Sisukord Juhatuseks 5
1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10.
I Kodust metsa 9 Kuidas kuningatütar naerma pandi 11 Metsavaimu heategu 14 Metsavaim 18 Peninukid 21 Rebane, hunt, karu ja jänes 25 Krae 28 Tsootsi-rootski 31 Hunt ja kitsetalled 34 Muinasjutt kassikesest ja kukekesest 37 Pannkook 42
11. 12. 13.
II Lood loomisest 45 Mispärast paju väga laiali maa üle kasvab 47 Metsapuude keelesegadus 49 Puud räägivad 51
379
14. 15. 16. 17. 18. 19. 20.
Vana mehe õnn 53 Miks haava lehed lipendavad 55 Käo saamisest 57 Metsakuningas 59 Kassi, hiire ja lutika sünd 61 Vanapagan maja ehitamas 65 Miks rebasel sabaots valge on 67
21. 22. 23. 24. 25. 26. 27. 28. 29. 30.
III Loomad ja lood 69 Kuidas jänesel mokk lõhki läks 71 Kana sittus palu peale 73 Härg ja hunt 75 „Tömp, kus malk?” 77 Rebane ja siil 80 Karu otsib lapsehoidjat 82 Rebane ja metsis 85 Vana koer 87 Hunt ja koer 90 Mees ja karu 92
31. 32. 33. 34. 35. 36. 37.
IV Tööd ja tarkused 95 Seakarjasest 97 Tuulepoeg 100 Noor külm ja vana külm 103 Vastuolulised õpetused 105 Rebase praad 107 Hiir ja varblane 108 Linnukuninga tütar küti naiseks 123
380
38. 39. 40.
Vägimees 129 Mõisahärra küsimused 134 Seda olen ma oma töö läbi saanud 136
41. 42. 43. 44. 45. 46. 47. 48. 49. 50.
V Mehed ja naised 139 Seitse venda otsivad naisi 141 Kolm tütart 145 Metsakuninga tütar 152 Painaja ja rahakatel 155 Kasepuu sünd 158 Õnnelik kütt 163 Ahvide kuningas 167 Naine rahaaugus 170 Kuidas naist vaja õpetada 173 Laisk tüdruk ja virk poiss 178
51. 52. 53. 54. 55. 56. 57. 58. 59.
VI Ootamatud kohtumised 181 Kangakuduja 183 Sinise mantliga mees 184 Metsavana 186 Usside auk 188 Sõnajalaõis 190 Kuningas Peeter I 192 Karu õrn nina 198 Naine ja hunt 200 Karu reel 201
381
60. 61. 62. 63. 64. 65. 66. 67. 68. 69.
VII Vaeslapsed ja vanemaarm 203 Kihlvedu 205 Heateo palk 209 Jutt vaesest tütarlapsest 212 Marjakobar 217 Laulja pill 220 Sõnakuulmatu tütar 223 Vaese mehe õnn 225 Kolm koera 229 Raha puu sees 232 Tark isa 236
70. 71. 72. 73. 74. 75. 76. 77. 78. 79.
VIII Tõde ja õigus Kas on õigust maa peal? Rahaaugu vaht Peetrus ja soldat Pojakene kitsetares Toapoisi tasumine Kaks venda Õpetaja ja köstri jahilugu Hommiku-Ivan, Õhtu-Ivan ja Lõuna-Ivan Kolm venda Ilma nokata lind
80. 81.
IX Vastaseks Vanapagan 287 Vanapagana teenijad 289 Mõisasulane põrgus 292
382
239 241 244 246 253 260 264 267 274 279 284
82. 83. 84. 85. 86. 87. 88. 89. 90.
Mees ja Vanapagan 296 Laevamadrus ja Vanapagan 299 Karjapoiss ja Vanapagan 305 Sepa leping Vanapaganaga 310 Eksinud naine 317 Mees teeb silguvarrast 319 Paju-Mats 321 Metsa-Priidik ja Paju-Peeter 323 Vanapagan mehe nahas 326
91. 92. 93. 94. 95. 96. 97. 98. 99. 100.
X Metsast välja 229 Rätsepa juhtumine 331 Metshaldja jälil 336 Kolm vaimu 338 Mis Vanaisast ette nähtud, peab sündima 342 Tuli karu metsast välja 345 Imeline peegel 350 Igavene aeg 354 Õlesidemetest aed 356 Pisike Pilleke 358 Kuidas karjapoiss kuningatütre sai 360 Taas kodus ja taaskasutusest
368
Viidatud kirjandus ja tüübiloendid Juttude arhiiviviited ja muinasjututüübid
372 373
383
Juhatuseks Igasugu arve koguva statistikaameti väljaandest võib lugeda, et aastal 2015 on Eesti territooriumist pisut üle poole kaetud metsaga. Igasugu arvamisi, uskumusi, laule ja lugusid koguva Eesti Rahvaluule Arhiivi varamute ainesest ei moodusta muinasjutud küll pooltki, isegi veerandit mitte, kuid siiski on neid meie väikese rahva kohta kogutud üle kümne tuhande. Siinses raamatus on need kaks – muinasjutud ja metsad – koos. Siin on muinasjutud metsast ja seal liikuvatest inimestest, loomadest ja üleloomulikest tegelastest. Mõnes loos toimub metsas päris suur osa tegevusest, mõnes metsa vaid põigatakse, mõnes jutus kohatakse metsas imelist abistajat. On lugusid, kus metsa minemine on jutustaja juhuleid, paljudes aga mängib see loo seisukohalt kandvat rolli. Mets – nagu muinasjuttki või laiemalt rahvaluulearhiiv – on hea allikas kõiksugu võrdlusteks. Mets on liigikirev, siin leidub igasuguseid hääli ja arvamusi. Jutud on erinevad ja iga jutustaja isemoodi. Nii on mõistetav, et iga lugu on räägitud natuke erineva häälega ja neis väljendatud tõekspidamised võivad isegi vastanduda, nii nagu see folklooris ikka on. Muinasjutud räägivad sellest, mida inimesed peavad oma elus oluliseks, 5
mida nad märkavad, mis on neil hingel. Muinasjutt jutustab alati ennekõike meist endist. Seepärast ka raamatu alapealkiri: metsast ja meist. Kui lugu kõneldakse, siis võib see meid kõnetada. Aga ei pruugi. Muinasjutt ütleb meile seda, millele me oskame tähelepanu pöörata. Nii on mõeldamatu väita, et muinasjuttudel oleks üks ja ainus tähendus. Erineva tähenduse võib loole või mõnele selle üksikasjale anda igaüks, isegi igal rääkimisel või lugemisel. Enamik siinse kogumiku tekste ilmub trükis esimest korda. Need on pärit Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudest, kust juttude leidmist ja valimist on hõlbustanud Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli muinasjuttude töörühma loodud tekstikorpus. Lisaks käsikirjadest pärit muinasjuttudele on kogumikus ka lugusid, mida olen salvestanud Setomaal elavate muinasjutuvestjate käest. Tiitlis olev märge „ümber pannud” märgib seda, et olen need muinasjutud püüdnud teha suupäraseks, selliseks, et need oleks ladusad lugeda tänapäeva lugejale. Kümmekond aastat tagasi sain erilise kogemuse, kui seadsime kirjakeelde rahvajututekste, mille Piret Päär ja Anne Türnpu olid valinud kogumikku „Taevane pulm” (Päär, Türnpu 2006). Nimetasin seda kolmes mõttes tõlkimiseks: esmalt tuli tõlkida murre kirjakeelde, teiseks tuua juttude sisu kommentaaride abil tänapäevale lähemale ning kolmandaks mõnikord ka tõlkida suulise esituse järgi kirja pandud jutud lähemale kirjalikule väljenduslaadile. Ka siinses kogumikus on jutud samamoodi tänapäeva keelde ja meelde toodud. Olen püüdnud säilitada jutustaja stiili niivõrd, et lood jääks võimalust mööda ikka nendesamade jutustajate-kirjapanijate omaks, kelle nimed leiab iga jutu all. Mõni sõna või lausepool on lisatud või ära võetud selguse huvides. Arusaadavuse pärast on muudetud lõigujaotust ja korrigeeritud kirjavahemärke. 6
Ka mina ise „ümberpanijana” ei tarvitse kõige algselt öelduga rahul olla. Nõnda pole ma neid lugusid süžeeliselt ümber kirjutanud nii, nagu ise edasi vestes räägiksin. Tavaliselt olen püüdnud jääda ainult ühe jutustaja konkreetse variandi juurde, ma ei ole ära jätnud keeleregistrit, metafoore ega kujundeid, mis neis tekstides on, isegi kui ma mõnikord neidsamu ise sugugi ei kasutaks. Süvitsi minevate muinasjutuhuviliste tarvis on raamatu lõpus näidatud algsete juttude täpsed arhiiviviited ja muud kogumisandmed ning märgitud muinasjuttude tüübikuuluvus. See siin on ennekõike muinasjuturaamat. Niisiis pole see raamat metsa kohta käivast pärimusest, mille headeks näideteks on Oskar Looritsa kogumik „Lugemispalu metsaelust ja jahindusest” sarjas „Endis-eesti elu-olu” (2004, esmatrükk 1941) ja Mall Hiiemäe raamat „Üks jahimees läks metsa” (1969). Sellega, mida leiab rahvausundis, tegelevad ennekõike teistsugused rahvajutud. Näpuotsaga on muistendlikke ja memoraatlikke, sekka naljandlikkegi lugusid temaatilise ühtsuse huvides siingi, kuid ka neil puhkudel on need lood millegi poolest muinasjutulikud. Sada puud on juba mets, sada lugu sellised, millest kergelt läbi ei näe. Seda raamatut võib võtta ka kui rännakut muinasjuttude metsas. Mets on tegelikult muidugi lõputu, selle läbimist hõlbustab rada. Et siin muinasjutumetsas oleks veidi hõlpsam liikuda, jagasin jutud saludesse ja tegin teekonnale vahepeatused, kümmekond metsasihti. Nagu loodusrajal, nii saab siingi vahepeatuses lugeda väikselt teadetetahvlilt mõnd vahendatud infokildu, kuid mõistagi võib nagu looduseski need tahvlid vahele jätta – niikuinii nõuaks kõige seletamine juba põhjalikku ettevõtmist, mille tarvis on teistsugused väljaanded, näiteks kommenteeritud tekstiantoloogiad. Nagu edasi liikudes ruttu selgeks saab, ei tarvitse kogu teekond sobida kõigile iseseisvaks läbi7
miseks, või kui, siis ainult esimene, turvalisem kodulähedane kolmandik. Sügavamal metsas võib juhtuda hirmsamaid lugusid, kuivõrd varasematel aegadel pole muinasjutud olnud sugugi ainult või eeskätt laste kõrvadele kuulamiseks. Muidugi võib igaüks luua just sellise teekonna, nagu ise tahab, ja rühmitada enda jaoks samad lood sootuks teisiti. Muinasjuttude metsa eeliseks on võimalus uidata kus tahes – ei pea minema mööda määratud matkarada. Niisiis, asume metsateele.
8
Metsavaimu heategu Muiste ühel udusel hommikul läks üks jahimees oma kahe poja ja kahe koera seltsis jahile. Sel hommikul nägid jahimehed iseäranis palju kõiksugu metsalinde ja metsaloomi, aga ühtegi pole nad kätte saanud, sest iga kord, kui nad kellegi looma ehk linnu peale lasksid, läks kuul ikka viltu. Päike oli juba ammugi lõunas, aga jahimeestel polnud veel linnupoegagi käes. Kõht hakkas ka viimaks jahimeeste käest oma õigust nõudma ja mehed hakkasid sööma. Kui jahimehed söönud, tuli metsast üks mees nende juurde, kes niisamuti püssi seljas kandis kui nemadki. See mees küsis jahimeeste käest ka endale süüa. Jahimehed vastasid talle: „Annaksime küll hea meelega sulle süüa, aga et me väga vähe ühes võtsime ja selle juba ära sõime, ei saa me sulle midagi suuremat anda.” 14
„Ehk jätkub minu jaoks ikka ka natukene!” ajas võõras mees jahimeestele peale. Selle peale tõusid jahimehed üles ja ütlesid: „Noh, kui sul kõht just tühi on, eks tule siis ja söö seda musta-valget, mis meil veel on!” Võõras mees hakkas kohe hundiisuga sööma ja silmapilgu pärast polnud enam midagi süüa. Siis küsis võõras mees jahimeeste käest: „Noh, kas teil mulle veel midagi süüa on anda?” „Ei ole!” kostsid jahimehed võõrale. „Ah nii, hea küll, kui teil mulle midagi süüa pole anda, siis – et ma kord sööma olen hakanud, pean ma ka kõhu täis saama!” Nende sõnadega moondus võõras mees suureks jättilaseks. Jättilane haaras ühe jahikoera sabast kinni ja neelas ta korraga alla. Niisama neelas jättilane ka teise jahikoera oma kõhtu. Nüüd said jahimehed aru, mis loom see jättilane õige on – et see pole keegi muu kui Vanapagan või Põrgupoiss ise. Jahimehed hakkasid siis küll tagurpidi issameiet lugema, aga jättilane põrutas oma piksehäälega: „Vait, sa koer, oma kutsikatega! Niisama kui sa oma koeri nägid minu kõhtu minemas, nii peate ka sina ja su pojad minu kõhtu minema. Aga sulle, sa vana koer, annan ma ühe võimaluse pääseda. Näe, siin taeva all lendab üks vesihall kotkas. Kui sa selle kotka esimese püssipauguga maha lased, siis jääd sa elama. Aga kui sa seda homseks teha ei suuda, siis lähed sa minu kõhtu niisamuti nagu sinu pojad praegu.” Nende sõnadega neelas jättilane jahimehe pojad oma kõhtu ja kadus ise ära. Vana jahimees istus nüüd ühe puukännu otsa maha ja hakkas kibedasti nutma. Kui ta nõnda seal istus, siis tuli tema juurde üks 15
vanamoor, kellel olid kulliküüned ja kullinokk. Vanamoor hakkas rääkima: „Ära nuta ühtigi, jahimees. Näe, ma annan sulle ühe hõbekuuli. Pane see kuul oma püssi ja siis saad selle halli kotka maha lasta, mis Vanapagan käskis. Su oma püssiga ei saa sa seda kotkast ilmaski kätte, vaid üksnes selle kuuliga, mis ma sulle annan; selles kuulis on seitsmesugust nõiduse väge sees ja see toob kotka kohe maha. Kui sa kotka oled maha lasknud, siis võta see kuul kotka seest välja ja hoia alles. Kui sa selle kuuliga mingi looma pihta lased, siis ta su käest enam ei pääse. Oled sa kotka maha lasknud, siis lõika kotka kõht risti lõhki ja sa saad oma pojad ning jahikoerad elavalt kotka kõhust kätte.” Nõnda rääkides pistis vanamoor jahimehele hõbekuuli pihku. Jahimees tänas nüüd vanamoori kalli kingituse ja hea õpetuse eest. Siis ütles vanamoor veel jahimehele: „Et sa mind ei tunne, jahimees, siis tahan ma sulle seda ütelda, kes ma olen. Ma olen metsavaim. Hoia, et sa mind ei pahanda, sest kui sa mind pahandad, siis tahan ma sind kurjasti karistada. Ja kui sul head päevad on, siis pea ka mind meeles.” Seda öelnud, läks metsavaim tuldud teed tagasi. Vana jahimees laadis nüüd püssi ära, pani siis palge ja sihtis kotka pihta. Pauk käis ja kotkas langes suure kohinaga jahimehe ette maha. Jahimees tegi nüüd nii, kuidas metsavaim teda oli õpetanud. Ta võttis kotka kerest kuuli välja, lõikas kotka risti lõhki ja sai oma pojad ning koerad kotka kõhust niisama tervelt ja priskelt kätte kui nad hommikul metsa tulles olid. Iga kord, kui jahimees selle kuuliga mingit looma laskis, siis see ta käest ei pääsenud. Jahimehest sai pärast väga rikas mees. Oma rikkuses 16
pole ta aga metsavaimu 체htigi 채ra unustanud, vaid see sai 천nnelikust jahisaagist ikka alati oma jao. Jutustanud Maali Jaunvest, kirja pannud Martin Luu 1893. aastal P천ltsamaa kihelkonnas.
17
Metsavaim Kord läks mees kosja. Suurest metsast läbi minnes tuli talle metsavaim vastu ja küsis: „Kuhu sa lähed?” Mees jutustas asjaloo ära. Vanapõrglane hakkas siis seda tüdrukut laitma, oma tütart aga lõpmata kiitma. Mees pole end aga eksitada lasknud. Võttis ikka oma soovitud naise ära ja elas päris õnnelikult: käis ikka teol ja tegi tööd. Muud pole viga, kui üks viga olnud – ja see oli see, et metsakurat pole neid rahule jätnud. Viimaks said nad ka lapse. Mees pidi ära teole minema ja haige naine üksi koju jääma. Metsavaim aga muutis mehe naise soendiks ja pani oma tütre asemele. Laupäeva õhtul tuli mees teolt koju ega teadnud midagi, mis naisega oli sündinud. Laps nuttis ilmast ilma ega pannud suud sugugi kinni. Mees mõtles, et ei tea, mis tal nüüd ometi peaks olema, nüüd olen ma püsti hädas. Siis võttis 18
ta lapsele hoidja, kes last küll kõige hellemini hoidis, aga midagi pole aidanud. Hoidja pani sagedasti tähele üht hunti koplis laia kivi kõrval. Ühekorra läks lapsehoidja hundi poole, kui see kivi peal istus ja kohe tuli hundil nahk maha ning alasti inimene tuli seest välja. Lapsehoidja tundis ära, et see on lapse ema ja läks tema juurde. Ema võttis lapse sülle, imetas teda ja rääkis lapsehoidjale, kuidas ta soendiks sai, aga pole mitte kellelegi muule lubanud sellest rääkida kui mehele. Siis võivat ta ainult lahti saada, kui see lai kivi kuumaks köetakse, nii et nahk kössi kisub ega ta end enam sisse ei saa mähkida. Lapsehoidja nii ka tegi, rääkis loo mehele kõik ära. Järgmisel päeval läks mees ja küttis kivi kuumaks. Kohe ilmus soend sinna ja kükitas kivile. Kivi oli palav ja põletas naha kärssu. Nii saigi mees oma naise kätte, kuid pole teda kuidagi hoida saanud, sest ehk mõni saab vast teada, ja ei tea, mis siis metsavaim jälle teha võtab. Hoidis siis naisukest aidas. Aga ega mees siis veel ka metsavaimuga pole valmis olnud, sest metsavaimu tütar oli alles tema käes. Ei aidanud muu nõu midagi, kui mees läks arsti juurde abi otsima. Arst oli nii kaval ja tark, et teadis kõik vana metsapagana vigurid ära. Ta ütles: „Ega sa muidu neist lahti saa, kutsu nad sauna vihtlema. Kui nad saunas on, siis pane saunauksele pihlakane tugi ette ja süüta saun põlema. Siis oled neist lahti.” Mees läks koju ja küsis metsavaimu tütre käest: „Kas haige juba terveks ei saa? Vaja sauna kütta, haige tahab ehk vihelda?” Tütar oli sellega nõus. Saun köeti soojaks ja metsavaim läks ise oma tütart vihtuma; pole teisi usaldanud. Kui nad parajasti kuuma leili käes ähelnud ja puhelnud, 19
toetas mees uksele pihlakase toe ette ja päästis punase rebase sauna katusel lahti. Küll põles saun kaua aega ja ajas sinist tuld välja mis hirmus. Nii sai mees metsavaimudest lahti. Nüüd olid mees ja naine omad elupäevad hästi ära elanud – nii palju, kui Jumal neid neil oli kinkinud. Muud pole raskuseks olnud, kui ainult teoorjus, mis mõisas teha tuli. Jutu on kirja pannud Jaan Hünerson 1897. aastal Karksi kihelkonnas.
20
Peninukid Ükskord läksid kaks last, õde ja vend, metsa marjule. Õde oli noorem, vend vanem. Marju otsides jõudsid nad ühe sellise koha peale, kus päike väga lahkelt ja lammalt paistis, linnud imeilusasti laulsid ja lepik magusasti lõhnas. Lapsed jäid siia imepaika seisma ja looduse iluga rikastatud kohta vaatama. Kui nad tükk aega olid vaadanud, läksid nad südamest rõõmsana minema. Oma suuremaks rõõmuks leidsid nad veel hea tüki ilusat marjamaad. See koht oli marju täis, nagu oleks punase riidega kaetud. Lapsed korjasid ruttu anumad täis ja hakkasid kodu poole minema. Aga nad ei teadnud enam õiget koduteed ja eksisid ära. Mida enam nad kodu poole arvasid minevat, seda paksemasse, pimedamasse metsa nad jõudsid. Viimaks jäid nad ühte paika keset paksu kuusemetsa peatuma. Õde ega vend ei teadnud, kus pool kodu on, ehk kust sinnapoole 21