Metsamarjad

TAIMI PAAL

metsamarjad

SISUKORD Hea lugeja!

8

Perekond mustikas 10 Harilik mustikas 13 Sinikas 25 Harilik pohl 30 Perekond jõhvikas 43 Harilik jõhvikas 45 Väike jõhvikas 54 Perekond kukemari 56 Harilik kukemari 58 Põhja-kukemari 58 Perekond leesikas 62 Harilik leesikas 63 Perekond maasikas 65 Metsmaasikas 66 Muulukas 69 Kõrge maasikas 71 Perekond murakas 73 Harilik vaarikas 75 Lillakas 80 Kitsemurakas 83 Põldmurakas ehk põldmari 85 Rabamurakas 88 Soomurakas ehk mesimurakas 94 Harilik pihlakas 98 Pooppuu 104 Harilik toomingas 106 Tähk-toompihlakas 111 Perekond kibuvits 115 Kurdlehine roos 117 Koer-kibuvits 120 Laukapuu 122 Perekond viirpuu 125 Harilik viirpuu 128

6 | Eesti metsamarjad

Perekond tuhkpuu 130 Harilik tuhkpuu 131 Harilik astelpaju 133 Harilik kukerpuu 138 Punane leeder 141 Must leeder 144 Perekond kuslapuu 149 Harilik kuslapuu 151 Sinine kuslapuu 153 Perekond lodjapuu 157 Harilik lodjapuu 158 Perekond kontpuu 162 Verev kontpuu 164 Rootsi kukits 166 Perekond sõstar 169 Mage sõstar 171 Perekond türnpuu 173 Harilik türnpuu 175 Harilik paakspuu 177 Lumimari 180 Harilik kuutõverohi 182 Leseleht 186 Maikelluke 188 Harilik maavits 192 Must maavits 195 Harilik näsiniin 197 Salu-siumari 200 Soovõhk 203 Ussilakk 206 Harilik jugapuu 209 Harilik kadakas 213 Kasutatud kirjandus

219

Eesti metsamarjad | 7

HEA LUGEJA! Sellesse raamatusse on koondatud peaaegu kõik need Eestimaal looduslikult kasvavad taimed, mille vilju rahvas nimetab marjaks.

Botaanikud on nii mõnigi kord viljadele rahvakeelse marja asemel hoopis teaduslikuma nimetuse andnud: näiteks on kadakal ja jugapuul okaspuudena käbid, pihlakal õunviljad, vaarikal ja murakal koguluuviljad ning kibuvitsadel koguni tõrsikud. Ometi ei ütle keegi, et läheb randa kibuvitsatõrsikuid tooma või rappa muraka koguluuvilju korjama – ikka minnakse kibuvitsa- või murakamarju noppima.

Juttu ei tule ainult söödavatest marjadest, vaid ka neist, mis asjatundmatu ravimtaimeks kasutamise, pahaaimamatu proovimise või söömise tõttu tervisele palju pahandust võivad teha, kuna nad on mürgised. Seetõttu oleks tarvilik need lastele varakult selgeks õpetada. Mõni marjadega taim, nagu mage sõstar, ei ole küll mürgine, aga süüa ka eriti ei sünni. Kodumaiste marjataimede hulka on lisatud taimi, mis ei ole meie omamaised liigid, näiteks lumimari, toompihlakas ja astelpaju, kuid on karta, et nad võivad meie looduses palju laiemalt levima hakata.

Et lugejal oleks huvitavam, on marjataimeliikide käekäiku vaadeldud kogu levila ulatuses. Taimeliigid on väga erinevad. Ühtesid teatakse juba vanadest aegadest ja teadlased on nende uurimiseks kulutanud sajandeid, teisi nagu 8 | Eesti metsamarjad

poleks teadlaste ja rahvaravitsejate jaoks olemaski olnud. Seetõttu on ka raamatusse kogunenud jutukesed eri pikkusega.

Raamatu tarvis teaduskirjandust lugedes hämmastas, kui agaralt on kogu maailma teadlased asunud viimasel paaril aastakümnel uurima taimede raviomadusi. Uurimise alla pole võetud ainult vähetuntud taimed, tihti asutakse uuesti analüüsima ka sajandeid ravimtaimena kasutuses olnuid. Taimedest leitud toimeained on teinekord palju tõhusamad ja organismi säästvamad kui sünteetiliselt saadud arstirohud.

Olen kirjeldanud, kuidas marjataimi kasutatakse rahvameditsiinis. Ekstreemsemaid võtteid ei tasuks järele proovida, võtkem neid kui meelelahutuslikke kurioosumeid. Näiteks olgu toodud soovitus ehmatada joodikud viinatõvest terveks näsiniinemarjadega. Ehmatus võib olla nii tugev, et ravitav tervistumise asemel hoopis inglite juurde rändab.

Raamatut kirjutades mõtlesin eelkõige õpetajatele, koolilastele, loodushuvilistele ja korilastele. Lugema on teretulnud ka need, kellel metsarajad ja rajaääred alles avastamist ootavad.

Tere tulemast Eestimaa marjariiki!

Eesti metsamarjad | 9

Foto: Ivar Sibul

METSMAASIKAS Fragaria vesca L. Ladinakeelse nimetuse teine pool vesca on eesti keeles ‘väike, kõhetu’.

Metsmaasika levila hõlmab kogu Euroopat kuni Lääne-Uuraliteni ja PõhjaAmeerikat. Väljaspool pidevat levilat esineb metsmaasikat Põhja-Aafrikas, Kanaari saartel ja Uus-Meremaal, kuhu ta on tõenäoliselt viinud inimene.

Osalevilaid on samuti Kesk-Aasias, Siberis ja Himaalajas.

Metsmaasikas on visa taim, mida võib näha kasvamas kõikjal peale soode ja väga kuivade männimetsade. Eelistatuimad kasvukohad on leht- ja segametsad, eriti nende raiesmikud, ning puisniidud, kraavi- ja teeperved, rohtunud nõlvad, põõsastikud, põllupeenrad ja looalad.

Metsmaasikas on mitmeaastane rohttaim, tal on lamav või püstine paks risoom, mida katavad punakaspruunid abilehtede jäänused. Risoomist väljuvad suhteliselt peened abijuured ja juurmiste lehtede kaenaldest pikad roomavad maapealsed võsundid, mis juurduvad ja annavad seega uusi taimi.

Metsmaasika lehed on kolmetised pika rootsuga liitlehed, lehekeste servad on saagjate äärtega. Nii leherootsud kui ka lehtede alumised küljed on kaetud 66 | Eesti metsamarjad

harvade karvadega. Valgusrikkas kohas kasvavate taimede lehed on tihti peaaegu nahkjad, varjutaimedel aga õhemad.

Leheroseti keskelt kasvavad välja õisikuvarred, mis tavaliselt ulatuvad üle lehtede. Mai lõpus või juuni alguses avanevad vartel valged viietised paljude tolmukatega mõlemasugulised õied. Õite läbimõõt võib olla kuni 2 cm.

Vili on nn maasikvili, mis areneb õietelje pikendusest (karpofoorist). Tavaliselt on seemned viljade sees, maasika seemned asetsevad aga vilja pinnal.

Maasika viljad on tugeva meeldiva aroomiga ja punast värvi, kuid harva kohtab ka valgete viljadega taimi.

Maasikas paljuneb peamiselt võsunditega. Aastas moodustab taim kuni neli umbes meetripikkust võsundit, millest igaühest tekib järgmiseks aastaks mitu uut taime. Seemneline paljunemine pole samuti sugugi harv. Seemned püsivad mullas idanemisvõimelisena umbes viis aastat (Thompson et al., 1997).

Maasikas paljuneb seemneliselt kohtades, kus maapind on paljandunud. Tiheda rohuga paikades maasikatõusmeid peaaegu ei leia. Seemneid levitavad linnud ja loomad. Maasikaid söövad rästad ja muud marju armastavad laululinnud, aga ka teod, orav, kährik, rebane, karu ja närilised.

Metsmaasikas ristub looduses muulukaga, moodustades vanemtaimedest raskesti eristatava hübriidi Fragaria x bifera, mida on leitud ka meilt Osmussaarelt (1927) ja Haapsalu lähedalt (1929) (Eichwald, 1962).

Metsmaasika lehed maitsevad sõralistele. Utah’ ja Colorado metsades mustsaba-hirve (Odocoileus hemionus) suvisest söödast moodustasid maasikalehed isegi 5% (Munger, 2006). Kuna vähemalt osa maasikalehti elab talve üle, on lume alt vabanenud rohelised lehed kuni teiste taimede kevadise ärkamiseni ka paljude teiste metsaelanike söögiks.

Metsmaasika marjad on meil väga hinnatud. Maasika kasvukohti on jäänud tunduvalt vähemaks, kui neid oli veel pool sajandit tagasi. Kadumas on põllupeenrad, Lõuna-Eesti kupleid katab mets või tihe võsa, Lääne-Eesti kadakased karjamaad on samuti metsastumas. Enne Teist maailmasõda ja sõjajärgsetel aastatelgi toodi Eesti turgudele metsmaasikaid aukartustäratavas koguses. Nii müüdi 1938. aastal turgudel 117 240 liitrit ja 1939. aastal 18 931 liitrit metsmaasikaid (Kadaja, 1939). Metsmaasikaid võime osta turult ka tänapäeval, kuid müüjaid on vähe ja hind kipub olema krõbe.

Marjad sisaldavad 9–10% suhkruid (peamiselt fruktoosi ja glükoosi), 1,5–2% sidrun- ja õunhapet, 0,4% tanniine, 0,6–1,4% pektiini, 50 mg% C-vitamiini (askorbiinhapet) ja 6 mg% rauda, peale selle kaltsiumi, mangaani, vaske, tsinki ning teisi makro- ja mikroelemente, mida organism vajab. Seemnetes on 1–9% rasvõli (Кощеев, Смирняков, 1986).

Taime lehtedes on B- ja C-vitamiini isegi rohkem kui viljades – 250–280 mg%, Eesti metsamarjad | 67

karotinoide, orgaanilisi happeid (sidrun-, kiniin- ja õunhape), suhkruid, mikroelemente, eeterlikke õlisid, kuni 2% flavonoide (peamiselt rutiini), tanniine (9%), rauda, mangaani, koobaltit ja fosforit.

Metsmaasikat on laialt kasutatud rahvameditsiinis. Ravimina tarvitati nii värskeid kui ka kuivatatud marju ja lehti. Mitmesugused metsmaasika osad kuuluvad siiani paljudesse ravimtaimeteede segudesse.

Kõige rohkem on kasutatud nii maasika lehti kui ka marju verevaesuse korral, samuti higistama ajava ja kuseeritust soodustava vahendina. Ravitud on ka maksa- ja neeruhaigusi, tuberkuloosi, unetust, kõrgvererõhutõbe, parandatud südame tööd ja soodustatud ainevahetust. Uurimused on näidanud, et maasikas aitab organismil vabaneda liigsetest nitraatidest, puhastab verd ja rikastab seda rauaga.

Maasikate söömisega tuleb olla ettevaatlik, sest mõnel inimesel, eriti väikelastel, võib suures koguses marjade söömine põhjustada kõrvaltoimeid, näiteks naha punetust, sügelust, löövet, pearinglust, oksendamist jms.

Maasikaid ei ole soovitav süüa ka raseduse ajal, sest tema väikesed seemned sisaldavad tugevat allergeeni. See allergiat põhjustav aine ärritab ka soolestikku.

Metsmaasikaid ei soovitata süüa seedetrakti haiguste, samuti sapipõie- ja neerukoolikute, sapiteede ahenemise ja pankreatiidi korral. Metsmaasika marjadest soovitatakse teha näomaski. See annab nahale sametise jume, pinguldab lõtvunud kudesid ja vähendab tedretähne.

Soomeski on metsmaasikas olnud väga armastatud metsamari. Soome kõnekäänd „Oma maa mansikka, muu maa mustikka” on kujunenud nii maasika kui ka isamaa ülistuseks. Õnnetuseks on ka Soomes maasika kasvupaigad märgatavalt vähenenud.

Metsmaasikat kultiveeriti sajandeid, kuni 18. sajandil ilmusid esimesed aedmaasikasordid. Eriti populaarne oli ta Siiditee-äärsetes maades. Metsmaasikal on ka võsunditeta ning väga pika õitsemis- ja viljumisperioodiga teisend või vorm, mis eesti keeles kannab nime kuumaasikas (Fragaria vesca var. semperflorens). Kuumaasikat saab paljundada vaid põõsa jagamise teel või seemnetega, sest tal puuduvad väädid. Kuumaasikas on üpris populaarne aiataim oma tunduvalt suuremate marjade ja suhteliselt hea saagikusega. Tal on ka valgeviljalised sordid, mille marju saavad süüa ka allergikud. Siiani on populaarsed eelmise sajandi esimesest poolest pärinevad vanad sordid: ‘Rügen’, ‘Baron Solemacher’, ‘Weisse Solemacher’. Kuumaasikat on lihtne paljundada seemneist.

68 | Eesti metsamarjad

PE REKON D M U R A K A S Rubus L. Muraka perekond kuulub roosõieliste (Rosaceae) sugukonda. Nimetus tuleneb ladina keelest, kus ruber tähendab ‘punane’. Enamiku liikide marjad ongi punased. Perekond murakas on roosõieliste sugukonna liigirikkaim ja taimesüstemaatikute jaoks suhteliselt keerukas perekond. Uurijaile valmistavad peavalu arvukad liikidevahelised keerukad hübriidid. Ehkki muraka perekonna liigid on levinud kogu maakeral troopilistest mägedest Põhja-Jäämereni, on liikide arvukus suurim põhjapoolkeral. Suur osa enam kui 750 liigist kasvab Põhja-Ameerikas (470 liiki). Ka Kagu-Aasia, eriti Hiina Jangtse jõe alamjooks oma umbes 200 liigiga on muraka perekonna liikide poolest rikas. PõhjaAmeerikat peetakse muraka perekonna leviku keskmeks (Ling-Ti, 1983).

Perekonda kuuluvad väga eriilmelised liigid, madalaist rohttaimedest alates ja kuni mitme meetri kõrguste või pikkuste roomavate vartega ühe või mitmeaastaste puitunud võrsetega taimedega lõpetades. Puitunud võrsetega

Eesti metsamarjad | 73

liikidel kannavad tavaliselt vilja ainult teise aasta võrsed, mis viljakandmisaasta järel sügistalvel surevad. Tihti on taimede võrsed suuremate või väiksemate ogadega.

Vili on tavaliselt mustjaspunasest kuni peaaegu valgeni või ka kollakas paljudest osaviljadest koosnev koguvili. Muraka perekonna taimede viljad on oluline toit nii putukatele, lindudele kui ka imetajatele. Väärtuslikest marjadest oskab lugu pidada ka inimene. Neid liike, mille marju korjatakse loodusest, on maailma eri paikades palju. Mõne liigiga on tehtud aastasadu aretustööd ja saadud arvukalt kultuursorte. Et paljud liigid ristuvad omavahel juba looduses, on ka aretajad seda omadust ära kasutanud ja loonud kultiveerimiseks sobivaid sorte. Need on liikidevahelised hübriidid või isegi hübriididevahelised ristandid.

Paljudel liikidel on areaali piires alamliike, mis põhiliigist selgelt erinevad.

Eestis on perekond murakas esindatud kuue loodusliku liigiga, peale selle leidub koduaedades kultiveeritavaid liike ja liikidevahelisi hübriide, mille täpset arvu on raske öelda.

74 | Eesti metsamarjad

HARILIK VAARIKAS Rubus idaeus L. Teadusliku nimetuse esimene pool tuleneb ladina sõnast ruber ja tähendab ‘punane’. Teist poolt on tõlgendatud mitmeti. Ühed väidavad, et taim sai oma nime Früügias (praegune Kesk-Türgi) asuva Ida mäe järgi, kus vaarikat kasvab rohkesti, teise seletuse kohaselt nimetanud Plinius vanem (23–79) mingisuguse taime Kreeta saare keskosas paikneva mäe järgi, mille nimi on samuti Ida. Kreeta looduslikus flooras ega ka sealsel Ida mäel vaarikat ei leidu. Carl Linné nimetas omakorda vaarika Pliniuse taime järgi.

Harilik vaarikas on Euraasia parasvöötme liik, mille Põhja-Ameerikas ja IdaAasias kasvavaid geograafilisi rasse käsitletakse iseseisvate liikidena (R. strigosus Põhja-Ameerikas ning R. sachalinensis ja R. Komarovi Uraali mäestikust kuni Kaug-Ida ja Jaapanini). Hariliku vaarika levila haarab Venemaa Euroopa-osa, Kaukaasiat, Kesk-Aasiat, Kesk- ja Lääne-Euroopat (väljaarvatud Portugal) ja Skandinaavia maid.

Harilikku vaarikat võib leida kasvamas raiesmike oksavallidel, põlendikel, niiskemates ja viljakama mullaga metsades, metsaservades, kraavikallastel, Eesti metsamarjad | 75

taluvaremetel, jõelammidel ja ojakallastel. Mäestikes kasvab harilik vaarikas tihti järskudel nõlvadel. Vaarikas armastab poolvarju, kuid huumusrikkas ja paraja niiskusega mullas talub hästi ka päikesepaistet. Vaarikas on oluline metsa põõsarinde taim. Hämaras metsas jäävad varred tihti nõrgaks ja viljakandvus on halb. Ta ei kannata kuivust. Kuival suvel jäävad marjad tihti väikeseks ja kuivavad vartel juba enne valmimist. Eriti kannatavad kuival suvel raiesmikel ja põlendikel kasvavad taimed. Kuna vaarikas vajab kasvamiseks niiskust ja viljakamat mulda, ei leia me teda liivastes muldades kasvavate männikute lageraielankidelt. Vaarikavarte halvasti puitunud tipuosad võivad saada külmadel talvedel külmakahjustusi.

Meil on harilik vaarikas väga tavaline metsataim, temaga kohtumiseks ei pea nägema suurt vaeva. Hea marjakorjamiskoha leidmine on aga teinekord paras pähkel.

Harilik vaarikas on mitmeaastane heitlehine püstiste või kaarduvate vartega kuni kahe meetri kõrgune põõsas. Põõsal on tavaliselt üheaastased puitumata ja kaheaastased puitunud võrsed. Üheaastased võrsed on hallikasrohelised, kaetud väikeste teravate ogadega, mida mõnel taimel on rohkelt, teisel vähem. Teiseks eluaastaks nad puituvad ja ogad kaovad. Teise aasta võrsete tippudes ja ülemiste lehtede kaenaldes asuvad õiepungad. Pärast saagi valmimist teise aasta võrsed surevad. Suve alguses arenevad maa-alustest risoomidest (kasvavad maapinnaga paralleelselt umbes 15–20 cm sügavusel) uued võrsed.

Lehed asuvad varrel vahelduvalt. Madalamad lehed on 5–7 osalehekesega paaritusulgjad, ülemised tavaliselt kolmetised laia abilehe ja renja rootsuga.

Leheserv on teravalt kahelisaagjas. Lehed on pealt peaaegu paljad, alaküljelt pehme lühikestest karvadest koosneva valgeviltja karvastusega. Õied on valged, väikesed, 5 üsna silmapaistmatu kroonlehega, väga nektaririkkad. Õied asuvad kännasjas-pöörisjas õisikus varre tipus ja hõredate õisikutena ka ülemiste lehtede kaenaldes.

Vaarika mari on nagu tema lähisugulastelgi liitunud luuvili, mis valminuna kuhikjast õiepõhjast kergesti eraldub, värvus on karmiinpunane, harva kollakas.

Marjad näivad kergelt karvased, sest igale osaviljale jääb külge kuivanud emakasuue. Seemned on väikesed, kõvad ja ümmargused. Õitseb juunis ja juulis, viljad valmivad juulis ja augustis tavaliselt 40–45 päeva pärast õitsemise algust. Saaki mõjutab tugevalt vihmane külm ilm õitsemise ajal, niisugune ilm takistab tolmeldavate putukate lendu. Vaarikasaak on seega aastati üpris muutlik. Head saagiaastad korduvad kolme-nelja aasta tagant.

Marjad sisaldavad 2–3% orgaanilisi happeid (salitsüül-, õun-, viin- ja sidrunhape), B1-, B2- ja PP-vitamiini, foolhapet, sitosterooli, katehhiini ja

76 | Eesti metsamarjad

kumariini. Samuti leidub viljades glükoosi (2,8–4,2%), fruktoosi (1,3–8,1%), sahharoosi (0,5–6,5%), levuloosi, dekstroosi, pektiini (0,4–2,8%), rauda, kaaliumi ja vaske. Lehtedest on leitud C-vitamiini (0,3%), karoteeni, B-vitamiini, alkaloide, flavonoide, kumariini (0,3–0,28%) ja tanniine. Seemned sisaldavad kuni 15% õli (Кощеев, Смирняков, 1986).

Vaarikamarju on kasutatud väga vanadest aegadest higistama ajava vahendina. Et marjad sisaldavad nõrku orgaanilisi happeid, soodustab see organismi pH kallutamist aluselisuse suunas, nad viivad organismist välja kusihappe soolasid, stimuleerivad kuseeritust ja soodustavad toidu seedimist.

Salitsüülhape, mida on marjades ja ka vartes, on antiseptilise toimega, alandab palavikku, ajab higistama ja vähendab põletikke.

Praegusel ajal uuritakse lehtede raviomadusi, lehtedes sisalduvatel ainetel on leitud verejooksu peatav toime. Loomkatsetes on tehtud kindlaks, et lehtede ekstrakti toime sarnaneb hormoonide toimega.

Hariliku vaarika marjad on väga hinnatud nii kodudes kui ka tööstuses.

Marjadest valmistatakse mahla, likööre, veini, želeed, keediseid ja siirupit.

Viimasega maitsestatakse paljusid ebameeldiva maitsega ravimeid.

Eesti metsamarjad | 77

Vaarikamarjad on olnud nii meil kui ka kogu levikualal väga oluline metsaand. Heal saagiaastal on saagikus värsketel raiesmikel ja ka põlendikel ulatunud isegi kuni 3000 tonnini hektarilt. Keskmiselt saadakse heast vaaristikust umbes 300–600 kilogrammi hektarilt (Кощеев, Смирняков, 1986).

Eestis pole hariliku vaarika saagikust uuritud. Küll on teada, et vaarikas on meil olnud oluline turgudel müüdav mari. 1938. aastal müüdi turul 2420 liitrit ja 1939. aastal 12 349 liitrit vaarikaid. Kokku korjati 1938. aastal 50 400 liitrit vaarikaid (Kadaja, 1939). Kuigi tänapäeval on lihtne koduaias vaarikaid ise kasvatada, on metsvaarikate korjamine siiski populaarne.

Vaarikas on väga hea meetaim. Ühelt hektarilt puhtast vaaristikust võib saada kuni 100 kg mett (Кощеев, Смирняков, 1986). Väga hea vaarika tolmeldaja on mesilane.

Vaarikal on putukate, lindude ja neljajalgsete seas palju austajaid. Mõne liigi elu sõltub paljuski vaarikast. Näitena võib tuua meile kõigile hästi tuntud nn vaarikaussi ehk vaarikamardika (Byturus tomentosus) tõugu, kes marjadel toitub. Mardikas ise on 3,5–4,5 mm pikkune, hallikasmust ja vähemärgatav. Üks mardikas võib muneda vaarikaõitesse ühekaupa kuni paarsada muna.

Vaarikausside arvukus sõltub väga palju putuka talvitusoludest ja eelmise aasta arvukusest. Nii vahelduvadki ussivabad ja ussirohked aastad (Arus, 2013).

Kes ei oleks kuulnud lugusid, kuidas vaarikal käies on saadud põõsa juures kokku karuga. Karule on vaarika suhkrurikkad marjad sama meelepärased kui inimeselegi. Karu vaarikalkäigust annavad märku maha tallatud varred – justkui midagi rasket oleks lohistatud läbi vaarikate. Karu nimelt tavatseb marjamaale maha istuda ja end tagumikul mööda maad edasi lohistada, kahe käpaga samal ajal marjadega oksi suust läbi tõmmates. Vaarikamarju söövad heal meelel rebane, kährikkoer ja närilised. Lindudest meeldivad vaarikad rästastele, kanalistele ja teistele marjadest toituvatele sulelistele.

Marju söövad metsaelanikud on ühtlasi vaarika levitajad. Lindude kõhus jõuavad loodusse ka vaarikasortide seemned, millest arenevad soodsates tingimustes natuke harilikust vaarikast erinevad taimed. Seetõttu võimegi leida loodusest vaarikasortide järglasi, mis meenutavad rohkem sorti kui metsikut esivanemat.

Valdav osa vaarikasorte on aretatud Euraasias kasvava hariliku vaarika taimede valiku teel. Laia areaali piires on harilikul vaarikal mitmesuguseid vorme. Arvatakse, et vaarikasorte on aretatud ühel ajal mitmel maal. Vanimad teated vaarika kultiveerimisest on Palladiuselt IV–V sajandist pKr. Seemneid on avastatud Inglismaalt Rooma kindlustest. 1771. aastal viisid inglased juba kultuursorte New Yorki ( Jennings, 1988).

78 | Eesti metsamarjad

Et vaarikas ristub lähedaste liikidega kergesti juba looduses, on hilisemas sordiaretuse etapis loodud palju liikidevahelisi hübriide. Tuntuimad neist on järgmised: R. idaeus x R. arcticus (sordid ‘Heia’ ja ‘Heisa’), R. fruticosus x R. idaeus (sordid ‘Buckingham’ ja ‘Tayberry’), R. ursinus x R. idaeus (sort ‘Loganberry’), R. idaeus x R. occidentalis = R. x neglectus ning R. caesius x R. idaeus.

Vaarikas on andnud ainest rahvalauludele ja -pärimustele. Eriti hellalt tuletatakse seda hinnatud moosimarja meelde Venemaal, kus head elu võrreldakse vaarikaga ‒ elu nagu vaarikas (жизнь как малина). Vene mõisnikele meeldis väga juua teed vaarikamoosiga. Suvisel ajal tehti seda mõisatiigis vööni vees istudes. 1990. aastate algus sünnitas Venemaal uue termini – roosa pintsak (малиновый пиджак) –, mis pidi iseloomustama niinimetatud uusvenelasi (новых русских). Nende kõrgmoe hulka kuulus ilmtingimata vaarikavärvi kuub, mida esitles 1992. aastal oma moeetendusel Versace. Vene intelligentsile tähendab vaarikavärvi kuub aga halba maitset, pillavat ja mõttetut eluviisi.

Vaarikavärvi kuub figureerib paljudes tolle aja filmides ja naeruvääristab selle kandjaid.

Vaarikata ei saa läbi ka Hollywood ‒ 1981. aastast alates antakse päev enne Oscareid välja Kuldsed Vaarikad (Golden Raspberry), millega pärjatakse rämpsfilme, andetuid osatäitmisi ja operaatoritöid. Ega sellest vaarikamarjad halvemaks muutu!

Eesti metsamarjad | 79

LILLAKAS Rubus saxatilis L. Saxatilis tuleneb ladinakeelsest sõnast saxum – ‘kalju’, seega kaljudel kasvav.

Lillaka levila haarab Kesk-Euroopat, Skandinaaviat, Islandit, Gröönimaa lõunatippu, Kaukaasiat, Venemaad kuni Kaug-Idani ning Hiinat ja Himaalajat.

Mägedes tõuseb lillakas kuni 3000 m kõrgusele.

Eestis on lillakas levinud kõikjal: ta on väga tavaline taim kuuse- ja kuusesegametsades, salumetsades, lodumetsade mätastel, vahel ka kõdusoometsades.

Eelistab niiskemat ja lubjarikast pinnast.

Lillakas on 10‒30 cm kõrguste viljakandvate vartega ja mitme meetri pikkuste lamavate või tõusvate vegetatiivsete võsunditega rohttaim. Võrsed on kaetud väikeste ogadega, varjus kasvavatel taimedel on ogad väikesed ja nõrgad, valguse käes kasvavad taimed võivad olla tugevamate ogadega. Lehed on kolmetised, lehekeste servad sakilised. Väheldased valged õied on koondunud 3‒10 kaupa kännasesse. Kroonlehed on väikesed, mõlajad ja varisevad kergesti.

Lihakad läikivad helepunased luuviljakesed asetsevad vartel 1‒5 kaupa. Viljad on hapuka meeldiva maitsega. Igas viljas on üks suhteliselt suur luuseeme, mis 80 | Eesti metsamarjad

teeb marjade söömise ja ka hoidiste valmistamise tülikaks.

Marjataimena on lillakas väheoluline, sest head saaki võib saada ainult raiesmikelt ja muudest valgusrikastest kasvukohtadest. Metsa all varjus on saak väga vilets. Hea saak on haruldane isegi soodsates kasvukohtades. Marju on siiski korjatud ja neist on tehtud keediseid.

Keediste valmistamisel luuseemned eemaldatakse.

Lillakas on oluline taim metsakooslustes, sest talub suhteliselt hästi varju. Lillakas levib soodsates oludes väga kiiresti.

Aastased võrsed võivad olla 1,5‒3 m pikkused. Lageraielankidel, kus valgustingimused järsku paranevad Lillaka roomavad võsundid võivad suve jooksul kasvada mitme meetri pikkuseks. ja juurekonkurents väheneb, võib lillakas moodustada paari aastaga tiheda taimestu, lämmatades isegi puude tõusmed.

Lillaka marjade ja lehtede keemilist koostist on uuritud vähe. Marjadest on leitud orgaanilisi happeid, üle 1% flavonoide, fütontsiide, 1,54% pektiini, suhkruid (1,7% glükoosi, 0,15% fruktoosi ja 0,28% sahharoosi), 0,35% tanniine, kuni 44 mg% C-vitamiini, ning karoteeni ja katehhiini. Marjad on mineraalirikkad. Nii leidub neis fosforit, magneesiumi, rauda, kaaliumi, naatriumi, kaltsiumi, mangaani, strontsiumi, baariumi ja joodi. Juured sisaldavad C-, E- ja B-vitamiini. Lehtedes on palju C-vitamiini (147,4 mg%) (Энциклопедия лекарственных …).

Lillakas ei ole olnud kunagi ametlik ravimtaim, kuid rahvameditsiinis on ta nagu teisedki muraka perekonna liigid leidnud kasutamist paljudes maades.

Tiibeti meditsiinist on teada, et teeks eelistati just selliseid lehti, mis olid kaetud roostepruunide täppidega. Tänapäeval arvatakse, et peale lehtedes sisalduvate ühendite on mingeid kasulikke toimeaineid ka lehtedel olevatel seentel. Arvatakse, et lillaka lehtedest valmistatud teel on peaaegu samasugused ravivad omadused nagu põldmurakal. Lillaka lehti on kasutatud stenokardia,

Eesti metsamarjad | 81

peavalu, hemorroidide, nahahaiguste, ainevahetushaiguste, neerukivide, hingamisteede haiguste, palaviku ja podagra korral (Энциклопедия лекарственных …).

Lillakat tuntakse paljudes kohtades linnumarja nime all, sest linnud söövad teda hea meelega. Suhteliselt suured seemned läbivad mõne linnu seedekulgla vigastamatult ja nii on ka linnud lillaka levitajad. Noori taimi võib kohata taimestumata aladel: äsja kaevatud metsakraavide pervedel, segamini pööratud raiesmikel ja värskete metsateede servades.

Marjadega on võimalik värvida lõnga purpurpunaseks ja kahvatusiniseks.

82 | Eesti metsamarjad

KITSEMURAKAS Rubus nessensis W. Hall Taim on nimetuse saanud Šotimaal asuva kurikuulsa Loch Nessi järve järgi, kust W. Hall ta 18. sajandi lõpus avastas.

Kitsemuraka levila hõlmab Skandinaavia maid, Inglismaad, Belgiat, Taanit, osaliselt Kesk-Euroopat, Prantsusmaa kirdeosa, Karpaate, Leningradi oblastit ning Volga ja Doni ümbrust.

Eestis on kitsemuraka levik hajus. Üks tihedama leviku ala asub KaguEestis Põlvamaal ja teine Põhja-Eestis, saartelt kitsemurakat seni leitud pole.

Ta kasvab metsasihtidel, metsaservades, hõredates segametsades, maantee- ja raudteeservades, põllupeenardel ning jõgede ja ojade kallastel. Seesugune levik viitab, et sellele aitab kaasa inimene. Kitsemurakas on meil suhteliselt külmaõrn ning võrsete lumest väljaulatuvas osas paiknevad õiepungad ja ka puitumata võrsete tipud saavad vähegi külmemal talvel kahjustada. Seega on saak kõikuv ja sageli vähene. See omakorda mõjutab ka taime seemnelist levikut.

Kitsemurakas on kuni 1,5 meetri kõrgune kaarduvate võrsetega põõsas.

Varred on kandilised, kantidel sirged mustjaspunased lühikesed ogad. Noorte Eesti metsamarjad | 83

võrsete värvus on rohekas, viljakandeaastal valgusküllases kasvukohas kuni tumepunane. Üheaastaste võrsete lehed on viietised või seitsmetised, alumised lehekesed rootsutud. Kaheaastaste võrsete lehed on tavaliselt kolmetised.

Lehed on pealt läikivad, tumerohelised, alt heledamad. Õisik on hõre: koosneb 5‒10 õiest. Õied on valged, kahesugulised ja suured (läbimõõt kuni 2 cm). Õietolm on tihti puudulikult arenenud, mis viitab, et kitsemurakas kui liik võib olla hübriidse päritoluga. Vili on punakasmust vahakirmeta koguluuvili.

Kuigi veidi mõrkjad marjad on söödavad, ei ole kitsemuraka kasutamise kohta andmeid. Rahvapärased nimetused on samuti veidi halvustavad: seavabarnas ja karuvabarnas. Iseenesest on marjades palju C-vitamiini, samuti on neis aromaatseid ühendeid, tokoferooli, karoteeni, glükoosi, fruktoosi, sahharoosi ja orgaanilisi happeid. Ka lehtedes on C-vitamiini.

Rahvameditsiinis on lehtedest valmistatud teega ravitud köha, kõhulahtisust, gastriiti, mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavandeid ning maksavaevusi. Juurtest valmistatud teega on kiirendatud neerude tegevust. Võrsetest tehtud teega raviti närvihaigusi. Vilju on tarvitatud kõhulahtisuse korral, sest neis on parkaineid.

84 | Eesti metsamarjad