puhastus.indd

PUHASTUS Soome keelest t천lkinud Jan Kaus

1

Originaali tiitel: Sofi Oksanen Puhdistus WSOY Toimetanud Inna Lusti Copyright © Sofi Oksanen 2008 Published by agreement with Salomonsson Agency Cover art by Sanna Sorsa © Werner Söderström Corporation (WSOY), Finland.

All rights reserved. © Tõlge eesti keelde. Jan Kaus, 2009 ISBN 978-9985-3-1858-4 Kirjastus Varrak Tallinn, 2009 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif

2

seintel on k천rvad ja k천rvus ilusad k천rvar천ngad Paul-Eerik Rummo

3

ESIMENE OSA K探ik on vastus, kui n端端d teaks ka k端simust Paul-Eerik Rummo

5

mai 1949

Vaba Eesti eest!

Peab üht-teist üles kirjutama, et mõistus püsiks selge ning meel ei murduks.

Peidan oma klade siia konku põranda alla. Nii et keegi ei leia seda, isegi kui leitakse mind. See pole õige mehe elu. Inimesele on vaja teist inimest ja kedagi, kellega rääkida. Püüan teha kätekõverdusi, hoida lihased trimmis, aga ma pole enam õige mees, vaid surnu. Õige mees teeb oma talus tööd, aga minu talus teeb tööd naine ja see on mehe jaoks häbiasi.

Liide püüab kogu aeg mu ligiduses olla. Miks ta mind rahule ei jäta? Ta haiseb sibula järele.

Mis hoiab kinni inglasi? Kus on ameeriklased? Kõik ripub noatera otsas, miski pole kindel.

Kus on mu tüdrukud, Linda ja Ingel? Ma ei pea enam vastu, igatsus on liiga suur.

Hans Pekk, Eeriku poeg, eesti talumees

7

1992, Lääne-Eesti Kärbes võidab alati

Aliide Truu jõllitas kärbest ja kärbes jõllitas vastu. Kärbse silmad olid punnis ja Aliidet ajas see iiveldama. Porilane. Haruldaselt suur, valjuhäälne ja munemisvalmis. Ta luuras köögiust ning hõõrus oma tiibu ja jalgu kambri kardinal justkui hakkaks einet võtma.

Teda huvitas liha, liha ja ei miski muu. Moosid ja kõik muu purkipandu olid kaitstud, aga see liha. Köögiuks oli kinni. Kärbes ootas. Ootas, et Aliide väsiks tema tagaajamisest ja lahkuks, teeks köögiukse lahti. Kärbsepiits tabas kardinat. Kardin lõi õõtsuma, pitsist lilled tõmbusid krimpsu ja akna taga vilksatasid talinelgid, kuid kärbes pääses minema ja hakkas ringi tippima aknaklaasil, täpselt Aliide pea kohal. Kannatust! Seda oli Aliidel nüüd vaja, et käsi kindel püsiks.

Kärbes oli Aliide hommikul üles ajanud, kõndides üleolevalt narritades ta laubakortsudel, muretult justkui maanteel. Aliide oli heitnud teki kõrvale ja kiirustanud sulgema köögiust, millest kärbes polnud veel taibanud läbi lipsata. Rumal kärbes. Rumal ja vastik kärbes.

Aliide käsi pigistas piitsa siledaks kulunud puuvart, ja ta äigas uuesti. Piitsa pragunenud nahklapakas tabas klaasi, klaas värahtas, klambrid kilksatasid ja kardina puuvillane kinnituspael nõksatas kardinapuul, kuid kärbes põgenes jälle nagu pilgates. Hoolimata sellest, et Aliide oli juba rohkem kui tund aega püüdnud kärbest

8

1992, Lääne-Eesti

maha lüüa, oli viimasel õnnestunud Aliidet võita, ja nüüd lendas ta rasvaselt sumisedes lae all. Vastik, solgikraavis kasvanud porilane. Küll ta selle veel kätte saab. Ta puhkab väheke, lööb kärbse maha ja keskendub siis raadio kuulamisele ja hoidistele. Oma järge ootasid vaarikad, samuti tomatid, mahlased, küpsed tomatid. Sel aastal oli olnud erandlikult hea saak.

Aliide tõmbas kardinad sirgu. Vihmane hoov oli vesiselt hall, õuekaskede oksad värisesid märjalt, lehed vihmast lamedad, taimed õõtsusid ja nende küljest tilkus piisku. Nende all aga oli midagi. Mingi pamp. Aliide tõmbus kardinate varju. Ta piilus uuesti välja, tõmbas pitskardinat enda ette, et teda poleks õuest näha, ja hoidis hinge kinni. Pilk tungis kärbsemustusest läbi, keskendudes muruplatsile välgust pooleks läinud kase ees.

Pamp ei liigutanud ning peale suuruse polnudki selles midagi eriskummalist. Naabri Aino oli suvel Aliide poole minnes näinud sama kase kohal valgust, ega julgenudki edasi astuda, vaid läinud tagasi koju ja helistanud Aliidele, et kas Aliidel on ikka kõik korras, või oli ta õuel käinud ufo. Aliide polnud märganud midagi ebatavalist, kuid Aino oli kindel, et ufod olid käinud Aliide õuel, just nagu Meelisel. Pärast seda Meelis muust ei rääkinudki kui ufodest.

Pamp paistis siiski pärinevat sellest maailmast, see oli vihmast tume, sobis maastikule, oli inimesesuurune. Võib-olla oli mõni külajoodik tema õue peal kustunud. Aga Aliide oleks ju kuulnud, kui keegi tema akende all käratsenud oleks? Aliide kuulis ikka veel hästi. Viinalõhna tundis ta ära ka läbi seinte. Naabrijota oli mõne aja eest traktoriga ja varastatud bensiiniga ta maja eest läbi sõitnud ja sellist kära ei saanud mitte märgata. Paar korda oli ka läbi oja mindud ja Aliide aed vaata et kaasa võetud. Siin ei olnud enam kedagi peale ufode, vanainimeste ja karja napakate huligaanide.

Kui poiste pidutsemine liiga suure hoo sisse sai, tuli naabri Aino päris sageli ööseks tema juurde. Aino teadis, et Aliide ei kartnud poisse, vaid hakkaks neile vajaduse korral südilt vastu.

9

1992, Lääne-Eesti

Aliide asetas isa tehtud kärbsepiitsa lauale ja hiilis köögiukse juurde, haaras lingist, kuid siis meenus talle kärbes. Teda polnud kuulda. Ootas, et Aliide köögiukse lahti teeks. Aliide läks akna juurde tagasi. Pamp lamas ikka veel õuel, samas asendis kui enne.

See paistis olevat inimene, muru taustal helendasid juuksed. Oli ta üldse elus? Aliide tõmbus pingule, süda tagus oma paunas. Kas ta peaks õue minema? Või on see rumal, ettevaatamatu? Kas pamp oli varaste seatud lõks? Ei, ei ole võimalik. Teda poldud aknale meelitatud, keegi polnud välisuksele koputanud. Ilma kärbseta poleks ta enne õue minekut pampu isegi tähele pannud. Ikkagi.

Kärbes oli vait. Aliide lipsas kööki, sulgedes enda järel kärmelt ukse. Ta kuulatas. Külmkapi häälekas surin peletas sahvri kaudu kööki immitsevat lauda vaikust. Tuttavat suminat polnud kosta, kärbes oli vist kambrisse jäänud. Aliide tegi tule pliidi alla, täitis soojaveekatla ja klõpsas raadio mängima. Seal räägiti presidendivalimistest ja peale seda tuleb see tähtsam asi, ilmateade. Aliide tahtis oma päevatoimetuste juurde asuda, aga teda häiris köögiaknasse paistev pamp. See nägi välja samasugune nagu kambrist vaadates, ikka veel inimese kujuga, ning tundus, et see ei kavatsenud sealt kuhugi liikuda. Aliide pani raadio kinni ja läks akna juurde. Oli vaikne, nagu tühjaks jäävas eesti külas hilissuvisel päeval ikka, naabri kukk kires, muud midagi. Vaikus oli sel aastal imelik, ühtaegu ootav ja tormijärgne. Pikaks kasvanud ja Aliide aknaklaasile kleepunud rohukõrte asendis oli midagi sarnast. Midagi märga ja tumma, rahulikku.

Aliide kraapis oma kuldhammast, miski oli jäänud hammaste vahele. Ta torkis vahesid küünega, kikitades samal ajal kõrvu, kuid ta kuulis vaid oma küünt luud kraapimas, ja äkki käis üle ta selja judin. Ta jättis hammaste torkimise ja keskendus pambule.

Plekid aknaklaasil häirisid teda. Ta pühkis neid marlilapiga, heitis lapi pesukaussi, võttis naela otsast mantli ja pani selle selga, siis meenus talle käekott laual ja ta haaras selle kätte, otsis silmadega

10

1992, Lääne-Eesti

sobivat peidupaika ja lükkas lõpuks koti nõudekappi. Kapi peal oli soome deodorandipudel. Ta peitis selle samasse kohta ja asetas veel kaane suhkrutoosile, mille seest paistis seep Imperial Leather.

Alles seejärel keeras ta vaikselt sisemise ukse võtit ja lükkas ukse lahti. Ta peatus eeskojas, võttis kätte kepi ametit pidava kadakase hargivarre, kuid vahetas selle tehases valmistatud linnakepi vastu, siis pani sellegi kõrvale ja valis eeskoja tööriistadest vikati. Ta toetas vikati veel hetkeks seina najale, silus oma juukseid, kinnitas paremini juuksenõela, sättis otsmikule vajunud juuksed hoolikalt kõrva taha, haaras vikati uuesti pihku, võttis välisukse eest teiba, tegi ukse lukust lahti ja astus hoovi.

Pamp lamas endiselt samas kohas õuekaskede all. Aliide läks lähemale, pilk pambul, püüdes samal ajal jälgida, ega kedagi teist näha pole. Pamp osutus tüdrukuks. Porine, räbalais ja määrdunud, kuid ikkagi tüdruk. Täiesti tundmatu tüdruk. Mitte taevast ja tulevikust saadetud märk, vaid lihast ja luust inimene. Murdunud küüntel oli näha punase laki tükikesi. Silmavärv ja sirgeks vajunud lokid olid valgunud triipudena põskedele, väikeste pallikestena paistis juustest juukselakk, mille külge oli kleepunud mõni harv hõberemmelga leht. Takuseks blondeeritud juuste juurtest tungis esile must, rasvane juus. Siiski, mustuse alt kumas valge nahk, kuiva alahuule küljes ripnesid mõned naharibad, nende vahelt pungitas tomatipunane huul, ebaloomuliku ereduse ja verevusega muutis see mustuse justkui kileks, mis tuleks samamoodi nagu külmas seisnud õuna vahane pind ära pühkida. Laugude voltidesse oli kogunenud lillat värvi, ja mustades, läbipaistvates sukkpükstes jooksid silmad. Sukkpükste põlved polnud välja veninud, kude oli tihe ja hea. Kindlasti lääne omad. Läikisid porist hoolimata. Üks jalavari lebas murul. See oli tuhvel, mille flanellvooder oli kulunud halliks ja topiliseks ning mille kannas oli auk. Ehiskant oli rulli keerdunud: siksakiliste äärtega tehisnahk ja paar nikeldatud

11

1992, Lääne-Eesti

neeti. Aliidel olid olnud täpselt samasugused. Ehiskant oli uuena olnud beežikas ja pehme, vooder õrnalt roosakas nagu puhta põrsa kõht. Tuhvel oli nõukogudeaegne. Kleit? Läänest. Trikotaaž oli liiga hea, et siit pärineda. Ning selliseid vöösid ei saanud mujalt kui läänest. Kui Talvi viimati Soomest külas käis, siis kandis ta just sellist kummivööd. Tütar oli öelnud, et see on praegu moes ja eks moeasju teadis ta hästi. Aino oli saanud samasuguse kiriku abipakist, kuigi tal polnud sellega midagi peale hakata, aga samas tasuta saadud – korjanduse tarvis viskasid jõukad soomlased ka uusi riideid ära. Lisaks vööle olid pakis olnud tuulejopp ja T-särgid, varsti peakski uue järele minema. Tõsi, tüdruku kleit oli liiga kena, et pärineda abipakist. Lisaks polnud ta kohalik.

Pea kõrval lebas taskulamp. Ning mudane kaart.

Suu oli paokil, lähemale kummardudes nägi Aliide tüdruku hambaid. Need olid liiga valged. Valgete hammaste vahel oli pikk rida halli rauda.

Silmad laugude all liikusid.

Aliide tonksas tüdrukut vikativarrega, kuid tüdruk ei liigutanud.

Tüdruku lauge ei pannud paotuma ei hüüatused ega näpistused.

Aliide tõi jalapesukausist vihmavett ja piserdas seda tüdruku näole. Tüdruk kägardus looteasendisse, varjates kätega pead. Ta suu avanes karjatuseks, kuid sealt kostis vaid sosinat: „Ei. Mitte vett. Mitte enam vett.”

Seejärel läksid tüdruku silmad järsku lahti ja ta ajas end kiiresti istuli. Aliide astus igaks juhuks paar sammu tagasi. Tüdruku suu jäi lahti. Häält sealt ei tulnud. Tüdruk jõllitas Aliidet, kuid ta segane pilk ei olnud suunatud Aliidele. See polnud kuhugi suunatud. Aliide kinnitas, et kõik on korras, kasutades samasugust rahustavat hääletooni nagu rahutute koduloomade puhul. Tüdruku pilku ei sugenenud arusaamist, kuid ammuli vajunud suus oli midagi tuttavlikku. Mitte tüdrukus endas, vaid selles, kuidas ta käitus, kuidas vahaja naha all värelesid ilmed, mis ei tõusnud

12

1992, Lääne-Eesti

päris pinnale, ja selles, kuidas hoolimata tühjast pilgust püsis ta keha valvsana. Tüdrukule oli arsti vaja, see oli selge. Aliide ise ei tahtnud niivõrd segase olekuga tundmatu eest hoolitseda, seega pani ta ette, et helistab arstile. „Ei!” Hääl kõlas kindlalt, kuigi pilk oli ikka veel ekslev. Karjatusele järgnes paus ja siis kõlasid äkitselt parinal sõnad, et ta pole midagi teinud, et tema pärast ei pea kedagi kutsuma. Sõnad läksid sassi, sõnade algused ja lõpud olid segased, tal oli vene aktsent.

Tüdruk oli venelane. Eesti keelt rääkiv venelane.

Aliide astus veel paar sammu tagasi.

Ta peaks muretsema endale uue koera. Või kaks koera.

Vikati värskelt teritatud tera helkis, kuigi vihmast nüri valgus oli hallikas.

Aliide ülahuulele tekkis higi.

Tüdruku pilk hakkas keskenduma, kõigepealt maapinnale, suurele teelehele, siis teisele, aeglaselt kaugemale lillepeenra äärekivile, veepumbale, kausile pumba all. Pilk jõudis tagasi tüdruku enda sülle, liikus sealt kätele, peatus nendel, libises Aliide vikati varrele, kuid ei kerkinud seda pidi üles, vaid liikus tagasi oma kätele, käeselja kriimudele, murdunud küüntele. Tüdruk paistis uurivat oma jäsemeid, võib-olla luges neid üle, käsivars ja ranne ja pihk, kõik sõrmed omal kohal, teise käega tehti sama, seejärel tuhvlita jala varbad, jalalaba, pahkluu, säär, põlv, reis. Pilk ei liikunud puusadele, vaid kiiresti teisele jalalabale ja tuhvlile. Tüdruk sirutas käe tuhvli järele, võttis selle aeglaselt kätte ja torkas jala otsa. Tuhvel lirtsatas. Tüdruk tõmbas jalalaba koos tuhvliga enda juurde ja kompas aeglaselt pahkluud, mitte nii nagu inimene, kes kardab, et pahkluu on nikastatud või katki, vaid nagu inimene, kes ei mäleta, milline pahkluu ülepea on, või nagu võõrast kompav pime. Lõpuks õnnestus tal tõusta, kuid ikka veel ei vaadanud ta Aliidele otsa,

13

1992, Lääne-Eesti

vaid tõusnud jalgadele, katsus oma juukseid ja silus neid näo ligi, kuigi juuksed olid niisked ja nägid ligased välja, tõmbas juukseid endale näo ette nagu mahajäetud maja räbaldunud kardinaid, mis ei peida enda taga mingit elu.

Aliide pigistas vikatit. Äkki on plika hull. Kusagilt jooksus. Ega seda ei tea. Võib-olla oli tüdruk lihtsalt segaduses, võib-olla oli midagi juhtunud ja tüdruk oli selle tõttu selline. Või äkki oli ta siiski vene vargakamba sööt.

Tüdruk lohistas ennast õuekaskede alla pingile. Tuul saputas oksi vastu tüdruku nägu, ja kuigi näkku latsatavad lehed panid teda võpatama, ei tõmbunud ta kõrvale. „Mine neist okstest eemale.”

Imestus vilksas üle tüdruku näo. Imestus, millega segunes miski muu – talle paistis miski meenuvat. Et nägu piitsutavaid lehti saab vältida. Aliide vidutas silmi. Hull mis hull.

Tüdruk nihutas ennast okstest kaugemale. Ta klammerdus sõrmedega pingi serva külge, et mitte kukkuda. Käe kõrval lebas luisk.

Loodetavasti polnud plika selline, kes kergesti ärritub ja hakkab kivide ja luiskudega loopima. Teda ei tohi närvi ajada. Peab olema ettevaatlik. „Kust sa sedasi nüüd tuled?”

Tüdruk maigutas paar korda suud, enne kui sealt hakkas kostma häält, kobavaid lauseid Tallinnast ja autost. Sõnad läksid omavahel sassi, nagu varemgi, tõukusid valedes kohtades, liitusid varem kui vaja, hakates Aliide kõrvas kummaliselt kõdistama. See ei tulnud tüdruku sõnadest ega vene aktsendist, vaid millestki muust, tüdruku eesti keeles oli midagi muud kummalist. Kuigi tüdruk kuulus oma noore räpase kehaga kaasaega, kõlasid tema laused puiselt, pärinedes rabedaks muutunud paberite ja hallitavate, fotodest tühjaks tehtud albumite maailmast. Aliide võttis juuksenõela ja lükkas selle kõrva, keerutas seda kuulmekäigus, võttis nõela välja ja kinnitas uuesti juustesse. Kõdi ei kadunud. Aliidel välgatas: plika

14

1992, Lääne-Eesti

pole pärit kusagilt ümbruskonnast, võib-olla isegi mitte Eestist.

Kuid milline võõras mõistaks selle provintsi keelt? Küla abipastor oli eesti keelt kõnelev soomlane. Ta oli enne siia pastoriks tulekut eesti keelt õppinud, ja oskas seda päris hästi, kõik jutlused ja matusekõned kirjutas ta eesti keeles ning kellelegi ei tulnud enam pähe kurta eesti preestrite vähesuse üle. Aga tüdruku eesti keeles oli mingi muu toon, midagi vanemat, koitanut ja kolletanut. Selles oli mingil kummalisel moel tunda surnu lehka.

Aeglasest jutust selgus, et tüdruk oli sõitnud kellegi autoga õhtul Tallinnasse ja nad olid hakanud selle kellegagi tülitsema ja see keegi oli tüdrukut löönud ja tüdruk oli ära jooksnud. „Kes need meie?” küsis Aliide lõpuks.

Jälle maigutas tüdruk suud, enne kui kogeles, et oli reisinud koos oma mehega.

Mehega? Kas tüdruk oli abielus? Või oli ta siiski varaste peibutis?

Peibutise jaoks pisut liiga segaduses. Või oli tema eesmärk äratada kaastunnet? Et kellelgi poleks südant saata oma ukselt tagasi sellises olekus tütarlast? Kas vargad tahtsid tema asju või metsa? Kogu puit viidi läände ning Aliide maa tagastamise menetlemine polnud kaugeltki lõppenud, kuigi sellega ei tohtinuks olla mingeid probleeme. Vana Mihkel külast kaevati kohtusse, sest ta oli tulistanud tema metsa langetama tulnud mehi. Ega Mihklile midagi erilist ei tehtudki, kohus oli asjast aru saanud. Mihkli maade tagastamise protsess oli olnud veel pooleli ja korraga ilmusid Soome päritolu metsamasinad tema puid langetama. Politsei asjasse ei sekkunud, kuidas nad olekski saanud ööpäevaringselt kaitsta üheainsa mehe metsa, seda enam, et mees polnud ju veel ametlikult isegi metsa omanik. Mets lihtsalt kadus ja lõpuks oli Mihkel paar varast maha lasknud. Sellel maal ja praegusel ajal oli kõik võimalik, aga Mihkli metsas ei langetanud tema selja taga enam keegi puid.

Küla koerad hakkasid haukuma, tüdruk võpatas, püüdis kiigata läbi võrkaia tee peale, kuid ei vaadanud kordagi metsa suunas.

15

1992, Lääne-Eesti

„Kes need meie?” kordas Aliide küsimust.

Tüdruk nilpsas huuli, piidles rahutult Aliidet ja võrkaeda ning hakkas kohmakalt, kuigi oma oleku ja jutuga võrreldes lausa nõtkelt käiseid käärima. Käiste alt tulid nähtavale kirjud käsivarred ja tüdruk sirutas need justkui oma sõnade tõestuseks Aliide poole, pöörates samas pea aia suunas, varju.

Aliide võpatas. Jah, plika püüdis äratada kaastunnet, võib-olla tahtis majja pääseda, et näha, kas sealt annab midagi varastada.

Sinikad olid siiski päris. Sellest hoolimata ütles Aliide: „Paistavad olevat vanad. Vanad sinikad.”

Sinikate värskus ja punetus tekitasid uuesti Aliide ülahuulele higi. Sinikaid varjatakse ja ollakse vait. Nii on alati tehtud. Võib-olla märkas tüdruk Aliide kimbatust, sest ta tõmbas äkiliste, rapsivate liigutustega käised muljutud kohtadele, justkui oleks alles nüüd hakanud häbenema oma paljastust ja ütles ägedalt aia suunas, et oli olnud pime ning ta polnud teadnudki, kus ta on, ta oli ainult jooksnud ja jooksnud. Katkendlikud laused lõppesid tüdruku kinnitusega, et ta hakkab kohe minema. Ta ei jää Aliidele tülinaks. „Oota siin. Ma toon palderjani ja vett,” ütles Aliide ja astus maja poole, heites veel ukselt pilgu tüdrukule, kes kössitas liikumatult pingil. Tüdrukul oli tõesti hirm. Temast õhkas kaugele hirmu lõhna. Aliide märkas, et oli hakanud suu kaudu hingama. Kui tüdruk oli peibutis, siis kartis ta inimest, kes tüdruku siia saatis. Võib-olla oli ka põhjust, võib-olla ka temal, võib-olla peaks võtma tüdruku värisevaid käsi märgina, et uks lukku keerata ja püsida majas, hoida tüdruk väljas, mingu kuhu tahab, peaasi et ära läheb, peaasi et jätab tema, vana inimese, rahule. Peaasi et ei jää siia levitama hirmu vastikut, tuttavat haisu. Võib-olla liikus ringi mingi kamp, kes käis kõiki maju läbi? Võib-olla peaks helistama ja küsima? Või oli tüdruk tulnud just nimme tema majja? Ehk oli keegi kuulnud, et Talvi tuleb Soomest külla? See aga polnud ju enam nii suur asi kui mõni aeg tagasi.

16

1992, Lääne-Eesti

Köögis ammutas Aliide kannu vett ja tilgutas sekka palderjani.

Tüdruk oli aknast näha, ta polnud kohalt liikunud. Aliide ise võttis palderjani kõrvale lisaks veel lusikatäie südamerohtu, kuigi polnud söögiaeg, siis läks tagasi õue ja ulatas kannu. Tüdruk haaras kannu, nuusutas seda põhjalikult, asetas maha, lükkas kannu kummuli ja jäi vahtima, kuidas sisu laiali valgub. Aliide tundis ärritust: „Kas veel oli midagi viga?”

Tüdruk kinnitas vastupidist, kuid tahtis teada, mida Aliide oli vette lisanud. „Ainult palderjani.”

Tüdruk ei öelnud midagi. „Kas mul peaks olema mingi eriline põhjus valetada?”

Tüdruk heitis Aliidele pilgu. Tema ilmes oli midagi salakavalat.

See tegi Aliide murelikuks, kuid siiski tõi ta köögist veega täidetud kannu ja palderjanipudeli, andis need tüdrukule, kes vett nuusutades sai kinnitust, et tegu pole millegi muuga, paistis ära tundvat ka palderjani ja tilgutas vette mõne tilga. Aliidet ajas see närvi. Kas plika narris teda? Võib-olla oli ta lihtsalt hull. Haiglast putku pannud. Aliidele meenus Koluverest põgenenud naine, kes oli tuigerdanud mööda küla humanitaarabist saadud õhtukleidis ja ilma kingadeta, sülitades tundmatute vastutulijate peale. „Kas nüüd kõlbab?”

Liiga ahnetest sõõmudest valgus vedelik piki tüdruku lõuga. „Äsja just püüdsin sind äratada ja sa karjusid, et ainult mitte vett.”

Ilmselgelt tüdruk seda ei mäletanud, kuid ta varasem karjatus oli jäänud Aliide pähe kõlama, kajades ühest otsast teise, ringeldes edasi-tagasi, kutsudes esile midagi hoopis vanemat. Kui inimese pead on piisavalt kaua vee all hoitud, väljub temast üllatavalt sarnane hääl. Tüdruku hääles oli kostnud see teatud toon. Sealt kostsid plartsatused, õhu lõppemine ja meeleheide. Aliide kätt läbis sund.

Pakitsus tuli soovist tüdrukut lüüa. Ole vait. Kao minema. Mine

17

1992, Lääne-Eesti

ära. Võib-olla Aliide eksis. Võib-olla pidi tüdruk millalgi äärepealt ära uppuma, võib-olla kartis ta vett üksnes seetõttu. Võib-olla mängisid Aliide oma mõtted temaga vingerpussi, leidsid seoseid, mida polnud vaja seostada. Võib-olla oli tüdruku kolletanud ja ajast puretud keel teda omaette fantaseerima pannud. „Kas sul on nälg? Nälg?”

Paistis, nagu ei mõistaks tüdruk küsimust või poleks temalt kunagi sedasi küsitud. „Oota siin,” kamandas Aliide ja läks uuesti sisse, sulgedes enda järel ukse. Varsti tuli ta tagasi, kaasas leib ja võitaldrik. Võid võttes oli ta hetkeks kõhelnud, ent ikkagi taldriku kaasa võtnud. Ega nüüd võid nii vähe ka polnud, et raasukest sellest tüdrukule ei jätkuks. Tõesti, hea peibutis, mõjus kergesti isegi temasugusele kõikenäinule. Pakitsus levis Aliide käest õlga. Selleks, et suruda maha soovi lüüa, oli ta pigistanud liiga kõvasti võitaldrikut.

Mudane kaart ei lebanud enam rohul. Küllap oli tüdruk selle oma tasku pistnud.

Esimene leivaviil kadus tervelt tüdruku suhu. Alles kolmandale sai ta mahti võid määrida, kuid tegi sedagi kiirustades, latsatades kuheliku keset viilu ja murdes leivatüki teise poole selle peale, vajutades pooled kokku nii, et või valgus nende vahelt välja ning hammustas. Vares kraaksus väraval, küla koerad haukusid, kuid tüdruk keskendus leivale, nii et hääled ei pannud teda enam võpatama. Aliide märkas, et kalossid läikisid nagu hästi viksitud saapad. Märjast rohust kerkis jalgadesse rõskust. „Mis edasi? See sinu mees. Kas ta otsib sind?” küsis Aliide, jälgides, kuidas tüdruk sööb. Nälg oli ehtne. Kuid see hirm. Kas ta kartis ainult oma meest? „Otsib jah. Mu mees.” „Äkki ma helistan näiteks su emale, tuleb sulle ehk järele? Või saab teada, kus sa oled.”

Tüdruk raputas pead.

18

1992, Lääne-Eesti

„No mõnele sõbrale siis. Mõnele pereliikmele.”

Jälle raputas tüdruk pead, hulga ägedamalt kui enne. „No siis kellelegi, kes ei ütle su mehele, kus sa oled.”

Uus pearaputus. Räpased juuksed libisesid näo eest ära. Tüdruk kohendas juuksed tagasi, jätkuvatest tõmblustest hoolimata jättis ta rohkem tervemõistusliku kui hullumeelse mulje. Silmades puudus hullumeelne läige, kuigi ta vaatas pidevalt altkulmu ja viltu. „Mina ei saa sind kahjuks kuhugi viia. Isegi kui oleks auto, poleks bensiini. Buss peaks sõitma külast kord päevas, aga seegi pole kindel.”

Tüdruk kinnitas, et ta lahkub kohe. „Kuhu sa siis lähed? Mehe juurde?” „Muidugi mitte!” „Kuhu siis?”

Tüdruku tuhvel togis pingi ees oleva peenra ääriskivi, lõug oli surutud peaaegu vastu rinda. „Zara.”

Aliide üllatus. Oli alles tutvustus. „Aliide Truu.”

Tüdruk lõpetas kivi togimise. Pärast söömist olid ta käed hakanud jälle pingi serva pigistama, nüüd lasi ta lahti. Pea kerkis pisut. „Rõõm tutvuda.”

19

1946, Lääne-Eesti

Eriti salajane Eks Nr 2 Aruanne riiklike kurjategijate jälitamist kavandavast tegevusest Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis Kuna suurem osa meie tagaotsitavatest riiklikest kurjategijatest on põgenenud välismaale, otsitakse neid koostöös salajase postikontrolliga. Ilma sellise abita pole me piisavaks efektiivsuseks suutelised. Selliste riiklike kurjategijate jälitamise muudab eriti raskeks tõik, et riiklikud kurjategijad on kirjavahetuses arvukate eri aadresside kaudu, arvatavasti selleks, et kaitsta Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis elavaid sugulasi. Nendelt valeaadressidelt saadetakse kirjad edasi riiklike kurjategijate sugulastele. Osa riiklikest kurjategijatest peab oma sugulastega ühendust otse, ilma vahemeesteta, kuid nad saadavad kirju oma abikaasade nimel.

Selliste tingimuste tõttu rakendasime abinõusid, mille abil oleme selgitanud välja mitmete riiklike kurjategijate sugulussuhted ja muud tähtsad suhted.

Koos salajase postikontrolliga sooritatud operatsioonide kaudu oleme välja selgitanud ka riiklike kurjategijate abikaasade neiupõlvenimed ja riiklike kurjategijate hüüd- ja hellitusnimed.

Kuigi oleme jõudnud julgustavate tulemusteni, esineb riiklike kurjategijate jälitamises veel tõsiseid puudujääke. Erilise aeglusega liigub selliste riiklike kurjategijate jälitamine, kes asuvad meie info kohaselt Nõukogude Liidu territooriumil, kuid kelle kohta puudub täpsem info.

300

Riiklike kurjategijate identifitseerimist puudutavat teavet on vaja koguda pidevalt ja aktiivselt.

Agent „X” on osutunud vajalikuks Ameerika-suunalistes operatsioonides, sest tema venna TRUU Konstantini tõttu omab ta ohtralt Ameerikasse ekspatrieeritud riiklike kurjategijate identifitseerimist puudutavat teavet.

Kuna otsitavad riiklikud kurjategijad võivad peita ennast objektidel, kus on nõrk töövõtukontroll, on mitmed agendid imbunud suurte ehitusobjektide juurde ja metsatööstuskeskustesse. Kõige parem on saata agent „X” kolhoosi „Võit”, sest meie teabe kohaselt püüavad seal ennast varjata mõned Ameerikast Eesti Nõukogude Sotsialistlikku Vabariiki naasnud riiklikud kurjategijad.

301

1946, Lääne-Eesti

Eriti salajane Eks Nr 2 Aruanne edusammudest riiklike kurjategijate jälitamisel Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis Agent „X” pole Ameerikast naasnute jälitamisel edu saavutanud. Selle asemel on õnnestunud agendil „X” luua püsiv side isikuga, keda on tema meelest võimalik värvata. Isiku nõbu on Rootsis ja püüab arvatavasti hankida Ameerika ajakirjandusele nõukogudevastast materjali Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi kohta.

302

1946, Lääne-Eesti

Eriti salajane Eks Nr 2 Aruanne põrandaaluste natsionalistide jälitamist kavandavast tegevusest Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis Teeme ettepaneku anda agendile „X” aktiivsemaid tööülesandeid seoses natsionalistlike bandiitide likvideerimisega liituvate operatsioonidega Haapsalus ja selle lähiümbruses. Natsionalistlikud bandiidid on aktiveerinud piirkonnas oma tegevust ja me püüame luua agentide võrgustiku, mille abil õnnestuks nad tabada. Agent „X” on kindel, et kui piirkonnas oleks Ameerikast naasnud kurjategijaid, oleks ta nad juba ära tundnud. Agent „X” oletab, et nad on muutnud asukohta. Selle tõttu oleks põhjust kasutada agendi „X” jõuvarusid natsionalistlike bandiitide likvideerimise operatsioonis.

303

1946, Lääne-Eesti

Eriti salajane Eks Nr 2 Aruanne tegevuse põhijoontest Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis Oleme suunanud oma tegevuse põhirõhu sellele, et parandame koostööd tegevagentidega ja loome abinõusid, et võiksime täiendada oma agentide aparaati uute värvatutega. Neid on kavas hankida isikute hulgast, kes tunnevad hästi kohalikke tingimusi ja kellel on võimalusi selgitada välja piirkonna reetmiskavatsustega isikud. Oma piirkonda tundvatel agentidel on ka võimalik teavitada vahetult piirkonda saabuvatest uutest kahtlastest isikutest.

Tõhustatud agenditöö tulemusena oleme hakanud saama senisest rohkem signaale piirkonna kahtlusaluste isikute kohta.Viimase kuu ajaga oleme saanud neid üle kümne, eelmisel aastal saime neid ühtekokku kuuskümmend.

Ametnike analüüside kohaselt esineb Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis repatrieeritute kõrval kõige rohkem reetmiskavatsusi isikutel, kellel on välismaal sugulasi või lähedasi kontakte, samuti isikutel, keda on varem süüdistatud kontrrevolutsioonilises tegevuses. Samuti on põhjust tähelepanelikult jälgida poliitiliselt ebastabiilse elemendi seast leiduvaid noori.

Tabatud riiklikest kurjategijatest oleme arreteerinud kuus, neist neli olid põranda all, kaks olid relvastatud. Üks tapeti tšekistliku sõjalise operatsiooni raames.

304

1946, Lääne-Eesti

Eriti salajane Eks Nr 2 Aruanne agendi „X” tegevusest Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis Agendi „Joot” teabe põhjal on agendi „X” tegevus kolhoosis „Võit” olnud eeskujulik ning pole mingit põhjust kahelda agendi „X” sobivuses legaliseeritute hulgast värvatud agentide kategooriasse. Agent „X” on värvanud põrandaaluste natsionalistide ehk metsavendade (sh SOOP Jaani) lähiringkonnast kaks uut agenti, „Helmari” ja „Tikri”. „Helmaril” on lähedased suhted põrandaaluseid natsionaliste toiduvarudega abistava LAURI Vambolaga, kes tunnistas, et peitis aeda relvi, kuid täpsemat asukohta polnud LAURI veel nõus avaldama.

Teeme ettepaneku kahesaja rubla eraldamiseks agendile „X”, et ta annaks need agendile „Helmar”. „Helmar” ja „Tikker” ei tea lähikonda kuuluvate natsionalistide asukohta, pereliikmete kodudes nad ei käinud. „Helmar” arvab, et rahalise abi varjus suudab ta organiseerida kohtumise natsionalist SOOP Jaaniga.

308

1951, Lääne-Eesti

Eriti salajane Eks Nr 2 Aruanne PEKK Hansu, Eeriku p likvideerimisele suunatud operatsiooni lõpetamisest Agent „Kärbselt” saadud informatsiooni põhjal oleme saanud kätte natsionalistid ARRO Vello ja HEIMAN Raimondi. Teeme ettepaneku põrandaaluse PEKK Hansu paljastamisele suunatud operatsiooni lõpetamiseks. Me pole saanud ühtegi uut signaali, mis viitaks sellele, et PEKK Hans oleks elus ja jätkaks oma põrandaalust tegevust. Agent „X” seotakse muude operatsioonidega, mis on suunatud riigivaenlaste paljastamisele. Agent „Kärbes” võib jätkata natsionalistlike signaalide kogumist.

317

5. oktoober 1951

Vaba Eesti eest!

Veel üks öö siin. Mõtlesime Ingliga Linda üles otsida. Ingli abiga õnnestub see kindlasti, ükskõik kui kaua see ka aega võtab.

Kuigi ma pole veel vaba, ent varsti olen ja mu süda on kerge nagu pääsuke.

Varsti oleme kõik kolmekesi koos.

Hans Pekk, Eeriku poeg, Eesti talumees

318