http://www.serk.ee/files/arhiiv/mao by Pärtel Vurma

J U N G C H A N G J A J O N H A L L I D A Y

R Ä Ä K I M ATA T Õ L K I N U D

R E I N

L U G U T U R U

Originaali tiitel: Mao The Unknown Story Jung Chang and Jon Halliday Jonathan Cape London • Toimetanud Evi Laido Erialaliselt toimetanud Märt Läänemets Kujundanud Dan Mikkin • Copyright © Globalflair Ltd, 2005 © Tõlge eesti keelde. Rein Turu, 2009 ISBN 978–9985–3–1932–1 • Kirjastus Varrak Tallinn, 2009 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif 4

SISUKORD Illustratsioonide nimekiri ............................................................................. 8 Kaartide nimekiri ........................................................................................10 Tekstis esinevad lühendid ...........................................................................10 Märkus nimede õigekirja kohta ....................................................................11 ESIMENE OSA. Leige uskuja ....................................................................17 1 Pöördepunktil vanast uude aega (1893–1911; eluaastad 1–17) .............19 2 Kommunistiks saamine (1911–1920; eluaastad 17–26) ........................26 3 Leige uskuja (1920–1925; eluaastad 26–31) ........................................37 4 Tõus ja langus Rahvaparteis (1925–1927; eluaastad 31–33) .................50 TEINE OSA. Pikk tee ülemvõimule parteis .................................................61 5 Punaväe anastamine ja bandiitidelt maa ülevõtmine (1927–1928; eluaastad 33–34) ...........................................................................63 6 Punaarmee ülemjuhataja allutamine (1928–1930; eluaastad 34–36) .....77 7 Linna ülevõtmine toob kaasa teise naise surma (1927–1930; eluaastad 33–36) ...........................................................................88 8 Verine puhastus sillutab teed „esimees Maole” (1929–1931; eluaastad 35–37) .........................................................................100 9 Mao ja esimene punane riik (1931–1934; eluaastad 37–40) ................112 10 Tülitegija marionettjuhiks (1931–1934; eluaastad 37–40) ..................121 11 Kuidas Mao sattus Suurele retkele (1933–1934; eluaastad 39–40) ......130 12 Suur retk I: Chiang laseb punastel minna (1934; eluaasta 40) .............139 13 Suur retk II: troonitagune võim (1934–1935; eluaastad 40–41) ..........147 14 Suur retk III: Moskva-sidemete monopoliseerimine (1935; eluaasta 41) ......................................................................165 KOLMAS OSA. Võimubaasi rajamine ......................................................177 15 Mao võõrustaja õigeaegne surm (1935–1936; eluaastad 41–42) ..........179 16 Chiang Kai-sheki röövimine (1935–1936; eluaastad 41–42) ...............183 17 Riigi poliitikas kaasamängija (1936; eluaastad 42–43)........................191 5

18 Uus pale, uus elu ja uus naine (1937–1938; eluaastad 43–44) .............197 19 Punane nuhk kutsub esile Hiina–Jaapani sõja (1937–1938; eluaastad 43–44) .........................................................................206 20 Võitlus rivaalide ja Chiangiga, mitte Jaapaniga (1937–1940; eluaastad 43–46) .........................................................................215 21 Kõige soovitum stsenaarium: Stalin ja Jaapan tükeldavad Hiina (1939–1940; eluaastad 45–46) .....................................................224 22 Surmalõks oma meestele (1940–1941; eluaastad 46–47).....................232 23 Võimubaasi rajamine terroriga (1941–1945; eluaastad 47–51)............240 24 Heidutamatu vastane mürgitatakse (1941–1945; eluaastad 47–51) .....255 25 Viimaks ometi partei kõrgem juht (1942–1945; eluaastad 48–51) .......267 NELJAS OSA. Hiinat vallutama ...............................................................273 26 „Revolutsiooniline oopiumisõda” (1937–1945; eluaastad 43–51) .......275 27 Venelased tulevad! (1945–1946; eluaastad 51–52) .............................283 28 Washington päästis (1944–1947; eluaastad 50–53)............................294 29 Nuhid, reetmine ja kehv juhtimine saavad Chiangile hukatuslikuks (1945–1949; eluaastad 51–55) .....................................................301 30 Hiina on vallutatud (1946–1949; eluaastad 52–55) ............................312 31 Totalitaarne riik, ekstravagantne elustiil (1949–1953; eluaastad 55–59) ...323 VIIES OSA. Unistused suurriigist .............................................................335 32 Võistlus Staliniga (1947–1949; eluaastad 53–55) ...............................337 33 Kaks türanni heitlevad (1949–1950; eluaastad 55–56) .......................345 34 Miks Mao ja Stalin alustasid Korea sõda (1949–1950; eluaastad 55–56)...355 35 Mao lüpsab Korea sõda (1950–1953; eluaastad 56–59) ......................364 36 Salajase suurvõimuprogrammi algus (1953–1954; eluaastad 59–60) ...378 37 Sõda talupoegadega (1953–1956; eluaastad 59–62) ............................390 38 Hruštšovi jalgealust õõnestamas (1956–1959; eluaastad 62–65) .........401 39 „Saja lille” tapmine (1957–1958; eluaastad 63–64) ............................413 40 Suur Hüpe. „Pool Hiinat võib surra.” (1958–1961; eluaastad 64–67) ......422 41 Kaitseminister Pengi üksildane võitlus (1958–1959; eluaastad 64–65) .....436 42 Tiibetlased mässavad (1950–1961; eluaastad 56–67) .........................449 43 Mauism levib üle maailma (1959–1964; eluaastad 65–70)..................454 44 Lüüasaamine presidendilt (1961–1962; eluaastad 67–68) ..................465 45 Pomm (1962–1964; eluaastad 68–70) ...............................................474 46 Ebakindluse ja tagasilöökide aeg (1962–1965; eluaastad 68–71) .........480

KUUES OSA. Kibe kättemaks ..................................................................493 47 Lehmakauplemine toob kaasa kultuurirevolutsiooni (1965–1966; eluaastad 71–72) .........................................................................495 48 Suur puhastus (1966–1967; eluaastad 72–73) ....................................505 49 Kibe kättemaks (1966–1974; eluaastad 72–80) ..................................518 50 Esimehe uus seltskond (1967–1970; eluaastad 73–76) .......................527 51 Sõjahirm (1969–1971; eluaastad 75–77) ............................................538 52 Tülliminek Lin Biaoga (1970–1971; eluaastad 76–77) .......................542 53 Mauismi läbikukkumine maailmas (1966–1970; eluaastad 72–76) .....554 54 Nixon. Punaste peibutaja läheb õnge (1970–1973; eluaastad 76–79) ..567 55 Peremees keelab Zhoule vähiravi (1972–1974; eluaastad 78–80) ........579 56 Madame Mao kultuurirevolutsioonis (1966–1975; eluaastad 72–81) ..586 57 Nõder Mao kaitseb oma lemmikuid (1973–1976; eluaastad 79–82) ....597 58 Viimased päevad (1974–1976; eluaastad 80–82) ................................609 Epiloog .....................................................................................................616 Tänuavaldused .........................................................................................617 Intervjueeritute nimekiri ...........................................................................620 Kasutatud arhiivid ....................................................................................635 Märkused .................................................................................................637 Hiinakeelsete allikate bibliograafia .............................................................704 Muukeelsete allikate bibliograafia ..............................................................737 Register ....................................................................................................767

ILLUSTRATSIOONIDE NIMEKIRI

1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. 11. 12. 13. 14. 15. 16. 17. 18. 19. 20. 21. 22. 23. 24. 25. 26. 27. 28. 29. 30. 31. 32. 33. 34. 35.

Ruum, kus Mao sündis. Mao oma ema ja nooremate vendadega, 1919. Mao, tema isa, onu ja vend Zetan, 1919. Mao teine naine Yang Kaihui ja nende kaks vanemat poega, 1924. Grigori Voitinski. Maring. Mihhail Borodin koos Chiang Kai-sheki ja Wang Jingweiga. Mao päeval, mil temast sai „esimees Mao”, 1931. Punase riigi ametlik asutamine, 1931. Sild üle Dadu jõe Ludingis. Mao Yananis 1937. aastal koos „Sügiskoristuse ülestõusus” osalejatega. Mao koos Zhu De, Lin Biao ja teiste Punaarmee ohvitseridega, 1937. Shao Lizi. Kindral Zhang Zhizhong. Kindral Hu Zongnan. Kindral Wei Lihuang. Chiang Kai-shek koos „noore marssali” Zhang Xueliangiga. Mao koos Zhang Guotaoga, 1937. Mao koos Wang Mingiga. Poliitbüroo Yananis, 1938. Punaarmee sõdurid sisenevad Yanani, 1937. Yan’an. Kongressihoone ja koobaselamud. Prantsuse frantsisklaste kirik Yananis. Jung Chang Mao ametliku residentsi ees Yananis. Jon Halliday Yananis. Mao salajane varjupaik Yanani lähistel. Mao oma kolmanda naise He Zizheniga, 1937. Mao pojad Venemaal. Mao 1939. aastal Stalinit lugemas. Mao poolt allkirjastatud tšekk venelastelt saadud raha kohta. Mao koos USA suursaadiku Patrick Hurleyga, 1945. Mao neljas naine Jiang Qing koos kindral George C. Marshalliga, 1946. Chiang Kai-shek külastab viimast korda oma esivanemate pühamut, 1949. Punased väed sisenevad Pekingisse, 1949. Mao kuulutab välja kommunistliku Hiina, 1. oktoober 1949. 8

36. ja 37. Massilised hukkamised rahva ees. 38. Mao Stalini 70. sünnipäeval, 1949. 39. Mao Venemaal lehmalaudas. 40. Tiananmeni värav kaetud Stalini leinaraamis portreega. 41. Mao asetab Stalini portree ette pärja. 42. Mao kaisutab Nikita Hruštšovi, 1958. 43. Mao uurib reaktiivhävitajat. 44. Mao püssiga sõjaväeõppustel. 45. Mao Jaapani näitusel Pekingis, 1956. 46. Mao magamistuba. 47. Talupojad Henanis Suure Hüppe ajal. 48. Propagandafoto. 49. Tütarlaps veab vankrit. 50. ja 51. Liu Shaoqi külastab näljahäda ajal oma koduküla, 1961. 52. Mao ujumas. 53. Mao uurib maailma kaarti. 54. Pantšen-laama hukkamõistmine. 55. Peng Dehuai. 56. Peng Dehuai tuuakse Kultuurirevolutsiooni ajal rahva ette. 57. Liu Shaoqid lüüakse. 58. Liu tallatakse jalge alla. 59. Liu naist Wang Guangmeid koheldakse jõhkralt. 60. „Reaktiivlennuki”-poos. 61. Jõhker juukselõikus. 62. Haruldane pilt, millel on näha, kuidas hiina rahvas tõeliselt välja nägi. 63., 64. ja 65. Teisitimõtlejate mahalaskmine Harbini lähistel. 66. Mao ja Lin Biao Tiananmeni värava juures, 1966. 67. Lin Biao, Mao, prints Sihanouk ja printsess Monique, 1971. 68. Lin Biao tütar ja poeg „Tiiger”. 69. Mao koos Che Guevaraga, 1960. 70. Mao koos Imelda Marcosega, 1974. 71. Mao koos Pol Poti ja Ieng Saryga, 1975. 72. Mao ja Zhou Enlai koos Nixoni ja Kissingeriga, 1972. 73. Zhou on pandud istuma kõvale toolile. 74. Deng Xiaoping ja Nelikjõuk. 75. Proua Mao oma kohtuprotsessil. 76. Mao Nixoniga, veebruar 1976. 77. Viimane pilt Maost koos Zulfikar Ali Bhuttoga, 27. mai 1976. 9

Foto nr 10, Auguste François, avaldatud Réunion des Musées Nationaux’ loal; nr 14, Cecil Beaton, Beatoni pärandihalduri loal; nr 16, Getty Images; nr 19 Wang Dan-zhi loal; nr 29 ja 39 Rossiiskii Gosudarstvennõi Arhiv Kinofotodokumentov (Venemaa Riiklik Kino- ja Fotodokumentide Arhiiv); nr 34, Henri Cartier-Bresson, Magnum Photos; nr 45, Du Xiu-xian; nr 53, Lu Hou-min; nr 61, 63, 64 ja 65, Li Zhen-sheng; nr 67, 72, 76 ja 77 Du Xiu-xian.

KAARTIDE NIMEKIRI

1. Hiina 2. Mao tegevuspiirkond, 1927–1934 3. Suur retk, oktoober 1934 – oktoober 1935 ML Design, London

TEKSTIS ESINEVAD LÜHENDID

HKP Kominform Komintern KP 8TA GRU U4A ZZZ

Hiina Kommunistlik Partei Kommunistlik Informatsioonibüroo Kommunistlik Inernatsionaal kommunistlik partei 8. Marsiarmee Glavnoje Razvedivatelnoje Upravlenije (Nõukogude sõjaväeluure) Uus neljas armee Zhang Zhizhong

MÄRKUS NIMEDE ÕIGEKIRJA KOHTA

Hiina isikunimedes on perekonnanimi toodud esimesena. Mõnedel juhtudel, kui inimesel on väga tavaline perekonnanimi, nimetame me teda pärast esmakordset mainimist eesnimega. Oleme kirjutanud nimed nii, et nad oleksid võimalikult kergesti äratuntavad. Nende nimede puhul, mis ei ole pinyin’is (Mandri-Hiinas ametlikult kehtiv süsteem), on pinyin’i variant antud registris.* Kohanimede puhul oleme kasutanud pinyin’i. Erandid on Peking (Beijing), Kanton (Guangzhou) ning Quemoy ja Matsu saared (Jinmen, Mazu).

Erandid on kolm nime, mis on levinud just sellisel kujul: Chiang Kai-shek (Jiang Jieski), Chiang Ching-kuo (Jiang Jingguo), Sun Yat-sen (Sun Zhongshan) – pinyin on siin antud sulgudes. Tlk. *

Hiina müür Riigipiir Provintsi piir Raudteed

N Õ U K O G U D E

L I I T

500 kilomeetrit 300 miili

Ürümqi (Urumchi)

Lop Nur

Jiuquan

X I N J I A N G K U N L U N I

ISLAMABAD

M Ä E S T I K

PA K I S TA N

Q I N G H A I T ( X I I B E i z a n T g )

NSVL HEILUNGKIANG

MONGO OLIA

SHANSI

NG TU AN SH KI AN HONAN GS U

SHENSI

Mekong

BANGLADESH (1971. aastani Ida-Pakistan)

Y U

DHAKA

HUPEH

CHEKTANG

Chittagong

SH YUNNAN

KWANGSI AN KW

HIINA PROVINTSID ENNE 1945. AASTAT

Hiina

INDIA

KIA

HUNAN

SZECHWAN

TIIBET

SUIYUAN HS

TSINGHAI

SIKANG

THIMPHU

BHUTAN

JEHOL

ON LIA

AR AH CH

SINKIANG

Lhasa

KIRIN

U GT

Mandalay

EN TAIWAN

HAINAN

BIRMA (Myanmar)

FILIPIINID

TA I

NÕUKO GUDE LIIT Baikal

Habarovsk

A N HE

Damanski/ Zhenbao saar

ILO

J IA

Harbin

Yinkou Ondorhaan

JILIN

M O N G O O L I A A

Siping

I G O B I

- M S E S I Baotou Kollane jõgi

liaoning Anshan Jinzhou

Zhangjiakou

Qinhuangdao Shanhaiguan Beidaihe Dalian Tangshan Port Arthur

PEKING (Beijing)

PÕHJAKOREA pyongyang

LÕUNAKOREA

Yantai

U X NG

HEBEI

Lanzhou

Jinan

D SHAN

Qingdao

ONG

Xuzhou

Zhengzhou

JIA

Luoyang

HENAN

Xian

N GS U

JAAPAN

Nanjing

SHANGHAI

Suzhou

HUBEI

Jangtse

S I C H U A N Chengdu

Jiaxing

Hangzhou

Huangshan

Wuhan

Pusan

Kollane meri

Shijiazhuang

Xining

Xibaipo Haojiapo Jiaxian Yangijagou Taiyuan Wangjiwan Sanjiao Panlong Yangmahe Baoan Qinghuabian Yanan Shangdang Yichuan Kollase maa platoo

38. paralleel

soul

Inchon

Tianjin

Pingxiang

Ida-Hiina meri Ningbo

Z H E J IA NG Lushan Chongqing

Nanchang

Pu na ne jõg i

Wuxuan

Luang Prabang

Quemoy saar Amoy Zhangzhou

DONG G UA N G Shantou Kanton (Guangzhou)

TAIPEI

TAIWAN

Vaikne ookean

Hongkong

Nanning

Pärlijõgi Macau Zhanjiang

Lõuna-Hiina meri

HANOI Haiphong

L AOS

Matsu saared

Fuzhou

Longyan

Guilin

VIETNAM Dien Bien Phu

IA N

Kunming

U N N A N

G N

Tai wa ni väi n

Guiyang H UIZ

Pingxiang

Shaoshan

FU J

Zunyi

Changsha

Jaapani meri

Shenyang

Yinkou Dandong

Chengde

Hohhot

Vladivostok

Jilin

Changchun

R B K Õ

I A U R

Qiqihar Daping

ULAANBAATAR

Ussuuri jõgi

Tšita

Irkutsk

Haikou HAINAN Xisha saared

FILIPIINID

HENAN

Nanjing

ts ng Ja

HUBEI

Wuhan Z H E J IANG

Nanchang

Yonghe Changsha Wenjiashi Shaoshan

Anyuan Jian Pitou

Futian

Donggu

Ninggang

Xiang

HUNAN

Ningdu

Fuzhou

Jinggangi mäestik

Yudu Leiyang

Gan

Tingzhou

Ganzhou Jiaoyang

Chenzhou

Huichang

Gutian Longyan Amoy (Xiamen) Zhangzhou

G UA

NGD

ONG Swatow (Shantou)

Lõuna-Hiina meri Kanton (Guangzhou)

300 kilomeetrit Hongkong (Briti) Macau (Portugali)

Mao tegevuspiirkond, 1927–1934

200 miili

Kunming

Huili

Kangding Luding (Dadu sild) Anshunchang

Suured Lumemäed

Aba

Maoergai

Fubian

GUIZHOU GUANGXI

SHAANXI

Xian

Yanan

Wuqi Wayaobu Baoan

Punane jõgi

Zunyi

Guiyang

Maotai

Tucheng

Chongqing

SICHUAN

Zhuokaji

Banyou

Lazikou kuru

GANSU

NINGXIA

Suur retk, oktoober 1934 – oktoober 1935

TIIBET

Ko lla ne jõg i

Dadu jõgi

QINGHAI

Kuld s e l iiva jõg i

Kollane jõgi

HUNAN

HEBEI

Wuhan

GUANGDONG

Jan gts

HENAN

SHANXI

Xi an g

KO L L A S E M A A P L AT O O

Wu jõgi

Yudu

Ruijin

JIANGXI

ANHUI

SHANDONG

FUJIAN

ZHEJIANG

Shanghai

Nanjing

JIANGSU

Soo

300 miili

500 kilomeetrit

4. Rindearmee (Zhang Kuotao)

Keskarmee (Mao Zedong)

ESIMENE OSA LE I G E US K UJA

1 PÖÖRDEPUNKTIL VANAST UUDE AEGA (1893–1911; ELUAASTAD 1–17)

Mao Zedong, kes aastakümneid hoidis oma võimu all neljandiku maailma elanikkonna elu, kannab vastutust rohkem kui 70 miljoni inimese surmas rahu ajal. Tema arvel on surnuid rohkem kui ühelgi teisel 20. sajandi riigijuhil. Ta sündis talupoja perekonnas Shaoshani orus Hunani provintsis Hiina lõunaosas. Oli 26. detsember 1893. Tema esivanemad olid elanud selles orus viissada aastat. See oli vana ilus maailm, mõõdukalt niiske kliimaga piirkond, mille udused lainjad mäed olid asustatud juba kiviajal. Budistlikud templid, mis pärinevad Tangi dünastia ajast (618–906), kui budism esmakordselt sinnakanti jõudis, on tänini kasutusel. Metsad, kus leidub ligi 300 puuliiki, nende hulgas vahtraid, kampripuid, sekvoiasid ja haruldasi hõlmikpuid, katavad kogu piirkonna ja pakuvad varjupaika tiigritele, leopardidele ja metssigadele, kes tänapäevani mägedes uitavad. (Viimane tiiger tapeti 1957. aastal.) Mäed, kus pole ei teid ega laevatatavaid jõgesid, eraldasid küla suurest maailmast. Veel 20. sajandi alguses ei ulatunud nii kaugele selline ülitähtis sündmus nagu keisri surm 1908. aastal ja Mao sai sellest kuulda alles kaks aastat hiljem, kui ta Shaoshani orust lahkus. Shaoshani org on umbes 5 km pikk ja 3,5 km lai. Ligi 600 perekonda, kes seal elasid, kasvatasid riisi, teepõõsaid ja bambust ning kündsid oma riisipõlde pühvlitega. Igapäevane elu keerles sajanditevanuste tööde ümber. Mao isa Yichang oli sündinud 1870. aastal. Kümneaastaselt kihlati ta kolmeteistaastase tütarlapsega, kes oli pärit külast, mis asus umbes kümne kilomeetri kaugusel teisel pool mäekuru, mida kutsuti Tiigri Puhkekuruks ja kus tiigrid armastasid päikesepaistel peesitada. Lühike vahemaa oli tollal nii pikk, et kummagi küla elanikud kõnelesid oma murret, millest teise küla rahvas peaaegu üldse aru ei saanud. Mao emale ei pandud nime nagu tütarlaste puhul kombeks. Kuna ta sündis Weni peres seitsmenda tütrena, oli ta lihtsalt seitsmes õde Wen. Vastavalt sajanditevanusele kombele olid tema jalad lapsena kängitsetud, et neist saaksid „kolmetollised kuldliiliad”, mida peeti tol ajal ilusaks. Tema kihlumine Mao isaga toimus vastavalt vanadele auväärsetele kommetele. Selle korraldasid nende vanemad ja seejuures lähtuti praktilistest kaalutlustest. Mõrsja ühe vanaisa haud asus Shaoshanis ning kuna selle eest tuli pidevalt hoolitseda ja selle juures keerulisi rituaale täita, oli hea, kui üks sugulane elas 19

seal. Seitsmes õde Wen kolis pärast kihlust Maode juurde ning abiellus 1885. aastal, kui ta oli kaheksateistkümnene ja Yichang viieteistkümnene. Varsti pärast pulmi läks Yichang sõdurina raha teenima, et maksta ära perekonna võlad, mida ta suutis teha alles mitme aasta pärast. Hiina talupojad polnud pärisorjad, vaid vabad mehed ning läksid sõjaväkke puhtalt rahateenimise eesmärgil, see oli juurdunud tava. Õnneks ei tulnud Yichangil ühestki sõjast osa võtta, kuid ta sai maailma näha ja omandas mõned äriideed. Erinevalt paljudest külameestest oskas ta niipalju lugeda ja kirjutada, et arvet pidada. Pärast sõjaväest tagasitulekut hakkas ta sigu kasvatama ja riisi töötlema, et müüa seda naaberlinna turul. Ta ostis tagasi maa, mille isa oli panti pannud, seejärel ostis veel maad ja temast sai küla kõige rikkam mees. Kuigi Yichang oli suhteliselt heal järjel, oli ta kokkuhoidlik ja tegi kogu elu kõvasti tööd. Pere elas suure õlgkatusega maja ühes tiivas, kus oli pool tosinat tuba. Pärastpoole asendas Yichang õlgkatuse kivikatusega, kuid majal oli endiselt muldpõrand ja savist seinad. Akendel polnud klaase – aknaklaas oli tollal veel luksusasi – ning neid kattis puust võrestik. Ööseks pandi ette puust luugid (temperatuur ei langenud toas kunagi alla nulli). Mööbel oli lihtne: puust voodid, lauad ja pingid. Niisuguses üsna spartalikus ruumis helesinise kodukootud puuvillateki all sääsevõrgu varjus sündiski Mao. Mao oli peres kolmas laps, kuid teised kaks surid väikestena. Tema budistist ema palus hardalt Buddhat, et too teda kaitseks. Maole anti kaheosaline nimi Zedong (Tse-tung). Ze, mis tähendab „särab”, pandi nimeks kõigile tema põlvkonna lastele ja esineb perekonnakroonikas juba 18. sajandil; dong tähendab „ida”. Nii et tema nimi tervikuna tähendab „särab idas”. Kui 1896. ja 1905. aastal sündis veel kaks poissi, pandi neile nimeks Zemin (min tähendab „rahvas”) ja Zetan (tan viitab ilmselt kohalikule maakonnale Xiangtan). Neis nimedes peegeldub hiina talupoegade põline soov ja lootus, et nende pojad elaksid hästi. Kõrgele positsioonile ühiskonnas avas tee haridus, mis sajandeid oli tähendanud konfutsianismi klassikute teoste uurimist. Nende hea tundmine võimaldas igasuguse päritoluga noormeestel teha ära keiserlikud eksamid ja saada mandariiniks – ning jõuda välja kas või peaministri ametisse. Ametniku seisus tähendas elus millegi saavutamist ning Maole ja tema vendadele antud nimedes väljendusid neile pandud lootused. Kuid suursugused nimed olid koormavad ja võisid saatust kiusata, seepärast anti lastele enamasti ka hüüdnimi, mis oli vähenõudlik või karm. Mao oli „Kivipoiss” – Shi san yazi. Selle nime andmisel viis ema ta ühe umbes kaheksa jala kõrguse kivi juurde, mida peeti võlukiviks, sest selle alt voolas välja allikas. 20

Pärast seda, kui Mao oli tõotanud olla kuulekas ja maani kummardanud, peeti teda kivi kasulapseks. Maole meeldis see nimi väga ja ta kasutas seda veel täiskasvanuna. 1959. aastal, kui ta esmakordselt – ja ainus kord – Hiina kõrgeima juhina naases Shaoshani ja kohtus sealsete külaelanikega, teravmeelitses ta õhtusöögi alguses: „Nii et kõik on kohal peale minu Kiviema. Kas me jääme teda ootama?” Mao armastas oma ema rohkem kui kedagi teist. Naine oli leebe ja salliv inimene, kes, nagu poeg mäletab, temaga rääkides kunagi häält ei tõstnud. Emalt sai Mao oma täidlase näo, meelad huuled ning rahulikud enesekindlad silmad. Mao rääkis oma emast tundeliselt kogu elu. Ema jalge ees oli temast saanud lapsena budist. Aastaid hiljem rääkis ta oma kolleegidele: „Ma jumaldasin oma ema ... käisin tal kõikjal sabas ... käisin templilaatadel, põletasin lõhnaküünlaid ja paberraha ning tegin kummardusi Buddhale. ... Kuna ema uskus Buddhasse, uskusin ka mina.” Kuid teismelisena hülgas ta budismi. Maol oli muretu lapsepõlv. Kuni kaheksanda eluaastani elas ta oma ema perekonna Wenide juures nende külas, sest ema eelistas olla oma perekonna juures. Seal poputas poissi tema emapoolne vanaema. Tema kaks onu ja nende naised kohtlesid teda nagu oma poega ning ühest sai tema kasuisa, kes hiinlastel on ristiisa eest. Mao tegi kergeid talutöid, korjas sigadele sööta ning viis pühvlid banaanilehtede varjus asuva tiigi kaldal kasvavasse kameeliasallu jalutama. Hilisematel aastatel meenutas ta seda idüllilist aega hellusega. Kui tädid õlilambi valgel ketrasid ja õmblesid, hakkas poiss lugemist õppima. Tagasi Shaoshani tuli Mao alles 1902. aastal kaheksa-aastasena, et saada õpetaja kodus haridust. Konfutsianismi klassikute teosed, mis õppekava põhiliselt täitsid, käisid lastele üle mõistuse ning tuli pähe õppida. Maod oli õnnistatud erakordse mäluga ja ta jõudis hästi edasi. Tema kaasõpilased mäletavad, et ta oli hoolas poiss, kes suutis raskeid tekste mitte ainult lugeda, vaid ka etteütlemise järgi üles kirjutada. Ta omandas hiina keele ja ajaloo alused ning õppis kalligraafiat ning head proosat ja luulet kirjutama, millel oli konfutsiaanlikus hariduses oluline osa. Lugemisest sai tema kirg. Talupojad heitsid üldiselt päikeseloojangul magama, et lambiõli säästa, kuid Mao luges poole ööni, õlilamp pingil sääsevõrgu taga. Aastaid hiljem, kui ta oli juba Hiina kõrgeim valitseja, lebas tema suurel voodil jalakõrgune virn hiina klassikuid ning ta risustas oma kõnesid ja kirjutisi viidetega ajaloost. Kuid tema luuletused olid andetud. Maol oli õpetajatega tihti konflikte. Oma esimesest koolist jooksis ta kümneaastaselt minema, väites, et õpetaja on norija. Ta heideti välja või tal „paluti lahkuda” vähemalt kolmest koolist, sest ta oli põikpäine ja sõnakuulmatu. Ema 21

hellitas teda, kuid isa polnud temaga rahul ning Mao jooksmine ühe õpetaja juurest teise juurde oli üks isa ja poja vaheliste pingete allikas. Yichang maksis Mao hariduse eest, lootes, et poeg aitab tal vähemalt perekonna sissetulekute ja väljaminekute üle arvet pidada, kuid Maole ei meeldinud see ülesanne. Ta oli kogu elu halb arvutaja ja majandusasjades lootusetu. Ka raske füüsiline töö ei olnud talle südamelähedane. Kui tema talupojapõli läbi sai, hoidus ta sellest kõrvale. Yichang ei kannatanud Mao logelemist. Kuna ta ise kasutas iga minuti oma ärkveloleku ajast tööks, arvas ta, et poeg peaks tegema samuti, ning lõi teda, kui poiss sõna ei kuulnud. Mao vihkas oma isa. 1968. aastal, kui ta oma poliitiliste vaenlastega ulatuslikult arveid õiendas, rääkis ta nende piinajatele, et laseks oma isa sama jõhkralt kohelda. „Mul oli halb isa. Kui ta veel elus oleks, tuleks temaga „reaktiivlennukit teha”.” See tähendas piinarikast poosi, kus ohvri käed väänati selja taha ja pea suruti maha. Mao polnud pelgalt isa ohver. Ta hakkas vastu ja jäi sageli võitjaks. Ta ütles isale, et kuna too on vanem, peab ta tegema rohkem kehalist tööd kui tema, kes on noorem – mis oli hiina tavasid arvestades mõeldamatult häbematu argument. Mao meenutab, et ühel päeval läksid isa ja poeg tülli külaliste ees. „Isa hurjutas mind nende ees, nimetades mind laisaks ja kasutuks. See ajas mu marru. Ma sõimasin teda ja lahkusin majast. ... Isa ... jooksis mulle järele, vandus ja käskis mul tagasi tulla. Ma jõudsin tiigi äärde ja ähvardasin sinna sisse hüpata, kui ta lähemale tuleb. ... Isa taganes.” Kui Mao seda lugu rääkis, hakkas ta naerma ja lisas: „Vanad mehed nagu tema ei taha oma poegi kaotada. See on nende nõrkus. Ma tabasin nende nõrka kohta ja võitsin!” Raha oli ainus relv, mis Mao isal kasutada oli. Pärast seda kui neljas õpetaja Mao 1907. aastal minema kihutas, lõpetas isa poja õpperahade maksmise ning kolmeteistaastane poiss pidi hakkama täistööajaga talumeheks. Kuid peagi leidis ta tee, kuidas talutööst pääseda ja raamatute maailma tagasi pöörduda. Yichang tahtis, et poeg abielluks, et ta oleks perekonnaga seotud ja käituks vastutustundlikult. Tema vennatütar oli just õiges noorikueas – neli aastat Maost vanem. Poeg nõustus isa plaaniga ja jätkas pärast abiellumist kooliskäimist. Pulmad leidsid aset 1908. aastal, kui Mao oli neljateistkümnene ja tema pruut kaheksateistkümnene. Naise perekonnanimi oli Luo. Eesnime tal ei olnud ja teda kutsuti lihtsalt „naine Luoks”. Ainus kord, mil Mao teda mainib, oli 1936. aastal jutuajamises Ameerika ajakirjaniku Edgar Snow’ga, kus Mao oli rabavalt hajameelne, liialdades nende vanusevahet. „Kui ma olin 14-aastane, naisid vanemad mu ühe 20-aastase tüdrukuga. Kuid ma ei elanud temaga ... ma ei pea teda oma naiseks ning pole temale suurt mõelnud.” Mao andis mõista, et naine 22

pole enam elus. Naine Luo suri tegelikult 1910. aastal, veidi üle aasta pärast abiellumist. Mao esimene abielu muutis ta vanemate poolt korraldatud abielude ägedaks vastaseks. Üheksa aastat hiljem kirjutas ta selle kombe vastu vihase artikli. „Läänes arvestavad perekonnad oma laste vaba tahtega. Kuid Hiinas ei lange vanemate käsk ja laste tahe sugugi kokku. ... See on nagu „kaudne vägistamine”. Hiinas vägistavad vanemad kaudselt kogu aeg oma lapsi ...” Niipea kui tema naine suri, nõudis 16-aastane lesk luba Shaoshanist lahkuda. Isa tahtis anda ta õpipoisiks ühte riisipoodi maakonnalinnas, kuid Mao pidas silmas uusaegset kooli, mis asus umbes 25 kilomeetri kaugusel. Ta oli kuulnud, et keiserlikud eksamid on kaotatud. Nende asemel olid nüüd uued koolid, kus õpetati selliseid aineid nagu maailma ajalugu, geograafia ja võõrkeeled. Sellised koolid vabastasid talupojaelust paljusid temasuguseid. 19. sajandi lõpus olid Hiinas alanud erutavad sotsiaalsed muutused. Mandžu dünastia, mis oli valitsenud 1644. aastast, kolis vanast ajast uude aega. Selle nihke kutsusid esile mitmed koletud lüüasaamised Euroopa riikidelt ja Jaapanilt, alustades Oopiumisõja (1839–1842) kaotamisega Suurbritanniale, mille järel võõrriigid hakkasid koputama Hiina suletud uksele. Alates Mandžude õukonnast ja lõpetades haritlastega olid peaaegu kõik seda meelt, et riik peab muutuma, kui tahab püsima jääda. Võeti ette hulk põhjalikke reforme, millest üks oli täiesti uue haridussüsteemi sisseseadmine. Hakati ehitama raudteid. Uusaegset tööstust ja äritegevust peeti esmatähtsaks. Poliitilised organisatsioonid olid lubatud. Esmakordselt hakkasid ilmuma ajalehed. Üliõpilasi saadeti välismaale õppima ning mandariine lähetati tutvuma demokraatia ja parlamentaarse riigikorraga. 1908. aastal kuulutas õukond välja programmi, mille põhjal riigist pidi üheksa aastaga saama konstitutsiooniline monarhia. Mao koduprovintsist Hunanist, kus elas umbes 30 miljonit inimest, sai üks kõige liberaalsemaid ja põnevamaid kohti Hiinas. Asudes küll sisemaal, ühendasid laevatatavad jõed seda rannikuga ning 1904. aastal sai pealinnast Changshast „avatud” kaubasadam. Sinna saabus hulk välismaa kaupmehi ja misjonäre, kes tõid kaasa Lääne kombed ja institutsioonid. Ajal, kui Mao sai kuulda uutest koolidest, oli selliseid Hunanis juba üle saja, rohkem kui üheski teises Hiina provintsis, ning paljudesse võeti ka naisi. Üks selline kool asus Mao kodukoha lähedal Idakünkal. Sealkandis elasid emapoolsed sugulased Wenid. Õppemaks ja elamisraha olid üsna kõrged, kuid Mao lasi Wenidel ja teistel sugulastel isa pehmeks rääkida ning too maksis viie kuu kooliraha ära. Ühe sugulase naine andis Maole vana kodukootud sääsevõrgu 23

asemel masinal kootud valge musliinvõrgu, et poiss endale moodsas koolis häbi ei teeks. Kool avas Mao silmad. Õppeainete hulgas olid kehaline kasvatus, muusika ja inglise keel ning lugemismaterjali hulgas olid Napoleoni, Wellingtoni, Peeter Suure, Rousseau ja Lincolni elulood. Mao kuulis esmakordselt Ameerikast ja Euroopast ning nägi meest, kes oli käinud välismaal. Üks õpetaja oli õppinud Jaapanis ning õpilased panid talle hüüdnimeks „Vale-väliskurat”. Aastakümneid hiljem mäletas Mao veel üht jaapani laulu, mida õpetaja oli neile õpetanud ning milles ülistati Jaapani rabavat võitu Venemaa üle 1905. aastal. Mao viibis Idakünkal vaid mõne kuu, kuid sellest piisas, et leida uus väljapääs. Provintsipealinnas Chanshas asus kool, mis oli asutatud spetsiaalselt Wenide kodukandi noortele, ning Mao veenis üht õpetajat, et teda sinna vastu võetaks, kuigi ta polnud sealtkandist pärit. 1911. aasta kevadel saabus ta Chanshasse, tundes, nagu ta ütleb, „ülimat vaimustust”. Seitsmeteistaastaselt jättis ta talupojaeluga igaveseks jumalaga. Mao väitis hiljem, et poisina Shaoshanis tundis ta vaestele talupoegadele kaasa. Selle kohta pole tõendeid. Ta ütles, et kodukülas oli talle mõju avaldanud keegi veskikivide tegija Pang, kes pärast kohaliku talurahvamässu juhtimist oli arreteeritud ja hukatud, kuid parteiajaloolaste jõupingutused selle kangelase otsingul pole vilja kandnud ja sellest mehest pole leitud mingeid jälgi. Pole mingeid märke, et Mao oleks oma talupoeglike juurte tõttu sotsiaalselt mõtlema hakanud, rääkimata sellest, et teda motiveeris ebaõiglus. Mao õpetaja professor Yang Changji kirjutas 5. aprillil 1915 oma päevikusse järgmised sõnad: „Minu õpilane Mao Zedong ütles, et ... tema suguvõsas ... olid peamiselt talupojad ja nad said k e r g e v a e v a g a r i k k a k s” (meie sõrendus). Mao ei ilmutanud talupoegade suhtes erilist kaastunnet. Kuni 1925. aastani, kui Mao oli kolmekümnendates aastates ning juba viis aastat olnud kommunist, tegi ta oma kirjutistes ja vestlustes talupoegadest vaid mõnel korral juttu. Ta mainib neid ühes kirjas 1917. aasta augustist, kuid ei tunne neile kaugeltki kaasa, vaid ütleb, et teda „üllatas”, kuidas kindral Zeng Guofan oli „teinud lõpu” suurimale talurahvamässule Hiina ajaloos – aastatel 1850–1864 toimunud Taipingi ülestõusule. Kaks aastat hiljem, juulis 1919 kirjutas Mao essee erinevate eluteedega inimestest – mainides paratamatult ka talupoegi –, kuid peatus vaid üldistel küsimustel ning tema kirjutise toon oli silmanähtavalt neutraalne. Talupoegi mainis ta ilma erilise tunderõhuta, võrreldes tema kirgliku suhtumisega üliõpilastesse, kelle elu ta nimetas „hädade mereks”. Ulatuslikus uurimusekavas, mille ta koostas sama aasta septembris ning mis 24

sisaldab 71 punkti, käsitleb vaid üks punkt (kümnes) tööliskonda ning ainult ühes viieteistkümnest alapunktist mainitakse talupoegi ja seda ka „töötavate talupoegade poliitikasse sekkumise küsimuses”. Alates 1920. aasta lõpust, kui Mao sattus kommunistide ringkonda, hakkas ta kasutama selliseid väljendeid nagu „töölised ja talupojad” ning „proletariaat”. Kuid need jäid vaid tühjadeks fraasideks, see oli kohustuslik sõnavara. Aastakümneid hiljem rääkis Mao, kuidas ta oli noore mehena Shaoshanis muretsenud selle pärast, et rahvas nälgib. Sellise mure kohta ei ole kirjalikke ülestähendusi. 1921. aasta näljahäda ajal oli Mao Changshas. Üks tema sõber kirjutas päevikusse: „Linnas on palju kerjuseid – neid kohtab iga päev üle saja. ... Enamik neist ... näevad välja nagu kollaka nahaga kaetud luukered ning tundub, et väiksemgi tuulepuhang võib nad pikali lükata. ... Ma kuulsin, et paljud, kes on siia tulnud ... et oma kodukohas valitseva nälja käest pääseda, on surnud, ja et need, kes teevad puusärkide jaoks laudu ... ei suuda enam nõudlust rahuldada.” Mao tolleaegsetes kirjutistes pole seda sündmust mainitud ning pole mingeid märke, et ta sellele asjale üldse mõtles. Mao talupoeglik päritolu ei täitnud teda idealistliku sooviga parandada hiina talupoegade saatust.

2 KOMMUNISTIKS SAAMINE (1911–1920; ELUAASTAD 17–26)

Mao saabus Changshasse 1911. aasta kevadel, kui oli puhkemas vabariiklik revolutsioon, mis pidi lõpetama kaks tuhat aastat väldanud keisrivõimu. Kuigi Changsha paistis inglise filosoofile Bertrand Russellile kümmekond aastat hiljem „keskaegse linnana, kus on kitsad tänavad, millel saavad liikuda vaid kandetoolid ja rikšad”, oli ta kokkupuutes uute ideede ja suundumustega ning kihas vabariiklikust tegevusest. Mandžude õukond oli lubanud konstitutsioonilist monarhiat, kuid vabariiklased tahtsid neist täiesti lahti saada. Nende jaoks olid mandžud „võõrvõim”, sest nad ei kuulunud Hiina põhirahvuse hanide hulka, kes moodustasid umbes 94 protsenti elanikkonnast. Vabariiklased läitsid vastuhaku sädeme ajalehtedes ja ajakirjades, mis olid eelmisel kümnendil ilmunud kõikjale Hiinas, ning avalikel debattidel, mis olid senises totaalselt suletud ühiskonnas täiesti uus nähtus. Nad moodustasid organisatsioone ja vallandasid mitu edutut relvastatud ülestõusu. Mao viis end kiiresti asjaga kurssi ajalehtede abil, mida ta nüüd seitsmeteistaastaselt esmakordselt luges. Sellest kirest ei vabanenud ta elu lõpuni. Ta kirjutas oma esimese üsna segase poliitilise essee, milles avaldas oma vabariiklikke vaateid, ja kleepis selle kooli seinale, nagu oli viimasel ajal kombeks. Nagu paljud õpilased koolis, lõikas ta maha oma patsi, mille kandmine oli mandžudeaegne komme ning milles nähti keisrivõimu sümbolit. Siis korjas ta koos sõbraga kokku kümmekond kaasõpilast ja lõikas ka nende patsid väevõimuga kääridega maha. Sel suvel, mis oli nagu Changshas ikka kuum ja niiske, diskuteerisid üliõpilased ägedalt selle üle, kuidas keisrit kukutada. Ühel päeval kiskus üks noormees keset kirglikku arutelu äkki oma pika õpilaserüü seljast, viskas selle maha ja karjus: „Harjutame sõjakunsti ja valmistume sõjaks [keisri vastu]!” Oktoobris kuulutas relvastatud ülestõus naabruses asuvas Hubei provintsis vabariikliku revolutsiooni algust. Mandžu dünastia, kes oli valitsenud Hiinat üle 260 aasta, varises kokku ning 1. jaanuaril 1912 kuulutati välja vabariik. Lapseeas keiser Pu Yi loobus järgmisel kuul troonist. Kõigepealt sai presidendiks riigi sõjaväe ülemjuhataja Yuan Shikai ning 26

tema järel täitis presidendi kohuseid ajutiselt Sun Yat-sen. Provintse valitsesid Yuanile ustavad sõjaväelased. Kui Yuan 1916. aastal suri, siis keskvalitsus Pekingis nõrgenes ja võim läks provintsijuhtide kätte, kellest said poolsõltumatud sõjapealikud. Järgneval kümnendil sõdisid need hooti omavahel ning tsiviilelanike elu oli sõjatsoonis häiritud. Muidu aga sõjapealikud rahva ellu suurt ei puutunud. Üsna nõrga valitsusega verisulis vabariigis avanesid kõiksugused karjäärivõimalused. Noorel Maol oli palju ahvatlevaid valikuid: tööstus, äri, juura, ametnikukarjäär, haridus, ajakirjandus, kultuur ja sõjavägi. Kõigepealt pani ta end kirja vabariigi ühte armeesse, kuid lahkus sealt mõne kuu pärast, sest talle ei meeldinud rividrill ja sellised tööd nagu vee toomine kööki, milleks ta palkas endale ühe veemüüja. Ta otsustas uuesti kooli minna ja uuris lehtedes olevaid kuulutusi (värvikirev ja üsna hästi kujundatud reklaam oli Hiinas samuti uus asi). Tema tähelepanu köitsid kuus õppeasutust, nende hulgas politseikool, juurakolledž ja kool, mis oli spetsialiseerunud seebi valmistamisele. Ta valis välja üldülikooli ning jäi sinna kuueks kuuks, kuni tüdimus ajas ta minema ja ta hakkas provintsiraamatukogus iseseisvalt õppima. Viimaks leidis Mao midagi sellist, mis talle meeldis. Ta istus raamatukogus päev otsa, neelates ahnelt uusi raamatuid, nende hulgas ka Lääne autorite tõlkeid. Hiljem ütles ta, et oli nagu pühvel, kes on pääsenud juurviljaaeda ning ahmib endasse kõik, mis kasvab. Lugemine aitas tal vabaneda traditsioonide kütkeist. Kuid isa ähvardas temaga suhted lõpetada, kui ta korralikku kooli ei lähe, ja nii astus Mao õpetajate kooli. Seal ei nõutud õppemaksu ning pakuti odavat korterit kostiga – nagu teisteski koolides noil päevil, kui Hiina püüdis haridust edendada. Oli 1913. aasta kevad ja Mao oli 19-aastane. Koolis valitses tollele ajale omane eelarvamustevaba õhkkond. Isegi õppehoone olid Euroopa stiilis kaaristute ja sammasfassaadiga ning seda kutsuti yang-lou’ks, mis tähendab „välismaa maja”. Klassiruumidel olid puitpõrandad ja klaasidega aknad. Üliõpilased olid vastuvõtlikud kõiksugustele uutele ideedele ning neid õhutati iseseisvalt mõtlema ja õpperühmi moodustama. Nad kirjutasid artikleid anarhismist, natsionalismist ja marksismist ning mõne aja rippus auditooriumis Marxi portree. Mao oli varem kohanud ajalehes sõna „sotsialism”. Nüüd puutus ta esimest korda kokku sõnaga „kommunism”. See oli just niisugune aeg, mida ta oma valitsemisajal iseloomustas lausega „Õitsegu sada lille”, kuigi ta ei lubanud rahvale väikestki osa sellest vabadusest, mida ta ise oli noore mehena nautinud. Mao polnud mingi üksiklane ning nagu üliõpilased kogu maailmas, pidas ta oma kaaslastega pikki ja tuliseid vestlusi. Ülikool asus Xiangi jõe lähedal, mis on 27

suurim jõgi Hunanis. Ujumine Xiangis inspireeris Maod 1917. aastal kirjutama üht üsna tundeküllast luuletust. Õhtuti tegid sõbrad jõe kaldal pikki jalutuskäike ja vaatasid, kuidas džonkid mööduvad Apelsinisaarel asuvatest viljapuuaedadest. Suveõhtutel ronisid nad koolimaja taga kõrguvale künkale ning vaidlesid rohul istudes kilkide laulu ja jaaniusside vilkumise saatel poole ööni, tegemata välja magama kutsuvast pasunasignaalist. Mao võttis koos sõpradega ette ka rännakuid. Liikumisvabadus oli täielik ja mingeid isikudokumente ei nõutud. 1917. aasta suvevaheajal matkas ta oma sõbraga kuu aega maal, teenides toitu ja peavarju talupoegadele kirju kirjutades ja nende majauksi kaunistades. Ükskord kõndis ta koos kahe kaaslasega mööda vastrajatud raudteed ning pimeduse saabudes koputas Xiangi kaldal mäetipus asuva kloostri uksele. Mungad lubasid neil öömajale jääda. Pärast õhtusööki läksid sõbrad mööda kivitreppi alla jõe äärde ujuma ning istusid siis liivasele kaldale ja vaatlesid lainete loksumist. Kloostri külalistetoal oli veranda ja nad vestlesid seal öövaikuses. Üks neist oli liigutatud vaikse öö ilust ja ta ütles, et tahab mungaks hakata. Neil jutuajamistel suhtus Mao oma kaasmaalastesse põlglikult. „Maarahvas on loomult loid,” ütles ta. „Nad on silmakirjalikud ja vaimselt piiratud ning orjaeluga rahul.” Selline suhtumine oli haritud inimeste hulgas tavaline ajal, kui otsiti seletust, miks Hiina oli välisriikidelt nii lihtsalt lüüa saanud ning moodsas maailmas teiste sabas sörkis. Kuid see, mida Mao seepeale kostis, oli äärmuslik. „Härra Mao tegi ettepaneku põletada ära kõik pärast Tangi ja Sungi dünastiat loodud proosa- ja luulekogumikud,” kirjutas üks sõber oma päevikusse. See oli esimene kord, kui Mao mainis asja, mis sai tema valitsusajal tüüpiliseks – hiina kultuuri hävitamist. Kui ta seda esmakordselt seal kloostris kuuvalgel ütles, ei kõlanudki see päris võõralt. Tol enneolematu isikliku ja vaimse vabaduse ajal – see oli kõige vabam periood Hiina ajaloos – seati küsimärgi alla kõik, mida oli peetud endastmõistetavaks, ja see, mida oli peetud vääraks, kuulutati õigeks. Kas üldse peab olema riike? Või perekonda? Või abielu? Või eraomandit? Miski polnud liiga meeletu ega ehmatav ega ennekuulmatu. Sellistes oludes kujunesid Mao vaated moraalile. 1918. aasta talvel, kui ta sai 24-aastaseks ja oli alles üliõpilane, kirjutas ta pikki kommentaare 19. sajandi saksa filosoofi Friedrich Paulseni raamatule „Eetika süsteem”. Neis märkustes avalduvad Mao iseloomu kesksed tahud, mis püsisid kuus aastakümmet ja jätsid jälje tema valitsusajale. Mao suhtumine moraali põhines enda asetamisel kõigest muust kõrgemale. „Ma ei nõustu seisukohaga, et selleks, et olla moraalne, tuleb oma tegevusega 28

teistele kasu tuua. Moraali ei pea defineerima suhetes teistega. ... Sellised inimesed nagu mina tahavad ... täiel määral rahuldada oma südame vajadusi ja kui me seda teeme, on meil kõige väärtuslikumad moraalireeglid. Muidugi on maailmas teisi inimesi ja asju, kuid nad on seal üksnes minu jaoks.” Mao hoidus vastutuse ja kohustuste piirangutest. „Minusugustel inimestel on kohustusi vaid enda suhtes, teiste ees meil kohustusi pole. Ma olen vastutav vaid reaalsuse ees, mida ma tunnen, ja absoluutselt mitte millegi muu ees,” kirjutas ta. „Ma ei tea midagi minevikust ja ma ei tea midagi tulevikust. Neil pole minu reaalse minaga mingit pistmist.” Ta välistas selge sõnaga igasuguse vastutuse tulevaste sugupõlvede ees. „Mõned ütlevad, et inimene on vastutav ajaloo ees. Ma ei usu seda. Ma muretsen vaid enda arendamise pärast ... seda ma tahan ja selle nimel ma tegutsen. Ma pole vastutav kellegi ees.” Mao ei uskunud millessegi, millest ta isiklikult kasu ei saanud. Hea mälestus pärast surma „ei rõõmusta mind vähimalgi määral, sest see kuulub tulevikule ja mitte minu tegelikkusele”, ütles ta. „Inimesed nagu mina ei kogu saavutusi, mida jätta tulevastele põlvkondadele.” Mao ei hoolinud sellest, mida ta endast maha jätab. Ta ütles, et südametunnistus käigu põrgusse, kui see tema ajenditega vastuollu läheb: Need kaks peaksid olema üks ja seesama. Kõik meie teod ... lähtuvad ajenditest ja tark südametunnistus käib nendega alati käsikäes. Mõnikord piirab südametunnistus selliseid himusid nagu liigsöömine või seksiga liialdamine. Kuid südametunnistus on vaid selleks et piirata, mitte selleks, et vastustada. Ja need piirangud viimistlevad ajendeid.

Kuna südametunnistus muretseb alati teiste inimeste pärast ja ei sobi kokku nautlemisega, hülgas Mao selle. Tema seisukoht oli: „Ma ei arva, et neil [käskudel nagu „ära tapa”, „ära varasta” ja „ära laima”] on midagi tegemist südametunnistusega. Ma arvan, et nad tulenevad vaid omakasust ja enesesäilitamisest.” Kõigis arvestustes „tuleb lähtuda puhtalt iseendast ja ei tohi mingil juhul alluda välistele eetikareeglitele või niinimetatud vastutustundele ...” Mao ilmavaate tuumaks oli absoluutne isekus ja vastutustundetus. Need omadused kuulusid tema meelest „suurtele kangelastele”, kelle hulka ta asetas ka iseend. Selle eliidi kohta ütles ta: Kõik, mis on väljaspool nende loomust, näiteks piirangud, tuleb jõuga minema pühkida. ... Kui suured kangelased lähtuvad oma impulssidest, on nad tohutu tugevad ja

võitmatud. Nende jõud on nagu orkaan, mis tõuseb sügavast kuristikust, nad on nagu armukest varitsevad seksmaniakid ... neid ei peata miski.

Teine keskne iseloomujoon, millest Mao nüüd rääkis, oli mässu- ja hävituslust. „Suured sõjad kestavad niikaua, kuni püsib taevas ja maa, ning ei kao kunagi,” kirjutas ta. „Suure võrdsuse ja harmoonia maailma ideaali [da tong, konfutsianistlik ideaalne ühiskond] on valesti mõistetud.” See polnud üksnes pessimisti ettekuulutus, see oli Mao ihalus ja ta rõhutas, et seda soovib ka enamik rahvast. Ta väitis: Kauakestev rahu on inimolenditele talumatu ning selles seisundis tuleb luua rahutuse tõusulained. ... Kui me vaatame tagasi ajalukku, imetleme seal aegu, mil üksteise järel toimusid dramaatilised sündmused ... mille kohta on põnev lugeda. Kui võtame ette rahu ja õitsengu perioodid, hakkab meil igav. ... Inimloomus armastab äkilisi ja kiireid muutusi.

Mao lihtsalt ei teinud vahet erutavate sündmuste kohta lugemise ja tegelikus kataklüsmis elamise vahel. Ta ignoreeris tõsiasja, et sõda tähendab enamikule inimestest viletsust. Ta suhtus isegi surma upsakalt: Inimolenditele on omane uudishimutunne. Miks me peaksime käsitlema surma teisiti? Kas me ei taha kogeda võõraid asju? Surm on kõige võõram asi, mida sa elades kunagi ei koge. ... Mõned kardavad seda, sest muutus tuleb liiga järsult. Kuid ma arvan, et see on kõige imepärasem asi. Kus mujal selles maailmas võime me leida nii fantastilist ja järsku muutust?

Öeldes kuninglikult „meie”, jätkas Mao: „Meile meeldib purjetada murrangute merel. Minnes elust surma kogeme kõige suuremat murrangut. Kas see pole suurejooneline!” See võib esmapilgul paista sürrealistlikuna, ent kui hiljem kümned miljonid inimesed Mao võimu all surnuks näljutati, ütles too oma lähedaste ringis, et talle ei lähe korda, kui inimesed surevad – surma tuleb koguni ülistada. Nagu sageli, ei kehtinud see hoiak mitte tema enda, vaid teiste suhtes. Kogu oma elu püüdis ta leida teid, kuidas surma vältida, tehes kõik mis võimalik oma julgeoleku suurendamiseks ning tervishoiu parandamiseks. Jõudnud küsimuseni, „kuidas [Hiinat] muuta”, pani Mao põhirõhu hävitamisele: „Riik tuleb hävitada ja siis uuesti moodustada.” Ta laiendas seda joont mitte ainult Hiinale, vaid kogu maailmale – ja isegi universumile. „See puudu30

tab riiki, rahvast ja inimkonda. ... Universumi häving on seesama. Inimesed nagu mina igatsevad hävingut, sest kui vana universum hävib, moodustub uus. Kas see pole parem!” Need vaated, mis Mao 24-aastaselt nii selgesti sõnastas, jäid tema mõtlemise tuumaks kogu elu. 1918. aastal polnud tal suuri väljavaateid nende elluviimiseks ning neil polnud mingit mõju, kuigi ta paistis olevat inimene, kes avaldab muljet. Tema õpetaja Yang Zhangji kirjutas tema kohta oma päevikusse 5. aprillil 1915: „Minu üliõpilane Mao Zedung ütles, et ... tema ... isa oli talupoeg ja on nüüd saanud kaupmeheks. ... Ja ometi on ta [Mao] nii tore ja silmapaistev poiss. Tal on tõeliselt raske. ... Kuna talurahvasugu annab tihti erakordseid talente, julgustasin ma teda ...” Kuid Maol ei paistnud olevat juhiomadusi. Teine tema õpetaja ütles hiljem, et ta ei ilmutanud koolis „mingeid erilisi juhiandeid”. Kui Mao üritas moodustada mingit klubi ja pani kuulutused üles, tuli kohale vaid mõni inimene ning asjast ei tulnud midagi välja. Kui kümmekond sõpra moodustasid 1918. aasta aprillis Uue Rahva Õppeseltsi, ei valitud Maod selle juhiks. Pärast õpetajate kooli lõpetamist 1918. aasta juunis oli tal isegi raske tööd leida. Tol ajal oli tavaline, et noored koolilõpetajad tahtsid minna välismaale õppima. Neil, keda pere suutis toetada, nagu Maogi puhul, oli tavaks minna töö- ja õppeprogrammi raames Prantsusmaale. Prantsusmaa vajas tööjõudu, sest oli kaotanud I maailmasõjas palju noori mehi (üheks tööks, mille tarvis Hiinast töökäsi sisse toodi, oli laipade eemaldamine lahinguväljadelt). Mõned Mao sõbrad läksid Prantsusmaale. Mao ei läinud. Kehalise töö väljavaade ei meelitanud teda. Ja paistab, et oma osa mängis veel üks faktor – vajadus õppida ära prantsuse keel. Maol ei olnud keelte peale annet ning kogu elu kõneles ta ainult oma kohalikku murret, oskamata isegi „üldist kõnekeelt” putonghua’d, mille tema režiim tegi ametlikuks keeleks. 1920. aastatel, kui moodi läks Venemaale minek ja Maogi mõtles sellele (ta ütles ühele sõbratarile, et see mõte „täidab mind õnne ja lootusega”), heidutas teda vajadus vene keelt õppida. Ta tegi sellega katset, võttes tunde vene emigrandilt (ja agendilt) Sergei Polevoilt. Kuid too ütleb, et teised õpilased narrisid Maod, kui ta isegi tähestikku selgeks ei saanud, ning noormees vihastas ja lahkus. Erinevalt paljudest oma radikaalsetest kaasaegsetest, kelle hulgas oli enamik Hiina tulevasi juhtivkommuniste, ei läinud Mao ei Prantsusmaale ega ka Venemaale. Selle asemel laenas ta pärast koolist lahkumist veidi raha ja läks pealinna Pekingisse õnne proovima. Peking oli 1918. aastal üks maailma ilusamaid linnu, kus suurejooneliste paleede ees kõndisid tänaval kaamelid. Keisri aiad, mille läheduses Mao elama asus, olid just äsja rahvale avatud. Kui saabus talv, imetles 31

ta koos oma sõpradega – kes kõik olid pärit lõunast ning olid lund ja jääd vaid harva näinud – külmunud järvekesi, mida ümbritsesid jääpurikate raskuse all longus pajud ja taliploomid. Kuid elu pealinnas oli karm. Suur vabadus ja võimalused, mida moderniseerimine oli Hiinale andnud, olid toonud vähe materiaalset kasu ning suurem osa riigist oli endiselt äärmiselt vaene. Mao elas koos seitsme sõbraga kolmes tillukeses toas. Neli neist olid sunnitud magama köetaval kivivoodil kang’il üheainsa teki all, nii et kui üks tahtis teist külge keerata, pidi ta mõlemat naabrit enne hoiatama. Sõpradel oli kaheksa peale vaid kaks mantlit ning väljas tuli käia kordamööda. Kuna raamatukogu oli köetud, käis Mao seal õhtuti lugemas. Mao ei jõudnud Pekingis kuhugi välja. Mõne aja leidis ta tööd nooremraamatukoguhoidjana, teenides kuus 8 jüaani, millest piisas äraelamiseks. Üheks tema ülesandeks oli ajalehti lugema tulnud inimeste nimede registreerimine. Paljudes neist tundis ta ära tuntud haritlased, kuid need ei pööranud talle mingit tähelepanu. Mao tundis end solvununa ja elas seda raskelt üle. Hiljem väitis ta, et „enamik lugejatest ei kohelnud mind inimolendina”. Vähem kui kuue kuu pärast lahkus ta Pekingist, olles endaga nii läbi, et pidi kojusõiduks raha laenama. Changshasse tagasi sõitis ta 1919. aasta aprillis Shanghai kaudu ning kohtas seal oma Prantsusmaale suunduvaid sõpru. Ta oli näinud suurte maailmalinnade vaimu- ja poliitikaelu ning pidi nüüd leppima ajalooõpetaja kohaga ühes koduprovintsi algkoolis. Mao ei näidanud end eeskujuliku õpetajana. Ta oli kammimata ja ei paistnud kunagi riideid vahetavat. Tema õpilased mäletavad, et ta kandis auklikke sokke ja kodus valmistatud puuvillasest riidest kingi, mis kippusid ära lagunema. Kuid ta püsis siiski sündsuse piirides. Kaks aastat hiljem, kui ta õpetas teises koolis, kaebasid inimesed, et ta käib ringi palja ülakehaga. Kui tal paluti viisakamalt riietuda, nähvas ta vastu: „Selleski poleks midagi skandaalset, kui ma täitsa paljalt ringi käiksin. Olge õnnelikud, et ma ihualasti ei ole.” Mao oli naasnud Changshasse ajaloo pöördelisel hetkel. Tol ajal oli Hiinas hulk välisiikidele renditud enklaave. Need elasid väljaspool Hiina jurisdiktsiooni ning välismaa suurtükipaadid seisid tihti läheduses, et sisserändajaid kaitsta. Hiina äsja virgunud avalik arvamus nõudis, et need minikolooniad riigile tagasi antaks. Ning ometi lubas 1919. aastal toimunud Pariisi rahukonverents, millel fikseeriti I maailmasõja järgsed kokkulepped ja millest Hiina delegatsioon osa võttis, Jaapanil jääda Shandongi territooriumile, mille jaapanlased olid hõivanud sakslastelt sõja ajal. See õhutas natsionalistlikke meeleolusid. 4. mail 1919 leidis Pekingis esmakordselt ajaloos aset suur tänavameeleavaldus, millel mõisteti 32

hukka „riigi mahamüünud” valitsus ja protestiti jaapanlaste kohaloleku vastu Hiina territooriumil. Natsionalistlik liikumine lõhestas kogu Hiinat. Linnades põletati Jaapani kaupu ja rünnati kauplusi, mis neid müüsid. Paljud hiinlased olid pettunud, et vabariigi valitsusel pole õnnestunud sõlmida välisiikidega paremat tehingut kui selle Mandžudest eelkäial. Jõuti arusaamisele, et tuleb ette võtta midagi radikaalsemat. Changshas, kus oli nüüd nii palju välismaiseid ettevõtteid, et USA ja Suurbritannia avasid seal oma konsulaadid, moodustati sõjakas üliõpilasühing, kuhu kuulus ka õpetajaid. Mao lõi aktiivselt kaasa ajakirja „Xiangi Vaatleja” toimetamisel. Selle esimeses numbris avaldas ta oma radikaalsed vaated: „Meil tuleb nüüd kahelda selles, milles me ei söandanud kahelda, ning kasutada meetodeid, mida me ei julgenud kasutada.” Ajakirja anti välja nappide vahenditega. Mao pidi kirjutama enamiku artikleid lämmatavas kuumuses, kui lutikad jooksid mööda hiina klassikute pehmeköiteliste teoste virna, mis oli tal padjaks, ning müüma „Vaatlejat” tänavanurkadel. Ilmus ainult viis numbrit. Mao kirjutas mõned lood ka teistele ajakirjadele. Tema üllitiste hulgas oli kümme artiklit, mis käsitlesid naise ja perekonna suhteid. Ta seisis naiste iseseisvuse eest, arvates, et naine peab saama vabalt valida, kellega ta abiellub, ning olema mehega võrdne. Sellised vaated olid radikaalide hulgas tavalised. Paistab, et inspiratsiooni neiks kirjutisteks sai ta armastatud ema surmast 5. oktoobril 1919. Ta oli saatnud emale ettekirjutusi difteeria ja lümfisõlmede põletiku raviks ning korraldanud tema toomise Changshasse ravile. Seal tehti 52-aastasest naisest ja tema kolmest pojast esimene ja ainus foto, millest õhkub sisemist rahu. Mao näol on vaikse meelekindluse ja osavõtmatuse ilme. Erinevalt kahest vennast, kes on riietatud talupojarõivastesse ning näevad välja mühakate matsidena, on temal seljas uhke pikk rüü, mida tavaliselt kandsid õpetlased ja suuremad saksad. Mao suhetes emaga, kes paistis teda jäägitult armastavat ja hellitavat, avaldus tugev isekus. Hiljem pajatas ta ühele lähedasele kolleegile paljuütleva loo: „Kui mu ema oli suremas, ütlesin ma talle, et ei suuda tema agooniat vaadata. Ma tahtsin, et mul jääks temast ilus mälestus, ja ütlesin, et tahan mõneks ajaks ära minna. Mu ema oli väga arusaaja inimene ja ta nõustus. Seepärast mäletan ma teda tänini terve ja ilusana.” Ema surivoodil ei arvestanud Mao mitte temaga, vaid eelkõige iseendaga, ning ei kõhelnud seda tunnistamast. See, et Mao oma surevat isa külmalt kohtles, on vähem üllatav. Yichang suri 23. jaanuaril 1920 tüüfusesse ning igatses enne surma oma vanemat poega näha, kuid Mao ei andnud end näole ega ilmutanud mingit kurbustunnet. Ühes artiklis, mis on kirjutatud vahetult pärast ema surma, 21. novembril 33

1919 ja kannab pealkirja „Naiste iseseisvusest”, väidab Mao, et „Naised võivad teha samapalju kehalist tööd nagu mehed. On õiglane, et nad ei saa teha sellist tööd lapsekandmise ajal.” Niisiis arvab ta „naiste iseseisvusest”, et „naised peaksid olema ... enne abiellumist valmis enese eest ise hoolitsema” ja isegi „koguma kõike vajalikku lapsekandmise ajaks”. Ilmselt ei tahtnud Mao mehena naise eest hoolitseda. Ta ei tahtnud endale võtta mingit vastutust naiste eest. Veelgi enam, tema nõudmine, et naised teeksid samasugust kehalist tööd nagu mehed, mis läheb tegelikkusega ilmsesse vastuollu, näitas, et ta ei hooli naistest. Kui ta võimule tuli, lähtus ta naiste puhul põhimõttest, et need tuleb panna rasket füüsilist tööd tegema. 1951. aastal kirjutas ta naistepäeva puhul: „Ühinege, et osaleda tootmises ...” 1919. aasta lõpus asusid Hunani radikaalsed üliõpilased ja õpetajad kukutama sõjapealikust provintsikuberneri, kelle nimi oli Zhang Jingyao. Mao läks selleks koos delegatsiooniga Pekingisse keskvalitsuses lobitööd tegema. Ta peatus ühes Tiibeti templis ja kirjutas petitsioone ja lendlehti selle altaril. Kuigi delegatsioon ei saavutanud oma eesmärki, õnnestus Maol kui juhtival radikaalil kohtuda mõnede kuulsate inimestega, kelle hulgas oli liberaalne tegelane Hu Shi ja tuntud marksist Li Dazhao. Kuid tagasiteel Shanghai kaudu oli Maol olulise tähtsusega kohtumine, mis muutis tema elu. 1920. aasta juunis külastas ta professor Chen Duxiud, kes tollal Hiina kõige silmapaistvama marksistina moodustas parajasti Hiina Kommunistlikku Parteid (HKP). Mao oli kirjutanud pika artikli, milles nimetas teda „mõttemaailma heledaks täheks”. Neljakümneaastane Chen oli Hiina marksistide vaieldamatu liider, tõsiusklik ja karismaatiline heitliku meelega mees. Mõte moodustada kommunistlik partei ei pärinenud professorilt ega üheltki teiselt hiinlaselt. See sündis Moskvas. 1919. aastal asus uus Nõukogude valitsus looma Kommunistlikku Internatsionaali ehk Kominterni, et õhutada kõikjal maailmas revolutsioonivaimu ja mõjutada poliitikat Moskva huvides. Augustis alustas Moskva suure salajase tegevusprogrammiga õõnestustööks Hiinas, saates sinna kolme aastakümne jooksul raha, inimesi ja relvi. See kulmineerus 1949. aastal kommunistide võimuletoomisega Mao juhtimisel, mis oli Nõukogude Venemaa kõige kestvam välispoliitiline võit. 1920. aasta jaanuaris võtsid bolševikud üle Kesk-Siberi ning seadsid sisse maismaaühenduse Hiinaga. Aprillis saatis Komintern Hiinasse oma esindaja Grigori Voitinski. Mais loodi Shanghais keskus eesmärgiga „rajada Hiina partei”, nagu üks teine agent Moskvasse teatas. Voitinski tegi professor Chenile ettepaneku asutada kommunistlik partei. Juunis teatas ta kodumaale, et Chenist 34

saab partei sekretär (st juht) ning ta loob kontakte „revolutsionääridega mitmetes linnades”. Just sel ajal ilmus Cheni ukselävele Mao. HKP asutamise peale sattus ta juhuslikult. Teda ei kutsutud asutajaliikmeks. Paistab, et talle ei räägitudki partei moodustamisest. Kaheksa asutajaliiget olid kõik silmapaistvad marksistid ja Mao polnud veel öelnud, et ta usub marksismi. Partei asutati augustis pärast seda, kui Mao oli Shanghaist lahkunud.* Ent kuigi Mao polnud partei üks asutajatest, kuulus ta selle järgmisesse ringi. Professor tegi talle ülesandeks avada Changshas kauplus, kus müüa parteilist kirjandust. Ta ise toimetas parajasti mõjukat kuukirja „Uus Noorus”, millest sai partei häälekandja. Juulikuises numbris olid kirjutised Leninist ja Nõukogude valitsusest. Alates augustist allutati ajakiri Kominternile. Mao tööks oli „Uue Nooruse” ja teiste kommunistlike väljaannete levitamine (aga ka muude raamatute ja ajakirjade müümine). Ta polnud küll veendunud kommunist, kuid oli radikaal. Ta armastas raamatuid ja võttis töökoha hea meelega vastu. Varsti pärast Changshasse tagasitulekut avaldas ta raamatupoe kuulutuse, mis sisaldas kummalise sõnumi: „Kogu maailmas ei ole mingit uut kultuuri. Ainult Põhja Jäämere kaldal Venemaal on leitud uue kultuuri väike õis.” Raamatupood esitas kohe tellimuse „Uue Nooruse” 165-le juulikuu numbrile, mis oli kõige suurem tellimus. Telliti ka 130 eksemplari „Töömaailma”, mis oli partei ajakiri töölistele. Enamik teistest ajakirjadest, mida raamatupood tellis, olid radikaalse suunitlusega ja venemeelsed. Mao ei riskeerinud oma peaga, kui asus oma tegevusega kommuniste toetama, sest seda ei peetud kuritööks. Kommunistlik Venemaa oli nüüd tegelikult moes. Changshas asutati Vene Uuringute Selts, mille esimees oli nii tähtis isik nagu maakonna juht. Venemaa populaarsus tuli suures osas uue bolševistliku valitsuse pettusest – väitest, et ta loobub tsaarivõimu vanadest privileegidest Hiina territooriumil, kuigi ta tegelikult säilitas need. Venemaa kontrolli all olev territoorium hõlmas üle veerand miljoni aakri ning kujutas endast suurimat võõrvaldust riigis. Mao vastutas raamatupoe eest, kuid tal oli üks sõber, kes poodi pidas. Tol ajal avaldus tema tähtis iseloomujoon – tal oli anne töid teiste kaela veeretada ning leida inimesi, kes need ära teeksid. Ta võttis endale ametinimetuse „erisidemete mees”, kes hankis rikastelt annetusi ning tegeles kirjastajate, raamatukogude, * See on Maole ja tema järglastele tundlik punkt ning seetõttu dateerib ametlik ajalugu partei asutamise 1921. aastaga, mil Mao viibis tõestatavalt partei salajasel 1. kongressil. Seda sündmust on jäänud Shanghais mälestama muuseum, kus tullakse välja müüdiga, et Mao oli partei asutajaliige. Seda, et partei moodustati 1920. ja mitte 1921. aastal, kinnitavad Kominterni ametlik häälekandja ja üks Moskva emissaridest, kes 1. kongressi organiseeris.

ülikoolide ja riigi juhtivate intellektuaalidega. Raamatupoe käendajate nimekirjas oli professor Chen ja hulk teisi juhtivaid isikuid, mis tõstis Mao mainet ja aitas tal saada oma vana kooli juures oleva algkooli auväärse juhataja koha. Pole mingeid tõendeid sellest, et Mao nüüd ametlikult parteisse astus, kuid tänu raamatupoele peeti teda „üheks meie hulgast”. Kui Moskva otsustas asutada Hunani organisatsiooni nimega Sotsialistlik Noorsooliit, et luua parteile järelkasvu, võeti Maoga ühendust ja usaldati see töö talle. Järgmisel kuul kuulutas ta Prantsusmaal viibivatele sõpradele saadetud kirjas, et „toetab südamest” mõtet „kasutada Venemaad eeskujuna Hiina ja kogu maailma ümberkujundamisel”. See oli tema kommunismiusu esimene avaldus. Kahekümne seitsmenda eluaasta lävel oli Maost saanud kommunist – mitte pärast idealistlikke mõtterännakuid või kirglikust usust taganttõugatuna, vaid seepärast, et ta juhtus olema õigel ajal õiges kohas ja talle anti töö, mis talle hästi sobis. Ta kaasati sisuliselt laienevasse organisatsiooni. Tema tolleaegne parim sõber Xiao Yu arvas, et vene teed minek nõuab liiga kõrget hinda, ning kirjutas Maole Prantsusmaalt, et öelda, mida tema ja mõned teised sellest arvavad: Me ei ole seda meelt, et mõned inimesed tuleb ohverdada teiste heaolu nimel. Me pooldame mõõdukat revolutsiooni hariduse kaudu ja tahame heaolu kõigile. ... Me peame vene stiilis marksistlikku revolutsiooni eetiliselt vääraks ...

Mao võttis nende lähenemise kokku sõnadega „kasutada rahumeelseid vahendeid kõigi õnne nimel”. Ta vaidles sellele vastu, lähtudes mitte idealistlikest kaalutlustest, vaid puhtast reaalsusest: „Mul on kaks kommentaari ...: Teoorias on kõik väga hea, aga ellu viia seda ei saa.” „Ideaalid on tähtsad, kuid tegelikkus on veel tähtsam,” ütles ta. Mao polnud tulihingeline uskuja. Südamest tuleva veendumuse puudumine andis tulemuseks äärmiselt ebatavalised suhted oma parteiga, isegi ajal, mil ta oli selle juht.