Meieseened

Sisukord Lugejale 6 Puravikud 44 Liimikud ja vahelikud 66 Puguseened 74 Riisikad 86 Pilvikud 114 Kärbseseened 130 Limanutilaadsed 142 Lehtrikud ja heinikud 156 Muud valgeeoselised seened 180 Vöödikud 202 Muud pruunieoselised lehikseened 218 Punase- ja mustaeoselised lehikseened 228 Servikud 246 Kukeseened ja torbikseened 258 Harikud, tõlvharikud, tõlvikud, narmikud, koorikseened ja tardseened 268 Torikseened 286 Kogritsad ja helvellid 296 Muud kottseened 306 Näiteid taimede seenhaigustest 316 Register 318

6

LUGEJALE Meie eesmärk oli kirjutada väliteatmik seenelise jaoks. Võtsime vaatluse alla üle 230 seeneliigi, nii et hõlmatud on nii tuntumad söögikui ka mürkseened. Lisaks tahtsime kaasa aidata seente tundmisele, tutvustades mõningaid huvitavaid ja kergesti äratuntavaid liike, millest mõned võivad olla üsna haruldased. Värvikad kevadseened on ilusad ja neid on lihtne ära tunda. Kevadises looduses liikujale on kasulik teada-tunda ka muud peale kevadtaimede, nagu ülased, kopsurohi jt.

Hea seeneraamat on eriti oluline algajale seenelisele. Fotodel oleme püüdnud esile tuua ka liigi ökoloogiat ja vältida väga piiratud illustratsioone. Kasvukoha ja liigi ökoloogia mõistmine on väga tähtis, et osata seeni õigetest kohtadest otsida. Oleme tähelepanu pööranud ka indikaatorliikidele, mida leidub pärandmaastikel, sest oleme viimastel aastatel just neile keskendunud. Seente ökoloogia osas oleme kasutanud teost „Helttasienten ja tattien ekologiajulkaisu“ ja selle järgesid ning Soome Loodusmuuseumisse (LUOMUS) kogunenud materjali.

Viimastel aastatel on esinenud seenemürgistusi, mida hea seenetundmise korral saanuks vältida. Seente korjamisel peab olema hoolikas. Kunagi ei tohi süüa seeni, keda kindlalt ei tunne. Sügiseti korraldatakse seenekursusi, mille hulka kuulub sageli ka seeneretk, kus saab seeni tundma õppida otse looduses asjatundja juhendamisel. Seente puhul on tähtis teada õigeid oskussõnu: seentel on jalg, kübar, eoslehekesed ja mükoriisa.

Seente tundmaõppimist ja korjamist võib alustada mõnest üksikust liigist, näiteks kollakast kukeseenest ja lehter-kukeseenest, kes on kergesti äratuntavad söögiseened. Oleme selles raamatus

järginud traditsioonilist söödavuse liigitust. Innustaksime siiski iga seenelist tegema omaenese valikuid ja valima söödavatest seeneliikidest oma soosikud. Loodame, et meie endi pikaajaline seente söömise kogemus raamatus edasi kandub. Meie lemmikud lisaks harilikule kivipuravikule on soopilvik, mage pilvik, ere pilvik, harilik kukeseen, lehter-kukeseen, must torbikseen, kirju riisikas, suur sirmik, hele timpnarmik, tavariisikas, kaseriisikas ja punapuravikud. (

Tingmärgid ¬¬¬

väga hea söögiseen

¬¬

hea söögiseen

¬ söödav väärtusetu S kahjulik/mürgine N

mürgine

NN

ohtlikult mürgine

NNN

surmavalt mürgine

£

vajab eeltöötlust (kupatamist)

£¬¬¬

kupatatult väga hea söögiseen

£¬¬

kupatatult hea söögiseen

£¬

kupatatult söödav

()

tinglikult söödav

7

8

Seente korjamine: !!

Korja ainult neid seeni, keda kindlalt tunned.

!!

Õpi korralikult selgeks umbes viis seeneliiki.

!!

Soeta hea, nüüdisaegne seeneraamat ja alusta seente tundma­ õppimist seenekursustel või kogenud seenetundja kaaslasena.

!!

Korja ainult noori ja terveid seeni (tiheda seenelihaga).

!!

Korja seened suurde lamedapõhjalisse korvi (mitte kilekotti, ka ämber ei ole hea).

!!

Seened tasub prahist puhastada juba metsas.

Harjaga seenenuga on suurepärane abiline.

!!

Ära eemalda puravike torukesi, lehikseente eoslehekesi ega takerriisika habekarvu.

!!

Poolita seened, et näeksid seeneusside puudumist.

!!

Korja korvi eri lahtritesse kupatamist vajavad ja värskelt praetavad seened.

!!

Seened valmistatakse toiduks pärast seeneretke, mitte järgmisel päeval.

!!

Korja alustuseks harilikku kukeseent, musta torbikseent, lehter-kukeseent, kivipuravikke, punapuravikke, heledaid timpnarmikuid ja lambaseenikut. Ka piimmahlaga riisikad, nagu takerriisikas ja männiriisikas, on lihtsad seened.

!!

Paigatruud seened, nagu harilik kukeseen, lehter-kukeseen ja must torbikseen, on seenelisele küllusesarved ja nende kasvukohad tasub meelde jätta.

Seente nimetused Ökoloogia osas oleme järginud raamatu „Suomen sieniopas“ tekste (Pertti Salo, Tuomo Niemelä, Ulla Salo, Kasvimuseo, WSOY, Helsinki, 2006), samuti ökokataloogi andmeid (Pertti Salo, Tuomo Niemelä, Ulla Nummela-Salo, Esteri Ohenoja, „Suomen helttasienten ja tattien ekologia, levinneisyys ja uhanalaisuus“), mõlema puhul oleme olnud ka autorite hulgas. Ulla Salo koordineeris ökoloogilise kataloogi kirjalikule kujule. Seente kasvukohad on selles ära toodud hoolega kogutud muuseuminäidiste põhjal, nii et oleme toetunud pikaajaliselt kogutud materjalile. Seente teaduslike nimetuste osas on järgitud „Index Fungorumit“ (http://www.indexfungorum.org/ names/Names. asp, 30.3.2016).

Lisaks söögiseentele räägitakse raamatus veidi ka teistest seentest. Oma töö tõttu vastab Pertti Salo sügiseti seeneliste küsimustele ja määrab muuseumile toodud näidiseid. Nii on raamatus vaatluse all ka need mittesöödavad seeneliigid, mida loodusmuuseumisse kõige sagedamini tuuakse, nagu tavavahelik, harilik peniseen, kuldmampel ja perekonna hirvepähkel (Elaphomyces) liigid. Mõned erilised liigid on lisatud aga lootuses avastada uusi kasvukohti. Osa liikide puhul viidatakse ökokataloogil põhinevatele kasvukoha­ andmetele, sest näiteks liigi kõige põhja- ja idapoolsemad, ent ka lõunapoolseimad kasvukohad pakuvad seenelistele huvi. Liigi leidmine kaugemal põhja pool, kui see nähtub raamatu andmetest, ei muuda vanu andmeid valeks, vaid annab väärtuslikku lisateavet liigi levikupildist.

Kumbki raamatu autoritest ei ole niivõrd huvitatud seente ohustatusest, kuivõrd ühe või teise seeneliigi esinemisest pärandmaastikel.

9

10

Seente ökoloogia ja seenemetsad Indikaatorliigid Indikaatorliigid iseloomustavad teatud looduskeskkonna tüüpi.

Mõned seeneliigid on oma elupaiga suhtes väga nõudlikud.

Indikaatorliigid võivad väljendada näiteks piirkonna metsade looduslikku seisundit, vana metsa struktuuri ja kõdunevate puude järjepidevust ning sellele vastavalt ka piirkonna kaitseväärtust.

Salumetsad

Salumetsades on toitaineterikas maapind ja rikkalik taimestik.

Aegade möödudes on suurem osa neist põldudeks raadatud. Salumetsi on Soome metsadest umbes 1%, Eestis umbes 5%. Valdavalt laialehistest puudest salumetsi leidub hemiboreaalses (segametsade) ja lõunaboreaalses vööndis. Laialehised puud näitavad metsa mitmekesisust; Soomes on need haruldased, ent samal ajal koosluste võtmeliigid, kelle esinemisest sõltub nii mõnigi kaasnev liik.

Tüüpilised salumetsad on näiteks Turu Ruissalo ja Porvoon Hasselholmen; Eestis näiteks Abruka laialehine mets ja Koeru salukuusik.

Tammemetsade vööndis võib tamme ja sarapuu mükoriisaseentena kohata nii tamme-kivipuravikku, pilvikuid, hiid-vesinutti, musta torbikseent ja rohelist kärbseseent kui ka lõunapoolsetele puuliikidele spetsialiseerunud lagundajaid, nagu maksakut. Valdavalt kuuse enamusega salumetsade tüüpilised liigid on mõned riisikad ja pilvikud.

Niiske palumets

Moreeniste maade metsatüübiks on niiske palumets, kus valdavaks puuliigiks on kuusk. Liike on rohkem kui kuivas palumetsas, ent vähem kui salumetsas. Niiske palumetsa seeneliikide hulka kuuluvad harilik lambaseenik, lehter-kukeseen, kitse-limanutt,

11

Salumets. Ruissalo. Turu.

Niiske palumets. Stensbรถle. Porvoo.

12

harilik kivipuravik, mitmed pilvikud ja riisikad ning vöödikud.

Tüüpilisi niiskeid palumetsi leidub näiteks Nuuksio ja Sipoonkorve rahvusparkides, Luuki ümbruses ning Porvoo Stensböles; Eestis peamiselt maa kagu- ja lõunaosas.

Kuiv palumets

Seljandikud ja liivased palumetsad on kuivad ja karmid kasvu­ kohad. Maapind on toitainetevaene ja vihmavesi voolab kiiresti põhjavette, jäädes taimedele kättesaamatuks. Alustaimestikus kasvavad sellised liigid nagu pohl, kanarbik ja kukemari. Seenesaaki annavad harilik kivipuravik, harilik kukeseen, soopilvik, tuhmuv pilvik ja kitsemampel.

Looduslikud põlismetsad

Põlismetsades elab palju puitu lagundavaid seeni, eelkõige torikseeni. Vanad looduslikud metsad on metsade kliimaksi- või hilised suktsessioonietapid, kus inimese tegutsemise jälgi on vähe või pole üldse. Eriti väärtuslikud looduslikule mitmekesisusele on vanad ja kõdunevad lehtpuud, esmajoones haavad, remmelgad ja laialehised puud, samuti erinevas lagunemisastmes puit alates äsja surnust kuni täielikult kõdunenuni. Kasvavad puud on erineva vanuse ja suurusega. Domineeriva puuliigi hulgas on sageli väga vanu ja jämedaid puid ning puistu liigiline koosseis on mitmekülgne. Selliseid metsi leidub näiteks Oulanga rahvuspargis, Eestis Alutagusel.

Lodumetsad, rabamännikud ja muud märjad metsad

Lodumetsad on valdavalt kuuse enamusega soostunud metsad, kus kasvavad enamjaolt samad seeneliigid kui niisketes palumetsades.

13

Mäntykangas. Porvoo.

Lodumetsade iseloomulikud seened on tavariisikas, kollane pilvik ja mitmed muud riisikad ja pilvikud.

Rabamännikud on avatud kõrgsood, kus kasvavad kidurad männid. Seentest kohtab siin riisikaid, näiteks sooriisikat ja männiriisikat, liivtatikut ja soopilvikut.

Tundrakaasik ja tundrapaljand

Tundrakase vööndis kasvavad mitmed sellised tuntud kase mükoriisa­seened nagu kõivu-kivipuravik ja pomerantspuravik.

Metsa­piirist ülalpool olevat puudeta vööndit kutsutakse paljandiks.

18

Nõuandeid seente määramiseks Seente määramisel võetakse lisaks seene välimusele arvesse ka eospulbri värvust, seeneliha värvuse muutusi, lõhna, maitset jne.

Näiteks kübara ülapinna värvus on varieeruv isegi ühe liigi piires.

Kasvukoht ja kasvupind (metsatüüp, maa peal, puude peal) ja korjamise aeg on abiks. Värske seene iseloomulikud tunnused on esmatähtsad.

Jalg rõngaga

Jalal olevat rõngast kohtab paljudes seeneperekondades. Rõngas võib olla erinevat tüüpi, näiteks kilejas kahekordne, rippuv, ebemeline ja saagja servaga. !! !! !! !! !! !! !! !! !!

harisirmikud, sirmikud (Lepiota, Macrolepiota) kitsemampel (Cortinarius caperatus) ¬¬kuldmampel (Phaeolepiota aurea) ¬(T) kuldtatik (Suillus grevillei) ¬kännumampel (Kuehneromyces mutabilis) ¬¬osa kärbseseentest (Amanita spp.) soomusmampel (Pholiota squarrosa) šampinjonid (Agaricus spp.) võitatik (Suillus luteus) ¬¬

Vedelikutilkadega eoslava !! !! !! !! !! !! !!

haisev pilvik (Russula foetens) lambatatik (Suillus granulatus) ¬lehiseliimik (Gomphidius maculatus) mage pilvik (Russula vesca) ¬¬meduuspsatürell (Psathyrella caput-medusae) pisarpsatürell (Lacrymaria lacrymabunda) rohelehine pilvik (Russula chloroides) ¬

Pind limane

Limase pinna tõttu tasub pihkase liimiku ja võitatiku kübaranahk maha tõmmata juba enne seene korvi panekut, sest limane pind kogub okkaid ja muud prügi. Pealegi määrib pihkase liimiku lima ka teised seened. !! !! !! !! !! !! !! !! !! !! !! !! !!

hallikas limavesinutt (Gliophorus irrigatus) kahkjas riisikas (Lactarius uvidus) £loorvärvik (Stropharia magnivelaris) N oliiv-limanutt (Hygrophorus olivaceoalbus) ¬papagoi-limavesinutt (Gliophorus psittacinus) pihkane liimik (Gomphidius glutinosus) ¬puidu-sametkõrges (Flammulina velutipes) ¬roosa liimik (Gomphidius roseus) ¬tavariisikas (Lactarius trivialis) £¬¬tore riisikas (Lactarius representaneus) ¬violettvöödik (Cortinarius cumatilis) võitatik (Suillus luteus) ¬vöödiline riisikas (Lactarius aquizonatus) £¬

Pind sametine !! !! !! !! !! !! !! !!

lõvinapsik (Pluteus leoninus) must riisikas (Lactarius lignyotus) ¬¬purpur-kobarheinik (Lyophyllum onychinum) rohekas sametpuravik (Boletus subtomentosus) sametvahelik (Tapinella atrotomentosa) soome sametpuravik (Xerocomellus fennicus) (¬) sooriisikas (Lactarius helvus) T üdik (Pseudohydnum gelatinosum) ¬

19

20

Pind suurte soomustega !! !! !! !! !! !!

männiheinik ehk matsutake (Tricholoma matsutake) ¬¬oliivsirmik (Clorophyllum olivieri) £¬põdramokad (Sarcodon imbricatus coll.) soomusmampel (Pholiota squarrosa) soomustindik (Coprinus comatus) ¬suur sirmik (Macrolepiota procera) ¬¬¬

Seeneliha värvuse muutused Mõnedel seeneliikidel muutub seeneliha värvus lõikepinnal või puudutuse kohal. Muutuse kiirus on eri liikidel erinev. Osal liikidel muutub seeneliha värvus kogu seene ulatuses, teistel värvub vaid jala alus või värvuvad jala alumine ja ülemine osa erinevalt.

Värvub siniseks !! !! !! !! !! !!

lepapuravik (Gyrodon lividus) liivtatik (Suillus variegatus) ¬pruun sametpuravik (Imleria badia) ¬¬rohekas sametpuravik (Boletus subtomentosus) soome sametpuravik (Xerocomellus fennicus) (¬) tamme-kivipuravik (Suillellus luridus) T

Mustub või värvub purpurmustaks !! !! !! !!

kuhik-vesinutt (Hygrocybe conica) T pihkane liimik (Gomphidius glutinosus) ¬puravikud (Leccinum spp.) ¬tavavahelik (Paxillus involutus) NN

Värvub pruuniks !! !!

ereda pilviku rühm (Russula xerampelina coll.) ¬¬kuldriisikas (Lactarius volemus) ¬¬¬

Värvub halliks !! !! !! !! !!

harilik lambaseenik (Albatrellus ovinus) ¬¬hõimpilvik (Russula consobrina) kollane pilvik (Russula claroflava) ¬¬tuhmuv pilvik (Russula decolorans) ¬veinpunane pilvik (Russula vinosa) ¬¬

Värvub kollaseks !!

metsšampinjon (Agaricus sylvicola) ¬¬¬

Värvub punakaks !! !! !! !! !! !! !! !! !!

aasšampinjon (Agaricus campestris) ¬kuldheinik (Tricholoma aurantium) lehiseliimik (Gomphidius maculatus) oliivsirmik (Chlorophyllum olivieri) £¬punakas lambaseenik (Albatrellus confluens) £puna-värvlehik (Melanophyllum haematospermum) roosa kärbseseen (Amanita rubescens) £seepheinik (Tricholoma saponaceum) soomusšampinjon (Agaricus sylvaticus) ¬¬

Maitse Maitse on tähtis tunnus liikide eristamisel, ent mitte kunagi ei tohi maitsta mida iganes. Maitse põhjal võib määrata pilvikuid ja puravikke: sapipuravik meenutab väliselt kivipuravikku ja kirbed pilvikud põhjustavad kõhuvaevusi. Soopilvikut tundma õppides peab alati kontrollima tunnuseid ja mahedat maitset. Maitsmine ei tähenda seenetüki allaneelamist. Kõik surmavalt mürgised seened on värskelt mahedamaitselised või isegi meeldiva maitsega.

Seeni ei tohiks maitsta laste nähes; sügiseti küsitakse sageli nõu nii Mürgistusteabekeskusest kui Loodusmuuseumist, kui lapsed on õues seeni söönud.

21

22

Mahe !! !! !! !! !! !! !! !! !!

!! !!

harilik lambaseenik (Albatrellus ovinus) ¬kirju riisikas (Lactarius musteus) ¬¬(¬) kukeseened (Cantharellus, Craterellus) mitmed limanutilaadsed (Hygrocybe jt) mitmed pilvikud (Russula spp.) must riisikas (Lactarius lignyotus) ¬¬männiheinik ehk matsutake (Tricholoma matsutake) ¬¬oranž riisikas (Lactarius aurantiacus) ¬¬(¬) suurem osa puravikest (Boletus jt) kevadkogrits (Gyromitra esculenta) NNN£¬¬kärbseseened (Amanita spp.) NNN

Magus !!

kitse-limanutt (Hygrophorus camarophyllus) ¬¬¬

Pähklimaitseline !! !! !! !! !! !! !!

aasnööbik (Marasmius oreades) ¬kivipuravikud (Boletus edulis jt) ¬¬kollane pilvik (Russula claroflava) ¬¬kuldpilvik (Russula aurea) ¬leht-kobartorik (Grifola frondosa) (¬¬¬) mage pilvik (Russula vesca) ¬¬pruun sametpuravik (Imleria badia) ¬¬¬

Hapu !! !!

pihkane liimik (Gomphidius glutinosus) ¬võitatik (Suillus luteus) ¬¬

Kibe !! !!

hõimpilvik (Russula consobrina) kirbe heinik (Tricholoma aestuans)

!! !! !! !! !!

kuldheinik (Tricholoma aurantium) mitmed riisikad värskelt (Lactarius spp.) sapipuravik (Tylopilus felleus) soomusmampel (Pholiota squarrosa) tellispunane kollanutt (Hypholoma lateritium)

Lõhn Lõhn on suurepärane abivahend seente eristamisel. Kamperriisikal on siguri/kampri lõhn ja küüslauk-nööbikul küüslaugu lõhn, lõhnav pilvik lõhnab mõrumandli järele ja aasnööbikul on vürtsnelgi lõhn.

Arbuus või jahu !! !! !! !! !! !! !! !! !! !!

hiid-lehtervahelik (Leucopaxillus giganteus) £hiid-punalehik (Entoloma sinuatum) NN hobuheinik (Tricholoma equestre) (¬) jahutanuk (Galerina marginata) NN kevad-põldseen (Agrocybe praecox) kevad-võluheinik (Calocybe gambosa) ¬¬leht-kobartorik (Grifola frondosa) (¬¬¬) papliheinik (Tricholoma populinum) (¬¬) tavaharmik (Clitopilus prunulus) ¬triibuline heinik (Tricholoma portentosum) ¬¬

Heeringas !! !!

ereda pilviku rühm (Russula xerampelina coll.) ¬¬kuldriisikas (Lactarius volemus) ¬¬¬

Väävligaasi meenutav !! !!

rohe-harisirmik (Lepiota grangei) väävelheinik (Tricholoma sulphureum)

23

86

RIISIKAD Riisikad (Lactarius ja Lactifluus) on maapinnal kasvavad mükoriisat ehk seenjuurt moodustavad metsaseened. Nad arvatakse koos pilvikute (Russula) ja mõnede teiste seentega pilvikulaadsete (Russulales) seltsi. Riisikaliike tuntakse Soomes üle 70 ja Eestis umbes 60. Riisikad on meil olnud traditsioonilised söögiseened, mida on säilitamiseks soolatud ja kasutatud seenesalatites. Nad on tavaliselt keskmise suurusega kuni suured seened, ent rühmas on ka väikseid liike, nagu lõhnav riisikas ja väävelriisikas. Kübaranaha värvus varieerub valgest kollase, oranži, pruuni, violetse või rohekas­ mustani, ehkki suurem osa riisikaid on siiski hallides toonides.

Kübara pind võib olla vöötidega või vöötideta, karvane või sile, kuiv või limane.

Riisikate heaks tunnuseks on nende seenelihas olevad piim­ mahlasooned, millest immitseb murdes piimmahla. Piimmahla värvus on sõltuvalt liigist valge, hall, kollane, oranž, violetne, läbi­ paistev jne. Heaks tunnuseks on kõva ja juustuna lõhenev seeneliha.

Mitmed riisikad on värskelt väga kibedad, ent kibedus kaob kupatamisel (keetmisel). Keeduvett ei kasutata toidu valmistamisel.

Riisikate lõhn võib meenutada kookost, homaari, sigurit, lagritsat ja ennekõike värsket metsalõhna. Mahedamaitselised riisikad, nagu kuldriisikas, porgandriisikas, näsariisikas ja must riisikas, ei vaja eeltöötlust. Porgandriisikaid on kerge ära tunda oranžide eoslehekeste ja porgandivärvi piimmahla järgi, mis värvib vigastatud kohad rohekaks.

Rahvasuus on riisikaid kutsutud ka piimikuteks. Kesk-Euroopas suhtutakse riisikatesse vähem soosivalt ja nõutud on vaid oranži piimmahlaga porgandriisikad. Hiinas on raviseentena kasutatud kamper-, kuld- ja piparriisikat. (

87

88

Vesivöödiline riisikas

£¬

Lactarius aquizonatus

Vesivöödiline riisikas on kogukas kollakasvalgelaiguline lehtri­ kujuline riisikas. Karvane kübar on limane ning vesiste vöötidega.

Jalale laskuvad eoslehekesed on tihedad ja valkjad, ent roosa tooniga. Jalg on ühtlase jämedusega, õõnes, lühike, tuhmvalge ja alusel koobaslaikudega. Seeneliha on kollakasvalge ja vöödiline. Valge piimmahl värvub kiiresti väävelkollaseks. Maitse on mõru ja lõhn magusapoolne..

Vesivöödiline riisikas kasvab koos okas- ja lehtpuudega ning on kergelt lubjalembene. Liik on üsna tavaline salu- ja palumetsades ning tundrakaasikutes. Eestis üsna sage. Vesivöödiline riisikas on eeltöötluse järel söödav. Teda säilitatakse sügavkülmutatult või soolatult. Saagikuselt on liik üldiselt kesine.

Kasvuaeg august‒september. I–V.

89

Oranž riisikas

¬¬

Lactarius aurantiacus

Oranž riisikas on väheldane ere-oranžikaskollane hilissügise seen.

Kübar on veidi kleepuv ja keskelt madala lohuga. Eoslehekesed on tihedad, jalale otse külge kasvanud või veidi laskuvad ning oranži varjundiga. Jalg on ühtlase jämedusega, sihvakas, kübarast veidi heledam ja valkja kirmega. Tihke seeneliha on valge, kübaranaha all kollakaspunane. Piimmahl on püsivalt valge. Jalg on urbne või õõnes. Maitse ja lõhn on mahedad.

Oranž riisikas kasvab nii leht- kui leht-segametsades. Soomes on liik lõunapoolne ning muutub põhja suunas kiiresti harvemaks.

Kõige põhjapoolsemad teadaolevad kasvukohad on Põhja-Karjalas.

Eestis üsna sage. Oranž riisikas on hoolimata oma väiksusest hea söögiseen. Ta kasvab sageli suurte rühmadena, tavaliselt alles hilissügisel. Liik ei vaja eeltöötlemist. Teda võib säilitada sügavkülmutatult (eelnevalt omas mahlas hautatud) või kuivatatult. Väävelriisikas (Lactarius tabidus) meenutab oranži riisikat, ent ei ole nii oranž­ punane ja tema piimmahl muutub kollaseks.

Kasvuaeg august‒november. I–II.

90

Hall riisikas

£¬

Lactarius azonites

Hall riisikas on keskmise suurusega hallikasvalge kuni hallikaspruun riisikas. Kübar on kumer-lame, mati pinnaga ja servast valkjas.

Eoslehekesed on alguses kollakasvalged, hiljem punakaskollased.

Muljutud kohtadest punaseks värvuv jalg on valge, vanemal seenel ookerjas ja valge kirmega. Seeneliha on valge ja tihke. Valge piimmahl muutub aeglaselt punakaks. Maitse on põletavalt kibe ja lõhn nõrk.

Hall riisikas kasvab tamme mükoriisaseenena. Teda kohtab harva Lõuna-Soome tamme-lehtmetsades. Eestis harva maa lääneosas ja saartel. Liik on eeltöötluse järel söödav.

Kasvuaeg august‒oktoober. I.

Kamperriisikas

¬(¬)

Lactarius camphoratus

Kamperriisikas on väheldane riisikas, kelle kübar on tume-punakaspruun ja sageli näsaga. Kübara pind on matt ja veidi kleepuv. Eos­ lehekesed on jalale otse külge kasvanud, tihedad ja valkjaspruunid, vanemal seenel tumevioletsed. Valkja kirmega jalg on ühtlase jämedusega, punakaspruun ja lillaka varjundiga. Seeneliha on helepruun ja õhuke. Piimmahl on ohter ja püsivalt valge. Lõhn on tugev, sigurit või kamprit meenutav ning seda tunneb kõige paremini veidi kuivanud seentel. Kuivatatud näidistel säilib lõhn aastakümneid.

Kamperriisikas kasvab salukuusikutes ning niisketes palumetsades. Liik on Soomes lõunapoolne, põhja suunas jääb harvemaks, ehkki teda kasvab Inari Lapini välja. Eestis väga sage, kohati massiline. Kamperriisikas on hea söögiseen, kuid sobib ka maitseseeneks. Ta ei vaja eeltöötlemist. Teda võib säilitada kuivatatult või sügav­külmutatult (eelnevalt omas mahlas hautatud). Kamperriisika eoslehekesed on tumedamad kui männiriisikal (Lactarius rufus).

Kasvuaeg august–september. I–IV.

91

92

Porgandriisikas

¬¬¬

Lactarius deliciosus

Porgandriisikas on keskmise suurusega erk-oranžikaspunane pärlmutriläikeline riisikas. Vöödiline kübar on niiskelt veidi kleepuv, täpiline ning sisserullunud servaga. Eoslehekesed on oranžid ja vabad. Jalg on heleoranž, seest täis, valkja kirmega ja koobas­laikudega. Seeneliha on pruunika varjundiga kollakasvalge.

Piimmahl on porgandpunane, kuivades muutub rohekaks. Maitse on mahe.

Porgandriisikas on nii Soomes kui Eestis laialt levinud ja arvukas eeskätt lubjarikkal ja toitaineterikkal pinnasel. Ta kasvab koos männiga männi-palumetsades, luitemännikutes, kruusaaukudes ja parkides, sageli metsateedel ning teepeenardel. Porgandriisikas on suurepärane ja hinnatud söögiseen, mis ei vaja eeltöötlemist.

Kahjuks on ta sageli väga ussitanud.

Kasvuaeg august‒september. I–IV.

93

Kuuseriisikas

¬¬

Lactarius deterrimus

Kuuseriisikas on keskmise suurusega ilus riisikas. Oranžikaskollane kübar on rohekate vöötidega. Oranžikaskollased eoslehekesed on jalale laskuvad. Õõnes jalg on ühtlase jämedusega, alusel ahenev, porgandi­ värvi, ilma koobaslaikudeta ning ülaosas kaetud valge kirmega. Seeneliha on hallikaspruun ja habras, muutub lõikekohtadelt veinpunaseks ja lõpuks rohekaks. Piimmahl on porgandpunane, kuid muutub kuivades rohekaks. Maitse on algul mahe, siis kergelt mõrkjas.

Kuuseriisikas on väga levinud ning arvukas kogu Soomes ja Eestis kuuse levikualal toitaineterikkal pinnasel. Ta kasvab kuuse mükoriisaseenena salumetsades, niisketes kuusikutes, koplites ja kuuseistandikes. Kuuseriisikas on suurepärane mahedamaitseline söögiseen, mis ei vaja eeltöötlust. Kahjuks on ta sageli väga ussitanud, ent vihmaperioodi alguse ning oktoobri hilised saagid võivad olla ussitamata ning vägagi suured. Kuuseriisikat säilitatakse sügavkülmutatult (eelnevalt omas mahlas hautatud), kuivatatult või marineeritult.

Kasvuaeg august‒oktoober. I–IV.

94

Peitriisikas

£¬

Lactarius flexuosus

Peitriisikas on keskmise suurusega, lühikese jala ja ebakorrapärase kujuga riisikas. Kuiva pinnaga kübar on pruunika varjundiga lillakas­hall, sageli selgete vöötidega, peenelt soomuseline ja keskelt laiguline. Ebakorrapärase kujuga kübarad on sageli omavahel kokku kasvanud. Kollakad eoslehekesed on hõredad, jalale otse külge kasvanud ja paksud. Seeneliha on valge, kõva ja paks. Piimmahl on püsivalt valge. Seest täis lillakashall jalg on alusel ahenev, kõva ja kaetud valkja kirmega, seeneliha jala alusel on kollakas. Maitse on põletavalt kibe ja lõhn nõrk, puuviljaselt hapukas.

Peitriisikas kasvab koos kasega valgusküllastes kasvukohtades radadel ja metsateedel segametsades, koplites ning õue- ja pargimurudel. Liik on Lõuna-Soomes laialt levinud, kuid muutub põhja suunas harvemaks, ehkki teda kasvab Inari Lapini välja. Eestis harva, peamiselt Lõuna-Eestis. Söögiseenena teda kibeda maitse tõttu eriti ei hinnata. Vajab eeltöötlemist (kupatamist). Peitriisikat säilitatakse soolatult või sügavkülmutatult. Liiki ei tohi segamini ajada riisikate paremiku hulka kuuluvate tavariisika ja nahkkollase riisikaga. Üsna samasuguse välimusega on ka põhjariisikas (Lactarius subcircellatus), kes kasvab põhja pool (Eestist pole leitud) ning on hea söögiseen.

Kasvuaeg juuli‒august. I–IV.

Lõhnav riisikas

¬

Lactarius glyciosmus

Lõhnav riisikas on väheldane riisikas. Kübar on hallikaspruun, lame või keskelt nõgus, noorelt keskel asetseva näsaga, matt ja ilma vöötideta. Eoslehekesed on tihedad, esmalt valged ja hiljem kollakas­ punased. Jalg on sale, ühtlase jämedusega, kübarast heledam ja valge kirmega. Seeneliha on valge, habras ja õhuke. Piimmahl on valge. Jalg on urbne või õõnes. Maitse on mahe või kergelt mõrkjas ning lõhn meenutab kookost.

Lõhnav riisikas kasvab lehtpuude mükoriisaseenena leht- ja segametsades ning tundrakaasikutes, ent ka turbasamblastel aladel.

Eestis väga sage. Ta on kasutuskõlblik ilma eeltöötluseta, ent oma väiksuse tõttu söögiseenena väärtusetu.

Kasvuaeg august‒september. I–V.

95

96

Sooriisikas

T

Lactarius helvus

Sooriisikas on keskmise suurusega helepruun, viltjassoomuselise kübaraga riisikas. Kübar on noorelt näsaga, serv sügavalt sisserullunud ning ülapind ilma vöötideta. Eoslehekesed on jalale laskuvad ning kollakaspruunid. Punakaskollane jalg on ühtlase jämedusega ja kaetud valge kirmega. Seeneliha on vesiselt valkjaspruun ja habras.

Piimmahl on läbipaistev. Maitse on mahe. Lõhn, eriti kuivatatud seentel, on tugev ja meenutab lagritsat..

Sooriisikas on männi ja kase mükoriisaseen. Ta kasvab Soomes levinud liigina kaljude ja metsade soostunud lohkudes turbasamblastel aladel ning rabamännikutes. Eestis väga sage, paiguti massiline. Sooriisikas on kergelt mürgine. Vesise piimmahla tõttu on teda teistest riisikatest lihtne eristada..

Kasvuaeg august‒september. I–IV.

97

Foto Veli Haikonen

Must riisikas

¬¬¬

Lactarius lignyotus

Must riisikas on väheldane ilus sametkarvane riisikas. Kübar on mustjaspruun, keskelt nõgus, näsaga, soonilise servaga. Eoslehekesed on noorena erevalged, vanemana kollakad. Eoslehekeste servad on mõnikord tumedad. Jalg on sale, ülaosas pikivaoline, kübara värvi ning sametkarvase pinnaga. Seeneliha on valge. Piimmahl on valge ning värvib seeneliha lõhepunaseks. Maitse on pähklit meenutav ja lõhn meeldiv.

Must riisikas kasvab levinud liigina koos kuusega turbasamblastel aladel Lõuna-Soome vanades kuusikutes ning lodumetsade servades, põhjapoolseimad leiukohad on Rovaniemel Pisavaara looduspargis. Must riisikas on suurepärase maitsega ja kergesti äratuntav söögiseen. Ta ei vaja eeltöötlemist (kupatamist). Seen väärib eraldi roa valmistamist. Eriti võrratu on ta pastaroogades. Musta riisikat võib säilitada sügavkülmutatult (eelnevalt omas mahlas hautatud) või kuivatatult. Kasutamist piirab seene väike saagikus.

Pruun riisikas (Lactarius fuliginosus) on heledam, maitseomadustelt vähem väärtuslik ja vajab eeltöötlust.

Kasvuaeg august-september. I–III.