http://www.serk.ee/files/arhiiv/kolmasreich2 by Pärtel Vurma

Esikaanel: Hubert Lanzinger, “Der Bannerträger”, 1934/36. Washington, D.C., German War Art Collection, U.S. Army Center of Military History, Army Art Collection.

Originaali tiitel: Michael Burleigh The Third Reich A New History First published 2000 by Macmillan Toimetanud Linda Uustalu, Kalev Lattik Kujundanud Heino Prunsvelt THE THIRD REICH Copyright © 2000, Michael Burleigh All rights reserved © Tõlge eesti keelde. Rein Turu, Jaanus Õunpuu, 2010 ISBN 978-9985-3-1934-5 Kirjastus Varrak Tallinn, 2010 www.varrak.ee Printon Trükikoda AS

Armastusega A. P.-le, S. F.-ile, A. W.-le, tarkadele s천pradele, ja L. M. B.-le.

S I S U KO R D

Tänuavaldused ..................................................................................................13 Illustratsioonide nimekiri ...................................................................................14 Kaardid ..............................................................................................................15 Sissejuhatus. „Erakordne hingevägistamine”: natsionaalsotsialism, poliitilised religioonid ja totalitarism ...............................25 ESIMENE OSA. WEIMARI VABARIIK JA NATSIONAALSOTSIALISTLIK SAKSA TÖÖLISPARTEI, 1918–1933 ...............................45 Esimene maailmasõda ja selle järelkajad ..................................................47 Parteid ja Weimari vabariigi ühiskond .....................................................75 Veidriku odüsseia .....................................................................................95 Uskujate hulgas.......................................................................................109 Massiline tööpuudus ..............................................................................127 Ebaõnnestumise palge ees ......................................................................146 TEINE OSA. „PREILI BECKER, TEIE PEA ON KAALUL EGA PÜSI KINDLALT ÕLUL.” SEADUSLIKKUSE LÕPP ................................149 Terane seltskond ....................................................................................151 Rahva terve vaist .....................................................................................158 Politseiniku ball ......................................................................................175 Kuu varjukülg .........................................................................................192 Imede maa ..............................................................................................199 KOLMAS OSA. SILLA ASENDAMINE. UUED AJAD, UUS MEES ...............209 Usk, lootus ja ka pisut heategevust .........................................................211 Ennastõigustav poliitika..........................................................................219 Töölistele palka või malka?.....................................................................227 Pruun kultus ja kristlased ........................................................................238 Agressioon ja ohvristaatus ......................................................................251

NELJAS OSA. ELU TULEVIKUTA MAAL: SAKSA JUUDID JA NENDE NAABRID, 1933–1939 ...................................259 Vastuolulised märgid ..............................................................................261 Pogromm ................................................................................................296 VIIES OSA.

„KUSTUTADES AEGUNUD IDEID”: EUGEENIKA JA „EUTANAASIA” ...............................................................313 Aretades parimat? ...................................................................................315 Meditsiiniline massimõrv .......................................................................345

KUUES OSA.

„TAANLANE POLE POOLAKAS, VAID PIGEM TEUTOON”: OKUPATSIOON JA KOLLABORATSIOON EUROOPAS, 1939–1943 .................................................................................365 Nähtamatud mehed? ..............................................................................367 „Euroopa eurooplastele” ........................................................................379 Ida, lääs ja Balkani maad ........................................................................387

SEITSMES OSA. VÄLKSÕDA LIIGA KAUGEL? SAKSA INVASIOON JA OKUPATSIOON NÕUKOGUDE LIIDUS, 1941–1943 .........................429 „Eks Siberis näeme”................................................................................431 Sõjata kuriteod ........................................................................................453 Teiste rahvaste sõjad ..............................................................................468 KAHEKSAS OSA. „RAUDSED AJAD, RAUDSED LUUAD”: RASSISÕDA JUUTIDE VASTU ...................................................................499 Väljasaatmine ja repatrieerimine ............................................................503 Nägemus ohustab Nõukogude juute ......................................................522 Lõpuleviidud nägemus: holokaust kogu mandril ..................................549 ÜHEKSAS OSA.

„KUI JUMAL TAHAB, TULEB PAUK KA LUUAVARREST”: VASTUPANU SAKSAMAAL, 1933–1945 ....................575 Vasakpoolsed toibuvad ja soetavad uusi sõpru ......................................577 „Energilise primitiivsuse” oht ja parempoolsus .....................................585 Kindralid, kes vabisesid ..........................................................................587 Klass ja ajalugu .......................................................................................596 Ooberstite saatusetund ...........................................................................610 Jumalamehed..........................................................................................621

SAKSAMAA POOLT OKUPEERITUD EUROOPA 1942. AASTA NOVEMBRIS

500 kilomeetrit

Oslo Stockholm

Göteborg

REIC

TAANI

IIRIMAA

Kopenhaagen

Dublin

LEEDU

SUURBRITANNIA

Königsberg Hamburg

London

HOLLAND Berliin

Atlandi ookean

Haag

Varssavi

BELGIA Frankfurt Se

Loire

Pariis

KUBER Krak

Praha nau

Doo

München

Zagreb

PRANTSUSMAA

GA L

Barcelona

Korsika

Baleaarid

Sardiinia

Vaheme

Palermo

Alžiir

Sitsiilia

Tunis

ALŽEERIA

Belgrad

Sarajevo

Napoli

Sevilla

MAROKO

UNGARI

Rooma

HISPAANIA

Rabat Casablanca

Budapest

JUGOSLAAVIA

A LI

Madrid

Gibraltar

VAK SLO Bratislava

POR TU

AUSTRIA

Lissabon

Rhône

VICHY

Bilbao

Viin

Bern ŠVEITS

Vichy

Tejo

KIND

Dresden

Rennes

PRANTSUSMAA

Dou

POO

SAKSAMAA

Brüssel

MALTA

TUNEESIA

Tirana ALBAANIA

Murmansk

Suur-Saksamaa Teljeriikidega koostööd tegevad riigid Arhangelsk

Saksamaa okupeeritud territoorium

ina

o Tob

Itaalia ja tema alad Neutraalsed riigidYekaterinburg Su hh on a

SOOME Helsingi Leningrad

Magnitogorsk Kaasan

Tallinn

lg Vo

EESTI

NÕUKOGUDE SOTSIALISTLIKE

CHSKOMMISSARIAT Riia

Kuibõšev (Samara)

Moskva

LÄTI

OSTLAND Kaunas Vilnius

VABARIIKIDE LIIT

Minsk Do

Desna

Prõpjats

Stalingrad

OLA

Vol ga

Kiiev REICHSKOMMISSARIAT UKRAINE

DRAL-

RMANG ków

Dne

str

Rostok

TR AN SN I

Rostov

R ST IA

Odessa TŠ E

Ka s

i er

RUMEENIA

Krimmi poolsaar

TŠ EE N

Sevastopol

Thbilisi

Bakuu

Bukarest

e ri Must m Jerevan

BULGAARIA Sofia Istanbul Ankara

Thessaloníki

KREEKA

İzmir (Smyrna)

Teheran

TÜRGI

PÄRSIA

Ti gr

Ateena

KÜPROS Kreeta

Beirut LIIBANON

SÜÜRIA Damaskus

Bagdad

Nikosia

IRAAK

SAKSAMAA TERRITOORIUM PÄRAST SÕDA

500 kilomeetrit

Oslo Stockholm

Göteborg

TAANI

IIRIMAA

Kopenhaagen Dublin

LEEDU

SUURBRITANNIA

Kaliningrad Hamburg

London

Atlandi ookean

HOLLAND Berliin Haag BELGIA Brüssel

Dresden

SAKSAMAA LUX.

Pariis

Frankfurt

Praha TŠEHHOSL

SAARIMAA

Loire

nau

Doo

Bern ŠVEITS

Rhône

Zagreb

POR TU

Barcelona

Korsika

Rooma Napoli

Sevilla Baleaarid

Sardiinia

Vaheme

ri Sitsiilia

Alžiir Tunis

MAROKO

MALTA

ALŽEERIA

Belgrad

Sarajevo

Madrid

HISPAANIA

Rabat Casablanca

OVAK KIA Bratislava

JUGOSLAAVIA

GA L

Gibraltar

Kraków

Dou

Lissabon

POOLA

AUSTRIA Budapest UNGARI

Lyon

Tejo

Viin

München

PRANTSUSMAA

Bilbao

Varssavi

IDA

LÄÄNE

TUNEESIA

Tirana ALBAANIA

Arhangelsk Dv

ina

o Tob l

Sverdlovsk (Jekaterinburg) Su hh on a

SOOME Helsingi Leningrad

Magnitogorsk Kaasan

Tallinn

lga Vo

EESTI

NÕUKOGUDE SOTSIALISTLIKE Riga

Kuibõšev (Samara)

Moskva

LÄTI

Kaunas Vilnius Minsk

VABARIIKIDE LIIT Do n

Prõpjats

Desna

Murmansk

Stalingrad Vol ga

Kiiev

Dne

str

Rostov Pr

Odessa

TŠ E

Thbilisi

i er

Sevastopol

m ia

RUMEENIA

Ka sp

TŠ EE N

Bakuu

Bukarest

e ri Must m Jerevan

BULGAARIA Sofia Istanbul Ankara

Thessaloníki

KREEKA

İzmir (Smyrna)

Teheran

TÜRGI

PÄRSIA

Ti gr

Ateena

KÜPROS Kreeta

Beirut LIIBANON

SÜÜRIA Damaskus

Bagdad

Nikosia

IRAAK

S I S S E J U H A T U S . „ E R A KO R D N E H I N G E V Ä G I S TA M I N E ” : N AT S I O N A A L S OT S I A L I S M , P O L I I T I L I S E D R E L I G I O O N I D J A TOTA L I TA R I S M

See raamat on sellest, mis juhtus, kui osa Saksa eliidist ja suur hulk lihtrahvast otsustasid loobuda kriitilisest mõtlemisest ja eelistada poliitikat, mis põhines usul, lootusel, vihkamisel ning oma rassi ja rahva sentimentaalsel enesevaatlusel. See on niisiis läbinisti 20. sajandi lugu.1 Raamatus käsitletakse Euroopa südames arenenud industriaalühiskonna progresseeruvat ja peaaegu täielikku moraalset kokkuvarisemist, milles paljud kodanikud vabanesid koormast mõtelda oma elule ja eelistasid järgneda kutsele, mida George Orwell nimetab tänapäeva hõimkondluse trummipõrinaks. Nad panid oma lootuse kurjadele meestele, kes lubasid neile suurt hüpet kangelaslikku tulevikku ning Saksamaa kohalike ja moodsa ühiskonna üldiste probleemide jõulist lahendamist. Selle tagajärjed olid Saksamaale, Euroopale ja laiale maailmale katastroofilised, kuid kõige rohkem kannatasid selle tõttu Euroopa juudid, kes allutati organiseeritud likvideerimiskampaaniale, mida me peame õigusega tänapäeva ajaloo erakordselt kohutavaks sündmuseks. Saksamaale endale sai osaks teine totaalne lüüasaamine 20. sajandil. See oli hind, mida oma rumaluse ja ülbe auahnuse eest pidid maksma tema kodanikud, kes olid hirmsate kuritegudega otseselt seotud või suhtusid neisse süütu ükskõiksusega. Laiemas mõttes olid teisedki rahvad sunnitud tegema kompromisse ning leppima okupatsioonivõimude alandamise ja terrori, orjatöö ning Euroopa juutide puhul massimõrvadega, kuni liitlasriigid koondasid nelja aastaga oma inim- ja tootmisressursid, et tõrjuda tagasi ja hävitada režiim, kes ei austanud vaba tsiviliseeritud maailma inimlikku sallivust, mida me kalliks peame. Saksamaa paljude probleemide düstroofiliselt „kiire lahendamine” tõi surma umbes viiekümnele miljonile inimesele ja tõukas Euroopa konflikti, mille pärandist see toibus täielikult alles poole sajandi pärast, sest lepitusprotsess kujunes pikaks. Et II maailmasõda jättis värske, kuid võltsi moraalse ja poliitilise legitiimsuse ka mitte vähem halastamatule ja verejanulisele Nõukogude türanniale, on selle loo üks paljudest iroonilistest aspektidest. See, mida meie läänes (ja paljud venelased) peame hea ja kurja võitluseks, ei paista sugugi nii ühemõtteline näiteks baltlastele, tšetšeenidele, krimmitatarlastele, horvaatidele, poolakatele ja ukrainlastele, kellele aastad 1944–1945 ei toonud türanniast vabanemist, vaid pigem mitu aastakümmet kestva imperialistliku rõhumise, millest

vähemalt üks neist rahvastest püüab vabaneda veel pärast aastatuhande vahetust.2 Ses mõttes asetab see raamat Natsi-Saksamaa (ja selle ideoloogilised liitlased) laiemasse rahvusvahelisse konteksti, mille muidu euroopalikult mõtlevad saksa teadlased ja paljud nende sabas sörkijad on oma rahvusliku pärandi tõttu kahe silma vahele jätnud. Pole mingit arvestatavat põhjust, miks selle ajaloopärandiga peaks tegelema vaid Saksamaal, kuigi sealsed teadlased on andnud oma panuse selle lähiajaloo sünge perioodi – mis sügavamas tähenduses pole üksnes nende ajalugu – uurimisse ja mõistmisse. Kuigi siin raamatus on mõningaid mõtteid Hitleri ja tema käsilaste hirmutegude kohta, pole keskendutud üksnes massimõrvadele (mida võib-olla ümbritseb palju väiksem salapära, kui mõnikord arvatakse), sest selline lähenemine iseenesest annaks tunnistust dekadentlikust isust kõige õudse järele, millel on selle teema juures tänapäeval kahetsusväärselt oma osa. Autor ei püüa süüvida mõrvades ja vägivallatsemises osalenute motiividesse, välja arvatud need, mis on iseloomustanud sellist käitumist inimajaloo algusest saadik ja mille mõistmiseks kirjandusklassika – nagu Piibel, Shakespeare või Dostojevski – annab sama suure panuse kui tänapäeva ajaloolaste teosed. Ses mõttes ei sea see raamat endale alustuseks ülemäära suuri eesmärke.3 „Kolmas Reich. Uus ajalugu” käsitleb eelkõige arenenud industriaalühiskonna pikemaajalist muutumist ja moraalset kokkuvarisemist, mille tagajärgi läbinägelikud vaatlejad, kellel on selliste asjade peale hea nina, suudavad mõnikord ette aimata. Mass, keda õhutas takka vastutustundetu ja oma huve silmas pidav osa eliidist, keda ajaloofilosoof Eric Voegelin nimetas kord „kurjaks rahvarämpsuks”, lasi end üles kütta headuse, mõistuse ja skeptitsismi vastu, uskudes farsitegelasega sarnanevasse Hitlerisse, kelle armetu eksistents sai mõtte, kui ta avastas, et tema maailmaviha suudab esile kutsuda piiramatuid üldistusi. Paljud sakslased, keda rõhusid sõjas lüüasaamine ja püsiv kriis, vaatasid tema hoolikalt valitud poose ja nägid temas omaenda ideaalkuju peegeldust. Hitleri esimene ja tuntuim biograaf Konrad Heiden kirjutas 1944. aastal: „Rahvas unistab ja tõekuulutaja ütleb talle, millest ta unistab.”4 Ma ütleksin, „paljud sakslased” unistasid, sest oli ka teisi, nagu näiteks Heiden või Voegelin, kelle vaist, inimlikkus ja intelligents keelasid sellise ebausu või kelle poliitilised või religioossed väärtused ei lubanud neil laskuda moraalsesse uusbarbaarsusse. Need kaks meest lõpetasid oma elupäevad paguluses, esimene Marylandis ja teine Louisianas, kuid nad esindavad arvutuid teisi, kes töötasid samal põhjusel nõudepesijana Brooklynis, Floridas või Türgis. Selliste inimeste eeskujulik elu tõstab veelgi rohkem esile nende vastutustundetu rumaluse, kes panid lootuse Hitlerile, ega lase saksa rahvast vahet tegemata hukka mõista. Kuigi raamatu alapealkiri on „Uus ajalugu”, on selle üldkäsitlusel pikk vaimne

sugupuu, sest see ei ole esimene kord, kui natsismi uuritakse poliitilise religiooni või totalitarismi vormina, ehkki selline lähenemine läks uuesti moodi alles 1990. aastate alguses. Teose juhtivad ideed on laenatud pigem paljudelt filosoofidelt, poliitikateadlastelt ja kultuuriajaloolastelt kui selle teemaga tegelenud ajaloolastelt. Ses mõttes paneb see raamat taas maksma tähtsa vaimse traditsiooni, mis püüab mõista natsismi kui nähtuse olemust, jättes kõrvale sellised küsimused, kas Hitler magas oma õetütrega, armastas oma koera või plaanis midagi Windsori hertsogi ja hertsoginnaga. Need on suhteliselt tähtsusetud asjad, millele Heiden või Voegelin oma olümposlikus kõrguses tähelepanu ei pööranud. Sest selle teema sünnitatud haiglaslikult populistlike triviaalsuste laviini alla – millele ei paista veel kuuskümmend aastat hiljem lõppu tulevat – on maetud tõsised vaimsed probleemid, olgu nad kui tahes ebamoodsad. Teema iseenesest tekitab tänapäeva vaatlejate hulgas üha suuremat rahutust. Kuid pöördugem nüüd meie aja ja kultuuri üle mõtisklemise juurest nende ideede juurde, millest selle raamatu põhisisu ja struktuuri juures on juhindutud. Antiikaeg kujundas enamiku meie poliitilisest sõnavarast ja jättis meile sellised mõisted nagu demokraatia, despotism, diktatuur ja türannia. Mõnikord ei paista neist mõistetest teatud nähtuste kirjeldamiseks piisavat ning mõned kommentaatorid püüavad leida uusi mõisteid, mis mõnikord on ilmaaegne. Kui Alexis de Tocqueville nägi vaeva Põhja-Ameerika demokraatia kirjeldamisega, tõstatas ta selle probleemi nii: Ma arvan niisiis, et rõhujate sugu, kes demokraatlikke riike ohustab, ei sarnane millegi maailmas varem eksisteerinuga. Meie kaasaegsed ei leia talle oma mälust mingeid prototüüpe. Olen asjatult püüdnud leida väljendit, mis minu mõtteid sellest õigesti edasi annaks; vanad sõnad „despotism” ja „türannia” ei sobi selleks. Asi iseenesest on uus, ja kuna ma ei saa selle nime öelda, pean üritama seda defineerida.5

Bolševistlike, fašistlike ja natsionaalsotsialistlike režiimide esilekerkimine Venemaal ja Euroopas aastatel 1917–1933 pani mõned kaasaegsed vaimuinimesed mõtlema, kas meie terminoloogia kajastab adekvaatselt nende režiimide pretensioonide ulatust ja õudusi, mille eest nad vastutust kannavad. Paljud haritlased muidugi ei pidanud neid režiime üldse õudseks, vaid pigem oletatava helge tuleviku eest makstavaks hinnaks.6 1920. aastal sõitis Inglise filosoof Bertrand Russell leiboristide delegatsiooniga Nõukogude Liitu. Pärast umbes kuu aega kestnud külaskäiku kirjutas ta:

Ma ei saa jagada bolševike lootusi, nagu ma ei jaga Egiptuse kõrbeerakute lootusi. Ma pean mõlemaid traagiliseks meelepetteks, mis toob maailma sajanditeks pimedust ja asjatut vägivalda. ... Mäejutluse põhimõtted on imetlusväärt, kuid nende mõju tavalise inimese loomusele on oodatust väga erinev. Need, kes käisid Kristuse järel, ei õppinud armastama oma vaenlasi ja teist põske ette keerama. ... Lootused, mis annavad mõtte kommunismile, on üldiselt sama imetlusväärt nagu need, mida sisendab mäejutlus, kuid neid viiakse ellu fanaatiliselt ja nad teevad tõenäoliselt palju kahju. Meie instinktides varitseb julmus ja fanatism aitab seda maskeerida. Fanaatikud on harva tõeliselt humaansed ning need, kes julmust siiralt pelgavad, ei võta fanaatilist usku varmalt omaks. ... Sõja järel on kogu Euroopas pettumusmeeleolu ja meeleheide ja see nõuab valjult uut religiooni, mis suudaks anda inimestele jõudu elada tarmukalt. Bolševism on sellise religiooni andnud.7

Veidi rohkem kui kümme aastat hiljem tulid samasugused mõtted natsionaalsotsialistliku Saksamaa inimestele. 14. juulil 1934 rääkis filoloog Victor Klemperer Dresdenis oma naise Evaga Hitleri kõnest, mida valjuhääldaja väljas pasundas. Ta kirjutab: „See oli fanaatilise jutlustaja hääl. Eva ütles, et nagu Jan van Leiden. Mina ütlen: nagu Rienzi” – Wagneri samanimelise ooperi kangelane.8 Eva Klemperer ei olnud ainus, kes võrdles Hitlerit 16. sajandi anabaptistlike sektantidega. Samasugune võrdlus esineb ka hiljem Dachaus surnud inimpõlgliku aristokraadi Friedrich Reck-Malleczeweni päevikus. Too mees kirjutas 1937. aastal, et Hitler ei erine eriti anabaptistide juhist Jan Bockelsonist, kes seadis 16. sajandil Münsteris sisse oma hirmuvalitsuse. Tema raamat kannab alapealkirja „Massihulluse ajalugu”.9 Nende ja paljude teiste kaasaegsete mõtteid esineb käesolevas teoses veelgi, sest mõnikord on nende pilk selgem kui ajaloolastel ja teistel nüüdisaegsetel kommentaatoritel, kes panustavad selle teema uurimisse sageli pigem mõne metodoloogilise dogma või teooria kui tolle aja vaimu. Analoogiat religiooniga nägid ka need, kelle arvamus maailmast oli palju ilmalikum kui düspeptikust Reck-Malleczewenil. 1937. aasta aprillis koostas üks anonüümseks jäänud kirjamees Prahas paguluses viibivale sotsiaaldemokraatliku partei juhtkonnale tähelepanuväärse ülevaate natside ja kristlike konfessioonide „võitlusest”. Nagu varasemad Itaalia fašismist ja natsionaalsotsialismist kirjutanud autorid, osutas temagi natsismi sarnasusele sekulariseerunud religiooniga. Ta nimetas tulemust „kirikuriigiks” või riiklikuks „vastukirikuks”, millel on oma sallimatud dogmad, jutlustajad, riitused ja kõrgelennulised ideed, mis annavad täieliku seletuse minevikule, olevikule ja tulevikule ning nõuavad mõttekaaslastelt vankumatut pühendumist. Nende režiimidega leppimisest ei piisanud, nad nõudsid oma rahvalt pidevaid

vaimustuseavaldusi.10 Mõningaid neist mõtetest vaadeldakse siin sissejuhatuses ja ka hiljem, kuid nimetatud ülevaate autor juhib tähelepanu veel millelegi, mis puudutab meid, kui me hakkame jälgima Natsi-Saksamaa ajalugu I maailmasõjast kuni demokraatia taastamiseni sõjajärgsel Lääne-Saksamaal. Kirjutaja on leidnud natsismi põhjustatud moraalimuutuste iseloomustamiseks erakordselt rabava metafoori. Tänapäeva ajalookirjutuses midagi sellist peaaegu ei kohta, sest see rõhutab oma sotsiaalteaduslikes arusaamades, et ollakse vabastatud väärtushinnangutest, nagu tähendaks kõlblus moraliseerimist, mitte aga inimesele sisemiselt omast filosoofilist mõtisklemist. Ülevaate autor võrdleb natsismi katset muuta saksa ühiskonna moraali raudteesilla ümberehitamisega. Insenerid ei saa vana silda lihtsalt lammutada, sest see mõjutaks raudteeliiklust. Selle asemel uuendavad nad aegamööda kõik poldid, talad ja rööpad, nii et ajalehte lugevad reisijad ei pane seda tööd tähelegi. Kuid ühel päeval nad märkavad, et vana sild on läinud ja selle asemel seisab uus valendav rajatis.11 Midagi nii järjekindlat nagu natside „eetika” polnud vastukaaluks juudikristlikule või utilitaarsele eetikale veel tekkinud ning äärmuslik rassism polnud üldiselt rakendatav. Võrreldes nõukogude hingeinseneride eksperimendiga läksid natsid püüdluses ümber kujundada nii keha kui ka hinge sammukese kaugemale, kuigi ebainimlikke jooni, mida mõlemad režiimid üritasid eriti noortesse sisendada, on sageli raske eristada. Seda rünnakut tavanormidele käsitletakse käesolevas raamatus laialdaselt.12 Poliitiliste liikumiste käsitlemisel pseudo- või asereligioonina, millel on oma eklektiline liturgia, teoloogia, pahed ja voorused, on pikk ajalugu, mis väärib meeldetuletamist. Tocqueville, kellest me alustasime, võrdles Prantsuse revolutsiooni juba ammu „usulise taasärkamisega”, nimetades seda „mingisuguseks religiooniks”, mis „nagu islam vallutab oma apostlite, võitlejate ja märtritega kogu maailma”. Robespierre oli vastupidistel põhjustel sama meelt. Püüdes kaitsta revolutsiooni nii skeptikute kui ka omaenda apostlite moraalitsemise eest, kirjutas ta: „Hukatusliku instinkti [skeptitsismi] sunnib vaikima või asendab inimese võimu piiratust korvates religioosne instinkt, mis sisendab meie hinge arusaama, et moraali ettekirjutused on antud inimesest kõrgema jõu poolt.”13 See polnud küüniline võte mobiliseerida tundeid ja indu, milleni poliitika ei küüni, kasutades meeleolu tõstmiseks pühi tekste ja rituaale.14 Neis vahendites ja võtetes pole midagi iseäralikku, sest jutlustamine ja suuresõnalisus on omane nii diktatuuridele kui ka mõnedele arenenud demokraatiatele. Pigem peegeldub selles usk, et Kõigevägevam on kiitnud heaks mingi ühiskondliku korra, mis ainsana paneb maa peal valitsema õnne. Igaüks, kes sellele usule vastu seisab, pole mitte üksnes eksinu, vaid osaline saatanlikus vandenõus. Selline veendumus ulatub tagasi kõige varasemate konfliktideni judaismis ja kristluses, kui saatan endise inglina pidi inimkonna proovile panema, heites tema teele

takistusi ja varitsedes igasuguste lahkõpetuse ilmingute taga. Vastased polnud lihtsalt eksiteele viidud ja seetõttu veenmisele allutatavad, vaid kuulusid hävitamisele, isegi kui nad polnud midagi teinud, vaid olid lihtsalt olemas.15 Nende messianistlike natsionalistide meelehärmiks Napolis ja Poolas, kes kujutasid nüüdisaegset riiki ette igapäevase poolreligioosse andumusena, võtsid religiooni väliseid vorme omaks ka impeeriumid ja riigid, kelle demokraatlikkus oli kaheldav või olematu. Kodanikureligioon, mis keskendus rahvusele ja riigile või kindlatele väärtustele, oli tavaline nähtus 19. sajandi Euroopas ja Põhja-Ameerikas, mis tihti pidas end uueks Iisraeliks. Selle pompoossed mälestusmärgid seisavad paljude Euroopa linnade keskustes, nagu võib veenduda igaüks, kes ronib üles mööda Roomas asuva kuningas Vittorio Emanuele II pulmatordisarnase monumendi astmeid. Omal ajal olid olemas ka sellised riiklikud tähtpäevad nagu ühinemispäev Itaalias ja Sedani päev Saksamaal. Need monumendid ja tähtpäevad tundusid aga tühjade ja hingetutena messianistliku natsionalismi pooldajatele, kes tahtsid, et rahvas elaks pideva vaimse innukuse seisundis. Nemad pidasid uusaja rahvusriike puudulikeks, sest need ei esindanud kõigi inimeste huve. Kõige suurem tõrjutute grupp – töölisklass või vähemalt osa sellest, kes oli organiseerunud ametiühingute või parteidena – arendas välja omaenda kultuse ja rituaalid, kuigi ideoloogia, mille nad omaks võtsid, oli sõjakalt usuvastane. Need, kes jäid ametliku kodanikureligiooni piirimaile, kuid ei tundnud sümpaatiat organiseeritud töölisklassi vastu, moodustasidki sageli fašismi ja natsismi sotsiaalse potentsiaali. See raamat algab I maailmasõjaga, mis oli peaaegu kõigi 20. sajandi õuduste seeme. See sõda tekitas vaimse käärimise, mida Émile Durkheim peab religioosse kogemuse lahutamatuks osaks. Suur sõda ja selle häirivad järelkajad põhjustasid pseudoreligioossete joonte elustumise poliitikas, mis avaldas suurimat mõju kriisiaegadel. Nende hulka kuulus keskaegne millenniumiusk tuhandeaastasesse intervalli enne viimsepäevakohut, mis oli äkiliste muutuste ja sotsiaalsete nihestuste ajal varemgi õitsenud.16 Langenute leinavad sugulased otsisid tröösti liigutavatest monumentidest, mida püstitati igasse linna ja külla ning mis kujutasid pronksis või kivis stoilist heroismi. Lohutamatud otsisid vastuseid vaimude maailmast ja kinematograafia harjuskid jäädvustasid filmilindile marssivate sõdurite tontlikke kujusid. Neil illusioonidel ja kiusatustel olid oma poliitilised analoogid. Suur sõda viis endaga kuristikku liberaalse ühiskonna, mis oli sõja põhjustanud, ning mõned otsisid pääseteed universaalsest kommunismiusust, mis jätkas 1789. aastal täitmata jäänud lubaduste teokstegemist. Kuigi paremäärmuslus oli Euroopas olemas juba enne I maailmasõda, andsid sõda, kaos ja revolutsioon sellele uut elujõudu. Seda tegi ka uus sugupõlv jõhkraid, manipuleeritavaid ja eneseteadlikke messiaid, kes võtsid nõuks vältida oma eeskujude ja eelkäijate vigu.

ESIMENE OSA

WEIM ARI VAB A R I I K J A N ATSIONAALSOTSIAL I S T L I K S A K S A T ÖÖLISPARTEI, 1918– 1933

Weimari vabariigi esimene president Friedrich Ebert, kellel õnnestus taastada sõjas lüüasaanud Saksamaal enam-vähem normaalne elu.

E S I M E N E M A A I L M A S Õ DA J A SELLE JÄRELKAJAD

Kui 1914. aasta suvel sõda puhkes, tõstis paljudes Euroopa pealinnades lühikeseks ajaks pead šovinistlikult meelestatud kontoriametnike armee. Rahulikumad vaatlejad mõistsid, et üks ajaloojärk on lõppenud ja neist saavad peagi millegi kohutava ja enneolematu tunnistajad. 4. augustil 1914 kirjutas Ameerika kirjanik Henry James oma kodust Inglismaal – „ootamatu ilmasõja koletu musta pilve all” – sõbrale ja kolleegile Edward Waldo Emersonile. Viis riiki juba sõdisid ja ka Suurbritannia oli valmis sõtta astuma. James ütles: Kõik see tuli nii, nagu oleks mõni hirmus koletis oma urust välja hüpanud, ja ta on meil kõigil kallal, enne kui me jõuame ümber pöörata. See täidab mind ahastuse ja kohkumusega ning sunnib endalt küsima, kas ma siis selleks saingi vanaks, kas sinna pidigi kõik näiliselt või suhteliselt muretu, kogu see meie sajandi arvatavalt paremaks muutuv möödanik välja viima. See annab käest kõik, millesse on usutud ja mille nimel elatud, ning ma kadestan neid põlvkonnakaaslasi, kes pole elanud nii vanaks, et seda näha. Just nagu ei suudaks hirmunud rahvad äkki õuduse ja häbi krampidest vabaneda. Üks ütles seda paraku eile, kuid täna on juba liiga hilja seda öelda. ... See toob mulle meelde mu nooruse sõjaaja, kuid siin on kõik lähemal ja suurem ning sünnib palju tihedamas ja toredamas maailmas.1

1914. aastal tulid lippude alla miljonid mehed üle kogu Euroopa. Neid tapeti ja sandistati kujuteldamatul hulgal ning peagi istuti poristes põrguhaudades surnute hulgas, teenides edeneva või pettunud Saksamaa esimest maailmavalitsemistaotlust 20. sajandil. Alates 1860. aastatest olid Euroopa riigimehed õppinud leppima Saksamaa ühendamiseks ette võetud lühikeste ja piiratud ulatusega sõdadega, mida paljud tervitasid kui positiivset rahvusvahelist arengut selles Euroopa osas, mille suhtes kõrvaltvaatajatel polnud eriti negatiivseid eelarvamusi. Kuid 1914. aasta suveks, kui Saksa liidrid, kellel polnud kantsler Otto von Bismarcki diplomaatilisi oskusi ja vaoshoitust, olid juba üle aastakümne sõjakust üles näidanud, tekkis Saksamaa naabritel tunne, et on olemas piirid, mida ei tohiks lubada ületada. Seepärast arenes regionaalne Balkani konflikt, millesse olid hõlmatud Saksamaa liitlane Austria-Ungari ja Venemaa toetatud Serbia, kiiresti kõigepealt üleeuroopaliseks ja seejärel maailmasõjaks. Keiserliku Saksamaa pürgimine Euroopa valitsemisele relvade jõul nurjati kohe

alguses. Saksa vägede ülemjuhatus oli kavandanud mobiilset sõda, mida kroonib peagi rabav võit, kuid pärast Marne’i lahingut kujunes konflikt läänes kurnamissõjaks, mille rindejoon oma kaevikutega ulatus Belgiast kuni Šveitsi piirini. Olles teadlik saksa ühiskonnas valitsevatest sügavatest lõhedest, mis mõnede ajaloolaste väitel mõjutas otsust sõtta astuda, kuulutas Saksamaa keiser Wilhelm II välja „kodanikurahu” (Burgfrieden). Kodused usulised, sotsiaalsed ja poliitilised konfliktid pidid jääma varjusurma, et Saksamaa võit need nagu ime läbi lahendaks. See päästis autoritaarse riigikorra ja poliitilise status quo laialt levinud liberaliseerimisnõudmistest. Pärast rohkem kui neli aastat väldanud totaalset sõda jäid kodanikurahust järele vaid räbalad. Vastupidiselt Saksamaa valitsejate ootustele teravdas suurte tööstusriikide totaalsest sõjast tingitud puudus juba olemasolevaid sotsiaalseid pingeid ning tekitas uut nurisemist ja pahameelt. Sõjatööstus rikkus Saksamaa majanduse tasakaalu, lastes suurtel inim- ja materiaalsetel ressurssidel suitsuna õhku haihtuda, andmata muud käegakatsutavat strateegilist kasu kui see, et lahinguväljad Flandrias, mille sõda oli juba niigi ära laastanud, kattusid mürsulehtritega. Rahalised kaotused olid sama talumatult suured nagu inimkaotused. Liitlasriikide üha tõhusamaks muutuv mereblokaad vähendas valitsuse tollitulusid, samal ajal kui heal järjel olev eliit nurjas kohalikes parlamentides võrdsema valimisõiguse sisseviimise, mis oleks toonud kaasa õiglasema maksusüsteemi. Maksud katsid Saksamaa valitsuse kulutusi ligi viie sõja-aasta jooksul vaid umbes 14 protsendi ulatuses. Seepärast finantseeris keiserlik valitsus sõjapidamist laenudega. Patriootlikud kodanikud pidid ostma võlakirju, mis hiljem alistatud vastastelt saadud tohutute reparatsioonidega välja ostetakse. Kuna isegi see rahaline patriotism ei suutnud katta sõja üha kõrgemale kruvitud kulusid, trükkis Saksamaa valitsus lihtsalt raha juurde, mis tõstis aastatel 1890–1914 püsinud 1-protsendilise inflatsiooni 32 protsendini, millele lisandusid õitsva musta turu mõjud. 1918. aastaks oli Saksa mark kaotanud kolm neljandikku oma sõjaeelsest väärtusest.2 Pikaleveninud industriaalsel sõjal olid ka tõsised sotsiaalsed mõjud, kuigi kõige rohkem kurnas ta sageli neid ühiskonnakihte, kes teda kõige innukamalt toetasid. 1917. aastaks oli kadunud üks kolmandik riigi töökodadest, mille omanikud olid sõjaväkke võetud või mis kannatasid toorainepuuduse all, sest kogu tooraine tarvitasid ära prioriteetset toodangut andvad suured tehased. Vabrikud lõid jalad alt ka poepidajatel, müües oma töölistele vabrikupoodidest odavat kaupa. Sõjatööstuses töötavate oskustööliste palgad tõusid, kuid riigiametnike ja valgekraede palgad külmutati ning inimesed ei suutnud sageli tõusvate hindadega sammu pidada. Naiste juurdevool neile tööaladele alandas palku veelgi. Need, kelle tööd peeti sõjaaja tingimustes üleliigseks, langesid vaesusesse, ja need, kes ei töötanud ning

olid ühiskonnale koormaks, nagu näiteks psühhiaatriahaiglate patsiendid, surid haigustesse või hooletussejätmise tagajärjel, sest neid peeti sõja katsumustes ebaolulisteks. Üha suurem protsent elanikkonnast langes sõltuvusse omavalitsuse või riigi toetusest ning nende armetud abirahad jäid elukalliduse tõusust lootusetult maha. Tööliskonnas, mis radikaliseerus, muutus juurtetuks, noorenes ja feminiseerus, sagenesid streigid, kuigi valitsusel oli kombeks eestvedajaid sõjaväkke võtta või vangi panna. Sellist kavalust kasutati sõja ajal muidugi ka Suurbritannias, kus streikijate hulk oli tunduvalt suurem kui Saksamaal. Sõjaaegsetel murrangutel olid ka vähem käegakatsutavad tagajärjed. Moralistidele tegid muret kuritegevuse tõus, abielulahutuste kasv, ebaviisakus, ohjeldamatu seksuaalsus, suguhaigused ja hulk isatuid noori, kellel oli palju aega ja raha. Ehitustööde vähenemisest tingitud elamispinnanappus sundis inimesi elama täistuubitud korterites, kus puudus nii privaatsus kui ka häbitunne. Sõda tõi ühe vaatleja sõnul kaasa „moratooriumi kuulutamise moraalile ” ning isiklikus läbikäimises peeti vajalikuks ja õigustati igasugust toimetulemist, olgu see nii ebaaus kui tahes.3 Õitsev must turg õõnestas selliseid tinglikke mõisteid nagu ausus, raskest päevatööst saadav kasu ja õigus teatud kaupadele. See tõi uuesti käibele keskaegse mõiste „õiglane hind” ning sõjaaegsete sahkerdajate ees tunti samasugust aukartust nagu keskajal liigkasuvõtjate ees.4 Talupojad püüdsid riigi kontrollist kõrvale hiilides seadusevastaselt loomi tappa ja müüa liha mustal turul, nälgivad linnaelanikud käisid aga toidu otsingul põlde laastamas ja röövisid mõnikord kaubaronge. Maainimesed, kes olid võtnud tasuta oma hoole alla miljoneid evakueeritud linnalapsi, ei tahtnud seda arusaadavatel põhjustel enam teha. Valitsuse katsed linnainimeste olukorda parandada tõid kaasa range bürokraatliku kontrolli ja inspektsioonirežiimi tootjate üle, rääkimata kaebamisest nende peale, kes püüdsid ebaausal teel raha teenida.5 Kuna need lõhed linna ja maa vahel näitasid riigi jaotusmehhanismide puudusi, kaotas valitsus usalduse inimeste silmis, kes olid harjunud haldusaparaadi legendaarselt tõhusa toimimisega. Käsitöölised, põllumehed ja poodnikud pidasid end kaitsetuteks ohvriteks tööliste ja suurkapitalistide kokkupõrgetes ning tulevad aastad ei tõotanud väikesele inimesele midagi head. Küsimus, kes sõdib ja kes simuleerib, võttis rassistliku alatooni, mis tõi 1916. aastal kaasa sõjaministeeriumi kurikuulsa „juudiloenduse” (Judenzählung), mille eesmärgiks oli uurida, kas argpükslikkus on etniline nähtus. Kui loendus näitas vastupidist, vaikiti see maha. Kuna agentuurides, mis tegelesid tooraine ostmisega välismaalt, leidus juudi ärimehi ja sõjamoonaga tegelev kõrgem ametnik oli aastatel 1914–1915 filosoofist tööstur Walther Rathenau, jättis see mulje, et juudid rikastuvad, samal ajal kui teised surevad. Komme pookida juutidele külge ebameeldivaid jooni, et oma voorusi esile tõsta, oli ammu teada ja see ei piirdunud vaid Saksamaaga. Üks Leipzigi rabi ütleb selle kohta: „Kui mõni

teenib kasumit suurtükkidelt või soomusmasinatelt, nimetatakse seda patriotismiks, kui aga munadelt või sukkadelt, räägitakse reetmisest.”6 Süüdistuse, nagu oleksid juudid olnud sõjast kõrvalehoidjad, lükkavad ümber need kaksteist tuhat sõjas hukkunud tumma tunnistajat, kes puhkavad Saksamaa juudi kalmistutel, kus nende omaksed kuulutavad uhkusega, et nad langesid keisri ja isamaa eest.7 Kuid enamiku sakslaste peamine mure ei olnud juudi rahvusvähemus. Üle kogu Euroopa ässitati „muistset” vaenu. Kõigepealt kohutas haritud inglasi see, et paljuimetletud filosoofide maal pannakse neid ühte patta tagurliku Tsaari-Venemaaga. Mõne aasta pärast nõudsid nad ise kahjutasu „barbarlikelt” hunnidelt ning püüdsid välja juurida preisi militarismi, mille soenguid, duelliarme ja monokleid oli kerge naeruvääristada.8 Saksamaal suunati vaen sama stereotüüpsete ilmingute vastu Inglismaal, mida peeti saagihimulise „Manchesteri kapitalismi” kodumaaks, ja Prantsusmaal, kust pärinesid 1789. aasta ideed ja kankaani tantsiv tsivilisatsioon, mis kõrgkultuuri kummardajatele paistis andestamatult kergemeelne. Nende saksa vaimuinimeste hulgas, kelle mõtteviis oli juba niigi kitsarinnaline, läksid moodi sellised kirjanikud nagu venelane Fjodor Dostojevski, kes oli üdini läänevastane.9 Sõja jätkudes leidis vihkamine endale sihtmärke Saksamaa piirides. Suhteliselt liberaalsed ja ebasõjakad lõunasakslased hakkasid mõttetutes tapatalgutes süüdistama Preisi sõjalist eliiti. Sõja detailne kulg ei pruugi meid huvitada. Selles loos on tähtis vaid see, kuidas sõda lõppes. 1918. aasta märtsis Saksamaa poolt Vene bolševistlikule režiimile peale sunnitud Brest-Litovski rahuleping, millega viimased loovutasid ulatuslikke alasid läänes, et saada oma haardesse vene ühiskond, võimaldas Saksamaal koondada vägesid pealetungiks lääneliitlaste vastu, kelle hulka 1917. aastal olid võetud ka Ameerika Ühendriigid. Kuid see viimane kevadine pealetung seiskus, kui liitlased, kelle jõude oli tugevdatud miljoni Ameerika sõduriga, läksid suvel vasturünnakule. Sellised jõud ja neid toetav tohutu tööstuspotentsiaal avaldas Saksa vägedele ilmselt demoraliseerivat mõju, eriti arvestades president Woodrow Wilsoni seisukohti, kes oli pühendunud uue õiglasema maailma loomisele, milles sellise laastava konflikti võimalus oleks tunduvalt väiksem. Saksamaa liitlased – kõigepealt Austria-Ungari ja seejärel Bulgaaria – hakkasid uppuvalt laevalt lahkuma, püüdes sõlmida lääneliitlastega separaatrahu.10 Saksa keiserlik armee varises kiiresti kokku, kuid miks see täpselt juhtus, jääb selgusetuks. Süvenesid lõhed ohvitseride ja sõdurite vahel ning rinde- ja tagalavägede vahel. Tõrksate sõdurite mõjul, kes ei tahtnud end enam ilma silmanähtava eesmärgita tappa lasta, levis võitlusmoraali langus ka tsiviilelanikkonnas, kellel oli piisavalt põhjust rahulolematu olla. Sõjaväeposti kontrollijate aruannete põhjal arvasid sõdurid, et sõda on nende mõrvarlik tüssamine, ning seda seisukohta ja-

gas muidugi ka hulk „mužikke”, „poilu’sid” ja „Tommysid” vaenlase kaevikutes. Kuulsate Saksa väejuhtide Hindenburgi ja Ludendorffi näitamine sõjaväekinodes kutsus esile vilistamise ja hüüded „noad välja ja verepütid valmis panna!”. Rongides sõduritega kohtunud tsiviilkodanikke jahmatas nende jutt deserteerimisest ja enesevigastamisest või relvade smugeldamisest koju tulevase revolutsiooni puhuks.11 Kunagi hirmuäratav sõjavägi hakkas järjest suuremal arvul alla andma. Kielis tõstsid mässu madrused, keda heidutas väljavaade lõplikust arveteõiendamisest Briti sõjalaevastikuga, mille eesmärgiks oli käimasolevate relvarahuläbirääkimiste saboteerimine. Rahulolematus levis Saksamaa provintsidesse ning peagi hakkasid selle märgid ilmnema ka pealinnas Berliinis. Sõdurid, madrused ja töölised – aga ka talupojad ja keskklassi inimesed – moodustasid linnades üle kogu Saksamaa nõukogusid. Need nõukogud võtsid omaks Vene opositsiooniringkondades 1905. aastast saadik levinud ideed, kuid mitte hilisemate bolševike kitsalt kildkondlikke sotsiaalrevolutsioonilisi eesmärke. Noor Heinrich Brüning, kellest Weimari vabariigi ajal sai riigikantsler, kuid kes 1918. aastal sõdis kompaniiülemana läänerindel, valiti soldatite nõukogu esimeheks. Ta meenutab, et kuigi metallitöölised laulsid kommunistide hümni „Internatsionaali”, avaldas teade, et Lenini bolševikud keelasid Venemaal streigid, neile vapustavat muljet.12 Rahulolematuse märgid olid Saksamaa kokkuvarisemise sümptomid, aga mitte põhjus. Mädanemine algas armee juhtkonnast, kus mõisteti, et viimane strateegiline liisuheit 1918. aasta kevadel nurjus. Viimases pealetungis liikusid Saksa väed läänerindel edasi umbes kuuskümmend kilomeetrit, kuid see julge manööver venitas varustusteed liiga pikaks ja tulemuseks olid koletud kaotused. Toonud endale ise lüüasaamise, soovitas ülemjuhataja Erich Ludendorff sõlmida relvarahu ja moodustada valitsus, mis oleks vastutav parlamendi ees. Ta lootis veeretada süü ülemjuhatuse möödalaskmiste eest demokraatlikult valitud poliitikute kaela. Intelligentsemad kindralid mõistsid, et demokraatlik valitsus võib tõkestada bolševistliku revolutsiooni ja kaubelda liitlastelt välja vähem karmid rahutingimused. Saksamaa lüüasaamisele järgnes vahetult rahumeelne vabariiklik revolutsioon, nii et vahepeal polnud aega taga leinata rohkem kui kaht ja poolt miljonit langenut ega mõelda neljale miljonile haavatule. See oli kohutav tühik mitme põlvkonna eurooplaste (ja nende liitlaste) elus, mida isegi kõige liigutavamad mälestusmärgid – nagu näiteks mälestussammas Londoni Whitehallis – suutsid väljendada vaid arhitektuurse tühjusetundena. Euroopas ja laias maailmas hukkus sõja käigus üle üheksa miljoni inimese, rohkem kui kuus tuhat inimest päevas nelja ja veerandi aasta jooksul. Katastroofis, mida paljud kaasaegsed kannavad oma tunnetes ja kujutlustes elavamana kui hilisemat II maailmasõda ja holokausti, kadus koos suure arvu noormeestega ka tollane eluviis. Kümme aastat pärast sõda iseloo-

mustas Scott Fitzgeraldi romaani „Sume on öö” kangelane Dick Diver tollast meeleolu nii: „Kogu minu ilus armas kindel maailm lasi end siin [Somme’is] suure pauguga õhku.”13 Sõda ja revolutsioon hävitasid kolm suurt keisririiki. Saksamaal varises vana korra ladvik kiiresti kokku. Auväärsele Wittelsbachide dünastiale Münchenis tuli lõpp, kui sõltumatu sotsiaaldemokraat, endine Berliini ajakirjanik Kurt Eisner viis 1918. aastal läbi vasakpoolse riigipöörde, millega asutati Baieri vabariik. Berliinis kasutas ainulaadset olukorda SPD enamustiib. Kuna sõltumatute sotsialistide liidreid pealinnas ei olnud, haarasid nad initsiatiivi ja sõjaväeüksused, kes seni olid avaldanud lojaalsust vanale korrale, otsustasid neid toetada. Hohenzollernite dünastia viimane keiser Wilhelm II sunniti 9. novembril troonist loobuma. Ta põgenes Belgias Spas asuvasse armee peakorterisse ning elas kuni surmani 1941. aastal pagulasena Hollandis. Kuigi paljud sotsiaaldemokraatide liidrid oleksid leppinud monarhia säilitamisega, tingimusel, et valitsev dünastia ei oleks Hohenzollernid, kuulutati Saksamaa vabariigiks. Ajutine kantsler astus tagasi ning tema asemele sai Friedrich Ebert, kes moodustas kolmest SPD liikmest ja kolmest sõltumatust sotsialistist koosneva üleminekuvalitsuse. Ebert ütles pärast lühikest järelemõtlemist: „See on raske amet, aga ma võtan selle enda peale.”14 10. novembril pakkus armee varustusülem kindral Wilhelm Groener Ebertile sõjaväelaste tuge, tingimusel, et ta toetab traditsioonilise ohvitserkonna kõikumalöönud autoriteeti, kuna sõnakuulmatud sõdurid olid juba hakanud ohvitseridel paguneid maha rebima, ning nõustub võitlema bolševismiohu vastu. Need kokkulepped, mis kinnitasid sõjaaegseid tihedaid suhteid organiseeritud tööliskonna ja relvajõudude vahel, tagasid Saksamaa rindeüksuste suhteliselt ladusa demobiliseerimise. Kuid armee tervikuna ei kuulutanud oma toetust uuele riigile. Saksamaa traditsiooniline eliit oli sõja kaotusest ja kiiretest muutustest löödud ning suhtus demokraatlikku vabariiki algusest peale halvasti varjatud vaenulikkuse ja mõistmatusega. Nende maailm oli kokku varisenud.15 Revolutsioon, mis oli alanud 1918. aasta sügisel veretute meeleavaldustega, millel nõuti rahu ja demokraatiat, võttis talvel vägivaldse klassivõitluse kuju. Kui esialgne demokraatlikuma poliitika nõudmine pälvis liberaalse kodanluse, aga ka mõõdukate tööliste laialdase toetuse, siis edasist suunda sotsialistlikule revolutsioonile toetas vaid väike osa töölistest ja nende huve esindavatest haritlastest. SPD oli saavutanud oma eesmärgid ning tahtis jätkata demobiliseerimist, rahu sõlmimist ja normaalse majanduse taastamist. Tõeliste komiteemeestena ei soovinud nad spontaanseid tänavameeleavaldusi ja umbusaldasid nõukogusid isegi siis, kui neis olid ülekaalus nende enda partei lihtliikmed. Nad olid praktiliselt mõtlevad realistid. Oma marksistlikule retoorikale vaatamata mõistsid nad, et reformid on end

ära tasunud, ning kohkusid tagasi väljavaate ees, et kui revolutsioon jätkub, võivad nad kõik seni saavutatu kaotada. Sotsiaaldemokraatide liidrid teadsid samuti, et nad on vastutavad kõigi sakslaste eest, ning rääkisid „rahvustervikust”, mis nende jaoks tähendas Rahvuskogu viivitamatut valimist ning revolutsioonilise kildkonna vägivaldsete avantüüride taunimist. Ebert näitas üles kiiduväärt patriootlikku vastutustunnet ega tahtnud alluda vastutustundetu vähemuse sunnile. Tema ja ta kolleegid arvestasid valikute tegemisel ka sellega, et lääneliitlased teaksid, et Saksamaal on olemas keskvalitsus, kellega on võimalik läbirääkimisi pidada ja lõpuks rahuleping sõlmida.16 Alalhoidlikkus oli omane ka ametiühinguliikumise tööstuslikule tiivale. Sotsialistlikele vabadele ametiühingutele oli ammu olnud vastumeelt, et üleskihutatud radikaalsed haritlased, kelle suhtes mõnedel nende liidritel olid üsna vanamoodsad eelarvamused, tahavad kasutada nende liikmeid kahurilihana. 1916. aasta abiteenistuse seadus oli kaitsnud nende huve, tagades neile õiguse organiseeruda ning rääkida kaasa palkade ja töötingimuste asjus. Nad mõtlesid pragmaatiliselt, et parem üks varblane peos kui kümme katusel. Ametiühingud arvasid tegelikult, et nende kaasatõmbamise tõttu sõjaponnistustesse olidki nad juba saavutanud teatud laadi riigisotsialismi. 1918. aasta novembris ametiühingute ja ajutiselt paralüseeritud tööandjate liitude sõlmitud töölisühingute leping sisaldas uusi järeleandmisi. Tööandjad loobusid toetamast nende endi mahitatud ametiühinguid, kehtestasid ilma palka vähendamata lühema tööpäeva ning tunnistasid suurtes ettevõtetes tegutsevaid töökomisjone. Ametiühingud omalt poolt loobusid tootmisvahendite „ühiskonnastamisest”.17 See, mis ametiühingutegelastele paistis tekkivas koostöös saavutusena, ei paistnud alati sellisena tehastes ja kaevandustes, kus sõjaaegsete ametiühingute valimiste tagajärjel vähenesid ohutusabinõud, pikenes tööaeg ja ametiühinguliidrid veetsid suurema osa ajast ülemuste kontorites. Weimari vabariigi algusaastaid tumestasid sõjakate tööliste väljaastumised, mida mõnikord õhutasid anarhosündikalistlikud elemendid, keda ametiühingud alati ei suutnud ohjeldada. Saksamaa ametiühinguliidrid arvasid, et „sündikalistide tegevus viib ühiskonnavastastele anarhistlikele ekstsessidele”, sotsiaaldemokraadid aga väitsid, et „Saksa revolutsioonil on praegusel ajal vaid üks tõeliselt ohtlik vaenlane, ja see on töölisklass”.18 Sõltumatud sotsiaaldemokraadid, kes olid SPD-st 1917. aastal lahku löönud, hõlmasid demokraatliku enamuse, kes tahtis kaasata tööliste ja soldatite nõukogud parlamentaarsesse valitsusse, kasutades neid kindralite ja töösturite võimu vähendamiseks. Nad soovisid nagu SPD-gi valida Rahvuskogu, kuid tahtsid valimisi edasi lükata, et viia üleminekuperioodil Saksamaa majanduses ja ühiskonnas läbi põhjalikke sotsialistlikke muudatusi. Teiste sõnadega, nad polnud sugugi kind-

lad, et valitud esinduskogu läheb seda teed, ja tahtsid selle asja ise ära otsustada. Kolm sõltumatute sotsialistide ministrit astusid 1918. aasta detsembris tagasi, kui valitsus tegi nurjunud katse kasutada sõjalist jõudu, et vabastada sotsiaaldemokraadid, keda streikivad madrused kasarmutes pantvangis hoidsid. Sõltumatute sotsialistide äärmuslik vasaktiib ei tunnistanud parlamentaarset demokraatiat, kuid oli ideoloogiliselt kahevahel, kas revolutsiooni liikumapanevaks jõuks on distsiplineeritud tehasetöölised või amorfne rahvamass. 1919. aasta talvel liitusid need niinimetatud spartaklased teiste Bremenis ja Hamburgis tegutsevate äärmuslike vasakrühmitustega ning moodustasid Saksamaa kommunistliku partei (KPD). See oli haritlaste ja vihaste noortööliste ebastabiilne liit, kes eitas parlamentaarset demokraatiat ja pooldas putšistlikku vägivalda. Kominterni agent Karl Radek lõi sidemed Lenini bolševikega.19 „Utoopilise fanatismi vaimust” üleskihutatud radikaalsed vasakpoolsed püüdsid 1919. aasta jaanuari alguses võimu haarata, võttes ettekäändeks Berliini äärmusvasakpoolse politseiülema Emil Eichhorni tagandamise Preisi valitsuse poolt. Eichhorn oli abistanud mässulisi madruseid, kes jõulude ajal pealinnas puhkenud rahutuste ajal hoidsid pantvangis sotsiaaldemokraatide liidreid. Relvastatud demonstrandid hõivasid juhtivate ajalehtede – kaasa arvatud sotsiaaldemokraatide Vorwärtsi – toimetused, üritades teha lõppu pressivabadusele ja hoida ära põhiseaduse assamblee kokkukutsumine. Kaitseminister Gustav Noske otsustas kasutada korra taastamiseks vabatahtlikke vabakorpusi (Freikorps) ja vabariigile lojaalseid regulaararmee sõdureid. Ta ütles Ebertile: „Te võite nüüd kergemalt hingata. Kõik saab korda!” Sotsiaaldemokraatide mõttekaaslaste hulka kuulusid nihilistlikud kontrrevolutsionäärid, kelle meelest uus vabariik oli „saasta püüe valitseda. Kirikliku saasta, kodanliku saasta, militaarse saasta.”20 Vabakorpused olid tolle aja palgaarmeed, kuhu kuulus endisi löögirühmlasi, nooremohvitsere, üliõpilasi, kellel puudus sõjakogemus, ja neid, kes endiselt ihkasid verd ega suutnud vaimselt demobiliseeruda. Neid rühmitusi iseloomustas tugev mehine kambavaim ja isolatsioonitunne ning nende tegevust toetasid regulaararmee ja vabariigi valitsus. Nad sõdisid poolakate ja punaarmeelastega Saksamaa idapiiril Sileesias ja Baltimaades, kus lääneliitlased, kes tahtsid bolševismi levikule piiri panna, suhtusid neisse sallivalt. Peagi aga hakkasid nad võitlema kaasmaalaste vastu. Need umbes nelisada tuhat meest ei sarnanenud miljonite Saksa sõjaveteranidega, kes tahtsid normaalset ja vaikset elu, mitte aga hävingut ja laost tänavatel. Kuigi paljud neist kuulusid keskklassi, olid nad sõjaeelses noorteliikumises omandanud kodanlusevastase ideoloogia, mis veelgi radikaliseerus sõja ajal, kui propagandistid rääkisid konfliktist „saksalike” ja lääne liberaalsete demokraatlike väärtuste vahel ning sõjakad kirjanikud nagu Ernst Jünger ja Ernst von Salomon estetiseerisid ve-

resauna. Nietzschelikust vitaalsest individualismist sai puhta jõhkruse amoraalne ülistamine, milles sõdalasi peeti rohkem masinateks kui inimolenditeks.21 Salomon kirjeldab seda nii: Kui me uurime vabakorpuse võitleja olemust, võime sealt leida kõiki elemente, mis Saksamaa ajaloos on mingit rolli etendanud, välja arvatud üks – kodanlikkus. Ja see on täiesti loomulik, sest nende meeste erilised kogemused ... on teinud neist hävitava jõu. ... [Sõdalaselt] nõutakse ... et ta heidaks halastamatult kõrvale kogu selle sentimentaalsuse ja muude väärtuste ballasti, et päästa valla kogu oma jõud.22

Need kaevikutes ellujäänud mornid mehed tõid sõjaaegse sõbra ja vaenlase vastandamise Saksamaa tänavatele. Erinedes selgelt sõjaeelsetel aastatel tegutsenud sotsialistide represseerijatest, kuid sarnanedes Ungari ja Itaalia „valgete” või fašistidega, ei löönud need mehed kõhklema oma poliitiliste vastaste tapmise ees. Nende hulgas, kes nende käes verise lõpu leidsid, olid vasakpoolsed aktivistid Karl Liebknecht ja Rosa Luxemburg, kelle vabakorpuse ohvitserid mõrvasid 15. jaanuaril 1919. Mujal Saksamaal ründasid vabakorpused sõjaka töölisklassi keskusi. Rahvusvahelised sündmused kütsid Saksamaa õhkkonda üles mitmel viisil. Parempoolsete hulgas võttis maad etniliste ja poliitiliste aspektide ühendamine. Kui sõja ajal oli juute laimatud kui argpükse, siis nüüd samastati neid – vastupidiselt Lenini arusaamale – revolutsionääridega. See Tsaari-Venemaalt pärit suhtumine sai omaseks ka väljaspool Saksamaad. Briti ametnikud olid veendunud, et „bolševikke organiseerivad ja juhivad juudid”, ning üks Venemaal sõdinud Ameerika kindral oli kindel, et läti tšekistid (bolševike poliitiline politsei) on valdavalt juudid.23 On tõsi, et mõned radikaalsed juudid olid bolševistlikul Venemaal ja Ungaris juhtivatel kohtadel ning üritasid sellist režiimi sisse viia ka Saksamaal. Ungari revolutsionäär Béla Kun, Punakaardi juht Tibor Szamuely ja sõjaminister Vilmos Böhm olid juudid, samuti ka paljud komissarid ja revolutsiooniliste tribunalide liikmed.24 Ja seda, et mõned neist tegelastest olid üsna koletud, võib järeldada faktist, et Béla Kun tegutses pärast Ungari revolutsiooni lüüasaamist Nõukogude Venemaal eksiilis viibides Tšekaa ülemana Krimmis, kus mõrvati umbes kuuskümmend tuhat tatarlast, kui bolševikud nende autonoomia likvideerisid.25 Trotski (sündinud Bronstein), Luxemburg ja Eisner olid juudid, kuid seda vaid nime poolest, sest nende kosmopolitism oli juudi patriootlikule ja religioossele partikularismile võõras ja nende utoopiline ekstremism polnud nende kodumaa juudi elanikkonnale omane. 19. sajandil kuulutasid paljud Venemaa juudi perekonnad välja nädalase leina, kui nende laps otsustas ühineda tsarismivastaste revolutsionääridega.26 Kuid

need asjaolud ei lugenud sõjajärgse Euroopa vaenulikus õhkkonnas midagi, sest see oli suurte lihtsustajate aeg. Nagu Moskva pearabi tabavalt ütles: „Trotskid tegid revolutsiooni ja Bronsteinid maksid selle eest.” Juudivastastele parempoolsetele oli see ükspuha. Vene valged ja baltisaksa emigrandid eesotsas Erwin ScheubnerRichteri, Alfred Rosenbergi ja krahv Ernst zu Reventlow’ga olid kõige agaramad, süüdistades juute Venemaale kaelasadanud hädades ning avaldades mõju Adolf Hitlerile, kes tuli keskkonnast, kus juutide seostamine revolutsionääridega oli juba käibetõde.27 Antisemiitlik parempoolne völkisch liikumine leidis, et poliitilist kaost tuleb „kasutada juutidevastaseks kihutustööks, sest juudid on kõikide hädade peamised põhjustajad”.28 Bolševike revolutsioonil oli veel üks rahvusvaheline mõju, mida tuleb rõhutada. Täiesti väär on arvata, et nende diktatuuri ees tundsid hirmu vaid parempoolsed. Tegelikult vihkasid mõned Saksa konservatiivid poolakaid ja nende peamist kaitsjat Prantsusmaad nii lepitamatult, et oleksid neile ärategemiseks kas või vanakuradiga liitu astunud, ning tervitasid äriajamist või sõjalist koostööd uue Venemaaga, kus Trotski andis Saksa armeele võimaluse liitlaste seatud relvastuspiiranguid rikkudes toota salaja lennukeid, mürkgaasi ja tanke.29 Saksamaal olid bolševike türannia kõige järjekindlamad vastased sotsiaaldemokraadid, kes pärast tsaarirežiimi kukutamise heakskiitmist hakkasid peagi rääkima košmaarsest elust Nõukogude Liidus. Sama tegi katoliiklik partei Tsentrum. Telegraafiagentuuridelt, delegatsioonidelt, Venemaal reisinutelt ja sugugi mitte viimases järjekorras menševistlikult opositsioonilt õnnestus saada infot Lenini vangilaagrite kohta, mis andis faktilise aluse SPD ajalehes Vorwärts ilmuvatele artiklitele sündmustest Venemaal. Massiline terror kodanluse vastu on läinud palju kaugemale, kui see oli Prantsuse revolutsiooni ajal, kus inimesi mõisteti süüdi nende oma tegude eest. Terve klassi pidamine vastutavaks üksikisikute tegude eest on juriidiline uuendus, mis teistsuguses ühiskonnakorras sobib hästi neile, kes tahavad teha töölisklassi vastutavaks fanaatikute tegevuse eest, nagu tihti leebemal kujul on juba juhtunud.

SPD taunis nähtust, mille Vorwärts ristis socialismus asiaticus’eks, kuulutades: „Me ei taha Venemaa olukorda, sest teame, et rahvas sureb seal bolševike valitsuse all nälga, kuigi see on valdavalt agraarne maa.” Preisi sotsiaaldemokraatide liider Otto Braun rääkis „Vene hullumajast”, samal ajal kui Ebert hoiatas: „Sotsialism välistab igasuguse omavoli. ... Korralagedus, isiklik tujukus ja vägivallateod on sotsialismi surmavaenlased.”30 Õudseid jutte bolševike hirmutegudest ei rääkinud mitte ainult ägedad parempoolsed, mis tähendab, et need jutud olid usaldusväärsed. Tänu

Ameerika ajaloolasele Vladimir Brovkinile võivad kõik, kes soovivad – ja mõned ilmselt ei soovi – kerge vaevaga viidata infole, mida saatsid Lääne-Euroopasse Venemaal tagakiusatud sotsialistid, ning teine andekas teadlane Uwe-Kai Merz on võrrelnud seda Weimari vabariigi sotsiaaldemokraatlikus ajakirjanduses ilmunuga. Sotsiaaldemokraatlik ajakirjandus kajastas bolševike põhjustatud massilist näljahäda, paljastas tõrksatele töölistele, talupoegadele ja vastalistele sotsialistidele „hiinlastest ja korealastest” sõdurite poolt osaks saanud vägivalda (sotsiaaldemokraadid jagasid paljusid oma kaasmaalaste eelarvamusi) ning mõrvu ja piinamisi, mida saatis korda bolševike salapolitsei poolakast ülem Feliks Dzeržinski. Omistada nende asjade päevavalgele toomine pahatahtlikele parempoolsetele on ülekohtune paljude maade sotsialistide suhtes, kes püüdsid omal ajal koguda fakte bolševike despotismi kohta.31 Vaenulik rahvusvaheline olukord mõjutas ka Saksamaad, kus nii sotsialismil kui ka antisemitismil olid sügavad juured nagu paljudes Euroopa maades. Baieris koondusid sündmused Münchenisse, mis oma anarhistliku boheemluse ja poliitilise radikaalsusega oli nagu saar Alpide jalamil asuvate valdavalt katoliiklike väikelinnade hulgas. See oli paik, kus kadedus ja vihkamine võisid idaneda ja võtta lausa Skandinaavia eepostele omased mõõtmed. Pärast võimul oldud sadat päeva, mille jooksul Baieri langes kaosesse, mõrvas krahv Anton Graf von Arco auf Valley peaminister Kurt Eisneri. Ta oli olnud parajasti teel kohalikku parlamenti, et kuu aega pärast seda, kui tema partei oli valimistel kaotanud, tagasi astuda. Eisner oli avaldanud ametlikke dokumente Saksa sõjaeelse diplomaatia kohta ja see muidugi ei tõstnud tema populaarsust natsionalistide ringkonnas. Üks Revolutsiooniliste Tööliste Nõukogu liige vastas sellele SPD liidri Erhard Aueri ja Tsentrumi Baieri tiiva delegaadi mahalaskmisega, mis näitas, et paremäärmuslased polnud ainsad, kes kasutasid terroristlikku vägivalda. Suutmata jätkuva segadusega toime tulla, viis teine SPD juhtfiguur Johannes Hoffmann seadusliku valitsuse Bambergi, lastes Schwabingi kunstnikekvartalis pesitsevatel anarhistidel ja boheemlikel veidrikel Münchenis kuueks päevaks võimu võtta. Vaimuhaige oli neist meestest vaid uus välisminister, kes teatas Leninile ja paavstile telegraafi teel, kus asub käimla ukse võti. Punaarmeel õnnestus Baieri valitsuse saadetud sõdurid tagasi lüüa.32 Selle ekstsentrilise vahemängu järel haarasid võimu lühikeseks ajaks kommunistid, kes kuulutasid välja Baieri Nõukogude Vabariigi. Nende juht Eugen Levine sai õnnistuse Leninilt, kes tahtis teada, kui palju kodanlastest pantvange on võetud. Klassisuhtumine tuli peagi ilmsiks. Piima puudumist poodides õigustati argumendiga: „Mis sellest? ... Suurem osa sellest läheb niikuinii kodanluse lastele. Me pole huvitatud nende elushoidmisest. Pole midagi hullu, kui nad surevad – suureks kasvades saavad neist vaid proletariaadi vaenlased.”33 Baieri pagendatud valitsus

sai abi Noskelt, kes saatis Berliinist kolmkümmend viis tuhat vabakorpuste sõdurit, kes murdsid radikaalse Punaarmee vastupanu. 30. aprillil käskis Punaarmee komandör Egelhofer mõrvata kümme Luitpoldi gümnaasiumis kinni peetud pantvangi, kelle hulgas olid ägedalt juudivastase Thule seltsi liikmed ja üks naine. Mai alguses Münchenisse saabunud vabakorpuslased vallandasid terrorilaine massiliste mahalaskmiste ja vormitäiteks peetud tribunalidega. Selles suuresti ühepoolses kodusõjas, kus tapeti 606 inimest, heideti rafineeritumad lahingukombed üle parda. Ohvitserid õhutasid oma mehi südametunnistust kõrvale jätma, sest parem on tappa mõned süütud inimesed kui lasta ühel süüdlasel pääseda. Süütute hulka kuulusid ka kakskümmend katoliikliku Püha Joosepi seltsi liiget, kes veeti koosolekult minema ja lasti „kommunistlike terroristidena” maha. Levine anti kohtu alla ja hukati riigireetmises süüdistatuna. Paljud tema kaaslased lasti maha. Revolutsionääride unistus bolševistlike vabariikide ahelast, mis ühendaks Baierit, Austriat, Ungarit ja Nõukogude Liitu, varises kokku. Mis puutub tööliste ja soldatite nõukogudesse, siis need kadusid, kui kohalikud võimud keeldusid neid finantseerimast ja keiserlik armee demobiliseeriti.34 Äärmusvasakpoolsusest lähtuv oht oli neutraliseeritud, kuid paraku viisil, mis rikkus sotsiaaldemokraatide ja kommunistide suhted ning lasi lõpuks tulla natside valitsusel, kuigi ühendatud töölisliikumine polnud autoritarismile ja fašismile takistuseks ka mujal. Lähimate viha öeldakse sageli olevat kõige hullem ja nii oli kindlasti ka nüüd, vähemalt kõrgemal tasemel, sest kohtadel tegid „seltsimehed” mõnikord võitluses fašismiga koostööd. Kommunistid süüdistasid sotsiaaldemokraate, et need on revolutsiooni reetnud ja lasknud kapitalismil end reformides säilida; sotsiaaldemokraadid vihkasid kommuniste kui Moskva käsutäitjaid, kes usuvad, et lunastus tuleb täieliku vaesumise kaudu. Seda vastastikust sallimatust teravdas veelgi mõlema partei valijaskonna vanuseline, sotsiaalne ja loomulaadi erinevus. Märgatavaid erinevusi oli ka vaimsuses ja väljaütlemiste toonis, nii et Briti välisminister Ernest Bevin sõnas pärast esimest kohtumist Molotoviga: „Aga nad on ju nagu kuradi kommunistid!” Mõnikord on arvatud, et sotsiaaldemokraatide valitsus Saksamaal oleks neil Esimesele maailmasõjale järgnenud otsustavatel kuudel võinud toimida – ja pidanud toimima – teisiti, kuigi mingid alternatiivid ei paista eriti veenvad.35 Naiivne usk, et töölisklass on tõeliste vooruste homogeenne varaait, kelle revolutsiooniline spontaansus on juba ette määratud reetmisele, on lihtsalt soovunelm, emotsioonidest lähtuv investeering suuresti väljamõeldud sotsiaalse klassi oletatavatesse ainulaadsetesse väärtustesse. Sotsiaaldemokraadid nägid kõvasti vaeva oma vabariikliku rahvakaitseväe loomisega, mis vähendaks nende sõltuvust vabakorpustest, keskklassi Kodukaitse üksustest ja regulaararmeest, kelle lojaalsus oli habras. Kuid

töölisklass, kellesse aastakümneid oli sisendatud patsifismi ja kes muutus sõjakaks alles kaevikutes, ei trüginud eriti sellistesse formeeringutesse või siis takistati neid. Sellised jõud nagu Punaarmee Ruhris olid sama ebastabiilsed kui vabakorpused ning sama varmad demokraatlikku korda kukutama. Pealegi näitas bolševike aktiivsus Baltimaades ja poola natsionalistide ülestõus Sileesias, rääkimata Nõukogude Liidu Punaarmee ohust Poolale, et aeg ei ole radikaalseteks militaarseteks ümberkorraldusteks soodne. Kuid samal ajal demobiliseeris Saksamaa uus valitsus märkimisväärse kiirusega kuus miljonit sõdurit ja saatis nad tagasi tööellu, kuigi viisil, mis suurendas sõja ajast pärit inflatsiooni ja lükkas Saksa majanduse stabiliseerimise edasi. Selle asemel et tõsta makse ja ajada jõulist deflatsioonipoliitikat, mis teistes maades andis tulemuseks kõrge tööpuuduse, keskendus sõjajärgse Saksamaa valitsus hoolekandele, töökohtade loomisele ning sõjas haavatasaanutele, leskedele ja orbudele antud lubaduste täitmisele. Õiglasem sotsiaalpoliitika hakkas asendama sügavamat „sotsialismistamist”. Deflatsioon ja tööpuudus polnud valikud, millele ametiühingud oleksid olnud valmis poolehoidu avaldama.36 SPD oleks võinud võõrandada suured maavaldused või natsionaliseerida rasketööstuse, kuid see strateegia polnud ühiskonna hädade vastu mingi imerohi, nagu ta pole seda ka tänapäeval. Kõikjal, kus seda prooviti – näiteks Nõukogude Liidus –, oli tulemuseks tagasiminek ja laostumine, rääkimata koletutest keskkonnakahjudest ja inimeste tervisele tekitatud kahjudest, kusjuures peamiselt puudutasid need töölisklassi, kelle nimel seda poliitikat aeti. Maade võõrandamine poleks stabiliseerinud toiduainetega varustamist, mis oli kriitilise tähtsusega, kuna jätkus liitlaste blokaad, mis pidi sundima Saksamaad rahulepingu tingimustega nõustuma. Omandivorme lihtsustav tööstuse natsionaliseerimine oleks aga hõlbustanud liitlastel reparatsioone välja nõuda, sest eraomandit liitlased kui korralikud kapitalistid respekteerisid. Kuna riigi kontrolli laiendamine majanduse üle oli olnud ebatõhus ja ebapopulaarne juba sõja ajal, poleks seda ka rahu ajal laiemalt tervitatud. Tegelikult tõi mõnede selliste abinõude jätkuv kasutamine 1920. aastatel kaasa talupoegkonna laialdase võõrdumise suurematest parteidest ja sellega ka Weimari vabariigist. Raske on kujutleda, kuidas nõukogudega kahasse valitsev valitsus oleks praktikas toiminud, isegi kui eeldada, et nõukogud polnud saatuslikult allutatud totalitaarsele parteile nagu Venemaal, kus demokraatlik juhtimine oli kõige eelistatum tee despotismile. SPD oleks võinud keisrikorrast pärit bürokraatlike iganditega hädavaevu toime tulla, kuid ei temal ega ad hoc nõukogudel polnud vajalikke tehnilisi oskusi, et valitseda keerulist nüüdisaegset riiki ja selle relvajõudusid. Ulatuslik puhastus bürokraatide, kohtunike ja ülikooli õppejõudude hulgas oleks andnud halba eeskuju. Kas see oleks mõjutanud vabariigivastast protestantlikku vaimulikkonda ja Baieri

kardinali Michael von Faulhaberit, kes 1922. aastal kuulutas: „Revolutsioon oli vandemurdmine ja riigireetmine ning sellele jääb alatiseks külge Kaini märk”?37 Asja tuum oli selles, et vaatamata kõigile oma puudustele oli keiserlik Saksamaa arenenud tööstusriik, mille poliitiline süsteem ja valimisseadus olid muidu autokraatliku valitsemisvormi juures palju demokraatlikumad kui Suurbritannial. Kui Venemaal kaotas valitsus igasuguse kontrolli toimuva üle, ei jäänud talurahvas nälga, nagu me võime näha tänapäevalgi, kui endine tööstusproletariaat on palga puudumisel elus püsimiseks tagasi pöördunud põllupidamise juurde. Saksamaal, kus kaks kolmandikku elanikkonnast elatus tööstusest ja kaubandusest, see nii ei olnud. Sotsiaaldemokraadid mõistsid, et suuremal osal rahvast on rohkem kaotada kui võita radikaalsete sotsiaalsete eksperimentidega, mis muuseas oleksid toonud kaasa poliitilisi ümberkorraldusi, ja see tähendaks taganemist süsteemist, milles nüüd oli valimisõigus kõigil üle kahekümne aasta vanustel meestel ja naistel. Nad ei kavatsenud mingit utoopiat taga ajades seada ohtu enne ja pärast sõda saavutatut. Saksamaa uued juhid vaatasid taha- ja ettepoole ning otsustasid, et ei lähe Vene teed, mis viib kaosesse ja toob kaasa repressioone.38 Vabanenud ajutiselt äärmuslike sotsialistide diktatuuri ohust, kogunes 1919. aasta jaanuari keskel valitud delegaatidest koosnev Saksamaa Rahvuskogu Tüüringi linnakeses Weimaris, et koostada ja kinnitada vabariigi põhiseadus, samal ajal kui valitsus uuris liitlaste rahutingimusi. Need kaks asja olid seotud ning kogunemiskoha valik pidi liitlastele näitama, et Goethe kodulinnas on sündinud uus Saksamaa. Põhiseaduse alused olid paika pandud juba enne Rahvuskogu kokkutulemist. Saksamaast pidi saama demokraatlik föderaalne vabariik, mis põhineb presidendi ja parlamendi võimu lahususel. Varasemad kokkulepped poliitiliste, tööstus- ja sõjaväejuhtidega olid seadnud võimalustele piirid ning põhiseaduses talletati Saksa revolutsiooni esimese mittevägivaldse faasi ajal saavutatud kompromissid. 11. veebruaril valis Rahvuskogu presidendiks Eberti, kes omakorda tegi Philipp Scheidemannile ülesandeks moodustada valitsus, mis põhines sotsiaaldemokraatide, katoliikliku Tsentrumi ja Saksa Demokraatliku Partei (DDP) koalitsioonil. Need parteid olid teinud koostööd juba sõja ajal ning neile anti jaanuaris üle 76 protsendi häältest. Põhiseaduse koostamine jäi peamiselt vasakliberaalsete juristide õlule, kuid kuulda võeti ka kiriku ja liidumaade esindajate arvamusi. Peamised komistuskivid olid riigilipp, religiooni osa koolis ja liidumaade õigused, kuid veebruaris alanud põhiseaduse arutelu lõppes suhteliselt kiiresti 1919. aasta augustis. Kuna põhiseaduse liberaalidest koostajad suhtusid ajaloo kogemusi arvestades ettevaatlikult liiga enesekindlasse parlamentaarsesse võimu, sätestati selles valitud presidendile antavad erakorralised volitused ja parlament, mida võisid valida kõik üle kahekümne aasta vanused kodanikud. Parlament valiti neljaks ja president seits-

meks aastaks. Presidendil pidi olema peamiselt esindusfunktsioon ja ta pidi täitma vaakumi, mis oli jäänud Saksamaa pagendatud monarhist, kuid valituks osutunud (vaid teine neist, Hindenburg, valiti rahva poolt) ei olnud kuigi karismaatilised kujud. Lisaks riigipea kohustuste täitmisele oli presidendil õigus parlament laiali saata, nimetada ametisse kantsler, kellel on tõenäoliselt parlamendi enamuse toetus (mis polnud mingil juhul ette ära otsustatud), ning põhiseaduse artikli 48 alusel kehtestada erakorralisi seadusi ja kasutada korra taastamiseks relvajõude. Viimane klausel oli pahaendeliselt ebamäärane. Ebert kasutas erakorralisi seadusi 136 korral. Paljud neist olid tehnilist laadi ning enamik kehtestati 1923. aasta kriisi ajal. Tema järglane Hindenburg ei kehtestanud aastatel 1925–1930 ühtegi erakorralist seadust ja tühistas kaheksa Eberti seadust.39 Omal ajal aga mõtlesid vähesed selle teise abinõu võimalikule väärkasutusele ning vaevalt saab rassistliku totalitaarse diktatuuri tulekus süüdistada Weimari vabariigi põhiseadust. Proportsionaalse valimissüsteemi kasutuselevõtmine (ilma 5-protsendilise esinduskünniseta, sarnaselt 1952. aastal vastu võetud Saksamaa Liitvabariigi valimisseadusega) tähendas seda, et parlamendis olid esindatud ka paljud marginaalsed parteid. Kuid erinevaid valimismudeleid kasutavad üksikasjalikud arvutused näitavad, et Suurbritannia „esimesena finišis” valimissüsteemi korral oleks võinud natsionaalsotsialistide võit tulla veel kiiremini, sest valijaskonnale avaldasid mõju valimissüsteemist sõltumatud tegurid. Teiste sõnadega, natsid oleksid võinud tulla võimule juba 1930. aastal, mitte kolm aastat hiljem. Uus valimissüsteem parteinimekirjade alusel oleks võinud vähendada isiklikke sidemeid saadiku ja valijate vahel. Proportsionaalse esindatuse positiivseks küljeks oli tõik, et see andis näiteks hääleõiguse ka katoliiklikule või protestantlikule vähemusele piirkondades, kus teine konfessioon oli ülekaalus. Samuti on kommentaatorid võib-olla ületähtsustanud rahvahääletuste – mis algul olid mõeldud demokraatliku väljundina valimistevahelisel perioodil – hukatuslikku mõju Weimari demokraatiale, sest ükski Weimari vabariigi seitsmest rahvahääletusest ei läinud korda. Uus riik ei soosinud ei protestantlikku ega katoliku kirikut, mis meeldis katoliiklastele rohkem kui protestantidele, kes olid olnud osalised eelmises „trooni ja altari” valitsemiskorralduses. Ning ainsal järeleandmisel nõukogudele – artikkel 165, millega loodi Reich’i Majandusnõukogu – ei olnud püsivat tähendust. Põhiseaduses oli muljetäratav hulk põhilisi inimõigusi, näiteks artikkel 163 garanteeris igale sakslasele õiguse tööle.40 Tähenduslik oli, et 67 valitsuskoalitsioonis esindatud parteide delegaati – nende hulgas veerand SPD, veerand paremliberaalse Saksa Rahvapartei (DVP) ja viiendik vasakliberaalse DDP delegaatidest – keeldus põhiseadusliku leppe poolt hääletamast ning järgnenud katsed rahvast konstitutsioonipäeval 11. augustil manitsuskõnedega kaasa tõmmata ei läinud korda.41 Vabariigi esimene tseremoonia, Eberti

presidendiksvannutamine, viidi läbi saamatult ning Ullsteini kontserni ajalehes avaldatud fotodel olid Ebert ja kaitseminister Noske supelpükste väel. Krahv Harry Kessler kirjutas tseremoonia kohta järgmist: „Kõik oli väga väärikas, kuid midagi jäi puudu, nagu leeripeol korralikus keskklassi kodus. Vabariik peaks tseremooniatest hoiduma, need ei sobi seda tüüpi valitsusele. Nagu tantsiks guvernant balletti.”42 Teised kaasaegsed, näiteks kirjastusmagnaat Hermann Ullstein, taunisid viisi, kuidas vabariik oma voorusi vaka all hoiab. Vabariik vältis sõjaväeparaade, sest sotsialistidele ei meeldinud militarism, ja kaheldi, kas uus Reichswehr on ikka nii lojaalne, et laseb oma üksustel tänavatel marssida. Ent kui Prantsuse president võis sõita Longchamps’i kuuehobusetõllas hiilgavate kürassiiride saatel, miks siis Ebert ei võiks teha sedasama, ilmudes võiduajamistele Hamburgi? Ullstein ütles, et propagandas läbi kukkuda on nagu „vaenlasele voodit teha”.43 Hiljem tegi kindral Schleicher samasuguse tähelepaneku aastatel 1930–1932 Saksamaa kantsleriks olnud Heinrich Brüningi kohta, arvates, et too võiks kord päevas tõllaga ratsaeskordi saatel mööda Berliini peatänavat Unter den Lindenit sõita. President Ebert oli korralik patrioot, kuid silmapaistev impressionist Max Liebermann ütles tema kohta, et „maalida teda ei saa”. Arvati isegi, et vabariigi vapikotkas jätab soovida, ning teda hakati peagi nimetama „jõuetuks raisakulliks”, sest ta oli sorgus tiibadega. Kuna vasakpoolsete arusaamine sümbolitest oli dogmaatiline, jäi vermimata mälestusmedal maailmaajaloo suurima relvakonflikti üleelanutele.44 Ka vabariigi uus must-puna-kollane lipp ei tekitanud vaimustust neis, kes olid harjunud keiserliku must-valge-punasega. Lõpuks jõuti kompromissile, et vana lippu kasutatakse edasi kaubalaevadel, kuna kollane värv ei olevat merel hästi eristatav.* Mõned hullutatud arvasid, et „juudilik kollane” rikub uue lipu ära.45 Paremäärmuslaste meelest, kelle peamiseks katusorganisatsiooniks oli vastasutatud Saksa Rassi Kaitse- ja Võitlusliit oma paarisaja tuhande liikmega, tähendas liberaal Hugo Preussi roll põhiseaduse koostamisel veel üht lüli nurjatute juutide tegude ahelas. See algas sotsiaaldemokraatliku partei eduga 1912. aasta „juudi valimistel”, siis tuli „juudi sõda” ja „juudi revolutsioon” ja „juutide võit” ja „juutide vabariik”. Versailles’ rahukonverents tõi sellesse paranoilisse väljamõeldisse uut täiendust, sest Saksa pankurid Melchior ja Warburg olevat oma New Yorgi sugulastele kaasa aidanud.46 Saksa delegatsioon avastas 1919. aasta mais Versailles’s toimunud rahuläbirääkimistel ehmatusega, et president Wilsoni enesemääramispõhimõtted ei arvesta nende riigiga. Esialgsete tingimuste kohaselt, millega kaasnes liitlaste ultimaatum, kaotas Saksamaa kõik oma meretagused asumaad ja territooriumid, millele naabrid silma heitsid. Saksamaa ja Austria liit keelati ära, relvajõudude ja sõjakoolide koosseisule * Must-valge-punane lipp oli 1935. aastani kasutuses ka diplomaatilises teenistuses. Toimetaja

seati piiranguid, kindralstaap, tankiüksused ja algelised õhujõud kaotati. Pidid tulema ka reparatsioonid, mida alles täpsustati, ning Saksamaa kui sõja väidetav põhjustaja kuulutati rahulepingu artiklis 231 ainsaks „sõjasüüdlaseks”. Sõjaväe koosseisu vähendati 1919. aasta aprillikuu 800 000 mehelt 1921. aasta jaanuariks 100 000 meheni ning ohvitserkoosseisu 34 000-lt 30 000-ni.47 Kui militaarsed piirangud tabasid peamiselt rahvusliku uhkuse sümbolit ja seda kehastavat klassi, siis „sõjasüü” klausel ja nõudmised, et Saksamaa loovutaks väidetavad sõjakurjategijad, paistsid ebaõiglased ja kättemaksumaigulised. Liitlaste komisjonid, kes pidid desarmeerimist ja reparatsioonide maksmist jälgima, näisid riigi suveräänsuse kestva rikkumisena. Viimane on hell küsimus tänapäevalgi, kui selliseid asju tehakse, ja oli tundlik küsimus ka tollal, eriti kuna Saksamaa oli alistunud, ilma et ükski liitlaste sõdur tema territooriumile oleks tulnud. Sakslaste katsed liitlasi omapoolsete ettepanekutega lahutada ja ähvardused, et nad ei nõustu esitatud tingimustega, üksnes tugevdasid liitlaste ühtsust ning lõid võimaluse uuteks sõjalisteks sissetungideks lisaks lepingus ettenähtud sillapeadele ja demilitariseeritud tsoonidele. Liitlaste ainus väike järeleandmine sakslastele oli otsus lubada rahvahääletust Ülem-Sileesia tuleviku küsimuses, kusjuures poolakad püüdsid selle tulemusi jõuga ignoreerida.48 Peaaegu kogu Saksamaa avalik arvamus mõistis liitlaste rahutingimused, mis Wilsoni idealismile rajatud ootustest nii radikaalselt erinesid, vihaselt hukka. Saksa sotsialistid, nagu näiteks Eduard Bernstein ja Kurt Eisner, kes heitsid valgust keisririigi sõjaeelsetele diplomaatilistele mahhinatsioonidele, olid tühises vähemuses. Saksa delegatsiooni juht Versailles’ rahukonverentsil välisminister Brockdorff-Rantzau mängis pealtkuulamisseadmetega varustatud hotellitoas kodusele publikule, asetades oma mustad kindad lepingule ja pöördudes liitlastest vestluskaaslaste poole läbilõikavalt kaebliku kõnega, jäädes ise taktitult istuma. Tema kuulajaskonda see ei rabanud. Saksa valitsuse reageering lepingule oli sama emotsionaalne. Kantsler Scheidemann märkis: „Kelle käsi ei närbuks meid nende köidikutega sidudes?” Aheldatud rahvast sai sobiv metafoor ja Saksamaa kaotusi näidati dramaatiliselt paljudel kaartidel ja diagrammidel, kus kunagised ajaloolised alad olid võõrriikide poolt jõhkralt ära rebitud. Versailles’ rahuleping paistis olevat liitlaste võidukas vandenõu, millega Saksamaa mässiti alaliseks piirangute ja kohustuste võrku, sest reparatsioonide koorem oli pahaendeliselt tähtajatu. See diskrediteeris rahvusvahelisi institutsioone ja sõjajärgse aja idealistlikke väärtusi samuti nagu Ühendriikide Senati keeldumine lepingute ratifitseerimisest ja Rahvasteliidu toetamisest. Saksa parempoolsed haritlased häbistasid rahvusvahelisi seadusi, moraali ja juttu üldisest rahust, eelistades neile doktriine, mis põhinesid erinevate rahvaste ja rasside vältimatul konfliktil.49 Ajaloolise ülekohtu tunne varjutas eriti rahvusküsimusi, kuigi rahutegijad püüdsid

rahvusvähemuste õigusi kaitsta. Etniliselt kirjus Ida-Euroopas pidid püüdlused luua endiste paljurahvuseliste keisririikide asemele rahvusriigid paratamatult põhjustama ebaõiglust mõnede rahvusvähemuste suhtes, sakslased kaasa arvatud, kuid neid probleeme peeti teisejärgulisteks, sest Prantsusmaa tahtis, et Tsaari-Venemaa ja kakssada aastat iseseisvust taotlenud Poola asemel oleksid stabiilsed liitlased. Sakslastega asustatud eksklaavid mitmetes vastloodud Ida-Euroopa riikides sattusid kohalike šovinistlike ettevõtmiste meelevalda, Saksamaa aga tegi samal ajal kultuurilisi ja majanduslikke jõupingutusi, et hoida etnilisi sakslasi seal, kus nad elasid. Kui mingil territooriumil saksa vähemust ei olnud, tähendas see, et Saksamaa ei saanud seda endale nõuda. Niisugust strateegiat rakendati samas piirkonnas palju radikaalsemalt pärast 1945. aastat.50 Balkanil heideti selle üle nalja: „Miks peaksin mina olema rahvusvähemus teie riigis, kui teie võite olla selleks minu riigis?” Niisiis oli umbes 13 protsenti sakslastest jäänud endise Saksa riigi piiride taha ning neid koheldi mõnikord diskrimineerivalt ja solvavalt. Alsace-Lorraine’is ja Reinimaal Prantsuse võimu all elavad sakslased ning Lääne-Preisimaal ja Sileesias paiknevad Poola väed andsid oma osa völkisch meeleolude tugevnemisele, pakkudes näiteid, kuidas kaasmaalasi taga kiusatakse, ja toites usku, et sakslased elaksid palju paremini etniliselt eraldatud „rahvustervikus”. Ükskõik kui õigustatud ka oligi liitlaste nõudmine, et Saksamaa hüvitaks sõjas tekitatud materiaalse kahju ja põhjalastud laevad ning maksaks pensioni veteranidele, leskedele ja orbudele, tundus Versailles’ rahulepingu poliitiline sõnum olevat selles, et see pikendab sõda majanduslike vahenditega. Sest soov neutraliseerida Saksamaa sõjaline võimsus paistis olevat seotud kavatsusega halvata igaveseks seda võimsust toetanud majanduslikud jõud, hoolimata muutunud poliitilisest olukorrast ja hävitavast majanduslikust ja psühholoogilisest mõjust Weimari vabariigi stabiilsusele. Kõigi nende hirmudega, millest mõned olid õigustatud, kaasnes varjatud oht, et liitlased võtavad rahulepingu jõustamiseks ette relvastatud interventsiooni, mis tähendas, et Saksamaa oli pärast 1918. aastat tõugatud just nagu külma sõtta.51 Ühesõnaga, Versailles tekitas sakslaste seas üksmeele. Kuid see paradoks oli pigem näiline kui reaalne. Rahulepingu mõõdukad vastased tahtsid läbirääkimisi tingimuste ülevaatamiseks. Seda liini ajasid kas saamatult või kavalalt Weimari vabariigi kantslerid ja välisministrid alates Joseph Wirthist ja Gustav Stresemannist ning lõpetades Heinrich Brüningiga, kuid vabariigi paadunud vastased olid veendunud, et „novembrikurjategijad”, nagu nad keisri kukutanud ja liitlastele alistunud vabariiklasi nimetasid, kannavad vastutust Saksamaa kaotuse ja häbiväärselt koormava rahulepingu eest. Kui inimesed olid end vihale ajanud, ei lugenud tegelikkus enam midagi. Ükskõik kui leidlikult selline suur riigimees nagu Stresemann ka kasutas Versailles’ loodud raamistiku lammutamiseks lepitamistaktikat ja euroopluse ideoloogiat, ei

suutnud ta kunagi rahuldada rahva isu, mida 1880. aastatest saadik oli tõstetud kujutelmadega üleeuroopalisest ja meretagusest impeeriumist, mis ühe hävitava hoobiga heastab ülekohtu, mis Saksamaa meelest oli talle vanade koloniaalriikide poolt osaks saanud. Vabariigi välispoliitika ei suutnud selliseid täitmatuid ootusi mõistagi rahuldada. Nii oli läinud ka Wilhelm II ajal, kelle välispoliitika polnud mõnede natsionalistide arvates kunagi küllalt jõuline. Saksamaa valitsus oli kahevahel, kas võtta liitlaste tingimused vastu või lükata tagasi, kuid nõustus viimaks rahulepinguga. Parlament andis samuti vastumeelselt nõusoleku ja leping allkirjastati 28. juunil Versailles’s. Saksamaa protestantlik kirik kuulutas välja rahvusliku leinapäeva.52 Leping oli kompleksne dokument, milles arvestati liitlaste inim- ja materiaalsete kaotuste, vastastikuste sõjalaenude, rahvusvähemuste ja natsionalistide tahtmiste, avaliku arvamusega liitlasriikides ning julgeolekukaalutlustega põhimõttel „korra kõrvetada saanu enam tulega ei mängi”. Nii nagu Weimari vabariigi põhiseaduse puhul, ei tohiks me automaatselt seostada ka rahulepingut natsismi esiletõusuga kümmekond aastat hiljem. Versailles’ rahuleping ei lõpetanud pöördumatult Saksamaa eksistentsi suurriigina ning tema tingimused polnud kaugeltki nii kättemaksumaigulised nagu need, mis keiserlik Saksamaa oli 1918. aastal esitanud Brest-Litovski rahulepinguga Venemaa vastsele bolševistlikule valitsusele. Belgia välisminister üles pärast Saksa paremliberaalist töösturi Hugo Stinnesi ohjeldamatut esinemist reparatsioonide arutamisel Spas: „Mis meist oleks saanud, kui see mees oleks sõjast võitjana välja tulnud?”53 Kui pidada silmas Brest-Litovski rahulepingu tingimusi, oleksid Saksamaa lüüasaanud vastased pidanud kaotama 90 protsenti oma söetoodangust ja 50 protsenti tööstusest. Samuti ei olnud Versailles’ rahulepingu tingimused võrreldavad Austria, Ungari ja Türgiga sõlmitud lepingutega. Ungari kaotas oma sõjaeelsest territooriumist 70 protsenti, Saksamaa aga ainult 13. Kuid rahvale, kes keskendus omaenda viletsusele, jäid need võrdlused kaugeks, samuti ei osatud ratsionaalselt hinnata seda, et Saksamaa pidi idas loovutama majanduslikult mahajäänud põllumajanduspiirkonnad, kuigi mõnedele oli seal kunagi õilmitsenud riiklikult toetatud aristokraatlik eluviis kahtlemata meeldinud. Versailles’ rahulepingu vastu oli kogu Weimari vabariigi poliitiline spekter, kaasa arvatud kommunistid, kes pidasid seda laiema imperialistliku vandenõu osaks. Sellele vastuseismine ei andnud erilist poliitilist kasu. Paljud lepingu kõige läbinähtavamalt sundivad punktid – nagu sõjaväelised inspektsioonid, okupeeritud tsoonid ja reparatsioonid – olid suures osas lahendatud juba enne, kui natsismist sai Euroopas, kus Saksamaa õigustatud kaebustesse ei suhtutud sugugi kaastundeta, poliitiline massiliikumine. Ent lisaks laialdasele pahameelele Versailles’ lepingu ebaõigluse üle süüdistasid paljud parempoolselt meelestatud sakslased „novembrikurjategijaid” veel

reetmises, mis oli vale ja absurdne. Isiklik laim ja poliitiline terrorism, mis neid valesüüdistusi toetasid, olid varjamatult mõeldud uue demokraatliku korra õõnestamiseks. Parempoolsed haritlased pidasid seda korda võõraks, läänest mehhaaniliselt sissetoodud ja Saksamaa väidetavalt autoritaarsest rahvuslikust traditsioonist hälbivaks kõrvalekaldeks, mis oli hiljuti Euroopa suurriiki toonud terve hulga lõtvu põhimõtteid. See arusaam ignoreeris elavat poliitilist kultuuri, mis oli olnud omane Wilhelmi keisririigile. Väljamõeldud „kodurahu”, mis mõnede sakslaste väitel oli iseloomustanud saksa ühiskonda sõja ajal, muteerus kujuteldavaks klassikonflikte ületavaks „rahvustervikuks”, kus kohustused ja kord asendasid lääne liberaalseid arusaamu ja indiviidi õigusi. Saksa ühiskonna teistes osades, katoliiklaste ja sotsialistide hulgas, saadi „rahvustervikust” muidugi teistmoodi aru – see pidi põhinema kristlikel põhimõtetel, lojaalsusel vabariigi vastu ja sotsiaalse õigluse ihalusel – ning sellest ei maksa üle vaadata. Ent lepitamatud parempoolsed olid kujuteldava mineviku otsingul huvitatud rohkem julgelt tulevikku vaatamisest. Täpsus, aus mäng ning lugupidamine teiste inimeste ja institutsioonide suhtes polnud selles miljöös prioriteetsed ning parempoolsete kooriga liitusid äärmusvasakpoolsete mürgised väljaastumised sotsialistliku revolutsiooni väidetavate reetjate vastu ning sakslaste oletatavate rahvuslike iseärasuste ründamine, mis ärritas lihtsaid provintslasi. Niinimetatud haritlaskond, kes sellise joone omaks võttis, põlgas tuimi ja auväärseid päevapoliitikuid ning mõnitas relvajõude ja oma kaasmaalasi, kelle vankumatult rahumeelseid väärtusi ja voorusi ta põlastas samuti nagu Saksamaale mitteomase Weimari poliitilise „süsteemi” – viimast sõna kasutati millelegi võõrale ja mehhaanilisele vihjamiseks – ja „masside” vastu protesti avaldavad parempoolsed.54 Vabariigi juhid pidid kaitseks laimavate avalduste vastu kohtult abi otsima. 1920. aastal andis Matthias Erzberger kohtusse konservatiiv Karl Helfferichi, kes oli teinud tema aadressil tõsiseid avaldusi. Erzbergerit kui relvarahukokkuleppele allakirjutajat ja rikastele kahjulike maksureformide autorit vihkasid parempoolsed eriti. Kohtuskäik lõppes talle halvasti: ehkki ta sai soovitud kahjutasu, 300 marka, tuli kohtus avalikuks, et ta oli ise maksudest kõrvale hiilinud ja teeninud raha valitsuses omandatud infoga. Ka president Ebert pidi esitama umbes 170 laimusüüdistust parempoolsete ajakirjanike vastu, kes ründasid tema käitumist laskemoonatehase tööliste sõjaaegse streigi ajal. Kuigi Magdeburgi kohus leidis, et Ebert oli ühinenud streigi juhtidega, et nende radikaalsust vähendada, kinnitati sellele vaatamata talle esitatud reetmissüüdistused. Pimesooleoperatsiooni edasilükkamise tõttu aitas see kohtuprotsess kaasa 54-aastase presidendi surmale.55 Seevastu feldmarssal Hindenburgi koheldi palju sallivamalt, kui ta nõustus ilmuma Saksamaa sõjalise kokkuvarisemise põhjusi uuriva parlamendikomisjoni ette. See oli esimene kord, mil uus demokraatlik Saksamaa seisis vastamisi vana

keiserliku korra tähtsa esindajaga. Tulemus oli selline, nagu oleks püütud kivimüürilt vastuseid saada. Hindenburg luges ette valmiskirjutatud avalduse, mille lõpus viidati „ühe Inglise kindrali” arvamusele, et „Saksa armeele löödi nuga selga”. See oli peen töötlus ühe Briti ohvitseri umbusklikust vastusest Ludendorffi väidetele, mis kõlas nii: „Kas te tahate öelda, et teile löödi nuga selga?”56 Ent vastutusest Saksamaa sõjalise lüüasaamise eest ei keeldunud üksnes sõjaaegsed kindralid. Selle keeldumisega ühines ka Ebert, kui ta suurustlevalt tervitas Saksamaale naasvaid „alistamatuid” demobiliseerituid. Lisaks „noa selgalöömise” legendile – tegelikult oli Saksamaale „nuga rindu löödud” – seletati keisririigi lüüasaamist Briti ajakirjanduse väidetava üleolekuga. Nimelt olid lord Northcliffe’i omanduses olevad ajalehed oma „hirmupropagandaga” „hunne” demoniseerinud. Puhtsüdamlik saksa kangelane Siegfried – saksa rahva kehastus – polnud läinud ausasse võitlusesse, vaid Daily Maili musta kunsti vastu.57 Liitlaste seatud piirangud Saksamaa sõjajärgsete relvajõudude suurusele tõid kaasa vabakorpuste operatsioonide kiire lõpetamise Baltimaades ja Poolas. Kui mõned üksused kaasati uude armeesse Reichswehri või riigi politseijõududesse, siis teised muudeti „spordiühinguteks”, „tsirkusteks”, „detektiivibüroodeks”, „transpordifirmadeks” või suurte mõisate „töösalkadeks”. Oma „tööriistad” võtsid mehed kaasa, et kasutada neid rahulolematute maatööliste või tuntud Weimari poliitikute vastu. Weimari vabariigi vastane võitlus võttis masside rahulolematuse poliitilise ärakasutamise, putši ja mõrvadekampaania vormi.58 Vabakorpuste rahulolematud juhid olid peamiseks jõuks 1920. aasta märtsiputši taga. Neid toetasid regulaararmee ohvitserid, sageli ka aadlikud ja Elbest ida pool elav konservatiivne maakodanlus. Eesotsas olid Ludendorff ja Wolfgang Kapp, kes mõlemad olid kuulunud 1917. aastal asutatud Isamaaparteisse, mis pidi mobiliseerima toetust äärmuslikele sõjalistele eesmärkidele. Putšistidel õnnestus lühikeseks ajaks hõivata Berliini valitsuskvartal, kuna regulaararmee jäi pahatahtlikult neutraalseks. End riigi kehastuseks pidav Reichswehr ei arvanud riigi valvamise hulka vabariigi seadusliku valitsuse kaitsmist. Niinimetatud Kappi-Luttwitzi putši osalised ei sobinud omavahel. Kapp oli eilse päeva mees, kes ei tahtnud järgida vabakorpuste põhimõtet, et „kõik oleks olnud korras, kui me oleksime rohkem inimesi maha lasknud”. Kohalikele kodukaitsjatele, kes suhtusid vabariiki küll vaenulikult, ei meeldinud vabakorpuslaste nihilism ja Kappi soov taastada vana kord. Mitmed juhtivad töösturid, nagu näiteks Carl Duisberg, suhtusid „militaarse partei” ägedusse märgatava jahedusega. Putš nurjus ulatusliku üldstreigi tõttu, millele valitsus kutsus üles enne Dresdenisse põgenemist, kuid mille peamisteks organiseerijateks olid sotsialistlikud ametiühingud. Kuna streigis osalesid kõik, oli sel optimaalne mõju. Pealegi tegid sotsiaaldemokraa-

did, katoliiklased ja kommunistid koostööd, kuigi viimased olid esialgu streigi vastu, öeldes, et nemad „ei liiguta demokraatliku vabariigi heaks sõrmegi”. Saatuse iroonia tahtel putš küll nurjus häbiväärselt, kuid tema vastu valla päästetud jõude oli raske ohjes hoida. Ametiühingud hakkasid dikteerima valitsusele oma tingimusi, kaasa arvatud kabineti koosseisu, ning viiekümne tuhande meheline Punaarmee uitas ringi Ruhris. Valitsuse katsed seda jõudu läbirääkimiste teel desarmeerida ei andnud tulemusi ning järgnenud kokkupõrgetes armeega tapeti tuhatkond mässulist.59 Seda aega iseloomustab juhtum, kus kakskümmend Marburgi ülikooli üliõpilast viisid viisteist „spartaklast” Gotha külast välja ja lasid kusagil raudtee ääres maha.60 Kuigi vabariik elas Kappi putši üle, hülgas valijaskond 1920. aasta juunis toimunud valimistel otsustavalt kõik Weimari koalitsiooni parteid. Sotsiaaldemokraadid ja vasakliberaalne DDP kaotasid vastavalt poole ja kolm viiendikku oma senisest toetajaskonnast, samal ajal kui toetus liberaalsetele konservatiividele, konservatiivsetele natsionalistidele ja radikaalsetele sõltumatutele sotsialistidele kasvas. Teiste sõnadega, keskklass pöördus paremale, osa töölisklassist aga vasakule. Pärast 1920. aasta putši nurjumist võttis parempoolsus omaks uue taktika ja teisenes. Baierist sai „korra rakuke”. Selle mõistega iseloomustasid parempoolsed kohalike tungi demokraatia kukutamise poole. Märtsis võttis Baieris võimu üle konservatiivne režiim eesotsas Gustav von Kahriga, kelle partikularism ja parempoolsed sümpaatiad lasid paremäärmuslusel õitseda. Baieri parempoolsete juhtimisel moodustati Escherichi organisatsioon ehk Orgesch, mis seisis häälekalt keskklassi huvide eest ja valmistas ette sõjalist riigipööret. Selle juhid koostasid apokalüptilisi stsenaariume, mille põhjal oskustööliste streigid pidid paratamatult esile kutsuma „punaste” reageeringu, mida kontrrevolutsioonilised parempoolsed ja Reichswehr saanuksid ära kasutada vasakpoolsuse purustamiseks. Mõned vasakpoolsed mõtlesid juhtumisi samamoodi ning mõnikord tantsisid äärmused paaristantsu, milles sõltuti üksteise provokatsioonidest ja vastuprovokatsioonidest. 1920. aastal lõhenes sõltumatute demokraatide partei ja selle 350 000 liiget liitus kommunistidega, kellest sai nüüd esimest korda massipartei. Kommunistide vana juhtkond vahetati välja ja asemele tulid need, kelle ülesandeks oli Nõukogude Liidu survel Saksamaal rahutusi ässitada. Teiste sõnadega, kommunistid olid võõra võimu tööriist. Neile iseloomulikult püüdsid nad Escherichi organisatsiooni provotseerida, kuigi too ei vajanudki eriti tagantõhutamist. 1921. aasta märtsis korraldasid kommunistide agendid, nende hulgas Béla Kun, ja kodumaised bandiidid „metsikuid” streike ning panid toime pangarööve ja terroriakte. Valitsuse jõududel ei olnud eriti raske seda väljastpoolt juhitud tegevust maha suruda. Hämara taustaga parempoolsed rühmitused, näiteks Organisation Consul, kasutasid atentaate ja terrorit. Patriootideks maskeeritud terroristid tapsid 1921. aastal

Erzbergeri ja viskasid endisele kantslerile Philipp Scheidemannile näkku sinihapet. Järgmisel aastal lasti teel tööle maha välisminister Walther Rathenau. See mõrv oli tõenäoliselt mõeldud vasakpoolsete ülestõusu esilekutsumiseks, mille konservatiivsed jõud saanuksid siis karistamatult maha suruda. Parempoolne ajakirjandus hõiskas, et need mehed said oma õiglase palga. Nende lootused, kes sepitsesid selliseid salmikesi nagu „tapke neetud juudi emis Walther Rathenau”, täitusid.61 Need on kõige tuntumad näited, aga paremterroristid panid Weimari vabariigi aastatel toime kokku üle 350 poliitilise mõrva.62 Kuigi mõrvarid pääsesid tavaliselt põgenema, mõnikord politsei abiga, või koheldi neid vabariigivastaste kohtunike poolt mõistmisega, andis valitsus 1922. aasta juulis välja määruse vabariigi kaitseks, et vaigistada rahva viha, mis hakkas väljenduma massiliste meeleavaldustena, millel osalesid miljonid inimesed, vähemalt pärast välisministri surma, kes oli olnud esimene Saksa juut selles ametis. Baieri partikularismi tõkestasid vabariiklaste katsed võidelda paremäärmuslusega liidumaal, kus see oli eriti levinud. Järgmise kriisidepuhangu Weimari Saksamaal kutsusid esile liitlaste reparatsiooninõuded. 1921. aasta aprillis esitas liitlaste komisjon arve. Saksamaalt nõuti kokku 132 miljardit kuldmarka ehk umbes 30 miljardit Ameerika dollarit. Seda arvu oli vähendatud, sest Prantsusmaa oli nõudnud 269 miljardit ning taganes sellest nõudmisest üksnes Suurbritannia ja Ameerika survel. Kantsler Joseph Wirth valis taktikalise nõustumise tee, et siis demonstreerida Saksamaa võimetust sellist summat maksta. Sest liitlased olid pärast reparatsioonide kehtestamist jätnud raha kokkusaamise sakslaste endi hooleks, et vältida sõjalise okupatsiooni kulusid. Prantsusmaa ähvardas küll okupatsiooni laiendamisega, kuid see oli niisama bluffimine, kuna mõjukad inglased, nagu näiteks majandusteadlane John Maynard Keynes, suhtusid sakslaste kaalukatesse argumentidesse Saksamaa kohustuste kohta mõistmisega.63 Maksmise kord tähendas seda, et Saksamaa valitsus pidi samal ajal reparatsioonide tasumisega hoidma kodurahu, lükates selleks majanduse stabiliseerimist edasi ajal, mil liitlased kannatasid deflatsiooni ja kõrge tööpuuduse all. Liitlased kahtlustasid, et Saksamaa kasutab valuuta väärtuse langust oma kohustuste vähendamiseks ja eksportkaupade hinna alandamiseks. Neid kahtlustusi suurendas ekslik mulje Saksamaa ja Nõukogude paariariigi vahel 1922. aastal Rapallos sõlmitud kokkuleppest, mis lääneriikide silmis pigistas Poola, keda Prantsusmaa pidas oma „sandarmiks Visla ääres”, Ida-Lääne pihtide vahele. Kui Saksamaa 1922. aasta jõulude ja uusaasta ajal jättis oma maksekohustused kaks korda täitmata, okupeeris 70 000 Prantsuse ja Belgia sõdurit Ruhri. Näiliselt tehti seda selleks, et insenerid saaksid rekvireerida telegraafiposte ja puiduvarusid, tegelikult aga taheti saada enda valdusesse majanduspiirkond, mida Prantsusmaa ja

Belgia polnud suutnud Versailles’ rahulepinguga omandada. Uus paremtsentristlik valitsus eesotsas Hamburgi ärimehe Wilhelm Cunoga, kelle Ebert oli ametisse nimetanud selleks, et jätta liitlastele mulje, et Saksamaal on tõsine soov nende nõudmistele vastu tulla, kuulutas Ruhrimaal välja passiivse vastupanu kampaania, kuigi selleks polnud mingeid ettevalmistusi tehtud. Passiivne vastupanu põhjustas tõrkujate vangistamise ja väljasaatmise Prantsuse võimude poolt. See puudutas otseselt umbes 46 200 riigiametnikku, raudteelast ja politseinikku ning sadu tuhandeid nende sugulasi. Juhuslikele sabotaaži- ja terrorismiaktidele, mis mõnede meelest võtsid eeskuju Iiri vabariiklaste terroritegevusest Suurbritannia vastu, vastati jõhkralt mahalaskmiste, pantvangide võtmise ja kollektiivsete trahvidega. Olles end juba häbistanud Saksa tsiviilisikute peksmisega tänavatel, teostasid okupatsioonivõimud agressiivseid läbiotsimisi ja dokumentide kontrolli ning viisid läbi massilisi hukkamisi. Sõjakohtutest sündisid rahvuslikud märtrid, neist tuntuim Albert Leo Schlageter, kelle Prantsuse okupatsioonivõimud lasid maha 1923. aastal. Demonstreerides oma tavapärast moraalitut oportunismi, tegid kommunistid Schlageterist kangelase ning Karl Radek Moskva Kominternist ülistas hukatud fašisti kui märtrit. Ruth Fischer, kes oli pooleldi juut, tegi juudivastast propagandat – „See, kes võtab sõna juudi kapitalistide vastu, on juba klassisõdur, isegi kui ta seda ei tea. ... Pekske juudi kapitaliste, pooge neid laternapostide otsa ja tallake jalge alla” –, üritades küüniliselt võita natsionalistide ja völkisch-meelsete toetust.64 Oli ka teisi üllatavaid solidaarsusavaldusi. Sotsiaaldemokraatidest töölised koondusid oma „rahvusseltsimehe”, tööstur Fritz Thysseni ümber, kui Prantsuse sõjaväekohus mõistis tolle koos mitme kaevanduseomanikuga süüdi reparatsioonidega ette nähtud söe tarnimisest keeldumises. Tööandjate liidu ühendkomisjonid maksid streikijatele toetusi ning Heinrich Brüning, kes nüüd oli juhtiv tegelane kristlikus ametiühinguliikumises, tõi neile kohvritäite kaupa raha. Saatuse irooniana oli üheks parteiks, kes sellest rahvuslikust vastupanust osa ei võtnud, ultrapatriootlik natsipartei, kes nõudis, et sakslased ei laseks prantslastel end eksitada, vaid keskenduksid omaenda „novembrikurjategijate” kukutamisele. Liitlaste okupatsiooni majanduslikud tagajärjed Ruhris 1923. aastal olid katastroofilised. Saksa valitsus suurendas massiliselt vallandatud tööliste toetamiseks eelarvedefitsiiti, ostes samal ajal sütt Suurbritanniast. Tooraine tarnimise katkemine Ruhrist tõi kaasa toodangu vähenemise ja vallandamised ka mujal. Tööpuudus tõusis kahelt protsendilt kahekümne kolmele. Maksutulu kahanes niivõrd, et kattis 1923. aasta oktoobris vaid ühe protsendi valitsuse kuludest. Saksamaal ringleva raha hulk kasvas astronoomiliselt, nii et sügisel pidi ligi kaks tuhat pressi ööpäev ringi töötama, et seda juurde trükkida. Rahatrükkalite arvel Riigipangas oli 32 776 899 763 734 490 417 marka ja 5 penni. Pangad pidid palkama rohkem ametnikke, et nii pikkade arvudega

arveldada. Tootmine vähenes, sest töölised pidid päevapalka käruga panka vedama, ning poed pandi kinni, sest omanikud ei suutnud eelmise päeva sissetulekuga uut kaupa osta. Peatükis „Raha surm” toob Konrad Heiden ära järgmise loo: Mees, kes arvas, et tal on pangas väike varandus, võis saada pangadirektoritelt niisuguse kirja: „Pank kahetseb väga, et ei saa enam Teie 68 000-margast deposiiti hallata, kuna selle kulud ületavad kapitali suuruse. Seetõttu võtame endale vabaduse tagastada Teie kapital. Kuna meil ei ole nii väikesi rahatähti, ümardasime summa ühele miljonile. Lisa: üks 1 000 000-margane rahatäht.” Ümbrikut ehtis viie miljoni margane tembeldatud postmark.

Arenes vahetusmajandus ning ettenägelik keskklass hakkas müüma oma hinnalisemat vara, kuid talumajja ei mahtunud kuigi palju Steinway klavereid. Inflatsioonist tingitud moraalsete väärtuste pea peale pööramisele on pühendatud mitmeid raamatuid.65 Levis arvamus, et nii nagu sõja ajal, kerkib vaht nüüdki pinnale. Korralikud rasket tööd tegevad inimesed mõtlesid, et neid ekspluateerivad moraalitud hangeldajad, kes löövad oma valskusega saadud tulu läbi ööklubides ja restoranides, samal ajal kui arstid, advokaadid ja üliõpilased peavad tegema rasket käsitsitööd või käima supiköökides. Maal liikus kõikjal vastikuid tüüpe. Need, kes tahavad seda aega tundma õppida, peaksid ühel õhtul astuma läbi võõrastetubadest ja peentest söögikohtadest – kõikjal, igas näruses nurgas vaatavad sulle vastu ühesuguse ümara näo ja paksu kõhuga sõja- või rahuaegsed sahkerdajad.

Essee „Berliinist on saamas hoor” autor ütleb, et sada tuhat prostituuti, kes väidetavalt Berliinis töötasid, polnud enam teenijannad, kes pärast mõnd ala- või ülakorrusesuhet vallandati, vaid kenad keskklassi tüdrukud. Ülikooliprofessor teenib vähem kui trammikonduktor, kuid tema tütar kannab siidsukki. Pole mingi juhus, et alasti tantsiv Celly de Rheidt on endise Preisi ohvitseri naine. Tuhanded kodanlasperekonnad on nüüd sunnitud oma kuuetoalisest korterist lahkuma ja taimetoidule üle minema, kui nad tahavad oma teenistusega ausalt välja tulla. See kodanluse vaesumine on paratamatult põhjuseks, miks luksusega harjunud naised hooradeks hakkavad. ... Vaesunud aadlidaamist saab baaridaam, vallandatud mereväeohvitser mängib filmis, provintsikohtuniku tütar ei saa enam loota, et isa talle uued talverõivad kingib.66