistada. Lähtuvalt oma aretustöö lähtepunktidest ning rõhuasetustest vastutavad kasvatajad natuke erinevalt ja toonitavad natuke erinevaid asju. Täiesti selgelt määrab vastutuse piiri see, mis kutsika ostu-müügilepingusse kirja saab. Näiteks ostsin enda praeguse võistluskoera kutsika Taanist sealse üsna suure kasvataja käest, kes on aretusega tegelenud juba väga kaua. Ostu-müügilepingusse oli kasvataja sisse kirjutanud, et kui koera puusad ei ole nende pildistamisel korras, siis on meil õigus koer neile tagasi anda ja raha tagasi küsida. Samamoodi oli seal sees punkt, et võime ta tagasi anda ka juhul kui me ei ole koeraga rahul (ta ei sobi spordi jaoks). Samas kohustas see leping meid tegema koerast puusapildid, et saada teada tulemus. Ühest küljest võib ju mõelda, et kuidas küll kasvataja riskib selliseid punkte lepingusse panna, teisalt iseloomustab see ennekõike tema kogemust ja haaret. Siit olekski loogiline minna edasi paberimajanduse juurde.

k asvataj a, ke nn e l n i m i j a se l l e g a h aakuv

KUTSI K A D OKU M E N D I D

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

Oletame, et teil on vaja autot. Teil on valida kolme variandi vahel: •

te ostate endale auto

•

te liisite endale auto

•

te sõidate rendiautoga

Lähtuvalt sellest, millise valiku kasuks te otsustate, kaasnevad sellega ka erinevad kohustused. Koertega on sama lugu. Kutsikat on võimalik saada kolmel juriidiliselt erineval moel. Enamik inimestest ostab kutsika endale välja. Te sõlmite ostu-müügilepingu ning kui olete koera eest raha maksnud, kuulub koer edaspidi teile. Teine võimalus on rendikoer. See võib tähendada väga erinevaid asju. Tegelikult sõltub kõik sellest, mis rendilepingusse kirja saab. Rendikoer kuulub põhimõtteliselt kasvatajale ning te ainult rendite teda. Mida see tähendab? Te saate endale koera tasuta ning vastutasuks olete kohustatud koerale tegema pesakonna. Kasvataja võib langetada otsuse iseseisvalt ehk öelda teile, millal ning millise isasega te peate koera paaritama. Peale seda pesakonda, mille kutsikad on kasvataja omad, saate te koera endale. See on samamoodi nagu pangalaenuga. On lihtne ja hea saada pangast suurem kogus raha. Sellega justkui saab kohe mürama hakata ning tagasimaksmine tundub kauge tuleviku teema. Paraku aga jõuab see päev ikkagi kunagi kätte. Rendikoeraga on natuke sama lugu. Nii lahe on saada tasuta kutsikas. Tihtipeale ei tundu kohustuslik pesakond üldse probleemina ning tehinguga kaasnevadki pelgalt rõõm ja positiivsed küljed. Samas, ühel päeval jõuab kätte aeg, kus te peate kutsika kasvatajale oma võla tasuma. QQ Rendikoeraga võib olenevalt konkreetsest lepingust kaasneda mitmeid hüvesid.

ku tsi ka doku m e ndi d

Osa kasvatajatest tasuvad koera terviseuuringute eest, samuti maksavad nad kinni näituse või võistluse tasud. Kui lüüa need numbrid kokku, siis sealt tuleb täiesti arvestatav summa. QQ Samas võib kasvataja esitada koeraomanikule ka omapoolseid nõudmisi (igati loogilisi), kohustades teda käima näiteks mingitel näitustel ja arusaadavalt hoolitsema koera eest teatud tasemel. Kui nüüd jõuab kätte kutsikate aeg, siis on see ka kohustus, mis vajab täitmist. Täiesti võimalik, et te näiteks ei soovi mingil põhjusel renditud koerale üldse kutsikaid teha. Kuna teil on aga kohustus, siis te peate. Olen kuulnud üsna äärmuslikest näidetest meil siin Eestis, kus koeromanik ei ole kutsikatega mingil põhjusel nõustunud ning on valmis olnud koera välja ostma. Kuna koer aga on kasvataja oma, siis kasvataja on keeldunud koera müümast ning ähvardanud koera lihtsalt ära võtta. Seega te olete valiku ees – kas teete koerale kutsikad või jääte ilma oma sõbrast, kellega

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

Rendikoer on võr reldav rendiautoga.

te olete juba väga kokku kasvanud. Üsna hämmastav on sellises olukorras näha nende inimeste pahameelt, kes väidavad, et neid röövitakse. Et kuidas saab kasvataja nende koera ära võtta! Siinkohal meenutaksin veel kord näidet autost. Te lendate teise riiki ja rendite auto. Kuigi kolmepäevase sõidu järel võib auto tunduda vägagi enda oma, võetakse see teilt peale rendiaja lõppu ikkagi ära. Kasvataja pole mingi halb inimene ning ammugi mitte röövel. Kui te otsustate hankida endale rendikoera, siis see on teie valik ning sellega kaasneb mõlemale osapoolele teatavaid kohustusi. Seega soovitus: kui võtate koera rendile, lugege läbi rendileping, vajadusel arutage punktid läbi ning vastavalt sellele tehke soovi korral muudatusi. QQ Kui te olete tingimuste osas kokkuleppele jõudnud ja allkirjad alla pannud, siis teadke, et lisaks hüvedele tekkisid teile ka kohustused ning te peate neid täitma, kas see teile meeldib või mitte. Toonitaksin veel kord ka seda, et iseeenesest ei ole rendileping koerte puhul ei meil ega ka piiri taga veel kuigi pikalt kasutusel olnud, ent on palju inimesi, kes on sellise koeraostmisega väga rahul ning kõik laabub nagu õlitatult. Samas aga on ka paraku selliseid näiteid, nagu ülalpool välja tõin. Seega, enne rendilepingu sõlmimist mõelge hästi järele. Kolmanda võimalusena võib kasvataja jääda teie koerale kaasomanikuks. Kui teil on naabriga kahe peale auto, siis on selge, et te tasute kahasse auto remondikulud ning samas peate arvestama, et mingil hetkel võib-olla te ei saa autoga sõitma minna, sest naaber sõidab. Koer on kaasomandis natuke sarnasel moel. Jällegi, lepinguga määratakse ära õigused ja kohustused. Igal juhul peab kaas omandis oleva koera puhul arvestama asjaoluga, et kaasomanik võib ühel hetkel lähtuvalt omandisuhtest koeraga seoses mingeid nõudmisi esitada.

kutsi ka dokum e n di d

QQ Kui osta koer kaasomandisse, siis oleks tegelikult mõistlik võimalikult palju lepingusse eelnevalt kirja panna, et mõlemad osapooled teaksid piire ning hiljem ei tuleks halbu üllatusi. Mõisted kaasomand ja rendikoer on kasutusel ennekõike seetõttu, et kasvataja kodused võimalused on üldjuhul piiratud. Kui kasvataja tahab tegeleda aretusega laiemalt ja omada piisaval hulgal pesakondi, et see tõesti aretuslikult mingi pildi annaks, siis tulebki tihti ette eluruumi probleem. On selge, et koju lõputult koeri ei mahu. Nüüd ongi selline võimalus, et andes koera rendile säilib kasvatajal võimalus talle pesakond planeerida. Kui koer on maha müüdud ning kasvatajal pole enam mingit sõnaõigust, siis võib koera uus omanik väga lihtsalt pesakonnast keelduda ning perspektiivikal koeral ei saagi järeltulijaid olema. On ka võimalus, et koeraomanik teab, et ta koer on perpektiivikas, aga tahab

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

teda paaritada oma suva järgi. Jällegi kasvatajale sant olukord. Oletame, et vastavalt võimalustele on kasvatajal kodus neli koera, kellest kahe-kolmega ta võtab aastas ette pesakonna. Kui tal on aga kümme rendikoera või kaasomandi koera, siis suureneb pesakondade arv kohe hüppeliselt. See annab palju rohkem võimalusi ning aitab kasvatajal paremini aretusega tegeleda. Lähtuvalt eelnevast ongi tegelikult väga tavaline, et rendikoeraks antakse pesakonna üks paremaid emaseid. Mujal maailmas on kaunis tüüpiline, et kui soovid heast pesakonnast saada esimese valiku emast, siis ongi nõustumine rendilepinguga ainuke võimalus teda endale saada. QQ Nagu juba eespool mainisin, pole rendikoer või kaasomand midagi kriminaalset või eetiliselt inetut, kuid igal juhul tasub leping üle vaadata ning mõelda natuke kaugemale kui paar kuud. Selles mõttes, et kas te olete oma uue koera puhul kohe n-ö vaikivalt nõus sellega, et teil tuleb ka 2–3 aasta pärast kasvataja nõudmisi ja soove jälgida.

OSTU-MÜÜGILEPING Kutsika ostmisel sõlmitakse ostu-müügi-, rendi- või muu leping ning koos kutsikaga saab ostja kaasa lepingu ühe eksemplari, koera tõutunnistuse ning veterinaarpassi, kus on sees esmase vaktsineerimise templid. Selles vanuses kutsikad peaksid olema juba ka kiibitud. Kiibinumber peaks olema sellisel juhul ka dokumentides kirjas. Kui osta kutsikas välisriigist, siis ei saa temaga kaasa tõutunnistust, kuivõrd eksporti minevatele koertele annab kohalik kennellliit välja Export Pedigree. See on natuke teist

ku tsi ka doku m e ndi d

sugune tõutunnistus kui kohalikel koertel. Olenevalt riigist võtab kennelliitudel dokumendi vormistamine erinevalt aega ning üldjuhul saadetakse see postiga järele. Kui kuu või paari pärast pole dokumenti postiga saabunud, siis tasuks juba murelikuks muutuda ning kindlasti hakata uurima, kus dokument viibib. Kui teil on olemas koera ostu-müügileping, siis see annab teile võimaluse nõuda piiri tagant dokumente ning oma õigusi kaitsta, sest leping on vähemalt mingigi paber. Samas pole ostu-müügileping tõutunnistus ega muuda teie koera tõukoeraks. Kui te mingil põhjusel koerale tõutunnistust ei saa, siis on teil FCI mõistes segavereline koer. Kui esmapilgul võib tunduda, et tühja mul seda paberit vaja on ning ma ei viitsi selle järele joosta, siis tegelikult on see rumal mõte. Kui teil paari aasta pärast tekib vajadus paberite järele, siis sedavõrd vanade jälgede tuvastamine on juba üsna keerukas. Seepärast soovitaksin endale paberid ikkagi kohe välja võidelda (kui selline vajadus peaks tekkima). Ostes koera piiri tagant ja saades kätte Export Pedigree, soovitaks kindlasti koera ka Eesti Kenneliidus siiski oma nimele vormistada ning koer Eesti registrisse kanda.

n õu a n d e id ko e rao m an i k u l e

ku tsi ka doku m e ndi d

KUTSI K A VA L I K

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

Koeravõtja on mõelnud läbi oma eesmärgid ja võimalused, hinnanud teatud tüüpi koera sobivust enda koju ning koeri jälgides langetanud otsuse mingi tõu kasuks. Järgmine samm ongi soovitud kutsika leidmine. Eespool kirjutasin pikemalt koerakasvatajatest. Sama tõugu koertel on üldjuhul erinevaid kasvatajaid ning nendel omakorda mitmeid pesakondi eri aegadel. QQ Kui hakkate endale kutsikat valima, siis minu peamine soovitus on – otsige, mõelge ja otsustage selle põhjal, mis teile tähtis on. Kutsikavõtuga ei tohiks kiirustada. On väga inimlik, et kui konkreetne otsus on langetatud, siis on kange tahtmine soovitud kutsikas võimalikult kiiresti koju tuua. On väga mõistetav, et tahetakse kiirelt läbi vaadata kutsikate müügikuulutused ning siis minna ja esimesest pesakonnast kohe kutsikas kaasa võtta. Samas võiks siiski mõelda ka sellele, et koer elab kindlasti üle 10 aasta vanuseks. Kui oodata ka pool aastat või aasta ning saada endale seeläbi parem koer, siis, kui arvestame koera eluea pikkusega, tasub ootamine igal juhul ära. Kui keegi soovib endale saada head võistluskoera või perspektiivikat näitusekoera, tuleb väga põhjalikult süveneda ja uurida. Kui soovitakse saada lihtsalt sõpra koju, on mõnevõrra lihtsam. Samas aga võib ka lihtsalt sõber olla sobivama iseloomuga või tervem, kui kutsikaostuga natuke kannnatate, et leida just see õige.

GENOTÜÜP JA FENOTÜÜP Elusolendite puhul räägitakse mõistetest genotüüp ja fenotüüp. Genotüüp on elusolendi geneetiline informatsioon. Geneetika määrab koera puhul nii tema väljanägemise kui ka suures osas käitumise. Fenotüüp on kombinatsioon genotüübist ning kesk-

ku tsi ka val i k

konna mõjust. Igal organismil on oma genoüüp. Arusaadavalt ka koeral. Lähtuvalt keskkonna mõjust ning välistest teguritest realiseerub osa genotüübis sisalduvast infost ning seda nimetatakse fenotüübiks. Lihtsamalt lahti seletatuna tähendab see, et näiteks konkreetne koer peaks olema lähtuvalt oma geneetilisest baasist ühesugune, aga keskonna mõjul on ta veidi teistsugune. Eespool kirjutasin pikemalt mõnedest instinktidest ning iseloomu eripäradest. QQ Kõik instinktid ning iseloomu eripärad on geneetiliselt määratud. Lisaks on veel palju iseloomulikke detaile, mis koerte puhul silma hakkavad. Näiteks kõvadus või pehmus, samuti teravus, tundlikkus, selge pea, närvilisus, aktiivsus, vastupidavus jne. Nagu öeldud, pärinevad kõik need komponendid kuskilt koerte sugupuust. Nii nagu lastel võivad olla ema silmad ja isa suu ning vanaema

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

Tõutunnistusel on näha koera sugupuu, mis annab teatava pildi sellest, milline koer ostetavast kutsikast kasvab.

kõrvad ja vanavanaisa juuksed, ei pärine ka koerte iseloomuomadused mitte ainult vanematelt, vaid kaugemaltki. Näiteks hankides endale spordiks sobivat koera või nõustades mõnda sõpra sellel teemal, olen ma alati vaadanud koerte sugupuud 2–3 astet tagasi. Oletame, et koera ema on maailma parim koer. Kas siis on oodata, et ka kutsikad on maailma parimad? Tegelikult saab oluliselt täpsema üldpildi siis, kui vaadata, millised on ema õedvennad ning millised on omakorda nende vanemate pesakonnakaaslased ja samuti nende vanemate ja vanavanemate erinevate pesakondade järeltulijad. QQ Maailma parim koer võib olla juhuste kokkulangevus – pesakonnas sündis üks teistest oluliselt parem kutsikas, kes sattus õige inimese kätte, kes oskas eeldused hästi realiseerida. Tegelikkuses aga ei iseloomusta see koer mitte niivõrd antud liinis liikuvat geneetikat, vaid on pigem erand, mis kinnitab reegleid. Tänapäeval saab väga palju infot kätte arvutist. Põhjalikumal uurimisel on võimalik leida erinevate esivanemate ning sugulaste tulemusi näitustel ja võistlustel. Jällegi oma kogemuse põhjal ütleksin, et kui erinevate esivanemate hulgas on palju koeri, kellel on head koolitustulemused, siis võib ka nende järglase pesa konnast loota vähemalt keskmisest paremat koolitatavust. Seda ennekõike just seepärast, et kui esivanemate koolitustulemused olid head, siis järelikult pidid need koerad olema lihtsamini koolitatavad, mistõttu viitsiti nendega jännata. Kui eelkäijate tõutunnistustelt käib läbi palju kehvi puusatulemusi, siis on üsna reaalne, et sündivate kutsikate puhul on keskmisest suurem oht puusaprobleemide tekkeks. Igal tõul on omad detailid, millele tasuks rohkem tähelepanu pöörata. See ongi informatsioon, mida saate teada, kui vestlete erinevate selle tõu kasvatajatega. Sellise taustainfo põhjal saate juba ise arvutist edasi otsida. Kindlasti tasuks uurida pigem mitmelt

ku tsi ka val i k

inimeselt, mitte vestelda vaid ühe-kahega. Selliselt selekteerides te jõuategi konkreetse paarituse ja pesakonnani. Tuleks arvestada ka sellega, et head pesakonnad on hinnas. Parimad kutsikad lubatakse teinekord ette ära juba enne paaritust. Kasvataja plaanib paaritada koera X koeraga Y ning räägib sellest mingitele inimestele. Info levib ning juba tekivadki kutsikatele tahtjad. Nüüd paaritatakse koerad ära ja pannakse vastav informatsioon internetti. Selle põhjal tekib tahtjaid veelgi juurde. Heade pesakondade puhul võib tekkida olukord, et kutsikate sündimise hetkeks on nad tegelikkuses juba kõik müüdud. Seetõttu ongi soovitav uurida pikemalt ette. Kui te loete kuskilt kutsikakuulutust, et müüa 7-nädalased kutsikad, alles 3 isast ja 4 emast, siis tekitab see alati mõtte, et miks nii vanadest kutsikatest enamik alles on? Üsna reaalne, et tegemist pole just väga hea pesakonnaga. See „hea” on tegelikult suhteline. Hea võibki tähendada teatud

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

Geenid määravad sel le, millisest kutsikast kasvab ema, millisest onu meenutav järel tulija.

perspektiivi näituste või võistluste vallas. Tavaliseks perekoeraks sobib aga ideaalselt ka mitte nii hea võistlus-näitusekoer. Samas võib ka nii olla, et pesakonnast võetakse neljast emasest kolm esimest ära ning neljas lükatakse valijate poolt kõrvale, sest ta ei sobi võistlustele või näitustele, kuna on arg. Te ei soovi minna ei võistlustele ega ka näitustele, aga kas te soovite arga koera? Pigem ei. Soovitaksin alati küsida, miks see üks või miks need kaks kutsikat on viimaseks jäänud. Istudes kasvatajaga kohvilaua taga saate üldjuhul põhjalikuma vastuse kui meiliga küsimust saates. Ma ei taha öelda, et kasvatajad valetavad. Valdav osa kasvatajaist on igati ausad ja eetilised inimesed. Samas aga, inimlikust aspektist lähtudes – on ju vaja maha müüa see viimanegi kutsikas. Eks see panebki teinekord veidi keerutama stiilis, et ei ole arg, vaid natuke ebakindlam ja kuna värv oli ka natuke teistsugune, siis inimesed ei soovinud. QQ Koertel sündivad pesakonnad on ühest küljest omavahel üsnagi erinevad ning samas võib ka ühe pesakonna sees olla erineva tasemega kutsikaid. On sellised pesakondi, kus ka kõige kehvem kutsikas on parem kui teise pesakonna kõige parem kutsikas. See info ongi tegelikult väga väärtuslik. Kasvatajad annavad kutsikaid ära erinevatel põhimõtetel. Üsna tavapärane on see, et esimesena küsinu saab esimese valiku. See tähendabki, et kui te saate esimese valiku, siis saate valida kõikide kutsikate hulgast. Samas valivad kasvatajad kutsikaid üsna tihti ostja soovide põhjal. Sellele, kes soovib tegeleda spordi või näitustega, valitakse selleks otstarbeks rohkem sobiv kutsikas ning perekoera soovivale teistsugune. See ei tähenda sugugi, et perekoer on kuidagi kehvem. Näiteks spordiharrastaja tahab energilisemat, aga perekoera sooviv inimene pigem rahulikumat looma. Selle põhjal siis kasvataja valibki õigele kutsikale õige inimese.

kutsi ka val i k

EMANE VÕI ISANE KOER? Olenemata tõust või tõutusest on üldine reegel see, et emane koer on kogenematule koeraomanikule natuke lihtsam pidada ja isane natuke raskem. Eks loomulikult kõik oleneb konkreetsest tõust või pesakonnast, kuid laias laastus on see nii. QQ Emasel koeral on kaks korda aastas jooksuaeg, mis osa inimeste meelest on segav asjaolu. Samas räägib rahvasuu, et isasel koeral on aasta ringi jooksuaeg. Selles mõttes on rahvasuu üsna hästi öelnud, et kui ümbruskonnas on emase koera lõhnad või kusagil läheduses on liikunud jooksuajaga emane koer, siis kaotab isane koer suhteliselt kergesti pea. Kui minna emase koeraga jalutuskäigule, siis peab jooksuajal tähelepanelikum olema ning veidi teistsuguseid reegleid järgima. Ülejäänud osa ajast on emase koeraga väga mugav ja rahulik jalutuskäike teha. Isane koer nuusib oluliselt rohkem ja nagu öeldud,

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

Emasel ja isasel koeral on vahe sees lisaks suurusele ka jõus

leides nuuskimise käigus emase lõhnad, kaotab märksa kergemini kaine mõistuse. Oskuslikul kasvatamisel pole täiskasvanud koeraga, ükskõik kummast soost ta on, loomulikult suurt vahet igapäevaelu probleemide lahendamisel.

KONKREETSE KUTSIKA VALIKUST Aga läheme tagasi kutsika valiku juurde. Kui olete otsustanud konkreetse tõu ja kasvataja kasuks, oleks järgnev soovitus selline: andke kasvatajale võimalikult hea pilt sellest, mis tüüpi koera te tahate, millised on teie soovid ja ootused koera suhtes ning millega te soovite tegeleda. Mida parema pildi te suudate enda mõtetest anda, seda paremini oskab kasvataja teile kutsikat valida. Mina kuulun nende inimeste hulka, kes usaldab kutsika valikul kasvatajat. Kui kasvataja on oma valdkonnas tugev ning samas ka aus ja eetiline inimene, siis, olles kutsikatega päevast päeva koos, kujuneb tal üsna selge pilt kutsikate iseloomude erinevusest. Palju on räägitud ja räägitakse kõikmõeldavatest kutsikatestidest. On ridamisi inimesi, kes kutsuvad kutsikat kaasa valima mõne eksperdi, kes näpuga järge ajades viib läbi mingi testi. Olenevalt testist tehakse kutsikatega igasugu asju. Küll pööratakse neid selili või eraldatakse pesakonnakaaslastest võõrasse ruumi jne. Inimesed, kes testid välja on töötanud, on nende paikapidavuse kohta kirjutanud pikki põhjendusi. Mina selliseid teste ei usalda. Esiteks jätavad need rohkesti tõlgendamisruumi. See, mis ühe inimese silmis näeb välja aktiivne, ei pruugi teise inimese silmis seda päris sellisel kujul olla. Minu arust on testimisel veel see puudus, et väga palju oleneb testimise hetkest. Kutsikas on nii väike, et tema käitumine on suuresti mõjutatud sellest, kui

ku tsi ka val i k

näljane või puhanud ta parajasti on ning kuidas ta ennast tunneb. Võib vabalt juhtuda, et üks kutsikatest möllas pikalt enne teie tulekut ja näeb seepärast testimisel palju rahulikum välja kui teine, kes magas eelnevalt, kuid on tegelikult hoopis rahulikum. Mõelge enda peale, kui erinevalt te olenevalt hetketujust mingis olukorras käitute – kas olete väsinud või puhanud, näljane või ärritunud või valutab teil mingi koht. Naiivne oleks arvata, et kutsikas käituks ühes ja samas olukorras iga kord samamoodi. See ongi põhjus, miks ma kutsikateste ei usalda. QQ Kasvataja on kutsikatega väga palju koos. Näeb neid omavahelistes suhetes, suhtlemas paljude inimestega ning oma emaga. See on pidev informatsioon, mis lõppkokkuvõttes tekitabki kasvataja jaoks kutsikatest konkreetse pildi.

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

Kutsika valimine on raske töö. Kõik rõõmsalt ringi silkavad väänikud tunduvad ühtmoodi armsad ja tegusad.

Loomulikult on eelduseks tõesti see, et kasvataja tegeleb kutsikatega, jälgib neid ja hoolitseb nende eest. Kui kutsikad kasvavad kuskil kastis omapäi, siis mingit adekvaatset pilti sealt kindlasti ei tule. Ehk nagu ka eespool kirjutasin, oleks väga kasulik, kui kasvataja oleks kogemustega ning eetiliselt kindel inimene. Kui kasvataja tõesti soovib oma kutsikatele parimat, siis on loogiline, et ta tegeleb nendega rohkem ning üritab neid selekteerida selliselt, et iga kutsikaostja saab sellise koera, nagu ta just tahab. Nagu eespool mitme nurga alt välja on tulnud, on kasvataja õigupoolest võtmefiguur. QQ Naljaga pooleks ütleksin, et teie valite kasvataja ja kasvataja valib kutsika. Kui teie ebaõnnestute kasvataja valikus, siis on ka kutsikaost veidi rohkem õnneasi. Tegelikult peaks juba kasvatajaga vesteldes enam-vähem selguma, milline inimene ta on ning milline on tema kogemus. Kui te lähete külla kutsikaid vaatama, siis peaks ju igal juhul üldpildi kokku saama. Kui teil tekib kõhklusi kasvataja osas ning näete, et kutsikaid on kuidagi halvasti koheldud (toidetud, hoolitsetud), siis võite igal hetkel kutsikavõtust loobuda. Isegi kui olete juba mingi ettemaksu maksnud, tasub panna võrdlusesse ettemaksu suurus versus 10 aastat teie juures elav koer. Ma ei kutsu üles kutsikatest viimasel hetkel loobuma ning nagu ma eespool juba mainisin, on suurem osa kasvatajaist just sellised, nagu nad peaksidki olema. Alati tasub arvestada ka sellega, et ükskõik kui hästi kutsikat ei vali, lõplik tõde koera tegeliku olemuse kohta selgub ikkagi siis, kui ta on suureks kasvanud. Minnes nüüd juba konkreetset kutsikat valima, tasub alati arendada kasvatajaga vestlust teemal, miks kasvataja teile just seda või teist kutsikat soovitab. Kui teile meeldib mõni teine kutsikas, siis tasuks läbi arutada, mis põhjustel tema just seda teist eelistaks.

kutsi ka val i k

QQ Kutsika ostmisel tuleb kindlasti pöörata tähelepanu järgnevale: 1. Kutsikad peaksid olema normaalselt toidetud. Kindlasti tasuks küsida kasvataja käest, mis toitu neile on antud. Vähemalt esialgu oleks hea kutsikat ka kodus sama toiduga toita. Niigi on kutsikas uude koju tulles mõnevõrra stressis. Võõras toit paneb aga ta organismile veel lisakoormuse. 2. Kutsikas peaks olema kiibitud ning kiibinumber peab olema ka veterinaarpassis. 3. Kutsikas peaks olema vaktsineeritud ning selle tõestuseks peaks veterinaarpassis olema vastav tempel. 4. Arusaadavalt peaks kutsikas olema terve. Kindlasti tasub ise kutsikas üle kontrollida, vaadates sealhulgas üle ka kutsika hambad ja hambumuse ning kontrollida üle ka isase kutsika munandid. Kui kutsikas lonkab, siis on sellel alati mingi põhjus. Ka apaatsus on kutsika puhul ebatavaline. Kui märkate midagi taolist, tuleks sellest kindlasti rääkida. 5. Olemas peaksid olema ka dokumendid. Kutsikaga peaks kaasa tulema tõutunnistus (koos kiibinumbriga), veterinaarpass ning igal juhul tuleks sõlmida ostu-müügileping. Kindlasti tasuks selle üle mõelda juba eelnevalt ning arutada ka kohapeal, mida oleks mõistlik lepingusse kirja panna. Igasugused vastastikused suulised lubadused on kerged ununema. Leping on selles mõttes hea, et meenutab kokkulepitut ka aastate pärast ning on juriiidiliselt vettpidav. Ja nüüd oletegi kutsikaomanik.

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

K U TSI KA S T U L E B KO J U koe raraam at

Kirjeldaksin järgnevalt ühte situatsiooni, mis aitab ehk teil edaspidi kutsikat paremini mõista. Eks palju sõltub kujutlusvõimest, aga üritaks manada silme ette konkreetse pildi. Kujutage ette, et te ärkate hommikul ning varsti heliseb uksekell ning seal on kaks teile võõrast inimest. Nad teevad teile pakkumise, millest on raske keelduda. Peate minema nädalaks elama loomaaeda suurde gorillapuuri. See on üks osa suuremast eksperimendist ning vastutasuks lubatakse sellist summat, mida te ei teeniks ka kogu elu tööd tehes. Te võtate pakkumise vastu ja paari tunni pärast oletegi puuris. Puur on suur ning seal elab kolm gorillat. Nad on kõik kasvult suuremad kui teie, arusaadavalt ka tugevamad. Üldilmelt tunduvad nad rahulikud ning ei suhtu teisse kuidagi vaenulikult. Mida te kõigepealt teeksite? Pakun, et püsiksite mõnda aega kuskil puuriservas, et jälgida loomi ja nende käitumist. Ilmselgelt ei lähe te ju, käsi pikal, kõige suurema gorilla juurde, et teda kõrva tagant sügada. Te tõenäoliselt jälgite toimuvat, et mõista, kuidas loomad käituvad. Te üritaksite tõenäoliselt mõistatada, milline peaks olema teie käitumine, et puuris nii hakkama saada, et suured loomad teile kallale ei tuleks. Mõne aja möödudes te saate aru, et suurem isane loom on üsna äkilise loomuga. Kui teine gorilla näiteks läheb tema juurest midagi võtma, siis käitub ta nii, nagu tahaks endast väiksema liigikaaslase ära süüa. Samas ta ei ründa otseselt ega tee liiga. Lihtsalt see emotsioon räägib enda eest ning teil käib kohe peast läbi, et selle aja jooksul, mis te siin puuris peate elama, te küll midagi taolist ei julge teha. Varsti tuleb söögiaeg. Eelnev kokkulepe oli, et kui loomadele tuuakse puuvilju, siis sööte teie neidsamu. Vaid lõuna ajal saate juurde muud toitu. Kui esimest korda toitu tuuakse, siis on selge, et te ei julge esimesena toidu juurde joosta. Kindlasti jookseb silme eest läbi suurema isase ründav käitumine. Te jälgite,

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

kes mida võtab, kuidas sööb, ning hiilite ka vaikselt lähemale, et oma osa saada. Selliselt mööduvad päevad ning nädala möödudes on teil juba selge, et emane gorilla on hommikuti ärgates pahur ja hakkab isegi suurele isasele vastu. Te olete aru saanud, mis järjekorras süüakse ning kus kulgeb teie piir. QQ Nädalaga on teile selgunud päris paljud sellel kinnisel territooriumil valitsevad reeglid ning et ellu jääda ja hakkama saada, peate te neid jälgima. Kui kutsikas tuleb meile koju, siis tema seis on tegelikult täpselt samasugune. Te olete talle võõrad, keskkond kõigi oma helide ja lõhnadega on talle võõras ning ta ei tea siin valitsevatest reeglitest mitte midagi. Kutsikal on kaasasündinud käitumine, mis võimaldab hakkama saada – ta on ettevaatlik ja jälgiv ning pigem alistuv kui pealetükkiv. Selline strateegia on toiminud läbi erinevate aegade. Seda võib nimetada ka ellujäämisinstinktiks. Kui te toote kutsika oma koju, siis üldjuhul ongi nad hästi ettevaatlikud, uurivad ja jälgivad. Nad üritavad aru saada, kuhu nad on sattunud ning kuidas nad peaksid käituma, et nendega midagi ei juhtuks. Et kutsikas tunneks ennast turvaliselt, tuleb talle aega anda. Ta peab leidma endas julguse ning harjuma uue kohaga. Te saate teda küll julgustada ning sellega veidi aidata, kuid liigne pealetükkivus ei ole hea. Kujutage nüüd ennast veel kord sinna gorillapuuri ning mõelge, mis tunne teil oleks olnud, kui peale esimest viit minutit oleks kaks gorillat teie juurde jooksnud ning teid näppima hakanud. Suhteliselt sant tunne oleks olnud. QQ Uude koju saabuv kutsikas on nagu käsn. Ta üritab endasse imeda reegleid ja käitumisviise ning jälgida neid, kes on tema ümber. Ta üritab enda käitumist selle järgi kohandada. Seesugusest kohanemisvõimest sõltuvad tema heaolu ja elukvaliteet. Tavaliselt läheb kutsikatel uue kohaga harjumiseks aega mõni tund, mõnedel terve päev. On ka selliseid kutsikaid,

ku tsi kas tu l e b koj u

kes harjuvad kõigest minutitega. Igal juhul tuleb aga anda kutsikale aega. Pigem las ta avastab ise, kui et teie sunnite teda avastama. Kui ta hakkab teil sabas jooksma ning te lähete teise tuppa, siis teinekord kutsikas kõhkleb ega julge kohe järele tulla. Sellisel juhul tasub julgustada või kutsuda, mitte aga teda sundida. Kui täna on kõige kaugem tuba veel kole, siis küll ta sellest homseks üle saab. Kui veel korraks eespool toodud gorillaloo juurde minna, siis meenutaks, et ka teie heaolu sõltub sellest, kui hästi te puuris valitsevaid reegleid mõistate. Võttes endale koju kutsika ja soovides temast kasvatada endale toreda sõbra, peab aru saama ühest asjast: QQ koerad ei oska meie keelt, koerad ei ole inimesed ning kogu elu jooksul üritavad nad mõista valitsevaid reegleid ja käituda nende järgi. Koer õpib, et kui ta teeb seda, siis saab kiita, järelikult on see tegevus lubatud. Kui ta teeb seda teist, siis saab tõrelda, järelikult nii ei tohi. Need on valitsevad reeglid selles seltskonnas, kus ta elab. Koer üritab ennast reeglitega kurssi viia ning siis nende järgi elada, kindlustades nii endale võimalikult mugava ning mõnusa elu. Kui lähete koeraga kooli, mõtlete tihti laste ja kooli peale. Inimeste peas kool enamasti tähendabki kooli. Koera koolitamine pole aga mingil moel sarnane laste koolitamisega. Koerte koolitamine on puhtalt koerale reeglite õpetamine. Läheme uuesti gorillaloo juurde tagasi. Oletame, et peale esimest viit päeva olete väga selgelt mõistnud, et kui kõik loomad on oma banaani kätte saanud, siis võite te võtta sealt neljanda. Nüüd lähete seda neljandat võtma ning suurim isane gorilla lendab teile hoogsalt peale. Teil jookseb kogu elu silme eest läbi. Te tahaksite loomale karjuda, et mida sa teed, nii oli ju kogu aeg lubatud ja sellised olid reeglid, aga te ei karju, kohe kindlasti mitte ei karju, vaid tõmbute kössi ja annate alla. Üsna selge, et te ei julge järgmisel korrral enam neljandat banaani võtma minna. Olenevalt

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

Ilmselgelt on toolil mõnusam pikutada kui põrandal.

teie enesekindlusest te võib-olla ei julge enam kunagi seda võtma minna. Oma peas te aga mõtlete, et reeglid võiksid olla alati samad. QQ Täpselt sama lugu on ka koertega – reeglid peavad olema alati samad. Mida paremini te oskate reeglid paika panna ning neid igapäevaselt jälgida, seda stressivabam on koera elu ning seda vähem on konfliktolukordi. Kujutage nüüd ette järgnevat. Te tulete töölt, kutsikas jookseb teile vastu ja hammustab püksisäärest. On omamoodi naljakas, kui see väike väänik seal hambaidpidi ripub ning üritab teil justkui pükse jalast ära kiskuda. See ei tee teile valu, see ei lõhu teie pükse ning otseselt ei häiri, mistõttu te ei sekku. Kutsikas ei tee seda iga päev, vaid ainult teatud tujus olles. Nüüd sirgub kutsikas suuremaks

kutsi kas tul e b koj u

ning kui ta ühel päeval taas püksisäärest haarab, siis teil on valus ning püksisäär rebeneb katki. Te röögatate koera peale ning käitute selliselt, nagu koer oleks maailma suurimat pattu teinud. Kas tuleb ette sarnasus gorillanäitega? Mida peaks arvama koer? Kuidas ta ennast tunneb? Inimesed, kes toovad endale koju kutsika, on ostnud talle valmis magamisaseme, söögikausi ja mänguasjad. Mõni on toonud ka juba erinevad rihmad nagisse rippuma. Kuigi neid ei lähe veel niipea vaja, on ikkagi äge, kui need olemas on. Ent kõigest eelnevast palju olulisemad on REEGLID. Te peate valmis mõtlema reeglid, mida te tahate järgida täna, homme ja ka viie aasta pärast. Teil tasuks kujutada ette seda pisikest loomakest täiskasvanuna ning igapäevases elus ning siis selle põhjal mõelda, mis teile meeldiks ja mis mitte. Kui pisike kutsikas voodis kaisus tundub tore, siis kas sama tore on ka juba suur volask? Või kuidas tundub, kui puhaste linade peale ronib just õuest tuppa jooksnud märg ja porine loom? Nendest reeglitest moodustubki igapäevaelu. QQ Lastele on alati võimalik seletada, et täna on meil nii, kuna täna on teistsugune päev. Lapsed saavad aru meie keelest ja oskavad analüüsida. Koerad ei oska analüüsida ega saa aru. Neile ei ole võimalik põhjendada, miks mingi nädalate viisi lubatud tegevus muutus järsku keelatuks. Seega – enne kutsika saabumist võtke pere kokku ja käige läbi reeglid. Mida rohkem neid on ja mida selgemaks kõigile kodune kord saab, seda stressivabam ja lihtsam on kutsika elu.

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

ESIMESED PÄEVAD KODUS Nagu ma eespool mainisin, tuleb kutsikale anda aega harjumiseks. Ta peab saama üle oma esimestest hirmudest ning mõistma, et ta uus kodu on turvaline ning seal elavad inimesed on sõbrad. Tavaliselt on võimalik juba teisel päeval kutsikaga rohkem tegeleda, mängida ja suhelda. Lihtsalt see esimene päev tuleks ära kannatada. Kutsikale peaks olema ka oma koht, kus magada ja puhata ning kindel paik, kus asuvad joogi- ja söögikauss. Kui kutsikas jääb magama, võib ta tõsta tema pehmele magamisalusele, et ta mõistaks, et see on tema koht. Vähemalt alguses tahavad kutsikad magada inimeste lähedal. Seepärast on mõistlik magamisase panna kuhugi inimeste voodite ligidale. Hiljem on võimalik seda Tuleb arvestada, et kutsikas on alles juba kuhugi mujale liigutada ning täiskasvanud koerad tihti soovivadki magada rohkem omaette. väga väike ning Kutsikale oleks soovitav alguses anda süüa kolm korda päevajab piisavalt und vas. Lähtuvalt sellest ja samuti asjaolust, et väike kutsikas ei suuda ja rahu.

kutsi kas tul e b koj u

päev otsa häda kannatada ning teda tuleks õpetada õues käima, soovitaksin tegelikult esimeseks kaheks nädalaks puhkus võtta. Muidugi on ka võimalus, et kodus on lapsed, kes kõigega hästi hakkama saavad. Kuna esimeste nädalatega imeb kutsikas endasse reegleid kõige innukamalt, siis oleks kasulik talle tutvustada ka seda, et häda ei tehta tuppa, vaid õue. Kui kõigil on kiire ja ollakse pikad päevad tööl ning kutsikas harjub tuppa keha kergendama, siis on hiljem ümberõpetamine suhteliselt tülikas ning koerale ka arusaamatu. Palju lihtsam on kutsikale kohe head tava tutvustada ning hiljem sellest ka kinni pidada. Arusaadavalt pole kutsikal algselt mingit arusaamist sellest, et häda tuleks teha õue, mitte tuppa. QQ Sarnaselt pisikeste lastega tuleb kutsikal tunne, et peaks keha kergendama, ning selsamal hetkel ta seda ka teeb. Talle on vaja õpetada, et tuppa tegemine pole soositav. Esialgu ei oska kutsikas häda kinni hoida, mistõttu see, et loik satuks õigesse kohta, sõltub suuresti teist. Samas muudab olukorra lihtsamaks asjaolu, et kutsikatel tuleb häda valdavalt etteaimatavatel hetkedel. Näiteks peale söömist ja magamist võib olla peaaegu 100% kindel, et lähima 5 minuti jooksul kuhugi loik tekib, kui ei jõua koeraga õue joosta. Toas puhtuse harjutamine käibki selliselt, et kui näete, et kutsikas on ärganud, siis võtate ta ja viite õue ning jalutate temaga seal kümmekond minutit. Teinekord piisab ka lühemast ajast. Kui koer nüüd õue oma keha ära kergendab, siis tuleks selle eest teda kindlasti kiita. Läbi selle kiituse õpib koer, et ta teeb õigesti. Niisamuti võib tuppa tehtud loigu eest noomida, kui juhtutakse peale selle tegemise hetkel. Kui tulete töölt ning leiate toast hulk aega tagasi tehtud loigu, siis selle eest enam noomida pole mõtet. Rahvasuu räägib, et tuleb koer ninapidi loiku pista, et siis ta saab aru. Ilmselgelt on see rumal nõuanne. Kutsikas ja isegi täiskasvanud koer ei oska mingil juhul seostada näiteks tund aega tagasi tehtud pahandust ja nii pika aja

n õu a n d e id ko e rao m an i k u l e

pärast saabuvat negatiivset tagasisidet. Üsna reaalselt saab koer asjast aru hoopis nii, et kui see tüüp tuleb koju, siis ta esimesena latest alates on kasulik koera ener kohe ründab. Kui te tahate koera silmis muutuda negatiivseks kangelaseks ja kohe eos suhteid rikkuda, siis koera jaoks arusaamatu giat õiges suunas karistamine on kindel tee selleni. suunata. Kui kellelgi pole võimalik päeval kodus olla ning on reaalne, et kutsikas teeb siis oma hädad tuppa, aitab mõnevõrra see, kui õpetada koer käima ajalehtede peal. Koolituslikult on see sama, mis õueskäimise õpetamine. Kui kutsikas teeb häda ajalehele, siis tuleks teda selle eest kiita, kui teeb mujale, siis noomida. Koer õpib päris kiirelt, et üks konkreetne tegevus viib premeerimiseni ning hakkab käima ajalehtede peal. Hiljem, kui kutsikas on vanem, on võimalik ajalehtede pinda vähendada ning varsti need üldse ära kaotada. Kui kutsikas oskab selleks ajaks juba häda kinni hoida, siis on vägagi tõenäoline, et ta tuppa enam ei tee. Nüüd jääbki ainukeseks alternatiiviks õues asjatamine kui preemia. Esimestest näda

kutsi kas tul e b koj u

Tuleb igal juhul arvestada, et läheb mitu nädalat, kuni koer suudab terve päeva vastu pidada. Seepärast on näiteks kasulik, kui keegi saaks lõunaajal kodust läbi sõita ja kutsikaeas koera korraks välja viia. Läheks tagasi esimeste päevade juurde. QQ Kui kodus on veel teine, vanem koer, siis tuleb väga jälgida ka seda, et vanem koer kasvõi kogemata kutsikale liiga ei teeks. Teine koer ei pruugi osata arvestada kutsika haprusega ja võib kogemata päris hullusti haiget teha. Samuti on kodused vanemad koerad teinekord üsnagi õelad, kui uus pereliige juurde tekib. Kui kutsikas on saanud päeva-paar harjumisaega, siis võib esimese etapi läbituks lugeda. Kutsikas on harjunud uue koduga, siinsete inimestega ning tunneb ennast rõõmsalt ja enesekindlalt. Järgnevat kutsikaiga käsitleksin juba n-ö valdkondade kaupa.

REEGLID Nagu olen juba korduvalt märkinud, koosneb meie igapäevaelu reeglitest. Sõna „reegel” võib kõlada üsna karmilt ning veidi sõjaväelaslikult, kuid põhimõtteliselt on kogu meie igapäevane rutiin ja tegevus koera jaoks lihtsalt reeglistik, mis selles karjas valitseb. Inimestel on teatud käitumisharjumused ning ka neid mõistab koer reeglitena. Kui hommikul heliseb äratuskell ning esimesena tõusja ei suuda end enne 5–10 minutit ennast liigutada, siis enamik koertest harjub ootama see 5–10 minutit, sest varasem tõmblemine ei too tulemust. Kui inimene, kes esimesena koju jõuab, võtab kohe kiirelt koera ja läheb jalutama, siis koer harjub sellega ja eeldab, et nii saab olema iga päev. Kui aga ei minda kohe koeraga välja, vaid kojujõudja sööb enne ja siis läheb, harjub koer ka sellega.

n õu a n d e id ko e rao m an i k u l e

Meie jaoks on see igapäevane elu, koera jaoks on need valitsevad reeglid. Koera puhul tuleb arvestada asjaoluga, et ta ei saa aru meie keelest, kuid ta jälgib meid kogu aeg. Ta märkab iga pisematki meeleolumuutust ja iga kehaliigutust. See kõik annab talle informatsiooni. Kui te ise satute näiteks Hiinasse, oskamata sealset keelt, siis tegelikult ju teie ka jälgite rohkem inimeste käitumist. Selle põhjal üritate aru saada kommetest ja reeglitest ning samuti mõista inimeste tujusid ja meeleolusid. Koeraga on sama lugu. Suurim viga, mida inimesed teevad, on see, et nad tihti hakkavad automaatselt eeldama, et koer oskab meie keelt. QQ Teinekord räägitakse koeraga maha pikad jutud, ent see on tegelikult koera kõrvadele vaid sõnamulin, millest ta üritab tuttavaid fraase püüda. Pikk jutt rahustab kindlasti kõneleja närve, kuid pole koera jaoks kuigi informatiivne. Koer saab enamiku infost samal ajal hoopis meie kehakeelest ning üritab sellest järeldusi teha. Kui nüüd kutsikas tuleb koju, siis, nagu ma eelnevalt juba mainisin, peab uuele tulijale reegleid tutvustama Kuldreegel on, et reeglid peaksid jääma muutumatuks. Kui tahate, et suur koer magaks teil kaisus, siis on täiesti lubatud võtta kaissu ka kutsikas. Kui tahate, et suur peni nügiks teid diivanil, siis on täiesti lubatud lasta ka kutsikas sinna. Kui soovite, et täiskasvanud koer rebiks teid kätest, jalgadest ja riietest, siis on täiesti normaalne lasta seda teha ka kutsikal. Tegelikult ju enamik inimestest ühtki eespool kirjeldatud harjumust oma koerale ei soovi, aga veidral kombel lasevad neid asju teha kutsikal. „Aga kutsikas on ju nii nunnu, kuidas ma siis ei lase.” See nunnu-olemine on üks põhjustest, miks paljudel väiksemat kasvu koera omanikel on keeruline vanema koera küüsi lõigata, karvade seest puuki välja võtta või hambaid puhastada. Põhjus on lihtne – kutsikas oli nii armas ja tegelikult nägi väike koer ka veel noore koerana sedavõrd nunnu välja, et talle lubati liiga palju

kutsi kas tul e b koj u

vabadust ning reeglid muutusid pidevalt. Kui nüüd sellisele koerale tahetakse vanemast peast teha midagi, mis talle ei meeldi (näiteks küüsi lõigata) siis võib ta teid hammustada, näidates, et talle ei sobi teie reeglid. Üks kuldreeglitest, mida soovitaksin kutsikaga tegeldes jälgida, on see, et kutsikaga mängitakse vaid selleks ette nähtud asjadega. Kuigi võib tunduda lahe, kui kutsikas lapse karvase mänguasja pihta paneb ja sellega mööda tuba jookseb. Siiski lõppeb see ühel päeval sellega, et kutsikas suuremaks sirgudes lõhub ära enamiku karvastest mänguasjadest, mida ta kätte saab, ning kehvemal juhul kandub lõhkumissoov üle ka teistele, meile muuks otstarbeks vajalikele asjadele. QQ Koeral on väga-väga palju lihtsam elada ja asjadest aru saada, kui ta teab, et vaat need 10 mänguasja on need, millega ta tohib möllata ning neid on lubatud lõhkuda. Kõik muu on keelatud.

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

Kutsikal pole aimugi, et juhtme sees on elekter ning selle närimine on keelatud. Seda reeglit, nii nagu paljusid teisigi, tuleb talle alles tutvustada.

Meie kohus on koge nenumana õpetada kutsikale reegleid.

Sellisel juhul aga tuleks koeraga neidsamu mänguasju kasutades ka mängida, et ta neist rõõmu tunneks. On kaunis tavaline, et koera mänguasjad muutuvad tema jaoks ebahuvitavaks, kuna lebavad „surnuna” kuskil nurgas. Kui aga haarata midagi keelatut, siis tuleb peremees kohe mängima – alguses tagaajamise mängu ja hiljem sikutamise mängu. Arusaadavalt pakuvad sellisel juhul kõik muud asjad koerale rohkem huvi, sest need on toredamad, kuna nendega seoses aktiveerub ka inimene. Kui te tahate, et koer tunneks rõõmu talle ostetud mänguasjade üle, siis võtke need ja mängige koeraga. Eks mingeid asju armastab koer ka ise närida, aga üldpildis annab asjadele „hinge” just omavaheline mäng. QQ Teine kuldreegel on see, et koeraga mängides on lubatud hammustada vaid mänguasja, mitte mängija käsi, jalgu ja riideid. Kuigi kutsika väikeste hammastega sikutamine võib tunduda suhteliselt ohutu, siis mõne aja pärast see enam nii ei ole. Kui

kutsi kas tul e b koj u

mängite kutsikaga tema mänguasjaga, siis tuleks teda kiita, kui ta mänguasjas hammastega kinni on ja selle endale suudab tirida, tal tulekski lasta n-ö võita. Kui kutsikas aga hammustab riideid või käsi-jalgu, siis see on noomimist väärt. Noomida võib mitut moodi. Mõned sakutavad koera turjast, teised riidlevad sõjakalt ja teravalt, kolmandad lõpetavad koeraga igasugu tegevuse ning sulgevad ta teise tuppa. Eks igaüks valib endale sobiva lähenemisnurga. Kui koer on saanud negatiivse tagasiside ning taas rahunenud, siis võetakse jällegi koera enda mänguasi ning näidatakse, et sellega on igati lahe mängida. Igal juhul tuleks arvestada asjaoluga, et kutsikas tahab mängida. Kui teil endal pole tuju ja te mängida ei viitsi ning kutsikas otsib ise endale tegevust, mispeale teda kogu aeg noomitakse ja karistatakse, siis see muudab kutsika närviliseks ja temast ei kasva normaalset tasakaalukat koera. QQ Kolmas reegel võiks olla see, et koer ei haugu ilmaasjata. Ei ole tüütumat olukorda kui korteris või aias omapäi haukuv koer. Korteris haukumine saab märkamatult alguse sellest, et nunnu kutsikas näeb haukudes veel nunnum välja. Ta teeb sihukest piuksuvat häält ja see on naljakas. Koer saab teie reaktsioonist täiesti selge tagasiside – haukumine on hea ja isegi soositav. Hiljem on suhteliselt tülikas haukumist ära harjutada. QQ Kutsikale oleks kasulik õpetada, et õuest tuppa tulles peab ta hetke ootama, kuni ta jalad puhtaks tehakse. Sellest rutiinist kujuneb väga lihtsalt reegel ning poriste ilmade saabudes olete kindlasti sellise reegliga üsna rahul. Koolitamine on lihtne. Üldjuhul pole õuest tuppa tulles nii kiire kui välja minnes. Astudes tuppa ütlete koerale näiteks käsu „jalad” ja siis võtate kusagilt käeulatusest lapi ja puhastate ta jalgu. Kutsikas peab niikaua paigal püsima. Alguses võib käppi n-ö puhastada vaid mõne sekundi, kuni kutsikal tekib harjumus. QQ Oleks mugavam, kui koer koju saabudes ei hüppaks teid pikali või aias teile vastu joostes teid poriseks ei määriks.

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

Ka seda on oluliselt lihtsam õpetada kutsikale kui täiskasvanud koerale. Alguses võib vastu jooksev kutsikas, kes kiunub, kilkab ja üles hüppab, väga lahe tunduda, kuid aja jooksul jääb lahedusest järele tülikas ja ebameeldiv harjumus. Kuidas koera pealehüppamisest vabaneda? Selleks on olemas mitmeid erinevaid nõuandeid. Mõni soovitab maha kükitada, et koer ei peaks hüppama. Arvan, et see ei ole väga toimiv, kuivõrd see kinnistab vaid koera arusaama, et ta peabki peremehe näoni ulatuma. Koer harjub näoni ulatuma ja kui omanik ei kükita, siis on järelikult vaja tal endal hüpata. Loomulikult oleneb palju konkreetse koera iseloomust. Vähem energiliste koerte puhul võib see variant sobidagi. Isiklikult pooldan pigem kahte teistsugust võimalust. Üks variant on koera konkreetselt keelata ning üleshüppamise eest karistada. Koer peab saama tagasisidet, et hüppamine on keelatud. Kui tema üleshüppamise peale ei hakata abitult kätega vehkima – mis meenutab koerale mängimist –, vaid järgneb negatiivne emotsioon, siis koer pigem loobub hüppamisest. Teine võimalus on see, et koju saabudes ei pöörata kunagi kohe koerale tähelepanu. Astute tuppa ja liigute kohe edasi mingeid muid toiminguid tegema. Koeraga suhtlete alles mõni minut hiljem. Selline lähenemisnurk õpetab koerale, et ta ei saa üleshüppamise eest mingit preemiat (inimene ei pööra talle tähelepanu ega hakka vehklema või hüplema), ta saab tähelepanu osaliseks alles siis, kui rahuneb. Sellise talitusviisi teeb mõnevõrra raskeks asjaolu, et esialgu kipub koer ikkagi hüppama ning tema ignoreerimine võib tunduda tuule veskitega võitlusena. Ent järjepidevus kannab vilja. QQ Väga oluline reegel, mida koolitada, on see, et koer ei tohi toitu varastada. Alguses oleks kasulik nii teha, et koerale ei jäägi üldse haardeulatusse ühtegi toidupala. Kui ise olete lohakas ning toit jääb laokile,

kutsi kas tul e b koj u

siis tegelikult omamoodi koolitategi koera varastama. Arvestades, et koer õpib läbi kogemuse, siis saabki koer ju positiivse kogemuse, kui tunneb vorstilõhna ja teab, et nüüd tuleb laua peale ronida, et selline teguviis on kasulik. Kui kutsika ja noore koera haardeulatuses ei ole kunagi toitu laokil, siis suur hulk koertest ei hakkagi varastama. Kui koer aga üritab varastada, siis tuleb kohe üsna teravalt sekkuda. Olen ise omanud koera, kellele õigel ajal ei saanud piisavalt hästi piire selgeks tehtud ning eks lapsedki jätsid aeg-ajalt toitu laokile. Lõpptulemus oli see, et koer õppis avama isegi sahtleid ning ka näiteks kapis olev prügikast ei olnud enam kaitstud. Et prügi laiali ei tassitaks, oli vaja hakata kappi lukustama. Kui koeral tekib juba veendumus, et veidi võitlemist ja leidlikkust, ning siis saab toidu kätte, on ta valmis ka rohkem pingutama. QQ Kui koer on lisaks ka ahne ning pidevalt näljane, siis see lisab motivatsiooni veelgi. Ning ta on valmis ületama järjest raskemaid takistusi. Sellises situatsioonis tehakse valesti, kui takistusi ehitatakse vähehaaval, need peaksid kohe algusest saadik olema mäekõrgused. Toon näite, kuidas kutsikas areneb n-ö rohkem võitlema ja takistusi ületama. See näide seletab hästi lahti, kuidas järkhaaval raskust suurendades pigem koolitad kutsika raskusi ületama, kui teatud tegevusest loobuma. Minu dobermannil olid kutsikad, vanuses umbes 6–7 nädalat. Soovisin, et nad püsiksid omas toas ega jookseks mööda maja laiali pahandust tegema, kuni mind kodus pole. Ühel päeval koju tulles avastasin, et kutsikad olid piirdeks pandud plangust üle roninud ning majas ringi trallinud ja kaost tekitanud. Otsustasin plangule kõrgust lisada. Läksin järgmisel päeval tööle kindlas veendumuses, et nüüd nad küll sealt enam üle ei roni. Koju jõudes leidsin kutsikad taas toas möllamas ja kaos oli samasugune kui eelmisel päeval. Nüüd olin nutikam ning panin ette piisavalt kõrge tõkke,

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

nii et kutsikad sealt kindlasti üle ei oleks tohtinud pääseda. Koju jõudes leidsin taas kutsikad majast müramast. Selgus, et nad olid suutnud takistuse oma toa eest ära lükata. Järgmisel hommikul olin enda arust veel nutikam ning panin tuba muust majast eraldava avause ette sama kõrge plangu ning teisele poole ette sangpommi. Polnud küll just 36-kilone raskus, kuid mu enda hinnangul siiski piisav metallikobakas, et kutsikad ruumi lukustada. Koju tulles jooksid kutsikad mulle jälle vastu. Selgus, et kuidagi oli neil ikkagi õnnestunud takistus teelt ära lükata. Ju siis nad kuidagi organiseerusid hästi ja tõuklesid seni ühiselt, kuni värav avanes. Kuna ma ei tahtnud hakata avause ette ka päris kummuteid ja laudutoole tassima hakata, otsustasin plangu külge nööri kinnitada ning teise otsa kinni siduda. Nüüd polnud enam võimalik takistust ära lükata. Koju tulles käis majas jällegi pidu. Kahjuks minu majas ning mitte minu poolt korraldatuna. Kutsikaid suletud territooriumile tagasi tassides leidsin sealt läbinäritud nööri. Võttis ikka kiruma küll. Eks ma selleks hetkeks olin juba ka olukorrast nii ärritunud, et otsustasin lõpuks ikkagi seina augud puurida, mida ma varem polnud raatsinud teha, ning plangu kinni kruvida. Edaspidi püsisid kutsikad omal territooriumil. Tagantjärele tark olles ütleksin, et kui ma oleksin kohe pannud piirajaks ette kõrgema plangu ning selle taha raskuse, poleks kutsikad tuppa pääsenudki. Nad oleksid aina üritanud, ning saades kogemuse, et see ei õnnestu, lõpuks loobunud. Negatiivsele kogemusele tuginedes ei oleks nad enam sama innukalt uuesti isegi üritanud. Või kui nad oleksidki veel mõned korrad proovinud, siis, saanud taas negatiivse kogemuse, lõplikult loobunud. Mina aga koolitasin kutsikaid võitlema takistustega ning edasi pürgima. Ma ehitasin takistust just sellise sammuga raskemaks, et see poleks koertele liiga keeruline ning et iga järgmine aste oleks lisapingutusega siiski ületatav. Selliselt ongi võimalik õpetada koeri rohkem pingutama ning soovitud lõpptulemuseni jõudma.

ku tsi kas tu l e b koj u

Toodud näite põhjal ütleksingi, et oluliselt lihtsam on kutsikale selgeks teha, et varastada ei saa, kui hiljem seda käitumist välja juurida. Kui ikka kusagil pole laokil toidupalukesi ja koer ei pääse neile ligi, siis ta ei üritagi. Kui aga toit on käeulatuses sel hetkel, kui te olukorda kontrollite ning koerale piisavalt teravalt käratate, et varastamine on keelatud, siis ei teki ka ebasoovitavat käitumist. QQ Oluliselt lihtsam on koerale täielikult ja alatiseks keelata laualt toitu võtta, kui anda talle alguses mingi võimalus ning tugevdada sellega koera usku toidu kättesaamisesse, ning siis vähehaaval latti tõsta. Uskuge mind – kui tõstate toitu aina kõrgemale, on teoreetiliselt võimalik koolitada koer vähehaaval ronima ka kapi otsa, et toit kätte saada. Kui hoiate toitu algusest peale kapi otsas, ei usu koer, et ta selle sealt kätte saab ja isegi ei ürita. Tean inimesi, kes kodunt lahkudes külmkapi lukku panid, sest kui nad seda ei teinud, siis avas koer külmiku ukse. Õlled jäid küll puutumata, aga juustvorst söödi kahjuks ära.

100

n õu a n d e id ko e rao m an i k u l e

Kass juba enam nii lihtsalt ei mahu.

QQ Veel üks reegel, mida soovitaksin jälgida: ärge kunagi andke koerale laualt toitu, kui teil on endal söögiaeg. Kui teil jääb söögist midagi järele, mida te ise süüa ei taha, kuid mis on koerale igati sobilik, siis koguge need kokku ja tehke hiljem näiteks mingeid kuulekuse- või kontrolliharjutusi. Mingil juhul ei soovita toidupalu anda laua juures ootavale koerale! Sama lugu on ka õues elava koeraga ja grillinurgaga. Tundub väga tore grillipeol koerale palukesi visata. Sellega seoses aga tekib koeral arusaam, et kui ilusti oodata, siis ühel hetkel ikka midagi kukub. Lõpptulemusena istub koer teil alati laua juures, ila jookseb tal ojadena ning see on üldjuhul segav ja täiesti soovimatu käitumine. Muidugi, mõnele meeldibki, kui koer truult laua juures istub ning mõnede meelest on põrandalt ilaloikude kuivatamine normaalne nähtus, kuid mina soovitaksin kutsikale kohe selgeks teha reegli, et kui inimesed söövad, siis tema toitu ei nori, ja hoiaksin sellest rangelt kinni. Seesugust loetelu võiks veel pikalt jätkata. Eks palju oleneb ka kodusest kooslusest ja eluolust. Näiteks kui peres on väikesed lapsed, toob see kutsikale kaasa hulga täiendavaid reegleid. Nendest aga juba peatükis, kus kirjutan lastest ja koertest. Tõmbaksin siinkohal aga reeglitele joone alla. QQ Toonitaksin vaid veel kord: vaadake oma kutsikat sellise pilguga, nagu oleks ta suur koer, ning mõelge, mis on teie jaoks suure koera puhul oluline. Sellest saategi tuletada kutsika jaoks reeglid, mille abil temast tubli koer kasvatada.

ku tsi kas tu l e b koj u

101

MÄNG Nagu laulusalm ütleb, on mäng väikese inimese töö. Kutsikatega on sama lugu. Mäng on tegelikult kutsikale äärmiselt oluline. Kui te vaatate mõnda loodusfilmi huntidest või lõvidest, siis sealt on hästi näha, kuidas pisikesed kiskjad mängides kõikvõimalikke eluliselt olulisi oskusi omandavad. QQ Mäng on väga positiivne tegevus, kuna üldjuhul annab see kutsikale vaid positiivseid kogemusi ja emotsioone ning seeläbi on võimalik koerale õpetada kõike, mida tal tulevikus vaja läheb. Mängu abil luuakse koera ja koeraomaniku suhe, mängides saab koerale õpetada käskude ja keeldude aluseid ning sellel baseerub ka koera premeerimine. Mängule toetudes saab inimene koerale õpetada enamiku kodustest reeglitest ning samuti soovitud käitumismallid. Kui kutsikas on perre võetud sooviga hiljem koerasporti harrastada, siis on mäng täiesti asendamatu ning tal on äärmiselt oluline roll loodetavate tulemuste vaatenurgast.

MÄNGUASJAD Laias laastus jagunevad kutsikale vajalikud mänguasjad kolmeks. Sikutamismänguasjad. Kui inimene soovib kutsikaga mängida ning soovib sellele toetudes luua suhet ja kehtestada reeglistikku, siis on selleks vaja sellist sikutamismänguasja, mis meeldiks koerale ning oleks ka inimesele käepärane. Lemmikloomapoodides müüakse igasuguseid uskumatuid vidinaid, alates köiejuppidest kuni roosade elevantideni. Poodnikele see kindlasti ei meeldi, kuid siinkohal mainiksin, et parim sikutusmänguasi on see, mille teete ise. Kuni hammaste vahetumiseni on kõige kohasem vana froteerä-

102

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

tiku või T-särgi tükk. See peaks olema pehme ning kergesti haaratav. Mingil juhul ei tohi see olla liiga suur. Ideaalis ei tohiks see olla kutsikast endast suurem. Suure koera kutsikale sobiva kangatüki suurus võiks olla umbes A4 paberilehe mõõtu. Kui kalts on liiga suur, siis see liigub koera jaoks ebamääraselt ja kipub mängu käigus kutsikat enda sisse ja alla matma. Sellise kangatükiga saate mängida kuni hammaste vahetumiseni ning veel mõni aeg pärast sedagi. Siis vahetub riie nahatüki vastu, mis võiks üsna samas mõõdus olla. See vahetus on vajalik, kuna koera kasvades hakkab riidetükk väga kiiresti purunema ning ühel hetkel on peaaegu igaks mängukorraks vaja uut kaltsu. Nahast kalts peab oluliselt paremini vastu. Nahkkaltsu saab lihtsalt lõigata mõnest vanast nahkesemest, neid võib osta nahatükke müüvast kauplusest ning ka lemmikloomapoed müüvad mängimiseks mõeldud nahatükke. Kui koer saab vanemaks, siis vahetub nahkkalts juba spetsiaalse nahknutsu vastu, millega on mugav koertekoolis ja treeningul käia. Sikutamiseks polegi rohkem midagi vaja. Tõsi, on koeri, kes on üsna valivad ega taha väga sikutada. Teinekord aitab sel juhul mingi veider sikutamismänguasi. Viskamismänguasjad. Sellesse kategooriasse ei kuulu mitte ainult tennispall, vaid loopida saab ka mõnda käepärast kummilooma, olgu siis piuksuga või ilma. Kummilooma loopimine aitab tihti suurendada huvi seda tüüpi mänguasja vastu ning kutsikas on nõus seda rohkem ka omaette närima või sellega ise mängima. Inimese ja koera vahelise suhte loomise seisukohast ei ole asjade loopimine õigupoolest kõige parem. Koer sööstab lendavale pallile järele puhtalt saagijahi-instinktist ning selles olukorrras on mängu elementi väga vähe. Samas meeldib enamikule koertest ajada taga palli ja muid visatavaid asju ning selles osas on mängul täiesti mõte sees. Tulevase sportkoera kutsika puhul saab palli loopides tekitada huvi palli vastu, mida hiljem on hea koolituses kasutada. Loobitavate mänguasjade juures on eriti oluline jälgida, et need

ku tsi kas tu l e b koj u

103

104

ei oleks liiga väikesed. Kahjuks tuleb vahetevahel ette juhuseid, kus koer liiga väikest palli taga ajades selle kätte saab ning kogemata alla neelab. Selline olukord on väga ohtlik, kuivõrd halvemal juhul võib koer isegi ära lämbuda. Tihti tuleb võõrkeha eraldami-

Inimesed kipuvad

seks teha operatsioon, mis on koerale ebameeldiv kogemus ning omanikule kulukas väljaminek. Seega ärge kasutage loopimiseks sellise suurusega palle ja mänguasju, mida koer kogemata võiks alla neelata. Närimismänguasjad. Kui tahate, et koer ei näriks mööblit, kingi ja muid vajalikke esemeid, siis tuleb osta selliseid asju, mida ta võib närida. Kuna kutsika närimistarve on arusaadavalt suur, siis ta lihtsalt vajab midagi sellist, kuhu saaks hambad sisse lüüa. Kui te ei anna talle midagi lubatavat, siis ta otsib ise midagi mittelubatavat. Närimiseks sobivad teinekord ka mingid kangast või kummist mänguasjad, mispuhul tuleb jälgida, et koer ei saaks sealt tükke kätte ega sööks endale sisse mingeid tervisele kahjulikke juppe. Samas aga olen kohanud päris palju kutsikaid, kes ei hooli

des koera alates

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

trennimänguasja dega üldjuhul üle pingutama. Koolita kutsikaeast kuni pensionipõlveni, pole tegelikult vaja muud kui pildil olevat kolme asja.

meie meelest lahedatest kummipartidest ning need jäävad täiesti kasutuina kõrvale. Olen kõikide oma koerte puhul tähele pannud, et nad armastavad närida puuoksi. Seetõttu olengi võtnud jalutuskäikudelt kaasa koerale jõukohase suurusega oksi, mida kutsikad võivad siis kodus mõnuga purustada. See küll toodab palju prahti, aga ei too üldjuhul kaasa mingeid kahjulikke tagajärgi. Olen andnud koertele närida lehtpuuoksi, kuivõrd neist tekib vähem pinde. Okaspuuoksast võib terav pind koer hamba vahele sattudes tema igemeid või suud vigastada. Närimiseks sobivad muidugi hästi ka närimiskondid. Nendega tuleb vaid jälgida, et nad päevasest toiduratsioonist suurimat osa ei hakka moodustama, kuivõrd kasulikke aineid saab neist ikka väga palju vähem kui toidust.

KUIDAS KOERAGA MÄNGIDA? Olen kuulnud üsnagi veidraid jutte mängimise teemal. Vahepeal räägiti palju sellest, kuidas koeraga ei tohi sikutusmänge mängida, kuna koer hakkab siis kodus domineerima ning inimene kaotab oma positsiooni, see aga toob kaasa juba tõsiseid probleeme. Alles hiljaaegu kuulsin väidet, et koeraga ei tohi sikutusmänge mängida veel ka sellepärast, et need muudavad koera närviliseks ja tekitavad stressi. Ma olen juba üle 20 aasta koertega mänginud ja pole veel tähele pannud, et koerad sellest stressi läheksid või et keegi mu koertest mängimise tõttu mulle vastu hakkaks. Inimene ja koer elavad kodus koos suurema osa ööpäevast. See, kuidas koos oldud aja jooksul käitutakse, panebki paika suhted, reeglid ning käsuliinid. Kui sellest ajast koeraga 20 minutit sikutusmängu mängida, siis nii lühike aeg küll käsuliine mingis vales suunas ei kalluta.

ku tsi kas tu l e b koj u

105

QQ Teisisõnu, kui omanik on liiga nõrk, ei suuda kehtestada reegleid ja täidab meelsamini koera käske ja nõudmisi, siis mäng seda vankrit küll rohkem kraavi ei lükka, kui see juba on. Kui aga inimese käitumine on järjekindel ja koera jaoks arusaadav, siis mäng vaid tugevdab nende omavahelist suhet. Sikutusmäng võiks olla üles ehitatud selliselt, et võtate kuskilt kapi otsast sinna ära pandud kaltsu. Kutsute kutsika endaga kaasa kuhugi, kus ei ole väga libe ja kus koeral on mugav kaltsu taga ajada. Nüüd hakkate kaltsu kutsika nina alt edasi-tagasi läbi vedama, et kutsikal tekiks huvi seda taga ajada. Kaltsu tuleks liigutada nii, et seda ei oleks väga lihtne haarata (ei liiguks nagu kilpkonn), samas ei tohiks see liikuda nii kiirelt, et oleks kutsika jaoks nagu pidevalt mööda kihutav metroo. Kui kutsikas nüüd haarab kaltsust, siis ta tunneb kindlasti rõõmu, et suutis kaltsu tabada. Teinekord võibki kutsikale kohe võidu anda ning lasta tal kalts endale saada. Kui te nüüd vaatate oma kutsikat kaltsu kättesaamise hetkel, siis üldjuhul läheb tal saba püsti ning ta näitab kogu oma olemusega, et on tänase päeva kangelane ja võitja. Kaltsu tabamisele peaks järgnema sikutamine. See tähendab, et kutsikas, haaranud kaltsu, hakkab seda enda poole sikutama. Teie sikutate parajasti niipalju vastu, et kutsikas tunneb kogu aeg, et ta on peaaegu võidumees, kuid päris kätte kaltsu ikkagi ei saa. Aktiivsem pool sikutamises peaks olema koer, mitte inimene. Koer ei tohi olla nagu pesu nööri peal, keda te siis sikutate ja raputate. Ühel hetkel tõmbab kutsikas tugevamalt ning saabki võidu. Kui ma eespool mainisin kutsika võidukat väljanägemist, siis nüüd läheb ta päris puhevile nagu noor kukk. Kui te mängu käigus märkate, et koer ajab kaltsu taga innukalt, püüab seda sihikindlalt ning haarab tugevalt ja sikutab hoolega, siis on võimalik edasi liikuda. Järgmiseks tuleb käsklus „anna!”. Kui 2–3 kuud vanale kutsikale selgeks õpetada, et käsu peale tuleb lahti lasta, siis üldjuhul püsib

106

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

Kutsikaga mängides tuleks kasutada õiget vahendit ning anda koerale võimalus seda mõnuga taga ajada. See väärtustab mängu koera seisukohalt tublisti.

see koeral väga hästi meeles kuni surmani. Kui lahtilaskmise hetkel fikseerida käed paigale ja mitte lasta kutsikal enam sikutada, siis enamik kutsikatest lasevad peale kahte-kolme sikutust kohe lahti. Peale lahtilaskmist peaks kiiresti järgnema preemia, milleks antud olukorras on järgnev uus mäng ja kaltsu tagaajamine. Koerale öeldakse kiirelt „tubli!” ja hakatakse jällegi kaltsu vedama. Kui koer ei lase kaltsust lahti, siis tuleb talle mõista anda, et ta peab lahti

ku tsi kas tu l e b koj u

1 07

laskma, või vahetatakse kalts toidupala vastu. Toiduandmise puuduseks kipub olema see, et peale seda mõned koerad kaotavad huvi kaltsu vastu ning uue mängu ülesehitamine on keeruline. Kui kõik eelnev juba sujub, saab koerale hakata õpetama koerale mitmesuguseid käsklusi ja ka rahulikku ootamist. Eespool kirjeldatud mäng kestab tavaliselt 5–10 minutit. Kutsikas üldjuhul ei jaksa rohkem. Kui on näha, et kutsika innukus langeb ning ta ei aja enam kaltsu suure huviga taga, siis oleks tark kohe lõpetada. Koeralt võetakse kalts ära ning pannakse taas kapi otsa. Koer ei tohiks seda endale pessa tassida ning seda seal järama jääda. Kalts peaks olema nagu pidupäev, mis tuleb harva ning mida kõik ootavad. QQ Palliga mängides tuleb kindlasti jälgida, et kutsikas endale viga ei teeks. Kui koer on kiire ja põrand libe, on suur oht, et ta võib seal kuidagi libiseda ning haiget saada. Seega tuleks loopimismängu võimaluste piires kohandada. Kui põrand on libe, siis teha loopimist lühema distantsiga, et koer ei saaks liiga suurt hoogu sisse. Loopides palli õues tuleb samuti jälgida, et koer, kes on end üles kütnud ja väga kiire, ei hakkaks liiga suuri uperpalle tegema. Kui koer pallini jõudes iga kord kummuli lendab, on oht, et liigesed saavad viga. Kui palli asemele loobitakse pulka, siis tuleb samuti jälgida, kus ja kuidas pulgaga mängitakse. On olnud õnnetuid juhuseid, kus pulk visates on rohu sisse kergelt püsti jäänud ning koer on selle endale kurku jooksnud. Loopimismängude juures oleks kasulik, kui koer visatava eseme omanikule tagasi tooks. Olgem ausad, see ju polegi tegelikult mäng, kui viskad palli ja koer seepeale sellega minema jookseb. Ühte viset küll mänguks ei saa nimetada. Seda, et koer tagasi tuleks, on alguses lihtne üles ehitada selliselt, et viskate palli näiteks kinnises koridoris või esikus, kus kutsikal polegi muud varianti kui teie juurde tagasi tulla. Iga kord, kui kutsikas teie juurde tagasi jookseb, kiitke teda korralikult ning palli ära võttes

108

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

Sikutada on lahe, aga võita veel LAHEDAM!

premeerige kohe uue viskega. Kui koer aga üldse ei soovi palliga teie juurde tulla, siis on võimalik kasutada mänguks kahte palli või premeerida tagasitulevat kutsikat toiduga. Suhete ülesehitamine toimubki suuresti mängu abil. Kutsikas saab inimeste juures elades suurepäraselt aru, kes kodus reegleid teeb ning kuivõrd neid täita tuleb. Kindlasti olete kuulnud inimesi ütlemas, et minu sõna koer eriti ei kuula, aga mehe käske täidab korralikult, või siis vastupidi. See kõik saab alguse juba kutsikaeas. Kui olete koera jaoks kodus oluline ja tähtis (mida enamik inimestest kutsika jaoks ikkagi ju on), siis on kutsikas siiralt rõõmus, kui te talle tähelepanu pöörate ja temaga mängite. See on tegevus, millega te näitate kutsikale et hoolite temast ja suhtlete temaga. Inimestel on võimalus suhelda omavahel ka diivanil istudes ja telekat vaadates. Kui laps tuleb lasteaiast ning te istute temaga koos diivanil ja räägite möödunud päevast, siis see on suhtlemine. Seda on väga vaja, et teil lapsega tekiks normaalne suhe.

ku tsi kas tu l e b koj u

109

Suhete ülesehitami sel on mäng oluline komponent.

QQ Kutsikaga te ei saa põrandal istudes juttu ajada, sest ta ei ole inimene. Kutsika puhul ongi mäng seesama, mis lapse puhul suhtlemine ja jutuajamine. Mängides kutsikaga te nagu ajaksite temaga juttu ja kuulaksite tema arvamusi asjadest. Mänguasja sikutamine on kõige vahetum mäng üldse. Ei maksa karta, et lastes koeral võita annate kutsikale signaali, et ta on tugevam ning võib määrata ja kaotate seeläbi autoriteeti. Mõelge selle peale, et õpetate oma lapsele malet. Pakute välja, et teete ühe mängu igal õhtul. Esimesel õhtul annate lapsele kiirelt pähe. Kaheksa käiku, ja saategi rõõmsalt hõisata – matt, kaotasid. Lohutuseks silitate küll pead ja ütlete, et katsu

110

n õu a n d e id ko e rao m an i k u l e

homme paremini mängida. Järgmise päeva saabudes laksate järelkasvule samamoodi kaotuse kirja. Mis te arvate, mitu õhtut viitsib laps veel teiega malet mängida? Või kas see talle ka meeldib? Või kas te tõesti arvate, et kui vahel lapsele males kaotate, hakkab laps teid kuidagi rumalaks pidama ja teile seetõttu käsklusi jagama? Koeraga on sama lugu. Kui te kogu aeg ise võidate ja koeral pole mängust mingit rõõmu, siis ühel päeval ta enam ei tahagi mängida. QQ Õige suhte ülesehitamine kutsikaga mängu abil tähendabki seda, et kutsikale pakub mäng rõõmu, ta võidab ja tunneb ennast seeläbi natuke suurema ja tugevamana. Teie aga teete mängule reeglid. Nõuate käsku „anna!”, kiidate õige tegevuse eest ja võtate mängu lõpus kaltsu ära ja panete peitu. See kõik loobki kutsikale kuvandi, et mäng on lahe ja te olete õiglane ja tore inimene, aga reeglid tulevad ikkagi teie poolt. Seda rohkem hakkab ta nautima ka võitu, kui saab võita seda suurt ja tugevat, kes muidu reegleid teeb. Õige suhe kutsikaga tekibki läbi tegelemise. Olenemata sellest, kas tegemist on õue- või toakoeraga, tuleb temaga tegeleda. Mäng on üks osa sellest. Kindlasti tuleks teha kutsikaga pikemaid jalutuskäike, kus kutsikas saab omandada uusi kogemusi ja õppida tundma uut keskkonda. See on osa sotsialiseerumisest ning sellel põhineb täiskasvanud koera enesekindlus. Teie aga omandate nendel jalutuskäikudel koera silmis teatud kuvandi. Jalutuskäikudel tasuks kutsikat julgustada, kui ta kardab, ning koer õpib, et võib teie peale loota. Samuti tuleks jalutuskäikudel kehtestada ka reegleid, mis näitavad koerale, et ka kodust eemal kehtivad teatud tingimused ning just teie olete nende kehtestaja. Reeglid võivad olla näiteks sellised, et rihma ei tirita, omal soovil kuhugi ei joosta, suunda muudetakse vastavalt sellele, kuidas inimene otsustab. QQ Nii nagu mängimisel, tuleks ka jalutuskäikudel jälgida sama struktuuri – kutsikas peab tegevust nautima (te-

kutsi kas tul e b koj u

111

da ei tohi selleks sundida), ent jalutuskäigul on reeglid, mille täitmist te nõuate, jalutuskäigul te jalutate koos ehk teisisõnu te tegelete koeraga ning sellega kaasnevad reeglid koos kiituse ja ka negatiivse tagasisidega. Jalutuskäigul koeraga tegelemine tähendab seda, et teil on kaasas maiust ning mingi aja tagant te kutsute kutsikat näiteks enda juurde ja annate talle kuuletumise eest maiust, või annate mingi käsu (näiteks „istu!”) ning premeerite ka seda kuuletumist kiitmise ja maiuse andmisega. Kui kutsikaga kogu aeg niimoodi jalutada, et võtate kellegi kaasa ning ajate terve tee teise inimesega juttu, lastes kutsikal omapäi tegutseda, siis sellega te näitate koerale, et ühest küljest võib ta teha, mida iganes tahab, ning teie olete täiesti tühi koht, ja teisalt tajub koer sellist jalutuskäiku üsna tihti nii, et mitte inimene ei jaluta teda, vaid tema jalutab inimest. QQ Kas te tahate olla see, keda koer (enda arvates) iga päev jalutama viib? Mõelge nüüd täiskasvanud koera peale. Päris tihti jääb silma olukordi, kus koer on kas rihmas või lahti ning omanik järgneb koerale, ükskõik kuhu too ka ei läheks. Kumb siis kumba jalutab? Oletame, et te lasete koera metsas lahtiselt jooksma, koer jookseb paremale ning teie, kartes koera silmist kaotada, liigute talle sinnapoole järele. Äkki koer peatub ja jookseb tagasi ning te olete tal jällegi sabas. Mida koer õpib? Ennekõike seda, et tema ongi kõige tähtsam ning võib teha, mida tahab, sest see kloun, kes temaga kaasas on, hoolitseb ta eest. Järgneb talle kuhu iganes ning koeral pole mingit vajadust peremeest silmis hoida või kasvõi huvi tunda, mida temaga kaasa jalutav inimene tahab. Kui nüüd mõelda, et kes teeb reegleid ja kes kuulab neid, siis sellises olukorras teeb koer reegleid ja omanik on jooksupoiss, kes teise soove aimata üritab. Ja siis imestatakse, et miks koer mind ei kuula, ma ju annan talle igal õhtul süüa ja silitan tal pead. Lisaks mängule ja jalutuskäikudele käib suhteloomine kutsikaga

112

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

ka igapäevases elus. Siin peaks kindlasti olema ka lihtsalt kutsika enda lähedal hoidmist ja sügamist, mis annab koerale selge signaali, et hoolite temast, kuna pöörate talle tähelepanu. Samas peab selles sisalduma ka negatiivset tagasisidet, kui koer midagi valesti teeb. QQ Koera silmis on alati rohkem autoriteeti sellisel inimesel, kes on õiglane ning kiidab, kui vaja, ning „viibutab sõrme”, kui teisiti ei saa. Kui te annate kutsikale mingeid käske, siis oleks oluline jälgida, et need oleksid talle jõukohased ning et ta neid ka täidab. Kui te ütlete koerale „istu!” ning see käsk ja sõna on talle võõrad, siis te ei tohi kuuletumist nõuda ja koera peale karjuda, kui ta ei istu. Kui ta aga oskab väga hästi käsu peale istuda ning te ütlete „istu!” ning kutsikas seda ei tee, siis te õpetate sirguvale koerale, et teie käsud polegi tegelikult täitmiseks mõeldud. Loomulikult peate te enne käsu andmist mõtlema ka sellele, kas kutsikas on motiveeritud käsku täitma, kuidas te teda selle eest premeerite ning kas kutsikas on üldse valmis just praegu seda käsku täitma. Soovitaksingi siinkohal – ärge jagage mõttetult n-ö tühje käske. Inimestel on komme mõelda, et koerad mõistavad meie keelt. Olen üsna tihti näinud, kuidas inimene ütleb koerale „istu!” ning koer ei tee midagi. Siis kordab toosama käsuandja veel kolm korda sama sõna ning veendunud, et koer ei liigutagi, järgneb käsk „lama!”. Eks inimese peas jookseb mõte suuunal, et „istu!” ei toiminud, ütleme siis „lama!”. Paraku õpetab niisugune toimimisviis koerale esiteks seda, et esimest käsku ei pea täitma, järgnevalt aga seda, et käsku ei pea üldse täitma. QQ Nagu ma eespool kirjutasin, õpib kutsikas meid jälgides 24/7 reegleid ja suhteid. Selliselt käske jagades me loomegi koera pähe endast teatud stereotüübi. Oletan, et enamik meist sellist kuvandit luua ei tahaks. Loomulikult on igapäevases suhtluses kutsikaga väga palju nüansse ning sellest võiks täiesti omaette raamatu kirjutada, kuid

kutsi kas tul e b koj u

113

üldiselt peaks eelnevast tekkima mingi arusaam, kuidas kujunevad välja inimese ja koera suhted ning mida tuleks teha, et need oleksid sellised, nagu inimene koera võttes on ette kujutanud.

KOOLITUS Eelnevas osas puudutasin lühidalt käske ja koolitust. Räägiksin sellest veidi pikemalt. Väga tavaline on, et kutsikaomanikud küsivad kas kasvataja käest või uurivad kusagilt mujalt, kui vana kutsikaga peaks hakkama koolis käima. Pakuksin, et see vanus, millal kindlasti tuleks kutsikaga kuhugi kooli minna, võiks olla umbes vahemikus 4–6 kuud. Mida üldse kujutab endast koera koolitamine ning milleks seda vaja on? Oletame, et tahame endale koju saada toredat sõpra, kes meile iga päev palju rõõmu valmistab ning kellega koos elamine tüli ei tee. Kas selleks on vaja, et koer täidaks käsku „aport!” ning tooks ära eemale visatud pulga? Või kas on vaja, et koer kõnniks kõrval ilusas sirges asendis, vaadates seejuures omanikule silma sisse? Tegelikult ju ei ole vaja. Aga milleks siis üldse minna koeraga kooli, kui seal õpetataksegi peaasjalikult selliseid asju, mis on ehk sobilikud mingi koeraspordiala harrastajale, kuid millest pole mingit kasu koduses olukorras? Selleks, et igapäevaelus koeraga oleks võimalikult vähe probleeme, peab inimene oskama natuke koerte keelt ning suhtlema temaga talle arusaadavas vormis. Nii-öelda miinimum, mida vaja on, seisneks järgnevas: •

Inimene võiks osata koera lugeda. Ta peaks aru saama, millal on koer rõõmus või millal stressis; milline näeb välja väsinud, hirmunud või agressiivne koer. Oleks

114

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

Koera koolitamine tundub olevat väga lihtne. Samas muudavad selle alguses raskeks näiliselt väikesed detailid, nagu näiteks käe õige asend või premee rimishetk.

ideaalne, kui koeromanik õpiks mõistma veel peenemaid detaile. Oluline oleks aru saada, kuidas koeral tekib mingi meeleolu ja kuidas teda sealt n-ö kätte saada. Seda pole aga võimalik teha, kui ei oska lugeda koera käitumist ja tema ilmet. •

Inimene peaks oskama koerale anda korraldusi selliselt, et koer neist aru saaks. Nagu ma eelpool olen korduvalt maininud, on sõnad inimese jaoks, kes nende tähendusest aru saab. Koer jaoks nad enesestmõistetavalt arusaadavad ei ole. Kui anname koerale mingi käsu, peame olema kindlad, et koer seda mõistab.

ku tsi kas tu l e b koj u

115

•

Inimene peaks oskama koera motiveerida käske täitma. Ka inimesed teevad mitmesuguseid tegusid ning neil on selleks erinevad põhjused, mis neid motiveerivad. Koer ei ole kuidagi sisemiselt motiveeritud lamama ja ootama, kui näiteks inimene liha grillib, või rahulikult seisma, kui tal käppi puhastatakse.

•

Inimene peab vajadusel oskama nõuda. Eks me ise oleme samuti sunnitud tegema asju, mida me väga ei taha teha, aga mida me peame tegema.

•

Inimene peab oskama anda positiivset tagasisidet ja kiitust ning loomulikult ka negatiivset tagasisidet. Läbi

selle tagasiside koer tegelikult õpibki. Kui neist reeglitest kinni pidada, saab inimene koeraga suhelda ning tal on seeläbi võimalik kasvatada endale truu, kodusesse ellu hästi sobiv koer, kes ei tekita stressi. Peab tõdema, et üldiselt pole eespool nimetatud oskused kellelegi kaasa sündinud. On inimesi, kes omandavad neid oskusi kergemini ja neid lennult õpivad, ning on inimesi, kellel see võtab oluliselt rohkem aega. Aga päris „sündinud tark” pole selles asjas keegi. Inimesed kipuvad automaatselt mõtlema, et kui nad saavad hästi hakkama laste kasvatamisega, ei tohiks koerte kasvatamine ka väga keeruline olla, see peaks olema ju väga sarnane. Tegelikult on seal ikka väga suur vahe sees ning kui suhtlete koertega samadelt alustelt nagu lastega, lõppeb see üldjuhul suurte probleemidega. Koeraga koolis käimine tegelikkuses tähendabki seda, et inimene läheb koos oma kutsikaga kogenuma inimese juurde, kes õpetab koeraomanikule ülalpool loetletud oskusi. Koertekoolis koolitatakse ennekõike koeraomanikke. Toon näite. Te tahate anda koerale käsu „istu!”. Kõigepealt te peate koera motiveerima seda tegema, te peate oskama koera lugeda, aru saama, kas ta on käsutäitmiseks valmis, ning tabama

116

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

õige hetke. Lähtuvalt koera käitumisest peate kiirelt otsustama, kas ja kuidas sellele reageerida. Kas premeerida või anda korduskäsk või hoopis negatiivne tagasiside. Tegelikult ju pole vahet, sama oskuse ja koera lugemise võime omandab inimene ükskõik millise käsuga. Koertekoolis õpetatavad käsud ja käitumised on aja jooksul välja kujunenud vorm, mille põhjal inimesi õpetatakse koertega suhtlema. Täiesti selgelt on nende käskude ja reeglite juures palju selliseid, mida näiteks ühel koeraomanikul otseselt vaja ei lähe, aga teisel jälle on just seda käsku või reeglit vaja. Samas jällegi ei pruugi sellel teisel minna vaja seda, mida vajas esimene. Ka inimestel on käskude ja reeglite osas erinevad vajadused, ent koertekoolis omandavad nad enam-vähem ühtmoodi kõik need oskused, mida loetlesin ülalpool. QQ Teatud mõttes võib koera koolitamist nimetada koerale omaenda reeglite, keele ja kommete õpetamiseks. See ei ole kool klassikalises mõistes. Kui me võtame nüüd selle vaatenurga, et koera koolitamise käigus me õpetame ühest küljest koerale oma reegleid ja käitumist, mis vastab meie poolt soovitule, ning teisalt omandame ise oskusi, mida loetlesin ülalpool, siis siit tulebki loogiline nõuanne. QQ Kui te oskate ja suudate koeraga selliselt suhelda, et koer saab teist ilusti aru ja teie saate aru koerast, siis põhimõtteliselt pole teil üldse vaja kuhugi koertekooli minna, sest teil on kõik vajalikud oskused juba olemas. Kui aga leiate, et te siiski ei saa koerale käskude andmisega päris hästi hakkama, siis tuleks kindlasti minna kooli! Mida varem te omandate vajalikud oskused, seda vähem tekitate mõttetut stressi ja ebameeldivusi nii endale kui koerale. Öeldule toetudes on arusaadav, et mida varem ja mida paremini te oskate koju saabunud kutsikale hakata talle arusaadavas keeles reegleid õpetama, seda toredam koer kasvab. Sellest lähtuvalt ütleksingi, et kutsikaga tasuks kooli minna hiljemalt 4–6-kuuselt,

kutsi kas tul e b koj u

117

kuid kui te tunnete juba varem, et äkki oleks abi vaja, siis tasub seda julgelt küsida. QQ Kahjuks peab tõdema, et väga suur hulk inimesi hindab üle oma oskusi suhelda koeraga temale arusaadavas keeles. Kuivõrd kutsikaga sujub kõik justkui iseenesest ning järjest tehtavad vead ei hakka silma, siis tegelikult tekitab vale lähenemine probleeme, mis hakkavad välja paistma alles mõne aja pärast. Koer kasvab, tal tuleb juurde jõudu ja energiat, pidevalt kuhjuv frustratsioon ja stress tekitavad närvilisust ning samal ajal loobub omanik tasapisi, kuid järjepidevalt oma positsioonist ja autoriteedist. Ühel päeval on koer kaheaastane ja hakkavad juhtuma ebameeldivad asjad. Mõelge nüüd ise – te olete koeraga suheldes läinud tervelt kaks aastat vales suunas. Kui palju võtab aega, et see kaks aastat n-ö tagasi keerata! Kahju on ka sellest, et inimloomus on nii jäärapäine, et nähes esimeste probleemide tekkimist üritatakse üritatakse neid meeleheitlikult parandada ning abi järele minnakse alles siis, kui probleemid on koeras tugevalt kinnistunud. Baasreegel koerte õpetamise ja õppimise juures on see, et esimesena õpitu jääb alati kõige paremini meelde ning kutsikad on kõige õppimisvõimelisemad. See tähendab, et kui te ei oska koeraga vajalikul tasemel suhelda, võite juba enne esimest koolitundi koerale sisse programmeerida üsna palju väärkäitumise algeid, mida hiljem tuleb hakata välja juurima või ümber koolitama. Kui te olete võtnud kutsika sooviga teha koerasporti, siis on tegelikult kõige väärtuslikumad just esimesed nädalad. Kuid koeraspordist ja sellega seonduvast kirjutan pikemalt edaspidi. Kui teie koju saabub kutsikas, siis üldjuhul õpetate talle juba enne kooliminekut selgeks mõningad baaskäsud. Toiduga motiveerides on väga lihtne õpetada kutsikat lamama, istuma või otsa vaatama. Enne baaskoolituse juurde minekut aga pisut koerte õppimisloogikast.

118

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

KUIDAS KOERAD ÕPIVAD NING UUSI OSKUSI OMANDAVAD Koerte ja inimeste vahel on üks väga suur erinevus – inimesed mõtlevad ja järeldavad, koerad aga seda ei tee, vähemalt mitte samamoodi nagu inimesed. Toon näite. Homme õhtul tulevad külalised. Sellele mõeldes hakkan ma eelmisel päeval tube koristama ning lähen poodi, et osta järgmiseks päevaks toiduaineid. See võimaldab mul juba hommikust peale hakata kodus kindla suunitlusega toimetama ning külaliste saabudes on kõik korras. Koer ei tee nii. Koer ei suuda näiteks olla terve päev hea koer selle nimel, et siis õhtul peremees sügab teda. Või kui koer teeb üksi kodus olles hommikul mingit pahandust ja õhtul koju naasev peremees teda selle eest nuhtleb, siis koer ei saa sellest absoluutselt aru. Koer ei oska tuleviku ja mineviku suunas mõelda ning seoseid luua. QQ Koer elab hetkes, või nagu mõned ütlevad, koer elab mälupiltidega. See tähendab, et koer õpib kogemustest ning sattudes olukorda, millest tal on juba eelnev kogemus, meenub talle, kuidas siis oli, ja ta käitub selle järgi. Toon näite – ütleme koerale „istu!”, koer istub ja me anname talle maiust ning kiidame teda. Koer saab aru, et istuda on hea ning see kogemus lõpeb positiivselt. Järgmine kord, kui me ütleme koerale „istu!”, istub ta juba rõõmuga, sest teab, et saab maiust. Või teine kogemus: kutsikas hammustab omanikku püksisäärest, omanik riidleb ja sakutab, kutsikal on ebamugav. Järgmisel korral, kui ta tahab püksisäärt haarata, meenub talle see ebamugavus ning ta ei korda oma tegu ning peremees kiidab teda. Loomulikult ei kinnistu ükski asi pelgalt ühe kordusega ning soovitud käitumismudeli kinnistumiseks või ebasoovitavate tegude ärahoidmiseks on vaja kogemust korrata, kuid laias laastus võib öelda:

ku tsi kas tu l e b koj u

119

QQ koera jaoks positiivselt lõppenud tegevused kinnistuvad ning negatiivse kogemusega lõppenud tegevused kaovad teatud aja jooksul. Kui koera koolitada ning temaga iga päev suhelda, siis tulebki üritada seda meeles pidada, kuidas koer ühte või teist asja tajus – kas positiivselt või negatiivselt. See määrabki koera käitumise. QQ Oluline ei ole mitte see, millisena teie koerale antavat tagasisidet ette kujutate, vaid see, millisena koer seda tajub. Te liigute koeraga pargis ning koer tirib rihmast ning nõuate, et ta ei tiriks. Oletame, et koer lõpetabki tirimise ning nüüd te peaksite koera kiitma. Eestlaslikult tagasihoidliku inimesena te vaatate ringi, et ega keegi ometi ei näe, et te niimoodi õhinal koera kiidate, sest äkki see tundub veider, ning nähes, et kedagi läheduses pole, ei söanda te ikkagi teda n-ö täiel rinnal rõõmsalt kiita, vaid poetate suunurgast: „Tubli koer oled!” Ilmselgelt ei

120

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

Alustuseks koolita takse koera treening platsil.

pruugi koer sõna „tubli” kuidagi positiivsena tajuda, kui see on poolihääli läbi hammaste pressitud. Inimesed saavad sõnadest aru ning meile tundub, et me kiitsime ikka hullumoodi, koer aga tunnetab, et rihma teises otsas lohisev indiviid mõmises midagi omaette. Sama lugu on negatiivse tagasisidega. Oletame, et kutsikas hammustab teid püksisäärest. See segab teid ning te sakutate koera. Kuna kutsikas on ju niiiiii nunnu, siis te teete seda õrnalt, ning kuna ta on samas naljakas, siis te naerate sinna juurde. Te võite küll öelda „ei” või „ei tohi”, kuid koer seda mõjutust ühelgi juhul negatiivsena ei taju. Halb on see, et igasugune suhtlus koeraga on talle karjainstinkti tõttu tegelikult tajutav hoopis positiivse tagasisidena. Ehk enda arust annate negatiivset tagasisidet, aga see on koera jaoks hoopis midagi positiivset. Seega, soovides koera koolitada, peaksite ennekõike saama paika positiivse ja negatiivse ning seejärel neid kasutama, andmaks koerale tema käitumise osas tagasisidet. Seda eelnevat osa nimetatakse koera õppimisteooriates instrumentaalseks tingimiseks. QQ Järgmine kuldreegel – koer seostab talle antavat tagasisidet mingi tegevusega vaid siis, kui reaktsioon järgneb vahetult. Kui mees tuleb õhtul purjus peaga koju ning naine ütleb talle hommikul, et tee endale ise kohvi ja süüa, siis, olles selleks hetkeks kaineks saanud, saab vähemalt osa meestest aru, et see reaktsioon on seotud eelmise õhtuga. Kui koer on õhtul üksi koju jäetud ja lõhub ära perenaise kingad ning pererahvas hommikul peolt koju tulles pahanduse avastab, siis koera peale kärkimine võib küll anda inimesele võimaluse aur välja lasta, kuid koerakoolituslikult pole sellest mingit kasu. Hea küll, ma saan aru, et kindlasti mõned lugejad vaidlevad mulle vastu, et näe, mul oli sama juhus – koer oli teinud pahandust ning ma karjusin ta peale, kui koju tulin, elasin ennast välja ning koer tegigi süüdlase näo ja

kutsi kas tul e b koj u

1 21

justkui palus andeks. Muidugi teeb koer sellise näo, sest ta ei saa kuidagi aru, miks heasüdamlik perenaine koju tulles heast peast tema peale röökima hakkas. Kutsikana õpitud kogemus on koerale näidanud, et kui keegi talle selga lendab ja karjuma hakkab, siis tuleb teha süüdlase nägu ja olla madalam kui muru, sest nii on võimalik ellu jääda. Seetõttu koerad teevadki süüdlase näo. Mitu tundi tagasi toimunud pahanduse koha pealt pole sellest aga mingit kasu. Kokkuvõttes te koolitate koera selliseks, et ta sööb teil iga päev kodus ära paari kingi ning kui te tulete koju, siis teeb ta juba ennetavalt, igaks juhuks, süüdlase näo. Meile küll tundub, et see seostub kingade söömisega, kuid tegelikult olete te treeninud koera lihtsalt oma kojutuleku ajaks süüdlase nägu tegema. Siin võib tõmmata mõningaid paralleele ka inimeste maailmast. Kujutage ette, et sõidate autoga mööda teed ning järsku pannakse teie selja taga sini-punased vilkurid peale. Peatute, ning teie auto ukse juurde astub politseinik. Pakun, et enamasti manab inimene sellisel puhul ette moosivarga näo, sest kardab, et tegi midagi valesti ning sellepärast ta peatatigi. See tuleb eelneva kogemuse põhjal kuidagi automaatselt. Kuigi politseinik tuleb ja kontrollib vaid dokumente ja te pole midagi valesti teinud, käitute ka järgmisel korral üsna sarnaselt. QQ Kui te tahate koera koolitada ning talle reegleid õpetada, siis andke talle vajalikku positiivset või negatiivset tagasisidet vahetult peale sooritust. Ütlete „istu!”, koer istus, kiitke kohe. Näete, et koer hakkab ronima diivanile, te ei taha seda, röögatage kohe jne. Jäänud on veel rääkida ühest koera õpetamismeetodist, mille nimi on klassikaline tingimine. See tähendab, et koer õpib teatud meeleoluga seostama teatud olukordi. Näiteks kui koera on kutsikast peast kuskil tänaval rünnanud teine koer, siis sattudes hiljem samale tänavale muutub koer kohe veidi närviliseks. Tema jaoks seostub see tänav sügavalt ebameeldiva kogemusega.

122

n õu a n d e id ko e rao m an i k u l e

Või näiteks kui peres pole väikesi lapsi ning koer pole harjunud samu elemente ras lastega koos olema, ent tal on mälestusi sellest, kuidas lapsed on kemas olukorras. teda kiusanud ja talle haiget teinud, siis, sattudes lastega kokku, meenuvad talle need halvad kogemused ning ta võib laste suhtes agressiivselt käituda. Klassikalise tingimise kaudu õpib koer ka näiteks seda, et koertekooli trenniplatsil tuleb käske täita ja kõike ilusti teha, aga kodus puudub selleks vajadus. Kui koer selliselt käitub, siis peate läbi mõtlema, miks koer kodus käske ei täida ning kuidas olukorda muuta. Sama lugu on ka selliste peredega, kus koer kuulab ühte pereliiget, aga ei allu teistele. Koera peas on kinnistunud seos, et teatud inimesi peab kuulama, aga teisi jällegi ei pea. Koer on väga õppimisvõimeline ning kohanev loom. See tähendab, et koera on alati võimalik ümber õpetada, on võimalik muuta nii konkreetset käitumist kui ka mõjutada koera meeleolu. QQ Samas aga on iga ümberõpetamine alati oluliselt keerukam kui esmaõpe. Hiljem korratakse

ku tsi kas tu l e b koj u

1 23

Näiteks õpetades koera istuma käsuga „istu!”, sujub see kiiresti. Kui nüüd kaheaastast koera soovitakse sama sõnaga hoopis näiteks lamama panna, siis kulub vaid nädal-paar, ja koer lamab „istu!” käsku saades päris kenasti. Tõsi, kui koer on kuidagi närvilises meeleolus või hajevil, siis ta võib käsku saades teha kord üht ja teinekord midagi muud. Põhjus ongi selles, et käsule vähem keskendudes kipub koera käitumist mõjutama esimesena õpitu, mis sealt altpoolt välja pressib. QQ Sellisel ümberõppel baseerub ka probleemkoerte „ravimine”. Kui koer on õppinud teatud olukorda lahendama selliselt, et ta ründab omanikku, siis esimeses järjekorras koolitatakse omanikku, kuidas käituda, et koera mitte provotseerida, seejärel õpetatakse koerale uut käitumist, andes selle eest positiivset tagasisidet ja ründamiste eest negatiivset tagasisidet. Lõpptulemusena oskab peremees enamasti vältida konfliktset olukorda ning juhul kui see siiski tekkima peaks, käitub teisiti.

124

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

Nagu ma käsu „istu!” juures eespool juba toonitasin, sõltub palju koera meeleolust ning kui koer on varem teatud olukorras käitunud ühtemoodi, siis lööb varem õpitu kergesti välja. Seega on alati soovitav õpetada koerale kohe alguses õiget käitumist, mitte hakata hiljem valesti õpitut parandama. Alati on lihtsam, kui juba ette välistate probleemkoera kujunemise, koera käitumishäireid lappida on palju raskem. Käitumishäirete parandamise juures kipub olema ka veel see probleem, et üldjuhul on koera probleemkäitumine tingitud peremehe valest tegevusest. Peremees aga üldjuhul käitub nii, sest see on talle omane ja mugav. Kui nüüd soovite koera „parandada”, siis peate muutma ka ennast. Väga tihti on see aga oluliselt keerulisem kui koera koolitamine. Nii juhtubki, et probleemkoer „tuleb koju tagasi”, sest peremees naaseb vanasse käitumismalli. Nii et soovitaksin veel kord – minge igal juhul kutsikaga kooli, kindlasti saate te sealt kasulikke teadmisi ja oskusi.

MIDA TASUB KUTSIKALE ÕPETADA Nagu ma eespool mainisin, kujutab koera koolitamine endast koerale reeglite ja mingite inimkeele sõnade õpetamist (keeltekool). Samuti oli eespool juttu reeglitest, nende toonitamise ja nõudmise tähtsusest. On veel mõningad käsud, mida oleks mõistlik kutsikale õpetada ning mis hilisemas elus kasuks tulevad. Kui tegemist on tavalise peres elava koeraga ning temaga tulevikus mingit koerasporti harrastada ei soovita, siis on käskude nimekiri mõnevõrra lühem ning nende sisu ja iseloom lihtsamad. Mõeldes tulevikule oleks näiteks kasulik, et koer oskaks käsu peale istuda ja lamada. Ideaalis võiks see välja näha nii, et kui koerale

kutsi kas tul e b koj u

1 25

antakse käsk „lama!”, siis ta lamab seni, kuni inimene ta selle käsu alt vabastab. Kus seda vaja läheb? Kujutage näiteks ette, et teile tulevad külalised ning tahate hetkeks koera esikust inimeste vahelt sebimast ära saada – oleks ju väga super, kui saaksite öelda koerale „lama!” seniks, kuni külalised on uksest sisse saanud ja ja jõudnud esimesed vajalikud toimingud ära teha. Pidevalt jalus keerlev koer ilmselgelt häirib. Samuti on näiteks kasuks, kui õues grillipidu pidades saate koera käsuga „lama!” natukeseks ajaks eemale suunata, et ta mingil eriti olulisel hetkel segama ei tuleks. Püsivust nõudvate käskudega on see lugu, et pannes koera pikemaks ajaks ühte punkti ootama tasub alati jälgida, et koera sinna ei unustataks. Samuti ei tohiks püsiv paigalolek venida nii pikaks, et koer ise ära tuleb. Kui koer peab liiga pikalt paigal olema või omanik unustab ta kohalt vabastada, siis koer õpib, et ise ära tulemine ongi osa reeglistikust. Alguses hakkab ta tulema ära mõne aja möödudes ning peremees

126

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

Käsu peale lamamine on kindlasti vajalik oskus igale koerale.

ei pruugi seda isegi märgata. Mõne aja pärast aga kahaneb paigalpüsimise aeg aina lühemaks ning siis on juba keeruline asja parandada, sest koeral on selline käitumine kinnistunud. Kutsikat kasvatades võib esimeste käskudega vabalt alustada juba 9–10 nädala vanuses ehk ca nädal peale kutsika saabumist. Kuna selles vanuses on enamik koeri väga näljased, siis on neid lihtne toiduga motiveerida. Soovitav on näiteks mingeid lühikesi harjutusi teha enne söögiaega. Siis peaks olema enam-vähem kindel, et koer on tõesti näljane ja seega toidu saamisest huvitatud. Kui annate esimest korda käsu „istu!”, näidake koerale maiust. Võib teha ka nii, et koeral lastakse eelnevalt innustuda ning tähelepanu üles näidata. Kui koer hüpleb ja on kogu hingest peremehele orienteeritud, võib ka seda toiduga premeerida. Peale toidu saamist üldjuhul suureneb veelgi kutsika usk, et peremees annab toitu. See innustab teda aina aktiivsemale tegevusele. Kui nüüd kutsikas aktiivselt käitub, öeldakse „istu!” ning aidatakse käega koer istuma. Väga keeruline on raamatus lahti kirjutada, kuidas käsi liikuma peaks. Õnneks on internetis leida hulgaliselt sellekohaseid videoid. Olen ka ise kutsika koolitusest kirjutanud netti ridamisi artikleid koos videotega. Sellepärast ei hakka siin käe liikumist väga detailselt kirjeldama, sest sellest võidakse kirjalikus vormis valesti aru saada. Kui õpetada kutsikat istuma, siis on üldiselt kaks võimalust. Ühel juhul öeldakse „istu!” ja vajutatakse kergelt kutsika tagapoolt ning kui kutsikas istub, siis antakse kiirelt maius. Teisel juhul hoitakse kätt toiduga seisva kutsika ees ning peale käsu andmist viiakse käsi kiirelt üle koera pea selja suunas. Koer jälgib toitu ja istub. Nüüd antakse toit. Väga väga oluline on, et esimesena öeldaks käsk „istu!” ning alles seejärel tuleks kehaline abi. Kui liigutada eelnevalt kätt ja siis öelda käsk, õpib kutsikas istuma kehalise liigutamise peale ja käsk ei oma tema jaoks mingit tähtsust. Sellisel juhul oletegi ühel hetkel punktis, kus arvate, et teie koer istub superhästi, ütlete käsu „istu!”, aga koer ei liiguta üheski

ku tsi kas tu l e b koj u

1 27

suunas. Kuivõrd käeliigutus jäi ära, siis koera jaoks tegelikkuses nagu polnudki käsku. Andes käsu „lama!” öeldakse jällegi kõigepealt käsk ning see järel viiakse kiirelt käsi toiduga koera esijalgade vahele rindmiku alla. Kutsikas jälgib toitu ja lamab. Kohe avatakse käsi ja koer saab toidu kätte. Kui kutsikas ei saa esimese hooga aru, mida ta tegema peab, tasub uuesti proovida ning kui ka siis ei õnnestu, võib teise käega kergelt seljale vajutades kutsikat asendisse suunata. Käsuga „lama!” on sama lugu nagu käsuga „istu!”, st kindlasti tuleb jälgida, et esimesena tuleks käsk. Kui nüüd kutsikas oskab juba kiirelt istuda ja lamama heita, siis võib hakata vähehaaval püsimist õpetama. See tähendab, et öeldakse kutsikale „istu!” ning sel ajal ei vehita kutsika nina all enam toiduga. Kutsikas istub, tal lastakse veidi aega istuda ning siis antakse toitu. Kui te hoiate toitu kutsika nina all, siis paljud kutsikad ei suuda istuma jääda, sest motivat-

128

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

Käsklust „Istu!” õpeta takse koerale alguses toiduga ning soovita valt juba kutsikaeas.

sioon toidu näol on liiga suur. Seepärast ongi oluline, et sellesse faasi jõudmisel oskaks koer juba ilusasti käsu peale istuda ning ei oleks enam vaja toiduga tema nina all möllata. Siinkohal toonitaks ka seda, et kindlasti ei tohiks treenida käske läbisegi. Õpetage näiteks kõigepealt selgeks „istu!” ja kui koer seda juba enam-vähem oskab (tavaliselt 3–4 päeva pärast) siis alustage „lama!” õpetamisega. Oluline on ka see, et ühe ja sama sessiooni ajal ei õpetataks mõlemat käsku. Kutsikas satub muidu segadusse ning hakkab käske segi ajama. Loomulikult on veel palju erinevaid mooduseid, kuidas kutsikale neid kahte käsku õpetada, kuid ka inimeste päid pole siinkohal mõtet segi ajada. Kirjeldasin eelnevalt kahe klassikalise käsu õpetamist selliselt, nagu enamik inimesi seda üldjuhul teevad ja kuidas ollakse harjunud. Nende jaoks, kellele meeldib rohkem teada saada ja uurida ning treenida koera näiteks klikkeriga ehk naksutajaga, on vastavat kirjandust Eestis päris palju. Lisaks käskudele „istu!” ja „lama!” ja paigalpüsimisele on kindlasti kasuks, kui koer oskab kutsumise peale juurde tulla. Eriti oluline on see jalutuskäikudel. Soovitaksin koeraga jalutama minnes alati võtta kaasa maiust ning iga natukese aja tagant kutsuda koera enda juurde ja talle seda anda. Kui teha kutsikaga nii algusest peale, siis tekib koeral harjumus kutsumise peale juurde tulla ning vanemaks saades on tal seda kergem säilitada. Täiesti selge on see, et olenevalt koerast ja tema temperamendist tekib osal koertel puberteedieas soov inimese käske eirata ja omapäi ringi tuisata. Kui olete kutsikale toiduga premeerides juurdetulemise ilusasti sisse töötanud, on teil seda palju lihtsam nõuda ka puberteedieas koeralt. Kuna kutsikas on oma loomult üsna sõltuv ja tuleb omaniku juurde suhteliselt lihtsalt, siis kiputakse seda harjutust vähe tegema ning unustatakse ka maiusega premeerimine. Kõik sujubki justkui väga hästi, kuni koer saab vanemaks. Palju oleneb, nagu öeldud, koera temperamendist ja

kutsi kas tul e b koj u

1 29

iseloomust, kuid igatahes võib eeldada, et kui koer on juba vanem ja iseteadlikum, ei soovi ta iga kord kutsumise peale juurde tulla. Seetõttu soovitaksin kutsikale juba 4–5 kuu vanuses selgeks teha, et käsu „siia!” peale peab ta omaniku juurde jooksma. Kui teil on kutsikaga suhted korras ja koer oskab käske-keelde vastu võtta, siis on ilmselgelt lihtsam nõuda koeralt käsu täitmist juba siis, kui ta on väike. Aastase volaskiga on see tunduvalt raskem. Mina olen oma koertega kohe kutsikast peale üritanud käia metsas jalutamas sellistes kohtades, kus ma saan juurdekutsumist treenida ja koera selle eest premeerida. Ja nagu eespool toonitasin, võtke alati jalutama minnes toit kaasa! QQ Kui kutsikas tuleb ise jalutuskäigul teie juurde toitu küsima, siis ka seda tasub premeerida. Iva on ju selles, et koer näitab ise üles huvi ja aktiivsust teie suhtes. Ilmselgelt on see käitumine, mida tahate kinnistada. Kujutage ette, kui mugav on jalutada koeraga, kes pidevalt teid jälgib ning teie järgi oma liikumist reguleerib. Kahjuks näen väga tihti hoopis vastupidist, kus koer jalutab, kuidas tahab ja omanik on see, kes teda silmist ei või lasta. Eks see ju näitagi tegelikult selgelt, kes on selles koduses karjas olulisem ja kes meelsasti käske täidab. QQ Kui inimene on koera jaoks tähtis, siis ta jälgib, mida peremees jalutuskäikudel teeb ega lase teda silmist. Kui aga koer teab, et tema on omanikule nii tähtis ja et ta on üldse nii oluline olevus, et omanik jookseb tema järele kasvõi maailma lõppu, siis koer kasutab seda võimalust täiel rinnal. Kujutage ennast ette kuhugi turismireisile, kus olete väikeses grupis ja giid seletab teile mingite varemete tähtsust. Selge see, et giidi jutt huvitab teid, mistõttu te järgnete talle. Oleks suhteliselt veider, kui giidi jutt teid ei huvitaks ja kui giid jookseks teile ise järele ja üritaks jooksu pealt seletada mingeid ajaloolisi seiku. Mõelge selle

130

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

peale, kui järgmisel korral koeraga jalutama lähete. Kes siis ikka keda jalutab? Koduse koera käskudejada võib olla lühem või pikem. Eks igaüks mõtleb enda jaoks olulisemad asjad ise välja. Isiklikult soovitaksin koerale õpetada ka n-ö sotsiaalseid käske. Näiteks võiks koer käsu peale osata rahuneda. Kui tulete koju ja koer hüppab ja rabeleb nagu hull, siis on ju väga mugav, kui saate nõuda koeralt rahunemist. Arvan, et samasugune talitusviis on kasuks ka mingil õhtusel perioodil, kui soovite telekat vaadata ja hullunud koer teid pidevalt segab. Rahunemise õpetamise juures tuleb samuti arvestada koera iseloomu ja energiaga. Ei ole reaalne nõuda rahunemist koeralt, kes on jalutamata ja pakatab loomupärasest liigsest energiast. Kui koera sees pulbitsev tuumareaktor on teie tegemata töö, siis koer lihtsalt ei saa rahuneda. Sellisel juhul oleks teie nõudmine koera suhtes ilmselgelt ebaõiglane. Kui te olete aga koeraga piisavalt tegelenud ja jalutanud, siis võib rahunemist õpetada küll. Võite kasutada käsku „rahu!” või „tasa!” või mõnda muud oma valitud sõna. Esialgu tasuks seda käsku kindlasti kasutada olukorras, kus koer ongi juba natuke rahulikum. Andes koerale käsu, võiks teda silitades vaikselt rahustada ning kui ta rahuneb, siis anda maiust. Kui koer aga rabeleb, siis keelata ning üritada teda uuesti rahustada. Algul ei saa seda kindlasti teha pikka aega. Isegi juba mõni sekund nõuab üsna suurt pingutust. Kui koer aga käsust aru hakkab saama, siis võib vähehaaval hakata aega pikendama ning samuti võib üritada rahunemist nõuda veidi keerulisematel ajahetkedel, kui koer on veidi energilisem. Kui te olete piisavalt järjekindel ja süsteemne, siis suudab koer varsti rahuneda juba pea igas olukorras. Päris mitmed käsud ja keelud haakuvad aga koera koduse käsitlemisega.

kutsi kas tul e b koj u

1 31

KUTSIKA KODUNE HOOLDUS JA KÄSITLEMINE Nagu eespool sai mainitud, on kutsikas üsna lihtsalt koolitatav ning omandab uusi oskusi ja käitumismalle lausa lennult. Siinkohal oleks mõistlik mõelda natuke ajas ette. Kindlasti on palju olulist, mida soovite näha täiskasvanud koera juures. Kõik see oleks kasulik selgeks õpetada juba kutsikaeas. Ei ole ühtki koera, kellega ei peaks näiteks minema arsti juurde ja enamasti peab neil küüsi lõikama, pikakarvaliste koerte puhul on vältimatu karva hooldamine. Kuigi õuekoerad kipuvad enamasti ise oma küüsi ära kulutama, tuleb talvisel perioodil ikkagi ette, et küüned kipuvad rohkem kasvama, kui koer neid pehme lume ja jää peal suudab ära kulutada. Koera jaoks ei ole küünte lõikamine põrmugi valus, kui seda õigesti teha. Ent kui koera pole küünte lõikamisega harjutatud, siis enamik neljajalgseid avaldab sellele korralikku vastupanu. Tegelikult on sama seis mis tahes protseduuriga, mis on koerale võõras. Kui koera jaoks on tegevus uus ning ta on juba täiskasvanud, siis taandubki kõik sellele, kuidas on suhted koeraga. Kui koer usaldab peremeest täielikult ega avalda igapäevaelus vastupanu, siis ei teki ka uute asjadega probleeme. Üsna tihti on aga just küünte lõikamine see veider kogemus, kus inimesed saavad teada, milline nende koer tegelikult on. See on nagu tõehetk, kus selgub, kes keda kuulab ja kuidas on kodused suhted üles ehitatud. Olen kuulnud lugusid koertest, kes tuleb narkoosi alla panna, et küüsi lõigata, sest vastasel juhul nad tulevad lihtsalt kallale. Kusjuures rohkem probleeme kipub olema just väiksemat kasvu koertega, kes üldjuhul on oluliselt rohkem ära nunnutatud kui suured koerad. Kui soovite sel väikesel vihasel põrgulisel küüsi lõigata, pöördub ta kõigi oma pisikeste teravate hammastega lõikaja vastu. Et selliseid probleeme poleks, tulebki koera hakata igasugu tegevustega harjutama juba kutsikast peale.

132

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

Küünte lõikamine on tavapärane protseduur, millega on oluline koera harjutada.

Kindlasti soovitaksin kutsikat harjutada mitmesuguste muudegi toimingutega. Lisaks küünte lõikamisele võiks ta lasta ennast igalt poolt katsuda ning soovi korral ka erinevatesse asenditesse panna (nagu näiteks pikali mõlemale küljele). Arusaadavalt ei suuda 3-kuune kutsikas sealjuures täiuslikult rahulik olla, kuid temaga on võimalik kasvõi lühiajaliselt tegelda ning tegevuse käigus nõuda, et ta ei avaldaks vastupanu. Kui koer on 4–5-kuune siis oleks juba igati normaalne, kui ta laseks endal küüsi lõigata, vajadusel hambaid vaadata ning ennast siit-sealt katsuda (ka võõrastel inimestel). Üsna reaalne on, et pea igal koeral on vaja suvisel ajal puuke välja võtta. Ka see võib olla tegevus, millele koer just leebe ootamisega ei reageeri. Kui kutsikal pole puuke, siis on hästi, kuid siiski tasuks teda harjutada sellega, et katsute ta nahka ja nagu otsite midagi. Toonitan siinkohal veel üle, et kui teete kutsikaga kodus selliseid „treeninguid”, siis täiesti arusaadavalt tuleks koera kiita, kui ta oskab olla, ning kasuks tuleb ka maiusega premee-

ku tsi kas tu l e b koj u

1 33

rimine. Näiteks kui soovite, et koer oleks külili, et saaksite küüsi lõigata, olekski mõistlik alustada sellest, et panete kutsika hetkeks külili, kiidate ja annate maiust. Teete seda veel mõned päevad ning üsna kindel, et varsti koer ei võitle enam sellele vastu. Kui koer on nõus, siis võite teda selles asendis ka pikemalt silitada ja sügada, mis tekitab koerale tunde, et nii ongi ju tegelikult väga hea olla. Kui nüüd koer aktsepteerib külilipanemist ja suudab juba rahulikult olla, siis järgnevalt tasub proovida võtta käppa enda kätte, nagu hakkaks küüsi lõikama. Enamik koeri tõmbab käpa esimesel korral tagasi ja on krapsti püsti. Siin tulekski lihtsalt järjekindel olla ning alustada uuesti otsast – panna koer külili, kiita ja silitada, anda maiust ning võtta käpp alles mõne hetke pärast, üritades koera seejuures veel rahustada ja kiita. Üsna kindlasti on vaja selles olukorras natuke jõudu kasutada, et kutsikas paigale jääks. Võtnud jala korraks kätte, võite selle lahti lasta ja taas koera kiita ning maiust anda. Vähehaaval harjutades jõuategi mõne aja pärast olukorda, kus koer võimaldab ennast juba märksa rohkem käsitleda. Tõsi, enamasti on küüntelõikus sedavõrd pikaajaline toiming, et koer tüdineb vahepeal ja hakkab ikkagi vastu võitlema või üritab tõusta. Sellisel juhul tuleb koerale mõista anda, et see ei ole lubatud. Kui koer on eelnevalt saanud palju positiivset tagasisidet selle eest, et suudab rahulikult olla ja laseb ennast käsitleda, siis võtab ta lihtsamini vastu ka negatiivset tagasisidet. Seega – kui koer on rahulik, siis kiidate, hakkab rabelema, annate mõista, et ei tohi (seni, kuni koer suudab jälle rahuneda) ning seejärel jälle kiidate. Osa koertega läheb see lihtsamini, teistega on tänu nende temperamendile raskem. Kuid olgu koer ükskõik milline, kui alustate temaga siis, kui ta on kutsikas, on hiljem oluliselt kergem. Kui te aga annate koera vastupanule järele ning lasete tal püsti tõusta, siis võite kindel olla, et järgmisel korral on teil veel raskem. Seda ei tuleks näha mitte nii, et koer ju lihtsalt tõusis püsti, vaid te tegelikult lausa koolitasite koera püsti tõusma. Koeral oli ebamugav, mistõttu ta

134

n õu a n d e id ko e rao m an i k u l e

tahtis asendit vahetada. Pääsedes püstitõusmisega ebamugavustundest, tajub koer seda premeerimisena ning nagu eelnevalt mainisin, kõik, mis lõpeb positiivselt, kinnistub koera käitumises. Ja teie, koolitades koera valel ajal tõusma, toodate endale tulevikuks probleeme juurde. Koera käsitlemise alla kuuluvad ka karvahooldus, pesemine ja kammimine. Kõiki tegevusi, millega kutsikas on algusest peale kokku puutunud ja millega harjunud, on tal hilisemas elus oluliselt lihtsam aktsepteerida.

HÄVITUSTÖÖ Kõik kutsikad on koju tuues armsad väikesed kaisuloomad, igaüks neist on otsekui headuse kehastus. QQ Olles teie kodus kohanenud ning saanud julgust juurde, hakkavad sellel inglikesel aga tiivad vaikselt küljest kukkuma ning sama kiirusega kasvavad asemele sarved. Vähemalt selline võib tunduda kutsika muutumise protsess osale koeraomanikest. Koeral on palju mänguasju ja oma ase – „miks peab ta ära närima mu kingad ja oma häda tegema just vaiba peale?” Oletan, et taolised mõtted on läbi käinud paljude värskete kutsikaomanike peast. Kutsikas suudab üksi koju jäetuna teha tõelist hävitustööd. Lisaks kingade närimisele oskavad nad lõhkuda mööblit ja puruks närida ka üsnagi tugevana tunduvad puust toolijalad; rebida tükke vaibast; hammustada pooleks igasugu juhtmeid; ära lõhkuda padja ning isegi tekitada seina sisse täiesti arusaamatuna tunduva augu. Miks nad seda teevad? Nagu ma eespool kirjutasin, ei tea kutsikas meie normidest ega reeglitest midagi. Meie jaoks võib tool olla mööbel. Tema jaoks aga sobilikul kõrgusel olev puutükk, millega

kutsi kas tul e b koj u

1 35

on eriti mugav hambaid sügada. Väga lihtne on öelda, et väsitage kutsikat piisavalt temaga tegeledes ja jalutades ning ta ei tee pahandusi. Osa kutsikaid ei teegi, kuna nad on juba loomult rahulikumad. Samas teevad mõned teised jällegi topelt. Lisaks suudab ka täiesti rahulikuna näiv kutsikas ühel heal päeval n-ö vahepalaks süüa ära kinga. Kuivõrd inimeste elus jagunevad asjad kaheks – ühtesid võib süüa ja lõhkuda ning teisi ei või, siis meie ülesanne ongi anda ka kutsikale see teadmine. Oletame, et mängite kutsikaga tema mänguasjaga, kiites teda ning lastes tal võita. Sellega te annate kutsikale selge pildi, et see mänguasi on mõeldud mängimiseks ning te soosite seda. Peale mängu lõpetamist läheb kutsikas kingade juurde, napsab sealt ühe suhu ja jookseb võidukalt ringi. Nüüd sõltub kõik teist. Kui te hakkate selle peale teda taga ajama ning temaga riidlema, siis kutsikas saab aru, et täiesti sobilik on

136

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

Kutsikas ju ei tea, et kõik tubased asjad ei ole mõeldud närimiseks.

kingaga ringi joosta, sest ka omanik mängib mängu kaasa. Kui te aga reageerite selliselt, et koer mõistab täiesti selgelt, et tema tegu oli vale, siis järgmisel korral kingade juurde minnes ta vähemalt meenutab hetkeks eelmist korda ja võib-olla ei võta kinga. Üks viga, mida sellisel puhul tehakse on see, et nähes koera kingaga ringi jooksmas minnakse ja pakutakse kutsikale kinga asemel tema oma mänguasja ning vajadusel isegi mängitakse sellega. Kuidas mõistab teie tegevust koer? Kutsikas saab täiesti selge pildi, et kui ta järgmisel korral soovib peremehega mängida, siis tuleks minna ja võtta king, sest see aktiveerib diivanil pikutava inimese, kes seepeale kohe mängima tõttab. Ega positiivsemat tagasisidet koera valele käitumisele polegi võimalik anda. Kui mõnda aega niimoodi käitute, siis on garanteeritud, et koer hakkab aina innukamalt kingi jahtima. Oletame, et kutsikas on üsna energiline ning kui teil on kuidagi õnnestunud ta jalanõude ründamisest eemale peletada, võtab ta kohe järgmiseks ette vaiba ning kui te taas sekkute, suunab ta oma tähelepanu mööblile. Pidevalt koera keelates ja ka karistades muutub foon sedavõrd negatiivseks, et võib ajada kutsika närviliseks. Ta on nagu kuumadel sütel, kõik tegevused on justkui keelatud ja omanik karjub iga asja peale. Eks selline seis muudaks meid kõiki närviliseks. QQ Seepärast soovitaksin sellises olukorrras kutsikat jälgida ning kui tundub, et ühele pahandusele järgneb kohe teine, siis oleks äkki mõistlik aeg maha võtta ja kutsikaga kasvõi jalutuskäigule minna, et ta vabaneks liigsest energiast. Oletame, et teie kodusoleku ajal ongi kõik ilusti kontrolli all ning pahandusi tehakse vaid üksijäetuna. Tegelikult kipub see tihti nii just olemagi. Kui inimesed on kodus, siis nad üldjuhul tegelevad koeraga piisavalt ning pakuvad kutsikale ka muus mõttes küllalt huvi ja seetõttu koeral jääb üle ka vähem energiat, mida pahandustele kulutada.

ku tsi kas tu l e b koj u

1 37

QQ Kui nüüd õhtusel ajal järgneb kutsika mingile tegevusele negatiivne tagasiside, aga päevasel ajal seda ei järgne, siis te õpetategi koerale, et teatud tegevusi võib teha vaid päeval, sest õhtuti on see keelatud. Kuivõrd te päeval koerale negatiivset tagasisidet anda ei saa ning õhtune koera peale pahandamine on rohkem eneserahustuseks ega oma õieti mingit efekti, siis koer täpselt nii aru saabki. Vaevalt et teile aga päevane kingade närimine rohkem meeldib kui õhtune. Siinkohal soovitaksin minna pigem välistamise teed ehk üritada nullida ohuallikad. Jälgides kutsika käitumist sel ajal, kui olete kodus, on võimalik üsna hästi näha, mis koerale rohkem huvi pakub ning kuhu koer reaalselt ligi pääseb. Kui kutsikas on õhtuti peamiselt teie sabas ning ei näita üles erilist huvi keelatud asjade vastu, siis see muidugi veel ei tähenda, et tal huvi puudubki. Soovitaksin oma elamise sellise pilguga üle käia, et üritate tuvastada kõik esemed, mis on teile olulised ja armsad, ning hindate, kas koer võiks nad kätte saada. Järgneva sammuna on teil võimalik kas need esemed käeulatusest ära panna või kinni katta. Kui kutsikas eriti lihtsalt näiteks kingade ligi ei pääse, siis ta tõenäoliselt närib midagi muud. Mäletan oma esimest koera, kes kutsikana võttis ette diivani ja tugitoolide nurgad. Ta viskas tooli juurde pikali, vaatas oma kutsikasilmadega meile otsa ning mõtles oma värvilisi kutsikamõtteid. Ühel hetkel avastas ta kohe oma suu kõrvalt diivaninurga ning, täiesti süüdimatu kutsikanägu peas, hakkas diivanit järama. Me olime ikka väga hädas. Keelasime ja karistasime ning võitlesime. Targad nõuandjad soovitasid diivanit igasugu vastiku maitsega ainetega määrida jne. Ikka ja jälle juhtus, et kui kodunt ära olime, oli mingi diivaninurk ette võetud. Lõpuks lõime käega. Ostsime mõned tahvlid soome pappi ja mõned lehtpuulauad ja katsime diivani ja tugitoolide alumised ääred kinni. Puit jäi väljapoole nii, et koer saaks seda mugavalt närida. Valisime nimelt lehtpuu, sest okaspuu annab pinde. Kui

138

n õu a n d e id ko e rao m an i k u l e

Närimissoov läheb koos kutsikaea ga mööda ning mööbli kinnikatmi ne mõneks kuuks pole tegelikult tülikas.

me kodus olime, siis keelasime närimise. Ent üksi olles järas koer mõnuga laudu. Ühel hetkel ta loobus sellest tegevusest ning selleks ajaks oli osa laudu peaaegu kadunud. Periood, kus hambad sügelesid ja oli vaja närida, sai mööda, me eemaldasime papi ja lauad ning ei pidanud enam kunagi muretsema diivani närimise pärast, vähemalt selle koera puhul mitte. Leian, et nii meile kui ka koerale oli kooselu seisukohalt oluliselt tervislikum ja lahedam, kui me ei pidanud iga päev „vana hea” diivaniprobleemi pärast kaklema. Koer sai tunda ennast koerana ja meie teda oma sõbrana. Pärast seda olen kõikide oma järgmiste kutsikatega kasutanud sama kinnikatmise loogikat. Olen ehitanud barjääre nii diivani, toolijalgade kui ka telekalaua ümber. Ka jalanõud olen ära pannud nii, et kutsikas nendeni ei ulatuks. Pean tunnistama, et rohkem pole ma ühegi kutsikaga mingit materiaalset hävitustööd tunda saanud. Kui soome papp ja lauad ehk tunduvad rahaliselt kulukad, siis kasvõi ühe kinga või lauajala närimisest tekkiv kulu on juba tublisti suurem.

kutsi kas tul e b koj u

1 39

Heaks kaitseks kutsika hävitustöö eest on puur. Kui osta koju sellises mõõdus puur, et kutsikas saab seal ilusti liikuda, joomas käia ja soovi korral väljasirutatuna magada, siis on selline abinõu üsnagi asendamatu. Tõsi, kutsikat peab puuriga harjutama. Puur ei tohi olla karistamise koht. Väga hea võimalus on kutsikale kõik söögikorrad anda puuris, kuivtoitu saab näiteks visata ka puuripõrandale laiali, nii et kui koer krõbinaid otsides sööb, on puuris viibimise aeg pikem. Koeral on puuri vaba sisse- ja väljapääs. Kui kutsikas käib pidevalt puuris söömas, saab sellest tema jaoks teatud mõttes nagu kuut või kodu. Järgnevalt võite kutsika natukeseks puuri kinni panna. Mitte mingil juhul ärge avage puuriust, kui koer karjuma hakkab. Pigem istuge puuri juures ja vestelge koeraga ning alles siis avage uks ja andke koerale puuri maiust. Kui koer suudab juba natuke aega puuris olla, siis võib korraks ära käia ja tagasi tulles jälle koeraga suhelda ning anda puuri maiust. Kui näete, et koer on puuriga harjunud, on teda väga mugav sinna kinni panna, takistamaks tal hävitustööd teha.

140

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

Kindlasti on odavam kaitsta kui taastada.

QQ Kui nüüd keegi ütleb, et see on koera jaoks ahistav ning puuri, on oluline tema ei taha looma sel moel piirata, siis väidan, et koejätta talle sinna ka rale on oluliselt ahistavam õnnetu ja stressis omanik, kes joogikauss. Tavaline tema peale karjub ning on pahas tujus, kui koer on taas põrandal olev kauss midagi halba korda saatnud. läheb kergesti ümber Kui koera regulaarselt puuri panna, siis ta harjub sellega ning ja koer jääb janusse. suudab seal väga mõnusalt aega veeta. Oluline on lihtsalt jälKasutada tuleks gida, et puurist ei saaks koerale elukoht – ta vajab ikkagi liispetsiaalset kinnita kumist, et normaalselt areneda. Kui te kutsikat päevade kaupa tavat joogianumat. puuris hoiate, siis tema areng kannatab kindlasti mingil määral. Samuti on väga oluline jälgida, et tal seal olles jaguks alati vett ning et ta ei saaks veenõu kogemata ümber ajada. Te võite ju panna puuri suure ämbri veega, kuid kui koer selle kohe ümber ajab ja seetõttu päeva janus veedab, on see ikkagi halb. Lemmikloomapoodides müüakse ka spetsiaalseid puuridesse kinnitatavaid nõusid, mis ümber ei lähe. Kui panete koera

ku tsi kas tu l e b koj u

141

SOTSIALISEERIMINE Eespool kirjutasin sellest, kuidas kutsikas on uude koju jõudes esialgu kõhklev, sest ta ei tunne seda paika ega tea kohalikke reegleid. Õigupoolest on kutsikal kogu ümbritseva keskkonnaga üsnagi sarnane seis. Kui 8–9-nädalase kutsika kogu maailm piirdubki kodu ja tuttavate inimestega, siis millalgi peale 10. nädalat (see on individuaalne ja võib varieeruda) hakkab koer õue minnes rohkem ümbritsevat märkama ning soovib sellega ka sihipärasemalt tutvuda. Täiesti arusaadavalt on koerale kõik siin maailmas esialgu võõras. Meil on väga raske endale ette kujutada, millisena kutsikas tunnetab ümbritsevat keskkonda. Tänaval jalutades võib ta näiteks karta liiklusmärki või prügikasti ning see tundub meile veider. See, milliseks kujuneb meie koer vanemast peast, sõltubki väga palju sellest, kuidas me suudame ja oskame kutsikat ümbritseva maailmaga harjutada ehk sotsialiseerida. Oletame, et kutsikas kardab jalutavat meest, kui tal on seljas pikk mantel, kuna see mantel tundub kutsikale miskipärast hirmuäratav. Kui me ei aita kutsikal mõista, et karta pole vaja, kui me ei suuda seda talle arusaadavaks teha, jääb koerale hinge ebameeldiv tunne. Me võime küll vältida selliseid kohtumisi tänaval, aga nendest üksikutest kordadest piisab, et koeral tekiks mälupilt. Saades vanemaks, tuleb tal julgust juurde. Nagu ma eespool kirjutasin kaitseinstinktist rääkides, on ründava ohu korral kaks võimalust. Kui oht läheb liiga suureks, siis koer kardab ja taandub. Teine võimalus on, et käitudes kaitseinstinkti ajel koer ründab, et oht kõrvaldada ja ohutekitaja alistada. Kui kutsikana koer kartis, siis vanemaks saades ta enam ei karda ning nähes lähenemas pika mantliga meest, tajub ta temas kohe ründajat ning kui mees mantlis liigub aina tema suunas, siis olles nüüd „suur ja tugev” koer, ta ründab „ennetavalt” ise, et oht kõrvaldada. Selline areng on väga reaalne tekkima, kui koer on piisavalt tugeva iseloomuga ja jäänud kutsikaeas vajalikul moel sotsialiseerimata.

142

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

Täiskasvanud koer peaks oskama olla nii teiste koerte kui ka laste seltskonnas.

Kui kutsikat ründab teine koer, ning seda üldse mitte ainult vanuses 3–4 kuud, vaid isegi palju aega hiljem, siis see jääb koerale eluks ajaks meelde. See on üliterav kogemus, mida mälust kustutada on üsna keeruline. Hilisemas vanuses väljendub see aga sellises käitumises, et muidu igati sotsiaalne koer, kes saab teiste koertega ideaalselt läbi, tõmbab turri ja tahab rünnata sellise väljanägemisega koera, kes meenutab kunagist ründajat. Siinkohal soovitaksingi pöörata eriti suurt tähelepanu sellele, et kutsikale niisugust ebameeldivat kogemust ei tekiks, kuivõrd hilisemas elus on sellise koeraga kohati keeruline hakkama saada ning nagu öeldud, seda mälestust ei ole naljalt võimalik ta peast eemaldada. QQ Millega ning kuidas tuleks kutsikat sotsialiseerida? Laias laastus jagaksin vajalikud toimingud kolme rühma – inimesed, teised koerad ja keskkond.

kutsi kas tul e b koj u

143

Inimesed võivad koera jaoks eksisteerida väga erineval moel. Lisaks tavalistele jalutavatele inimestele on veel jooksjad, ratturid ja uisutajad ning samuti palli taga ajavad lapsed. Kui koer ehk ongi saanud hulgaliselt positiivseid kogemusi jalgratturite kohta, siis see paraku ei vii automaatselt selleni, et ta käitub neutraalselt ka rulluisutajate või laste suhtes. Sotsialiseerumine tähendab seda, et kutsikat ei tohiks millekski sundida. Kui ta kardab midagi või kedagi ega julge lähemale minna, siis tuleks teda silitada ja julgustada ning kui ta suudab nüüd mõned sammud astuda, siis kiita teda ja premeerida maiusega. Selliselt, läbi kutsika positiivse kogemuse, ongi võimalik talle näidata, et hirmuks pole põhjust ning see, mis esialgu näib kole, on tegelikult vaid osa meie elust. Soovitaksin alustada lihtsamast ning siis vähehaaval suuren-

144

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

Kasulik oleks, kui koer ka teiste loomadega läbi saaks.

dada kogemuste hulka. Kui koer on inimestega tutvunud ning muutunud neutraalseks, tasuks liikuda piirkondadesse, kus on rohkem inimesi, sealt edasi kuhugi, kus inimesed mööda jooksevad või rattaga sõidavad jne. Igal juhul tuleks seda teha nii, et jooksja või rattur ei lähene ootamatult ja ehmatades. Kui näete ratturit lähenemas, siis keerake kutsikaga läheneja suunas, nii et ta näeb lähenejat ja suudab kohaneda. Kui rattur möödub ja koer tahab teda taga ajada ja haugub, siis seda tuleks keelata. Muidu võib väga lihtsalt kujuneda välja uus probleemkäitumine. Terviserada pole päris see koht, kuhu koeraga minna, aga rattureid ning jooksjaid kohtab ka mujal linnas. Sinna tasukski minna positiivseid kogemusi hankima. Keskonnaga sotsialiseerimine tähendab näiteks seda, et kutsikat tasuks harjutada sõitma autoga ning soovitavalt ka ühistranspordiga. Samuti oleks temaga kasulik käia jalutamas kuskil suure kaubanduskeskuse juures, kus sagib rohkem inimesi, kus on ostukärud, kus avanevad-sulguvad uksed ja liiguvad mööda autod. Kõik eelnev tähendab seda, et kui te jalutate kutsikaga iga päev vaid üht ja sedasama ringi maja läheduses, siis tekib reaalne oht, et kutsikas ei puutugi kokku kõigi nende erinevate elu ilmingutega, mida tal oleks kasulik positiivses valguses tundma õppida. Seega soovitaksingi viia koera sihipäraselt uutesse kohtadesse kogemusi hankima. Autoga sõitmise harjutamine on ka omamoodi koolitus. Osa koeri talub autosõitu kergemini, teistele on see raskem. Olenemata sellest, kuidas kutsikas autosõidule reageerib, soovitaksin kindlasti alustada lühikestest sõitudest. Esialgu oleks kasulik sõita nii, et kutsikas oleks kellegi süles, et tal tekiks turvatunne ja ta harjuks natuke autoga. Kui koer suudab autosõitu juba normaalselt taluda, siis võib panna ta üksinda autosse, koeraboksi või -puuri. Kutsikat lahtiselt auto tagaosas vedada on ohtlik, kuivõrd äkilisel pidurdusel või manöövril võib koer autos üsnagi õnnetult lendu minna ning

ku tsi kas tu l e b koj u

145

lisaks ebameeldivale kogemusele ka ennast või teisi autos viibijaid vigastada. Mida vähem on kutsikal autos kukkumisruumi, seda väiksem on tõenäosus, et ta viga saab. QQ Koera jaoks võib olla isegi täiesti normaalne pidurdamine selline manööver, mis teda ta keharaskuse tõttu ohtliku kiirusega liikuma paneb ning ta ei suuda seda peatada. Kui kutsikas ei kannata autosõitu, siis võtab harjutamine lihtsalt rohkem aega. Tuleb rahulikult, samm-sammult edasi minna ning olla kannatlik. Suurim viga, mida teha saate, on see, et sunnite kutsika autos pikemaid vahemaid läbima lootuses, et küll ta harjub. Nii võib saada üsna ebameeldiva tagasilöögi, mille väljaharjutamine võtab oluliselt rohkem aega, kui oleks võtnud kannatlikum sõiduga harjutamine . QQ Kindlasti on kasulik kutsikat harjutada ka teiste koertega. Kui te saate kutsikat lasta mängima sõbralike koertega, kellega mürades õpib koer suhtlema ja teistega läbi saama, siis see on ideaalne. On olemas ka selliseid nn kutsikate mängutrenne, kus koerad summas mürama lastakse. Sellise pundi juures tuleb teisi koeri alati enne jälgida, kui oma kutsikas sinna sisse mürama lasta. Kui tundub, et see kamp jookseb lihtsalt teie kutsikast üle või seal keegi koertest agressiivselt käitub, siis on kasulik esialgu valida mingi väiksem seltskond ja alustada sammhaaval. Toonitan veel kord, et kutsika sotsialiseerimine tähendab üsna mahukat tööd. Teda tuleb sihipäraselt harjutada meie elu erinevate komponentidega, näidates talle, et see on normaalne osa elust. QQ Sotsialiseerimine pole see, et võtad koera kaasa kuhugi koerte jooksuaedikusse, lased ta seal teiste koertega mürama ja ajad naabrinaisega niikaua juttu, seejuures jälgimata, milliseid kogemusi koer liigikaaslastega suhtlemisel omandab.

146

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

Juba enne ema juurest lahkumist hakkavad kutsikad saama „päris” toitu.

TOITMINE Kutsikas toitub esimesed nädalad oma ema piimast. Veel enne kutsikate lahkumist uude elupaika hakkab kasvataja neile andma päris toitu ning selleks hetkeks, kui te väikese vääniku endale koju toote, on ta juba täielikult päris toidu peal. Kutsikale järele minnes tuleks kindlasti kasvataja käest küsida, millist toitu talle on seni antud. Vähemalt esialgu oleks väga soovitav anda kutsikale edasi sama toitu.

kutsi kas tul e b koj u

1 47

QQ Kutsika seedimine on sedavõrd õrn, et isegi lihtsalt ühelt kuivtoidult teisele vahetamise puhul on vägagi võimalik, et koera seedimine ei tule sellega kaasa. Võib järgneda kõhulahtisus, mis nagu väikelaste puhul, on ka kutsikate puhul kardetav, sest kaotades liigset vedelikku võib koer sattuda eluohtlikku seisu. Seega, olenemata kuivtoidu hinnast oleks vajalik esimesel nädalal kutsikale üritada sama toitu anda. Seejärel on võimalik vähehaaval hakata toitu muutma, andes esialgu natuke uut toitu harjumuspärase vahele ning siis, iga korraga vahekorda veidike muutes lõpuks asendada toit täielikult. Esimesed nädalad uues kodus oleks kasulik anda kutsikale süüa kolm korda päevas, siis on koeral toitu lihtsam seedida ja omastada. Edaspidi on võimalik minna juba tavapärasema kahe toidukorra peale. Inimesed toidavad oma koeri väga erinevalt. Osa annab kuivtoitu, teised aga toorest toitu. Ka inimesed ise peavad erinevaid dieete ja vaidlevad foorumites ägedalt selle üle, mida ja kuidas peaks sööma ning mis on inimesele eluks kõige sobivam. Niisamuti lähenetakse ka koerte toitumisele. Ei hakka siin erinevate koolkondade vahel vahet tegema ning ühe ja teise toitumise plusse ja miinuseid lahkama. QQ Toonitaksin üht: kutsikas PEAB saama kätte kõik temale arenguks vajaliku. Sellest sõltuvad tema areng ja tervis. Tasub vaid mõelda keskmise suurusega koerale, kes 8-nädalasena kaalub 4–5 kilo ning kõigest 4–5 kuuga kasvab juba üle 20-kiloseks. Kasvamine sisaldab endas nii luude ja lihaste arengut kui ka kõikide organite kasvu. Samas on väga oluline, et koos üldkaalu ja luude kasvamisega areneksid tugevaks ka liigesed. Sarnaselt inimlapsega on koera õige toitmine kutsikaeas väga tähtis. QQ Et koer areneks nii nagu vaja, peab kutsikas saama toidust kätte kõik vajalikud mineraalid ja vitamiinid ning vajalikus suhtes rasva, valku ja süsivesikuid.

148

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

Kui te nüüd muigate ja mõtlete, et no kuulge, koer on kõigest koer, nad on läbi aegade toitunud toidujääkidest ja pudrust, miks ma peaksin oma kutsikasse teisiti suhtuma, siis ütleksin, et kui kutsikas ei arene normaalselt ja tal tekivad näiteks mingid probleemid liigestega või mingis muus osas, siis maksate te loomaarsti visiitidel kordades rohkem, kui oleksite maksnud kvaliteetse toidu eest. Halvemal juhul te jäätegi maksma pideva ravi eest, kui olete toitmisega väga hullusti mööda pannud ja koerale sellega mingi kroonilise häda tekitanud. QQ Kokkuvõttes ongi see kõik teie enda teha – kas toidate koera kvaliteetselt ja tasakaalustatult ning temast sirgub normaalse närvisüsteemiga terve koer, või säästate kutsikaeas ja kulutate pärast rohkem.

TERVIS , VAKTSINEERIMINE JA VÕIMALIKUD ARSTIVISIIDID Üldjuhul on kutsikad uude koju minnes ca 8-nädalased. See tähendab, et nad on kasvataja juures saanud korra ussirohtu ning esmase vaktsiini. See vaktsineerimine annab koerale teatava resistentsuse, kuid et olla 100% kindel, on kindlasti vaja kutsikat veel korra vaktsineerida. Tavaliselt toimub see siis, kui kutsikas on saanud kolmekuuseks. Ilma teise vaktsineerimiseta on üsna suur tõenäosus, et kutsikas saab külge mingi nakkuse. See tegelikult seabki koeraomaniku teatava dilemma ette. Ühest küljest oleks vaja koera juba sotsialiseerida ning seoses sellega temaga kasvõi natukenegi võõramatesse paikadesse liikuda. Teisalt on aga oht võõras paigas mingi nakkus külge saada. Minu soovitus oleks – kindlasti tegelge sotsialiseerimisega.

ku tsi kas tu l e b koj u

149

QQ On ju võimalik välja mõelda paiku, kus teisi koeri ei käi ning kutsikaga kõigepealt just sinna jalutama minna. Oluline pole ju mitte niivõrd see, et koera tuleks hoida steriilses keskkonnas, vaid lihtsalt tuleb vältida kokkupuuteid koertega, kes võivad olla haiged. Ise olen pannud koera autosse ja sõitnud näiteks kuhugi kaubanduskeskuse juurde, kus üldjuhul teisi koeri ei liigu, või ka metsa, kus samuti eriti koeri ei kohta. Sellisel moel on võimalik alustada sotsialiseerimisega ning samas kindlustada, et koer ei saa nakkust. Enne kui lähete koera vaktsineerima, oleks oluline anda koerale ussirohtu. Ussid on ebameeldivad tegelased – on üsna reaalne, et te ei pruugi neid kutsika puhul üldse märgatagi. Samas aga on koera vaktsineerimine, kui tal on ussid, üsna riskantne. Seepärast tuleks kindlasti eelnevalt kliinikust läbi käia ja ussirohtu küsida. Visiit arsti juurde vaktsineerima on üsna olulise tähtsusega ka selles mõttes, et üldjuhul teeb arst ka kutsika üldise ülevaatuse. Võivad tulla ilmsiks mingid probleemid, mida te pole osanud tähele panna. Samuti on see visiit kasulik üldise sotsialiseerimise mõttes. Koer pääseb paika, kus ta kunagi varem pole olnud ning seal käsitlevad teda professionaalid, kes oskavad temaga õigesti suhelda ega tee talle haiget. QQ Loomaarst on peale kasvataja juurest lahkumist ka esimene spetsialist, kellele võib igasuguseid „rumalaid” küsimusi esitada. Kui kodus on ilmnenud probleeme ja tekkinud küsimusi, siis kindlasti tasuks need ära küsida. Ühe käiguga saab koer vaktsineeritud, küsimused küsitud ning ka teatav sotsialiseerimine tehtud.

150

n õu a n d e id ko e rao m an i k u l e

KUST LEIDA ABI PROBLEEMIDE TEKKIMISEL?

Paljudele tekkiva tele küsimustele on võimalik vastus leida Eesti Kennelliidu kodulehelt.

Enne kui kutsikaea iseärasusi käsitlevale peatükile joone alla tõmban, veel nõu, mida teha siis, kui olukord käest ära hakkab minema ning on kiiret abi vaja. Kirjutasin eespool päris pikalt sellest, kuidas kutsikat kasvatada, kuidas teda toita ja käsitleda. See kõik tundub nii lihtne, kuid siiski tuleb kaunis tihti ette olukordi, mille puhul justkui polegi kindlat vastust. Kuhu sellisel puhul pöörduda? Kasvatajal on kogemus konkreetse tõu osas ning ta on kindlasti kokku puutunud vägagi mitmesuguste probleemidega. Kui ta on kasvatanud vähegi suurema arvu pesakondi, siis on väga tõenäoline, et mõne pesakonna puhul on ette tulnud samasugune

ku tsi kas tu l e b koj u

1 51

olukord nagu teil. Seetõttu ongi parem võtta kutsikas hea kasvataja käest – siis on võimalik tema poole pöörduda ja nõu küsida. Kui kodus on kasvatusprobleeme, siis võite kindel olla, et nõu oskab anda mõni koolitaja. Kui koolitajal on vähegi kogemusi, siis on üsna kindel, et temagi on puutunud kokku millegi sarnasega nagu teie. Koolitaja, toetudes oma kogemusele, oskab ka hästi koera lugeda ning tunneb koera psühholoogiat. Ta aitab lahenduse leida ka juhul, kui teil on mõni ebatavaline probleem. Tervisemuredega on soovitav alati pöörduda veterinaari poole. Nende teoreetiline teadmine koolipingist ning praktiline kogemus igapäevatöös on üldjuhul andnud sedavõrd hea tausta, et nad oskavad kindlasti aidata. Veterinaar oskab üldjuhul nõu anda ka toitumist puudutavates küsimustes. Need spetsialistid moodustavadki esimese ringi, kelle poole tasub kõikide muredega pöörduda. Kui te aga sealt vastust ei saa, siis on võimalik pöörduda ka tõuühingusse. Konkreetse tõuga tegelevatel inimestel on kindlasti selle tõu kohta natuke rohkem teadmisi. Ei soovita nõu ja tarkust otsida foorumitest. Internetiajastul on küll väga lihtne minna arvutisse ja guugeldada, ent kuivõrd foorumites võtavad sõna väga erineva taustaga inimesed ning mitte kuskilt pole võimalik kontrollida nende tegelikke teadmisi, siis üsna tihti on antav nõu kaugel õigest vastusest. Olen ise jälginud mõningate vestluste kulgu sellistes foorumites ning tegelikult on väga selgelt näha, et inimese soov küsimustele vastata ja aidata ei ole üldjuhul kuidagi seotud tema oskuste ja teadmistega. Pigem annavad nõu just need, kellel on suur vajadus silma paista ja targana näida. Pole võimatu, et vastaja tegelik kogemus piirnebki vaid ühe koeraga ning seetõttu pole tema vastusel mitte mingit kaalu. Loomulikult annab foorumite lugemine ideid, kust edasi abi otsida ning teinekord paneb ka mõtte liikuma ja probleemid lahenevadki kergemini. Ent põhiliselt soovitan nõu siiski küsida spetsialistide käest.

152

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

KO DU SE D S U H TE D

koe raraam at

1 53

KUST KÕIK ALGUSE SAAB? Läbi aegade on palju uuritud hunte ning nende karjakäitumist. Kui mõned uurimused on selgelt näidanud, et hundid elavad karjas, kus on alfaemane ja alfaisane, kes karja juhivad, siis teised uuringud räägivad huntide puhul taas n-ö perekonnast ja suhetest sellel baasil. Kuigi koer on hundiga üsna lähedane sugulane, pole ta ikkagi hunt. QQ Olgem ausad, tegelikult ei ole peaaegu ühelgi koeraomanikul huntidega kogemusi, ammugi ei tea keegi, kuidas oleks nendega koos elada ning seetõttu on ka väga raske ette kujutada, kuidas oma koduse koeraga koos elada nii, et see oleks talle hundiuuringute järgi sobivaim. Kuna inimestel on oluliselt lihtsam mõista koera koerana, siis jätaks siinkohal hundid oma asju ajama ja räägiks koertest. Koerad, nagu öeldud, on liigina väga hästi kohanevad. Eriti kutsikad. Kindlasti on iga koeraomanik märganud, et kui kutsikas saabub uude peresse, siis läheb kõigest mõni päev ja kutsikas tunneb ennast sedavõrd hästi, et jääb mulje, nagu oleks ta just selles peres elanud kogu oma elu. Selline kohanemine on tegelikult koerte säilimise ja evolutsioonilise ellujäämise seisukohalt möödapääsmatu. Kui koer ei kohaneks uue elukeskkonnaga, tekiks nii palju konflikte, et see kindlasti võiks lõppeda halvasti. Kutsika juures sõltub ju kohanemisest kõik – võimalus olla aktsepteeritud, võimalus saada toitu ning võib isegi öelda, et võimalus ellu jääda. Sel põhjusel on kutsikas uude perre saabudes väga terane ja tähelepanelik ning üritab mõista siin valitsevaid reegleid ja korda, et nendega võimalikult hästi toime tulla. Hüppame nüüd korraks koerte juurest inimeste juurde. Oletame, et te vahetate töökohta ning minnes esimest päeva tööle, üritate ennast reeglitega kurssi viia. Jõudes tööle märkate kohe, et kõik on teie vastu väga sõbralikud. Kohe hakkab silma, et keegi

154

n õu a n d e id ko e rao m an i k u l e

naisterahvas punases toob teile kohvi ning ülikonnas meesterahvas tõstab teile hoolitsevalt tooli istumise alla, kui soovite istuda. Seesama meesterahvas jookseb taas tooli nihutama, kui hakkate püsti tõusma. Hakates koju minema leiate kapist vahepeal puhtaks pestud ja triigitud üleriided. Te olete ilmselgelt hämmingus. Käies iga päev tööl te harjute sellega, et kõik hoolitsevad teie eest ning tunnete ennast tõelise kuningannana. Üsna pea te avastate, et tegelikult võib tööle tulla ka täiesti suvalisel kellaajal. Keegi ei pane pahaks, kui ilmute näiteks kaks tundi hiljem. Oletame, et te olete selle kõigega ülimalt rahul ning olles samas kohas töötanud juba kaks aastat saate aru, et kõik ongi täiesti normaalne. Te harjute sellise eluga ära. Ja nüüd ühel päeval hiljem tööle tulles saate tublisti riielda, et hilinesite. Kui lähete oma kirjutuslaua taha, ei liiguta keegi enam teie tooli ja kuna olete oma harjumuses kinni, kukute istuma hakates põrandale. Teie harjumuspärane maailmapilt puruneb tükkideks! Kui te nüüd lugesite eelnevat lõiku ning suutsite sellesse hästi sisse elada, siis kindlasti oskate endale ette kujutada päeva, millal harjumuslik maailm tükkideks laguneb. Täiesti selge, et teil tekib kohutav stress. Olenevalt iseloomust puhkeks osa inimesi seesuguse asjaolude muutuse peale nutma ja kaotaks mõneks ajaks töövõime, teised hakkaksid vastu, üritades taastada harjumuspärast olukorda. Me ei pärine huntidest ning ammugi ei räägi ma hetkel karjajuhtidest ja karja juhtimisest. Pigem on tegemist olukorraga, kus me kohanesime reeglitega ning reeglite ootamatu muutmine tekitab meis väga tugeva meeleolulanguse ning see kutsub esile ebameeldivaid tagajärgi. Täpselt sama seis on koertega. Kui toome kutsika koju ja hakkame talle oma koduseid reegleid ja eluolu tutvustama, siis see on võrreldav eespool toodud näitega. Kui kutsikast on märkamatult sirgunud suur ja tugev koer, kes on harjunud teatud kohtlemisega ning me ühel päeval leiame, et nüüd reeglid muutuvad, siis tekitab

kodu se d su h te d

1 55

Kui koer haugub tülita jate peale, siis see on igati normaalne. Kui koer aga aias pidevalt haugub, siis see on segav ja tüütu.

see ka koeras väga tugeva stressi. Tegelikult on koera stress veel suurem kui inimesel, sest erinevalt eelnevast näitest on koer teisest liigist (töökaaslased olid ju ikkagi inimesed) ning seega on tema suhe meisse 100% kujunenud reeglite õppimise baasil. Tegelikult tema elu meiega koosnebki vaid nendest reeglitest, mis ta on meilt õppinud, või õigupoolest, mida me oleme talle õpetanud, kas siis aktiivselt või passiivselt. Kui nüüd need reeglid ühel hetkel muutuvad, siis see on nagu kellegi jalge alt vaiba äratõmbamine. Koerad ei hakka nutma või karjuma. Uuringud on selgelt välja toonud, et konfliktolukorra lahendab koer tavaliselt enda jaoks kas passiivselt (nagu inimene eelnevas näites nutmisega) või aktiivselt (nagu eelnevas näites vastuhakkamisega). Kuna erinevalt koerast inimene suudab mõelda, siis suudab ta olukorda ka analüüsida ehk inimene võib ka mitte vastu hakata või nutta, vaid mõelda läbi, mida peaks ta nüüd tegema, et tal oleksid tulevikus paremad

156

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

väljavaated. Koerad seda taset ei valda. Passiivsus tähendab koera mõistes seda, et ta jääbki passiivseks. Ta võib olla lihtsalt vaikselt omaette ja põdeda või hakata välja näitama mingit kuulekuse elementi (näiteks lamama heita) või näidata alistumist, keerates end pikali. Aktiivsus tähendab aga üldjuhul vastuhakku. Kui koer on enesekindel ning kaldub domineerima, siis kaldub ta konfliktolukorda sattudes üldjuhul ründama. Ta tahab stressiolukorrast välja pääseda ning seetõttu ründabki. Enamik koeraomanikke kujutab väikest kutsikat endale koju võttes ette, et tal on mõne aasta pärast truu sõber, kes talle saba liputades vastu jookseb ning kellega on tore koos elada. Vaevalt et keegi meist tahaks tulevikus kodus näha ründavat peletist või nurgas kükitavat kurvameelset norutajat. Kui nüüd veel mõelda eespool toodud näitele, siis tegelikult see, milliseks teie koer tulevikus kujuneb, sõltubki täielikult sellest, kuidas te koerale koduseid reegleid ja peret tutvustate. Teie koju saabudes ongi kutsikas nagu tulnud uude töökohta. Erinevus on vaid selles, et teie olete uude kohta tööle minnes sellest eelnevalt mingigi pildi saanud. Kutsikal aga ei ole mitte mingit pilti, mingeid ootusi ega eeldusi, ja mis kõige hullem – ta ei oska ka keelt. Seetõttu hakkab kutsikas alates esimesest hetkest, kui ta koju saabub, imema endasse infot reeglite kohta. Esimestel hetkedel on ta kartlik ja pigem omaette hoidev. Ta ei julge seetõttu midagi teha, sest kardab eksida reeglite vastu. Ning ta tahab ellu jääda. Esialgu tuleb vaadelda, üritada mõista ja siis kohaneda. Kohanemiskiirus oleneb konkreetsest koerast. Mõned koerad kohanevad vaid tundidega, teistel võtab see rohkem aega. Ja veel üks asi. Kui teie lähete tööle, siis sealsed reeglid määravad teie sissetuleku ning teie elu 8–9 tunni ulatuses päevas. QQ Kutsika jaoks määravad reeglid aga kõik. Tal ei ole võimalik „töökohta vahetada”. Tuleb aru saada ka sellest, et koer imeb endasse meie koduseid ja suhetereegleid 24

kodu se d su h te d

1 57

tundi ööpäevas. Inimesed kipuvad ekslikult arvama, et koera koolitamine toimub koertekoolis. Mõelge nüüd ise – koolis käib koer 1–2 tundi nädalas. Väga palju rohkem aega on ta teiega koos kodus, puhkepäeval koguni 24 tundi. Selle aja jooksul õpibki ta tegelikult suurema osa reeglitest ja käitumisharjumustest. Ei toimu küll koolitunde, aga koer imeb endasse järjepidevalt infot. Koera jaoks ei tähenda kodused reeglid mitte ainult seda, millal antakse süüa ja millal minnakse jalutama, vaid tema silmis on pilt palju laiem ning kirevam. Koera jaoks on reegliteks ka järgmised detailid: kelle nõudeid peab täitma kohe ning kellele võib vastu vaielda; kes ärritub kergemini; kelle käske peab täitma vaid siis, kui ta ärritub; kellele võib oma tahet peale suruda ning kes hoopis ise meelsasti koera korraldusi täidab. Selliseid reegleid on veel palju. Toon mõned näited sellistest väljakujunenud harjumustest, mis on koera jaoks reeglid. Näiteks koer tuleb õhtul peremehe juurde, nügib teda ninaga ning peremees hakkab koera sügama. Mõned koerad isegi ei nügi, vaid panevad lihtsalt pea sülle ning peremees hakkab sügama. Sisuliselt on tegemist väljakujunenud käitumisega, kus koer tuleb ja ütleb inimesele, et süga mind, ja inimene sügab. Või siis koer trügib peremehe kõrvale diivanile ning hakkab ennast vähehaaval sirutama. Ühel hetkel laiutab ta juba sedavõrd, et peremehel läheb kitsaks, telekavaatamine pole enam mugav ja peremees vahetab diivanit. Jällegi, koer ütles meile, mida me peaksime tegema, ning me tegime seda. Kolmas eluline näide: koer pikutab toas maas ja isegi ei maga, ning mida teeb pererahvas? Loomulikult kõnnib ringiga ümber koera. Ühel hetkel koer tõuseb, vahetab asukohta, asetudes taas käiguteele, ja jällegi hakkab pererahvas ümber tema ringi käima, nüüd juba teist teed pidi. Ka sellisel puhul koer dikteerib meile

158

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

midagi ning meie täidame korraldusi. Mida rohkem saab koer meile korraldusi anda, seda enam tunneb ta ennast olevat koduse elu määraja positsioonil. QQ Kui nüüd ühel hetkel koer annab meile sarnasel vaikival moel veel mõningaid korraldusi – näiteks laseb kuuldavale kerge urina, kui lähenete talle söögi ajal –, siis ta eeldab täiesti loogiliselt, et te võtate teda kuulda, sest te olete igapäevaelus koerale näidanud, et kodused reeglid näevad just nii ette. Ja kui te koera kuulda ei võta, siis ta ründab, mis on teie jaoks täiesti uskumatu ja põhjendamatu.

KOER HAKKAB ISE KORRALDUSI JAGAMA Mis puutub kodustesse suhetesse, siis väga suur hulk koeraomanikke ei taju tegelikult üldse, et nad on korralduste jagamise järjekorras koerast tagapool. Kui küsida kelleltki, kes on tema kodus karja juht, kas tema ise või koer, siis suurem jagu inimestest vastab, et loomulikult tema. Eks see suuresti taandubki asjaolule, et enamik inimesi ei oska kodustes tingimustes tunnetada karja sellisel kujul, nagu see metsikus looduses toimib, ning teisalt kujutavad inimesed oma vaimusilmas väga selgelt ette mõistet „juht” ning seda ennekõike inimmaailmast lähtuvalt. Kui panna kokku sõnad „kari” ja „juht”, siis sellele taustale mõeldes ei kujutagi inimene ette, kuidas saab olla, et tema ei ole juht. Ütleksin nii – ärgem rääkigem siinkohal karjast ja juhtimisest, vaid käsitlegem kodust elu koeraga just nimelt korralduste ja igapäevase mugavuse tasandilt. QQ Kui koer on paljudes olukordades harjunud peremehele käske jagama ning kui ta samas ise ei kuula peremehe

koduse d suh te d

1 59

korraldusi sellise täpsusega, nagu oleks kohane, siis ta ju ongi saavutanud kõrgema positsiooni ning elab mugavat elu. Kui luuakse tingimused, kus sulle tuuakse söök ette ning sinu eest hoolitsetakse, sa saad jagada korraldusi, ent ise võid sulle antud korraldusi täita valikuliselt, siis tekitab see paratamatult ootusi ning kujundab sinust mugava olendi – sellele on vist raske vastu vaielda. Kui me võtame koduse elu, siis eks väljakujunenud rütm on tegelikult harjumuspärane ka inimesele. Mõelge nüüd korraks koera peale. Ta tuleb ja paneb sulle pea sülle ja sa silitad teda; ta tahab diivanile pääseda ning sa lood talle selleks võimaluse; ta pikutab keset tuba ja sa jalutad temast ringiga mööda (tema korraldused) ning siis sa kutsud teda ning ta tuleb alles teise-kolmanda käsu peale; ta haugub koridoris või õues liikuja peale ning jääb vait alles peale viiendat hõikumist, mis juba karjumist meenutab; ta

160

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

„Tegelt ka kutsusid mind või?”

Kellele ei meeldiks pikutada ja lasta maailmal iseseisvalt toimida.

tuleb sinult söögi ajal toitu norima ja kuigi sa saadad ta ära, tuleb ta uuesti tagasi (sinu korraldused). Tegelikult oleme ju vägagi harjunud, et igapäevaelu näebki selline välja. Ning ei pane kahjuks üldse tähele, et meie võtame koera korraldusi vastu lennult ja koer ei võta meid peaaegu üldse kuulda. Me ei saa sellest tihtilugu aru, sest me oleme sellise eluga kohanenud ning me oleme oma koera sõbrad ja usume, et ka koer on meie sõber. Nagu ma eespool mainisin, ei saa enamik koeraomanikke arugi, et nad elavad koera taktikepi järgi. N-ö ülelöök saabub täiesti ootamatul hetkel. Näiliselt on kõik nagu korras, pole olnud mingit vastuhakku ega tülisid, ja siis läheb olukord äkki ainsa hetkega käest ära – koer hammustab omanikku või last või näitab lihtsalt täiesti ootamatult hambaid. Kuidas siis nüüd nii läks!?? Suurim möödalask, mille tagajärjel tekivad probleemkoerad, ongi see, et inimene kaldub koeras nägema pigem teist inimest kui

koduse d suh te d

1 61

koera. Loomulikult ei näe keegi koeras otseselt inimest, aga samas ei tunnetata adekvaatselt ka selle teise liigi käitumist, suhtlemisviisi ning tema suhet igapäevase eluoluga. Tegelikult ei saa paljud inimesed aru sellest, et kui nad peavad kogu aeg koerale mitu käsku andma, siis see näitab ühest küljest, et koer ei kuula, aga teisest küljest näitab see lisaks vastuhakule ka koera harjumusi ning tema suhet omanikku. QQ Kui koer saab oma tahtmist esimese märguande peale ning teie peate andma koerale kolm käsku, siis on isegi inimlikul tasemel mõistetav, milline on suhete järjekord ja ülesehitus. Tavaliselt ongi seesugune ülelöök ootamatu just sellepärast, et inimene, arvates, et koer on ta sõber, ei saa aru, miks too järsku nii ootamatult käitus. Tegelikult on plahvatus pika aja jooksul välja kujunenud suhete tagajärg. Teie eksisite ning koer peab teid n-ö korrale kutsuma. Selline korralekutsumine ei pruugi koera silmis üldse olla rünnak, vaid koeras tekib reeglite ootamatult kiire muutmisega konflikt, mis plahvatab, vallandades reaktsiooni. Enne kui koer ise oma instinktiivsest käitumisest aru jõuab saada, on halvad asjad juba juhtunud.

KUIDAS SELLIST OLUKORDA VÄLTIDA? Alustame otsast peale. Koju tuleb kutsikas. Ta on nii nunnu, ta vaatab sulle kogu aeg truult silma, teeb kõike, mida palud, ja ta pakub sulle vaid puhast rõõmu. Mida tuleks teha ja kuidas käituda, et sellest toredast karvakerast ei kujuneks välja peni, kes ühel päeval kallale tuleb või kodust elu dikteerima hakkab või sind mööda tänavaid pingul rihma otsas lohistab?

162

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

Nagu ma eespool kirjutasin, tuleb kutsikas meie perre täiesti avatud meeltega. Ta on nagu käsn, valmis imema endasse reegleid ja olustikku. Kahjuks ei ime ta endasse mitte ainult häid, vaid ka halbu asju. Kutsikat, kes näib nii kaitsetu ja nõrguke, on ju väga keeruline ette kujutada probleemkoerana. Kuidas leida tasakaal kutsika toetamise ja arendamise juures, nii et temast kujuneks mõnus pereliige, kellega ei teki probleeme? See ei ole õigupoolest sugugi kerge. QQ Olgem ausad. Ka laste puhul on ju päris raske tajuda piiri nutu ja jonni vahel, tegeliku trauma ning väljapressimise vahel. Nii nagu lapsed õpivad meid ära kasutama ning peale kukkumist vaatavad kõigepealt, kas ema-isa on läheduses ja hakkavad alles siis karjuma, kui näevad et kukkumist tõesti märgati, niisamuti õpivad ka kutsikad käitumist, mis on neile kõige kasulikum ja mugavam. Suheldes kutsikaga, mängides temaga, võttes teda sülle ja kaisutades, sügades ning vaadates muigega pealt kuidas kutsikas uksekella peale haugub, ongi väga raske ette kujutada, millised toimingud kujunevad tulevikuks probleemseteks ja millised mitte. Tegelikult on siin hästi lihtne läheneda loogika baasil. Nagu eespool juba öeldud – kui võtate kutsika, oleks mõistlik kohe kujutada teda ette täiskasvanud koerana. Mõelge selle peale, mida te tahate, et teie täiskasvanud koer teeks ning mis teile mingil juhul ei sobi. Mida must-valgem on see nimekiri, seda parem. Näiteks kui te ei taha, et koer pärast õuest tulekut porisena teile puhtasse voodisse hüppaks, siis on mõistlik ka kutsikat sinna mitte lasta.Te tekitate koeras vaid stressi, kui lasete teda alguses voodisse ja hiljem selle vastu tulihingeliselt võitlete. Kui te tahate seada sellise piiri, et koer võib voodisse tulla puhtana, aga ei või tulla porisena, siis see ei ole enam üldse nii must-valge. Selles võite kindel olla, et teie arusaamine mustusest ei pruugi olla samasugune kui koeral.

koduse d suh te d

1 63

QQ Koer ei saa kuidagi aru, et pori on must või karvas olev liiv on segav või karvadest välja raputatav vihmavesi määrib seinu. Nüüd te määrategi endale ära need n-ö baasreeglid, mida te koera puhul tahate järgida, ja te ei tagane neist! Särasilmne kutsikas ei tohi teid „sulatada” sellisesse seisu, et te oma reegleid lõdvemaks lasete. Kujutage ise ette: te ei taha, et kutsikas tuleb diivanile; kutsikas ju saab sellest aru; aga ta ikkagi nii väga tahaks; ja ta üritab aina uuesti, tehes haledat nägu ja kasutades ära peremehe tujusid. Ning siis ühel päeval te murdute ja mõtlete, et mis sest siis hullu on, et ma täna ta siia diivanile võtan. Mis te selle sammuga teete? Esiteks te muudate ühe reegli halliks ning tekitate koeras sellega segadust. Teisalt, mis veel hullem – teil olid reeglid ja nüüd tegi koer reegli ümber ehk andis korralduse. Üks näiliselt väike samm võib olla kahtepidi halb. Koerale järele andes te ju mitte ainult ei kaota head reeglit, mis tulevikus on hädavajalik, vaid tegelikult allute koera soovidele ning vähehaaval koer muutubki käskude jagajaks. QQ Esimene reegel olekski: ärge andke oma reeglites järele, hakates täitma koera nõudmisi. QQ Teine lihtne reegel on see, et kui te annate koerale mingi korralduse ning soovite et seda ta täidaks, siis tuleks jälgida, et koer seda ka teeb. Kui koer varastab teilt soki ja te saate eest põgeneva põrgulise kätte ning ütlete talle „anna!”, siis peaks koer soki lahti laskma. Kui te ütlete „lahti!” kolm korda ning koer rabeleb lõpuks ikkagi lahti ning ka peale kolmandat käsku sokiga jalga laseb, siis mida õpib sellest koer? Ta õpib, et käsk ei ole täitmiseks ja vastuhakk on premeeriv. Nähku see pisike põrnikas pealegi naljakas välja, kui ta, sokk hambus, tuhatnelja põgeneb, ning olgu peale, et teid ühe vana soki „põgenemine” eriti ei huvita – tähtsam on see, et paraku annate sellise sammuga koerale väga suure võidu. Sellistest pisi-

164

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

kestest võitudest kujunebki kutsikal välja arusaam kodustest raamidest ja reeglitest ning sellest, kes mida määrab. Kui koer haugub millegi peale ja te keelate, siis tuleb ka jälgida, et kutsikas jääks vait esimese, äärmisel juhul teise käsu peale. Kui te olete sunnitud mitu korda karjuma, siis see ongi juba märk, et teie käsud ning korraldused pole kutsikale päris üheselt täitmiseks mõeldud. QQ Mõistliku, tasakaaluka ning kodustes tingimustes rahulikult käituva koera kasvatamine polegi nii keerukas. Teil pole vaja muud, kui jälgida ennast ja oma tegevust kõrvalt või panna kedagi ennast n-ö kõrvalt jälgima. Kui koer annab käske, siis te ei täida neid, kui ise annate käske, siis koer peaks neid täitma. Käsk – kas see sõna kõlab äkki kuidagi karmilt? Elu ju ei koosne käskudest ja keeldudest. Kasutan treeningutel üsna tihti sellist seletust, koolitades inimesi koertega paremini hakkama saama. Kui te ütlete koerale „istu!”, siis te ütlete seda nagu sõber sõbrale – ilusti viisakalt ja naeratades. Kui koer nüüd seda ei kuula ja ei täida käsku, siis ta kas ei saanud käsust aru või arvab, et kõik käsud pole täitmiseks või on eelnev elu ta nii mugavaks muutnud, et ta lihtsalt ei viitsi pidevalt teie käske täita. Või siis pole te koera piisaval tasemel motiveerinud käsku täitma. Aga läheme nüüd tagasi kutsika juurde. Ei ole ju võimalik päevast päeva nii elada, et kogu aeg jälgid, kes annab käske, kes täidab käske ning kui kaua ühe või teise käsu täitmine aega võtab. Ma olen täiesti päri. Nii ei saagi elada. Kui hakata kogu aeg kõike niimoodi jälgima, siis koerast võib-olla sirgub küll igati tore perelemmik, aga ise lõpetad kuskil kinnises asutuses. Jälgimise all pean ma silmas pigem seda, et teil peaks tekkima n-ö analüütiliselt aus pilt. QQ Te peaksite suutma näha enda ja koera kooselu sellisena, et te saate aru, kes kelle sõna kuulab. Minu arust on enamik inimesi selliseks ausaks analüüsiks võimelised.

koduse d suh te d

1 65

Iseasi, kui meeleldi ausat analüüsi kuulda tahetakse ja kuivõrd kaldutakse pigem endale sobivat vastust välja mõtlema. Raamatutes ja raadio- ning telesaadetes on palju räägitud sellest, et alati peaks uksest välja minema esimesena koera peremees ja alles siis koer, ning alati peaks esimesena sööma peremees ja siis alles tuleks koerale toit ette anda. Ma pean tunnistama, et mul pole elu jooksul olnud mitte ühtegi koera, kellega ma oleksin nende reeglite järgi toimetanud. Meenuvad vihmased sügishommikud, kus õues sajab mingit lobjakat ning vaja on koer kuidagi aeda saada. Lähed välisukse juurde ning avad selle. No ilmselgelt ma ei taha sinna vihma kätte hüpata. Kuidas siis seda reeglit jälgida? Paned vihmakindlad riided selga, surud hambad risti ja lähed aeda koeraga jalutama, et mitte oma positsiooni kodus kaotada? Isegi praegu kirjutades tuleb mul naer peale, kui mõtlen, kas keegi tõesti teeb nii? Mulle meenub hoopis, et kehva ilma kätte ei taha ka koer minna ning kui ma avan ukse, siis üldjuhul vaatab ta mulle otsa, et „kas ikka peab?”. Et koera välja saada, pean tegema manöövri: panen jalga jalanõud ja teen näo, et lähen õue. Nii on mul võimalik koer õue petta ning siis ise kiirelt sisse tagasi tormata. Vaatamata asjaolule, et ma olen koera esimesena uksest välja lasknud – ja tegelikult olen ma kõigile oma koertele eluaeg andnud ka toidukausi enne, kui ise sööma asun – on nad alati aru saanud, et mina olen see, kes jagab soovitusi ja kasulik oleks neid täita. Kuidas ma ise kutsikaga suhtleksin? Kui kutsikas tuleb koju, siis ma kindlasti silitan teda, julgustan tutvuma tubade ja eluoluga. Kui kutsikas otsib minu juurest varju, siis ma pakun talle seda. Kui ta tuleb minu juurde, siis ma silitan teda või viskan palli. Ma suhtlen temaga nagu lapsega, kellest tahan hea inimese kasvatada. Samas, kui ma parajasti söön või teen midagi ja kutsikas tuleb mind togima ja segama, siis ma annan mõista, et see ei sobi mulle. Kui kutsikas seepeale võtab mul kinni püksisäärest ja hakkab sikutama,

166

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

Kes läheb esimesena?

siis ka see on keelatud. Kui koer pettub ning loodab võita tähelepanu, ronides diivani peale või tehes midagi keelatut, siis ma möiratan, sest see on ju keelatud! Ja siis ma võtan mulle sobival hetkel mingi kaltsu või mänguasja, millega olen koeraga mänginud, jätan telekavaatamise sinnapaika ning mängin kutsikaga, pakkudes talle rõõmu ja positiivseid elamusi. Mängu käigus silitan teda ning näitan iga oma liigutusega, et ta on hea ja tore koer ning ma olen ta parim sõber. Ma lasen üldjuhul koeral ka sikutusmängus võita, sest see lisab koerale innukust ning meil on seeläbi võimalik koos positiivseid emotsioone tajuda. Ma leian, et sikutusmängud on tegelikult väga sobivad just hea, tasakaalustatud suhte ülesehitamiseks. Ja siis ma lõpetan mängu, võtan kaltsu, panen kapi otsa,

kodu se d su h te d

1 67

annan koerale näiteks kuhugi nurka jäänud närimiskondi ning nüüd võiks ta ka omaette hakkama saada. QQ On üsna ilmne, et minu suhetes kutsikaga on reeglid, on keelud ja käsud ning palju ühiselt jagatud rõõmu. Aga kogu selle tegevuse juures olen mina see, kes ütleb, mida me tegema hakkame. Kui kutsikas teeb midagi keelatut, siis olen ma tema õudusunenägu ja müristan, kui ta on tubli ja vahva, siis olen ma päike ja silitan. Ning koer õpib elama heas koduses tasakaalus. Toonitaksin kokkuvõtteks veel kord – ärge ennast igapäevaelus haigeks analüüsige ning käskude ja korralduste lahtimõtestamisega liigset stressi tekitage. QQ Üritage pigem käituda nii, et saate ise ka aru, et teie suhetes koeraga maksavad teie nõudmised rohkem kui koera soovid. Mõnesse peresse ei tule uue liikmena mitte kutsikas, vaid täiskasvanud koer. Ka siis on koera jaoks tegemist täpselt samasuguse kohanemisega nagu kutsikagi puhul. Täiskasvanud koeraga on keerulisem vaid selles osas, et tal on juba eelneva elu jooksul kujunenud välja teatud ellusuhtumine ning ootused. Tulles uude elupaika, mida võime ka karjaks nimetada, on ta küll esialgu ettevaatlik ning üritab selle kodu reegleid mõista, kuid kuivõrd tal on eelnevast suhtlemisest inimestega juba igasuguseid kogemusi, siis ta üritab mõne aja pärast neid rakendama hakata. Kui te olete õppinud saksa keelt ning te teate, et see pole teil küll kuigi hea, aga te siiski suudate ennast mõistetavaks teha, siis Saksamaale minnes ju te üritate ka kohalikega oma vigases saksa keeles suhelda. Te arvate, et nii on lihtsam ja ehk kohalikud mõistavad teid paremini. Sama lugu on ka koertega. Olles eelnevas elus omandanud inimestega suhtlemise kogemuse ja teatud reeglid, üritab iga koer uude seltskonda sattudes varemõpitust kasu lõigata. Erinevus ini-

168

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

mestega on vaid asjaolus, et koer on oma loomalikul moel läbi aegade elanud ja ellu jäänud tänu väga heale kohanemisoskusele. Kui koer satub elama uude seltskonda ning seal on veidi teised tõekspidamised kui tema senises elukohas, aga need on samas väga must-valged ning neid järgitakse väga selgelt, siis koer „unustab” varem õpitu ning kohaneb uue olustikuga. Eelneva põhjal ütleksingi, et tegelikult tihtipeale näevad inimesed selles suurt traagikat, kui koer peret vahetab. Ent koera vaatevinklist pole see väga tihti üldse mitte nii probleemne. Ma ei taha küll siinkohal kedagi üles kutsuda oma koera hülgama, aga kui kellegi kodused olud lähevad hulluks ning koeral on seal ühel või teisel põhjusel väga halb elada ning on olemas hea pere, kus koeral, oleks parem, siis tasuks muidugi kindlasti enne mõelda, kui selline samm astutakse, kuid ilmselgelt kohaneb koer suuremal osal juhtudest kenasti ka uue perega.

KUI RÕÕMSAMEELSEST KUTSIKAST ON SIRGUNUD TURTSUV TEISMELINE Kui ma kasutan terminit „teismeline”, siis kindlasti vilksab nii mõnelgi silme ette oma poeg või tütar, kes äsja jooksis rahulolevana padinal toas ringi ja tuli kaissu raamatut lugema, ent ühel päeval toimus totaalne muutumine ja eelnenud headest suhetest ei jäänud enam midagi järele. Vaieldakse, tahetakse teha omapäi ning ükski tõdemus lapsevanema suust ei ole justkui enam õige. Ka koerte puhul võib kasutada sama mõistet. Koerte puhul on taust muidugi teine, kuid inimesed mõistavad sõna „teismeline” abil koeri paremini.

koduse d suh te d

1 69

Koeras toimuvad vanuses 8–12 kuud väga suured muutused. Muutused toimuvad erinevatel koertel üsna erinevalt, sõltudes tõust või ka konkreetsest isendist. Kutsikas on selline tegelane, kes on valmis päris palju painduma, et saada süüa, tähelepanu ja heakskiitu. Kutsikas teab suurepäraselt, et tema ellujäämine sõltub sellest, kui hästi ta oskab madalat profiili säilitada. Kui koer hakkab aastaseks saama, jõuab ta vanusesse, kus on võimeline juba ise kutsikaid saama. Ilmselgelt ei sobi selles vanuses enam olla sabassörkija ning toidu nimel igasugu trikke teha. Loodus on asjad selliselt paika pannud, et nii vana koer peakski olema juba sõltumatu. Ta peaks olema võimeline ise ellu jääma, ise korraldusi jagama ning ise oma elu reegleid kehtestama. Ta ei ole enam kutsikas, vaid on nüüd juba KOER. Tegelikult toimub koeraga siin kaks ebameeldivat muutust, mis teineteist vastastikku võimendavad.

170

n õu a n d e id ko e rao m an i k u l e

Suurem koer võib omaniku kergesti põõsasse vedada.

QQ Esiteks ei ole koer enam inimesest nii sõltuv ning teisalt hakkab ümbritsev talle oluliselt rohkem huvi pakkuma. Seega on ka igati loogiline, et enamik koeraomanikke kogeb sel perioodil mitmesuguseid probleeme. Kui kutsikaomanik on lasknud koeral endale mõnevõrra pähe istuda ning kutsikas täidab ta reegleid ja nõudmisi üsnagi enda suva järgi, siis kutsikaeas on võlukepikeseks, mis koera meelepäraselt tööle paneb, näiteks preemiaks antav maius või heakskiitev silitamine. QQ Lähtuvalt koeraomaniku käes olevatest trumpidest säilibki tihti illusioon, et kõik on korras. Aastavanuseks saav koer aga pole kindlasti enam nii näljane ning seetõttu ei aita viinerijupp raskete olukordade tekkides enam alati välja. Näiteks jalutades koeraga metsas ning lastes ta rihmast lahti, ei saa enam kindel olla selle peale, et ta tuleb alati tagasi, kui teda kutsute ning vorstitükiga meelitate. Miks? Aga sellepärast, et metsast leitud lõhn võib osutuda oluliselt huvitavamaks kui inimese käes olev vorstipala. Kutsikaga on hoopis teine asi, kuna esiteks kutsikas on teatavasti pea kogu aeg näljane ning teades, et kutsumisel pakutakse toitu, kihutab ta alati omaniku juurde. Teiseks kardab kutsikas üksi metsa jääda ja hoiab juba pelgalt seepärast inimesega paremat kontakti. Aastane koer ei karda enam üksi jääda. Ta usub endasse ja teab, et saaks väga hästi ka omapäi hakkama. Kui mitte igavesti, siis vähemalt kuni järgmise söögikorrani. Kui nüüd omanik metsas koera hüüab, siis võib too olla väga lähedal, aga justkui ei kuule hüüdmist, tema reaktsioon on null. See tähendabki, et teda huvitab mingi lõhn rohkem kui omaniku hüüdmine. Koerte kuulmine on väga hea ning rahustada ennast mõttega, et „ju ta ei kuulnud lihtsalt” on puhas enesepettus. See on lihtsalt üks näide. Sarnast allumatust hakkab ilmnema ka teistes situatsioonides. See on tegelikult paratamatus, sellist olukorda

kodu se d su h te d

171

kogevad kõik koeraomanikud. Isegi kui sa oled koera täiesti ideaalselt kasvatanud ning suhetes on kõik täiesti korras, ikkagi on märgata, et mingitele käskudele-keeldudele reageeritakse halvemini ning kõik ei ole päris endine. Kui kutsikaeas on aga jäme ots käest lastud ja koer on mõnevõrra üle pea kasvanud, siis on tagasilöök oluliselt valusam. Täiesti julgelt võib arvestada sellega, et kui kutsikale oli vaja vaja anda näiteks neli korraldust ja alles viies tõi soovitud käitumise, siis aastase koera puhul lisandub siia veel mõni. Selles olukorras töötavad koeraomaniku kahjuks kaks üsnagi põhjapanevat seika, mis põhinevad koera õppimisteooriale. QQ Esiteks on koer elanud teie peres piisavalt kaua, ta on juba palju õppinud ning aru saanud, et seda käsku tulebki täita alles viiendal hüüdmisel, aga võib-olla ei tule üldse täita, kui on midagi muud huvitavat teha. Tal on samasugune kogemus ka teiste käskudega ning ta on õppinud seda laiendama kogu suhtetasandile. Seega eeldab ta ka täiesti uue käsu mängutoomisel, et kuuletuda tuleb alles pärast viiendat käsku. Võin näite tuua oma trenni platsilt. Kui koer vaatab kodus aknast välja, haugub mööduja peale ning ei lõpeta enne, kui omanik lausa röögatab, ja seda juba viiendat korda, siis sama koer ka näiteks hoopis teises olukorras (varrukatrennis), saanud käsu „istu!”, ei tee käsust väljagi, sest ta on harjunud, et käsud pole tingimata täitmiseks. Nagu eespool öeldud, „tekivadki” probleemkoerad enamjaolt aasta vanuses. Kõik need väikesed seigad, mida koeraomanik kodus igapäevaselt ei oska tähele panna, jäävad peitu armsa ja nunnu kutsika rõõmsa olemuse taha ning ründavad siis omanikku kõik koos nagu kokkulepitult, kui koer aastaseks saab. Tegelikult ei teki ju probleemkoer üleöö, vaid see on vales suunas kulgenud kasvatamise ja valede suhete loomise tagajärg.

172

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

Pole hea, kui igapäevaelu hak kab meenutama pidevat vägikaika vedu.

Mõningad probleemid, mis selles vanuses koeraomanikke võivad üllatada on näiteks järgmised: Koer hakkab tänaval rihma otsas oluliselt rohkem tirima ning kuuletub käskudele vähem. Koeraomanik rihma teises otsas võib muutuda lausa kaltsuks ning koeral on sellest täiesti ükskõik. Koer hakkab teiste vastu jalutavate koerte suhtes agressiivselt käituma. Eilsest sõbralikust kutsikast on saanud järsku ülbe teismeline. Selles vanuses hakkab üldjuhul ka haukumine rohkem segama. Näiteks kui jätta koer üksi koju ja tal on kalduvus haukuda ning naabreid segada, siis selles vanuses teeb ta seda oluliselt julgemalt ja intensiivsemalt kui varem. Kui aed ei ole piisav takistus, siis tekib soov hakata üle aia käima. Kodus võib rohkem ilmneda olukordi, kus omanik tunnetab selgelt, et koer dikteerib. Näiteks ei lase söögikausi juurde või kaitseb oma mänguasja.

kodu se d su h te d

173

Seda loetelu võiks veel jätkata. Kindlasti ei alga igasugune probleemkäitumine just selles vanuses ning oskamatu koeraomanik võib probleeme alati ka ise juurde tekitada, kuid ilmselgelt tunnetatakse esimesi raskusi just selles vanuses. Kui koera kutsikaeas on jäme ots käest lastud, kui kutsikat on kasvatatud täiesti vabalt ja lastud tal teha mida iganes ja millal iganes, siis nüüd on viimane aeg midagi ette võtta. Aastase koeraga on tegelikult oluliselt lihtsam suhteid õigesse vormi keerata kui näiteks paari-kolmeaastasega, kes on juba väljakujunenud isiksus. Ja veel – viimasel ajal olen oluliselt rohkem kuulnud ründavatest ja hammustavatest väikest kasvu koertest kui suurtest sama sugustest. See võib olla tingitud asjaolust, et väikesi koeri on kodudes rohkem, kuid põhjus võib olla ka see, et väikese koera omanik nunnutab kutsikat rohkem, sest ei karda tulevikus probleeme. Seega ärge mõelge, et et ründamine ja probleemid haakuvad vaid suurte koertega. Ma eespool mainisin, et üldjuhul tekib kõigi koertega n-ö küpsemisvanuses suuremaid või väiksemaid probleeme. Samuti mainisin, et probleemid on seda tõsisemad, mida rohkem on kutsikaeas jäme ots käest ära antud ning koerale väärkäitumist õpetatud. Samas ei nimetaks ma teismelise-eas esile kerkivaid probleeme veel sellisteks, et koera võiks liigitada probleemkoeraks. Kui ka edasi toimetada mitte kõige mõistlikumalt, siis on muidugi lihtne endale probleemkoer kujundada. Kui aga suudate raskest east targalt läbi minna, siis enamik koeri mõne aja pärast rahuneb ja taastub normaalne elu. Rahunemine on küll suhteline. Koer võib muutuda tasakaalukamaks, kuid kui omanik sel perioodil valede lahenduste tagajärjel konflikte juurde tekitab, siis hakkab lisanduv stress omakorda edaspidi uusi probleeme põhjustama. QQ Väga rumal oleks ennast rahustada mõttega, et asi näeb praegu küll hull välja, aga küll koer vanemaks saades rahuneb ja probleemid lahenevad iseenesest.

174

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

Tooksin välja mõningad põhjused, miks koerad teismelise-eas muutuvad. Kui teate rohkem põhjustest, siis oskate ka paremini aru saada probleemide taustast ning otsida kergemini lahendusi.

KASVAV HUVI VASTASSOO VASTU Nagu eespool mainisin, on enamik aastavanuseid koeri võimelised juba kutsikaid saama. On tekkinud hormonaalsed muutused ning seetõttu ka suurem huvi vastassoo vastu. See on ju igati loogiline, sest loomade puhul on järglaste saamine üks kõige peamisi elueesmärke. Huvitõus väljendub kõige selgemalt selles, et koer, avastades õues jalutuskäigul vastassoo lõhna, laseb end sellest kaasa vedada. Ta on lõhnast nii huvitatud, et kohati tundub, nagu unustaks ta muu maailma sootuks. Eriti mõjutab see mõnesid isaseid koeri, kes jätavad kõik muu sinnapaika, kui leiavad jooksu ajaga emase koera lõhna. Kui nüüd koer on süvenenud sellesse lõhna, siis on täiesti loogiline, et ta tahab lõhnale järele minna ja hakkab rihmast kiskuma. Siit tekibki kohe esimene konflikt. Omanikule niisugune asi üldjuhul ei meeldi ning ta hakkab rihmast sikutama. Rihmast sikutamisel on see paha toime, et kui tõmmata koera rihm pingule, siis see üldjuhul innustab koera ja annab talle energiat juurde, mistõttu koer hakkab veel innukamalt tirima. Kui nüüd omanik lisab jõudu, siis vastab ka koer tugevama kiskumisega ning võitlus kogub aina hoogu. Teine võimalus on, et omanik, nähes, et koer hakkab justkui vastu, karistab teda kas järsema rihmatõmbega või isegi füüsiliselt sekkudes. Kujutage nüüd ette, kui palju negatiivseid emotsioone te suudate niimoodi kakeldes koerale üheainsa jalutuskäigu jooksul toota. Lõppkokkuvõttes kujuneb koeral välja järgnev pilt – jalutuskäigud on üsnagi stres-

koduse d suh te d

175

sirohked üritused, kus tuleb võidelda, kus omanik käitub närviliselt, ning üldse – äsjasest toredast kaaslasest saab äkki rihma teist otsa sikutav nõme veidrik, kes talitab täiesti ebaloogiliselt. Seega toodab iga jalutuskäik stressi ja närvilisust juurde. Siit võib aga edasi hakata arenema juba teisi probleemseid käitumisharjumusi. Näiteks viib omanik pideva sekkumisega koera niikaugele, et tolle energiafoon on tõusnud kõrgele, ta innustub lõhnadest aina enam ning omaniku pidev negatiivne sekkumine on muutnud ta närviliseks. Kui nüüd koer kutsikaea kogemuste baasil tunnetab, et omanik justkui ei ole see isik, kes täiesti selgelt määrab kehtivad reeglid, siis ongi tekkinud oht potentsiaalseks plahvatuseks, mispuhul koer reageerib vastuhakuga. QQ On täiesti loogiline, et kui panete ühele kaalukausile koera loomulikud instinktid ning teisele teie enda märksa vähem tähtsa isiku, siis ilmselgelt jääb kaal ühele poole kaldu.

176

n õu a n d e id ko e rao m an i k u l e

Väike kalli kulub meile kõigile ära.

Kui nüüd koer veidigi vastu hakkab ning näeb, et ta on füüsiliselt üle ning omanik kas kardab teda või ei saa talle jõuga vastu, siis see kujundab veelgi koera veendumust, et tasub vastu hakata. See on muide ka üks kindlaid põhjuseid, miks juhul, kui te ei ole päris kindel enda üleolekus või võidus, ei tasu füüsiliselt koera kallale minna. Kui öeldakse, et vägivald toodab vägivalda, siis kirjeldatud juhul see kindlasti nii ka on. Mida oleks siis mõistlik sellises situatsioonis teha? Ükskõik kui hästi te olete osanud luua suhteid enda ja koera vahel, soovitaksin alati kanda jalutuskäikudel kaasas maiust. See võiks olla parem kui tavapärane toit. Näiteks tükeldatud vorst ei ole kallis ning kindlasti maitseb koerale. Tükid ei pea olema suured. Sellised 1 × 1 cm on täiesti piisavad. Kui minna jalutama ning iga natukese aja tagant kutsikat enda juurde kutsuda ning teda hea toiduga premeerida, siis kujunebki koeral välja veendumus, et omanikult saab head ja paremat. Samas tekitab see ka käitumismalli, et kutsikas õpibki otsima kontakti omanikult. Kui minna jalutama teismelise koeraga, siis mina soovitaksin juba enne seda, kui koer mingi huvitava lõhna leiab, anda talle meeldetuletuseks maiust ning seeläbi näidata, et te olete tore kaaslane, kellel on ka täna maius kaasas. Kui koer leiab huvitava lõhna, siis ärge olge see „pidur”, kes teda reaalsest elust kogu aeg jõuga ära kisub. Koer peab ju saama infot ka õues olevate lõhnade kohta. See on tema jaoks täpselt sama tähtis kui teile hommikused lehed või „Terevisioon”. Ümbritseva uurimine on ka selles osas tänuväärne, et kõiki ümbritsevaid lõhnu nuusutades ning neid peas läbi töötades väsitab koer ennast ning kulutab liigset energiat. See aga on jällegi kasulik koduses elus, sest mida rohkem on koer jalutuskäigul energiat kulutanud, seda rahulikum on ta kodus. Mina soovitaksin lasta koeral lõhnu küll nuusutada, kuid mitte vastassoo aroomide imelisse maailma päris ära kaduda. Te kõnnite koeraga, koer nuusutab, te peatute, lasete nuusutada ning siis hetke pärast kutsute

kodu se d su h te d

177

koera ning kui koer ei reageeri, teete kerge rihmatõmbe ning koera lahtihaakumisel lõhnast kiidate teda ja annate maiust. QQ Sellega te näitate koerale, et te olete tema sõber, et te lasete tal olla ja elada ning teha oma normaalseid toiminguid, aga samas peab ta siiski teid jälgima ning meeles pidama, et teises rihmaotsas ei ole ka lihtsalt mingi sangpomm, kes ainult kaasa lohiseb. Kui nüüd edasi jalutades on selgelt näha, et koera hakkab aina rohkem mingi konkreetse lõhna poole kiskuma, siis on mõistlik muuta liikumissuunda ning sellega koerale näidata, et teie olete ikkagi see, kes tee valib. Ja jällegi, kutsuge koera ka siis, kui ta just hetkel midagi ei nuusuta ning andke siis maiust. Sellisel juhul usub koer maiuse saamisesse rohkem. Poleks paha võtta jalutuskäigule kaasa ka mänguasi ning vahepeal väikest mängu ja sikutamist teha. Kui koer selles vanuses enam nii näljane pole, siis võib just sikutamismäng olla see, mis ta lõhnade maailmast korraks lahti haagib. Kui te teete selliselt üles ehitatud jalutuskäike regulaarselt, siis harjub koer sellega, et lõhnu võibki nuusutada ning see on igati sobilik, aga samas on vaja siiski säilitada kontakti. Sihikindlus viib kindlasti edasi ning mõne aja möödudes on teil oluliselt lihtsam koeraga koos jalutada. Sellised jalutuskäigud on tegelikult ka üks osa reeglistikust, mis annab koerale täiendavat informatsiooni käitumisnormide ja suhete osas. Kui kodus on kutsikaga asi veidi käest ära läinud, siis nüüd on võimalik sihikindlusega olukorda parandada. Teinekord on kasulik ennast n-ö kõrvalt vaadata ning seeläbi aru saada, kas jalutuskäikudel jalutab koer sind või jalutad sina koera. Soovitav oleks ikkagi see teine variant. Kui koer jalutab peremeest, siis see loob koerale maailmapildi, et tema ongi see, kes tollele tüübile seal rihma otsas peaks juhtnööre ja käske jagama. Ka üle aia hüppamine on tegelikult peaasjalikult seotud huviga

178

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

vastassoo vastu. Koer tunneb aia taga lõhna, mis lihtsalt vajab ülekontrollimist, ning siis, leidnud lahenduse teisele poole aeda pääsemiseks, saab ta sealt nii palju positiivset tagasisidet, et temas kinnistub arusaam – üle aia käimine on premeeriv tegevus. Koera jaoks ei ole preemiaks mitte ainult teie antud maius või pall, vaid premeeriv võib olla ka see, et ta sai, mida tahtis: lõhnu nuusutada ja neid taga ajada. Kuivõrd koerte koolitusteooria järgi kinnistuvad väga hästi just need tegevused, mis lõppevad positiivselt, siis üle aia käimise esimene tagaside ongi enamjaolt just meeldiv kogemus. See, et peremees karistab, kui koju naastakse, ei kustuta positiivset seost, mis üle aia minekule järgnes. Seetõttu ütleksingi, et väga palju lihtsam on koerale õpetada seda, et üle aia ei tohi minna, kui juba üle aia käima õppinud koera ümber koolitada. Soovitaksin enne koera suuremaks kasvamist aed selle pilguga üle vaadata, kas see ei peaks äkki kõrgem olema ja ega sealt alt ei ole võimalik läbi kaevata. Eespool kutsikate juures juba tõin näite sellest, kui mõttetu on takistusi vähehaaval tõstes loota, et koer oma loobub eesmärgist.

SUURENENUD ENERGIA JA JÕUD Teine põhjus, miks koerad järsku nii teismeliste moodi tunduvad ja justkui aina rohkem probleeme tekitavad, on suurenenud energia ja jõud. Kindlasti on iga koeraomanik märganud, et ühest hetkest alates ei väsi koer enam nii kergelt ära ning ehkki te teete justkui sama pikki jalutuskäike, on koer tagasi koju jõudes ikka sama energiline nagu minnes. Nüüd on see koht, kus tuleb uuesti lugeda raamatu esimesi peatükke. Moraal on järgmine: QQ võtke endale selline koer, kelle energiahulgaga suudate oma ajaressursi juures toime tulla.

koduse d suh te d

179

Lisaks sellele, et koertel on erinev väljanägemine, on neil ka erinev energiahulk. Kutsikad näevad kõik välja üsna sarnased, kuid vanemaks saades muutub osa koeri rahulikumaks, teistel aga oleks justkui ammendamatu energia. Kui olete kunagi kutsikat valides endale liiga energilise koera näol koju probleemiallika tekitanud, siis nüüd on vaja sellega tegeleda. Liigne energia on tegelikult väga paljude probleemide tekkimise taga. Toon näite. Koeral jääb jalutuskäikudelt „vunki” üle ning täiesti arusaadavalt ei suuda ta kodus rahumeeli pikutada, vaid temas möllav energia otsib väljapääsu. Üldjuhul mittesoovitaval moel. Näiteks võtab koer ette ning närib puruks mingi vajaliku tarbeeseme. Muidugi omanik vihastab ning ei pruugi esimeses ärrituses käituda koera jaoks kõige mõistetavamalt. Kui omanik näiteks karistab koera või karjub tema peale selliselt, et koer ei oska seda millegagi seostada ning see on tema jaoks täiesti arusaamatu, siis satub koer stressi ning tekib konflikt. See on aga nagu lumepall. Koer muutub närviliseks. Nüüd on temas kombineeritud liigne energia ja närvilisus, mis üsna kindlasti leiavad uue väljundi. Üks võimalik variant on see, et koer hakkab kõvahäälse riidlemise peale lipitsema ning omanikule pugema ning oma pealetükkivusega ületab taas peremehe taluvuspiiri. Omanik sekkub omakorda negatiivselt ning lumepall aina veereb edasi. QQ Selline veerev lumepall tekitab palju kahju. Ühest küljest toodab ta koerale stressi ning närviline koer tekitab veel rohkem probleeme, teisalt rikub koerale arusaamatu sõnelus suhteid temaga ning kõigutab ka senini paigas olnud reegleid. Toon teise näite. Koer on seni koju üksi jäädes suutnud väga hästi hakkama saada ja nüüd järsku avastate töölt tulles, et teie kallist põrandavaibast on nurk ära söödud või diivanisse auk kaevataud. Mis asja? Siiani sai koer diivani ja vaibaga oldud, aga nüüd enam ei saa! Kui koer tegutses millalgi päeval ning te koju jõudes tema

180

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

Kui väike koer veab rihmast, siis seda ei pane eriti tähelegi.

tegevuse jäljed avastate ja karjuma hakkate, siis koer ei oska seda mitte kuidagi seostada oma päevase tegevusega, vaid ta seostab seda pigem teie kojujõudmisega. Tal tekib pilt, et peremees tuli koju ja kukkus karjuma. Järgmine kord, kui tulete koju, on koer juba ette stressis ning võib juba selle tagajärjel midagi karistusväärset korda saata. Ja nii see lumepall jällegi veereb. Enamjaolt ongi sellises vanuses tekkinud probleemide taga just liigne energia, mis on kulutamata jäänud. Varem jalutas koer jalutuskäigu ära ning muul ajal oli pigem rahulik, näris oma mänguasju või jalutas niisama ringi. Omajagu energiat lisavad, nagu juba öeldud, ka hormonaalsed muutused koera organismis. Et liigse energia tõttu ei tekiks vastikuid vastasseise, mis rikuvad teie suhte koeraga ning tekitavad teie koju terroristi, soovitaksin järgnevat. Esiteks oleks mõistlik jalutuskäike mõnevõrra pikendada. Kui koer teeb pikema ringi ning nuusutab selle jooksul läbi sadu lõhnu, väsib ta kindlasti rohkem ning see loob ka paremad eel-

koduse d suh te d

1 81

dused koduseks tasakaaluks. Eriti hästi mõjub igasugune trennis käimine. QQ Koera koolitamise eelis jalutuskäiguga võrreldes seisneb selles, et jalutuskäigul on koeral kalduvus pigem iseseisvalt toimetada ning peremees võib väga lihtsalt muutuda vaid kaasa veerevaks sangpommiks rihma teises otsas. Koera koolitades aga tegutsetakse koos. Selles on palju mängu, ühist rõõmu ning samas vajalik annus reegleid ja nõudmisi peremehe poolt. Positiivne on ka see, et treeningu käigus kulutab koer palju rohkem energiat kui lihtsalt jalutades. Nii et sama aja jooksul on võimalik koer rohkem ära väsitada, tugevdada oma positsiooni lubade-käskude andjana ning samas ka ehitada paremat suhet. Loomulikult on siingi kõige eelduseks see, et te teate, mida koeraga teha ning kuidas temaga suhelda. Ka trenni käigus on võimalik koerale tublisti stressi põhjustada. Osal koertest on aga energiat nii palju, et ka rohkemast jalutamisest ja trennis käimisest ei piisa. Jõudnud koju, puhkab koer

182

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

Teinekord tundubki, et ainuke võimalus on sabast kinni hoida.

natuke aega ja jällegi algab trall. Sellisel juhul soovitaksin kahte asja. Esiteks võite ka kodus mängida mänge, mis koera energiat kulutavad. Näiteks koertele meeldib väga asju otsida. Panete koera ühte tuppa ootama ning lähete teise tuppa ning peidate sinna kuhugi palli. Tulete koera juurde ja ütlete: „Otsi!” Kui koer on palli üles leidnud, kiidate teda ning annate maiust. Alustada oleks mõistlik hästi lihtsalt, nii et koer näeb kuhu te palli panite. Sellisel juhul omandab käsk „otsi!” sisulise mõtte ja palli leidmine seostub koerale maiuse saamisega. Vähehaaval võite aga palli aina keerulisemasse kohta peita ning koer peab rohkem vaeva nägema. Oma kogemusele põhjal ütleksin, et kui ca 15 minutit sellist otsimismängu mängida, väsib koer üsna mõnusalt ära ja tihti pole midagi rohkem vajagi. Teiseks soovitaksin koeralt ka lihtsalt rahu nõuda. Koer peab aru saama, et kodus ei ole lubatud kontrollimatult tuuseldada. Rahu saab nõuda selliselt, et kui koer hakkab ringi rallima, siis keelate, ning kui koer jääb rahulikuks, siis näiteks kiidate ja silitate. See on sedasorti reegel, mida võib vabalt nõudma hakata ka juba kutsikaeas koeralt. Kui koer suudab rahuneda, võite minna ja istuda tema juurde põrandale ning vaadata näiteks sealt televiisorit ja koera silitada või sügada. Koer mõistab, et peab olema rahulik, siis on hea olla. Siinkohal soovitaksin olla koera suhtes aus. Kui te ei ole tema energia kulutamisega vaeva näinud ning jalutamiseks või mängimiseks aega pole, siis olete sügavalt ebaõiglane, nõudes koeralt rahunemist. See, et koer möllab, on siis ju teie tegemata töö. Jalutamata koeralt kogu aeg rahunemist nõudes on väga lihtne hoopis vastupidise tulemuseni jõuda. Et koera rahulikus olekus hoida, on väga heaks vahendiks närimiskondid, mis koera tähelepanu tükiks ajaks köidavad. Kui te lähete kodunt ära ning on oht, et koer teeb sel ajal pahandusi, on parimaks võimaluseks koer kinni panna. Selleks sobib õuekoerte puhul kas aedik või puur või toakoertele eraldi

koduse d suh te d

1 83

tuba. Olen kuulnud mitmetelt inimestelt, et koera puuris hoidmine on justki koera piinamine. Ma vaidleksin sellele vastu. QQ Kui koeraga on korralikult jalutatud ning ta saab piisavalt liikuda, siis mõneks ajaks puuri panemine ei ole kuidagi probleem. Loomulikult ei tohiks koer päevad läbi puuris istuda, pererahval silme alt ära, ja samuti peab puur olema piisava suurusega, et koer saaks seal vabalt püsti tõusta ja pöörata. Kui nüüd alternatiiv on see, et koer lõhub kodus kogu teie äraoleku aja, siis ilmselgelt on suurem loomapiinamine see, et te kaklete koeraga iga päev ning koer elab tekkinud olukorra tõttu pidevas stressis. Kui koer saab teiega piisavalt suhelda ning liikuda, siis ei tekita mõnda aega puuris olemine koerale mingit stressi. Tõsi, koera tuleb eelnevalt puuriga harjutada. Seda oleks soovitav alustada juba kutsikaeas. Kui ülal kirjutatust võib jääda mulje, et probleeme tekitavad vaid toas olevad liigenergilised koerad, siis tegelikult võivad samamoodi probleemkoerteks muutuda ka õuekoerad. Muidugi saab õuekoer rohkem joosta ja liikuda, kuid lisanduv energia ja jõud paneb neid teinekord väga valedesse kohtadesse uskumatult ebameeldivaid auke kaevama või siis närima või välja tõmbama just äsja normaalselt kasvama läinud puid ja põõsaid jne. Õuekoertega on probleemid isegi kergemad tekkima, kuna omanikud kipuvad arvama, et õuekoer ju saab niikuinii palju liikuda ja tihtipeale unustavad koeraga suhtlemise ja tegelemise sootuks. Kui teie suhe koeraga seisnebki vaid hommikul ja õhtul söögi andmises ning koera peale karjumises, kui ta õues midagi valesti teeb, siis võite kindel olla, et varem või hiljem hakkavad probleemid kuhjuma ning asi läheb põhjalikult käest ära.

184

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

KOER EI OLE ENAM KUTSIKAS Kolmas kaalukam põhjus, mis koera teismelise-eas n-ö raskemini talutavaks muudab: QQ koer leiab, et ta ei ole enam kutsikas, kes peaks kogu aeg silma vaatama ja kõike täpselt nii tegema, nagu öeldakse. Nagu ma eespool mainisin, on aastane koer võimeline juba ise kutsikaid saama ning seetõttu ta tunnekski end meelsasti täis kasvanuna ning korrraldaks elu pigem oma äranägemise järgi. Ka siis, kui olete suutnud kutsikat hästi kasvatada, kui kõik reeglid ja käsukanalid on paigas ning suhe hea, on selles vanuses ikkagi märgata, et koer justkui ei täida teie soove enam nii innukalt. Kui aga eelnev töö on olnud rabe ja ebamäärane, siis võib lihtsalt avastada ennast situatsioonist, et koer ei kuula enam üldse. See olukord meenutab vastuhakku laeval, mis on tuttav mereröövlifilmidest, või revolutsiooni, mis meenub kuskilt ajalooõpikust. Tekib tunne, et koer tahab juhtimist üle võtta.

kodu se d su h te d

185

Tegelikult ei taha ükski koer otseselt juhtida. Ta lihtsalt ei taha olla see lapseohtu lollike, kellel justkui polegi oma elu, vaid kellele peremees kõik ette kirjutab. Koer leiab, et on ridamisi asju, mida tema teeks teistmoodi. Mida hallimad ja ebamäärasemad on senised reeglid, seda tõenäolisemalt oskab koer ise reegleid välja mõelda ja neid ka peale suruma hakata. Sellises vanuses koeraga ongi päris raske hakkama saada ja teda õigesti kasvatada. Eks sama teema on ju tegelikult ka lastega. Kuni teismeliseeani on lapsed meie kõige paremad sõbrad ning just teismeliseeas oskavad paljud vanemad oma lastega üksjagu põhjalikult tülli minna. Tegelikult on taust üsna sarnane. Ka laps ei taha enam olla see lollike, kes vanematele kogu aeg suu sisse vahib ning teeb kõike täpselt nii, nagu vanemad ütlevad. Ka tema tahaks, et tal oleks oma elu ning ta süda ihkab vanematele näidata, et tema reeglid on tegelikult vanemate omast palju paremad. QQ Koertega on sama seis ning sisenedes sellesse üksjagu keerulisse eluperioodi on väga lihtne nii mõndagi ära rikkuda. Mingil juhul ei tohiks asju lahendada käskides, karjudes ja karistades. Siis on oodata vaid ebameeldivaid ja mittesoovitavaid tagajärgi. Samas ei too midagi head ka see, kui lasete koertel täiesti vabalt kasvada. Vabakasvatus võib küll hästi kõlada, aga kahjuks koer ei kasva vabalt, vaid ta kasvab teie maailmas. See tähendab, et seal kas on reeglid ja suhted või neid ei ole. Kui reegleid pole ja kasvamine toimub vabas vormis, siis koer tõlgendabki olukorda nii, et teil pole üldse mingeid põhimõtteid ning hakkab neid ise kehtestama. Vabakasvatus tähendabki sel juhul seda, et koer kasvab vabalt ning teie kasvate koera reeglite järgi. Ehk siis – ei või olla liiga leebe ja ei tohi olla liiga karm. Mõtlete ehk – et see ka nii keeruline peab olema! Tegelikult pole üldse nii keeruline. QQ Peab olema lihtsalt õiglane ja sihikindel.

186

n õu a n d e id ko e rao m an i k u l e

Teisisõnu, kehtivad samad nõudmised ja reeglid nagu ka kutsika kasvatamisel. Kindlasti soovitaksin anda koerale positiivset tagasisidet. Motiveerida teda maiuse või mänguasjaga, lasta midagi teha ning siis premeerida. Samuti premeerida siis, kui koer teeb neid asju, mida soovite, ning samas ka konkreetselt mõista anda, kui mingi koera ettevõtmine on tegelikult keelatud tegevuste nimekirjas. Koerad on natuke nagu sõdurid. Nad austavad õiglast ja konkreetset peremeest. Õiglane tähendabki seda, et peremees premeerib ning vajadusel korrigeerib ja tõreleb ning samas laseb koeral ka koer olla.

KOER HAKKAB PEREMEHE ÜLE DOMINEERIMA Kindlasti on paljud kuulnud sellist väljendit, et koer domineerib peremehe üle. On terve koolkond inimesi, kes leiavad et kasutada mõistet „domineerimine” koertega seoses on halb ning iganenud väljend. Põhjendusena öeldakse, et domineerimine seostub üldjuhul vägivallaga ning koerad ei käitu selliselt, nagu väljendab selle sõna otsene tähendus. Kuivõrd ma tegelen päevast päeva koertega päris palju ning olen seda teinud pikka aega, siis olen omandanud ka üsna hea koerte „lugemise” oskuse ning hakanud aru saama „koerte keelest”. Te ei kujuta üldse ettegi, kui palju koerad tegelikult „räägivad”. Selline näide: peremees tuleb koeraga trenni. Võtab koera autost ning jalutab 20–30 meetrit minuni. Selle lühikese tee jooksul „räägivad” koerad üldjuhul ära kõik, mis puutub nende suhetesse peremehega. See võib tunduda uskumatu ja omamoodi naljakas, aga koera käitumine, peremehe reageerimine sellele ning omakorda koera reageerimine peremehele annavad üsna täiusliku pildi.

koduse d suh te d

1 87

Pole sugugi ebatavaline, et täiesti võõras inimene koos täiesti võõra koeraga jõuab minuni ning ma ütlen koeraomanikule: „Sul on vist koduses elus koeraga üksjagu probleeme. Su koer vist tirib jalutuskäikudel rihma, su koer ei kuula sind kodus eriti ning kipub teatud tüüpi pahandusi tegema.” Olenevalt koerast on võimalik isegi loetleda teatud käitumismalle, mida koer kodus järgib. Üsna tore on tunda end selgeltnägijana, sest iga kord vaatab omanik sellise jutu peale päranisilmi mulle otsa ning küsib, et kust sa seda tead? See paistab välja koera ja koeraomaniku dialoogist ning koera tüübist. Kui koer on üsna ülbe ja enesekindla olemusega ning nende kahe vaikivast dialoogist on näha, et koer ei allu just meelsasti koerajuhi kehakeelele ja suulistele nõuetele ning näitab oma kehakeelega täiesti selgelt välja, et tal on ükskõik ning peremees ei lähe talle üldse korda, siis see räägibki iseenda eest. Üldjuhul vastab

188

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

Koduses olukorras on kasulik ennast kõrvalt jälgida, et kes kelle tuhvli all tege likult elab ning kes kellele susse tassib.

koer sellistel puhkudel koerajuhi korraldustele omapoolsete korraldustega, mida peremees siis täidab. Suurem osa sellest dialoogist ongi vaikiv ning toimub kehakeele baasil. QQ Sellisel juhul ma kasutaksingi väljendit „koer domineerib peremehe üle”. See tähendab, et koer pigem ei kuula peremehe nõudmisi ning peremees pigem kuulab koera nõudmisi. Seda ju võib küll domineerimiseks nimetada, kui koer oma tahtmist peale surub. Kui kutsikaiga on õnnestunud läbida edukalt ning koduste reeglite ja suhete osas on kõik ilusti paigas, siis, nagu ma eespool mainisin, paneb just teismelise-iga koeraomaniku ja koera suhted proovile. QQ Kui kutsika jaoks olid väga tähtsad ja olulised toit ja peremehe tähelepanu ehk koht koduses karjas, ning kutsikas ise üritas tubli olla, siis oligi ju palju lihtsam suhteid korras hoida. Kui võtame nüüd võrdluseks aastase koera, kes ei ole enam nii huvitatud toidust, ei vaata kogu aeg silma ning meelsasti toimetaks üldse sageli omapäi, siis sellise olukorra kontrollimine nõuab juba oluliselt rohkem oskusi. Üldjuhul tekivadki nn domineerivate koerte käitumisalged selles vanuses. Tegelikult on see, kuivõrd üks või teine koer oma tahtmist peale hakkab suruma, väga individuaalne. On koeratõuge ja on isendeid, kes üritavad pidevalt ja läbi elu saada kõike enda kontrolli alla. Teistele piisab üksikute nähtude ilmnemisel vaid paarist kurjast sõnast ning probleem kaob igaveseks. Ma olen kokku puutunud mõlema äärmusega ning ka väga paljude koeratüüpidega nende vahelt. Suur ja väga eksitav viga on see, et kui ollakse harjunud elama koos paremini alluva koeraga, siis tihti ei osata näha selle taga koera iseloomu, vaid nähakse pigem enda häid oskusi. Väga lihtne on järeldada, et näe, ma sain nii hästi hakkama, järelikult ma olen ekspert. Kui nüüd järgmisena peaks sattuma koju koer

kodu se d su h te d

1 89

skaala teisest otsast, siis ennast asjatundjaks pidav koeraomanik võib oluliselt valusamalt kõrvetada saada kui näiteks see inimene, kellel on olnud n-ö vahepealne koer. Eriti piinlik on aga lugeda arvamusi mingitelt „ekspertidelt”, kelle peamine kogemus piirnebki teatud tüüpi koertega ning sellele kogemusele põhinedes antakse domineerida üritava koera omanikule pealetükkivalt nõu, sisendades talle, kui lihtsalt kõik justkui iseenesest laheneb. Ütlen oma senise kogemuse põhjal, et on olemas kaks väga levinud väärarvamust. QQ Esiteks kipuvad inimesed pidama domineerivaks igat veidigi üle pea kasvanud koera. Valdav enamik neist koertest on tõepoolest lihtsalt halvasti kasvatatud ning nad elaksid palju õnnelikumat elu, kui neil oleks peres konkreetne koht ja peremees suudaks olla piisavalt tasemel.

190

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

Dialoog on teinekord omal kohal.

See annaks neile koertele oluliselt selgemad piirid ning arusaadavamad reeglid. Kui peremees elab hallide reeglite järgi ning kord on käsud täitmiseks ja kord mitte, siis koer on kindlasti päris suures stressis, mis panebki ta tihti tegema tegusid, mis tunduvad domineerimisena. Suur osa koertest ei taha juba loomupäraselt tegelikult inimeste maailmas reegleid teha ja käske jagada ning selline elu ei ole nende jaoks mõnus. Kui sellisele koerale panna selged raamid, siis laheneb probleem väga kiiresti ja nii koer kui ka peremees on palju rõõmsamad ja õnnelikumad. Näiteks kui suurem koer tänaval jalutades sind lõhnadele järgnedes pidevalt põõsasse tõmbab, siis ei ole tegemist mitte domineeriva koeraga, vaid lihtsalt peremees on andnud koerale mõista, et talle see sobib, et teda mööda põõsaid lohistatakse. Mida rohkem ta ennast põõsastesse lohistada laseb, seda rohkem koer sellele kinnitust saab. Hea küll, ma saan aru, et enamik inimesi vaidleb mulle vastu. Nad ütlevad, et ma karjun koera peale ja sikutan rihmast, kui ta mind põõsasse tirib. Koer peaks ju ometi aru saama, et mulle ei meeldi, kui mind põõsasse tiritakse. Mina ütleksin siinkohal, et see on inimese nägemus asjast. Sulle koera käitumine ei sobi, sa oled kuri ja näitad seda ka välja. Kui koer aga sind sellegipoolest muudkui põõsasse tirib, siis tekib küsimus, kas koer ka asjast aru sai? Kui koer ei saanud aru, et põõsasse tirimine on keelatud, siis järelikult ei olnud sõnum koerale arusaadavas keeles. Üldjuhul pole sellel domineerimisega mingit seost. Loomupäraste domineerimis kalduvustega koeri on tegelikult üsna vähe, või õigem oleks öelda, et väga palju vähem, kui arvatakse. QQ Teine väärarusaam on see, et domineeriv koer on nagu hambavalu, et käid arsti juures, tehakse süst, pannakse plomm, ja asi on unustatud. Kui koer tõesti kaldub domineerima, siis ehk on nii, et ta ongi sündinud isepäisena, ta pigem tahab ise käske anda kui käskudele alluda ning kujutab ette, et on looduse kroon. See on koera ise-

koduse d suh te d

1 91

loomustav näitaja, mis saadab seda koera pea kogu elu. Koeri, kes kalduvad domineerima ja käske jagama, on võimalik oskuslikult kasvatades ja koolitades väga edukalt raamidesse saada, kuid nad tuletavad ennast pidevalt meelde ning üritavad käsuandja rolli üle võtta. Nagu öeldud, on tõeliselt domineerivaid koeri väga vähe, aga kui selline satub oskamatu omaniku kätte, siis kujuneb kooselu temaga parajaks väljakutseks. Samas muidugi olgu siinkohal mainitud: väga paljud inimesed ei taju absoluutselt, et nende koduses elus jagab käske koer. Inimesed harjuvad väga kergelt järgmiste asjadega: •

koerale öeldakse näiteks neli korda enne „ei”, kui koer loobub keelatud tegevusest;

•

koera tuleb iga päev voodist välja ajada, kuigi voodisolemine on olnud keelatud alates kutsikaeast ja koer on juba nelja aastane;

•

koer istub söögilaua kõrval ja lunib toitu, kuigi talle on korduvalt öeldud, et see ei ole lubatud;

•

koerale öeldakse „lama!”, soovides teda mingil hetkel rahulikult pikali saada, kui näiteks külalised tulevad; öeldakse uuesti „lama!”, öeldakse veel neli korda „lama!” ning kui selle aja peale on külalised juba üleriided seljast saanud ja tuppa jõudnud, siis loobutakse käsust, sest koer ju

ei lamanud niikuinii. See viimane on mitmes mõttes hea näide. Miks? Väga paljud koeraomanikud annavad täiesti tühje käske, mida koer ei taha või ei viitsi täita. Inimesed tajuvad olukorra lootusetust ja peale viiendat käsku loobuvad. Laske oma igapäevane elu nüüd silme eest läbi ja mõelge kõigile neile käskudele-keeldudele, mis te koerale annate, ning mõelge, mitmendal korral koer neid täidab. Või jälgige ennast kohe hommikust peale ja üritage talitada nii, et ühtegi käsku ei tohi anda näiteks üle kahe korra.

192

n õu a n d e id ko e rao m an i k u l e

Siis selgub tegelik seis. Ja tegelik seis on üsna tihti hoopis teine kui see, mida koeraomanik ette kujutab. Domineeriva koeraga saab täiesti rahulikult elatud, kui omanik on temaga igapäevaelus saavutanud sellise tasakaalu, et teda absoluutselt ei sega, kui koer täidab käske valikuliselt ning osa käskudest jääb üldse täitmata; kui on teatud situatsioonid, kus koer igal juhul saab oma tahtmise, tõmmates näiteks inimese lõpuks ikkagi põõsasse; kui omanik õpib lihtsalt vältima neid „põõsaid”. Tõsi, õhku jääb võimalus, et kord saabub teravam hetk, millest kujuneb välja konflikt, mis võib lõppeda rünnakuga. Aga selline olukord tekib tõesti vaid juhul, kui mõlemad osapooled üritavad mingis situatsioonis üsna jõuliselt ja teravalt ühel ja samal ajal vastastikku käske jagada.

KAS ÜRITADA ISE OLUKORDA L AHENDADA VÕI PE AKS ABI PALUMA? Nagu ma eespool mainisin, on paljudel inimestel see probleem, et koer väga ei kuula või ei taha kuulata, mida peremees talle öelda üritab. Väga tihti on selline olukord kujunenud välja seeetõttu, et inimene on oma nõudmistes olnud poolik ning ise lasknud koeral ohjad n-ö enda kätte võtta. Eespool ma kirjeldasin ka seda, kuidas aru saada, kas koer kuulab või ei kuula. Kui te olete ennast nädalakese kõrvalt jälginud, peaks tõde olema selgunud. Nüüd kerkibki küsimus: QQ kas üritada ise olukorda lahendada või peaks abi paluma? Ise probleemi lahendamine ning suhete õigesse järjekorda pööramine pole tegelikult keeruline. Kirjutasin eespool sellest, kuidas kasvatada kutsikat selliselt, et ta teie poolt antavaid korraldusi täidaks ning reeglitest lugu peaks. Aastase koeraga on

koduse d suh te d

1 93

see juba mõnevõrra raskem, kuid järjekindlus viib sihile. Nagu öeldud, on koer hästi kohanev loom. Kui ta on harjunud elama teatud reeglistikus, siis võib reeglite järsk muutus viia ebameeldiva konfliktini. Meenutage mu näidet inimesest ja uuest tööpaigast. Kui inimene on ühtemoodi ära harjunud ning ühel päeval kõik raksab teise järjekorda, siis järgneb tõepoolest kõva annus stressi ja võib tulla ka konflikt. Kui reeglid hakkavad muutuma vähehaaval, siis ei pruugi inimene tihti arugi saada, et midagi on muutunud.

Üritades probleemi

Pole ju vaja teab mis kaugelt näidet otsida. Kui meil tuli käibele Eesti kroon, said kõik inimesed endale vahetada 200 EEK. Praegu kehtiva euroga võrreldes oli see ju kõigest natuke üle 10 euro, aga kõik said hakkama. Vähehaaval on hinnad tõusnud, palgad tõusnud ja kogu elu läinud kallimaks ning me oleme harjunud hoopis

kontrolli alt ära.

teiste numbritega. Täna tundub täiesti absurdne, et kunagi oli üldse võimalik hakkama saada 10 euroga. Ent ka inimene kohaneb, kui

194

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

iseseisvalt lahendada võib see teinekord tunduda sama keeru line kui koeral nelja jala asetamine rede lile. Pool probleemist on nagu kontrolli all, aga teine pool

talle selleks aega antakse. Tegelikult kohaneb ta ka kiiremas tempos, aga see tekitab korraliku stressi. Koeraga on sama lugu. Kui muuta reegleid järsult, siis see tekitab palju stressi ja konflikte ning võib lõppeda inetult. Kui aga muuta reegleid rahulikult ja paindlikult, kohaneb koer kenasti. Väga hästi kohaneva liigi esindajana suudab koer kohaneda uue pere reeglitega ning kindlasti suudab ta kohaneda ka vana pere uuemate reeglitega. Kui hakata ise olukorda lappima, siis paraku on olemas risk, et samamoodi, nagu olukord juba korra läks käest, sest ei osatud piisavalt must-valgeid reegleid kehtestada, võidakse libastuda ka nüüd. Tihtipeale suudab inimene ennast kõrvalt jälgida lühikest aega ning selle aja jooksul ta jälgib, et ei annaks koerale „halli” sõnumit ning üritab enda käitumist kontrollida. Ta märkab, et suhe koeraga paraneb ja koer muutub palju meeldivamaks sõbraks, siis aga tuleb rutiin peale, unustatakse ennast ära ja kukutakse samasse auku tagasi. Minu käest on palju küsitud, kas koeraga peab kooli minema. Ma olen iga kord vastanud, et otseselt ju ei pea, sest see, mida õpetatakse koolis, ei ole mingi kõrgem matemaatika. Tegelikult õpetatakse koolis inimest koeraga suhtlema mingite konkreetsete tegevuste abil. Antakse nõu, kuidas koera motiveerida, kuidas oleks tark käske anda, kuidas koera käsutäitmise eest premeerida ning kuidas mõista anda, et midagi on keelatud. Koera jaoks pole kooli vaja. Seda on vaja inimesele. Kuivõrd paljudel inimestel on arusaamad ning oskused koeraga suhtlemise osas veidi puudulikud või koerale mõistetamatud, siis kooliskäimise käigus saabki inimene just nimelt oma oskusi lihvida ning oma koera teistes oludes paremini tundma õppida. Ma olen inimestele öelnud, et kui te olete ise piisavalt osav ja oskate tõesti hästi koera motiveerida, premeerida, talle käske anda ja teda keelata, siis pole vaja kooli minna.

koduse d suh te d

1 95

QQ See, kui hästi te oskate, selgub aga tihti just koolis. Miks seal? Aga sellepärast, et koolis tuleb oma harjumuspärasest rutiinist välja tulla; seal pannakse koer natuke raskemasse olukorda ning nõutakse temalt teatud reeglite täitmist, ning mis kõige olulisem, seal on olemas inimene, kes näeb teid kõrvalt ja oskab selle põhjal head nõu anda. Kui koerte koolitusega tegeleb inimene, kellel on rohkem kogemusi, siis ta näeb koera ja inimese vahelises suhtes kohe ära nõrgad kohad, mis vajavad lihvi ja kohendamist. Kodustes oludes on kogemusteta koeraomanikul neid väga raske näha. Nagu eespool öeldud, räägib pika loo suhetest ja läbisaamisest juba see, kuidas inimene ja koer koos trenniplatsile jalutavad. Kui kooli minna 5–6 kuuse koeraga, siis saab kasulikke nõuandeid juba enne raskemat teismeliseaega ning võib end tunda palju kindlamalt ja tugevamalt, kui see keeruline ajajärk kätte jõuab. Kui käia koeraga koolis kogu teismeliseaja, on võimalik ka esilekerkivate raskuste osas saada kohe jooksvaid nõuandeid ning teha vigade parandust veel enne, kui millestki probleem tekib. Laias laastus võibki öelda, et kui käia koeraga koolis alates vanusest 5–6 kuud kuni umbes 1,5 aastani, siis ei ole eriti tõenäoline, et sellest koerast kujuneb kunagi välja probleemkoer. Kui aga ollakse endas kindel ega minda kooli ja koer on juba vanuses üle aasta ning omanik tunneb, et olukord hakkab vaikselt keeruliseks pöörama, mida siis teha? Minu soovitus oleks ikkagi kooli minna. Aastane koer on siiski veel sedavõrd noor, et tema probleemkäitumine ei ole üldjuhul süvenenud ning kinnistunud ning selle „ravimine” pole teab mis keerukas. Tegelikult koosnebki probleemide lahendamine kahest osast. Esiteks peab koeraomanik oskama koeraga suhelda piisavalt must-valgelt, koerale arusaadavas keeles, ning teiseks on iga võimaliku probleemi lahendamiseks olemas konkreetsed nipid. Kui minna koeraga kellegi kogenuma juurde, siis üldjuhul oskab see inimene aidata mõlemas osas. Olen kuulnud mõnede inimeste suust arvamust, et mul pole ju koolis õpetatavat kõrvalkäiku või lamamiselt juurde kutsumist vaja, miks ma siis peaksin koeraga kooli minema? Tegelikult pole vahet, mida koertekoolis õpetatakse. Oluline ju polegi see, kas tegemist on käsuga „lama!” või „istu!”. Ent vaadates kõrvalt koerajuhti ja koera mingit sellist elementi tegemas, tulevad väga selgelt välja suhtlemisvead, mida koerajuht ise pole osanud märgatagi. Ja nähes näiteks „lama!” käsu andmisel, et koerajuht on käsu

196

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

andmisel ebamäärane või tekitab koeras liigset stressi või ilmneb midagi muud mitte soovitavat, siis on vägagi reaalne, et seesama inimene teeb koeraga suheldes samu vigu ka koduses olukorras. Enamasti saabki nüüd anda koeraomanikule sellist nõu, mis aitab muudeski olukordades. Üldjuhul lahenevadki mitmed probleemid pea iseenesest, kui koerajuht hakkab koolis õpitu põhjal kodus koeraga selgemalt suhtlema ja laiendab ühes situatsioonis õpitud põhimõtteid ka teistele olukordadele. Üsna tüüpiline on seegi, et kui koerajuht käib koeraga koolis, hakkab ta seal kogetu põhjal oluliselt selgemalt mõistma koera probleemide tausta ning samuti lugema koera kehakeelt. Ühtlasi õpib ta paremini ennast kõrvalt nägema ning õigemini käituma. QQ Teismelise koera peatüki lõpetuseks annaksin sellist nõu: koeraga tasuks igal juhul minna koertekooli siis, kui ta on veel kutsikaeas, et koerast kasvaks tänu oskuslikule omanikule õnnelik koer ja et peremehel oleks kodus vähem probleeme. Kui aga mingil põhjusel pole aega olnud kooli minna, on selleks viimane aeg siis, kui koer hakkab aastaseks saama. See vanus on teatud mõttes nagu kontrolltöö, mis annab hinde koeraomaniku oskustele oma koeraga hakkama saada. Kuna kogemus on näidanud, et enamik koeraomanikke pigem hindab oma võimeid üle, siis soovitaksingi hiljemalt aastase koeraga seada sammud koertekooli. Kui te seda ei tee ning kontrolltöö saab hindeks puuduliku, siis kahjuks vigade parandus on oluliselt tülikam, närvesöövam ja ka kulukam.

koduse d suh te d

1 97

PRO B LE E M KO E R NIN G T E M A „P ÄÄST M I N E ” 198

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

PROBLEEMI TEKKIMISE ALGUS . TÕULISED EELDUSED

Koertele on iseloomulik oma tundeid selgelt väljen dada.

Millest kõik alguse saab ning kuidas kujunevad probleemkoerad? Oma olemuselt on koer tegelikult nagu valge leht, millele te hakkate midagi joonistama. Probleemkoer tekibki üldjuhul nii, et te joonistate sinna midagi valesti. Mitte ühelegi koerale pole tegelikult sisse programmeeritud, et temast saab probleemkoer. On olemas mitmesugused eeldused, mis tekitavad inimese ja koera kooseksisteerimises selliseid pöördepunkte, mille alusel üsna lihtsalt kujuneb välja probleemkoer. Näiteks üheks selliseks eelduseks on konkreetsele tõule omane karakter. Igal tõul on talle omased jooned, mis teda teistest tõugudest eristavad – ja need omased jooned tähendavad lisaks välimusele erinevusi ka iseloomus. Kuivõrd tõud on inimese aretuse tulemus, siis need iseloomuomadused, mis nii mõnelegi täna tunduvad probleem-

p ro b l e e m koe r n i ng te m a „päästm i ne”

1 99

200

sed, on ju tegelikult inimene ise koera loomusesse kujundanud. Need omadused teevad mingist koerast tõeliselt hea isendi mingi valdkonna jaoks. Näiteks kui tõugu iseloomustab suurem kaitseinstinkt ning soov valvata territooriumi, siis seetõttu, et need omadused on olnud läbi pika ajaloo inimestele olulised ja neid on arendatud. Kui selline koer satub nüüd valesse koju vale inimese juurde elama, siis võivad valvamine ja kaitsmine kiirelt probleemiks kujuneda. Samalaadseid näiteid saab tuua mitmete erinevate tõugude kohta. Päris raamatu alguses kirjeldasin pikemalt lahti eri tüüpi koerte

Naiivne oleks arva

iseloomujooned. Need määravad suuresti koera igapäevase käitumise ning sellest lähtuvalt ka inimese käitumise. Soovitan selle

kergitamine olla

osa raamatu algusest värskenduseks uuesti üle lugeda. Minu kindel soovitus on, et ärge kunagi võtke endale koera ainult väljanägemise

abitu katse.

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

ta, et ehitades õue ümber aia veidi kõr gemaks on võimalik takistada koera üle aia ronimist. Olenevalt konk reetsest koerast ja tema võimekusest võib 20–30 cm aia vaid muigamapanev

Kui koerale on loo muomane joosta ja kihutada, siis tuleks seda talle ka võimaldada.

järgi, vaid üritage mõista teile meeldiva tõu iseloomu ning analüüsida selle kõrval ka ennast – kas selline koer sobib teie oskustega ning teie iseloomuga või mitte. QQ Lihtsalt endale illusioone ehitada, et küll ma hakkama saan – see variant paraku üldjuhul ei tööta. Kui te võtate endale teatud tüüpi koera, millega võib kaasneda teatud probleemne käitumismall, siis tuleks kohe kutsikast peale tegeleda temaga selles suunas, et too käitumismall teil probleemina üle pea ei kasva. Näiteks on olemas jahikoeri, keda kasutatakse urujahil. Nii veider kui see ka pole, aga väga paljud neist tahavad ka kodustes tingimustes hakata endale urge kaevama. Nad lõhuvad sel eesmärgil ära diivani või kaevavad augu ukse nahkpolstrisse või kipsseina. Kui on aimata, et selline probleem võib tekkida, siis on kasulik asjaga juba ennetavalt tegeleda ning koera rohkem jälgida. Kui kutsikas hakkab kuskil vaiba sees kaevama ning see näeb tõeliselt naljakas välja, siis ei tasuks vaid muiata situatsiooni üle, mis sellel hetkel tõesti näeb välja lustlik ja kahjutu, vaid koera tuleb

p ro bl e e m koe r n i ng te m a „päästm i ne”

20 1

keelata. Kuigi on omamoodi näitemäng vaadata, kui sihikindlalt kutsikas üritab vaiba sisse auku kaevata, kuidas ta palehigis rassib, siis tasub arvestada sellega, et üldjuhul ei suuda kutsikas põrandavaipa lõhkuda ega põrandalaki peale kriipsugi teha, aga suurema koerana samamoodi jätkates võib ta nii mõndagi lõhkuda. Kui teie valitud tõu esindajal on kalduvus valvata ja kaitsta, siis sellist koera oleks kasulik rohkem sotsialiseerida ning tutvustada talle inimesi kui sõpru. Kui koer oma sisemise instinkti survel on loodud valvama ning te teda nooremas eas piisavalt sotsialiseerite, pole vaja sellegipoolest karta, et ta on vanemast peast liiga sõbralik. Käitumismalli määrab ikkagi sisemine tung, ent teil on oluliselt lihtsam, sest kaitsmine ei kujune probleemiks. Kujutage olukorda, et lisaks oma kodusele territooriumile võtab koer „omana” ka iga natuke pikemat peatust jalutuskäigul. Kui lähete näiteks koeraga kuhugi randa või piknikku pidama ning peatute juba pool tundi samas paigas, siis on vägagi reaalne, et val-

202

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

Teinekord ei takista ka kõrge aed, kui koer on võtnud si hiks väljapääsemise.

vama kalduv koer hakkab ümbritsevat territooriumi kaitsma. Ta võib hakata ründama mööda jalutavaid inimesi kui potentsiaalseid sissetungijaid. See kõlab suhteliselt absurdselt, aga olles näinud päris paljusid koeri, kes ajutist peatuskohta enda territooriumiks hakkavad pidama, ütleksin, et see on pigem tüüpiline nähtus kui erand. Eks selline käitumismall ongi pärit sellest ajast, mil inimesed rändasid palju ja kui nad asusid uude laagripaika, pidi koer seda valvama. Poleks ju mingit kasu, kui koer uude paika jõudes inimesi enam ei kaitseks, kui tema instinkt laagri valvamise ja kaitsmise osas seostuks vaid kõige esimese peatuspunktiga. Kunagi oli selline käitumismall eluliselt vajalik, aga täna võib selle tõttu tekkida nii mõnigi õnnetu olukord. Kuigi, olgem ausad, ka tänapäeval leidub eluvaldkondi, kus nõudmine sedasorti koerte järele on täiesti olemas. Lähtuvalt tõulistest iseärasustest on osal koertel tugev soov minna omapäi jahti pidama. See tähendab, et kui te kutsikast peale koera jalutuskäikudel juurde kutsudes piisavalt ei premeeri ega anna mõista, et hüüdele peab reageerima ning sellisel puhul on omapäi minema tuiskamine keelatud, siis võib vanema koeraga tekkida tõsiseid probleeme – koer jookseb lihtsalt minema. Mul on olnud mitu dobermanni ja tean, et neil näiteks on tugev kalduvust teinekord rõõmsalt kurti mängida ja kutsumisest mitte välja teha. Kuigi nad pole jahikoerad, on neis tõust olenevalt siiski päris tugev annus jahikoera verd. Lähtuvalt sellest teadmisest käisin ma dobermannikutsikatega palju metsas jalutamas ning kutsusin koera iga natukese aja tagant enda juurde, premeerides teda toiduga. Pea alati, kui ma jalutama läksin – ka vanemate koertega – oli mul preemiamaius taskus. Nii õnnestus mul sisendada koerasse siiras soov kutsumisel minu juurde joosta. Samas oli vaja ka negatiivse mõjutuse kaudu koerale meelde tuletada, et kui ma hüüan ja kutsun, siis peab ta igal juhul tulema, olgu ümbrus kui tahes ahvatlev.

p ro b l e e m koe r n i ng te m a „päästm i ne”

20 3

QQ Ent pelgalt rõõm maiust saada oli ka hea isuga koera puhul mõnes olukorras teinekord liiga nõrk selleks, et võita soov omapäi ringi jalutada. Sellised tõulised iseärasused põhjustavadki üsna tihti probleemkoera tekkimise.

ENERGIA KUI PROBLEEMI PÕHJUSTAJA Teiseks võimalikuks probleemkoera tekkimise põhjuseks on koerte erinev energiahulk. On koeratüüpe, kelle energia ohjamiseks on koerajuhil vajalik natuke nutikam olla ning koerale rohkem aega pühendada, et tema elulust leiaks õige suuna. Kui siin ebaõnnestutakse, siis on väga tõenäoline, et liigsest energiast kujuneb ebameeldiv probleem. QQ Eelnevat lühidalt kokku võttes ütleksin, et inimesed nimetavad probleemkoeraks teatud probleemse käitumisega koera. Kuna üldjuhul ongi ju probleemne just nimelt käitumine, mitte koer ise, siis selle ennetamiseks on väga lihtne võimalus – kohe, kui tekivad esimesed ilmingud, tuleks sekkuda. Kui probleemne käitumine on juba tekkinud, siis tuleb see eristada kõigist muudest käitumistest ja sellega tegeleda. Toon veel mõningaid näiteid. Oletame, et koer haugub või ulub, kui ta on üksi koju jäetud. Üsna tavaline on, et selleks hetkeks kui inimene probleemi avastab, on see juba mõnda aega kestnud. Lihtsalt ühel hetkel katkeb naabrite kannatus ja info jõuab teieni. Asi on niikaugel, et koera harjumus haukuda või ulguda on ilmselt kinnistunud. Kindlasti oleks lihtsam sellist probleemi ennetada või see kohe eos likvideerida. Kui teil on kodus kutsi-

204

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

Mõnd koera vaadates jääb mulje, et tal on kogu aeg väike energiajoogi laks sees, mis talle tiivad annab.

kas, siis harjutage teda vähehaaval üksijäämisega. Alguses jätke ta omapead vaid hetkeks ja kui kuulete läbi ukse, et koer on tasa, siis minge tema juurde tagasi. Kohe tagasi minnes pole ehk mõistlik koerale maiust anda ja teda ülevoolavalt kiita. Ühest küljest tundub see muidugi väga loogiline, et koer ju oli vaikselt, ma tulen ja kiidan teda. Teisalt aga tuleb mõelda sellele, kuidas koer teie käitumist mõistab. Koer ilmselgelt ei saa aru, et teda kiidetakse vaikselt olemise eest. Koer saab sellest nii aru, et omanik läks ära ja tagasi tulles tõi maiust ja kiitis. QQ Kui koer on hea isuga ja tal on selline närvisüsteem, et tema sisemine energia plahvatab kiirelt üles, siis on väga reaalne, et teie lahkudes toast jääb ta teid ootama lootuses maiust ja kiitust saada. See ootus tekitab pinget ja kasvatab energiat ning ühel hetkel koer ei suuda enam seda kõike endas hoida ja hakkab vinguma või haukuma. Nüüd te näiteks tulete ja riidlete koeraga ning tekitate niigi kõrge energiatasemega olekus stressi juurde. Täiesti arusaadavalt hak-

p ro b l e e m koe r ni n g te m a „päästm i n e”

20 5

kab koer veel rohkem vinguma. Kui teie äraminek ja tagasitulek on normaalsed nähtused, siis koeral ei ole vajadust olla pingul ja oodata ning on üsna reaalne, et ka sisemine pinge ei suurene piirini, kus tekib plahvatus ja koer hakkab häält tegema. Kui nüüd kutsikat aina pikemate äraoleku perioodidega harjutada, siis ühel hetkel võib juba ka pikemalt ära olla. Inimesed teevad tihti selle vea, et alguses minnakse mõned korrad hetkeks ära ning seejärel, olles veendunud, et nüüd koer juba teab ja oskab, jäetaksegi ta pikalt üksi. Koer aga tegelikult veel ei oska. Samuti on väga tüüpiline see, et kodus üksi olevad koerad ei hakka kiunuma ja haukuma kohe peale inimese lahkumist, vaid alles mõne minuti pärast. Siit jällegi soovitus – võtke aega testimiseks. Minge mõnel päeval nii ära, et ootate kuskil uksest veidi kaugemal 4–5 minutit ja kuulate siis. Kui te satute peale hetkele, mil koer hakkab vinguma, siis võiks kohe ukse avada ja koera peale karjuda. Aga mitte talle tähelepanu pöörata! Elate ennast lihtsalt veidi välja ja lähete uuesti minema. Ootate jälle ukse taga 5 minutit ja kui seis on sama, siis kordate ennast. QQ Oluline on, et te ei pööra koerale tähelepanu. Nagu eelnevalt olen maininud, on koerale tähelepanu pööramine premeeriv tegevus. Järgnevalt oodake veidi ja kui koer püsib vaikne, minge tuppa, ärge pöörake mõni aeg talle tähelepanu ja kui on möödunud 4–5 minutit, siis võite koeraga suhtlema hakata. QQ Nii kinnistub koeras arusaam, et kui ta vingub, siis saabub koju peast segi pööranud peremees, keda ta ei tahaks näha, ning kui ta ei vingu, siis tuleb koju normaalne inimene. Ka üle aia käiv koer on teatud mõttes probleemkoer. Teisel pool aeda võib ta ahistada nii teisi koeri kui ka inimesi ja kindlasti on ta ootamatu möödajalutajate jaoks. Jällegi sama teema. Tean paljusid koeri, kes ei lähe üle aia, kuigi see ei tekitaks neile mingit

206

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

füüsilist pingutust, kuid neil puudub vastav kogemus. Seepärast nad ei tahagi seda teha. Kui koer juba saab kogemuse, et üle aia ronimine annab huvitavaid ja positiivseid emotsioone, siis võib kindel olla, et ta hakkab seda stabiilselt ka üritama. QQ Seega soovitaksin kohe esimese asjana, kui koer koju tuleb, vaadata aed üle sellise pilguga, kas see hoiab koera kinni või mitte. Kui on kahtlust oletada, et koer võib üle aia või aia alt läbi pääseda, siis tasuks see võimalus ära võtta, ehitades aia koerakindlaks. Kui koer kord on üle aia roninud, siis peate seda niikuinii tegema, kuid juba kogemuse saanud koeraga nõuab tema aia sees hoidmine oluliselt suuremat pingutamist.

PROBLEEMNE RÜNDAMINE Päris paljud probleemkoerte käitumismallid on seotud ründamise ja hammustamisega. Probleemkoerad kipuvad teatud situatsioonis ründama omanikku, lapsi, teisi koeri või jalgrattureid jne jne. Sellisel käitumisel on alati suhteliselt ühetüübiline taust. QQ Need koerad kas kardavad olukorda ja on õppinud saama ründamisest teatavat kindlustunnet, või siis on tegemist halva harjumusega, mis läbi soovi dikteerida ja domineerida annab koerale heaolutunde. Mõlema variandi puhul saab probleem alguse kutsikapõlvest ning üldjuhul on suur osa selles ka oskamatul omanikul, keda koer ei kuula. Nagu ma raamatu alguses kutsika peatükis kirjutasin, on väga-väga oluline kutsikat sotsialiseerida. Mida rohkem seda tehakse, seda kasulikum. Kui kutsikas saab lapsepõlves palju positiivseid kogemusi ning õpib, et maailm on turvaline paik,

p ro b l e e m koe r ni n g te m a „päästm i n e”

207

siis välistab see ebakindlusel põhineva ründamise juba eos. Kui te kutsikaga piisavalt palju tegelete ning liigute tänaval, siis peaksite kindlasti märkama ka ründava käitumise esimesi ilminguid. Sellisel juhul saate kohe sekkuda, keelates sellist käitumist. Nii ei kujune välja ka halba harjumust. Toon ühe näite inimese valest käitumisest. Inimene teab, et tema koer turritab võõraste koerte peale ning on veidi agressiivne. Kuna seda muus olukorras ei juhtu, siis ei ole ta selles asjas otseselt midagi ette võtnud. Jõudes teise koeraga jalutajale lähemale, tõmbab inimene juba ennetavalt rihma pingule, et koer ei ulataks teise koera ja inimeseni. On ju täiesti selge, et ka koer on selleks hetkeks juba vastujalutajat näinud. Nüüd tunneb ta omaniku rihmatõmmet ning see on talle nagu signaaliks, et omanik nägi ka. Üldjuhul ärgitab selline rihmapingutamine koera instinkti, lisab talle energiat ning annab märku, et oht on lähenemas. Sellise käitumisega inimene tegelikult vähehaaval koolitab koera järjest agressiivsemalt

208

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

Kellele meist ei meel diks, kui koer meid tühermaal ründava kaabaka eest kaitseb. Kui koer aga hakkab vaenlasena võtma igat möödujat, keda n.-ö kaitse eesmärgil püüab hammustada, siis see ei ole enam tore.

käituma ning probleem läheb aina tõsisemaks. Tegelikult on siin ju olemas kolm komponenti: •

inimene teab, et koeral on halva käitumise alge;

•

inimene ei tee midagi, et sellest vabaneda;

•

inimene pigem võimendab probleemi.

Kusjuures huvitav on seejuures veel asjaolu, et noore ja vähem jõulise koeraga tekib omanikul illusioon, et koer käitub natuke nõmedalt, aga eks ma saan selle teadmisega elatud. Seetõttu ta ei sekku. Kui probleem on kinnistunud, on ka koer juba suurem ja tugevam ning siis saab maitsta vale suhtumise vilju. Isiklikult soovitaksin noore koera sellise käitumise puhul läheneda pigem sellisest otsast, et jääda koeraga seisma, pakkuda talle maiust ning rahustada teda, olles tema lähedal, temaga tegeleda, ja kui nüüd teine koer jõuab lähedale ning oma koer teeb ”urr!”, siis seda keelata ja vajadusel negatiivselt mõjutada. Kui koer suudab aga tänu teie rahustamisele ning maiusele olla neutraalne, siis tuleb teda kindlasti kiita ja premeerida. QQ Sarnaselt eelneva näitega taandub ka laste, ratturite jne ründamine enamasti samadele põhjustele ehk kutsikaeas tegemata jäänud tööle, vähesele sotsialiseerimisele ning omaniku mugavusele. Kui nüüd koer aga ründab omanikku, siis üldjuhul on see tingitud kodustest suhetest. Kui omanik on juba algusest peale kutsikale mõista andnud, et koer on elu kroon ja inimese osa on vaid teenindada ja hoolitseda, siis varem või hiljem saabub olukord, kus omanik nõuab koeralt midagi taolist, mida koer ei aktsepteeri ning järgnebki rünnak. Ma eespool juba kirjutasin küünte lõikamisest või puugi eemaldamisest. Kuigi sellise probleemi ravimine pole tegelikult keeruline, ei hakka ma seda lahti kirjutama, kuivõrd ka suhteliselt lihtsana tunduv lahendus võib oskamatu teos-

p ro b le e m koe r ni n g te m a „päästm i n e”

20 9

210

tuse puhul lõppeda hoopis teisiti kui planeeritud. Soovitan minna koeraga kuhugi kooli ja ta spetsialisti abiga korda saada. Kui omanik on juba koera käest lasknud ning suhted peres on nii tugevasti paigast ära, siis kahtlen väga, kas inimene suudab raamatunõuannete varal oma positsiooni tagasi saada.

Teinekord jääb

Pisut nõu siiski annaksin. Positsiooni taastamise eesmärgil soovitaksin üht lihtsat käitumismalli, mis teinekord aitab ka suuremaid probleeme lahendada. Kuna teie käes on suur võim – annate koerale süüa, mida ta ju ise hankida ei suuda, siis oleks ehk hea seda ära kasutada. Lihtne moodus on selline, et kui lähete koerale süüa andma, siis lasete tal midagi teha, enne kui ta toidu kätte saab. Teatud mõttes te nagu nöögite koera. Annate käskluse „lama!” (koer peab loomulikult juba olema koolitatud käsu peale lamama). Koer lamab, annate talle mingi toidupalakese ning lasete veel ühe käsu täita. Kui koer seda teeb, annate toidu kätte. Kui ei tee, lähete

sarviline ja hambaid

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

mulje, et koeral on nagu kaks pead. Üks on selline rõõmus ja limpsiv, teine näitav.

toiduga minema ja tulete mõne aja pärast uuesti. Iga järgmise korraga võib veidi suurendada ülesande raskusastet, näiteks nõuda veidi pikemat lamamist. Koera keeles te tegelikult sellise käitumisega kehtestate ennast. Te näitate koerale, et ta saavutab midagi vaid teie käsku täites. Seega tekib teil vähemalt üks pidepunkt, kust on võimalik edasi liikuda. Tean mitmeid koeraomanikke, kes sellise käitumisega on suutnud vaikselt pead tõstva domineerimisprobleemi edukalt ära lahendada ning kodurahu on taastunud. QQ Siiski soovitaksin kohe, kui esimesed probleemse käitumise ilmingud tekivad, võtta ühendust mõne koolitaja või eksperdiga. Mida varem jaole saab, seda parem. Kaks suurimat viga, mida teha saate: 1) hindate ennast üle ja loodate asjad korda saada ning seeläbi paisub probleem veel suuremaks ja raskemini lahendatavaks; 2) hellitate lootust, et loovutatud positsiooni on võimalik tagasi võita tablettide või kastreerimisega. On inimesi, kes soovitavad isase koera kastreerida, seejärel kaduvat kõik probleemid nagu nõiaväel, kuna koer on siis vähem „isane” ega hakka nii palju vastu. Ma ütleksin siinkohal nii, et kui täiskasvanud koer on harjunud teid põrgatama nagu palli, siis peale kastreerimist põrgatab ta teid kahjuks ikka edasi.

p ro bl e e m koe r n i ng te m a „päästm i ne”

21 1

KOE R J A L A P S E D

212

n õu a n d e id ko e rao m an i k u l e

See on üsnagi lai teema, millega puutuvad ühel või teisel moel kokku pea kõik koeraomanikud. Käsitleksin allpool võimalikke kokkupuutepunkte lapse ja koera vahel ning üritaksin anda nõu, kuidas võimalikke karisid vältida.

PERRE SÜNNIB L APS See on situatsioon, mis tekitab päris paljudes inimestes mõnevõrra stressi, kuivõrd seni on peres tähtsat rolli mänginud koer. Muutuvas koduses situatsioonis jääb koer veidi kõrvale. Seoses sellega kardetakse ühest küljest oma senisele truule sõbrale haiget teha ning teisalt arvatakse, et armukadedaks muutuv koer võib last rünnata. See on temaatika, mille puhul koera suurus ei ole isegi oluline. Ka väikse koeraga võivad seostuda suured mured. Inimesed kipuvad ekslikult arvama, et koer on lapse peale armukade. Sellisel kujul armukadedust, nagu tekib inimestel, koer ei tunne. Mõeldes, et koer on armukade, me tegelikult üritame koera mõelda inimeseks ja omistada talle inimlikke tundeid. Tegelik taust on küll armukadedusega natuke sarnane, kuid oma sügavama sisu poolest hoopis midagi muud. Et olukorda paremini mõista, kirjeldaksin olukorda koera vaatevinklist vaadates. Senine elu on olnud koerale üsna stabiilne ja kindlate reeglitega. Väljakujunenud rutiinis teab koer hästi oma kohta ning positsiooni. QQ Koerale sobib rutiin, sest see moodustab tema igapäevase elu turvalise raamistiku. Koer teab väga hästi, et kui peremees koju saabub, siis alustuseks ta suhtleb kohe oma neljajalgse sõbraga ning siis läheb temaga jalutama. Lisaks sisaldab päev tubli annuse muid tegevusi ja mängu. Hilisõhtu aga on see osa päevast, kus saab minna ja pea

koe r j a l apse d

21 3

perenaisele sülle panna ning ta silitab seda pikalt ja mõnusalt. Nii on jätkunud juba pikka aega ning see ongi koera jaoks tema elu. Nüüd ilmub kodusesse karja juurde üks liige ning tema tulekuga pööratakse kogu kodune maailm segi. Enam ei suhtle koju jõudev peremees esimesena koeraga, vaid ruttab seda uut liiget vaatama. Sellega venib pikemaks ka jalutuskäigu ootus. Kahjuks on jalutuskäigud lühemaks muutunud ja kodune mäng peaaegu kadunud. Võimalust pead perenaise sülle panna aga pole enam olemaski, sest perenaise süle on hõivanud hoopis keegi teine. Arusaadavalt toob selline elumuutus koera jaoks kaasa üsna kõva annuse stressi. Esiteks muutub imelühikese ajaga suur osa kodustest reeglitest ja tõekspidamistest, mis siiani olid nagu kivisse raiutud, teisalt saavutab kodusesse karja saabunud uus tulija kohe oluliselt kõrgema positsiooni kui koer. Siinkohal tõstavad kindlasti

214

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

Lapse ja koera mängud võivad kergesti minna üle nähtamatu joone ning lõppeda inetult. Lihtsalt koera hammas on terav ja lapse nahk on õrn.

kohe häält need lugejad, kes toetuvad uuematele hundiuuringutele, millest lähtuvalt hundikarjas pole positsioone, vaid on nagu perekond, ning ütlevad, et koer elab ka koduses elus nagu peres ja mingitest positsioonidest pole mõtet rääkida. Jätame taas hundid sinnapaika ning läheme inimeste juurde. Oletame, et te olete tööl oma valdkonnas kõige edukam. Ülemus mainib seda vähemalt korra nädalas. Selleks tuleb ta spetsiaalselt teie juurde, vestleb teiega ja mainib, et te olete nagu firma kandetala, sest teie töö kvaliteet ja hulk ületab kõigi teiste oma. Ilmselgelt teeb selline ütlemine teile rõõmu ja muudab tuju heaks. Nüüd saabub firmasse uus töötaja. Ta käib väga uhkelt riides, on veidi ülbe olekuga ning tundub kohe esimesest päevast peale natuke ebameeldiv. Muidugi tekitab see peas mõtteid, et miks küll selline nõid meile toodi? Meil oli enne ju nii mõnus ja kodune firma, kus kõik said kõigiga hästi läbi. Läheb mööda mõni nädal, ning ülemus ei tule enam teie laua juurde, vaid suhtleb oluliselt rohkem uue töötajaga. Senine rõõmustav osa teie tööelust kaob. Oletame nüüd, et uus töötaja on täpselt sama tasemega ning ka täpselt sama palgaga, teisisõnu, ta ei ole teist positsioonilt kuidagi üle. Täiesti selge, et see, mida te tunnete, ei ole ju armukadedus. Te lihtviisiliselt vihkate uut töötajat, sest kuigi ta on nõme mutt, tõusis ta ülemuse silmis justkui teist kõrgemale positsioonile. Kuigi seda ei ole kuskil kirjas ning midagi ei saa otseselt paberil tõestada, olete teie oma koha firma positsioonihierarhias kaotanud. Te olete kaotanud väga suure annuse tähelepanu. Te olete masendunud ja kuri. Kui teil tekib võimalus, siis te ajate uuest kolleegist möödudes talle „kogemata” kohvi peale ja see tekitab hea tunde, leevendab teie tuska. Täpselt samamoodi tunneb koer, kes seoses lapse sünniga kaotab oma endise elu. Ka koer tahaks uustulnukale näidata, et uue tulijana peaks too austama siinses karjas seni kehtinud reegleid. Võib öelda nii, et koer tundis ennast seni selles karjas olevat täht-

koe r j a l apse d

21 5

suselt kolmandal positsioonil ning uus karjaliige, kes tekkis siia eikusagilt, tuli ja võttis talt jõuga selle positsiooni ära, nihutades koera neljandaks. Kuna järjekorra muutusega kaasnes ka üsna põhjalik elumuutus ja lagunes rutiin, tekitas see parajalt stressi. Seesugune positsioonijutt pole küll täiesti absoluutne tõde, kuivõrd enamik koeri ei võitle positsiooni pärast ning seetõttu ei saa ka rääkida mingist täpsest hierarhiast. Samas ütleb minu kogemus, et probleemi olemusest on palju kergem aru saada ja sellega osatakse palju paremini tegeleda, kui vaadata asju sellisest vaatenurgast. Kui te austate oma koera ning kui te ei soovi, et ta kuidagi lapsele viga teeks, peate hakkama valmistuma juba enne lapse sündi. See tähendab, et te peaksite igapäevarutiini sujuvalt muutma selliseks, nagu ta lapsega olema saab. Kui rutiin ei muutu mõne päevaga, vaid teiseneb sujuvalt kuu-paari jooksul, siis kohaneb sellega ka koer ning siis ta mingil juhul ei seosta uusi reegleid uue pereliikme tekkimisega. Selline sammhaaval rutiini muutmine ei tekita ka stressi ning annab koerale aega harjumiseks. Toon näite. Te mängisite eelnevalt koeraga igal õhtul umbes tunni. Mõeldes tulevase lapse peale te küllap mõistate, et üle poole tunni te mängida ei saa. Oleks kasulik vähehaaval vähendada mänguaega selliselt, et see läheks isegi lühemaks kui pool tundi. Kui nüüd perre ilmub laps, on koer juba harjunud, et igapäevane mäng vältab vaid 20 minutit. Koos lapse ilmumisega perre aga mänguaeg pikeneb poole tunnini. Sel moel tajub koer lapse tulles hoopis muudatust positiivses suunas. See oli praegu küll üsna meelevaldne näide, kuid aitab ehk kallutada mõtteid vajalikus suunas. Mõelge oma suhtlus koeraga sellest vaatevinklist läbi ja üritage üldistada seda reeglit ka muudele päevaaegadele, mil olete koos koeraga. QQ Seoses lapse tulekuga majja ei tohiks väheneda seni koeraga mängimiseks, jalutamiseks ja suhtlemiseks kulunud aeg, vaid seda aega tuleks võimaluste piires juba eelnevalt nii palju piirata, et kui laps tuleb, siis koera võimalused pigem suurenevad. See tekitab koerale mulje, et „uus tulija” ei võta midagi talt ära ning samuti ei kaota ta positsioonis. Tal ei teki nii tugevat stressi, ta on enesekindlam ning tänu sellele ei teki koera poolt ka ebameeldivaid „ülelööke” lapse suunal. Arusaadavalt läheb natuke aega, et koer lapsega harjuks ning kindlasti on laps oma häälte ja liigutamistega koerale esialgu väga võõras ja harjumatu. Seepärast ei tasuks hakata last väga pealetükkivalt koerale tutvustama. Paratamatult tuleb arvestada sel-

216

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

lega, et koera küüned ja hambad on nii teravad, et võivad lapse nahka vigastada. Isegi kui koer ei plaani midagi halba, võib tulemus kehv olla. Vähehaaval koer harjub lapsega ning mõne aja möödudes pole enam probleemi, kas lasta neid kokku või mitte. Tõsi, paljud koerad ei taju, kui õrn on laps, ega tea ka lapsega suhtlemise reegleid. Seega tuleb koerale neid tutvustada. See tähendab jällegi kiitmist ja keelamist ning vähehaaval hakkab koer aru saama, mida lapsega koos elades tohib teha ja mida mitte. Räägin siia vahele ühe loo, mida olen oma loengutel kodustest suhetest pajatades ikka näiteks toonud. Minu koduses „karjas” tekkisid kõigest nädala-paariga kiired positsioonimuutused, mis oleksid võinud väga lihtsalt lõppeda sellega, et muidu leebe ja lastega normaalselt läbi saav dobermann oleks rünnanud mu kõigest 7-aastast poega. Tegin dobermanniga üsna palju trenni ning harrastasin koerasporti. Siis sai aga hooaeg läbi ning tegin treeningutes väikese pausi. Kuna õues oli vastikult vihmane ja pime sügisilm, siis lösutasin õhtuti diivanil. Koer trügis ennast lähedale ning televiisorit vaadates sügasin kuidagi endalegi märkamatult koera. See oli kestnud umbes nädal aega, kui ühel õhtul – mina istumas diivanil teleka ees ja loomulikult koera sügamas – lähenes meile mu poeg. Kui vahemaa oli kõigest meeter, keeras koer ennast poisi suunas ning ähvardas teda, paljastades hetkeks hambad. Nähes situatsiooni sedavõrd lähedalt, reageerisin kohe ja hullem jäi juhtumata. Ma olin üsna šokeeritud, kuivõrd laps ja koer olid elanud juba hulk aega koos ja hästi läbi saanud. Poeg oli varemgi korduvalt niimoodi minu juurde tulnud, kui ma koera sügasin, ja koer oli olnud täiesti neutraalne. Kuidas nüüd siis nii? Mõelnud läbi enda suhtluse koeraga ning meie koos veedetud aja, sain aru, et tegelikult oli igapäevases elus tekkinud üsna oluline muutus. Koer oli varem harjunud iga päev minuga trenni tegema. See kulutas koera energiat ning muuhulgas asetas talle ka teatud raamid. Koer teadis väga hästi enda positsiooni ning piire. Ta elu kulges päevast päeva turvalises rutiinis. Nüüd see raamistik kadus ning koera jaoks tekitas see mõnevõrra arusaamatu vabaduse. Ta ei saanud päris täpselt aru, miks muudatus on toimunud ja kuidas ta ennast selles positsioneerima peab. Sügades õhtuti koera, pühendasin talle päris palju tähelepanu ja tekitasin illusiooni, et ta on oluliselt tähtsam, kui ta on seni arvanud. Koer hakkas ennast tundma kõrgemal positsioonil olevana. Kui seni oli palju reegleid, käske ja keelde, siis nüüd oli oluliselt rohkem peremehe tähelepanu, mis tundus lihtsalt positiivne. Lähenev laps tähendas koera jaoks aga konkurenti. Sel het-

koe r j a l apse d

21 7

kel tunnetas koer, et kui laps tuleb nüüd siia olukorda sisse, siis ta röövib temalt, koeralt, tähelepanu (positsiooni). Seetõttu ähvardas koer last, et too eemal püsiks. Kui te vaatate loodusfilmi, kus kiskjad söövad loomakorjust, siis on selgelt näha, et osa loomi võib süüa, aga teised peavad eemal püsima. Kui madalamal positsioonil olevad indiviidid üritavad läheneda, siis näidatakse neile väga selgelt koht kätte. Minu koduses olukorras oli toimunud midagi sarnast. Kusjuures olgu veel kord öeldud, et mu koer oli psüholoogiliselt täiesti terve, ta ei olnud tavaliselt üldse agressiivne ning elas stressivaba elu. Nii et kui nüüd keegi ütleks, et sellisele koerale tuleks tabletti anda, siis tunnistan ausalt – mina sellest aru ei saaks. Samuti vihjab koera selline ootamatu käitumine minu silmis väga oluliselt sinnapoole, et tegelikult tajub koer ikkagi kodust elu karjaeluna, kus on teatavad positsioonid ja käsuliinid. Muutsin otsustavalt oma käitumist koera ning lapse suhtes. Enam ei silitanud koera õhtuti. Kui koer tuli minu juurde, lükkasin ta eemale ja võtsin hoopis lapse enda juurde. Kui koer otsis tähelepanu, siis ta seda ei saanud. Samas hakkasin uuesti trenni tegema ning kõigest nädalaga oli kõik taas parimas korras. Koer teadis oma kohta, sai ilusti läbi lapsega ja kodus valitses stressivaba õhkkond. QQ Loodetavasti seletab see näide, kui vähe on teinekord vaja, et kodused suhted kuidagi pea peale pöörata ning tekitada täiesti tühjast olukord, mis võib lõppeda halvasti.

L ASTEGA PERRE VÕETAKSE KOER Väga tihti saab koeravõtmise plaan alguse just laste pealekäimisest. Pidev lunimine stiilis „võtame koera, mina käin temaga jalutamas ja hoolitsen tema eest” kannab lõpuks vilja ning vanemad otsustavadki koera valima hakata. Olenemata sellest, kas liikuma-

218

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

Lapse silmis on koer lahe mänguasi. Palju lahedam, kui riiulis olevad lelud.

panevaks jõuks on lapsed või tuleb algne mõte vanematelt, tasuks siinkohal kindlasti ära mainida, et koera lisandumine lastega perre mõjutab kodust elu üsna tugevasti. Kui alguses tundub, et suurim probleem seisneb selles, et lapsed on kogu aeg koera sabas ja jätavad seetõttu paljud tähtsad asjad tegemata, siis mõne aja pärast nende entusiasm kindlasti raugeb. QQ Kõige tähtsam on aga see, et tegelikult muutub koera võtmisega senine elu üsna tuntavalt. Lisandub päris palju reegleid, igapäevarütm teiseneb. On naljakas, et inimesed üldjuhul näevad ette paljusid asju, mis on tervikpildis üsna tühised, aga ei oska ette kujutada muudatusi, mis igapäevaelu palju rohkem mõjutavad. Kui peres on väiksemad lapsed, siis kaasneb üsna palju keelamistkäskimist ning uusi reegleid. Kuivõrd laps ja koer on enamasti ühes ruumiosas ja ühel tasandil, siis nad puutuvad palju kokku.

koe r j a l apse d

21 9

See kokkkupuutumine nõuabki palju uusi ja selgeid reegleid. Lisaks lapsele puutub koer kokku ka kõige muuga. Ilmselgelt oli lapsele oluliselt lihtsam selgeks teha, mida ta võib toas mänguasjadega ette võtta. Koer ei ole mänguasi ning lapsel on alguses seda raske mõista. Kui varem jäid mingid mänguasjad laokile, oli kõige teravam elamus see, kui keegi põrandal vedelevale klotsile peale astus ning röögatas. Alates kutsika majjatulekust muutub aga täiesti reaalseks võimalus, et ripakile jäänud mänguasjad näritakse lihtsalt puruks. Kusjuures väiksemad lapsed ei saa ka peale pikemat seletamist aru, et miks koer tema lemmikasja puruks näris. Kahjuks kipub selline situatsioon tavaliselt korduma ja põhjustab lapsele palju traagikat. Samuti võib mänguasja ärasöömine olla reaalne oht koera tervisele. Kui peres on suuremad lapsed, siis on veidi lihtsam, kuid sellegipoolest tuleb ette ridamisi kitsaskohti, mis esialgu ei tundunud justkui üldse olulised. QQ Samas annab perre lisanduv koer laste elukvaliteedile päris palju juurde. Nad õpivad elama kõrvuti loomaga, kellega peab käituma hoopis teisiti kui teise lapsega. Minu arust toob see lapse ellu täiesti uue mõõtme. Samuti aitab oma koer üldjuhul üle saada koerakartusest ning kaotab seeläbi lapse elust mõnegi hirmu. Järgnevalt mõningatest olulisematest reeglitest, mida tasuks üritada sisse seada. Kui peres on väiksemad lapsed – ning ma ei pea silmas mitte ainult 2–3-aastaseid, vaid ka märksa vanemaid –, siis võttes endale koju kutsika, tuleks kindlasti mõelda lastest koos täiskasvanud koeraga. Nii mõnestki süütust mängust kutsikaga võib aja jooksul, kui koer kasvab suureks, kujuneda väga valusate tagajärgedega sündmus. Toon kaks näidet. Isegi 6–8-aastane laps kukub väga kergesti pikali, kui koer temast üle jookseb. Kui te vaatate koeri omavahel mängimas, siis nende mängudes on üldjuhul üsna palju jõudu ja

220

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

füüsilist kontakti. Koerte jaoks ongi see tavaline. Kui perre tuleb kutsikas, siis, nagu ma eespool mainisin, üritab see koerahakatis endasse imeda koduseid reegleid, et siis hiljem olla tubli ja eeskujulik. Pisike tormakas kutsikas näeb esialgu välja naljakas ja lapsed armastavad temaga mängida üsna jõulisi müramismänge ning näiteks ka õues koera eest ära joosta. Kutsikale kinnistub sellega pilt, et see ongi normaalne ning sellised ongi kodused reeglid. Kui nüüd koerale lisandub jõudu ja suurust, siis kaasneb iga sellise järelevõi isegi riivamisi möödajooksmisega lapse kukkumine. Eest ära jooksvad lapsed aga saavad üsna tihti hammustada just seetõttu, et koera arvates ongi „püüan kinni ja haaran hammastega” täiesti tore mäng. Kui koer on selliseid mänge kutsikana mänginud, siis ju on temast igati normaalne oletada, et need mängud käivadki igapäevase elu juurde. Oletame, et teil on korteris keskmise või natuke suurema kasvuga koer. Ta on kuskil tagumises toas. Heliseb uksekell. Kui nüüd koera teele jääb laps, siis koer üldjuhul ei oska sellega arvestada. Ta ei jookse küll last otsejoones pikali, kuid kimab tast mööda nii lähedalt, et ka algklassilaps kukub pikali. Seega oleks mõistlik algusest peale kutsikat keelata, kui ta tuhatnelja lapsest mööda või lapse suunas tormab. Kuni ta on kutsikas, ei ole see ohtlik, kuid hilisemas vanuses kohe kindlasti. Teise näitena tooksin välja selle, et enamik lapsi armastab kutsikaga sikutusmänge mängida ning tihti ei panda selle käigus isegi tähele, et kutsikas hammustab ka kuskilt mujalt kui mänguasjast. See kõik on nagu üks lahe müramine. Koer aga harjub sellega ning tema vanemaks ja suuremaks saades toob selline käitumine kaasa ebameeldivaid õnnetusi, milles tegelikult koer otseselt ju polegi süüdi, sest tema meelest on see normaalne käitumine. Nendele näidetele toetudes ütleksingi, et väga paljud probleemid koerte ja oma pere laste vahel saavad alguse just kutsikaeas. Koertel tekivad teatud harjumused, mis väikse kutsika puhul justkui ei sega, kuid koera sirgudes muutuvad äkitselt problee-

koe r j a l apse d

221

miks. Üldjuhul inimesed ei oska põhjusi otsida kutsikaeas õpitud harjumustest, vaid neile tundub, et koer on meelega hakanud last terroriseerima. Siis järgneb juba tihti koera vale kohtlemine, mis võib probleemi veelgi süvendada. Mul on hetkel kodus kolmeaastane laps ning 35 kg kaaluv väga elava iseloomuga tööliini belgia lambakoer. Kui see koer oli veel kutsikas ning tahtis kõigega mängida, siis sai teda üsna sihipäraselt keelatud ning vajadusel ka negatiivselt mõjutatud, kui ta lapsele liialt lähedale tormas. Koer pidi õppima, et lapsele ei joosta otsa ega peale ega riivates mööda. Kutsikas oli küll sedavõrd väike, et laps oleks sellise kokkupõrke korral igal juhul püsti jäänud. Vaadates aga nende kahe tänast kaaluvahet on täiesti selge, et piisaks kõigest ühest tormakast otsajooksust ning see võiks lõppeda traumapunktis. QQ Seega soovitaksin kohe algusest peale, kui koer on alles kutsikas, jälgida koduses elus kombinatsiooni laps

222

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

Koeraga koos kasva mine annab lapsele palju kustumatuid mälestusi ning kuhja ga imelisi kogemusi.

ja koer sellise nurga alt, et kuivõrd üks või teine käitumisviis võib hiljem muutuda probleemiks. Suhtlus laste ja koerte vahel olgu pigem natuke tagasihoidlikum kui liiga aktiivne. Kõigele vaatamata kipuvad mängud teinekord minema veidi hoogsamaks ja nagunii tahavad lapsed kutsikaga rohkem suhelda. Kui selles asjas veidike tagasi hoida, siis on üsna kindel, et hiljemgi ei tule erilisi probleeme. Nii nagu kutsikale, tuleb ka lapsele õpetada koeraga suhtlemise reegleid. Eesti kurb statistika koerahammustuste osas on väga suures ulatuses oma pere koerte tekitatud. Kujutage nüüd ette situatsiooni, et teil on kodus armastatud lemmikloom, kes on teile oluline, ning siis ühel päeval hammustab ta last ning sellest jäävad lisaks sügavatele füüsilistele armidele ka üsnagi kriipivad armid kõigi pereliikmete hinge. Sellist läbielamist ei soovitaks küll kellelegi. Tavaliselt on selliste õnnetuste põhjused laste käitumises. Koer elab oma koeraelu ning on harjunud teatud reeglite ja rütmiga. Laps, oskamata tajuda koera iseärasusi, teeb mingil hetkel midagi taolist, mis on vastuolus kõigi väljakujunenud reeglitega. Ning koer ründabki. Me võime ju öelda, et koer ei tohiks oma pereliiget mitte mingil juhul rünnata. Samas on üsna tihti olukord aga selline, et koeral polegi teist võimalust. Näitena võime tuua ühe üsna tavapärase hammustamisjuhtumi. Koer pikutab kuskil maas ja tukub. Laps jookseb talle kogemata otsa või näeb magavat koera ja läheb teda kaisutama. Magav koer on enamikule väiksematest lastest vastupandamatu külgetõmbe objekt, sest ta meenutab kaisulooma. Magav koer tajub talle ootamatult selga tulevat „looma” ründajana ja kaitseb ennast automaatselt. Üldjuhul pole koeral lapse vastu mingeid agressiivseid tundeid ning ta ei tahaks last kahjustada, kuid kuivõrd ta hambad ja küüned võrreldes lapse nahaga on nii teravad, siis piisab vaid kergest kriipimisest ning jääbki väga vastik jälg.

koe r j a l apse d

223

QQ Koera jaoks on lapsed oma ootamatu käitumisega täiesti arusaamatud. Koer ei pruugi isegi mitte magada, vaid laps võib ohtliku olukorra esile kutsuda ka teda ootamatult sabast tõmmates või talle mürtsuga otsa joostes või talle käpa peale astudes. Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et eriti nooremad lapsed ei suuda koera sellisel kujul paika panna, et koer teaks oma positsiooni lapse suhtes. Seetõttu eksisteerivad koer ja laps väga tihti nagu paralleelmaailmades. Otseselt nad teineteisele korraldusi ei jaga ning sellest lähtuvalt pole neil välja kujunenud ka konkreetset omavaheliste suhete reeglistikku. Siin ongi oluline, et selle reeglistiku kehtestaks täiskasvanu. Kui lastega perre tuleb koer, siis on väga oluline, et lapsevanem suudaks koera ja lapse omavahelise suhtlemise raamidesse panna. Nii nagu koerale tuleb õpetada, et lapsega ei tohi teha seda, teist ja kolmandat, tuleb ka lapsele õpetada, mida tohib koeraga teha ja mida mitte. Kui tuleb ette olukordi, mis lähevad mõnevõrra üle piiri ning koer käitub lapse suhtes kuidagi ebameeldivalt, siis tuleks kohe ja jõuliselt sekkuda. Koer peab mõistma, et vaatamata asjaolule, et laps on temast nõrgem ning seega võiks koera käske kuulata, on laps selles koosluses käske jagava inimese soosik ning teda ei tohi puutuda. Kui sihipäraselt treenida, siis hakkab koer seda reeglit austama ning hilisemas elus on suhted lapsega märksa lihtsamad. QQ Väga rumal on mõelda, et koer tajub, et laps on kellegi laps. Koer ei pane selliseid seoseid kokku. Tema jaoks elab mingis koosluses mingi hulk suuremaid inimesi ja mingi hulk väiksemaid inimesi ning ta peab valitsevaid reegleid õppides aru saama, et suuremad inimesed ei luba väiksemaid inimesi puutuda. Kui peres on kuni 8–9-aastased lapsed ja perre on võetud suureks kasvav koer, siis mina õpetaksin ka lapsele kohe algusest peale,

224

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

et koera juurde tohib minna ning koeraga suhelda vaid siis, kui täiskasvanu on juures ja annab loa. Ka lapsel tekib sel juhul väga kiiresti vastav harjumus ning see välistab nii mõnedki võimalikud ebameeldivad intsidendid. Ma täiesti usun, et nüüd vaidleb osa lugejaist mulle vastu ning ütlevad, et 8–9-aastane laps on juba nii vana, et saab ilusti koeraga hakkama. Ma ütleksin, et võibki saada, aga võib ka mitte saada. Kui aga ühel päeval laps röökima hakkab ja ta näost on tükk välja hammustatud, siis niisugune pilt silme ees on piisavalt kole ja mina pigem väldiksin sellist olukorda. Küsimus polegi mitte niivõrd lapse suuruses vaid mõtlemis- ja järeldamisoskuses. Ilmselgelt ei oska 7–8-aastane laps veel nii hästi analüüsida ja mõtestatult tegutseda, et ta suhetes koeraga ei põhjustaks teinekord konfliktolukorda. Olles alati koera silitada saanud, kui aga mõte pähe tuleb, läheb ta ühel hetkel koera silitama ja kaisutama ka siis, kui koer magab, ja tagajärg ongi käes. Laps käitus enda arvates normaalselt, sest ta on kogu aeg nii käitunud, samas oli aga selles „nagu kogu aeg käitumises” koera jaoks suur vahe sees. Et selliseid olukordi vältida, ongi mõistlik kujundada lapses arusaam, et ta ei või enda algatusel koeraga teha, mis pähe tuleb. Ma tegelikult piiraksin ka väiksemate laste mängimist koeraga nii, et see ei läheks liiga ülemeelikuks. Koos möllates kulutavad laps ja kutsikas tõhusalt vastastikku teineteise energiat ning lapsevanem saab rahulikumalt oma toimetusi teha. Samas aga koer naudib sellist mängu väga ning hakkab automaatselt eeldama, et see ongi normaalne. Ent kutsikas kasvab päris kiiresti ja hiljem võivad möllamismängud mõnigi kord nutuga lõppeda.

koe r j a l apse d

225

IGA VÕÕRAS KOER EI OLE KODUNE MURI Koeraga päevast päeva koos elades harjuvad lapsed sellise kooslusega. Lapsed õpivad väga hästi ära, millal nende koer on millises tujus ning kuidas peab elama-olema, et koeraga kokkupõrkekursile ei satuks. Vaadates kodus koos tegutsevaid last ja koera tuleb tahes-tahtmata mõte, kui tore see on, kui laps juba selles vanuses oskab koeraga suhelda ja tunneb koerte keelt. Veider on aga see, et tegelikkuses ei omanda lapsed üldse mitte sellist koeralugemisoskust, nagu me eeldame, ning kui nad satuvad tänaval kokku täiesti võõra koeraga, ei ole neil kodusest igapäevasest suhtlemisest justkui mingit kasu. Raske öelda, millest see tingitud on, kuid isiklikult arvan, et peamine põhjus seisneb asjaolus, et lapsed üldjuhul ei tegele koertega kodus. Nad suhtlevad koertega vaid episoodiliselt oma muude tegevuste vahele ning seetõttu ei teki neil ka dialoogi, mis õpetaks neid paremini mõistma koerte käitumist ja keelt. Loomulikult on ka selliseid lapsi, kes tegelevad koertega päevad läbi, muuhulgas õpetades neile trikke ja käsklusi, ja omandavad seeläbi oluliselt parema koeralugemisoskuse. Kuid selliseid lapsi ei ole palju. Huvitav ongi näha, et ühest küljest laps, kellel on koer kodus, ei karda koeri, ta ei näe neis tavaliselt üldse mingit ohtu, eeldab automaatselt, et ka kõik teised koerad on sõbralikud ning ka nemad alluvad tema ütlemistele nii nagu tema kodune koer. Laps, kellel pole kodus koera, on tavaliselt tänaval vastu jalutava koera suhtes umbusklik, hoiab veidi eemale ja on igal juhul ettevaatlik. Koertega harjunud laps võib võõraste koerte suhtes olla kas liiga sõbralik või siis täiesti neutraalne, mis tähendab, et ta võib ka üsna agressiivse loomuga koerale peaaegu suhu jalutada, sest ta ei oska koera reaktsiooni karta. Kui kodus on koer, siis kindlasti tuleks kasutada teda õppema-

226

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

terjalina, seletamaks lapsele koerte iseloomu ja käitumist. Oma päevad läbi koos, on koera põhjal on võimalik lapsele õpetada veidi koerte keelt ning lastel raske aru saa oskust koera käitumist lugeda. Samas tasub kindlasti rääkida ka da, et võõrad koerad võõrastest koertest ja nende käitumisest ning ohtudest. Kindlasti käituvad teisiti. on lapsel sellest tulevikus palju kasu, kui ta koduse koera põhjal koeri ja nende käitumist natuke rohkem tundma õpib. QQ Ka lihtsalt koeraga kodus kõrvuti tegutsedes õpivad lapsed väga hästi koeraga koos elama ja temaga suhtlema, kuid ei õpi automaatselt koera lugema, aimama koera konkreetset järgnevat käitumist või muutma oma käitumist selle põhjal. Ent kui juhite mõningatele detailidele tähelepanu ja last kergelt suunate, omandab ta Olles koeraga

koduse koera baasil päris palju oskusi ja õpib kergesti koeri lugema. Kui laps kohtab tänaval täiesti võõrast koera, olgu suurt või väikest, võib ta valusasti hammustada saada. Me tegelikult ju ei tea,

koe r j a l apse d

227

kui hästi see koer on sotsialiseeritud, kui tolerantne on ta laste mõnevõrra ebamäärase käitumise suhtes ning kui teadlik ja oskuslik on tema omanik. Ei ole mõistlik lapsele õpetada, et võõrad koerad on kurjad, kuid siiski tasub seletada, et võõrast koerast liiga lähedalt möödajooksmine või tema ootamatu katsumine võivad kurvalt lõppeda.

L APSELE TULEVAD SÕBRAD KÜLL A Siin on küll üks kuldreegel. QQ Kui lapsele tulevad teised lapsed külla, siis on kaks võimalust – kas oled ise kogu aeg juures ja jälgid koera ja laste käitumist või paned koera selleks ajaks kuhugi ära. Kui lapsed on omapäi ja nende juures on ka koer, on väga suur tõenäosus, et võib juhtuda õnnetus. Meediast on läbi käinud mitmeid üsna valusaid koerte hammustamise lugusid, kus kannatanuks on olnud laps, ja just eespool kirjeldatud situatsioonis. Laste sõbrad jagunevad laias laastus kolmeks: •

lapsed, kes kardavad koeri,

•

lapsed, kes ei karda koeri ja kellel endal pole kodus koera,

• lapsed, kes ei karda koeri ja kellel on kodus koer. Kui külla tulnud laps kardab koera, siis üldjuhul üritab pererahvas teda üdini sõbraliku koera baasil harjutada ning näidata, et koerad on sõbralikud ja neid pole vaja karta. Teinekord näeb sellist käitumist ka tänaval, kus kartlikule lapsele üritatakse sõbralikku koera tuttavaks teha. Selline käitumine paneb muigama. See on suhteliselt mõttetu ettevõtmine ning klassifitseerub pigem lapse ahistamiseks kui koerahirmuga võitlemiseks. Ma ei ole veel kohanud ühtegi koerakartlikku last, kes sellises situatsioonis oma hirmust üle saaks. Ta võib küll astuda pika sammu ning julgeda

228

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

koera silitada, kuid koera esimese peapööramise peale on hirm jälle tagasi. Nagu juba öeldud, kartsin ma ise ka lapsepõlves koeri. Olin suvalistelt penidelt mõned korrrad tänaval pureda saanud ning sellest kujunes välja sügavam hirm. Meenub mitmeid episoode, kus mulle on üritatud tutvustada koeri ja veenda mind nende sõbralikkuses, kuid ei meenu ainsatki korda, mil ma oleksin seda nautinud või mu hirm oleks vähenenud. Tegelikult kadus hirm iseenesest alates ajast, kui omale perre tuli koer. Seega, kui teile tuleb külla kasvõi üksainus laps, kes kardab koeri, siis oleks selle lapse suhtes aus ja austav panna koer kuhugi ära. Teised lapsed võivad küll vastu sõdida, kuid ega nemad ju ei tea, mida hirmul olev laps peab läbi elama. Palju on lapsi, kellel pole koeri kodus, kuid neil pole ka otsest hirmu koerte ees. Kuna neil puudub kogemus koertega, siis on vägagi reaalne, et jäädes koeraga omapäi võivad nad teha selliseid liigutusi või käituda koera suhtes selliselt, et loom tunneb ennast ahistatuna ja ründab. Võõras laps on koera jaoks ikkagi ju täiesti võõras, ta on koera territooriumile lubatud „sissetungija”. Koer ei võta sellist last küll otseselt ründajana või sissetungijana, kuid lapse harjumatu käitumine võib tekitada teravaid reaktsioone. Tegelikult võib täiesti vabalt olla nii, et lapsed ja koer on väga rahumeelselt koos ning pikemat aega ei juhtu midagi ning siis jookseb üks lastest koerale otsa või omavahelises müramises keegi kukub koerale peale. Palju oleneb konkreetsest koerast ja olukorrast, kuid selline situatsioon läheb igatahes üle niisuguse piiri, mida koer täiesti vaikivalt taluks. QQ Kui laps ei ole koertega harjunud, siis võib ta möödaminnes teha midagi sellist, mis laste omavahelises käitumises on täiesti tavapärane, kuid koera jaoks on ebameeldiv ja ründav. Nagu ma eespool lapsele koera tutvustamise asjus kirjutasin, peab laps õppima koeraga käituma ning saama aru, mis on nendeva-

koe r j a l apse d

229

helises suhtluses lubatud ja mis keelatud. Kui isegi oma pere lapsega läheb aega, enne kui ta mõistab, et koer ei ole mänguasi ega ole ta ka teine inimene, siis oleks palju loota, et võõras laps seda n-ö lennult haaraks. Kui täiskasvanu jätab koera lastega ja ütleb, et „ärge palun siis koera segage ja torkige, las ta olla seal rahulikult omapäi”, siis üldjuhul vastavad kõik lapsed, et ei ole hullu, me mängime omaette ning ei puutu koera. Kui mäng saab hoo sisse, siis mingid asjad juhtuvad justkui iseenesest ning laps tegelikult ju „ei läinudki koera segama”. QQ Laps ei tajugi, et ta ületab mingi nähtamatu hapra piiri ning tema käitumine on koera mõistes klassifitseeritav torkimise ja segamisena. Lapsed, kellel on kodus koer, on harjunud oma koeraga. Kuna koerte iseloomud on väga erinevad, siis sellest lähtuvalt on erinev ka koerte käitumine ning ennekõike tolerantsus. Näiteks võib oma kodu koer jääda täiesti neutraalseks, kui laps tal järsku sabast haarab või temast üle hüppab. Võõras koer aga võib tajuda seda rünnakuna. Tegelikult pole vahet, kas lapsel on kodus koer või mitte. Kui kodus on koer, siis laps küll ühest küljest tunneb koerte käitumist veidi paremini ning on saanud selgeks mingid reeglid, kuid paraku on peredes erinevad reeglid ning teinekord tekivadki ebameeldivused võõra koeraga just sellest, et laps on liiga enesekindel ja julge – ma ju oskan koertega käituda ja tunnen koeri!. QQ Kui vaadelda neid kolme gruppi, siis kõige väiksema tõenäosusega juhtub koeraga mingi intsident neil lastel, kes koeri kardavad, kuid samas kannatavad nad jällegi koera kohalolu pärast kõige rohkem. Seetõttu soovitaksingi pigem koer ära panna, kui lastele sõbrad külla tulevad, ning kõik laabub paremini.

230

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

KO E R A KOOLITAMISEST koe raraam at

231

MILLEKS ÜLDSE KOERA KOOLITADA? Eespool sai juba mõnevõrra erineva nurga alt käsitletud koera koolitamise teemat. Ei hakka kõike siin üle kordama, vaid pigem üritaksin luua tervikpildi koerakoolitusest. Alustaksin eespool teemaks olnud alustaladest. Milleks koera üldse koolitada? Peamiseks põhjuseks on vajadus koertele oma keelt ja reegleid õpetada. Koera koolitamise tagajärjel kaob meie kodusest elust suur hulk stressi ning kooseksisteerimine muutub rahulikumaks. Ka koera elu muutub rahulikumaks, sest ta õpib paremini aru saama inimese nõudmistest ja tema käitumisest. QQ Tuleb silmas pidada, et koolitatud koer on õnnelik, sest ta teab oma kohta, saab aru inimese nõudmistest ja reeglitest ning ta elu on vajalikul tasemel must-valge.

232

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

Ühine tegevus koe raga pakub rõõmu mõlemale osapoo lele.

Koolitatud koer mõis tab omaniku soove lennult ning täidab neid rõõmuga.

Koera koolitamise käigus õpib inimene koeraga suhtlema ning see avab väga palju uksi. Selleks, et koer teeks midagi, mida me tahame, peab ta olema motiveeritud. Kui koer tahab midagi saada (maiust, palli või kiitust), siis teeb ta kõike innukalt ja rõõmuga. Koera on võimalik panna käske täitma ka läbi sundimise ja n-ö kohustuse, kuid sellel baseeruv käitumine on alati vähem innukas ning ei ole tihti ka piisavalt püsiv. QQ Järelikult on koera koolitamise ja treenimise aluseks tema õige motiveerimine. Koera koolitades kasutatakse ära tema loomulikke instinkte. Saagiinstinkti puhul kasutatakse ära looma „nälga” maiuse või mängimisnutsu järele ning sellele ehitataksegi üles koolitus. Karjainstinkti puhul on aga premeeriv peremehe heakskiit, kiitus ning tähelepanu.

koe ra kool i tam i se st

233

MOTIVATSIOON ON KOOLITUSE ALUS QQ Koera motiveerimine tähendab seda, et koeras tekitatakse nälg millegi järele, mida ta tahab saada, seejärel antakse koerale mingi korraldus ning kui see on täidetud, saabki ta preemiaks motiveeriva eseme. Näiteks võetakse tükk vorsti. Koer tahab seda vorsti väga saada. Koerale öeldakse „istu!”, koer istub ja saab vorsti. Mida paremini suudate koera – eelnevalt vorstiga natuke mängides – sellest huvituma saada, seda innukamalt koer istub. Sarnaselt on võimalik koera motiveerida nööriga, palliga või spetsiaalse mängimisnutsuga või mõne muu tema mänguasjaga. Igal juhul tuleb tähelepanu pöörata sellele, et see miski oleks koerale nii ihaldusväärne, et ta on tõesti motiveeritud ja tahab selle nimel midagi teha. Oletame, et olete hommikul harjutanud koeraga kodus mingeid baaskäske, näidates talle eelnevalt vorstitükki, ja kasutades ära koera näljast olekut olete saanud ta käsku täitma. Nüüd tahate sama asja teha õhtul (või kuskil mujal), võtate vorsti ning näitate koerale. Koer jääb vorsti suhtes üsnagi külmaks. Kui koer on ükskõikne, siis pole vorst hetkel tema jaoks motiveeriv ning see tähendab, et ta suure tõenäosusega ei täida ka käsku. Kuigi koer oli hommikul vorsti järele hull ja tegi lahedaid sooritusi, ei tähenda see automaatselt, et ta peaks igal ajahetkel ja igal pool vorsti järele hull olema. Siit minu esimene koolituslik soovitus: QQ harjutage koeraga alguses erinevaid käske vaid siis, kui koer on tõesti motiveeritud ja tahab seda „miskit” saada. Sellisel juhul teeb koer kõike palju innukamalt ning talle jäävad käsud palju paremini meelde. Kui teil on plaanis teha praegu ja nüüd näiteks mingeid harjutusi ja koer ei näita erilist huvi vorsti vastu, siis jätke need käsud parem sinnapaika ja üritage uuesti teisel korral, kui koer on huvilisem. Kui koer hakkab käske täitma

234

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

Koer täidab käske seda innukamalt, mida ahvatlevam on preemia. Enamik koertest on võimelised tegema uskuma tuid asju, et palli kätte saada.

puhtast kohusetundest ja sööb vorsti sinna peale ka ainult seepärast, et nii on kombeks, siis võite kindel olla, et ühel hetkel koer ei tahagi enam teie käsku täita. Koer on selles mõttes programmeeritav loom, et kui ta harjub teatud meeleolus mingeid harjutusi tegema, siis see meeleolu kinnitub sooritusega. Teisisõnu, kui ühel hetkel koer polegi enam nii näljane, aga ta on harjunud tegema asju „näljasena” ning kiirelt, siis ta teeb seda hiljem ka vähem „näljasena”. Mõni koer pole teab mis hea isuga, nii et kui näitate talle vorsti, ei näe ta selles mingit väärtust. Selliste koertega tuleb motiveerivaks vahendiks leida mõni mänguasi. Ent piuksuv kummielevant üksi ei ole kunagi ühelegi koerale piisav motivaator, et selle nimel mingeid käske täita. Üldjuhul tekitab mänguasjale motiveeriva sisu mäng. Mängida tasub aga sellise asjaga, mida koer saaks haarata, kui see eest ära liigub, ning mida koer saaks tublisti sikutada. Nagu

koe ra kool i tam i se st

235

eespool juba öeldud, soovitan kutsika puhul mänguks alguses kasutada vana T-särgi või froteerätiku tükki, mida kutsikal on mõnus ja mugav haarata. Mäng tähendab seda, et riidetükki lohistatakse kutsikal eest ära, nii et ta peab seda tõesti innukalt taga ajama. See aina kasvav innukus ongi motivatsioon ja mootor, millele toetudes saab pärast treenida mitmesuguseid harjutusi ja käske. Kui kutsikas tabab riidetüki, siis sikutate ja hakkate kergelt vastu ja lõpuks koer võidab. Riidekalts vahetatakse vanema kutsika puhul välja nahkkaltsu vastu ja edasi juba sellise nahkse nutsu vastu, mida on mugav taskusse panna. Riidekalts tasuks vahetada nahkkaltsu vastu siis, kui see juba lagunema hakkab ja koera jõud sellest ilmselgelt üle käib. Selleks ajaks on koeral tavaliselt ka hambad vahetunud ja tal on mugavam haarata. Kui koer suudab nahkkaltsu juba tugevasti haarata ja sikutada, on paras aeg minna üle nutsu peale. Sellise mänguga kutsikaeas te programmeeritegi mingi mänguasja koera

236

n õu a n d e id ko e rao m an i k u l e

Väärt preemia nimel minnakse läbi tule ja vee.

jaoks lemmikuks ja ülimaks ihaldusobjektiks, mis omandab nii suure väärtuse, et koer on selle nimel nõus ükskõik mida tegema. Kui ütlete „istu!” ja koer teab, et sealt taskust tuleb kohe nahkne nuts, siis ta istub kiiresti, sest nii lahe on ju nutsu taga ajada ja sikutada, seda omaniku käest ära tõmmata. QQ Nii toiduga kui ka nutsu ja palliga treenides kasutatakse ära saagiinstinkti, mis on antud juhul mootoriks. Koeral tekib instinkti najal „nälg”, mis paneb ta käsku täitma, et „nälg” saaks kustutatud (instinkt jõuaks instinktieesmärgini). Nagu ma päris raamatu alguses kirjutasin, on koolituses alati lihtsam selliste koertega, kellel on tugevam saagiinstinkt.

KÄSKUDE ÕPETAMINE JA TOIT Minu teine koolituslik soovitus on: QQ alati alustage käskude õpetamist toiduga. Üldjuhul on kõik 2–3-kuused kutsikad näljased ning seda ongi soovitav ära kasutada. Kuigi kutsikale meeldib väga ka mängida, on ta toiduga koolitamisel sellises meeleolus, et ta ei lähe liiga ülemeelikuks ja suudab paremini käskudele keskenduda. Kui te hakkate käske õpetama mänguasjaga, siis keskendub koer ülearu sellele ja tihti „unustab” käsku täita. Üldjuhul enamikul koertest vanemaks saades suurem nälg kaob ning seetõttu on ühel hetkel koolituses kasulik toit asendada nutsu või palliga. Ka pall omandab väärtuse mängu kaudu. Kui kutsikas on alles umbes kolmekuune, siis tasub talle loopida näiteks tennisepalli. Enamikule koertest meeldib seda taga ajada, püüda ja seejärel sellega uhkelt ringi joosta. Väga oluline on jälgida, et pall ei oleks nii väike, et koer selle kogemata alla võiks neelata. Igal aastal on

koe ra kool i tam i se st

237

kuulda juhtumitest, kus koer on mänguhoos palli endale kurku tõmmanud, teda ähvardab lämbumisoht ning palli kättesaamiseks on enamasti vaja veterinaari sekkumist. Kui kutsikas on veel väike ja näljane, siis tasub teda peale palli viskamist koos palliga tagasi kutsuda ja kuuletumise eest toitu anda. Hea oleks, kui koer õpiks siiski palli omanikule tagasi tooma, mitte sellega eest ära jooksma. Kui teil on vahetuskaubana pakkuda maiust, siis see programmeeribki koera tagasi tulema, et maiust saada. Kui nüüd koeral „kutsikanälg” hakkab kaduma ning te võtate motiveerimisesemena kasutusele kas nahknutsu või nööriga palli, siis on need vahendid tänu mängule omandanud koera jaoks juba suure tähtsuse ning ta on nõus nende nimel pingutama.

238

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

Kuivõrd kutsikal ei ole enamikust käskudest varasemat kogemust, siis sõltub koera edaspidine käitumine paljuski sellest, kui osavalt ja edukalt talle käske alguses toiduga tut vustatakse.

NEGATIIVNE TAGASISIDE Kolmas koolitusteemaline soovitus: QQ ärge kunagi kasutage koolitamisel negatiivset mõjutust ja sundi siis, kui koer käsu sisust ja iseloomust veel aru ei saa. See on suur viga, mida paraku üsna tihti tehakse. Näiteks õpetatakse kutsikale maiusega käsku „istu!”, kutsikas oskab juba ilusti istuda. Nüüd pannakse koer istuma ning minnakse samal ajal ahjust toitu võtma lootuses, et koer ei tule segama. Koer aga, tundes grillkana lõhna, jookseb teile järele. Te näete, et kutsikas ei istu enam, röögatate talle peale ning võimalik, et koera pealetükkivaks muutumisel ka sakutate teda. Tegelikult ju oskas koer istuda küll, aga ta ei teadnud, et peab nii pikalt istuma. Koera jaoks on teie käitumine äärmiselt ebaõiglane ning tekitab temas tugeva annuse stressi. Kusjuures negatiivse mõjutuse all ei pea ma silmas mitte ainult füüsilist mõjutust, vaid ükskõik millist reageerimist, mida koer võib tajuda negatiivsena. Laias laastus võibki tegelikult öelda, et valdav enamik koertest ei tee üht või teist asja seepärast, et omanik ei ole osanud piisavalt hästi koera koolitada, nii et koer tõesti saaks aru, mida peab tegema. Koera loomuses ei ole tegelikult soovi omanikule vastu töötada. Üldjuhul on vastutöötamine tingitud valesti läbi viidud koolitusest, mis on koerale vale pildi loonud. Kui omanik mõnel puhul äkitselt räuskama ja röökima hakkab, siis ei saa koer sellisest „rünnakust” kuidagi aru. QQ Selline viga on lihtne tekkima, kuna inimesed kipuvad koeraga suhtlema nagu teise inimesega. Kui ma kohtan tänaval täiesti võõrast inimest ja ütlen talle, et palun seisa hetk siin ja vaata mu kohvrit, kuni ma sealt automaadist parkimispileti võtan, siis enamik võõraid inimesi täidab soovi esimese pöördumise peale, sest nad ju saavad keelest aru. Kui ma

koe ra kool i tam i se st

239

olen koera istuma õpetanud ning teinud palju kordusi ja ütlen Mina ei teinud talle, et palun istu nüüd nii kaua, kuni ma teises toas käin, siis midagi. sellest koer aru ei saa. Paljud probleemkäitumise ilmingud põhinevadki mittemõistmisel, kuivõrd koer ei taipa, et koju üksi jäädes ei tohi seal ulguda ja haukuda või peremehe koju tulles ei tohi teda pikali hüpata jne. QQ Alles siis, kui te olete 100% kindel, et koer teab ja saab aru, mida te tahate ning lihtsalt ei viitsi/ei taha käsku täita, võite koera negatiivselt mõjutades sekkuda. Näiteks koer haugub toas täiesti kontrollimatult, te käratate talle „vait!”, aga ta haugub edasi. Te teate, et ta saab sellest käsust aru, te teate, et ta on seda varem alati täitnud, ent seekord ei suuda vait jääda. Nüüd on õigustatud ka negatiivne tagasiside. Kui olete aga ka kõigil eelnevatel kordadel öelnud koerale kolm korda „vait!”,

240

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

siis kust koer peaks teadma, et sel korral peab esimese käsu peale vait jääma? Milline peaks välja nägema negatiivne tagasiside? Tegelikult on sellel vaid kolm tunnust: QQ see peab koera jaoks olema tunnetuslikult negatiivne QQ see peab toimuma võimalikult vahetult peale käitumist, mille eest koerale selline sõnumit antakse, sest QQ koer peab seda antud olukorraga seostama Negatiivset tagasisidet võib olla väga mitmesugust. Kiitusega on hästi lihtne, „tubli!” on üldjuhul tubli, koerale antud maius või visatud pall tundub mõnus ning ka patsutamine ja silitamine on tema jaoks äratuntavalt positiivsed. Negatiivse mõjutusega on väga palju keerulisem. Nii nagu positiivse mõjutuse puhul, on ka negatiivse mõjutuse puhul palju erinevaid võimalusi. Koera jaoks on negatiivne: •

kui teda mõjutatakse füüsiliselt, nii et koer tajub ebamugavustunnet,

•

kui ta võetakse karja keskelt ja tähelepanu alt ära ja viiakse kuhugi isolatsiooni,

•

kui talle ei anta positiivset tagasisidet (näiteks maiust ja kiitust),

• kui talle ei pöörata tähelepanu ja teda ignoreeritakse. Seda loetelu võiks veel pikalt jätkata, kuid need neli leiavad kõige rohkem kasutust. Ükskõik millist neist neljast kasutate, tuleb alati mõelda selle peale, kas koer ikka tunnetab mõjutust negatiivsena. Te võite inimese seisukohast mõeldes arvata, et mõjutus oli negatiivne. Koer paraku võib seda tunnetada hoopis positiivsena. Toon mõned näited. Vaatate telekat, kutsikas tuleb ja sikutab püksisäärest ning teil on valus ja püksisäär kipub ragisema. Võtate kutsikal turjast ja sakutate. Kuna aga kutsikas on ju nii nunnu ning pisike, siis ei raatsi liiga tugevasti sakutada. Kas kutsikas tajus seda

koe ra kool i tam i se st

24 1

sakutust negatiivsena või sai aru hoopis nii, et ta tuli teid püksisäärest sikutama ning sai preemiaks tähelepanu, peremees lõpetas telekavaatamise ja hakkas mängima? Tegelikult võib ju üks inimene teisele ka niimoodi õlale patsutada, et ühel juhul mõjub see kui sõbralik toetusavaldus ja teisel juhul nagu löök. Teise näite puhul haugub koer teises toas läbi akna kassi peale. Te kuulete seda, ruttate koera juurde ja karjute ta peale. Koer sai aru, et ta haukumine töötas, sest vähe sellest, et te tulite haukumise peale kohale, te hakkasite veel koos temaga haukuma ka. Kolmas näide. Te annate koerale käsu „istu!”. Koer teab väga hästi, mida „istu!” tähendab, kuid ei viitsi istuda. Kuivõrd koer ei istu, siis te maiust ei anna. Koer jalutab minema ja saabki võimaluse tüütust omanikust pääseda ning omi asju teha. Ülaltoodud näited olid kolme erineva negatiivse mõjutuse kohta, mida koer tegelikult kõikidel kordadel tunnetas kõike muud kui negatiivsena. Ma olen varem loengutel või seminaridel nõu

242

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

Tahaks tagasi ...

andnud, et kui koer korraldab mingi jama, siis tuleb teda sakutada, sest erinevalt eiramisest ja premeerimata jätmisest saab koer kiirest negatiivne mõjutusest oluliselt lihtsamini aru ja ajastus on palju täpsem. Enam ma sellist nõu väga ei anna, kuna elu on õpetanud, et kahjuks teeb väga suur osa inimesi seda valesti. Osa reageerib liiga nõrgalt, mistõttu koer tunnetab mõjutust pigem positiivse tähelepanuavaldusena, teised aga reageerivad hilinenult ja valel hetkel, tekitades füüsilise mõjutamisega koerale lihtsalt stressi ja süvendavad konflikti ning probleem jääb ikka lahendamata. Kui koer teeb kodus pahandust, millele te otseselt peale satute ning kui tahate koerale kohe ja kiirelt mõista anda, et ta käitus valesti, siis soovitaksin sellist käitumist, et röögatate koera peale, võtate tal kratist kinni ja viite ta kuhugi „igavasse” tuppa kinni, kus ta ennast ebamugavalt tunneb, sest tal pole midagi teha. Korteris sobivad hästi näiteks WC või vannituba, majas või aias näiteks kuur. Kui koer peab seal omapäi mõne aja (näiteks 15–20 min) istuma, siis ta tunnetab selgelt, mis juhtus. Siis see fikseerib olukorra, mille eest te koera negatiivselt mõjutate. See, et te isoleerite koera karjast ning viite ta omaette, tekitab koeras negatiivse tunde, kuna teda oleks nagu „välja visatud”. Kui koer hakkab kiunuma ja lõhkuma ning te lasete ta välja, siis karistus muidugi ei toimi. Mulle tundub, et selline negatiivne mõjutus on kõige lihtsamini teostatav ning sellisel juhul ei saa midagi väga valesti teha. Selline pagendamine on igal juhul tõhusam kui füüsiline mõjutus. Oluline on jälgida, et te koera isolatsiooni viies talle järele ei annaks ja koeraga ei suhtleks. See peabki välja nägema nagu üks tuim vangiviimine. Kunagi näidati televiisoris üht BBC sarja, kus käitumisspetsialist koera peaaegu et iga halva käitumise eest niimoodi karistas. Mulle tundus see tookord veidi muigamapanev, kuna nii mõneski olukorras oleks minu meelest sakutamine olnud tõhusam ning koerale lihtsamini mõistetav. Tookord ma arvasin, et eks põhjus on selles, et suures telekanalis ei tohi füüsiliselt koera puutuda.

koe ra kool i tam i se st

24 3

Tänaseks olen ma aga aru saanud, et selline meetod toimibki tegelikkuses lihtsalt paremini, kuna enamik inimesi ei oska sakutamist nii nagu vaja kodus järele teha, kui ta ka televiisorist õpetust on saanud. Kui te lähete koeraga kooli ning koer teeb platsi peal midagi valesti, siis te muidugi ei saa teda autosse panna ning koju kihutada, et koer kuuri lukustada. Ka koolituse käigus on koerale võimalik anda kohe head, kiiret ja talle väga selgelt arusaadavat mõjutust. Seda aga juhendab koolitaja ning jälgib kõrvalt, et te sellest õigesti aru saaksite ning oskaksite õigesti järele teha. QQ Kindlasti tuleb koera koolitada selliselt, et sõna „tubli” öeldakse enne, kui tuleb preemia, ning „ei” enne, kui tuleb negatiivne mõjutus. Sel juhul hakkab koer seostama sõna „tubli” positiivse värvinguga ning hiljem, kui preemia näiteks kaob, säilib see emotsioon ka siis, kui lihtsalt ütlete „tubli” või koera patsutate. Seda tuleks jälgida kutsikast peale, et kui koer teeb midagi head, siis esimesena tuleb „tubli” ja siis kas maius või patsutamine. Kui maius anda enne sõna, siis ei omanda sõna koera jaoks mitte mingit väärtust. Sama on ka sõnaga „ei”. Oma olemuselt on „ei” koera jaoks n-ö tegevust lõpetav tagasiside-sõna. Kui ütlete koerale „ei”, lõpetab ta oma tegevuse. Selleks, et „ei” omaks vajalikku tooni, käibki kutsikaeast alates selle sõnaga kaasas negatiivne mõjutus. Vähehaaval omandab sõna „ei” vajaliku värvingu ning mõjutuse võib ära jätta. QQ „Ei” juures tulebki arvestada, et see on üldjuhul tegevust lõpetav sõna, millest koer aru saab ehk kui koer teeb midagi valesti ning te soovite, et ta teeks midagi teisiti, siis sõna „ei” võib koera lihtsalt lukustada. Kasulikum on koera aidata, reageerida sõrme viibutades ning öelda näiteks „eh-eh-eeee” või „oh-oh-ooo” või midagi selles stiilis.

244

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

Koera koolitamine oma tehniliselt ülesehituselt ongi selline, et kõigepealt motiveerite koera toidu, palli või nutsuga ning seejärel, kui koer tahab teie näidatud asja väga saada, annate talle käsu. Koer sooritab nõutava tegevuse ning te premeerite teda toidu või palliga, öeldes vahetult enne seda „tubli”. Kui koer juba oskab käsku ning te olete selles 100% kindel, siis võite hakata käsu täitmist nõudma ka olukordades, kus koer väga ei viitsi või ei taha. QQ Koolitustulemuste püsimise seisukohalt on oluline treenida erinevad käsud kõigepealt selgeks lihtsamas koduses olukorras ning siis minna neidsamu asju tegema keerukamatesse kohtadesse. Väga hea koera koolitamiseks on koht, kus on palju segajaid. Näiteks jalutades mööda mingist kaubanduskeskusest, kus käib pidev sagin, võib üritada teha neidsamu asju, mida koer kodus oskas. Igal juhul tuleb alustada natuke lihtsamalt tasemelt ja kindlasti eelnevalt koer korralikult motiveerida. Tänaval jalutades sobib harjutamiseks hästi ka selline tänavalõik, kus kuskil lähedal aias segavalt haugub teine koer. Kui saate koera ka sellistes raskemates paikades soovitud asju tegema, siis võite olla kindlad, et need käsud toimivad igal pool. Treenides käske vaid koduses olukorras võite aga olla enam-vähem kindel selles, et keerukama olukorra puhul koer kohe kindlasti ei kuuletu.

KUIDAS KOER MAAILMA NÄEB? Koera koolitamiseks ning tema käitumise mõistmiseks tuleks aru saada sellest, kuidas koer maailma näeb. Kui meie astume tänavale, siis me näeme seal punast autot, mis eile maja ette pargiti ja mille taga on kuused, ning kõrvaltänavast jalutab meie suunas inimene lapsevankriga. Muidu on tänav tühi ja hoovides pole ini-

koe ra kool i tam i se st

24 5

mesi. Koer, tulles samal hetkel samasse kohta, näeb hoopis teist pilti. Ta näeb, et mööda tänavat on jalutanud üks kõrvaltänava inimene koos oma väikese, pidevalt haukuva koeraga, ning keegi võõras senitundmatu peniga. Ta „näeb”, et umbes paar tundi tagasi on auto alla jooksnud kass, kes seal varjualust otsis ja siis oma teed läks. Vaadates kuuski „näeb” ta okste varjus kahte lindu. Nähes vastu jalutavat inimest vankriga näeb ta selle inimese hirmu, sest kerge tuul puhub sealtpoolt ja toob temani inimese „hirmu lõhna”. Samuti „näeb” ta seda, et kõigest mõni minut tagasi jalutas siit mööda ühte jalga lonkav meesterahvas, kes nosis pirukat. See võib teile tunduda lihtsalt kena muinasjutt, kuid tegelikkuses näebki koer just midagi sellist. Koer tunnetab maailma kõigi meeltega korraga ning talle moodustub ühtne pilt. Seda on inimesel veidi raske ette kujutada. Meie aju ei suuda lõhna baasil meile sellist pilti Koer näeb maa genereerida. Kuivõrd koera haistmine on erakordselt hea ning see ilma kombineeritult osa ajus, mis analüüsib nina kaudu tulevat infot, on oluliselt suu- silmade ja ninaga.

246

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

rem kui inimesel, siis koer „näebki” ninaga. See tähendab, et koer ümbrust nuusutades sõna otseses mõttes näebki seesugust tervikpilti. Teatud mõttes laseb selline võime koeral näha lisaks olevikule ka minevikku ja tulevikku. Koera haistmismeel erineb inimese omast peale tundlikkuse ka selle poolest, et ta oskab määratleda lõhna suunda ja päritolu. Kui inimene siseneb ruumi ja tunneb erinevate parfüümide lõhnasegu, siis aärmisel juhul oskab ta määratleda sellest segust ehk ühe tuttavama lõhna, nt selle, mida ta ise kasutab. Koer teab samasse ruumi sattudes täpselt, millisest suunast mingi lõhn tuleb ning millise inimesega see seostub. See tähendab, et ta ei tunne mitte lõhnade segu, vaid eristab erinevaid lõhnu üksikutena. See võimaldabki koeral tänaval liikudes „korjata sealt üles” paljude inimeste ja loomade möödumise ajad ja ka nende lõhnad. Rääkides koera erakordselt heast ninast tasub mainimist ka selline fakt, et väidetavalt pidavat koer tundma klaasi pealt ära peremehe sõrmejälje ka siis, kui jälg on klaasil olnud kuus nädalat. Minge ja üritage klaasilt värsket sõrmejälge nuusutada ning mõelge siis kuus nädalat klaasil olnud sõrmejäljele ja te saate aru, kui uskumatult tundlik on koera nina. Mõelge nüüd sellegi peale, kuidas te käitute juhul, kui kohtute tänaval ühe inimesega, ja juhul, kui peate trügima läbi rahvamassi. Koeraga liikudes ongi see probleem, et teie ei näe seda „rahvamassi”, mida koer näeb ning seetõttu ei saa te ka aru, miks koer ühes või teises kohas selliselt käitub, nagu ta käitub. Koera nägemine erineb inimese omast ka värvide osas. Inimene näeb punast, sinist, kollast ja rohelist põhitooni. Koer näeb ainult sinist ja kollast. Kaua arvati, et koer näeb maailma must-valgena. Viimaste aegade uuringud on aga näidanud, et enamik imetajaid, sealhulgas koer ja kass, näevad sinist ja kollast baasvärvi. See ei tähenda, et koer rohelisi ja punaseid esemeid ei näeks, kuid ta näeb

koe ra kool i tam i se st

247

neid kehvemini, sest need on pigem hallikamates toonides ning ei eristu nii selgelt. Kui te nüüd panete kokku pildi üksjagu erinevate värvide maailmast ning lisate juurde lõhnamaailma, siis on selge, et koer „näeb” kõike meid ümbritsevat hoopis teistsugusena kui meie. Seda on kasulik teada ning sellega tuleks ka koera koolitamisel arvestada. Näiteks rohelise rohu sisse visatud punast palli näeme meie eredalt siravana, kuid koer seda niimoodi ei näe.

VEEL MÕNEST KOERAKOOLITUSEGA HAAKUVAST TEEMAST Kui te olete otsustanud koeraga kooli minna, siis on üks esimesi küsimusi, mis teil pähe turgatab – kuhu? Eestis on päris palju koolitajaid, kes aitavad koeraomanikke ning viivad läbi koerakoolitusi. Nende kontakte on võimalik leida internetist. Eesti Kennelliit (EKL) on välja töötanud atesteerimissüsteemi, mille abil ta koolitab koerakoolitajaid ja testib nende taset. Koolitaja, kes on selle süsteemi läbinud, saab Eesti Kennelliidu atesteeritud koolitajaks. Nende inimeste kontaktid on leitavad Eesti Kennelliidu kodulehelt www.kennelliit.ee. Lisaks on ka ridamisi koolitajaid, kes ühel või teisel põhjusel pole tahtnud atesteeritud saada ning keda seetõttu pole ka selles nimekirjas. See ei tähenda veel, et nad koolitada ei oska. Atesteering näitab lihtsalt, et koolitaja on läbinud EKL filtri ja EKL vastutab tema taseme eest teatud piirides. Lõppkokkuvõttes taandub aga koolitaja juures – nii nagu iga ameti juures – kõik sellele, kui südamega inimene tööd teeb, kui palju ta seda tööd armastab ning kuivõrd ennast täiendab. Nii nagu atesteeritud koolitajate nimekirjas võib olla inimesi, kes ei näe vaeva enda täiendamisega, võib olla ka mitteatesteeritud koolitajaid, kes on väga head ja näevad vaeva, et areneda.

248

n õu a n d e id ko e rao m an i k u l e

Õiged vahendid ning harjutuste täpne ülesehitus tagavad koera heaolu ja tervise ka raskemate ülesan nete täitmisel.

Atesteerimata koolitajaid leiab erinevate tõuühingute ja tõuklubide, aga ka piirkondlike klubide kodulehtedelt. Esimese valikuna tasukski välja otsida mõned koolitajad ning seejärel minna trenniplatsile vaatama ja suhtlema. Nii saate koolitajaga tuttavaks ning teil tekib ettekujutus, kas selle koolitaja lähenemisnurk ja filosoofia teile sobivad. Kui te olete mõned erinevad koolitajad üle vaadanud, tekibki teil selge pilt sellest, kus te soovite koeraga koolis käia. Siin on aga üks pisike probleem. Kuivõrd koerakoolitus on üsna ajamahukas ning tihti jäävad koeraomanikud konkreetse koolitaja juurde pikaks ajaks, et oma koera veel „targemaks” koolitada, siis ei pruugi teie valitud koolitaja juures lihtsalt kohta olla. Samuti on üsna tüüpiline, et näiteks grupitrenne läbi viivad inimesed teevad

koe ra kool i tam i se st

24 9

seda tsüklitena, kus alustatakse ühe grupiga ning kuni selle grupi n-ö lõpptulemuseni viimiseni uusi õpilasi juurde ei võeta. QQ Sellega seoses soovitaksin hakata juba varakult koolitajat otsima. Kui te täna otsustate, et järgmisel nädalal võiks kooli minna, siis on üsna reaalne, et ei leia endale sobivat koolitajat, kelle juurde kohe trenni pääseb. Kui te hakkate 2–3 kuud varem uurima, siis on oluliselt suurem võimalus pääseda koeraga just sellesse trenni, kuhu olete soovinud. Järgmine küsimus, mis seoses kooliminekuga tekib, on koolitustarbed. Nagu ma eespool mainisin, piisab koera koolitamiseks suhteliselt lihtsatest vahenditest. Noore ja täiskasvanud koera puhul on üldiselt parimad kas nööriga pall või sangadega nuts. Rohkem polegi vaja. Kui olete kutsikaga ilusti mänguga alustanud ning „ehitanud” palli või nutsu koera jaoks oluliseks, siis te saate sellesama vahendiga hakkama mis tahes probleemide puhul ja kõigil treeninguperioodidel. Lisaks on vaja treenimiseks kaelarihma (soovitavalt ketti) ning jalutusrihma pikkusega ca 1–1,5 meetrit. Ja see ongi kõik. Nagu ma eespool seletasin, on harjutusi üldjuhul lihtsam toiduga üles ehitada, mistõttu vähemalt esimestes trennides võiks olla kaasas ka maiust, mis koera silmad särama paneb. Mitte kunagi ei tohi enne koeraga trenni minekut talle süüa anda. Ühest küljest vähendab see koera huvi koostöö vastu, teisalt on see aga üsna suur terviserisk, kui hakkate äsja söönud koeraga mingeid harjutusi tegema. Täpsemaid juhiseid trenni tulemiseks vajalike vahendite ja detailide osas annab kindlasti ka koolitaja.

250

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

KO E R A S P O RT

koe raraam at

251

LIHTSAST KOERAKOOLITUSEST KOERASPORDINI Koolitatud koer on alati õnnelikum kui koolitamata koer. Põhjus seisneb asjaolus, et koolituse käigus hakkab koer paremini mõistma omaniku nõudmisi ja keelt ning samuti omandab ka peremees parema koeralugemise oskuse. Kõikvõimalikud reeglid muutuvad koerale selgemaks ning tal on seega vähem stressi. Täiesti arusaadavalt on siis vähem stressi ka omanikul. Koera on võimalik koolitada mitmele erinevale tasemele. Toon siia võrdluse inimeste maailmast. Te astute ühel päeval kaalule ning avastate, et osuti näitab täiesti uut kümmet. Kuna ka trepist üles minek paneb hingeldama, siis otsustate tervise nimel hakata jooksmas käima. Te käite jooksmas 2–3 korda nädalas ning olete rahul kaalulanguse ja füüsilise vormi paranemisega. Sellist jooksjat võib nimetada tervisesportlaseks. Oletame, et te kohtate jooksuringidel üleaia naabrit ning tekib hasart. Te otsustate võistelda poole aasta pärast toimuval rahvajooksul. Kuna seate eesmärgiks naabrit võita, hakkate jooksmas käima tihedamalt ning jooksete iga kord natuke pikema ringi ja üritate saavutada paremat aega. Kui kätte jõuab rahvajooksu päev, olete paremas vormis kui kunagi varem ning valmis lahinguks naabriga. Nüüd võib teid nimetada rahvasportlaseks. Kas toetudes sellele treeningule võiksite minna olümpiale, võistlema maailma parimate jooksjatega? Tõenäoliselt mitte, sest seal võistlevad tippsportlased. Nad on alustanud treeningutega juba noorelt ning teinud palju ja sihipäraselt tööd. Kui te oleksite noorem ning hakkaksite tublisti treenima, võiksite võib-olla ühel päeval isegi olümpial proovida. Koerte treenimisega on täpselt sama loogika. Te käite koeraga koolis ning koolitate teda, sest see on vajalik, et normaalselt hakkama saada (paralleel tervisesportlasega). Te teete seda seni, kuni

252

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

olete tulemustega rahul ja siis lõpetate. Kui teile meeldib koerakoolitus ning te näete, et teie koer istub käsu peale kiirelt ning käib reipalt kõrval, siis võib teil tekkida huvi treenida teda veel natuke rohkem ja natuke paremaks ning minna kuhugi eksamile või võistlusele. Te teete 3–4 korda nädalas trenni ja saavutate päris hea taseme. Tublilt treenides õnnestub teil mõnelt võistluselt isegi karikas koju tuua. Selline hobi on mõnus, sest hoiab teid liikumas, muudab suhted koeraga paremaks ning ka teie koer on õnnelik. Koeraspordi mõistes võib teid nimetada rahvasportlaseks. Ka koeraspordis on olemas tipptase nagu inimeste spordiski. Erinevatel aladel korraldatakse nii Eesti meistrivõistlusi kui ka maailmameistrivõistlusi. Kui te olete oma koera treeninud 3–4 korda nädalas ning teie tulemused hakkavad paranema, siis te tõstate kindlasti taset, kui suurendate treeningute hulka ning teie koer hakkab sooritustes aina parem välja nägema, kuid võistlustel te tõenäoliselt kaotate tippsportlastele, sest nemad on koertega päris palju trenni teinud juba alates kutsikaeast ning seetõttu on nende koerad saavutanud sellise taseme, mida n-ö poolelt teelt rongile hüpates pole võimalik saavutada. Siinkohal küll innustaks koertega treenijaid, kes soovivad võistelda, oma koeri kõrgemate eesmärkide nimel edasi treenima, sest ka lähitulevikus on Eesti koeraspordi tipus ilmselt veel sedavõrd hõre, et ka rahvaspordist välja kasvanud võistluspaarid suudavad üsna kõrgele läbi murda. QQ Koerasport võistlusspordi tasemel on väga huvitav ja kaasahaarav. See pakub palju nii koerale kui ka omanikule ning kuna treeninguplatsil veedetakse palju aega koos, siis loob see inimese ja koera vahel väga tugeva sideme, nii et võistlussporti tegev koer on palju rahulolevam kui lihtsalt aias ringi jooksev liigikaaslane. Eestis kahjuks ei oska laiem üldsus koeraspordis veel sportlikku sisu näha. Arvatakse, et koerasport on midagi samasugust nagu õpetada koera käppa andma või sitsima. Tegelikult on koe-

koe raspor t

253

rasport pigem võrreldav ratsaspordiga, mis on ju lausa olümpiaala. Inimene, kes tahab koeraspordis kaugele jõuda, peaks juba kutsika valikul vaatama ringi veidi teise pilguga kui see, kes võtab lihtsalt kodukoera. Erinevatele koeraspordialadele sobivad natuke erinevate eeldustega koerad ning seda tuleks kindlasti arvestada juba kutsika valikul. Seetõttu olekski kasulik käia vastava koeraspordiala võistlusi vaatamas ning seal parimate käest nõu küsida. Teine oluline asi seoses koeraspordiga: koera tuleks alates kutsikaeast treenida veidi teisiti kui lihtsalt kodust koera. Näiteks kui õpetate kodusele koerale käsku „istu!”, siis pole üldse oluline, kui kiiresti ja millise meeleoluga koer käsku täidab, ent tippsporti suunduva koera puhul tuleb kohe algusest peale ehitada harjutused üles selliselt, et kõik vajalikud detailid oleksid paigas. QQ Koertel on päris hea lihasmälu. See tähendab, et kui koer on kutsikast saati harjunud istuma aeglaselt, siis hiljem on teda küll võimalik kiiremaks treenida, kuid üldpildis jääb ta ikkagi aeglasemaks kui need koerad, kellega on algusest peale töötatud kõiki peensusi arvestades. Kui soovite teha tippsorti, siis kindlasti soovitaksin kohe algusest peale kontakteeruda selle valdkonna sportlastega, et saada abi ja nõuandeid selles, kuidas kutsikaga õigesti alustada. Inimesed, kes tahavad harrastada tipptasemel koerasporti, peavad arvestama umbes samasuguste treeningumahtudega nagu inimeste tippspordis. Tegelikult ongi paljudes riikides koerasport saavutanud inimspordiga sama staatuse, olles osaliselt riiklikul rahastamisel ning paljudes riikides on koerasportlased ka Olümpiakomitee liikmed.

254

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

KOERASPORDIAL ASID ON MITMEID

Me võime uhkust tunda ka meie oma maailmameistri üle. 2013 ja 2014 aastal tuli Marje Piiroja belgia lambakoer te Agility MM-l maailmameistriks.

Tutvustan mõningaid neist lähemalt. Agility on aina rohkem populaarsust koguv ala, mis meenutab veidi hobuste takistussõitu. Võistlusplats on täis erinevaid takistusi – tõkkeid, millest peab üle hüppama, tunneleid, millest peab läbi jooksma ning lisaks veel selliseid eripäraseid takistusi nagu poom või kiik vms. Võistleja eesmärk on koos koeraga võimalikult lühikese ajaga kõik need takistused nõutud järjekorras ja vigadeta läbida. Koos ei tähenda mitte seda, et omanik koos koeraga kuhugi tunnelisse sukeldub, vaid koer läbib takistusi ning omanik juhib teda, joostes takistuste kõrval koeraga kaasa. See ala arendab kindlasti lisaks koerale ka omaniku füüsilisi võimeid, sest selleks, et tuhatnelja tormav koer läbiks takistusi vajalikus järjekorras, peab ka omanik temaga samas tempos püsima. Võidab see, kes raja kõige kiiremini läbib ning seejuures vigu ei tee. Nagu teised koeraspordialad, nõuab ka agility päris palju tööd koeraga,

koe raspor t

255

et saada ta võimalikult kiiresti ja vigu tegemata kõiki takistusi

Agility on nagu

läbima ja ületama. See nõuab koeralt suurt kiirust, aga ka head koordinatsiooni, et läheneda takistusele õige nurga alt, pidurdada ja kiirendada vajalikul hetkel. Koerajuhi jaoks on agility kindlasti ühest küljest keeruline, teisest küljest aga huvitav seetõttu, et tema on kõige selle keskel juht ja teenäitaja. Agility võistlustel on takistuste paiknemine ja nende omavaheline järjekord alati erinevad ja koerajuht peab raja selgeks õppima mõne minuti jooksul enne võistlust, seega vaheldusrikkust ja mõttetööd jätkub. Kui koeral on kiirus üleval ja instinkt tõmbab teda järgmisele takistusele, siis peab omanik suutma hoida temaga piisavalt head kontakti, et juhtida koer ettenähtud suunas. Kõigist

hobuste takistus

koeraspordialadest on just agility see, mida saab edukalt harrastada väga erinevat tõugu ja ka tõutute koertega. Agility’s on kolm suurusklassi, seega väiksemad koerad võistlevad omavahel ja suuremad omas grupis, nende takistuste kõrgused

256

n õu a n d e id ko e rao m an i k u l e

sõit – määravad kiirus, osavus ja täpsus.

on erinevad. Agility klubisid ja gruppe on Eestis palju ning kui see ala huvi pakub, soovitaks kindlasti mõnda trenni või võistlust vaatama minna. Agility’t harrastatakse üle maailma ning korraldatakse ka maailmameistrivõistlusi. See on ainuke ala, milles raamatu kirjutamise hetkeks oli Eesti esindaja tulnud ka maailmameistriks. Koeraspordi poolel on kaks puhtalt kuulekusel ja koostööl põhinevat ala. Üks neist on rahvusvaheline ala nimega sõnakuulelikkus (SK), teine on meie enda kohalik ala nimega kuulekuskoolitus (KK). Mõlema ala puhul eeldatakse ideaalis perfektset koostööd koeraga, milles koer täidab vajalikke ülesandeid, teeb seda väga keskendunult ning pühendumisega. Olulised on tehniline täpsus ning plahvatuslik kiirus. Täiesti arusaadavalt peab koer olema seejuures rõõmus ning näitama välja, kuivõrd ta tahab omanikuga koos kõike teha. Kui tuua sarnasusi mõnelt teiselt spordialalt, siis teatud mõttes meenutab see ratsutamise koolisõitu, kus inimene peab koos hobusega puhtalt ja kaunilt esitama erinevaid elemente. Nii SK-s kui ja KK-s peab koer kõndima koerajuhi kõrval, püsima koerajuhi suhtes täpselt õiges asendis ja olema energiline, käskude „istu!” ja „lama!” saamisel kohe ja kiirelt asendi võtma ja püsima jääma, tooma tagasi omaniku visatud hantli ning hüppama üle tõkke. Oma olemuselt on nii SK kui ka KK nagu kuuleka koera ülikool. Kui inimene soovib, et ta koer oleks kuulekas, siis tekib tal SK ja KK võistlusi vaadates arusaam, kui kaugele on võimalik areneda ning kui kuulekas üks koer võib olla. Energilist, tehniliselt täpset ja harmoonilises koostöös toimuvat kuulekusesooritust on tõeliselt kaunis vaadata. Kui SK-s on võimalik targalt ja palju treenides jõuda MM võistlustele, siis KK-s piirneb tipp Eesti meistrivõistlustega. KK erineb SK-st ka selle poolest, et see on mõeldud ennekõike teenistustõugu koertele ning seal on mitu elementi, mida väiksematel tõugudel on kõrgemas astmes raske ja isegi võimatu sooritada. SK sobib kõikide suurustega koertele. Nii nagu inimesed võistlevad kahevõistluses, kuhu kuuluvad

koe raspor t

257

suusahüpped ja murdmaasuusatamine, või sportlikus viievõistluses, nii on ka teenistustõugu koertel oma kolmevõistlus lühendatud nimega IPO. See koosneb kolmest alast – jäljeajamisest, kuulekusest ning kaitsest (”päti püüdmisest”). IPO on väga nõudlik ala ning eeldab teatud kindla närvisüsteemi ja karakteriga koera. IPO on ka väga vana ala, milles on võisteldud ja koeri testitud juba üle saja aasta. Mõeldud on see ennekõike teenistustõugu koertele ning alguse sai ala vajadusest katsetada aretuses koeri, keda vajavad piirivalve, politsei ja teised ametkonnad. Kuivõrd jõustruktuurid ei areta enda tarbeks koeri sageli ise, vaid võtavad vajalikud kutsikad enamjaolt tsiviilist ehk tavaliste kasvatajate käest, siis ongi see spordiala äärmiselt oluline väljund, millega katsetada koeri, keda aretuses kasutada. Jäljeajamisel kõnnib võõras inimene põllule maha 600 sammu pikkuse jälje, tehes sisse nurki ning „kaotades” sinna kolm tikutopsist natuke suuremat eset. Kui jälg on tunnikese seisnud, läheb koerajuht koeraga n-ö jälitama. Koer peab omanikust 10 m kaugu-

258

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

Jäljeajamises on või malik võistelda väga erinevate koertega.

sel töötades minema täpselt mööda jälge ja leidma üles ka esemed. Kuulekus sarnaneb meie enda kuulekuskoolitusega ning koeralt eeldatakse jällegi ülihead koostöövõimet, energilisi ning täpseid sooritusi. Kolmandaks osaalaks on kaitse. Võistlusplatsil on varje taha peitunud „pätt”, keda koer koerajuhi valve all koer otsima saadetakse. Koer, leidnud „päti”, jääb teda valvama ja annab sellest omanikule haukumisega märku. Järgnevad elemendid, kus „pätt” üritab kas põgeneda või vastu hakata ja koer kaitseb omanikku rünnaku eest. Kõige lõpus ründab „pätt” koera ja ta omanikku staadioni teisest otsast ning koer peab omanikku kaitstes „päti” rünnakule vastu hakkama. Kõik see toimub koerajuhi kindla kontrolli all ning koera tegutsemisruum on väga täpselt reeglitega määratletud. Võistlustel on võimalik tulemus saada vaid siis, kui koer allub koerajuhi käskudele 100%. Olles ise 20 aastat seda „pätti” mänginud ja olnud varrukamees, kes koeri varrukat hammustama koolitab, olen tihti kuulnud inimesi küsivat, et miks te ajate koeri kurjaks. Tegelikult ei ole varruka-(kaitse-)koolitusel koerte kurjaks ajamisega mingit seost. Koerad, kes käivad kaitsetrennis, peavad olema sedavõrd hea närvisüsteemiga, et pigem on tavaelus selliste koertega oluliselt lihtsam ning probleeme vähem kui nn keskmise koeraga. Varrukatrenn õpetab inimest tundma oma koera äärmuslikes olukordades ning säilitama kontrolli koera üle mis tahes hetkel. Oma 20-aastasele kogemusele toetudes ütleksin, et kaitsekoolituse läbinud koerad on tänaval liikudes palju rahulikumad ja enesekindlamad. Nad ei lase ootamatustel ennast häirida, sest nad usuvad endasse ja oma võimetesse. Samuti on nad ootamatute olukordade tekkimisel väga hästi omaniku poolt juhitavad. Minu trennist on läbi käinud ca sadakond koera, kes on jõudnud erinevate tulemusteni, ning mitte ükski neist pole tavaelus kedagi hammustanud või isegi rünnanud.

koe raspor t

259

Kaitsetrenn on selles osas kindlasti tore ala, et ta süvendab üsna palju koeraomaniku teadmisi oma koerast ja tema juhtimisest ning samas annab koerale võimaluse ennast füüsiliselt maksma panna. Kui omanik võtab kodunt koera ja sõidab siis autoga trenniplatsile, siis enamik koeri hakkab juba poolel teel kiunuma, kui tunnevad ära, kuhu minek. See on selge märk, et koertele väga meeldib trenn. Nagu öeldud, on kaitsekoolitusega kahjuks seotud väga palju väärarusaami ning osa ühiskonnast kipub seda täiesti õigustamatult hukka mõistma. Ent kui võtta kokku, et see treening ei aja kuidagi koeri kurjaks ning õpetab inimesi oma koertega paremini toime tulema, siis see on ju tegelikult ühiskonna tasemel väga tähtis asi. Ning kaitsetreening aitab aretusest välja praakida ebakindlad ja arad koerad, kes on potentsiaalse ründajana alati riskantsem juhtum, sest arg koer näeb teinekord ohtu ka täiesti ohutus situatsioonis ja ründab mõttetult, n-ö enesekaitseks. Pannes nüüd need asjad kokku ütleks

260

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

Kaitseosas peab koer kaitsma omanikku ründava varrukamehe eest ning alluma veatult kõigile koerajuhi käskudele.

küll, et need inimesed, kes kaitsekoolituse suunas näppu viibueest põllul kõndinud tavad, teevad nii kahjuks seetõttu, et pole asjadega üldse kursis. inimese jälgi on koe IPO on koeraspordialadest kõige aeganõudvam, sest treenima rale raske töö, mis peab kolme ala. Olles ise oma koeraga MM-i tasemel võistelnud, nõuab täit tähelepa treenisin ma temaga kuni 20 tundi nädalas. Kuivõrd IPO on rahnu ja keskendumist. vusvaheline ala, siis korraldatakse ka MM võistlusi. Sarnaselt teiste rahvusvaheliste aladega tuleb ka IPO-s MM-le pääsemiseks läbida kohaliku riigi kvalifikatsioonikadalipp ning täita vajalikud normid. MM-le sõidavad riike esindama iga maa parimad. Ka spetsiaaljälg ehk lühendatult FH on ennekõike teenistustõugudele mõeldud koeraspordiala, kus koer peab analoogselt IPO jäljeosaga ajama põllul võõra inimese tehtud jälge. Erinevus on aga Otsida kolme tunni

selles, et FH puhul on jälg 3 tundi vana ning 1800 sammu pikk ning sisaldab eri kujuga nurki ja kaari ning lisaks on sealt veel üle käinud teisedki inimesed, jättes segavaid ja ristuvaid jälgi. FH nõuab koeralt väga head keskendumisvõimet ja palju treeninguid, et saada täpseks

koe raspor t

261

ja piisavalt vastupidavaks. Ka FH on rahvusvaheline ala ning selles korraldatakse MM võistlusi. Kindlasti on mõnedki teist lugenud ja kuulnud päästekoertest, kes otsivad metsas kaduma läinuid ning üritavad kokkuvarisenud majadest leida sinna lõksu jäänud inimesi. Ka päästes korraldatakse võistlusi ning ka siin on võimalik võistelda kuni MM võistlusteni välja. Sisuliselt kujutabki pääste koeraspordina ala, kus inimene peidetakse ära ning koer peab üritama teda võimalikult kiirelt ja täpselt leida. Päästevõistlustega käivad koos ka kuulekuse ning osavuse osaalad, kus koer peab tegema koerajuhiga head koostööd ning lahendama mitmeid ülesandeid. Loetelu koeraspordialadest võiks veel pikalt jätkata. Lisaks eespool kirjeldatutele on võimalik koeraga võistelda suusa- või rakendiveos, joosta canikrossi vms. Samuti korraldatakse lambaid karjatavatele koertele karjatamisvõistlusi ja hurtadele jooksuvõistlusi ning loomulikult jahikoertele jahivõistlusi. Olles ise päris pikalt koeraspordis võistelnud, kuni kõige kõrgema tasemeni, ning koolitanud ja aidanud teisi, mainin koeraspordi teema lõpetuseks: QQ koerasport ei ole mingi trikitamine ega „õpetame koera käppa andma”-tegevus. Need, kes teevad tipptasemel koerasporti, treenivad iga päev päris palju. Näiteks tipptasemel IPO jaoks algab koera ettevalmistus kahe kuu vanuse kutsikaga ning peale viieaastast pidevat tööd on õnnestumise korral võimalik töö vilju maitsta. Koeraspordi juurde käivad, nagu ka inimeste spordis, lisaks treeneritele taastumine ja massaaž, õige toitumine ning treeninguplaanid. Olen ise harrastanud noorena kergejõustikku, jõudnud Eesti koondise tasemeni, ning ütleksin, et koerasport on mitmes mõttes väga sarnane inimeste spordiga. Koeraspordi harrastamine on inimesele väga huvitav ja kütkestav hobi ning võimaldab koe-

262

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

Suured koertenäi tused on võimsad

rale õnneliku elu. Treeningud võivad kõrvaltvaatajale tunduda küll pikad ja tüütud, kuid on selge, et mitte ükski lihtsalt kodus ringi jooksev koer ei saa nii palju omanikuga koos olla ja ühiselt toredaid asju teha. Kuivõrd kõigi mainitud alade juures on väga oluline, et koer treeningutest rõõmu tunneks, siis on treeningud selliselt üles ehitatud, et koer tõesti naudib seda, mida teeb. QQ Inimene võib treenides ennast tagant sundida ja pildituks joosta ning teinekord tunda tugevat vastumeelsust. Koeraspordis aga ei saa teha midagi, mis oleks koerale vastumeelt, sest sel juhul lihtsalt ei jõua kuhugi.

rahvaüritused, kus osaleb väga suurel hulgal koeri ning millega kaasneb palju värvikaid emotsioone.

KOERTENÄITUSED Paljude inimeste jaoks on omamoodi spordiks kujunenud ka koertega näitustel käimine. Inimene, kes käib oma koeraga näi-

koe raspor t

263

tusel, peab tegema üksjagu trenni, et näitusel etteotsa jõuda. Vaa tamata asjaolule, et näitusel hinnatakse koera head väljanägemist, tema n-ö ilu, on vaja treenida koer ka käituma selliselt, et see ilu tõesti välja tuleks. See eeldab päris palju ettevalmistamist ja harjutamist. Lisaks peab koer olema heas vormis ja osal tõugudest (eelkõige pikema või karmima karvatüübiga koertel) on väga oluline õige karvahooldus (pügamine, trimmimine jms). Ent koertenäitused pole sport klassikalises mõttes. Koerte näituse sügavam mõte seisneb koerte võrdlemises kehtivate standarditega. Inimesed on läbi sajandite aretanud erinevaid koeratõugusid. Iga tõu kohta on standard, milles kirjeldatakse koera kaela ja selga, pead ning jalgu jne. Loomulikult on standardis kirjas ka koera temperament ja karakter. Koertenäitus tähendabki seda, et mingi tõu standardit hästi tundev inimene, kes on kohtunikuks, hindab iga näitusel osaleva koera vastavust selle tõu standardile ehk ideaalile. Näituse võidab koer, kes kõige paremini sellele kirjeldu-

264

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

Koertenäitusel vaatleb kohtunik ringis olevaid koeri ning valib välja kõige paremini standardile vastava isendi.

sele vastab. Kõikidele näitusel osalevatele koertele antakse kaasa koera kirjeldus, kuhu on kirja pandud selle isendi head ja vead. Täiesti ideaalset koera, kellel kõik vastab kirja pandud standardile, on raske leida. Enamikul koertest on väiksemaid või suuremaid puudusi. Erinevalt koeraspordialadest saab näitusele minna juba kutsikaeas koeraga. Osaletakse oma vanuseklassis. Seetõttu on võimalik näitusele osalema minna ka vanemas eas koeraga ehk veterankoeraga. Ka näitusteks treenimine algab üldjuhul juba kutsikaeas. Koertenäitused on alati suhteliselt rahvarohked, need on tõeliselt mitmekesised pidupäevad, kus on võimalik kokku saada ning suhelda inimestega, keda huvitavad sarnased asjad. Ilmselgelt on näitustel käimine kaasakiskuv ja hasartne tegevus. Need, kellel on pikema karvaga koer, peavad seoses näitustega nägema muidugi oluliselt rohkem vaeva kui lühikarvaliste koerte omanikud, sest karv vajab kammimist ja vajadusel trimmimist (lõikamist) ning ka pesu. Rahvusvaheline Künoloogiline Föderatsioon (pr. k Fédération Cynologique Internationale, lühendatult FCI) korraldab ka ülemaailmseid ja üle-Euroopalisi näitusi, kus valitakse vastavalt kas maailma või Euroopa mingi kindla tõu parim koer. Kui teil on FCI tõupaberitega koer, siis saate osaleda ükskõik millise muu riigi vastavatel näitustel. Mujal maailmas näitustel käimine ongi omamoodi reisimise ja turismi vorm. Minnes koeraga kuhugi teise riiki näitusele, saab ühtlasi tutvuda sealse kultuuri ja vaatamisväärsustega. Näitustega haakub veel selline teema nagu händlerlus. Kui te ei ole kindel, et oskate oma koera parimal võimalikul moel esitleda, siis on võimalik paluda appi händler ehk koeraesitleja. Tegemist on inimesega, kellel on koertega sedavõrd rohkem kogemusi, et ta oskab nad näituseringis kergelt ja osavalt vajalikul kujul seisma või liikuma panna. Täiesti arusaadavalt on vaja händleriga juba enne näitust kokku leppida ning kindlasti ka harjutada.

koe raspor t

265

Näituste puhul, sarnaselt võistlustega, tuleb arvestada sellega, et registreerimine konkreetsele üritusele lõppeb üldjuhul mõned nädalad enne võistlust. Kui avastate kalendrisse vaadates, et ülehomme on näitus ja ilmateade näitab ilusat päikselist ilma, olete paraku hiljaks jäänud ning registreerida enam ei saa.

KOERA SOBIVUSEST NÄITUSTELE VÕI KOERASPORTI Kui teile meeldib koerasport ning te tahate panna proovile oma oskused ning püüelda karikate poole, siis, nagu mainisin ka eespool, sõltub väga palju konkreetsest koerast, tema tõust ja iseloomust. See seab teile piiri. Kuigi koeraspordis on palju erinevaid alasid, on siiski päris palju tõuge, kellega ei saa koerasporti harrastada. Nende iseloom lihtsalt ei sobi selleks. Ka tõusiseselt on teatud segavaid iseloomujooni, mis sportlasekarjäärile kriipsu peale tõmbavad. Näiteks kui kutsikas – ja hiljem ilmselt ka täiskasvanud koer – on ebakindel, siis sellise kartliku koeraga on küll tore koos üht-teist harrastada, kuid on täiesti selge, et temaga kuigi kaugele ei jõua. Samuti tasub mainimist, et kuna tänu internetile on käeulatuses kõikmõeldavat materjali, siis on osal inimestel tekkinud tunne, et mis tahes koeraga saab mis tahes sporti teha. Kui näiteks juhtute nägema videot mõne tõu esindajast, kes IPO-t harrastab, kuigi see tõug ei ole teenistuskoerte spordiks loodud, siis see üks video ei tõesta tegelikult midagi. Kui üldiselt selliste koertega laiemas plaanis IPO-t ei harrastata, siis see tähendab, et nad ei sobi selleks. Leitud video on pigem see üks erand, mis kinnitab reeglit. Võib täiesti vabalt olla, et konkreetne koer oligi kuidagi teistsugune või sattus sellise omaniku kätte, kes pühendas eesmärgi saavutamisele

266

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

Julge pealehakkami ne on pool võitu.

ebatavaliselt palju aega ning jõudiski mingile sellisele tasemele, mis kannatas videole võtmist. Kui teie saate sellest innustust ja võtate sama tõugu koera, siis tõenäosus, et te ei jõua samale tasemele, on suhteliselt suur, sest esiteks teil ei pruugi olla erandlike võimetega koer ning teisalt ei pruugi olla teil nii palju aega ja võimalusi oma koera õiges suunas arendamiseks. Nagu ma ka eespool mainisin, tasub sellisel juhul kaaluda teisi koeraspordialasid, mis teie koerale paremini sobiksid või siis rahulduda sellega, et sporti hakkate tegema kunagi edaspidi, mõne järgmise koeraga. Seega tuleb kindlasti arvestada asjaoluga, et igasuguste tulemuste taga on ühest küljest konkreetne koer oma iseloomunäitajatega, teisalt aga omaniku töö. Mis tähendab seda, et kui te võtate endale tähtsate tiitlitega pärjatud koera kutsika, ei pruugi ta spordis sugugi edukas olla, sest tema ema tiitlite taga polnud mitte tema harukordsed eeldused, vaid hoopis suur töö. Seepärast soovitaksin juhul, kui soovite koeraga rohkem sporti teha, kindlasti konsul-

koe raspor t

267

teerida inimestega, kes on asjaga pikemat aega tegelenud. Nemad oskavad kutsika valikul ja otsimisel kindlasti abiks olla. Näitustega on täpselt samamoodi. On üks kuldne ütlemine, mida ikka ja jälle kuuleb: tiitlid ei pärandu. See tähendab, et kui näitustel võidab üks konkreetne koer, siis järelikult ta on tõustandardi järgi ilus ja ideaalilähedane. Võiks ju eeldada, et sellised on ka tema järeltulijad. Tihti aga geneetikas ei ole nii, et 1+1=2 ehk vaatamata asjaolule, et kasvataja annab oma parima, ei tule järeltulijad eelkäija sarnased. Muidugi on paremate koerte järeltulijad üldjuhul paremad kui kehvemate omad. Teine oluline detail aga, nagu ma eespool mainisin, on see, et ka näituste poolel tehakse selleks, et võita, palju tööd. Teil võib küll kodus olla väga kaunis koer, kuid kui see ilu ei tule näitusel välja, siis kohtunik seda ka ei näe. Seega retsept koeraspordis ja näitustel õnnestumiseks on järgmine: QQ otsige endale heade eeldustega kutsikas, konsulteerides asjatundjatega, ning siis tehke süsteemset ja eesmärgipärast tööd ning te saavutategi tulemusi, mis teid rõõmustavad.

268

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

Lisaks väljanäge misele peab koer oskama näitusel ka käituda ning üles näitama va jalikke iseloomu omadusi.

KO E R L Ä K S K A DU M A koe raraam at

269

Koerte kadumaminek ei ole midagi eriskummalist ning seda võib juhtuda ka kõige hoolikamal peremehel. See ei tähenda tingimata, et koeraomanik on lohakas olnud. Koer võib jooksu pääseda näiteks ootamatu paugu või olukorra peale ehmatades – tõmbab sellele reageerides kaelarihma üle pea. Samuti võib muidu lahtiselt metsas ringi sörkiv koer mingi ootamatu lõhna ajel ennast täiesti unustada ja tormata minema suvalises suunas. QQ Mõeldes võimaluse peale, et koer võib kaduma minna, oleks väga oluline juba eelnevalt kindlustada, et koer kindlasti taas koju jõuaks. Kui koer millegi peale ehmub või jookseb mingi lõhna peale suvalises suunas, siis sageli ei oska ta tagasi tulla punkti, kust ta kaotsi läks. Kui koera jaoks on tegemist tuttava ümbruskonnaga, siis on reaalne, et ta leiab iseseisvalt tee koju, kuid ta võib väga lihtsalt sattuda täiesti võõrasse piirkonda ning sealt ta koduteed enam ei leia. Ka meie lehtedes on olnud uskumatuid lugusid, kus mingil põhjusel ootamatult jooksu pannud koer on ilmunud välja hoopis kuskil mujal, kümnete kilomeetrite kaugusel. Samas, arvestades meie tiheda liiklusega mitte ainult linnades, vaid ka maanteedel, ei ole sugugi palju vaja, et koera jooksupääsemine halvasti lõppeks. Selleks, et kindlustada kadumaläinud sõbra kojujõudmine, on olemas mitmeid võimalusi. Kõige olulisem oleks koer kiibiga ära märgistada ning kiibinumber koos oma andmetega kuhugi registrisse kanda. Eestis on mitu erinevat registrit, kuhu koerakiipi kanda. Need ei ole mahult ja võimalustelt võrdsed, kuid igal juhul on abi ka väiksemast ja vähem levinud registrist. On oluline, et koer kuskil kirjas oleks. Koera naha alla pandud väike kiip ei ole koera tervisele ega heaolule mingil moel ohtlik. Koera leidmisel on võimalik sealt kiibilugejaga number kindlaks teha, see registri otsingusse sisestada ning selguvadki omanik ja tema kontakt. QQ Kui teie koeral on kiip ning see ei ole kuskil registris kirjas, siis sellest pole mitte mingit kasu. Seega, kui ostate

270

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

kiibistatud kutsika, tasub alati üle kontrollida, kas koer on ka juba kuskil registris ning kui pole, siis kohe viga parandada. Kiip aitab siis, kui koer jõuab kellegi juurde, kellel on kiibilugeja. Kõikidel loomade varjupaikadel on kiibilugejad ning kui koer tänavalt ära viiakse, siis ta ka tuvastatakse. Kui nüüd aga mõelda sellele, et koer jookseb ringi sellises piirkonnas, kus on vähetõenäoline, et ta satub kellegi juurde, kes kiipi lugeda oskab, siis tuleks kuidagi üritada ka sellist olukorda ette näha. Kui teil on sõbralik koer ja on reaalne, et ta võõraste inimestega kokku sattudes lubab neil ennast silitada ja katsuda, siis oleks väga hea, kui koera kaelarihma või keti küljes oleks mingi kontaktnumber. Mõistlik oleks kasutada spetsiaalset metallist medaljoni, mis on piisavalt väike, et see koera jooksmisel kuhugi kinni ei takerduks, ning samas piisavalt tugev, et see ka pikema võsas ekslemise puhul küljest ei kukuks. Kui inimene leiab koera ning näeb koera kaelas metalltahvlikest, siis see annab kohe teada, et tegemist on kellegi juurest ära jooksnud koeraga, mitte lihtsalt hulkuva peniga ning et kuskil on inimene, kes seda koera väga tagasi igatseb. Tahvlilt on väga lihtne võtta telefoninumber ja omanikule helistada. Kui teil koer kaotsi läheb ning hakkate teda otsima, siis tasuks telefoninumbriga ja koera pildiga pabereid kõrvalpoe teadetetahvlile pannes arvestada asjaoluga, et koer võib olla ka kümmekonna kilomeetri kaugusel. Kui teie koeral pole kiipi ning puudub ka muu koeraga kaasas olev kontaktinfo, siis tegelikult ongi ainuke vahend koera leidmiseks võimalikult laialt levitatav info. Lisaks lihtsalt teadete kleepimisele on kindlasti kasu ka sellest, kui levitate koera pilti ja kadumise infot sotsiaalmeedia kaudu. Inimesed on üsna abivalmid kadunud koeri otsima ning sotsiaalmeedias levib see info kindlasti kiiresti. Samas tasub lisaks koera otsimisele hakata tema kohta ka varjupaikadest uurima. Kui koeral on kaelarihma

koe r l äks kadum a

27 1

küljes plaadike kontaktandmetega, siis tuleb alati arvestada asjaoluga, et see võis kaduma minna ning lihtsalt kodus istumine lootuses, et küll keegi hea inimene koera leiab ja sellest teada annab, ei pruugi tulemust anda. QQ Lõpetuseks toonitaksin: alati on oluliselt lihtsam kindlustada, et koer üldse ei lähekski kaduma, kui üritada teda uuesti kätte saada.

272

n õu a n d e id ko e rao m an i k u l e

T E RVI S O N K A LLEI M VARA koe raraam at

27 3

Koerte eluiga on väga erineva pikkusega. Kui võtate endale koju sõbra ning tahate temaga pikalt koos elada ja sellest rõõmu tunda, tuleks koera tervise eest pidevalt hoolitseda. Kui ma olen siin eespool korduvalt toonitanud, et koer ei ole inimene, siis tervise poolel räägin iseendale vastu. Koer on nagu laps. Ta nõuab hoolt ja tähelepanu. Erinevus lapsest seisneb vaid selles, et lapsega arsti juurde minnes ei ole see üldjuhul kulukas tänu haigekassa toetusele. Koeraga veterinaari juures käimine maksab aga päris tublisti. Koeraga koos elades tulekski koera tervist hinnata sama loogika järgi nagu iseenda oma. Koerte suuremad probleemid, haigused ja vigastused saavad tihti alguse väikestest probleemidest, mille ees inimesed lihtsalt silma kinni on pigistanud. Koera ja inimese suurim erinevus selles vallas peitub asjaolus, et kui inimene näitab valu kohe välja, siis koer üritab seda peita. Kui koeral on kuskil näiteks väike valu, siis ta katsub seda varjata ning te ei pruugi arugi saada, et midagi on viltu. Kui valu vähehaaval suureneb, siis ka see jääb märkamata ning kui te ühel päeval saate probleemile jälile ning vabastate koera valust, panete alles nüüd tähele, kui teistsugune on koer siis, kui tal kusagilt ei valuta. Koera tervis koosneb mitmest olulisest tegurist, olgu mõned neist ära toodud. Esiteks tuleks koera regulaarselt vaktsineerida. Koertel on mitmeid halvasti lõppevaid nakkushaigusi, mis üsna hõlpsasti edasi kanduvad ning kergesti nakkuvad. Neist osa vastu on olemas vaktsiinid. Kui te vastavalt veterinaari näpunäidetele regulaarselt koera vaktsineerite, siis sellega te kaitsete teda kõige hullema vastu. Üsna tihti kipub üks ja teine koeraomanik ekslikult arvama, et ta elab sellises paigas, kus tema koer küll mingit nakkust ei saa. Paraku aga levib osa nakkusi edasi ka näriliste või metsloomadega ning teinekord jäävad ringi rändavad hulkuvad koerad märkamatuks ning tekitavad tunde, et koer ju ei puutu kokku ühegi teise loomaga. Seega tuleks vaktsineerimist väga tõsiselt võtta. Iga vaktsiin

274

n õu a n d e id ko e rao m an i k u l e

toimib erinevalt ja kaitseb koera mingi perioodi jooksul. Kui aeg saab täis, tuleb taas teha uus kaitsesüst. Teine oluline detail on toitumine. Koera organism on sarnane inimese omaga. Tal on luud, liigesed, lihased ja mitmesugused siseorganid. Nende normaalseks funktsioneerimiseks ja eksisteerimiseks on koeral vaja saada teatud toitaineid. Sarnaselt inimesega peab koer saama valke, rasvu ja süsivesikuid ning vajalikus koguses mikro- ja makroelemente. Need ained on otsekui tellised, millest koera nagu maja üles ehitatakse. Kui koer ei saa kõike vajalikku toidust kätte, siis hakkavad teda vaevama kõiksugu tervisehädad – nii nagu inimestki sarnasel juhul. Kui te leiate, et koera toitmine kvaliteetse toiduga on kallis ning tekitate koerale odavama toiduga mingi kroonilise tervisehäda, siis hiljem seda ravides te saate aru, kui palju tagajärjega võitlemine on kallim kui ohu ennetamine. Näiteks selleks, et kutsikas kasvades areneks normaalselt ja tal tekiksid tugevad luud ja liigesed, peab ta saama teatud toitaineid. Kui ta neid ei saa ning tekivad liigesehädad, siis võib pidev ravi väldata aastaid. Ilmselgelt oleks odavam liigesehädasid vältida. Nagu juba eespool öeldud, on üks viga koerte toitmise juures see, et neile antakse enda toidujääke. Kuivõrd inimese ja koera vajadused on üsna erinevad, siis söötes koera inimese toiduga jääb koeral palju vajalikke komponente saamata ning samas saadakse teisi aineid liiga palju. Piltlikult öeldes võib koer toidujääkide peal elades olla küll „parajalt paks”, kuid samas on tal pidevalt probleeme näiteks liigeste või nahaga. Siinkohal kindlasti osa inimesi ütleb, et no kuulge, sajandeid on koerad söönud seda, mis inimese laualt üle on jäänud, ja elanud täiesti normaalselt. Eks see kõlabki ju loogiliselt. Samas on selles loogikas üks viga. Ühest küljest toitusid meie esivanemad üksjagu teistmoodi kui meie praegu ning teisalt oli koerte elu palju lühem. Koerte eluiga on viimastel aastakümnetel oluliselt pikenenud tänu sellele, et nende eest hoolitsetakse paremini ja nende elukeskkond

te rvi s on kal l e i m vara

27 5

on parem. Sellega seoses on tekkinud ka rohkem probleeme, mis kaasnevad vanemate koertega. See tekitabki illusiooni, et koerad on haigemad kui vanasti. Tegelikult varasemal aja keskmine koer lihtsalt suri enne, kui ta mingid probleemid jõudsid tekkida. Mitmesugustes koerateemalistes väljaannetes ning ka internetis on palju lugusid sellest, et nii mõnedki inimese jaoks normaalsed toidud on koerte seisukohast tervisele kahjulikud ning isegi mürgised. Kuna seesugust materjali on väga palju saadaval, siis ei kirjuta sellest siinkohal pikemalt, vaid soovitan raamatutest ja internetist lugeda. QQ Toidu osas pole vahet, kas te toidate koera kuivtoiduga või annate talle endavalmistatud toorest toitu. Mõlemal juhul peate jälgima, et koer saaks seda, mida tal vaja on. Lihtsalt pudruga toites või kõige odavamaid krõbinaid andes tekitate koerale tervisehädasid, üsna sarnaseid nendega, mis inimesel kehva toitumise tagajärjel tekivad. QQ Sarnaselt inimesega on ka koeral mitmesuguseid terviseprobleeme, millesse tasub suhtuda sama tõsiselt. Kui märkate koera olekus, liikumises või tujus midagi tavapäratut, siis tasub alati natuke terasemalt jälgida, ega selle taga pole mingit terviseprobleemi, ning vajadusel minna arsti juurde. Nagu öeldud, üritab koer sageli valu varjata ning näida tugeva ja tervena, seega on väga lihtne jätta arsti juurde minek vahele – ehk saab niigi korda. Samas peab tõdema, et nii mõndagi tervisehäda oleks kohesel sekkumisel oluliselt odavam ja kergem ravida, seega ei maksa koera vinduma jätta, sekkudes alles tungival vajadusel. Täiesti arusaadav, et mida varem sekkute, seda varem vabaneb koer ebameeldivast tundest ja võimalikust valust. Samas tasub kindlasti suhtuda koera tervisesse ka normaalse talupojamõistuse seisukohast. Näiteks kui koer jookseb ja libiseb pahasti ning hakkab lonkama, siis oleks oluline anda talle rahu. See tähendab, et

276

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

lähipäevadel peaksid olema jalutuskäigud tublisti lühemad ning ei tasuks pulka loopida ega koera teise peniga tormama lasta. Kui koeral on jalg haige ning ta hakkab pulka taga ajama, siis ta unustab valu ning võib näida, et kõik on korras. Tegelikkuses aga räsib ta haiget kohta. Isegi kui koer päev-paar pole enam longanud, on mõistlik teda tagasi hoida. Sama lugu on tegelikult ka valuvaigistitega. Kui lähete koera arstile näitama ning teile kirjutatakse raviva toimega valuvaigistid koerale, siis toimub peale esimest tabletti üldjuhul totaalne muutumine ning koera jalg paraneb nagu imeväel. Siiski ei tohiks unustada, et tegelikult võttis tablett vaid valu ära ning haige koht vajab ikkagi paranemiseks rahu. Ei ole hullemat asja kui see, et võtate haigel liigesel valu ära ja siis lõhute edasi seda kohta. Mõelge kasvõi enda peale. Teil on selg valus, kuna nihutasite mingit kappi. Võtate valuvaigistit ning selg on täiesti talutav. Te ju ometi ei mõtle, et nüüd ongi kõik korras ja võib jälle möllata ning võtta ette järgmise kapi tõstmise. Kui te seda teete, siis on selge, et ravite selga kaks korda kauem, kui mitte veel enam. Kui lähete mõne probleemiga arsti juurde kasvõi konsulteerima, siis võib päev-paar visiidiaega ka oodata, ent on mõningad terviseprobleemid, mille puhul ei tohi aega kaotada. Tuleb toimetada väga kiiresti või vastasel juhul kaotate oma parima sõbra. Suvisel ajal ikka kuuleb ikka ja jälle mõnest ülekuumenenud autosse jäetud koerast, kes on leitsaku käes hinge heitnud. Koerte puhul tulebki tegelikult jälgida tema heaolu nii sooja kui ka külma osas. Väiksemat kasvu koerad on külma suhtes teistest tundlikumad. Kui õues on väga külm ilm, siis on suhteliselt lihtne koer ära külmetada ning ta võib saada mingi tõsisema tervisekahjustuse. Erinevalt külmast võib aga sooja ilma puhul hooletus väga lihtsalt surmaga lõppeda. Kui te pargite auto päikese kätte ning jätate auto akna sentimeetri-paari jagu lahti, et koer õhku saaks ning lähete näiteks poodi, siis peate arvestama sellega, et suvel võib päikese

te rv i s on kal l e i m vara

27 7

käes seisev auto koera jaoks ahjuks muutuda. Temperatuur tõuseb autos väga kiiresti ning juba 10–15 minuti pärast läheb asi koera jaoks sedavõrd kriitiliseks, et kahjustab tema tervist. Tihti arvatakse, et kuni teie poes käite, ei tee see pool tundi autosse jäetud koerale midagi. Kuuma päikese käes võib aga ka pool tundi olla liig mis liig. Kui te kunagi satute taolisse koerapäästmise aktsiooni, siis tuleb arvestada sellega, et üldjuhul tuleb tegutseda väga kiiresti ning arsti juurde sõitmiseks tavaliselt aega pole. Koer tuleb kohe kuhugi varju panna, kus õhk liigub, võtta külma vett ja sellega koera võimalikult intensiivselt jahutada. Mitmesugustest koerte esmaabi võtetest ning õigest käitumisest ohuolukordades on internetis piisavalt materjali. Kõige kasulikum on lugeda-vaadata loomakliinikute kodulehti. On veel paar ohuolukorda, kus teinekord maksavad minutid ning mis võivad halvasti lõppeda – lähete õhtul magama teadmisega, et hommik on õhtust targem, ent hommikuks võib koer surnud olla. Üks tõsine tervisehäda, mis eelkõige suuremat kasvu koeri kimbutab, on maokeerd. Mitte kunagi ei tohiks koerale anda süüa vahetult enne füüsilist pingutust ning soovitav oleks ka peale seda söötmisega pisut oodata. Mõistlik oleks söömine vähemalt paar tundi enne pingutust ja miinimum tund peale seda. Koera magu on nagu kahest otsast kinnitatud rippuv kott, meenutades võrkkiike. Kui koer pingutab täis kõhuga või sööb peale suuremat pingutust, siis võivad maos hakata tekkima liigsed gaasid, mis puhtalt füüsikaseadustele tuginedes mao alumise osa üles keeravad ning magu teeb n-ö vindi peale. Kindlasti on paljud inimesed lapsena võrkkiiges selliselt mänginud, et üks pikutab võrkkiiges ja teised krudivad kiike ümber oma telje, nii et pikutaja on pärast nagu kookonis. Koera magu teeb samasuguse vindi ning tekib väga tõsine terviserisk. Vint keerab lisaks soolikatele osaliselt kinni ka verevarustuse. Koer muutub kõigepealt rahutuks ja hakkab närvilisemalt ja rohkem ringi kõndima kui tavaliselt, ühel hetkel võib tal

278

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

Terve koer tunneb ennast hästi.

aga kõht hakata ebaloomulikult paisuma. Kuivõrd osal koertel seda paisumist ei märka, siis ei saa ainult sellele tundemärgile tugineda. Kindlasti peaks aga mures olema, kui koer mõni aeg peale söömist ei suuda rahulikult olla ja puhata, vaid sagib asutult ringi. Üks sagedasi tunnuseid on ka see, et koer üritab korduvalt oksendada, kuid välja ei tule midagi. Maokeerd tähendab igal juhul operatsiooni, mis võib päästa koera tervise, ja operatsiooni edukus sõltub väga palju sellest, kui kiirelt pärast maokeeru tekkimist alustatakse. Kuivõrd aga olukord ägeneb minutitega, siis on kaunis kindel, et suhtumine stiilis „vaatame, mis hommik toob” lõpeb koera surmaga. Teine ärevusttekitav olukord on see, kui koeral on kõht lahti olnud ning ühel hetkel ilmub väljaheitesse veri. See on samuti selge märk, et olukord on halb. Sellist asja märgates soovitaksin absoluutselt igal juhul pöörduda võimalikult kiirelt arsti juurde. Üldiselt kipuvad ka sellised olukorrad kaunis pea surmaga lõppema.

te rvi s on kal l e i m vara

27 9

Ka pikemat aega kestev kõhulahtisus on koerale probleemiks. Kuivõrd koer kaotab selle käigus palju vedelikku, siis võib ta dehüdreeruda ning see võib samuti lõppeda tõsisema tervisekahjustuse või surmaga. Seega, märgates koeral seedimisprobleeme, tuleks teda kindlasti terasemalt jälgida ning üritada talle rohkem juua pakkuda. Rusikareegel on, et kui koeral läheb kõht lahti, siis tuleks ta vähemalt järgmisest söögikorrast ilma jätta. Kui anda koera maole puhkust, siis see on parim abi probleemi lahendamiseks. Ka mürgitamine on terviserisk, mille puhul tuleks väga kiirelt reageerida. Kui koer on kogemata söönud sisse rotimürki või keegi halb inimene, kes koeri vihkab, on poetanud üle aia lihapalli mürgiga, siis üldjuhul võib kõigest mõni tund olla määrav, kas koer jääb ellu või mitte.

280

n õu a n d e i d ko erao m an i k u l e

KO E R J A K U TSI K A D koe raraam at

281

Koera terviseprobleemide juurest ongi hea sujuvalt edasi minna kutsikate teema juurde ning lükata ümber üks väga levinud müüt. Rahvasuu räägib, et igal emasel koeral peavad olema kutsikad. Vastasel juhul tulevad koeral tõsised terviseprobleemid ning see lõppeb halvasti. Huvitav on selle müüdi juures asjaolu, et nii kaua kui mina mäletan, on veterinaarid kogu aeg selles asjas rahvast harinud, selgitades, et see müüt ei vasta tõele. Müüt on aga nii juurdunud, et seda juttu kuuleb ikka ja jälle ning taas ja taas tehakse kutsikad koerale vaid n-ö terviseprofülaktilisel põhjusel. Pöörduks nüüd õige uuesti raamatu alguse juurde ja meenutaks peatükki, kus oli juttu sellest, et alati tasub koer võtta kogemustega kasvataja juurest. Samuti kirjutasin ma sellest, kui oluline on kasvataja tugi uutele kutsikaomanikele. Kui te teete oma koerale kutsikad, siis küsige endalt:

282

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

QQ kas te olete kogenud kasvataja, kes suudab kõike oma tarkusest teha nii, et tõesti sünnivad head, terved ning soovitava iseloomuga kutsikad; kas te oskate kutsikaid ka kasvatada selliselt, et nad saavad esimese kaheksa elunädala jooksul kõik vajaliku ning uus omanik võib olla õnnelik tasakaaluka ja terve koera üle QQ kas te olete valmis uute kutsikaomanikega suhtlema mitte ainult esimesel nädalal, vaid palju pikemalt, lahendades probleemseid olukordi, vastates küsimustele käitumise, koolituse ning tervishoiu ja hooldamise osas. Kui te teete kutsikad lihtsalt selleks, et vastavalt müüdile annab see teie koerale kuidagi parema elu ning mõtlete, et saate ju igati toreda kogemuse, möllates kaheksa nädalat nunnude väänikutega, siis ütleksin küll, et te olete uue kutsikaomaniku suhtes äärmiselt ebaõiglane. Kutsikad ja aretus on väga tõsine teema, mis nõuab analüüsimist, oskusi ja teadmisi, nii et langetades sellise otsuse peate olema igal juhul väga veendunud ja läbi kaalutlenud kõik olukorrad. Kui te tõesti tahate koerale kutsikaid teha, siis konsulteerige kindlasti sama tõu kogenud kasvatajatega ja küsige nõu juba enne, kui otsuse langetate. QQ Igal koeral ei pea kutsikaid olema ning koertega, kellel pole kutsikaid olnud, ei juhtu midagi enamat kui nendega, kellel need on olnud.

koe r j a kutsi kad

28 3

KOE R AGA REISI M I N E 284

n õu a n d e id ko e rao m an i k u l e

Tänapäeva inimesed on üsna liikuvad. Kui minna reisile, tekib kohe küsimus – mida teha koeraga? Loomulikult on võimalik oma kodune sõber reisi ajaks kuhugi koertehotelli anda või paluda tuttaval tal silm peal hoida. Samas on ka täiesti reaalne planeerida reis koos koeraga. Koer autos. Kui te soovite pikemalt perega ringi sõita ning teil tekkis mõte koer autosse kaasa võtta, siis soovitaksin mõelda läbi ka koera turvalisus. Ise olen koertega sõitnud läbi pool Euroopat ning ütleksin küll, et kui arvestate mõningate reeglitega, on see üsnagi lihtsalt teostatav. Kui linnasiseselt lühikesi otsi sõites on täiesti normaalne koera hoida kas tagaistmel või universaalauto tagaosas, siis pikema sõidu puhul pole see turvaline. Kui koer paikneb auto tagaistmel lahtiselt, siis võib väga vabalt juhtuda, et mingi pähe tulnud ootamatu mõtte ajel hüppab koer ühel hetkel teile rooli taha seltsiks. Selline lugu lõppeb üldjuhul halvasti. Kui linnas sõita 10–20 minutisi teekondi, siis suudavad paljud koerad rahulikult tagaistmel püsida. Pikemal sõidul võib koeral igav hakata ning aina lisanduv energia võib ta liikuma panna. Samas võib tal olla ka ühes asendis ebamugav ning see sunnibki teda liikuma. Isegi siis, kui koer isegi püsib rahulikult, on lahtise koera vedamine ikkagi ohtlik, arvestades äkkpidurduse ohuga. Kui meenutada kooli füüsikatundi, on lihtne inertsile põhinevalt välja arvutada, millise kaalu omandab koer näiteks 50 km/h sõitmisel ootamatult pidurdades. See mass on kindlasti suurem kui koera võime oma keha paigal hoida ning on olnud juhuseid, kus koer on isegi läbi esiklaasi autost välja lennanud. Parimaks lahenduseks koera transportimisel autos on universaalkerega autode puhul pagasiruumi paigutatav puur. See hoiab koera paigal ning samas lisab talle oluliselt turvalisust. Puuritootjad on mõelnud ka sellele, mis juhtub siis, kui taga sõitev auto näiteks sisse sõidab. Osa puure on tehtud juba sellise konstruktsiooniga, et nad kaitsevad avarii puhul koera. Puur tuleks kindlasti valida sellise

koe rag a re i si m i n e

285

mõõduga, et koer mahuks seal püsti seisma ning ringi keerama. Ka joogikausi jaoks peab olema koht. Kui auto pole universaalkerega, siis tasuks konsulteerida koerte transpordivahendeid müüva kauplusega, kuidas oleks konkreetselt teie autos võimalik koera turvaliselt ja mugavalt paigutada. Siin on olemas mitmeid lahendusi. Autoga ringi rännates tuleb lähtuvalt koerast arvestada mitmete nüanssidega. Esiteks oleks hea anda koerale iga 3–4 tunni tagant võimalus liikuda ja end sirutada. Kui sõita ühe jutiga 10–12 tundi, siis jääb koer kangeks ja olenevalt koera füüsilisest konditsioonist võib see kaasa tuua ebameeldivusi. Teiseks peate arvestama, et kui teete kuskil enda huvides peatuse, et tutvuda linna või vaatamisväärsustega, tuleb leida selline parkimiskoht, et koer päikesepaistel sooja ilmaga kuumarabandust ei saaks, kui te ta autosse jätate. Isiklikult olen alati planeerinud liiklemist selliselt,

286

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

Kõige turvalisem on koeral autos olla spetsiaalses puuris.

et olen auto parkinud maa-alusessse parklasse. Seal puudub oht, et hetkel pilve taga või puuvõra varjus olev päike ühel hetkel ikkagi autosse sisse sirama hakkab. Koer ühistranspordis. Trollis, trammis ja rongis on lubatud koeraga liigelda. Samas on selles osas igas linnas kehtestatud veidi erinevad reeglid. Valdavalt nõutakse suukorvi, mõnedes kohtades lisapiletit jne. Kui plaanite pikemat retke, tuleks kindlasti uurida nende linnade reegleid, kuhu võite oma reisil sattuda. Rongiga pikemaid vahemaid sõites tuleb arvestada asjaoluga, et näiteks kupees reisides on paljudel firmadel nõue, et peate ostma välja terve kupee. Koer lennukis. Lennukis on võimalik koera transportida nii salongis kui pagasiruumis. Salongis transportimisele on lennu firmad seadnud piirangud koera kaalu ja suuruse osas. Koer peab olema kindlasti kogu aja spetsiaalses kotis või kastis ning see peab mahtuma eesoleva istme alla ehk tegemist saab olla üsna väikse koeraga. Tavapäraselt tuleb ka koerale pilet osta. Igal juhul oleks soovitatav lennufirmat võimalikult aegsasti informeerida, et soovite koera kaasa võtta. Kui koera mõõt või kaal ületavad lubatud piiri, siis on tema transport lennukis võimalik vaid pagasiruumis. Ka selles osas on lennufirmadel väga konkreetsed nõuded. Koer peab olema spetsiaalses lennuboksis ning see peab olema piisavalt suur, nii et koer saaks püsti seista ja ringi keerata. Koeratransporti tellides tuleks kindlasti kõik need detailid lennufirmaga läbi arutada. Eri firmadel on koera vedamise osas erinevad hinnakirjad. Kui osal firmadel on pagasipilet sama hinnaga nagu salongis veetava koera pilet, siis teised firmad küsivad raha vastavalt koera kaalule. Ka pagasiruumi paigutatavatele koertele on tihti kehtestatud arvuline piirang, mistõttu tasub pileti ostmisega kiirustada. Kui tavapäraselt on lennuki pagasiruum suhteliselt jahe, siis koera transportimisel tõstetakse seal selliselt temperatuuri, et koeral oleks normaalne olla. Olles ise saatnud kutsika Helsingist Saksamaa kaudu Kanadasse,

koe rag a re i si m i ne

28 7

kogesin isegi sellist huvitavat detaili, et Saksamaal võeti kutsikas lennuki vahetusel vahepeal puurist välja ja pandi spetsiaalsesse kennelisse ootama. See on huvitav detail, mille peale suuremad lennnufirmad on mõelnud. Koer hotellis. Ööbimiskoha valimisel tuleb arvestada asjaoluga, et mõned hotellid lubavad koeri, teised mitte. Enamikus ööbimispaikades, kus koerad on lubatud, tuleb siiski ka koera eest mingit lisatasu maksta. Hotelli soovitaksin valida nii, et selle ümbruses oleks piisavalt ruumi, et saaksite koera normaalselt jalutada. Suurlinnade hotellid on tihti sedavõrd keset linnaruumi, et ümbruskonnas puudub roheline ala täielikult. See võib aga olla kodus murulappidel asjatama harjunud koerale probleemiks, mis muudab teie jalutuskäigu tülikaks.

288

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

VA N A KO E R koe raraam at

289

Nii nagu kutsikatest rääkimisega jõudsime teatud mõttes ringi algusesse, jõuab iga koer, kui tal on selja taga kutsika-aastad, puberteet ning noore koera vanus, ühel hetkel kuldsesse ikka. Vana koer on natuke sarnane vana inimesega. Ta on suurte kogemustega ning tark, kuid teda võivad kimbutada erinevad tervisehädad ning tema elus tuleb pöörata tähelepanu natuke teistsugustele probleemidele kui noore koera puhul. Vana koer on üldjuhul koduses elus oluliselt rahulikum ja tasakaalukam. Ta ei käi enam pinda ega nõua tegevust. Olles juba unustanud kogu selle ralli kutsika ja teismelisega, tundub inimestele elu vana koeraga mugav ja rahulik. Siinkohal toonitaksin, et vanemas eas koer nõuab tegelikult sama palju tähelepanu kui noor koergi. See, et koer oskab olla ega tülita teid, on ju teile mugav, aga kui vähegi mõtlete oma truu sõbra peale, on teil nüüd aeg koerale üht-teist tagasi anda. See tähendab, et kuigi koer ei kutsu enam

290

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

Vanale koerale sobib vees ujumine, mis tagab talle vajaliku koormuse, võimaldab füüsilist tegevust ega ole samas liigestele liiga koormav.

mängima ega nõua jalutama minemist, ei tähenda see seda, et ta justkui ei taha. Muidugi tahab. On üks huvitav üldisemat laadi tähelepanek – vanem koer püsib kauem hea tervise juures ja näib noorem, kui temaga stabiilselt tegeleda ning talle ka jalutuskäikudel uusi ja huvitavaid kogemusi pakkuda. Kuigi vanema koera puhul tundub, et jalutuskäigud võiksid olla palju lühemad, sest pole ju liigset energiat, siis tegelikult just see pikem jalutuskäik ja sellega kaasnevad huvitavad ja värvilised detailid hoiavad vanema koera sedavõrd aktiivse, et ka tervis püsib parem. Kui te olete nii südametu, et vanema koera tervis teid väga ei huvitagi, siis toonitaksin: kehvem tervis = suuremad ravikulud. Seega, kui austus vana sõbra vastu teid liikuma ei pane, siis peaks seda kindlasti tegema majanduslik kaalutlus. Kui olete koeraga eelnevalt trenni teinud ja harrastanud mingit koolitusala, siis uskuge mind – ka vana koer unistab jätkuvalt sellisest koostööst. Kui mõni väidab, et koerasport on koera piinamine ning koer ei naudi seda, siis vaadake vana koera ilmet, kui te temaga trenniplatsile lähete ning palli välja võtate. Ta näeb välja nagu vanainimene, kes seni karkudega ringi komberdas ja imelise paranemise saabudes kargud minema viskab. Koera pilgus ja kogu olekus on nii palju rõõmu, et seda ei ole võimalik lihtsalt kirjeldada. Ilmselge, et kui koerale ei meeldiks koerasport ja trenniplats, siis ta ju sinna sattudes selliselt ei käituks. Olen ise teinud päris mitmele kõrges vanuses koerale kaitsekoolitust (varrukat). Need koerad on varem trennis käinud ja see on olnud üks osa nende elust. Kui nad nüüd 9–10 aasta vanuses trenniplatsile satuvad ja neile antakse taas võimalus varrukamehe ees haukuda ja varrukat hammustada, siis see on nagu ilus unenägu lapsepõlvest. Te ei kujuta seda enne ette, kui te seda näete. Liikumine aitab ka koerte liigeseid säilitada ja töökorras hoida. Liigeste töötamise juures mängib väga suurt rolli vedelik, mis on nagu õli liigeste vahel. See tagab sujuvuse ja põhimõtteliselt ka

vana koe r

291

tervise. Selle vedeliku tekkimise eelduseks on aga liikumine. Mida rohkem liikuda, seda rohkem tekib vajalikku „õli” ja seda paremas korrras on liigesed. Liigeste seisukohast on vanemas eas väga olulisel kohal toit. Kuivõrd vanem koer kulutab veidi vähem energiat, siis tuleks talle toiduga vähem energiat anda. Vähem energiat ei tähenda aga mitte vähem toitu. Kuivõrd erinevaid mikro- ja makroelemente vajab ka vanem koer, siis toidukoguste vähendamine ühest küljest küll vähendab energiahulka, aga samas jääb koeral puudu vajalikest komponentidest. Seetõttu ongi näiteks kvaliteettoidu valmistajad töötanud välja vanema koera toidud, kus kõik muud komponendid on sellisel tasemel, nagu vanem koer vajab, kuid energiat on lihtsalt vähem. Need, kes toidavad koera isetehtud toiduga, peaksid tasakaalustatud roa valmistamisel sellele samuti mõtlema. Vanema koera jaoks ei ole olemas palju hullemat asja kui ülekaal ja kehvad liigesed. Ülekaal on nagu kott seljas, mis tekitab koormust ja kui liigesed on juba niigi kehvemad (mida nad vanemate koerte puhul üldjuhul ikka on), siis see „kott seljas” räsibki veel valusamalt. QQ Pakkuge vanemale koerale kodus huvitavat tegevust, jalutage temaga pikemaid ja huvitavamaid ringe ning toitke teda selliselt, et ta saaks kätte kõik vajaliku, kuid ei oleks ülekaaluline. Täiesti kindel, et sellise suhtumisega te muudate ka koera elu viimase neljandiku täisväärtuslikuks ning annate talle piltlikult öeldes tagasi kõik selle rõõmu, mis tema teile oma elu jooksul on andnud.

292

n õu a n d e id ko erao m an i k u l e

L ÕP E T US E K S

koe raraam at

293

Et mõista paremini koera käitumist ning osata näha ühe või teise probleemi tagapõhja, ei piisa kindlasti ühe-kahe või koguni kolme raamatu läbilugemisest. Loodan, et see raamat andis lugejatele juurde mõned infokillud, mis aitavad tervikut paremini kokku siduda. Igal juhul tahaksin veel kord toonitada seda, et koer on inimese parim sõber. Ta on kunagi tulnud inimese juurde ja aidanud meid aastatuhandeid ning see on võimalik olnud vaid seetõttu, et koer tõesti tahtis inimest aidata ning inimesega koos olla ja tegutseda. See on detail, mida me kipume ikka ja jälle unustama. Ükski koer ei ole oma loomult probleemne või agressiivne ning ebameeldiv käitumine ei ole talle kaasa sündinud. Koer sünnib siia ilma valge lehena ning kõik käitumismudelid õpetame me talle ise. Kui me ei suuda koerale piisavalt must-valgelt mõista anda, mida me temast tahame, kui me ei oska innukat ja soovitavat käitumist õigeaegselt premeerida, kui me ei anna ebasoovitava käitumise puhul mõista, et see ei meeldi meile, siis õpibki koer meid valesti mõistma ja selle baasil ka valesid asju tegema. Kuigi näiliselt tundub suhtlus koeraga väga lihtne ja koera kasvatamine palju hõlpsam kui auto juhtimine, saab tegelikult enamik probleeme alguse liigsest enesekindlusest ja vales suunas liikumisest. Üritage koeraga suhelda koera keeles ning õppige paremini aru saama koera sõnumitest teile. Siis juhul on koer õnnelikum ja ka teie elu oluliselt stressivabam. Olles ise üle 20 aasta koertega päevast päeva tegelenud ning üritanud väga erineva taustaga ning närvisüsteemiga koeri omanikuga samale lainepikkusele saada, ütleksin küll, et iga uus koer lisab natuke uut nägemust ja õpetab natuke juurde koerte käitumisest ja keelest. See on rada, millel polegi lõppu. Mida rohkem hakkad nägema detaile ja nende osa tervikus, seda lahedam on koertega suhelda. Üritage ka teie alati juurde õppida ning ärge kunagi pidage ennast selles vallas liiga targaks. Ma tänaksin siinkohal kõiki neid inimesi, kelle aja arvelt ma olen

294

n õu a n d e i d ko e rao m an i k u l e

saanud röövida endale võimaluse koertega suheldes pidevalt natuke juurde õppida ja areneda. Ennekõike tänan loomulikult oma peret ja lähedasi. Tean, et teinekord on see aeg olnud lausa kulla hinnaga.

l õpe tuse ks

295