Kubjaravimteed

SISUKORD

Ravikunsti kolm võrset. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 7 Mis on mis. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 13 Kurk kibe, köha kallal. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 27 Närv must, meel rahutu.. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 63 Põies põletab, põldosi parandab. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 95 Häda ajab öösel kempsu. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 107 Naise kolm noorust: kortsleht, iga naise sõber. . . . . . . . . . . 117 Kõht kõrvetab, vats valutab.. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 127 Saialill ja sapimaitse. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 153 Jalad löövad tuld. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 171 Kevadväsimus ja kibuvits. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 175 Kriimud ja krammid, haavad ja armid. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 183 Biostimulaatorid. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 193 Igapäevased joogiteed. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 201 KKK ehk kõige kummalisemad küsimused. . . . . . . . . . . . . . . . 203

5

6

Ravikunsti kolm võrset Praegu räägitakse palju tavameditsiinist ja alternatiivmeditsiinist. Esimene olla hea ja teaduslikult põhjendatud, teine paha ning ebausul rajanev. Siinjuures pannakse alternatiivmeditsiini alla kokku kõik, mis ei rajane nn tabletineelamisel.

Tabletid, teiste sõnadega öeldult kunstlikult sünteesitud ravimid on tegelikult ju kemoravi. See sai alguse siis, kui 19. sajandi lõpus õnnestus pajukoorest eraldada toimeaine salitsiin ning seda (ja selle derivaate) hiljem ka kunstlikult sünteesida. Nõnda sündis kõikidele tuntud aspiriin. Mida rohkem keemikud taimeriiki uurisid, seda targemaks nad said. Seda rohkem hakati kasulikke ühendeid kunstlikult valmistama – see oli mõnikord lihtsam ja odavam kui nende saamine taimedest. Teadlased on tänaseks õppinud sünteesima isegi selliseid ravimeid, mille toimeaineid looduslikes preparaatides ei leidu, kuid mis on mõne tõve taltsutamiseks tarvilikud. Kemoravi ongi tänapäeva ravikunsti põhimagistraal, mille külge on klammerdunud kõik Hippokratese vande andnud arstid. Seda on neile ju ülikoolides õpetatud. Taimravi ehk fütoteraapia tundmaõppimiseks on neile kogu stuudiumi jooksul antud väga vähe aega.

Tavaravi ehk siis sellesama pajukoore kasutamise kohta naturaalsel kujul on andmeid aga ligemale 3500 aasta tagusest ajast. Umbes aastast 1500 eKr pärinevas Egiptuse papüüruses (nn Ebersi papüürus) on mainitud ligi 160 ravimtaime, nende hulgas ka paju. Ravimtaimede kasutamisest on andmeid ka veelgi vanemates sumeri tahvlites. On loomulik, et inimene kasutas ravimtaimi juba tunduvalt varem, arvatavasti kogu oma ajaloo jooksul. Miks ei pidanud inimene seda tegema, kui sama tegid ja teevad praegu teisedki loomad? Ühel kevadel otsustasime Kubjale rajada väikese elupuumetsa, umbes kolmsada istikut saigi istutatud tulevasse, taraga piiratud dendroparki. Aga kümmekond puukest jäi üle. Kahju oli neid ära visata, torkasin nad haaviku serva, kus muld, niiskus- ja valgustingimused paistsid sobivat. Istikud läksidki kenasti kasvama. Aga järgmisel kevadel oli pilt üsna nukker. Keegi oli kärpinud puukeste latvu, mõnel oli ka koor tüvelt maha tõmmatud. Eks süüdlane olnud metskits, aga ega ta seda ju paha pärast teinud. Vaesel loomal olid lihtsalt ussid, elupuus leiduv tujoon on aga parasiitidevastase toimega. Hariliku

7

elupuu kodumaa on Põhja-Ameerika, ta toodi Euroopasse alles 1545. aastal.

Meile, kõigepealt muidugi mõisaparkidesse, jõudis elupuu veelgi hiljem, alles 18. sajandil. Nõnda on siis ka meie metskits õppinud elupuud kasutama alles viimase paarisaja aasta jooksul. Ei maksa arvata, et meie eellased primaadid, sealhulgas ka need, kelle nimele me eneseupituslikult lisame sõna „inimene”, oleksid olnud rumalamad. Oma Aafrika algkodust lahkudes õppisid nad pidevalt ja paratamatult tundma uusi taimi ja nende kasutamist – toiduks, tarbeesemete valmistamiseks, peavarju ehitamiseks, ihuhädade raviks. Nõnda arenes ja täiustus tavaravi aastatuhandete jooksul, igal pool ja igal ajal vastavalt kohalikule taimeriigile.

Kolmas ravivõte, mida aastatuhandete jooksul on samuti edukalt kasutatud, on manaravi. Kõige lihtsam manamine kõlab nõnda: saa terveks! Seda manamisvõtet on igaüks meist mõne pereliikme või sõbra haigevoodi ääres kindlasti mitmeid kordi kasutanud. See ravivõte eeldab uskumist ja usaldust. Ravitav usub, et hea sõna aitab, ravitsejagi usub sama. Tänapäeval piisab ka nendest sõnadest, vanasti olid asjad natuke keerulisemad. Et asi oleks kindlam, lisati sõnale muudki: käte pealepanekut, suitsupanni kiigutamist, leelotamist-loitsimist (varesele valu, harakale haigus), šamaanilikku trummipõrinat ja lovesse langemist. Mõni usub praegugi kivide ravijõudu, teine puudehoroskoopi, kolmas pendlivõngutamist. Ega sedagi saa pahaks panna – usk on suur jõud, mis aitab mõnikord tervenemisele kaasa, aga mitte alati.

Manaraviga seoses tuleb mulle meelde üks juhtum lapsepõlvest. Võisin olla vast seitsme- või kaheksa-aastane, ja nagu maalapsed tollal, käisin minagi suviti karjas. Aga ega siis lehma pidanud kogu aeg vahtima, vahepeal võis ka ulada mööda karjamaaservi ja kraavipervi, istuda kraavikaldal ning vaadata konnakulleseid ja puruvanakesi selges vees. Ja siis äkki hakkasid mul jalad sügelema ning kattusid üleni punaste kupladega. Sul on maalised, ütles tädi Liis. Mis nüüd teha, küsisin mina. On sul meeles, kuidas sa siia tulid – sa pead täpselt mööda oma jalajälgi sinna kraavikaldale tagasi minema. Nõnda ma tegingi. Uskuge või mitte, aga mõne minuti pärast olid kõik kublad kadunud.

Usu siis või ära usu?

8

MILLEKS RAVIMTAIMED? Milleks meile ravimtaimed, kui apteegis on kõike saada? Kui laborid ja terved instituudid töötavad selle nimel, et leida ja anda tootmisesse veelgi paremaid tablette, kapsleid ja tilku? See oli ju ennevanasti, kui ravimeid valmistati taimedest. Aga meie moodne ravimikeemia on alguse saanud sellest, et õpiti järele tegema mõnda ainet, mida taimedest oli raske või ebamugav kätte saada. Kas või igapäevane aspiriin, mida derivaatidena leidub pajukoores ja angervaksas. Või vitamiinid. Tänapäeval on skorbuut, C-vitamiini vaegus, peaaegu tundmatu haigus. Veel sada aastat tagasi oli see aga oht, mis varitses igal pikemal merereisil ja tabas kevadtalvel põhjapoolsete alade elanikke. Tänu keemiale oleme sellest nüüd vabad, niisiis – milleks tänapäeval ravimtaimed?

Ometi ei ole asi nõnda lihtne. Angervaksas on peale salitsüülhappe derivaatide veel teisigi aineid, mis inimorganismi mõjutavad. Seepärast on angervaksa­ keedise toime hoopis teistsugune kui aspiriinitabletil. Ravimtaime mõju inim­ organismile ei taandu ainult mingile ühele toimeainele, mõju avaldavad kõik komponendid. „IMEJÕUD TAIMEDES” Niisuguse pealkirjaga raamat ilmus Tallinnas 1911. aastal. Ma ei oska öelda, kes oli raamatu autor Ad. Alf. Michaelis. Tegemist on ilmselt tõlkega saksa keelest. Aga raamat ise on sisuliselt ja keeleliselt nauditav isegi tänapäeval.

Muidugi, rohkem kui saja möödunud aasta jooksul on meie keelde tulnud hulk uusi termineid. Nõnda näiteks kirjutab botaanik ja farmatseut Hugo Salasoo, kuidas 1931. aastal võeti ajakirjas Eesti Rohuteadlane esimest korda kasutusele uus mõiste „ravim”, mis asendas senised sõnad „rohi”, „arstirohi” ja „arstim”.

20. sajandi alguses oli see sõna muidugi tundmata. Aga Michaelise raamatus on peale muu ka kena tähelepanek: eesti keeles kannavad taimedes leiduvad „paranduseained” koguni rohu nime, mis tunnistab, et meie esivanemad taime­riigi jõudude tundjad ja tarvitajad olid. See tähendab, et ravimiks, rohuks olidki rohud, rohtaimed, aga ka puitaimed. Neid tunti ja tarvitati, nendest sai abi ja leevendust. Veel sadakond aastat tagasi osati kasutada palju rohkem ravimtaimi kui praegu. Sellised on olnud tavad ja kombed, mida me peaksime alal hoidma ja edasi arendama ka nüüd, mil meil on palju rohkem andmeid taimedes leiduvatest toimeainetest – neid on ju ka üle saja aasta uuritud.

Ravimtaim on igasugune taim, mida saab kasutada mõne tervisehäda ravimiseks või leevendamiseks. Mall Värva loendab oma raamatus „Meie ravimtaimed. Teejuht 310 Eestis kasvava ravimtaime juurde” (2004) kokku 310 looduslikku ja aias kasvatatavat taimeliiki, mida meil on kasutatud ravimiseks.

Kindlasti on neid meil rohkem, sest mitmed rahvaravis kasutatud taimed

9

jäävadki nimetuteks, keegi ei tea, missuguse taimega nende kunagisi rahvapäraseid nimesid praegu seostada.

Teaduslikus meditsiinis käsitletakse ravimtaimedena neid taimeliike, mille keemilist koostist on täpsemalt uuritud ja mille ravitoime on kinnitust leidnud.

Niisuguste taimede hulk küünib meil 130 kanti.

Seaduse silmis on meil ravimtaimi hoopis vähe. 1998. aastal oli neid Ravimi­ ameti määratlust mööda 42, tänaseks on jäänud ainult 27 (nende hulgas on mitu liiki, mis meil kasvavad ainult kultuuris, näiteks tanguutia rabarber või kollane emajuur). Need muudatused tulenevad Euroopa Liidu direktiividest, mis selle vabatahtliku liidu üheski riigis ei tohiks ometi omada ülimuslikku jõudu, kuid on meil alandlikult käsulaudadeks võetud. Praeguse euroopaliku määratluse kohaselt on kõik ülejäänud ravimtaimed toit. See tähendab, et nende müügipakendil ei tohi viidata haigusi tõkestavatele, ravivatele või leevendavatele omadustele. Sest toit ju ei ravi, tervenda ega leevenda ühtegi ihuhäda. Aga mõtle ise – mis toit on liivatee, piparmünt või islandi samblik?

Kui palju sa seda sööd ja kuidas see kõhtu täidab? Ega ju piparmünditee vist eriti kõhtu täida?

Ja kuidas sa siis veel teada saad, mille puhul üht või teist taime kasutada, kui need on pelgalt toit? Selles raamatus käsitlen ma muidugi neid nn toidutaimi ravimtaimedena – ega siis mingi kaugel asuva kogu rumal otsus suuda taimede keemilist koostist muuta. Kui see nõnda oleks, siis saaksime evolutsiooni oma tahtmist mööda suunata. Aga paraku või õnneks jäävad taimedes sisalduvad toimeained ja nende mõju inimorganismile ju ikka alles.

Kust siis saada usaldusväärset teavet ravimtaimede omaduste ja kasutamise kohta?

Kust siis veel, kui mitte internetist! Aga umbes kolmandiku või isegi poole interneti sisust moodustab lihtlabane reklaam. Reklaam, nagu sa isegi hästi tead, lubab sulle kõike alates paari päeva jooksul toimuvast imelisest tervenemisest kuni igavese nooruseni (jättes küll mainimata, et seegi kestab vaid mõne päeva). Samas leidub interneti avarustes küllaga ka tõsiselt võetavaid, targalt koostatud artikleid ja nupukesi ravimtaimede kohta. Tuleb ainult õppida neid ära tundma. Ei maksa tõsiselt võtta kõike seda, mida müügiks pakutakse. Ära osta kohe, enne mõtle.

Teine võimalus on erialaajakirjad. No neid pole meil Eestis palju järele jäänud. Ravimtaimede omaduste ja kasutamise kohta leidub väga asjalikke ülevaateid ajakirja Eesti Rohuteadlane varasemates numbrites. On ka biokeemiliste analüüside kokkuvõtteid, kui keegi peaks tahtma teada saada, missuguseid toimeaineid leidub näiteks sookailus või harilikus porsas, tavalisematest taimedest rääkimata.

10

Üht-teist kasulikku ilmub muidugi ka aimeajakirjades, mida meile iga kuu postkasti potsatab. Pea igas Kodutohtri numbris on vähemalt üks lugu ravimtaimede kasutamisest. Teistes ajakirjades ilmub (ravim)taimetutvustusi praegu siiski üsna harva ja juhuslikult. Ju on kogu teadmiste pagas juba ära kirjutatud, ennast korrata ei ole enam sobilik.

Ravimtaimeraamatuid ilmub meil üsna korrapäraselt, nii oma taimetarkadelt kui ka muudest keeltest tõlgituna. Nende tase on erinev, ka siin tuleb asju mõistusega võtta. Ei ole meil palju professionaalide poolt koostatud ravimtaime­raamatuid ega ilmu need ka sagedasti. Nende koostamine nõuab tegelikult määratut süvenemist ja rasket tööd. 1984. aastal ilmus raamatu „Eesti NSV ravimtaimed”, autoriteks Johannes Tammeorg, Oskar Kook ja Gustav Vilbaste, viies, täiendatud ja parandatud trükk. Järgmine tõsiselt võetav raamat ilmus aga alles 2003. aastal – „Taimedes talletuv tervis” Ain Raali sulest.

11

106

Häda ajab öösel kempsu PAJULILL JA EESNÄÄRE Pajulille perekonda kuulub umbes 150 liiki püsikuid. Eestis kasvab 11 liiki pajulilli, nendest kaks on üliharuldased. Tavalisemad pajulille liigid on meil mägi-pajulill, väikeseõieline pajulill, kink-pajulill ja soo-pajulill.

väikeseõieline pajulill (Epilobium parviflorum) Taimemäärajad annavad üsna täpse väikeseõielise pajulille kirjelduse. Iseasi on see, kas ravimtaimehuviline vaevub iga pajulillepuhma juures uurima, missugune on taimevarte karvasus ja kuidas näeb välja õie emakasuue. Karvasuse eripära on tegelikult näha ainult hea suurendusega luubi abil. Ka seda, et emakasuue pole tõlvjas, vaid neljahõlmaline, näeme ainult õit lähemalt uurides.

Taime kõrgus oleneb kasvukohast: kuival raiesmikul on see paar­kümmend sentimeetrit, niiskes võsastikus või kraavikaldal kuni meeter. Õied on väikesed (umbes poole sentimeetri pikkused), nagu ka mitmel teisel pajulillel.

Farmaatsias kasutatav nimetus „väikeseõieline pajulill” ongi pigem üld­ nimetus mitme väikeste õitega pajulille liigi kohta. Taimravis kasutataksegi ka teiste lähedaste, pisikeste õitega liikide ürti. Sellised on meil mägi-pajulill, soo-pajulill, roosa pajulill ja tume pajulill. Kõigi nendega annab väikese­õieline pajulill ka hübriide, mille täpne määramine käib ravimtaimede korjajale üle jõu ega olegi tegelikult tarvilik. Piisab, kui teada, et meie pajulilledest ei kõlba kasutada ainult helepunaste suurte, 2–2,5 cm läbimõõduga õitega karvane pajulill.

(Epilobium hirsutum) on muutliku kõrgusega maa-aluste võsunditega püsik. Kehval kasvukohal kasvab ta ainult 30–40 cm kõrguseks, niiskel ja toitaineterikkal pinnasel võib aga sirguda kuni 1,5 m kõrguseks.

Vars hargneb paljudeks külgharudeks, on läbilõikes ruljas ja kaetud pikkade sirgete harali karvadega. Lehed varreümbrised, pikliksüstja labaga, pehmekarvased, heal kasvukohal kuni 14 cm pikad. Viletsal pinnasel või põuasel suvel kasvavad lehed vaevalt 3–4 cm pikkusteks ja kolletuvad varakult. Õied on lillakaspurpursed, teiste pajulille liikidega võrreldes suured. Kroonlehtede tipud on sügava väljalõikega. Kasvab siin-seal kraavides, kraavikallastel ja karvane pajulill

107

teistel kultuurist mõjustatud kasvukohtadel. Mitmetel andmetel on aga ka karvase pajulille keemiline koostis üsna sarnane teiste pajulille liikide omaga, nõnda võiks ka seda liiki kasutada.

Kõik teised väikeste õitega pajulilled on piklike või süstjate vastakute lehtedega mõnekümne sentimeetri kõrgused püsikud. Kuival lagedal kasvupaigal jäävad nad 10–15 cm kõrguseks, niiskel viljakal mullal sirguvad meetri kõrgusele.

Lehed on lühirootsulised või kuni 1 cm pikkuse rootsuga. Õied on roosakad, kujult lehterjad, ülemiste varrelehtede kaenlas. Õitsevad juunist kuni sügiseni.

Kõikide pajulillede seemned on varustatud lendkarvadega. Ürdi kogumisel on see tähtis: taime kogutakse siis, kui on puhkenud ülemised õied. Hiljem kogutud taimedel on kalduvus nn järelvalmida – seemned küpsevad kuivatus­ kapis või -restil ja korraliku lehedroogi asemel saame hulga vatisarnast, valge karvapusaga kaetud massi.

Paljud meie pajulille liigid kasvavad kogu Euroopas, ka Siberi Euroopa osas, mõnel on ka tsirkumpolaarne areaal. See tähendab seda, et nende levila hõlmab kogu põhjapoolkera parasvöötme, ulatudes n-ö ringikujuliselt ümber põhjapooluse.

Pajulilleürt sisaldab üsna palju parkaineid ehk tanniine, umbes 1,5% flavonoide ja mitmeid steroide.

Pajulille saab edukalt kasvatada põllul või peenramaal. Seeme korjatakse loodusest ja külvatakse sügisel, augustis-septembris. Kuna seeme on peen, siis peaks selle külvama otse mullapinnale ja ainult kergelt kinni rullima. Külvata on lihtsam, kui seemnete lendkarvad on enne külvi eemaldatud. Seda saab teha seemneid käte vahel rullides ja seejärel tuulates.

Pajulille peaks põllul või aias kasvatama üheaastase kultuurina. Sobib pigem niiskemapoolne muld, kuival kohal jääb taim madalaks ja läheb varakult õitsema. Pärast esimese saagi koristamist tuleks põld kohe künda või freesida, sest muidu muutub pajulill üsna tüütuks umbrohuks. Pole mõtet jääda ootama teist lõikust, see on ebaühtlane ja selle korjamine töömahukas. Väiksema koguse pajulilleürti saab aga tavaliselt kätte mõnelt niiskemalt raiesmikult, kus põõsad ja lehtpuuvõsa ei ole veel võimust võtnud. Enamasti on see paari aasta vanune raiesmik, sest vanematel hakkavad kõrgemad puhmad ja põõsad pajulille välja tõrjuma. Aga pajulille seemned säilivad mullas pikka aega ja umbes 80 aasta pärast, peale järgmist lageraiet, võime taas minna samale raiesmikule pajulille korjama.

Ravimina kasutatakse pajulilleürti. See kuivab üsna hästi hõredas kimbus või õhukese kihina õhu käes. Kuivamist kiirendab ja seemne valmimise ohtu vähendab ürdi hekseldamine või käsitsi tükeldamine. Varretükid sõelutakse hiljem välja, kuigi need võib ka peenestada ja jätta lehtede hulka. Pajulille kasutatakse eesnäärmepõletike ja eesnäärme healoomuliste kasvajate ravis.

Toimemehhanism pole täpselt tuntud, kuid positiivset mõju on kinnitanud mitmed uuringud.

108

Pajulill leevendab eesnäärmevalusid, takistab eesnäärme suurenemist (prostata hüperplaasiat) ja on põletikuvastane. On ammu kasutatud rahvaravis, viimastel aastatel on toime leidnud kinnitust ka teaduslikus meditsiinis. Pajulill ei mõju hästi eesnäärme pahaloomuliste kasvajate korral.

Meie tootmises on Kubja pajulilleürt, mille pakis on 20 g lehti ja peenestatud võrseid.

Võtame 1 spl peenestatud droogi 1 kl keeva vee kohta, laseme 10–30 minutit kaetult tõmmata, kurname. Eesnäärmevaevuste korral joome 1 kl kolm korda päevas enne sööki.

Võtame 1 tl 1 kl keeva vee kohta, laseme 5 minutit tõmmata, kurname. Profülaktilise teena joome seda 1–2 kl päevas.

Pajulill aitab ka põiehaiguste korral, seepärast lisame seda Kubja põieteele.

Loomulikult on pajulill tähis osis Kubja meestetees.

109

Meestetee pakis on 20 g teesegu, millest veerandi moodustab väikeseõielise pajulille ürt. Sama palju on ka sarapuulehte ja põldosjaürti, lisaks veel pohla­ leht ja naistepunaürt.

Teeks võtame 2 tl segu ½ l keeva vee kohta, keedame 3–4 minutit, laseme jahtumiseni tõmmata ja kurname. Joome 3–4 korda päevas enne sööki ½ kl korraga.

Teisi taimi: (Chamaenerion angustifolium, sünonüüm Epilobium angustifolium) Mitmed taimesüstemaatikud paigutavad põdrakanepi pajulille perekonda.

Põdrakanep kasvab kuni 1,5 m kõrguseks. Lehed on varrel vahelduvalt, neil on süstjas laba. Õied on punakad, harva lillakaspunased või valged, suures hõredas kobaras. Õitseb juuni lõpust sügiseni. On hea mee- ja suirataim.

Põdrakanep on tavaline taim kogu Eestis. Kasvab kuivades metsades, metsaservadel, nõmmedel, rabades, põlengutel ja raiesmikel, viimastel tihti suurte kogumikena. Põdrakanepi üldlevila on tsirkumpolaarne – peaaegu kogu Euroopa, Väike-Aasia, Siber, Mongoolia, Hiina, Jaapan, Põhja-Ameerika. a h ta l e h i n e p õ d r a k a n e p

Vajaliku koguse põdrakanepit leiab ilma vaevata loodusest. Aias muutub põdrakanep kiiresti umbrohuks, levides nii seemnetega kui ka juurevõsudega.

Kasutatakse lehti, mida korjatakse enne õitsemist. Lõigatakse maha kogu taim kuni alumiste koltunud lehtedeni. Seejärel roobitsetakse kinnastatud käega lehed vartelt. Ka rohtne ladvaosa visatakse kompostihunnikusse, see ei kuiva hästi. Lehed seevastu kuivavad hästi ka õhukese kihina õhu käes. Võib korjata ka ainult õisi, millel mõnedel andmetel on vähivastane toime. Õied tuleb kuivatada kuivatuskapis mõõdukas soojuses.

Rahvaravis on kasutusel kui kootav, pehmendav, mähkiv ja haavu parandav vahend. Värsked lehed ja keedisemähised parandavad haavu. Juured on söödavad, kuivatatud juurtest on näljaajal valmistatud jahu, aga see on ka muul ajal üsna omapärase maitsega söögipoolis. Noori võrseid võib koorituna lisada salatitele, aga ka niisama suhu pista. Vartest saab kiudu, see pole küll eriti vastupidav.

Põdrakanepilehti on kasutatud musta tee asendaja, nn Koporje tee (Ivan-Tšai) valmistamiseks. Koporje on muidugi praegu Leningradi oblastis asuva küla ja samanimelise linnuse hilisem nimetus. Tuhatkond aastat tagasi kõneles sealne elanikkond idavadja murret, koha nimi oli Kaprio. Nimi on veel praegugi säilinud ingerisoomlaste mälestustes ja vanadel maakaartidel.

Koporje tee valmistamiseks närvutatakse põdrakanepilehti õhukese kihina umbes ööpäev, siis hõõrutakse need mahlale ja vormitakse käte vahel väikesed

110

111

pätsid. Kaetakse märja riidega, lastakse 6–10 tundi 25 °C juures fermenteeruda ja kuivatatakse kiiresti umbes 100 °C juures. Kodus saab seda teha näiteks praeahjus. Fermenteeritud lehtedest tee on maitsev, aitab peavalu ja unetuse korral, korrastab ka seedimist. Maitsest saab aimu Kolkja kala- ja sibularestoranis, kus pakutakse põdrakanepist, mündist jt ravimtaimedest keedetud vanausuliste teed.

Praegu müügil olev Koporje tee (Ivan-Tšai) on muidugi valmistatud tööstuslikult.

Põdrakanepileht on rahustava, põletikuvastase ja kootava toimega. Vähendab spasme, soodustab sapinõristust, tõstab organismi vastupanuvõimet.

Põdrakanep sobib põietee koostisesse.

Kubja põdrakanepileht on tootmises alles 2016. aastast alates. See ei ole fermenteeritud, vaid lihtsalt kuivatatud. Nõnda ei tule sellest keedetud ravimtee pruunikas, vaid üsna kahvatu. See ei vähenda aga tema toimet. Pakki mahub 20 g lehti.

Võtame 2–3 tl lehti ½ l keeva vee kohta, laseme 5 minutit tõmmata, kurname. Eesnäärmeadenoomi puhul joome 1 kl hommikul enne sööki ja teise õhtul pool tundi enne magamaminekut.

Võtame 1 tl peenestatud lehti 1 kl keeva vee kohta, laseme 2 tundi tõmmata, kurname. Päevas joome 3–4 korda 1 kl rahutuse, peavalu, soole- ja sapihaiguste, eesnäärmeprobleemide korral, samuti organismi üldiseks tugevdamiseks.

(Populus tremula) on meil tavaline metsapuu. Ravimina kasutatakse haava koort, pungi ja lehti. Pungi kogutakse kevadtalvel, kõige lihtsam on seda teha värskelt langetatud haabadelt. Töö on üsna tüütu ja aeganõudev. Seepärast pole imekspandav, et kuivatatud pungad on kallid ja neid on harva müügil. Koort saab korjata kevadise mahlajooksu ajal, kui see on lahti. Korjatakse nagu koori ikka: pikkvõrele tehakse ringlõiked, mis ühendatakse omavahel pikilõigetega. Seejärel eemaldatakse koor torukestena.

Kõige mugavam on koort varuda sirgetelt üheaastastelt kasvudelt. Kuivatada võib ka päikesepaistel.

Haavapungad sisaldavad vaikaineid, eeterõlisid, fenoolglükosiide, flavonoide, orgaanilisi happeid ja parkaineid. Lehtedes on ka glükosiide, askorbiinhapet, valke ja mitmeid mineraalaineid. Haaval on valuvaigistav, põletikuvastane, antiseptiline, kootav ja sapieritust suurendav toime. Kooretõmmist ja -keedist on tarvitatud hüpertoonia, süüfilise ja eesnäärmevähi raviks, podagra, reuma, palaviku, kõhulahtisuse korral. Tiibeti meditsiinis on haavakoort kasutatud tiisikuse, kopsupõletiku ja malaaria raviks. Rahvaravis on haaba kasutatud ka paljude teiste haiguste ravis. harilik haab

112

Haavapungatinktuur on põletikuvastase toimega: Võtame 10 g kuivatatud pungi 100 ml viina kohta, laseme paar nädalat tõmmata, kurname. Tarvitame päevas mitu korda 1 tl korraga. Seda kindlasti ainult siis, kui me ei kavatse autoga kuhugi sõita.

Võtame 1 tl pungi 1 kl keeva vee kohta, laseme 2 tundi tõmmata, kurname. Siis lisame keedetud vett kuni algse mahuni. Joome kolm korda päevas enne sööki ⅓ kl korraga. Aitab liigesevalu, eesnäärme- ja põiepõletiku korral – jälle üks näide selle kohta, et ühel ravimtaimel on mitu toimet.

Haab on nii tavaline puu, et võid ka ise otsida ja katsetada muid retsepte haavakoore, -pungade ja -lehtedega. musta leedri (Sambucus nigra) õied panevad higistama, alandavad palavikku ja mõjuvad rahustavalt; nad on ka verdpuhastava, diureetilise ja põletikuvastase toimega. Sarnase toimega on ka marjad, koor ja lehed. Lehti on tarvitatud peamiselt rahvaravis üldtugevdava ja suhkrutõvevastase vahendina, teaduslik meditsiin seda ei soovita. Koorekeedis on tuntud ka kui lahtisti ning liigesepõletike- ja neerukivide- ning põiekividevastane ravim.

Võtame 2 tl kuivatatud õisi 2 kl keeva vee kohta, laseme 30 minutit tõmmata, kurname, lisame keedetud vett kuni esialgse mahuni.

Eesnäärmeadenoomi korral joome 3–4 korda päevas ½ kl korraga.

(Petroselinun crispum) aitab mehi eesnäärmepõletiku korral.

Enamasti kasutatakse peterselliseemneid. aedpetersell

Peenestame peterselliseemned, seda on kõige parem teha uhmris. Tee keetmiseks võtame neid 2 tl, lisame 1 ½ kl keevale veele ja keedame kuni 10 minutit kaane all õrnal tulel. Keedist joome kas lonkshaaval või 1 spl kaupa 4–6 korda päevas.

Leotise valmistamiseks võetakse 1 tl peenestatud seemneid, lisatakse 1 kl keeva vett ja lastakse seista 6–8 tundi. Juuakse ¼ kl korraga kolm korda päevas 15–20 minutit enne sööki. Seemnete asemel võib tarvitada ka peenestatud lehti ja ürti.

113

Võtame 2 spl ürti 1 kl keeva vee kohta, laseme 10 minutit tõmmata ja kurname. Joome ⅓ kl enne sööki.

Vesitõmmise asemel võib kevadsuvisel ajal tarvitada värsket mahla (see on hea eesnäärmepõletiku, kasvajate korral). Mahla võtame 1 spl korraga pool tundi enne sööki.

Petersellimahla ja -vesitõmmist ei tarvitata ägeda neeruvaagnapõletiku korral.

(Trifolium repens) õite ja lehtede tõmmist, keedist ja tinktuuri kasutatakse köha, bronhiidi ja bronhiaalastma ravis, higileajava vahendina vappekülma ja külmetuse korral, kusepõie- ja eesnäärmepõletiku leevendamiseks. valge ristiku

Võtame 1 spl õisi 1 kl keeva vee kohta, laseme 1 tund tõmmata, kurname. Joome !/4 kuni ½ kl 3–4 korda päevas.

(Corylus avellana). Ravimiks kasutatakse sarapuu noori kevadisi lehti, aga ka koort, vilju ja juuri. Lehetee on hea veeni- ja kapillaarvereringele, tee toimib veresooni ja limaskesti kokkutõmbavalt ning seda võib kasutada veenilaiendite ja haavandite puhul nii sisemiselt kui välispidiselt. sarapuu

Võtame 20 g peenestatud lehti umbes 2 kl vee kohta, keedame 10 minutit, laseme pool tundi tõmmata, kurname. Joome ½ kl 2–3 korda päevas hüpertoonia, neeru- ja maksahaiguste, kõhulahtisuse, eesnäärmeadenoomi korral. harilik vaarikas

(Rubus idaeus)

Võtame 20 g lehtedega võrseid ½ l keeva vee kohta, laseme kuni jahtumiseni tõmmata, kurname. Eesnäärmeadenoomi korral joome kuu aja jooksul 1 kl kolm korda päevas, lisame teele natuke mett.

114

(Pyrola rotundifolia L).

Meil üsna sage. Kasvab niiskemates okas- ja segametsades, mõnikord ka puisniitudel. Lehed juurmise kodarikuna, talihaljad, läikivad, natuke nahkjad, ümarovaalse labaga. Õisikuvars kandiline, sellel paar kilejat lehte. Õied tipmise kobarana, roosakasvalged, kellukjad.

Lähedased liigid on rohekas uibuleht (kasvab vanemates männikutes), keskmine ja väike uibuleht. Viimane on võrdlemisi sage rabastuvates metsades.

Uibuleheleht on kootav ja peatab väiksema verejooksu; kootava toime tõttu sobib kasutada kõhulahtisuse korral. On ka antiseptilise toimega ja langetab palavikku, suurendab sapinõristust ja on leebe diureetikum; välispidisel kasutamisel soodustab haavade paranemist.

ümaralehine uibuleht

Võtame ½ l viina kohta umbes 50 g uibulehelehti (need võib koguda koos vartega), laseme kaks nädalat pimedas tõmmata, loksutame vahetevahel. Kurname ja säilitame tumedas pudelis või pimedas hoiukohas. Võtame kolm korda päevas korraga 30–40 tilka eesnäärmepõletiku ja kroonilise põiepõletiku korral.

115