taimed_laansoo_oki.indd

U R M A S L A A N S O O TA I M E R A A M AT

Toimetanud Marika Mikli Kujundanud Päivi Palts Fotod:

Scanpix 48, 55, 63, 77, 93, 100, 165, 173, 174 Päivi Palts 3, 9, 14, 19, 36,42 ,69, 79, 95, 119, 121, 123, 124, 126, 129, 134, 135, 137, 139, 140, 142, 145, 146, 148, 149, 151, 152, 155, 167, 183, 184 Ave Visnapuu 150 Ülejäänud fotod Olev Abner

© Tekst. Urmas Laansoo, 2009 ISBN 978-9985-3-1878-2 Kirjastus Varrak Tallinn, 2009 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif

SISUKORD Saateks 7 HUVITAVAD AIATAIMED 9 Kevadekuulutajad taimeriigis 11 Kevadised õitsejad aias 13 Varakevadised sibultaimed on aiale iluks ja südamele rõõmuks 16 Kevadel õitsevad põõsad ja puud 19 Karulauk – varakevadine vitamiinipomm 26 Võilill – kasulik või tüütu? 29 Istutame suvelilli! 31 Suvi on rooside aeg 34 Suvine pillerkaar põõsastes 36 Hilissuvine õitseja hortensia 38 Amplitaimed ja suvised rõdukastid 40 Pojengid – Hiina keiserliku perekonna lemmikud 42 Päikesenautija päevaliilia 45 Vähetuntud portulak 48 Päikeselilled Ameerikast 50 Võhumõõgad ja iirised 52 Nii palju gladioole! 55 Floksid – mu arm 58 Heleenium, päevakübar ja siilkübar õitsevad sügisel 60 Harilik peeganum – vaibakudujate abimees 62 Pronks-lutiklill 65 Salvei – hinnatud ilu-, maitse- ja ravimtaim 67 Sidrunhein – sidruni lõhnaga hein 69 Püha sääsepeletaja basiilik 71 Koriander – populaarne maitsetaim 73 Köömen – Euroopa vanim maitsetaim 75 Salatkressist, vesikressist ja muudest söödavatest kressidest 77 Liivateest nii ja teisiti 79 Ülevaade oblikatest, põhjalikuma pilguheiduga hapu oblika maailma 82 Tuttavad ja võõrad söödavad õied 84 Paprika pole pipar 87 Kõrvitsa mitmekesisusest 89 Mitmekülgne porgand 93 Tillist ja tema sugulastest 95 Kapsast on kasvatatud tuhandeid aastaid 97 Rabarber – nii ilu- kui pirukataim 100 Lääts on tervisliku toituja sõber 102

Kõik marjad polegi marjad 104 Puude suvised värvimängud 108 Sümpaatne mänd 110 Õunapuu 112 Efektsete viljadega puud ja põõsad Vahvad väändikud 116

114

PÕNEVAD TOATAIMED 119 Sissejuhatus 121 Iidsed Aafrika aaloed 124 Draakonipuu – armastatud toataim 126 Fuksiahullus 130 Orhidee 133 Kameelia ja teepõõsas 135 Kes on kaktused ja kuidas nendega toime tulla? 137 Grusoni siilkaktus – torkiv kullakera 140 Metskaktus – öine õitseja 141 Jõulukaktus on pärit Brasiilia vihmametsast 143 Havisaba ei vaja midagi erilist 145 Jõulutäht ehk kaunis piimalill 148 Hapu hibisk – populaarne teetaim 150 Filodendron vajab puud kui sõpra 151 Harilik kalla ja tema kasvatamine 153 Padilehik on vähenõudlik ja vastupidav 155 Ratsuritäht – lummav talvine õitseja 157 Ämblikliilia vaid meenutab ämblikku 159 Saago-palmlehik toidab Aasias peresid 161 Tääkliilia 163 Kobarik on kardemoni ja ingveri väiksem sugulane 165 Kõrge raudmürt 167 Raunjalg 169 Habetillandsia 171 Täpik-graniitlehik 173 Seltsing-urnõis õitseb aasta läbi 175 Titaanjuur, peletava lõhnaga taim 177 Lõhnav teohabe, uustulnuk toataimede seas 179 Vähetuntud, kuid kaunis mandvill 181 Bugenvillea – vahva väändik 183 Kirjulehine ebakrooton õitseb ka tubastes tingimustes 185 Imeline bonsai 187 REGISTER

190

Sügisheleenium

S A AT E K S

Olen lapsepõlvest saati taimedega koos kasvanud. Juba nelja-aastasena külvasin esimesed kurgiseemned talvel potimulda. Põnev oli oodata seemnete idanemist ja jälgida kurgitaimede arengut õitest viljadeni.

Minu esimesed toataimed, keda mäletan, olid kunagi kingituseks saadud ameerika agaav ja kolmevöödiline havisaba. Vähenõudlikud ja lummavad havisabad meeldivad mulle praegugi.

Nii nagu ka umbrohud – kui teised külvasid peenrale hernest ja redist, siis mulle tundus põnev aeda ümber istutada tavalisi üheaastaseid umbrohtusid põllult ja prügihunnikul kasvavaid taimi.

Raamatuid lugedes tundusid ladinakeelsed teaduslikud taimenimetused esialgu arusaamatud, kuid nende salapära ja võlu lummavad mind senini. Nüüd ütlen vahel naljatamisi, et kaugetel reisidel on oluline toidus just ladinakeelsed taimenimetused. Need annavad jõudu ja hoiavad meeled virgena.

Seepärast on ladinakeelseid nimetusi üsna palju selleski raamatus, mida praegu käes hoiate, ehkki see pole ei teatmeteos ega ka teaduslik käsiraamat.

Pigem on see vestlus lugejatega või jalutuskäik taimede maailmas – ja nagu jalutuskäik ikka, paiguti aeglasem, siis edasi kiirustav, mõnikord kõrvale põikav.

Enamik lugusid on saanud alguse sellest, et inimesed on erinevate küsimuste ja muredega autori poole pöördunud. Leiate siit nõuandeid taimede kasvatamise asjus, aga ka lihtsalt huvitavat teavet mitmekesise taimeriigi ja selle esindajate kasutamise kohta.

Harilik sinilill

K E VA D E KU U LU TA J A D TA I M E R I I G I S

Taimede kevad algab varakult. Looduses on puittaimedest esimesed õitsejad harilik sarapuu (Corylus avellana), kelle kollased isasurvad ja tilluke punane emasõisik moodustuvad juba õitsemisele eelneval aastal, ja hall lepp (Alnus incana).

Lepapuidule annavad erilise punaka tooni värvained. Ka lepaurvad on punakaspruuni värvi, isasurvad pikad ja saledad, emasurvad lühikesed. Emasurvast areneb vilikond, mida rahvapäraselt lepakäbiks kutsutakse. Erinevalt teistest urbadega taimedest – haab, paju või kask – lepal urvasoomus viljumisel puitub. Noored lepaurvad talvituvad külma trotsides puul ja kevadel puhkevad varakult, vahel märtsis, hilisel ja külmal kevadel aprillis. Lepa juurtel elavad mügarbakterid omastavad õhulämmastikku, mistõttu puu muudab lähiümbruse pinnase viljakamaks. Pinnast muudavad viljakamaks ka lehed, mis on samuti lämmastikurohked ja kergesti lagunevad.

Sarapuule ja lepale järgneb varajase õitsejana üleni mürgine harilik näsiniin (Daphne mezereum), rahvasuus metssirel. Vahel õitseb mõni näsiniinepõõsas juba jaanuaris, enamasti õitseb näsiniin siiski aprillis või mai algupoolel enne lehtede puhkemist. Näsiniin on huvitav selle poolest, et tal pole õies kroonlehti, vaid roosaks on värvunud tupplehed. Näsiniine ilus ja läikiv punane vili on luuvili nagu ploom või kirss, kuid see on surmavalt mürgine.

Paljudest Eestis kasvavatest pajudest ja remmelgatest on kõige varasemad õitsejad kahevärvine paju (Salix phylicifolia) ja raagremmelgas (Salix caprea), mõlemad on ka heaks korjetaimeks mesilastele. Ilusate kollaste urbadega on H U V I TAVA D A I ATA I M E D 11

isastaimed. Emaspajud või -remmelgad on hoopis tagasihoidlikumate urbadega ja jäävad õitsemise ajal pahatihti märkamata.

Rohttaimedest on kevadel esimesed need, kelle õiepungad moodustuvad juba sügisel: valgete õitega võsaülane (Anemone nemorosa) ja määrdunudlillakate õitega harilik lõokannus (Corydalis solida). Nendega samaaegselt ajab teepervedel, põllupeenardel ja metsaservades oma võikollaseid õisikuid turri paiseleht (Tussilago farfara), kelle nimetus on tulnud sellest, et selle taime lehti pannakse ka paistetanud kohale leevenduseks. Viltkarvased lehed upitab paiseleht valguse kätte alles pärast õitsemist. Suvel kogutud ja kuivatatud paiselehelehti on talvel hea köha puhul tarvitada.

Niiskemates paikades elab harilik lepiklill (Chrysosplenium alternifolium), kes kuulub kivirikuliste hulka. Lepiklille õied on kroonlehtedeta ja väga väikeste tupplehtedega, õitsemisajal tõmbavad endale tähelepanu hoopis kollaseks värvunud kõrglehed. Väga tavaline varakevadine õitseja on ka karvane piiphein (Luzula pilosa), kuid teda nime- või nägupidi enamasti ei tunta. Palju tuttavam on kraavides ja veekogude kaldail kasvav harilik varsakabi (Caltha palustris).

Vähesed aga on midagi kuulnud segametsade ja sarapike tagasihoidlikust taimest muskuslillest (Adoxa moschatellina). Hallikasroheliste lehtedega muskuslill õitseb aprillis ja mais. Juunis hakkab tema maapealne osa juba kuivama.

Rappa satume kevadel harva, kuid sealgi võib näha varajast õitsejat – tuppvillpead (Eriophorum vaginatum). Suvel on ta kergesti äratuntav õie pikkade valgete kattekarvade tõttu. Tupp-villpea on turbamoodustaja ja seega rabas tähtis taim.

Kollane kuldtäht 12

U R M A S L A A N S O O TA I M E R A A M AT

Harilik näsiniin

Pehmekarvane priimula

K E VA D I S E D Õ I T S E J A D A I A S

Aiataimedest õitsevad esimestena krookus, lumikelluke, lumekupp ja lumeroos, õige pea järgnevad neile märtsikelluke, siniliilia, koerahammas, kobarhüatsint, priimula ja paljud teised.

Lumeroos (Helleborus) on tulika ja kullerkupu sugulane. Vahel alustab ta õitsemist koguni hilissügisel, õis talvitub lume all ja jätkab õitsemist kevadel pärast lume sulamist. Üks esimesi kevadisi rõõmsaid õitsejaid on veel adoonis (Adonis). Adoonised kuuluvad tulikaliste (Ranunculaceae) sugukonda, nagu ka kurekell, sinilill, ülane, varsakabi ja kullerkupp. Adoonise perekonda kuulub 26 liiki ühe- ja mitmeaastaseid rohttaimi. Euroopa on neist 10 liigi kodumaa. Euroopa aedades on kõige populaarsem amuuri adoonis (A. amurensis) ja selle erinevad sordid. Kesk- ja Lõuna-Euroopa mäestikest, Uuralitest ja Rootsi lõunaosast pärit kevadadoonis (A. vernalis) on meil vähe levinud mitmeaastane rohttaim. Veelgi harvemini kasvatatakse meil heledamate õitega volga adoonist (A. volgensis), kes hakkab varem õitsema.

Mitmeaastastel liikidel on tolmukad kollased, üheaastastel mustad. Õitsemise alguses on varred madalad, hiljem aga kasvavad kuni 40 cm kõrguseks.

Läikivkollaste õite läbimõõt on kuni kaheksa sentimeetrit, õhtul või pilves ilmaga õied sulguvad. Kord aeda istutatud adoonis kasvab ja õitseb ühes ja samas paigas paarkümmend aastat. Mida päikesepaistelisem on kasvukoht, seda rikkalikumalt taim õitseb. Paljundada saab adoonist ettevaatliku jagamisega ja seemnetega, mis tuleks külvata kohe pärast valmimist juunis.

H U V I TAVA D A I ATA I M E D 13

Adoonised on mürgised taimed, nad sisaldavad südameglükosiide.

Karukellasid (Pulsatilla) kasvab Eestis looduslikult kaht liiki: aas-karukell (P. pratensis) ja palu-karukell (P. patens), mõlemad kuuluvad looduskaitse alla.

Aias kasvatatakse aga harilikku karukella (P. vulgaris), kelle kodumaa on Kesk-Euroopas ja Ukrainas. Harilikul karukellal on valgete, roosade, punaste ja purpursete ning täidisõitega sorte. Harvemini võib Eesti aedades näha valgete õitega kevad-karukella (P. vernalis), Kesk-Euroopast ja Krimmist pärit Halleri karukella (P. halleri) või suurte helesiniste õitega suurt karukella (P. vulgaris ssp. grandis).

Karukell on kuiva- ja päikeselembene taim. Kõige paremini tunneb ta end liivakal või kivisel pinnasel päikesepaistelisel kohal. Talvine lumesulamisvesi karukella kasvukohas võib taimele saatuslikuks saada. Seepärast on karukellale meelepärasem väike kallak või nõlv. Sügavale tungiva juurestiku tõttu ei talu karukell hästi ümberistutamist. Kui olete taime peenrale istutanud, jätke ta samale kasvukohale aastateks.

Karukella paljundatakse peamiselt seemnetega. Õitsemise ajal külastavad karvaseid õisi meelsasti kevadised tolmeldajad kimalased. Pärast õitsemist aga emakakael pikeneb ja sellest moodustub pikk karvane lendkarv, mille abil seeme kaugemale lendab ja mulda tungib. Ilusad peenehõlmalised lehed kasvavad pärast õitsemist suuremaks ja püsivad rohelisena kuni hilissügiseni.

Priimula (Primula) perekonda kuulub 430 liiki püsikuid. Kõige rohkem kasvab priimulaid Himaalaja mäestikus, koguni 225 liiki. Euroopa on 34

Kevadadoonis 14

U R M A S L A A N S O O TA I M E R A A M AT

priimulaliigi kodumaa. Priimulaid leidub looduslikult ka Etioopias, Jaaval, Uus-Guinea saarel ja Lõuna-Ameerika lõunaosas. Eestis kasvab kaks selle perekonna esindajat – harilik nurmenukk (Primula veris) ja pääsusilm ehk jaanilill (P. farinosa). Priimula tähendab tõlkes priimust ehk esimest. Meie tavalisele nurmenukule pani Carl Linné nimeks Primula veris – esimene kevadine.

Aiataimena kasvatatakse peamiselt varase õitsemisajaga kõrget priimulat, varretut priimulat, kõrvikpriimulat, pehmekarvalist priimulat, hambulislehist priimulat ja tšehhi priimulat. Priimula perekonnas on selliseidki liike, kes õitsevad kesksuvel ja isegi sügisel, kuid neid kasvatatakse meil märksa harvemini.

Kõrge priimula (P. elatior) sordid kasvavad paremini parasniiskeil saviliivmuldadel poolvarjus. Liivasel pinnasel priimula end kõige paremini ei tunne ning õitseb vähe.Väga palaval ja põuasel ajal peab priimulaid kastma.

3–4 aasta tagant vajavad tihedad kogumikud üleskaevamist ja väiksemateks osadeks jagamist. Juuri lõigatakse ümberistutamise ajal natuke lühemaks ja tasandatakse ühepikkuseks. Istutatakse nii, et istutusauk oleks juurte sügavune. Juurte ümber lisatakse viljakamat kompostmulda. Priimulapuhmast võib jagada enne või pärast õitsemist või augustis.

Vähem tuntud varakevadised õitsejad on veel kartuli ja tomati Kaukaasiast pärit sugulane ida-vullrohi (Physochlaina orientalis) ning meelespea sugulane kopsurohi (Pulmonaria). Mõlemad on poolvarju ja parasniisket mulda vajavad pikaealised püsikud, kes meelitavad ligi ka tolmeldavaid kimalasi.

Kõrge priimula

Harilik nurmenukk H U V I TAVA D A I ATA I M E D 15

Värdfuksia

F U K S I A H U L LU S

Fuksiad (Fuchsia) on sümpaatsed põõsad või puud, harvemini epifüüdid, litofüüdid (kividel kasvavad taimed) või koguni ronipõõsad pajulilleliste (Onagraceae) sugukonnast. Viimastest kasvavad Eestis looduslikult ravimtaimena tuntud pajulilled, aiataimedena ja naturaliseerununa vanad tuttavad kuningakepid ning salapärane ja peidulise eluviisiga nõiakold. Pori-nõiakold (Circaea lutetiana) on koguni teise kaitsekategooriasse kuuluv haruldane liik, keda leidub Eestis vaid mõnes leiukohas. Oma nime on fuksiad saanud 16. sajandil elanud saksa ravimtaimede-tundja, Tübingeni ülikooli professori Leonhart Fuchsi auks. Kurioosne on see, et Leonhart Fuchs ise oma eluajal fuksiaid ei näinud, sest need said Euroopas tuntuks alles hiljem.

Fuksiaid on maailma mägistel ja metsastel aladel ning avakooslustes leitud ja kirjeldatud 104 liiki. Enamik neist kasvab Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Fuksiatega looduslikus keskkonnas kohtumiseks tuleb reisida kas Mehhikosse, Boliiviasse, Peruusse, Brasiiliasse, Argentiinasse, Kolumbiasse, Costa Ricasse, Guatemaalasse, Panamale, Haitile või Ecuadorisse. Aga üks liik on eksinud Tahiti metsadesse ja neli fuksialiiki elutsevad Uus-Meremaal. Kõige võimsamaks, koguni 13 m kõrguseks kasvab heitlehine Uus-Meremaa liik – kooretu fuksia (F. excorticata).

Huvitav on see, et mõnel fuksialiigil on koguni mugulad. Eredavärvilisi nektaririkkaid õisi tolmeldavad looduses koolibrid ja teised linnud. Mustjaid, tumesiniseid või purpurseid kuni 400 tillukese seemnega marju tarvitatakse troopilises Ameerikas toiduks. Üksikuid liike kasutatakse ravimtaimena.

130

U R M A S L A A N S O O TA I M E R A A M AT

Fuksiate kui ilutaimede plahvatuslikult kasvanud populaarsuse põhjus on tohutu mitmekesisus, sortide värvi- ja vormirohkus. Uued moodsad fuksiasordid on kirjulehised, täidisõielised, pooltäidisõielised või rippuvate vartega, amplis kasvatamiseks sobilikuks aretatud. Fuksialehed on läikivad või hallikaskarvased ning asetsevad varrel tihedalt, õied aga ühekaupa või rippuvates õisikutes lehtede kaenlas. Nii õite tupplehed kui ka kroonlehed on eredavärvilised. Tupplehed asetsevad rõhtsalt või on tagasi käändunud, kroonlehed aga hoiduvad torujalt kokku või siis krooniputkest eemale. Lihtõielistel sortidel ja looduslikel liikidel on tupp- ja kroonlehti neli, täidisõielistel sortidel on kroonlehed ja tupplehed lõhestunud või tolmukad muutunud kroonjaks.

Fuksiate aretustöö on kestnud juba sajandeid. Inglismaal on fuksiaid kasvatatud alates 18. sajandi lõpust. Tänapäeval kasvatatakse neid kuni 2000 sorti, kuid aegade jooksul on aretatud ja registreeritud üle 8000 sordi! Sortide esivanematena on kasutatud peamiselt patagoonia fuksiat (F. magellanica) ja kolmetist fuksiat (F. triphylla), aga ka teisi, eestikeelse nimetuseta liike. Nii nagu õunapuudel, roosidel, daaliatel, gladioolidel, on ka fuksiasordid jaotatud erinevatesse sordirühmadesse, sõltuvalt õite suurusest ja taime kasvukujust.

Eestiski kasvab fuksiate populaarsus aasta-aastalt, sest varem polnud uusi ja huvitavaid sorte meie aiaärides lihtsalt saada. Amplisse või kõrgemasse anumasse valige rippuvate vartega sort, rõdukasti või aknalauale püstakate okstega sort. Ka erineva haabitusega (välislaadiga) taimi võib samasse anumasse omavahel sobima panna, tuleb vaid fantaasiat kasutada. Fuksia sobib suurepäraselt ka konteinertaimena kasvatamiseks, siis on seda lihtne terrassilt õuemurule või siseruumidesse teisaldada.

Fuksia on suurepärane taim külaliste ees uhkustamiseks. Õnnelik fuksiaomanik peab ainult arvestama, et vähe on taimi, kes oleksid fuksiast janusemad või näljasemad. Koju ostetud väikeses potis kasvav taim tuleb esimesel võimaluses mõnevõrra suuremasse anumasse ja rammusasse, toitainerikkasse mulda ümber istutada. Juhtub, et pott tuleb välja vahetada teistki korda suve jooksul, kui juurtele enam kasvuruumi ei jätku ja õitsemine aina vähemaks jääb. Muld ei tohi olla liialt happeline, pH peaks olema vahemikus 6,5–7,0, seega nõrgalt happeline kuni neutraalne. Palavatel päikeselistel tuulistel päevadel peab fuksiat vajadusel iga päev kastma. Sompus ilmaga kastmistarve väheneb, kuid pikka põuda või kastmata jätmist õitsemise ajal fuksia ei talu.

Ta vastab hooletusele lehtede kolletumisega ja õienuppude varistamisega. Kui fuksiat eelnevalt harjutada, võib ta kasvada ka lõõskava päikese käes, ehkki keskpäevase kõrvetava suvepäikese eest eelistab põõsas varju leida. Aprillismais, enne õitsemist, tuleb fuksiat lämmastikurohke väetiselahusega kasta, selleks sobivad lehtdekoratiivsetele taimedele mõeldud kontsentraadid, mida

P Õ N E VA D T OATA I M E D 131

tuleb õpetust järgides muidugi lahjendada. Rikkaliku õitsemise ajal väetage oma lemmikut iga 7–10 päeva tagant õitsevatele taimedele mõeldud väetiselahusega, mis sisaldab rohkem kaaliumi ja fosforit. Enne väetamist tuleb kuiva potimulda kindlasti puhta veega kasta, et mitte juuri põletada.

Ainus viis fuksiasortide paljundamiseks kodustes tingimustes on paljundada poolpuitunud või ka rohtsete pistikutega, sest seemnetest paljundades sordi omadusi edasi ei kandu. Noori juurdunud pistikuid on vaja paar korda pintseerida ehk tagasi lõigata, et kujuneks ilus, kompaktne ja hästi harunev taim. Vanu, juba ületalve hoitud taimi on vaja kärpida kevadel, enne kasvu algust, sest vanale puitunud oksale moodustab fuksia palju vähem õiepungi.

Kui taim on korralikult toidetud ja joodetud, rõõmustab ta meid kogu suve hilissügiseni välja.

Pärast tugevamaid öökülmi tuuakse fuksia siseruumidesse, valgesse ja jahedasse (+5–+10 °C) kohta talvekorterisse. Fuksiat saab ületalve pidada ka külma eest kaitstud keldris. Aeg-ajalt on siiski vajalik potimulda kasta, et substraat päris läbi ei kuivaks, seda fuksia ei talu. Soojas ja kuiva õhuga keskküttega ruumis on see muidugi keerulisem. Sobimatutes tingimustes kahjustavad fuksiat lehetäid, kedriklest, ripslane ja karilane. Suveks õue viidud taimed on aga tugevamad ja kahjuritele-haigustele vastupidavamad.

Värdfuksia

132

U R M A S L A A N S O O TA I M E R A A M AT

Värdfuksia ’Alwin’

Veenuseking

ORHIDEE

Orhideelisi ehk käpalisi (Orchidaceae) on kogu maailmas 22 500, neist enamik kasvab niisketes ja palavates troopikametsades. Eestis kasvab looduslikult 36 liiki, meie naabermaades Soomes ja Lätis aga 31 liiki, Euroopas kasvab 650 orhideeliiki. Kõige rohkem on orhideelisi Malaisisas (4500 liiki!) ja UusGuinea saarel – 2300 liiki. Enamik neist on mitmeaastased rohttaimed, kes kasvavad pealistaime ehk epifüüdina puuvõrades, maapinnal kasvab palju vähem liike.

Vanilli (Vanilla) perekonda kuuluvad orhideed on eluvormilt ronitaimed.

Erandlikud on ka ilma leherohelise ehk klorofüllita üheaastased liigid. Vaid mõni üksik orhidee kasvab vooluvees, ka kõrbealadel ja ookeanide rannikul kohtab neid harva. Peaaegu kõik maailma looduslikud orhideeliigid on võetud looduskaitse alla, neid ei või kaugetelt matkadelt kaasa tuua ega välja kaevata.

Tolmlemisviisilt on orhideed ühed taimeriigi huvitavamate kommetega taimed. Mõnda tolmeldavad sipelgad, teist liblikad, mesilased, herilased, kärbsed või mardikad, kolmandat linnud, konnad või nahkhiired.

Erinevaid perekondi ja liike ristates on inimene aretanud tuhandeid erinevaid orhideesorte ja hübriide. Igal kuul saabub maailma taimeäridesse 150 uut orhideehübriidi.

Kodus ei saa päris kõiki orhideesid valimatult kasvatada, kuid enamik müügilolevatest taimedest on aretatud ikka siseruumides kasvatamiseks. Eestis pakutakse tubastes tingimustes edukaks kasvatamiseks erinevate perekondade P Õ N E VA D T OATA I M E D 133

esindajaid. Kõige tavalisemad on kuukingad, ontsiidiumid, ludiisiad, mirjukäpad, dendroobiumid jt. Kapriissemad on miltooniad, masdevalliad, vandad ja nunnakäpad. Kodus on võimalik isegi vanillitaime kasvatada, varem meil seda elustaimena taimeärides polnud.

Kuuking (Phalaenopsis) kuulub tänapäeval Euroopa kodudes kõige sagedamini kasvatatavate troopiliste orhideede hulka. Looduses leidub neid Himaalajast Austraaliani 63 liiki. Kuuking kasvab kas puu otsas või kaljupragudes. Tal on väga erilised, õhus elavad rohelised fotosünteesivad juured. Juurte roheline värv tuleneb leherohelise ehk klorofülli sisaldusest. Kui enamikul taimedest fotosünteesivad lehed, siis kuukingal teevad seda ka juured. Juured kasvavad ümber taime oksa või tüve. Suured laiad lehed moodustavad mõnelehelise tiheda kodariku. Lehed kasvavad enamasti pendelsümmeetriliselt varrest kahele poole. Taim ei saa endale palju lehti kasvatada, muidu kukuks raske lehekodarik paduvihmahoo ajal puu otsast alla. Vähest lehtede arvu kompenseerivad juured, mis osaliselt täidavad lehe ülesannet.

Puu otsas kasvab kuuking looduses seepärast, et maapinnal pole džunglis piisavalt valgust. Kõrgele puuvõrasse kannab taimeseemned tuul. Kuna taim kasvab puu otsas, ei ole ta tervet päeva päikese käes. Ka kodus tuleks kuukingale valida päikese eest varjatud paik, ent seal peab olema soe ja mõnus. Liiga kuiva õhuga ruumis aitab hästi puhta sooja veega piserdamine. Juuri ümbritsev muld peaks õhku hästi läbi laskma ja olema kohev. Seetõttu segatakse orhideemulla hulka turbasambla ning männikorba tükke, puusütt, ja kookoskiudu.

Kuuking on tänuväärne just pika õitsemisaja tõttu. Avanenud õis püsib ilusa ja värskena kolm nädalat või isegi kauem. Pikas või harunevas õisikus puhkeb õisi mitme kuu vältel.

Teistes keeltes kutsutakse kuukinga ööliblikaorhideeks ja kuuorhideeks ning ilusaks malaililleks. Indoneesias on kuuking valitud koguni rahvustaimeks.

Kuuking

134

U R M A S L A A N S O O TA I M E R A A M AT

× Mantinara Don Herman

Jaapani kameelia

KAMEELIA JA TEEPÕÕSAS

Kameelia (Camellia) on jahedalembene taim, kes kasvab avamaal Inglismaal ja Prantsusmaal. Eesti talv jääb talle avamaal talvitumiseks liiga karmiks. Külmakindlamad sordid taluvad lühiaegselt kuni –13 °C pakast, kuid on tundlikud jäise tuule suhtes. Kameeliad kuuluvad teepõõsaliste (Theaceae) sugukonda ja neid on perekonnas koguni 119 liiki. Enamik kameeliatest kasvab looduslikult Indo-Malaisias. Kameelia perekonda kuulub ka maailma olulisem teetaim – teekameelia ehk teepõõsas (C. sinensis), kelle kodumaa on Lõuna- ja Ida-Aasias. Eelkõige aga on tuntuks saanud jaapani kameelia (C. japonica), kellest on aretatud üle 2000 sordi.

Looduses kasvavad kameeliad puu või põõsana, suurimad neist sirguvad 20 m kõrguseks. Kõik kameeliad on igihaljad taimed, lehed on lehti okste küljes 2–3 aastat. Õied moodustuvad ühe- või mõnekaupa enamasti oksatippu. Õie kuju alusel jaotatakse sordid kuude gruppi ehk sordirühma. Tuntakse valge-, roosa-, punase- ja kollaseõielisi sorte ning lihtõielisi ja täidisõielisi sorte. Kõige huvitavamad on mitmevärviliste ja triibuliste õitega kameeliad.

Lõhnavate õitega ja kirjulehiseid kameeliasorte on palju vähem aretatud.

Kameeliaid kasvatatakse õitest lõhnaõli ja seemnetest õli saamiseks. Seemneõli on Jaapanis populaarne naiste soenguõlina, samuti kasutatakse seda toiduks, küpsetamiseks ning margiliimi ja seepide valmistamiseks. Aastas kogutakse 180 000 tonni teepõõsa lehti.

Rikkalikuks õitsemiseks vajavad kameeliad palju päikest. Sobilik temperatuur õitsemise ajal on alla 20 °C. Õiepungade enneaegse varisemise põhju-

P Õ N E VA D T OATA I M E D 135

seks on liiga palav ja kuiv õhk. Keskküttega, palavad ja kuiva õhuga ruumid kameeliakasvatuseks ei sobi. Kui on võimalik ruumi temperatuuri reguleerida ja sügistalvisel ajal mõnes valges ruumis madalamat temperatuuri hoida, on kameeliat palju lihtsam kasvatada.

Kameeliataime piserdage puhta sooja veega, vesi peab olema filtreeritud.

Kameelia vajab happelisema veega kastmist, kui on kraanivesi, kastmisvett peab hapustama. Mulla ja kastmisvee pH peaks olema 5–5,5. Parim on firma Schultz väetis Acid+, kuid sobivad ka teised happelise reaktsiooniga väetised.

Enne väetamist tuleb taimi alati eelnevalt puhta veega kasta, sest väetiselahus võib kameeliate peenikesi ja õrnu tundlikke juuri põletada. Kastmisega peab olema mõõdukas, kameeliad ei talu seisvat vett. Potialusele valgunud üleliigne kastmisvesi tuleb ilmtingimata hiljemalt järgmisel päeval eemaldada. Potimuld ei tohi ka täiesti läbi kuivada. Noori taimi võib igal kevadel pärast õitsemist ümber istutada, selleks sobib märts või aprill. Vanemaid taimi istutatakse ümber iga kolme aasta tagant. Substraat peaks olema õhurikas, vett hästi läbilaskev, toitaineterikas ja happelise reaktsiooniga. Valmissegudest sobib sõnajalamuld ja rododendronimuld. Iganädalast väetamist kameeliad ei vaja. Väetada võiks sobiliku magneesiumirikka happelise reaktsiooniga täisväetiselahusega 1–2 korda kuus, õite puhkemisest kuni kasvu lõppemiseni augustis. Üleväetamine mõjub kahjulikult õiepungade moodustumisele. Õige hoolduse korral on kameeliad vastupidavad ja pikaealised taimed ning rõõmustavad meid igal kevadel rikkaliku õitsemisega. Suveks õueviimine mõjub neile igati tervendavalt ja tugevdavalt. Esimest korda õueviimiseks valige pilvine päev, siis on päikesepõletuse oht väiksem ja taim harjub välisõhuga.

Kameeliaid paljundatakse poolpuitunud pistikutega, mida eelnevalt juurekasvuergutitega töödeldakse. Juurdumine võtab aega 2–3 kuud.

136

U R M A S L A A N S O O TA I M E R A A M AT

Viigikaktus

K E S O N K A KT U S E D J A KU I DA S N E N D E G A T O I M E T U L L A ?

Kaktused on taimed, neid on palju ja nad on torkivad, ent neil pole okkaid nagu siilil. Neil on astlad. Astlad on moodustunud pungasoomustest või muundunud lehtedest ja on kõrbes kasvavatele taimedele eluliselt vajalikud. Muidu sööksid janused ja näljased loomad pehmed mahlased varred igasuguse kahtluseta ära.

Lehtede asemel astelde kandmine aitab vähendada aurumist, mis on kuivas kliimas väga vajalik, ning ka varte kasvamise kiirust. Sageli esinevad kaktustel ribid, mis kaitsevad vart ülekuumenemise eest, vähendades osaliselt päikese mõju. On siiski suur hulk selliseidki kõrbetaimi, kes pole torkivad – neil on kas väga kõvad varred või siis kibe või mürgine mahl.

Kõik pealtnäha kaktuse moodi taimed polegi kaktused. Aafrikas kasvavad piimalilled (Euphorbiaceae) on Ameerika kaktustele esmapilgul küll sarnased ning mõnikord müüakse Lõuna-Aafrikast pärit kolmekandilist piimalille ka kauboikaktuse nime all. Piimalilled sisaldavad nimele vääriliselt mürgist piimmahla, astlad on neil enamasti kahekaupa, võrdse pikkusega, ning õied ja viljad erinevad kaktuse omadest. Kõige tuntumad suure, 2000-liigilise piimalille perekonna esindajad on jõulutäht ja kristusekroon.

Kaktuseliste (Cactaeceae) sugukonda kuuluvaid kaktuseid on maailmas 1210 erinevat liiki ning nad on peamiselt Ameerika kõrbealade taimed. Jõulukaktused, helmekaktused, pärlkaktused ja lehtkaktused kasvavad aga Kesk- ja Lõuna-Ameerika vihmametsades puude otsas. Vaid üks liik – niitjas helmekaktus – kasvab looduslikult ka Kesk-Aafrikas, Madagaskaril ja Sri Lankal. Kanaaridel, Põhja-Aafrikas, Indias või Lõuna-Euroopas kaktused looduslikult ei kasva ning H U V I TAVA D A I ATA I M E D 137

kui te neid seal kohtate, siis teadke, et nad on sinna inimese poolt sisse toodud.

Mida rohkem on kaktusel astlaid ja mida pikemad need on, seda kuivemates ja karmimates tingimustes on ta looduses elama harjunud. Õied on kaktustel uhked, eredavärvilised ja sageli suured. Õisi tolmeldavad putukad, linnud ja nahkhiired. Vastutasuks tolmeldamise eest jagub heategijale nektarit ja valgurikast õietolmu kõhutäiteks.

Eluvormi poolest võivad kaktused olla rohttaimed, puud, põõsad, epifüüdid ehk pealistaimed või liaanid – liaan on näiteks suureõieline kuukaktus ehk öökuninganna (Selenicerus grandiflorus). Maailma suurimad kaktused on karneegiakaktused (Carnegiea) ja postkaktused (Pachycereus), need võivad kasvada 20 või koguni 25 meetri kõrguseks. Sellised hiiud elavad mitusada aastat vanaks, üks taim võib kaaluda 12 tonni ning tüve läbimõõt võib olla 60 cm!

Vastukaaluks Mehhiko hiidudele elavad maailma kõige väiksemad kaktused Boliivia Andides. Neid on kivide või rohu vahel isegi raske märgata, sest täiskasvanud taimevarre läbimõõt on kõigest mõni sentimeeter.

Kaktuseid leidub kõrgel mägedes, kaugel Põhja-Ameerika külmadel aladel Briti Kolumbias ja USA kirdeosas, kus talvel on kuni –40 °C pakast. Eestiski saab parasvöötme viigikaktuse liike õues avamaal ületalve hoida, ilma et külm neid kahjustaks, ainult et lillepoest selliseid otsida ei maksa. Meil müüdavad kaktused on kõik troopilised liigid ja elavad talve üle vaid siseruumides.

Indiaanlased kasutavad kaktuseid väga laialdaselt. Paljude kaktuste noored mahlased varred kõlbavad süüa, kas värskelt või küpsetatult. Viigikaktusel, mustikkaktusel ja metskaktusel on maitsvad söödavad marjad. Kaktuseid kasutatakse veel elavtarades, ehitusmaterjalina, muusikariistade, värvainete ja ravimite toorainena. Konksjad astlad on abiks õngitsemisel. Indiaanlased on kasutanud kaktuseid ka oma rituaalidel esivanematega suhtlemiseks ja nägemuste esilekutsumiseks.

Kodus valgusküllasel aknalaual võib endale kujundada lausa miniatuurse kõrbemaastiku. Epifüüte üles riputades ja teisi kaktusi aknalaual kasvatades pole kardinaid vajagi. Elavad taimed moodustavad seina, mis hingab, toodab hapnikku ja laseb läbi valgust. Oskuslikult taimi valides võime endale saada ainult kaktustest koosneva elava aia, mis õitseb aasta läbi.

Novembris-detsembris õitsevad jõulukaktused ja helmekaktused võivad üksikuid õisi avades õitseda aasta läbi. Talvel puhkevad karvaseviljalise helmekaktuse (Rhipsalis pilocarpa) suured uhked õied. Seda Kagu-Brasiiliast pärit epifüüti, kes ka ilma õieta mõjub sümpaatsena, on viimastel aastatel hakatud paljundama ja see on saadaval meiegi taimeärides. Märtsis–aprillis näitavad eredavärvilisi õisi lihavõttekaktused (Hatiora), mitmed kääbuskaktused (Rebutia) ja varakult õitsemist alustavad näsakaktuste (Mammillaria) liigid.

138

U R M A S L A A N S O O TA I M E R A A M AT

Kaktused taluvad suurepäraselt keskküttega ruumi kuiva õhku, kuid on tundlikud liigkastmise suhtes. Kõrbest pärit taimedena on astlalised liigid kohastunud elama kuumuses ja kuivuses. Mida hirmuäratavama väljanägemisega, suuremate ja tihedamate asteldega on kaktus, seda vähem vajab ta vett. Seega on kaktuste hooldamisel kõige olulisem neid mitte üle kasta – pigem kasta harva kui liiga tihti. Veega kostitamise sagedus sõltub kõige enam ruumi temperatuurist.

Vihmametsadest pärit lamedate või ruljate lülidega, väheste asteldega või hoopis ilma asteldeta jõulu- ja helmekaktused vajavad ka talvel pisut enam kastmist ja piserdamist (vesi peaks langema kaktusele nagu soe peen udu). Kui aga saame võimaldada kõrbeliikidele jaheda talvitusperioodi (+8 – +12 °C), pole neid novembrist märtsini üldse tarvis kasta. Mitte ühtegi tilka!

Kõige tundlikum kaktusel on juurekael – koht, kus vars juureks üle läheb.

Sealt alguse saanud mädanik on salakaval ja levib seesmisi kudesid nakatades nagu vähkkasvaja tipu suunas edasi. Kui sissevajunud ja pehmeid kohti on juba ka varre välispinnal, on taime päästmisega enamasti lootusetult hiljaks jäädud. Et juurekael püsiks kuiv ja terve, on hea potimulla ülemisse kihti lisada jämedat pestud ehitusliiva või peeneteralist perliiti. Sobib ka akvaariumipoodides müüdav akvaariumi põhjaliiv või -kivid.

Lisaks ülekastmisele on kaktuseid varitsevaks ohuks kevadine päikesepõletus märtsis, mis tekitab varrele inetuid korgistunud laike. Selle vältimiseks peab esimestel ereda päikesega pilvitutel päevadel taimi varjutama. Hiljem kaktused harjuvad otsese päikesesekiirgusega ja varjutada pole enam tarvidust. Erandid on muidugi vihmametsades kasvavad poolvarjulembesed liigid, kellele meeldib märtsist oktoobrini vaid hommikune või loojangupäike.

Muud tülikat jändamist kaktustega ei ole. Neid pole vaja igal aastal ümber istutada ega hullupööra väetada. Noortele kaktustele muidugi meeldib, kui muld igal kevadel värskema vastu vahetatakse, kuid ei sünni ka suurt häda, kui teha seda üle aasta. Õitsev kaktus aga annab teada, et kõik on talle meelepärane, toitu mullas veel piisavalt ja hooldus priima.

H U V I TAVA D A I ATA I M E D 139

REGISTER

A aaloe 124 Bainesi 124 harilik 124 jeemeni 125 puis- 124 abeelialehik 19 Abeliophyllum distichum 19 Acer 109 negundo 109 platanoides 109 pseudoplatanus 109 saccharinum 109 saccharum 109 Actinidia 116 deliciosa 117 kolomikta 117 Adonis 13 amurensis 13 vernalis 13 volgensis 13 adoonis 13, 14 amuuri 13 kevad- 13, 14 volga 13 190

U R M A S L A A N S O O TA I M E R A A M AT

Adoxa moschatellina 12 Adromischus 155 cooperi 155 agaavilised 145, 163 Agapanthus 26 Agavaceae 145, 163 Aizoaceae 173 aktiniidia 116 kiivi- 117 sĂźdajas 117 Alliaceae 26 allikkerss Ăźrt- 77 allikrohi 48 Allium 26 altaicum 27 fistulosum 27, 85 nutans 27 ochotense 27 oleraceum 26 porrum 26 Ă— proliferum 27 ramosum 27 schoenoprasum 26, 86 scorodoprasum 26 tuberosum 27

ursinum 26, 27 victorialis 27 vineale 26 Alnus incana 11 Aloe 124 arborescens 124 bainesii 124 irafensis 125 vera 124 amarüll 159 amarüllilised 157 Amaryllidaceae 157 Amaryllis belladonna 159 Amorphophallus 177 bulbifer 177 konjac 177, 178 titanum 178 Anacampseros 48 Anemone nemorosa 12 Anethum 95 graveolens 95 sowa 95 Antirrhinum 33 Apocynaceae 181 apteegitill 76 Araceae 151, 177 armulill 48 asalea 20 Asparagaceae 126, 145 asparilised 126, 145 Asphodelaceae 124 Asplenium 169 antiquum 169 nidus 169 ruta-muraria 169 septentrionale 169 trichomanes 169 Asteraceae 50, 60

põõsas- 72 püha 72 sidrun- 72 vürts- 71 ‘Ararat’ 71 Begonia × semperflorens 31 × tuberhybrida 31 hiemalis 31 begoonia alatiõitsev 31 mugul- 31, 85 ‘Dragon Wings’ 85 ‘Kimjongilia’ 31 ‘Mocca’ 31 roos- 31 ‘Borias’ 31 bonsai 187 Bougainvillea 183, 184 × buttiana 183 glabra 183 spectabilis 183 Brassica 97 oleracea 98 oleracea var. acephala 98 oleracea var. botrytis 98 oleracea var. italica 99 rapa var. ruvo 99 somalensis 97 bromeelialised 171 Bromeliaceae 171 bugenvillea 183 Butti 183 kaunis 183 sile 183 Bulbocodium vernum 18

B

Cactaeceae 137 Calandrinia 48 Calibanus 126 Caltha palustris 12 Camellia 135 japonica 135 sinensis 135 Capsicum 87

Banisteriopsis caapi 62 basiilik 65, 71 ameerika 71 kampri- 71 käharalehine ‘Crispum’ 72

C

R E G I S T E R 191

annuum 87 frutescens 87 Carnegiea 138 Carpanthea pomeridiana 173 Carum 75 carvi 75 Cattleya 134 Cedrus 111 libani 111 Celastrus 117 Chionodoxa 18 luciliae 17 Chrysosplenium alternifolium 12 Circaea lutetiana 130 Claytonia 48 Cochliostema 179 odoratissimum 179 Codiaeum variegatum 185 Colchicum 18 Commelinaceae 179 Cordyline 126 Coriandrum 73 sativum 73 Cornus alba 115 Corydalis solida 12 Corylus avellana 11 Corypha 178 umbraculifera 178 Cotinus 114 coggygria 114 Cotyledon 155 Crassula aquatica 155 Crassulaceae 155 Crocus 16 Croton 185 Cucurbita 89 maxima 92 moschata 92 pepo 90 Cucurbitaceae 89 Cuminum cyminum 76 Cycadaceae 161 Cycas 161 circinalis 161, 162 revoluta 161 192

U R M A S L A A N S O O TA I M E R A A M AT

Cymbopogon 69 citratus 69 flexuosus 69 martinii 69 nardus 69

D daalia aed- 31, 32 Dark Angel Dragon Ball 32 ‘Collarete Dandy’ 32 ‘Summerlove’ 32 Dahlia × hortensis 32 Daphne mezereum 11, 12 dasüliirion 126 Dasylirion 126 Daucus carota 93 subsp. sativus 93 Dendrosicyos socotrana 89 deutsia ‘Flore Pleno’ 37 kare 37 Deutzia scabra 37 dianell 45 Dianella 45 Dianthus chinensis 33 Diascia 41 Dioon 161 dioon 161 dipladeenia 181 Dipladenia 181 Dorotheanthus 173 draakonipuu 126 dereema ‘Bausei’ 129 ‘Compacta’ 129 ‘Janet Craig’ 129 ‘Lemon Surprise’ 126 ‘Warneckii’ 129 harilik 127 jeemeni 127 käänd‘Song of India’ 129 ‘Song of Jamaica’ 129 lõhnav ‘Massangeana’ 129

Sanderi 129 ‘Borinquensis’ 129 ‘Celles’ 129 ‘Margaret Berkely’ 129 täpik‘Florida Beauty’ 129 ‘Friedman’ 129 ‘Keller’ 129 ääris‘Colorama’ 129 ‘Multicolor’ 129 ‘Tricolor’ 129 draakonipuulised 126, 145 Dracaena 126 cinnabari 127 draco 127 sanderiana 129 Dracaenaceae 126, 145

E ebaenelas mitmevärviline 36 ebajasmiin 19 ebakrooton kirjulehine 185 Ecballium elaterium 89 Echinacea 61 paradoxa 61 Echinocactus 140 grusonii 140 Echinocystis lobata 90 enelas 36 jaapani 36 ‘Genpei’ 37 ‘Little Princess’ 36 ‘Shirobana’ 37 pärg- 36 tara- 36 tuhkur 36 Eranthis 16 hyemalis 16 pinnatifida 16 stellata 16 × tubergenii 16 Eriophorum vaginatum 12 Euphorbia 148

milii 148 pulcherrima 148 Euphorbiaceae 137, 185 Euryops 41

F filodendron 151 kahelisulgjas 151 flamingolill 123 floks aed 58 ‘Amethyst’ 59 ‘Blue Boy’ 59 ‘Blue Paradise’ 59 ‘Bright Eyes’ 59 ‘David’ 59 ‘Elizabeth Campbell’ 59 ‘Emilie’ 59 ‘Europa’ 59 ‘Graf Zeppelin’ 59 ‘Jules Sandeau’ 59 ‘Junior Dance’ 59 ‘Katherine’ 59 ‘Lilac Flame’ 59 ‘Mies Copijn’ 59 ‘Miss Jessica’ 59 ‘Miss Jill’ 59 ‘Windsor’ 59 laiguline 59 ‘Alpha’ 59 ‘Natacha’ 59 ‘Omega’ 59 nõeljalehine 59 padjand- 59 suvi- 59 Foeniculum 76 forsüütia 19 korea 19 ‘Robusta’ 19 ‘Tetragold’ 19 looklev 19 roheline 19 värd- 19 ‘Goldzauber’ 20 ‘Lynwood Gold’ 20 ‘Minigold’ 20 R E G I S T E R 193