Maailmaajalugu

sisukord

SISUKORD ESIAJALUGU

10

Ari Siiriäinen

Kiviaeg Pronksiaeg: metall toob ühiskonda pöörde Rauaaeg: tihenenud asustus ajab rahvad liikvele

14 28

SUURED JÕEORUD

36

Võitlus jätkub: konfliktide kaudu Makedoonia-Kreeka maailmavõimuni Roomlased – peaaegu terve maailma vallutajad Keisririigi ajajärk

104 132

HIINA JA JAAPAN

156

100

Olavi K. Fält

31

Raija Mattila, Jaakko Hämeen-Anttila, Virpi Hämeen-Anttila

Hiina Jaapan

159 169

ISLAM

176

Kaj Öhrnberg

Egiptus (Raija Mattila) Mesopotaamia (Jaakko Hämeen-Anttila) Pärsia (Jaakko Hämeen-Anttila) Induse kultuur (Virpi Hämeen-Anttila)

39 47 59 62

ANTIIKMAAILM

68

Araabia-islami kultuur Araabia poolsaar enne islamit Prohvet Muhamed Araablaste vallutused ja islami levik

179 179 182 183

VARAKESKAEG

192

Antero Tammisto

Hannu Laaksonen

Maaharimiskultuuride tekkimine ja levimine Kreeka alale Arhailise perioodi Kreeka (umbes 800/750–480 ekr) Klassikaline periood: Ateena mereriigi esiletõus ja langus „Kreeka maailmasõda”: Peloponnesose sõda 431–404 eKr

72 80 90 98

„Pime aeg” Bütsants Rooma uute isandate surve all

195 196 204 5

sisukord

Uued rahvad Euroopas Kristlik kultuur Karl Suur ja Karolingide renessanss Viimased rahvaränded

211 219 220 225

KÕRGKESKAEG

230

Hannu Laaksonen

Kirik oma võimu tipul Pürenee poolsaar keskajal Sitsiilia õitseaeg Põhja-Itaalia linnriigid Prantsusmaa ja Inglismaa kõrgkeskajal Saksa keisrivõim nõrgeneb Ungari ja Balkan kõrgkeskajal Algab Venemaa kujunemine Skandinaavia kolm kuningriiki Kõrgkeskaja kultuur

233 241 242 244 245 249 252 253 254 255

HILISKESKAEG JA RENESSANSS

258

Suured veed Mitu Aafrikat Aafrika avaneb Austraalia – nappuse riik Valged mandrid Rahvuse sünd Põhja-Ameerikas Ladina-Ameerika põliskultuurid Hispaanlaste vallutused Kultuuride kokkupõrge Ladina-Ameerikas

322 327 341 345 349 352 355 371

USUSÕJAD JA ABSOLUTISM

378

376

Britta Hiedanniemi

Ususõdade ja absolutismi periood Austria Habsburgid Mereriigid

381 382 388

Dominium maris Baltici

404

Inimene ja tema maailm

415

VALGUSTUSAJASTU

422

Hannu Laaksonen

Matti Männikkö

Hiliskeskaja arengujooni Riikide areng Itaalia renessanss „Keskaja sügis” Reformatsiooni ajajärk

261 267 284 291 298

AVASTUSRETKED

310

Eija Kämäräinen

Kes kelle avastas?

Maad mööda Hiinasse, mereteed pidi Indiasse 6

313 316

Ajastu üldiseloomustus Ühiskond ja majandus Euroopa tasakaal ja Suurbritannia tõus maailmavõimuks Venemaa laienemine lääne suunas ja Poola jagamised Valgustus Valgustatud absolutism Teadus ja kunst

425 426 437 449 455 465 472

sisukord

REVOLUTSIOONIDE AJAJÄRK

482

Sisko Haikala

TÖÖSTUS- JA KULTUURIREVOLUTSIOON

600

Keijo Virtanen

Koloniaalperiood Ameerikas Ameerika Ühendriikide sünd Demokraatlik Konföderatsioon Prantsuse revolutsiooni iseloom Prantsuse ühiskond revolutsiooni eelõhtul Valgustus ja kriitiline avalikkus vana korra autoriteedi kõigutajatena Absolutismi majanduslik ja poliitiline kriis Revolutsiooni puhkemine Revolutsiooni liberaalne etapp Riik ja võrdõiguslikkuse revolutsioon Termidoorlik ja direktooriumi vabariik Euroopa ja revolutsioon Napoleoni ajajärk Revolutsiooni saavutused ja pärand

486 488 492 495 497 500 501 504 507 511 517 520 524 532

Uue, nüüdisaegse inimese tulek – ajastu piirid Ideede võidujooks Industrialiseerimise läbimurre ja uus eluviis Uus teaduslik maailmapilt Romantismist realismi Kodanlik rahulolu ja selle kõigutajad Nüüdisaegse tööstusliku maailma poole Loodusteaduste edusammud Kultuur otsib uut tõelisust Meie aja pärand

614 625 630 637 645 650 654 664

DEMOKRAATIA KRIIS JA TEINE MAAILMASÕDA

666

603 604

Hannes Saarinen

VIINI KONGRESSIST ESIMESE MAAILMASÕJANI

534

Kalervo Hovi

Euroopa ja ülejäänud maailm Restauratsioon Viini kongressi süsteemi lagunemine Kesk-Euroopa suur ühendamisliikumine Bismarcki süsteem Imperialism Esimesele maailmasõjale vastu Esimene maailmasõda

537 538 548 551 556 567 575 586

Killustuv Euroopa Pariisi rahukonverents Võidetud Võitjad Uued rahvusriigid Rahvasteliit Nõukogude Liit Kolonialism ja enesemääramine Aasias Aafrika Ladina-Ameerika Ülemaailmne majanduskriis Uute diktatuuride eeskuju: fašism Lääne demokraatiad 1930. aastatel Euroopa sõja künnisel Teine maailmasõda

669 672 674 676 679 682 684 688 695 698 700 702 711 714 717

7

sisukord

KÜLMA SÕJA, MÜÜRIDE LANGE MISE JA UUE EBA KINDLUSE AEG

730

Seppo Hentilä

Aja pilt Elavad pildid Uuelaadse muusika sajand Meie aja kirjanduse muutuvad perspektiivid Lai maailm kaugel ja lähedal

AURUMASINAST GEENITEHNOLOOGIANI

Külm sõda puhkeb Koloniaalvõim laguneb Kriiside maailm Koostöö ja pingelõdvenduse puhangud Sametrevolutsioon Euroopa väljakutsed Uue ebakindluse aeg

733 741 746 751 757 765 778

MOODSA KULTUURI MAAILM

786

Marja Tuominen

Maailm, mille me pärisime

8

789

794 804 813 820 831

834

Reino Kero

Mis on tehnika ajalugu?

Aurumasina sajand Auto, lennuk ja raadio Aatomiaeg

837 838 847 850

Aastaarve maailma ajaloos Kasutatud kirjandus Isikunimed Kohanimed

862 883 887 896

tere tulemast ajarännakule!

TERE TULEMAST A JARÄNNAKULE! Ajalookirjanduse intrigeerivaima, kuid tegija jaoks kõige nõudlikuma osa moodustavad maailmaajaloo üldtutvustused. Nüüd kutsub selline, mitmete asjatundjate kirjutatud raamat ka Eesti lugejaid tutvuma inimkonna värvika minevikuga. Soomes on teosest ilmunud enam kui kümme trükki. Sellest on saanud oma ala standardkäsitlus, mille lugejaiks on suur hulk asjahuvilisi ning mis võeti kohe ka ülikoolide õppematerjaliks.

Oleme pidanud kinni sellest heast põhimõttest, et maailmaajaloo etapid esiajast kuni meie päevini on paigutatud ühtede kaante vahele. Nii on lugejal lihtne ühe köite piires teda huvitavates ajastutes seigelda.

Teose vaatepunkt on euroopalik, kuid see käsitleb ulatuslikult terve maailma ajalugu ja pakub üha rahvusvahelisemaks muutuvas maailmas elavale Eesti lugejale võtit ka meie enda ajaloo mõistmiseks. Põhirõhk on riikide ajalool, kuid rohkesti ruumi saavad ka ideede, kultuuri-, majandus- ja sotsiaalajalugu ning ka tehnoloogia ja leiutiste maailma ei ole unustatud.

Inimkonna minevikku iseloomustavad nii sõjad kui ka rahumeelne areng, majanduse areng ja langused, erinevad kultuurivoolud ja teaduse suured saavutused. Kuigi ajaloo kulgu on palju mõjutanud poliitika suurkujud, on ajaloo liikumapanevaks jõuks olnud tavalised inimesed, meie kõik. Seetõttu oleme – võimaluse piires – valgustanud ka tavaliste inimeste elu ja elutingimusi erinevatel ajastutel. See

võimaldab tänapäeva lugejal heita pilku enne teda elanud sugupõlvede elule.

Teosele lisavad praktilist väärtust terviku liigendamist hõlbustavad lõpus olev aastaarvude ja sündmuste loetelu ning teabe otsimist toetavad registrid. Bibliograafia omakorda aitab neid, kes soovivad saada ühe või teise valdkonna kohta rohkem teavet. Huvitavaid üksikasju illustreerivad faktilõigud, „suurendused”, ja arvukad kaardid täpsustavad sündmuste käiku ja riikide territoriaalseid muutusi.

Meie aja inimene on harjunud vaatama pilte.

Välismaistest pildiarhiividest pärinevatele luksuslikele värvilistele illustratsioonidele lisab atraktiivsust nende värskus; usun, et enamik raamatu piltidest ei ole lugejale varasemast liiga tuttavad. Kuid kuigi illustratsioonid on rikkalikud, on põhirõhk ikkagi tekstil.

Parim tunnustus meie tööle oleks see, et meie teosest ei saaks raamaturiiulis puutumatu tolmukoguja, iluasi, mida keegi ei kasuta. Mugav suurus ja lugejasõbralik esitusviis teevad sellest teavet otsima ahvatleva raamatu, haritud eestlase truu kaaslase.

Olen väga rõõmus selle üle, et nüüd võin kutsuda ka Eesti lugeja tulema koos minuga sellele värvikale reisile läbi inimkonna põneva ajaloo.

Seppo Zetterberg peatoimetaja

9

KIVIAEG PRONKSIAEG: METALL TOOB ÜHISKONDA PÖÖRDE RAUAAEG: TIHENENUD ASUSTUS AJAB RAHVAD LIIKVELE

Esiajalugu Ari Siiri채inen

esiajalugu

Lascaux' koopamaaling Morava Muuseumis Tšehhis.

(Wikimedia Commons)

12

Esiajalugu ehk kirjaoskusele eelnev aeg jaotatakse põhiperioodideks selle järgi, millisest materjalist on valmistatud tähtsaimad tööriistad ja relvad. Täpsemas jaotuses valitakse perioodide ja nende alaperioodide piirideks igas piirkonnas eraldi sobivad tehnoloogilised, kultuuriajaloolised või majanduslikud murdekohad. Ajaline kõrvutamine leiab aset arheoloogiliste kihtide ja esemete võrdluse alusel ning dateeringud leitakse kõige paremini, kui mõõta orgaanilistest materjalidest valmistatud esemete või tuleasemetelt leitud söetükkide radioaktiivse süsiniku (14C) hulka või kui dateerida vanemaid ajastuid (üle 100 000 aasta), mõõtes leitud kihistustest saadud vulkaanilistes kivimites kaaliumi ja argooni suhet.

Esiajaloo tähtsaimad põhiperioodid ja osad on järgmised: Kiviaeg • paleoliitikum ehk vanem kiviaeg • varane paleoliitikum 2,5 miljonit – 200 000 aas-

tat tagasi • keskmine paleoliitikum 200 000 – 40 000 aastat

tagasi • noorem paleoliitikum 40 000 – 10 000 aastat tagasi

• mesoliitikum ehk keskmine kiviaeg • neoliitikum ehk noorem kiviaeg

Pronksiaeg • vanem pronksiaeg • noorem pronksiaeg Rauaaeg Mõnes piirkonnas kuulub kiviaja ja pronksiaja vahele eneoliitikum ehk vaseaeg.

Areng pole olnud igal pool ühesugune. Mõnest piirkonnast võib täiesti puududa mingi ülalpool mainitud perioodidest; näiteks Põhja-Euroopas pole kunagi olnud paleoliitilist asustust, sest piirkonda kattis toona paks mandrijää*, ja Aafrika arenes kiviajast otse rauaaega ilma pronksiaja vaheperioodita. Samuti on olnud arengu rütm eri piirkondades erinev ehk teisisõnu: ajastute ja perioodide ajalised piirid pole kõikjal samad.

Näiteks leiutati raua sulatamine II aastatuhandel eKr Ees-Aasias, kuid Põhja-Euroopas võeti see kasutusele umbes 500 eKr, ja mitmes kohas, muu hulgas suuremas osas Aafrikas, muutus raud tuntuks alles napp tuhat aastat tagasi või veelgi hiljem.

Soomes ja Eestis algas raua sulatamine Kristuse sünniaja paiku.

* Lääne-Soomest Susiluola koopast on alates 1996. aastast leitud hulgaliselt esemeid meenutavaid kive, mis võisid pärineda viimasest jäävaheajast umbes 120 000 aastat tagasi (s.o keskmisest paleoliitikumist). Siiski on ka väidetud, et tegemist pole inimese töödeldud esemetega, vaid looduslike kividega, samuti võis koobas sel ajal olla hoopis vee all. (Konsult. Anti Lillak.)

13

esiajalugu

KIVIAEG Paleoliitikum: 2,5 miljonit – 10 000 aastat tagasi, ürginimesest nüüdisinimeseks Meie teadmised inimese ja kultuuride arengu algjärkudest põhinevad lisaks luuleidudele kiviesemetel, mida leitakse muistsetest asula- ja esemete valmistuskohtadest. Toormaterjalina on peaaegu alati kasutatud kõva, ent kergelt töödeldavat tulekivi või selle puudumisel muid sobivaid kivimeid: peeneteralist kvartsiiti, kvartsi ja nii edasi. Toidu ja selle hankimise kohta saab teavet asulakohtade toidujäätmetest, luufragmentidest ja – tõeliselt harvaesinevatest – taimejäänustest, peamiselt söestunud seemnetest. Kiviesemeid leidub muistsetes asula-, laagri- ja küttimiskohtades kümnete, mõnikord isegi tuhandete kaupa, ja kivitöötlemiskohtadest, kus esemeid on valmistatud lööklõhestusega, leitakse veel suurel hulgal tootmisjääke.

Niiviisi võib kivitöötlemismeetodeid ja löögitehnikaid usaldusväärselt rekonstrueerida ja uurides eri aegade kihistustest leitud jäänuseid on välja selgitatud nii tehnika kui ka esemevaliku areng. Et kivitöötlus on põlvkonnalt põlvkonnale kanduv ja sel moel traditsiooniga seotud tegevus, iseloomustavad tehnikas ja esemete vormimises täheldatavad muutused kultuuri arengut laiemaski mõttes.

Kontrollides, kuidas vastavad muutused ajaliselt ja geograafiliselt teistele arheoloogilises ainestikus ilmnevatele vahetustele, näiteks asulakohtade eri paiknemine maastikul, võib teha järeldusi eluviiside, ühiskonna ja tegevusalade arengu kohta.

Kivitöötlustehnoloogia arengus võib eristada viit põhiperioodi: 1. periood. Tüüpilised on rusikasse hästi sobivad veerised, millele on mõne löögiga valmistatud lõikav terav serv. Äralöödud kilde on kasutatud esemetena kas siis sellistena või on neile retušeerides, väikseid kilde ära surudes vajalik kuju antud.

Vanimad kaaliumi-/argoonidateeringud näitavad, et varaseimad leiud on umbes 2 miljonit aastat ja noorimad umbes 1,5 miljonit aastat vanad (kõik leiud Etioopiast ja mujalt Ida-Aafrikast).

2. periood. Tüüpilised on algul kohmakalt, kuid aja jooksul üha osavamalt tahutud niinimetatud 14

Australopithecus africanuse pea rekonstruktsioon Smithsoniani loodusloomuuseumis Washingtonis.

Rekonstruktsioon: John Gurche, foto: Tim Evanson (Wikimedia Commons)

pihukirved – kahelt poolt vormitud löömiseks, lõikamiseks ja kaapimiseks mõeldud varreta käsirelvad. Löögijääkidest on retušeerimisel vormitud mitmesuguseid väikeesemeid. Seda perioodi kutsutakse ka Prantsusmaal asuva leiukoha järgi Acheuli kultuuriks. See jääb umbes 1,7 miljoni – 200 000 aasta tagusesse aega.

3. periood. Seda perioodi iseloomustab tööriistade valmistamine enne hoolikalt teatud kuju saanud nukleusest, millest viimistletud löömistootele võidi kohe esimese löögiga anda lõplik kuju ja ligilähedane suurus. Seda tehnoloogiat, mida kasutati umbes 200 000 – 40 000 aastat tagasi, kutsutakse Prantsuse leiukoha järgi Levallois’ tehnoloogiaks.

4. periood. Sellele perioodile on omased pikad ja kitsad killu- või laastukujulised esemed, mis on osavalt löödud või kiire ja tugeva vajutu-

kiviaeg

Inimese evolutsioon. Illustratsioon: Karen Humpage. (© The Print Collector / Corbis)

sega eemaldatud silindrikujulisest nukleusest.

Kildudel on pikk, hästi lõikav tera ja neist on retušeerimisel lihtne valmistada eriotstarbelisi esemeid voolimiseks, lõikamiseks, oherdamiseks ning ka odade ja noolte otsteks. Kildtehnika leiutati umbes 60 000 aastat tagasi Ees-Aasias ja Põhja-Aafrikas, kuid Euroopasse jõudis see alles umbes 30 000 aastat tagasi.

5. periood. Selle perioodi tööriistade valmistamine põhines eelmise perioodi kildtehnikal, kuid nüüd on killud ja neist omakorda valmistatud esemed väga väikesed, tihti vaid 2–4 sentimeetri pikkused nn mikroliidid. Neid kinnitati vaigu abil puust varrele näiteks noa või nooleotsa ja -kisana. Mikroliitide töötlemiseks võeti kasutusele retušštehnika, esmalt Aafrikas umbes 20 000 aastat tagasi. Euroopas muutus see üldiseks umbes 8000 aastat tagasi, jätkudes noorema kiviaja künniseni, mil kiviesemeid õpiti viimistlema lihvides.

Ida- ja Lõuna-Aafrikast umbes nelja miljoni aasta vanuseks dateeritud kihistustest leitud luud näitavad, et praegu elavate inimahvideni (šimpans, gorilla, orangutan) viiv arenguharu ja inimest meenutavate hominiidideni viiv haru on teineteisest eraldunud ilmselt juba mitu miljonit aastat varem. Ka homi-

niidide arenguliinis võib juba toona eristada kaht põhiharu, australopiteekuse (Australopithecus) ehk ahvinimese haru ja Homo suguvõsa haru.

Kummagi haru liikmed elasid maapinnal ja liikusid küürakil püstiasendis. Näitlik tõend selle kohta on leitud Laetolist Tansaaniast, kus 3,7 miljoni aastaseks dateeritud kivistunud tuhamuda kihistusest eristusid kolme hominiidi – kahe täiskasvanu ja lapse – jalajäljed. Samast piirkonnast leiti Australopithecus’e varajase arengujärgu indiviidi luid, kuid mitte veel märke kiviesemetest. Umbes miljon aastat tagasi surid Australopithecus’ed välja ja areng jätkus kohanemisvõimelisest Homo harust.

Püstiasend oli puu otsas elamiselt maal liikumisele ülemineku tulemus. See oli teinud võimalikuks juba varajaste hominiidide ülajäsemete arenemise käteks ja aju suurenemise. See omakorda viis ühelt poolt toidu hankimise, söögi valmistamise ja asulate kaitseehitisi parandavate vahendite leiutamiseni ning teisalt ühiskondade tegevust ja suurust sihipäraselt suunavate mitmekülgsete sotsiaalsete struktuuride ja ka kõne arenemiseni. Varaseimad arheoloogilised leiud – 1. perioodi kiviesemed – on umbes 2,5 miljonit aastat vanad; neid on avastatud Ida-Aafrika alangust Etioopiast (Afar), Põhja-Kenyast (Turkana järve piirkond) ja Põhja-Tansaaniast (Olduvai).

15

esiajalugu

Hominiidide leiukohad ja Homo erectus’e levik

Heidelberg

HIINA

KENYA Olduvai JAAVA

LÕUNA-AAFRIKA

Australopithecus Homo habilis Homo erectus Homo erectus’e tõenäolised levimissuunad

Veel pole uurijad täielikul üksmeelel hominiidileidude põhjal koostatud „sugupuu” üksikasjades.

Dateeringud on andnud kinnituse, et 3–1,5 miljonit aastat tagasi elas Aafrikas samal ajal mitmeid liike isegi samades piirkondades, nagu Olduvais kaks või kolm Australopithecus’e liiki ja Homo habilis.

HOMO ERECTUS

Esimesi kiviesemeid võib seostada Homo habilis’ega, kuid alles järgmise liigi, üha enam inimesesarnase Homo erectus’e ajal, kes eksisteeris üle miljoni aasta, võib eristada kiiremat tehnoloogilist arengut (2. perioodi jooksul). See tuleneb lisaks füsioloogilisele ja vaimsele arengule eeskätt sellest, et Homo erectus levis oma tekkealalt Ida-Aafrikas laia piir16

konda Põhja-Aafrikasse, Lõuna- ja Kagu-Aasiasse ning Euroopasse ja pidi seetõttu kohanema erinevate keskkonnatingimustega. Euroopas valitses toona kvaternaar, mil kliima oli kord karmilt külm koos jääaja tsüklitega ja kord pehmem koos jääajavaheliste soojade tsüklitega.

Homo erectus oskas tuld süüdata ja seda kontrollida ning sellest ajast pärinevad varaseimad majasarnaste eluasemete säilmed, ehkki elamiseks ja ajutiseks kaitseks kasutati ka koopaid. Homo erectus jahtis nii suuri ulukeid – see nõudis jahirühma laitmatut koostööd ja kokkulepitud jahistrateegiat – kui ka väikeloomi, kuid marjade, seente ja juurte korjamisel ning kalapüügil on toidu hankimisel olnud loomulikult oma roll. Rahvaarv on ühtlaselt kasvanud, mis on olnud põhjuseks Homo

kiviaeg

Homo Neanderthalis

Homo Antecessor

Homo Sapiens

Homo erectus

Homo erectus’e (püstine inimene), Homo Sapiens’i (tark inimene), Homo Neanderthalis’e (neandertali inimene) ja Homo Antecessor’i koljud. Rekonstruktsioon.

(Creativemarc /Shutterstock)

erectus’e laialdasele levikule ning tehnoloogia, sotsiaalse organiseerumise ja toiduhankimisviiside arendamisele.

Ilmselt oli Homo erectus juba jagunenud eri rassideks, ehkki täpselt ei saagi neid luuleidude põhjal kirjeldada. Kiviesemete järgi on see-eest määratletav mõni nende ulatuslik elamispiirkond. Näiteks Aasias, vähemalt Hiinas ja Indias, ei kuulunud esemete hulka mujal väga laialt levinud pihukirves, vaid rasked löögirelvad ja nülgimisvahendid valmistati seal mingil põhjusel veel tehnikaga, mis meenutab 1. perioodi algelist tahumist. Aafrikas, Lähis-Idas ja Euroopas on Acheuli kultuuri ajal just pihukirveste kuju ja valmistamistehnika alusel võidud eristada üpris täpselt piiritletavaid regionaalseid kultuure ja ajalisi kultuurijärke.

NEANDERTALI INIMENE

Järgmine märkimisväärne arengufaas paigutub luuleidude järgi umbes 200 000 aasta taha ja märgib üleminekut Homo erectus’est Homo sapiens’iks. Inimese esimene alaliik, Homo sapiens neanderthalensis ehk neandertali inimene, elas samas piirkonnas kui Homo erectus, kuid kohanes vähehaaval üha külmema kliimaga ja levis muu hulgas Ida-Euroopa ja Aasia stepialadele ning isegi Põhja-Euroopa ja Aasia viimase suure jääaja mandrijääliustike lähedusse.

Neandertali inimese domineerimisaja lõpupoolel, umbes 40 000 aastat tagasi, levis asustus ka Austraaliasse; vanimais seal leitud luudes on nähtud ka

Homo erectus’ele omaseid jooni. Et merepind oli toona madalam, oli Kagu-Aasia saarestik ühtne maa-ala, mida Austraaliast eraldas üsna lai väin.Väina ületamine näitab üpris head meresõiduoskust.

Neandertali inimene loobus pihukirveste valmistamisest ja arendas 3. perioodi ajal välja löögimeetodi ja üha mitmekesisemaid esemeid, mida Prantsusmaal asuva leiukoha järgi kutsutakse Moustier’ kultuuriks. Ta mattis lahkunu mingite rituaalide saatel – religioon oli niisiis tekkimas – ja loomulikult arenesid ühiskondade sotsiaalsed struktuurid edasi. Kõikjal neandertali inimese asustatud aladel on kiviesemete valitseva vormi ja tehniliste üksikasjade põhjal võimalik viidata üsna kitsastele traditsioonialadele, mis tähendavad endisest selgemini tsivilisatsioonide eristumist.

Aafrikas arenes Homo erectus’e liigist neandertali inimest paljuski meenutav Rodeesia inimeseks kutsutud liik, kes valdas samuti 3. perioodi kivitöötlemistehnoloogiat. Põhja-Aafrikas arenes perioodi lõpupoolel omanäoline Ateri kultuur, millele iseloomulik esinemisvorm on kolmnurkne, kinnitiga varustatud nooleots.

HOMO SAPIENS SAPIENS

Tõenäoliselt viis Lähis-Ida ja Kirde-Aafrika tsivilisatsioonis nii bioloogiline kui ka kultuuriline areng 60 000 aastat tagasi uue märkimisväärse perioodini: hakkas kujunema nüüdisinimene, Homo sapiens sapiens, ja samas arenes tahumistehnika (4. periood).

17

esiajalugu

Levides oma tekkepiirkonnast Euroopasse, Aasiasse ja Aafrikasse, hävitas* inimene varasemad elanikud, neandertali inimese ja selle paralleelliigid ning nende kultuurid, ehkki on võinud esineda ka liikide vähest sulandumist.

Nüüdisinimese nii bioloogiline kui ka kultuuriline kohanemisvõime oli hea: tehniline üleolek neandertali inimesega võrreldes tagas talle kiirelt edumaa jahimaade osas. Küttimisel keskenduti iga piirkonna tulusaimale ulukile, nagu Ida-Euroopas mammutile, mitmes Lääne-Euroopa piirkonnas hobusele ja piisonile ning põhja pool hirvele; lõpuks õpiti ära ka efektiivne veeloomade püük.

Hea tõend Homo sapiens sapiens’i kultuuri kõrgest arengust on koopakunst, mille mitmed naturalistlikud mitmevärvilised maalingud paigutuvad umbes 20 000 – 10 000 aasta taha Madeleine’i kultuuri (Altamira, Lascaux), osaliselt ka vanemasse aega. Aineses on tähtsaimad jahi sihtmärgid, nagu piison, hirv, hobune, kuid leidub ka inimesekujutisi, teiste seas ilmne šamaanifiguur. Koopakunsti esineb eriti Lääne-Euroopas (Lõuna-Prantsusmaa, Põhja-Hispaania), ehkki ka Uurali mäestikust on teada mõni näide.

Eriti ohtralt tuntakse luutükkidesse uuristamise ja sisselõigetega loodud kujutisi ja plastiliselt kujutatud loomadega kaunistatud luust ja sarvest esemeid, näiteks teatud odasid – linguheitmiseks mõeldud keppe. Luust ja sarvest keppidele lõigatud punktirühmi ja lõikeseeriaid on peetud algelisteks ajaarvamise märkideks. Luust või mõnikord ka sarvest voolitud, esiletõstetud tuharate ja rindadega väikesed naisekujud, niinimetatud veenused, on pärit koopakunsti varasemast ajast, olles umbes 25 000 – 40 000 aastat vanad (Aurignaci kultuur).

Veenusekujutisi on leitud üsna palju ka Kesk- ja Ida-Euroopast.

Just viimati mainitud piirkonnas on noorimad kujutised, mille vanuseks hinnatakse umbes 9000 – 10 000 aastat, üsna skemaatilised väikevoolingud, kus algupärane inimese kujutis on vaid vaevu äratuntav. Arvatakse, et veenusekujud seostuvad mingi viljakuskultusega. Asulakohtade kihtidest on leitud ka helmeid ja teisi lihtsaid ehteid ning lisaks veel luust nõelu ja naaskleid, mida on kasutatud naha- ja karusnahatoodete valmistamiseks. * On ka võimalik, et Homo sapiens sapiens’i edukuse taga oli parem kohanemisvõime keskkonnamuutuste suhtes kui teistel inimliikidel. (Konsult. Anti Lillak.)

18

Austriast leitud niinimetatud Willendorfi Venus (umbes 25 000 – 22 000 eKr) on kuulsaim paleoliitikumi lopsakaist naisfiguuridest. On arvatud, et see seostub viljakuskultusega ja et see kujutab emajumalannat. Punase ookriga värvitud lubjakivi, kõrgus on 11 sentimeetrit.

Naturhistorisches Museum, Wien. (Wikimedia Commons)

Homo sapiens sapiens elas Euroopas eeskätt eriti külmas kliimaperioodis, jääaja viimase jäätumisaja (Würm) ajal, mil Põhja-Euroopa oli paksu mandrijää all ja ka Kesk-Euroopa oli arktiline tundrapiirkond. Ehkki koopad olid levinud varjupaigad, ehitas inimene üsnagi ulatuslikel tasandikel vastupidavaid ja kaitsvaid eluasemeid. Selliste jäänuseid on välja kaevatud eeskätt Ida-Euroopa stepialadel; suurimad neist on olnud koguni 30 meetrit pikad, mammutiluudega toestatud ja karusnahkadega kaetud suurehitised. Neis oli pikisuunas mitu tuba, milles igaühes oli keskel kolle, nii et need võisid olla mitmeks jahikonnaks jagunenud perekondade korteriks. Ka on leitud ühe perekonna püstkoja jäänused.

Lahkunuile haudadesse kaasa pandud esemed ja mõnes hauas eristuv punamuld näitavad ühes koopakunsti ja veenusekujudega rituaalse elu mit-

kiviaeg

mekülgsust ja usundi arenemist. Surnud maeti elupaikadesse; kalmistuid pole sellest ajast leitud.

Jääaja lõpus, 20 000 – 10 000 aastat tagasi hõivasid inimesed uusi alasid eeskätt Siberis, kus kuiva mandrilise kliima tõttu polnud jääkilp algul sugugi väga ulatuslik. Leena jõe orus on rohkelt juba umbes 30 000 aasta vanuseid leide eluasemeist ning ka Põhja- ja Kirde-Siberi leiud on vähemalt 15 000 aastat vanad. Toona oli merepind praegusest madalam – mandrijää sidus veel planeedi veevarusid – ning Siberi ja Alaska vahel oli lai maakitsus. Sealtkaudu pääses inimene rändama Ameerika poolele.

Umbes 11 000 aastat tagasi tõstis jäämassi sulamine vähehaaval kliima soojenemise rütmis merepinda ja maaühendus mandrite vahel katkes. Ameerika poolel levis asustus üpris kiirelt Alaskast Kal-

jumäestikust ida poolt lõunasse, täites vähehaaval Põhja-Ameerika suurulukeist rikkad tasandikud.

Seal arenes välja mitu piirkondlikku ja eri vanusega kultuuri, mille iseloomulikemad esemed olid osavalt vormitud noole- ja odaotsad. Umbes tuhande aasta möödudes rändasid teravike valmistajad, kõigi Ameerika indiaanlaste esiisad (paleoindiaanlased), ilmselt Andide kõrglava kaudu kuni Lõuna-Ameerika lõunatipuni.

Paleoliitikumi lõpus jõudis tulekivi tahumistehnika eriti kõrgele tasemele. Näiteks umbes 17 000 aastat tagasi eksisteerinud Lääne-Euroopa Solutré kultuuri esemete seas on kogukaid, isegi 30 sentimeetri pikkusi, kuid õhukesi, täiesti sümmeetrilisi odaotsi, mille pind on osavalt lamedaks retušeeritud. Märkimisväärseteks leiutisteks on luust ja

Niinimetatud hiina hobune. Prantsusmaal asuv Lascaux’ koobas koos oma härgi, piisoneid, hobuseid ja jahistseene kujutavate maalingutega leiti 1940. aastal. Maalingud on umbes 17 000 aastat vanad ja need on tehtud ookri, raudoksiidvärvide ja söega. (Wikimedia Commons)

19

euroopa tasakaal ja suurbritannia tõus maailmavõimuks

EUROOPA TASAKAAL JA SUURBRITANNIA TÕUS MAAILMAVÕIMUKS Rahvusvaheliste suhete arengus moodustab valgustussajandi keskpaik selge veelahkme. Sellesse jäi suur sõjaperiood (1740–63), mis koosnes kolooniateni ulatunud rahvusvaheliste sõdade ahelast.

Mõlemal pool seda paiknesid rahumeelsemad, vaid kohalikest sõdadest ilmestatud ajajärgud. Nendest kolmest perioodist on tihedamalt seotud suur sõjaperiood ja sellele eelnenud aeg (1713–63). Nende jooksul leidis aset kolm 18. sajandi rahvusvahelise poliitika keskset nähtust:Venemaa suurriikliku seisundi loomine, Preisimaa tõus suurriikide hulka ning Suurbritannia tõus kolooniaid ja kaubandust valitsevaks maailmajõuks. Kõige organisatsiooniliseks aluseks oli Euroopa tasakaalusüsteem ning sellega üha tugevamalt seonduv kolooniaalsüsteem.

Rahupoliitika ja spekuleerimine Hispaania pärilussõja ja Põhjasõja katsumuste järel eelistas enamik Euroopa riike rahumeelset poliitikat. Ainult Austria suutis veel Savoia printsi Eugeni juhtimisel pidada ründesõda Türgi vastu (1716–18).

Austria jätkas oma eelmise sajandi lõpus alustatud vallutusi Balkani suunal ja näitas sellega, et Osmanite poolkuu oli tõesti hakanud loojuma. Prantsusmaa ja Suurbritannia matsid selle asemel oma sõjakirve ja eelistasid rahumeelset arengut. Mõlemas riigis haaras ohjad minister, keda kaasaegsed pidasid kompromissituks rahupoliitikuks: Suurbritannias Robert Walpole (1721–42 varakantsler, sisuliselt peaminister) ja Prantsusmaal kardinal André Hercule de Fleury (1726–43 juhtiv minister).

Sellesse ritta võib lisada ka rootslase Arvid Horni (kantseleipresident (kantsler) 1720–38). Kui veel teisedki riigid vältisid mõõga haaramist, hakkasid paljud kaasaegsed uskuma, et uus tasakaalusüsteem tagab Euroopas rahu säilimise.

1720. aastatel, kohe sõjaperioodi järel, puhkes küll rahvusvahelisi kriise, kuid need õnnestus lahendada läbirääkimiste teel. Suurriigid korraldasid rahvusvahelisi kokkusaamisi (Cambrai 1724 ja Soissons 1728) ning tundus, et jõudude tasakaal suudab takistada konfliktide teravnemist relvastatud konfliktideks. Kuid 1730. aastad purustasid möödapääs-

matult püsiva rahu unistuse. Need süütasid Poola pärilussõja (1733–35) ja sõja Türgiga (1735–39) ning jätsid järgmisele aastakümnele pärandiks üldise sõja seemne. Euroopa tasakaalusüsteem ei takistanud relvade kasutamist ning see oli 18. sajandil sama tavapärane nagu varemgi; ainult kasutusviis muutus. Tekkinud rahu ajajärk tulenes üksnes eelmiste sõdade põhjustatud üldisest kurnatusest ja majanduslikest raskustest. Raskused konkretiseerusid eriti riigimajanduse probleemidena. Neist tuntuim on Prantsusmaa ja Briti finantsareng Utrechti rahu (1713) järel.

Mõlemale oli sõja-aastate jooksul kogunenud tohutu riigivõlg ning selle maksmisest pääsemiseks pöördusid nad oma riigi kaubakompaniide poole, sest need suutsid kõige paremini suurt kapitali kokku ajada. Selle aja pangandus oli veel algeline ning alaline riigivõlg uus nähtus. Prantsusmaal asutas šoti finantstegelane John Law krooni rahaliste vajaduste tarbeks panga ja Mississippi kaubakompanii ning Suurbritannia valitsus toetus samal viisil oma Lõunamere kaubakompaniile. Mõlemad ühingud said kroonilt ulatuslikke kaubandusprivileege ja kohustusid vastutasuks hoolitsema riigivõla vähendamise eest. Kuna koloniaalkaubanduse väljavaated sõja järel olid soodsad, läksid nende aktsiad hästi kaubaks – isegi nii hästi, et mõlemas riigis tekkis 1720. aastal enneolematu spekuleerimise laine.

Riigi võlausaldajad vahetasid oma võlakirjad äriühingute aktsiate vastu, nii et nende hind tõusis järsult, isegi kümnekordseks. Varsti aga selgus, et kompaniide majanduslik tasuvus ei vastanud kaugeltki ootustele, ning aktsiate hinnad kukkusid.

Lõunamere ja Mississippi „mullid” lõhkesid. Paljud riigi võlausaldajad ja investorid kaotasid oma vara ja süüdistasid selles valitsust.

Selliseid spekulatsiooniilminguid esines 18. sajandil hiljemgi, kuid nende tagajärjed ei olnud kaugeltki nii märkimisväärsed. Kui John Law oma finantstegevuses läbi kukkus, siis Prantsusmaa riigivõlg küll vähenes investorite arvel, kuid samas kaotas kroon saatuslikul viisil oma krediidi laenuturul.Tema võimalused saada alamatelt laenu püsi437

valgustusajastu

sid kogu ancien régime’i jooksul piiratuina, ning nii võisid Bourbonid oma poliitikas tugineda ainult osale oma rahva varast. Inglismaal läks teisiti. Seal õnnestus Robert Walpole’il kahjutasu maksmisega rahustada „Lõunamere mulli” tõttu kannatada saanuid ning luua samal ajal püsiv ja toimiv süsteem riigivõlaga tegelemiseks. Selleks pakkus seisuste võimu süsteem hoopis teistsuguseid võimalusi kui absolutism Prantsusmaal. Meetod oli lihtne: parlament tagas krooni võetud võla tagasimaksmise ning kuna kapitali omanikel oli – vastupidiselt Prantsusmaale – võimalus parlamendi kaudu kontrollida oma riigi poliitikat, usaldasid nad tagatist.

Nii olid Suurbritannia valitsusel kodumaal peaaegu piiramatud krediidi saamise võimalused ning ta võis seetõttu mobiliseerida kogu riigi vara oma poliitika toetuseks. Selles peitus tema salajane relv Prantsusmaa vastu peetud sõdades ning samal ajal üks põhjus, miks Suurbritanniast sai maailmavõim.

Kaubandusriigi poliitiline süsteem Kuulsa revolutsiooni tulemusena oli Suurbritannias tekkinud omamoodi võimu tasakaal kuninga ja parlamendi ülem- ja alamkoja vahel. Usuti, et selle abil suudetakse tagada kodanike poliitilised vabadused ning takistada valitsusvormi muutumist ainuvalitsuseks või anarhiaks.Võimu jagamist käsitlevad seadused (Bill of Rights) olid siiski väga pealiskaudsed ja seetõttu määras poliitiline areng, milliseks Suurbritannia poliitiline süsteem kujuneb.

Areng soosis parlamendi rolli tugevnemist. Seda mõjutasid mitmed asjaolud, nagu näiteks valitsejadünastia vahetumine.

1714. aastal troonile tõusnud Hannoveri dünastia tajus oma positsiooni Stuartite tagasipöördumiskatsete tõttu ebakindlana ning selle esimesed esindajad (George I 1714–27 ja George II 1727–60) ei pidanud kuningale määratud võimukitsendustest rangelt kinni. Ka viigide partei pikk valitsusaeg (1714–61) soodustas uue süsteemi kinnistumist ning see kujunes 18. sajandi Euroopas ainulaadseks.

Praegu nimetatakse seda süsteemi parlamentaarseks. Selles oli oluline kõrgeimate riigivõimuorganite – parlamendi, kuninga ja valitsuskabineti (ministeeriumi) – suhteid praktilisel tasandil juhtiv põhimõte, mis kehtib ka praegu. Kuningas valis oma kabineti ministrid nii, et nendel oli parlamendi alamkoja enamuse usaldus. Kui usaldust enam ei olnud, pidid nad tagasi astuma. See taan438

Suurbritannia esimene sisuline peaminister Sir Robert Walpole.

Arthur Pondi maalitud portree 18. sajandi algusest.

(National Portrait Gallery / Wikimeda Commons)

damisvõimalus jätab aga 18. sajandi oludest kergesti liiga nüüdisaegse mulje. Parlamentaarne süsteem ei ilmunud kaugeltki kohe valmis kujul välja justkui võlukübarast, vaid arenes vähemalt osaliselt sajandi jooksul.

Nii toimus esmalt kabinetiga, millest sai järk-järgult kaasaegse valitsuse taoline täidesaatev võimuorgan. Ka parlament ei olnud kohe kõikvõimas, kuigi selle jõud oli kasvamas. Inglise kuningas hoidis veel 18. sajandil enda käes olulisi õigusi: tema käsutuses olid muu hulgas suured rahalised vahendid, peamiselt ajas tema riigi välispoliitikat, nimetas olulisemad ametnikud ja omistas aadlitiitleid.

Nende ja mõnede teiste vahenditega – sealhulgas altkäemaksuga – suutis ta mõjutada ka parlamendi otsuseid. Seega võib väita, et kuninga usaldus oli ministritele lõpuks sama tähtis kui parlamendi oma.

Sama aeglase arengu reegel kehtib ka parteisüsteemi kohta, mille olemasolu peetakse parlamentarismi põhieelduseks. Ka see toimis pikka aega väga puudulikult, kui kasutada mõõdupuuna hilisemaid aegu. Viigide ja tooride parteide nimed küll säilisid, kuid nende vastuseis lakkas 18. sajandi alguses peaaegu täielikult; algas viigide pikk valitsemisaeg

euroopa tasakaal ja suurbritannia tõus maailmavõimuks

(1714–61). Selle aja jooksul ei esinenud poliitilisi ideoloogiaid, ei parteiprogramme ega -organisatsioone. Viigid ja toorid hajusid tegelikult väiksematesse rühmadesse, mille käitumist suunasid grupihuvid ning sugulus- ja sõprussuhted. Alles 18. sajandi lõpus tugevnes kahe erakonna vastasseis taas ning Briti riigiellu tuli sisse praegusaegse parteipoliitika jooni. Parlamentaarne valitsusvorm sai seega oma klassikalise briti kuju alles 19. sajandil. Kuid ka ebatäiuslikuna muutis see Briti seisuste võimu süsteemi funktsioneerivaks ning aitas kaasa riigi suurpoliitilisele tõusule.

Uue süsteemi kinnistumisele ja funktsioneerimisele aitas kaasa ka see, et sel oli haruldaselt ühtne sotsiaalne aluspõhi. Parlament ei jagunenud seisusteks, vaid kaheks kojaks. Ülemkoda koosnes kõrgaadli suguvõsade juhtidest ja piiskoppidest, alamkoda aga valitses vananenud keskaegse valimissüsteemi tõttu alamaadel. Suurbritanniat valitses seega valgustusajal üksainus sotsiaalne rühmitus, maad omav aadel. See oli siiski sotsiaalselt palju avatum kui vastav seisus Mandri-Euroopas. Piir kõrgkodanlusega oli ähmane ning sotsiaalset liikumist toimus kogu aeg nii üles- kui ka allapoole.

Paljud aadlikud tegutsesid ilma eelarvamusteta ka kodanlike tegevusalade, kaubanduse ja tööstuse, alal.

Sellest Briti ühiskonna eripärast tulenes, et ka tema poliitiline käitumine oli Mandri-Euroopaga võrreldes erandlik. Poliitilised ja majanduslikud huvid seondusid – eriti revolutsioonist alates – omavahel lahutamatult. Suurbritannia oli 18. sajandil kaubandusriik. Seisuste võimu süsteem hoidis seda omadust tõhusalt alal, sest parlamendi kaudu pääsesid majanduslikud jõud vabalt riiklikke otsuseid mõjutama. Suur tähtsus oli ka Utrechti rahu järgsel rahvusvahelisel olukorral. See oli koloniaalkaubanduse kiire laienemise aeg, mil kaugete maade külgetõmbejõud ulatus sügavale Mandri-Euroopasse, kuid eriti suur mõju oli sel brittide juures. Britannia hakkas taotlema koloniaalset maailmavõimu.

Konfliktid Kariibi merel Soodsaid olusid võidi ära kasutada rahumeelselt või relvi abiks võttes. Robert Walpole oli valinud esimese viisi. Ta ei pürginud oma rahupoliitikaga ainult sõjaväsimuse ja riigivõla kõrvaldamisele, vaid ka kaubanduse edendamisele. Tema ja ta viigidest toetajad uskusid, et sõda – isegi võidukas sõda –

kahjustab alati majandust, nii et seda tuleks viimase võimaluseni vältida. Riigi jõudu ja võimu võiks suurendada ka rahumeelse rahvusvahelise vahetuskaubanduse abil. See seisukoht sattus siiski parlamendis 1730. aastatel üha ägeneva kriitika objektiks. Ameerika kaubandusest huvitatud ringkonnad arvasid vastupidi, et Suurbritannia huvid nõuavad relvade haaramist. Nende eesmärgiks oli Hispaania kolooniate vägivaldne avamine Briti kaubandusele.

Hispaania püüdis hoida oma ulatuslike kolooniate kaubavahetuse enda monopolina, nagu tegid teisedki koloniaalvõimud. Kuid nõrgeneva võimuna ei suutnud ta piisavalt nende vajaduste eest hoolitseda ega takistada kasumihimuliste naabrite sissetungi oma turgudele. Nii sai Suurbritannia Utrechti rahukokkuleppega endale asiento ehk õiguse pidada kokkulepitud kvoodi ulatuses kaubavahetust (eelkõige orjakaubandust) Hispaania Ameerika kolooniatega. Sellest siiski briti kaupmeestele ei piisanud, vaid nad tegelesid ka laialdase salakaubaveoga. Kui Hispaania merevalve püüdis seda takistada, tekkis 1730. aastatel nende ja brittide vahel korduvaid konflikte. Kariibi meri, mille kaudu Hispaania kolooniate kaubandus peamiselt kulges, sattus pikaks ajaks suurpoliitika fookusesse.

Konfliktid tekitasid Londonis pahameelt ning opositsioon nõudis üha valjemini Hispaaniale sõja kuulutamist. Kui Walpole pidas jätkuvalt kinni oma rahupoliitikast, sündis parlamendis äge, isegi hüsteerilisi jooni omandanud debatt selles küsimuses.

Sõjatoetajate pidurdamatu propaganda kulmineerus lõpuks ebatavalise etendusega. See tõi alamkoja istungile tunnistajaks Robert Jenkinsi nimelise kapteni. Seal näitas parkunud meresõitja karpi, milles oli kuivetunud kõrvalest. Ta ütles, et Hispaania rannavalve lõi selle tema peast, kui nad Lääne-India vetes kontrollisid tema laeva.

Jutt tekitas parlamendis ja avalikkusele levitatuna sellise poliitilise tormi, et Walpole oli sunnitud 1739. aasta oktoobris Hispaaniale sõja kuulutama.

Veerandsada aastat kestnud rahuaeg lõppes Suurbritannias üldise sõjavaimustusega, millele ajaloost võib leida vähe võrdset. „Sõda Jenkinsi kõrva pärast”, nagu kaasaegsed puhkenud konflikti nimetasid, näitas samal ajal avaliku arvamuse kasvavat tähtsust. Viimasest sai 18. sajandil uus poliitiline jõud ning Britannia käis selle arengu esirinnas.

Brittide sõjaline entusiasm ei olnud siiski põhjustatud üksnes soovist pääseda Hispaania koloniaalturgudele ning kaubavahetust sõjaliste vahen439

valgustusajastu

André Hercule de Fleury. Francois Stiemarti koopia Hyacinthe Rigaud’ maalist 1728. Château de Versailles.

(National Gallery / Wikimedia Commons)

ditega toetada. See oli varjatult suunatud ka Hispaania liitlase Prantsusmaa vastu. Prantsusmaa ja Suurbritannia vastasseis oli nimelt 1730. aastatel hakanud uuesti hõõguma ning selle põhjuseks oli Bourbonide võimu taastugevnemine.

Prantsusmaa uus tõus – tasakaal kõigub Prantsusmaa nõrkus Hispaania pärilussõja järel ei olnud põhjustatud ainult sõjas kogetud lüüasaamistest ja suurest riigivõlast. See tulenes ka sellest, et Päikesekuninga järglane Louis XV (1715–74) oli troonile tõustes alles viieaastane. Regendi valitsemise ajal jõudis kõrgaadel taas kindlustada oma positsioone ja monarhia tähtsus vähenes. Muutus jäi püsivaks.

Louis XV-l ei olnud piisavalt iseloomukindlust, töövõimet ega poliitilist huvi, et ta oleks oma eelkäijate kombel suutnud riigiohjad enda käes hoida. Võim libises suures osas ministrite ja soosikute kätte. Alguses õnnestus tal küll valida oma juhtivaks ministriks võimekas riigimees, kardinal Fleury. Oma kõrgest vanusest hoolimata hakkas too 1726. aastast alates jõuliselt sõdadest kurnatud riiki taastama.

440

Kardinal ei sekkunud haldus- ja maksusüsteemi puudustesse, mis tulid avalikuks juba Louis XIV ajal. Selle asemel üritas ta rahupoliitikat ja säästvat majandamist järgides tervendada riigi majandust ning tal oli selles edu. 1738. aastal oli riigieelarve tema visade jõupingutuste tulemusel jälle tasakaalus.

Sisemise tervendamise kõrval tegeles Fleury ka aktiivselt välispoliitikaga ning püüdis vähemalt osaliselt suurendada Prantsusmaa mõjuvõimu Euroopas.Ta kasutas selleks diplomaatilisi vahendeid, kuid võis kasutada ka relvi, kui sõda jäi piirkondlikuks.

Nii juhtus Poola pärilussõja puhul (1733–35), milles Prantsusmaa edukalt osales. Kohe selle järel puhkenud Türgiga peetud sõjas piirdus kardinal ainult diplomaatilise mõjutamisega ning oli ka selles edukas. Kuna Prantsusmaa peavaenlane Austria kandis mõlemas sõjas kibedaid kaotusi, toimus suurriikide jõudude vahekorras märkimisväärne muutus. Austria muutus oma konkurendist sõltuvaks ning liikus oma järgmiste aastate poliitikas Bourbonide kiiluvees. See muudatus hämmastas ja heidutas kaasaegseid. Need olid harjunud arvestama sellega, et Habsburgid ja Bourbonid olid 16. sajandist alates leppimatud vaenlased ja tegutseid Euroopa poliitikas teineteise vastukaaluna.

Kogu tasakaalupoliitika mõte oli tegelikult sündinud selle tähe all. Kuid nüüd oli kaalukauss kaldunud selgelt Bourbonide kasuks.

Tasakaalu kadumine toimus teiselgi viisil. Fleuryl oli õnnestunud osava diplomaatiaga rajada üle Euroopa ulatuv liitlaste kett. 1740. aastal kuulusid sellesse Hispaania, Baieri ja mitmed Saksa väikevürstiriigid, Rootsi, kus prantsusmeelsed olid 1738. aastal võimule pääsenud,Türgi ja osaliselt ka Preisimaa. Kuna Suurbritannial oli samal ajal liitlaseks ainult Taani, oli olukord Hispaania pärilussõja päevadest alates keeratud pea peale. Nüüd esines omakorda Prantsusmaa Euroopas suure koalitsiooni juhina. Ta oli seega jõudnud mitte ainult Austriaga, vaid ka Suurbritanniaga võrreldes tugevale positsioonile. Selle kõige tulemuseks oli, et Euroopa tasakaal rikuti ning kaasaegsed hakkasid juba kartma Bourbonide hegemoonia taastumist, uut Louis XIV aega.

Oht ähvardas eelkõige Suurbritanniat. Fleury keskendas nimelt oma välispoliitilised eesmärgid eelkõige kolooniatesse, mitte Mandri-Euroopasse.

Ta mõistis rahvusvahelise kaubanduse tähtsust ning pidas Austria asemel saareriiki oma maa suurimaks

euroopa tasakaal ja suurbritannia tõus maailmavõimuks

vastaseks. Liidu ülesanne oli lihtsalt hoida Mandri-Euroopa rahulikuna, nii et Prantsusmaa võiks keskendada kogu oma tähelepanu kaubanduse ja kolooniaalmaade küsimustele. Sel eesmärgil valmistus ta 1740. aasta suvel sekkuma Hispaania ja Suurbritannia vahelisse koloniaalsõtta ning saatis laevastikuüksuse Ameerika vetesse. Prantsusmaa ja Suurbritannia konkurents poliitilise juhtpositsiooni ja ülevõimu pärast koloniaalkaubanduses oli alanud.

Võitlus ei jäänud siiski ainult kahevõitluseks, sest rahvusvaheline olukord muutus keeruliseks.

Saksa riigid olid nimelt pika rahuperioodi jooksul kogunud konfliktiks jõudu, mis ootas ainult sobivat esilepurskamise hetke.Tasakaal oli selleski piirkonnas kõikumas.

Preisimaa tugevneb ja militariseerub Preisimaa teine kuningas Friedrich Wilhelm I (1713–40) jätkas oma riigi sisemise ülesehitajana suure kuurvürsti alustatud tööd. Selleks motiveerisid teda eelkõige Hispaania pärilussõja ja Põhjasõja kogemused. Nendes oli Preisimaa sattunud täbarasse välispoliitilisse olukorda ning muutunud suurriikidest majanduslikult sõltuvaks. Et vältida selle kordumist, hakkas kuningas kohe pärast rahu saabumist radikaalsete võtetega oma riigist moodsat suurriiki vormima. Ta rakendas kogu oma väikese

Preisi sõjaväelaager 18. sajandi teisel poolel.

Philip de Bay gravüür. (Historical Picture Archive / Corbis)

rahva, umbes 2,5 miljonit alamat, ülal pidama nii suurt ja löögivõimelist sõjaväge kui võimalik. See toimus mitmete, ühiskonna erinevatesse osadesse ulatuvate meetmete abil.

Esiteks lõi Friedrich Wilhelm enda eesmärkide elluviimiseks tsentraliseeritud haldusaparaadi ning viis autokraatia kaugemale kui üheski teises Euroopa läänepoolses riigis. Aadel nõustus sellega, saades omalt poolt vabad käed pärisorjadest talupoegade suhtes ja eelisõiguse riigi tsiviil- ja sõjaväelistesse ametitesse. Sõjavägi vajas raha, ning seda saadi, edendades merkantilistlike meetmetega põllumajandust ja uute maade kasutuselevõttu ning käsitööd ja manufaktuuritööstust. Saadud kasum koguti tõhustatud maksu- ja tollisüsteemi abil riigikassasse ning suunati sealt otse sõjaväe vajaduste katteks.

Sõjaväe kodumaine isikkoosseis värvati peamiselt talupoegade ja ohvitserkond maa-aadli, junkrute, hulgast. See sotsiaalne valik selgitab hästi kuulsa Preisi sõjaväelise distsipliini sünni põhjuseid. See ei olnud tingitud ainult karmist väljaõppest ja välisest rividrillist. Kuna talupojad moodustasid sõdurkonna ja nende isandad ohvitserkonna, oli sõjaväeline distsipliin tegelikult feodaalsete või441

valgustusajastu

musuhete vahetu jätk. Talupojad olid nii sõjaväes kui ka tsiviilelus sama autoriteedi ja seega jätkuva kontrolli all. See paralleel mõjus ka vastupidises suunas. Sõjaväe käsuliin kandus üle tsiviilellu ja Preisi ühiskond militariseerus. Sõjaväeline kuulekus, distsipliin ja vastutustunne tungisid tugevalt sisse kogu ühiskonna elustiili.

Friedrich Wilhelmi reformipoliitika lõpptulemus oli 18. sajandi tingimustes murranguline.

Rahvaarvult väiksest ja territoriaalselt killustatud Preisimaast oli veerandsajandi jooksul kujunenud tõeliselt tugev militaarriik. Selle 80 000-meheline armee oli 1740. aastal – oma looja surres – Euroopas suuruselt neljas ja kõige paremini välja õpetatud. Sõjaväe suhteline suurus võrreldes rahvaarvuga oli Euroopas esikohal. Sellest hoolimata püsisid majandus ja ühiskond tasakaalus, kuningalossi võlvide alla kogunes üsna suuri sääste ning riigis ei esinenud olulist rahulolematust. Seda Preisimaa tugevnemist tõhustas veelgi tema lõunanaabri ja Saksamaa juhtriigi Austria kogetud ebaedu.

Habsburgide võim mureneb Austria oli 18. sajandi alguse sõdades saavutanud suuri võite, kuid seejärel hakkas riik sisemiselt nõrgenema. Nõrkus paljastus 1730. aastate Poola pärilussõjas ja Türgi-vastases sõjas, kus Austriale said osaks üllatavad piirkondlikud kaotused. Põhjuseks oli keskvalitsuse haarde nõrgenemine ulatusliku ja killustatud impeeriumi eri osades, mis viis segaduseni riigimajanduses ja nõrgestas armee löögijõudu. Selline kiire ahelreaktsioon võis kergesti toimuda autokraatia ja riigi varajase arengu ajajärgul. Ning sellest veel ei piisanud! Kõige kohal rippus Damoklese mõõgana vaieldav troonipärilus, teine selle aja riike varitsenud oht. Näis, et Habsburgide meessoost suguvõsaliin, mida mööda võim oli seni pärandunud, lõppeb valitseva keisri Karl VI-ga (1711–40).

Karl VI oli küll juba varakult võtnud kasutusele abinõud, et tagada trooni säilimine oma suguvõsale.

Ta oli sisse seadnud uue päriluskorra, pragmaatilise sanktsiooni, ja saanud sellele enamiku Euroopa riikide heakskiidu. Selle järgi oleks Austria trooni pärinud tema vanem tütar Maria Theresia ja Habsburgide valdused jäänud endiselt üheks tervikuks.

Aga sellest hoolimata oli oodata, et Karl VI surma järel tekivad pärilusvaidlused. Baieri ja Saksi kuurvürstid olid abielus Habsburgide suguvõsa printses442

sidega ning nad esitaksid tõenäoliselt oma nõuded.

Lisaks oli tõenäoline, et ka mõned teised naabrid sekkuksid asjasse, kuigi olid heaks kiitnud pragmaatilise sanktsiooni. Pärilusküsimused ei püsinud 18. sajandil nimelt oma dünastilistes ja õiguslikes raamides. Neid kasutati üldiselt vallutuspoliitika katteks ja põhjenduseks – omamoodi hilisemate ideoloogiate aseainena.

Nii muutusid Preisimaa ja Austria jõuvahekorrad järk-järgult Preisimaa kasuks ning Saksamaal valitsenud tasakaal lõi kõikuma. Kuid Friedrich Wilhelm I ei osanud saavutatud edu enda huvides kasutada, sest see riigi arhitekt oli rahvusvahelise poliitika näitelaval hämmastavalt abitu. See-eest mõistis tema poeg ja järeltulija Friedrich II, keda hiljem hakati nimetama Suureks, juba kroonprintsina oma riigi uusi võimalusi. Prantsusmaa ja Preisimaa tugevnemine ning Austria lagunemine vapustasid sel määral Euroopa tasakaalusüsteemi, et ka kõige väiksemal riigil tekkis võimalus tõusuks, kui see vaid oskas soodsaid võimalusi ära kasutada.

Ja noor prints oli täis enesekindlust ja julgust. Ta kritiseeris salaja oma isa väheambitsioonikat välispoliitikat, millest teda eemale hoiti, ning seadis oma valitsusaja eesmärgiks Preisimaa saamise suurriigiks.

Eesmärk oli julge, kuid selle elluviimiseks tekkis Friedrichil kohe võimuletuleku järel haruldaselt paljutõotav võimalus. Seda võib ajastu suurpoliitilises mängus väga hästi nimetada ka jackpot’iks! Kui Friedrich oli 1740. aasta mais Preisimaa troonile tõusnud, suri keiser Karl VI ootamatult juba sama aasta sügisel. Austria pärilusküsimus oli jõudnud otsustavasse etappi. Ning noor monarh ei kõhelnud: ta haaras initsiatiivi kohe enda kätte ning ründas 1740. aasta detsembris ilma sõda kuulutamata Sileesiat. Tema eesmärgiks oli kahmata see Austria rikkaimate ja rahvarohkeimate (1,5 miljonit elanikku) hulka kuuluv piirkond endale, enne kui keegi teine ette jõuab. Rünnak päästis Mandri-Euroopas valla sõja ning oli oht, et Ameerika ja Euroopa konfliktid ühinevad üheks üldiseks sõjaks.

Võitlus Austria pärandi ja kolooniate pärast Austria pärilussõja (1740–48) algus oli varasemate sõdadega võrreldes erandlik ja üllatas kaasaegseid.

Keegi ei osanud ootata, et just Preisimaa haarab esimesena relvad. Viimase õiguslikud nõuded pärandile olid väikesed ning selle välispoliitika oli

euroopa tasakaal ja suurbritannia tõus maailmavõimuks

kaua aega olnud ettevaatlik.Veelgi enam hämmastas kaasaegseid siiski sõja alustamise viis. See toimus otsese relvastatud tegevusena ilma igasuguste läbirääkimisteta vastaspoole või kellegi teisega, seega ka ilma liitlasteta. Nii tuletas see meelde Louis XIV tegevust tema vägevuse päevadel.

Erinevus oli ainult selles, et Preisimaa ei olnud hegemooniavõim ega isegi mitte suurriik! Seetõttu pidasid kaasaegsed Sileesia-retke hulljulgeks seikluseks, millesse noor monarh oli kogenematusest sattunud.

Ka Friedrich ise teadis rünnakuotsust tehes, et võtab üsna suure riski, sest ta rajas plaani ainult oma poliitilisele loogikale.Ta lootis oma võimetele, riigi sõjalisele jõule, Austria sisemisele nõrkusele ja trooni noore pärijanna Maria Theresia kogenematusele. Lisaks oli ta kindel selles, et juhtivad suurriigid Prantsusmaa ja Suurbritannia sekkuvad varsti pärandi jagamisse. Kuna nende vahel valitses alaline rivaliteet, võiks Friedrich igal ajal liituda ühega neist ning kindlustada sellega Sileesia endale.

Nii ta külmavereliselt kaalutles ning alustas siis sõda täielikult oma vabast tahtest. Arvestused petsid teatud osas, kuid pidasid tervikuna paika – tõsi küll, mõnikord napilt ja alles keerukate vaheetappide järel.

Esimene nõrk koht paljastus Prantsusmaad puudutavates kaalutlustes. Kardinal Fleury kavatsus oli hoida oma poliitika raskuskese ka keisri surma järel koloniaalmaade küsimustel ning sekkuda Austria pärilusvaidlusesse ainult möödaminnes ja puhtalt diplomaatiliste vahenditega. Oma liini kavandamises ei olnud tal siiski edu. Bourbonide idapoliitilised traditsioonid olid Prantsuse aadli hulgas jätkuvalt tugevad ning nii sündis Versailles’ õukonnas mõjukas sõjapartei. Viimane nõudis, et riik peab ära kasutama soodsa võimaluse ning nõrgestama otsustavalt Habsburgide positsiooni. Prantsusmaa pidi keskenduma hegemoonia loomisele Euroopas ning jätma kolooniate probleemid tagaplaanile.

Eakas kardinal pidi surve ees taganema ning Prantsusmaa välispoliitika raskuspunkt libises järk-järgult ookeanidelt tagasi Mandri-Euroopasse.

1741. aasta suvel liitusid Bourbonid Baieri ja Preisimaaga ning Prantsuse vägi tungis Habsburgide pärusvaldustesse. Samal ajal valiti Baieri kuurvürst Saksamaa uueks keisriks Karl VII nime all (keiser 1742–45).

Nii said Friedrichi poliitilise liidu arvestused lõpuks teoks, kuid Austria suhtes ta eksis. See ei

osutunudki nii nõrgaks ega Maria Theresia nii abituks, kui ta oli arvanud. Noor valitsejanna pidas vastupidi vankumatult kinni oma pärandist ning innustas tarmukalt oma alamaid seda kaitsma.Varsti sai ta ka rahvusvahelist abi. Kui Prantsusmaa loobus Fleury poliitilisest joonest ning sekkus relvadega Austria pärilusvaidlusesse, siis Suurbritannia diplomaatiline positsioon paranes.Tal tekkis taas võimalus leida liitlasi Mandri-Euroopast ning lahendada kolooniate ja kaubanduse saatus Euroopa lahinguväljadel.

Nii sündis Suurbritannia, Austria, Hollandi ja Venemaa moodustatud Bourbonide-vastane koalitsioon. See ei pääsenud küll kohe täie jõuga mõjule.

Prantsusmaal õnnestus nimelt korraks siduda Venemaa jõud, veendes Rootsit viimast ründama. „Kübarate” sõda (1741–43) oli seega ainult üks etapp selles suurpoliitilises mängus, milles panusteks olid Austria pärand ja ülevõim koloniaalkaubanduses.

Sel viisil laienes sõjakolle Euroopas järk-järgult ning liikus ka üle Atlandi. Kariibi merel ja Sileesias tekkinud sädemed süütasid üldise tulekahju. See tuletas paljuski meelde Hispaania pärilussõda. Taas oli küsimus Habsburgide pärandis ning Austria ja Suurbritannia sügavas vastasseisus Prantsusmaaga.

Sellelgi korral levisid lahingud Mandri-Euroopast kolooniatesse: Kanadasse, Indiasse ja ookeanidele.

Kuid sõja raskuskese jäi vana kombe kohaselt Euroopasse. Ühendavaks lüliks jäi Prantsusmaa, kes oli huvitatud mõlemast suunast ega osanud keskenduda ainult ühele.

Kuid muidugi olid Austria pärilussõjas ka erinevad aspektid: olukord oli varasemast keerulisem.

Peamine uuendus oli muidugi Preisimaa ja Austria vahel puhkenud sõda, milles ei olnud küsimus ainult Sileesia omamises, vaid Saksamaa juhtriigis.

See jäi siiski teiste, juba väljakujunenud rivaliteetide varju: Prantsusmaa ja Suurbritannia ning Prantsusmaa ja Austria vastuolud olid sellest tõsisemad. See teisejärgulisus tuli Preisimaale kasuks. Lahingud Sileesia pärast eristusid Austria pärilussõjast omaette sündmuste ahelaks (Esimene ja Teine Sileesia sõda 1740–42 ja 1744–45) ning viisid Friedrichi soovitud tulemuseni. Ta võis sõlmida separaatrahu ning teistest varem sõjast välja astuda.

Preisimaale positiivne lõpptulemus ei olnud küll tingitud ainult soodsast poliitilisest olukorrast, vaid ka tema löögivõimelisest sõjaväest ja Friedrichi väejuhioskustest. Ta võitis kõik viis lahingut, 443

valgustusajastu

mida ta pidas. Sileesia hõivamise kordamineku pitseeris lõplikult see, et Austria pärilussõda lõppes Lääne-Euroopa ja koloniaalriikide osas viigiga.

Aacheni rahuga 1748 kinnitati koloniaalriikide sõjaeelsed piirid. See-eest toimus Kesk-Euroopas muutusi: Austria kaotas mõned oma Itaalia territooriumid (Parma ja Piacenza) Hispaania Bourbonidele ning kinnitas taas Sileesia ülemineku Preisimaale.

Need loovutused ei tähendanud siiski vaidlusaluse pärandi jagamist, nagu Hispaania pärilussõjas oli läinud, vaid Maria Theresial õnnestus hoida oma riik olulises osas koos. Ka Saksa keisri võim jäi lühikese Baieri vaheperioodi järel Habsburgide dünastiale, sest keisrikroon asetati 1745. aastal Maria Theresia abikaasa Franz I pähe (keiser 1745–65).

Vaherahu ja võidurelvastumine Relvade vaikimine kaheksa sõja-aasta järel ei toonud Euroopasse stabiilset rahu. Tasakaal õnnestus küll säilitada, kuid see jäi ebakindlale alusele.

Aachenis saavutati tegelikult ainult vaherahu ja hingetõmbepaus, mis valmistas teed uuele jõukatsumisele. Pinged jäid alles nii Saksamaal kui ka kolooniates.

Maria Theresia – alates 1745. aastast ka keisrinna – ei saanud unustada Sileesia kaotust ega Preisimaa tõusu uueks suurriigiks. Tema uhkust riivas ka see, et ta pidi jagama oma suguvõsa traditsioonilist juhtpositsiooni Saksamaal uustulnuka ja „halva mehega”, nagu ta Friedrichit nimetas.

Habsburgidel olid ju seljataga sajanditepikkused keisritraditsioonid ning Hohenzollernitel ainult vasalli staatus ja mõned võidud lahinguväljal! Seda muutust ei soovinud Maria Theresia taluda, vaid hakkas kohe pärast rahu saabumist vastuseks valmistuma.

Esimesena reformis ta riiki, mille olukord oli tema isa ajal jõudnud halveneda, ning võttis selles ilma pikemata eeskuju oma vastaselt. Riigi juhtimine koondati ametkondi arendades pealinna Viini ning allutati selgelt valitsejale. Alles need meetmed tõid kaasa selle, et Habsburgide perekonna valdusesse aegade jooksul kogunenud alad kujunesid vähehaaval ühtseks riigiks, Austria monarhiaks.

Keisrinna uuendas ka maksusüsteemi ja suurendas sel viisil märgatavalt maksutulu. Saadud raha investeeris ta peamiselt sõjalistesse institutsioonidesse.

444

Kuna Friedrich toimis samamoodi, siis mõlema armeed kasvasid ja võidurelvastumine kiirenes.

Uus sõda ei puhkenud siiski mitte Saksamaal, vaid kolooniates. Seal püsis õhus Prantsusmaa ja Suurbritannia vaheline pinge, mis viis kiiresti korduvate konfliktideni. Põhjuseks oli Euroopa kaubandusliku ekspansiooni lakkamatu jätkumine.

Viimane tõmbas mõlema riigi tähelepanu üha tihedamalt mere taha ning globaliseeris nende poliitika. Mängus oli ülevõim maailmakaubanduses ning sellega koos ka juhtiva suurvõimu staatus.

Aacheni rahu järel keskendusid vaidlused Indiale ja Põhja-Ameerikale.

Indias kuulus eurooplastele esialgu vaid hulk rannikul asuvaid eraldi asulaid, mis tegutsesid kaubanduslike tugipunktidena. Nende poliitiline mõju India oludele oli väike, sest riik elas eurooplaste saabumisel mogulite ülemvõimu ja oma riikliku suuruse ajas. Kuid Mogulite riik lagunes 18. sajandil ning olukord muutus. Eurooplased tavatsesid sekkuda omavahel võitlevate India vürstide tülidesse ja seeläbi oma võimu suurendada. Eriti Prantsusmaa ja Inglismaa kolooniad kasutasid seda võimalust ära, kuid samal ajal nende omavahelised suhted teravnesid. Kaubanduslik konkurents muutus võitluseks ülevõimu pärast Indias. See oli alanud juba Austria pärilussõja ajal, kuid Aacheni rahu järel sai sellest mõlema riigi India-poliitika juhtmotiiv.

Samasugune polariseerumine toimus ka Uues Maailmas. Pingete fookus ei asunud enam Kariibi merel ega Suurbritannia ja Hispaania vahelistes suhetes, nagu 1739. aastal, vaid see oli siirdunud Põhja-Ameerikasse ja ilmnes seal prantslaste ja inglaste asunduste vaheliste suhete pingestumisena. Lähtepunktiks oli nende vastastikune asend.

Suurbritannia 13 kolooniat asusid idarannikul, Atlandi ookeani ja Allegheny mägede vahelisel kitsal ribal. Nende rahvaarv oli kokku umbes 1,5 miljonit inimest ning kiiresti kasvavatena püüdsid nad laieneda Allegheny mägedest lääne poole. Siin aga põrkasid nad kokku Prantsusmaa valdustega, mis ulatusid suure kaarena Suurest järvistust piki Mississippi jõge kuni Mehhiko laheni. Küsimus oli seega Kanadas ja Louisianas.

Kuigi prantslastest sisserändajate arv nendel mõõtmatult suurtel aladel oli väike, kõige rohkem 70 000, tahtsid nad siiski brittide edasitungi takistada. Selle jaoks ehitasid nad kohe Aacheni rahu järel oma idapiirile, eriti Ohio jõe orgu, kindlus-

euroopa tasakaal ja suurbritannia tõus maailmavõimuks

tuste keti. Kui britid toimisid samamoodi, olid uue relvakonflikti seemned külvatud. Kindlustuste vahel tekkis peagi kokkupõrkeid ning need viisid 1755. aastal lõpuks täiemõõdulise sõjani. Nii algas ka Seitsmeaastane sõda oma eelkäijate kombel Ameerikast, mitte küll Kariibi merelt, vaid Ohio jõe põhjapoolsetelt aladelt.

Diplomaatiline revolutsioon Poliitiline areng kolooniates viis seega väga lihtsa jõudude paigutuseni, kahevõitluseni Prantsusmaa ja Suurbritannia vahel. Hispaania ja teised koloniaalvõimud jäid selles võitluses tagaplaanile. Samasugune selginemine toimus ka Euroopas. Austria pärilussõda oli peetud kolme suure vaidlusküsimuse pärast, mis seondusid omavahel ja tegid sündmuste ahela keerukaks. Aacheni rahu järgne areng viis siiski selleni, et senised koalitsioonid muutusid oluliselt. Seitsmeaastase sõja puhkemisel moodustusid need ainult ühe võitlejate paari, Austria ja Preisimaa ümber. Muutus tulenes põhiliselt sellest, et Prantsusmaa ja Austria hindasid oma poliitilise olukorra täielikult ümber.

Versailles’ õukond pööras Austria pärilussõja järel tähelepanu üha enam läände, ookeanide poole ning pidas nüüd kolooniate küsimust ja konkurentsi Suurbritanniaga esmatähtsaks. Sellest tulenes, et Mandri-Euroopa probleemid kaotasid Prantsusmaa silmis oma tähtsust ning vana vastasseis Austriaga leevenes. Viini õukond omakorda leidis samal ajal, et tugevnev Preisimaa ähvardab tema juhtpositsiooni Saksamaal enam kui Prantsusmaa ning hakkas pidama Hohenzollerneid oma peavaenlaseks. Seega olid tekkinud eeldused vanade vastaste lähenemiseks.

Muutunud olukorrast tegi esimesena poliitilised järeldused Austria diplomaat Wenzel Anton von Kaunitz (1711–94). Ta hakkas salaja Habsburgide ja Bourbonide vahel lepitust otsima. Maria Theresia kiitis selle heaks ning pani ta riigikantslerina oma välispoliitikat juhtima. Selles ametis võttis Kaunitz oma peaülesandeks Preisimaa võitmise.Ta tahtis oluliselt vähendada viimase territooriumi ning suruda see tagasi Saksa väikeriigi rolli. Seda ei oleks suutnud aga Austria üksi, vaid ta vajas selles Mandri-Euroopa teiste suurriikide abi. Seetõttu oli leppimine Bourbonidega vältimatu.

Kaunitz töötas siiski aastaid asjatult, sest Versailles’ ja Viini suhteid rõhus sügavale juurdunud umbusal-

Mustad orjad einestamas oma maja ees Prantsusmaale kuuluval Martinique’i saarel Kariibi meres. Esiplaanil sööb väikelaps suhkruroogu. Philip Le Masurier’ maal, 1775. Ministerè des Outre-mers, Pariis. (The Gallery Collection / Corbis)

dus. Alles poliitilise olukorra muutumine sõja puhkedes Ameerikas (1755) ning Friedrich II Suure tehtud diplomaatiline valekäik (lähenemine Suurbritanniale 16. jaanuaril 1756) viisid soovitud tulemuseni. Friedrichi tegevus tõi Versailles’ õukonnas kaas nördimuslaine. Prantsusmaa katkestas suhted Preisimaaga, oma senise liitlasega, ning sõlmis 1756. aasta mais liidu Austriaga.

See leping tekitas kaasaegsetes suurt hämmastust, sest Habsburgide ja Bourbonide vaheline vastuolu oli paar sajandit olnud Euroopa poliitikale omane.

Paljud kaasaegsed – Friedrich Suur sealhulgas – uskusid, et see vastuolu on lepitamatu või lausa „igavene”. Kuna lühikese aja jooksul sõlmiti veel Habsburgide ja Bourbonide allianss, nimetatakse sündmust ajalookirjutuses sageli diplomaatiliseks revolutsiooniks või liidusuhete murranguks.

Viimane termin viitab otsesemalt lepingu kaugeleulatuvatele tagajärgedele. Vanad traditsiooni445

valgustusajastu

lised liidukombinatsioonid lagunesid ning nende asemele tekkisid täiesti uued. Venemaa, Saksimaa ja Rootsi koondusid Austria ja Prantsusmaa värske liidu ümber ning kogu koalitsioon oli suunatud Hohenzollernite vastu. Igaüks liidu liikmetest lootis ühel või teisel viisil Preisimaa nõrgestamisest kasu saada. Preisimaa see-eest kaotas oma varasemad liitlased Prantsusmaa ja Rootsi ning pidi rahulduma üksnes kauge Suurbritannia partnerlusega. Ta osutus nii kõigist külgedest oma naabrite poolt nurka aetuks. Põhjast ja idast ähvardasid teda Rootsi ja Venemaa, lõunast Austria ja Saksimaa ning läänest Prantsusmaa ja Saksa vürstid, kellest suurem osa asus Austria poolele.

Selles katastroofilises olukorras ei teadnud Friedrich muud abinõu, kui esimesena relvad haarata.

Ta ründas augustis 1756 Saksimaad ning lootis, et tema kiire ja otsustav tegutsemine rikub kujunemas oleva vaenlaste koalitsiooni. Kuid läks vastupidi: viimane ainult tihenes ning piiramisrõngas Preisimaa ümber sulgus. Seega saavutas Friedrich taas – nagu ka 16 aastat varem – oma rünnakuga selle, et sõda levis Ameerikast Euroopasse. Nüüd oli tema eesmärk üksnes kaitsta oma positsiooni, kuigi Austria pärilussõjas oli sihiks olnud uute valduste haaramine.

Seitse aastat maailmasõda Suur sõjaperiood 18. sajandi keskel kulmineerus seega kahe olulise võimuküsimuse lahendamise katseks. Prantsusmaa ja Suurbritannia võitlesid ülevõimu pärast maailmakaubanduses ning Preisimaa ja Austria oma liitlaste toetusel juhtpositsiooni pärast Saksamaal. Konflikt algas Põhja-Ameerikast ning levis seejärel Saksamaale, nii et lahingud toimusid kahes täiesti erinevas piirkonnas. Prantsusmaa kaksikroll mere- ja mandrivõimuna sidus need siiski nii palju kokku, et ühest sündmuste tervikust rääkimine on põhjendatud. Selles suhtes meenutas Seitsmeaastane sõda oma eelkäijat, Austria pärilussõda.

Kuid ühes olulises osas olid need konfliktid erinevad. Austria pärilussõda püsis traditsioonilisel viisil Euroopa-kesksena; koloniaalmaade küsimusedki püüti lõppkokkuvõttes lahendada Reini piirkonnas ja Madalmaades peetud lahingutega. Seitsmeaastane sõda oli oma olemuselt selgemalt globaalne ning seda peetakse sageli inimkonna ajaloo esimeseks maailmasõjaks. Sellele väitele leidub tõestusi. Seits446

meaastane sõda puudutas varasemast ulatuslikumaid alasid, kõiki sel ajal tuntud maailmajagusid.

Lahingud toimusid Kesk-Euroopa kõrval Põhja-Ameerikas, Lääne-India saarestikus, Indias ja Aafrika läänerannikul ning neid alasid ümbritsevatel ookeanidel. Kõige tähtsam oli aga see, et eurooplastevahelise sõja raskuskese oli nüüd esimest korda nende oma maailmajaost väljaspool.

Seal toimunud kokkupõrked otsustasid kolooniate saatuse ning sellel lahendusel olid ka kaugeleulatuvamad tagajärjed kui Saksamaal peetud võitlusel.

Seetõttu tuleb kõigepealt ära tuua kolooniaalsõja kulg ja tulemused.

Sõda oli Prantsuse ja Suurbritannia vaheline võitlus; Hispaania tuli Prantsusmaale abiks alles sõja lõpul. Võitluse iseloomu määras suures osas Suurbritannia ning sõja puhkedes viimast juhtima tõusnud William Pitt vanem. See tarmukas ja osav minister kasutas täiel määral ära riigi saarelist asendit ning koondas selle ressursid kolooniatesse, eriti Põhja-Ameerikasse.Ta lootis sellele, et Briti laevastik suudab hoida vastased teisel pool La Manche’i väina ning piirdus Prantsuse jõudude sidumisel Mandri-Euroopas ainult Preisimaale antava rahalise toetuse ja väheste abivägedega. Sellele julgele strateegiale tuginedes saavutas ta aja jooksul otsustava tähtsusega võite.

Kanada läks samm-sammult brittide kätte ning oli 1760. aasta sügiseks täielikult nende valduses.

Prantsusmaa kaotas ka mitu Lääne-India saart ning kõik valdused Lääne-Aafrika rannikul ja Indias.Viimase abinõuna üritas ta dessanti üle La Manche’i (1759), kuid ettevõtmine takerdus kohe eos paari brittide saavutatud merevõidu taha.

Koloniaalsõda viis seega selge sõjalise lahenduseni, Prantsusmaa lüüasaamiseni. Mandri-Euroopas läks see-eest teisiti. Ka siin olid olemas kõik sõjalise lahenduse eeldused. Austriaga liitunud riikide sõjalised jõud olid üle kahe korra suuremad kui Preisi armee ja seda abistavad Briti väeüksused kokku. Sellest hoolimata järgis Friedrich esialgu pealetungistrateegiat. Kui välkrünnak Saksimaale ei mõrastanud Preisimaad ümbritsevat koalitsiooni, jätkas ta julgelt oma retke Böömimaale. Seal oli tema eesmärgiks lüüa otsustavalt oma peavaenlase Austria jõude, enne kui selle liitlased appi jõuaksid. Ta saavutas küll võite (eriti Praha ja Leutheni lahingud 1757), kuid kandis ka kibedaid kaotusi (Kolíni ja Hochkirchi lahingud 1757 ja 1758), nii et lahenduse saavutamise katse jooksis tervikuna liiva.

euroopa tasakaal ja suurbritannia tõus maailmavõimuks

Seitsmeaastast sõda peeti Euroopa kõrval ka Põhja-Ameerikas.

Seal oli brittide eesmärk muu hulgas Prantsuse Kanada Québec, mida kindral James Wolfe’i väed mööda Saint Lawrence’i jõge ründasid. Rünnak õnnestus ning inglased vallutasid Québeci 1759. aasta sügisel. Kindral Wolfe hukkus toimunud lahingus.

Benjamin Westi maal „Kindral Wolfe’i surm” pärineb aastast 1771.

Sel ajal olid traagilised, surevad kangelased populaarne kujutamisobjekt. Nn tundeline inimene oli ka üldiselt imetlusobjektiks. Westi maalil liituvad klassikalise kunsti ülevad poosid reportaažipildiga. Esiplaanil olev indiaanlane sümboliseerib Ameerikat ning „üllaid metslasi”.

(The Yorck Project / Wikimedia Commons)

Seejärel pidi Friedrich asuma kaitsepositsioonile. Ta püüdis riigi ühendusteid ära kasutades lüüa oma vastaseid ükshaaval ja takistada neil oma jõudude ühendamist. Taktika õnnestus kuni augustini 1759, mil Venemaa ja Austria sõjaväed jõudsid ühineda ning lõid Preisimaad Kunersdorfi lahingus hävitavalt. Erimeelsused takistasid aga liitlastel oma saavutust täielikult ära kasutada ning Friedrich võis oma visa võitlust jätkata. Lahenduse tõi lõpuks puhtalt dünastilis-bioloogiline sündmus:Vene keisrinna Jelizaveta surm jaanuaris 1762. Keisrinna järglane Peeter III oli preisimeelne ning tegi oma riigi poliitikas kannapöörde. Ta sõl-

mis imetletud kuningaga kohe rahu ja seejärel ka liidu. Sellest tulenes, et ka Austria pidi relvad maha panema. Ta oli majanduslikult kurnatud ega suutnud enam üksi võitlust jätkata. Suur sõjaperiood oli möödas.

Üks sõda – kaks rahu Seitsmeaastane sõda ei lõppenud ühe üldise rahulepinguga nagu Austria pärilussõda. Ühe asemel koostati kaks erinevat dokumenti. Sõja dualistlik olemus püsis seega selle lõpuni.

Saksa suuremate riikide vaheline rahu sõlmiti Hubertusburgi jahilossis 1763. aasta veebruaris.

Seal fikseeriti dokumentides jõudude ebavõrdsusest hoolimata sisuliselt viik. Preisimaa sai jätta endale Sileesia ja kõik teisedki oma piirkonnad ning säilitas nii oma suurriikliku positsiooni. Saksamaa juhtimise küsimus jäi lahendamata rohkem kui sajandiks, kuni Saksamaa ühinemiseni. Ajaloolased kirjeldavad seda olukorda, rääkides Saksamaa dualismist või tasakaalust. Teravmeelsed kaasaegsed aga tõlgendasid Saksa-Rooma keisririigi vana sümbolit kaksikkotkast uuel viisil ning väljendusid palju piltlikumalt: kotka pead olid hakanud nokkima teineteist!

447

valgustusajastu

On palju arutatud selle üle, kuidas suutis Preisimaa säilitada Seitsmeaastasese sõja „piiramisrõngas” oma positsiooni. Sageli on rõhutatud juhuse tähtsust, mille all on mõeldud keisrinna Jelizaveta surma. Friedrich ise nimetas seda „Brandenburgi suguvõsa imeks”. Ajaloos on muidugi juhuslikel teguritel oma tähendus, kuid nende osa liialdatakse kergesti. Nii on tehtud siingi. Preisimaa püsimajäämist võib suurel määral seletada teatud struktuursete teguritega. Nendeks olid riigi kvaliteetne armee, vastupidav riiklik struktuur ning ühtne poliitiline ja sõjaline juhtkond. Vaenlased see-eest olid omavahel erimeelsustel ja nende koostöö toimis kehvasti. Kui veel võtta arvesse Friedrichi erakorralised isiklikud võimed, jääb Jelizaveta surmale suhteliselt tagasihoidlik tähendus.

Kolooniaalvõitlus lõppes samal ajal, veebruaris 1763, teise rahulepinguga, mis sõlmiti Pariisis Prantsusmaa, Suurbritannia ja Hispaania vahel ning andis vaidlusküsimusele selge lahenduse.

Prantsusmaa kaotas Suurbritanniale kogu Kanada ja Louisiana idaosa kuni Mississippi jõeni. Jõest läänepoolsema Louisiana loovutas ta Hispaaniale, kes omakorda andis Florida brittidele. Nii valitses Suurbritannia Põhja-Ameerikat Hudsoni lahest kuni Florida ja Mississippini.Tema ainsaks konkurendiks kogu mandril jäi nõrk Hispaania. Prantsusmaa kaotas oma positsiooni ka Indias ning võis enda valdusesse jätta ainult paar kaubapunkti. Briti võimu keskuseks seal kujunes jõukas Bengali piirkond, kust lähtudes võtsid britid järgmiste aastakümnete jooksul oma valdusesse kogu poolsaare.

Lääne-Aafrika rannikul ja Lääne-Indias, oma peamistes suhkrutootmispiirkondades, sai Prantsusmaa seevastu enamiku oma valdustest tagasi.

Miks Suurbritannia võitis?

Pariisi rahuga kaotas Prantsusmaa suurema osa oma koloniaalvõimust, kuid säilitas oma valdused Euroopas ning seega suurvõimu staatuse. Ühtlasi jäi kehtima Euroopa tasakaalusüsteem. Koloonia-

448

tes ja ookeanidel saavutas see-eest valitseva seisundi sõja suur võitja Suurbritannia. Viimasest sai juhtiv maailmajõud ja rahvusvahelise kaubanduse isand ning ta säilitas selle positsiooni kuni Esimese maailmasõjani. Prantsusmaa oli siiski 1750. aastatel rahvaarvult (umbes 24 miljonit inimest) üle kolme korra Suurbritanniast (umbes 7 miljonit) suurem ning ka majanduslikult võimsam. Miks Suurbritannia sellest hoolimata võitis? Ka selle võitluse tulemus ei kujunenud otseselt materiaalsete jõuvahekordade järgi.

Põhjuseks oli esiteks sotsiaalse ja poliitilise süsteemi eripära. Suurbritannia ühiskond oli 18. sajandil sotsiaalselt liikuvam ja dünaamilisem kui Prantsusmaa rangelt seisuslikeks jaotusteks kivinenud süsteem. Tänu parlamentaarsele valitsusvormile suutis see ka palju tõhusamalt mobiliseerida oma elanikkonna rahalised vahendid riigi käsutusse kui Bourbonide absolutistlik süsteem. Viimasele valmistas ju kodumaise laenu saamine usalduse puudumise tõttu suuri raskusi, samal ajal kui Briti kapitaliomanikud tundsid oma krooni vastu peaaegu piiramatut usaldust.

Teine Suurbritannia võidule kaasa aidanud tegur oli välispoliitiline. Prantsusmaa pidi jagama oma jõudu Mandri-Euroopa ja kolooniate vahel ning pidama vastavalt ülal nii maaväge kui ka laevastikku. Suurbritannia omakorda võis saarelisele asendile toetudes oma poliitikas kolooniatele keskenduda ning piirduda ainult laevastiku ülalpidamisega. Selles aitas teda palju ka Euroopas tekkinud tasakaalusüsteem. Jõudude ühtlane jaotus Mandri-Euroopas elimineeris teda sealt ähvardava ohu ning pakkus talle teiselt poolt võimaluse siduda oma liidupoliitikaga osa Prantsusmaa jõududest Mandri-Euroopa probleemidega. Seega ei ole ime, et inglased toetasid 18. sajandil tuliselt tasakaalupoliitikat: see soosis ilmselgelt nende merelisi huvisid. Seega, luues dünaamilise sisemise süsteemi ja pidades järjekindlalt kinni oma merevõimu rollist, suutis Suurbritannia teha tasa Prantsusmaa materiaalse ülevõimu ning tulla võitjaks.