Meie

1. Murdvargad Eelmisel suvel, veidi aega enne seda, kui mu poeg pidi kodust lahkuma, et hakata ülikoolis käima, ajas naine mu keset ööd üles.

Alguses ma mõtlesin, et ta raputab mind murdvaraste pärast. Pärast seda, kui me maale kolisime, oli mu naisel tekkinud harjumus võpatades ärgata iga vähimagi kriuksatuse, kägina ja sahina peale. Ma püüdsin teda rahustada. See on torustik, ütlesin; need on aampalgid, mis paisuvad ja kokku tõmbuvad; need on rebased. Jah, rebased, kes viivad arvuti minema, vastas tema, rebased, kes võtavad auto võtmed; siis me lebasime ja kuulasime veidi aega. Meie voodi kõrval oli alati olemas ka häirenupp, aga mul ei tulnud pähegi sellele vajutada, et kedagi – näiteks murdvarast – sireeniga häirida.

Ma ei ole eriti vapper mees ega ka füüsiliselt tugev, kuid just sel ööl vaatasin ma kella – veidi neli läbi –, ohkasin, haigutasin ja läksin trepist alla. Astusin üle meie kasutu koera, paterdasin toast tuppa, kontrollisin aknad ja uksed üle ning ronisin jälle trepist üles. „Kõik on korras,” ütlesin. „Tõenäoliselt oli see lihtsalt veetorudesse jäänud õhk.” „Millest sa räägid?” küsis Connie istukile tõustes. „Kõik on korras. Murdvarastest pole jälgegi.” „Ma ei öelnud midagi murdvaraste kohta. Ma ütlesin, et meie abielu on otsa saanud. Douglas, ma arvan, et tahan sinu juurest ära minna.”

Istusin hetkeks voodiservale. „Noh, vähemalt pole asi murdvarastes,” ütlesin, aga kumbki meist ei naernud ja sel ööl me enam und ei saanud.

15

2. Douglas Timothy Petersen Meie poeg Albie on kodust lahkumas oktoobris ja liigagi ruttu pärast seda tahab lahkuda ka mu naine. Need sündmused tunduvad olevat nii tihedasti seotud, et tahtmatult tuleb mõte – kui Albie oleks eksamitel läbi kukkunud ning peaks need uuesti tegema, oleks meie abielu võinud kesta veel ühe hea aasta.

Aga enne, kui ma räägin lähemalt sellest või teistest tolle suve sündmustest, peaksin ma rääkima teile veidi endast, maalima mingisuguse „sõnalise portree”. See ei võta palju aega. Minu nimi on Douglas Petersen ja ma olen viiskümmend neli aastat vana. Märkasite seda viimase silbi e-d? Mulle on öeldud, et see viitab skandinaavia päritolule, mõnele vanavanaisale, aga ma pole seal kunagi käinud, mul pole Skandinaavia kohta mingeid huvitavaid jutte. Traditsiooniliselt peetakse skandinaavlasi heledapäisteks, nägusateks, südamlikeks ja spontaanse käitumisega inimesteks, minul pole aga ühtegi neist omadustest. Ma olen inglane. Mu nüüdseks surnud vanemad kasvatasid mu üles Ipswichis; isa oli arst ja ema bioloogiaõpetaja. „Douglas” tuli ema nostalgilisest kiindumusest Hollywoodi tähte Douglas Fairbanksi, nii et üks juhtlõng peaks sellega antud olema. Aastate jooksul on mind püütud hüüda Dougiks, Dougieks või Doogieks. Mu õde Karen, kes enese väite kohaselt on Petersenide seas ainus suur isiksus, ütleb mulle D, Suur D või Professor D – nii hüütaks mind tema sõnul vanglas –, kuid ükski neist pole külge jäänud ja nõnda olen ma ikka Douglas.

Mu keskmine nimi on juhtumisi Timothy, aga see pole tundunud kellelegi kuigi kasutamiskõlblikuna. Douglas Timothy Petersen. Oma koolituselt olen ma biokeemik.

Välimus. Kui ma olin oma naisega alles kohtunud ja me tundsime vajadust pidevalt rääkida teineteise näost ja isiksusest ja sellest, mida me teineteise juures armastame – noh, kõik see värk –, siis ütles ta kord, et mul on „täiesti kena nägu” ning lisas mu pettumust märgates kähku, et mul on „tõeliselt lahked silmad”, ükskõik mida see siis ka tähendas. Ning see on tõsi, mul on täiesti kena nägu ja silmad, mis võivad olla „lahked”, kuid on seejuures pruunimast pruunid, mul on mõistliku suurusega nina ja naeratus, mis sunnib fotosid ära viskama.

16

Mida ma oskaksin veel lisada? Kord ühel õhtusöögil sõprade juures kerkis jututeemaks „kes võiks sind mängida sinu elust tehtud filmis?”.

Oli naeru ja nalja, kui pakuti võrdlusi mitmesuguste filmi- ja teletähtedega. Minu naist Conniet peeti sarnaseks ühe pimestava Euroopa näitlejannaga, ja kuigi ta protesteeris – „tema on palju võluvam ja kaunim” jne –, sain ma aru, et ta on meelitatud. Mäng läks edasi, aga kui kätte jõudis minu kord, tekkis vaikus. Külalised rüüpasid veini ja hõõrusid mõtlikult lõuga. Järsku panime kõik tähele taustal mängivat muusikat. Näis, et ma ei sarnane mitte ühegagi maailma ajaloost tuntud kuulsa või väljapaistva inimesega, mis ilmselt võis tähendada seda, et ma olen täiesti unikaalne – või siis täpselt vastupidist. „Kas keegi soovib juustu?” küsis võõrustaja ning me asusime kiiresti arutama Korsika eeliseid Sardiinia ees või midagi sellist.

Igatahes… ma olen viiskümmend neli aastat vana – seda ma vist juba ütlesin? – ja mul on poeg Albie, hüüdnimega Muna, kellele ma olen pühendunud, kuid kes vahel suhtub minusse eheda, keskendunud põlgusega; see täidab mind niisuguse kurbuse ja kahetsusega, et mul on raske rääkidagi.

Nii et see on väike, kuidagi kehvake perekond, ja ma arvan, et igaüks meist tunneb mõnikord, nagu oleks see pisut liiga väike, ning soovib, et oleks veel keegi, kes mõned löögid enda peale võtaks. Meil Conniega oli ka tütar Jane, kes aga suri varsti pärast sündimist.

3. Parabool Ma usun, et valitseb arvamus, nagu läheksid mehed teatud punktini aastatega nägusamaks. Kui nii, siis olen ma sellel paraboolil juba laskumist alustanud. „Niisuta!” tavatses Connie meie tutvuse algjärgus öelda, kuid siis tundus see mulle niisama mõttetuna kui tätoveering kaelal, ja nüüd on mu näonahk nagu Jabba Huttil. T-särgis näen ma tobe välja juba aastaid, kuid tervise huvides püüan ma end vormis hoida. Ma söön ettevaatlikult, et vältida oma isa saatust, kes suri infarkti tõttu varem, kui see oleks õiglasena paistnud. Ta süda „sisuliselt plahvatas”, ütles 17

arst – mulle tundus, et sobimatu rahuloluga – ja seetõttu käin ma nüüd juhutiselt ja kohmetult sörkimas, teadmata, mida ma peaksin sel ajal kätega tegema. Võimalik, et selja taga hoidma. Ma tundsin rõõmu Conniega sulgpalli mängimisest, kuigi ta kippus itsitama ja lollitama, sest pidas seda mängu „pisut tobedaks”. See on levinud eelarvamus.

Sulgpallil puudub squash’ile omane noorte juhtivtöötajate eputamine ja tennise romantika, kuid see on jäänud levinuimaks reketiga mängitavaks spordialaks ja selle tipud on maailmatasemel tapjainstinktiga sportlased. „Sulgpall võib lennata kuni 220 miili tunnis,” ütlen ma Conniele, kes on võrgu juures naerust kõverasse vajunud. „Lõpeta. Naermine!” „Aga sellel on suled,” vastab ta, „ja mul on piinlik selle sulgedega asja pihta äsada. Just nagu me tahaksime seda vinti tappa,” ja siis hakkab ta jälle naerma.

Mis siis veel? Viiekümnendaks sünnipäevaks ostis Connie mulle uhke sportjalgratta, millega ma vahel metsavahelistel teedel sõidan, jälgin looduse sümfooniat ja kujutlen, mida teeks mu kehaga kokkupõrge raskeveokiga. Viiekümne esimene tõi jooksuvarustuse ja viiekümne teine kõrva- ja ninakarvade piiraja – kui see asjandus tillukese muruniidukina sügaval mu kolbas nagistab, siis see ühtaegu hirmutab ja võlub mind. Kõigi nende kingituste tagamõte oli sama: ära jää paigale, püüa mitte vananeda, ära ole milleski liiga kindel.

Siiski ei saa eitada – ma olen nüüd keskealine. Ma istun, et sokke jalga panna, käin öösel tualetis, ägisen tõustes ja olen saanud murettekitava selgusega teadlikuks oma eesnäärmest, mis on nagu mu kannikate vahele surutud pähkel. Ma olin alati uskunud, et vananemine on aeglane ja järkjärguline protsess, jääliustiku roomamine. Nüüd ma mõistan, et see juhtub kiiresti, just nagu katuselt langev lumi.

Seevastu näib mu naine mulle viiekümne kahesena just niisama veetlevana kui päeval, mil me esimest korda kohtusime. Kui ma seda valjusti ütleksin, vastaks ta: „Douglas, need on kõigest sõnad. Keegi ei eelista kortse, keegi ei eelista halli.” Ning mina ütleksin seepeale: „Aga need ei tule ju üllatusena. Ma olen meie kohtumisest saadik eeldanud, et näen sind vananemas. Miks see peaks mind häirima? Ma armastan su nägu kui sellist, mitte seda nägu kahekümne kaheksasena või kolmekümne neljasena või neljakümne kolmesena. Sest see on see nägu.”

18

Võib-olla oleks talle meeldinud seda kuulda, kuid ma ei jõudnud kunagi nii kaugele, et seda välja öelda. Olin alati arvanud, et selleks on veel aega, nüüd aga, kui ma kell neli hommikul voodiserval istusin ja enam murdvaraste hääli ei oodanud, tundus, et selleks on juba hilja. „Kui kaua sa…?” „Juba mõnda aega.” „Nii et millal sa…?” „Ma ei tea. Mitte päris kohe, mitte enne, kui Albie on kodust lahkunud. Kui suvi on möödas. Sügisel, või järgmisel aastal?”

Ning lõpuks: „Kas ma võin küsida, miks?”

4. Enne ja pärast Et küsimust ja sellele järgnenud vastust paremini mõista, on vajalik teatud kontekst. Tundsin vaistlikult, et mu elu saab jagada kaheks selgesti eristuvaks osaks – enne Conniet ja pärast Conniet – ning enne, kui ma pöördun üksikasjalisemalt selle poole, mis tol suvel juhtus, oleks kasulik anda ülevaade sellest, kuidas me kohtusime. Sest lõpuks on see ju armastuslugu. Armastusest tuleb selles kindlasti juttu.

5. Üks ü-ga sõna „Üksindus” on murettekitav sõna ja seda ei heideta kergekäeliselt. See paneb inimesed end ebamugavalt tundma, kutsub esile mitmesuguseid karmimaid omadussõnu, nagu „kurb” ja „veider”. Ma arvan, et inimesed on minusse alati hästi suhtunud, minust on hoolitud ja lugu peetud, aga see, kui sul on vähe vaenlasi, ei ole sama mis omada palju sõpru, ning ei saa eitada, et isegi kui ma polnud „üksildane”, olin ma sel ajal siiski eraklikum, kui ma oleksin lootnud.

Suurema osa jaoks inimestest on kahekümnendad eluaastad kambavaimu kõrgpunktiks, mil nad astuvad tõelise maailma seiklustesse, teevad karjääriga algust, elavad aktiivset ja põnevat seltsielu, armuvad, kahlavad ringi seksi ja narkootikumide seas. Ma teadsin, et see 19

toimub minu ümber. Teadsin ööklubidest ja näituste avamistest, väljasõitudest ja protestiaktsioonidest; nägin pohmelusi, eelmise päeva riietega tööle tulemisi, suudlusi metroos ja pisaraid söögikohas, aga ma jälgisin seda kõike nagu läbi kuulikindla klaasi. Ma mõtlen eriti just kaheksakümnendate teist poolt, mis näis raskustest ja rahutustest hoolimata üsna põneva ajana. Müürid varisesid, nii otseses kui kaudses mõttes; poliitilised näod muutusid. Ma ei tahaks nimetada seda revolutsiooniks või kujutada mingi uue koidikuna – Euroopas ja Lähis-Idas käisid sõjad, mässud ja majanduslikud segadused –, aga vähemalt oli õhus mingit ettearvamatust, muutuste tunnet. Ma mäletan, et lugesin värvilistest ajakirjadest palju Teise Armastuse Suve kohta. Esimese ajal olin ma veel liiga noor, Teise ajal aga lõpetasin oma doktoritööd – „Valgu-RNA signaalid ja valgu voltimine valgusünteesi käigus”. „Ainus hape siin majas on desoksüribonukleiinhape,” meeldis mulle laboris öelda – aga see nali ei teeninud küll kunagi väärilist kiitust.

Siiski, kümnendi lõppedes oli selge, et asjad on juhtumas, ainult et mujal ja teiste inimestega, ning ma mõtlesin endamisi, kas ka minu elus on oodata muutusi ning kuidas ma saaksin neid esile kutsuda.

6. Harilik äädikakärbes Berliini müür oli veel püsti, kui ma Balhami kolisin. Lähenesin kolmekümnele, olin biokeemia doktor, elasin väikeses, vaid hädavajaliku mööbliga varustatud, raske hüpoteegiga koormatud korteris High Roadi lähedal, uppudes töösse ja võlgadesse. Kulutasin oma argipäevad ja suurema osa nädalalõppudest hariliku äädikakärbse, Drosophila melanogasteri uurimisele oma esimese post-dok töö jaoks, täpsemalt kasutasin mutageene klassikalise fenotüüpide skriiningu jaoks. Äädikakärbse uurimises olid need põnevad ajad, arendati välja meetodeid genoommutatsioonide tekitamiseks ja äratundmiseks, ning kui mitte isiklikus elus, siis vähemalt ametialaselt oli see minu jaoks kuldne aeg.

Puuviljavaagnast eemal kohtan ma nüüd puuviljakärbseid väga harva.

Neil päevil töötan ma erasektoris – „õelas korporatsioonis”, nagu 20

mu poeg ütleb – arendusdirektorina, see tiitel kõlab küll uhkelt, kuid tähendab, et enam pole minu jaoks kättesaadav fundamentaalteaduse pakutav vabadus ja põnevus. Minu positsiooni juurde kuuluvad sellised sõnad nagu „organisatsiooniline” ja „strateegiline”. Me rahastame ülikooli uurimistööd, et tõhusalt ära kasutada akadeemilisi teadmisi, uuenduslikkust ja entusiasmi, kuid kõik peab seejuures olema „ülekantav”, omama praktilist väärtust. Mulle meeldib mu töö, ma teen seda hästi ja ma külastan nüüdki laboreid, aga nüüd on minu ülesandeks koordineerida ja juhtida neid noori inimesi, kes teevad seda, mida kunagi tegin mina. Ma pole mingi korporatiivne koletis; ma teen oma tööd hästi ning see on toonud edu ja kindlustatust. Aga see ei paku mulle enam põnevust.

Sest see oli põnev – töötada kellast hoolimata koos väikese rühma pühendunud, kirglike inimestega. Teadus näis mulle siis virgutavana, inspireeriva ja hädavajalikuna. Möödunud on kakskümmend aastat ning need katsed äädikakärbestega on toonud meditsiinis kaasa uuendusi, mida me poleks osanud ettegi kujutada, tollal ajendas meid aga puhas uudishimu ja kõik see tundus peaaegu mänguna. See oli tohutult lõbus ja poleks liialdus öelda, et ma armastasin oma teemat.

Mis ei tähenda, nagu poleks meil olnud hulgaliselt maiseid muresid; tollased arvutid olid tujukad ja algelised, vaid pisut tõhusamad taskukalkulaatoritest ja märksa väiksema jõudlusega kui praegu mu taskus olev telefon, andmete sisestamine oli kurnav ja töömahukas. Ning kui tavalisel äädikakärbsel on katseorganismina hulk eeliseid – viljakus, lühike sigimistsükkel, selgesti eristatav morfoloogia –, jääb tal ometi puudu isikupärast. Me pidasime putukate hoiuruumis ühte neist lemmikloomana, eraldi purgis, milles oli tilluke vaip ja nukumööbel, ning asendasime uuega, kui ta eluring läbi sai. Puuviljakärbse sugu on küll väga raske kindlaks teha, aga me hüüdsime teda Bruce’iks. Lubatagu seda kasutada arhetüüpse näitena biokeemikute huumorist.

Sellised väikesed meelelahutused olid vajalikud, sest kogu äädikakärbeste populatsiooni uinutamine ja nende uurimine ükshaaval peene pintsli ja mikroskoobiga, et leida vaevumärgatavaid muutusi nende silmapigmendis või tiivakujus, on ausalt öeldes väga tuim tegevus. Seda võib võrrelda tohutu pusle kokkupanekuga. Alguses mõtled küll, et 21

see saab lõbus olema, paned raadio mängima ja teed kannutäie teed, siis aga mõistad, et tükke on kaugelt liiga palju ning peaaegu kõik need kujutavad taevast.

Kokkuvõttes olin ma liiga väsinud, et reede õhtul oma õe korraldatud peole minna. Ning mitte ainult väsinud, mul oli veel mitu head põhjust ettevaatlikuks jääda.

7. Kosjasobitaja Mind tegi ettevaatlikuks õe kokkamine, alati olid roaks makaronid säästujuustuga, pealispind oli mustaks kõrbenud, sulanud kooriku all varitses aga konservtuunikala või rasvane hakkliha. Mind tegi ettevaatlikuks see, et tema peod, eriti just õhtusöögiga peod, näisid mulle alati halastamatu gladiaatorite võitlusena, kus loorberipärg ulatati kõige teravmeelsemale, edukamale ja veetlevamale, alistatute laibad jäid aga värvitud põrandalaudadele veritsema. Paine sellistes oludes endast parim anda mõjus mulle – ja mõjub seniajani – paralüseerivalt, ometi sundis õde mind ikka ja jälle areenile astuma. „Sa ei saa kogu ülejäänud eluks koju jääda, D.” „Ma ei jää koju, ma viibin seal üsna harva…” „Istud aga üksi selles õnnetus augus.” „See ei ole… Karen, ma olen omaette olles täiesti õnnelik.” „Sa ei ole õnnelik! Ei ole! Kuidas sa saad õnnelik olla, D? Sa ei ole õnnelik! Ei ole!”

Ning oli tõsi, et ega enne seda veebruariõhtut just palju rõõmustamist ei olnud, polnud põhjust ilutulestikuks või käte taeva poole tõstmiseks.

Kolleegid meeldisid mulle, mina meeldisin neile, aga enamasti läks nii, et laupäeva pärastlõunal jätsin ma turvamees Steve’iga hüvasti ega rääkinud siis kellegagi, kuni mu huuled esmapäeva hommikul kuuldava plõksatusega avanesid, et teda tervitada. „Kuidas nädalavahetus läks, Douglas?” küsis ta. „Oh, vaikselt, Steve, väga vaikselt.” Siiski, töö pakkus mulle rõõmu ja rahulolu, pubis oli kord kuus mälumäng, reede õhtul võtsime kolleegidega kannu õlut, ja kui ma vahel kahtlustasingi, et midagi on puudu, siis, noh, kas polnud see kõigiga nii?

22

Mu õega ilmselt mitte. Kahekümnendate eluaastate keskpaigas sõbrustas Karen paljudega, peamiselt moodustasid ta suhtlusringkonna aga need, keda mu vanemad nimetasid boheemlasteks: isehakanud näitlejad, dramaturgid, luuletajad, muusikud, tantsijad – kenad noored inimesed, kes ihaldasid endale ebapraktilist karjääri, istusid poole ööni üleval, tööpäeva vältel aga jõid pikalt ja tundeliselt teed. Mu õe jaoks oli elu üks kestev rühmakallistus ja mingil veidral moel näis talle lõbu pakkuvat näidata mind oma noorematele sõpradele. Talle meeldis öelda, et ma olen nooruse vahele jätnud ja kohe keskikka hüpanud, või siis et ma olin emaüsas neljakümne kolme aastane, ning küllap oligi tõsi, et ma polnud kunagi osanud noor olla. Miks ta sel juhul aga mind nii kangesti osalema kutsus? „Sest seal on tüdrukud…” „Tüdrukud? Tüdrukud… Jah, ma olen kuulnud, et selline liik on olemas.” „Üks konkreetne tüdruk…” „Karen, ma tunnen tüdrukuid. Ma olen nendega kohtunud ja rääkinud.” „Mitte sellisega. Usu mind.”

Ma ohkasin. Millegipärast oli mulle tüdruku otsimine Kareni jaoks kinnisideeks saanud ning ta jätkas seda veetleva seguga üleolevast armulikkusest ja sundusest. „Kas sa tahad alatiseks üksikuks jääda? Tahad või? Mis? Tahad või?” „Mul ei ole kavatsust alatiseks üksikuks jääda.” „Kus sa sel juhul kavatsed kedagi kohata, D? Oma riidekapis? Diivani all? Või kasvatad neid laboris?” „Ma tõesti ei taha sel teemal enam vestelda…” „Ma ütlen seda ainult seepärast, et ma armastan sind!” Armastus oli Kareni ettekääne igasuguse ärritava käitumise puhul. „Ma katan sulle laua äärde koha, nii et kui sa ei tule, siis on kogu õhtu rikutud!”

Ja seepeale pani ta telefoni ära.

23

8. Makaronivorm tuunikalaga Nii et sel õhtul lükati mind väikeses Tootingi korteris õlgapidi tillukesse kööki, kus kuusteist inimest istusid tihedasti koos ümber niru, tapeedi kliisterdamiseks mõeldud aluse ning selle keskel suitses üks mu õe kurikuulsatest makaronivormidest nagu meteoriit ja lõhnas nagu röstitud kassitoit. „Hei, rahvas! See on mu armas vend Douglas. Olge tema vastu kenad, ta on häbelik!” Üle kõige meeldis mu õele näidata näpuga häbeliku inimese poole ja möirata: HÄBELIK! Tervitus, hei, tere Douglas, ütlesid mu konkurendid, mina aga väänasin end tillukesele kokkupandavale toolile nägusa, karvase, kitsaid musti pükse ja triibulist vesti kandva mehe ning äärmiselt veetleva naise vahele. „Mina olen Connie,” ütles naine. „Meeldiv tutvuda, Connie,” ütlesin nugateravalt ja nii ma oma naisega kohtusingi.

Veidi aega istusime vaikides. Kaalusin, kas paluda tal makaronivormi ulatada, kuid sel juhul pidanuks ma seda ka sööma, nii et selle asemel… „Millega sa tegeled, Connie?” „See on hea küsimus,” ütles ta – kuigi ei olnud. „Küllap ma olen kunstnik. Seda ma vähemalt õppisin, kuigi see kõlas alati kuidagi liiga pretensioonikana…” „Üldsegi mitte,” vastasin, mõeldes – kunstnik, jumal hoidku. Kui ta oleks öelnud „rakubioloog”, poleks miski suutnud mind peatada, aga selliseid inimesi kohtasin ma üldse harva ning päris kindlasti mitte oma õe pool. Kunstnik. Ma ei vihanud kunsti, kindlasti mitte, kuid ma vihkasin seda, et ma kunstist midagi ei teadnud. „Et siis – akvarell või õli?”

Ta naeris. „Tegelikult on see natuke keerulisem.” „Hei, ma olen samuti omal kombel kunstnik!” ütles minust vasakul istuv nägus mees end lähemale surudes. „Trapetsikunstnik!”

Pärast seda ma enam palju ei rääkinud. Jake – see kräsupäine kitsaste pükste ja vestiga mees – oli tsirkuseartist, kes armastas nii oma tööd kui iseennast, ja kuidas olnuks mul võimalik võistelda 24

mehega, kes teenis elatist gravitatsiooniseaduse eiramisega? Selle asemel istusin vaikselt ja jälgisin Conniet silmanurgast, pannes tähele järgmist:

9. Seitse asja tema kohta 1) Tal olid väga head juuksed. Korralikult lõigatud, läikivad, peaaegu ebaloomulikult mustad, üle kõrvade ettepoole harjatud, nii et need raamisid ta kaunist nägu. Soengute kirjeldamine pole mu tugev külg, mul puudub vastav sõnavara, kuid seal oli midagi viiekümnendate filmitähest, mille mu ema oleks kahtlemata ära tundnud, ent ometi oli see ka moodne ja kaasaegne. („Moodne” – nagu ma oleksin sellest midagi teadnud!) Igatahes tundsin ma seal istudes šampooni ja tema enda lõhna; mitte et ma oleksin käinud ta kukalt nuuskimas nagu mäger, seda poleks ma kindlasti teinud, aga laud oli tõepoolest väga väike.

2) Connie kuulas. Mu õe ja tema sõprade jaoks tähendas „vestlus” tegelikult seda, et kordamööda kõik rääkisid, ent Connie kuulas pingsalt meie trapetsiartisti, käsi põsel, väike sõrm suunurgas puhkamas. Ta oli kinnine, rahulik, jättis mulje vaiksest arukusest. Ta ilme oli keskendunud, mitte vaimustunud, mitte igavlev – nii oli võimatu vahet teha, kas ta leidis millegi olevat mõjusa või naeruväärse; sellist hoiakut säilitas ta kogu meie abielu kestel.

3) Kuigi ma pidasin teda kauniks, ei olnud ta kõige ahvatlevam naine laua ääres. Ma tean, see on traditsioon, et kirjeldades esimest kohtumist oma kallimaga nimetatakse erilist kuma; „ta nägu valgustas kogu tuba” või „ma ei suutnud temalt pilku pöörata”. Tegelikult suutsin küll ja ma ütleksin, et tavapäraseid kriteeriume kasutades oli ta kauniduselt ruumis umbes kolmas. Mu õde oma paljukiidetud „suure isiksusega” armastas näha enda ümber eriti ilusaid, „lahedaid” inimesi, aga lahedus ja heasüdamlikkus käivad harva koos, ent tõsiasi, et need inimesed olid sageli tõeliselt kohutavad, õelad, uhkeldavad või tobedad, polnud mu õe jaoks liiga kõrge hind, mida nendest õhkuva veetluse eest maksta. Nii et kuigi sel õhtul 25

oli koos palju veetleva välimusega inimesi, olin ma väga õnnelik, et istun just Connie kõrval, kuigi esimesel pilgul ta ei kihisenud, hõõgunud, helendanud vms.

4) Tal oli väga kaasahaarav hääl: madal, kuiv, pisut kähe, märgatava Londoni hääldusega. Aastatega on see kaduma läinud, kuid neil päevil oli tal küll kalduvus kaashäälikuid kergelt alla neelata. Tavaliselt märgib keelepruuk sotsiaalset tausta, aga mu õe seltskonnas see nii polnud. Üks ta sõpradest rääkis nagu äärelinna väikeettevõtja, kuigi ta isa oli Bathi ja Wellsi piiskop. Connie esitas siiraid, arukaid küsimusi, milles ometi ei puudunud irooniline, muigvel alatoon. „Kas klounid on päriselus ka nii naljakad kui areenil?” – näiteks.

Juba loomu poolest oli ta häälel koomikutele omane kadents ja tal oli anne teha nalja ise naerma hakkamata, mida ma olen alati kadestanud. Neil harvadel juhtudel, kui ma avalikkuse ees anekdooti räägin, krimpsutan ma nägu nagu ehmunud šimpans, aga Connie nägu jäi – jääb – liikumatuks. „Et siis,” küsis ta maskiks tardunud näoga, „kui sa lendad läbi õhu oma partneri poole, kas sul on vahel kiusatus teha päris, päris viimasel hetkel niiviisi…” tõstis ta pöidla nina juurde ja lehvitas ülejäänud sõrmedega – minu meelest oli see õudselt lahe.

5) Ta jõi päris palju, valades klaasi jälle täis veel enne, kui see tühjaks oli saanud, just nagu kartes, et vein võib otsa saada. Vein ei avaldanud märgatavat mõju, vahest ehk ainult ta suhtlemine läks pingsamaks, just nagu nõuaks see suuremat keskendumist. Connie joomine näis üsna muretuna, selles oli kerget ma-joon-su-laua-alla ärplemist. Ta tundus toredana.

6) Ta oli äärmiselt stiilne. Mitte kallilt või suurustlevalt riides, aga kuidagi õigesti. Neil päevil valitses rõivamoes teatud kotikujulisus, jäi mulje, et laua ümber kogunenud külalised on mudilased, kes on selga ajanud vanemate T-särgid. Connie seevastu oli kena ja stiilne vanades riietes, mis olid keha järgi õmmeldud, mugavad ja rõhutasid ta – vabandust, aga sellest ei saa tõesti kuidagi üle ega ümber – ta kumerusi. Ta oli terane, omapärane, ülejäänud kambast üle ja samas vanamoodne nagu tegelane must-valgest filmist. Mina seevastu, kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, millise mulje ma võisin 26

jätta, olin täiesti ilmetu. Kogu minu tollane rõivatagavara mahtus peamiselt spektrivahemikku tumehallist helehallini, lisaks veel kõik samblikele omased värvid, ning võib julgelt oletada, et mängus olid ka tvillriidest püksid. Igatahes toimis see kaitsevärvus hästi, sest…

7) Naine minu paremal käel ei tundnud minu vastu vähimatki huvi.

10. Kartmatu noormees lendavalt trapetsilt Ja miks pidanukski? Trapetsiartist Jake julges surmale vastu vaadata, mina aga vaatasin suuremal osal õhtutest vastu ainult telekale. Pealegi polnud see lihtsalt mingi tsirkus, vaid punktsirkus, kus žongleeriti mootorsaagidega ning õlitünnid pandi põlema ja neid taoti siis järelejätmatult. Tsirkus oli saanud seksikaks: tantsivate elevantide asemele olid tulnud alasti kondiväänajad, äärmuslik vägivald ja, nagu Jake seletas, „omamoodi nagu anarhistlik, postapokalüptiline „Mad Maxi” esteetika”. „Sa ütled siis, et klounid ei sõida enam autodega, millel rattad alt ära kukuvad?” küsis Connie kivistunud ilmega. „Ei! Mida põrgut! Need autod plahvatavad! Me esineme järgmisel nädalal Claphami pargis – ma võin teile mõlemale piletid hankida, saate ise näha.” „Oh, me ei ole koos,” ütles Connie pisut liiga kiiresti. „Me äsja tutvusime.” „Ahah!” noogutas Jake, nagu öeldes: „Siis on arusaadav.” Hetkeks tekkis paus ja selle täitmiseks ma küsisin: „Kuule, kas trapetsiartistina on raske mõistliku hinnaga autokindlustust saada?”

Tariif sõltub elualast, aga vahel ei saa ma ise ka aru, miks ma midagi ütlen. Võib-olla ma mõtlesin seda naljana. Võib-olla lootsin kulmu kergitades ja vildakalt naeratades Connie lakoonilist tooni jäljendada.

Sel juhul ei jõudnud see igatahes kohale, sest Connie ei naernud, vaid valas endale veini. „Ei, sest ma ei ütle seda neile,” vastas Jake mässumeelse ärplemisega, mis oli küll väga anarhistlik, aga õnn kaasa, suur poiss, kui sa seda järgmine kord proovid. Olles juhtinud vestluse autokindlustuse soo27