/naisedhuntidega

EESSÕNA

Me kõik oleme tulvil igatsust ürgse järele. See on kiusatus, mille vastu on vähe kultuurseks ja kombekohaseks peetavaid vastumürke. See on iha, mida meid on õpetatud häbenema. Oleme kasvatanud oma juuksed pikaks, et peita nende alla oma tundeõhetust. Aga sellegipärast varitseb ürgnaine ööd ja päevad läbi meie selja taga. Kus me ka ei viibiks, ikka luurab meid tema vari, mis ilmselgelt on neljajalgne.

Filosoofiadoktor Clarissa Pinkola Estés Wyomingi osariigis Cheyenne’is

7

8

SISSEJUHATUS

Loits luude kohal

Nii ürglaaned kõigi oma loomadega kui ka ürgnaine on väljasuremisohus.

Aegade jooksul oleme näinud, kuidas naise loomusunde vägistatakse, maha surutakse ja ümber vormitakse. Ikka ja jälle on ta ürgloomust niisama meelevaldselt koheldud kui metsloomi või metsikut loodust tervikuna. Mitme tuhande aasta jooksul on meie hingi alati, kui meie, naised, ise enda eest seisnud pole, lükatud kõige viletsamale hingekesale. Ürgnaise hingemaastikke on ajaloo vältel rüüstatud ja põletatud, tuima tobedusega segi songitud. Teiste meeleheaks on meie looduslik elutsükkel moonutatud meile loomuvastasteks elurütmideks.

Pole juhus, et rikkumata metsik loodus on meie planeedi pealt kadumas. Samal viisil nõrgeneb ka arusaamine meie sisemisest ürgloomusest.

Polegi nii raske aru saada, mispärast ei põlislaant ega vana naisterahvast enam kuigi tähtsateks ei peeta. Arvatakse, et mis sügavat salapära seal ikka olla võib. Pole sugugi juhuslik kokkusattumus, et hundid, koiotid, karud ja ürgsed naised samale pulgale asetatakse. Neile kõigile on ühine instinktiivse arhetüübi olemasolu. Ja säärase arhetüübi kandjatena omistatakse neile ekslikult loomupärast pahasoovlikkust ning sünnipärast hädaohtlikkust ja aplust.

Minu elu ja tegevus jungiaanliku analüütiku ja cantadora ehk pajatajana on mulle õpetanud, et naisterahvaste raugevat elujõudu saab uuesti üles õhutada vaid naiseliku alateadvuse varemetes laiaulatuslikke hingearheoloogilisi väljakaevamisi tehes. Ainult sel viisil oleme võimelised taas loomulikku ja vaistlikku hingeelu ilmutama. Ja kui me isikustame seda 9

Ürgnaise arhetüübi kaudu, oleme võimelised tajuma naisterahva sisima loomuse suundumisi ja eluvõitluse vahendeid. Moodne naisterahvas esindab kindlate piirjoonteta toimekust. Teda sunnitakse tegema ükskõik mida ükskõik kellele. Ürgne teadmine oleks nagu ajast ja arust.

Selle raamatu pealkiri on „Naised, kes jooksevad huntidega. Müüte ja pajatusi ürgnaise arhetüübist”. Teos sai alguse minu uurimustest metsloomade, iseäranis huntide kohta. Hundiliikide Canis lupus ja Canis rufus uurimislugu on sarnane naisuurimislooga – seda nii vaimsuse kui ka valude-vaevade seisukohalt.

Elutervetel huntidel ja elutervetel naisterahvastel langevad teatavad hingejõujooned kokku: mõlematel on terav aistmismeel, mängualdis vaim ja kõrgendatud pühendumisvõime. Hundid ja naisterahvad on sugulased oma uudishimuliku loomuse poolest, oma suure hingejõu ja kannatlikkuse poolest. Neil on sügavad vaistud, nad keskenduvad pingsalt hoolekandele oma järeltulijate, oma elukaaslaste ja oma karja suguvõsa eest. Elukogemuse varal kohandavad nad end pidevalt muutuva keskkonnaga. Nad on meeletult meelekindlad ja väga vaprad.

Mõlema peale on ajujahti peetud, mõlemat on kimbutatud, mõlemale on ülekohtuselt süüks pandud aplust ja kõveraid radu pidi käimist, täielikku agressiivsust ja seda, et kõik loomujooned on neil lahjemat laadi kui nende mahategijatel. Naised ja hundid on olnud märklauaks neile, kes tahaksid ürgmetsadest platsi puhtaks teha ja taltsutada seda, mis hingeelus on veel looduslikku ning ürgset – sealt tuleks nende arvates kõik vaistlik nii põhjalikult välja juurida, et sellest jälgegi järele ei jääks.

On hämmastav, kui samalaadselt langevad hundid ja naisterahvad saagiks neile, kel puudub oma ohvritest igasugune arusaamine.

Nii kaugele jõudsin Ürgnaise arhetüübi määratlemisega hunte uurides.

Olen uurinud teisigi elusolendeid – näiteks karu, elevanti ja liblikaid, nende hingelinde. Igaühel neist on rohkesti naisterahva loomusunnilise hingeeluga kokkukäivaid jooni. Ürgnaine on kahel korral mu vaimsusesse tunginud: esimest korda sellega, et oma sündimisel sain soontesse kirgliku mehhiko-hispaania vere, hiljem lisas sellele oma sütitavat vaimu veel ungari perekond, kes mu üles kasvatas. Ma sirgusin suureks Michigani osariigi rajajoonel Suure 10

järvistu lähikonnas, kus mind ümbritsesid laaned, viljapuuaiad ja põllud.

Välgud ja pikne olid seal mu peamine hingetoit. Öösiti rõkkasid siriseda viljapõllud. Kaugemal põhja pool tulid hundid kuuvalgel raiesmikkudele karglema ja kooris uluma. Hirmu tundmata jõime kõik ühest ja samast lättest. Kuigi ma ei teadnud veel ta nime, algas mu armastus Ürgnaise vastu juba lapsepõlves. Ma olin pigem esteet kui atleet ja mu ainus soov oli rännata ilumail. Toolidele ja laudadele eelistasin maapinda, puid ja koopaid, sest need olid paigad, kus võisin enda suruda vastu Jumala põske.

Kui pimedaks läks, kutsusid jõed mind endale külla, ma lausa pidin astuma viljapõldude vahele, et nad saaksid minule oma maakeelset juttu puhuda. Öösel oli vaja minna paksu metsa sisse tuld tegema ja juttu tuli tingimata vesta nii, et täiskasvanud pealt ei kuuleks. Oli õnn, et kasvasin üles looduse rüpes. Seal õpetasid välgusähvatused mulle, mis asi on äkiline surm ja eluküünla kustutamine. Aga pesakonna vastsündinud hiirepoegade nägemine mahendas surmaelamusi oma elu-uudsusega.

Kui ma kaevasin savi seest välja indiaanlaste kee, mis oli tehtud trilobiitidest, sain ma aru, et inimesed olid asustanud mu kodukanti iidsetest aegadest saati. Kui monarhliblikad ehtisid mind, istudes mulle lagipähe otsekui õrrele, õppisin tundma sakraalset kunsti. Öösiti olid mu juveelideks helendavad põrnikad ja mu käevõrudeks olid smaragdrohelised konnad. Üks emahunt oli tapnud oma surmavalt haavatud kutsika – see õpetas mind kõigest hingest kaasa tundma, aga ühtlasi ka, et on vaja juhatada surm surija juurde. Karvased tõugud, kes okstelt alla kukkusid ja sinna ikka ja jälle tagasi ronisid, õpetasid mulle sihiteadlikkust. Nende kõditav ränd üle mu käeselja osutas mulle, kuidas nahk ellu võib ärgata. Ja puulatva ronimine õpetas mind tundma seda tunnet, mida hiljem pakkus suguühe.

Teise maailmasõja järgne põlvkond, kuhu ma kuulun, kasvas üles ajal, mil naisi ei peetud täisväärtuslikeks ja neisse suhtuti kui omandisse. Siiski – hea peremees poleks oma omandit sedasi sööti jätnud... Aga tänu jumalale tõi tuul alati kohale mõne metsiku seemne. Kuigi sellest, mida naised kokku kirjutasid, lugu ei peetud, tulistasid nad oma sulepeadest ägedalt 11

edasi. Kuigi see, mida naised kokku maalisid, tunnustust ei leidnud, oli see ometi hingekosutav. Oma kunstiharrastuse jaoks pidid naised välja manguma tööriistad ja tööruumid, aga kui see korda ei läinud, siis töötasid nad mõnes puuõõnes, koopas, metsa vahel või katusekambris.

Hädavaevu tohtisid naised tantsida. Ainsad kohad, kus nad seda vabalt teha said, oli mets, sest seal ei näinud neid keegi, või keldrikorrus või pime hoov, kuhu nad läksid solgiämbrit tühjaks kallama. Enda ehtimine oli kahtlane ettevõtmine. Rõõmsaks jumestatud ihu või ilus rõivas suurendasid hädaohtu, et keegi võib sulle kallale kippuda ja sugulist vägivalda tarvitada. Pealegi ei saanud naised isegi rõivaid, mis neil seljas, enda omadeks pidada.

Tol ajal nimetati vanemaid, kes olid oma laste vastu vägivaldsed, lihtsalt rangeteks. Rängasti ekspluateeritud naiste lõhkikärisenud hingi käsitleti kui närvide kaotamist ja armsateks peeti neidusid ning naisterahvaid, kelle kõhtu pitsitasid voorusevööd, kelle hing oli taltsas ja kellel oli suukorv peas. Aga neid emaseid, kel oli õnnestunud terve elu jooksul ennast viivuks või paariks kaelarihmast vabastada, peeti langenuteks.

Nii nagu paljud teised naisterahvad enne ja pärast mind, nii elasin ka mina oma elu otsekui criatura, libaolend. Nii nagu teised, vaarusin ja taarusin ka mina kõrgetel kontsadel ringi ning kirikusse minnes sain pika kleidi selga ja kübara pähe. Aga mu müütiline saba paistis sageli kleidiääre alt välja ja kõrvad kerkisid kikki, nii et mu kübar liikus ja vajus otsaesise peale. Aina ettepoole nihkudes kattis see viimaks kinni mu mõlemad silmad. Aga mõnikord sai just siis mulle selgeks, mis mu ümber tegelikult toimub.

Ma pole unustanud seda aegade hämarusse vajunud aastate laulu, hambre del alma’t, näljase hinge laulu. Aga ühtlasi pole ma unustanud ka rõõmurikast canto hondo’t, sügavast hingepõhjast tulevat laulu, mille sõnad ikka ja alati hoiavad meie vaimu õigel teel.

Otsekui laanerada, mis järjest vähem märgatavaks muutub ja mis lõpuks täiesti käest kaob, nõnda jooksevad umbe ka traditsioonilise psühholoogia teooriad, kui need püüavad käsitleda loovat, anderikast ja süga12

vahingelist naisterahvast. Traditsiooniline psühholoogia on kas liiga mannetu või jääb päriselt jänni, kui peab sügavamalt käsitlema seda, mis on naisterahvale tähtis: tema arhetüüpset, vaistlikku, seksuaalset ja tsüklilist omapära, tema vanuselisi iseärasusi, tema oma arenguteed, naiselikku tarkust ja loovusetuld. Just sellest olen juhindunud oma uurimuses Ürgnaise arhetüübist, mille peale on kulunud peaaegu kaks aastakümmet.

Naisterahva hingelaadi ei tohiks alateadliku kultuuri poolt vormitud algkujust võõrandada ega teda mingisse uude, hea tooniga kooskõlastuvasse vormi suruda. Ka ei maksaks nendel, kes peavad ennast teadvuse ainukandjateks, painutada naist endale vastuvõetavalt mõistusepäraseks. Just seesugune kohtlemine on olnud põhjuseks, miks miljonid naisterahvad, kes on kunagi võimsa ja loomuliku väega oma tegevust alustanud, on hiljem oma maisest kultuurivoost kõrvale jäänud. Selle asemele tuleks eesmärgiks seada naisterahva ilurikka ja loomuliku hingelaadi taastamine ja toetamine.

Muinasjutud, müüdid ja pajatused juhivad arusaamade juurde, mis teritavad meie pilku, nii et võime välja valida ürglooduse raja ja sellel ka käima õppida. Pajatus pakub meile teadmist selle kohta, et rada pole umbe jooksnud, vaid viib meid aina sügavamate ja sügavamate naiseomaste teadmiste valda. See rada, mida mööda meie, naised, liigume, on ürgnaise arhetüübi ja kaasasündinud loomusunnilise iseolemise rada.

Ma kutsun teda Ürgnaiseks, sest need kaks sõna – „ürgne” ja „naine” – on üheskoos otsekui llamar o tocar a la puerta ehk muinasjutt, mis koputab naise sisima hingekoja uksele. Llamar o tocar a la puerta tähendab sõna-sõnalt mängimist nimega kui mänguriistaga selleks, et avada ust.

See tähendab sõnade kasutamist selleks, et läbipääsu avada. Pole tähtis, missugusest kultuurist on naine mõjutatud – niikuinii tekitavad sõnad „ürgne” ja „naisterahvas” temas vaistliku äratundmise.

Kui naised neid sõnu kuulevad, siis liigatab ja elustub miski nende mälusügavuses. Mälusügavik pajatab meie absoluutsest, vaieldamatust ja paratamatust sugulusest ürgemasega, aga see seos on jäetud unarusse, seetõttu on ta muutunud viirastuslikuks, maetud ülemäärase koduloomastamise mulla alla, tunnistatud ümbritseva kultuuri poolt lindpriiks, 13

ja mitte keegi peale meie ei saa enam aru, mis asi see on. Võib-olla oleme unustanud, kuidas ürgemast kutsuti, võib-olla me ei vasta, kui ta meie poole pöördub, aga oma kõige sügavamas sisimas me tunneme teda, igatseme teda, teame, et tema kuulub meile ja meie kuulume talle.

See põhjapanev ja olemuslik suhe on meil sünnipäraselt olemas, see on algollus, millest oleme arenenud. Ürgnaise arhetüübis otsekui vutlaris peitub ürgema. Kui me teda endas ajuti kas või põgusalt tunneme, siis tahame hullupööra, et see tundmus jätkuks. Nii mõnigi naisterahvas saab elustavast ürgsusest maigu suhu raskejalgsuse ajal või oma lapse imetamise ajal või siis osa saades lapse kasvamise ja kujuvõtmise ning temaga armusuhete loomise imest. Võib-olla on aedniku armastuses aia vastu midagi sellesarnast.

Naisterahvas tunneb endas Ürgnaise ära ka ilmutuse kaudu, näiteks suurest ilust osa saades. Mina olen tundnud endas Ürgnaist, kui ma oma laanetaguses üksisilmi Issanda antud päevaloojangut olen imetlenud. Olen tundnud Ürgnaist enda sees jõnksatamas, kui olen vaadanud kalamehi, kes videvikutunnil järvelt tulevad, põlevad laternad käes.

Sedasama jõnksatust olen tundnud ka, vaadates oma vastsündinud lapsukese varbaid, ilusti reas otsekui viljaterad viljapeas. Meie naised näeme Ürgnaist igas võimalikus ja võimatus kohas. See äratundmine võib tulla ka helide kaudu, muusika kaudu, mis paneb kurgualuse värisema ja südame põksuma, trummipõrina kaudu, vile või vidina kaudu, kutsuva hääle kaudu, karjatuse kaudu. Ta tuleb kirjapandud või väljaöeldud sõna kaudu. Mõnikord paneb sõna, lause, luuletus või pajatus meie siseilma nõnda kaasa helisema, et meile meenub kas või viivuks, mis ainest me tegelikult tehtud oleme ja kus on meie tõeline kodu. Ürgsuse maik võib olla üürike, kui see tuleb inspiratsiooni salaradu pidi (oi, siin ta on! – ai, juba on ta kadunud!). Igatsus ürgnaiselikkuse järele ilmutab ennast siis, kui kohatakse kedagi, kes kindlustab sidet ürgsusega. See igatsus ilmutab ennast siis, kui saadakse aru, et aeg, mis on antud müstilise hingetule küdemiseks või unistustes hõljumiseks, on liiga lühike isikupärase loova elu väljaarendamiseks, oma elutöö lõpuleviimiseks või tõeliseks armastuseks.

Ometi pole see kõik enamat kui põgus maigutus, mille võib tekitada 14

nii ilu ise kui ka selle kadumine, mis meid otse vaeslapseks teeb. Selles maigutuses on nii palju ärevust, nii palju igatsust, et see allutab meid lõpuks ikka ürgsele loomusunnile. Ja siis me volksame võpsikusse või kargame ära kõrbesse või lipsame lumme. Ja me lidume kõigest jõust, meie pilk on pinev, kõrvad on kikkis, me nuusutame maad ja nuhutame õhku, me otsime saladuse võtit, jälge ja märki sellest, et Ürgnaine ikka veel elab ja et me pole veel kaotanud võimalust. Kui me oleme ta jälje üles võtnud, siis tormame naiselike tungide ajel tuhatnelja edasi, et talle järele jõuda, et teha plats puhtaks tarbetutest seostest ja vabastada oma meeled ürgsuse jaoks, et pöörata elus uus lehekülg ning nõuda eneselt läbilööki, et rikkuda reegleid ja peatada maailma pöörlemine, sest me ei saa enam ilma Ürgnaiseta läbi.

Et naised on ta kunagi kaotanud ja taas üles leidnud, siis püüavad nad Ürgnaist nüüd igati hästi hoida. Naised, kes on ta tagasi võitnud, püüavad elu eest teda enam mitte kaotada, sest ürgnaiselikkuse toel on nende loominguline elu äkki õitsele puhkenud; eluseosed on saanud ühtäkki tähenduse ja sügavuse ning asunud toetama tervist; nende suguelu tsüklid, nende loovus, nende töö ja nende mäng on taas leidnud elus oma õige kooskõla. Enam pole nad palukesed, mis kõlbavad kellelegi kehakinnituseks – looduse seaduste kohaselt on neilgi võrdne õigus kasvada ja edeneda. Nüüd väsivad nad päeva lõpuks rahuldust toovast tööst ja edasipüüdlusest, aga mitte kinniolekust kitsas mõttevõrgus, töölõigus või pealesunnitud suhtluses. Nad teavad vaistlikult, millal ühele või teisele asjale on aeg antud elada ja millal on käes nende ots.

Nad teavad, millest eemale hoida, ja teavad, kelle sekka tasub jääda.

Kui naised loovad taas suhted oma ürgloomusega, siis saavad nad kaasa alalise hingevalvuri. Siis õnnistatakse neid selgeltnägija, oraakli, arbuja, vaistuväelise teoinimese, looja ja leiutaja andega. Ka oskavad nad sedaviisi kuulata, et ainuüksi kuulamisega juhivad, sisendavad ja asendavad nad sise- ning välisilmade võbelevat elu. Naisterahvas ei suuda kunagi Ürgnaist endas varjata – seos ürgsusega kumab temast läbi. Naises elab ürgõpetaja, ürgema ja ürgnõunik, kes on talle toeks ta sisima või välimise elu mis tahes avalduses.

Sõna „ürgne” pole siin kasutatud halvustavas mõttes, see ei tähenda 15

mõistuse kontrolli puudumist. Seda on kasutatud algses mõttes, mis tähendab loomuliku elu elamist, milles criatura’l ehk olendil on säilinud kaasasündinud rikkumatus ja tervislikud elukombed. Need sõnad „ürgne” ja „naine” panevad naisterahva meelde tuletama, kes ta on ja milleks ta olemas on. Need sõnad loovad metafoori, mis väljendab kõigisse emastesse varutud jõudu. Need sõnad isikustavad jõu, ilma milleta naised ei suuda elada. Ürgnaise arhetüüpi võib väljendada ka teiste sõnadega. Seda võimsat hingeloomust võib nimetada ka vaistlikuks loomuseks, kusjuures Ürgnaine on jõud, mis turgutab seda tagant. Seda võib nimetada loodushingeks, aga ka selle taga seisab ikkagi Ürgnaise arhetüüp. Seda võib nimetada naise kaasasündinud algloomuseks. Seda võib nimetada naise sisimaks pärisloomuseks. Luules võib seda nimetada „teiseks minaks” või „seitsmeks maailmamereks” või „kaugeteks metsadeks” või „südamesõbraks”.1 Erisugusest psühholoogilisest vaatevinklist ja eri perspektiivist vaadatuna võib seda nimetada id’iks – päriliku psüühika kogumiks inimese sünnihetkel – või Iseduseks või vahendavaks loomuseks. Loodusteaduses võiks seda nimetada tüüploomuseks või alusloomuseks.

Aga kuna see on sõnul väljendamatu, selgeltnägelik ja sisetundeline, siis nimetatakse seda cantadora’de keskel targaks või teadjaks loomuseks.

Mõnikord nimetatakse seda „naisterahvaks, kes elab seal, kus on aja ots” või „naisterahvaks, kes elab maailma ääre peal”. Ja see criatura on alati ka looja ja loitsija või surmajumalanna või koguni allakäinud piiga või mis tahes muu isikustamine. Ta on ühtlasi nii sõber kui ka ema kõigile neile, kes on eksinud teelt, kõigile neile, kes vajavad õpetamist, kõigile neile, kes murravad pead elu mõistatuse kallal ja kes otsivad õnne laias laanes või kondavad kõrbes.

Selles alateadlikus hingepõhjas, mis otsekui muneja kana on Ürgnaise välja haudunud, polegi Ürgnaisel tegelikult nime, sest ta on iga nime jaoks liiga avar. Aga kuna Ürgnaine loob naiselikkuse kõik tähtsad tahud, siis siin, maa peal, nimetatakse teda paljude nimedega – mitte ainult selleks, et takseerida ta loomuse mustmiljoneid varjundeid, vaid ka selleks, et teda mitte käest lasta. Sest ajal, mil me alles hakkame 16

temaga taas suhteid looma, võib ta igal viivul suitsuna haihtuda. Aga kui me anname talle nime, siis leiab ta endale kindla niši meie sisimates mõtetes ja tunnetes. Ta tuleb meie sisimasse ja jääb sinna, siis kui teda hinnata osatakse.

Nõnda siis nimetatakse teda Hispaanias Río Abajo Río’ks, jõealuseks jõeks; La Mujer Grande’ks, suureks naiseks, ja Luz del Abyss’iks, põrgutuleks või sügavikuvalguseks. Mehhikos kutsutakse teda La Loba’ks, emaseks libahundiks, ja La Huesera’ks, libakontnaiseks. ˝ Erdo Ungarlased kutsuvad teda O ˝ ben’iks, metsamemmeks, ja Rozsomák’iks, libaahmiks (libakaljukassiks). Navaho indiaanlastele on ta Na’ashjé’ii Asdzáá, ämmelgnaine ehk libaemaämblik, kes koob inimolendite, loomade, taimede ja kivide saatusvõrku. Guatemalas on üks ta paljudest nimedest Humana del Niebla ehk udueit – naisterahvas, kes on elanud ja elab igavesest ajast igavesti. Jaapanis on ta Amaterasu Omikami, jumalus, kes toob meile kogu valguse, terve teadvuse. Tiibetlastele on ta Dakini, seesmine tantsitav jõud, mis teeb naise selgeltnägijaks. Seda loetelu võiks jätkata. Ürgnaisel on palju kujusid. Ürgnaise loomuse sisuks pole religioon, vaid praktika. See on psühholoogia selle sõna kõige õigemas tähenduses: psühho/psyche „hing” ja loogia/logos „teadmine” – ühtekokku niisiis hingeteadmine või hingeteadus. Ilma ürgnaiseta pole naisterahvastel vaimukõrvu, millega talletada hingekõnet või kuulata omaenese siserütmide kuminat. Ilma Ürgnaiseta on naisterahva vaimusilmadel kõikevarjav käsi ees ja ta päevad mööduvad hingehalvatuse taolises igavlemises või igatsemises. Ilma Ürgnaiseta kipub naisterahva hingel jalgealune kõikuma. Ilma Ürgnaiseta unustavad naisterahvad, milleks nad loodud – nad hoiavad kinni sellest, mille nad peaksid käest ära andma. Ilma Ürgnaiseta ei tea nad, mida võtta, kui palju võtta või kas üldse võtta. Ilma Ürgnaiseta püsivad nad ka siis vait ja vagusi, kui nende sisemus lõõmab. Ürgnaine reguleerib naisterahvaste elutalitust, ta asub nende südames. Samal viisil reguleerib inimsüda ihutalitust. Kui me kaotame kokkupuute oma vaistlike hingeliigutustega, siis on meie elutalitus poolenisti rikkis. Kujuvõtud ja hingejõud, mis on naissoole omased, ei saa täielikult välja areneda. Kui naisterahvas on ära lõigatud oma põhilisest hingelättest, siis muutub ta liiga mõistli17

kuks, tema loomusunnid ja loomulik elutsükkel kaovad, need neelduvad kultuursusesse või intellekti või egosse – olgu siis tegemist tema enda või kellegi teise egoga. Ürgnaine on kõigi naisterahvaste tervis. Ilma temata pole naiste hingeelul mõtet. Ürgnaine on prototüüpne naine – ei hakka ta peale ei kultuuri-, aja- ega poliitikahammas; teda see kõik ei muuda. Ta elutsükkel muutub, ta kuju loovad sümbolid muutuvad, aga oma sisimas tema ei muutu. Ta on see, mis ta on, ja ta on tervik.

Kui naised on alla surutud, siis aitab Ürgnaine neil end ülespoole võidelda. Kui naised on vabad, siis on ka Ürgnaine vaba. Õnneks on sedasi, et pole tähtis, kui palju kordi teda maha rõhutakse, ikka põrkab ta uuesti üles. Pole oluline, kui palju kordi teda keelatuks kuulutatakse, lämmatatakse, kärbitakse, lahjendatakse, piinatakse, ebausaldusväärseks, hädaohtlikuks ja pööraseks tembeldatakse – ükskõik kuidas teda ka ei alavääristataks, ikka kerkib ta naistes esile. Ka kõige vaguram ja malbem naisterahvas on varunud oma hinges Ürgnaise jaoks salajase koha. Isegi kõige allasurutumal naisterahval on oma salaelu, omad salamõtted ja salatunded, mis on ürgselt lopsakad ja seega looduslikud ning loomulikud. Isegi kõige lõksuaetum naisterahvas valvab hoolega oma ürgse iseduse asupaika, sest ta teab vaistlikult, et ühel heal päeval leiab ta väljapääsutee, aiamulgu või mõne muu soodsa juhuse, mida ta põgenemiseks ära kasutab.

Usun, et kõik naised ja kõik mehed on sündinud andekateks. Õigupoolest on võimukate, anderikaste ja loova vaimuga naisterahvaste elu ning tegevust siiski vähe kirjeldatud. Aga teisest küljest on olemas rohkesti kirjatükke inimolendite nõrkusest ja selgrootusest, iseäranis naisterahvaste omadest. Mis puutub Ürgnaise arhetüüpi, siis selleks, et tema põhjani tungida, teda mõista ja osata ära kasutada seda, mis tal pakkuda on, peaksime olema enam huvitatud niisugustest mõtetest, tunnetest ja pürgimustest, mis naisterahvaid tugevdavad. Alles seejärel võiks me üles lugeda need seesmised ja kultuurilised tegurid, mis naissugu nõrgestavad.

Niisiis, kui me mõistame ürglooduse all olendit, kel on oma nägu ja tegu ja kes hingestab ja ilmestab naisterahva süvaelu, siis arendab see 18

mõistmine meid enam, kui arvata oskame. Kui psühholoogial ei lähe korda naiselikkuse tuumas seesugust pärilikku hingeolevust tabada, siis kukub ta läbi mitte ainult naise hingeelu, vaid ka tütarde, tütretütarde ja kogu tulevase naisliini uurimisel.

Selleks, et hüva arstirohtu ürgse hingekeha haavadele peale määrida, ja selleks, et luua paremad suhted Ürgnaisega, tuleb osata psüühikahäireid õigete nimedega nimetada. Kliinikus, kus ma töötan, on mul hea statistiline diagnoosipanemise käsiraamat, mis sisaldab tubli koguse erisuguseid diagnoose, aga ka psühhoanalüütilisi parameetreid, mis määratlevad psühhopaatiat tegeliku hingeelu korrastatuse või korrastamatuse kaudu ja ego-Iseduse telje varal.2 Määratlemisel tulevad arvesse veel teisedki käitumismallid ja tundmused, mis naisterahvastesse puutuvais küsimustes võivad asjadesse selgust tuua.

Võiksime ehk nimetada mõningaid tundesümptomeid, mis annavad tunnistust sellest, et hingetalitluse suhe ürgjõuga on katkenud? Kui teie tunnetele, mõtetele või tegudele on omased allpool loetletud tunnusmärgid, siis on teie suhe hingesügaviku loomusundidega kas kahjustatud või täiesti purunenud. Tunnusmärgid, mida tõeline naiselikkus välistab, on järgmised: kuiviklikkus ja tundetuimus, väljakurnatus, kõlbeline lodevus, depressiivsus, peakaotus, enese pettalaskmine, suukorvistatus, frigiidsus. Elutervete vaistudega naine ei lase end hirmutada, ei jää oma arengus seisma, ei mineta inspiratiivsust ega vaimuelevust; ta ei kaota hingeküllust ega tähendusrikkust, ta ei lange häbisse, ta ei turtsu ega särtsu, ta ei mängi lehtsaba ega kleepu kellegi külge, ta ei kaota loovust, ta ei lase end sisse mässida ega hullutada.

Normaalne naisterahvas ei tunne end jõuetuna, ta ei kõhkle alatasa ega värise, ta ei lähe ummikusse, ta julgeb lõpuni minna, ta ei soovi loobuda oma loovast elust kellegi teise kasuks. Ta ei eralda end kaitsekraaviga oma semudest, töökaaslastest ega sõpradest, ta ei mõtlegi taluda oma elurütmi segilöömist, ta ei põgene iseenda eest, ta pole inertne ega ebakindel, ta ei löö vankuma, ta suudab kõndida omapead ja aduda oma piire.

Ta ei sunni oma tempot teistele peale, ta pole isepäine, ta ei trotsi oma Jumalat või jumalaid, ta ei lase end lahutada jõust, mis teda ikka ja jälle ellu äratab, ta ei lase end muuta ei kodukanaks, kaineks kaalutlejaks ega 19

tuimaks töörügajaks, ta ei löö kõigele käega ega pea seda paika, kus ta oma eluinstinktid on kaotanud, kõige turvalisemaks ilma peal.

Ta ei karda vastutust enda peale võtta ega avalikkuse ette ilmuda, ta ei pelga pöörduda õpetaja, ema või isa poole, ta julgeb arvesse võtta poolikutki tööd ja julgeb nõuda tegemata töö ärategemist, ta ei pelga end pikale teekonnale asutada, ta ei karda ka ligimese või ligimeste eest hoolekandmist, tal pole hirmu, et ta võiks karile joosta, maha käia või ammenduda, ta ei lömita võimukandja ees, ta ei jookse energiast tühjaks enne loomekava püstitamist, ta ei löö araks, ta ei alanda ennast, ta ei tunne end süüdi olevat, ta pole tuim, ta ei tunne ängistust.

Ta ei karda vastu hammustada, kui tal midagi muud üle ei jää, ta ei pelga püüelda uudsuse poole; ta ei pelga häält tõsta ja vastu vaielda, ta ei pelga, et tal süda pahaks võib minna. Ta ei karda kõhukrampe ega kõhulahtisust, ta ei pelga, et ta lõhki kistakse või ära lämmatatakse, ta ei karda, et võib liiga kergesti järele anda või vastutulelikkust üles näidata, ta ei karda kätte maksta.

Ta ei karda seisma jääda ega karda tegutseda. Ta ei pruugi alustada – mis sellest, et on kolmeni loetud. Ta ei karda üleväärsuskompleksi, ei karda armastada ja vihata ühekorraga, tal pole hirmu, et ta ühes või teises eluvallas toime ei tule, ja ta julgeb elada täisverelist elu. Kui naine lõikab end ära kõigest eelloetletust, siis pole see mitte ainuüksi ajastu või aastasaja haigus, vaid seda tuleb laustõvena ette igal ajal ja kõigis paigus, kus naisi on orjastatud ning kus ürgloomus sipleb tsivilisatsiooni püügipaeltes.

Eluterve naisterahvas on paljuski hunditaoline: ta on võimas, ta on elujõudu pilgeni täis, ta on eluandja, ta teab, mis talle kuulub, ta on leidlik, ustav, aga samas ka paigalpüsimatu. Ometi on lahusolek ürgloodusest põhjustanud selle, et naisterahva isiksus on muutunud väetimaks, vesisemaks, ainetumaks ja virvendavamaks. Aga ega meid nii liduskarvalisteks loodud pole: nii võimetuteks kõrgele kargama, saaki küttima, sünnitama ja elu andma. Praegu on naiste elus vaimse seisaku ja igavlemise aeg. Ometi võib ürgne naine neis iga hetk välja lüüa ja siis võib hingeelu loov alge voolusuudme üle ujutada.

Mille poolest siis Ürgnaine naisterahvaid ligi tõmbab? Kui meie liit20

laseks, juhiks, eeskujuks või õpetajaks on Ürgnaine, siis varustab vaist meid lisaks kahele ihusilmale veel vaimusilmadega – ja neid on palju. Kui vaist hakkab meie elus kaasa välkuma, siis muutume tähistaeva taoliseks ja vaatame tuhatsilmselt alla maakamara peale. Ürgnaine kannab endaga kaasa tervet seljatäit arstirohtusid. Ta kandamiks on kõik, mis naisel elamiseks ja vaimuvalgustuseks vaja on. Tal on kaasas rohud kõikide tõbede vastu. Sellesse kandamisse kuuluvad ka pajatused, unenäod, unelmad, tähendussõnad, laulud, märguanded ja sümbolid. Ürgnaine on nii sõiduriist kui ka sõidu siht.

Kokkupuude ürgsete loomusundidega ei tähenda maani maha lõhkumist ega ümbertegemist, musta valgeksvõõpamist, ida kaarutamist läände, püstipööraseks ega ogaralt ohjeldamatuks muutumist. See ei tähenda esmaste ühiskondlike kohustuste minetamist või ligimesearmastuse tuhmumist. Vastupidi: ürgne loodus oma loomulikkuses on avara hingega ja meelepuhas. Ürgloomulikkus tähendab oma jahiala piiride tundmist, oma karja hulka kuulumist, see tähendab hinge kindlat ja uhket kohalolekut omaenda ihus, olgu see ihu kui tahes võimekas või jõuline. See tähendab kõnelemist ja tegutsemist omaenda nimel, ka eneseteadlikkust, valvelolekut. See tähendab tuginemist naisterahva kaasasündinud vaistule ja meeleteravusele ning oma elurütmist kinnipidamisele. Niisamuti tähendab see oma koha leidmist ja eneseväärikat esinemist. Ning muidugi tähendab see raugematut eneseteadvustamist. Ürgnaise arhetüüp ühes selle taustaga sobib patroneerima kõiki maalikunstnikke, kirjanikke, skulptoreid, tantsijaid, mõttetarku, palvevendi ja -õdesid. Kõiki otsijaid ja leidjaid – sest kõik nad on ju leiutamise ning avastamise peal väljas, ja see on ka Ürgnaise põhitegevus. Ometi on nii Ürgnaise kui ka kaunite kunstide asupaigaks mitte aju, vaid meie sisikond. Ürgnaine oskab jälgi ajada, nelja joosta, ennast kokku võtta ja vaenlast tagasi tõrjuda. Ta oskab aistida, maskeeruda ja sügavalt armastada. Ta on vaistlik, oma tüüpi esindav ja normaliseeriv. Ta on naiste vaimu- ja hingetervise hoidjana olemuslikult vajalik.

Mis see Ürgnaine siis tegelikult ikkagi on? Nii arhetüüpse psühholoogia kui ka traditsiooniliste pajatuste vaatepunktist nähtuna on ta 21

naise hing. Ometi on ta midagi veel enamat: ta on naiselikkuse läte.

Ta esindab kõike seda, mis tuleneb loomusunnist – maailmast, mis on ühtaegu nähtav ja ka pilgu eest varjatud. Ürgnaine on alus ja hakatus.

Igaüks meist saab temalt hõõguva raku, mis sisaldab kõiki instinkte ja eluks vajalikke teadmisi.

Ta on jõud, mis surub surma kahe elu vahele kokku (Elu/Surm/Elu).

Ta on elu inkubaator. Ta on vaist ja ettenägelikkus, ta on süvakuulamine, ta on ustav süda. Ta julgustab inimolendit jääma paljukeelseks: osaku ta sujuvalt unenägude keelt ning kire- ning luulekeeli. Poolihääli häälendab ta unenägusid ja sosistab unelmaid. Ta jätab naisterahva hingemaale oma kareda karva ja porised jalajäljed. Nood täidavad naisterahva hinge igatsusega teda üles leida, talle juurde pääseda ja teda armastada. Ürgnaine tähendab ideid, tundeid, tunge ja mälu. Väga kaua aega on ta olnud kadunud ja peaaegu ära unustatud. Ta on läte, valgus, öö, pimedus ja puhteaeg. Ta on mõnus mudahais ja rebase tagajalg. Linnud – need saladuste väljalobisejad – on tema tööriistad. Ta on hääl, mis ütleb: „Siit, siit – minge siitkaudu!”

Ta on see, kes ülekohtu peale kõuena kärgatab. Ta on see, kes pöörab ennast otsekui rooliratas. Ta on elurütmide paikapanija. Ta on see, kelle ülesotsimiseks me lahkume kodunt. Ta on see, kelle pärast me koju tagasi tuleme. Ta on kogu naissoo kõdusõnnikune algjuurikas. Ta on see, mis hoiab meid püsti isegi siis, kui me näeme, et mitte midagi ei ole enam teha. Ta on värskete väikeste mõttekoorikute ja algkavade taimelava. Ta on see mõte, mis meid välja mõtleb, ja meie oleme need mõtted, mida ta mõtleb.

Kus kohas võib teda kohata? Kus kohas on võimalik teda tundma õppida? Ta kõnnib kõrbetes, luusib laantes, uitab ulgumerel, longib linnatänavail, hapneb hurtsikuis ja pidutseb paleedes. Ta elab kuningannade ja põlde põimivate piigade keskel, turvakodudes ja tehastes, vangikongides ja mägierakute seas. Ta elab getos, ülikoolis ja tänaval. Ta jätab meile jalajäljed, et saaksime neilt omaenda jalaga mõõtu võtta. Ta jätab oma jalajäljed igale poole, kus on kas või üksainuski naisterahvas, kes hakkab ta hingevilja kandma.

22

Kus kohas Ürgnaine elab? Kaevupõhjas, jõgede ülemjooksudel, eelaegade eetris. Ta elab nii piisas kui ka ookeanis. Ta elab puude mähikihis, mis kasvab, vilin taga. Ta on pärit tulevikust ja aegade algusest. Ta elab minevikus ja on moodustunud kõigist meist. Ta on olevikuski olemas, ta hoiab tooli meie laua äärest eemale nihkumast, ta seisab meie taga poejärjekorras, ta istub meie ees sõitva auto rooli taga. Ta on olemas tulevikuski ja ta tuleb sealt tagasi, et meid nüüdisajast üles otsida.

Ta elab haljuses, mis torkab oma võrsed lume alt välja, ta elab sügisesse sureva viljavälja kõrrekõhinas. Ta elab seal, kus surnud ärkavad suudlustest ellu ja kus elu möödub palvete saatel. Ta elab selles paigas, kus keel tekib. Ta elab luules, elab tundeturgatustes ja lauluviisis. Ta elab veerandtoonides ja helivarjundites, ta elab kantaadis, sekstiinis ja bluusis. Ta on see hetk, mis eelneb loojat enda alla matvale inspiratsioonitulvale. Ta elab kättesaamatult kauges paigas, kuid tungib ometi meie maailma.

Inimesed võivad nõuda tunnistust või tõendit Ürgnaise olemasolu kohta. Sel juhul nõuavad nad tegelikult tõendit psüühika ehk hingeelu olemasolu kohta. Sest kuni elame hingeelu, oleme ise selleks elavaks tõendiks. Elu ei anna mitte ainuüksi tunnistust Ürgnaise olemasolu kohta, vaid ka selle kohta, mil viisil ta naissoo meeles mõlgub. Ka sedapidi võttes oleme ise tõendiks selle sõnulseletamatu naiselikkusejumala olemasolu kohta. Meie eksistents kulgeb tema omaga rööbiti.

See, mida me kogeme, kui ta meie sisimas on, või siis, kui teda seal ei ole, on samuti tõend. See, et oleme oma hingesisimas teda mustmiljon korda pooljuhuslikult – oma öistes unenägudes ja päise päeva meelisklustes, oma igatsustes ja loomepalangutes – kohanud, ka see kinnitab ta olemasolu. Seegi tõsiasi, et kui ta meie juures ei viibi, tunneme end otsekui orvud, ja seegi, et me teda taga igatseme, kui temast lahus oleme – annavad tunnistust, et tema jalg on astunud samu radu mis meiegi oma.

Minu doktoriväitekiri on etnokliinilise psühholoogia alalt. See tähendab, et pidin tundma õppima nii kliinilist psühholoogiat kui ka etnoloogiat. Viimase tundmaõppimisel langes põhirõhk rühmapsühholoo23

gia ja suguharupsühholoogia peale. Pärast doktoritöö kaitsmist olen saanud diplomi veel analüütilise psühholoogia alal, mis annab mulle loa töötada jungiaanliku analüütikuna. Minu elukogemus cantadora’na (mesemondó’na – luuletaja ja kunstnikuna) on mulle mu töös abivajajatega niisama palju teadmisi andnud.

Mõnikord palutakse, et ma räägiksin, mida ma oma nõuandlas teen, et aidata naisterahvastel nende ürgsemaid loomujooni tagasi saada. Oma töös asetan ma olemusliku rõhu kliinilisele ja arendavale psühholoogiale.

Kõigist kättesaadavaist ravivahendeist kasutan kõige lihtsamat – pajatusi. Paneme tallele kõik, mis ravialune on unes näinud. Ja iga unenägu sisaldab palju intriige ja lugusid. Ka abivajaja ihuliste aistingute ja kompimismälu kohta on olemas lood, mis sobivad ettelugemiseks ja teadvustamiseks.

Lisaks õpetan ma seda, kuidas viia ravialune võimsate vastasmõjurite abil transiseisundisse, mis on oma olemuse poolest lähedane Jungi aktiivsele kujutelule – ka see omakorda toodab lugusid, mis aitavad patsiendi hingerännakule selgemaid sihte seada. Me võtame ühenduse ürgse Isedusega eriliste küsimuste kaudu, muinasjuttude, rahvajuttude, legendide ja müütide omaksvõtmise kaudu. Enamasti oleme aja jooksul võimelised leidma juhtmüüdi või juhtmuinasjutu, mis sisaldab kõiki juhtnööre, mida naisterahvas vajab oma hingelise arengu jätkumiseks.

Need lood sisaldavad naise hingedraamat. See on otsekui näidend koos juhendiga lavakujunduseks, koos tegelaste iseloomustamisega ja probleemide esitusega. Näpuosavus on selle töö tähtis osa. Jagan õpetusi, mille abil mu patsiendid omandavad iidvanu käsitööoskusi.

Nende hulgas on oskus valmistada fetišeid ja talismane, kujutagu need endast kas lihtsat, paeltega ehitud pulka või peenelt töödeldud raidkuju.

Kunst on tähtis selle poolest, et ta talletab mällu hingeseisundid või ka mõne seiga erakorralistest või kurbloolistest hingerännakutest. Kunst pole vajalik mitte ainult üksikhingele, ta ei ole selleks, et markeerida kellegi arusaamist sellest või teisest asjast. Kunst on ühtlasi ka meie aja hingeseisundite atlas järeltulevate põlvede jaoks.

Nagu võite ette kujutada, käib töö igaühega individualiseeritult, sest tõsi on, et inimesed on loodud ühekaupa. Aga eelpool loetletud tegurid 24

on minu töö püsialuseks, need on vundamendiks igasugusele inimhingi tervendavale tööle tänapäeval – olgu selle tegijaks kas mina või teie, lugejad. Kosimiskunst, pajatuskunst, käsitöökunst – kõik need tulenevad ühest allikast, ja see allikas on hing. Hinge tuleb alatasa toita – siis on kindel, et see kasvab ja kosub.

Niisiis on mul jutte, mis heidavad valgust Ürgnaise ja tänapäeva naisterahva vahelisele suhtele. Kõik siin raamatus esinevad lood ja müüdid kujutavad endast sõnasõnalisi äratõmbeid minu loengutest ja ravitoimingutest3. Lood on igas üksikasjas esitatud usaldusväärselt ja arhetüüpse terviklikkusega. Ka on siin ära toodud mõned neist küsimustest, mida ma esitan naisterahvastele, et nad nende üle meelt mõlgutaksid ja et nad oma kallihinnalisele ja ürgsele Isedusele teadliku lähenemise nimel neile vastaksid.

Lisaks annan ma teile üksikasjaliku ülevaate mõnest niisugusest oskusest – need on otsekui kogemuslikud ja riukarohked mängud –, mis aitavad naisi, et nad täiesti teadlikult säilitaksid selle, mis nende tegudes on jumalikku. Viimased kaks näidet on võetud vaistulist naist käsitleva ja minu juhatusel tegutseva töörühma materjalidest ja kõik need näited – viimane kui üks – aitasid kaasa meie ürgsete loomujoonte taasilmumisele. Loodetavasti veendute ise, et tegemist on tõelise meetodiga, mis parandab vana armkude, vaigistab vanade haavade valu ja taastab vanu oskusi hästi maandatud moel.

Pajatus on arstirohi. Sellest ajast peale, mil ma esimest tõelist lugu kuulsin, olen pajatuste lummuses. On nendel vast vägi sees! Nad ei sunni meile peale mitte mingit toimingut, tegu – ei midagi seesugust.

Meie ei pea midagi muud tegema, kui kuulama. Neis lugudes sisalduvad tervistusvahendid, mis taastavad iga kaotsiläinud hingetungi, hakkavad toimima iseenesest. Lood erutavad, toovad arhetüübi – antud juhul Ürgnaise arhetüübi – spontaanselt tagasi pealispinnale.

Lugusid kinnistavad juhtnöörid, mis annavad õpetust elu keerdküsimuste kohta. Lood viivad meid arusaamisele sellest, mida me vajame, ja annavad kätte vahendid, millega põhjavajunud arhetüüpi üles tõsta.

Järgnevate lehekülgede lood on just seesugused. Need on välja valitud sadade lugude hulgast, mida ma aastakümnete jooksul läbi olen töö25

tanud. Valitud lood toovad Ürgnaise arhetüübi helde külluse kõige paremini esile.

Mõnikord rikub kultuuriline ülevõõpamine lugude kondikava. Näiteks vennad Grimmid ja mitmed teisedki viimase paari sajandi muinasjutuvestjad panevad mind kõvasti kahtlema, kas nad mitte selleks, et usuvendadele meeltmööda olla, oma lugusid mõnikord liiga puhtakesteks pole kasinud. Kahtlustame kuulsaid vennakesi selleski, et nad on lörtsinud iidseid paganlikke sümboleid, võõbates neid üle kristliku pintsliga – nõnda on vanast ravitsejast nende jutus saanud kuri nõid, vaimust on saanud ingel, mõnikord sündimisel lapse pead katvast lootekesta osast ehk „õnnemütsikesest” on saanud lihtsalt taskurätik, laps, kel nimeks Ilo (tavaline nimi jaanipäeval sündinud lapsele) on ümber nimetatud Schmerzenreich’iks ehk Murerikkaks. Seksuaalsed elemendid on juttudest välja visatud. Abivalmid olendid ja loomad on muudetud deemoniteks või tontideks.

Just säärase korba alla on kadunud paljud naisterahvaste õpetusjutud suguelust, armastusest, rahast, abielust, sünnitamisest, surmast ja muundumisest. Just säärase võõba alla on jäänud muinasjutud ja müüdid, mis seletavad ennemuistsete naisterahvaste saladusi. Suurem osa iidsetest muinasjutu- ja müüdikogudest on puhtaks roogitud roppustest, suguelust, suguväärastustest, ristiusueelsetest uskumustest, emasusest, paganlike jumalannade kultusest, pühendusriitustest, erisugustest hingehädadest ja juhistest selle kohta, kuidas vaimselt joovastuda.

Aga kõik see vanavara pole mitte igaveseks kadunud. Mitmetest jututükkidest saab pärisjutu terviklikul kujul kokku panna. Ma muudkui tuhnin selles, mida ma mänglevalt nimetan õigusemõistmiseks muinasjuttude kallal või paleomütoloogiaks. Võrdlen omavahel ühe ja sama loo paljusid variante. Kogun kokku nii palju uusi ja vanu versioone, kui suudan. Siis hakkan nende kujusid võrdlema ja viin nad tagasi ennemuistse arhetüüpse algkuju juurde. Sääraseid malle on mind õpetanud ära tundma aastatepikkune treening arhetüüpse psühholoogia alal. See psühholoogia uurib ja aitab säilitada muinasjuttude, legendide ja müütide motiive ja sündmustikke. Seda tehakse selleks, et mõista loomusundide 26

osa inimelus. Mõõduvõtmisel saan abi kujutlusmaailma algmudelitest ja kogu inimkonna kollektiivsest alateadvusest, millest saame üldettekujutuse unenägude ja teadvuse ebatavaliste seisundite kaudu. Tihtilugu saab loo restaureering lõpliku läike pärast eri versioonide võrdlemist arheoloogilise tõestusmaterjaliga, mis pärineb ennemuistsetest naiskultuuridest. Nendeks tõenditeks võivad näiteks olla rituaalsed savianumad, maskid ja statuetid. Muinasjutuvestjate kombel tahan minagi otsesõnu öelda, et suur osa mu ajast kulub tuhnimisele, kärss tuhas.

Olen uurinud arhetüüpseid algkujusid üle paarikümne aasta. Müüte, muinasjutte ja muud rahvaluulet olen uurinud veelgi kauem. Mu teadmised lugude kondikavade kohta on üsnagi laialdased. Mul on kerge ära öelda, kus kohast on mõni kont puudu. Läbi aastasadade on ühtede rahvaste alistamised teiste poolt ja nii rahumeelsed kui ka vägivaldsed usupööramised ennemuistsete juttude algtuuma uuema korba alla matnud või ära moonutanud.

Aga pole halba ilma heata. Vaatamata kõigile strukturaalsetele kukerpallitamistele muinaslugude eri variantide keskel, on tugev algmuster siiski säilinud ja tema kiirgus kumab igast koorikust läbi. Sellest kiirgusest lähtudes saamegi taastada algkuju.

Säilinud tükkide järgi saame teha paikapidavaid järeldusi selle kohta, mis nimelt on antud jutust kaotsi läinud. Ja kadunud tükid on võimalik uuesti korralikult kohale asetada. Pärast tükkide paikapanekut avastame sageli hämmastavaid varistruktuure, mis hajutavad naiste nukrutsemise selle üle, et nii palju muistseid saladusi on hävitatud. Näeme, et nii see ei ole. Kõik, mida hing ihkab, kõik, mida meie, naised, iganes vajame, räägib meiega ikka veel sosinal läbi muistsete lugude luukere.

Lugude kokkukogumine tähendab pidevat paleontoloogilist katsetamist. Mida enam on sul konte, seda tõenäolisem, et saad terve skeleti kokku. Mida enam terviklugusid kokku on saadud, seda peenemaid põiminguid ja hingelisi keermeid meile ilmub ja seda suurem on võimalus oma hingeliigutusi mõista ja esile manada. Meie hinge edasiliikumisega käib kaasas Ürgnaise ikka täielikum taasloomine.

Lapsepõlves ümbritsesid mind õnneks inimesed paljudest vanadest Euroopa maadest ja Mehhikost. Paljud mu pereliikmed, naabrid ja sõbrad 27

olid esimese põlve ameeriklased, kes olid äsja tulnud Ungarist, Saksamaalt, Rumeeniast, Bulgaariast, Jugoslaaviast, Poolast, Tšehhoslovakkiast, Serbohorvaatiast, Venemaalt, Leedust ja Böömimaalt, aga nende hulgas oli ka Jalisco, Michoacáni ja Juareze rahvast ja palju piiriasukaid aladelt, kus Mehhiko külgneb Texase ja Arizonaga. Nad tulid meie kanti oma põldu pidama või võõrast saaki koristama, töötama tuhakaevandustes või rauasulatusahjude juures, õlletehastes, või siis kodudes teenijatöid tegema. Suurem osa neist polnud akadeemilises mõttes haritud, aga nad olid ometi tarkusest tulvil, sest nad talletasid endas väärtuslikke ja peaaegu puhtakujulisi pajatusi, suulist rahvapärimust.

Mitmed minu perekonnaliikmed ja naabrid, kelle keskel ma üles kasvasin, olid pidanud üle elama sunnitöölaagrite, ümberasustuslaagrite, küüditappide ja koonduslaagrite õudusi. Neis tingimustes pajatasid nad oma lugusid otsekui Šahrazad, kel kogu aeg tapakirves pea kohal rippus. Paljudelt oli perekonna põllumaa ära võetud, nad olid elanud immigratsioonivanglates või oli neid koguni vastu tahtmist kodumaale tagasi saadetud. Nende maavillaste jutuvestjate käest sain esimest korda kuulda jutte, mida räägitakse siis, kui elu ja surma kaalukausid võivad iga hetk alla või üles kõikuda. Nende jutte kuulates taipasin, et raamatumuinasjutud on liiga jäigaks tärgeldatud või liiga siledaks triigitud.

Sellega on nad kaotanud suure osa oma elavast jõust.

Hiljem, kuuekümnendatel aastatel, kolisin läände – sisemaale, kus on Põhja-Ameerika veelahkmevöönd. Seal elasin armastusväärsete võõraste keskel, kelle hulgas oli juute, iirlasi, kreeklasi, itaallasi, neegreid ja elsaslasi. Leidsin nende seast sugulashingi ja sõpru. Mulle langes osaks suur õnn USA edelaosas tundma õppida mõningaid haruldasi ja iidvanu latiinokogukondi, nagu on Trampases, Truchases ja New Mexicos. Mul vedas, et sain aega läbi käia Ameerika pärismaalastega – alates eskimotest kaugel põhjas ning puebloindiaanlastest ja läänepoolsetest preeriaindiaanlastest kuni nahua, lakandoni, tehuantepeki, huitšoli, seri, maia-kitše, maia-kaktšikeli, miskito, kuna, ketšua ja hibaro indiaanlasteni Kesk- ja Lõuna-Ameerikas.

Olen kõigi nende käest muistseid lugusid luninud, küll köögilaua taga istudes, küll viinapuude all, kord kanalas, kord piimakeldris. Jutt 28

on jooksma pandud ka maisikookide vormimise juures, metsloomi jahtides või miljonenda ristpiste ajal. Mul on olnud õnn jagada jutuvestjaga viimast pipraviinasõõmu, laulda koos gosplilauljannadega nii, et surnud oleks pidanud hauas üles ärkama, ja magada tähistaeva all ilma katuseta elumajades. Olen istunud nendega lõkke ääres, olen koos nendega maitsvat lõunat söönud – või olen teinud ühekorraga nii seda kui teist – Little Italys, Polish Townis, Hill Countrys, USA linnade hispaaniakeelsetes linnajagudes ja kõikvõimalike muude etniliste kogukondade keskel linnastunud Kesk-Läänes või kaugel päris-Läänes. Asja pöördusin koju tagasi Bahama saartelt, kus kogusin pajatajatelt lugusid kurjade vaimude – sparat’ite – kohta.

Olen õnnistatud kahekordse õnnega, sest kuhu ma iganes ka läinud poleks, kõikjal on lapsed, majaemandad, täismehed ja nõdrad vanamooridki – kõik puha hingeravi kunstnikud – laantest, džunglitest, nurmedelt või liivaluidete tagant mulle ligi tulnud, et kostitada mind viimsega, mis neil hinge taga on. Ja mina neid niisamuti.

Lugudele lähenemiseks on palju eri viise. Elukutseline rahvaluuleteadlane, diplomeeritud jungiaan või freudist, kõiksugused muud analüütikud – etnoloog, antropoloog, teoloog, arheoloog – igaühel on oma meetod nii lugude talletamiseks kui ka sellest erialase kasu ammutamiseks. Mõistuslikust vaatenurgast võttes olen mina edendanud oma tööd muinaslugude kallal analüütilise ja arhetüüpse psühholoogia võtete najal. Enam kui viis aastat kestnud psühhoanalüütiliste õpingute vältel olen omandanud juhtmotiivide võimendamise kunsti, olen õppinud tundma arhetüüpset sümboloogiat, maailma rahvaste mütoloogiat, ennemuistset ja nüüdisrahvaste ikonoloogiat, etnoloogiat, maailma usundeid ja muinasjuttude tõlgendamist.

Hingeliselt lähenen rahvajuttudele cantadora ehk jutuvestja või muinaslugude talletaja seisukohalt. Ma asun pika pajatajate rivi viimases otsas: sellesse rivvi kuuluvad mesemondó’d, ungari eided, kes istuvad puupingi peal ja pajatavad, endal kiriku lauluraamat süles ja seelikusaba pingialuse tolmus; sellesse rivvi kuuluvad cuentista’d, latiino eided, kel pluusid rinnalahmakatest pungil ja käed laiadel puusadel. Nad lausa 29

kriiskavad püstijalu oma tahumatuid külajutte suust välja. Mõlema kildkonna pajatustes kostavad naiste hääled, mis on saanud selge kõla kuupuhastusvere ja sünnituste kaudu läbi leiva ja luukerede. Neile on pajatus arstirohuks, mis tugevdab ja tervendab nii üksikisikut kui ka kogukonda.

Nüüdisaja jutuvestjad on ennemuistsetest aegadest alguse saanud auväärse ja tohutu sulasuuskonna järeltulijad: siia kuuluvad jumalasõna kuulutajad, trubaduurid, bardid, griot’id, cantadora’d, laulikud, rändlaulikud, lobamokast logardid, lõugu lõksutavad nõiamoorid ja kõiksugu muud pöörased puraskid. Korra nägin unes, et pajatan parajasti ja keegi patsutab mulle julgustavalt vastu sääremarja. Vaatan allapoole ja näen, et seisan ühe eidekese turja peal, kes kohendab ja tasakaalustab pahkluudest kinni võttes mu jalgade asendit ning naeratab mulle.

Ma ütlesin talle: „Ei, ei, mis te nüüd, tulge parem ja seiske minu turja peal, sest teie olete vana ja mina olen noor.” „Ei, ei, mis te nüüd,” jäi tema oma juurde kindlaks, „see asi peab olema just nii, nagu ta on.”

Märkasin, et tema ise seisab ühe naisterahva turja peal, kes oli palju vanem kui ta ise, aga see omakorda seisis kellegi naisterahva turjal, kes oli veelgi vanem ja seisis kellegi pikas rüüs naisterahva turjal. Aga see omakorda seisis ühe teise ennemuistse naishinge turjal, kes seisis...

Jäin uskuma seda unenäoeite, et nõnda see olema peabki. Need, kes on manala teed läinud, on toitnud meid oma pajatuste rinnapiimaga.

Pajatamine ja oskus kuulata ammutavad oma jõu sellelt minitornilt, kus ühte tegelast ühendavad teisega aeg ja ruum.

Ja need tegelased on rõivastatud kas räbalatesse, endisaegsetesse rüüdesse või on nad oma aja kombe kohaselt päris paljad. Kuigi nende elu on elatud, on nad ometi elu pilgeni täis. Kui on olemas lugude ainuläte või juttude ainujumal, siis on selleks just see pikk inimkett.

Need jutud on psühholoogianimelisest kunstist või teadusest palju vanemad. Ja see vanemusedu neile ka jääb – mingu aega kui tahes palju mööda. Üks kõige vanemaid pajatusviise, mille vastu olen suurt huvi tundnud, on pajatamine säärases kireküllases transiseisundis, kus pajataja oma kuulajaskonda otsekui meeltega aistab – olgu siis kuulajaid üks või 30

olgu neid palju. Nõndaviisi süüvib ta vahemaailma seisundisse, kus keegi peibutab jutu pajataja juurde ja annab selle tema suu kaudu edasi. Sedasi edendab pajataja hinge esilemanamist. Transiseisundis pajataja pöördub El Duende4 poole, isevärki tuule poole, mis puhub hinge kuulajale näkku.

Lovesse langenud pajataja õpib olema hingeliselt kahekordses seoses häälega, mis on vanem kui kivimid maapõues. Selle seose sõlmib jutu meditatiivne tonaalsus, mis loob harjumuse teatavate hingeväravate ja ego avade lahtitegemiseks, et hingel oleks vaba voli kõnelda. Kui sellega on hakkama saadud, võib jutt mis tahes jälje üles võtta, teda võib jalgadelt pea peale pöörata, teda võib putru täis toppida, et see puder pärast sealt jälle välja visata ja mõnele vaesele pidusöögiks anda, teda võib kulda täis toppida, et oleks, mida võtta, aga teda võib panna ka kuulajat jälitama teise ilma läveni. Jutupaunik ise ei tea kunagi, kuidas see kõik välja kukub, ja just selles ongi pool jutu mahlakast maagiast.

Sellesse raamatusse on kirja pandud pajatused. Ürgnaise vaimuga ei läheks kokku teha ta psüühikast diagramme ega skeeme. Tema tundmaõppimine on jätkuv protsess ja sellepärast kestab ka käesolev uurimistöö aina edasi, terve eluaja.

Siin nad siis ongi – jutud, mida saab kasutada hingevitamiinideks, hingevaatlusteks, tükatiseks hingekaardistuseks ja männivaigu asemel, millega linnusuled puude külge liimitakse, et hingemetsas rändajale õiget teed näidata. Jutte võib võtta ka madala metsaaluse võsastikuna, mille keskelt leiame el mundo subterráneo, allmaailma, mis on meie hingekodu.

Jutud lükkavad liikvele meie siseelu. See on iseäranis tähtis juhul, kui seesmine elu on hirmu meelevallas, kinnikiilutud või nurka surutud.

Jutud panevad adrenaliini pulbitsema, näitavad väljapääsuteed, õpetavad laskumist või mäkketõusu ning mure küüsist vabanemist. Nad raiuvad monoliitse müüri sisse laiad kaunid väravad – avaused, mis viivad unistuste maale, mis juhivad meid armastuse ja teadmise juurde, mis juhatavad meid tagasi meie tegeliku elu juurde, nii et hakkame tundma endas ürgsemat naist.

Säärased lood nagu „Sinihabe” annavad meile nõu, mida peaks naine tegema haavadega, mis ei taha kuidagi lakata veritsemast. „Libakont31

naise”-laadsed lood näitavad inimsuhete salapärast võimu, õpetavad ellu äratama väljasuretatud tundeid ja taas armastusse süüvima. Emake surm on annetanud meile vana metsanõia Baba Jagaa kõigi tema loomujoontega. Väike nukk, kes näitab teed seal, kus kõik tundub kadunud olevat, tõstab „Targa Vassilissa” loos pinnale ühe loomusunnilistest ammuunustatud naisetaidudest. Lood nagu „La Loba” kontnaisest kõrbes annavad õpetust psüühika teisendusvõimete kohta. „Kätetu piiga” aitab taasavastada ennemuistseid Ürgnaise pühendusriitusi ning pakub nõnda end naisterahvastele ajatuks või eluaegseks teejuhiks.

See, et oleme Ürgnaise otsa sattunud, ei lase meid oma jutus ainult inimsooga piirduda. Niisamuti oskame teha oma kõige oivalisemaid liigutusi mujalgi kui tantsupõrandal ja meie kõrvad suudavad kuulda muudki muusikat kui seda, mida mängitakse inimkäega tehtud pillidel. Seepärast ei piirdu ka meie silmad kombeka, kätteõpetatud iluga ega meie ihud sündsaiks peetavate aistingutega. Sestap ei piirdu meie mõistus sellega, mis on juba enne meid saanud üldtunnustatud tõeks.

Kõik need lood on nugaterav pilguheit sisemusse, nad on otsekui elu kireleek, otsekui hingus, mis annab edasi kogu elutõe, otsekui julgus kõrvalekaldumatult seista silme ees oleva selge sihi eest. Need lood on otsekui ürghinge lillelõhn.

See on naistejuttude raamat, mis pakub teeviitu. Teie asi on neid lugeda ja kaaluda, milline neist teile sobib, et siis võiksite jätkata oma teed kui võidukäiku loomuvabaduse poole – enesest, loomadest, maast, lastest, õdedest, armastajatest ja meestest hoolimise poole. Hoiatan teid ette, et vähe on neid uksi, mis viivad Ürgnaise maailma, aga need uksed on otsimist väärt. Kui teil on sügav hingearm, siis see ongi uks, kui te teate ennemuistset lugu, siis on seegi uks. Kui te armastate taevast ja vett nii palju, et te neist eemalolemist taluda ei suuda, siis ongi see uks.

Kui te igatsete sügavamat, täisverelisemat elu, tervemat elu, siis see ongi teie uks.

Sellesse raamatusse on valitud aines, mis peab teid julgustama. See kirjatöö peab andma kindlust nendele, kes on teel – sinna hulka kuuluvad ka need, kes on ränkraskel hingemaastikul takerdunud, aga välja ei tohi jääda needki, kes rügavad välismaailmas või välismaailma heaks.

32

Peame püüdlema selle poole, et meie hinged saaksid loomulikul viisil kasvada ja saavutaksid neile omase sügavuse. Ürgne loomulikkus ei nõua naisterahvalt teatud kindlat nahavärvi ega teatavat haridustaset, ühte või teist elustiili ega kuulumist aineliselt enam või vähem kindlustatud ühiskonnaklassi... Kuid tegelikult ei saa ürgne loomulikkus välja areneda pealesunnitud poliitilise ega seltskondliku liiglaitmatuse tingimustes ega siis, kui tallame liigkulunud tõdede teid. See areneb välja värske pilgu ja puhta südametunnistuse puhul. See areneb välja loomuomasel pinnal. Seepärast pole vahet, kas olete introvertne või ekstravertne, naist või meest armastav naine, Jumalat armastav naine või olete seda, teist ja kolmandat; pole vahet, kas olete habras lilleõis või köeb teis tung amatsooniks saada; pole vahet, kas tahate juba täna omadega mäele jõuda või viskate selle homse varna; pole vahet, kas olete lustlik või sünge, peenekombeline või jõhker – Ürgnaine kuulub ikkagi teile. Ta kuulub kõigile naisterahvastele.

Et leida Ürgnaist, selleks on naisterahvastel vaja pöörduda tagasi oma loomusunnilise elu juurde, oma sügavaima teadmise juurde.5 Nii et rühkigem muudkui edasi ja hoidkem lahti mälurada, mis viib tagasi Ürgnaise hinge juurde. Laulgem liha luude peale tagasi! Kui meile on antud valed rõivad, siis laskem need ült langeda! Pangem selga võimsa loomusunni ja teadmise õige rüü! Puhastagem meie hingele kunagi kuulunud maa! Harutagem sidemed lahti ja pangem arstirohi valmis!

Pöördugem tagasi sinna, kus Ürgnaine ulub, lagistab naerda ja laulab.

Selle poole, kes meid nii väga armastab. Sest meie jaoks on pilt selge.

Ilma meieta sureb Ürgnaine. Ilma Ürgnaiseta sureme meie. Para Vida, tõelise elu nimel peame aga mõlemad elama.

33