/lenin

S I S S E J U H AT U S

Lenini, Stalini ja Hitleri nimed on jäädavalt seotud 20. sajandi esimese poole Euroopa ajaloo kõige traagilisemate lehekülgedega. Kõigest mõni nädal pärast Oktoobrirevolutsiooni lõid bolševikud palju brutaalsema salapolitsei kui oli olnud tsaariajal. Natsid järgisid nende eeskuju ja vaevalt võimule tulnud, asutasid kardetud Gestapo. Mõlema režiimi ajal viidi koonduslaagritesse miljoneid inimesi, kus neid piinati ja tihti sunniti end surnuks töötama. Natsid mõtlesid välja laagrid, mis olid mõeldud miljonite juudi naiste, meeste ja laste tööstuslikuks tapmiseks rassikriteeriumide alusel.

Nõukogude ja natslikud diktaatorid ise olid Esimesest maailmasõjast põhjustatud muutuste sünnitised. Enne 1914. aastat olid nad marginaalsed tegelased ja neil poleks olnud vähimatki lootust astuda poliitikaellu. Ainult unistustes võisid nad kujutleda ennast kõikvõimsate valitsejate ja massiliste rahvaliikumiste juhtidena. Kui aga sõjakoletis oli 1914. aastal kord lahti pääsenud, andis üle Euroopa levinud sotsiaalse ja poliitilise kriisi laine radikaalidele ja utopistidele täiesti uued võimalused.1 Kõik Euroopa nurgad said tunda selle maailmajao järgmise kolmekümne aasta jooksul oma võimusesse haaranud katastroofi mõju. Leidsid aset kaks maailmasõda, Vene revolutsioon ja kodusõda, fašistlik riigipööre Itaalias, natsid haarasid võimu ja panid toime holokausti. Peale selle toimus veel hulk muid ülestõuse ja riigipöördeid. Tapatöö määratut ulatust võib osaliselt seletada viha, hirmu ja ambitsioonide mõjul valla pääsenud mustade jõududega. Elu kaotas tunduvalt rohkem mundrikandjaid ja veelgi rohkem tsiviilisikuid kui mistahes kõnealusega võrreldaval ajalooperioodil. Käesolev raamat pöörab erilist tähelepanu ajastu tooniandvatele riikidele, Nõukogude Liidule ja natslikule Saksamaale, aga analüüsib katastroofi ennast ülemaailmses ulatuses, püüdes niiviisi avada selle laiaulatuslikku poliitilist ja ideoloogilist olemust. Sellest seisukohast lähtudes võime näha, et Euroopat tabanud tragöödiad olid midagi hoopis enamat kui omaette sündmused. Need olid lahutamatu ja oluline osa kommunistide ning natside ägedast konkurentsist võitluses ülemvõimu eest maailmas.

19

Esimese maailmasõja lahingutes hukkus umbes kaheksa miljonit meest, seitse miljonit jäi eluks ajaks invaliidiks ja veel viisteist miljonit sai raskelt haavata. Hinnanguliselt viis miljonit eraisikut kaotas elu sõjast põhjustatud asjaoludel, näiteks haiguste ja alatoitumise tõttu. Nimetatud tsiviilkaotuste hulka pole arvatud kaotusi Venemaal, kus olukord oli kõige hullem, kusjuures seda halvendasid veelgi 1917. aastal toimunud revolutsioonid (kaks), neile järgnenud kodusõda ja näljahäda.2 Kõik see moodustas aga üksnes suure sotsiaalse ja poliitilise katastroofi esimese faasi. Ja järgmine tuli veelgi hirmsam.

Esimese maailmasõja mõjusid ühiskonnale ei tohi alahinnata. „Kõiki eurooplasi mõjutasid elu ja kõnepruugi militariseeritus, üksikisiku vabaduse ja sotsiaalsete erinevuste vähenemine, majanduselu allakäik, rikkuste äravool, toiduainete puudusest tulenevad raskused, suurenev kollektiviseerimine ja bürokraatia areng, rahvusvahelise süsteemi kokkuvarisemine ning tohutul hulgal valla pääsenud agressiivsus ja vägivald.”3 Tagasiteed vana eluviisi juurde ei olnud. Tsaari-Venemaa võim oli löönud kõikuma juba enne 1914. aastat ja pärast rohkem kui kolme aasta jooksul toodud ohvreid oli rahva tahe samal viisil jätkata kõike muud kui tugev. 1917. aasta alguses viisid meeleheide ja pahameel tsaar Nikolai II kukutamiseni. Uus ajutine valitsus püüdis jätkata sõda, aga sõjaväe moraal ja soov sõdida nõrgenesid veelgi ning tagajärjed olid hukatuslikud. Oktoobris läks Leninil ja bolševikel korda neile soodsat poliitilist olukorda ära kasutades haarata peaaegu ühegi pauguta võim, sest polnud peaaegu kedagi, kes oleks valitsust kaitsnud. Sõda oli avanud ukse revolutsioonile ja kommunistidele. Edaspidi sidusid Lenin ja kommunistid terrori ning misjonärliku agaruse kodumaal kirgliku usuga, et saatus on neile määranud levitada kommunismiõnnistust läände.

Venemaa polnud ainus monarhia kukutaja. Aastail 1918 ja 1919 järgnesid KeskEuroopas kaotusele sõjas sotsialistlikud ja kommunistlikud riigipöörded, millega kukutati vanad juhid. Oli ka ebaõnnestunud katseid kehtestada kommunistlik režiim Berliinis, Münchenis, Viinis, Budapestis ja mujalgi. 1920. aastate alguses tehti nõukogulaste julgustusel ja toel mitu uut katset korraldada Saksamaal Venemaa stiilis revolutsioon.

Sõjajärgset „normaalset” elu ilmestasid Euroopas poliitiline vägivald, (edukad) riigipöördekatsed, atentaadid, relvastatud kõrilõikajate jõugud tänavail ja üleüldine ebastabiilsus. Niisugune õhkkond soodustas uute parteide tekkimist, aga oli eelkõige kasuks nii parem- kui ka vasakpoolsete vaadetega radikaalidele ja diktaatoritele, kes püüdsid fanaatiliste mässajate ja samuti noorte „idealistide” toel üldisest kriisist kasu lõigata. Pärast 1918. aastat, kui sõda oli lõppenud, valitses ikkagi tunne, et elatakse kõigest sõdadevahelisel võimuvaakumi ajal.

Sõjakoletis oligi valmis minema järgmisele ringile, mis algas septembris 1939.

20

Siiski oli Teine maailmasõda kõike muud kui 1918. aastast tõusetunud lahendamata jäänud vanade konfliktide kordus. Alates 1930. aastate keskpaigast hakkas üle kümne aasta väldanud natsismi ja kommunismi konflikt üha rohkem avalduma kasvavate rahvusvaheliste pingetena. Uus konflikt puhkes seoses Poolaga ning see laienes üle Lääne-Euroopa, kuni lõpuks haaras kogu maailma hävingut ja õudust toov keeristorm, mis oli veelgi surmatoovam kui hiljutine Esimene maailmasõda.

Natsismi ja kommunismi ideoloogiline kokkupõrge Euroopas lisas samu riike Esimese maailmasõja ajal hõlmanud konfliktile täiesti uue mõõtme. Nähti hoopis uudset vägivalda, kus relvajõud heitsid kõrvale sõjapidamist käsitlevad kokkulepped ning riikidevaheline ja rahvuslik viha väljusid kontrolli alt. Etnilised puhastused, „rahvastiku ümberpaigutamised”, sihilikud rünnakud tsiviilelanike vastu ja massiline kuritegevus said igapäevaseks. Holokaust tõmbas ühel või teisel viisil kaasa kõik Euroopa riigid.

Sakslaste kätega sooritatud süstemaatilised massimõrvad juutide kallal Teise maailmasõja ajal on selles raamatus käsitletava suure katastroofi keskmes. Juutidele langes Euroopas pärast Esimest maailmasõda osaks palju vihkamist ja emotsioone.

Neid tapeti sadade tuhandete kaupa Venemaal kodusõja ajal (1918—1921). Kuriteod, mida panid toime peamiselt punaste vastu võitlevate valgete väed, kujutasid enesest Venemaa ajaloo kõige jubedamaid pogromme, mis olid võrreldamatult hullemad kui oli nähtud tsaariajal.

Euroopale Teise maailmasõja ajal osaks langenud hädad ja õnnetused ületavad kujutlusvõime piirid. Tunne, et ollakse uppumas suure katastroofi lainetesse, tabas mitmel viisil paljusid inimesi, ehkki vahest mitte nii rabaval kujul kui üht vene kunstnikku Leningradi blokaadi ajal. Naine kirjutab oma päevikus: Tunnetan selles ülemaailmses fantasmagoorias teatud saatanlikku romantikat ja lisaks veel suurejoonelist, ületamatut ülepeakaela tormlemist surma ja hävingusse.

Mingi kohutav ja vägivaldne keeristorm on langenud maale ning kõik on paisatud segamini ja pöörleb otsekui musta suitsu, tuld ja lund ühendav lumetorm.

Ja meie, piiramisrõngasse surutud leningradlased, oleme selles suures, määratus tsüklonis nagu mikroskoopilised liivaterakesed.4 Seda 1941. aastal valla pääsenud koletist polnud sugugi kerge ohjeldada ja sõda ei lõppenud äkitselt võidupäeval 8. mail 1945, kui liitlased juubeldades võitu tähistasid.

Sotsiaalsed konfliktid jõhkrate kättemaksuaktide, etnilise puhastuse ja kodusõdade vormis jätkusid kuni 1953. aasta ja Stalini surmani.5

21

Käesolev raamat sai alguse kui uurimus vastandlikest kommunismi- ja natsismiideoloogiatest ning Stalini ja Hitleri ülimalt keerulisest rivaliteedist. Esialgu polnud kavas Leninit peategelaste hulka arvata. Sedamööda aga, kuidas ma uuringu edenedes püüdsin taastada Teise maailmasõjani viivaid sündmusi, sai üha selgemaks, et palju sellest, mida tahtsin öelda, viib mind ikka ja jälle tagasi Lenini ning nõukogude diktatuuri alguse juurde.

Kaks Nõukogude kommunismi ja Saksa natsionaalsotsialismi käsitlevat parimat uuringut võtavad tähelepanu keskmesse Stalini ja Hitleri ning peaaegu ei nimetagi Leninit. Need lähtuvad kahe režiimi võrdlusest, kasutades metoodikat, kus Hitler võetakse peategelaseks ja seejärel võrreldakse teda Staliniga. Paraku ei selgitata kunagi, mispärast on Hitler asetatud Stalinist ettepoole. Lõppude lõpuks oli Stalin poliitikas aktiivselt tegev ammu enne seda, kui keegi polnud Hitlerist midagi kuulnud. Ta oli mõjuvõimas Nõukogude diktaator juba palju aastaid enne, kui natside juhist sai Saksamaa kantsler.6 Minu raamat erinebki standardsest lähenemisest sellega, et pöörab palju tähelepanu Leninile ja käsitleb kogu lugu täpses kronoloogilises järjestuses. Samuti ei järgita siin enamikule stalinismi käsitlevatele uuringutele iseloomulikku tendentsi ignoreerida Leninit või jätta ta taustategelaste osasse. Liigagi sageli tõuseb Lenin esile kui arukas ja tark või vähemalt headest eesmärkidest lähtuv isa, kelle käsitluse Stalin rüvetas. Ometigi on Lenin keskne tegelane mitte üksnes nõukogude kommunismi rajajana, vaid ka selle edaspidise arengu määrajana. Just tema võimuiha sundis bolševike hulgas leiduvaid kõhklejaid 1917. aastal edasi tegutsema. Ilmutamata vähimatki moraalset kõhklust või rahvuslikku lojaalsust, lootis Lenin kogu hingest Venemaa lüüasaamist Esimeses maailmasõjas ja naeruvääristas teisi bolševikke, kelle arvates oleks tulnud kodumaa kaitsele asuda.

Märtsis 1917 varises tsaaride maailm mürinal kokku ja lühikeseks ajaks sai Venemaast uue ajutise valitsuse juhtimisel üks maailma kõige vabamaid riike. Lenin oli sel ajal pealinnast Petrogradist hoopiski kaugel, nimelt Šveitsis. Sündmuste käigust julgust saanud, pöördus ta nüüd kodumaale tagasi. Lenin kavatses hävitada kõik, mis oli veel säilinud vanast Venemaal kehtinud sotsiaalsest ja poliitilisest korraldusest ning mitte jätta vähimatki võimalust, et Venemaast saaks kujuneda liberaalne demokraatlik riik.

Lenin, kes sündides kandis nime Vladimir Iljitš Uljanov, tuli ilmale vana kalendri järgi 10. aprillil 1870. aastal ja kasvas üles jõukas perekonnas. Ta asus varakult revolutsioonilise tegevuse teele ja oli arvatavasti üks kõige kompromissitum vene marksismi viljeleja enne revolutsiooni. Nõukogude kommunismi rajajana oli ta peamine üheparteilise riigikorralduse, koonduslaagrite ja terrori eestvõitleja. Oktoobrirevolutsiooni päevil nõudis ta tungivalt, et kodaniku- ja juriidilisi õigusi tuleb piirata.

22

Kõigest mõni nädal hiljem hakkas ta nõudma uue salapolitsei (tšekaa) asutamist.

Tema määras uue režiimi sallimatu meelsuse ja jälitas halastamatult vaenlaste üha laienevat ringi. Ka ei tulenenud terror ja diktatuur lihtsalt valitsemise vajadustest, sest Lenin rääkis mõlemast juba kümme aastat enne Vene revolutsiooni. Kui tsaarivõim sattus 1905. aastal surve alla, polnud Lenin näiteks nõus mõttega reformida see konstitutsiooniliseks monarhiaks või isegi liberaalseks demokraatiaks. 7 Kui Lenin ja Stalin 1905. aasta detsembri keskel esmakordselt kohtusid, jagas Stalin juba Lenini seisukohti, aga ei nõustunud viimase taktikamuutusega – osaleda valimistel, mis said võimalikuks pärast oktoobrireforme. Sellegipoolest õppis ta „suure mehe” eeskuju järgima, pealegi olid mõlemad ühel meelel, et lõpptulemus õigustab igasuguseid vahendeid ja lõppeesmärk on proletariaadi diktatuur – rõhuga viimasel sõnal.8 Leninil oli haruldaselt vähe empaatiat tavaliste inimeste lootuste ja püüdluste vastu, olgu tegemist siis talurahva või töölisklassiga. Tema arvates olid töölised ainus revolutsiooniline klass, aga omapea jäetuna piirdunuks see „kõigest” parema palga ja sotsiaalsete tingimuste parandamise nõudmisega – teiste sõnadega: need olid tavalised ametiühingute nõudmised, mis Lenini silmis näitasid nende piiratud kujutlusvõimet. Vene kirjanik Maksim Gorki võttis Lenini hoiaku hästi kokku juba novembris 1917, päris uue režiimi alguses, kui selle olemus oli veel peaaegu määratlemata. „Töölisklass on Leninile sama, mis maak metallitöölisele. Kas kõiki praegusi olusid arvestades on võimalik vormida sellest maagist sotsialistlikku riiki?

Ilmselt on see võimatu, aga – miks mitte proovida? Millega Lenin riskib, kui see eksperiment peaks läbi kukkuma?”9 Leninism rajanes mõttel, et kutselised revolutsionäärid moodustavad avangardi ehk juhtiva partei ja hakkavad proletariaadi nimel valitsema. Nad ei hakka raiskama aega liberaalset demokraatiat iseloomustavale silmakirjatsemisele, mida nemad ei pidanud millekski muuks kui vihatud kodanluse valitsemisviisiks. Vabanemine absoluutsest monarhiast ja selle asendamine konstitutsioonilise süsteemiga oli kõigest eelmäng tõelisele revolutsioonile. Miski sellest ei saanud juhtuda verevalamiseta ja Lenini meelest oli enesestmõistetav, et klassivõitlus tähendab kodusõda.

Ta oli veendunud, et kommunism tuleb peale suruda vägivallaga. Tema järgijad olid juba läbi ja lõhki elitaristid ja veendunud omaenese üleolekus. Ja nad võtsid enesele ülesande luua uus maailm algusest lõpuni.

Jossif Vissarionovitš Džugašvili ehk Jossif Stalin sündis tema eluajal avaldatud ametliku eluloo andmetel 21. detsembril 1879, aga ajaloolased on nüüdseks jõudnud ühisele arvamusele, et tegelik kuupäev on 6. detsember 1878. Meil pole vähimatki aimu, mispärast ta oma sünnikuupäeva varjas. Mehel oli vaieldamatult palju vaimuandeid, aga originaalsus nende hulka ei kuulunud. Ta ehitas vaimustusega pealisehitist Lenini

23

rajatud vundamendile. Ehk teiste sõnadega: Stalin algatas väga vähe midagi niisugust, millest Lenin polnud juba rääkinud või ette näinud. Stalin oli Lenini loogiline järeltulija, kes pidas end uhkusega tema õpilaseks, ehkki ta hakkas Nõukogude Liitu kujundama niisuguseks, millest tema ebajumal võis ainult unistada.

Müüti heast Leninist – päästjast – hakati Nõukogude Liidu poliitilises kultuuris kujundama algusest peale ja Stalin kasutas seda poliitilise kasu lõikamise eesmärgil hästi ära. Lenin oli tegelikult halastamatu ja julm. Tema julmus ja vähimagi kõhkluseta määratud hukkamised kutsusid hingevärinaid esile isegi bolševike siseringis.

Hea Lenini kuju tuleb võtta kui poliitilist instrumenti, mis pidi inspireerima järgijaid nii kodus kui ka välismaal.

Hea Lenin oli olemas enne kui sündis halb Stalin. Stalin on pärit gruusia talupoja perest ja õppis enne elukutselise revolutsionääri teele asumist vaimulikus seminaris.

Aga tema tegevus kauges Kaukaasias oli üsna sihipäratu, kuni ta leidis Leninis õige juhendaja. Kui Stalin võitles 1920. aastate alguses teiste Nõukogude kommunistidega juhtpositsiooni pärast, ei teinud ta seda oma eesmärke esile tõstes, vaid end Lenini kõige ustavamaks järgijaks ja tõlgitsejaks kuulutades.

On räägitud, et Lenin, kes oli selleks ajaks juba raskesti haige, püüdis detsembris 1922 – jaanuaris 1923 Stalinist lahti saada. Oma niinimetatud poliitilises testamendis kurdab Lenin, et Stalin on „liiga jõhker”, ja kirjutab, et ta tuleks partei peasekretäri kohalt „kõrvaldada”. Põhjusi Lenini pahameeleks Stalini käitumise pärast võib leida ka eraelu tasandilt: Stalin oli vaenujalal Lenini naise Nadežda Krupskajaga.

Siiski, ehkki Lenin nõudis vabandamist ja pomises midagi Stalini käitumise kohta, ei lausunud ta sõnagi Stalini eemaldamise kohta riigi kõige tähtsamatest organitest (poliitbüroost ja keskkomiteest) ja ei leidu mingit dokumentaalset tõendit, et ta oleks otsinud endale mõnd teist võimalikku järeltulijat. Lenini suurim mure puudutas partei lõhenemist kahe tugeva isiksuse, Stalini ja Lev Trotski leeriks. Igal juhul hindas ta Stalinit kõrgelt. Lenin oli juhendanud Stalinit tähtsates asjades ja lõppkokkuvõttes eelistas teda kõikidele teistele rivaalidele partei ladvikus.10 Nõukogude Liidu esimesel diktaatoril ja Lenini tulevasel järeltulijal polnud mingeid suuremaid teoreetilisi või poliitilisi erimeelsusi seoses kommunismidoktriiniga, iseäranis aga terrori üleüldise ja halastamatu rakendamise küsimuses. Stalin jäi edasi partei peasekretäriks. Lenini surmale järgnenud võimuvõitluse käigus tõukas ta oma pearivaali Trotski kergesti kõrvale. Alates 1920. aastate keskpaigast, kui ta tagas endale tooniandva seisundi, õigustas Stalin iga käänakut poliitikas, iga pööret kruvide kinnikeeramise suunas, iga uut terroripuhangut Lenini ühe või teie varasema ütlusega. Näitan käesolevas raamatus, et Stalin ei moonutanud ega kahjustanud Lenini pärandit, nagu mõnikord oletatakse, vaid kujutas enesest viimase loogilist järeltulijat.

24

Pärast Stalini surma 1953. aastal äratati hea Lenin uuesti ellu, et mõista hukka halb Stalin ja tema isiku kultus. Midagi oli kommunistliku korra juures läinud ilmselgelt valesti: vaieldamatult pandi toime palju kuritarvitusi, riigis laiutas hiiglaslik koonduslaagrite süsteem rohkem kui kahe miljoni vangiga ja kodanikuõigusi ei peetud millekski. Küsimus seisnes selles, kuidas see kõik oli saanud juhtuda.

Nikita Hruštšovi 1956. aastal peetud kuulus kõne, mis andis märku Nõukogude Liidus algavast nn sulast, väitis, et Stalin on leninismi moonutanud. Hruštšov tuli välja müüdiga õilsast ja heast Leninist, et vabastada kommunismi „sisemised tõed” kõigest sellest, mis hiljem tunnistati stalinistlikeks kuritegudeks. Kõik, mis riigis oli läinud halvasti, laoti ühemõtteliselt Stalini turjale. Hruštšov tõstis uuesti esile Lenini testamendi ja tema süüdistused Stalini jõhkruse kohta tõestamaks, et targal Leninil oli alati õigus. Hruštšov esitas retoorilise küsimuse: „Kas meie partei pühasid leninlikke põhimõtteid pärast Vladimir Iljitši surma järgiti?” Et neid ei järgitud, oli Stalini süü, sest väidetavalt polnud leninismil enesel midagi viga.11 See Leninit puudutav väljamõeldis pole enam veenev, nagu on korduvalt tõestanud Venemaa nüüdseks avanenud arhiividest leitud dokumentide sisu ja iseloom.12 Need paljastavad, et Lenin oli radikaalidest kõige äärmuslikum tegelane ning juht, kes rõhus terrorile vähemalt sama palju, aga tõenäoliselt rohkem kui keegi teine.

Käesoleva raamatu lehekülgedelt esile tõusev Lenin ja üksnes tema nime mainimine kõrvuti Stalini ning Hitleriga võib mõningaid inimesi häirida. Üks hea sõber minu Ameerika kirjastusest tähendas, et kõigest mõte, kus Lenin asetatakse raamatu pealkirjas kõrvuti Stalini ja Hitleriga, sunniks tema venelannast vanaema end hauas ümber pöörama.

Kommunismile pole osaks saanud samasugune hukkamõist kui natsismile hoolimata kõigest sellest, mida oleme teada saanud tagakiusamistest ja massimõrvadest Nõukogude Liidus, Hiinas ja mujalgi. Seda võib-olla põhjusel, et kommunismil olevat üleüldine kõike vabastav eesmärk. See pidavat tegema lõpu inimeste ebavõrdsusele ja kehtestama tõelise sotsiaalse õigluse. Paljudele kommunismi poolehoidjatele ei näi kuigi palju tähendavat, et nõukogude režiim tegi peaaegu igas mõttes kõik vastupidi.13 Nagu Stalin, oli ka Adolf Hitler (sündinud 20. aprillil 1889) tagasihoidlikku päritolu.

Oma elu kolm esimest aastakümmet ei hellitanud ta mingit lootust karjäärist poliitikuna ja elas üksiklasena, kes püüdis tegelda kunstiga. Ta polnud isegi Saksamaa kodanik, vaid kummalise lõunapoolse aktsendiga kõnelev austerlane, kes enne kahekümnendat eluaastat siirdus Saksamaale, kus üritas oma teoseid müüa. Tema isikuomadused polnud sugugi niisugused, mis sobivad sündinud juhile. Ta oli väga häbelik, rääkis avalikkuse ees vähe ja kirjutas veelgi vähem. Teenis vabatahtlikuna

25

kogu Esimese maailmasõja Saksa sõjaväes, aga ei saanud kõrgemat auastet kui kapral. Teistest eraldi hoidus ta isegi rindel kaevikutes.

Sõja lõppedes läks Hitler kummalisel kombel kaasa sõja kaotanud riiki haaranud pahameele ja kibestumuse lainega. Ta pulbitses vihast nn novembrikurjategijate, st nende vastu, kes olid väidetavalt Saksamaa kaotuses süüdi, ja nagu paljud teisedki, ihkas ta puruks rebida Versailles’ rahulepingu, mis kuulutas suure sõja süüdlaseks tema uue kodumaa. Erinevalt marksistidest polnud Hitleril mingit suurejoonelist teooriat, mis oleks lähtunud mingist lõpp-punktist „väljaspool” ajalugu. Hitlerile oli ajalugu kõigest kõige tähtsam, pidev võitlus, milles Saksamaa püsimajäämise ja ülemvõimu tagamiseks tuli luua rassiliselt puhas „rahvaste kogukond”, mis oli puhastatud kommunistidest, juutidest, kurjategijatest, ühiskonna heidikutest ja neist, kes osutusid rassiliselt ebasobivaks.

Hitleri vaadetest enne 1919. aastat pole teada kuigi palju. Kindel on see, et kuna ta kasvas üles Austrias, kujunes tal välja ülimalt romantiline käsitlus kõigest Saksamaaga seotust, samuti põlglik suhtumine Austria-Ungari riigiametnikesse ja silmanähtav, ehkki ebamäärane soovihalus, et tema rahvas leiaks endale kodumaa Suur-Saksamaal. Enne Esimese maailmasõja algust elas ta Münchenis ja tundis rõõmu usust, et Saksamaa on viimaks ometi kinnitamas kanda maailmariikide hulgas, mis tema äratundmist mööda oli selle sünnipärane õigus. Sõda ähvardas kokkuvõttes teha lõpu ka tema rahvuslikele püüdlustele. Just sellel hetkel avanesid seni sündmustevaest elu elanud kaprali silmad poliitikale märkamaks kaotuse ja alanduse tähendust ning ta liitus nende kooriga, kes süüdistasid kõiges toimunus juute.

Ei saa olla mingi üllatus, et Hitler sattus ühte leeri natsionalistlike rühmitistega, kui pidada silmas tema ammust emotsionaalset kiindumust Saksamaasse. Tema kirglik pühendumus natsiooni taassünnile oli lahutamatult seotud arvamusega, et selle natsiooni reetmises on süüdi juudid. Talle ei valmistanud mingit raskust asuda bioloogilisrassistlikule seisukohale, ehkki kõige tõenäolisemalt polnud tema sotsiaaldarvinism midagi muud kui kõige sobivam juudivastaseid veendumusi kinnitav põhimõte.

Austrias üles kasvanuna ei erinenud Hitler tõenäoliselt paljudest teistest eakaaslastest, kes kaldusid juudivastastele seisukohtadele, ehkki alles pärast Esimest maailmasõda sai temast see meeletu antisemiit, keda me seostame natside liikumisega.

Hitler paistis sõjajärgsete pettunute hulgas silma mitte üksnes oma kõneosavuse poolest, vaid – mis veelgi tähtsam – oma radikaalse, kõik-või-mitte-midagi-hoiakuga, mida ta ilmutas kogu ülejäänud elu jooksul. Septembriks 1919 oli ta juba jõudnud oma kavasse võtta eesmärgi „koristada” juudid Saksamaalt „üleüldse”. On äärmiselt kahtlane, kas isegi tema aimas sel ajal, kuidas see impulss avaldub Teise maailmasõja ajal, aga need, kes tormasid 1920. aastatel tema kõnesid kuulama, tunnetasid, et fanaatiliselt parempoolne poliitika – räiged väljaastumised „seaduslikkuse ja

26

korra” kaitseks, aga kommunistide ja eelkõige juutide vastu – kujuneb Hitleri kui juhi tegevuse juhtmotiiviks.

Hitleri antisemiitlik foobia põimus peagi lausa palavikulise antibolševismiga.

Ta järgis teiste juudivastaste eeskuju, liialdades suuresti kommunistidega seotud juutide arvu Saksamaal ja Nõukogude Liidus, aga tema viha põhjust juutide vastu ei või taandada nende väidetavale sümpaatiale kommunismi vastu. Tõenäoliselt nägi ta nendes natsiooni loomupäraseid vaenlasi.

13. augustil 1920 tegi Hitler Münchenis antisemitismi kohta avalduse, mida võib pidada programmiliseks. Ta pakkus oma kuulajatele kujutluspilti, missugustesse kultuuri ja kunsti kõrgustesse võiks Saksamaa tõusta, kui kogu rahvas saab ühtseks.

Ta kuulutas, et juudid ei saa kunagi olla selle jõupingutuse osalised, sest erinevalt sakslastest (üldisemalt öeldes aarialastest) ei näe nad töös sotsiaalset ja moraalset kohustust. Tema arvates jäävad juudid igas riigis võõrasteks, tegutsedes agentide, ärimeeste, kaubitsejatena.14 Selle teema juurde tuli ta ikka ja jälle tagasi. Näiteks 2. novembril 1922 kirjeldas ta juute kui inimesi, kes on juba oma olemuselt rahvusvahelised. Hitleri väitel tulid juudid ajaloo käigus edukalt toime paljudes erinevates keskkondades, rääkisid eri keeli ja tunnetasid end sealjuures alati ühe rahvana.

Tema suurim hirm oli, et see rass, mida ta pidas alamaks rassiks, võib väga hästi hakata õõnestama saksa kultuuri ja sellega sakslaste rahvuslikku identiteeti. Tema uskumust mööda olid juudid „kultuuri hävitajad” juba ammustest aegadest, Egiptuses, Palestiinas, Kreekas ja vanas Roomas.15 Kui paljud vaatlejad tõlgendasid kapitalismi ja kommunismi kui surmavaenlasi, millel on väga vähe ühist, nägi Hitler mõlema puhul teatud rahvusvahelist alget, millega neil tekkis rahvuse loomuliku vaenlasena ühine kandepind. Sellest seisukohast lähtudes polnud võimalik ühtaegu pooldada internatsionalismi ja Saksamaad.

Hitler püsis kangekaelselt arvamusel, et juudid kui kodumaata rahvas ei saa kuuluda mingi rahva hulka, sest nende tõelised huvid on kusagil mujal, seotud kapitalismi või kommunismiga.

Just paindumatu arvamus juutidest kui Saksamaa loomulikest vaenlastest oli põhjus, mispärast Hitlerist sai kõige kindlameelsem Lenini ja Stalini ning „juutide bolševismi”, nagu ta seda halvustavalt nimetas, vastane. Ta võitles üle kümne aasta, et võimule pääseda, ja asus seejärel Saksamaad ning edaspidi kogu Euroopat ümber kujundama vastavalt ideoloogiale, mille ta oli juba varakult valinud ja millele ta jäi lõpuni truuks.

Tal oli kavatsus alustada sõda peaaegu sellest päevast, kui ta 30. jaanuaril 1933 kantsleriks määrati ja 1939. aastal sai see võimalikuks. Natsliku ja kommunistliku ideoloogia vastuolu jõudis kriitilisele tasemele juunis 1941 ning nii algas Vernichtungskrieg – ehk hävitussõda juutide ja kommunistide vastu –, mis oli tema eesmärk.

Seega esindab käesolev raamat seisukohta, et Hitleri antisemitismi juured on

27

tema radikaalses ja rassilise värvinguga saksa natsionalismis ning sõda kommunismi vastu oli jätkuks tema sõjale juutide vastu. Minu seisukoht on risti vastupidine Ernst Noltke arvamusele, mille kohaselt oli natside antisemitism reaktsioon nõukogulaste kommunismile ja et natside kuriteod, kaasa arvatud juutide hävitamine, olid omamoodi koopia nõukogulaste kuritegudest. Noltke isegi väidab, nagu olnuks Hitleri juutide tagakiusamises teatud „ratsionaalne iva” seoses sellega, et teatud rühmitisena olid juudid aktiivsed osalised kommunistlikus liikumises. Ta vihjab, et sündmusi võib tõlgendada nii, nagu oleks juudid kuulutanud Saksamaale sõja, millega antakse mõista, et natslik Saksamaa oli seatud kodumaa kaitsja olukorda.

Noltke väited on jahmatav ja taunitav kordus natside retoorikast, ehkki ta püüab igati manööverdades näidata end distantseerununa Kolmanda Reichi rassistlikust ideoloogiast. Piisab sellest, kui märkida, et tema seisukohad on täielikult ja õigustatult hukka mõistetud mitte üksnes kui propaganda paikapidamatule ning jahmatavale seisukohale, mille kohaselt juudid peaksid endi hävitamises mingil määral iseendid süüdistama, vaid ka seetõttu, et on eiratud kõiki tõendeid, mis näitavad natside antisemitismi juuri võrsuvat saksa natsionalismist.16 Hitlerile oli antisemitism natsliku ideoloogia üks tugitalasid. Enne Esimest maailmasõda ammutas see jõudu natsionalistlikest pürgimustest ja võttis pärast Saksamaa kaotust sõjas lausa talumatu ulatuse. Koos Hitleri ideega nõukogude kommunismist kui veel ühest juutide vandenõust saksa rahva vastu tungis natslik ideoloogia sõja kaotust ja põlatud Versailles’ rahulepingut põdeva riigi rahvuslikest piiridest peagi kaugemale.

Kuna Hitler rajas natside liikumist ja ehitas Kolmandat Reichi üles Nõukogude Liidu valvsa pilgu all, eeldas tema kindel otsus kõrvaldada juudid Saksamaalt tegelikult ülemaailmse ulatusega ettevõtmist.17 Ainult tutvudes Hitleri tigeda suhtumisega juutidesse ja sellesse, kuidas need olid seotud tema bolševismivastasusega, saame aimu tema antisemitismi pahelisest ja painajalikust olemusest ning selle erilisest kohast natslikus ideoloogias ja poliitikas nii rahvuslikus kui ka rahvusvahelises ulatuses.

1930. aastatel muutus kommunismi ja natsismi vastuolu surmavõitluseks tooniandva seisundi eest maailmas. Eelkõige just see kokkupõrge kirjutas sajandi suure sotsiaalse ja poliitilise katastroofi ajaloo kõige süngemad peatükid. Demokraatlikest Euroopa riikidest polnud neile kahele võimunäljasele tõusikule vastast ja ainult ameeriklaste astumine Teise maailmasõtta, seda küll Nõukogude Liidu poolel, võimaldas Saksamaa jõud murda. Vastutasuks seisid Ameerika Ühendriigid kommunistidega peagi silmitsi külmas sõjas, mis vältas pool sajandit.

Käesolev raamat annab sotsiaal-ajaloolise ülevaate nõukogude ja natside diktatuurist ning dokumenteerib nende sarnasusi ja erinevusi. Nõustun täiesti Charles Maieriga, et on oluline silmas pidada nii erinevusi kui ka kontraste.18

28

Venemaa oli 1914. aastal küllap Mandri-Euroopa poliitilises mõttes kõige repressiivsem riik. Tegemist oli ikka veel põllumajandusliku ja vähearenenud ühiskonnaga, mille paljurahvuseline elanikkond rääkis rohkem kui sadat keelt. 1897. aasta rahvaloenduse andmetel oli 79 protsenti elanikest kirjaoskamatud. Saksamaa seevastu oli moodne, kõrge kultuuriga, etniliselt ühetaoline ja majanduslikult hästi arenenud. Siin oli juba ammu saavutatud peaaegu üleüldine kirjaoskus ja riik oli teel liberaalsele demokraatiale. Tublid kodanikud Saksamaal, nagu suuremas osas Austriaski, võisid tunda uhkust seaduslikkuse ja korra üle. „Rahu ühiskonnas ja kord majas”, kõlas tuntud saksa kõnekäänd ning selles mõttes oli Saksamaa täiesti erinev tunduvalt vägivaldsemast ja rahutust Vene ühiskonnast. Lärm ja kaos, millest palju olid põhjustanud natsid, Saksamaa tänavail pärast sõda –– andsid inimestele põhjust vaadata Hitleri poole, kes lubas teha neile rahutuile aegadele lõpu. Varasemad erinevused Venemaaga ei kadunud, vaid omandasid esile tõusnud kommunistlikule ja natslikule diktatuurile omase värvingu.

Stalinis ja Hitleris on nähtud populistlikke poliitikuid.19 Minu uurimus ei toeta seda seisukohta. Tegelikult olid mõlemad diktaatorid väga erinevad. Hitler oli karismaatilise juhi musternäide, mees, kellel oli anne saavutada rahvahulkadega jalamaid kontakt. Stalinil puudus igasugune karisma, seda vähemalt kuni Teise maailmasõja lõpuni. Ta oli tõeline töönarkomaan, täielik bürokraadist tähenärija.

Tema huvi administratiivtegevuse üksikasjade vastu oli täielik vastand Hitlerile, kes soovis, et teised langetaks enamiku otsuseid tema eest, nii et tema võis pühenduda tähtsaimatele otsustele, mida oli võib-olla ainult 5 protsenti.20 Olemata kaugeltki populistid, kuulutasid Stalin ja enne teda Lenin end avangardi juhiks. Nad ei apelleerinud avalikule arvamusele ega püüdnud mõjutada rahva meeleolusid. Isegi omavahel käsitlesid nad oma legitiimsust ja volitusi tulenevatena mitte rahva soovist, vaid marksismist ja ajaloo seaduspärasustest, mida just nemad enda väitel tundsid kõige paremini. Seevastu Hitler uskus veendunult, et poliitiline võim peab rajanema populaarsusel ja et ühtki režiimi ei saa pidada tõeliseks riigivõimuks, kui sellel pole riigi alamaks olevate inimeste toetust.

Hitler ei tundnud nõukogulaste stiilis diktaatorite ja nende omaenese rahva kallal rakendatava terrori vastu midagi peale põlguse ja seetõttu püüdis ta võita kõikide mittejuudi soost sakslaste meeli ja südameid, üritades saavutada nendega üksmeelt, mis rajanes juutide ja teiste rassiliselt alaväärtuslikuks arvatute kõrvaldamisel. Tema eesmärk oli diktatuur asjassepühendatute heakskiidul.21 Hitleri hübriidset valitsemisvormi võiks nimetada diktatuuriks konsensuse alusel.22 Olen sama meelt Ian Kershaw’ga, et Hitleri populaarsus ja võim „moodustasid peamise vahendi konsolideerimaks ja integreerimaks ühiskonda avaldama režiimile täielikku toetust”.23

29

Erinevalt oma nõukogude ametivendadest tegutses Hitler suhteliselt ettevaatlikult.

Näiteks püüdis ta rahva arvamust enne uute algatuste esitamist ette valmistada ja kui siiski tuli ette vastuväiteid, tõmbus ta sageli tagasi. See kehtib näiteks ka kirikute vastu suunatud kampaania ja juutide tagakiusamise kohta Saksamaal. Niisugune suund oli teravas kontrastis Lenini ja Stalini tegevusega, sest nemad ei taganenud kunagi vastuseisu ees ning jäid tihtipeale lootma kiirele ja halastamatule terrorile. Õigeusu kirik, mida pidasid kalliks paljud traditsioone austavad venelased, pühiti sisuliselt minema. Kommunistid põletasid maha palju iidseid pühakodasid ja vangistasid vaimulikke, natsid aga tõmbusid tagasi, kui isegi vähesed inimesed avaldasid nurinat mõningate kohalike radikaalide otsuse peale eemaldada koolidest krutsifiksid.

NSV Liidus kujutasid puhastustöö parteis ja enesekriitika ning enesekaristamise avalikud rituaalid kommunistliku praktika lahutamatut osa nii Lenini kui ka Stalini ajal. Natslikul Saksamaal midagi niisugust ei olnud. Hitler tegutses ülistades väsimatult saksa vaimu ja kiites tublisid kodanikke, kui nood ilmutasid tema suhtes heatahtlikkust. Oma viha suunas ta juutide ja poliitiliste vastaste, nagu kommunistid, ning vähemusrühmitiste, nagu homoseksualistid ja mustlased vastu. Toimus üks (suhteliselt väike) puhastus 1934. aastal, mis oli küllalt õudne, aga mida ei tohiks üle hinnata. Hitler ei tahtnud kuigi meelsasti vallandada isegi korrumpeerunud parteitegelasi, nagu poleks ta tahtnud tunnistada, et on kaotanud usu nendesse. Et hoida sõja ajal võitlusvaimu üleval ja samas vältida enda autoriteedi langust sakslaste silmis, palus Hitler väejuhtidel kõigest tagasi astuda või minna haiguspuhkusele, kui seda tema meelest oli vaja, Stalin aga käskis paljud niisugustel puhkudel maha lasta. Populaarne feldmarssal Erwin Rommel sai oktoobris 1944 võimaluse võtta mürki, kui selgus, et ta võib olla seotud juulis Hitlerile tehtud atentaadikatsega.

Iseäranis pani Hitler pahaks kommunistide kõige üldisemaid taotlusi. Tema liikumine, nagu ka tema režiim, nägid end lahutamatult seotuna „vere ja maaga”, seda ka praegusel hetkel, ehkki jutlustati tulevikuutoopiat üksnes rassiliselt puhastest sakslastest. Natside sõnum oli välistav või partikularistlik. Sellega avati uksed, ehkki ainult praokile, suhteliselt vähestele põhjaeurooplastele. Muidu pidi tuleviku Suur-Saksamaa ehk Uus Kord – ehk ükskõik kuidas seda ka oleks nimetatud – jääma täiesti suletuks ja ainus kontakt teiste rassidega sai olla ainult isanda ja orja suhted.

Mingit inimestevahelist vendlust ei saanud olla, küll aga nägi Hitler kõrgema rassi vältimatut ja lõputut darvinistlikku võitlust „sissetungijatega”. (Pole vist tarvis öelda, et nagu paljudel teistel enne ja pärast teda, oli temalgi üksnes pealiskaudne arusaam Darwinist.) Natside nn lõplik lahendus nõudis miljonite süütute inimeste elu, enne kui Hitler 1945. aastal puruks pommitatud ja põlevas Berliinis peatati.

Mõlemad, nii Nõukogude kui ka natsirežiim, leidsid järgijaid idealistide, noorte

30

ja parema haridusega inimeste hulgast. Niisugused inimesed sõna otseses mõttes jumaldasid oma juhte ja isegi terve mõistusega ratsionalistid tundsid maad oma jalge all kõikuma löövat, kui kohal oli mõni niisugune mees. Keegi noor vene kommunist, kes sõja lõpul tunnistati süüdi „sakslaste vastu kaastunde ilmutamises, kodanlikus humanismis ja kahjulikes väljaütlemistes jooksva poliitika küsimustes”, heideti mitte üksnes parteist välja, vaid pandi ka vangi. Tegelikult ei sobinud sõna „vangla” nõukogude utoopiasse ja nii saadeti mees niinimetatud Harkovi paranduslike tööde kolooniasse. Märkimisväärsel kombel, nagu tunnistab mees ise, sai temast selles koloonias „veelgi järjekindlam stalinist. Kartsin kõige rohkem, et mulle osaks saanud isiklik ülekohus võib kahjustada minu arusaama sellest, mis on kõige tähtsam kodumaa ja maailma elu seisukohalt. See nägemus oli mulle oluline kui vaimse tugevuse allikas ja võimaldas mul käsitleda iseennast kogu terviku osana.” Isegi kui kohtunikud ja salapolitsei olid eksinud, uskus mees, „et mitte mingi hulk vigu ja valearvestusi või ülekohut ei saa muuta või peatada peatset sotsialismi triumfi”.24 Ainelise heaolu ja elutingimuste paranemise lubadused tõid uusi poolehoidjaid nii kommunistidele kui ka natsidele. Mõlemad režiimid pidid pakkuma elus hakkama saamiseks ainult minimaalset, et võita ja säilitada inimeste toetust. Pealegi olid paljud nõukogude kommunistid ja natsid hoolega ametis oma elu mõnusaks tegemisega, rakendades selle nimel kõikvõimalikke ebamoraalseid, loomuvastaseid, julmi ja kuritegelikke võtteid. Kasuahnus ja korruptsioon võtsid Kolmandas Reichis piiritu ulatuse, iseäranis ajasid parteijuhid, selle liikmed ja tavakodanikud mammonat kokku juutide arvel.25 Nõukogude Liidus nautisid nomenklatuuri liikmed, ehk need, kes olid kantud vastavatesse nimekirjadesse, kõikvõimalikke privileege, alustades korteritest ja erikauplustest ning lõpetades koolide ja suvilatega.26 Nemad kehastasidki seda julma põhimõtet, mille rakendasid ellu sead George Orwelli satiirilises romaanis „Loomade farm” (1945): „Kõik loomad on võrdsed, aga mõned on teistest võrdsemad”.

Siiski oleks ainult materialistlik selgitus kommunistidele või natsidele toetajate leidumise kohta puudulik. Miljonid pühendusid sellele üritusele mitte lihtsalt isikliku kasu saamise eesmärgil, vaid hoolimata kannatustest ja kaotustest. Tõepoolest, just ideeliste kommunistide ja natside valmisolek eneseohverduseks oli üks neid jooni, mis tegid kõnealuse aja Euroopas nii eriliselt silmatorkavaks. Toonastes päevikutes, kirjades ja autobiograafiates avaldub just „tõeuskujate” tõeline ustavus ja veendumus.

Vastupidiselt nii mõnelegi hiljaaegu ilmunud tööle usun mina, et natsid ei kiusanud juute taga mitte esmaeesmärgiga saada endale nende vara finantseerimaks Kolmandat Reichi. Jutuajamistes Goebbelsiga, nagu ka igal pool mujal, tõuseb Hitler esile kui inimene, kelle tegevus on fanaatiliselt koondatud eesmärgile, mida ta pidas

31