Kuulakuuske

Sisukord Hakatuseks

9

kuusest üldiselt

11

Botaanilist 13 Kuuse kirjeldus 14 Kuuse levik Eestis 18 Kuusk nimedes 23 Harilik kuusk erinevates keeltes 25 Suure algustähega kuused ja kuusikud Sümboolika 28 Eesti väljapaistvaimad kuused 34 Müüdid 78 Usk ja kombed 82 Kuusk ennustusvahendina 90 Hea käekäik 90 Ilm 92 Rahvapärane baromeeter 93 Saagikus 97 Abiellumine ja laste sündimine 98 Surm 98 Kuusk jõulupuuna 101 Avalik jõulupuu 101 Kodune jõulukuusk 108 Vastlakuusk ja valguse festival 118 Kuusk matusekommetes 119 Kuusk ristipuuna 126 Kuusk jahikommetes 134 Kuusk rahvalauludes 138 Kuusk pühapuuna 141 Kuusk tarbepuuna 145 Kuusk maagias 153 Kuusk nii-öelda energia kandjana 157 Kuusk saunas 159

26

kuusk farmaatsias ja meditsiinis

161

Kuusk rahvameditsiinis 163 Oksad 165 Okkad 165 Kasvud 165 Koor 167 Vaik 168 Tõrv 171 Seep 171 Puit 172 Eesti algupärane ja 20. sajandi alguse kirjasõna 174 Eestis enne Teist maailmasõda ja nõukogude ajal ilmunud kirjasõna 178 Kuusk, askorbiinhape ja skorbuut 183 Traditsiooniline ja teadusmeditsiin 189 Kuusekasvud, oksatipud ja okkad 189 Eeterlik õli 195 Kuusevaik 200 Kuusekäbid 203 Kuusekoor 204 Juured ja puit 206 Kuuse koostisosade toime 208 Preparaadid 211 Kuusk iluravis 213 Kuusk toiduainena 214 Kuusekasvud 214 Kuusevaik 216 Mähk 218 Retsepte 220 Kirjandus 227

Hakatuseks

Kui mitte sagedamini, siis korra aastas meenub kuusk ka kõige looduskaugemale inimesele. Sellel hetkel muutub igihaljas kuusepuu otsekui väravaks kaugetesse aegadesse, vanade tavade juurde ning teistsuguste mõtete, olemise ja mälestuste manu. Kuusk on ühteaegu värav ja võti, mis avab tee tagasi lapsepõlve, loodusesse ja inimhinge heledamatesse osadesse.

Kuusk on meie aegruumis lahutamatu osa inimese ilmalikust kestmisest – sünnist, elust ja surmast. Rääkimata kõigest käega katsutavast, mida kuusepuu meile ajaliseks eluks pakub. Ajast aega on meie mail kuusk, koda ja kodu kokku kuulunud.

Vanarahva meelest ajavad loomad-linnud inimesele sarna­ selt, aga muidugi omas keeles juttu ja ega kuuskki kehvem olnud. Halliste kihelkonnas kirja pandud pärimuse järgi (ERA II 213, 584/6 (10)) jäi kütt metsas suure kuuse alla ööbima ja omandas tänu loodusele tehtud heateole võime mõista loomade ja taimede keelt. Nii ta siis kuuliski, kuidas kuused tuulekohinas üksteisega kõnelesid ja rahakirstu asukoha paljastasid. Paljud teavad seda lugu hoopis Raul Roine kirjutatud soome muinasjutu „Kõnelevad kuused” järgi. Nõnda on see lugu levinud nii meil kui ka põhjanaabrite juures ja vahest kaugemalgi, sest kuidagi kummaline oli too loodusele tehtud heategu – jahimees halastas ja jättis hinge sisse kuuse otsas olnud maole. Säherdune loom säärases kohas pole meie maale just tavaline nähtus, kuid ega loomade-taimede keele valdamine 9

palju harilikum ole. Oh kui palju muidki saladusi kõrged põlised kuused teada võivad, ja ega siis rahakirst pelgalt säravaid münte tähenda, kuuse rikkus on ajatu, piiritu ja kõikehõlmav.

Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon valis 1997. aastal kuuse aasta puuks. Professor Viktor Masingu algatatud aasta puu valimisel on ajakirja Eesti Loodus ja interneti vahendusel saanud osaleda ka rahvas. Esimeseks aasta puuks valiti 1996. aastal kadakas, kuusele langes valik seega teisena, kuid küllap on õigus Eesti Looduses kuusekirjutiste sarja avanud Ivar Etvergil, et kuusk on jõulupuuna ilmselt esimene puu, mida väike inimene oma elus tundma õpib.

Kui aastal 2012 ilmus mu raamat „Seitse tervendavat puud”, siis kuusk nende seitsme puu sekka ei sündinud. Meie olulisemate puude etnoloogilis-farmatseutiline käsitlus sai toona juba niigi õige mahukas, kuid kuusk eeldanuks rohkemat kirja­ ruumi. Tõele au andes on kuuse etnoloogiline sära märksa eredam, kui temast ravimtaimena kiirgab, seetõttu leiate järgnevast kulbitäie folkloori ja vaid näpuotsaga nüüdisaegset farmaatsiat. Sellegipoolest on mul ravimtaimede uurija ja õppejõuna, farmakognoosia professorina hea meel, et teie käes oleva raamatu valmimise võrra on maailmas üks ebaõiglus vähemaks jäänud ning kuusk kõrgub nüüd täie õigusega oma seitsme suguvenna kõrval.

Aitäh kõikidele nendele, kes raamatu valmimisele kaasa aitasid ning sealjuures oma mälestusi saatsid ja autoriga teadmisi jagasid. Need on edaspidi oodatud teisteltki (ain.raal@ ut.ee). Eriti suur tänu kuulub Kristel Vilbastele, Mikk Sarvele ja Marju Kõivupuule.

Head kuuse kuulamist ja selle raamatu lugemist!

Ain Raal

10

Botaanilist

Kuusk (Picea) on männiliste (Pinaceae) sugukonda kuuluv igihaljaste ühekojaliste paljasseemnetaimede perekond, millesse kuulub 35–40 liiki. Kuused on okaspuud, kes on levinud kogu põhjaparasvöötmes. Kuuse võra on teravpüramiidjas, tema oksad asetsevad pööristena ja kannavad tumerohelisi läikivaid okkaid ning valmides alaspidi kasvavaid emaskäbisid.

Need on 10–15 cm pikkused ja kukuvad puu otsast hiljem ilma lagunemata alla. Eestisse on mujalt sisse toodud erinevatel andmetel 15–17 kuuseliiki. Suurem osa kuuseliikidest kasvab mägis­maadel ja vähesed selle perekonna liigid, teiste seas meie harilik kuusk, tunnevad ennast hästi tasandikel. Kummaline küll, aga kuuseliikide täpne arv on palju vaidlusi põhjustanud ja aja jooksul on see vähenenud – kui üksvahe kirjeldati neid 110 liiki, siis nüüd mainitakse vaid kolme tosinat, sest paljudel juhtudel on tegu sünonüümide või geograafiliste rassidega.

Eestiski kasvava hariliku kuuse (Picea abies (L.) H.Karst., sün. P. excelsa (Lam.) Link, Pinus abies L.) areaal on kuuseliikide seas kõige laiem, ulatudes Põhja- ja Kesk-Euroopast kuni Kaug-Idani. Põhjas küünib hariliku kuuse levila igikeltsa­ piirini, läänes Prantsusmaal Keskmassiivini ja lõunas PõhjaKreekani, kuid levila idapiiri ei saa täpselt määratleda, sest selles suunas annab harilik kuusk hübriide siberi kuusega. Tohutu areaali tõttu kalduvad hariliku kuuse tunnused varieeruma, mistõttu eristatakse kahte alamliiki: Euroopas levinud harilik 13

Siberi kuuse oks

kuusk (Picea abies ssp. abies) ja siberi kuusk (Picea abies ssp. obovata, mida vahel vaadeldakse ka kui iseseisvat liiki – P. obovata Ledeb.). Läänest itta ulatub hariliku kuuse levila umbes 9500 km ja põhjast lõunasse 2500 km.

Kuuse kirjeldus VÕ R A. Harilik kuusk on sirgetüveline, enamasti kuni 30 m, soodsate kasvutingimuste korral kuni 60 m kõrgune okaspuu. Tüve läbimõõt võib vanadel puudel ulatuda kuni meetrini. Kuusk lisab kõrgust veel vana puunagi, mistõttu on ta latv terav ning võra kitsaskoonusja kujuga. Oksad paiknevad puul horisontaalses, alumises osas ja vanadel puudel aga längus asendis. Kuuse viimase aasta võrsed on paljad või hõrekarvased ning nõrgalt läikivad. Kuuse koonusjas võra algab

14

Noored talvised kuused Kuusamos (Soome)

valgusküllases kasvukohas maapinna lähedalt, kuid puistus kasvades tema alumised oksad kuivavad. Maapinna lähedalt algavad oksad moodustavad omalaadse varjualuse, mis võib olla vihmavarjuks teelisele, mängupaigaks lastele või koduks metsanotsudele.

Kuuse juurestik on pinnalähedane, see põhjustab puule põuatundlikkust ja tormiheidet. Hästi õhustatud struktuuriga ja vett läbilaskvates tüsedates muldades tungivad juured aga sügavamale ja kuusk on tormikindel. Liigniiskel pinnasel kasvaval kuusel paiknevad juured 20–30 cm paksuses pealmises mullakihis.

J U U R E D.

KOOR. Noortel kuuskedel on koor sile, värvuselt punakspruun või hall, 35–40-aastastel puudel aga tüve alaosas lõhenev, moodustades hallikaspruuni plaatja korba, mis ligikaudu

15

sajandivanustelt puudelt osaliselt eemalduma hakkab. Mõnikord harva on hariliku kuuse koor teistsugune, nagu näiteks Kiidjärve lähedal kasvaval neljakandiliste köbrudega nn krokodilli­kuusel (vt „Eesti väljapaistvaimad kuused”).

Okastel eristatakse võra ülemises osas paiknevaid valguseokkaid ja võra varjulises osas kinnituvaid varju­okkaid. Okkad on keskmiselt 13–25 mm pikad ja läbimõõduga 1–2 mm, läikivalt tumerohelised ning püsivad puul, sõltuvalt paiknemise kohast, 6–10 aastat (ladvaosas kauemgi). Rohkem valgust saavad ladvaosaokkad on läbilõikes rombjad ja terava tipuga, varjuokkad aga lamedamad, pehmemad ja rohelisemad ning paiknevad enam-vähem kahes reas.

O K K A D.

VÕ R S E D J A P U N G A D. Kevadised noored võrsed (kasvud) on värvuselt punakas- kuni helekollakaspruunid, paljad või hõredalt pruunikate karvadega, nõrgalt läikivad. Värsked võrsed on pehmed ja söödavad, kuid hakkavad mõne nädala vanustena puituma ning ei kõlba süüa. Kuuskedel eristatakse tipupungi ja neid ümbritsevaid eri kaugustel paiknevaid kitsasmunajaid külgpungi. Pungade puhkemise järgi tehakse vahet hariliku kuuse vara- ja hiljapuhkeval vormil. Nende puhkemisvahe on 1–2 nädalat. Õ I S I K U D. Kuusk on tuultolmlev isas- ja emasõisikutega puu, ta õitseb maikuus. Kuuse 10–25 mm pikkused isasõisikud on alguses ümarad ja punased, kuid muutuvad pärast tolmlemist ruljateks ja kollasteks, olles ümbritsetud heleroheliste soomusjate kattelehtedega; nad paiknevad eelmise aasta võrsetel okaste vahel. Emasõisikud on püstised ja värvuselt punased, violetjad või rohelised ning paiknevad eelmise aasta võrsete tipus.

16

Hariliku kuuse noored emasõisikud (Tiit Sillaotsa foto)

Hariliku kuuse (emas)käbi on noorelt violetne või heleroheline, valminult punakas- või helepruun, pikkusega 10–16 cm ja läbimõõduga 3–4 cm. Käbidel on katte­soomused ja seemnesoomused. Kattesoomused on seemnesoomustest lühemad ja kujult piklikud, seemnesoomused aga rombjad kuni äraspidimunajad.

K Ä B I D.

SEEMN ED. Tumepruunid, peaaegu läiketa seemned on kujult munajad, terava tipuga, 4–5 cm pikad ja asetsevad kattesoomuste all paarikaupa. Iga seemne külge kinnitub helepruun

17