Originaali tiitel: Harri Rinne Laulava vallankumous Viron rocksukupolven ihme First published in Finnish by WSOY under the imprint Johnny Kniga 2007, Helsinki, Finland
Toimetanud Evi Laido Kujundanud Mari Kaljuste © Fotod. Arno Saar, 2008 © Harri Rinne and WSOY © Järelsõna eestikeelsele väljaandele. Harri Rinne, 2008 © Tõlge eesti keelde. Sander Liivak, 2008 ISBN 978–9985–3–1716-7 Kirjastus Varrak Tallinn, 2008 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif
Sisukord Tänu ja andekspalumine 5 Kiirustavale lugejale 8 Kuidas kõik algas 16 Täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa 29 Karuks istus vangitornis 65 Mõisa köis, las lohiseb 79 Pillimehe elu 85 Ridade vahelt lugemine 118 Põhjanaabri imed 135 Siberi lagendikud on laiad 147 Materiaalsest ja muust heast Nõukogudemaal 181 Tartu muusikapäevad 190 Kas algas revolutsioon? 223 1988 – esimene pool 233 1988 – teine pool 264 Kas see sai otsa? 283 Ameerikasse, Ameerikasse 299 Laulva revolutsiooni laulud Kes on kes? 331 Lühike pillimeeste nimekiri
306 338
Mõned teemaga haakuvad raamatud 339 Mõned teemaga haakuvad plaadid 340 Järelsõna eestikeelsele väljaandele 341
Tänu ja andekspalumine Eessõna
Kuigi eessõna on raamatu alguses, kirjutatakse see tavaliselt viimasena. Nii ka seekord, pisut rusutud meeleolus. Mõni päev enne käsikirja üleandmist põles minu suvekodu elumaja. Mitme aasta töö, mälestused ja unistused said korraga hukka; õnneks inimesed viga ei saanud, vähemalt pealtnäha. See raamat on sündinud siirast lootusest anda edasi 1988. aasta suvel laulva revolutsiooni lavadel valitsenud meeleolusid, mida Ivo Linna on vahel Mikko Alatalo ja minu seltsis kirjeldanud. Ülesanne osutus keerukamaks kui ma olin esiotsa arvanud: Ivo Linna keeldus kategooriliselt olemast loo peategelane. Vahetevahel tundus lausa, et oleks tulnud usutleda kogu Eesti rahvast – nii paljud olid sündmustesse kaasatud, nii kaua, igaüks isemoodi. Lõpuks otsustasin püüda kirjeldada rokipõlvkonna tegijate tundeid, taustu ja kasvukeskkonda. Kaugemale poleks me jõudnud, kui kirjastaja Jyrki Nieminen poleks kommertslikult vähetõotava projektiga nõusse jäänud. Töö oleks olnud võimatu, kui Hanna Sinijärv ja Kersti Rätsep poleks lindile jäänud juttu arvutisse toksinud. Paljud eestikeelsed sõnad ja väljendid oleksidki jäänud sellesse keelde, kui õige mitmed inimesed 5
poleks appi tulnud. Olgu neist nimetatud vähemalt Tiiu Heldema, Andrus Sonnenberg ja eriti Pekka Linnainen. Kõiki eespool nimetatuid tahan ma südamest tänada, nagu ka kõiki sõbralikke inimesi üle Eesti, kellest mõnda olen ma kiusanud makiga, mõnda niisama, fotode jahil. Kõikidelt usutletutelt tahan ma andeks paluda. Kuigi olen püüdnud võimalikult tõetruult edasi anda igaühe mõtteid, sõnu ja väljendeid, pole ma suutnud säilitada kellegi ehedat kõnemaneeri. Veel rohkem tuleb vabandust paluda selle eest, et raamatusse on jõudnud palju sellist, mis usutletava meelest võib olla kõrvalise tähtsusega ja triviaalne, ja et välja on jäänud palju sellist, mida usutletavad ise peavad tähtsaks. Põhjus on selles, et esimese ja viimase intervjuu vahele mahtus terve aasta, et vahepeal jõudsin lugeda mitmeid eestikeelseid raamatuid kõnealuse aja kohta, ja ka sellest, et mitmete vestluste käigus sai selgeks, mida soomlased kui potentsiaalsed lugejad ühest või teisest asjast teavad. Kõik need asjaolud on mõjutanud minu valitud rõhuasetusi. Lisaks soovin paluda andeks nendelt kümnetelt inimestelt, keda ma ei usutlenud. Minu peas ja paberitel on pikk nimekiri nendest, keda tuleks intervjueerida, aga kellega polnud mul võimalik kohtuda ajapuuduse ja ehk veel rohkem rahapuuduse tõttu. Ainult luuletaja Hando Runnel keeldus oma nägemustest jutustamast, ehkki tema osa on vaieldamatult suur: mitte ainult lauldavate luuletuste autorina, vaid ka eestimeelse hoiaku edendajana. Eesti kõigi aegade suurima tähe Jaak Joalaga ei õnnestunud mul mitmetele katsetele vaatamata kokku saada. Joala ei osalenud kunstnikuna (küll aga kodanikuna) laulvas revolutsioonis – ta oli juba lauljakarjääri lõpetanud –, kuid tal oleks olnud kindlasti ainulaadset jutuainet sellest, mis tunne oli olla mega-megatäht Nõukogude Liidus. Sellest ei ole ta küll teistelegi jutustanud. 6
See raamat ei suuda välja uurida, miks laulev revolutsioon sai teoks või miks just niisugusena. Selle uurimine on eestlaste enda teha ja ma loodan, et nad võtavad selle töö veel käsile, kuni suurem osa tegijaid on veel meie keskel. Usun siiski, et nendegi väheste tunnistajate meenutustega tutvudes saab lugeja aimu meie lõunanaabrite ajaloo pöördelistest hetkedest. Kõik intervjueeritavad ohverdasid raamatu sünni heaks heldelt oma aega ja jõudu. Tänan neid veel kord. Kõik vead, ebatäpsused, rääkimata stiilikonarustest ja muudest puudustest, on sisse jäänud muidugi – nagu ikka – ainult autori enda süül. Hiiumaal Kassaris juunis 2007 Harri Rinne
Kuidas kõik algas Laulev revolutsioon algas ja ühtlasi tipnes 1988. aasta suvel. Maikuus sai Tartus kuulda Alo Mattiiseni viit isamaalist laulu, juuni alguses Tallinna vanalinna päevadel kuulsid neid kõik. Nendeltsamadelt vanalinna päevadelt mindi algul spontaanselt, hiljem juba organiseeritumalt viiel-kuuel järjestikusel ööl Lauluväljakule, kus mitteametlikel öölaulupidudel lauldi hommikuni välja. 17. juunil oli Lauluväljakul koosolek, kuhu kaasaegsete sõnul kogunes 150 000 inimest, et kuulata kõnesid, aga eelkõige laule, ja ka ise laulma. Augustis korraldati Lauluväljakul koos soomlastega Rock Summer, kus sai näha ka lääne staare. 11. septembril oli samal väljakul järg „Eestimaa laulu” näol, kuhu tollastel andmetel kogunes tervelt 300 000 inimest. Samal ajal, suvi läbi, lauldi üle kogu Eesti. Mitte kunagi varem ega hiljem ei ole nii paljud kogunenud nii sageli ja eelkõige oma, eesti laule kuulama. Kusagilt tulid laulud, kusagilt tulid lauljad. Isegi kui oleks nii, nagu ütleb Jaan Elgula, et 80 protsenti peo kordaminekust sõltub publikust, tuleb kusagilt ka see 20 protsenti. Isegi kui oleks nii, nagu ütleb Immo Mihkelson, et muusika kuulus nende sündmuste juurde otsekui soundtrack, pidi keegi selle ikkagi looma.
16
Immo Mihkelson: „No mingi ettekääne pidi olema, muusika oli hea ettekääne. Sest kui inimesed oleksid niisama kogunenud ja midagi tummalt vahtinud ja üksteisele otsa vahtinud, oleks see üsna nõme üritus olnud. Aga muusika on see, mis annab selle fookuspunkti – kõik vaatavad ühes suunas. Kõik vaatavad lavale, kõigil on mingi tegevus ja see jagatud tegevus tuleb selle kaudu. Kui see muusika on selle kokkutulemise ettekäändega ka seotud, siis seda enam on ta jagatud tegevus. See on see oluline aspekt.” Jüri Makarov: „Sakala klubis toimusid klubiõhtud, kus tegelikult oli kuulamisdisko. Minu tolleaegne õpetaja ja eeskuju Riho Baumann kutsus kokku vennad, kellel oli teatud plaate nagu Genesis, Yes või Jimi Hendrix. Nad võtsid kõik plaadid, nii palju kui Eestimaal tol hetkel selle artisti plaate oli, ja siis tehti mingi antoloogia, räägiti artistist ja kuulati erinevaid nii-öelda paremaid palu. Tegelikult oli see väga hariv, väga huvitav. Lääne disko tantsumuusika mõttes jõudis Eestisse, ma arvan, kuskil aastal 75, kui The Sound of Philadelphia ja neegridisko peale tuli, rääkimata ABBAst, Baccarast, Boney M-ist ja nii edasi. Aga tol hetkel hakkas päris aktiivne diskobuum peale ja siis oligi, alguses oli niimoodi, et ikkagi tund aega kuulati muusikat ja siis läks tantsuvihtumiseks ja hiljem kadus see muusikakuulamine üldse ära. See oli see, mida me kodus kuulasime, ja me kuulasime Gentle Giantit ja Green Slade’i ja selline aktiivne plaadivahetus käis. Sest ega tollal ei olnud nii, et lähed poodi ja ostad plaadi. See oli väga huvitav periood ja siis sai mõlemat korraga tehtud – nii bändis lauldud kui ka diskot tehtud. Disklahvi sain ma disko eest, aga see laienes üldse, et ei tohtinud kuskil esineda. Siis oli Eestis kolm esimese kategooria disc jockey’t, mina olin üks nendest. Kui tehti mingi komsomoliüritus, kus taheti 17
arutleda muusika üle, kutsuti rääkima üks meist kolmest. Ja selge see, et mingil hetkel mõtlesid, et räägid neile ka mõne poliitilise anekdoodi, aga seal oli paar vanatüdrukut, kellele see asi väga ei istunud, ja need kaebasid kuhugi.” Revolutsiooni lauljad ja pillimehed olid rokipõlvkonnast, estraaditähti näha ei olnud, kuigi nende põhiline publik oli kaasatud nagu terve Eesti rahvas. Kas eelmise põlvkonna muusikute puudus oli tingitud nende oma kogemustest, Stalini aja terrorist, on raske öelda. Nii võiks vähemalt arvata: enamik tegijaid olid liiga noored, et osata karta. Lauluväljakule koguneda ei olnud ohutu. Mitmetes allikates kirjutatakse, et Eesti kõrgeim juht, EKP peasekretär Karl Vaino tahtis saata öölaulupidudele tankid. Seda õnnestus tema nutikamatel alluvatel takistada – kohal oli palju lääne ajakirjanikke, perestroika ja glasnosti nimel läänest suuri laene nuianud Gorbatšov oleks sattunud halba valgusse. Paljunäinud KGB-l oleks siiski olnud kasutada ka paremaid vahendeid: mõni provotseeritud kaklus ja jälle oleks olnud põhjust kasvõi kogu muusikute põlvkond trellide taha saata. Miks ja kuidas oskas ja tahtis eesti rokipõlvkond olla revolutsiooni soundtrack? Muidugi oli üks tegur argielu koos nõukogude süsteemi juurde kuuluva absurdiga, mõnele olid hinge jätnud sügava jälje vanemate ja sugulaste vangistamised ja pagendamised, aga jätame need kõrvale. Suur sõjajärgne põlvkond tõi lääneriikides kaasa palju ühiskondlikke muutusi, mitte ainult ülekoormatud lasteaedu ja koole. Esimest korda tekkis mõiste „noorus”, esimest korda tundsid noored jõudu ja ühtekuuluvust. Majandusliku tõusu ajal sai noorsoost esimest korda ka oluline tarbijaskond. Kõige tähtsamad tooted olid rõivad ja muusika. Kuna eelmise põlvkonna tegijad ei osanud pakkuda 18
piisavalt põnevaid tooteid, näis äkki nii, nagu teeksid noored neid iseendale. Noored kavandasid noortele rõivad, noored tegid oma muusika. Võib-olla anti osa võimust noorte kätte ainult rahaahnusest, kuid noorte hoiakute laine rullus üle ühiskondade ja muutis peaaegu kõike. Muusika oli algul selle tähtsaim väljund ja see jõudis Eestisse nii reaalajas kui kümneaastase hilinemisega. Kas meil tuleb siis laulva revolutsiooni eest tänada ühtainsat geeniust, Rein Rannapit, kes lõi peaaegu oma kätega eestikeelse rock’i? Küsi ükskõik milliselt sobivas vanuses eestlaselt, mis oli esimene õige eesti rokkansambel, ikka saad vastuseks: „Ruja”. Samal seisukohal on ka hilisemad kriitikud: Rannapi loodud ja innukalt juhendatud ansambel oli esimene, kes ei leppinud välismaa rock’i jäljendamisega, vaid pidas sellega dialoogi. Rannapi eesmärk oli teha head rock’i ja just nimelt eesti rock’i. Selle eesmärgi ta kindlasti saavutas. Rein Rannap: „Ma ei mõelnud, et need lood, see muusika, mis me tegime, jääb alles. Ma mõtlesin, et see on selline päevakajaline asi nagu ajaleheartikkel. Et praegu nagu tunned hetkel nii, noh, teed ära säuhti mõned kontserdid ja noh, mõne lindistuse ka, et inimesed saaks raadiost praegu kuulata. Aga see, et nad jäävad aastateks või isegi aastakümneteks alles, see oleks olnud tookord täiesti absurdne mõte. Sest rokkmuusika oli siis selline värske, ta oli ikkagi nagu mood – pikad juuksed, laiad püksisääred ja rock – ja ega keegi ei mõelnud, et see nii jääb. Aga rokkmuusika on saanud täiesti klassikaliseks žanriks, tänapäeval räägitakse juba klassikalisest rock’ist. Seda me ei mõelnud ja ma ei suhtunud nendesse asjadesse väga tõsiselt. Kui ma oleks suhtunud, ma oleks teinud palju rohkem tööd ja näinud vaeva – nii stuudios, otsides seda saundi, kui ka proovides.”
19
Ruja. Vasakult. Jaanus Nõgisto, Jaan Karp, Tiit Haagma, Urmas Alender, Rein Rannap
Selle asemel nägi Rannap vaeva hoopis täpse esituse ja tähendusrikaste sõnadega. Ta on nentinud isegi, et ilma Juhan Viidinguta ei oleks Ruja olnud sellisel kujul võimalik; et oleks jäädud lüüriliste laulude tegijaks. Mujal tehti sõnad ise, aga Nõukogude võimu all see ei sobinud. Ja et saaks laulda sellest, millest tahtsid, tuli sõnum peita ridade vahele. Selles oli Viiding meister. Muusikas kinnitati rõhuasetustega värssidesse peidetud sõnumit, avati kood. Kõik kuulajad teadsid, millest jutt käib. 20
27
Kas algas revolutsioon? Muusikaelu hakkas Eestis pärast 1980. aastate keskpaika muutuma. Tartu koos oma festivaliga oli nähtus omaette, aga ka mujal hakkasid puhuma vabaduse tuuled. Traditsiooniline estraadikunst kaotas vähehaaval oma külgetõmbejõu, mitmed televisiooni lauluvõistlused – sealhulgas natuke Soome saatesarja „Syksyn sävel” („Sügise meloodia”) eeskujul tehtud Aarne Oidi nimeline lauluvõistlus, kus asjatundjad valisid välja võitjad – kaotasid populaarsust. Nõudlus – kui sellest nõukogude süsteemis üldse võis rääkida – suundus mujale. Tasapisi, tänu energilistele ja kartmatutele organisaatoritele, hakkas noorsugu saama seda, mida tahtis: „läänelikku” rokki. Kummaline kaasnähtus oli kantrimuusika ootamatu ja üllatavalt suur populaarsus. Rokkkontserdi korraldamine või sellel esinemine ei pruugi iseenesest olla poliitiline akt või ühiskondlik seisukohavõtt, on ju tegemist „ainult” muusikaga. Teisest küljest see on seda: tegemist on muusikaga, mida on tahetud ja püütud ära keelata, muusikaga, mis on pärit „vabast” maailmast ja mille hoiak on läbinisti individuaalsust ja vabadust rõhutav. Rein Lang: „Showbusiness oli mul veres. Ma aitasin Tartu muusikapäevi korraldada isegi siis, kui ma töötasin juba Injurkol223
leegiumis juristina. See oli otsekui hobi. Aastal 1986 anti luba asutada kooperatiive ja väikeettevõtteid, siis hakkas showbusiness omandama äri sugemeid. Loomulikult pakkus see mulle huvi. Toonane linnahalli direktor Voldemar Promet kutsus mind. Ütles, et mis sa ootad, tule mulle asetäitjaks. Kogu kultuuri pool oligi minu management. Linnahall oli hästi suur. Sinna kuulusid jäähall, spordikool ja kontserdisaal. Meil oli isegi oma bänd, Radar. Meie maksime neile palka ja müüsime neid Venemaale. Lisaks olid meil veel keeglisaal ja kohvik, lõpupoole võtsime rendile isegi laeva nimega Liivi Laht. Meil oli tööl mingi 400 inimest. Kõike tuli ju ise näpu otsas teha, ei olnud niimoodi, et helistad kellelegi ja sõlmid lepingu. Me hoidsime tööl mingeid remondimehi ja jumal teab, keda. See oli tõeliselt suur operatsioon, sellepärast oligi direktoril kolm asetäitjat. Mina hoolitsesin kogu kultuuripoole eest. Me aitasime teha mitmeid majaväliseid üritusi. Näiteks kui Jüri Makarov korraldas Harku järve ääres kantrifestivale. Siis tuli Makarovil mõte, et teeks õige kontserdi Lauluväljakul. See oli 1987. Tol ajal oli hästi popp heavy. Mõtlesime, et teeme Lauluväljakul ühe korraliku hevikontserdi. Ajame rahva kokku ja mängime neile seda muusikat, mis neile meeldib. Selle tegemine oli muidugi täielik hullumeelsus, sellepärast et ei olnud ju riistu. Isegi võimendust ei olnud kuskilt saada ja Lauluväljakut oli praktiliselt võimatu piirata. Seal oli tuhat muret. Pluss muidugi vanad kommunistid, kes ütlesid, et mõelge enne, mis te teete. See on ju läänemeelne! Aga tol ajal oli juba kõik see Eesti-asi juba nii palju muutunud, et näiteks Tallinna linnakomitee esimene sekretär Enn-Arno Sillari tuli spetsiaalselt meile ütlema, et pange, poisid! Et see on õige asi ja täpselt seda peabki tegema! On noortel, millega tegeleda, et nad lihtsalt ei hulguks 224
mööda linna sihitult ja ei käiks kuskil kaklemas ja joomas. Talle see mõte väga meeldis. Ja siis me tegime. Hevisuve korraldas muusikute klubi Muusik, mida juhatas Jüri Makarov, ja tema lepingupartner oli linnahall kui linnale kuuluv asutus. See oli igavesti uhke üritus. Palju rahvast ja palju häid ansambleid. Mingi hevibänd tuli isegi Armeeniast. Moskva ja Leningradi bände oli ka. Vene hevibändid olid tegelikult suurepärased. Venemaal hakkas pärast Gorbatšovi võimuletulekut kuskil 1986 tekkima vene rahvuslik heavy. See oli võimas! Gunnar Graps tegi ka kaasa, tema oli ka Venemaal kuulus hevimees. Aga ma pean ütlema, et Venemaal oli kõvemaid bände kui Grapsi GGG – Gunnar Graps Group. Gunnaril oli mitmeid bände – Magnetic Band ja muud. Nemad olid selles mõttes tõeline rokkansambel, et kui nad kuskile turneele läksid, siis tuli ikka mingisugune skandaal. Küll olid nad miilitsas ööd ja peksid mingi kõrtsi või hotelli segamini. See oli igapäevane asi, sellega olid kõik juba harjunud. Rokkarid on vist kõik ühesugused, nii Nõukogude Liidus kui mujal. Mentaliteet ja käitumismaneer on igal pool ühesugune.” Jüri Makarov: „Mind ei lastud telesse tööle. Ma tohtisin olla freelancer-saatejuht, aga mitte toimetaja, kes ise saateid kirjutab. See oli aastal 1986. Siis läksin ma tööle Rahvaloomingu majja, see oli riiklik asutus kultuuriministeeriumi alluvuses. See kureeris kõiki Eesti kunstilise isetegevuse kollektiive. Eraldi osakond oli rahvatantsu, rahvamuusika, orkestrite ja kooride jaoks. Seal oli ka levimuusika ehk kerge muusika osakond. Minul tekkis mõte ja ma rääkisin sellest asutuse juhile, et oleks vaja kuidagi pillimehi ühendada. Ma ei mõelnud siis üldse festivalile, vaid lihtsalt, et oleks mingi kooskäimise koht. Nii me tegimegi levimuusikute 225
klubi Muusik, assotsiatsiooni põhimõttel. Mõte oli selles, et kuna väga paljud bändid käisid esinemas Venemaa avarustes – näiteks Jaak Joala ja Anne Veski –, siis need, kes kuskil käisid, tuleksid ja räägiksid ka teistele, kuidas seal on, mismoodi seal muusikat tehakse ja nii edasi. Klubi hakkas koos käima kord kuus. Valisime iga kord erineva saali ja mõte oli selles, et iga kord esineks kolm bändi, üks väga kuulus, teine keskmiselt kuulus – kõik teadsid, et sellel oli midagi värsket öelda – ja kolmas täiesti lapsekingades. Väga kuulus bänd võis olla näiteks Grapsi grupp, keskmiselt kuulus bänd Mahavok ja lapsekingades bänd Vennaskond. Pärast oli lõbus tants ja trall, kõik vennastusid omavahel, võtsid nii-öelda kannu õlut. See oli kommunikatsioonivorm. Mulle tundus, et enne selle foorumi teket hakkasid pillimehed üksteisest võõranduma. Ühed läksid riikliku kontsertasutuse alla, teised jäid Eestisse nii-öelda isetegevust tegema. Isetegevuslane oli tihtipeale kõvem kui see, kes sinna läks. Muusikas ei saa muidugi öelda, et üks bänd on teisest kõvem, sest muusikastiilid on erinevad, aga ikkagi. Näiteks Ruja oli vägevam kui nii mõnigi punt, kes Venemaale läks. See on omaette lugu, milline koosseis hakkas hiljem Ruja nime all Venemaal tuuri tegema. Venemaa andis pillimeestele nii palju tööd, et lõpuks hakkasid sinna minema isegi kõige umbusklikumad. Filharmoonia levimuusika osakonnal oli väga tore juhtkond, Aivar Sirelpuu juhtimise all läks Fila kuidagi inimlikumaks. Alguses oli meelsus väga Venemaale mineku vastane. Muusikute klubi oli sealsamas Estonia majas, kus Filharmoonia. Minu soov oli, et Eesti pillimehed omavahel ei näägutaks, mida juhtus väga tihti Tartu muusikapäevadel. Seal juhtus sageli nii, et ühed olid nagu Moskva pillimehed ja teised olid nagu Eesti pillimehed. Sealt kuskilt see pilkenimi Kremli Ööbik jäigi Jaak Joalale külge. Ometi tuli ta oma 226
Mahavok. Vaskult: Kristjan Kirme, Sven Himma, Karl Madis, Heini Vaikmaa, Kalev Aas, Raul Arras
kavaga Tartusse ja oli lihtsalt super. Nii et siin ongi see, et artistina oli ta vaieldamatult parim, aga kas see on eestlaslik kadedus, et ta Moskvas nii suurt raha tegi ja kuulus oli. Kadedust oli kahjuks palju. Jaak ei pesnud kunagi avalikult oma musta pesu. Tema positsioon artistina andis talle kõik, mida enese esiletõstmiseks võis vaja minna, nii et ta ei kelkinud kunagi oma eraeluga. Ükskord olime kutsunud Regati baari paar-kolm punkansamblit. See võis olla 1986. Tahtsime teada, mida Eesti punk endast kujutab. Villu Tamme, Vennaskonna Tõnu Trubetsky ja teised olid kuidagi segaduses. Me imestasime rohkem, kuidas nad liimi nuusutasid, kui seda muusikat, mida nad tegid. Aga neil oli oma kõva statement öelda, neile ei meeldinud see, mis toimub. Minule tundus see julgustavana, et on inimesi, kellel ei ole midagi kaotada, ja tänu sellele saavad nad kõike otse öelda. Siis tekkiski kuidagi see alge, et võiks ikkagi teha vabaõhufestivali. Sellest tuligi välja Hevisuvi. Gunnar Graps oli väga suur abiline, ta helistas paljudele Vene puntidele ja kutsus neid kaasa lööma. Minu mõte oli see, et noh, et kui heavy läheb läbi, siis saab kõike teha. See on ju meelega natuke radikaalsem suund. Lõpuks tuli kokku 26 bändi üle kogu Nõukogude Liidu. Neid oli Armeeniast, Siberist, Moskvast, Leningradist, mõistagi oli kohal kogu meie oma kaardivägi. Graps oli nagu lipulaev, keda igal pool jäljendati, nii et isegi mägede pojad tegid hevimuusikat. Kõigepealt oli meil mure, mismoodi võimendust kokku panna. See lahenes nii, et üks Leningradi bänd pidi tooma natukene, lisaks läks käiku linnahalli aparatuur – seal töötas tol ajal Rein Lang, kellel oli levimuusikapäevade tegemise kogemus – ja kogu Filharmoonia võimendus. Kuidagi saime kolmest komplektist midagi kokku panna, midagi võtsid kaasa ka Baltikumi ansamblid. Korraldamisluba tuli üle noatera: saime lõpliku loa nädal aega 228
enne üritust ja ka siis oli kultuuriministri hoiak pigem „ah, las teevad noored ka midagi”. Juhtus niimoodi, et oli mingisugune kultuuriüritus, kus olid kohal tolleaegne Lauluväljaku direktor Rita Mägar, Ilmar Moss ja veel mingid kultuuritegelased. Ma ei tea, kas keegi tegi seal head lobi. Kümmekond inimest oli koos ja see oli nagu väljapressimine, sest mina muudkui pärisin, kuidas selle ürituse tegemisega jääb. Mägar suhtus positiivselt, et tore üritus. Mossil oleks olnud jõle piinlik vastupidist öelda ja nii ütles temagi, et las teevad. Ma arvan, et sellest oli abi, et see oli pooljuhuslik. Nemad ise valmistasid oma laulupidusid ette neli aastat jutti. Mulle tundus, et nad ei uskunud, et me suudame oma festivali nii kiiresti ära korraldada. Hirvepark oli enam-vähem samal ajal. Kui me hakkasime Lauluväljakul lava ehitama, tekkis sellest teles pahandus. Meie tegime tegelikult reklaami, aga parteikomitee ja julgeolekukomitee said alles nüüd teada, et midagi sellist on tulekul. Kuidagi sattus nii, et korraga tulid kohale tolleaegne ülemnõukogu presiidiumi esimees Arnold Rüütel, julgeolekutöötajad ja parteibossid. Nad küsisid minu käest, mis te siin teete, anarhiat või. Kas te lubate, et need mehed silte välja ei võta. Rüütel rahustas nad maha, et noored on noored. Mina ütlesin, et noored tahavad oma muusikat saada, mis neil siltidest, silte kannab see inimene, kes midagi öelda tahab – need tahavad kõva häälega laulda. Mul lubati näpud kahekorra keerata, kui midagi peaks juhtuma. 1987. aastal tohtis veel nii öelda. Kuidas ma suutsin endale sellise vastutuse võtta? Ausalt öeldes oli see noorusrumalus. Praegu ma sellist vastutust ei võtaks, sest mul on nüüd palju lapsi ja ma mõtlen teistmoodi. Aga siis oli uljus ilmselt nii suur, et ma võisin rahulikult lahingusse minna. Ja üllatus-üllatus, kontserdile tuli 15 000–17 000 inimest. See andis kohe meeletu julguse, et nüüd võiks teha midagi suurt, rah229
vusvahelist. Mina mõtlesin alguses, et kui meil sinna 3000 inimest tuleb, on isegi hästi. Heavy oli ikkagi väljaspool mainstream’i. Me mängisime nii kõvasti, kui need võimendused vähegi lubasid, mõned kõlarid lendasid isegi õhku, aga me andsime seda festivali fiilingut. Kui ikka kaheksa tundi hästi kõvasti muusikat kuulata, ei jõua sa enam ühtegi plakatit üles tõsta. See oli minu mõte ja nii läkski. Ühtegi plakatit õnneks ei tõstetud, sest muidu ei oleks võib-olla järgmine aasta saanud midagi korraldada või mine tea, mismoodi need asjad oleksid läinud. Aga pärast seda läks väga kiireks, sest kuuldused, et meil oli mingisugune noorteüritus, jõudsid Radio Ykköse peatoimetaja Markku Veijalaise kõrvu.” Rein Lang: „Kui ma töötasin Linnahallis, ostsime juba läänest esinejaid. Eriti kui soomlased esinesid linnahallis, need olid ju kõik otsesidemete peal. Lihtsalt kehtis selline kord, et KGB pidi olema asjast informeeritud. Nad käisid kogu aeg meie majas ringi ja lobisesid välja ka selle, et nende ülesanne on ainult informatsiooni koguda. Nad ei tohtinud enam kuskile ise sekkuda. Ükskord oli meil jäähallis mingi noorte rokkkontsert. Seal olid mingid vene poisid turvamas, miilitsad. Nad pidid korda hoidma, aga käitusid selgelt ebaadekvaatselt. Tegid jõudemonstratsiooni. Hakkasid noortel poistel, kes kõige rohkem lava ees hüppasid, käsi väänama. Nagu ikka vene miilits. Majas oli sel hetkel kaks KGB meest. Mina palusin neil miilitsad korrale kutsuda. Nad ütlesid, et nad ei saa, nad ei tohi kuskile sekkuda, nad tohivad ainult vaadata. Aga nad ikkagi läksid ja andsid neile korralduse, sest ainult KGB-d miilits kuulas. Keegi teine ei olnud nende jaoks autoriteet. Aga see, et KGB-l ei oleks olnud võimekust provokatsioone korraldada… Nad tegid seda ju Leedus ilma mingi probleemita! 230
Leningradis oli tol ajal noorte üritustel, noorte kontsertidel alati mingi jama. Need lõppesid alati sellega, et keegi viidi kongi. Ja tagantjärele võib öelda, et see oli alati seotud mingisuguste KGB provokatsioonidega. Miks nad seda siin ei teinud? Mina ei oska sellele küsimusele vastata, mina ei tea. Ja vaevalt, et keegi nendest elusolevatest meestest täna tahab sellele küsimusele vastata. Äkki nad siiski kartsid, et see on see Lääne aken? Ma ei tea. Või oli tõesti nende hulgas piisavalt neid, kes need provokatsioonid lihtsalt ära hoidsid sellega, et ütlesid, et ei tee. Plaanid olid igal juhul valmis.” Avo Ulvik: „Minu arvates jäi Graps laulvast revolutsioonist kõrvale – ma ei mäleta temast ausalt öeldes mitte midagi. Ma arvan, et Vene turg kukkus Grapsil ära juba 1988. aastal. Ka Ultima Thule käis Venemaal ja nendel lõppes see 1988. aastal ära, kindlasti ka Grapsil. Ta oli Eestis küll väga populaarne, aga just laulvast revolutsioonist jäi ta kuidagi kõrvale. Siis tõusid esile teatud inimesed, kes olid väga otseselt sellega seotud nagu Linna Iff, Mattiisen ja kes nad kõik olid. Naljakas oli see, et Rannap jäi laulvast revolutsioonist täiesti kõrvale. Ta oli tegelikult kogu aeg kirjutanud laule Eestimaast ja vabadusest, Ruja oli rasketel aegadel olnud alati vabaduse tulekandja. On tähelepanuväärne, et just Rannap jäi täiesti kõrvale. Ta oleks võinud olla oma loominguga laulvas revolutsioonis üks juhtfiguure koos Mattiiseniga. Kummaline oli ka see, mis sai hiljem Mattiisenist. Et inimene, keda tõeliselt jumaldati, muutus ühel hetkel põlastusobjektiks.” 231
260
261
Alo Mattiisen ja J端ri Leesment Tartus 1987
Laulva revolutsiooni laulud Lauludest poleks mõtet eriti rääkida, neid tuleks kuulata. Paber ei võimalda ju teadaolevalt muud kui natuke krabinat. Teeme siiski proovi. Aga kõigepealt: mis on laulva revolutsiooni laulud? Kas tuleks alustada laulust, mida kõik ootasid ja soovisid laulda igal laulupeol – Gustav Ernesaksa (ja Lydia Koidula) „Mu isamaa on minu arm”? Öeldakse, et see laul hoidis rasketel aastatel vähemalt väikest leeki põlemas. Laule, milles rohkem või vähem varjatult on käsitletud elu okupeeritud Eestis, on muidugi lugematul arvul. Nende hulgast on ebaõiglane valida ainult mõned, ja huviline leiab soovi korral Tallinnast või kasvõi internetist neid veelgi. Sellised esitajad nagu Singer Vinger, Propeller, Gunnar Graps, Joel Steinfeldt, Vennaskond, Ruja, Kuldne Trio, Apelsin, Fix, Velikije Luki, Ultima Thule või üldse Riho Sibul ja paljud teised on kõik andnud oma panuse. Nimekirja võiks jätkata peaaegu lõpmatuseni. Eesti kõige suurematest tähtedest õigupoolest ainult Anne Veski ja Jaak Joala jäid oma loomingus sellest välja. Joala oli jõudnud juba lõpetada, põhjustel, mida teab ainult tema ise. Kodanikuna tegi ta küll kaasa, koos teiste eestlastega, aga mitte artistina. Anne Veskit võib pidada täiesti apoliitiliseks. Muidugi ka 306
eelmine põlvkond – ajaviite- ja estraadilauljad – olid sündmuste keskmest kaugel. Vaatleme ainult Mattiiseni laule, kahte Tõnis Mäe laulu, kahte Justamendi laulu ja ühte Villu Tamme ansambli J.M.K.E. laulu. Esimene Alo Mattiiseni laul, „Ei ole üksi ükski maa”, on väga läänelik. Otseseks kontseptuaalseks eeskujuks on kindlasti „We are the world”. Laul on selge – kuigi veel ridade vahelt lugemise oskust nõudev – seisukohavõtt fosforiidisõjas. Sellel ajal (1987) oli lauljatel selles osalemiseks vaja veel parajat kodanikujulgust. Nimekiri on sellegipoolest esinduslik: Silvi Vrait, Kare Kauks, Reet Linna, Ivo Linna, Karl Madis, Priit Pihlap, Gunnar Graps, Tõnis Mägi, Riho Sibul, Hardi Volmer, Henry Laks, Toomas Lunge, Jaan Elgula. Lauljad esindavad erinevaid muusikastiile, umbes nagu tänapäeva Soomes osaleksid samas projektis Jari Sillanpää ja Toni Wirtanen, Tapani Kansa ja Ville Valo, Marion Rung ja Lauri Ylönen, Maija Vilkkumaa ja Pate Mustajärvi. Peeter Vähi, kes on ka ise helilooja ja orkestrijuht, on päris värskelt, oktoobris 1988 kirjeldanud Mattiiseni viit isamaalist laulu Makarovi ajakirjas Muusik. Vähi sõnul oli Mattiisen kõigepealt ainus, kes suutis sünnitada just sellised teosed. Mõned on liiga tihedalt seotud kommertsrokiga, teised jälle liiga akadeemilised. Nende laulude üldpõhimõtteks oli Vähi sõnul kahe eri poole – vanade koorilaulude ja nüüdisaegse poprock’i – ühendamine ja kohati vastandamine. Sama toimus ka tekstis, mitte ainult muusikas. Stiilide ühendamise musternäidiseks on „Mingem üles mägedele”, mille stuudiovarianti on vahele monteeritud „originaallõik” Hermanni laulust kammerkoori esituses. Tekstuaalselt käib ühendamine 307
meisterlikult. Kui Veske variandis ronib muretu loodusesõber mäe otsa „ja siis hüüdke alla orgu: „Ilus oled, isamaa!””, siis Leesmendi rändur on sattunud Tallinna äärelinna ja „Hüüdkem kõik nüüd alla orgu: „Peatage Lasnamäe!””. Muud laulud on tehtud meloodiliste rahvalaulude baasil, „Isamaa ilu hoieldes” on pigem vana regilaulu imitatsioon, mille tekstki lähtub eesti ja soome rahvaluulele omasest algriimist. Sarja lõpulauluks on vist vaevalt kogemata saanud „Eestlane olen ja eestlaseks jään”, see rida jääb kindlasti kõlama ja tungib iga kuulaja hinge. Mattiisen ise on loomulikult andnud sellel teemal lugematult intervjuusid. Tal oli juba laule kirjutades selge, et need on tehtud teatud konkreetsel ajal. Hoopis iseasi on see, et juba Tartu muusikapäevadel märkas ta end võõranduvat; et kui neid laule sellise rahvahulga ees (ja keskel) esitatakse, ollakse otsekui pöördes, kus oma kavatsused ja tahtmised enam kaasa ei mängi. Ringreisil jõudis Mattiisen tõdemuseni, et nende laulud võeti igal pool tuliselt vastu, ja kui enne või pärast neid oleks tutvustatud Rahvarinde, Muinsuskaitse, roheliste või kellegi teise aateid, oleksid needki kindlasti hurraahüüetega läbi läinud. Et tunnetele rõhudes oleks võinud minna väga vasakule, päris paremale või otse rappa. Kahjuks või õnneks ei ole ma kunagi pidanud ennast poliitikuks, ütles Mattiisen. Pisut poliitiliselt võib siiski tunduda järgmine intervjuujupp: „Me räägime küll uuest ärkamisajast, aga mulle tundub, et õudusunenäo asemele on lihtsalt tulnud ilus unenägu. Kui hirmuunenäost võib veel võpatades üles ärgata, siis magusast ja rahustavast unest sa ise ei ärka. Rõõmuhüüetest, laulmistest, püstitõusmistest ja lippude lehvitamisest peaks natukeseks ajaks aitama – on vaja tegusid, põllul ja parlamendis.” 308
Eestlane olen ja eestlaseks jään Viis Alo Mattiisen, sõnad Jüri Leesment (alus: viis Karl August Hermann, sõnad Matthias Johann Eisen), esitajad Ivo Linna, Kiigelaulukuuik, In Spe
Tuhat korda kas või alata, tuhat aastat tõusu, mitte luigelend, oma rahvust maha salata sama ränk on nagu orjaks müüa end. Eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind eestlaseks loodi. Eestlane olla on uhke ja hää vabalt vaarisa moodi. Tuhat kõuehäälset küsijat. Vaba meri. Põlistalud. Püha muld. Tuhat korda tuhat püsijat kõige kiuste elus hoiab püha tuld. Eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind eestlaseks loodi. Eestlane olla on uhke ja hää vabalt vaarisa moodi. Eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind eestlaseks loodi. Eestlane olla on uhke ja hää vabalt vaarisa moodi. Mm… jah, just nõnda vabalt vaarisa moodi. Nende mehiste meeste moodi.
324