R uth Silvestre
PÄEVALILLEDE MAJA Inglise perekonna unistuste maja otsingud Prantsusmaal Inglise keelest Faina Laksberg Inglise tõlkinud keelest tõlkinud
3
Originaali tiitel: A House in the Sunflowers An English family’s search for their dream house in France Ruth Silvestre
Toimetanud Ede Kõrgvee Kaane kujundanud Britt Urbla Keller Copyright © 1990 by Ruth Silvestre © Tõlge eesti keelde. Faina Laksberg, 2010 ISBN 978-9985-3-2018-1 Kirjastus Varrak Tallinn, 2010 www.varrak.ee Printon Trükikoda AS 4
1
Suvi on möödas. Käes on oktoobri lõpp ja me pakime jälle asju. Teeme ettevalmistusi Londonisse tagasipöördumiseks, et järjekordne talv „sudus” mööda saata, mõistmata ka ise, miks me seda teeme. Keeldume endale tunnistamast, et päevade lühenedes, temperatuuri langedes ja elutegevuse siseruumidesse taandudes vajame hoopis teistsuguseid stiimuleid, ning neid saab pakkuda vaid suurlinn. Aga pööranud pilgu mõõtmatule sinisele taevalaotusele, kus telefonitraadil siristab ekstaatiliselt leevikestepaar, hakkame muutusi kartma ning küsime endalt, kui kaua meil linnaga harjumine sel korral aega võiks võtta ja mis tunne oleks maale edasi jääda. Oleme veetnud viimased kaksteist suve oma teises kodus, puutumata loodusega fantastilises paigas Edela-Prantsusmaal, kus kitsastel külatänavatel kõnnib ajalugu. Ma tunnen seda, kui jalutan Monflanquinis sisseoste tehes Musta Printsi maja varjulise võlvkäigu all, või kui mu pilgule avaneb uhke Bonaguili loss, mille juba siis hääbumisele määratud feodaalaja viimane tulihingeline kaitsja Berenger de Roquefeuil lasi ehitada kaljunukile lopsaka metsaga kaetud orgu; ma näen ajalugu ka La Capelle Bironi küla keskväljakul, kus väljendusrikkalt taeva poole sirutatud käed hoiavad
5
mälestustahvlit – ühel 1944. aasta maikuu pühapäeval viidi sealt koonduslaagrisse kõik mehed. Sel aastal on Inglismaale tagasipöördumine veelgi raskem, sest oleme siin veetnud tervelt kolm kuud – rohkem kui kunagi varem. Talunikest naabrid, kellest ajapikku on saanud meie sõbrad ja peaaegu pereliikmed, kurdavad igal aastal: „Te sõidate alati nii vara ära. Miks te ei võiks la vendange’i1 ajaks siia jääda? Tänavu tõotab tulla eriti hea saak.” Nende seltsis oleme varunud talveks peaaegu kõike, mis selles la polyculture’i2 piirkonnas kasvab. Oleme aidanud heina teha, põhku koguda, tubakalehti noppida, kartuleid võtta, hiigelsuure ploomisaagi tallele panna ja maisitõlvikuid korjata. Oleme näinud, kuidas päevalillede säravkollased õielehed värvi muudavad ja enne kombaini alla langemist pruunikaks tõmbuvad, jättes põldudele kuivad hõbedased tüükaread nagu okasseal. Põllutöömasinate hulk on kõvasti kasvanud. Neid kasutatakse tunduvalt rohkem kui kaksteist aastat tagasi. Nad lõikavad, sorteerivad ja sülitavad kõik väärtusliku konteineritesse, jättes jäätmed järgmisele masinale tükeldamiseks ja läbi närimiseks ning maapinnale tagasi andmiseks. Meie talunik Raymond on nende üle uhke. Mõned masinad kuuluvad talle, ülejäänud on paari naabertaluga ühiskasutuses. „Huvitav, mis selles la vendange’is nii erilist on?” küsime selgi korral. „Ostsite uue masina?” „Ei, ei,” kehitab ta oma naise Claudette’iga kohmetult õlgu, misjärel mõlemad puhkevad naerma. Nad ei oska seda selgitada. Et küsimusele vastust saada, tuli meil nende juurde jääda. Käsivarred vasksulfaadikihiga kaetud, korjasin eelmisel nädalal varahommikust saadik viinamarju ja lõpetasin alles siis, kui viimane koorem oli järelhaagisest kohaliku Cave Coopérative des Sept Monts’i3 1
viinamarjakoristus (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.) mitmevilja kasvatus 3 veinivalmistamise kooperatiiv Seitse Mäge 2
6
hiigelsuure viinamarjapurustaja lõiketera otsa varisenud. Punane päike vajus pikkamööda mäeharjal paikneva Monflanquini linna taha ja pimedus kattis ööliblika tiibadena põllud. Monflanquin, Montagnac, Monsegur, Monreal, Monsempron, Montayral, Monbaillou – nii kõlab les Sept Monts’i piirkonna kohanimede pikk loetelu, mille järgi Cave Coopérative endale nime sai; kõik nad on muistsed väikelinnad, mis rajati selles armsas Prantsusmaa nurgakeses laiuvale lauskmaale Loti ja Garonne’i jõe vahele, mitte järsule mäele. Kunagi meie teise kodu varanduse hulka kuulunud viinamarjaistandusel on kõrgel lõunapoolsel mäeküljel võrratu asukoht. Selge ilmaga võib silmapiiril näha Bironi lossi. Sellel vaiksel oktoobrikuu hommikul oli õhk värske ja puhas, ning aiakäärid taskus ja korv käes, mööda põldu teiste juurde jalutades küsisin endalt, miks peaksin tahtma elada kusagil mujal. Vendange’i ajal moodustasime umbes kahekümneliikmelise grupi, mille liikmetest enamikku ma juba tundsin: Raymond ja Claudette – meie tööandja ja tema abikaasa – ning mehe ämm Lucienne, kergelt kühmus habras naine kõrge säärega kummikutes ja päevinäinud õlgkübaras, mida kaunistas lustlik lillelisest puuvillakangast pael. Peale nende kuulusid meie seltskonda veel naaberkülast pärit väikesekasvuline, aga jässakas Fernande, kellel oli lai päikesest parkunud nägu ja lontis sukad, ning küla piirimail paikneva talu perenaine proua Barrou, kes oli kuulus jutukuse ja porgandite poolest ning kelle kõrval Fernande tundus kääbusena. Hiiglase kasvu laiaõlgne südamlik naine kaisutas mind tugevalt ja suudles südamlikult põsele. „Ça va? Et alors vous allez vendanger?”1 „Ça va. Oui2. C’est la première fois. Mul on see esimene kord.Te peate mind õpetama.” 1 2
Kuidas läheb? Paistab, et olete viinamarjakoristuseks valmis? Hästi. Jah.
7
Ta pahvatas valjuhäälselt naerma. „See on lihtne,” müristas ta naerda. „Teil on vedanud. Vaadake, milline ilm! See pole le midi1, mon brave2. Sud ouest’is3 on vahel päris külm ja vihmane, ning uskuge mind, et see pole sugugi mõnus.” Tema kõrval seisis härra Flor, kes oli meie majaostu ajal olnud külavanem. Tervituseks mehe kätt surudes märkasin ehmatusega, kui vanaks ta on jäänud, ning mõistsin, et olen teda viimasel ajal näinud vaid kaugelt traktoriga mööda sõites mulle lehvitamas. Pikakasvuline noormees tema kõrval oli ilmselt tema poeg Guillaume. Viimati olin kohtunud ta pojaga esmakordselt selles kandis olles ja siis oli ta olnud kaheteistaastane, meie pojast Matthew’st aasta noorem. Nooruk oli mulle eriti selgelt meelde jäänud, sest nagu meie nooremat poega, vaevas tedagi astma. Päevitunud ja heas vormis, heitis ta nüüd nalja noormeestega, kellest enamikul oli kohalikele iseloomulik lai lame nägu, tumedad silmad, lühike nina ja ülespoole kaarduvad suunurgad. Vaatasime abikaasa Mike’iga enne kohtade sissevõtmist mõlemale poole viinapuude rivi kõrvale hargnenud saagikorjajate tegevust mõnda aega pealt. Panime tähele, et kõik vendangeur’id töötasid vastasolijaist veidi eespool, ning põhjus selgus kohe, kui olime pihta hakanud. Käsi tuli suruda läbi paksude lehtede ja otsida üles viinamarjakobarate varred, mis olid sageli omavahel kokku põimunud ja nii tugevad, et neid oli isegi teravate aiakääridega raske lõigata. Äralõigatud kobarad osutusid uskumatult raskeks, aga neid oli mõnus käes hoida. Minu vastas töötav tumedajuukseline naine naeratas mulle läbi lehtede. „Tõenäoliselt te ei tunne mind,” lausus ta, „aga mu vend on plaatija. Umbes kümne aasta eest pani ta teie köögile põranda. Võib-olla mäletate teda?” 1
Lõuna-Prantsusmaa tubli tüdruk 3 Edela-Prantsusmaal 2
8
„Loomulikult. Ma mäletan ka seda, kui väga see töö teda rõõmustas, sest ta sai lõunatada oma õe juures, kes elas meie lähedal ja oli suurepärane kokk.” Naine puhkes naerma. „Tähendab, te teate, kus ma elan?” „Teame. Majas, mis asub oru põhjas. Otse väikese silla kõrval.” „Täpselt nii. Kas te ei tahaks mõnikord turult tulles minu juurest läbi astuda?” Peagi olid korvid täis. Ainus kasutusel olev masin oli 1947. aastal ostetud küla vanim traktor, mille järelkärusse kallati viinamarjad. Minusarnased nõrgukesed, kes ei jaksanud rasket korvi üles tõsta ja selle sisu üle järelkäru ääre kummutada, pidid hõikama „Panier plein!”1 ning ootama, kuni lehtede vahelt sirutus tugev päevitunud kätepaar, mis korvi üles tõstis ja tühjana tagasi andis.Vana traktori podin ja plastmasskorvid välja arvatud, näis la vendange üldjoontes samasugusena, nagu see alati oli olnud. Autrefois2 – seda nostalgilist sõna kuuleme siin sageli. Ehk oligi see just sellepärast nõnda eriline? Liikusime sammhaaval põõsaste vahel aeglaselt edasi, kuuldes läbi lehtede vilksatavatest naeratavatest suudest pidevat aasimist. Nöögiti üksteist ja räägiti roppe anekdoote, mis olid enamjaolt provansi keeles või žargoonis ning jäid mulle mõistetamatuks, aga naer oli nakkav. Põhiliseks sihtmärgiks näis olevat pikakasvuline proua Barrou ning nii palju kui mina aru sain, meenutati naljakat seika kaugest minevikust, kui naine heinavankril end kirehoos unustanud oli. „Mon Dieu!3 Meil oli kohutavalt kiire,” ütles ta silmi kuivatades; vajamata abi, lükkas ta korvi hooga kõrgele ja nügis mehed laiade õlgade abil kaugemale, et korvi sisu punasesse konteinerisse kallata.
1
Korv on täis! vanasti, ennemuiste 3 Mu jumal! 2
9
Kui järelkäru täis sai, hakkas le patron1 Raymond aeglaselt sõitma ülesmäge, et tühjendada kogu laadung ees ootavasse konteinerisse, mis oli puhtaks küüritud, voolikutega varustatud ja ainult viinamarjade jaoks ette nähtud presendiga vooderdatud. Meie jaoks oli see ainus võimalus hinge tõmmata. Kui kõik korvid olid täis, pidime tegevusetult passima ja traktori tagasijõudmist ootama. Nende väheste teretulnud puhkepauside ajal heitis osa saagikorjajaid ohates pikali, osa ajas end sirgu ja jäi seisma, käsi ristluudel, noored aga jätkasid koeri taga ajades üksteise aasimist. Kui Raymond hõike „Attention!”2 saatel järelkäru taas paigale tagurdas, surusid ta teele ette jäänud end vastu viinapuid. Tühjendasime korvid ja hakkasime uuesti tööle. Raymondi kahekümne kahe aastane vallaline tütar Véronique oli elegantsete kontorirõivastega kõrvale heitnud ka tüdinud ilme ning itsitas nüüd kortsunud lühikeste pükste ja T-särgi väel läbi tihedate sinakate lehtede Guillaume’i piiludes õnnelikult naerda. Kindlasti oli la vendange läbi aegade hulgaliselt romantikavõimalusi pakkunud. Kui palju oli selles kõigiti kombekas, ent pidusid ja joobumist tõotavas saagikoristusrituaalis pilkudel ja kätel võimalusi lõhnavatest puuviljadest raskete korvide kohal kohtuda. Kui palju võimalusi puudutusteks ja suudlusteks, ent suur oli ka risk, et ridadevahelises soojas leherikkas privaatsuses märkas armunuid kellegi kolmanda tähelepanelik pilk. Hakkasin mõistma, kui erilised on la vendange’iga seotud mälestused. Kui päike kõrgemale tõusis, kaunistasid viinapuid seljast heidetud rõivavanikud, lõõtsutavad koerad olid aga pikali heitnud kõige varjulisematesse paikadesse. Poole kaheteistkümne paiku kurtis proua Barrou, et teda vaevab nälg. Avaldus vallandas rõõmuhõiked. Neid sõnu oli oodatud. „Mis parata!” hüüdis Raymond teosammul traktoriga edasi liikudes. „Sa peaksid hommikuti rohkem sööma.” Kui naine oli 1 2
tööandja Tähelepanu!
10
ette lugenud kõik, mida ta sel hommikul enne meiega ühinemist söönud oli, mõistsime, et asi on milleski muus. Ta lisas süngelt, et teab üht talunikku – nime nimetamata –, kel on kombeks töölistele üheteistkümne paiku jooke ja kooke pakkuda. Järgnes naerulagin. „Tõenäoliselt on ta inglane,” õrritas teda Raymond. „Nemad teevad alailma kohvipause.” „Inglaste kohta ei oska ma midagi öelda,” nähvas proua Barrou. „Ainus asi, mida ma praegu tunnen, on kõhus haigutav suur auk.” Ta demonstreeris suurte plekiliste rusikatega augu suurust. „Ja mul oleks tarvis see auk millegagi täita.” Üks noormees tõi talle viinamarjapõllu kaugemast servast magusa valge viinamarjakobara, mille naine rõõmuga pihku haaras ja tervenisti suurde suhu toppis. Kobar kämblas, pööritas ta mõnuledes silmi, kui mahl mööda lõuga põlle peale voolas. Claudette teatas naerdes, et läheb talusse lõunasööki tegema. Naine oli terve eelmise päeva pliidi ääres vendangeurs’ide traditsioonilisi toite valmistanud.Ta seitsmekümnendates eluaastates ema, kes näis päris väsinuna, läks talle appi. Proua Barrou silmitses igatseva pilguga lahkuvat peakokka, ohkas, ning jätkas tööd. Raske öelda, kas süüdi oli keskendumisvõime röövinud nälg või ainult Fernande, aga hõiganud „Panier plein!”, tõstis Fernande korvi üle viinapuu ja lasi sellel otse proua Barrou pea peale mütsatada. Härja jõuga proua Barrou oli tummaks löödud. Töö sinnapaika jätnud, kogunesid kõik tema ümber, et teda haletseda, ent hetk hiljem puhkesid kõik naerma, kannatanu kaasa arvatud. „Sa peaksid kandma turvakiivrit nagu mopeedil,” hõikas keegi. Trendikad värvilised mopeedid proua Barrou’d ei köitnud.Tema klammerdus visalt oma vana musta esirattaveoga mopeedi esimese mudeli külge. Ta vaatas hämmeldunult ringi, pilgus nördimus. „Moi!” pasundas ta. „Je ne porte jamais de casquette, moi. Mon Solex, c’est un Solex de plein air.”1 Vaene Fernande vabandas kolmandat 1
Ma ei kanna iial oma nokatsit. Minu mopeed on vabaõhumasin.
11
korda. Proua Barou võttis sisse koha temast võimalikult kaugel ning töö jätkus, aga kohe, kui üle põldude kajasid keskpäeva tähistavad kirikukella löögid, teatas ta korvi maha pannes, et kavatseb sööma minna. Jäime lõpetama kaht viimast viinapuurida, saatjaks teda talusse tagasi transportiva mopeedi vähehaaval vaibuv mürin. Taluõues ootasid meid emailitud kausid sooja veega ja toolidele ritta laotud kollased kodutehtud seebi tükid. Toolide seljatugedele sättis Véronique parasjagu suuri linaseid käterätte, justkui sooritaks iidset rituaali. Plekiliste käte ja käsivarte pesemiseks järjekorras seistes tundsime verandal paiknevast pikast söögilauast meieni kanduvat suurepärast lõhna. Supitirinad olid juba laual ja taldrikute kõrval seisis pitsike aperitiiviga, milleks oli vin de noix1. „Fabrication maison,”2 lausus Claudette, misjärel tõsteti toost: „À la vôtre!”, millele vastati traditsiooniliselt: „À la tienne, Étienne.” 3 See oli nagu pidu, kuigi peoliste näod olid higised ja rõivad räpased. Vin de noix oli kaheaastane. Claudette oli lasknud sajal pähklipuulehel ja kolmel viilutatud pähklil kaks kuud liitris eaude-vie’s4 seista. Seejärel oli ta lehed ja pähklid minema visanud ning tõmmist lahjendanud. Klaasitäie eau-de-vie kohta kulus üks liiter head punast veini, millele lisati sada viiskümmend grammi suhkrut. Tulemus maitses fantastiliselt. Proua Barou tühjendas pitsi ainsa sõõmuga ja sirutas käe laual kõrguva saiakuhja poole. Supp tõsteti kulbiga taldrikutesse ja lõunasöök võis alata. Noormehed olid pööraselt näljased ja lauale toodud kaunilt kujundatud taldrikud eelroaga – kõvaks keedetud tumekuldse rebuga munad, päikesekuivatatud tulipunased tomatid, hiigelsuured magusad sibulad ja viilutatud kur1
pähklivein talutoodang 3 Terviseks! Kõigi terviseks, sõbrad! 4 puhas puuviljabrändi 2
12
gid – tehti tühjaks kohe, kui pokaalidesse oli kallatud esimene kohalik vin de table1. Sama saatus ootas suuri vaagnaid traditsioonilise pot-au-feu’ga2; kanaliha tükikesed koos tervetest magusatest porganditest, saiast, küüslaugust ja munarebust valmistatud kollase seguga, haihtusid hetkega; ka kiirelt kahanevaid saiakuhilaid täiendati pidevalt. Järgmisena tõi Claudette lauale kausid kuumusest särisevate bešamellkastmega makaronidega, millele oli raputatud riivjuustu, ning pikapeale hakkas söömise tempo aeglustuma. Isegi noormehed keeldusid teisest portsjonist. Guillaume vabandas: „Tegelikult sõime eile üleliia,” sõnas ta naeratades. Claudette näis pettunud. „Sul on õigus,” lausus ta kurvalt. Mõistsin, et meie kogukonnas on see kolmas la vendange’i päev. Kolmas sama rikkaliku söögilauaga päev, ja praad oli veel serveerimata. Claudette kehitas õlgu. Ta kavatses kogu valmistatud toidu lauale tuua ja vähemalt proua Barrou isu polnud kusagile kadunud. Suured rusikad noa ja kahvli külge klammerdumas, ründas ta toitu erilise agressiivsusega, justkui kardaks, et see võib taldrikult haihtuda. Mahlaste vasikalihalõikude kõrvale pakkus Raymond Vieux Cahors’i, mis degusteerimise järel üksmeelselt heaks kiideti. Loomulikult pidime suulae puhastamiseks sööma veidi salatit ja lõpetuseks pisut puuvilju, ning kui me uuesti tööle hakkasime – sel korral talule lähemal paiknevas viinamarjaistanduses –, oli kell saanud kolm. Olime kõik väheke uimased ja saime kuulda etteheiteid sel suvel kaheksakümnendat sünnipäeva tähistanud vanataadilt, kes oli terve hommikupooliku turuleti taga oma talu tooteid müünud. Kõrge traktori peal seistes tühjendas ta nüüd vahetpidamata korve. „Meenutad noorust?” päris keegi.Vanataat kehitas naerdes õlgu ega lausunud sõnagi. 1 2
lauavein ühepajatoit
13
Proua Barrou oli samuti tavatult vaikne. „Pärast lõunasööki pole tast enam kasu,” pomises Raymond. „Küll te näete, et mõne aja pärast on ta juba tukkuma jäänud.” Nõnda ka läks. Konteineri tühjendamist oodates nägin teda sirakil, selg vastu kirsipuud, suu lahti vajunud. Tagasipöördunud traktori müra ajas naise küll üles, ent veidi hiljem andis ta alla ja läks koju. Kui Cave Coopérative oli kohalikest viinamarjadest proovi võtnud, otsustati esimesel kolmel päeval saadud saagist valmistada vin ordinaire’i1, niisiis korjasime esialgu nii punaseid kui valgeid viinamarju.Valgete viinamarjasortide Sauvignon Blanc’i ja Semillon’i kobaraid oli palju raskem märgata, sest need olid päikesest pleekinud lehtedega peaaegu ühte värvi. Proua Barrou’d asendasid külamehaanik, tema naine ja nende kuueaastane poeg. Mehaanik oli enda sõnul terve hommikupooliku traktorit parandanud, aga nüüd meie abistamiseks vaba. Tema pisipoja jutuvadin või kõrgehäälne laul lakkasid ainult siis, kui ta suu oli viinamarju täis. Lõpetasime töö kella kuue paiku. Hakkas hämarduma ja koormatega järelkärud pidid veel kaheksa kilomeetri kaugusele Cave Coopérative’i jõudma. Mööda pimedat käänulist teed tagasi sõites läks tarvis eskorti, sest traktorite esituled olid tuhmid ja järelhaagistel puudusid tagatuled. Et Claudette oli tegevuses õhtusöögi valmistamisega, avaldasin vabatahtlikuna soovi neile appi minna; mugavas autos istumine osutus üle ootuste mõnusaks. Seisin Cave des Sept Monts’i ees ja silmitsesin edasi-tagasi voorivaid talupidajaid; väsinud nägudega noormehed manööverdasid tõstukitega rohelist värvi kõrgete metallkastide pika rivi vahel: kõigile kastidele oli kriidiga kirjutatud omaniku nimi. Tumepunase sisuga suurtesse kastidesse olid kuhjatud nii tumedad kui valged viinamarjad ja õhus levis tugev puuviljalõhn. Kastidest kuuldus lakkamatut masinamüra ja nende kohal kõrguv konveierilint sü1
odav punane lauavein
14
litas möirgava dinosaurusena juba üle ääre ajavasse konteinerisse viinamarjakobarate varsi ja seemneid. Sammusin üle tee ja istusin traktoreid oodates künkale. Peagi ilmus kurvist nähtavale meie kolmik, roolis minu abikaasa, nägu naerul. Traktorirooli keeramist ta armastas ja kahtlemata valmistas talle erilist rõõmu võimalus vedada viinamarju, millest valmivat veini ta on alati nautinud. Üksteise järel tagurdati meie järelkärud õigesse kohta ja kallati tühjaks. Silmitsesime aina kasvavaid viinamarjakuhilaid, mis peagi alla varisesid ja suurte punasevärviliste lõugade vahele sattusid: segatud marjad purustati hiiglaslike lõiketeradega. Ja siis olid nad läinud, et muutuda väikeseks osakeseks 1988. aasta vin ordinaire’ist. Numbrilauale ilmus viinamarjade kaalunäit, misjärel ootasime kõige tähtsamat numbrit, alkoholisisaldust. See oli 12% ja Raymond tulemusega rahul. Väljas oli kottpime. Minu auto esitulede valgel keerasid traktorid tühjade järelkärudega üksteise järel kitsale teele. Sõitsin aeglaselt nende kannul, et valgustada ratastel konvoid. Masinate ainus nähtav tuli oli kollane pöörlev lamp traktori istme taga kõrguva antenni otsas, ning kui me aeglaselt kodu poole liikusime, aeg-ajalt sabas meist mööda kihutada sooviv kannatamatu autojuht, tegid hüpnootiliselt vilkuv tuli ja väsimus ärkvel püsimise raskeks. Õhtusöögi ajal oli vanataat elevil – sellisena nägime teda sel suvel esmakordselt. „Mõõdukas füüsiline koormus teeb head,” hõikas ta. „Keha keeramine, pööramine ja raskuste tõstmine tuleb ainult kasuks. Muidu olen alati ettepoole kühmu.” Kartsin, et järgmisel päeval on ta liigesed kanged, aga kui ma hommikul teda eemalt nägin, mõõtis ta pikkade sammudega põldu, püss õlal ja koerad kannul. Seegi hommik oli vapustavalt kaunis. Kas siinkandis on oktoobrikuud alati sellised? Tõenäoliselt mitte. Oleme selgeks saanud tõsiasja, et siingi võib ilm olla ettearvamatu, aga päike on tunduvalt palavam kui Inglismaal: just sellepärast olimegi siia sõitnud. Sel 15
hommikul puhus soe lõunatuul – prantsuse keeles kõlab see le Vent d’Autan. Hommikusöögi järel viisin oma tooli lõunapoolsele terrassile. Oli pühapäev ja ümberringi valitses vaikus – kuulda oli vaid üle tühjade põldude vihiseva tuule ohkeid. Ometi nägin isegi pead pööramata uskumatult paljusid elusolendeid. Rohuleht paindus roniva ritsika raskuse all, otse mu jalge ees kivil mõnules päikese käes sisalik. Kimalane tagurdas täiuslikult voolitud silindrikujulisest pesast välja, korrastades enne toiduotsinguile suundumist ukseesise. Äsja munadest välja hautud sipelgaparve karjatas otsekui kuutiivulist olevust meenutav putukas, ning tillukesed punase-valgekirjud putukad sibasid mööda tokkrooside tüvesid ülespoole seemnekaunade suunas. Sääriksääsed tuikusid pikkadel jalgadel üle muru ja äkitselt krooksatas mu selja taga kasvava kuslapuu otsas lehekonn. Oleks vaid selles kandis pesitsenud rohkem selliseid linde nagu laulurästas ja musträstas, keda võib näha mu Londoni kodu aias. Siin lasti nad lihtsalt maha. Ainsad linnud, kes võisid tunda end turvaliselt, olid tihased, pääsukesed, rähnid ja hiireviud, sest nende liha ei sünni süüa. Küll aga juhtusin kord kuulma vanataadi juttu harakasupist, mida ta lapsena oli proovinud. „Ei tea, mis maitse võiks olla varesesupil?” päris keegi. „Päris hea,” vastas vanataat, „ainult nahk on vintskevõitu.” Lapsed krimpsutasid vastikusest nägu, mispeale vanataat hõikas: „Me olime vaesed ja pidime leppima sellega, mis oli.” Nüüd võib ta koos vanamemmega muretut elu nautida. Riigipensionid on Prantsusmaal Inglismaa pensionidest tunduvalt kõrgemad ja vanapaar töötab vaid vanast harjumusest. Igal aastal kodumaale tagasi pöördudes oleme mures, kas nad eesootava talve ikka üle elavad. Vanamemme tervis on eriti põdur ja nägemine kehv. Meie esimesel siinkandis veedetud suvel meeldis talle minu rõõmuks aeda taimi istutada; nendeks olid metsast üles kaevatud põõsad, lillesibulad ja leetpõõsavõsud. Nüüd veedab ta sageli aega 16
istudes ja tukkudes ning lohistab kõndides tillukesi jalgu mööda maad. Jätsin tooli sinnapaika ja kõndisin läbi maja teisele poole. Laial verandal seistes nägin kõrget mäge katva metsa servale ilmunud püssiga kuju. Küttida pole enam kedagi, aga prantslastele meeldib jahikostüümides uhkeldada ja tähtsat nägu teha. Kes saakski neile seda nii kaunil hommikul ette heita? Homme korjame põllult viimased viinamarjad, lukustame maja, ulatame võtmed Raymondile ja sõidame tagasi Inglismaale.
17