http://www.serk.ee/files/arhiiv/mallenitejareltulijad

CatherineCookson MALLENITE JÄRELTULIJAD

Inglise keelest tõlkinud Urve Liivamägi

Originaali tiitel: Catherine Cookson The Mallen Litter First published in Great Britain in 1977 by William Heinemann Ltd

Toimetanud Irja Pärnapuu Kujundanud Britt Urbla Keller Luuletused tõlkinud Peep Ilmet Copyright © 1974 Catherine Cookson. All rights reserved © Tõlge eesti keelde. Urve Liivamägi, 2009 ISBN 978-9985-3-1922-2 Kirjastus Varrak Tallinn, 2009 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif

4

Sisukord Esimene osa. Ring on t채is 7

Teine osa. Vahepealsed aastad 59

Kolmas osa. Ben 157

5

6

Esimene osa

Ring on tais ¨

7

8

Katie 1885 1

Õhtu oli lämbe, kitsaste tänavate kohal lasus ülerahvastatud majade kirbe lõhn, rõhuv nagu kurjus.

Majadetagusel teel voolavast reoveekraavist üle astudes tõstis preili Katie Bensham seelikusaba ja hüppas ehmunult kõrvale, et mitte jääda jalgu elevil paljasjalgsele poistekambale. Need ajasid taga koera, kellele oli saba külge seotud vähemalt viis tühja konservikarpi. Katie hüüdis neile järele: „Jätke järele! Kas kuulete! Jätke järele!” Aga enne kui ta jõudis lõpetada, olid poisid kadunud teisele kitsale tänavale ja Katie kuulas nende kaugenevaid hõikeid terve minuti, enne kui uuesti liikuma hakkas. „Milline harimatus!” turtsatas ta valju häälega.

Kui valitsus oli 1880. aastal teinud lastele kooliskäimise kohustuslikuks, oli Katie oma naiivses õhinas arvanud, et see lahendab kõik, eeskätt noortega seotud probleemid, kuna mitmed lapsevanemad olid öelnud: „See on väärt otsus, lõpuks on meilegi antud võimalus, loodetavasti hakkab neile ka midagi pähe.” Aga väga paljud küsisid: „Mida nad õige tahavad, lapsi kooli sundida? Lugemine ja kirjutamine ei täida kõhtu.

9

See õpetab ainult logelema. Mina hakkasin seitsmeselt värvalikojas tööl käima.”

Värvalikoda, gaasivabrik, villaveskid... veskid, veskid. Kuhu sa vaatad, igal pool veskid ja vabrikud. Aga Katie on küll viimane, kes võiks nende kohta midagi halba öelda, sest kõik eluhüved, mida ta siiani on nautinud, olid tulnud just isa ketrusvabrikust. Ema ja isa olid pärit samasugusest ümbrusest, kus ta praegu kõndis, ja millele ta oli oma privilegeeritud eluviisi nimel selja pööranud.

Pärast seda, kui ema viie aasta eest suri, oli Katie hakanud mõtlema minevikule ja vaesusele, milles ema oli alustanud; ema ei soovinud elult muud, kui et kõht oleks täis, tuba soe ja abikaasa kõrval. Ja kuigi ta oli kolinud Manchesteri Hulme’i linnaosa vaesusest Drive 27 Palatine Roadil ja hiljem Kõrgekalda häärberisse Northumberlandi maakonda, oli ta hing jäänud kohta, kus ta oli sündinud, ning hea elu polnud talle avaldanud mingit mõju; isegi guvernant preili Brigmore’il polnud Matilda Benshamile olnud mingit mõju.

Mõnikord tundis Katie Bensham, et ta elab kaksikelu – vähemalt enda arvates. Ta käis kolm korda nädalas Morton Roomis, kus õpetas õhtul kella poole kaheksast kuni üheksani täiskasvanuid. Mõned tulid otse töölt, ja seal nad siis istusid, et õppida kirjutama oma nime – seda õpetas Katie neile kõigepealt ja alles siis tähestikku. Mary McManus, Jane Gotton, Florrie Smith, Ada Wilkinson. Neid oli kokku kakskümmend seitse ja ainult kahel olid iiri nimed: McCabe ja McManus. Laupäeva õhtuti õpetas ta edasijõudnutele lugemist, kuigi „edasijõudnud” oli palju öelda, sest viie aasta jooksul polnud Katie näinud veel ühtegi seesugust. Mõnikord arvas ta, et viga on tema õpetamislaadis, sest linnas oli õpetajaid, kes hooplesid, et mõnest nende õpilasest on saanud haritud inimesed ja kõnemehed, kes rääkisid ametiühingukoosolekutel. Isegi pühapäevakoolid tundusid saavutavat paremaid tulemusi kui tema. Ta oletas – ja oletas oma arust õigesti –, et kuna ta on vabrikuomaniku tütar, vaadatakse teda kahtlustava pilguga ja isegi see, et selline vabrikuomanik nagu Harry Bensham oli ise pärit tööliklassi hulgast, ei innustanud teadmishimulisi Katie tundides osalema; ja need, kes osalesid, olid väga väikeste vaimsete võimetega. Katie kahtlustas, et isegi preili Brigmore poleks saanud nendega paremini hakkama kui tema.

10

Aga veel rohkem kui läbikukkumine õpetajana vaevas teda teadmine, et töö, mida ta teeb, on talle vastukarva, sest pärast pidevat eneseuurimist oli ta tõdenud, et tal pole teerajajale vajalikke omadusi, seda visadust ja isekust, neid tähtsaid komponente, mis kõrvaldavad iga lõppsihi ees oleva takistuse, kui ollakse täielikult pühendunud.

Katie oli kogenud nende pealesurutud heategevustöö aastate jooksul, et inimesed, kes elavad neis kitsastes oludes, ei mõtle toidust ja peavarjust kaugemale ning arvavad, et nende viletsat elu põhjustab vaesus, mitte kirjaoskamatus.

Katie teadis, et kui ta kas või hommepäev loobuks sellest vähesest heast, mida ta tegi, ei tuntaks temast puudust. Ja ta loobukski, kui poleks ühte inimest, ja see inimene polnud ei tema isa ega preili Brigmore, tema kunagine guvernant, kes on praegu isa naine, ega ka vanem vend John, vaid Willy Brooks, kellega ta abiellub ja kes oli töötanud ennast üles kõige madalamalt nagu isagi.

Viis minutit hiljem jõudis Katie tööliselamute ja kitsaste tänavate alalt kvartalisse, kus kahe magamistoaga majad olid kõrge planguga ümbritsetud, tagahoovid kitsaste põiktänavate poole. Iga majani viis munakividega sillutatud tee, igaühe juures oli oma kuivkäimla ja söekuur.

Katie ületas peatee, mis oli ühtlasi piiriks kahe linnaosa vahel ja millest teisel pool olid poed, kõrtsid, kirik ja terrassidega majad, kus elas jõukam töölisklass, kes pidi olema jõukam, sest nad elasid madalama keskklassi ääremail. Edasi tuli uus eraldusriba – seekord haljasala, mille taga oli tõllatee ja rikaste eramud.

Keegi ei kutsunud neid suurejoonelisi elamuid majadeks, need olid eramud ja selle omanikule kirja saates ei tohinud unustada lisamast nimele – kui sa just päris loll ei olnud – lugupidavat pöördumist „kõrgesti austatud”.

Drive 27 oli üsnagi Manchesteri peenema linnaosa keskel. Katie oli siin sündinud ja ta pidas seda rohkem koduks kui Kõrgekalda häärberit, kus ta oli elanud neljandast kuni üheksateistkümnenda eluaastani.

Tal oli hea meel, et oli säilitanud õrnad tunded oma esimese kodu vastu, sest ta kavatses pärast abiellumist elada siin – vähemalt nii oli ta mõelnud aasta tagasi; või oli see varem? Millal oli ta hakanud meelt muutma? Millal ta oli hakanud Willyt nägema sellisena, nagu ta tegelikult on, sellisena, 11

nagu näevad teda teised – Katie isa ülemteenri tõusikust pojana? Noore romantilise tüdruku silmade läbi vaadatuna oli Willy nagu Katie isa – ambitsioonikas, tormakas ja edasipüüdlik, kuid aus. Katie oli pidanud teda isast targemaks, sest isale oli ostnud vabriku tema esimene naine, aga Willy oli kahekümne üheksa aastasena linna kõige õitsvama ettevõtte töödejuhataja abi ja ta oli saanud selleks omal jõul. Aga viimasel ajal oli Katie hakanud endalt küsima, kas Willy ikka on jõudnud nii kaugele oma tarkusega või hoopis kavaluse ja pugemisega, nagu räägiti. Aga ühe asja oli Willy talle selgeks teinud, ja nimelt selle, et pärast abiellumist ei kavatse ta jääda abijuhatajaks, oh ei, tema eesmärk on saada kaasosanikuks. Ta polnud seda küll selgesõnaliselt väljendanud, ent Katie oli õppinud lugema ta mõtteid pilkudest ja žestidest. Willyl polnud vajagi suud lahti teha. Katie teadis, et Willy armastab teda, selles ta ei kahelnud, ent samas nägi mees temas võtit, mis avab suurte võimaluste ukse.

Katie pööras raudväravast sisse ja jäi kaarja sissesõidutee poole peal seisma, silmitses sünget eendakendega maja ja küsis eneselt tõsiselt, mida ta peab tegema. Laulatuseni oli jäänud ainult kaks kuud. Üsna pea hakkavad saabuma kingitused, ja kui ta kohe midagi ette ei võta, siis pärast pole enam midagi teha. Ta soovis, et isa või Brigie või John või keegi oleks siin.

Majja sisenedes hingeldas ta, just nagu oleks jooksnud. Ta läks läbi väikese talveaia ja avas merevaigukarva klaasidega ukse, mis viis halli. See oli poolde seina ulatuva tahveldisega väheldane hall, mille lõpust viis trepp teisele korrusele. Vasakule jäid köök, söögituba ja väike elutuba. Paremal viisid uksed elutuppa ja kabinetti.

Elutoa uks oli lahti, ja kui Katie hakkas esikus nagi juures kübarat peast võtma, sundisid sealt kostvad hääled teda pead pöörama, lõpetama kübaranõela väljatõmbamist ja astuma kaks sammu tagasi, et heita pilk elutuppa.

Ta tulevane abikaasa seisis keset tuba ja rääkis kellegagi mööblist... selle minemaviimisest, selle äraviskamisest. Katie tõmbas pika kübaranõela kähku välja, heitis kübara varna ja läks elutuppa. Lävel jäi ta seisma ja vaatas Willyt.

Willy oli seljaga Katie poole, käsi välja sirutatud, laua juures seisis toatüdruk Bella Brackett, kandik käes, ja ta kartlik pilk suundus peagi tema käskijaks saavalt mehelt tema käskijannaks olevale naisele, kui mees ütles: „Jah, seda ma kavatsen, Bella, teha see plats puhtaks.”

12

„Kas tõesti?”

Kui Willy Brooks pööras kannal ringi, ei ilmutanud ta mingit märki kohmetusest, samuti ei muutunud ta kandilise omamoodi nägusa tahumatu näo värv, ja ta ütles kergel toonil: „Terekest siis!”

Kati ei vastanud, vaid astus kärmel sammul tuppa ja ütles Bellast möödudes: „Palun too mulle midagi külma juua!” „Jah, preili. Kohe, preili.”

Katie ootas, kuni uks toatüdruku järel sulgus, heitis siis Willyle kõrvalpilgu ja ütles väga vaikselt: „Tähendab, sa kavatsed platsi puhtaks teha?” „Kuule, Katie.” Willy astus, käed välja sirutatud Katie poole, just nagu tahtes teda emmata, ent Katie mitte ainult ei tõrjunud teda, vaid lõi talle vastu kätt ning ta hääl polnud enam sugugi vaikne, kui ta käratas: „Härra Willy Brooks on siis rääkinud! Huvitav kuulda, et sa oled otsustanud toa puhtaks teha! Küllap kehtib see ka ülejäänud tubade kohta. Minu tahtmised, arvamused ja maitse ei tule enam arvesse. Loeb ainult sinu tahtmine.

Seadused on kehtestatud, isand on rääkinud. Sa ütlesid Bellale...” „Ole mõistlik, Katie! Ära nüüd turrita!” Nüüd oli ta hääl kare. „Mis sulle sisse läks? Et sa niiviisi õiendad. Kas me peame selle sõnnikuhunniku otsas istuma? Sa oled alati selline, kui oma heategevusmissioonilt tuled. Ma ütlesin Bellale ainult...” „Et sa kavatsed platsi puhtaks teha!” „Olgu, olgu!” Willy noogutas pead. „Ütlesin jah, ja seda on vaja, terve see kuradi maja vajab puhastamist!” „Kas tõesti?” Katie hääletoon oli taas püüdlikult vaikne. „Jah, tõesti. Ja lõpeta need preili Brigmore’i maneerid, ma ei kannata seda ja sa tead, et see ajab mind marru. Me oleme sellest rääkinud. Ja sa ise ütlesid, et oled tüdinud nendest katteriietest, kaminabordüüridest,” ta viipas kaminat ümbritsevatele sametvolangidele, „nikerdatud kaunistustest kaminasimsi kohal, linoleumist magamistubades. Sa ise ütlesid, et tahad vaipu.” „Jah, ma ütlesin, et tahan vaipu. Ja ma tunnistan, et olen tüdinud nendest bordüüridest ja nii edasi. Aga ma ütlesin seda sulle, mitte teenijatüdrukule.

Ma arutasin sinuga seda asja, aga ei öelnud, et tahan platsi puhtaks teha.

Siin on väga ilusat mööblit. See sohva,” patsutas ta selle seljatuge, „on väga hästi polsterdatud. Kas sa tahad vahetada selle mingi hobusejõhvidega sohva 13

vastu? Või langeda teise äärmusse, valida Louis’ stiili? Võib-olla teed tuuri mandrile ja vaatad üle Prantsuse mööblisalongid?” „Jäta järele! Lõpeta ära!” Willy oli nüüd näost punane. „Ma juba ütlesin sulle, et ma ei kannata su Kõrgekalda maneeri!” „Kas tõesti?” Katie pööras näo kõrvale ja vaatas aknast välja, kus videvik hakkas maale laskuma. „Ma arvasin, et sa tahad kohaneda selle elustiiliga, kui oled minuga abiellunud.” „Elustiiliga? Millele sa sihid? Sina oled see, kes jutlustab, et iga inimese kohus on mudast välja rabelda! Sa käid kolm korda nädalas agulis just sedas jutlustamas ja naisi üles ässitamas.” „Jah!” Nüüd pööras Katie ennast mehe poole, tema rahulikkus oli kadunud ja hääl sama terav kui Willyl. „Sellepärast, et nad tuleksid paremini toime, elaksid korralikult, oskaksid lugeda ja kirjutada, puhtust pidada, aga mitte selleks, et nad unustaksid ennast ja...” „Ah nii on lood!” Willy suule ilmus põlglik muie. „Niipalju siis võrdsusest!

Aita nad jalule, aga vaata, et nad ennast ei unustaks ega üritaks tõusta sinu tasemele, muidu...” „Ära vääna mu sõnu! Ja ära ürita tulla mulle ütlema, et sa kaitsed neid!

Sa kaitsed ainult ühte inimest ja see inimene on Willy Brooks. Sinu häda seisneb selles, et sa oled liiga ennast täis. Sa lähed tähtsusest lausa lõhki.

Varsti ei kõlba sul isegi mütsi kanda, see peab olema silinder ja tingimata siidist, eks ole? Sa oled kõik oma vanad sõbrad hüljanud, isa sokutasid sa tema õe juurde Doncasterisse, mitte isa heaolu pärast, nagu sa püüad mind uskuma panna, vaid sellepärast, et ta sul jalus poleks. Isa oli Kõrgekaldal teenija, see võib välja tulla ega sobi vabrikuomanik Willy Brooksile. Sest sinnapoole sa ju sihid, eks? Minu venda Dani pole praegu silmapiiril. Tema on see kadunud poeg, kes läks laia ilma, ja pole näha, et ta tagasi tuleks.

Oleme ainult John ja mina, ja kui ma sinuga abiellun, siis saab minu oma ka sinu omaks, eks ole? Nii näeb ette seadus... Ja kindlasti pole jäänud sulle märkamata, et Johni tervis ei ole viimasel ajal kuigi hea...” „Jää vait! Jää vait, kuni pole liiga hilja! Sa oled juba öelnud asju, mida homme kahetsed.” Willy haaras tal õlgadest kinni ja raputas, Katie tõmbas ennast lahti, puges teisele poole sohvat, vaatas talle vihaselt otsa ja teatas: „Ma ei kahetse midagi, sest see on tõsi ja sa tead seda ise ka! Ja ma pean 14

ütlema sulle veel midagi.” Seda öeldes võttis ta sõrmest sõrmuse, ulatas selle Willyle ja ütles: „See on läbi.”

Willy nägu muutis taas värvi. See tõmbus kahvatuks, isegi ta suu päevavanuse habemetüüka kõrval tundus jahmatavalt valge. Ta tõmbas pea õlgade vahele nagu ründav pull ja ta hääl oli nagu mörin, kui ta sõnas: „No ei! Seda sa ei tee, Katie Bensham. Sa vedasid mind ninapidi. Ja seda kaks kuud enne pulmi. Mina mängisin sinu isa ja sinuga ausat mängu; ma ütlesin talle, et ootan seni, kuni sa saad kahekümne ühe aastaseks, me oleme peaaegu kolm aastat olnud kihlatud, ja nüüd räägid sa nii!” Ta pea vajus veelgi madalamale, silmad tõmbusid kitsasteks piludeks, kui ta küsis nõudlikul sosinal: „Miks? Miks?”

Katie ei vastanud talle sel lihtsal põhjusel, et ta ei suutnud; mehe käitumine ja välimus hirmutasid teda. Ja see oli võõras kogemus, sest kuigi ta oli aastaid liikunud linna slummides, näinud seal kõikvõimalikku inimlikkuse kadumist, polnud ta kunagi kartnud; põlastanud, tundnud iiveldust, seda küll, aga mitte kunagi kartnud. Nüüd vaadates päranisilmi mehe vihast moondunud nägu, seda meest, keda oli kunagi pidanud ligitõmbavalt nägusaks, tundis ta, et on õnnega koos, kui pääseb liidust, mis muutuks talumatuks. See mees, kes teda praegu põrnitseb, on see Willy Brooks, kelleks ta saab pärast abiellumist – mees, kes ei kannata vastuvaidlemist, mees, kes ei käitu kodus mitte ainult nagu tema isand ja käskija, vaid nagu jumal.

Katie hääl värises natuke, kui ta ütles: „Ma... ma tegin vea ja avastasin selle õigel ajal. See... see on mõlemale parem.” „Ära arvagi, et sa sellest pääsed, lipakas! Ei pääse! Selle eest ma hoolitsen!

Sa paned sõrmuse sõrme tagasi, me abiellume, me abiellume või ma...” „Kuidas sa julged minuga nii rääkida!” Katie hirm oli nagu peoga pühitud ja asendunud vihaga. „Me ei abiellu mitte kunagi. Ja nüüd ole hea ja hakka astuma. Ja... ja ma ei taha sind enam oma majas näha... Minu majas, pea meeles! Isa andis selle mulle, selle maja, mida sa oled poisikesest peale himustanud...” Katie jäi äkki vait ja silmitses Willyt, kes värises üleni, justkui oleks tal palavik. See šokk oli isegi temasuguse vintske selli jaoks liig.

Väike kuningriik, mille valitsejana ta ennast oli ette kujutanud, oli lahingus hävinud, ja see oli olnud lahing.

Loovutamata Katie’le viimast sõna, pomises ta: „Ära arvagi, et ma löö15

dud olen. Ära arva, et see on minu lõpp. Linnas on küllalt vabrikuid, kus joostakse minu peale tormi. Mul on mõjuvõimu, millest sa midagi ei tea.

Kui ma teie vabrikust lahkun, olete poole aastaga kutud, seda ma suudan.

Aga ma ei lahku, mitte enne, kui olen selleks valmis, kui on õige aeg, ja siis me veel näeme.”

Kui Katie vaatas, kuidas Willy nööpis kinni oma kuue, justkui tahaks riiet lõhki rebida, käis ta peast läbi mõte, üllatav mõte, et Willy polnud maininud kordagi sõna „armastus”. Ta polnud öelnud: „Aga ma armastan sind, Katie” või „Miks sa mind enam ei armasta?”

Katie oli kujutlenud, et Willy on temasse sügavalt armunud, ja sellepärast polnud ta aastate jooksul märganud Willy vastuvõetamatuid iseloomujooni, sest noorele kogenematule tüdrukule olid avaldanud muljet noormehe välimus, julgus ja enesekindel käitumine, mis olid omased ka Katie isale, ja need jooned olid juba esimestel häärberi külastamistel ilmsiks tulnud.

Nüüd rabas teda tõsiasi, et ükskõik, millised tunded Willyl ka tema vastu olid, oli ta neid kasutanud vahendina edasitrügimiseks ja praegusel hetkel polnud siin õnnetu armastaja, vaid ärimees, kelle plaanid nõrk naine oli segi löönud. Katie asemel oleks võinud olla ükskõik milline naine.

Willy oli jõudnud ukseni, kui ta pööras ringi ja vaatas Katie’le otsa. Kibestumine oli ta nägu laastanud, ta nägi välja palju vanem kui kakskümmend üheksa. Ta ütles: „Ma lähen Johni juurde. Seda asja ei saa niisama jätta, seda ma sulle ütlen. Aga ma ütlen sulle ka seda, et kui sa tuled mõistusele, annan ma sulle kõik andeks.”

Ja nüüd tegi Katie andestamatu vea ning kasutas preli Brigmore’i maneeri, nagu Willy seda nimetas; ta naeris vaikselt ja ütles: „Tänan sind, tänan, härra Brooks. Ma pean sinu armulikkust meeles, ja kui ma tulevikus kahetsen, et sinuga ei abiellunud, siis ma tean, et pean süüdistama ainult ennast.”

Ta tundis taas hetkeks hirmu, sest Willy oli astunud sammu tema poole ja Katie nägi, et mees surub alla viha, viha, mis mõnes teises olukorras oleks tähendanud talle vastu nägu lajatavat rusikat, sest mees oli üles kasvanud keskkonnas, kus seesugune reaktsioon oli loomulik.

Kuna Willy ei saanud seda endale lubada, pidi talle vähemalt jääma viimane sõna. Tema arvates pidi see alati jääma mehele, ja see, mis ta ütles, oli Katie meelest äärmiselt lapsik, ent sobis hästi ta päritoluga. „Küll sa näed,” 16

ütles Willy, „ühel päeval sa veel näed, Katie Bensham! Ja kui jumal võtab mu palveid kuulda, pole sul elus hetkegi õnne. Sa kahetsed seda õhtut ja jäädki kahetsema. Sa veel tunned enne surma häda ja viletsust. Seda sa näed, sa igavene nõid!”

Kui välisuks pauguga kinni langes, kõlas see läbi maja ja selle kaja otsekui rabas Katie jalust, sest ta lõi kõikuma, kuid jõudis viimasel hetkel toolist kinni krabada ja sellele istuma vajuda. Ta sulges silmad, pani käed süles kokku ja ta pea langes rinnale. Nüüd on ta Willyst lahti. Ta polnud teinud seda eriti kenasti, oli kasutanud ära võimaluse ja hakanud kinni sõnadest, mida Willy oli Bellale öelnud; ent see pole enam tähtis, sest nüüd on see möödas. Nüüd on see möödas. Ta on vaba. Tuleb ainult isa ja Johniga asjad klaariks rääkida.

2 Harry Bensham pööras ennast ja vajus suure nelja sambaga voodi sulemadratsi teise lohku, haaras tõusma hakanud naisest kinni ning ütles: „Kuhu sa kiirustad? Ära mine, pikutame veel natuke.” „Kell on pool kaheksa.” „Ja mis siis! Kuule,” Harry pööras ta enda poole. „See on meie maja, meie kodu, meil pole vaja kellapealt tööle minna.” „Mulle meeldib alati pool üheksa hommikusöögi ajaks all olla, sa tead seda ja see...” „Jah, see distsiplineerib teenijaid. Aga proua Kenley tuleb nende kantseldamisega väga hästi toime... poole kümneni, kümneni või üheteistkümneni, kui vaja. Tead sa?” Harry sirutas käe ja võttis tal õrnalt lõuast kinni. „Osa sinust jääb preili Brigmore’iks niikauaks, kuni sind kirstus välja kantakse. Ja ma vean kihla, et kui nad sind hauda lasevad, avad sa kirstukaane ja ütled: „Palun ärge raputage!”” imiteeris ta Anna häält. „Oh, Harry!”

Mõlemad langesid patjadele ja puhkesid naerma.

Hetke pärast tõusis Harry käsi taas Brigie näo juurde. Ta paitas naise 17

põske ja küsis vaikselt: „Kuule, tüdruk, kui kaua me oleme abielus olnud?” „Piisavalt, et sa võiksid jätta oma frivoolsused.”

Harry hakkas uuesti naerma, seekord sügava kurguhäälega. „Frivoolsused!

On sul alles sõnad! Mina ja frivoolsused. Järgmisel laupäeval saab kolm aastat ja üksteist kuud, eks ole? Näed, ma tean seda isegi päevapealt. Mul pole sellised päevad kunagi meeles seisnud. Ja tead, mis veel? See on olnud ilus aeg. Sa oled tore tüdruk... kui sa...” ta noogutas Brigie poole, „kui sul on meeles, et sa pole enam preili Brigmore, vaid oled proua Bensham. Aga küllap sa mängid elu lõpuni guvernanti. Ja mul pole selle vastu midagi. Mulle meeldib see, välja arvatud...” ta müksas rusikaga õrnalt Annat rindade vahele, „välja arvatud kell pool kaheksa hommikul. Kui Matilda oleks julgenud mind vaba päeva hommikul kell pool kaheksa voodist välja ajada, oleks ta kuulnud uut ja vana... Tead, Brigie, ma mõtlen sageli Matildast.” „Mina ka, Harry.”

Harry pööras selili ja silmitses baldahhiini pea kohal. „Ta teadis, et see juhtub. Ma mäletan kõike, mida ta enne surma rääkis, ja tean, et ta soovis meie liitu. Ma olen õnnelik, väga õnnelik mees.” Ta pööras ennast jälle näoga Brigie poole. „Ma olen olnud kogu elu õnnelik... isegi esimese naisega, sest kui poleks olnud teda, poleks mul olnud ka vabrikut, eks ole?” Harry muigas. „Ja siis Matilda. Matilda oli väga hea inimene. Ma olin tema vastu ebaõiglane, sõimasin teda puupeaks ja jumal teab kelleks, aga ta ei heitnud mulle kunagi seda ette, ta armastas mind kuni lõpuni. Ja kas sa tead?” Nüüd pööras Harry ennast külili Brigie poole. „Ma pole seda sinult kunagi küsinud, aga küsin nüüd. Kas sa armastad mind, Brigie?”

See, kes vaatas Harry Benshamile otsa, polnud preili Anna Brigmore, guvernant, kes oli tulnud 1845. aastal Kõrgekaldale Thomas Malleni hoolealuseid õpetama, samuti mitte naine, kes oli saanud Thomas Malleni armukeseks ja teeninud teda kaksteist aastat pärast seda, kui mees oli laostunud, ega ka naine, kes oli kasvatanud üles Thomase tütre Barbara, õnnetu Barbara, kes oli abiellunud Dan Benshamiga, et pääseda kõigest siinsest, läinud välismaale ja jätnud Anna üksi. Samuti polnud see seesama naine, kes oli võtnud Harry abieluettepaneku vastu mitte armastusest, vaid tänutundest, kui ta üksindus oli muutunud väljakannatamatuks. Nüüd vaatas Harry Benshamile 18

otsa abielludes uueks saanud naine, väärikas majaproua, kes võis tänulikult ja siiralt vastata: „Jah, Harry, ma olen õppinud sind armastama.” „Oh, tüdruk!” Kui Harry käed tal ümbert kinni haarasid, vajusid nad voodi pehmusesse teineteise vastu ja Harry surus suu naise huultele.

Kui Anna ennast ta embusest vabastas, ütles Harry vaikselt: „Hommikusöök. See neetud hommikusöök!”

Brigie ajas ennast otsustavalt istuli, ent kui ta hakkas jalgu põrandale panema, haaras Harry tal öösärgist kinni. Brigie istus hetke liikumatult.

Pööras siis pea mehe poole ja lausus pepsilt: „Kas te oleksite nii lahke, härra Bensham, ja jätaksite mu öösärgi rahule?” „See pole öösärk, see on hame. Õpi ükskord ära!” Ta hoidis öösärgist ikka veel kinni ja andis Brigie tagumikule kerge laksu. „Ütle hame! Kuule, naine, ütle hame!” „Kui sa mu öösärki rahule ei jäta, härra Bensham, hametan sind siinsamas põrandale!”

Selle peale lasi Harry ta lahti, vajus patjadele, möirgas naerda, vaatas, kuidas Anna läks riietustoa poole ja hõikas: „Oskad sina alles sõnu väänata!

Jäta uks lahti, ma tahan sinuga rääkida!”

Aga Harry oli alguses vait ja kuulas, kuidas Brigie ennast peseb. Siis pööras ta külili ja küsis: „Mis sa arvad nädala lõpus linna minemisest? Ma kuulaksin hea meelega veel mõnda Charles Hallé poiste kontserti.”

Anna hääl vastas riietustoast: „Ma ei usu, et nad enne sügist uuesti alustavad.” „Noh, midagi seal ikka toimub. Ma mäletan, et aastaid tagasi, kui ma noor mees olin, käis mu esimese naise vend Philip – ta suri noorelt – mingisugustel härrasmeeste kontsertidel, nagu ta neid nimetas.” „Ma arvan, et praegused kontserdid said alguse nendest.” „Me võiksime minna teatrisse midagi vaatama.” „Kui ilmad püsivad sellisena, siis on väga kuum.” „Noh, ma lihtsalt niisama. Ega me ei pea minema; mõnikord ma mõtlen, et sul on igav.”

Brigie ilmus ukselävele. Ta nööris pihikut kinni. Ta käed olid paela kinni sidudes selja taga. „Igav? Sa kujutad ette, et mul on siin igav?” „Mõnikord on sul niisugune nägu ees.”

19

Brigie raputas aeglaselt pead ja naeratas leebelt. „Mul pole kunagi igav, Harry. Mitte kunagi, mitte siin ja sinuga. Jäta see mõte!”

Harry oli nüüd istuli ja silmitses teda. „Tule siia,” kutsus ta. „Ära loodagi, ma lähen alla hommikust sööma.” Ta hääl oli peps ja käitumine preili Brigmore’ile kohane. Ta pööras ringi ja kadus taas riietustuppa, kui Harry hüüdis talle järele: „Ära unusta, et kunagi ammu ma ütlesin, et võiksin sulle vastu vahtimist anda! Tol korral ajasid sa mind marru ja ma olen ka praegu selleks võimeline. Tead mis? Sa oled turtsakas nagu noor plika, seda sa oled. Kuuekümne nelja aastane ja turtsakas kui plika.”

Brigie ilmus uuesti uksele. Ta haakis kinni vööpandlaid seeliku ja pihiku vahel ning ütles noogutades: „Kui rääkida sellest, mis vastab eale ja mis ei vasta, siis peaksid sa kuuekümne kuue aastaselt ilmutama mõningaid seniilsuse tundemärke, aga kuna sa oled see, kes oled, käitud sa sama perult nagu härjavärss.”

Veel üks noogutus, siis pöördus Anna tagasi riietustuppa, jättes Harry lamama, rahulolev naeratus näol. Kõige muu kõrval oskab Anna meesterahva komplimentidele komplimendiga vastata. Tema Brigie oskab seda!

Kui Anna riietustoast taas välja ilmus ja voodi poole läks, lõhnas ta odekolonni järele. Ta tõmbas ainsa kiire liigutusega Harryl teki pealt ja paiskas voodijalutsisse. Mehe pahasest torisemisest välja tegemata, läks ta tualettlaua juurde, võttis kulduuri, pani selle pihikutaskusse ja ütles ukse poole suundudes: „Jah, me läheme linna, aga järgmise nädala keskel. On aeg soetada endale vannituba, korralik vannituba. Ma nägin kuulutust. Võib-olla peaksime laskma teha neid koguni kaks; ühe külaliste jaoks.”

Nüüd seisis Harry voodi kõrval ja otsis sõnu, kuid leidis need alles siis, kui uks Anna järel oli sulgunud. „Vannid!” möirgas ta. „Vannid! Eluilmaski mitte! Sa ei saa sundida mind vannis ligunema, tee mis tahad!”

Vannitoad! Harry tormas riietustuppa. Millega Brigie järgmisena lagedale tuleb? Vannituba! Asjad on kõik pahupidi. Tema rääkis muusika kuulamisest ja Brigie vannitubadest!

Hommikueine oli söödud, Brigie oli läinud oma kabinetti, kus ta tahtis arutada proua Kenleyga toitude ja muude asjade üle, näiteks rääkida uue vormiriietuse ostmisest ülemteener Armstrongile ja toapoiss Emersonile.

20

Samuti alatise õmblusmamsli palkamisest majapidamisse, mis oleks vähem kulukas kui teenijate vormiriietuse õmblemine Hexhami firmas. Brigie oli arvutanud välja, et sellega hoiaks kokku terve kolmandiku. Majapidamiskulude kokkuhoiuks polnud mingit vajadust, ent see oli tal elu jooksul väljakujunenud harjumus.

Ta oli soovinud proua Kenleyle head hommikut ja palunud tal enda vastas istet võtta, kui uks avanes ja Harry astus sisse, kiri käes. Ta nägu säras üleni, kui ta kirja lehvitades hüüdis: „Sa ei suuda seda ealeski ära arvata! Mis see sinu arust on?”

Proua Kenley tõusis uuesti püsti ja Brigie suutis vaevu istuma jääda, sest erutus, mida Harry oli oma käitumise ja kirjaga tekitanud, oli liiga suur. „Head uudised?” küsis ta. „Mis see on?”

Harry toetas käed lauale, kummardus Brigie poole ja sosistas hardunult: „Kolmikud.”

Brigie kordas silmi pilgutades: „Kolmikud?” „Jah, naine,” kordas Harry nüüd juba valju häälega, „kolmikud! Dan ja Barbara said kolmikud.”

Nüüd tõusis Brigie tõepoolest püsti. Tema keha tõmbus sirgeks ja ta tõstis käed näo juurde. Ta vaatas alguses Harryle, siis majapidajannale otsa.

Ka Harry vaatas majapidajannale otsa ja hüüdis, just nagu oleks too maja teises otsas: „Mis sa ütled, proua Kenley, ah? Mida sa selle peale kostad?

Kolmikud! Ma olen vanaisa! Kolmekordne vanaisa!” Ta sirutas käe välja ja pigistas Brigie õlga. „Tule siia!” Ta tõmbas naise laua tagant välja. „Seda on vaja tähistada. Sina, proua Kenley,” ta pöördus taas majapidajanna poole, „lase Armstrongil viia teenijate lõunalauale pool tosinat pudelit, ja sama palju neile, kes töötavad väljas. Valigu ise, mis neile meeldib – viskit, brändit, mida iganes. Ja saada Armstrong minu juurde, ma parem räägin talle ise.” „Jajah, söör, ma saadan ta kohe teie juurde. Oi, mul on nii hea meel!

Härra Dan ja preili Barbara... tähendab proua.” Ta noogutas pead ja vaatas näost särades teistele otsa. „Nii head uudised. Mul on teie... ja nende pärast nii hea meel.” „Tänan, proua Kenley.” Brigie hääl värises, samuti ta ise. Ta lasi Harryl, kes hoidis ta õlgade ümbert kinni, talutada ennast läbi halli. Mõtted pöörlesid ta peas. Barbara, tema kallis Barbara, oli lõpuks ometi sünnitanud. Kaks 21

nurisünnitust, kaks suurt pettumust, ja nüüd kolmikud! Oh, oleksid nad ometi Inglismaal! Miks ei võiks nad nüüd tagasi tulla?

Kui nad elutuppa jõudsid, vaatas ta Harryle otsa ja sõnas nukralt: „Oleksid nad ometi siin ja me võiksime neid näha!” „Me võime sõita Prantsusmaale.” „Ei, mitte Prantsusmaale.” „Miks mitte? Miks?” „Sa ju tead. Barbara... ta pole meid kutsunud. Ja Dan ka mitte. Me ei saa ilma kutsumata minna.” „Nüüd,” Harry viibutas sõrme, „nüüd on teine asi. Ära arva, et ma lasen oma kolm lapselast prantslasteks kasvatada, ilma et püüaksin seda takistada.

Seni, kuni nad olid seal kahekesi, polnud häda midagi, aga nüüd on asjad muutunud. Püha jumal!” Ta heitis pea selga ja jalutas üle suure toa kõrge akna juurde, jäi seisma, sirutas käed kõrgele üles ja ütles: „Ma ei uskunud, et saan veel seda näha, ma kartsin, et on liiga hilja. Johni Jenny ei ilmuta mingeid lapsesaamise märke, tal pole olnud isegi mitte nurisünnitust. Barbaral ebaõnnestus kaks esimest korda. Mu ainus lootus oli Katie. Ma mõtlesin, et umbes aasta pärast, sest Katie on viljakas nagu mina, tema jääb juba silmapilgutusest sedapsi.”

Vaadates Harry väljasirutatud käsi ja kuulates sõnu, mis olid nagu loits jumala poole, ei hakanud Brigie ta kõnepruuki parandama. Ta mõistis, et see oli Harry elu imeline hetk, samuti tema enda imeline hetk. Nad lihtsalt reageerisid erineval moel.

Harry pööras aknale selja, vaatas Brigie poole ja ütles: „Katie... mulle tuli meelde, et Katie saatis kirja. Midagi on vist lahti; ta peaks täna siia tulema.” „Tema tulek valmistab mulle rõõmu. Aga... aga miks sa arvad, et midagi on...” ta ei öelnud „lahti”, vaid asendas selle sõnaga „halvasti”. „Miks sa arvad, et midagi on halvasti?” küsis ta. „Ma ei tea täpselt.” Brigie juurde tulles naeratas Harry ikka veel. „Ta kiri lõppes sõnadega: „Mul on uudiseid ja ma loodan, et sa pole väga pettunud.”” „Võib-olla on ta meelt muutnud.” „Mida!” Harry puhkes naerma. „Kas sa usud, et Willy laseb tal meelt muuta? No ei! Willy küll mitte! Tal on liiga palju kaotada.” „Su arvamus Willyst on viimasel ajal muutunud, eks ole?”

22

Naeratus kadus pikkamisi Harry näolt. Ta heitis Brigie’le viltuse pilgu, noogutas kergelt ja ütles: „Jah, sul on õigus, natuke küll, aga ainult mõnes mõttes. Ma arvan siiani, et ta on terves Manchesteris parim mees selle töö peale. Ta on parem kui meie John, oojaa. Johnil pole viga midagi, aga tal pole nii kindlat kätt kui Willyl. Willy on õige mees õiges kohas. Kui Dan oleks siia jäänud, oleksid asjad teisiti. Ma olen alati mõelnud, et imelik: Dan vihkas vabrikut, vihkas soppa ja viletsust, aga selle lühikese aja jooksul, kui ta seal töötas, töötasid töölised palju paremini kui kellegi teise käe all ja ta meeldis inimestele rohkem kui mina või keegi teine. Niisugune on see meie Dan.” Ta lõi rusikaga vastu peopesa. „Ta oli minu jaoks mõningal määral pettumus, aga oh sa poiss! Kolmikud! Mis sa kostad! Kolmikud!”

Kui uks avanes ja Armstrong sisse astus, kandik karahvini ja klaasidega käes, hüüdis Harry: „Kas sa uudist kuulsid, Armstrong?” „Jah, söör. Kas ma tohin teid õnnitleda? Ja kas te oleksite nii kena ja õnnitleksite minu poolt ka härra Dani ja... tema kena prouat? Ja seda kogu teenijaskonna poolt, söör. Meil... meil on väga hea meel. Me... me kahetseme ainult seda, söör...” „Mida, Armstrong?” „Et... et nad ei sündinud siin, selles majas, söör.” „Jah, seda kahetsen mina ka.” Harry pöördus ära, kui ta jätkas: „Ja samuti teie perenaine.” Ta pani käe Brigie käsivarrele, kes istus lilledega ülekuhjatud kamina kõrval. „Aga ärge kartke, me toome nad tagasi. Eks ole, tüdruk?” „Ma... ma loodan seda.” Brigie vaatas Armstrongi poole. „Palun tänage teenijaskonda heade soovide eest, Armstrong. Ma annan härra ja proua Benshamile teie tervitused edasi, kui ma neile kirjutan.” „Tänan, proua.” Armstrong taandus kummardades.

Hetk hiljem, veiniklaasid käes, vaatasid nad teineteisele otsa, Harry lõi klaasi Brigie omaga kokku ja ütles: „Kolm poissi! Mida kõike sa teeksid nendega, kui nad oleksid sündinud siin selles majas, nagu Armstrong ütles?”

Brigie ei vastanud, sest kui ta oleks vastanud ausalt, oleks ta öelnud: „Mul on hea meel, et nad ei sündinud siin, sest ma ei taha enam kunagi ühegi lapse eest hoolitseda. Ma olen üle neljakümne aasta kasvatanud teiste inimeste lapsi, sisendanud neile oma põhimõtteid, kujundanud nende elu, ja mis sellest välja on tulnud? Esimene Barbara suri häbisse, tema õde Constance 23

elab ainult seitsme miili kaugusel, kuid on minust igaveseks võõrandunud; teine Barbara, mu tühja üsa aseaine, eelistab minu seltskonna talumise asemel elada võõrsil mehega, keda ta ei armasta.” Ei, ta ei taha enam ühtegi last kantseldada. Sõna „kantseldada” juures meenus talle Mary ja see, et ta peab minema talle uudist rääkima. Nii ta Harryle ütleski. „Ma pean minema väiksesse majja Maryle uudist rääkima. Kas sa tuled kaasa?” „Ei.” Harry vangutas pead. „Ma ei saa aru, miks see naine tahab seal üksi elada, kui siin oleks tal palju mugavam. Sa tegid vea, kui ütlesid, et ta võib elu lõpuni sinna jääda.” „Ei, ma ei teinud viga.” Brigie hääl oli nüüd kindel. „Ta tahtis, et tal oleks oma koht, kus elada, kõik soovivad seda, Harry. Ta on teeninud mind ja minuga seotud inimesi kogu elu. Ma tean, et ta on seal õnnelik.” „Õnnelik, kui on nädalate kaupa lumme tuisanud, nagu eelmisel talvel oli, endal köha nagu hobusel!” „Ta lubas, et kui see talv tuleb sama karm, kolib ta siia, nii et las ta olla.

Kas tuled kaasa või ei?” „Ei tule ja loril lõpp.” „Kui sa rohkem ei liigu, võtad kaalus juurde.” „Ei võta ma midagi juurde!” Ta patsutas kõhtu. „Ma ei lähe kunagi paksuks, ma olen jahikoera tõugu. Olgu peale,” lõi ta käega, „ära vaata mind nii, ma tulen kaasa. Sa oled igavene kiusukott, vaat kes sa oled! Kas sa tead seda?

Sa oled üks igavene kiusukott, peen ja haritud kiusukott ning sihukesi...” „Niisuguseid.”

Harry lõi teda mänglevalt kõrva pihta ja urises: „Sihukesi... niisuguseid...

Jumala eest, ühel heal päeval sa veel saad kere peale, sa igavene... Hea küll, kergita tagumik maast lahti ja lähme!”

Brigie kergitas tagumiku maast lahti, läks Harry kannul toast välja ja mõtles, et selline märkus oleks ta neli aastat tagasi marru ajanud. Ent nüüd on ta Kõrgekalda perenaine, see mees armastab teda, ta ise oli õppinud Harryt armastama ja sellepärast ei solva teda enam miski, mida Harry ütleb. Aga praegusel hetkel solvas teda – või pigem tegi valu nagu vana haav – see, et Barbara polnud võtnud vaevaks talle isiklikult teatada, et sünnitas kolmikud.

Ta ei teadnud isegi seda, et Barbara oli rase...

24

Pool tundi hiljem kõndisid nad mööda miilipikkust teed, mis viis häärberist majakese juurde. Oli üks neist harvadest päevadest, kus nõmmed, künkad ja mäed näitasid ennast kogu oma ilus – rohelised, purpursed ja pruunid avarused, lapiti kollast –, varjates reetlikult ohtusid, mis neis võib peituda.

Oli võimatu kujutleda, et need võivad silmapilgu vältel matta sind uttu, mis tungib kontideni ja tekitab hirmu; või et äkitselt tõusnud marutuul paiskab seelikud üle pea ja tõstab su maast õhku. Ent täna polnud ei udu ega tuult, päike soojendas nägu ja taevas oli nii kõrgel, et isegi lõoke ei ulatuks sinna lendama. Kõik oli hele ja selge nagu vesi, millele oli lisatud natuke sinist.

Kui maja paistma hakkas, jäi Harry järsku seisma, vaatas Brigie’le otsa ja küsis: „Tead, mis mulle pähe tuli?... Kas tead, mis mind üllatab? Et me sellest varem ei teadnud. Dan ei kirjutanud, et Barbara on rase. Kas Barbara kirjutas sulle sellest?” „Ei, ta ei maininud seda. Võib-olla nende kahe nurisünnituse pärast.” „Jajah, sul võib õigus olla. Ehk ta kartis, et see juhtub ka kolmandat korda.”

Harry võttis Brigie’l käest kinni ja nad sammusid maja poole nagu armunud külanoored.

3 Nad olid oodanud söögiga, kuni tõld saabus. Harry aitas ise Katie alla ning hoidus midagi ütlemast, sest teda tegi murelikuks, et tüdruk oli kahvatu ja silmanähtavalt kõhnaks jäänud. Kahvatus võis olla tingitud palavusest ja reisimisest, aga mitte kaalus allavõtmine. Rindu polnud enam ollagi, samuti olid kadunud puusakumerused, ja Harry oli tütart viimati näinud alles kuu aega tagasi. Nende Katie oli olnud ilusa figuuriga... aga nüüd!

Kui nad terrassile jõudsid, tuli Brigie neile väljasirutatud kätega vastu. „Tere, kullake! Rõõm sind üle hulga aja jälle näha! Kas sõit möödus hästi?” „See oli kohutav! Nüüd ma tean, mis tunne on, kui sind aeglasel tulel küpsetatakse... Sina näed väga hea välja.” „Tänan, Katie. Ma tunnen ennast praegu kuumusest hoolimata väga hästi.”

25

Brigie näeb tõepoolest väga hea välja, mõtles Katie, ta tundub noorem kui kunagi varem. Teda üllatas ka Brigie sügava kaelusega kahvatulillast musliinist kleit. Imed ei lõpe eal, abielu lihtsalt sobib Brigie’le! Abielu. Abielu. Ei tea, kuidas nad sellesse suhtuvad? Katie aimas ette, mida arvab Brigie, aga kuidas reageerib isa? Ilmselt on ta esimesed sõnad: „Nüüd ajasid sa küll selle mehe marru,” ja sellele järgneksid: „Ja selle eest, kui ma kaotan Manchesteri parima töödejuhataja, ma sulle küll tänulik ei ole.”

Noh, ükskõik kuidas isa reageerib, mis tehtud, see tehtud ja lõpuks saab ta oma tundeid analüüsida. Ta kinnitas endale iga natukese aja tagant, et tunneb kergendust – või nagu kohalikus kõnepruugis selle kohta öeldakse: on pääsenud eluaegsest hädast –, ent küsis endalt, samas oma nõrkust needes, kas äkki olnuks seesugune abielu siiski parem kui üldse vallaliseks jäämine. Sest ta oli avastanud juba tükk aega tagasi, et ka neiupõlvel on oma piinad. Kui sa oled väga noor, alla kahekümne, nimetad sa seesugust tunnet armastuseks; saanud kahekümne neljaseks, tuleb kutsuda seda õige nimega – keha vajaduseks...

Kui Katie oli ennast külma veega pesnud ja riided vahetanud, läks ta alla õhtust sööma. Nagu alati, erinesid toidud suuresti nendest, mida pakuti nende linnamajas. Kuigi Bella Brackett annab oma parima, on ta tahumatu töölisnaine ega jõua proua Lovetti kokakunstile lähedalegi. „Sa ei söögi midagi, tüdruk?” „Mu kõht pole eriti tühi, isa.” „Brigie laskis teha just su lemmiktoitusid.” „Anna andeks, Brigie.”

Brigie silmitses kõhna kahvatut nägu, kus silmad tundusid olevat näo jaoks liiga suured, ja lausus õrnalt: „Pole midagi, kullake. Ma olen kindel, et pärast paaripäevast puhkust on su söögiisu tagasi.”

Harry sekkus naerdes: „Puhkust, ta lubas sulle puhkust! See tähendab väljas traavimist. Usu mind, kui talle voli anda, pumpab ta su värsket õhku nii täis, et sa sööd nagu hobune. Ma räägin seda oma kogemustest.” Harry noogutas Brigie’le ja Brigie naeratas talle vastu.

Ka isa on muutunud, ta on rõõmsam, lustlikum – kui sellist sõna saab tema puhul kasutada. Katie teadis, et isa oli armastanud ema, ent praeguse käitumise põhjal arvas ta, et isa on Brigie’ga õnnelikum kui kunagi varem.

26