Originaali tiitel: The Atlas of Bird Migration Esmatrükk Suurbritannias 2007. aastal Copyright © 2007 Marshall Editions Marshall Editions The Old Brewery 6 Blundell Street London N7 9BH www.quarto.com Kõik õigused kaitstud. Ühtki selle raamatu osa ei tohi reprodutseerida mehaaniliste või elektrooniliste vahenditega ega mingil muul viisil kasutada, kaasa arvatud fotopaljundus ja info salvestamine, ilma autoriõiguse omaniku loata. ISBN 978 0 565 09218 4 (ingl k) Autorid Chris Mead
Lk 6–51, 80–83, 104–113 Malcolm Ogilvie
Lk 84–103, 114–131, 148–172 Bette Jackson ja Jerome Jackson
Lk 52–79 Peter Fullagar
Lk 134–137, 143–147 Terry Oatley
Lk 138–142
© Tõlge eesti keelde. Olav Renno, 2008 Tõlke toimetanud Eve Mägi Kaanefoto: Ingmar Muusikus ISBN 978-9985-3-1672-6 (eesti k) Kirjastus Varrak Tallinn, 2008 www.varrak.ee Trükitud Singapuris
Paremal: valgepea-merikotkas lennul
Sisukord Eessõna 4 Raamatu kasutusjuhend 5 Linnud liikvel Sissejuhatus 7 Rände kujunemine 8 Rändemudelid 10 Millal rännatakse 14 Lennuviisid 16 Lennuenergia ja -kiirus 20 Kui kõrgel linnud lendavad? 22 Teekonnaks valmistumine 24 Ajastamine 26 Pärilikkus ja ränne 28 Orienteerumine ja navigeerimine 30 Rändeteed ja rändetõkked 34 Peatuspaigad 36 Ilm ja kliima 38 Rände uurimine 42 Ohud ja looduskaitse 46 Põhja-Ameerika rändlinnud Sissejuhatus 51 Rändemudelid 52 Pardid 54 Röövlinnud 56 Kured 58 Kahlajad, kajakad ja tiirud 60 Öösorrid 62 Piiritajad ja pääsukesed 64 Koolibrid 66 Rähnid 68 Tikatid 70 Rästad 71 Virelinnud 72 Tangarad 73 Säälikud 74 Sidrikud, suurnokad ja kuldnokad 76 Turpialid 78
Euraasia rändlinnud Sissejuhatus 81 Rändemudelid 82 Pardid 84 Kahlajad 86 Toonekured 88 Kullid, kotkad, pistrikud 90 Kanalised 94 Rukkirääk 95 Kured 96 Kajakad ja tiirud 98 Tuvid 100 Käod 101 Mesilasenäpp, siniraag ja vaenukägu 102 Piiritajad ja pääsukesed 104 Hänilased ja kiurud 106 Täksid ja rästad 108 Põõsalindlased 110 Õgijad 112 Kärbsenäpid 113 Talikülalised Põhjalast Sissejuhatus 115 Rändemudelid 116 Luiged 118 Haned 120 Kahlajad 124 Rästad 128 Tsiitsitajad ja vindid 130 Lõuna-poolkera rändlinnud Sissejuhatus 133 Lõuna-Ameerika rändlinnud 134 Aafrika rändlinnud 138 Austraalia-Okeaania rändlinnud 143
Merelindude ränne Sissejuhatus 149 Rändemudelid 150 Pingviinid 152 Albatrossid 154 Tormilinnud ja tormipääsud 156 Ännid, kajakad ja algid 158 Tiirud 160 Peaaegu ränded Sissejuhatus 163 Irdränded 164 Rändlindude kataloog 166 Register 173 Soovitatav kirjandus176 Tänusõnad-tunnustused 176
Eessõna Malcolm Ogilvie Kogu päeva tuli põhja poolt lendavaid haneparvi – algul ilmusid lendamiseks ja puhkamiseks kulunud aja kohta teekonnal. kaugel nähtavale pisikesed mustad täpid, mõned lausa lainete Kuigi rände uurimine on juba omaette põnev tegevus, on ligi, teised kõrgel nende kohal. Kui need jõudsid ligemale ja uurimisel saadud teadmised väga olulised linnukaitse jaoks. Nii neid võis määrata lagledeks, hakkasin ma kuulma ka tuttavaid on selle alusel olnud võimalik täpsustada haruldaste ja ohustatud hääli, mida polnud kuulnud nende ärarändest saati läinud liikide, nagu trompetkure või Kirtlandi sääliku pesitsusalasid, kevadel. Ma nägin kümnete tuhandete valgepõsk-laglede rändetrasse ja talvituspaiku Põhja-Ameerikas ning nõnda tagada saabumist Šotimaa talvituspaikadesse. Siia tulid nad tagasi – kui vajalik, et linnud ja neile vajalikud elupaigad oleksid kogu pärast Gröönimaal veedetud pesitsushooaega – reisi, mida nad ulatuses kaitstud. Euroopas osutas hanede märgistamine 1950.sooritavad igal aastal, niikaua kui inimmälu tagasi ulatub. Ma tel ja 1960.-tel aastatel tõigale, et mõnel liigil pole Arktikas saan nende tuleku jälgimisest samasuguse erutuse kui tuhandete pesitsev ja Loode-Euroopas talvitav asurkond ühtsed, vaid ülelendavate röövlindude vaatlemisest kevadel Iisraelis. Need tegelikult on mitu eraldi asurkonda, millest igal on oma kindel linnud tulevad Aafrikast talvitamast ning siirduvad Euroopasse pesitsus- ja talvitusala. Selle avastuse tähtsust nende haneliikide ja Aasiasse pesitsema. Samamoodi vaimustuvad vaatlejad efektiivsemaks kaitseks ei saa üle hinnata. Pennsylvania Hawk Mountain´il /Kullimäel/ röövlindude tohutust Rändlindude kaitse võib osutuda raskemaks inimese püstitatud lõuna poole kulgevast sügisrändest, teades, et mõned linnud on poliitiliste barjääride tõttu, mida linnud lihtsalt eiravad. Teiselt oma teekonda alustanud lausa arktilisest Kanadast ja et nende poolt on palju näiteid tihedast koostööst mitmete riikide vahel, ränne ei lõpe enne, kui nad on jõudnud Lõuna-Ameerika kõige mis paiknevad piki eri liikide rändetrasse. On ka rahvusvahelisi lõunapoolsematesse piirkondadesse. lepinguid, millele on alla kirjutanud ja mille on ratifitseerinud Lindude ränne on inimest paelunud sestsaadik, kui ta enamik maailma riike, ning mis on osutunud väga tulemuslikeks. esmakordselt märkas nende korrapärast ilmumist ja kadumist Kõige esimene rahvusvaheline leping rändlindude kaitse kohta aastaaegade vahetumisel. Taliuinak ja teisteks liikideks kirjutati alla Ameerika Ühendriikide ja Kanada vahel (tollal muutumine olid põhilised teooriad, mis käibisid hulk sajandeid, Suurbritannia alluvuses) nii ammu kui 1916. a. Tollal leppisid need kuni avastati rände olemus. Ja isegi siis, kui sai selgeks, et kaks riiki kokku kaitsta oma maal haruldasi ja kasulikke liike ning lindudel võivad olla eraldi pesitsemis- ja talvitumisalad ning et kooskõlastada omavahel jahihooaegu. nad regulaarselt liiguvad nende vahet, jäid mõned paigad alles On hulk teadmishimulisi uurijaid, kes püüavad lahti mõtestada väljapoole tollal tuntud maailma piire. lindude rännet ja on oluline, et nende avastusi rakendataks Lindude rände uurimine hoogustus pisut üle saja aasta ohustatud lindude parema käekäigu tagamiseks. Kui tagasi, mil ornitoloogid hakkasid lindudele jala ümber ennustatavad kliimamuutused tulevikus aset leiavad, võivad panema väikesi metallribasid, millele olid pressitud rõnga rändemudelid muutuda. Seetõttu peab inimene meeles hoidma, number ja tagastamisaadress. Lindude rõngastamine on et linnud on keskkonna tervise kindlad indikaatorid. Ja keegi nüüd üleilmselt kasutusel ja on oluliselt aidanud piiritleda pole seda rohkem kui rändlinnud, kes külastavad oma elu rändlindude asualasid niihästi pesitsus- kui ka talvitusperioodil kestel paljusid erinevaid piirkondi. Et lindude ränne oleks selle ning täpsustada ränderadu, mida nad kasutavad nende kahe jälgijatele jätkuvalt põnev, on meie kohus hoolitseda lindude eest vahel kulgedes. Samuti teame paremini teekonnal tehtavaid igal võimalikul moel. vahepeatusi. Nüüdisajaks on arendatud uusi tehnilisi vahendeid, eeskätt tillukesi raadiosaatjaid. Nende signaalid määravad linnu täpse asukoha kus tahes – mitte teleskoobi või binokliga vaadeldes ega leitud rõnga tagasisaatmist oodates, vaid raadiokandamilt sidesatelliidi kaudu saadava signaali järgi. Selline võte on võimaldanud linnuisendi täppisjälgimist ja pakkunud palju uut infot tema liikumistee ning samuti
Raamatu kasutusjuhend Lindude ränne on keerukas nähtus. Mõne liigi liikumismudeli tundmine paljudes maailma piirkondades on parimal juhul skemaatiline. Selles raamatus esitatud teave on nii täpne, kui seda võimaldavad praegusaja teadmised, ent ränne kui nähtus ise jääb ikka veel selliseks, mille kohta on edaspidigi palju avastada. Igas peatükis on linnud reastatud Clementsi süstemaatilises järjestuses (Birds of the World, 2005). See teaduslikult tunnustatud süsteem on teistest eelistatum, kuna siin asuvad suguluses olevad linnuliigid rühmiti lähestikku.
Liigid on valitud ühe või kahe kriteeriumi järgi: nende ränded on kas ühe või enama liikumismudeli poolest tüüpilised või teatakse nende rände kohta huvitavaid seiku. Enamik raamatus kasutatavaid linnunimesid on kinnitatud Eesti linnunimetuste komisjoni poolt. Mitmetel koolibridel, rähnidel ja värvulistel need veel puuduvad ning sellistel juhtudel on eestikeelse ajutise vaste loonud tõlkija.
KAARDID
4 KALENDRID Iga antud kaardile mahutatud maismaalinnuliigi kohta näitab kalender tema rändekuid (tulekut ja tagasirännet) ning pesitsusalal viibimise kestust. Mõne merelinnu puhul on eraldatud vaid pesitsusalal oleku ja sealt eemal viibimise (mittepesitsemise) kuid. Kaardil linnu rändeteid kujutav värvus märgib ära ka tema kalendri – sama värvi on kalendriringi keskpaik ning pesitsusja rände-(mittepesitsus-)aega näitavad kaarjad nooled. Kuud on märgitud kalendri servale ja on üksteisest eraldatud hammasratta tippudega.
Iga linnuliigi pesitsus- ja talvitusala jaoks on kasutatud üht värvi, sama värv on kasutusel ka rändesuundade, levikupiiride punktiirjoonte ja mistahes rändepeatuspaikade tähistamisel. 1 Nooled kaardil osutavad laial alal toimuva rände suunda. Katkendnool osutab oletatavale, kuid tõestamata rändemarsruudile. Kui liigi rändetee pole teada, on katkendnoole juures kiri: „Marsruut pole teada“. Kui pole märgitud teisiti, rändavad linnud pesitsusalalt ära ja sinna tagasi sama trassi mööda. Kui liikumised on rohkem hajutatud, nagu näiteks mõnedel merelindudel,
kes pesitsevad kindlalt piiritletud aladel ja hajuvad siis kuni järgmise pesitsushooajani ookeanidele, on liigi põhilised koondumispiirkonnad tähistatud värvilise alana. 2 Värvilised alad kaardil tähistavad ühe või enama linnuliigi pesitsus- ja talvitusalasid. Kui kahe liigi piirkonnad kattuvad, on ala märgitud eri värvi triipudega. Triipude võrdne hulk tähendab, et need kaks liiki on seal võrdselt levinud. 3 Kui linnuliigi pesitsus- ja talvitusalad kattuvad, näitavad mustad punktiirjooned leviku põhja- ja lõunapiire.
SÜMBOLID JA LÜHENDID
FAKTIVEERUD
Põhifaktid esitatakse ainult üksikute eriti iseloomulike linnuliikide kohta. Peale eesti- ja ladinakeelse liiginimetuse, linnu kaalu, siruulatuse ja rändeteekonna pikkuse, on ära toodud ka mõõtvõrgustikule sätitud linnu siluett, et saada üldpilti tema suurusest. Kasutatakse viit erinevat mõõtkava, kuid alati on ühe ruudukülje pikkuseks 10 cm. Nii paikneb suurem lind suurema mõõtkavaga taustal.
10 sentimeetrit
Kuum punkt paigad, kus rändlinde võib
näha suuremal hulgal Vahepeatus või puhkeala-paigad, kus tehak-
se teekonnal pikem peatus toitumiseks Ohud rändlindudele Isaslind Emaslind
3
OK T AP R
I
JUUNI
AP R
OK T
SEPT G
UL
I MA
G
M ÄR T S
AU JU
AU
BR EE
PESITSUS
SEP
V NO
M ÄRT S
DETS JAAN V RÄNNE
JU
4
UL
I
JUUNI
Põhi/põhjakaar Lõuna/lõunakaar Ida/idakaar Lääne/läänekaar
40 sentimeetrit
V
BR EE
DETS JAAN RÄNNE PESITSUS
V NO
N S E W
20 sentimeetrit
I MA
USA Ameerika Ühendriigid Ps poolsaar NNP Looduspark NP Rahvuspark NR Looduskaitseala NWR Riiklik keeluala WR Keeluala Miljard = 1000 miljonit
80 sentimeetrit
1,6 meetrit Paljude teiste lindude kohta käivad olulise tähtsusega faktid on koondatud rändlindude kataloogi lk. 166-172. Sealt leiab kõigi raamatus mainitud lindude pesitsus- ja talvitusareaalide ning rändeteekonna pikkuste andmeid.
Linnud liikvel Ränded on tõenäoliselt üks aukartust äratavam loodusnähtus maailmas. Mis sellel võrreldes ilmanähtuste, maavärina või vulkaanipurske hiigeljõuga vajaka jääb, korvab ränne oma romantilisusega – tilluke lind annab loodusjõudude vastu trügides enesest kõik ja sooritab vaid rutiinse reisi, mis on kaugelt üle inimvõimete piiri. On esitatud ebamaiseid teooriad, mõtestamaks lahti linnupopulatsioonide sesoonset mõõnamist ja voogamist. Muuhulgas on väidetud, nagu siirduksid linnud kuu peale, muunduksid teisteks liikideks või veedaksid talve järvede ja tiikide mudas. Tõesed teadmised selle kohta, mis tegelikult toimub, pole vähem fantastilised. Sajandeid on püüeldud mõista lindude rändeid ja seda, kuidas need aastast aastasse aset leiavad. Kuidas suudavad linnud lennata selliseid määratuid vahemaid ilma kaotsi minemata või surmani ära kurnatuina? Kuidas on tänapäevased keerukad rändemudelid välja kujunenud ja millised olid kunagised, oletatavalt tüki lihtsamad liikumised? Ja milliseid eri probleeme kohtavad rändlinnud praegu ja kuidas nad neist jagu saavad? Kuigi suure mõistatuse mitmed osad on juba lahendatud, on selle põneva nähtuse kohta veel paljugi avastada. Valgepõsk-lagled on jõudnud oma Teravmägedel asuvatest pesitsuskolooniatest talveks Šotimaale; hetkel on nad lendamas päikeseloojangu ajal üle Merseheadi.
8
LINNUD LIIKVEL
Rände kujunemine Mandrite triiv ning jääkilpide vahelduv taandumine või laienemine mõjustavad rändemustreid ja rändeteid. Rände algset kujunemist on kerge ette kujutada, kui tugineme aastaaegade vaheldumisele. Põhjamaised suved on soojad ja talved külmad ning lind, kes eelistab sooja, saab talveks lõuna poole liikumisest kasu. Kui ta jääb peatuma põhjapoolkerale, saab ta vähem karmi ilma; kui lind ületab aga ekvaatori, võib ta nautida lõunamaist suve. Võiks ju soojematel laiustel leiduda ala, kus liik saaks elada aasta ringi, kuid põhjapoolsed haudelinnud on sunnitud samast liigist paigalindude konkurentsi tõttu kaugemale liikuma. Nii pikenevad ränded, kuni jõutakse paika, kus suvi võib olla pesitsemiseks küll liiga kuum, ent talvitamiseks on tingimused ideaalsed. Palju teisi, otseselt vähem olulisi tegureid, on geoloogilise aja kestel pannud linde oma liikumisi muutma ja tinginud uute liikide teket. Pikas ajaskaalas mõjutab mandrite triiv liikide levikut ja rändemudeleid. Umbes 50 miljonit aastat tagasi oli juba palju linnuliike, keda võiks pidada vähemasti rühma tasemel samasteks tänapäevastega. Mandrite asetus oli siis tänapäevasest erinev. Lõuna-Ameerika paiknes umbes 1000 km Põhja-Ameerikast eemal ja India oli 2000 km kaugusel Aasiast, samas kui Aafrika oli 5000 km pikkuselt Euroopaga ühenduses. Ei ole kokkusattumus, et enamik keerukaid rändesüsteeme on arenenud Euraasia ja Aafrika vahele, samas kui Põhja- ja Lõuna-Ameerika ning Aasia ja India vahel on rändeteed palju lihtsamad. Rändele enim mõjunud pikaaegseteks teguriteks on olnud jääaegade vaheldumine jää-vaheaegadega, mis on maailma mõjustanud viimase kahe miljoni aasta kestel. On olnud umbes pool tosinat väga külma perioodi, millest kaks viimast võimutsesid maal viimase 150 000 aasta jooksul. Taandumisaegadel kõikus temperatuur ulatuslikult nende 50 000 kuni 100 000 aastat kestnud tsüklite vältel. Uurimused kinnitavad, et mõned tollastest muutustest on olnud väga kiired – pigem kümnetes kui sadades aastates mõõdetavad – ja need pidid ergutama rändestrateegia paindlikkust. Jääaegade vaheldumine jää-vaheaegadega on nihutanud paljude linnuliikide elupaiku edasi-tagasi. Mõjustatud võisid saada kas nende suvi- või talikorterid, kuid pikamaarändurite jaoks oli mõju märgatavam suvistel põhjapoolsetel pesitsusaladel. Linnud võivad toime tulla järkjärguliste muutustega, sest isendid muudavad oma teekondi, küll ainult levila servaaladel. Sellest jätkub ning nii umbes 1000 aastaga võivad linnud nihkuda üle kogu maakera. Aga kuni muutused on aeglased, säilitavad linnud oma peamised liikumismallid tuhandete, isegi miljonite aastate jooksul.
1 ENAM KUI 100 000 AASTA TAGASI oli maailm soojem ja jäämüts polaaraladel väiksem kui tänapäeval. Sel oli oluline tähtsus nüüdisliikide eellastele nii Vanas kui ka Uues Maailmas – linnud levisid Kaug-Põhja. PõhjaAmeerikas levis näiteks üks põõsalindlaste eellasliik risti üle mandri Alaskast Newfoundlandini välja; liigi levila kirdeosa ulatus Euroopas Atlandi rannikust Uuraliteni.
Kuldkurk-metssäälik
PÕHJA-AMEERIKA KAILUMETSSÄÄLIK JA KULDKURKMETSSÄÄLIK, keda omal ajal
käsitleti eraldi liikidena, on lähemal vaatlemisel ühe ja sama liigi – metssääliku – alamliigid. Neist mõlemal esineb levila mitmetes osades eri vorme, keda võib otseteed seostada Põhja-Ameerikat mõjustanud jäätumistega. Euraasias elavad pruunselg- ja väikepõõsalind on selgesti kaks erinevat liiki, ehkki näivalt sugulased. Liigiteke toimus kaks jäätumist tagasi ja viimase jäätumise ajal leidus väike-põõsalinde ainult ida pool, kuna pruunselg-põõsalinnud säilisid nii idas kui ka läänes.
Kailu-metssäälik
Pruunselg-põõsalind
Väike-põõsalind
RÄNDE KUJUNEMINE
2 SUURIMA ULATUSE AJAL küündis „keskmine“ jäätumine nõnda kaugele lõunasse, et PõhjaAmeerika ürgliik oli
mitte ainult kogu oma varasemalt levialalt välja surutud, vaid ta levik oli ka killustunud. Euroopas oli liik tõrjutud kahele alale –
Balkanile ja Lähis-Itta ning Pürenee poolsaarele. See olukord jäi muutumatuks linnu tuhandete põlvkondade kestel.
3 JÄÄVAHEAJAL kattis jää maad umbes samas ulatuses kui tänapäeval. See lubas linde kaotsiläinud alad taas hõivata. Sel ajal hakkasid sugulasliigid üksteisele ligemale nihkuma kuni nende levilad Euroopa põhjaosas kattusid. Kuna nad olid nõnda kaua eraldatud
olnud, olid asurkonnad juba küllalt eristunud ja enam ei ristunud omavahel. Kailu- ja kuldkurk-metssäälikud sarnanesid veel sel ajal, ent pruunselg- ja väike-põõsalinnud olid muutunud omaette liigiks.
4 VIIMASE JÄÄAJA KÕRGHETKEL, 15 000 aastat tagasi, surus jää linnud jälle lõuna poole. Euroopas asusid pruunselgpõõsalinnud oma mõlemasse varasemasse pelgupaika, kuid väikepõõsalinnud siirdusid üksnes Balkanile. Ameerika idaosas oli olukord samasugune – seal elasid vaid kailumetssäälikud. Mandri lääneosast siirdusid mõned kuldkurk-metssäälikud Mehhikosse, kuid põhjapoolsed asurkonnad sulandusid ühte kailumetssäälikutega.
Ameerika ürg-põõsalind Kuldkurk-metssäälik Kailu-metssäälik Euroopa ürg-põõsalind Pruunselg-põõsalind Väike-põõsalind
5 TÄNAPÄEVAL on asurkonnad taas põhja poole levinud. Pruunselgpõõsalinnu ida- ja läänepoolsed alamliigid on ühinenud kahel varem kasutatud alal. PõhjaAmeerikas, Alaskast Mehhikoni, elab kailumetssäälikuid kahe ja kuldkurk-metssäälikuid nelja erineva vormina.
9
10
LINNUD LIIKVEL
Rändemudelid 1 Pooled maailma linnuliikidest rändavad, ent iga liigi teekond on ainulaadne. Mõnesaja meetri pikkuseist siirdeist kuni lendudeni ümber maakera, põhjast lõunasse ja idast läände – lindude teekonnad on niisama mitmekesised kui liigid, kes neid sooritavad. Defineerida rändetüüpe või -mudeleid pole kerge. Kahtlemata võib nende ainulaadsete reiside seas märgata mõningaid suundumusi. Kuid ükski näidetest pole erandlik ja üks liik võib paigutuda enam kui ühte neist kategooriatest. Põhjast lõunasse ja paigalejäämine Tõenäoliselt on kõige kergemini arusaadavaks rände näiteks põhja-lõuna-suunaline kaugränne. Suitsupääsukesed võivad suvel elada peaaegu kogu Põhja-Ameerikas ja Euraasias – seda nende toidu, lendavate putukate sesoonse rohkuse tõttu. Kuid enamasti on nende pesitsusaladel talveilmad nii karmid, et lindudel on vähe lootust seal ellu jääda, nii et nad liiguvad lihtsalt lõuna poole – aladele, kus nad saavad jätkata toiduhankimist. Lugu pole muidugi nii selgepiiriline, kui see esmalt tundub. Lindudel pole põhjust teisale liikuda, kui kliima on aastaringselt ühetaoline ja ei mõjusta nende toitumisvõimalusi. Kus mingi liik on laialt levinud ja pesitseb laias laiuskraadide vööndis, peavad levila põhjapoolsetes osades elavad isendid lendama kaugele lõunasse. Teisalt aga ei pea levila lõunapoolsetest osadest pärit linnud hoopiski liikuma, sest ilmatingimused pole nii karmid. Lõuna-Hispaanias on suitsupääsukesed oma pesapaikades aastaringselt paigal nagu ka kilatüll Põhja-Ameerikas Mehhiko lahega piirnevates osariikides. Paljudel liikidel, keda eelnev näide puudutab, võib ülekaalus olla teine rändeilming – osaränne, mille raames paikkonna mõned linnud rändavad ja teised mitte.
1 LÕUNA-AMEERIKAS on rubiintikatid lõuna-põhjasuunalised rändajad. Linnud pesitsevad lõunapoolkera suvel, septembri
ja veebruari vahel, Uruguai ja Põhja-Argentina pampades. Sealsel sügisel lendavad nad põhja poole Brasiilia ja Kolumbia
savannidesse ja ühinevad seal paikse asurkonnaga, veetes nii aega märtsist augustini.
2 RANDTIIRUD on kaugrände tšempionid. Nad pesitsevad arktilise suve jooksul ja hakkavad juba augustis lõuna poole lendama. Linnud järgivad rännates Aafrika rannajoont ja jõuavad novembris Antarktikani välja, kus triivivad koos ida suunas puhuvate tuultega. Lõunapoolkera kolme suvekuu järel alustavad vanalinnud oma tagasiteed põhja poole.
3 VAINURÄSTAD, kes pesitsevad üle kogu Venemaa ja Euroopa põhjaosa, on ida-lääne suunas rändajad. Kui põhjamaine suvi lõpule jõuab, hakkavad nad liikuma lääne ja lõuna poole. Linnud rändavad öösiti ning jõuavad oktoobris kohale oma Lääne- ja LõunaEuroopas asuvatesse talvituspaikadesse. Linnud võivad igal aastal talvitada erinevas piirkonnas: nii võib neid, kes olid seotud ühel talvel Suurbritanniaga, leida järgmisel talvel Kreekast, Türgist või Gruusiast.
RÄNDEMUDELID
4 SUURRISLAD on põhja-lõunasuunalised kaugrändurid, kes pesitsevad lühikese arktilise suve jooksul. Noore linnu esimene lend võib kulgeda üle Aasia metsade kuni kahlajate traditsiooniliste peatuspaikadeni KaguAasias. Paljud suurrüdid lendavad üle Vaikse ookeani ja Lõuna-Hiina mere Austraalia rannikuni välja ning ületavad seal mandrigi, et talvitada selle lõuna- ja läänerandadel.
5 NULUPÜÜD on Kaljumäestikus elavad kõrgusrändurid, kes liiguvad sesooniti vertikaalselt umbes 300 meetri võrra. Nad pesitsevad madalamatel aladel lehtmetsaväludel, toitudes marjadest ja putukatest. Talveks liiguvad nad ülespoole okasmetsadesse. Siin toituvad nad männiokastest, mis – olgugi et ohtralt saadaval – ei ole lindude jaoks küllalt toitvad, et anda piisavalt energiat pesitsusajaks ja poegade üles kasvatamiseks.
6 LUMEHANED pesitsevad arktilises Kanadas, sealt itta kuni LääneGröönimaani ning läände Alaskalt kuni Kirde-Siberini. Nende ränne on katkeline, kuna linnud veedavad tee peal aega toitumiseks traditsioonilistel vahepeatusaladel. Talvel kosutavad nad end rannikusoodel ja põllumaadel, kus koguvad endale varusid, mis aitaksid neil Arktikas esimese nädala või kaks vastu pidada.
11
12
LINNUD LIIKVEL
Rändemudelid 2 Osarände puhul rändavad noorlinnud tihti sellal, kui vanalinnud peatuvad ja puhkavad. See strateegia võib jääda kestma põlvkondade kaupa ja tagab lühiaegselt kasu ühele neist kahest vanuserühmast. Kui ühel rühmal on ilmseid edumärke mitme järjestikuse aasta kestel, sureb teine neist välja ja ellujäänute mallid muutuvad „standardiks“. Rannikud ja mäestikud Paljud liigid rändavad rohkem ida-lääne kui põhja-lõunasuunaliselt. Tavaliselt on need liigid, kes saavad kasu mere poolt pakutavatest parematest ilmastikuoludest mandri servaalal. Euroopas liiguvad näiteks Skandinaavia metsvindid Suurbritanniasse (nemadki on osarändurid, kel isaslinnud tulevad tagapool). Põhja-Ameerikas talvitab enamus Lääne-Kanadas ja Alaskal pesitsevaid tõmmuvaeraid idapoolsel mererannikul. Ka kahlajate rännet mõjutab vajadus peatuda vee ääres – sageli hoiduvad nad kogu rändeteel kaldajoone ligi ja teevad enamiku peatusi pagurannas või tõusu-mõõna-aladel. Metsvindid ilmutavad oma levila mõnes osas teist strateegiat, nimelt kõrgusrännet. Alpides pesitsevad linnud võivad rännata horisontaalselt, ent nad võivad liikuda ka vertikaalselt ja pageda talveilma eest kõrgnõlvadelt allapoole. Paljude liikide jaoks on võimalikud talvised elupaigad tohutult avarad. Eriliste vajadustega liikidel, vastupidi, on sageli välja kujunenud erilised rändemarsruudid koos kindlate peatus- ja toitumispaikadega, kus läbirändel peatuda ja toituda ning mida poegadele tutvustada. Nii rändavad ja talvitavad hane- ja luigepered koos; kogu Kanada trompetkurgede asurkond rändab aga kitsale talvituspaigale Texase Aransases. Lõuna-poolkera rändlinnud Valdav rändemudel peaks eeldatavasti lõuna-poolkeral olema lõuna-põhja suunaline. Mingil määral on see tõsi: paljud Austraalias, Aasias, Lõuna-Ameerikas ja Aafrikas pesitsevad parasvöötme linnud rändavad talveks troopikasse ja subtroopikasse. Kuna lõuna-poolkeral on palju vähem maad kui põhja-poolkeral ja hoopis rohkem ookeanipinda, on siinses haudelinnustikus esiplaanil merelinnud. Kuna nende rändemudeli määrab, nagu ikka, toiduleidmise vajadus, etendavad tuuled ja merehoovused rännete suuna ja ulatuse kujundamisel olulisemat osa kui temperatuur.
REBASSIDRIKUD on ülehüppe-rändurid. See rändemall esineb liigil, kes on osal areaalil paikne. Sel juhul peavad väljakujunevad rändsed asurkonnad lendama üle paiksete isenditega alade. Nad ei saa seda ala omavahel jagada, sest võistlus ressursside pärast kalduks päris kindlasti paigalindude kasuks, sest need tunnevad paikkonda paremini. Eeliseid on aga kummalgi asurkonnal: paiksed isendid on võimelised pesitsema varem; rändsed võivad jääda talvitusalale niikauaks, kuni nende sigimisalal tingimused soodsaks saavad. See rändemudel kujuneb välja, kui mingi liik nihutab
oma levilat pooluse suunas. Näiteks on erinevad sidrikud levinud piki Vaikse ookeani rannikut – neid võib näha idarannikul alates Mehhiko lõunaosas asuvatest talvitusaladest kuni Aleuudi saartel pesitsevate asurkondadeni välja. Need asurkonnad on küllalt eraldatud ning liik on jagunenud mitmeks eristatavaks alamliigiks. Alamliik towsendi pesitseb Kanada rannikul ja talvitab USA põhjaosas; Alaska haudelinnud alamliigist unalaschcensis teevad Kaliforniasse, Nevadasse ja Idahosse talvitama lennates „rändehüppe“ üle esimese alamliigi levikuala. (Teisi asurkondi pole kaardil näidatud.)
Rebassidrik, alamliik unalaschcensis
alamliik unalaschcensis alamliik towsendi Rebassidrik, alamliik towsendi
RÄNDEMUDELID
AMEERIKA SUURNOKK-VINDID on muutunud osarän-
Ameerika suurnokk-vint
duriteks. Ärarände määr levila põhjavööndis oleneb pesitsusala toiduvarudest. Aastatel, mil toitu oli rohkesti, võisid nad ka kohale jääda; teistel aastatel pidid aga lõuna poole rändama. Talvine toitmine – eriti armastavad nad linnulaudadele puistatavaid musti päevalilleseemneid – on paljudes paikades olukorda muutnud. Tänapäeval jäävad isased Ameerika suurnokad sageli kohale, isegi põhjapoolsematesse piirkondadesse, kuid emaslinnud liiguvad ikkagi lõuna poole. Nende lindude levila
on alates 1920. a. kiiresti ida poole nihkunud. Tollal pesitsesid nad esmakordselt Ontarios, nüüd pesitsevad linnud juba ka 2000 km kaugusel Nova Scotia idarannikul ning on täheldatud ka nende sattumist Euroopasse. PÕHJA-TORMILINNUD (ülal) sooritavad samaselt teiste merelindudega sageli ülipikki rändeid, sest ookeani toiduvarud on sesoonse paiknemisega. Need linnud pesitsevad suvel Lääne-Euroopa rannast kaugel asuvatel saartel urgudes. Sügisel
lahkuvad nad kolooniatest ja suunduvad LõunaAmeerika ulgumerele, talve veedavad nad rannikualadel Brasiiliast Uruguaini. Mitmed märgistatud lindude leiud näitavad, et isegi noorlinnud sooritavad selle 10 000 km pikkuse retke vähem kui kolme nädalaga. Tagasiteekond on pikaldasem: esmalt jõuavad linnud Kariibi merele, sealt edasi üle Atlandi ookeani suundumiseks kasutavad nad aga Golfi hoovuse abi.
13
14
LINNUD LIIKVEL
Millal rännatakse Oma hüved on nii päevasel kui ka öisel lendamisel. Ehkki paljud linnud näivad eelistavat lennata kas päeval või öösel, võtab enamik liike rändeteekonna ette nii ühel kui teisel ajal. Suuremateks erinevusteks päeva- ja öörändurite vahel on lindude poolt kasutatavad navigeerimisvõtted (vt lk 30–33) ja temperatuurid, mida nad lennates taluvad.
Neil, kes siirduvad Hollandist või Belgiast Lõuna-Inglismaale, tuleb ületada 250 km Põhjamerd; need, kes saabuvad Šotimaale Taanist ja Norrast, peavad katma 800 km. Linnud, keda peetakse ööränduriteks – nagu rästad, pöialpoisid ja kuldnokad – võivad jätkata lendamist lõuna pool kuni varase pealelõunani või põhja pool lausa terve päeva õhtuni välja, enne kui kohale jõuavad. Päevane ränne Tihti laskuvad nad esimesele maalapile mere rannas, kuhu nad On mõned liigid, kelle põhilised lennud on seotud täielikult päevajõuavad, kuid vähem kui tunni või kahe jooksul hajuvad linnud ajaga, kuna nad toetuvad sooja õhu tõusuvooludele (vt lk 16–17). Sel- sisemaale sobivat toitumiskohta otsima. lest nähtusest sõltuvad rändurid asuvad harva teele enne kolme tundi pärast koidikut ja lõpetavad lennu sageli varasel pealelõunal. Vahepeatusteta lend Purilend on nii energiasäästlik, et need linnud ei tarvitse palju toiNonstop-rändureid on mitmesugust tüüpi. Mõned liigid tavatsevad tuda, kui üldse, ning võivad veeta ülejäänud päeva ja öö puhates. rännata lihtsalt ühe või kahe pika vahetusega ja ei hooli sobiva Paljusid, enamasti suhteliselt lühimaa rändureid, liike on elupaiga leidumisest nende all. Need on tihti väikesed linnud, kes täheldatud rändamas üksnes varahommikuti, kuid sellise ajaon spetsiaalsetel toitumisaladel kogunud suured rasvavarud, et valiku põhjused on senini lahti vaidlemata. Mõned linnud ilmupikal teekonnal vastu pidada. Näiteks varub kõrkja-roolind naha vad radariekraanidele regulaarselt koidiku ajal. Muidugi on alla rasvalaadungi, mis on võrdne tema normaalkaaluga ning radarseadmed täidetud veel laskuvate ja madalal lendu jätkavate millega saab sooritada tõenäoselt enam kui 3000 km pikkuse lindude kajadega. Kas need on ühed ja samad linnud, pole kindel. lennu. Võtab reis siis aega ühe, kolm või lausa neli päeva, kuid Kui mõni lind sätib oma rändeaja tõepoolest vahetult pärast koitu, ikka ilma peatuseta. siis on selliste lindude hulgas kõige tõenäolisemalt sookiur, põldPisikesed põhjasäälikud USA-s on samuti tähelepanuväärsed lõoke ja vindid. Nelja- või viietunnine lend lubab neil katta kuni nonstop-rändurid. Sügisel nuumavad need linnud end 150–200-km vahemaa. sellises plaanis võivad paljud linnud Massachusettsi rannikul. Osa neist lendab mingil ajal kagu suunas sooritada kogu oma rände nelja või viie etapiga. Samas ei vaja nad mere kohale ning jõuab pärisuunalise loodetuule toel umbes 36 ka öise navigatsiooni hästiarenenud oskusi. tundi hiljem Lääne-Indiasse; pole ka ime, kui nad leiavad end Suitsu- ja kaldapääsukesed magavad öösiti roostikes ja rändavad ainult nelja päeva pärast koguni nii kaugelt kui seda on Lõunaainult päeval. Nende lähisugulane räästapääsuke ei ööbi aga Ameerika põhjarannik. kunagi taimestikus ja võib jätkata lendu öö läbi. Kuigi nad on Paljusid rändureid arvati ületavat vahepeatuseta Saharatki. võimelised leidma ja kasutama ka ettejäävates kolooniates olevaid Nüüdisuurimused kinnitavad siiski, et mõned, koguni paljud linnud, varupesi. kes on asunud kõrbet ületama ja keda arvati seda tegevat ilma peatusteta, võivad tegelikult maanduda ja päeva kestel puhata. Öine ränne Võib olla, et päeva jooksul kuumenenud kõrbe kohal muutub Linnud lendavad harva üksnes öösel, ehkki öisel ajal rändamine õhk liiga palavaks ning lindude ainevahetus ei suuda nende keha on tavaline nähtus. Maismaalinnud pole võimelised laskuma ülemäärasest veest vabastada (vt hänilased ja kiurud, lk 106–107). merele ja seepärast on paljud öörändurid sunnitud ookeani Lõpuks on linde, kes on puhtalt nagu lennumasinad, elades ületades päeval lendu jätkama. Vaikset ookeani ületavad kahlajad, õhus ja olles võimelised lendama päeval või öösel või vajadusel kes talvitavad sealsetel saartel, või linnud, kes jätkavad retke mõlemalgi. Piiritajad on selle ala tšempionid – nagu nad sügisel Austraaliasse-Aasiasse, peavad lendama päeval ja öösel ning Põhja-Euroopast lennates lahkuvad, ei maandu nad enne kui vältima sealjuures vette langemist. naasevad üheksa kuud hiljem oma pesapaikadele. Ka tiirud Skandinaavia ja Venemaa haudelinnud kulgevad sageli läände katkestavad merel harva lennu, sest kuitaheski pikemaks viivuks – talvitama Prantsusmaale, Hispaaniasse või Suurbritanniasse. vette laskudes vettivad nad läbi.
MILLAL RÄNNATAKSE
ÜLE KUUKETTA lendavad linnud on nähtav tõend sellest, et mõned liigid, sealhulgas leeterislad (ülal) on öörändurid. Paljusid kuuvaatlejaid
on paelunud üle hõbedase ketta libisevate lindude jälgimise luulelisus, ent praktikaski annab see huvitavaid tulemusi. Kuust üle lendavate lindude hulk
võib küündida 200 isendini tunnis. Väikeste lindude puhul, kes on rändamas tõenäoliselt 100 km laiuse rindena, võiks see tähendada kolme miljoni
ränduri ülelendu ühe tunni jooksul. Teiseks tõendiks lindude öise rände kohta on nende häälitsused. Rästastel ning teistel väikestel ja keskmise
suurusega lindudel aitavad hüüded sageli parve koos hoida.
15
16
LINNUD LIIKVEL
Lennuviisid 1 Tiibadel liikumine on energia maksimaalne kasutamine. Kuigi teisedki olendid võivad nahkseid või nahalaadsest membraanist tiibu kasutades lennata, tugineb lindude lend ühel ainulaadsel kohastumusel – sulgedel. On hõlpus märgata nende erilisi omadusi. Olles suurepäraseks soojustusmaterjaliks, on suled samas ka kerged, painduvad, tugevad ja elastsed. Need on ka ülimalt heade manööverdusega: linnud võivad oma sulgedega kaetud tiibade abil kontrollida õhuvoole hoopis täielikumalt kui lennukid oma aerodünaamiliste profiilidega. On tavaline eksiarvamus, et linnu tiib hoiab linnu keha lennus, surudes õhku allapoole, sellest tekkinud üleslüke toob tiiva lihtsalt tagasi asendisse, kust algab uus õhu kokkusurumine. Tegelikult pole tiivalöök kaugeltki nii lihtne. Kõrgem rõhk tiiva all ja madalam rõhk tiiva kohal toimivad koos ning hoiavad lindu
üleval. Tiib liigub esmalt alla- ja tahapoole, surudes õhku samas suunas. Siis liigub ta üles- ja ettepoole, kiirendades õhu liikumist üle tiivapealse, vähendades seeläbi rõhku ja imedes lindu ülespoole. TERMILINE HÕLJULEND
TERMILINE HÕLJULEND
(keskel) on üks kõige energiasäästlikumaid rändeviise. Maa pealt tõusvaid sooja õhu voole kasutades tõusevad linnud ligikaudu 500 meetri kõrgusele. Selliselt kõrguselt on juba võimalik liikuda edasi laialisirutatud tiibadel liueldes, kuni jõutakse järgmise tõusva õhu sambani, mille najal uuesti kõrgust võtta ning kõike taas ja taas korrata. Lindudel, kes kasutavad termilist hõljulendu – näiteks röövlindudel, kurgedel ja toonekurgedel – on pikad ja laiad tiivad, mille harali aetud laba-hoosulgede otsad on täpseks teekonna suunajaks. Nende eelistatud rändeaja määravad tõusvad õhuvoolud, mis on võimsamad tavaliselt keskhommikuti.
Kõrgel moodustuvad veeauru kondenseerumise tasemel pilved, sundides linde jälgima, kust leida järgmine tõususammas.
KUI MAAPIND SOOJENEB
hommikupäikeses (paremal), talletavad mõned paigased rohkem energiat kui teised. See põhjustab õhu lokaalset soojenemist, mis kujundab nähtamatu tõusva õhukeerise. Kui keeris ülespoole tõuseb, imeb see kaasa üha rohkem õhku, mis soojenedes samuti üles kerkib.
Üles tõustes imetakse juurde rohkem õhku Teede ja lagendike kohal õhk soojeneb ja kerkib ülespoole
LENNUVIISID
LINNUD, KES POLE KOHASTUNUD spetsiaalsele hõljulennule, kasutavad üht alljärgnevast kolmest lennuviisist: pidev sõudlend (ülemine); sõudlennuhood vaheldumas laialisirutatud tiivul toimuva lauglennuga (keskel); või sõudlend vaheldumas kokkutõmmatud tiibadega sööstudega, mida nimetatakse lainjaks või kaarlennuks (paremal all). Pidevat sõudlendu kasutavad esmajoones need linnud, kelle tiibade pindala on keha massiga võrreldes suhteliselt väike. Tihti on need linnud, kes kasutavad tiibade abi ka vee all ujumiseks. Vesi on tihedam kui õhk ja nõnda võib ujumisel kasutada üksnes suhteliselt väikesi, kuid tugevaid tiibu. Parim lendamise moodus enamuse lindude jaoks, kelle kehamass on 140 g või enam, on nii sõuda kui ka liuelda. Sel juhul vahelduvad pideva sõudlennu perioodid, mille abil lind kogub kõrgust ja kiirust, lauglennu perioodidega. Lauglend tarbib võib-olla vähem kui 1/20 sellest energiahulgast, mida vajab sõudlend. Lauglemise pikkus oleneb tuule suunast ja kiirusest. Väikese kuni keskmise suurusega linnud, nagu põõsalindlased, vindid ja rästad, kasutavad kaarlendu. Üle väljasirutatud väikese laia tiiva kulgev õhk pidurdab ja välistab liuglemise ajal mistahes kõrgemale tõusmise. Seepärast tõmbavad need väiksemad linnud sõudlennu vahel tiivad kokku. Üllatuslikult tekitab koomaletõmmatud tiibadega linnu keha olulise tõstejõu ja vähendab pidurdust, enne kui lind hakkab sõudlennu pauside ajal allapoole langema.
PIDEV SÕUDLEND
SÕUDLEND VAHELDUMAS LAUGLEMISEGA
LIIGID, KES ON VILUNUD
dünaamilised hõljulendurid (all), saavad kasu tuule hõõrdumisest vastu laineid, mis põhjustab õhuvoolu aeglustumist. Lind „ronib“ õhuvoolu, et kõrgust koguda; seejärel, kui kerkimine lõppeb, ta pöördub ja liugleb tuules, kaotades küll kõrgust, kuid jõudes edasi. Et seda lennuviisi kasutada saaks, on dünaamilisel hõljulenduril pikad
KAARLEND
Tuule tugevus kasvab tavaliselt koos kõrgusega
kitsad tiivad, mida ta näivalt tundide kaupa jäigalt välja sirutatutena hoiab. Lainete kohale kerkivas õhus allatuult lauglemine võib lindu 100 meetrit või enamgi edasi viia, enne kui ta hakkab kõrgust kaotama. Dünaamilise hõljulennu puuduseks on tõik, et suuremad linnud nagu albatrossid on tuulevaikuse korral nagu paigale aheldatud – tuuletus pole lõunapoolsetel ookeanidel küll tavaline nähtus, kuid eksikombel tuulevaikusesse sattunud mistahes linnu jaoks on see tõsine probleem. DÜNAAMILINE HÕLJULEND
17
18
LINNUD LIIKVEL
Lennuviisid 2 Väikseimad tiivad on suutelised kõige keerukamateks manööverdamisteks – need võimaldavad lennata ettepoole, rapelda ja lennata tagurpidigi. Koolibrite tiivad teevad vähemalt 25, mõnel liigil kuni 50 lööki sekundis. Sagedus oleneb linnu suurusest. Suurel linnul, nagu luigel, pole võimalik oma hiigeltiibadega ligilähedaseltki niisuguse sagedusega vehkida, samuti ei suuda ta nii täpselt manööverdada. Koolibri võib kaaluda vähem kui 2 grammi, luik kaalub aga pisut alla 20 kilogrammi – ehk umbes samapalju kui 10 000 koolibrit. Suurus, kehakaal ja jõud Luiged ja nendest väiksemad kondorid, toonekured, viud, kured ja albatrossid – kaaluga 10–15 kilogrammi ringis – kuuluvad kõige suuremate lindude hulka, kes võivad kasutada sõudlendu. Kaalu piirangu määrab lennulihaste võimsus, mis omakorda oleneb lihase suurusest. Linnu kaal, musklite suurus ja nende jõud on omavahel seotud. Kui lihase laius kahekordistub, siis tema ristlõike pindala, mis tagab tõstejõu, neljakordistub, ent samal ajal lihase kaal kaheksakordistub. Lind, kes on kaks korda pikem kui teine, võib evida kaheksa korda raskemaid lihaseid, ent võib energiat toota vaid neli korda enam. Linnud ei saa olla suuremad ja üha kasutada jõulendu, ilma et neil areneks uus lihastüüp. Vaid lauglend on erinev, kuna lindude lennulihased peavad hoidma tiibu ainult väljasirutatuina, nii on nende kaalu ülempiir võrratult kõrgem. Lennuviisid on mitmekesised ja sõltuvad suurel määral linnu kaalust ning tema tiiva suurusest ja kujust. Omakorda on need sõltuvad sellest, millist rada on liigi eluviis arenenud: on ilmselgelt vastuoluline evida pikki kitsaid tiibu jõudusäästvaks hõljulennuks ja elutseda nendega puuvõras ning jälitada seal toiduks putukaid. Enamus rändlinde veedab ainult väikese osa oma elust pikki lende tehes: sedasi pole spetsiifilised kohastumused nendeks lendudeks liigi evolutsioonis otsustavad. Pikema ja koormavama rände puhul on tõenäoline, et linnul on palju erijooni energiasäästliku lennu tarbeks. Linnud võivad kasutada õhku ka täiel määral. Näiteks on lendutõus energiakulukas ettevõte, seepärast pöörab lind end näoga vastutuult, et võimalikult kiiresti õhku tõusta. Kähku tuleb ka kiirust lisada, sest mõõduka kiirusega lendamine on jõudu säästvam. Hõljulennul kasutavad linnud kindlasti tõusukeeriste tekitatud tõstejõudu, ent ka teised linnud kasutavad võimalusel
JALGSI RÄNDAJAD Rändamise vajadus ei haara ainult neid linde, kes saavad lennata. Aafrika tasandikel sunnib vihmase ja kuiva perioodi vaheldumine mõnesid jaanalinde sooritama regulaarseid liikumisi. Samamoodi marsivad keiserpingviinid Antarktika külmal
kõnnumaal üle jää oma kauge pesitsusala poole. Emud kuuluvad kõige liikuvamate lennuvõimetute lindude hulka: märgistatud isendeid on kohatud 500 km kaugusel rõngastamiskohast. Kui vihmaaeg algab, liiguvad nad kuivematele aladele pesitsema ja siis, kui
pesitsushooaeg läbi saab, naasevad nad usaldatava veevaruga paikadesse. Sageli on ainsad veevaruga alad põllumajanduse tarbeks üles haritud ja piiratud lindude eemalhoidmiseks emukindlate taradega.
Emu
vaba kulgemist, hoolitsemaks oma energiakulu vähendamise eest. Strateegiad, mida linnud liikumiseks kasutavad, on laias laastus määratud linnu suuruse ja kujuga. Enamik linde on võimelised lendama järjestikuseid tiivalööke kasutades, vähemasti lühema aja kestel, kui on vaja kiskja või muu hädaohu eest pageda. Teisest küljest on laug- või hõljulennu kasutamine piiratud lindude kindlate kohastumustega. Mõned neist saab panna astmeliselt ritta: sõud- ja lauglend pole soodsad väikestele lindudele nagu kuldnokad, varblased ja pääsukesed. Aerodünaamiline voog väikelindude tiibade kohal ei saa olla ühtlaselt voolav, et seadsalt toimida, sest tiivaotsa põhjustatav pidurdusjõud ületab alati tõstejõu, mida võib luua tiiva põhiosa.
LENNUVIISID
ISELOOMULIK paljude sõud-
ja lauglennuga suurlindude jaoks on V-kujuline parv. See on lindudele sobiv viis koos püsida. Selline parv lubab igal linnul näha üht eeslendajat, olemata samas häiritud tema poolt tekitatud õhupööristest. Kui lind tiibu lehvitab, lähtuvad tema tiivaotstelt tohutud õhukeerised. V-rivi juhiks on tavaliselt vanalind; vaid siis, kui parv on tavalennul, näiteks siirdumas ööbimispaika, võib eesminejaks olla mõni noorlind.
UJUDES RÄNDAJAD Esimese aasta alk
Pingviinid ja alklased rändavad regulaarselt pikki vahemaid ujudes. Paljud alklased lahkuvad pesast enne, kui nad suudavad lennata ja siirduvad vanemate saatel rändama. Isaalgid ja nende pojad näiteks rändavad ujudes, sest noored veel kasvavad ning vanalinnud on sulgimise tõttu lennuvõimetud.
19
20
LINNUD LIIKVEL
Lennu energia ja kiirus Optimaalse kiiruse leidmine katmaks maksimaalset vahemaad nõuab peent seadistamist. Lennu jõud sõltub hulgast keerulistest teguritest, mida lind peab maksimaalse tulemi jaoks integreerima. Ilmselt ei tööta nad välja mingit seeriat matemaatilisi võrrandeid – mitte rohkem kui ehk pesapalli püüdja või väljakumängija kasutab palli jälgimiseks ja püüdmiseks sfäärilist trigonomeetriat. Sellest hoolimata peavad rändlinnud olema nende teguritega kursis, kuna vead võivad olla edutuse või surma põhjuseks. Lind, kes alustab teekonda liiga kiiresti, võib kulutada oma energia liiga ruttu ära, ammu enne kui jõuab sihtkohta. Kui ta on seejuures kõrbet ületamas, võib see olla talle saatuslik eksitus. Sõudlennul oleval linnul kulutavad energiat kaks peamist toimingut, millest kumbki muutub koos linnu kiirusega. Esiteks väheneb linnu õhus hoidmiseks vajalik energia sedamööda, mida kiiremini lind lendab. Mõned linnud on võimelised lühiaegselt raplema ning koolibrid ja nektarilinnud võivad isegi tagurpidi lennata, kuid enamikule lindudest on energiatarve madala kiiruse puhul nii kõrge, et nad ei suuda aeglaselt lennata ka lühikest aega. Teiselt poolt suurendab õhuvoo hõõrdumine vastu linnu tiibu energiatarvet seda enam, mida kiiremini lind lendab. Ehkki nende kahe jõu koostoime on vastavalt linnu suurusele ja kujule erinev, tähendab see paljudele lindudele, et on olemas kiirus, millest aeglasemalt nad ei saa lennata, ja on teine kiiruspiir, mida nad ei suuda ületada. Nende vahel on päris lai vahemik võimalikke kiirusastmeid, millest üks peaks hoidma energiakulu minimaalsena. See kiirus lubab lennata maksimaalse aja ilma „tankimispeatuseta“. Kiirus, mis nõuab vähimat energiakulu ja lubab pikimat aega õhus olla, ei ole tingimata linnu maksimaalne rännukiirus – kiirus, mille ta saavutab maksimaalselt kaugele suundudes (teoreetiliselt: suurim vahemaa, mida ta võib katta ilma toitumata, st. vähima energiakuluga). See tähendab, et maksimaalne lennukaugus oleneb osaliselt samuti sellest energiast, mida lind vajab elus püsimiseks – ehk ainevahetusele kuluvast energiast – ja olustikust. Kui 5 lisaprotsenti kiirust vajab kõigest 3 protsenti rohkem energiat, võib lind saavutada oma maksimaalse vahemaa lühema aja ja suurema kiirusega. Sellised parameetrid on linnu kontrolli all. Seda pole aga tuul, millel on tohutu mõju linnu kiirusele, energiakulule ja lennukaugusele. Halvimal juhul on vastutuule kiirus suurem kui linnu maksimaalkiirus ja ta ei saa edasi. Kui tuul on linnule soodne, on rännukaugus tublisti suurem kui maksimaalse tavakiirusega lennates.
LENDAMINE JA TIIVA KUJU Rändlinnu tiiva kuju ja suurus on sõltuvuses tema lennust. Suurtel merelindudel (ülal) on pikad kitsad tiivad madalal lainete kohal toimuva dünaamilise hõljulennu jaoks. Laiad, harali hoosulgede otstega kullitiivad on parimad maapinna kohal lauglemiseks ja võimaldavad oma tippudega õhuvoo peenkontrolli. Suurte lindude, nagu hanede, tiivad on nende suuruse jaoks liiga kohmakad ega lase sõuda ja lauelda. Väikelindude (all) lühikesed ümardunud tiivad sobivad sõudlennuks.
Albatross
Kull (viu)
Hani
Rästas
ENERGIA JA KIIRUSE KÕVER
Maksimaalne rändekiirus
Energia
Minimaalne jõukiirus
Optimaalne kiirus Lennukiirus GRAAFIK (ülal) näitab
sõltuvust energiatarbe ja lennukiiruse vahel. Energiatarve on kõrge, kuni lind saavutab vähima
jõu rakendamisega oma kiiruse, ja on jälle kõrge, kui ta on ületanud oma rändekiiruse. Sel põhjusel, kuigi tegelik kiirus liigiti
erineb, lendab enamik sõudlendu harrastavaid linde kiirusega, mis jääb nende kahe punkti vahele (roosa varjutus).
LENNU ENERGIA JA KIIRUS
RÄDILIND JA TIIGI-ROOLIND
asustavad üsna sarnaseid elupaiku – tegelikult nende levilad kattuvad ja nad jagavad isegi territooriume. Nende tiivad on aga täiesti erinevad: rädilinnul lühikesed ja laiad, tiigi-roolinnul pikad ja üsna kitsad. Nende rändekäitumine on samuti erinev. Tiigi-roolinnud on kaugrändurid, kuid rädilinnud on paiksed. Need kitsendused on peale sunnitud nende erineva tiivakuju poolt. Lühikesed laiad tiivad on sobilikud eluks tihedas sasises taimestikus, kus nad ei sega ka väikeste nobedate putukate hankimist. Edukaks kaugrändeks peavad tiivad olema pikad ja kitsad, tagamaks energiasäästlikku lendamist.
Kalda-rädilinnu tiib on lühike ja lai, lühikeste labahoosulgedega
Kalda-rädilinnu aasia alamliik albiventris
Tiigi-roolinnu tiib on pikem ja kitsam, pikkade labahoosulgedega
Tiigi-roolind
Hõljulendurid edestavad sõudlendureid mitmeti. Tiibade siruli hoidmiseks ja mistahes väikesteks lennutäpsustusteks kasutatakse suhteliselt vähe jõudu. Mõõtmised on näidanud, et võrreldes sõudlennuga on energiasääst 95 kuni 97 protsenti. See tähendab, et paljud hõljulenduritest röövlinnud on võimelised läbima rändeteekonna suhteliselt aeglaselt ja ilma toitumata, mis on oluline tegur just neile lindudele, kes on kokku surutud väga erilistele aladele. Sadadel tuhandetel haugastel ja viudel, kes kasutavad rändel Panama maakitsust või ületavad Gibraltari väina, on vähe võimalusi kohalike toiduvarude pärast üksteisega või kohapealsete lindudega võistelda. Selle asemel lendavad nad sel ajal, kui tõusuvoolud hästi toimivad, säästmaks energiat, ja puhkavad muul ajal. Merel on olukord samalaadne. Rändamiseks dünaamilist hõljulendu kasutavatel liikidel osutub energiasääst sama suureks nagu maismaa hõljulenduritel. Äsja lennuvõimestunud põhjatormilind, kes on juba umbes vanalinnu kaalu, siirdub kohe oma sünnisaarelt Brasiilia talvitusalale. Kuna vahepealsed 10 000
kilomeetrit ookeanil pakuvad pinnalt toituvatele lindudele vähe võimalusi toitu leida, ei söö noor tormilind teekonnal ilmselt midagi. Kiireim seni kindlaks tehtud reisiaeg on 17 päeva. Ent lindude tuule peale rajatud lootus võib põhjustada probleeme: satelliidi abil jälgitud rändalbatrossid on veepinnale laskunud, kui tuuled pole dünaamiliseks hõljulennuks küllalt tugevad (vt lk 45). Suured „kütusevarud“ mõjustavad linnu lendamise aerodünaamikat. Rasva ladestamine naha alla muudab linnu profiili (vt lk 24) ja ta peab kulutama energiat veel lisaraskuse kandmiseks. Sealjuures võib maksimaalse teekonna arvutuski muutuda – rände hakul on lind rasvast raskem kui lõpul, mil ta on kulutanud kuni poole oma stardikaalust. Õhu tihedus mõjustab teekonna pikkust samuti. Õhurõhk väheneb suurematel kõrgustel ning linnul on raskem saada antud kiirusel küllaldast tõstejõudu, kuid samal ajal kahaneb jälle hõõrdumine.
21
22
LINNUD LIIKVEL
Kui kõrgel linnud lendavad? Kõrgel lendamine võib kaasa tuua surma kokkupõrkeil lennukitega. Linnud jõuavad oma kõrguspiirini, kui kahanenud hapnikusisaldus õhus ja madalam õhutihedus takistavad nende normaalset funktsioneerimist. Mõne liigi jaoks on see suures kõrguses: vööthanesid on täheldatud lendamas ka Everesti tipu kohal. Siiski lendavad rändlinnud kõrgusel, mis parajasti sobib reisi sooritamiseks. Kõige tähtsam piirav tegur on ränduri all oleva maapinna kõrgus merepinnast. Bretolet’ mäekuru kaudu Alpe ületavad linnud peavad ülejõudmiseks lendama umbes 2000 meetri kõrgusel. Kui nad lendavad vastu tuult, võivad nad ülelennu ajal olla maapinnast ainult 3–4 m kõrgemal. Teine kõrguse piiraja on pilvede
olemasolu. Linnud ei taha eelistavalt lennata pilve sees, sest tihe pilv halvendab nende üritust tublisti. Selle põhjuseks on, et linnud toodavad lennu ajal oma lihastes kütusena rasva põletades nii palju vett, et sellest on külmas auruses õhus raske lahti saada.
Meetrid
Tuule kiirus ja suund Tuul on enamiku rändurite jaoks oluline asjaolu. Maapinna ligidal on tuul nõrgem kui kõrgemal, näiteks 500 meetri kõrgusel. Veel kõrgemal võivad tuule kiirused ja suunad olla maapinnalähedastest oludest täiesti erinevad – tuul, mida vaatleja tajub maapinnal, puhub tihti erinevast suunast võrreldes sellega, mis saadab taeva all liikuvaid pilvi. Kui linnud peavad lendama
Laululuik
8000
7000
Vöötsaba-vigle
6000
5000
PÄRI- JA VASTUTUULED Vastutuul
Pärituul
Rändlinnu jaoks on tuul suurima mõjuga keskkonnategur. Paljude väikelindude lennukiirus, mis võimaldab neil iga kulutatud energiaühiku kohta katta suurima vahemaa, on umbes 40 km/t, nii et isegi suhteliselt nõrk, kuid otse vastu puhuv tuul 20 km/h kahandab nende lennukaugust 50 protsendi võrra. Kerge tuul kiirusega 30 km/h võib puhuda neid aga lausa tagasi. Lindudel pole probleeme mõõdukalt nõrga vastutuulega toime tulemiseks – nad laskuvad madalale või hoiduvad lausa maad ligi. Pärituulega on parimaks valikuks kõrgele tõusta ja tuules lennata.
ON MITMEID VÕTTEID, et mõõta lindude lendamise kõrgust (paremal). Radar annab täpse kõrguselugemi ning võimaldab peegelduva kaja kaudu linnu suurust, kiirust ja tiivalöökide sagedust mõõtes mõningal määral liikegi määrata. Õhusõidukitega põrkunud lindude jäänused, eriti kui need on küllalt suured, tõendavad, et lennukid on ohus. Pildil näidatud kõrgused on täheldatute hulgas suurimad. Kuna lennukõrgus sõltub tuulest, pilvisusest ja kõrgusest üle merepinna, ei esine sellised kõrgused regulaarselt.
4000 Hallrästas
3000 Piiritaja
2000
1000
Metsvint meetrid
0
KUI KÕRGEL LINNUD LENDAVAD?
Vööthani
Sinikael
KÕRGLENDURITE seas on esirinnas vööthaned, kes rändavad Tsentraal-Aasia mägijärvede ja Indias Induse orus oleva talikorteri vahet ning ületavad Himaalaja, lennates kuni 9000 meetri kõrgusel. Islandilt Lääne-Euroopasse suunduvat 30 laululuigega salka märkas üks piloot 8230 meetri kõrgusel. Sinikaelad on rändel tõusnud 6400 meetri, vöötsaba-vigled 6000 meetri ja valge-toonekured 4800 meetri kõrguseni. Kiivitajaparved rändavad sageli mõõdukas kõrguses, kuid neid on märgatud ka 3900 meetril kõrgusel, hallrästad võivad saavutada 3300 meetrit. Väikeluiged võivad lennata 2700 meetri kõrgusel. Piiritajad, kõige õhuelulisemad linnud üldse, saavutavad 2000 meetrilise kõrguse; lumehanesid on märgatud 1500 meetri ja plüüsid kuni 800 meetri kõrgusel. Paljud väikelinnud hoiduvad suhteliselt maapinna lähedale. Nende hulgas on metsvindid tavaliselt tublisti allpool oma 1000-meetrilist kõrgusmaksimumi, kuna tüvesäälik ja teised põõsalindlased küünivad tippkõrguselgi vaid 500 meetri ringi.
Valge-toonekurg
Kiivitaja
Väikeluik
Lumehani Plüü
Tüvesäälik
vastu tuult, on nad seetõttu tõenäoliselt madalal ja selgesti nähtavad, mis on linnuvaatlejaile lausa õnnistus. Teisel päeval võib rändureid olla rohkemgi, ent taganttuulega lendavad nad päris kindlasti nii kõrgel, et on väljaspool vaateulatust. Risttuules peavad linnud võtma arvesse tuule kiirust ja tugevust, et mitte saada kursist kõrvale puhutud. Sel juhul tuleb lindudel kas hoiduda paremale (kui tuul puhub ristipidi paremalt poolt) või vasemale oma lõpp-eesmärgist. Tuule mõju tahtlik järgimine ongi viis, mida linnud tulemuslikult kasutavad ja seejuures oma sihi saavutavad, ilma et peaksid tegema täpsustusi teekonna lõpus. Radarivaatlused näitavad rändureid sageli lennukõrgust vahetamas. Nii püüavad linnud leida parimat, neile soodsaima tuulega kõrgust. On iseenesest mõistetav, et linnud on võimelised hindama tuulest tingitud kõrvalekalde ulatust kauge silmapiiri suhtes.
23