Kooshobusega

Sisukord

Sisukord 5 Raamatust 8

Kes on hobune 9 Hobuse päritolu ja kodustamine 10 Hobuse meeled 12 Nägemine, kuulmine, kompimismeel 12 Maitsmis- ja haistmismeel 13 Tasakaalumeel ja liigutused tasakaalu korrigeerimiseks 15 Tirimispaanika 16 Hobune räägib keha abil 22 Ilmed 23 Kehaliigutused 25 Hirnumine ja hörisemine 30 Karjaelu 33 Puhkamise ja magamise tavad 33 Erinevad karjad 34 Kes keda 36 Täkulik käitumine 37 Märad ja varsad 38 Inimese juures 38 Varsa esimesed elukuud 42 Tundlik mära-varsa suhe 44 Võõrutamine 45 Üksi ei ole hea 47 Teised loomad hobuse kaaslasena 50 Mäng igas vanuses 52 Sünnipäraselt umbusklik 56 Taluvusläve tõstmine 57 Lõdvestunud, ärritatud või pinges? 60 Võõristuse ületamine 61 Flooding 65 Tahtmatu harjumine ja võõristuse minetamine 66 Rahustamine ja lohutamine 68 Aju õpib hirmust mööda vaatama 69 Kitsa koha kartus 70 Põgenemine on parim kaitse 75 Täiesti ainulaadne 86 Soo mõju käitumisele 91 Märade suguline käitumine 91 Täkkude suguline käitumine 94 Ruunamine ehk kastreerimine 97

Hobune ja inimene 99 Kas inimene on hobusele hobune? 100

Raskusi teel 119 Käitumine heaolu mõõdupuuna 120 Käitumisel on alati põhjus 122 Elutingimused mõjutavad heaolu 123 Liikumisvaegus 124 Üksi või koos teistega? 125 Hobuse käsitlemine ja koolitamine probleemkäitumise taustal 126 Hirm ja arusaamatused 127 Stress 128 Stressi üldistumine 128 Valu või halb käitumine 131 Agressiivsus 136 Õpeta hobust söögiaegadel viisakalt käituma (harjutus) 145 Liigsõbralik käitumine 146 Stereotüüpsed käitumismudelid 148 Õpitud abitus ehk valuga harjumine 150 Üliettevaatlikus 156 Õpitud käitumine 158 Probleemkäitumise parandamine on põhjuste parandamine 167 Katkestamine 174 Kaitseliigutused 176 Kustutamine 179 Vastutingimine 180

Kuidas hobune õpib 181 Õppimine ja mälu 182 Harjumine 184 Klassikaline tingimine 185 Tundedki võivad tingimise tulemusena saada tegevuse osaks 187 Hirmu tingimine 188 Latentne õppimine, probleemide lahendamine otsustamisega ja malliõpe 190 Tegevuslik õppimine 191 Tegevuse kaudu õppimine: piits või präänik? 194 Kinnitused 195

Karistused 206

Kõigepealt usaldus 287

Ühesed tulemused 215

Puudutuste ja varustusega harjutamine on

Tegevuslik õppimine 216

rahulikkuse alustalaks 288

Kujundamine 216

Kätteandmine ja inimesekartus 290

Harjumuse kujunemine 218

Kui kinnivõtmine ongi juba raske 292

Ebaregulaarne kinnitamine 219

Puudutamise, käsitlemise ja varustusega

Vaid nõudmisel ja alati nõudmisel 222

Hobune inimese juures 227 Liigile kohastes oludes tunneb hobune ennast hästi 228 Hobuse esmane hooldus ja tema tervise eest hoolitsemine 229 Hobune loomaarsti patsiendina 234 Positiivsete kogemuste tekitamine ja paigalpüsimise harjutamine 235

harjutamine 301 Kui jääd paigale, saad olla rahus 302 Heade kommete õpetamine juba täielikult usaldavale hobusele 307 Harjumine omas tempos 309 Mis siis, kui noor hobune ei kannata puudutamist 312 Võõristusläve alandamise tehnikate ühendamine: stekikartusest ülesaamine 313 Faust: väljendunud pea puutumise kartus ja kitsa koha ahistus 315

Rahustavad medikamendid, mokapöör 239

Jalgade tõstmine 318

Ennast protseduuride ajal ohtlikult

Jalgade tõstmise õpetamine 319

kaitsvad hobused 240 Söötmine 241

Valjastamine, rakendamine, saduldamine ja hobuse selga tõusmine 326

Toidu omastamine 242

Saduldamisega harjutamine 331

Tiirud 243

Sadul peab hobusele sobima 336

Jõusöödad haiguste taustal 244

Ratsanikuga harjumine 339

Head elutingimused 249

Selja lõdvestamine 344

Koplid ja aedikud 249

Hobuse seljahädad 346

Väljaheidete kaudu levivad haigused ja parasiidid 250

Sadula kartus ja tagajalgadele tõusmine 347

Vabapidamine ja kasutushobused 252

Rakmetega harjutamine 350

Talli ventilatsioon 253

Traavihobuse varustuse sobitamine 351

Ohutuse tagamine tulekahju korral 256

Suuliste ja valjastega harjutamine 352

Loodud liikuma 257 Liikumine on hobuse tervisele hädavajalik 258

Valjaste ja trenselsuuliste sobitamine 357 Kangsuuliste sobitamine ja kasutamine 360 Laadimise ja transportimisega harjutamine 362

Hobuse liikumine ja selle biomehhaanika 260 Hobuse venitamine 266

Juhiseid koolitajale 375

Põhivenitusi 268

Hobuse käitumise ja liikumise kujundamine 376

Hobuse tagajala liikuvusulatuse suurendamine 269

Õpi hobust tundma 378

Hobuse masseerimine 271

Turvaline koolitamisolukord 379

Liikumine ja heaolu 275

Rahulikkus 380

Põhitreenituse saavutamine 277

Tee kindlaks kas kinnitus on kinnitus 383

Hobune ja liiklus 283

Preemia suund 384

Autodega harjutamine 284

Mille eest premeeritakse? 385 Tegevusjadadest ehk liikumissarjadest hoidumine ja nende ärakasutamine 387

Probleemid? 388

Lõdvestunud lõuad, lõdvestunud hobune 536

Ajastus 389

Mis on põhikontakt? 538

Kinnitamise sagedus 390

Jätkuharjutus: ümaralt ratsmesse 545

Nõudmiste taseme tõstmine, kestvus 393

Tagasi võtmise alged 545

Millal nõudmise peale? 394

Pikk või lühike ratse? 546

Vana märk või märguanne uue põhjana 395

Peatused: lühike õpetus 554

Koha vahetamine ja ebaregulaarne kinnitamine,

Ettevalmistav harjutus maast: kaudne

pausid 399

ratsmemärguanne 554

Loo võimalikult veatu koolitus 402

Jätkuharjutus: sirgelt liikumine 556

Koolitaja meelespea 404

Otsene ja kaudne ratsmemärguanne ning hobuse

Kinnituste tõhus kasutamine 405

pööramine 559

Täpsust premeerimisse: tingitud kinnitus 405

Hobuse keeramine seljast: lühike õpetus 564

Loobumine enne toidupalade preemiaks saamist 408

Sääremärguannete õpetamine 564

Suunamine 409

Tagaosa küljele viimine sääremärguande peale 570

Nõudmine ja järeleandmine 412

Sääremärguande peale liikumise alustamine: lühike

Võimenduvad märguanded 418

õpetus 572 Ratsahobuse koolitamisel tegutsetakse

Põhioskuste õpetamine 425

järjepidevalt 579

Põhioskused, koolitamise ja käsitlemise alus 426

Liigutuste uuestikoolitamine 581

Küljele astumine tagaosaga 435

Tänapäevasest ratsastusest klassikalistel alustel:

Esiosa küljele viimine 439

töötamise põhialused 585

Taandamine ja peatumine 443

Ümaralt kontaktis 588

Edasiliikumine ja aktiivsuse suurendamine 449

Tasakaalukus, tasakaal ja aktiivsus on ratsahobuse

Minu ruum on minu kindlus (ringharjutus) 461

koolitamise põhialused 593

Ohtlikult käituvad hobused 468

Galopi rütmi ja takistustele lähenemise treening 596

Eelnevalt õpitud ülesanded uute käskluste peale 470

Hea istak on ratsastaja tähtsaim töövahend 597

Taandamine erinevate märguannete peale 472

Ratsaniku selgroo asend liikumisel 599

Peaga järeleandmine ja talutamine 475

Nii istud õigesti 600

Õigesuunaline reageerimine puudutusele 476

Hirmunud hobuse peatamine 605

Pea langetamine 481

Pöördpeatuse õpetamine 607

Pea küljele ja ette viimine (päitsetest nõudmisel) 484

Kuklalukk, ohtlike olukordade hädapidur 610

Talutamisharjutusi 492

Hobuse etteõpetamine 611

Ratsmetest või kettnööriga talutamine 506

Õpeta sälgu õigesti pöörama 613

Pika korde või köie otsas talutamine 510

Harjutamist ohjadega 614

Kinniseotuna seismine 517

Käru taha alles siis, kui ohjamine on vigadeta selge 617

Õpeta hobust paigal seisma 519 Koos hobusega 620

Eritreeningust 523 Tugevale põhjale on hea ehitada 524

Artiklite autorid 623

Põhimärguannete õpetamine ratsahobusele 527

Allikad 624

Suulise järgimine (ratsahobuse ratsmevõtete alged) 528

Register 626

Ratsmekontaktiga tutvustamine ja ratsmega määratud piirides püsimine 535

Raamatust

„Koos hobusega” on mitmetasandiline raamat ja seda võib lugeda mitmel eri viisil. Raamatus keskendutakse esmalt hobuste liigikohasele käitumisele, heaolule, probleemsele käitumisele, hobuse ja inimese vahelisele suhtele ja ka sellele, kuidas hobune õpib. Alustades raamatu lugemist algusest ja lugedes üht peatükki teise järel, saab enne praktiliste koolitusjuhisteni jõudmist korralikud teadmised hobusest kui loomast. Hobused on kaunid ja hämmastavalt mitmekesiselt käituvad loomad, kelle tundma õppimine võib pakkuda vaimustavaid hetki.

Raamatu eri osad on siiski eraldiseisvad tervikud ja neid võib lugeda mis tahes järjekorras. Inimesed omandavad teadmisi erineval viisil: põhiteadmistest praktiliste lahendusteni liikumine on paljudele kõige loomulikum õppimise viis, kuid on ka neid, kellele sobib vastupidine variant. Võid sama hästi alustada ka praktilistest harjutustest. Soovides saada lisateavet selle kohta, millel harjutused põhinevad, või süveneda hobuteadlikkusse, võid kaevuda üha sügavamale üksikasjadesse. Mitmete detailsete peatükkide juures on antud üksikasjalikku nõu selle kohta, kuidas on võimalik siduda teooriat igapäevaste situatsioonidega. Lisaks sellele annavad raamatule värvi lood ja näited elust enesest, kuidas erinevates probleemsetes olukordades tegutseti. Tekstides sisalduvad lehekülgede viited toetavad sellist lugemise viisi, need juhatavad raamatus sama teemat käsitleva koha juurde.

Mõned koolitusjuhised põhinevad raamatus juba eelnevalt käsitletud harjutustel, mida on sel juhul juhise juures eraldi mainitud. „Koos hobusega” on mahukas teatmeteos. Kui soovid leida teavet sind huvitava teema kohta, võid kasutada raamatu lõpus olevat registrit.

Raamatu Interneti-leheküljel (www.hevosenkanssa. com) on lisateavet piltidel olevate hobuste kohta, raamatus kasutatud terminite loetelu, veel selgitavaid pilte raamatus esitletud harjutuste kohta, põhjalikumat teavet osade teemade kohta. Raamatu kodulehe leiad ka raamatu autorite kodulehtede kaudu (www.tuirekaimio. com või www.minnatallberg.com).

ela­vatest hobustest. Nii saab lugejagi võimaluse tutvuda hobuste nüansirikka kehakeele, väljendusrikaste ilmete ja mitmekülgse käitumisega.

Hobuste jälgimiseks nende loomulikus keskkonnas tasub ära kasutada kõik võimalused. Raamatu pildid annavad teavet hobuste kehakeelest ja ilmetest.

Kuigi need ei saa asendada praktilist kogemust, võivad nad aidata märgata seda, millele tasub hobuse kehakeele puhul tähelepanu pöörata.

Autorid Raamatu tihedat sisu täiendavad teiste autorite, Marjut Anderseni, Marja Bergströmi, kolonel Christian Carde, Sanna Mattila-Rautiaise ja Johanna Soinio artiklid. Neid kõiki seob soov muuta maailm hobusele paremaks kohaks. Kuigi nad kõik vaatavad hobuste maailmale omast vaatenurgast, tuleb tekstidest selgelt esile see, et hobused on kasutamise otstarbest hoolimata üsna ühesugused ning nende hooldamisel ja koolitamisel toetutakse ühesugustele alussammastele. Hobuse heaolu tagamine ja õppimisvõime piiride austamine on alati ühtviisi tähtsad. Artiklite autoreid esitletakse raamatu lõpus leheküljel 623. Neis kohtades, kus raamatus on nende kirjutatud tekstid, on autori nimi artikli juures eraldi välja toodud. Kirjutajatest on olnud ka tohutu abi muude tekstide teemakohasel kontrollil.

Raamatu piltide tegija Minna Tallberg on hoolitsenud hobuse liigutuste ja ilmete piltlikustamise eest ka sõnaliselt. Ta on osalenud karjakäitumisega seotud peatükkide kirjutamises, toonud arvukad „elust enesest” rääkivad juhtumid lugejateni ning osalenud teiste autorite tekstide toimetamisel. Kõik muud raamatu tekstid on Tuire Kaimio sulest ja ta on olnud ka raamatu peatoimetajaks.

Raamatu terminitest ja sõnastikust Ühest ja samast nähtusest räägitakse nii hobuharrastuses kui ka psühholoogias ja etoloogiaski mitmete erinevate terminite abil. Oskuslikel hobusekoolitajatel on juba aastatuhandeid õnnestunud proovimise ja hobuste täpse tunnetamise abil saada suurepäraseid tulemusi hobuste koolitamisel ja töökasutuses juba kaua enne seda, kui on saadud teada, millel toimivad meetodid tegelikkuses põhinevad. Osa raamatu terminoloogiast ei ole varem eesti keelde tõlgitud või on sõnadest kasutusel mitmeid erinevaid variante.

Seetõttu tasub tähele panna, et kuigi raamatus on otsustatud kasutada üht terminit, võib sama nähtust kohata mujal hoopis teise nime all. Kõikide raamatus esinevate terminite tähendust on üritatud lahti seletada. Raamatu kodulehekülje sõnastikus on terminid nii soome kui ka inglise keeles. Nii on võimalik leida raamatu teemade kohta teavet ka mujalt.

Pildid Raamatu pildid on tehtud ehedates olukordades. Sadula ja ratsanikuga tutvuvad hobused on tõesti asjaga esimest korda tutvust tegevad noored hobused ning harjutuste juhiste juures näidatud hobused on harjutust just parasjagu õppimas. Kohtades, kus on juttu õpitud abitusest või valmisolekutaseme tõusmise üldistumisest, on nende põhjustatud muutused selgelt näha piltidel olevate hobuste käitumisest ja ilmetest.

Hobuste kehakeel ja liigikohased käitumismallid tulevad esile piltidel, mis on võetud vabalt suurel alal

8

Kes on hobune?

9

Kes on hobune?

Hobuse päritolu ja kodustamine Hobused on juba mitu tuhat aastat elanud enam või vähem kodustatult.

Pärinemisuuringud näitavad, et meie aja koduhobusetõugudes on säilinud hobuste esiisade fossiilidest leitud genotüüpide mitmekesisus. Nii et tänapäeva koduhobuse soontes voolab mitmete metshobuste liinide verd. Esimesed tõendid hobusel ratsutamisest pärinevad nii ammusest ajast kui kuus tuhat aastat tagasi.

Sinnamaani oli hobune inimesele pelgalt söödav lihaloom. Kuigi tänapäeva hobused meenutavad värvilt ja väljanägemiselt esiisasid vaid osaliselt, on mõned liigile omased tunnused säilinud täiesti muutumatuna. Põhiosas ei ole hobuse organism ja käitumine kodustamise käigus muutunud. Kuigi hobuse elamistingimused ja see, kuidas temaga tegeldakse, võivad mitte lasta mõnedel käitumisjoontel avalduda, on igas hobuses tänapäevalgi säilinud võime looduses ellu jääda. Metsistuvad hobusekarjad hakkavad peagi käituma samal viisil, kui on omane neile hobuse sugulastele, kes ei ole kunagi olnud kodustatud.

Hobustega töötavatel inimestel on kasulik õppida tundma hobuste liigikohast käitumist juba seetõttu, et igas kogu elu tallis veetnud hobuses on varjul kõik käitumisjooned, mis esinevad metsikutel hobustel. Mingi ärritajana mõjuv tegur või olukord võib panna

hobuse ootamatult käituma nii, nagu ta varem käitunud ei ole. Täkud tunnevad pidevat vajadust karja kokkuajamise ja kooshoidmise järele. Ka tänapäeval võivad hobused segadusse sattudes põgeneda, liikuda rivis, nina vastu eesmineja saba, ja kaevata lume

Kes on hobune?

alt toitu v ­ älja. Hobuse liigikohase käitumise mõistmine ennetab arusaamatusi inimese ja hobuse vahel ning aitab leida hobuse käitumise tegeliku põhjuse.

Hobune kui liik on arenenud selliseks, et kõige paremini elab ja tuleb ta toime keskkonnas, milles elasid metshobuste karjad.

Täna­päeval ei saa praktilistel põhjustel alati hobusele võimaldada elutingimusi, mis vastaksid täielikult neile, milles elasid ta esiisad.

Kuid siiski oleks soovitatav hobuse päevarütm ja elutingimused liigikohast käitumismudelit sil­mas pidades punktide kaupa läbi töötada. Väikestegi asjade muutmine liigile loomulikuma suunas võib aidata vähendada stressi (lk. 128) ja muuta hobuse elu nauditavamaks.

Liigile omase käitumise tundmine võimaldab inimesel mõista, kuidas hobune maailma tajub ja miks ta käitub just nii, nagu ta käitub. Tänu hobuse ja inimese aastatuhandeid kestnud kooseksisteerimisele on tänapäevani jõudnud mitmesuguseid arusaamu sellest, milline loom on hobune. Osa vana aja hobusetarkuse pärlitest on siiani kirkad.

Osa käsitlustest pärinevad aga ajast, mil inimese teadmised loodusest ja maailmavaade olid täna­­­päevasest suuresti erinevad. Vanad usku­mused hobustest levivad siiamaani visalt suust suhu ning mõjutavad osaliselt praegugi hobuseinimeste ettekujutust hobustest ja nen­de hingeelust.

Tõepõhiste teadmiste ja vanade arusaamade üksteisest eraldamine on nii raske, et parem on alustada hobusele omase käitumise tutvustamist puhtalt lehelt. Veel praegugi elab maailma eri paigus poolvabasid hobusekarju, kes on kas inimese juurest põgenenud või inimese poolt teadlikult mõnedesse piirkondadesse asustatud. Nende juures läbi viidud väliuuringud on aidanud selgusele jõuda

selles, kuidas hobused peagi pärast vabadusse pääsemist kaasasündinud käitumis­ viisist juhituna karjas elavad.

Kuigi inimese loodud keskkonnas elavad hobused ilmutavad või üritavad ilmutada samu käitumisjooni, on kitsastes ja ositi ebaloomulikes oludes elavate hobuste põhjal võimatu teha järeldusi hobuste tõelisest käitumisest tema algupärases vormis. Mõnes inimese loodud olukorras käituvad hobused isegi viisil, mida looduses ei esine ja mis on hobusele endale ohtlik (lk. 148).

Järgnevates peatükkides kirjeldatakse ho­buse liigikohast käitumist väliuuringute põhjal ning tutvustatakse hobuse viisi mõista ja haista maailma. Alles pärast tutvumist loomaga nimega hobune keskendume hobuse ja inimese suhtele, hobuse pidamisele ja õpetamisele.

11

Kes on hobune?

Hobuse meeled Nägemine

üksikasjade täpsest uurimisest, kuid hobuse­ sugustele saakloomadele on sellest tähtsam võime märgata väikseimatki liikumist oma ümbruskonnas.

Hobuse kõige tähtsam meel on nägemine.

Saakloom jääb ellu ainult siis, kui ta ümbruskonda kogu aja tähelepanelikult jälgib.

Hobusel on loomariigi suurimate silmade hulka kuuluvad silmad, millega ta näeb hästi külgedele ja osaliselt ka ette. Hobuse nägemine on hea nii päevavalguses kui ka pimedas, ta suudab isegi värve eristada. Kuigi hobuse silmad ei ole kohastunud täpsust nõudvaks tööks, on ta võimeline eri kujutisi ära tundma ja neil vahet tegema.

Hobune näeb peaaegu kõikjale enda ümber, välja arvatud otse selja taha. Ka mõne meetri kaugusele ettepoole näeb hobune vaid pead tõstes või langetades.

Hobuse silmade paiknemine ja ehitus on selline, et kõige paremini näeb ta ümbrust siis, kui ta pea on langetatud. Kui hobune soovib midagi täpsemalt näha, siis ta kas tõstab või langetab pead. Inimesel on kasu

Kuulmine

Kuulmine pole hobusel nii tähtis meel kui nägemine. Kuid sellest hoolimata kuuleb hobune väga hästi ja pöörab kõrvad hääleallika suunas. Ulatusliku nägemisvälja tõttu ei ole hobusel – vähemalt mitte siis, kui teda ei ole miski ehmatanud – vaja ennast hääle suunas keerata, et näha, mis seda tekitab.

Kompimismeel

Hobuse kompimismeel on eriti tundlik.

Mõnikord ajavad inimesed võistlevatel või näitustel käivatel hobustel ära kõik peas ja koonul asuvad pikad kompekarvad (vibrissid). Kuid selline pügamine pole soovitatav, sest see mõjutab olulisel määral hobuse

12

Kes on hobune?

võimet tajuda oma ümbrust. Pügamise tagajärjel võib hobuse käitumine mõneks ajaks muutuda, halvimal juhul võib hobune stressi tõttu haigestuda.

Väike valu ei pane tavaliselt hobust oma käitumist muutma – saaklooma organism üritab varjata haigust nii kaua, kui see on võimalik. Samal põhjusel võib hobune, kes aias või käekõrval jalutades lonkab, mõnes teises olukorras, kus ta adrenaliinitase on tõusnud, veatult liikuda. (Vt. valu, lk. 130.) Hobune ei oska lonkamist teeselda.

Valu kannatav hobune näib tihti olevat endasse sulgunud. Ta vahetab seistes ühtelugu asendit ja üritab näiteks puud haugates panna keha eraldama valu vaigistavaid endorfiine. Valu paneb hobuse higistama, värisema ja isegi valutavat kehaosa hammustama (näiteks näkitseb ta kõhtu). Hobune ei karju valu tõttu, kuid võib ähkida või ägiseda, kui valu on tugev.

Maitsmis- ja haistmismeel

Võime täpselt eristada maitseid ja lõhnu on hobusele eluliselt tähtis. Paistab, et enamik hobuseid teab kas õpitult või lõhna ja maitse järgi, missugused taimed kõlbavad süüa.

Kuid näiteks orbvarsad, kel pole olnud võimalik ema söömist lähedalt jälgida, võivad täiskasvanuna süüa taimi, mis on neile ohtlikud.

Söömisvajadus või maohaavade põhjustatud valu võib mõnikord sundida näiteks liivase pinnasega koplites peetavaid hobuseid liiva sööma. Hobuse sünnipärane või õpitud kalduvus vältida kõlbmatut toitu ja jooki toimib vaid siis, kui parem söök ja jook on saadaval. Seetõttu kõrvalda karjamaalt teada­olevad mürgised taimed, kui neid seal kasvab.

Ka haistmismeelel on suur tähtsus, kui hobune valib, mida suhu pista ja millist vett juua. Kui hobune soovib lõhna paremini

Valu all kannatav hobune näib tihti olevat endasse sulgunud.

13

Kes on hobune?

tunda, tõstab ta ülahuult nagu irvitades.

Mära eristab oma järglast teistest varssadest peamiselt lõhna järgi. Lõhna abil on mõni mära suudetud panna omaks võtma orvuks jäänud varssa, kui tolle ümber on mähitud mära enda surnud varsa nahk. Sama tulemus võib olla mära haistmismeele ajutisel häirimisel.

Hobused nuusutavad üksteist ja isegi maas olevaid sõnnikuhunnikuid. Kahtlaseid esemeid uurides nuusutavad hobused sageli neid eriti põhjalikult. Noored täkud otsustavad lõhna põhjal, kas märal on innaaeg.

Kogenud täkud aga ei muuda oma paaritamis­ käitumist isegi siis, kui nende haistmismeelt ajutiselt häirida.

Kui hobune ehmatab millegi peale, aga inimene ei näe ühtegi nähtavat põhjust, võib asi olla selles, et hobune tundis mingit lõhna.

14

Kes on hobune?

Tasakaalumeel ja liigutused tasakaalu korrigeerimiseks

nii suur, et keha kaldub jälle pisut liiga palju teisele poolele ja saavutab alles siis vähehaaval täiusliku tasakaalu.

Hobuste juures saab seda nähtust vaadelda, kui nad liiguvad ebatasasel pinnal või kui hobune komistab, ja lisaks sellele ka kõigis olukordades, kus loom tunneb mõnes kehaosas vaevu aimatavast pisut suuremat survet, tõmmet või tõukamist. Hobune võib liigikohast käitumismalli või õpetatut järgides astuda läheneva inimese teelt viisakalt eest ära. Aga kui inimene on hobust harjates seisnud mõnda aega tolle kõrval ja hakkab seejärel oma keha liikumist muutmata

Tasakaalumeel on hobusele tähtis. Mõned haigused või ka traumad võivad hobuse tasakaalumeelt nõrgendada, kuid see on siiski harva esinev probleem. Asendit ja liikumist koordineerivaid retseptoreid ehk propriotseptoreid on hobusel liigestes, lihastes, kõõlustes ja nahal. Propriotseptorid tunnetavad, millises asendis on liiges või mis suunas see liigub, ning saadavad selle kohta teabe edasi ajju talamuse (vaheaju) piirkonda. Sisekõrva asendi- ja liikumisretseptorid vahendavad teavet pea asendi ja liikumise kohta. Kõigile nendele retseptoritele lisaks on hobuse tasakaaluhoidmisel suur tähtsus nägemisele.

Kohe pärast sündimist püüab varss püsti seista. Kui tasakaalu hoidmise liigutused on arenenud vajalikule tasemele, suudab varss pärast komistamist teha olukorrale vastava parandusliigutuse kas või seotud silmadega.

Aju õpib reguleerima tasakaalu hoidmise liigutuste tugevust. Tasakaalu hoidmiseks tehtavad liigutused ei sõltu hobuse tahtest.

Tänu tasakaalu hoidmise liigutustele, mida tuntakse ka vasturefleksina, suudab hobune püsida püsti kivisel pinnal ega kuku ümber, kui inimene teda näiteks küljele surudes lükkab. Samast nähtusest on tingitud ka see, et inimene jääb püsti, kui teda täis bussis tõugatakse või kui ta plangu peal kõnnib. Tasakaalu taastamiseks tehtav liigutus on nii reflektoorne, et isegi inimene hoomab alles tagantjärele, et keha on just äsja selle sooritanud.

Korrigeerimisliigutuse suurus on iga kord erinev, kuid tavaliselt korrigeerib aju pigem pisut „üle”. Seda nähtust on võimalik selgelt jälgida, kui vaadata aeglustatud videot köietantsija liikumisest. Hetkel, kui tantsija on kaotamas tasakaalu ja kaldumas ühele küljele, saadab aju kehale märguande viia raskus teisele poolele. Korrigeerimisliigutus on aga 15

Kes on hobune?

Kui olukord ei muutu, püüavad nii inimese kui ka hobuse aju ja keha koostöös hoida püsivat asendit võimalikult kaua või kuni nad suudavad olukorra teadvustatud tegevuse abil lahendada. Täis bussis seisva inimese puhul hoolitseb korrektsiooniliigutus esmalt selle eest, et juhuslik tõuge ei viiks inimest jalust. Kui surve jätkub, siis jõuab inimene pärast mõnda aega kestnud pingutusi tasakaalu hoidmiseks olukorda teadlikult hinnata ning siirdub kohta, kus ta tõukamisest pääseb.

Sama teeb ka hobune. Hobune üldiselt ei ole nii juurdlemisvõimeline, et mõista seost oma küljele avalduva järjest tugevama surve ja inimese hädaldavate häälitsuste vahel. Kui surve küljele aina suureneb, annab aju kehale käsu sooritada endisest suurem korrektsiooniliigutus. Seejärel hobune tavaliselt astub küljele avalduvast survest eemale, aga latriseina vastu pressitud inimese roiete seisukohalt võib siis juba liiga hilja olla.

Tirimispaanika

Vasturefleks paneb hobuse end vastu kätt suruma.

Sageli on vasturefleks üks põhjuseid olukorras, mida nimetatakse tirimispaanikaks.

Selle puhul hakkab kinni seotud hobune survest vabanemiseks pead paaniliselt üles vedama ning tavaliselt viskub samal ajal kogu kehaga tahapoole. Sageli lahendavad olukorra alles päitsete purunemine või sõlme kiire lahtipäästmine. Loomulikult võib vastava kogemuseta hobune rabeleda kinnisidumise vastu nagu püünisesse sattunud loom, kuid tõeliselt lõksujäänuks peab ta end alles siis, kui tunneb, et on sunnitud hoidma end tasakaalus.

Kui hobune tunneb kõrvade taga päitsete survet, siis ei torma ta sugugi kohe turvalise koha poole, vaid hoiab korrektsiooniliigutuse abil end tasakaalus. Mida suurem on surve kuklas, seda suurem on korrektsiooniliigutus.

suruma sõrmedega hobuse reiele, et sundida hobust oma tagaosa inimesest eemale nihutama, saadavad hobuse ajud kehale signaali teha püstipüsimiseks korrektsiooniliigutus.

Hobuse aju ja keha toimivad sellises olukorras täpselt samamoodi kui täis bussis tõugata saanud inimese aju ja keha. Korrektsiooniliigutus on nii reflektoorne, et siinkohal ei ole küsimus hobuse tahtlikus valikus, isepäisuses või austuse puudumises. Halvimal juhul võib inimene (surunud hobust suunast, mida too ei näe) avastada, et on pressitud hobuse ja latriseina vahele. Hobuse keha korvab kergest survest tuleneva tasakaalukaotuse vastassuunda suunatud korrektsiooniliigutusega.

16

Kes on hobune?

Hobused on kõigest loomad. Isegi kui hobune on kinnisidumisega harjunud, võib ootamatult mingit häält kuulnud loom unustada, et ta pole vaba, ja liigutada pead hääle suunas. Kui kinnitusnöör tõmbub pingule ja päitsete kõrvadetagune rihm avaldab hobuse kuklale äkilist survet, reageerib hobuse keha sellele reflektoorselt tasakaalu hoidmise liigutusega nagu mis tahes muus olukorras, kus ta tunneb, et hakkab tasakaalu kaotama. Kuna korrektsiooniliigutus viib ka selles olukorras keha vastassuunda pisut rohkemal määral, kui oleks vajalik tasakaalu koheseks saavutamiseks, tunneb hobune kuklas endisest veelgi suuremat survet. Lõpuks võib see olukord vallandada hobusel paanikareaktsiooni (lk. 75), millest algabki tegelik tirimispaanika.

Tirimispaanika ennetamine Tirimispaanika ennetamisel ja tihti tirimis­ paanikasse sattuva hobuse ümberkoolitamisel on kõige tähtsam õpetada teda ära astuma päitsete surve eest (lk. 484). Liiga äkilise tõmbamise vältimiseks, eriti noorte ja ümber­ õpetatavate hobuste puhul, on vägagi soovitatav kasutada päitsete ja kinnitusnööri või keti vahel venivat kummiühendust (lk. 517).

17

Kes on hobune?

Tasakaalu hoidmise liigutuse vältimine

puutemärguande peale esiosa ja tagaosa küljele (lk. 439 ja 435) ka sellisele hobusele, kes austab inimese ruumi ja astub eest ära, kui viimane läheneb. Kui inimene satub hobusega tegeldes mingil põhjusel kogemata sellisesse kohta, kus loomale pole kehakeele abil võimalik märku anda, et ta peab kõrvale astuma, võimaldab küljele liikumise palumine hobusele tuttava märguande abil panna ta kenasti eest ära astuma inimesele ohtlikku tasakaaluhoidmise liigutust tegemata.

Vasturefleksi või põgenemisreaktsiooni

Kuna vasturefleks võib käivituda iga kord, kui hobune tunneb survet ega tea, kuidas sellest vabaneda, ei tohiks hobuselt nõuda seda, mida talle pole teadlikult õpetatud.

Samal põhjusel tuleks hobust rahulikult õpetada reageerima märguannetele või muule survele, millega ta oma elus tihti kokku puutub, nii sujuvalt, et hobune teeks seda, mida talt nõutakse, ja vaid väikese viivega. Oma turvalisuse huvides tasub ohverdada aega ning õpetada eest äraastumist vaid kerge

Tasakaaluhoidmisliigutusega arvestamine hobuse koolitamisel Hobuse keha teeb reflektoorselt tasakaalu taastamise liigutust kõigis nendes olukordades, milles hobune tunneb äkilist survet keha mis tahes osale. Puutume selle nähtusega sageli kokku hobusele uusi oskusi õpetades. Vaid sulgkerge surve võib olla nii väike, et keha ei tunne mingit põhjust hakata end tasakaalu sättima. Sellest pisutki suurem surve, näiteks sõrmega külje puudutamine või päitsenööri pingutamine, käivitab alguses tahtele allumatu korrigeerimisliigutuse.

Tundub, nagu suruks hobune esiteks survele vastu või lisaks päitsetele survet ja annaks alles siis õiges suunas liikudes järele, et painest vabaneda.

Vasturefleks on paanikareaktsiooni kõrval üks peamisi põhjusi, miks hobusele negatiivse stiimuli abil uute oskuste õpetamisel (vt. survega tutvustamine ja selle eemal­damine hobuse õige reaktsiooni korral, lk. 200) ei tuleks alustada surve nõrgast tugevama poole suurendamise ja ainult hobuse õige reaktsiooni ootamisega. Surve suurendamine olukorras, kus hobune ei ole veel õppinud, mida peaks tegema, käivitab tihti endisest veel suurema tasakaalu taastamise liigutuse. Isegi kui inimene saaks suurt jõudu kasutades lükata või tõmmata hobuse õigesse suunda ja premeeriks teda siis kohe survest eemaleastumise eest, ei ole olukord koolituse eesmärgi seisukohalt eriti viljakas. Hobune

18

Kes on hobune?

en­ne­tamiseks on oluline kindlaks teha, kas hobune ka tegelikult mõistab surveavaldust sisaldavat märguannet. Kui õpetamise algusest saadik liitub märguandega või eelneb sellele inimese kehakeel, ei pruugi hobune kunagi õppida korralikult selgeks sellele järgnevat surveavaldusega märguannet (lk. 396).

Kui hobune on alati väga hästi reageerinud keharaskuse nihutamisele tempo aeglustamisega ning talle ei ole seepärast antud võimalustki õppida, kuidas reageerida ratsme pidurdavale märguandele, võib ratsme

äkiline pingutamine tuua esile tasakaalu korrigeerimise liigutuse, mille puhul hobune toetub tasakaalu tagamiseks suulisele.

Niisugune olukord võib tekkida ka siis, kui hobust ei ole kunagi korralikult õpetatud pead liigutades päitsete survele järele andma (lk. 484), vaid teda on pelgalt talutatud ja ta on pidanud ise õppima, mida tal teha tuleks.

Kui inimese kehakeel seondub alati talutamisega, õpib hobune päitsenööri pinguletõmbumise korral tulema inimesele lähemale, mitte astuma päitsete survest vabastavas suunas.

seostab saadud tasu ehk survest vabanemise nii sellega, millega ta kiitmise hetkel parajasti tegeles, kui ka sellega, mida ta kiitmise hetkel tundis (lk. 187). Tugeva surve kasutamine nii, et hobune ei tea, kuidas sellest vabaneda, võib viia selleni, et hobune seostab liikumisega õpitut ka põgenemisreaktsiooni ning pingestumisega (lk. 82). Suur vasturefleksist tingitud liigutus võib kiituse saabumise hetkel viia hobuse keha pingeseisundisse. Tulemuseks on hobune, kes küll vastab inimese märguannetele, kuid tõmbub neid täites ja liigutusi sooritades alati pingesse.

Kuigi koolitamise alguses ja hobusele uusi oskusi õpetades kasutatakse vaid ülikerget survet, peab inimene olema valmis selleks, et enne hobuse liikumahakkamist ja valmisolekut minna õigesse suunda võib täheldada väikest korrektsiooniliigutust. Siin ei ole tegemist hobuse isepäisusega, tuleb lihtsalt kerget ­survet hoides rahulikult oodata, kuni hobune õigesti reageerib.

Alles paljude korduste järel õpib hobune pidama kerget survet märguandeks liigutada oma keha mingisse suunda, mitte juhuslikuks tõukamiseks või tasakaalu kõigutamiseks. Kui õpitu kinnistub, kahaneb korrektsiooniliigutus vähehaaval peaaegu märkamatuks ja hobune sooritab kohe liigutuse, mille ta on õppinud tegema tuttavast kergest survest vabanemiseks.

Kuna hobune võib väga kerge survega vähehaaval

harjuda ja seista rahulikult pikka aega paigal sellest väljagi tegemata, võib sellel astmel näiteks lisada survet järk-järgult, kuni hobune reageerib (vt. tugevnevad märgu­anded, lk. 418). Kui hobusel on piisavalt aega pöörata tähelepanu kergele survele, mida ta juba tunneb, siis surve suurendamine ei käivita enam korrektsiooniliigutust, vaid kiirendab hobuse otsust liikuda suunas, kuhu minemisega tema teadmiste järgi kaasneb surve lõppemine. Samuti säilitab hobune õpitud lõdvestunud ja usaldava viisi liikuda soovitud suunda.

Siiski võib vasturefleks käivituda alati, kui hobune tunneb survet, millest ta ei oska vabaneda. Sama juhtub, kui kasutatakse harjumuspärasest tugevamat märguannet või alustatakse kerge surve avaldamist liiga äkiliselt.

Ka tuttavate ülesannete puhul tuleb kõigepealt anda õrn märguanne ja vajaduse korral seda tugevdada, et hoida ära korrektsiooniliigutuse käivitumine.

Seetõttu kuulub ratsutaja põhioskuste hulka oskus anda hobusele tuttavadki märguanded äkilisust vältides, pehmelt alustades ja vajaduse korral märguannet järk-järgult tugevdades. Ratsutaja ootamatu ja nõudlik sääresurve võib käivitada ägeda korrektsiooniliigutuse. Sääresurve tugevdamine sellises olukorras vaid suurendab korrektsiooniliigutust. Asi pole hobuse isepäisuses või austuse puudumises inimese vastu, vaid tahtest sõltumatus, täiesti reflektoorses tasakaalu hoidmises.

19

Kes on hobune?

Vastandrefleksi ilmnemisnähte Hobune ei tea loomu poolest, et inimese tekitatav surve tema kehale on mõeldud märguandena, mis ei lõpe enne, kui hobune tegutseb õigesti.

Kui hobusele ei ole spetsiaalselt õpetatud, kuidas survest on võimalik vabaneda, võivad tema aju ja keha mõnda aega üritada tasakaalu taastada, tehes surve vastandsuunas sellest pisut suurema liigutuse. Sellises olukorras võib koolitamata hobune:  suruda end talutamisel inimese vastu, kui inimene puudutab ta külge;  tirida vastu, kui inimene üritab teda päitsenöörist edasi vedada;

 vajuda

kordenööride vastu, kui neid kasutatakse hobuse laadimisel ilma eelneva koolituseta;  visata pea üles, kui inimene üritab seda käega suruda enda jaoks sobivamale harjamiskõrgusele.

Sellist käitumist ei tohi ekslikult pidada hobuse ülbuseks.

Mis tahes käitumisest võib saada õpitud käitumine, kui seda võimendatakse, näiteks kui hobune vabaneb vasturefleksi jõul survest täielikult. Kuna suurem surve paneb hobuse tavaliselt tegema veel suuremat korrektsiooniliigutust, võib inimene varsti leida end olukorrast, kus hobuse liigutustele vastuseismine on võimatu.

Kui näiteks lasipuu külge seotud hobuse päitsenöör ootamatult pingule tõmbub, ei ole inimese suunas liikumisel mingit tulemust või pole inimest nägemisulatuseski. Kuna hobune ei ole õppinud ühtegi muud viisi survest vabanemiseks kui lähima inimese poole astumine, võivad vasturefleks ja põgenemisreaktsioon koos tekitada ohtliku tirimispaanika.

Kuna sama nähtus võib pisut leebemal kujul ette tulla kõigis neis olukordades, kus inimese poole astumisest ei piisa päitsete survest vabanemiseks, tuleks iga hobuse puhul pühendada aega päitsete survele järeleandmise õpetamiseks. Kui hobune on õppinud astuma surve eest ära, siis võib nii mõnigi laadimise ja talutamisega seonduv probleem sootuks kaduda.

Soovimatute kommete vältimiseks ei ole üldjuhul mõtet liigutustele vastu tegutseda (lk. 385).

Piisab lihtsalt surve säilitamisest.

Hobusele päitseid pähe pannes võib inimene rahulikult lubada tal pead tõsta. Kui käed hoiavad hobuse liigutusi takistamata õrnalt päitsetest kinni, säilib kerge surve, aga hobuse peatõstmist ei võimendata tahtmatult.

Kui hobune pead natuke langetab, võib inimene sõrmed lahti lasta. Paljude korduste järel võimendatud käitumine tugevneb.

Hobune langetab nüüd omaalgatuslikult pead, kuna on ära õppinud, et selline tegevus viib kõige kiiremini kergest survest vabanemiseni.

Tasakaaluhoidmisliigutuse võib esile kutsuda ka tavalisest suurem surve. Kui ratsanik tõmbab ratsmetest väga äkiliselt või suurema jõuga kui see, millega hobune on harjunud, võib hobuse aju anda selle peale käsu teha tasakaalu hoidmiseks korrigeeriv liigutus vastassuunas. Kui sellise „suulise hammustami­ sega” kaasneb põgenemisreaktsioon, võib ratsanik avastada end tegemas sõitu, mille peatamine tundub võimatu. Hobuse keha tasakaalutaastamisliigutus lõpeb siis, kui ratsmed vähehaaval täielikult lõdvaks lasta. Hobusele hästi selgeks õpetatud pöördpeatus (lk. 605) toimib siinkohal igati turvalise võimalusena hobune peatada ja põgenemisreaktsiooni järgimise asemel muutub hobune rahulikuks.

20

Tasakaalu hoidmise liigutuse suurus on erinev Tasakaalu taastamiseks tehtava liigutuse ehk vasturefleksi suurus või ülemäärasus on iga hobuse puhul erisugune. Hobune, kes mõnes olukorras teeb suure korrektsiooniliigutuse, teeb selle „ülemääraselt” ka paljudes teistes olukordades. Kergesti tirimispaanikasse sattuv hobune võib olla liigikaaslastest altim peatamisel suulistele toetuma ning kipub transportimisel tugevalt külgseina vastu nõjatuma.

Nii mõnedki säärele vastu hakkavad ja ratsaniku käemärgu­ande järel suulistele toetuvad hobused on saanud jonnaka hobuse maine pelgalt seetõttu, et ratsanik on algusest ­saadik rakendanud märguannete kasutamisel nii suurt survet,

et hobuse keha on käivitanud tasakaalu taastamise liigutuse.

Märgu­annete tugevdamine olukorras, kus korrektsiooniliigutus on juba käivitunud, võib panna hobuse keha veelgi suuremat parandusliigutust tegema.

Mõnel hobusel on korrektsiooniliigutus nii vähe märgatav, et inimene ei pruugi selle ­liigutuse olemasolu isegi tähele panna. Kuid see on alati olemas.

Ilma selleta ei püsiks hobune ebatasasel pinnal püsti paari sammugi.

Hobuse vananedes võib korrektsiooniliigutus vähehaaval väheneda või käivituda aeglasemalt. Väga vanal hobusel võib olla raske end konarlikul jääga kaetud maapinnal k­ omistamata püsti hoida. Sellisel juhul tuleks hobusele panna griffidega rauad,

21

isegi kui ta nooremad liigikaaslased suudavad s­ uurepäraselt püsti püsida ka hoopis ilma ­raudadeta.