Marina

CARLOS RUIZ ZAFÓN

Marina HISPAANIA KEELEST TÕLKINUD KAI AARELEID

Originaali tiitel: Carlos Ruiz Zafón Marina Editorial Planeta, S. A., 2011

Toimetanud Ruth Sepp Korrektuuri lugenud Kärt Salumets Kujundanud Liis Karu © Carlos Ruiz Zafón, 1999 © Dragonworks, S. L., 2004 © Tõlge eesti keelde. Kai Aareleid, 2014 ISBN 978–9985–3–3060–9 Kirjastus Varrak Tallinn, 2014 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif 4

Hea lugeja!

Olen alati uskunud, et igal kirjanikul, tunnistab ta seda või mitte, on oma raamatute seas mõni lemmik. Enamasti pole eelistus seotud ei teoses peituva kirjandusliku väärtusega ega menuga lugejate seas ega ka sellega, kui suur või väike oli selle müügiedu. Inimene lihtsalt tunneb mõne oma lapsega suuremat lähedust kui teisega ega tea isegi, miks. Kõigist raamatuist, mis ma olen avaldanud sestpeale, kui ma kunagi 1992. aastal romaanikirjaniku veidra ametiga algust tegin, on „Marina” üks mu lemmikuid.

Kirjutasin selle romaani aastatel 1996 kuni 1997 Los Angeleses.

Olin siis varastes kolmekümnendates ja mul hakkas tekkima kuri kahtlus, et vanus, mida romantikud nimetasid esimeseks nooruseks, hakkab aegamisi, kuid kindlalt mu sõrmede vahelt minema libisema. Selleks ajaks olin avaldanud juba kolm noorteromaani, ent üsna varsti pärast „Marina” kirjutamise kallale asumist teadsin kindlalt, et see saab olema minu viimane raamat selles žanris. Kirjutamise edenedes hakkas hüvastijätumeeleolu varjutama tervet lugu, ja selleks ajaks, kui lõpetasin, oli mul tunne, et miski minus – miski, millele ma isegi praegu ei oska nime anda, kuid mille järele ma iga viimne kui päev igatsust tunnen – jäi igaveseks selle romaani lehekülgedele.

Kõigist romaanidest, mis ma olen kirjutanud, on „Marinat” vist kõige raskem määratleda ja liigitada ning võib-olla on see ka kõige isiklikum neist. Saatuse irooniana on just selle romaani avaldamine mulle kõige rohkem ebameeldivusi valmistanud. Kümme aastat ilmus see romaan kehvade ja tihtipeale piraatväljaannetena, ilma et ma ise 5

oleksin sinna eriti midagi parata saanud. See ajas paljud lugejad segadusse, kuna raamatut esitati millegi pähe, mida see tegelikult ei ole.

Ent kõigest hoolimata leiavad igas vanuses lugejad selle romaani lehekülgedelt endiselt midagi, mis neid liigutab, ja astuvad meeleldi hinge pööningukambrisse, millest räägib selle loo jutustaja Óscar.

Marina jõuab lõpuks koju, ja lugu, mille Óscar tema eest lõpuni kirjutas, ilmub nüüd esimest korda lugejate ette sellisena, nagu autor alati on soovinud. Ehk õnnestub mul nüüd lugejate abiga aru saada, miks on see lugu mu mälus ikka veel niisama värske, nagu sel päeval, kui selle kirjutamisele punkti panin, ning meenutada, nagu Marina kunagi ütles, seda, mida kunagi ei juhtunud.

CRZ Barcelona, juuni 2008

6

Marina ütles mulle kunagi, et mäletame vaid seda, mida kunagi ei juhtunud. Läks mööda terve igavik, enne kui ma nende sõnade tähendust mõistsin. Aga ma vist alustan parem algusest, mis praegusel juhul tähendab lõppu.

1980. aasta mais kadusin maailmast terveks nädalaks. Seitse päeva ja seitse ööd polnud mitte kellelgi aimu, kus ma olen. Sõbrad, koolivennad, õpetajad ja isegi politseinikud otsisid tulutult põgenikku, keda peeti juba surnuks või arvati, et ta on mälu kaotanud ning eksinud kusagile kahtlase kuulsusega tänavatele.

Nädal hiljem paistis ühele erariides politseinikule, et tunneb poisi ära: kirjeldus klappis. Põgenik uitas Barcelona Prantsuse vaksalis otsekui eksinud hing rauast ja udust sepistatud katedraalis. Politseinik astus minu juurde nagu tegelane kriminaalromaanist. Ta küsis, kas minu nimi on Óscar Drai ja kas mina olen noormees, kes oli oma kooli internaadist jäljetult kadunud. Noogutasin sõnagi lausumata. Mäletan jaamahoone võlvide peegeldust tema prilliklaasidel.

Istusime perrooni äärde pingile. Politseinik süütas rahulikult sigareti ja lasi sel põleda, ilma et oleks seda kordagi huulile tõstnud.

Ta ütles, et terve trobikond inimesi ootab, et saaks mulle musttuhat küsimust esitada, ja parem oleks, kui mul leiduksid neile head vastused. Noogutasin uuesti. Ta vaatas mulle uurivalt otse silma. „Vahel, Óscar, pole tõe rääkimine eriti hea mõte,” sõnas ta. Ta ulatas mulle paar münti ja palus, et helistaksin internaati oma õpetajale. Seda ma tegin. Politseinik ootas, kuni olen kõne lõpetanud, andis mulle taksoraha ja soovis edu. Küsisin, kust ta teab, et ma uuesti ära ei kao. Ta silmitses mind tükk aega ja vastas siis lihtsalt: „Kaovad ainult need, kellel on, kuhu minna.” Ta saatis mind tänavale ja jättis hüvasti, ilma et oleks küsinud, kus ma olin olnud. Vaatasin, kuidas ta mööda Paseo 7

Colóni eemaldub. Puutumata sigareti suits järgnes talle kui ustav koer.

Tol päeval oli Gaudí vaim tahunud Barcelona võbelevsinisesse taevasse võimatud pilved. Istusin taksosse ja sõitsin kooli, oletades, et mind ootab seal mahalaskjate komando.

Järgmised neli nädalat pommitasid õpetajad ja koolipsühholoogid mind küsimustega, et tõde päevavalgele tuua. Luiskasin ja rääkisin igaühele seda, mida ta kuulda tahtis, või millega ta leppis. Ajapikku katsusid nad kõik teeselda, et on vahejuhtumi unustanud. Järgisin nende eeskuju. Ma ei rääkinud mitte kunagi mitte kellelegi, mis tegelikult oli juhtunud.

Toona ei teadnud ma veel, et ajaookean toob sinna maetud mälestused alati tagasi. Viisteist aastat hiljem on mälestus sellest päevast minu juurde tagasi tulnud. Nägin taas Prantsuse vaksali udus uitavat noormeest, ja Marina nimi on vana haava taas lõkendama pannud.

Meil kõigil on hinge pööningukambrisse luku taha peidetud mõni saladus. See siin on minu oma.

8

1 1970. aastate lõpus oli Barcelona puiesteedest ja käänulistest põiktänavatest kangastus, kus ainuüksi mõnda kohvikusse või mõne suursuguse hoone vestibüüli astudes võis kolm-nelikümmend aastat ajas tagasi rännata. Aeg ja mälu, ajalugu ja väljamõeldis segunesid selles nõiduslikus linnas otsekui vesivärvid vihma käes. Just seal, aegade hõlma kadunud tänavate vaibuvas kajas, kudusid katedraalid ja igimuistsed majad selle loo taustakanga.

Mina olin toona viieteistkümneaastane noormees, kes kuhtus pühaku nime kandvas internaatkoolis, mis asus Vallvidrera tee ääres mäenõlval. Noil päevil meenutas Sarriá linnaosa ikka veel modernistliku metropoli servale uhutud külakest. Minu kool asus Paseo de la Bonanovalt mäkke tõusva kitsa tänava otsas. Selle võimas fassaad meenutas pigem lossi kui kooli. Hoone nurgeline punastest tellistest siluett oli tornide, kaarte ja tiibhoonete sünge rägastik.

Kooli ümbritses aedade, purskkaevude, mudaste tiikide, siseõuede ja varjuliste männisalude tsitadell. Siin-seal majutasid mornid hooned tontlikku auruvinesse mähkunud ujumisbasseine, spordisaale, millel lasus kõhe vaikus, hämaraid kabeleid, kus hubisevas küünlavalguses naeratasid pühakujud. Koolimajal oli neli korrust, kui mitte arvestada kahte keldrit ja suletud pööninguosa, kus elasid need vähesed vaimulikud, kes veel õpetajatena töötasid. Õpilaste toad asusid neljanda korruse koopalaadsetes koridorides. Need lõputud galeriid olid mattunud pidevasse poolhämarusse, seal valitses alati viirastuslik õhustik.

9

Minu päevad möödusid selle tohutu lossi klassiruumides uneledes ja oodates imet, mis ilmutas end iga päev kell viis läbi kakskümmend minutit. Sel imepärasel kellaajal, mil õhtupäike kallas kõrged aknad üle oma sulakullaga, kõlas tundide lõppu kuulutav kell, ja meie, internaadipoiste käsutuses oli peaaegu kolm tundi vaba aega enne õhtusööki suures söögisaalis. Põhimõtteliselt oli see aeg mõeldud õppimiseks ja vaimseteks mõtisklusteks. Ma ei mäleta, et oleksin kogu seal veedetud aja jooksul pühendanud end kummalegi nendest õilsatest tegevustest.

See aeg päevast meeldis mulle kõige rohkem. Lipsasin uksehoidjast mööda ja läksin linna avastama. Ümberringi hämardus, mina uitasin mööda vanu tänavaid ja puiesteid ja jõudsin tavaliselt täpselt õhtusöögiks internaati tagasi. Tundsin nendel pikkadel jalutuskäikudel meeliülendavat vabadusetunnet. Minu kujutlusvõime tõusis lendu ja sõudis kõrgel majade kohal. Mõneks tunniks kadusid nii Barcelona tänavad kui ka internaat ja minu armetu neljanda korruse tuba. Need mõned tunnid, taskus kõigest paar münti, olin ma kõige õnnelikum inimene maailmas.

Tihtipeale viis tee mind paika, mida tollal kutsuti „Sarriá kõrbeks” ja mis polnud muud kui võsastunud eikellegimaa. Enamik vanadest härrastemajadest, mis olid kunagi ääristanud Paseo de la Bonanova põhjakülge, olid küll endiselt püsti, ent päästmatult lagunenud. Kooli ümbritsevad tänavad hakkasid muutuma kummituslinnaks. Luuderohuga kaetud müürid sulgesid tee metsistunud aedadesse, kus kõrgusid võimsad elamud. Paleed, mille üle olid võimust võtnud umbrohi ja unustus, mille kohal näis igavese uduna hõljuvat mälestusi. Mõned neist häärberitest ootasid lammutamist, teisi oli aastate vältel rüüstatud. Mõnes aga elati veel.

Sealsed elanikud olid laostunud suguvõsade unustatud liikmed.

Inimesed, kelle nimed olid täitnud terveid lehekülgi ajalehes La Vanguardia neil aegadel, mil trammid kui moodsad leiutised äratasid ikka veel umbusku. Nüüd olid nad hääbuva mineviku vangid, kes keeldusid oma uppuvatelt laevadelt lahkumast. Küllap nad kartsid, et kui söandavad jala oma närbunud härrastemajadest välja tõsta, haihtuksid nad 10

tuulde. Otsekui vangid kuhtusid nende häärberite omanikud keset oma kunagise hiilguse jäänuseid. Mõnikord, kui ma neist roostetanud väravatest mööda kiirustasin, tajusin luitunud luukide vahelt nende kahtlustavaid pilke. Ühel õhtupoolikul 1979. aasta septembri lõpu poole otsustasin ette võtta ulja retke ühele neist modernistlike paleedega kirjatud puiesteedest, kuhu ma varem polnud sattunud. Tänav tegi kaare ja lõppes samasuguse sepisväravaga nagu paljud teised seal kandis. Eemal laiusid kunagise aia riismed, millele aastakümnetepikkune hooletussejäetus oli oma pitseri vajutanud. Põõsaste ja umbrohu vahelt paistsid kahekordse elumaja piirjooned. Selle sünge fassaad kõrgus kujudega purskkaevu taga, mille aeg oli samblasse rüütanud.

Hakkas hämarduma ning see paik tundus mulle pisut pahaendelisena. Ümberringi valitses surmavaikus, ainult kerge tuul sosistas sõnatuid hoiatusi. Taipasin, et olen sattunud Sarriá „surnud” kanti, ja otsustasin, et parem on tuldud teed tagasi minna ja internaati naasta.

Kõhklesin parajasti, kas võtta kuulda tolle unustatud paiga sünget lumma või kainet mõistust, kui märkasin hämaruses hiilgamas kahte kollast silma, mis sihtisid mind kui pistodad. Neelatasin.

Häärberi värava taustal paistis halli sametise karvaga kassi liikumatu siluett. Looma hambus pidas surmaheitlust väike varblane. Kassi kaelas rippus hõbekelluke. Mõne hetke mõõtis kass mind oma pilguga, seejärel pööras ümber ning puges metallvarbade vahelt läbi. Nägin teda kadumas sellesse tohutusse neetud paradiisi ja kandmas varblast tema viimsele teekonnale.

Tolle kõrgi ja trotsliku väikese looma nägemine paelus mind. Läikiva karvkatte ja kellukese järgi võis aimata, et tal on peremees. Võimalik, et maja peitis endas muudki kui ammu kadunud Barcelona vaime.

Astusin värava juurde ja panin käed vastu varbasid. Metall oli külm.

Loojuva päikese viimased kiired valgustasid varblasest tihnikusse jäänud vererida. Tulipunased pärlid, mis märgistasid teed läbi labürindi.

Neelatasin uuesti. Õigemini püüdsin neelatada. Mu suu oli kuiv. Tundsin, kuidas pulss tuksleb mu meelekohtades, justkui teaks midagi, mida 11

mina veel ei tea. Just siis tundsin, kuidas värav mu raskuse all järele annab, ning taipasin, et see on lahti.

Kui ma aeda astusin, valgustas kuu purskkaevu kivist inglite kahvatuid nägusid. Need jälgisid mind. Seisin kui paigale naelutatud ja ootasin, et iga hetk astuvad need olevused oma kivist alustelt maha ning muutuvad hundiküünistega ja maokeelega deemoniteks. Midagi sellist ei juhtunud. Hingasin sügavalt sisse ja kaalusin, kas kutsuda oma kujutlusvõime korrale või veel parem, loobuda oma ettevaatlikust uurimisretkest tollel krundil. Taas kord otsustas keegi minu eest. Nagu lõhnaõli hõng kandus läbi aiahämaruse taevalik hääl. Peaaegu sosinal kostsid mu kõrvu klaveri saatel vormitud aaria tasased helid. See oli kõige kaunim hääl, mida ma eales olin kuulnud.

Viis tundus tuttav, ehkki ma ei osanud öelda, mis pala see täpselt on. Muusika tuli majast. Järgnesin sellele lummatult. Klaasist galerii paokil ukse vahelt nõrgus laiguti hämust valgust. Esimese korruse aknalaualt jälgisid mind ainiti ennist nähtud kassi silmad. Lähenesin valgustatud koridorile, mille lõpust need peibutavad helid pärinesid.

Naise hääl. Majas võbeles lugematute küünalde ähmane kuma, mis peegeldus plaati keerutava vana grammofoni kuldsel lehtril. Ilma et oleksin endale aru andnud, mida teen, astusin grammofonihelidest nõiutult koridori. Grammofoni kõrval laual paistis ümmargune läikiv ese: taskukell. Võtsin selle kätte ja uurisin küünlavalgel. Osutid olid peatunud ja klaas mõranenud. Kell paistis olevat kullast ja niisama vana kui maja ise. Eemal kamina ees seisis suur tugitool, seljatugi minu poole, ja kamina kohal rippus õlimaal, mis kujutas valgesse riietatud naist. Toas troonisid tema suured hallid silmad, kurvad ning põhjatud. Äkitselt nõidus purunes. Tugitoolist tõusis inimkogu ja pöördus minu poole. Pimeduses hiilgasid pikad hallid juuksed ja sütena hõõguvad silmad. Jõudsin veel näha kahte tohutut valget kätt, mis minu poole sirutusid, enne kui paanikas ukse poole sööstsin. Tee peal komistasin grammofoni otsa ja ajasin selle ümber. Kuulsin, kuidas nõel plaati kriibib, ja taevalikust häälest sai korraga põrgulik ulg. Käed riivasid mu särki, mina aga tormasin tulistvalu läbi aia, hirm immitsemas igast 12

ihupoorist. Ma ei peatunud hetkekski. Muudkui jooksin ilma tagasi vaatamata, kuni tundsin küljes valusat pistet ega suutnud enam peaaegu hingatagi. Selleks ajaks olin üleni külma higiga kaetud ja mõnikümmend meetrit eemal särasid koolimaja tuled.

Lipsasin sisse köögi kõrval olevast uksest, mida kunagi ei valvatud, ja hiilisin oma tuppa. Ülejäänud internaadipoisid olid ilmselt juba mõnda aega tagasi alla söögisaali läinud. Kuivatasin end higist ja südamekloppimine jäi tasapisi järele. Olin juba peaaegu rahunemas, kui keegi mu uksele koputas. „Óscar, aeg on alla sööma tulla,” kõmistas jesuiidist õpetaja hääl.

Tema nimi oli Seguí ja ta oli vabameelne jesuiit, kellele üldse ei meeldinud politseinikku mängida. „Kohe tulen, padre,” vastasin. „Üks hetk.”

Panin omale kähku selga pintsaku, mida õhtusöögil nõuti, ja kustutasin toas tule. Akna taga Barcelona kohal hõljus viirastuslik kuu.

Alles siis märkasin, et hoian ikka veel käes kuldset taskukella.

13

2 Järgnenud päevadel said minust ja tollest neetud kellast lahutamatud kaaslased. Kandsin seda igal pool kaasas ja hoidsin isegi magades padja all, kartes, et keegi selle leiab ja hakkab pärima, kust ma selle saanud olen. Ma poleks teadnud, mida vastata. „See on sellepärast, et sa ei leidnud seda; sa varastasid selle,” sosistas süüdistav hääl minu sees. „Tehniliselt võttes on tegemist sissemurdmise ja vargusega,” lisas hääl, mis mingil kummalisel põhjusel meenutas kahtlaselt näitlejat, kes kehastas tolles vanas teleseriaalis Perry Masonit.* Igal õhtul ootasin kannatlikult, kuni mu kaaslased magama jäävad, et saaksin oma iseäralikku varandust uurida. Kui saabus vaikus, silmitsesin kella taskulambi valgel. Isegi mitte kogu maailma süütunne poleks suutnud kahandada lumma, mida tekitas minus röövsaak mu esimeselt seikluselt „organiseerimata kuritegevuse” vallas. Kell oli raske ja näis olevat tehtud puhtast kullast. Mõrane klaas andis tunnistust löögist või kukkumisest. Oletatavasti oli sama löök võtnud elu ka kella mehhanismilt ning aheldanud osutid igaveseks näitama kuus läbi kakskümmend kolm minutit. Tagaküljel oli graveering: Germánile, kelles kõneleb valgus.

K. A. 19.01.1964 * Perry Mason – Ameerika populaarsete detektiiviromaanide autori Erle Stanley Gardneri (1889–1970) lugude tegelaskuju, advokaat; 1956–1966 kehastas Perry Masonit samanimelises teleseriaalis Kanada näitleja Raymond Burr. – Tlk. 14

Mulle tuli pähe, et kell võib olla väärt tervet varandust, ning peagi hakkas mind piinama kahetsus. Need graveeritud sõnad tekitasid minus tunde, et olen mälestustevaras. Ühel sajusel neljapäeval otsustasin oma saladust kellegagi jagada.

Mu parim sõber internaadis oli läbitungiva pilguga ja närvilise loomuga poiss, kes nõudis, et teda kutsutaks JF-iks, ehkki neil tähtedel polnud mitte mingit pistmist tema tõelise nimega. JF-il oli avangardistliku luuletaja hing ja nii terav mõistus, et vahel lõikas see talle endalegi keelde. Kehaehituselt oli ta nõrk, ja tarvitses vaid kilomeetri raadiuses nimetada sõna „pisik”, kui tema juba uskus, et on saanud mingi koletu nakkuse. Kord otsisin sõnaraamatust üles mõiste „hüpohondrik” ja tegin sellest koopia. „Sa vist ei teadnudki, et sind on mainitud Kuningliku Keeleakadeemia sõnaraamatus,” teatasin talle.

JF vaatas fotokoopiat ja heitis mulle salvava pilgu. „Proovi otsida „i” alt üles „idioot” ja sa näed, et ma polegi ainus kuulsus,” vastas ta.

Tol päeval lipsasime lõunatunni ajal hämarasse aulasse. Meie sammud vahekäigus äratasid sadade hiilivate varjude kaja. Tolmusele lavale langes kaks terashalli valgusvihku. Istusime sinna tühjade, varjudesse sulavate pingiridade ette valguse kätte. Vihm kriipis esimese korruse aknaklaase. „No nii,” pahvatas JF. „Millest kõik see salatsemine?”

Sõnagi lausumata võtsin taskust kella ja näitasin talle. JF kergitas kulme ja silmitses kella. Ta mõõtis seda mõnda aega hindavalt, enne kui selle küsival pilgul mulle tagasi ulatas. „Mis sa arvad?” tahtsin teada. „Ma arvan, et see on kuldkell,” vastas JF. „Kes see Germán veel on?” „Pole halli aimugi.”

Seepeale jutustasin talle üksikasjalikult oma mõne päeva tagusest seiklusest räämas häärberis. JF kuulas mu juttu talle omase kannatlikkuse ja peaaegu teadusliku tähelepanuga. Kui olin lõpetanud, näis ta kuuldut kaaluvat, enne kui minuga oma esimesi muljeid jagas.

15

„Teisisõnu sa varastasid selle,” tegi ta kokkuvõtte. „Asi pole selles,” vaidlesin vastu. „Huvitav, milles tolle Germáni meelest asi on,” vastas JF. „Too Germán on ilmselt ammuilma surnud,” tähendasin erilise veendumuseta.

JF sügas lõuga. „Huvitav, mida karistusseadustik ütleb graveeritud pühendusega kellade ettekavatsetud varguse kohta...” „See polnud mitte mingil moel ette kavatsetud!” vaidlesin vastu. „Kõik juhtus nii äkki, mul polnudki aega mõelda. Kui ma märkasin, et kell on minu kätte jäänud, oli juba hilja. Sina oleks minu asemel sama teinud.” „Mina oleksin sinu asemel südamerabanduse saanud,” tähendas JF, kes oli rohkem sõnade kui tegude mees. „Oletades, et ma oleksin üldse olnud piisavalt hull, et mingi deemonliku kõutsi järel sinna majja minna. Tont teab, mis pisikuid sellised elajad levitavad.”

Olime mõne hetke vait ja kuulasime eemalt kostvat vihmakabinat. „Heakene küll,” teatas JF. „Mis tehtud, see tehtud. Ega sa ometi ei mõtle sinna tagasi minna?”

Naeratasin. „Üksinda mitte.”

Mu sõber ajas silmad pärani. „Jäta, ei. Ära mitte mõtlegi.”

Tolsamal õhtupoolikul, kui tunnid läbi said, lipsasime köögiukse kaudu välja ja suundusime häärberi juurde viivale salapärasele tänavale. Sillutist kirjasid lombid ja langenud lehed. Linna kohal lasus ähvardav taevas. JF, kelles meie ettevõtmine rahutust tekitas, nägi välja kahvatum kui tavaliselt. Tolle minevikku vangistatud kandi nägemisest läks tal ilmselt südame alt õõnsaks. Valitses kõhedakstegev vaikus. „Ma arvan, et parem keerame ümber ja teeme siit sääred,” pomises ta ja taganes mõne sammu. „Ära nüüd ole nagu jänes.” „Jäneseid lihtsalt ei hinnata piisavalt. Ilma jänesteta poleks...”

16

Just siis kandus läbi tuule kellukesehelin. JF jäi vait. Meile vaatasid otsa kassi kollased silmad. Korraga kass sisises nagu madu ja näitas küüniseid. Tema seljakarvad tõusid turri ning pärani lõugade vahelt paljastusid samad kihvad, mis olid mõni päev tagasi võtnud elu varblaselt. Taevavõlvi valgustas kauge välk otsekui valguskraater. JF ja mina vaatasime teineteisele otsa.

Viisteist minutit hiljem istusime internaadihoovi tiigi ääres pingil.

Kell oli endiselt mu pintsakutaskus, raskem kui eales varem.

Sinna jäi see kogu ülejäänud nädalaks, kuni laupäeva varahommikuni.

Veidi enne koitu ärkasin ebamäärase tundega, nagu oleksin unes näinud grammofoniplaadile püütud häält. Akna taga, tulipunastest varjudest lõuendil, antennide ja katuste metsas ärkas Barcelona. Kargasin voodist üles ja otsisin välja selle neetud kella, mis oli viimastel päevadel mind otsekui ära nõidunud. Vaatasime teineteisele otsa. Lõpuks kaapisin kokku kogu oma otsustavuse, mida suudame endas leida vaid kõige naeruväärsemate ülesannetega silmitsi seistes, ja võtsin nõuks sellele olukorrale lõpu teha. Kavatsesin kella tagasi viia.

Panin vaikselt riidesse ja läksin kikivarvul läbi neljanda korruse pimeda koridori. Mitte keegi ei märkaks mu puudumist enne kella kümmet või ühtteist hommikul. Ja selleks ajaks lootsin juba tagasi olla.

Väljas olid tänavad ikka veel mattunud punakasse hõõgusse, mis on nii iseloomulik Barcelona koidikutele. Kõndisin kuni Margenati tänavani. Sarriá mu ümber hakkas ärkama. Madalad pilved sõudsid üle linnajao ning vangistasid esimesed valguskiired kuldsesse kumasse.

Läbi hommikuhämu ja sihitult lendlevate langenud lehtede paistsid majade fassaadid.

Peagi leidsin tänava üles. Peatusin korraks, et imeda endasse vaikust ja kummalist rahu, mis valitses selles linna unustatud nurgas.

Mulle hakkas tunduma, et maailm on peatunud koos minu taskus oleva kellaga, kui kuulsin selja taga sahinat.

Pöörasin ümber ja seisin silmitsi unenäolise vaatepildiga.

17

3 Aegamisi ilmus udust nähtavale jalgratas. Ülesmäge väntas minu poole valges kleidis tüdruk. Koiduvalguse taustal võis läbi puuvillase riide aimata tema keha piirjooni. Pikad õlekarva juuksed lainetasid ja varjasid ta nägu. Seisin paigal nagu post ja vaatasin rumalal ilmel, kuidas ta lähemale tuleb. Jalgratas jäi paar meetrit eemal seisma. Mu pilk, või hoopis mu kujutlusvõime, hiilis siredaid jalgu, mis rattalt maha astusid.

Aegamisi rändas mu vaade mööda kleiti, mis näis olevat pärit mõnelt Sorolla maalilt, kuni peatus tüdruku sügavhallidel silmadel, millesse võinuks uppuda. Tüdruku silmad olid pilkavalt minule naelutatud.

Naeratasin oma kõige tobedamat naeratust. „Sina oled vist see kellavaras,” ütles tüdruk, hääletoon niisama kindlameelne kui pilk.

Oletasin, et ta võib olla umbes minuvanune, võib-olla aasta vanem.

Naiste vanuse arvamine tundus mulle alati olevat kunst või teadus, mitte kunagi ajaviide. Tüdruku ihu oli sama kahvatu kui kleit. „Kas sa elad siin?” kogelesin värava poole osutades.

Ta ei pilgutanud silmagi. Tema pilk puuris mind nii pingsalt, et taipasin alles tüki aja pärast, et tegemist on kõige vapustavama olendiga, keda ma eales olin näinud või lootsin näha. Sellega on kõik öeldud. „Miks sa küsid?” „Ma vist olen jah see kellavaras,” püüdsin kiiruga õigeid sõnu leida. „Minu nimi on Óscar. Óscar Drai. Ma tulin seda tagasi tooma.”

Vastust ootamata võtsin taskust kella ja ulatasin talle. Tüdruk vaatas mulle mõne hetke silma, enne kui selle vastu võttis. Märkasin, 18

et tema käsi on valge nagu lumi ja tema nimeta sõrmes helgib kuldne rõngas. „See oli juba katki, kui ma selle võtsin,” selgitasin. „See on juba viisteist aastat katki,” pomises ta mulle otsa vaatamata.

Kui ta viimaks silmad tõstis, mõõtis ta mind pealaest jalatallani, nagu uuritakse vana mööblitükki või kola. Miski tema pilgus reetis, et varga mõõtu ma tema meelest välja ei anna, küllap liigitas ta mind mõttes lihtsalt tavaliseks tobuks või lollikeseks. Mu võlutud ilme tegi asja ilmselt hullemaks. Tüdruk kergitas kulmu ja ulatas kella mõistatusliku naeratusega tagasi. „Sina selle võtsid, sina pead selle ka omanikule tagasi viima.” „Aga...” „See pole minu kell,” selgitas tüdruk. „See on Germáni oma.”

Ainuüksi selle nime mainimine tõi mu silme ette valge juuksepahmakaga hiiglasliku kuju, kes oli mind mõni päev tagasi häärberi koridoris ehmatanud. „Germáni?” „Minu isa.” „Ja sina oled...?” küsisin. „Tema tütar.” „Ma mõtlesin: mis su nimi on?” „Ma saan väga hästi aru, mida sa mõtlesid,” vastas tüdruk.

Ta istus uuesti ratta selga ja sõitis väravast sisse. Enne aiasügavusse kadumist vaatas ta korraks tagasi. Need silmad näisid mu üle laginal naervat. Ohkasin ja järgnesin talle. Mind tervitas mu vana tuttav. Kass silmitses mind tavapärase põlgusega. Oleksin tahtnud olla dobermann.

Rajasin endale kassi saatel teed läbi võsastunud aia, kuni jõudsin inglitega purskkaevu juurde. Ratas toetus vastu purskkaevu ja selle omanik võttis juhtraua küljes olevast korvist poekoti. Sellest tuli värske saia lõhna. Tüdruk otsis kotist piimapudeli ja kükitas maha, et maas olev kausike täis kallata. Kass tormas isukalt hommikueine kallale. Oli näha, et tegu on igapäevase kombetalitusega.

19

„Ma arvasin, et su kass sööb ainult kaitsetuid linnukesi,” ütlesin. „Ta peab neile ainult jahti. Ta ei söö neid kunagi. Kaitseb oma territooriumi,” selgitas tüdruk, nagu räägiks lapsega. „Talle maitseb hoopis piim. Eks ole, Kafka, sulle maitseb piim?”

Nõusoleku märgiks noolis kafkalik kass tüdruku sõrmi. Tüdruku näol oli soe naeratus ja ta silitas kassi selga. Läbi kleidivoltide joonistusid seejuures tema küljelihased. Just siis tõstis ta pilgu ja nägi, kuidas ma teda ainiti vaatan ja keelega üle huulte limpsan. „Kuidas sinuga on? Kas oled juba hommikust söönud?” küsis tüdruk.

Raputasin pead. „Küllap sul on siis kõht tühi. Tobudel on alati kõht tühi,” ütles ta. „Tule, söö midagi. Parem, kui sul on kõht täis, kui hakkad Germánile selgitama, miks sa ta kella varastasid.”

Köök kujutas endast avarat ruumi maja tagaosas. Mu ootamatu hommikueine koosnes kohevatest sarvesaiadest, mille neiu oli toonud Sarriá väljakul asuvast Foixi pagariärist. Ta kallas mulle hiigelsuure tassitäie piimaga kohvi ja istus mu vastas, kuni ma isukalt oma pidusööki kugistasin. Ta vaatas mind uudishimuseguse haletsuse ja umbusuga, nagu oleks nälginud kerjuse tuppa lasknud. Ise ei söönud ta suutäitki. „Ma olen sind siin ennegi näinud,” märkis ta minult pilku pööramata. „Sind ja toda väikest tegelast, kes oli sellise näoga, nagu oleks tonti näinud. Te kõnnite tihti siin kandis, kui teid internaadist tulema lastakse. Mõnikord käid sa üksi ja ümised äraolevalt. Teil on seal vangikoopas kindlasti tore...”

Hakkasin just midagi vaimukat vastama, kui laua kohale laotus tohutu suur vari otsekui tindilaik. Mu võõrustaja vaatas üles ja naeratas.

Mina istusin liikumatult paigal, suu sarvesaia täis, süda peksmas nagu kastanjetid. „Meil on külaline,” kuulutas tüdruk lustakalt. „Isa, see on Óscar Drai, asjaarmastajast kellavaras. Óscar, see on Germán, minu isa.”

Neelasin suutäie ühe korraga alla ja pöörasin aeglaselt pead. Minu ees kõrgus aukartustäratavalt pikk mehekuju. Tal oli seljas alpakavilla20

ne vestiga ülikond ja ees kikilips. Kenasti tahapoole kammitud valged juuksed langesid mehe õlgadele. Hallid vuntsid ja tumedate kurbade silmade ümber peenelt välja joonistunud näojooned. Ent tema tõelist olemust väljendasid käed. Lõpmata pikkade peenikeste sõrmedega ingellikult valged käed. Germán. „Ma ei ole varas, härra...” laususin närviliselt. „Ma võin seletada.

Kui ma söandasin teie majja tulla, siis ainult sellepärast, et ma arvasin, et siin ei ela kedagi. Kui ma juba sees olin, ma ei tea, mis minuga juhtus, ma kuulasin seda muusikat, õigemini ei kuulanud, tähendab kuulasin, tähendab, ma tulin sisse ja nägin kella. Ma ei kavatsenud seda võtta, ma vannun, aga ma ehmatasin, ja kui ma märkasin, et kell on minu käes, olin ma juba kaugel. Ühesõnaga, ma ei tea, kas mu seletus oli arusaadav...”

Tüdruk naeratas üleannetult. Germáni silmad peatusid minul, tumedad ja läbitungimatud. Kobasin taskus ja ulatasin kella talle, oodates, et ta hakkab iga hetk karjuma ning ähvardab mind politsei, sandarmite ja alaealiste kohtuga. „Ma usun teid,” sõnas ta sõbralikult, võttis kella vastu ja istus meie juurde lauda.

Tema hääl oli leebe, peaaegu kuuldamatu. Tütar pani tema ette taldriku kahe sarvesaiaga ja tassi piimaga kohvi nagu mullegi. Seejuures suudles ta isa otsaette ning Germán embas oma tütart. Silmitsesin neid vastu akendest sisse uitavat valgust. Germáni nägu, mida olin kujutlenud koletislikuna, muutus õrnaks, peaaegu hapraks. Ta oli pikk ja äärmiselt kõhn. Tassi suu juurde tõstes ta naeratas mulle lahkelt ning silmapilguks märkasin, et isa ja tütre vahel valitseb kiindumus, mis ulatub sõnadest ja liigutustest kaugemale. Seal, unustusse langenud tänava lõpus, muust maailmast eemal, kandsid nad teineteise eest hoolt ja miski nende pilkudes ning vaikimises näis neid selle maja varjudes siduvat.

Germán lõpetas hommikusöögi ja tänas mind südamlikult, et võtsin vaevaks talle kella tagasi tuua. Seesugune lahkus pani mind end topelt süüdi tundma.

21

„Hüva, Óscar,” ütles ta väsinud häälel. „Oli meeldiv teiega tutvuda.

Ma loodan teid siin jälle näha, kui soovite meid uuesti külastada.”

Ma ei taibanud, miks ta mind järjekindlalt teietas. Miski temas kõneles teisest ajastust, teistsugustest aegadest, mil need hallid juuksed olid läikinud ja vana härrastemaja oli olnud taevalik palee. Ta ulatas mulle käe ja jättis hüvasti, enne kui kadus maja läbitungimatusse labürinti. Nägin, kuidas ta kergelt longates mööda koridori eemaldub.

Tütar jälgis teda, püüdes peita pilku looritavat kurbust. „Germáni tervis ei ole kõige parem,” pomises ta. „Ta väsib kergesti ära.”

Ent kohe pühkis ta nukra ilme näolt. „Kas sa sooviksid veel midagi?” „Kell on juba palju,” vastasin, võideldes sooviga leida ükskõik missugune ettekääne, et tema seltsis veidi kauem aega veeta. „Ma vist peaksin minema hakkama.”

Ta leppis mu otsusega ja saatis mind aeda. Hommikuvalgus oli udu laiali ajanud. Algav sügis oli värvinud puud vasekarva. Jalutasime piirdeaia poole; Kafka nurrus päikese käes. Kui me väravani jõudsime, tegi tüdruk selle mulle lahti ja jäi ise sissepoole. Vaatasime sõna lausumata teineteisele otsa. Ta ulatas käe, surusin seda. Tundsin tema sametise naha all tuksuvat pulssi. „Aitäh kõige eest,” ütlesin. „Ja vabandust, et....” „Pole midagi.”

Kehitasin õlgu. „Nojah...”

Hakkasin mööda tänavat minema, tundes, kuidas tolle maja lumm iga sammuga minust eemaldub. Äkitselt kuulsin selja taga tema häält. „Óscar!”

Pöörasin ümber. Ta oli endiselt värava taga. Kafka lamas ta jalgade juures. „Miks sa tol õhtul meie majja tulid?”

Vaatasin ringi, nagu loodaksin, et vastus on kirjutatud sillutisele. „Ma ei tea,” tunnistasin lõpuks. „Eks see tundus vist mõistatuslik...”

22

Tüdruk naeratas salapäraselt. „Nii et sulle meeldivad mõistatused?”

Noogutasin. Arvatavasti oleksin vastanud samamoodi ka siis, kui ta oleks küsinud, kas mulle meeldib arseen. „Ega sul homme juhtumisi midagi ees ei ole?”

Raputasin pead, suutmata ikka veel midagi öelda. Kui ka oleks, küll ma mingi vabanduse välja mõtleksin. Ma võisin küll olla kehv varas, aga valetamises olen ma alati osav olnud. „Ma siis ootan sind siin, kell üheksa,” ütles tema ja kadus aia varjudesse. „Oota!”

Mu hüüatus peatas ta. „Sa ei ole öelnud, mis su nimi on...” „Marina... Homseni.”

Viipasin talle, kuid juba oli ta kadunud. Ootasin tulutult, et ta uuesti nähtavale ilmuks. Päike taevas oli otse peakohal, arvestasin, et käes pidi olema keskpäev. Kui sain aru, et Marina ei kavatse tagasi tulla, läksin internaati tagasi. Ümbruskonna vanad ukseavad näisid mulle vandeseltslaslikult naeratavat. Ehkki kuulsin oma sammude kaja, oleksin võinud vanduda, et kõnnin mõne tolli kõrgusel õhus.

23