untitled

1

Originaali tiitel: Stieg Larsson Män som hatar kvinnor Norstedts Förlag, Stockholm Toimetanud Kadi-Riin Haasma Kujundanud Britt Urbla Keller © Stieg Larsson 2005 © Tõlge eesti keelde. Tõnis Arnover, 2009 ISBN 978–9985–3–1866–9 Kirjastus Varrak Tallinn, 2009 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif 2

Proloog

Reedene päev novembris SEE KORDUS igal aastal. Lille vastuvõtja sai nüüd kaheksakümne kahe aastaseks. Kui lill oli saabunud, avas ta ümbriku ja võttis selle pakkepaberi seest välja. Seejärel haaras ta telefonitoru ja valis numbri, mis kuulus endisele kriminaalkomissarile, kes pärast pensionile jäämist elas Siljani järve ääres. Need kaks meest ei olnud mitte ainult ühevanused, vaid olid ka sündinud samal päeval, milles antud juhul peitus väike iroonia. Komissar, kes teadis, et kõne tuleb pärast posti saabumist kella üheteistkümne paiku, jõi kohvi ja ootas. Sel aastal helises telefon juba pool üksteist. Ta tõstis toru ja tervitas, ilma et oleks end esitlenud. „Jõudis kohale.” „Mis siis sel aastal on?” „Ma ei tea, mis lill see on. Pean laskma selle ära määrata. Õis on valge.” „Kirja vist ei ole?” „Ei. Üksnes lill. Seesama raam mis eelmisel aastal. Odav raam, mille saab ise kokku panna.” „Mis postitempel?” „Stockholmi oma.” „Käekiri?” „Nagu alati, suured tähed. Sirged ja korralikud.”

Sellega oli kõneaine ammendatud ja nad istusid mitu minutit vaikides toru otsas. Pensionipõlve pidav komissar nõjatus köögilaua ääres 3

tahapoole ja tõmbas piipu. Ta teadis, et talt ei oodata enam mõnd vabastavat või eriti tabavat küsimust, mis võiks loosse uut valgust heita.

See aeg oli juba aastaid tagasi möödas ja kahe vana mehe vestlus pigem täiendas rituaalselt mõistatust, mille lahendamine ei pakkunud huvi ühelegi teisele inimesele maailmas.

SELLE LADINAKEELNE nimi oli Leptospermum (Myrtaceae) rubinette. Te-

gemist oli ilmetu põõsastaimega, millel olid väikesed kanarbikulaadsed lehed ja kahe sentimeetri laiune viie kroonlehega valge õis. Taim oli umbes kaksteist sentimeetrit kõrge.

See pärines Austraalia metsikult mägialalt, sealsetelt tugevatelt rohumätastelt. Austraalias kutsuti seda Desert Snow’ks. Hiljem konstateeris üks Uppsala botaanikaaia asjatundja, et tegu on ebatavalise taimega, mida Rootsis esineb harva. Oma eksperthinnangus kirjutas botaanik, et taim on luud-lõunamürdi sugulane ja et seda aetakse tihti segamini märksa tavalisema sugulasega Leptospermum scoparium, mida kasvab ohtralt Uus-Meremaal. Erinevus seisnes eksperdi väitel selles, et Rubinette kroonlehtede tipus olid mõned mikroskoopiliselt väikesed roosad täpid, mis andsid lillele kergelt roosaka varjundi.

Rubinette oli iseenesest hämmastavalt pretensioonitu lill. Sellel ei olnud praktilist väärtust. Ei saanud sellega ravida ega hallutsinatsioone tekitada. See ei olnud söödav, seda ei saanud kasutada ei maitseainena ega taimevärvi valmistamiseks. Kuid lillel oli kindel tähendus Austraalia algasukate, aborigeenide jaoks, kes pidasid Ayers Rocki kanti ja sealseid taimi pühaks. Selle lille olemasolu ainus mõte näis järelikult olevat selles, et valmistada ümbritsevatele rõõmu oma kapriisse iluga.

Oma hinnangus nentis Uppsala botaanik, et Desert Snow oli Austraalias ebatavaline ning Skandinaavias suisa haruldane. Ise ei olnud ta kunagi ühtki isendit näinud, aga pärast kolleegidega nõupidamist teadis ta öelda, et taime oli püütud hakata kasvatama ühes Göteborgi aias ning oli mõeldav, et taimehuvilised ja amatöörbotaanikud võisid seda siin-seal oma väikestes kasvuhoonetes imetleda. Rootsis oli taime raske kasvatada, kuna see nõudis pehmet ja kuiva kliimat ning tuli tal4

veperioodiks tuppa tõsta. Lubjane pinnas lillele ei sobinud ja kasta tuli seda altpoolt, otse juurele. See nõudis vilumust. haruldane, siis teoreetiliselt pidanuks selle konkreetse isendi päritolu jälgi olema kerge ajada, kuid praktiliselt osutus ülesanne võimatuks. Ei olnud ühtki registrit, kust järele vaadata, ega litsentse, mida uurida. Mitte keegi ei teadnud, kui palju aiandushuvilisi üleüldse viitsis tegelda nii raskesti hooldatava lillega – lillefanaatikuid, kellel oli võimalik saada seemneid ja taimi, võis olla mõnest üksikust paarisajani. Nad võisid osta selle omal käel või posti teel mõnelt teiselt aiandushuviliselt või botaanikaaialt üle kogu Euroopa. See võis olla hangitud ka otse mõnelt Austraalia reisilt. Just selle taime kasvataja kindlakstegemine miljonite rootslaste hulgast, kellel on väike kasvuhoone või lillepott aknalaual, oli niisiis lootusetu ülesanne.

See oli ainult üks lill nende salapäraste lillede seas, mis iga aasta 1. novembril pehmes ümbrikus saabusid. Iga lill oli erinev, aga need olid ilusad ja sageli suhteliselt haruldased. Need olid alati kuivatatud, hoolega paigutatud akvarellipaberile klaasi alla lihtsa, 29 × 16 mõõdus raami sisse.

ET LILL OLI ROOTSIS

ei teadnud ei meedia ega üldsus, vaid ainult väike kitsas seltskond. Kolmekümne aasta eest olid iga saabunud lille põhjalikult uurinud Rootsi riiklik kriminalistikalabor, sõrmejäljeeksperdid ja grafoloogid, kriminaaluurijad ning lille saaja sugulased ja sõbrad.

Nüüd oli draamasse alles jäänud ainult kolm tegelast: eakas sünnipäevalaps, pensionile jäänud politseinik ja loomulikult tundmatu, kes oli kingi saatnud. Kuna eespool mainitutest vähemalt kaks olid juba nõnda auväärses eas, et oli ülim aeg valmistuda vältimatuks, siis oli oodata huviliste hulga peatset vähenemist.

Erupolitseinik oli karastatud veteran. Ta ei unustanud eales oma esimest tööd, kui tal oli tulnud pokri pista vägivaldne ja purupurjus rööpaseadja, et too ei jõuaks teha rohkem häda endale ja teistele. Oma karjääri jooksul oli ta kinni võtnud salakütte, naisepeksjaid, pettureid, LILLEDE MÜSTEERIUMIST

5

autovargaid ja roolijoodikuid. Tal oli tulnud tegemist teha murdvaraste, röövlite, narkokaupmeeste, vägistajate ja vähemalt ühe poolvaimuhaige püromaaniga. Ta oli osalenud üheksa mõrva või tapmise uurimises.

Viis neist olid lahenenud sel moel, et süüdlane oli ise helistanud politseisse ja sügavalt kahetsedes üles tunnistanud oma naise või venna või mõne teise lähedase tapmise. Kolme juhtumi puhul kuulutati mõrvar tagaotsitavaks: kaks neist olid lahenenud paari ööpäevaga ja kolmas kriminaalpolitsei abil kahe aastaga. Üheksanda juhtumi lahendas politsei ära, see tähendab, et uurijad küll teadsid, kes on mõrvar, kuid tõendeid oli nii vähe, et prokurör otsustas asja settima jätta. Komissari nördimuseks kogu see lugu aegus.

Aga kokkuvõttes oleks ta võinud eduka karjääri üle uhkust tunda ja oma saavutustega rahul olla.

Kuid rahul ei olnud ta üldse.

Komissari jaoks oli kuivatatud lillede juhtum torkiv okas – endiselt lahendamata ja painav juhtum, millele ta oli pühendanud kahtlemata kõige rohkem aega.

Olukord oli seda rumalam, et pärast tuhandeid tunde peamurdmist nii tööl kui vabal ajal ei suutnud ta ikka kindalt otsustada, kas üldse oligi tegemist kuriteoga.

Mõlemad mehed teadsid, et lille raaminud inimene kandis kindaid ning et ei raamil ega klaasil leidu ühtki sõrmejälge. Nad teadsid, et võimatu on saatja jälgi ajada. Nad teadsid, et sellist raami saab osta igast maailma foto- või kontoritarvete poest. Lihtsalt ei olnud ühtki jälge, mida kontrollida. Ja postitempelgi oli vaheldunud: enamasti oli lill saadetud Stockholmist, kuid peale selle kolm korda Londonist, kaks korda Pariisist, kaks korda Kopenhaagenist, korra Madridist, korra Bonnist ja ükskord, kõige saladuslikum, USAst Pensacolast. Kui ülejäänud olid tuntud pealinnad, siis Pensacola oli nii tundmatu, et komissar oli sunnitud selle atlasest üles otsima. kõne lõpetanud, istus kaheksakümne kahe aastane sünnipäevalaps tükk aega liikumatult ning uuris ilusat, kuid tähtsuse-

KUI NAD OLID

6

tut Austraalia lille, mille nimegi ta veel ei teadnud. Seejärel tõstis ta pilgu ja silmitses seina kirjutuslaua kohal. Seal rippus nelikümmend kolm kuivatatud lille, raamituna klaasi all – kümme pilti neljas reas ja viimases, lõpetamata reas neli pilti. Ülemises reas oli üks pilt puudu. Üheksanda pildi koht oli tühi. Desert Snow pilt oli neljakümne neljas.

Esimest korda juhtus aga midagi, mis ei järginud varasemate aastate tava. Mees puhkes täiesti ootamatult nutma. Isegi teda ennast üllatas see äkiline tundepuhang pärast peaaegu neljakümmet aastat.

7

8

I osa

STIIMUL 20. detsember kuni 3. jaanuar

18 protsenti Rootsi naistest on elus kogenud meeste 채hvardust 9

10

1 . p e atü k k

Reede, 20. detsember läbi mis läbi ja kõik võimalik oli öeldud. Ta ei olnud hetkekski kahelnud, et ta süüdi mõistetakse. Kirjalik kohtuotsus oli avaldatud hommikul kell kümme ja nüüd jäi kohtusaali ees koridoris ootavatel reporteritel teha üksnes lõplik kokkuvõte.

Mikael Blomkvist nägi neid läbi ukseava ja aeglustas viivuks sammu. Tal ei olnud tahtmist arutleda kohtuotsuse üle, mille ta oli äsja kätte saanud, aga küsimused olid vältimatud, ja kes oleks temast veel paremini teadnud, et need tuleb esitada ja neile tuleb vastata. Ah niisugune tunne ongi siis olla kurjategija, mõtles ta. Valel pool mikrofoni. Ta ajas selja kohmetult sirgu ja manas näole naeratuse. Reporterid naeratasid talle vastu ja noogutasid sõbralikult, vaat et häbelikultki. „No nii… Aftonbladet, Expressen, TT, TV4 ja… kust sina siis oled… ah Dagens Industri. Minust on saanud prominent,” tõdes Mikael Blomkvist. „Meil on vaja ägedat tsitaati, Kalle Blomkvist,” ütles ühe õhtulehe reporter.

Mikael Blomkvist, kelle täielik nimi juhtus olema Carl Mikael Blomkvist, hoidis end tavapäraselt tagasi, et mitte oma hüüdnime peale silmi pööritada. Kunagi kakskümmend aastat tagasi, kui ta oli kahekümne kolme aastane ja äsja alustanud suvise asendajana ajakirjanikutööd, oli ta täiesti juhuslikult paljastanud ühe pangaröövlite jõugu, kes oli kahe aasta jooksul sooritanud viis tähelepanu äratanud murdvargust. Ei olnud vähimatki kahtlust, et kõikidel juhtudel oli tegemist sama jõuguga; nende eripäraks oli otsida mõni väike koht ja sõjalise täpsusega röövida üks või kaks panka korraga. Nad kandsid Walt Disney tegelaste lateksmaski ning mitte just liiga keeruline politseiloogika oli nad ristinud pardipoisteks. Ajakirjandus nimetas nad aga penipoisteks, mis mõjus pisut tõsisemalt, kuna nad olid kahel KOHTUPROTSESS OLI

11

puhul teinud hoolimatuid hoiatuslaske ning ähvardanud möödujaid ja uudishimulikke.

Kuues rööv oli toimunud südasuvel Östergötlandis. Kohaliku raadio reporter juhtus röövi ajal parajasti pangas olema ja käitus täpselt nii, nagu ametijuhend ette nägi. Kohe kui röövlid olid pangast lahkunud, läks ta telefoniautomaadi juurde ja andis uudise otsesaatesse.

Mikael Blomkvist viibis tuttava daamiga sel ajal tolle vanemate suvilas Katrineholmi lähedal. Seda, mismoodi tal täpselt kahtlus tekkis, ei osanud ta seletada isegi siis, kui politseinikud temalt küsisid, aga samal hetkel, kui ta oli kuulnud uudist, meenusid talle kohe neli kutti, kes elasid paarisaja meetri kaugusel suvilas. Ta oli näinud neid mõne päeva eest väljas sulgpalli mängimas, kui ta läks koos sõbrannaga jäätist ostma.

Ta oli näinud üksnes nelja heledapäist heas vormis noormeest, kellel olid jalas lühikesed püksid ja ülakeha paljas. Nad tundusid hästi treenitud ning neis sulgpalli mängivates noorukites oli midagi, mis sundis neile veel korra pilku heitma – võib-olla sellepärast, et nad võistlesid palava päikese käes ja justkui liiga jõuliselt. Mikaelil oli tekkinud tunne, nagu ei olekski tegemist tühipalja ajaviitega.

Ratsionaalselt võttes ei olnud mingit põhjust neid pangaröövliteks pidada, aga sellest hoolimata võttis ta ette jalutuskäigu ja istus künkale, kust avanes vaade kuttide suvilale ja kus ta võis nentida, et hetkel paistis see tühi. Kulus umbes nelikümmend minutit, enne kui jõuk kohale saabus ja Volvo õuele parkis. Kuttidel näis olevat kiire ning igaühel oli käes spordikott, mis iseenesest ei pruukinud tähendada muud, kui et nad olid ujumas käinud. Üks neist tuli aga auto juurde tagasi ja võttis sealt mingi asja, mille ta sedamaid dressipluusiga kattis, kuid isegi oma üsna kaugelt vaatepostilt võis Mikael tõdeda, et tegemist oli vana hea AK-4-ga ehk täpselt sama relvaga, millega ta ise oli hiljutise sõjaväeteenistuse ajal kokku laulatatud. Pärast seda helistas ta politseisse ja rääkis oma tähelepanekutest. See juhatas sisse kolm ööpäeva kestnud suvilapiiramise meedia valvsa pilgu all, kus põhirolli mängis Mikael ja mille eest üks õhtuleht maksis talle kopsakat honorari. Po12

litsei seadis oma peakorteri sisse haagissuvilas, mis paiknes Mikaeli kaaslase suvila krundil.

Penipoiste juhtum andis Mikaelile täpselt selle staariseisuse, mida noor ajakirjanik oma ametis vajas. Kuulsuse pahupoolde jäi aga see, et konkureeriv õhtuleht ei suutnud hoiduda kiusatusest ja pani loo pealkirjaks „Kalle Blomkvist lahendas pangarööviloo”. Tögava loo oli kirjutanud vanem naiskolumnist ja selles oli tosin viidet Astrid Lindgreni noorele detektiivile. Kõige krooniks oli lugu illustreeritud uduse pildiga, kus Mikael annab, suu paokil ja näpp püsti, politseivormis mehele juhiseid. Tegelikult oli ta juhatanud teed suvila välikäimlasse.

TÄIESTI TÄHELEPANUTA jäi asjaolu, et Mikael Blomkvist ei olnud iialgi kasutanud nime Carl ega olnud kunagi avaldanud ühtki lugu Carl Blomkvisti nime all. Ja oma meelehärmiks oli ta sellest hetkest peale ajakirjanike seas tuntud kui Kalle Blomkvist – epiteet, mida kasutati pilkava nokkimisena ja mis ei olnud otseselt ebasõbralik, aga kaugeltki mitte ka sõbralik. Kogu lugupidamise juures Astrid Lindgreni vastu – talle meeldisid need raamatud, aga ta vihkas seda hüüdnime. Alles aastaid hiljem, pärast ajakirjanduslikult oluliselt kaalukamaid saavutusi, hakkas see epiteet tuhmuma, kuid endiselt võpatas ta iga kord, kui seda nime tema kuuldes mainiti.

Nüüd naeratas ta rahumeelselt ja vaatas õhtulehe reporterile otse silma. „Ah, mõtle midagi välja. Sa luuletad ju niikuinii oma lood kokku.”

Hääletoon ei olnud ebameeldiv. Nad kõik tundsid üksteist vähem või rohkem ja Mikaeli kõige hullem arvustaja ei olnud kohale ilmunud. Ühega neist oli ta kunagi koos töötanud ning mõni aasta varem oli tal ühel peol peaaegu õnnestunud üks teine – see TV4 tots – ära rääkida. „Sa said seal korraliku koosa,” mainis ärileht Dagens Industri, kust oli ilmselt kohale saadetud verinoor algaja. „Seda küll,” tunnistas Mikael. Mida muud ta pidigi väitma. „Mis tunne on?”

Olukorra tõsidusele vaatamata pidid Mikael ja teised vanemad 13

ajakirjanikud selle küsimuse üle tahtmatult muigama. Mikael vahetas pilgu TV4-ga. Mis tunne on – see oli küsimus, mis Tõsiste Ajakirjanike väitel oli ainus, mida Tobedad Spordireporterid suutsid esitada Hingetule Sportlasele, kes oli äsja ületanud finišijoone. Aga siis muutus ta jälle tõsiseks. „Mul on loomulikult kahju, et kohus ei jõudnud teistsugusele otsusele,” vastas ta pisut formaalselt. „Kolmekuuline vanglakaristus ja 150 000 krooni kahjutasu. Annab tunda,” ütles TV4 naisreporter. „Elame üle.” „Kas sa Wennerströmi ees vabandad? Ulatad lepituskäe?” „Vaevalt küll. Minu suhtumine härra Wennerströmi ärieetikasse ei ole märkimisväärselt muutunud.” „Nii et sa väidad endiselt, et ta on suli?” küsis Dagens Industri ruttu.

Küsimuse taga kumas potentsiaalselt hukatuslik tsitaatpealkiri ja Mikael oleks võinud visatud banaanikoorel libastuda, kui reporter ise poleks mikrofoni liiga innukalt ettepoole nihutades ohule viidanud. Ta kaalus vastust mitu sekundit.

Kohus oli just kinnitanud, et Mikael Blomkvist oli ärimees HansErik Wennerströmi au haavanud. Ta oli mõistetud süüdi laimamises.

Kohtuprotsess oli lõppenud ja tal ei olnud plaanis otsust edasi kaevata.

Aga mis juhtub siis, kui ta ettevaatamatult kordab oma väiteid juba kohtutrepil? Mikael otsustas, et ta ei taha seda teada saada. „Ma leidsin, et mul oli igati põhjust avaldada minu valduses olevad andmed. Kohus arvas teisiti, ja ma pean mõistagi tunnustama juriidilise protsessi tulemusi. Nüüd tuleb meil toimetuses kohtuotsus põhjalikult läbi arutada, enne kui me otsustame, mida edasi teha. Midagi muud ei ole mul lisada.” „Aga sa unustasid, et ajakirjanik peab suutma oma väiteid tõestada,” ütles TV4 reporter, kelle hääles oli tunda torget. Seda väidet oli võimatu ümber lükata. Nad olid olnud head sõbrad. Naise nägu oli neutraalne, aga Mikaelile tundus, et näeb tema silmis pettumust ja halvakspanu.

14

Mikael Blomkvist vastas küsimustele veel mitu piinarikast minutit. Õhku jäi küsimus, mida ükski reporter ei esitanud, võib-olla sellepärast, et see oli nii ebamugavalt arusaamatu – kuidas küll Mikael oli kirjutanud loo, millel täielikult puudus kate. Kohalolevad reporterid, kui Dagens Industri algaja välja arvata, olid kõik suure kogemusega veteranid. Nende jaoks oli selle küsimuse vastus teispool mõistetavuse piiri.

TV4 paigutas Mikaeli raekoja ukse ette ja esitas oma küsimused eraldi kaamera ees. Küsitleja oli sõbralikum, kui Mikael oli ära teeninud, ja tema omalt poolt paotas piisavalt palju suud, et kõik reporterid oleksid rahul. Lugu jõudis kindlasti suurtesse pealkirjadesse – see oli vältimatu –, aga ta pidi endale meelde tuletama, et tegemist ei olnud kaugeltki aasta suurima meediasündmusega. Reporterid olid soovitu kätte saanud ja pöördusid tagasi oma toimetusse. jalutada, aga oli tuuline detsembripäev ja tal oli intervjuu ajal külm hakanud. Kui ta üksi raekoja trepil seisis ja pilgu kergitas, märkas ta, kuidas William Borg ronib välja autost, milles ta oli intervjuu ajal istunud. Nende pilgud kohtusid, seejärel William Borg naeratas. „Siia tasus tulla juba ainuüksi sellepärast, et näha, kuidas sa seda paberit käes hoiad.”

Mikael ei vastanud. William Borg ja Mikael Blomkvist olid tundnud teineteist viisteist aastat. Nad olid kunagi hommikulehes koos töötanud, täites ajutiselt majandusreporteri kohuseid. Ilmselt puudus neil omavaheline klapp, igatahes oli sealt alguse saanud nende eluaegne vaen. Mikaeli arvates oli Borg vilets reporter ning tüütu, väiklane ja kättemaksuhimuline inimene, kes piinas teisi oma tobedate naljadega ning halvustas vanemaid ja järelikult märksa kogenumaid reportereid.

Iseäranis tundus ta vihkavat vanemaid naisreportereid. Esimesele tülile järgnesid uued nägelused, kuni vastuolud muutusid isiklikuks.

Aastate jooksul olid Mikael ja William Borg ikka ja jälle kokku puutunud, kuid alles 1990. aastate lõpus pöörasid nad tõeliselt tülli.

TA OLI KAVATSENUD

15

Mikael oli kirjutanud raamatu majandusajakirjandusest, kus ta tsiteeris tervet hulka tobedaid artikleid, mille autor oli Borg. Mikaeli versiooni kohaselt oli Borg ennast täis tüüp, kes oli enamasti faktidest valesti aru saanud ja kirjutanud ülistavaid lugusid internetifirmadest, mis peagi pankrotti läksid. Borgile ei olnud Mikaeli analüüs meeldinud ja ühel juhuslikul kohtumisel Söderi kõrtsis oleksid nad peaaegu käsitsi kokku läinud. Samal ajal oli Borg ajakirjandusest lahkunud ja töötas nüüd tunduvalt kõrgema palga eest avalike suhete juhina firmas, mis pealegi kuulus tööstur Hans-Erik Wennerströmi huvisfääri.

Nad seirasid teineteist tükk aega, enne kui Mikael ümber pööras ja minema kõndis. See oli nii Borgi moodi – sõita raekoja juurde üksnes selleks, et näkku irvitada.

Mikaeli ees peatus parajasti buss number 40 ning ta hüppas peale, et sealt ükskord juba minema saada. Ta väljus Fridhemsplanil ja seisis nõutult peatuses, kohtuotsus ikka veel käes. Lõpuks otsustas ta minna Anna kohvikusse, mis asus politseijaoskonna garaaživärava kõrval.

Peaaegu kohe pärast seda, kui ta oli tellinud caffe latte ning võileiva, tulid raadiost keskpäevased uudised. Tema uudis oli kolmas, pärast Jeruusalemma enesetaputerroristi ja vastloodud valitsuskomisjoni, mis pidi hakkama uurima uut väidetavat kartelli ehitustööstuses.

Millenniumi ajakirjanikule Mikael Blomkvistile mõisteti neljapäeva hommikul kolmekuuline vanglakaristus tööstur Hans-Erik Wennerströmi jõhkra laimamise eest. Laim tuvastati tänavu ilmunud ja palju tähelepanu äratanud artiklis niinimetatud Minose afäärist. Blomkvist oli seal väitnud, et Wennerström oli kasutanud riigi raha, mis oli mõeldud tööstusinvesteeringuteks Poolas, relvatehinguteks. Kohtuotsuse alusel tuleb Mikael Blomkvistil maksta ka 150 000 krooni kahjutasu. Oma kommentaaris ütleb Wennerströmi advokaat Bertil Camnermarker, et tema klient on kohtuotsusega rahul. Tema väitel oli tegu eriti jõhkra laimuga.

16

Kohtuotsust oli kakskümmend kuus lehekülge. See esitas faktidel rajaneva põhjenduse, miks Mikael oli süüdi ärimees Hans-Erik Wennerströmi jõhkra laimamise viieteistkümnes juhtumis. Mikael konstateeris, et iga süüdistuspunkt läks talle maksma kümme tuhat krooni ja kuus päeva vanglat. Lisaks veel kohtukulud ja advokaadi töötasu. Ta ei jaksanud isegi mõelda, milline tuleb lõpparve, aga ta möönis, et oleks võinud ka hullemini minna; seitsmes süüdistuspunktis oli kohus ta õigeks tunnistanud.

Sedamööda kuidas ta luges kohtuotsuse formuleeringuid, tekkis tal kõhusopis järjest raskem ja ebameeldivam tunne. Ta pani seda imeks.

Juba protsessi alguses oli ta teadnud, et kui imet ei juhtu, siis mõistetakse ta süüdi. Kogu selle loo suhtes ei olnud valitsenud kahtlusevarjugi ja ta oli selle mõttega leppinud. Ta oli olnud üsna muretu kaks istungipäeva ega olnud tundnud midagi erilist ka need üksteist päeva, mil tuli oodata, et kohus mõtleks läbi ja sõnastaks selle otsuse, mida ta nüüd käes hoidis.

Ja alles nüüd, kui protsess oli läbi, tundis ta end ebameeldivalt.

Kui ta võileiba hammustas, tundus talle, nagu paisuks leib suus.

Neelamisega oli raskusi ja ta lükkas toidu kõrvale.

See oli esimene kord, kui Mikael Blomkvist oli kuriteos süüdi mõistetud – üleüldse esimene kord oli teda milleski kahtlustatud või süüdistatud. Kohtuotsus oli suhteliselt tühine. Kergekaaluline kuritegu. Tegemist ei olnud ju relvastatud röövi, mõrva või vägistamisega.

Majanduslikult andis see ometi tunda. Millennium ei olnud piiramatute vahenditega meediamaailma lipulaev – ajakiri tuli napilt ots-otsaga kokku –, kuid kohtuotsus ei olnud tema jaoks ka katastroof. Häda oli selles, et Mikael oli üks Millenniumi osanikke, samal ajal saatuse irooniana ka autor ja ajakirja vastutav väljaandja. 150 000-kroonise kahjusumma kavatses Mikael maksta oma taskust, see oleks neelanud põhimõtteliselt kõik tema säästud. Ajakiri kattis kohtukulud. Targa majandamisega pidanuks need asjad korda saama.

Ta kaalus võimalust oma korter maha müüa, aga see oleks olnud valulik otsus. Lustlike 1980. aastate lõpus, siis kui tal oli kindel töökoht ja suhteliselt hea sissetulek, oli ta otsinud endale püsivat eluaset.

17

Ta oli käinud kortereid vaatamas ja enamiku neist ära põlanud, kuni ta juhuslikult sattus Bellmansgatani alguses asuvasse 65-ruutmeetrisesse ärklikorterisse. Eelmine omanik oli hakanud seda elamisväärseks kujundama, kuid läinud ootamatult tööle ühte internetifirmasse välismaal ja Mikael sai renoveeritava korteri odavalt kätte.

Mikael loobus sisearhitekti visanditest ja viis töö omal käel lõpule.

Ta lasi korda teha duširuumi ja köögi ning ülejäänu peale vilistas. Selle asemel, et paigaldada parkettpõrand ja püstitada kavandatud kahetoalise korteri vaheseinad, lihvis ta laetalad siledaks, võõpas konarlikud originaalseinad lubjavärviga valgeks ning kattis kõige hullemad kohad paari Emanuel Bernstone’i akvarelliga. Tulemuseks oli täiesti avatud lahendusega korter, kus magamiskoht jäi raamaturiiuli taha ning sööginurk ja elutuba väikese baariletiga köögi kõrvale. Korteril oli kaks katuseakent ja üks otsaaken, kust avanes üle katuseharjade vaade Riddarfjärdenile ja vanalinnale. Ta nägi natuke Slusseni vett ja raekoda. Praegusel hetkel ei oleks ta saanud endale enam niisugust korterit lubada, kuid loobuda ta sellest ka ei tahtnud.

Korteri kaotamise oht oli aga tühiasi selle kõrval, et oma ajakirjanikutöös oli ta saanud tõelise tagasilöögi, mille kahjude heastamiseks kulub hulk aega. Kui neid üldse heastada saabki.

Asi oli usalduses. Lähemas tulevikus ei olnud paljud toimetajad kindlasti nõus tema nime all lugu avaldama. Tal oli ajakirjanduses ikka veel piisavalt palju sõpru, kes said aru, et ta on langenud ebaõnne ja juhuse ohvriks, nii et ta ei tohtinud teha enam pisimatki viga.

Kõige rohkem ärritas teda alandus.

Tal olid olnud kõik trumbid käes, aga ikkagi oli ta kaotanud mingile Armani ülikonda kandvale gangsterivennikesele. Börsihaist närukaelale. Uusrikkale, kelle staaradvokaadi suult ei kadunud irve terve protsessi vältel.

Kurat, kuidas tal kõik nii viltu oli läinud?

WENNERSTRÖMI AFÄÄR oli alanud pooleteise aasta eest jaanilaupäeval nii paljutõotavalt ühe kollase purjeka Mälar-30 kokpitis. Kõik oli 18

olnud puhas juhus, mis sai alguse sellest, et üks endine ajakirjanikust kolleeg, kes nüüd töötab maakonnapäeva avalike suhete juhina, oli tahtnud oma uuele tüdruksõbrale muljet avaldada ning mõtlematult üürinud paariks päevaks Scampi, et saarestikus romantilist purjereisi teha. See sõbranna, kes äsja oli Hallstahammarist ära kolinud, et jätkata õpinguid Stockholmis, oli pärast pisukest vastupuiklemist lasknud end nõusse kaubelda, kuid tingimusel, et ka tema õde ja tolle peigmees kaasa tulevad. Hallstahammari kolmikust ei olnud ükski varem purjekaga sõitnud. Häda oli ka selles, et avalike suhetel kutil oli rohkem pealehakkamist kui purjetamiskogemust. Kolm päeva enne väljasõitu oli ta viimases hädas helistanud Mikaelile ja kutsunud ta navigatsioonioskustega meeskonnaliikmena viiendaks kaasa.

Ettepanek oli Mikaeli algul üsna külmaks jätnud, aga ta oli järele andnud, kui talle lubati hea söögi ja vahva seltskonnaga paaripäevast puhkust saarestikus. See aga jäigi ainult lubaduseks ning meresõidust kujunes kaugelt hullem katastroof, kui ta oleks osanud ette kujutada.

Nad olid seilanud ilusal, kuid vähedramaatilisel marsruudil Bullandöst Furusundini alla viie meetri sekundis, ometi oli maakonnapäeva vennikese uus sõbranna kohe merehaigeks jäänud. Tema õde oli oma poisiga tülli keeranud ja ükski neist ei ilmutanud vähimatki huvi purjetamise praktilise poole vastu. Peagi oli selge, et Mikaelilt eeldati paadi eest hoolitsemist, sellal kui ülejäänud andsid heatahtlikku, kuid enamasti mõttetut nõu. Pärast esimest ööbimist Ängsö saare lahes oli ta valmis Furusundil randuma ja bussiga koju sõitma. Üksnes pressivennikese meeleheitliku veenmise peale oli ta pardale jäänud.

Järgmisel päeval kella kaheteistkümne paiku, piisavalt vara, et leida veel vaba kohta, olid nad kinnitanud otsad Arholma külalisjahtide kail.

Nad olid süüa teinud ja sõid parajasti lõunat, kui Mikael märkas kollast plastkerega purjekat M-30, mis liugles lahte sisse üksnes suurpurjega.

Purjekas loovis tasakesi, sel ajal kui kipper otsis kai ääres kohta. Mikael vaatas ringi ja jõudis järeldusele, et nende Scampi ja parema parda taga oleva H-paadi vahel oli ilmselt ainus vaba koht, kitsa M-30 jaoks just paras. Ta tõusis ahtris püsti ja viipas, M-30 kipper tõstis tänutäheks käe 19

ja pööras nina kai poole. Üksik purjetaja, kes ei viitsi mootorit käivitada, mõtles Mikael. Ta kuulis ankruketi raginat ja mõni hetk hiljem langes suurpuri alla, sellal kui kipper rabeles nagu kõrvetada saanud rott, kui ta pidi hoidma rooli otse ja seadma köie vööris valmis.

Mikael ronis reelingule ja sirutas käe välja näitamaks, et ta võib köie vastu võtta. Uustulnuk muutis viimast korda kurssi ja lähenes väga vaiksel käigul oskuslikult Scampi ahtrile. Alles siis, kui tulija viskas Mikaelile köie, tundsid nad teineteise ära ja puhkesid südamlikult naerma. „Tere, Robban,” ütles Mikael. „Pane mootor tööle, siis sa ei kriimusta kõigi sadama paatide külgi ära.” „Tere, Micke. Mulle tunduski, et sinus on midagi tuttavat. Mootorit kasutaksin hea meelega, kui ma selle ainult käima saaks. See logu suri kaks päeva tagasi Rödlöga juures välja.”

Nad kätlesid üle reelingu.

Kunagi ammu, 1970. aastatel Kungsholmeni gümnaasiumis, olid Mikael Blomkvist ja Robert Lindberg olnud sõbrad, isegi väga head sõbrad. Aga nagu vanade koolikaaslastega nii sageli juhtub, sai nende sõprus pärast lõpueksameid läbi. Nende teed olid läinud lahku ning viimase kahekümne aasta jooksul olid nad kohtunud vaevalt pool tosinat korda. Enne seda, kui nad nüüd Arholma kail ootamatult kokku juhtusid, ei olnud nad näinud vähemalt seitse-kaheksa aastat. Nad uurisid teineteist uudishimulikult. Robert oli pruuniks põlenud ja sassis juustega, tema põski kattis kahenädalane habemetüügas.

Mikaeli tuju tõusis kohe tunduvalt. Kui avalike suhete kutt ja tema lihtsameelne seltskond läks saare teise otsa poe juurde meiupuu ümber tantsima, jäi Mikael heeringa ja napsi seltsis kokpitti ning ajas koolivennaga juttu.

MILLALGI ÕHTUL,

kui nad olid loobunud kurikuulsate Arholma sääskedega võitlemast ja kolinud alla ruhvi, muutus jutt pärast rohket napsitamist sõbralikuks lõmpsimiseks ärimaailma moraali ja eetika üle. Mõlemad olid valinud karjääri, mis teatud mõttes oli seotud riigi 20

rahandusega. Robert Lindberg oli läinud gümnaasiumist edasi majanduskõrgkooli ja pangandusse. Mikael Blomkvist oli sattunud ajakirjanduskõrgkooli ja suure osa oma ajakirjanikuelust pühendanud panga- ja ärimaailma kahtlaste tehingute uurimisele. Jutt hakkas keerlema 1990. aastatel ilmsiks tulnud firmajuhtide lahkumishüvitiste moraalse õigsuse üle. Olles vapralt kaitsnud mõningaid enim tähelepanu äratanud kuldse käepigistusega firmajuhte, oli Lindberg klaasi käest pannud ja vastumeelselt tunnistanud, et kõigele vaatamata on ärimaailmas peidus nii mõnigi korrumpeerunud nadikael. Ta oli vaadanud Mikaelile äkitselt otsa, silmad väga tõsised. „Sa oled ju uuriv ajakirjanik ja kirjutad majanduskuritegudest, miks sa siis ei kirjuta Hans-Erik Wennerströmist?” „Ma ei tea, et temast oleks midagi kirjutada.” „Kaeva. Kaeva, pagana pihta. Mida sa tead SIB-programmist?” „Mnjah, see oli 1990. aastatel mingi abiprogramm, mis pidi aitama endise idabloki riikide majanduse taas jalule. See lõpetati mõni aasta tagasi. Ma ei ole sellest kirjutanud.” „SIB tähendab tööstusabiametit, see oli valitsuse toetatav projekt, mida juhtisid kümmekonna suure Rootsi ettevõtte esindajad. SIB sai riikliku tagatise paljudele projektidele, mis pandi paika koos Poola ja Balti riikide valitsustega. Ametiühingud osalesid samuti, püüdes tagada, et ka Ida-Euroopa töölisliikumine tugevneks Rootsi mudeli järgi.

Formaalselt võttes oli see abiprojekt, mis võimaldas riikidel iseennast aidata ja mis andis nende riikide valitsusele võimaluse ajakohastada oma majandust. Praktiliselt tähendas see aga seda, et Rootsi firmadele anti riiklikku toetust, mille abil nad said osanikuks endiste idabloki riikide ettevõtetes. Too neetud kristlik minister oli SIB kindel toetaja.

Krakowisse rajati paberivabrik, Riiga ehitati metallitööstusettevõte, Tallinna tsemenditehas ja nii edasi. Raha jaotas SIB juhatus, kuhu kuulus panga- ja tööstusmaailma raskekahurvägi.” „Tegemist oli niisiis maksurahadega?” „Umbes viiskümmend protsenti oli riigi toetus, ülejäänu panid pangad ja tööstus. Aga see ei olnud kaugeltki heategevus. Pangad ja ette21

võtted tahtsid selle pealt korralikult teenida. Mida kuradit nad muidu sellest hoolinud oleks.” „Mis summadest me räägime?” „Oota, kuula edasi. Põhiliselt koondas SIB Rootsi ärihiide, kes tahtsid laieneda idaturule. Need olid kaalukad firmad, nagu ABB, Skanska ja teised. Ehk siis mitte mingid spekulandid.” „Kas sa väidad, et Skanska ei tegele spekulatsioonidega? Kas see ei olnud mitte nende tegevdirektor, kes sai sule sappa, kui oli lasknud ühel oma poistest kiirtehingutega pool miljardit maha mängida? Ja need hüsteerilised kinnisvaratehingud Londonis ja Oslos?” „Muidugi, idioote leidub igas maailma ettevõttes, aga saad aru küll, mida ma mõtlen. Need on firmad, mis vähemalt toodavad midagi.

Rootsi tööstuse selgroog ja kõik see muu jutt.” „Kuidas Wennerström mängu tuleb?” „Wennerström on selles loos jokker. Niisiis, mees eikusagilt, kellel ei ole mingit rasketööstuse tausta ja kellel ei ole kõige sellega õieti mingit pistmist. Aga ta on börsil kokku ajanud tohutu varanduse ja investeerinud stabiilsetesse firmadesse. Ta on sisenenud nii-öelda tagauksest.”

Mikael kallas oma klaasi Reimersholmi viina, nõjatus vastu ruhviseina ja mõtles järele, mida ta Wennerströmist teadis. Õigupoolest ei olnud seda eriti palju. Ta oli sündinud kuskil Norrlandis, kus ta asutas 1970. aastatel investeerimisfirma. Ta ajas raha kokku ja kolis Stockholmi, kus tegi lahedatel 1980. aastatel ülikiiret karjääri. Ta asutas Wennerströmi grupi, mis ristiti Wennerstroem Groupiks, kui selle kontorid avati Londonis ja New Yorgis ning kui firmat hakati mainima Beijeriga samades artiklites. Ta kauples aktsiate ja optsioonidega ning tegi harilikke kiirtehinguid ja sai kollases ajakirjanduses tuntuks kui Rootsi üks uusmiljardäre, kellel on Strandvägenil katusekorter, tohutu suvila Värmdö saarel ja 23 meetri pikkune mootorlaev, mille ta oli ostnud endiselt tennisetähelt, kes oli sattunud rahalistesse raskustesse.

Ta oli puhtakujuline arvepidaja, aga 1980. aastad oligi arvepidajate ja kinnisvaraspekulantide aastakümme ja Wennerström ei paistnud teistest rohkem silma. Pigem vastupidi: ta oli jäänud Suurte Ninade varju.

22

Tal puudus Stenbecki lai joon ja ta ei tükkinud ajakirjade esikaanele nagu Barnevik. Ta loobus kinnisvarast ja tegi selle asemel suuri investeeringuid endisesse idablokki. Kui 1990. aastatel mull lõhkes ning üks direktor teise järel pidi oma kuldse käepigistuse vastu võtma, pääsesid Wennerströmi firmad üllatavalt terve nahaga. Ei skandaali varjugi. A Swedish success story, nagu koguni Financial Times selle kokku võttis. „Oli 1992. aasta. Wennerström oli äkitselt SIB-ga ühendust võtnud ja teatanud, et ta vajab raha. Ta tutvustas oma äriplaani, mida ilmselt toetasid Poola kohalikud ettevõtjad ja mille eesmärk oli rajada sinna toiduainetööstusele pakendeid tootev firma.” „Ah et siis konservipurgitööstus.” „Mitte päris, aga midagi sinnapoole. Mul ei ole aimugi, keda ta seal SIB-s tundis, aga ta kõndis sealt rahulikult kuuekümne miljoni krooniga minema.” „Lugu hakkab ilmet võtma. Ma oletan, et pärast seda neid rahasid enam ei nähtud.” „Eksid,” ütles Robert Lindberg. Ta naeratas asjatundlikult, enne kui end viinatilgaga turgutas. „Kõik, mis pärast seda juhtus, on otsekui klassikalise majandusaruande näide. Wennerström asutas tõesti Poolasse ja täpsemalt Łódźi pakenditootmise. Firma nimi oli Minos. 1993. aastal sai SIB paar optimistlikku aruannet, seejärel tekkis vaikus. 1994. aastal vajus Minos äkitselt kokku.”

ROBERT LINDBERG PANI tühja napsiklaasi kolksuga lauale, et selgemalt

illustreerida firma kokkuvarisemist. „SIB probleem oli selles, et tal puudus korralik mehhanism, kuidas projektidest aru anda. Sa ju mäletad tolle aja meeleolu. Kõik olid nii rõõmsad, kui Berliini müür langes. Tuli hakata rajama demokraatiat, tuumasõja oht oli möödas ja bolševikest said üleöö tõelised kapitalistid.

Valitsus tahtis toetada demokraatia levikut ida poole. Mitte üks kapitalist ei tahtnud rongist maha jääda ning kõik olid valmis aitama uut Euroopat ehitada.”

23