Lääne kunsti ajalugu_EST_108-123:HOWA108-123_US.qxd

Antony Mason Toimetaja John T. Spike

LÄÄNE KUNSTI AJALUGU

Eelajaloost 21. sajandini

Inglise keelest tõlkinud Lii Tõnismann

Sisukord 5

Sissejuhatus

64–65 66–67

Eelajalooline kunst

68–69

ALGUPÄRA

6–7

ANTIIKMAAILM

8–9 10–11 12–13 14–15 16–17 18–19 20–21 22–23 24–25 26–27

Antiikaja Lähis-Ida Egiptuse arhitektuur ja maalikunst Egiptuse skulptuur Egeuse kunst Kreeka arhitektuur Kreeka skulptuur Kreeka keraamika Rooma skulptuur Rooma arhitektuur Rooma maal ja mosaiik

KESKAEG

28–29 30–31 32–33 34–35 36–37 38–39 40–41

Varakristlik ja bütsantsi kunst Romaani arhitektuur Varakeskaegne kunst Gooti arhitektuur Gooti kunst Cimabue, Duccio ja Giotto Rahvusvaheline gootika

RENESSANSS

42–43 44–45 46–47 48–49 50–51 52–53 54–55

Vararenessanss. Itaalia arhitektuur Vararenessanss. Firenze skulptuur Vararenessanss. Itaalia maalikunst Vararenessanss Alpidest põhja pool Michelangelo ja kõrgrenessansi skulptuur Kõrgrenessanss. Itaalia maalikunst Kõrgrenessanss. Põhjapoolne maalikunst

BAROKIST VALGUSTUSAJANI

56–57 58–59 60–61 62–63

Caravaggio ja realistlik kunst Suurejoonelised dekoratsioonid Velazquez ja hispaania maalikunsti kuldaeg Vermeer ja igapäevaelu kujutavad hollandi maalikunstnikud

70–71 72–73 74–75 76–77 78–79

Rembrandt ja hollandi portreed kuldajal Poussin ja 17. sajandi prantsuse kunstnikud Bernini ja 17. sajandi euroopa skulptuur Barokk- ja rokokooarhitektuur 18. sajandi skulptuur rokokoost valgustusajastuni Watteau ja rokokooajastu Postkaardid Itaalia-reisilt Valgustusajastu maal ja graafika

TRADITSIOON JA UUENDUSLIKKUS

80–81 82–83 84–85 86–87 88–89 90–91 92–93 94–95 96–97 98–99

Uusklassitsistlik maal ja skulptuur Romantism Romantiline maastikumaal Realism Realistlik maastikumaal 19. sajandi maalikunst Impressionism Hilisimpressionism Postimpressionism 19. sajandi skulptuur

KAASAEGNE MAAILM

100–101 102–103 104–105 106–107 108–109 110–111 112–113 114–115 116–117 118–119 120–121 122–123

Sümbolistid Nabiid ja foovid Picasso Ekspressionism Esimesed abstraktsionistid Seitse kaasaegse arhitektuuri maailmaimet Sürrealism Figuur 20. sajandi maalikunstis 20. sajandi skulptuur Abstraktne ekspressionism.

Sõjajärgne abstraktne maalikunst Pop- ja op-kunst Uued kunstialad – uued suunad

124–128

Register

Sissejuhatus Lääne kunstil on 30 000 aasta pikkune ajalugu.

Veel enne põgusamaidki tsivilisatsioonimärke andsid inimolendid kuju miniatuursetele skulptuurikestele ja maalisid ebatavalise osavusega koopaseinale loomakujutisi. Sajandeid arvati, et kunstniku eesmärgiks on ümbritseva maailma võimalikult täpne kujutamine – marmorist tahutud või lamedale pinnale maalitud illusioonid reaalsusest. Ent kunst oli ikka ja alati midagi enamat kui üksnes imitatsioon. Kunst oli võimalus maailma defineerida, inimeksistentsi olemust kommenteerida ja väga sügavaid emotsioone väljendada. Kunstiajaloo viimased sada viiskümmend aastat toovad järjest kiiremas tempos ilmsiks, et selleks leidub õige mitmeid võimalusi, ja kõik need võimalused on kunstniku ees valla.

Leonardo joonistus Inimkeha proportsioonid (Vitruviuse järgi) lk 52 Pollock tilgutas, nõristas, pritsis ja plärtsas värvi otse purgist (lk 119)

Pilt hauakambri seinalt, ligikaudu aastast 1350 eKr, lk 11

110

KAASAEGNE MAAILM: SEITSE KAASAEGSE ARHITEKTUURI MAAILMAIMET 1880–1930

Seitse kaasaegse

arhitektuuri imet Ligikaudu viimased 200 aastat on muutused arhitektuuristiilides toimunud käsikäes uute ehitusmaterjalide väljaarendamisega.

Terase-, betooni- ja klaasitootmise edusammud on lubanud arhitektidel mitte üksnes kõrgemaid hooneid kavandada, vaid materjale ka märksa skulptuursemal viisil kasutada. 19. sajandi jooksul kujunes arhitektidel tunne, et minevikule omastest stiilidest oleks parem vabaneda, ja nad eemaldusid algupärasest vanade kreeklaste poolt kehtestatud mudelist, ehkki täielikult pole seda senini hüljatud. 20. sajandil oldi juba nii enesekindlad, et ehitati ükskõik millise meelepärase kuju ja vormiga konstruktsioone. Siiski säilivad praktikas alati teatavad piirangud.

Sagrada Familia Sagrada Familia (Püha perekonna) kirik Hispaanias Barcelonas on maailma ebaharilikumaid hooneid.

Alustatud aastal 1879, on see arhitekt Antonio Gaudí (1852–1926) kõige kuulsam töö. Gaudí töötas stiilis, mis kannab nimetust art nouveau (uus kunst), mis oli Euroopas 1890–1914 tõeliseks moehulluseks. Art nouveau’ eesmärgiks oli rajada kujunduslikus mõttes täiesti uus lähenemisviis, mil poleks mineviku stiilidega midagi ühist. Nii ka Sagrada Familia puhul – ent kiriku valmisehitamine osutus nii kõvaks pähkliks, et pühakoda on senini pooleli.

Paremal: Sagrada Familia betoonfassaad sai inspiratsiooni puisteliivast ning tornid maisitõlvikutest.

All: Sydney Ooperimajal on eriline asukoht Sydney sadamas, otse silla kõrval.

Ülal: Londoni kuulus kellatorn Big Ben kõrgub Westminsteri palee ja Parlamendihoone kohal.

Parlamendihoone 1834. aastal hävis Londoni endine parlamendihoone tulekahjus (vt lk 85). Hoone ehitati uuesti üles keskaegsest gooti stiilist (vt lk 34–35) tuletatud uusgootikas – vägagi erinevas stiilis, võrreldes uusklassitsistliku stiiliga, milles teostati selle ajajärgu teisi üldkasutatavaid hooneid. Valik polnud juhuslik, sest uusklassitsistlikus stiilis olid Ameerika Ühendriikide Valge Maja ja Kongressihoone ning Britanniale oli Ameerika iseseisvumine pinnuks silmas. Arhitekt Charles Barry (1795–1860) uusgootikas kavand valiti välja 97 võistlustöö hulgast; parlamendihoone ehitus algas 1840. ja lõppes 1852. aastal.

Eiffeli torn Eiffeli torni püstitamist alustati aastal 1887 ning kõigest kahe aasta pärast kõrgus see juba Pariisi kesklinna tänavate kohal kui moodne imetegu ja tollane maailma kõrgeim ehitis. Eiffeli torn oli Prantsuse revolutsiooni sajanda aastapäeva auks korraldatud Pariisi 1889. aasta maailmanäituse keskne ekspositsioon. Torn sai nime arhitekti, suurepärase prantsuse inseneri Alexandre-Gustave Eiffeli (1832–1923) järgi.

Sydney Ooperimaja Iga linn sooviks endale sümbolit, mille järgi ülejäänud maailma silmis eristuda. Austraalia suurim linn Sydney saavutas selle soovi täitumise tänu Ooperimajale. Hiigelsuuri merikarpe meenutavate katuste omapärase kobara projekteeris taani arhitekt Jørn Utzon (sünd. 1918), kes esitas oma võistlustöö aastal 1955. Ehitus osutus oodatust raskemaks ja kallimaks ning 1966. aastal ütles Utzon projektist lahti. Viimaks leidsid insenertehnilised probleemid siiski lahenduse ja Sydney Ooperimaja avas 1973. aastal külastajatele uksed.

Vasakul: 80korruselise maja kõrguseni küündiva ainulaadse Eiffeli torni kumeralt ahenev kuju on jäänud tänapäevani Pariisi sümboliks.

KAASAEGNE MAAILM: SEITSE KAASAEGSE ARHITEKTUURI MAAILMAIMET 1880–1930 Notre Dame du Haut Šveitsi päritolu prantsuse maalikunstnikku Charles-Édouard Jeanneret-Gris’d (1887–1965) tuntakse rohkem kunstnikunime Le Corbusier all. Rahvusvahelise tuntuse saavutas ta tänu Pariisi 1925. a kaasaegse dekoratiiv- ja tööstusliku kunsti rahvusvahelisele näitusele, mille jaoks ta kavandas ultramodernse üleni valge kuubikujulise elamu. See oli hilisema modernismi eelmaik. Le Corbusier kogus kuulsust radikaalselt funktsionaalse disainiga, ta kasutas betooni ja tahvelklaasi ning jättis kindlakäeliselt kõrvale kõik ehisasjakesed. Notre Dame du Haut on siiski erand. 1955. aastal valminud Notre Dame du Haut on mäetipus asuv palverännukabel Kagu-Prantsusmaal Ronchamp’is. Hoone, mille juures ei tähelda naljalt ühtki täisnurka ning mille valatud betoonist katuse tugevalt kaarduv kuju on inspireeritud vähi koorikkestast, on Le Corbusier’ ülejäänud töödest märksa skulpturaalsem ning selle ülimalt spirituaalne üldmulje pälvib rohkesti imetlust.

All: Notre Dame du Haut on paksude välisseintega, mida augustavad näiliselt juhusliku paigutusega pisikesed aknaavad, mille tavalisest ja värvilisest klaasist ruutudest immitseb hämarasse ja rahulikku interjööri loomulikku valgust.

Pilvelõhkuja Terminit pilvelõhkuja kasutati hoone kohta esmakordselt Ameerika Ühendriikides 1890. aastatel. Kümne viimase aasta jooksul venisid kontorihooned üha kõrgemaks ja kõrgemaks. Võimalikuks sai see tänu raudkarkasstehnoloogia arengule – rauast „skelett” võttis hoone raskuse enda kanda ning seintele jäi üksnes eesriide roll. Kui raskust oleksid pidanud kandma seinad, oleks hoone saanud ehitada ainult ligikaudu viie korruse kõrguseks. Teiseks pöördelise tähtsusega teguriks oli lifti leiutamine – esimese lifti leiutas Elisha Otis New Yorgis 1857. a.

Ilma liftita puudunuks kõrghoonel praktiline väärtus. Kuna paljud suurfirmad hakkasid üksteist üle trumbates peakorteri jaoks aina kõrgemaid ja toretsevamaid tornmaju ehitama, sai New Yorgist pilvelõhkujate linn.

Chrysleri autofirma valis peakorteri jaoks moeka art deco stiili, arhitektiks oli William van Alen (1883–1953).

111

All vasakul: 1929. aastal valminud Chrysler Building edestas kõrguselt seni maailma kõrgeima hoone tiitlit kandnud Eiffeli torni, aga juba 1930. aastal trumpas Empire State Building mõlemad üle.

Vaateaken: FRANK LLOYD WRIGHT, GUGGENHEIMI MUUSEUM NEW YORGIS Ameerika andekamaid kaasaegseid arhitekte Frank Lloyd Wright (1867–1959) töötas noorpõlves koos pilvelõhkujate pioneeri Louis Henry Sullivaniga (1856–1924), kes uskus kindlalt, et hoone välimuse peab dikteerima funktsioon. Funktsioon on Wrighti kõikides hoonetes määrava tähtsusega, nagu ka loodus, millel ta uskus olevat põhilise ravivõime.

Solomon R. Guggenheimi Muuseum – kaasaegse kunsti muuseum New Yorgis – oli Wrighti üks viimaseid projekte ja valmis aastal 1959.

Loomulik valgus tulvab hoonesse läbi keskset aatriumi katva klaaskatuse.

Maale eksponeeritakse kaldteede äärsetel seintel ja nendega külgnevates ruumides.

Püsikollektsiooni hulka kuulub teiste hulgas näiteks ka Picasso, Braque’i, Kandinsky, Mondriani ja Modigliani töid.

Hoone sees kulgeb kaldtee katkematu spiraalina läbi kõikide korruste.

Hoonet on võrreldud valge teokojaga.

Eksterjöör näeb välja nagu valgete betoonpaelte koonusjalt allapoole ahenev kogum.

1959. aastal oli selline kuju hoone jaoks revolutsiooniliselt uuelaadne.

114

KAASAEGNE MAAILM: FIGUUR 20. SAJANDI MAALIKUNSTIS 1930–1950

Edward Hopper Edward Hopperi (1882–1967) maalid on otsekui 20. sajandi esimese poole Ameerika suurlinnaelu kajastus. Enamik stseene leiab aset veidravõitu tugeva külgvalgustusega hämarates ruumides; võimalik, et käimas on koosolek või mingi muu üritus – Hopperi maal on pigem nagu kaader 1930. aastate põnevusfilmist. Mõne maali meeleolus on tunda pinget või ähvardust, teised kujutavad tüdimust või üksildust. Hopperi stiil on ülejäänutest selgelt eristuv ja torkab kohe silma: ta kasutab suuri ühetoonilisi värvipindu, figuurid aga on maalitud osavalt, kiirete pintslilöökidega. Värvide valik on piiratud ja tonaalsus sünk. Hopper esindab urbanistlikku realismi, mille märksõnaks on visadus – unikaalselt ameerikalikku realismi, mis pärineb just Hopperi-aegsest Ameerikast.

Ülal: Hopperi maal Öökullid (1942) rõhutab suurlinnaüksildust – tühjal tänaval asuvas baaris mõlgutavad mõtteid kolm hilisõhtust klienti.

Ülal: Andrew Wyethi kuulus maal Christina maailm (1948) kujutab Ameerika maaidülli, mille rahulikust ilust aimub üksindust ja masendust. Tegelikult on maalil kujutatud naisel alakeha halvatud.

Maa-Ameerika Tuginedes selliste ameerika kunstnike nagu Thomas Eakins (vt lk 86) rajatud kõrgetasemelise realismi traditsioonidele, andsid Ühendriigid maailmale hulgaliselt silmapaistvaid 20. sajandi figuratiivseid maalikunstnikke. Peamiselt Iowas töötanud maalikunstnik Grant Wood (1891–1942) leidis mõjutusi flaami kunstnikelt nagu Jan van Eyck (vt lk 49). Maastikke ja portreesid maalis ta sihilikult soliidses, veidi naiivses laadis. Woodi kuulsaim teos on farmeri ja ta naise portree nimetusega Ameerika gootika (1930). Andrew Wyeth on 20. sajandi Ameerika tuntumaid ja populaarsemaid realistlikke maalikunstnikke. Ta kujutab Pennsylvanias asuva kodulinna Chadds Fordi ümbrust ja asukaid ning oma suvekodu Maine’i osariigis Cushingis. Tihtipeale valitsevad tema töödes inimeste ja maastiku vahel ebaharilikud, vahel rahutukstegevad suhted; pildil on alltekst, mis lisab maalile killukese intrigeerivat salapära.

Figuur 20. sajandi maalikunstis Võib-olla trügisid kubism ja abstraktne kunst traditsioonilise figuratiivse maali moodsate kunstivoolude seas esiplaanilt veidi kõrvale, kuid uus mood ei vallutanud kaugeltki kõiki kunstnikke. Ja tegelikult ka mitte kogu üldsust, kelle kunstimaitse jäi ikka traditsiooniliseks – ja üldsuse hulgas oli palju neid, kes ostsid pilte ja võimaldasid kunstnikel elatist teenida. Seega säilis figuratiivse maali viljelejatel alati kindel koht. Mõned kunstnikud eksperimenteerisid figuratiivse laadiga, kaasates sinna kaasaegse kunsti moevooludest pärit elemente – nagu oli lugu näiteks Francis Baconi ja ekspressionismiga. Teised jätkasid maalimist traditsioonilises, tehniliselt viimistletud laadis. Nende hulgas oli ka ameerika kunstnik Andrew Wyeth (sünd. 1917). Figuratiivse maali pikale ajaloole vaatamata demonstreerisid sellised kunstnikud nagu Amedeo Modigliani ja Edward Hopper, et maailma kujutamiseks läbi isikupärase vaatenurga leidub endiselt järjest uusi võimalusi.

Ülal: Pietro Annigoni (1910–1988) oli rahvusvahelise tunnustuse võitnud itaalia portretist, seda suuresti tänu kuulsale kuninganna Elizabeth II portreele (valmis aastatel 1954–1955). Annigoni portreteeris ka president John F. Kennedyt ja paavst Johannes XXIII. Juuresolev maal on 1946. a valminud autoportree.

KAASAEGNE MAAILM: FIGUUR 20. SAJANDI MAALIKUNSTIS 1930–1950 Vasakul: Selle jahmatamapaneva kuvandi, mille pealkiri on lihtsalt Maal, lõi Francis Bacon aastal 1946, kohe pärast Teise maailmasõja lõppu.

Maal kujutab mingit valitsevast kihist pärit tegelast, kes on küll pooleldi vihmavarju alla peitunud, aga paistab toimepandud lihunikutöö eest siiski vastutust kandvat.

115

Vaateaken: GORKY, KUNSTNIK JA TEMA EMA Paljud kunstnikud töötasid elu jooksul mitmes laadis, nii figuratiivses kui ka abstraktses, ja vahel mõlemas korraga. Ameerika kunstnik Arshile Gorky (1904–1948) maalis pilti Kunstnik ja tema ema ligemale kümme aastat (1926–1936). Nende aastate jooksul uuris ta ka abstraktset kubismi. Hiljem sai ta tuntuks Miró stiiliga sarnanevate (vt lk 113) sürrealistlike maalidega ning abstraktse ekspressionismi teerajajana (vt lk 118–119).

Maali aluseks oli Armeenia genotsiidis (1915–1918) hukkunud emast veidi aega enne surma Armeenias tehtud foto; Gorky oli pildistamise ajal alles poisike.

Tume aken raamistab ema pead ja aitab vaataja tähelepanu temale koondada. Poiss seisab väljaspool raami.

Francis Bacon Briti kunstnik Francis Bacon (1909–1992) sai kuulsaks maalikunsti temaatikasse toodud ebatavaliste metsikuste ja piinadega. Taust on tema piltidel tihti ühetooniline ja lihtsustatud, aga esiplaanil märatsevad ja kriiskavad Baconi figuurid. Tilkunud värvi ja hoogsate pintslitõmmete põhjal võib aimata, et Bacon tunnetas oma maalide metsiku loomuse ka ise üsna sügavalt läbi. 1950. aastate algul Velázqueze Paavst Innocentius X portree põhjal tehtud maaliseeria kujutab röökivat, võimust ja korruptsioonist otsekui viimse arunatukese kaotanud tegelast. Mõnel maalil liigendab Bacon inimese näo kubistlikus laadis värvusplokkideks, kujutades otsekui sisemist, piinatud tegelaskuju. Bacon maalis ka võõrikuid hübriidolendeid, pooleldi inimesi, pooleldi loomi. Peaagu kogu tema looming keskendus inimelu valule, jõhkrusele ja inetusele... ning avaldas üldsusele alati šokeerivat mõju.

Modigliani Itaallane Amedeo Modigliani (1884–1920) sai tuntuks omanäoliste naisfiguuridega. Kujundid on tarmukad, kontuurid tihti küllaltki tugevad, värvid mahedad ja teralised. Kõige eriskummalisemad on siiski näod – ovaalsed, lihtsustatud ja tihti maskilikud (silmad on sageli üleni mustad, otsekui maski silmaavad). 1906. aastal kolis Modigliani Pariisi ja elas seal enamiku oma töisest elust. Aastatel 1909–1914 pühendus ta Constantin Brancusi (vt lk 117) töödest inspireeritult skulptuurile. Lihtsustatud vorm, mida Modigliani skulptuuris kasutas, on äratuntav ka maalidel, millest enamik valmis tema lühikesevõitu elu viiel viimasel aastal – ta suri 35-aastaselt tuberkuloosi. Modigliani kuulus Esimese maailmasõja lõpus Pariisis töötavate välismaalastest figuratiivse maali viljelejate hulka, kes said tuntuks kui Pariisi koolkond. Lisaks Modiglianile kuulusid sinna ka Valgevenest pärit juut Marc Chagall (1887–1985), Jaapanist pärit Tsuguharu Foujita (1886–1968) ning Leedust pärit Chaïm Soutine (1893–1943).

Vasakul: Modigliani maskitaoliste näoovaalidega portreed, nii nagu ka Mustlasnaine lapsega (1919), on pigem vormikatsetused kui püüd kujutatava olemust edasi anda.

Poisi kujutis ei puutu üheski punktis ema kujutisega kokku, otsekui rõhutades nende lahusolekut.

Varjutamata ühetoonilised alad meenutavad nabiide maale (vt lk 102).

Gorky perekond oli türgi-armeenia päritolu, seda väljendab ema riietus. Arshile Gorky tuli Ühendriikidesse 1920. aastal.

116

KAASAEGNE MAAILM: 20. SAJANDI SKULPTUUR 1900–1970

20. sajandi skulptuur Kubistliku Pariisi kunstielukeerises tegelesid mitmed skulptorid usinalt kolmemõõtmelise kunsti ümberhindamise võimaluste uurimisega. Märkimisväärselt oluliseks inspiratsiooniallikaks oli aafrika skulptuur, mida leidus terve Euroopa muuseumides ja näitustel. Nende taieste autorid, aafrika skulptorid, ei ilmutanud tegelikkuse kopeerimise vastu vähimatki huvi – seega siis otse vastupidiselt lääne skulptuurile, mille peamiseks eesmärgiks oli Vana-Kreekast saati jäljendamine. Sellele vaatamata lõid aafrika kunstnikud tohutult jõulisi ja fantaasiarikkaid vorme. Neid aluseks võtnud lääne kujurid lähenesid nüüd enda töödele uutlaadi vabadusega, mis lubas rohkem kujutlusvõimet rakendada. Üheks võtteks oli kujundite lihtsustamine, teine võte oli skulptuuris täiesti uute materjalide kasutuselevõtt.

Ülal: Alexander Calder’i Punased liiliatupsud (1956) koosneb metallritvadele hoolega tasakaalu seatud kolmeteistkümnest värvitud lehtmetallist kettast... mis ripuvad New Yorgi Guggenheimi Muuseumi (vt lk 111) aatriumi kohal.

Ripplelud Ameerika kunstnik Alexander Calder (1898–1976) elas 1930. aastatel Pariisis ning juhtus seal nägema Picasso eksperimentaalseid metallskulptuure ja Joan Miró (vt lk 113) sürrealistlikke maale. Sealt sai ta inspiratsiooni liikuvate metallskulptuuride valmistamiseks. 1920. aastate Venemaal valmistas rühm abstraktseid skulptoreid, kes nimetasid end konstruktivistideks, kellamehhanismiga skulptuure, Calder aga otsustas, et tema skulptuuri liikumapanekuks peab piisama ainult kergest tuulepuhangust.

Ta valmistas peene metallridva külge kinnitatud napilt tasakaalustatud taieseid, mis koosnesid lehtmetallist lõigatud kujunditest, mis olid värvitud kolme põhivärvusega või valgeks ja mustaks. Marcel Duchamp (vt lk 109) kasutas neist skulptuuridest kõneldes terminit mobiil – tänapäeval kasutatakse seda sõna enamjaolt ripplelude puhul, mida võib tihtipeale leida väikelaste voodi kohal heljumas.

Paremal: Täring (1962) on teraskuup servapikkusega 1,8 m; autoriks ameerika minimalistlik skulptor Tony Smith (1912–1980).

Minimalism 20. sajandi vältel kogus hoogu moesuund kahandada kunstipärane väljendusviis võimalikult minimaalseks. Minimalismi võib märgata nii arhitektuuris, muusikas kui ka maalikunstis, eriti aga skulptuuris.

Ameeriklane Carl Andre (sünd. 1935) tootis 1966. aastal kuulsa skulptuuriseeria Ekvivalendid, mis polnud midagi muud kui nelinurksed seaded tööstuslikult toodetud tellistest.

Henry Moore Briti skulptor Henry Moore (1898–1986) sai tuntuks üldsusele mõeldud pronks- ja kiviskulptuuridega, mis mõjuvad tohutult soliidselt ja väärikalt. Mõned taiesed võivad paista abstraktsed, kuid peaaegu alati on kuju aluseks tegelikust elust pärit teema. Näiteks võttis Moore lamava figuuri, lahutas osadeks ja paigutas osad üksteisest eemale, saades viimaks kompositsiooni, mis väljendas esialgset kujundit ainult väga üldises mõttes. Skulptori pidevaks inspiratsiooniallikaks oli inimene kui vorm; inimsus ja õrnus säilisid Moore’i isegi väga suuremõõtmelistes kujudes. Reeglit kinnitavaks erandiks võiks olla küll teos Aatomienergia (1967), suur pronkskuju, mis koosneb rahnusarnasele kolmjalale paigutatud massiivsest kuulist, ent autori sõnutsi oli seegi teos inspireeritud kiivriga päid kujutavast antiikskulptuurist.

Vasakul: Perekond (1945) oli Henry Moore’i esimene suurtellimus kohe pärast Teise maailmasõja lõppu. Moore’i tendents kehavorme lihtsustatult ja liialdatult kujutada sai hilisematel aastatel veelgi hoogu juurde.

KAASAEGNE MAAILM: 20. SAJANDI SKULPTUUR 1900–1970 Paremal: Osutav mees (1947) on Giacomettile tüüpiline ülikõhn pronksfiguur.

Et kuju kõrgus on 1,78 m, on see siiski üsna suuremõõtmeline. Sageli on Giacometti figuurid palju väiksemad.

Alberto Giacometti Itaalia skulptor Alberto Giacometti (1901– 1966) sai tuntuks ülimalt väljendusrikaste sooniliste inimfiguuridega, mida ta hakkas valmistama 1947. aastal Pariisis töötades.

Tema skulptuurid võivad meenutada aafrika puuskulptuuri mõningaid väljasirutatud ja pikendatud figuure, kuid sileda pealispinna asemel on Giacometti pronksfiguuridel käsitsi kokku patsutatud kipsi konarlik tekstuur ja esialgsete mudelite traatjas kuju. Tema figuurid meenutavad natside koonduslaagritest 1945. aastal eluga pääsenud kõhnu inimvaresid. Nii räägivad Giacometti figuurid inimkonna haprusest ja kaitsetusest... ja kannatustest ja väärikusest.

Vaateaken: BOCCIONI, JÄRJEPIDEVUSE UNIKAALSED VORMID KOSMOSES Itaalia maalikunstnik Umberto Boccioni (1882–1916) oli koos Giacomo Ballaga (vt lk 109) juhtivaid futuriste. Lisaks oli ta futuristliku kunsti teoreetik ning futuristide rühmituse ainus skulptor.

Paljuski väljendab tema skulptuurilooming futurismi võtmekaanoneid: dünaamilisust, energiat, lihaselisust, masinate jõul kulgevat kaasaega ning teatavat südametut jõhkrust. Boccioni pronksfiguur Järjepidevuse unikaalsed vormid kosmoses on tema kuulsaim taies. 1913. aastal oli see näitusel väljas savimudeli kujul, hiljem valati pronksi. Futuristid tervitasid sõja puhkemist, kuid Boccioni sai 33-aastaselt Itaalia sõjaväe teenistuses ratsaõnnetusel surma.

Boccioni uskus, et kõigel on oma jõujooned, mis määravad füüsilise kuju ja oleku. Siin näitab ta inimese lihastest välja ulatuvaid jõujooni.

Sile pronkspind vastab futuristide poolt vägagi imetletud säravatele masinaosadele.

Kubismi mõju on märgata servapidi ühendatud lamepindade juures.

Constantin Brancusi Moodsa skulptuuri ehk kõige silmapaistvam pioneer Constantin Brancusi (1876–1957) sündis vaeses rumeenia talupojaperes ja läks 1904. aastal jalgsi Pariisi. Kaasasündinud kujuriandega Brancusist oleks võinud saada Auguste Rodin’i (vt lk 99) assistent, kuid ta ütles tööpakkumisest ära, kartes end liigselt mõjutada lasta. Brancusi valis ainulaadselt radikaalse suuna ja hakkas looduses leiduvalt kihte maha koorima, et leida üles „asja olemus”. Sel kombel saavutas ta lõpuks suisa abstraktsed ümarvormid, mis olid eelkäijateks minimalismile. Brancusi skulptuur Lind kosmoses (1923) koosneb pikast, ümarast, teravatipulisest ja siledast metallitükist... ja teadaolevalt ei tahtnud USA tolliametnikud lubada seda New Yorgis maale tuua, väites, et tegu pole mitte kunsti, vaid hariliku metallikämbuga, mille eest tuleb sisseveomaksu maksta.

Ülal: Brancusi pronksskulptuur Magav muusa (u 1906–1910) kujutab üht paljudest kunstnikke inspireerinud kreeka jumalannadest. Teoses on silmanähtavaid märke aafrika skulptuuri mõjust.

117

Järel lehvivad flanšid loovad mulje tuulest ja kiirusest – sarnast võtet kasutas ka Bernini (vt lk 69).

Ristkülikukujulised plokid kuju taldade all rõhutavad lihaste dünaamilisi kurve.

118

KAASAEGNE MAAILM: ABSTRAKTNE EKSPRESSIONISM 1945–1970

Abstraktne ekspressionism Sõjajärgne abstraktne maalikunst Ligikaudu 200 aasta vältel oli Lääne maailma kunstikeskuseks Pariis. Kuid Teise maailmasõja järel nihkus kese Ameerikasse, iseäranis New Yorki.

Nimelt sealt said nüüd alguse uued moesuunad kunstis – osaliselt tänu sellele, et Ühendriigid väljusid sõjast võitjana ning ikka veel õitsval järjel, osalt aga ka tänu sellele, et ajavahemikul 1930–1940 Euroopast pagenud mitmed tunnustatud kunstnikud asusid Ameerikasse elama. Ameerikast lähtunud esimene suurem uus kunstivool oli abstraktne ekspressionism.

Teerajajate hulgas oli juhtival kohal ameeriklane Jackson Pollock. Ta võttis lihtsalt värvi ja loopis suurtele lõuenditele laiali, luues abstraktseid maale, mis väljendasid kõige otsesemal kujul nimelt neid emotsioone, mida ta parajasti läbi elas. Osaliselt mõjutas teda sürrealism – Pollock tahtis luua kunsti, mis oleks teadvustamatuse vahetu saavutus.

Mark Rothko Läti päritolu ameeriklane Mark Rothko (1903–1970) oli värvivälja nimetuse all tuntuks saanud abstraktse ekspressionismi juhtkuju. Enamjaolt koosnevad tema maalid taustale maalitud suurtest värviplokkidest. Nende plokkide servad on tihti ähmased, pintslijäljed annavad märku kunstilisest väljenduslaadist, enamjaolt aga jääb ainuüksi vaataja otsustada, kuidas ta pildi värvuste ja kujundite vastastikuse koostoime enda jaoks lahti mõtestab. Üldiselt ei andnud Ülal: 1968. aastast pärit nimetu maal – akrüülvärv Rothko oma maalide tähenduse kohta vähimatki vihjet, enamasti tähistas taieseid sedalaadi paberil – on Rothko kohta suhteliselt väikesemääratlus nagu Oranž, Pruun või Nimetu. Ometi uskus Rothko, et tema maalid väljendavad mõõtmeline, laius ainult 45 cm. sügavaid inimlikke tundeid ja suurt vaimsust ning mõjuvad oma lummava kiirgusega pilkupüüdvalt ja sisendavalt.

Franz Kline Nähtavasti sai Franz Kline (1910–1962) oma joonistusi diaprojektoris suurendatud kujul nähes inspiratsiooni selliste maalide loomiseks, mis ta 1950. ja 1960. aastatel kuulsaks tegi.

Harilike maalrivärvide ja vahel ka laia maalripintsli abil maalitud taiesed näevad välja otsekui möödaminnes lõuendile visatud spontaansed mäkerdised, aga tegelikult mõtles kunstnik need enne hoolega läbi. Kline töötas peamiselt musta ja valgega – võib-olla oli see Pennsylvania söekaevanduspiirkonnas elatud lapsepõlve järelkaja. Elu lõpupoole hakkas ta maalides siiski erksamaid värve kasutama.

Paremal: Eleegia Hispaania Vabariigile, #131 (1974) on üks rohkem kui saja viiekümnest üksteisega sarnasest Hispaania kodusõjale viitavast maalist, autoriks Robert Motherwell (1915–1991), Ameerika teine juhtiv abstraktne ekspressionist.

Ülal: Hiina hieroglüüfkirja meenutav Valged vormid (1955) on üks Kline’i paljudest mustvalgetest maalidest. Kline valmistas suuremõõtmelisi taieseid – sellegi lõuendi laius on 1,89 m.

KAASAEGNE MAAILM: ABSTRAKTNE EKSPRESSIONISM 1945–1970 Frank Stella Vastupidiselt abstraktsetele ekspressionistidele, soovis ameerika maalikunstnik Frank Stella (sünd. 1936) viia isikliku väljenduslaadi mõju miinimumini, nii et pildist saaks – tema enda sõnutsi – lihtsalt „lame pind, värv peal”. Stella 1959. aasta peenetriibulise musta seeria maalid polegi mitte midagi muud kui must lõuend ja palju paralleeljooni. Pärastpoole hakkas ta tegema erksavärvilisteks geomeetrilisteks segmentideks jaotatud kujundimaale. Stella hilisemad tööd on palju värviküllasemad ja väljendusrikkamad.

119

Ülal: Stella peenetriibuline maal Mõistuse ja riivatuse abielu II (1959) on tehtud majapidamistarvete poest ostetud emailvärvi ja maalripintsliga. Pealkiri lisab siiski pisut salapära.

Vaateaken: JACKSON, POLLOCK NUMBER 1

Willem de Kooning Hollandi päritolu ameeriklane Willem de Kooning (1904–1907) saabus Ühendriikidesse 1926. aastal jänesena Briti kaubalaeval ja töötas algul maalrina, värvides maju. Ta haaras abstraktse ekspressionismi kujunemises juhtiva rolli ning pärast Teist maailmasõda seati teda ühele pulgale Jackson Pollockiga – parimad teosed lõi de Kooning aastatel 1950–1963. Alati tulvil elustavaid energiavõnkeid ja emotsioone, samas peene värvitunnetusega, balansseerivad de Kooningi maalid figuratiivse ja abstraktse kunsti piiril.

Pollock tilgutas, nõristas, pritsis ja plärtsas värvi otse purgist. Juhusel oli tema loomingus väga suur osa.

Ülal: Naine 1 (1950– 1952) on de Kooningi kuulsaim teos. Nii nagu pealkirigi ütleb, on tegu ühe osaga jõulisest poolabstraktsest maaliseeriast, mis kujutab naisi.

Jackson Pollock (1912–1956) valmistas oma hiigelmaale niimoodi, et laotas lõuendid lihtsalt põrandale laiali. Tema looming läks kehtivate arusaamadega suuresti vastuollu – arvustajad kurtsid, et selliste maalide puhul nagu Number 1 (1948) pole andekusel mingit tähtsust, niimoodi võiks igaüks maalida. Ent nimelt selles asja mõte oligi – abstraktne ekspressionism andis kunstnikule tohutu loomevabaduse. Pollock läks koguni niikaugele, et kasutas spetsiaalsete ja kallihinnaliste kunstnikuvärvide asemel lihtsalt maalrivärvi. Ent tema tähelend jäi üürikeseks – 44. eluaastal, aastal 1956, sai ta autoõnnetuses surma.

Abstraktsed värvijooned ja -laigud on jäljed maalimisest kui protsessist, mida Pollock pidas vähemalt sama tähtsaks kui valmis taiest. Hiljem sai sellisele kunstiliigile osaks määratlus action painting – tegevusmaal.

Pollock loobus käsitsi sooritatud pintslitõmmetest ja lõi särtsuvaid elektrilaenguid meenutava joonterägu.

120

KAASAEGNE MAAILM: POP- JA OPKUNST 1960–1990

Roy Lichtenstein Ameerika maalikunstnik Roy Lichtenstein (1923–1997) muutis koomiksid kunstiks. Lastele või täiskasvanutele mõeldud koomiksites leiduvate piltide põhjal valmistas ta jahmatamapanevaid maale, millelt ei puudunud ka tekstimullid – aga Lichtenstein maalis kõik väga suuremõõtmelisena. 1960. aastate alguses, kui ta alles hakkas selles laadis maalima, mõjusid tema taiesed väga provokatiivselt – koomikseid ei osatud kaunite kunstidega seostada. Ent Lichtensteini käe all sai

koomiksistiilist tõepoolest midagi kaalukamat ja huviäratavamat.

Lichtensteini maal tõstis jutustuse paljudest harilikest pildikestest ühe esile ja muutis eriliselt teravdatuks, saladuslikuks, lõbusaks, vapustavaks või lihtsalt kummaliseks. Tohutu hulk segamata toonidest täpikesi, millest trükitud pilt koosneb, muutuvad suurendatud kujutisel ülimalt silmatorkavaks, andes sellele vägagi intrigeeriva tekstuuri. Lichtensteini maalid saavutasid silmapaistva omapära ning neid saatis tohutu menu.

Paremal: Maalil Uppuv tüdruk (1963) ilmutab Lichtenstein pildiseeriast pärit kriisihetke kujutamisel absurdihuumorit.

Pop- ja opkunst Mõnede kunstnike arvates oli abstraktne ekspressionism enesehellituslikult nautlev – kõik keerles ülemäära tõsimeelselt selle ümber, kuidas kunstnik oma emotsioone väljendab. Niisiis valisid nemad hoopis teise suuna, väites poolnaljatades, et näevad kunsti kaubanduslikes toodetes – reklaamides, kuulutustes ja tootesiltidel, mis ei püüagi kaunite kunstide hulka pürgida ja evivad üksnes minimaalsel määral personaalseid väljendusvõimalusi. Kunsti, ütlesid nad, võib teha ka nii, et valitakse toodete hulgast midagi välja ja reprodutseeritakse.

Nimetatud liikumine sai nimeks popkunst, kuna põhines popkultuuril ja tarbekaupadel. Ehkki vahel avaldatakse arvamust, et popkunsti esimesed ilmingud avaldusid Inglismaal, on popkunst siiski juba olemuslikult ameerikalik kunstivool.

Andy Warhol Kõige kuulsam popkunstnik oli Andy Warhol (1928–1987), Pittsburghis tšehhi perekonnas sündinud ameeriklane. Tööd alustas ta eduka kommertskunstnikuna, tehes reklaame, aga 1960. aastate algul põhjustasid tema üksühesed kuvandid ühtäkki kunsti seisusesse tõstetud tarbekaupadest tõelist sensatsiooni.

Warhol pani siiditrükitehnikas tõmmiste tootmiseks käima „vabriku” ning temast sai ülikuulus, lausa kultusliku tähendusega kunstnik.

Warholile endale tegi omajagu nalja, et kommertskunsti sai nii hõlpsalt kauniks kunstiks pöörata ja sedavõrd glamuurseks muuta.

Vasakul: Andy Warholi üks kuulsamaid seeriaid kujutas Campbelli konservsupipurke, mida ta siiditrükis korduvalt reprodutseeris.

Jasper Johns Ameerika kunstnik Jasper Johns (sünd. 1930) valmistas kaubanduslike toodete ja ameerika kultuuri populaarsete kuvandite temaatikaga maale juba 1950. aastatel, enne popkunsti ajajärgu tegelikku algust. Ta maalis õlivärvidega lõuendile, traditsioonilises laadis ja tavapärase pintslikäsitsusega, aga tema loomingus torkasid silma väga ebakonventsionaalsed kujutusobjektid, näiteks märklauad (1955) või Ameerika lipp (1957). Nii Johns kui ka tema kaasmaalane, teine ameerika kunstnik Robert Rauschenberg (sünd. 1925), suhtusid kunsti vähimagi aukartuseta, ja vahetevahel nimetati neid neo- ehk uusdadaistideks (vt lk 112).

Rauschenbergi kurikuulsaim taies oli skulptuur, mis kandis nime Monogramm (1959) – värvi täis pritsitud pikakarvalise kitse kaavik, autokumm ümber kere. Popkunsti eesmärgiks oli kunsti ebaisikustada. Sellega võrreldes on Johnsi ja Rauschenbergi kunst märksa inividualistlikum.

All: Värvilised numbrid (1958) on tõesti värvilised numbrid, nii nagu pealkiri ütleb, kuid Jasper Johns oskab neid igapäevaseid sümboleid kujutada peaaegu äratundmatutena.

KAASAEGNE MAAILM: POP- JA OPKUNST 1960–1990

121

Opkunst Inimesi on alati lummanud silmapetted ehk optilised illusioonid, ja trompe l’oleil on juba roomlastest saati maalikunstis olulisel kohal. 1930. aastatel hakkas ungari päritolu kunstnik Victor Vasarely (1908–1997) tegema abstraktseid maale, mille toonid justkui põrkuvad omavahel ja joonte kulgemine ajab vaataja silma segadusse. 1960. aastateks oli ta tänu oma loomingule juba kuulus ning teised noored kunstnikud hakkasid temast eeskuju võtma.

Nende hulgas oli ka briti kunstnik Bridget Riley (sünd.

1931). Et parajasti oli popkunsti ajajärk, omistati optilises stiilis kunstile naljapärast nimetus opkunst. Samas sarnanesid opmaalid popmaalidele lausa mehhaaniliselt mõjuva veatuse poolest, mis oli määratud vaataja pilku võimalikult suurel määral segadusse ajama. Nii mõnigi suuremõõtmeline opkunsti teos loob mulje tukslevast või vibreerivast liikumisest ja paneb vaatajal pea ringi käima, aga mõni teine opmaal mõjub samas hoopis rahustavalt.

All: Viis, kuidas täpid Bridget Riley’ maalil Lõhustumine (1963) keskpaiga pool kuju muudavad, jätab ehk mulje kahest rullikust, kerge niverdus keskel aga komplitseerib kujutist veelgi. Ülal: James Rosenquisti F-111 (1964–1965) on 23 jaotusest koosnev hiigelmaal, mis kavandati eesmärgiga katta toa neli seina. Otsekui pildajakirjast pärit kujutiste hulgas on (veidi pommisarnase) fööni all istuv naerunäoga tüdrukuke, taustaks Ameerika pommituslennuk F-111.

Tarbijakunst Ameerika popkunsti edestas briti kunstnik Richard Hamilton (sünd. 1922), kes üllitas 1956. aastal teose, mis võinuks olla popkunsti esimene taies – amüsantse kollaaži tarbekaupade väljalõigatud kujutistest, pealkirjaks No mis see ometi on, mis teeb tänapäeva kodud nii eriliseks, nii toredaks? Öeldes, et tahab toota kunsti, mis oleks „populaarne, üürike, säilitusväärtuseta, odav, masstoode, noor, vaimukas, seksikas, nutikas, glamuurne ja hea äriidee,” võttis Hamilton tegelikult kokku popkunsti põhiolemuse. 1950. aastatel kuulutustevalmistajana alustanud ameerika popkunstnik James Rosenquist (sünd. 1933) hakkas tegema ülisuuri plakatilaadseid maale, mis kujutasid tihti jahmatamapanevates kombinatsioonides üksteise otsa hunnikusse paigutatud tarbekaupu.

Vaateaken: ANUSZKIEWICZ, KIIRGUVA KOLLASE TEMPEL Richard Anuszkiewicz (sünd. 1930) on opkunstis olulise tähendusega loomejõud. Ta sündis Pennsylvanias ja tema õpetajaks oli saksa päritolu kunstnik Josef Albers (1888– 1926), kes sai kuulsaks pika seeria abstraktsete maalidega, mis kujutasid nelinurki. Anuszkiewiczi loomingule on omased ristkülikulaadsed kujundid, nii nagu ka maalil Kiirguva kollase tempel (1985). Esmakordselt kerkis Anuszkiewicz esile 1965. aastal, osaledes New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumis näitusel „Reageeriv silm”, mille kaudu opkunst pääses laia maailma.

Maali igast küljest ümbritsev helesinine ääris loob kontrastse jahedatoonilise tausta, mis aitab eristada maali pinnal kuumavaid kollaseid toone.

Selgepiirilised jooned paiknevad väga täpselt.

Nende korrapärasusel on rahustav mõju.

Joontevahemikud aina kahanevad, luues tunnelisarnase mulje. Maal näib kolmemõõtmeline.

Kolm pikka ja kitsast kollase tooni riba kiirgavad valgust – ja seda lausa üleloomulikul moel, millele vihjab ka maali pealkiri.

122

KAASAEGNE MAAILM: UUED KUNSTILIIGID 1950–TÄNAPÄEV

Uued kunstiliigid Uued suunad Sada aastat tagasi tehti kunsti nii, et lõuendile kanti õlivärvi, marmorist raiuti välja skulptuur või pronksist valati kuju. Oli ka teisi võimalusi, aga mitte just eriti palju. Siis aga – ligikaudu aastatel 1911–1913 – ilmusid Picasso ja Marcel Duchamp oma valmisesemetest või leidobjektidest koostatud taiestega, ja ühtäkki avardusid võimalused määramatult. Sestsaati on lääne kunst tohutult muutunud. 1950. aastatel korraldasid mõned kunstnikud, näiteks sakslane Joseph Beuys (1921–1986), kunstilise eneseväljenduse ühe vormina performance’eid. 1960. aastatel püstitas ameerika minimalistlik kunstnik Dan Flavin (1933–1996) neoonvalgusribadest installatsioone. 1990. aastatel valmistas briti kunstnik Damien Hirst (sünd. 1965) klaaspaakidesse paigutatud tõeliste loomakorjustega vitriine. Ühesõnaga – tänapäeval võib kunsti väljendada peaaegu ükskõik milliste sobilikuks peetavate vahenditega.

Ülal: Grande Catalina (2005) on üks arvukatest hüperrealistlikest värvitud vaigust naisujujakujudest, mille autoriks on Carole Feuerman.

Hüperrealism Lisaks realismile on olemas ka hüperrealism – realism, millel on tegeliku eluga sama palju ühist kui maalil fotoga või skulptuuril elava inimesega. Efekt võib olla kõhedusttekitav. Ameerika maalikunstnik Chuck Close (sünd. 1940) on meister maalima ülemõõdulisi hüperrealistlikke portreid, mille viimne kui ripsmekarvake või muu detail on maalitud fotograafilise täpsusega.

Kolmemõõtmelisena võib selline täpsusjäljendus isegi veel häirivamalt mõjuda. Animafilmide nukukunstnikuks õppinud austraalia skulptor Ron Mueck (sünd. 1958) loob inimolenditest pealtnäha ehtsaid (fiiberklaasist, silikoonist ja vaigust) jäljendeid, kust ei puudu ka inimliku ebatäiuse ilmingud, ent kõik kujud on vales mõõtkavas – tegelikust kas märksa suuremad või pisemad. Hüperrealistliku loominguga on tuntuks saanud ka mitmed ameerika skulptorid, nende hulgas Duane Hanson (1925–1996), kes võttis jäljendeid otse elavalt modellilt, ja Carole Feuerman (sünd. 1945).

Fotograafia Fotograafia kui kunstivormi potentsiaal selgus üsna peatselt pärast selle leiutamist 1830. aastatel, aga galeriikunsti peavooluga liitus fotograafia siiski suhteliselt hiljuti. Hulk kaasaegseid kunstnikke on valinud enda peamiseks kunstiliseks väljendusvahendiks fotograafia. Ameerika kunstnik Cindy Sherman (sünd. 1954) valmistab endast portreid ning toob nende juurde kuuluvas tekstis ära mõruvõitu kommentaari naiste stereotüüpsetest rollidest ühiskonnas. Briti duo Gilbert ja George (Gilbert Proesch, sünd. 1943, ja George Passmore, sünd. 1942) loob (tihti endast tehtud) fotodest suuri ja provokatiivse mõjuga taieseid, mis meenutavad klaasmaalinguid.

Ülal: Aastatel 1977–1980 tegi Cindy Sherman 69 autoportreest koosneva seeria Pealkirjata filmi kaadrid, jäljendades Ameerika teisejärgulistest ja Euroopa kunstilistest filmidest pärit kuvandeid.

Video Kunst tegeleb kuvandite ja ideedega, ja kaasaegne ülim kuvandilooja on videokaamera. Eriti kasulik on videokaamera kunstnikule – suhteliselt odava, kergekaalulise ja kaasaskantava aparaadiga on vastavalt kunstniku individuaalsele nägemusele võimalik teha intiimseid ja isiklikke salvestisi.

Videokunsti abil on võimalik maailma uurida ja kujutlusvõimet rakendada kino- või telefilmist hoopis erineval viisil, sest videokunsti ülesanne ei ole tarbijaskonna tähelepanu võita. Ameerika videokunstnik Bill Viola (sünd.

1951) on loonud õige mitmesuguseid videokunsti taieseid, mis käsitlevad inimliku eksistentsi olulisemaid aspekte: tugevaid tundeid, sündi, surma ja südamevalu.

All: Korea päritolu ameeriklane Nam June Paik (1932–2006) oli üks videokunsti rajaleidjaid. 1977. aastal New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumis toimunud näitusel eksponeeritud installatsioonil silmitseb Buddha kuju ainitisel pilgul enda projitseeritud kujutist.

KAASAEGNE MAAILM: UUED KUNSTILIIGID 1950–TÄNAPÄEV

Ülal: Ameeriklane Robert Smithson (1938–1973) oli pinnasekunsti teerajaja.

1970. aastal tegi ta Utah’ osariigi Suurele Soolajärvele taiese Spiraalmuul, milleks kulus 6550 tonni kive ja mulda.

Maakunst „Galeriiväline” kunst – taiesed, mida ei saa galeriis välja panna – sai omaseks 20. sajandi lõpu kunstiloomele. Maakunst (earth art ehk land art) on selle äärmuslikumaid näiteid – see tähendab, et kunstnik kujundab maastiku ümber, vahel üsna suurejooneliselt. Ameerika kunstnik ja helilooja Walter de Maria (sünd. 1935) valmistas 1977. aastal hiigeltaiese Välguväli, mis koosnes New Mexicos umbes 1x1,6 km suurusele alale võrgukujuliselt paigutatud neljasajast terasridvast. Briti kunstnik Richard Long (sünd. 1945) salvestab, kaardistab ja fotografeerib jalutuskäike ning loob teekonna kestel leitud kividest skulptuure.

Installatsioonid Kirjeldamaks seda kolmemõõtmelist ja mitmeliigilist kunsti, mida kunstnikud juba 1950. aastatest peale viljelevad, ei piisa enam määratlusest skulptuur. Esialgu nimetati selliseid taieseid assamblaažideks, nüüd kasutatakse terminit installatsioon. Installatsioonikunst on lõputult mitmekesine – mõned hiigelinstallatsioonid täidavad terveid maastikke, teised on tibatillukesed. Briti kunstnik Cornelia Parker (sünd.

1956) laskis taiese Külm tume mateeria: plahvatanud vaade (1991) valmistamiseks õhku majapidamisesemeid täis puust abihoone ning kinnitas siis lõhkirebitud jäänused ruudustikukujulise plokina galerii lakke rippuma. Ameerika kunstnik Jeff Koons (sünd. 1955) valmistab popkunstitaieseid täiesti suvalistest vahenditest – Hispaanias Bilbaos Guggenheimi Muuseumi ette paigaldatud hiiglaslikku installatsiooni Kutsikas (1997) kaunistasid 70 000 õistaime. Ülal: Ameerika kunstnikud Christo ja Jeanne-Claude (mõlemad sünd. 1935) paigutavad maastikule kangaid; taies Väravad, New Yorgi Keskpark, 1979–2005. Foto: Wolfgang Volz. © Christo ja Jeanne-Claude, 2005.

Vaateaken: HOCKNEY, PIRNIÕIE KIIRTEE, 11.–18. APRILL 1986, #1 Briti kunstnik David Hockney (sünd.

1937) on tuntumaid kaasaegseid maalikunstnikke, kelle kuulsus põhineb omapärasel nägemuslikkusel, sihipäraselt stiliseeritud või naiivsel kujundlikkusel ning pastelselt mahedal toonivalikul.

Ent 1980. aastatel hakkas Hockney valmistama kollaaže, mis koosnevad teatud paigast kiirpolaroidaparaadiga tehtud fotodest. Pirniõie kiirtee, 11. –18. aprill 1986, #1 on üks kahest sarnasest kollaažist, mis valmisid mööda California osariigi 138. kiirteed sõites. Kollaaž koosneb ligikaudu 750 värvifotost. Üksteise peale asetatud fotode varieeruvad värvivarjundid loovad maaliga sarnaneva mulje, mis on eriti märgatav näiteks taeva kujutamisel.

Tääkliiliad meenutavad kedervarrekujuliselt pikki ja peenikesi palmipuid, mida Hockney kujutas oma kuulsatel California-maalidel, nii näiteks maalil Suurem sulps (1967).

Kõrbestseeni pealkirjas Pirniõie kiirtee aimub irooniat. Nimi on pärit teele jäävast Pearblossomi (Pirniõie) linnast.

Tee ääres vedelev rämps viitab kõrbe aukartustäratavale ilule, mida rüvetab inimtegevus, sealhulgas kiirtee koos liiklusmärkidega.

123

Kergelt nihkes tekst aitab vaatajale meelde tuletada, et tegu pole täpse fotograafilise kujutise, vaid kunstilise tõlgendusega.

Hockney sõnutsi on kollaaži maastikul kaks vaatepunkti: paremal asuvad liiklusmärgid tähistavad autojuhi perspektiivi, sõitjal on aga võimalus vaadelda vasakule jäävat maastikku.