Originaali tiitel: East of the Sun Julia Gregson Orion
Toimetanud Piret Pääsuke Kujundanud Mari Kaljuste Copyright © Julia Gregson 2008 © Tõlge eesti keelde. Tiina Tiiman, 2010 ISBN 978–9985–3–2063–1 Kirjastus Varrak Tallinn, 2010 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif
2
Richardile, armastusega.
3
4
I peatükk LONDON, SEPTEMBER 1928 Vastutustundlik noor naine, kakskümmend kaheksa aastat vana, armastab lapsi, tunneb Indiat, tuleb saatjaks reisile Tilbury– Bombay poole piletiraha eest.
Viva Hollowayle tundus see nagu omamoodi võlutrikk, kui ta, olles maksnud kolm ja pool penni kuulutuse eest, mis ilmus The Lady viimases numbris, leidis end viis päeva hiljem Londonis Derry & Toms’i restoranis oma esimest klienti ootamas, kedagi proua Jonti Sowerbyt Middle Wallopist Hampshire’is. Selle intervjuu tõttu ei olnud Viva riietunud oma tavapärasesse rõivastusse laenatud siidkleitidest ja odavate heategevusmüükide leidudest, vaid halli tviidkangast kostüümi, mida ta ise põlgas, kuid mida kandis ajutiselt masinakirjutajana töötades. Tema juuksed – paksud ja tumedad ja tavaliselt nii tõrksad – olid niisutatud ja kuklale väikesesse krunni seatud. Ta astus leebelt sumisevasse teesaali, kus pianist mängis meeleolukat viisi. Väike kõhn linnusarnane naine, peas sinist karva omapärane kübar (linnupuuriga sarnanev asjandus, mille kuklapoolest kõrgus välja sulg), tõusis püsti, et teda tervitada. Proua Sowerby kõrval istus ümarik ja vaikiv tüdruk, keda naine tutvustas Viva suureks jahmatuseks kui oma tütart Victoriat. Nende ümber oli kuhi pakke. Proua pani ette juua tassike kohvi, kuid kahjuks ei mingit kooki. Viva polnud pärast hommikueinet midagi söönud ja klaaskupli all letil ilutses tavaliste kookide kõrval ahvatlev pähklitort. „Ta näeb välja hirmus noor,” ütles proua Sowerby kaeveldes otsekohe oma tütrele, just nagu Viva polekski sealsamas. „Emme,” protesteeris Victoria lämbuval häälel, ja kui tüdruk pöördus Vivale otsa vaatama, märkas viimane, et tal on imeilusad silmad: hiigel5
suured ja ebatavalist tumesinist karva, peaaegu nagu rukkililled. Andke andeks, ma ei saa sinna midagi parata, paistsid need ütlevat. „Nojah, kullake, kuid kahjuks on see nii.” Proua Sowerby kibrutas huuli oma rabava kübara all. „Oh taevake, kogu see lugu on üks suur sasipundar.” Viimaks kõnetas ta Vivat ja selgitas ilmetul häälel, et Victoria peab varsti reisima Indiasse, et olla pruutneitsiks oma parimale sõbrannale Rose’ile, kes hakkab – ja sel kohal tekkis proua Sowerby häälde teatud kehklevalt venitav toon – „abielluma St Thomase katedraalis Bombays kapten Jack Chandleriga Kolmandast ratsaväerügemendist”. Palgatud saatjadaam, keegi proua Moylett, oli viimasel minutil alt ära hüpanud – ootamatu kihluse tõttu mingisuguse vanapoolse mehega. Siis pani Viva teetassi lauale ja manas näole ilme, milles tema meelest pidi väljenduma vastutustunne; ta märkas meeleheitevirvendust proua pilgus, soovi see asi kiiresti korda ajada. „Ma tunnen Bombayd päris hästi,” ütles Viva, mis oli osaliselt tõsi: ta oli reisinud sellest linnast läbi pooleteist aasta vanusena ema süles, ja pärast seda uuesti viieaastasena, kui ta rannas jäätist sõi, ja viimast korda kümneaastasena, et päriseks lahkuda. „Victoria saab olema heades kätes.” Tüdruk pööras lootusrikka pilguga Viva poole. „Te võite mind kutsuda Toriks, kui soovite,” ütles ta. „Kõik mu sõbrad kutsuvad mind nii.” Kui ettekandja uuesti laua juurde tuli, korraldas proua Sowerby terve etenduse, soovides tellida ravimtaimetõmmist, mitte „normaalset Inglise teed”. „Teate, ma olen pooleldi prantslanna,” selgitas ta Vivale pahural moel, otsekui vabandaks see kõike. Sel ajal kui proua Sowerby otsis midagi oma väikesest krokodillinahksest käekotist, vaatas tema vaikne tütar Viva poole ja pööritas silmi. Seekord võis tema huultelt lugeda sõna: „Vabandust”, siis ta naeratas ja tegi sõrmedega ristimärgi. „Kas te teate midagi reisikohvritest?” Proua Sowerby paljastas väikese puudritoosi peeglisse vaadates oma hambad. „Proua Moylett lubas meid ka selles küsimuses aidata.” 6
Ja imekombel Viva teadiski: nädala eest oli ta lugenud Pioneeri esilehekülgi, otsides võimalikke töökohti, ja seal oli Tailor Rami hiigelsuur kuulutus kohvrite kohta. Ta vaatas teadval pilgul proua Sowerbyle otsa. „Viceroy kohver on suurepärane,” ütles ta. „Selle kangast sahtlitel on terasest toestus. Neid saab osta armee- ja mereväekaubamajast. Ma ei mäleta täpset hinda, aga minu arvates oli see umbkaudu kakskümmend viis šillingit.” Restorani läbis äkitselt kerge kahin, söögiriistade klõbin vaikis hetkeks. Oli saabunud keegi veetlev vanem naine, seljas tume tviidkostüüm ja peas tavaline kübar; nende poole kõndides ta naeratas. „See on proua Wetherby.” Tor tõusis särades püsti ja embas vanemat daami. „Palun istuge.” Tüdruk patsutas toolile enda kõrval. „Meil emmega on käsil põnevad vestlused india ratsapükstest ja troopikakiivritest.” „Tubli, Victoria,” ütles proua Sowerby, „hoolitse jah selle eest, et kogu restoran meie asjadest teada saaks.” Ta pöördus Viva poole. „Proua Wetherby on Rose’i ema. Tema ongi see tütarlaps, kes abiellub Indias kapten Chandleriga. Rose on erakordselt ilus.” „Ma tahaksin väga, et te temaga tuttavaks saaksite.” Äkitselt Tor lausa kiirgas õnnest. „Rose on nii lõbus ja nii täiuslik, kõik armuvad temasse otsemaid – ma tunnen teda imikust peale, me käisime koos koolis, ratsutasime ponidel...” Viva tundis tuttavlikku kihvatust – kui imetore oleks sõbranna, kes tunneb sind titeeast alates. „Victoria,” noomis ema. Tema kulmude kohal hõljuv sinine sulg tegi ta natuke pahura linnu sarnaseks. „Minu arvates on pisut vara seda kõike preili Hollowayle rääkida. Me pole veel lõplikult otsustanud. Muuseas, kus see kulla Rose siis ise on?” „Arsti juures.” Proua Wetherby näis piinlikkust tundvat. „Te teate ju küll...” Ta rüüpas kohvi ja saatis proua Sowerbyle tähendusrikka pilgu. „Aga meil oli väga põnev hommikupoolik, enne kui ma ta sinna saatsin,” jätkas proua Wetherby sujuvalt. „Ostsime uued kleidid ja tennisereketid, ja ma saan Rose’iga tunni aja pärast Beauchamp Place’il uuesti kokku – tal on seal kleidiproov. Vaene tüdruk on õhtuks täiesti läbi; ma olen 7
kindel, et pole terve elu jooksul ühe päevaga nii palju rõivaid ostnud. Aga kes on see noor ja kaunis daam?” Vivat tutvustati proua Wetherbyle kui „professionaalset saatjadaami”. Proua Wetherby, kellel oli veetlev naeratus, sirutas Vivale käe ja väljendas rõõmu tutvumise üle. „Ma juba lõpetasin intervjuu,” ütles proua Sowerby proua Wetherbyle. „Preili Holloway tunneb Indiat nagu oma peopesa ja ta lahendas ka kohvriküsimuse – ta ütleb, et ainus sobiv firma on Viceroy.” „Tüdrukud on väga mõistlikud,” ütles proua Wetherby murelikult. „Teadmine, et keegi hoiab asjadel silma peal, pakub kindlustunnet.” „Aga kahjuks saame anda mõlema tüdruku eest ainult viiskümmend naela,” teatas proua Sowerby, „ja mitte pennigi rohkem.” Viva kuulis, kuidas Toril sõna otseses mõttes hing kinni jäi; ta nägi tüdruku huuli lapselikult kartlikus ootuses värisemas, Tori suured silmad olid pingsalt Vivale kinnitunud. Viva arvutas kiiresti. Üks London–Bombay ots maksis ligikaudu kaheksakümmend naela. Tal oli sada kakskümmend naela säästudena, ning kohale jõudes on tarvis raha elamiseks. „See tundub väga mõistlik,” ütles ta rahulikult, otsekui oleks tegu millegi sellisega, mida ta iga päev teeb. Tor hingas valjusti välja. „Tänu jumalale!” ütles ta. „Oh, milline õndsus!” Viva kätles kõigi osapooltega ja lahkus restoranist, tema sammudesse oli ilmunud värske energia; reis saab olema imelihtne: too kohmetu tüdruk siniste silmade ja hullumeelse välimusega emaga soovis nii meeleheitlikult minna; sõbranna Rose pidi abielluma ja temal pole mingit valikut. Järgmine peatus oli armee ja laevastiku hotellis, kus Viva pidi kohtuma proua Bannisteri nimelise naisega teise tulevase võimaliku kliendi küsimuses: koolipoiss, kelle vanemad elavad Assamis. Ta tuhnis käekotis, et kontrollida seda paberitükilt. Poisi nimi oli Guy Glover. Ja nüüd istus ta proua Bannisteri seltsis, kes osutus ärrituvaks, närvilise välimusega, etteulatuvate hammastega naiseks. Umbkaudu neljaküm8
neaastane, otsustas Viva, kuigi ta ei olnud eriti osav hindama vanade inimeste vanust. Proua Bannister tellis neile mõlemale tassi teed, kuid ei mingit küpsist ega kooki. Proua Bannister ütles, et asub kohe kiiresti asja kallale, sest ta peab jõudma poole neljase rongiga tagasi Shrewsburysse. Tema vennal, kes on teeistanduse omanik Assamis, ja ta naisel Gwenil on „tõsine dilemma”. Nende pojal Guyl, kes on nende ainuke laps, on kästud üsna ootamatult koolist lahkuda. Poiss on kuueteistaastane. „Ta on olnud üsna raske laps, kuid ma olen kuulnud, et sisimas on ta väga-väga lahke,” kinnitas poisi tädi Vivale. „Ta on praeguseks kümme aastat St Christopheris olnud ega ole kordagi Indias käinud. Mitmesugustel erinevatel põhjustel, mida mul pole aega siin teile praegu selgitada, ei ole meil olnud võimalik temaga kokku saada nii palju, kui oleksime soovinud, kuid tema vanematele tundub, et Indias saaks ta arenemiseks paremad võimalused. Kui te saate ta kaasa võtta, siis on nad valmis maksma kinni terve teie pileti.” Viva tundis, kuidas ta nägu suurest heameelest õhetama hakkab. Kui terve tema sõit kinni makstakse ja tal on proua Sowerby viiskümmend naela, siis saab ta endale võimaldada pisut hingetõmbeaega Indias, jumalale tänu selle eest. Sel hetkel ei turgatanud talle isegi pähe küsimus, miks sellises vanuses poiss ei võiks reisida üksi, või seegi mitte, miks poisi vanemad – Gloverid – ei tulnud ise teda koju viima. „Kas oleks veel midagi muud, mida te tahaksite teada minu kohta, soovitusi ja nii edasi?” küsis Viva selle asemel. „Ei,” vastas proua Bannister. „Või siiski, jah, vahest peaksite meile soovituskirja esitama, arvan ma. Kas teil on Londonis selliseid inimesi?” „Minu praegune tööandja on kirjanik, proua Driver.” Viva kribis kiiresti paberile aadressi proua Bannisteri jaoks, kes näperdas oma käekotti ja püüdis ettekandjaneiule märku anda, ning paistis ihkavat juba kaduda. „Ta elab loodusloo muuseumi vastas.” „Ma saadan teile ka Guy kooli asukoha kaardi ja esimese osatasu,” ütles proua Bannister. „Ja tänan teid väga, et te olete nõus.” Ta paljastas korraks kõik oma üsna ehmatavad hambad. Aga kõige enam vapustas Vivat see, kui ta jälgis taksosse istuma kii9
rustava proua Bannisteri vihmamantli saba lehvimas, et nii üllatavalt lihtne on inimestele valetada – eriti selles osas, mida nad kuulda tahavad. Sest Viva ei olnud kakskümmend kaheksa aastat vana, ta oli ainult kakskümmend viis, ja mis puutub India tundmisse, oli ta seal veetnud oma päevi süütu lapsukesena väga ammu aega tagasi. Ta tundis seda maad umbkaudu sama hästi kui Kuu tagumist külge.
10
Teine peatükk „Preili paistab olevat sobiv, eks ju?” küsis proua Sowerby proua Wetherbylt pärast seda, kui Viva oli lahkunud. „Ta on väga kena välimusega,” lisas ta, otsekui otsustaks see kõik, „kui välja arvata see peletislik kostüüm. Ausalt, inglannad ja nende rõivad.” Tema ülahuul tõmbus veidralt torru, kui ta tõi kuuldavale sõna „rõivad”, kuid seekord ei võtnud Tor vaevaks reageerida. Maruvahva – neil on saatjadaam olemas, plaani teine järk on kenasti paika saanud. Ema etendus hoolikast kaalutlemisest võis ju teisi inimesi ninapidi vedada, kuid Tori ei lollitanud see mitte. Nad olid terve selle suve nii ägedalt kakelnud, et kui ka mingisugune karvane ahv oleks saatjadaami kohta endale soovinud, oleks ema öelnud: „Ta on täiuslik,” – nii meeleheitlikult soovis ta Tori minekut. Ja nüüd oli Tor nii erutatud, et suutis seda vaevu välja kannatada. Piletid olid saabunud samal hommikul ja nad pidid ära sõitma kahe nädala pärast. Kaks nädalat! Neil oli ees terve päev Londonis, mil osta rõivaid ja teisi vajalikke asju põnevast nimekirjast, mille Bombay võõrustajanna oli neile saatnud. Tori ema, kellel olid tavaolukorras reeglid igasuguste asjade jaoks – näiteks ainult sidrun ja vesi teisipäeviti, ei mingit kooki kolmapäeviti, ja see, et enne tuppa astumist pidi ütlema „supp”, sest siis on sul ilus suujoon –, oli nendes järele andnud isegi kuni selleni, et lubas talle pähklikooki Derry & Toms’is. Ja nüüd ta teadis, et nad lähevad kindlasti, kõik teised asjad, mis tavaolukorras ajasid teda ema puhul täiesti hulluks – see, kuidas ta muutus täiesti prantslaslikuks ja pahuraks niipea, kui linna sai; tema piinlikkust tekitavad kübarad; tema hingemattev parfüüm (Guerlaini Shalimar); rääkimata teistest reeglitest meeste kohta, ja kogu vestlus –, tundusid peaaegu talutavad, sest varsti on ta läinud, läinud, läinud, et loodetavasti enam mitte kunagi naasta, ja tema elu kõige halvem aasta saab läbi. Pärast kohvi ruttas proua Wetherby minema, et Rose arsti juurest peale võtta. 11
Tori ema rüüpas kuuma vett sidruniga – ürditeed ei olnud, ta oli võtnud välja hõbedase pliiatsi ja märkmiku, milles oli rõivaste nimekiri. „Nüüd ratsapüksid. India ratsapüksid. Arvatavasti lähed sa Indias jahile.” Torile tundus, et ema rääkis valjemini kui tavaliselt, otsekui lootuses, et kõrvallauas istujad saaksid teada, et ometi kord on nemad huvitavad inimesed. „Ci Ci ütleb, et oleks liiga rumal neid Londonist osta; ta tunneb Bombays üht meest, kelle käest saab neid mõne penni eest.” Ci Ci Mallinson oli ema kauge nõbu ja pidi saama varsti Tori võõrustajannaks, kui too Bombaysse saabub. Samuti oli ta kangelaslikult nõustunud organiseerima Rose’i pulmi, ilma et oleks viimasega üldse kohtunud. Tema kirjad, mis olid kirjutatud ehmatavalt rabedale kirjapaberile hoogsa käekirjaga, kõnelesid pidevatest pidudest, võimlemisetendustest, päevadest hobuste võiduajamistel, sekka aeg-ajalt mõnest suurejoonelisest ballist kuberneri juures. „Säärane suurepärane mõte,” oli ta kirjutanud oma viimases läkituses hiljutise balli kohta paigas, mille nimeks oli Bombay jahtklubi. „Kõik kenad noored inglased on üles rivistatud ja tüdrukud veedavad kümme minutit igaühega neist ja siis liiguvad edasi – see on väga lõbus ja harilikult küllalt pikk aeg, et taibata, kas sobitakse või mitte.” Enne kirja lõpetamist hoiatas ta: „Siinsed inimesed püüavad väga ajaga kaasas käia, seepärast palun saatke tüdrukutega kindlasti paar Vogue’i numbrit, ja kui see pole hirmus tülikas, siis ühe neist jumalikest siidistest teeroosidest – minu oma läks karja näljaste sipelgate nahka!” „Hiniin,” ema märkis ägedalt linnukesi, „näokreem, kullake, ära palun unusta. Ma tean, et ma näägutan tähtsusetute asjade pärast, aga tegelikult pole mitte midagi rohkem vanaks tegevat, ja sa oled juba üsna pruun.” See oli tõsi; Toril oli tema esivanemate sile oliivikarva nahk. „Kulmupintsetid, kullake, mina ise kavatsen ära katkuda su karvased röövikud enne, kui sa lähed.” Kulmud olid tema ema kinnismõte. „Õhtukleidid, klapptool – oh jumaluke! Ma arvan, et see kuulub sinna doktor Livingstone’i valda – selle ma tõmban maha – ja...” ta alandas häält, „ta ütleb, et sul on vaja pakkide kaupa neid-tead-küll-mida. Need on seal metsikult kallid ja ma ... ” 12
„Emme!” Tor kortsutas kulmu ja tõmbus eemale; talle tundus, et nüüd kohe rikub ema ta ilusa hommiku ja hakkab rääkima „Dolly võrkkiikedest”, mis oli tema salaväljend hügieenisidemete kohta. „Emme,” Tor kummardus üle laua, „palun ära tõmba klapptooli maha. See kõlab nii põnevalt.” „Oh, kui kena sa välja näed, kui sa naeratad.” Tema ema langes äkitselt näost ära. „Kui sa ainult rohkem naerataksid.” Järgnevas vaikuses tajus Tor, kuidas ema kübara all võttis kuju rida komplitseeritud ja valulisi mõtteid; mõnega neist oli ta liigagi tuttav: kui Tor naerataks rohkem, näiteks, või sarnaneks enam Rose’ile, võiks kogu tema Indiasse saatmise kulud kokku hoida; kui ta sööks vähem kooki; jooks rohkem sidruniga vett teisipäeviti; käituks rohkem nagu prantslane. Ema paistis alatasa teda sellisel kujul paika panevat, ja Tor jõudis järeldusele, et ta on üks tohutu suur pettumus. Aga nüüd, kummaline küll, jättis päris pisar raja tolmpuudrile ema põsel ja jäi pidama huulepumatil. „Hoia mu kätt, kullake,” ütles ta. Kui ta sügavalt nuuksatades hinge tõmbas, ei saanud Tor teisiti ja nihutas oma tooli eemale. Ema tundus sellises meeleolus kohutavalt alasti ja inimlik, ning tema ei saanud sinna enam midagi parata. Oli liiga hilja ja kahju oli juba sündinud. Tol päeval oli võimatu taksot leida ja kuigi nad polnud tavaliselt bussiga reisijad, siis tunnike või nii hiljem oli Tor bussi teisel korrusel ja vaatas alla vihmapiiskadele, mis kuivasid tolmuste puude latvadel St Jamesi pargis. Buss sõitis mööda Piccadillyt edasi Swan & Edgari poole, ja Tor, puutudes ebatavaliselt lähedal istuva ema lõhnastatud kondise kogu vastu, oli üllatunud, et tunneb jälle kahetsusetorget. See tundus täpselt nii, nagu olnuks tegu omamoodi väljasõiduga, mida õnnelik ema ja tema tütar oleksid võinud korraldada, kui tema poleks olnud nii raske iseloomuga: isa taldriku võileibadega kodus, „tüdrukud” aga päevaks linnas. Bussi ülakorruselt nägi ta hiiglaslikku Londoni linna laiuvat kuni silmapiirini: vaimustavaid kauplusi, mannekeenid akendel, huvitavaid inimesi ja juba palju avaramat maailma. 13
Päikesevalguse triibud langesid ema näole, kui ta kummardus aknast välja vaatama. Sinine sulg kübaral väänles otsekui elus. „Kullake, vaata ometi!” ütles ta. „Seal on Ritz – oh jumal, ma olen Londonist puudust tundnud,” ahmis ta õhku. Ja terve tee mööda Piccadillyt osutas ta paikadele, mida nimetas „mõnedeks elegantseteks joomaaukudeks” (kui ema erutus, siis vedas ta inglise keel teda alt), kohtadele, kus tema ja issi olid einestanud siis, kui neil oli raha, see oli enne Tori sündimist: Capriati, In and Out – „seal on kohutav kokk”, Café Royal. Tor kuulis paari poemüüjat nende taga naeru kihistamas ja kordamas: „Kohutav kokk.” Aga seekord ütles ta endale, et ei hooli karvavõrdki – ta läheb kahe nädala pärast Indiasse. Kui sa naeratad, kui sa naeratad, kogu maailm naeratab koos sinuga. „Kullake,” ema näpistas teda, „ära ümise avalikult, see on kohutavalt labane.” Nad saabusid Swan & Edgari ratsavarustuse osakonda. Ema, kes oli uhke selle üle, et tunneb tähtsamaid müüjaid, palus neid teenindama kellegi madam Duvali, leskproua, selgitas ta Torile, keda olid tabanud rasked ajad ning keda ta mäletas varasemast. „Me otsime viisakaid suviseid india ratsapükse,” oli ema ilma mingisuguse vajaduseta ette kandnud uksehoidjale esimesel korrusel, „Bombay rätsepatele kopeerimiseks.” Ülakorrusel pööritas Tor mõttes silmi, kui madam Duval, kes võttis nööpnõelad suust, tegi proua Sowerbyle komplimendi selle kohta, kui tütarlapselik ja sale ta endiselt välja näeb. Ta jälgis, kuidas ema kattus lohukestega ja edastas oma kuulsa palju korratud nõuande sidrunimahla ja väikeste portsjonite kohta. Tor ise oli sunnitud terve hooaja seda nälgimise dieeti järgima, kuna ema nõustus talle üksnes numbri võrra väiksemaid kleite ostma, et sundida teda kõhnuma. Mõnikord mõtles ta, et ema tahab teda lausa olematuks näljutada: nende kõige ägedam tüli – nad jõudsid peaaegu hoopide jagamiseni – oli siis, kui ema leidis ta ühel ööl pärast järjekordset äpardunud pidu, kus mitte keegi polnud teda tantsima palunud, kugistamas suvemajas poolt pätsi saia moosiga. 14
See oli ööl, kui ema, kes oskas olla sapine mitmes keeles, tutvustas talle saksakeelset sõna Kummerspeck sellise rasva kohta, mis koguneb inimestele, kes kasutavad toitu selleks, et ennast täis toppida. „See tähendab õnnetut pekki,” oli ta öelnud, „ja praegu kirjeldab see täpselt sind.” „Kohe praegu on mul olemas suurem number.” Kena madam Duval oli saabunud lehviva püksipaariga. „Need võiksid sobida. Kas me läheme sel suvel spordietendusele?” „Ei,” Tori ema vastas nagu tavaliselt tema eest. „Ta läheb Indiasse, eks ole ju, Victoria?” „Jah.” Ta silmitses üle nende peade oma pilti peeglis. Ma olen tohutu, mõtles ta, ja paks. „Kui armas, Indiasse!” Madam Duval säras emale otsa vaadates. „See on päris suur seiklus. Õnnelik tüdruk!” Ema oli otsustanud olla lõbus. „Jah, see on très amusant,” ütles ta. „Kui need tüdrukud sinna lähevad, nimetavad nad ennast Lantijate klubiks, sest seal kaugel on nii palju kenasid noori mehi.” „Ei. Ema,” parandas Tor teda, „meid kutsutakse Lantijate laevastikuks.” Ema ignoreeris teda. „Ja neid, kes ei leia seal meest,” ema heitis Torile ulaka pilgu, milles aimus väljakutset, „neid kutsutakse tagastatud taaraks.” „Oh, see pole eriti kena,” ütles madam Duval, ja jätkas siis mitte eriti veenvalt: „Aga seda ju ei juhtu meie Victoriaga.” Tori ema ümises, ajades huuled torru nagu alati siis, kui ta peeglist oma nägu vaatas. Ta kohendas kübarat. „Loodame, et mitte.” Ma vihkan sind, ema. Üheks üürikeseks ja kohutavaks hetkeks kujutles Tor end torkamas nööpnõela ema sisse nii sügavale, et ta valjusti karjuma hakkaks. Ma peaaegu et põlgan sind, mõtles ta. Ja ma ei tule enam kunagi koju tagasi.
15
Kolmas peatükk Vival oli veel üks ja viimane asi õiendada, ning ainuüksi mõte sellele pani tal pea närvilisest erutusest ringi käima. Kohtumine kell seitse Oxfordi ja Cambridge’i ülikooli klubis Pall Mallil Williamiga, oma eestkostja ja vanemate testamendi täitjaga. See oli William, kes oli kaks kuud tagasi tahtmatult vallandanud terve sündmuste jada, mis viib nüüd teda Indiasse, ja nimelt sellega, et edastas talle kirja – kirjutatud väriseva käega odavale kirjapaberile – sõnumiga kohvrist, mille tema vanemad olid jätnud Indiasse. Kirjutaja, keegi proua Mabel Waghorn Simlast andis teada, et see kohver, mis sisaldas rõivaid ja isiklikke asju, on hoiul tema maja juures kuuris. Sel aastal olid tugevad vihmad ja proua kartis, et kohver laguneb laiali, kui see veel kauaks sinna jääb. Ta kirjutas, et pärast matuseid jäid kohvri võtmed härra William Philpotti kätte Inner Temple Inn’is Londonis – kui need pole veel Viva omandusse jõudnud, siis peaks ta nendele järele minema. William oli oma kirja sinna juurde lisanud. Tema hoolika, kramplikult kokku surutud käekirja nägemine põhjustas valusööstu. „Andesta, et ma olen julmalt otsekohene,” kirjutas ta, „aga minu meelest ei peaks sa selles osas midagi ette võtma. Saadan vanale daamile raha ja lasen need kohvrid kõrvaldada. Mul on võtmed, kui sa peaksid neid soovima.” Kuigi Viva vihkas mõtet, et peaks mehega nõustuma, oli ta esimesel hetkel veendunud, et Williamil on õigus. Tagasipöördumine Indiasse olnuks otsekui pommiplahvatus keset ta elu. Ja mida ta sealt eest leiaks? Rider Haggardi stiilis lapseliku unistuse peidetud varandusest, hunnitu liitumise oma kadunud perekonnaga? Ei, see oli naeruväärne, see põhjustab üksnes valu. Kui ta sellele mõtles, nägi ta seda sõna otseses mõttes kui sammu tagasi, pimedusse. Sest viimaks pärast poolt aastat ja kaht igavat masinakirjutaja tööd Londonis – üks joodikust parlamendiliikme juures, teine firmas, mis valmistas rauast lukke – oli ta sattunud töökohale, mida jumaldas, assistendiks Nancy Driverile, lahkele ekstsentrilisele naisele, kes muljetavaldava kiirusega puistas käisest romantilisi romaane ja oli suuremeelne nõuandeid jagama. Viva uus töö tõi talle sisse kolmkümmend šillingit nädalas – kül16
laldaselt selleks, et kolida Noorte Naiste Kristlikust Ühingust isiklikku üürituppa Earl’s Courtis. Kõige parem veel: ta oli hakanud ka ise kirjutama ning koges esimest korda säärast kergendustunnet, niisugust naudingut, et see tundus peaaegu füüsiline. Ta oli avastanud – või peaks ütlema, et kogemata otsa komistanud? – selle, mida ta tahtis oma eluga peale hakata. Ta kartis Williamiga uuesti kohtuda – nende suhted olid nii rikutud ja komplitseeritud. Viva kirjutas mehele ja palus, et ehk saab ta võtmed posti panna, kuid William keeldus. Ja miks siis, kui talle olid antud kõik need uued ja imetoredad võimalused elus, pidi veel üks uitlev osakene temast nii innukalt ärkama üksnes mõttest oma vanemate asju näha? Vahetevahel suutis ta vaevu meelde tuletada, milline ta perekond üldse välja nägi. Aeg oli need piinavad mälestused ähmaseks muutnud, aeg ja internaatkooli suhteline anonüümsus ning hiljem London – kus ta esialgu ei tundnud mitte kedagi. Tõepoolest, üks neist asjust, mida ta selle linna puhul kõige rohkem armastas – välja arvatud selle ilmsed meelelahutused, teater, kunstigaleriid, virgutavad jalutuskäigud jõe ääres –, oli see, et nii vähesed inimesed esitasid sulle isiklikke küsimusi. Ainult kaks oli üldse seda teinud: esimene, ankeedi täitja Noorte Naiste Kristlikus Ühingus, kes päris tühjaks jäetud lahtri „perekonna elukoht” kohta, ja siis Fran, ümarik ja sõbralik masinakirjutaja ühise magamisruumi kõrvalvoodist. Ta ütles neile mõlemale, et tema vanemad surid Indias autoõnnetuses palju aastaid tagasi; alati tundus mõlemast korraga lahtisaamine lihtsam. Josie’st ei rääkinud ta neile üldse. Sa ei pea rääkima, oli midagi sellist, mille kohta ta oli saanud valusa õppetunni Williamilt. Mees ootas Vivat suurejoonelise kreeka-rooma fassaadiga Oxfordi ja Cambridge’i klubi ees, kui ta lippas trepiastmetest üles umbkaudu kolmveerand seitse. Nagu tavaliselt, oli William oma tausta hoolikalt valinud – sättides ennast selleks puhuks kahe imposantse korintose samba vahele, tema õhukestele juustele langes kuldne kuma lampidest luksuslikes tubades ta selja taga. Väga valiva mehena oli ta riietunud peenetriibulisse ülikonda, mida Viva oli viimati näinud kokkuvolditult tooli käsitoele riputatuna tema 17
korteris Westminsteris. Ta mäletas, kuidas mees oli aluspükste peale ritta sättinud sokihoidjad, tärgeldatud krae, siidlipsu. „Sa näed hea välja, Viva.” Tal oli terav, pisut haukuv hääl, mida ta kasutas väga mõjusalt Inner Temple’is, kus ta praegu barristerina töötas. „See on tore.” „Tänan sind, William.” Viva oli otsustanud rahulikuks jääda. Ta oli riietunud selleks sündmuseks hoolikalt: korallpunasesse siidkleiti – ühte preili Driveri poolt välja praagitutest –, mille siid oli nii õrn nagu sigaretipaber. Tulipunane roos kattis kõrvetamisjälgi pihikul, see oli põhjus, miks kleit oli talle antud. Viva oli tõusnud varakult, et pesta juukseid külma kraanivee all, sest boiler jupsis jälle. See võttis ilmatu kaua aega ja šillingi jagu münte mõõdikusse, et juukseid kuivatada. Ta niisutas neid, et taltsutada säravat juuksepahmakat, ja sidus selle sametpaelaga kokku. „Ma panin meile laua kinni.” William juhatas teda söögisaali poole, kus lõhnas lihaprae järele. „Selleks poleks küll mingit vajadust olnud,” ütles ta ja astus mehest eemale. „Ma võiksin võtta võtmed ja lahkuda.” „Seda sa võiksid,” vastas William. Kelner juhatas nad uhke söögisaali nurgas kahele kaetud laua juurde. Nende kohal seinal rippusid sirges reas väljapaistvate akadeemikute portreed, mis vaatasid tõsiselt alla Viva peale, otsekui mõtiskleksid ka nemad tema plaanide üle. William oli siin juba varem olnud. Kogukas ümbrik – Viva oletas, et see sisaldas võtmeid – oli toetatud hõbedase pipratoosi najale. William sättis oma peenetriibulised põlved ettevaatlikult laua alla, naeratas talle lahkelt ja ütles, et on võtnud endale vabaduse tellida pudeli Château Smith Haut-Lafitte’i vana aastakäiku, tuues selle kuuldavale oma peenutseval, enesega rahuloleval moel, millest Viva sisimas eemale tõmbus, millist mees aga eriti armastas. Kelner võttis nende tellimuse: tume puljong ja lambakarbonaad Williamile, grillitud lest Vivale – kõige lihtsam ja kiirem toit menüüs. Ta tundis enda üle häbi, sest kõigele vaatamata oli ta näljane. Viva heitis mehele pilgu. Too oli endiselt aukartust äratav oma laitmatutes rõivastes, pisut kannatamatult võimuka olekuga. Endiselt meeldiva 18
välimusega omal veretul moel – kuigi tõsine malaariahoog reisil Indiasse oli jätnud ta ihule püsiva vahajalt kollaka jume. Mõned jäigad viisakused, siis laskis William pilgul saalis ringi käia ja alandas häält. „Oled sa kindel, et sa tõesti tahad neid?” Ta pani käe ümbrikule. „Jah,” vastas Viva. „Tänan sind.” Ta oli otsustanud juba enne seda vestlust, et ta isegi ei ürita ega püüa midagi selgitada. William ootas, et ta midagi veel ütleks, maniküüritud sõrmed laudlinal justkui trummi tagumas. Kui puhtad olid nende poolkuud, nahaservad korralikult lõigatud. Ta mäletas, kuidas mees neid vannitoas küüris. „Kas sa lähed tagasi?” „Jah.” „Üksinda?” „Üksinda.” Ta hammustas seestpoolt huult. Viva kuulis teda vilistades ohkavat. „Kas ma võin sulle meelde tuletada, et sul pole raha – või on väga vähe.” Ta sundis end mitte midagi vastama. Sa ei pea rääkima. William pigistas leivakuklit ja puistas puru leivataldrikut mööda laiali. Ta vaatas Vivale oma külmade hallide silmadega otsa – silmadega, kus kunagi oli säranud siirus. Kelner tõi talle supi. „Nojah, mis sellesse puutub,” ta võttis ettevaatliku lonksu, „ ma arvan, et see on täiesti kohutav mõte. Täiel määral vastutustundetu.” „Kas supp on maitsev, sir?” Nende reibas kelner astus lähemale. „Kas madam soovib veidi võid juurde?” Viva tegi eitava käeliigutuse. „Jää paigale,” ütles William külmalt, sest Viva oli oma tooli tahapoole nihutanud. Ta ootas, kuni kelner on kuuldekaugusest lahkunud. „Kuule, Viva,” ütles ta, „ükskõik mis meie vahel juhtus või ei juhtunud, ma tunnen endiselt sinu ees vastutust. Ma ei saa lubada, et see sünnib, kui ma ei saa midagi täpsemalt teada.” Viva vaatas mehele otse silma sisse. „Kas sul on kahtlusi selles osas, mis meie vahel juhtus?” „Ei.” Esimest korda vaatas ta Vivale otsa. „Aga Indias ei ole sinu 19
jaoks mitte kui midagi,” ütles ta, „ja ma olen mures, et see lööb sind rööpast välja.” Viva heitis talle arvustava pilgu. „Selle jaoks on pisut hilja, William,” ütles ta. „Kas sa ei leia?” Ta oli kunagi mehe järele igatsenud otsekui loom, hulkudes tänavatel tema korteri lähedal, lootes meest viivukski märgata; ta oli õppinud nutma hääletult patjade all pärast seda, kui tuled olid kustutatud. „Viva, ma...” „William, palun.” Kui ta ümbriku kätte võttis, pudenes paar roostetera prao vahelt välja ja tekitas raja soolatoosi juurde. William kortsutas kulmu, kui ta võtmed käekotti pani. „Ma olen otsustanud,” ütles Viva. „Orvuks olemise üks eeliseid on see, võiks arvata, et ma võin teha seda, mida ise tahan.” „Millest sa ennast elatad?” „Leidsin juba kaks inimest, kes on nõus minu eest maksma – ma olen saatjadaamiks, ja siis on mul veel mõned aadressid Indias.” „Saatjadaamiks! On sul ka aimu, kui vastutustundetu sa oled?” „Ja minust saab kirjanik.” „Kuidas sa seda ometi teada võid?” Ta nägi punaseid laike mehe põskedel. Ta lihtsalt ei suutnud taluda, et ei kontrolli olukorda, nüüd taipas Viva seda. Mees eelistas haavatud lindu. „Ma olen teinud algust,” ütles ta. Ta ei kavatsenudki Williamile öelda, kui väga see teda kohutas. Mees raputas pead ja surus korraks sõrmed laugudele, otsekui soovides kaitsta end nii paljude tobeduste eest. „Muuseas, kas sa tead, et su kleidil on selja taga väike rebend?” ütles ta. „See värv sobib sulle, kuid ma ei kannaks seda Indias – seal ei armastata inimesi, kes lähevad sinna nagu džunglisse.” Viva ignoreeris seda. Nüüd, kus võtmed olid tema käekotis ja ta oli öelnud seda, mida kavatses, tundis ta endas tulvavat võimu otsekui hapnikku vereringes. Äkitselt tundis ta end tõeliselt näljasena. Ta tõstis klaasi Château Smith Haut-Lafitte’iga mehe poole. „Soovi mulle õnne, William,” ütles ta. „Ma ostsin täna pileti Kaisarile. Ma lähen.” 20