Paradiis by Pärtel Vurma

Maad ärgu müüdagu igaveseks, sest maa on minu päralt; sest te olete ju võõrad ja majalised minu juures. 3Ms 25:23

üüd ma olengi siin, et kirjutada Sulle Paradiisist, ja mul on seitse päeva aega, nagu Jumalal oli maailma loomiseks, ja täna on esmaspäev ja laupäeva õhtuks ma pean olema oma jutustuse Sulle ära jutustanud, et ma võiksin hingata ja vaadata, et see hea on. Ja see on hea. On hommik. Lindude hõiskamine kaigub läbi maja, iseäranis üks laulurästas, või kaks, ja metsvindid, muidugi, need Paradiisi vahimehed. Kui on suvi. Ja täna ta on. Ja ma sõitsin Sinust kaugele üle mere, et jutustada Sulle kõike seda, mis oli. Siin. Aga siis. Ja taevas on täiesti sinine ja ma vaatan välja maja põhjapoolsest aknast ja seal kasvavad kõrged kuused, nagu nad kasvasid ka siis, kuigi see pole sama maja. See on teine maja ja need on teised kuused, aga ühe kuuse ladvas on tuulelipp oma viltu vajunud teiba otsas ja tema plekist laba sätendab seal taevapõhjatuses nagu mingi ilmaruumilaev ja ühtegi inimest pole näha ega kuulda. Sest ma jutustan Sulle Paradiisist ja seal oli tihtipeale nii. Paradiis oli üksindus. Oli ka üksindus. Ja ka armastus. Ja paar helevalget pilvetupsu tõuseb selle läikiva kosmoselaeva taha, sest tuul on loodest ja tõotab sinitaeva kestmist. On hea, et see on nii. Mul on kergem alustada. Ja ma alustan teisiti, kui ma alustaksin vihmaga. Või talvel. Täna on 25. mai. Ja köögis teed juues ma nägin, kuidas pääsukeste varjud vilksatasid üle kase noorte heledate lehtede. Paradiisi tuleb kevad alati

viimasena. Sest nõnda on see seatud. Ootus saab siin kasvada väga suureks. Sest see on kauge maa, nagu sa isegi tead, justkui Sebulonimaa ja Naftalimaa ja Jordanitagune maa. Aga ta on Meretagune maa ja samuti mereäärne, mere keskel ja keset merd. Maa, mis nii kaua käib talves. Aga tänasel hommikul oli suvehommiku lõhn, kui ma kaevu juures ennast veega üle kallasin, sest Karin niitis eile õues muru ja selles murus kasvab maarjaheina ja sellel on väga tugev lõhn, mida on tunda isegi siis, kui sa ainult lähed üle õue ja tallad seda rohtu. Ja sellest lõhnast sa tead, et oled Paradiisis. Ja et on suvi. Üks metsvint istub praegu akna taga noore õunapuu oksal, punane pugu vastu päikest. Need on Tiidu ja Karini istutatud õunapuud, aga kui mina tulin Paradiisi – ja tol talvel käisin iga nädal taha Kalana poodi –, elas siin majas veel Kiviränga Ella ja vaatas välja oma köögi aknast. Ja hädaldas alati millegi üle. Sest alati on millegi üle hädaldada, seda ma võin Sulle kinnitada. Alati. Kuigi see oli veel teine aeg ja teine riik, kus ja millal asus see Paradiis, millest ma Sulle õieti rääkida tahan. Ja kui täpne olla, siis pidi see olema 1988/89. aasta talv, kui Kiviränga Ella istus oma pimeda akna all, kust paistis tume mets ja talv otsa ei paistnud päikest, ja hädaldas millegi üle. Aga mille üle, sellel pole enam tähtsust. Sest mis meie päevadest järele jääb, on ikkagi ainult helge, kui me ka oleme Jumala tahtmist mööda mullaks saanud, nagu oli kirjutatud sellele ristile seal, mäletad, ja Kiviränga Ella on. Juba kakskümmend aastat. Ja varsti pärast seda kadus ka see endine riik, mille ajal mina Paradiisi jõudsin. Nüüdse riigi ajal ma siia vaevalt oleksin jõudnud. Sest nüüd on kõik maad siin kellegi eraomandus ja nad kasvavad metsa ja on metsloomade käia ja tallata. Imelik, siis olid nad riigi, ja inimesed veel niitsid ja harisid neid, justkui need oleksid nende. Nüüd on maad inimeste, aga inimesi pole kuskil. Ega nende lehmi

ega lambaid ega kasse ega koeri ega kartulimaid ega heinamaid. Ainult hirvede ja metssigade rajad. Ja tühjad majad, mille tubades linnulaul vastu kajab. Ja eks seegi ole hea. Sest nüüd ma saan Sulle neist inimestest ja nende loomadest ja nende eludest siin segamatult jutustada. Sest ma mäletan neid. Ja vist on niigi, et ma pidin siit ära minema, et seda mäletada ja sellest tunnistust anda. Sest lõppude lõpuks on ikkagi ju nii: sa elad, et millestki tunnistada. Kui sa seda elu veel elad, sa ei tea seda. Lihtsalt elad. Mismoodi sõlmitakse ükskord kokku praeguse elu lõimelõngade otsad, kust sa võiksid seda aimatagi. Ei või, nii on Jumal seadnud selle asja ja nii on hea. Ja nii on ka Sinu eluga, mu sõber, kes sa praegusel tunnil võib-olla alles magad magusat und seal kaugel mere ja maa taga oma pööningutoas, mille tapeedile Sa väga noore poisina ennast otsides maalisid suletud silmadega Ferdinandi. Kes läheb sõtta. Või tuleb sõjast. Ja kes vaatab enda sisse või ei kuhugi, nagu Buddhad vaatavad, kui nende silmad on kinni ja nende laugude ripsmed puhkavad nende põskedel. Võib-olla seal pole enam seda Ferdinandi või pole kunagi olnudki, sest ma ainult kujutan ette Su pööningutuba, nagu Sina pead ette kujutama Paradiisi, mida Sa aga ei näeks ka siis, kui ma oleksin Su siia kaasa võtnud. Sest sellest on rohkem kui kakskümmend aastat ja veidi vähem kui kümme, kui ma tulin Paradiisi ja kui ma läksin Paradiisist. Ainult mina näen ja kuulen teda ikka veel siin. Sest see see imelik asi ongi: kõik muutub, riigivalitsus ja nimed, mis kirjutatakse „kohakirjadesse”, nagu Helmi ütles, või Kinnistusraamatusse, nagu nüüd öeldakse, aga ikkagi see loeb nii vähe. On kõlasid ja on lõhnu, mis nii naljalt kuhugi ei kao. Nende loomus see, et need ei saa kuuluda mitte kellelegi, olgu raha ja valitsus mis olla tahavad, ja meie hea osa on see, et keegi ei saa meilt neid ära võtta ja nõnda ka meie Paradiisi. Ma juba vaatasin, et valgete pilvetupsude järel tuleb hall pilv

loodekaarest, põhjapoolse mere kohalt. Et ilm muutub. Sest Paradiisi kevad pole mitte ainult hiline ja vilu, vaid ka väga muutlik. Mai lõpp pole siin küll veel mingi suvi. Iga hetk võib kas põhjapoolselt merelt või lõunapoolselt merelt või läänepoolselt merelt maale rullida hall külm udu ja suvest pole enam haisugi. Ilm läheb pimedaks, linnud jäävad vakka ja poolpungas õunapuude oksad hakkavad tilkuma külma vett. Aga halli pilve järel tõusis kuuselatvade taha siiski jälle sinine taevas. Ja kui taevas on niimoodi põhjatult sinine, siis sinna vaadates läheb ju kohe kõik meelest ära. On lihtsalt see, mis on, mustade pääsukeste kerge lend ja vidin ümber maja. Kas kunagi sai siin olla talv ja pimedus? Ma tean, Sa ütled, et detsembris polegi ju pime. Ja täna on mul kerge Sinuga nõus olla. Sul on sagedamini õigus, kui Sa aimatagi oskad, kuigi mitte alati siis, kui Sa arvad, et on. Aga küllap Sa seda ükskord näed, kui sa näed, et mõni asi ongi läinud täpselt nii, nagu Sa tahtsid, kuigi nii, nagu Sa uneski näha ei osanud. Kas ma 1988. aasta talvel Kiviränga Ella poole sisse astudes, et temalt „tellimust” võtta, oskasin arvata, et ma 2009. aasta maikuus istun tema suure toa, mis nüüd on nii ilusaks tehtud, põhjapoolse akna all ja vaatan seda sinitaevast ja neid korraga nii rõõmsaid kuuskesid (sest päike tuli välja ja kas elu pole siiski imeline, et me ometi kõige võimatuse kiuste võime armastada?) ja kirjutan nendest päevadest ja sellest kohast ja nende nimi on Paradiis. Sest siis ma veel ei teadnud päris täpselt seda nime. Rohkem ta oli mu mõttes Kuningriik. Vahel ka Teater, mida ülevalt vaatab Jumal, nii et kõik on näha nagu kaardil: see tee, mis viib Kiviränga Ella kollasest majast mööda ja merekaldaga rööbiti, aga nii, et meri ainult vilgub mändide ja kuuskede vahelt, talvine meri, valges vahus, ja Ta näeb, kuidas ma lähen mööda seda teed ja sellel minemisel on justkui

mingi tähendus. Tol ajal oli see tunne väga selge ja valdav. Ma tahan, et see uuesti oleks. Selleks ma olengi siin tagasi ja seitse päeva on Kiviränga Ella maja minu oma. Imelik ikka, et inimesed on nii lahked ja suuremeelsed. Seda ma mõtlesin täna hommikul selle Karini ja Tiidu köögilaual ääres istudes. Ikka ja jälle olen ma ulualust leidnud võõrastes majades ja ikka ja jälle on seal olnud kõige parem. Sest mis meile kuulub? Mitte miski. Ma tean, sest mulle on ju kuulunud majasid, kirjade järgi, ja isegi Paradiisi Mäepealt maja kuulus. Sellepärast teangi: mitte miski. Aga selle kaardi, mida tol 1988/89. aasta talvel nägi ülevalt Jumal, kui ma läksin seda väikest teed mööda Kalana poodi, selle ma tahan Sulle veel joonistada. Või jutustada. Paradiisi kaardi. Nii nagu see minu arvates pidi Jumala kohakirjades üleval olema. Seal muide pole ristikivisid ega kupitsaid ega piirisihte märgitud. Inimesed panevad ja raiuvad neid, aga neil pole mingit tähtsust. Sest Paradiis kuulub üleni Jumalale. Ja inimesed aimavad seda ka oma südames, sest kuidas nad muidu annaksid oma maja mulle seitsmeks päevaks jumalamuidu elamiseks. Sest seitse päeva võib olla väga pikk aeg. Maikuus, näiteks. Aga ma ei valeta ka, kui ma ütlen, et ma mõtlesin need seitse päeva välja juba siis, tol talvel Kalana poest Ellale kilepiima ja leiba ja saia tuues. Mulle meeldisid tema maja kõrged aknad ja teistmoodi olek. Ma ei teadnud siis veel, et see maja on toodud Puski õigeusu kiriku juurest ja et see oli kiriku pood, millest muide tuli omal ajal paksu pahandust, sest see läks pankrotti ja viis endaga hulga koguduse raha. Aga nüüd seisab ta varsti juba üle seitsmekümne aasta siin Paradiisi metsas ja kevadest kevadesse astub nüüd linnulaul tema seintele lähemale, sest mets astub lähemale. Ja ükskord ikka astub mets ka tuppa sisse. Võib-olla. Sest mis me teame, mis on ükskord ikka. Ja linnuke hõiskab siin selle koha peal, kus ma istun,

kuuseladvas Paradiisi Jumalale kiitust. Sest linnud on väga vagad. Seda ma panin küll Paradiisis elades tähele. Sest midagi ma ikka õppisin ka, kuigi ma loomult olen nii kangekaelne ja kõva peaga. Ma vaatasin nimelt tookord, 1988. aasta sügistalvel, neid Ella maja toredaid kõrgeid aknaid ja mõtlesin, kuidas oleks kevadel, kui on valge, neist välja vaadata. Ja tunda seda omaetteolekut. Ma olen seda ikka otsinud, kuigi inimene peaks otsima seltsi. Aga mine tea. Igaühel on mingi osa ja Sa ära palun solvu, kui ma ütlen, et siin kõrge akna all Sulle kirjutades, vaadates taeva sügavusse kuuskede taga, tunnen ma rohkem end Sinu juures olevat kui mõnikord Su juures olles. Ma ei tea veel täpselt seda asja. Võib-olla Sa õpetad seda mulle. Sest midagi Sa kindlasti õpetad. Sa oled ju minust nii palju noorem, et Sa tingimata pead teadma midagi, mida ma ei tea. Kui nüüd päris aus olla, siis natuke ma käisin Ella juures ja tõin talle Kalana poest kilepiima ja leiba ja saia ka tagamõttega. Et ehk siis Ella annab maja ükskord mulle. Ja ma saan selle akendest välja vaadata. Sest üks asi, mida Ella kurtis, oli ka see, et maja pole kellelegi jätta ja sugulased ju temast ei hooli. Ja nii ma käisin tema koerakest söötmas, kui Ella Kärdlas oli. Tal oli seal korter ja ta käis kahe koha vahet, sest ühes vist tüdines ära. Läks aga bussi peale ja sõitis siis teise. Aga koerakese jättis lauta kinni. See haukus seal summutatult, kui Kivirängalt mööda läksid ja Ellat kodus polnud. Kui ta oli, oli koerake tema juures köögis ja haukus sealt vastu, kui sisse tulid. Mis tast sai, kui Ella ära suri, ma ei mäleta. Küllap need sugulased, kellega Ella väheke tülis oli, sest need olid vist pealegi Oskari sugulased, viisid ikka enda juurde. Oskar oli surnud juba millalgi varem. Ja lapsi neil polnud. Aga Paradiisis polnud kellelgi lapsi. Ella istus niisiis selles köögis, mis on praegu siin mu kõrval ukse taga, koerake seltsiks, ja must palitu seljas, kõiksugu kampsunite peal. Sest köök oli külm, sest ta ei raatsinud seda kütta, sest võib-olla

veel Oskarist jäänud puud võisid ju otsa saada ja mis ta siis teeb. Kes talle saeb ja lõhub. Ma pakkusin küll, et ma võin saagida ja lõhkuda. Aga igaks juhuks ta istus ikkagi külmas köögis, paks palitu seljas, ja ta ise oli ka paksem inimene. Tema nägu ma enam ei mäleta. Sest varsti pärast seda ta suri ära. Samal talvel. Ja Oskari tehtud puud jäidki temast kütmata ja neid kütsid võõrad inimesed, nii nagu Helmist jäid veel Eduardi tehtud puud, mis mädanevad nüüd sissekukkunud laudas, kuhu Jon nad lõpuks vedas. Ilusad peened kasepuud olid. Aga neid pidi hoidma. Jon on ka nüüd surnud ja lauda lagi kukkus puudele otsa ja seal pole mitte kedagi. Ainult metsloomad käivad üle õue. Sest metsloomad ei karda siin enam peaaegu midagi. Või mida neil siin karta ongi. Ella suri ära enne, kui ta arvas, sest see tuli äkki. Kuigi ta kurtis küll kõigi asjade seas ka tervise üle, ega ta sellepärast veel ära surra ei mõelnud, sest kes mõtleks. Ja nii ta ei jõudnudki oma maja kellelegi anda ega pärandada. Aga võib-olla poleks jõudnud nii ehk naa, sest ega ju ükski variant poleks olnud päris see. Ja nõnda jäi maja riigile. Sest seadus oli siis nii. Ja ma vaatan, et see oli täitsa hea seadus. Pole vaja, et neid pärijaid nii kole palju on. Riik tähendas Paradiisis Metskonda, sest need oli Metskonna maad ja Metskond siin tegi ja kamandas. Pooled Paradiisi põllud oli ta juba männitaimi „täis teinud”, nagu Helmi ütles, ja neis paikades on nüüd päris kõrge mets, aga mitte just ilus, sest need männid on haiged ja nõrgad liiga rammusa maa peal kasvamisest. Nad murduvad ja see mets on üks inetu rägu, alt vaarikane ja nõgesene. Aga pooled põllud jättis Metskond armulikult lagedaks (aga mõnest kohast olid külainimesed (kes, Helmi ei täpsustanud) käinud ka salaja männitaimi välja kiskumas: et näe, ei läinud kasvama) ja sealt me tegime heina ja seal olid meie kartulimaa lapid ja nüüd kasvavad ka sinna männid. Nüüd need on Eramaad. Aga Eramaa tähendab praeguse riigi ajal

seda, et seal ei tohi käia ja nii neid ei niida ega hari keegi ja metsloomad on nad oma valdusesse võtnud. Aga mina käin neil ikka ja istun päikese käes, sest mina olen veel eelmise riigi aegne inimene ja mulle on see Eramaa ükskõik. Ma tean, et ta on kord, siis jälle pole. Ja ma tean ka, et Jon ehk õieti Jaanus, kelle oma see maa oli, on surnud. Ja tema naine Elizabeth siin ei käi. Ja nii ma võin istuda kas või maailma ajastu otsani seal õhtuse päikese käes, noorte mändide veeres endisel Mardirahva heinamaal. Ainult päike vajus metsa taha ja ma tulin koju ära. Naljakas, kui ruttu, kui sa mõtled, üks koht saab koduks. Ja teistpidi, jälle kui aeglaselt. Ja ometi ei ole ükski koht meie Päriskodu. Ainult Paradiis on mulle küll, aga seda ma olen aru saanud alles selle üheksa ja poole aastaga, mis ma olen siit ära olnud: seda, et ma polegi siit ära olnud. Teatud mõttes. Ma loodan, et see mõte selgub Sulle mu jutustuse lõpuks, seitsmendal päeval. Nagu Sa aru saad, on see kõik praegu alles sissejuhatus. Ja ma kardan, et ma kaugemale ei jõuagi. Aga ma teen, mis ma oskan. Ja sellel esimesel jutustamise hommikul vahelduvad siin valgus ja vari. Ja Kiviränga õu on kord-korralt nii erineva näoga. Kui pilv, mis kuuskede tagant tõuseb, jõuab kase ladva kohale, kus on päike, siis vajub kõik sügavale varju ja ma jutustan Sulle, ise seda märkamata, Kiviränga Ella paksust mustast palitust ja tema kurtmistest ja surmast. Ja kui pilv vajub juba kase taha Paradiisi Mäepealse põllu kohale, kus nüüd enam keegi ei käi (aga mina eile käisin), siis valgub üle õue tohutu rõõmus valgus ja kõik on nii heleroheline ja isegi kuuskede tumedad oksad on tegusalt kikkis, noored käbid küljes, ja kõik soovivad meile ainult head ja mina tegelikult ei tahagi Sulle jutustada muud kui ainult head, sest ma ei mäletagi midagi muud Paradiisist. Sest ma tean, et kõik mu kurvastused ja meeleheited on kadunud nagu pilve vari kuuskedelt. Ja mida need muud olidki.

Miski väline. Kõik läinud. Kui ma oma südames nüüd Sulle mõtlen ja vaatan sinna, siis pole seal muud ju kui see hele ja erk valgus, lindude varjude nobe vilksamine üle muru. Küll neil on ikka tegemist! Ja selle juures nad nagu muud ei teegi kui laulavad. Jah, nii ilus ja nii kiire on see pilvede libisemine üle kuuskede ja õue, vari ja valgus, elu ja aastaajad. Nii märkamatult läinud. Siin toas mu kõrval on ka raamaturiiul. Nagu ikka majades, kus elatakse vaid suviti, on siin riiulitäis vanu raamatuid, kodust eest ära saadetud. Sest ära visata, taha õue hunnikusse viia, lammastele närida, nagu Sina tegid, seda inimesed enamasti ei raatsi. Kui viiakse, siis salaja ja kodust kaugele, raamatukogule, kes neid ei taha, vangidele, kes neid ka ei taha, või vanapaberisse, prügimäele. Aga Tiidul ja Karinil on veel lugupidamist raamatute vastu ja nii nad on need toonud siia, et ehk suvel loevad mõnda. Ma ei tea, kas loevad. Mina lasin eile õhtul pilgu üle selle riiuli käia ja sain kohe selgeks, et ma ei taha ühtegi lugeda. Imelik, eks. Ometi on siin kõiksugu raamatuid. Ja hulk ka neid, mida ma olen kunagi lugenud, Anna Karenina ja Eesti NSV ravimtaimed ja Hirvekütt. Ka minul oli Paradiisis selline riiul. Kõigil inimestel, kellel raamatuid oli, oli tol ajal üsna samasugune riiul. Sa tundsid need raamatud juba kaugelt ära. Ja teadsid juba siis, et ei taha neid lugeda. Või kui just… Jah, ühe raamatu ma ometi tõmbasin kohe teiste vahelt välja. Ja see on siin laua peal. Bullerby lapsed. Minu oma lapsepõlve aegne Bullerby lapsed. Kuigi mu mälus oli ta kaas pisut teist karva kollane. Aga eks nad pleegi. Sest see ta on. Sest kuigi tiitelleht on pooleldi ära rebitud, saab vaadata sellest toredast impressumist, mis tol ajal iga raamatu sappa trükiti. Laduda antud 19. V 1970. Trükkida antud 28. VIII 1970. Ja täiesti kapsaks loetud, nagu minugi raamat, mida vist enam olemas ei ole. Selle kapsa ma tirisin eile õhtul kohe

teiste vahelt välja, et veenduda, et on ikka sama. Aga mitte selleks, et teda lugeda. Ma olen teda juba küllalt lugenud. Kaheksa aastaselt ja üheksa aastaselt ja kümne aastaselt ja üheteistkümne aastaselt. Ma ei tea, millal ma lakkasin lugemast Bullerby lapsi. Sest iga kord, kui enam midagi lugeda polnud ja see kohutav lapsepõlveigavus langes mu peale, millest polnud muud pääsu kui raamat, siis ma lugesin jälle Bullerby lapsi. Hiljem see oli mõni teine raamat. Aga ka selle teise ja targema raamatu ülesanne oli alati sama, mis Bullerby lastel: minna siit ära. Aga jah, ma ei võtnud teda sellepärast välja, et teda lugeda. Ma ei taha enam Bullerby lapsi lugeda, ega neid teisigi. Ma võtsin ta lauale selleks, et teda kirjutada. See, mis ma Sulle kirjutan, on mu Bullerby lapsed. Sest eks me ikka taha kirjutada neid raamatuid, mida me oleme nii palju lugenud. Aga see, mis ma Sulle kirjutan, on ometi kõik tõsi. See pole romaan ega jutustus. Ma kirjutan, mis oli ja kes olid, ükskord Paradiisis. Ja ma tahan, et Su meel oleks sellest rõõmsam ja kergem, sest me ju lubasime teineteisele: me ei kurvasta enam. Nagu lapsed. Ja nagu Bullerby lapsed, sest imelik asi on see, et Paradiis tundub tagantjärgi justkui lapsepõlvena, ja ongi võib-olla mulle see, mis paljudel inimestel on lapsepõlv. Ometi ma olin Paradiisi tulles kahekümne viie aastane, üsna nagu Sina praegu. Ja siit minnes kaksteist, ligi kolmteist aastat hiljem oleks nagu lapsepõlv otsa saanud. Nii et muud mul laua peal polegi, kui Bullerby lapsed ja arvuti. Nokamüts vedeleb ka praegu. Selle ma ostsin veel Brüsselist ülemöödunud aasta sügisel, kui ilmad läksid külmaks. See nagu jäljendaks natuke mingeid nõukogudeaegseid või maoistlikke töölismütse, kuigi need olid ikkagi teistsugused. Aga nokk on tal võidunud küll juba. Kõu interneti vastuvõtja ma koristasin ära, sest netti siin

ei ole ja see on väga hea. Ma ei taha siin tegelikult kuulda ega näha mitte midagi muud kui seda, mis siin tõeliselt on. Raadiot ma ka ei kuula. Sest mida sealt kuulata oleks. Selles mõttes on nüüd jälle natuke nagu siis. Raadio ja ajalehed on sama igavad nagu aastal 1987. Põhiliselt nad valetavad või räägivad tühjast ja tähjast ja elule tuleb mujalt vastuseid otsida, nagu siiski. Ja see on ju nii loomulik. Miks peaks inimene lugema ajalehti, kuulama raadiost arutlusi, käima netis, kui ta saab kuulata ja haista ja otsida seda: Paradiisi. Ja see on siinsamas praegu. Teise akna peal on küll kassettraadio-CD-mängija, ja seda ma olen kuulanud ka, aga sellepärast, et seal sees oli Pärdi Alinale. Karin ise näitas mulle seda. Ja see on tõesti hea. Ja siia majja ja nendesse päevadesse, ma tean juba, muud ei sobi ega mahugi. Laua enda ma tõin verandalt, sest siin akna all ei olnud lauda, aga ma nägin kohe, et ma tahan just selle akna all kirjutada. Tiidu kirjutuslaud on ühes kambris, lõuna pool. Sealt paistab küll ilus kask ja selle okste liikumine. Aga mina tahtsin seda põhjapoolset akent ja selle kuuskesid ja taevast, mis nende tagant kerkib, nii nagu ta kerkis kuuskede tagant ka minu Paradiisi-päevil. Mõnikord ta oli nagu mäed. Ja mõnikord nagu jää. Ja mõnikord teda polnudki. Hall udu rullis kuuskedest üle ja mähkis need enda sisse. Ja valgete öödega, nagu nüüd, oli seal kuuskede taga valge öö. Ja see ei kustunud kuni hommikuni. Ja ka täna öösel ma ärkasin siin toas mitu ja mitu korda ja ikka paistis see salapärane ja tungiv valgus sisse siit põhjapoolsest aknast. Ma ei maganud väga sügavalt. Ma olin liiga erutatud. Aga aknalaual on veel üks pudel. Selle ma tõin eile õhtul rannast kaasa. Kuigi enam ei tassita mereääre pudeleid koju. Aga ma tõin, sest see pudel, mis mulle esimesena silma hakkas, oli nagu tervitus mu Paradiisist ja sellest ajast, kui neid veel tassiti ja kõik Paradiisi

Mäepealt aidad ja panipaigad ja isegi aiaääred põõsaalused olid neid täis: ilusaid mereääre pudeleid. Ja eriti meeldisid mulle just need: klaasi sisse pressitud tsaarikrooniga ja kirjaga Pierre Smirnoff. Kuigi siis olid need pudelid suuremad ja raskemast klaasist, sest see oli veel aeg, kui asju tehti nii, et nad olid käes ikka tunda rasked, nende materjal. Nüüd on nad võimalikult kerged, sest nad peavad olema kerged minema visata. Aga ikkagi mul oli nii hea meel, et ma leidsin just selle punase korgiga Pierre Smirnoffi pudeli ja et seal oli veel tilk viina põhjas. Ma nuusutasin seda ja mulle tuli mõndagi meelde. Kas või see talvine pime õhtu, kui ma leidsin kaldalt Pierre Smirnoffi pudeli ja seal oli veel põhjas paar lonksu viina ja ma jõin selle ära ja selle võõramaa soojus läks mu kehas laiali. Ma polnud veel käinud üheski teises riigis ja unistasin suurtest linnadest, sest Paradiisis sa ikka unistad suurtest linnadest ja teistest maadest ja kõigist neist inimestest, keda sa pead seal kohtama. Paradiisis sa ikka unistad ära. Ja nii hea oli tookord tulla mööda märga liiva ja vastu pimenevat õhtut, lonks välismaa viina veres. Kõik oli ju veel ees. Eile ma ei tahtnud seda viinatilka juua. Ma ainult haistsin ta natuke magusat ja natuke kanget lõhna ja sellest oli mulle küllalt. Ja ma ei tahtnud mitte kuhugi ära. Ma tahtsin ainult siia. Sest ma olen nüüd nendes kaugetes

kohtades, kuhu ma siis tahtsin, igal pool käinud. Aga Paradiisis ma enam ei ole. Või olen võib-olla just rohkemgi kui siis, kui ma ainult ära tahtsin. Sest oli, nagu ma oleksin selle viina siiski ära joonud ja nagu seda oleks olnud kohe mitu head lonksu. Sest ma kõndisin edasi ja kell oli neli ja Läänetuul puhus ümber Paradiisi vanade kallaste, mida tormid vahepeal muutnud on. Aga Läänetuule lõhn on ikka sama, maikuus, kui ta on alles nii külm ja kibe, ja samal ajal justkui kuum, viina moodi. Sest kõige üldisemalt ja täpsemalt öeldes piirab Paradiisi Läänetuul ja see ongi Läänetuule riik. Kuid vahel embavad teda ka väga soojad tuuled Kagust, mis kannavad suuri liblikaid üle mere. See on, kui Paradiisi jõuab suvi. Ja Põhjatuulte eest kaitseb teda kõrge mets, sest Paradiis oma majadega on nagu Lõuna ja päikese poole keeratud pihupesa. Aga Kirdetuuled toovad ometi mõnikord sellist kibedat külma ja puhuvad varakevadel mere väga madalaks ja kõigel elaval on siis justkui hing paelaga kaelas. Ja nii võib see kesta mitu nädalat. Ja ükskord murdis just kirdetorm maha Paradiisi vanad kuused. Aga ühel päeval tuul ikkagi pöörab ja Läänetuul võtab jälle üle oma riigi ja valitsuse ja toob oma tuttavat lõhna. Selline muide ongi, lühidalt, Paradiisi geograaﬁa. Aga ma teadsin, et see tuttava lõhnaga Läänetuul on praegu, mai lõpus, ja sellise ereda päikesepaistega külm ainult siis, kui sa seisad püsti. Kui sa heidad liiva peale pikali, on see juba soe nagu voodi. Ja kui sa heidad õige koha peale, sinna, kuhu alati, sest see otse rada, mis Paradiisist alla randa tõi, tõi sinna – kui sa heidad õige koha peale, siis laulavad paraja valjusega pahisevad lained su varsti kohe magama. Ja ma jäingi varsti kohe magama ja nägin und, aga ma ei mäletanud ärgates, millest. Muide ma märkasin praegu, et jätsin Paradiisis geograaﬁast teenimatult välja Loodetuule, mis ometi oli mu lemmiktuul, kuigi pliit ei

tahtnud sellega mõnikord tõmbama hakata, sest Loodetuul puhus üle suurte vahtrate korstnast sisse. Aga Loodetuul toob Paradiisi alati kõige selgema taeva. Nagu just nüüd. Pilvi enam ei kerkigi kuuskede tagant, sest tuul on tõusnud ja kõik laiali ajanud. Sellise ilmaga pole see Paradiisi kuuskedetagune põhjataevas mitte jää ega valgus ega valgete ööde tuli, vaid selline, nagu lõpeks maailm kohe seal kuuskede taga ja seal poleks enam mitte midagi. Ainult sinine tühjus ja sa aina vaatad sinnapoole, ja see on nii kutsuv, aga kuused seisavad müürina ees. Sa lihtsalt vaatad. Ta kutsub sind. Muide päev hakkab jõudma lõunasse. Valgus sajab maja peale juba üsna otse ja samuti kuuskedele. Lindudest peab ainult metsvint oma keskpäevast vahikorda. Teised on vakka jäänud. Ma olen kirja saanud seitse lehekülge Sulle, aga kirja pole ma saanud suurt midagi. Ometi tahtsin ma sellel väga valgel hommikul ära kirjutada vähemalt tolle teekonna: aasta kõige pimedamatel päevadel Kalana poodi. Selle teekonna, mida Jumal ülevalt vaatas, sest selline tunne mul alati oli, kui ma Kalana poodi läksin. See oligi ainult tol talvel, kui Kiviränga Ella veel elas. Sest tol talvel oli teine pood, Kõpu, kinni. Remondis, võib-olla. Aga Kalana poodi tuli minna täpselt seatud päeval ja tunnil, sest lahti oli ta ainult kolmel päeval nädalas ja siis ka kella kümnest neljani. Aga kell neli läks juba pimedaks ka. Ja tuli buss, mis viis Liidia ära koju. Muidu asus see pood tolleaegse tuntud maailma serval. Seal oli ka bussi lõpp-peatus. Paradiisi peatus oli sellest kaks peatust varem. Vahepeal oli veel Metsavahi ja Kalana teerist ehk Lusiku. See oli üldse imelik, et Kalanas pood oli, sest muidu polnud seal eriti midagi. Pood oli tehtud, kui sadam veel töötas ja kalurikolhoosi kalurid tulid merelt ja naised sorteerisid suure kuuri all kala. Aga seda aega tean ma ainult kuulu järgi. Siis oli sadam juba maha jäetud ja

meri murendas järelejätmatult selle kaid. Nüüd on ta sellega juba peaaegu ühele poolele saanud ja sadama ostsid ära välismaal elanud ja raha kogunud balletiartistid. Mida nad sellega teevad, ma ei tea, aga inimesed ostavad sageli asju, millega neil midagi pole peale hakata. Ilus vana kalakuur on Euroopa rahaga ära remonditud ja ta pole enam ilus. Ja Liidia poodi pole muidugi ammu enam, sest keegi ei pea sellises kohas poodi. Aga siis riik pidas. Ma arvan, rohkem saamatusest ja harjumusest, nagu tolleaegne riik paljusid asju pidas, mis tulu ei toonud. Kas või seda lokaatoribaasi, mille maad algasid kohe poe ja sadama tagant, nii et seal oli okastraat ees ja ükski elav hing ei pidanud nägema, mis seal on. Ma muide arvasin, et ega seal eriti midagi ei olegi. Isegi ei mõelnud seda kunagi. Sest mis seal ikka olla sai. Mind huvitasid kaugemad paigad, need, mis jäid sinnapoole nähtamatut piiri merel, mida Lokaator silmas pidas. Aga siinpool okastraataeda, tuntud maailmas, asus veel Ilmajaam, kus peeti ööpäeva ringi valvet. Sadamas oli valvur, tema tuba asus ühe pika kuuri otsas. Ma unistasin ka kord-korralt sadamavalvuri, ilmajaamatöötaja ja majakavahi ametist. Ilmajaama isegi pidin peaaegu minema, aga jäi ikka katki see plaan. Praegu ma imestan, kui palju valvurikohti siin oli. Enam pole ühtegi. Muidugi, see kõik polnud rentaabel. Aga ma ei tea, kas rentaabel elu on lõppkokkuvõttes rentaablim. Või mis mälestus jääb meie ajast ja riigist? Aga poodi pidi ikkagi jõudma seatud ajaks, mis siis, et ostjaid seal suurt ei käinud, sest juba sel ajal oli kogu Paradiisi kant kaunis inimtühi, kuigi nüüd mõeldes tundub, et ta oli siis lausa rahvarohke. Sest nüüd tõesti ei ela siin enam suurt kedagi, vähemalt sügisest kevadeni. Naised olid igatahes juba hakkamas, sest kaubaauto tuleku aega täpselt ju ei teadnud. Aga tahtsid ikka oma silmaga ära näha, mida ta seekord tõi. Ja kaubaautosid, mis käisid, oli vähemalt kolm.

Leivaauto. See käis kaks korda nädalas, nii teisipäeval kui reedel. Siis liha ja vorsti auto. See käis korra nädalas ja seda ootasid naised kõige suurema põnevusega. Mina liha ei söönud, nii et ma ei mäleta ka, et millestki väga oleks puudust olnud. Peale kohvi. Seda ma jälle nüüd ei joo, nii et ei tulnud kohe meeldegi. Kohvi, kui toodi, toodi veel neljanda autoga, mis käis vahetevahel ja tõi komme, küpsist, suvel ka limonaadi, sest talvel see oleks Liidia poes ära külmunud. Nagu külmusid need kilepiima pakid, mis üle jäid. Sellepärast tellis Liidia väga täpselt ja eelmine kord pidi tema juures kirja panema, palju sa järgmine kord ostad. Sest mis ta nende kõvaks külmunud piimapakkidega pidi peale hakkama? Limonaadiauto tõi ka õlut ja veini. Seda ootasid mehed. Aga neid polnud palju. Rohkem ikka naised ja naistest kõige toredam oli Landa, kes teistel oodates tuju üleval hoidis. Landa tuli Hirmustest ja võimalik, et ta käis tol ajal veel Lusikus tööl. Lusik oli lusika -„vabrik” või tsehh, mis seal metsa sees töötas ja kus naised alumiiniumlehtedest lusikaid välja pressisid. Teised naised nühkisid neid liivapaberiga vist siledamaks, sest muidu oleks lusika serv suhu lõiganud. Need oli sõjaväe jaoks. Ja tegelikult vabrik ka (see oli selline väiksem maja), Lokaatori ohvitseride naistele mõeldud, et nad saaksid tööl käia, nagu üldiselt kombeks oli. Aga ohvitseride naised ei tahtnud Lusikus käia lusikaid stantsimas ja nii seal käisid külanaised. Lusikus oli hea palk, oma kakssada rubla. Kes hästi normi täitis, sai veel preemiat. Tol talvel liikus jutt, et Lokaatori juurde ehitatakse lennuväli ja rahvas oli sellest hirmul. Kardeti, et elu võib muutuda. Mina seda juttu eriti ei uskunud. Aga kaubaautot oodates naised ikka hädaldasid ja Liidia hädaldas kõige ees. Aga Landa põrutas: „Mis te nutate, naised! Kui tuleb lennuväli, saame veel lenduritega tantsida!” Ja haaras kellegi külanaise kaenlasse ja keerutas teda väheke Liidia

leti ees. Eks seal olnudki juba oodates külm hakanud. Aga Liidiale selline asi ei meeldinud, sest ta oleks veel natuke hädaldada ja kiruda tahtnud. Võib-olla jõudis kaubaauto ka kohale. Sest enamasti ta ikka jõudis enne poe kinnipanekut, kui maantee just väga jääs ei olnud. Kui oli väga jääs, siis võis auto ka poole tee pealt tagasi keerata. Sest oli juhtunud, et ta vajus kõige oma leibade või vorstidega kraavi, sest tee oli sile nagu klaas, vesi peal. Mina sättisin ennast saba lõppu, sest kui kõik olid läinud, võis Liidia käest kohvi küsida. Kui tal hea tuju oli, ta andis ka, väikese paki halbu ube. Hiljem see läks talongi peale. Ja tagasiteel oli juba õhtu. Ja mu süda oli alati kerge. Kasvõi sellest, et õhtu jõudis kätte ja meri puude taga läks teist värvi. Natuke lund oli maas. Mets kohises segiläbi merega väga valjusti. Ma uskusin, et ma jõuan veel ükskord kuhugi ja kohtan kedagi. Salajas, ma arvan, me oleme kõik väga usklikud. Muidu me üldse ei elaks. Ja me vist ei jaksaks elada ka siis, kui me teaksime, kui kaua see kõik aega võtab. Kasvõi see, et ma kohtaksin Sind. Ja et ma olen siis juba peaaegu vana. Ometi, nüüd ma vaatan: paremini see ei saagi olla ja Jumal on ikka väga tark. Sest mida mul siis oleks Sulle jutustada olnud? Aga nüüd on õhtupoolik. Valgus ja vari kuuskede tuule käes liikuvates okstes on seda nägu. Ja kase vari ulatub üle muru õunapuudeni välja. See on alles kerge kevadine vari ja päike paistab mängides

läbi kase okste kööki. Keskpäeva paiku (aga see on suvise kellaaja järgi poole kahe ajal) käisin mööda kallast ja nägin, kuidas meri aurab. Ma tulin Kevade nõlvakult Paradiisialuse rannani, nagu ma sada ja tuhat korda olen tulnud. Kevade nõlvak on see kõrgete mändidega kõrge liivanõlvak mere ääres sellepärast, et kevad tuli sinna alati kõige enne. See on vastu lõunat. Ja hästi Läänetuule eest varjus seal oma neemenuka kaenlas. Ja liiv ja männiokkad sulasid seal kõige enne lumest välja, kui lund üldse oli. Aga igal juhul said nad seal kõige enne soojaks. Õrnalt soojaks. Samuti männikoor, kui katsuda. See võis olla juba veebruari lõpus. Sellepärast see on Kevade kallas või nõlvak. See on ilus koht. Varakevadel võis seal näha ka vajuva päikese punast helki männitüvedel. Nüüd suvel loojub ta hoopis teise külge. Aga keskpäeva paiku mööda kallast tulles ma niisiis nägin mere auramist, ja veel sellist, mida ma nagu ei mäletagi kõigist nendest kaheteistkümnest kevadest või hilisemast ajast, kui ma siiakanti veel tagasi tulin. Aga mul olid siis alati nii tihti murelikud mõtted peas, et ma ei märganud võibolla paljusid asju. Elad selleks, et murelikkudest mõtetest lahti saada. Siis hakkad võibolla nägema. Mõnda asja. Ta auras kalda äärest, kus väga ere, kesksuvine päike (sest sama kõrgelt käib ta juulis) soojendas kaldaäärset madalat vett, aga üle külma avamere puhuv tuul oli külm, nagu ta siin ikka maikuus on. Ja kalda kohal hõljusid kerged aurupilved. Tuul kandis need üle luite mändide vahele ja seal need hajusid. Terve mereäär oli palistatud kergete aurupilvekestega. Need lõhnasid tugevasti ja niiskelt mere järgi. Ma heitsin samasse kohta pikali, kuhu ma eile heitsin, sest see on ju mu vana koht. Laine pahiseb seal randa kindla tuttava hääle ja rütmiga. Päike oli väga kuum. Isegi liiga. Ma ei jäänud täiesti magama, vaid tukkusin pooleldi, olles mõnda aega kuskil ja eikuskil,

ainult selles pahinas, tuules, allakallavas päikeses, mida ma nägin läbi suletud laugude. Siis käisin meres ka ära, heitsin korra sisse. See oli ootamatult soe. See tähendab, mitte nii külm. Paradiisis elades ma ei käinud maikuus meres. Polnud nagu mahti. Tuli kas kurvastada või aedu parandada. Sest Paradiisis oli palju aedu. Üleüldse tuleks laias piires ära öelda, mis seal oli. Majadest ja sellisest. Oli põhiliselt neli Paradiisi kohta. Kuigi ajalooliselt, juba mitusada aastat, oli neid olnud kolm, põhjast lõunasse lugedes Mäe või Mäepealt, Mardi ja Mihkli. Aga eks neid popsi- ja vabadikukohti siginenud ajapikku juurde ja nii seisis idas minu ajal väike Allika, kus Rebane ehk Allika Heino elas üksinda oma väga madalas majas. Mihkli kohta polnud enam olemaski ja all mere pool seisis vaid Mardirahva kollane maja, kus nad elavad tänase päevani, ainsatena kogu Paradiisist. Läänes metsa sees oli Kiviränga, kus elas veel Ella oma koerakesega, aga lehma tal enam ei olnud. Ja pärast Ella surma, kui Aafrika omad olid tema pesumasina ja muu tavaari rollerikastis ära vedanud (sest mis see Metskond ikka pesumasinaga pidi tegema), tulid sinna kahed noored inimesed. Aga esimestele hakkas sündima laps ja nad pidid ära minema,

sest Paradiisis polnud kellelgi lapsi. Ja teised läksid kumbki oma teed, Inna viisid veel meresõitjad endaga kaasa. Aga sellest ja neist kõigist ma räägin veel eraldi. Ja siis päris keskel, kõige kohal, metsa taustal ja mere poole vaadates (aga meri sel ajal enam ei paistnud, ainult katuseharjalt veel) seisis Paradiisi koht ise või Mäepealt, aga tavaliselt ma kutsusin seda lihtsalt Paradiisiks ja teised olid siis teised Paradiisi kohad. Kiviränga jäi õieti juba piiri peale. Ta oli tegelikult liiga metsa sees. Aga samal ajal oli siin see ilus maja ja on tänase päevani ja praegu ma istun nii, et ma võin, kui ennast veel keeran, kõiki nelja ilmakaarde aknast välja vaadata. Nii et Kiviränga ikka on ka kindlasti Paradiisi koht, see läänepoolne. Sest edasi järgmine, Pähkla, küll enam pole. Seal polnud siis enam maja ka. Pähkla rahval oli ikka olnud palju lapsi ja nad kõik olid Paradiisist ära läinud. See oli olnud vaene koht ja neil polnud ilmaski lastele leiba jätkunud. Kui võõras tulnud külla, kisanud lapsed talle vastu, käega lakke näidates: Leiba! Leiba! Helmi rääkis sellest. Ta vist väga ei sallinud Pähkla omi. See oli veel vanal eesti ajal. Leivad olid nimelt toa lakke riputatud, et lapsed neid kätte ei saaks. Peale selle olid Pähkla majad ühtepuhku maha põlenud. Jälle joostud aga Pähklale kustutama. Nii et Paradiisi piir jooksis läänes Kiviränga aia tagant. Jah. Ma praegu olen piiri peal, aga siiski seespool. Ja idas jäi piiri taha Aafrika koht, kus elas Salu rahvas, keda mõned selle Aafrika pärast ka ahvideks kutsusid, aga Helmi ei kutsunud kunagi. Ainult Aafrikast ta rääkis ja ise itsitas iga kord naerda. See nimi tulnud sellest, et neil olnud kõige enne need imelikud puud, alõtsad, mis kevadel palju õitsevad ja sügisel kannavad palju marju, mis on natuke nagu virsikud, aga väikesed ja hapud. Nende võõraste puude ja marjade pärast kutsutudki seda kohta Aafrikaks, kuigi pärast oli neid alõtsapuid mujal ka küll, Pähklalgi on üks suur. Aga nende marjadega õieti midagi peale hakata ei olnud. Moos jäi

väga hapu. Ja süüa neid palju ei tahtnud. Ja Aafrika rahval oli peale selle väheke see komme, et nad käisid vaatamas, kus midagi on ülearu ripakil ja koristasid selle ära. Nüüd nimetatakse seda taaskasutuseks, aga siis veel seda sõna ei tuntud. Aafrika rahvas olid niisiis oma ajast ees, sest „Teeme ära” prügikoristuskampaaniani oli veel rohkem kui kakskümmend aastat. Aga kui Ella oli surnud, siis nad sõitsid oma kastiga rolleriga igal ilusal õhtul Kivirängale, kõik naised ja lapsed rolleri kastis, rõõmsa kisaga, sest Aafrikas oli ikka lapsi. Aga ta ei kuulunud Paradiisi ja neil oli üldse omaette bussipeatus, kust nad käisid ja kus nad lavkat ootasid. Ja tol kevadel, kui Ella oli surnud, nad siis sõitsid iga õhtu rõõmsa kisaga Kiviränga õue vaatama, mis seal veel vedeleb. Uutel inimestel, kes sinna pärast tulid, oli kohe palju vähem koristamist.

Sest neis vanades kohtades see koristamine on üks hirmus asi. Eero näiteks pani Kiviränga vana maja lihtsalt põlema, sest muidu ta enam sellest sodist lahti ei saanud. See oli maikuus ja kange kuivaga, eterniit paukus, aga uus maja jäi imekombel terveks ja niisamuti mets ja terve Paradiis. Sest kevadel ja suvel on metsad siin kuivad nii et pragiseb. Aga ometi pole Paradiis veel maha põlenud. Sest Jumalal on temaga teised plaanid, aga millised, seda me keegi ei tea. Üks laulurästas on siin õues iseäranis visa, ta hõigub hommikul ja õhtul ja isegi päeval ei jää ta vait ja tema hõiked kajavad muudkui ühest metsaservast teise. Ma kuulan teda kerge südamega, sest see on ju hea hõikumine, aga tol ajal, kui ma elasin Paradiisis, oli mu süda kevadeti tihti raske. Või siis oli palju tegemist. Ma parandasin aedu ja olin selle juures omal kombel õnnelik. Siis polnud süda raske. Aedu ja väravaid parandades sa mõtled aia ja värava parandamisele ja mitte oma elule, millest muide polegi midagi mõelda. Oled siis sa ise tema tegija või parandaja? Õnneks oli Paradiisi ümber palju aedu. Ja ainuüksi peamisi väravaid oli neli. Mis väärivad juba omaette peatükki.

Paradiisi väravad Peamisi väravaid, kustkaudu Paradiisi Mäepeale sisse sai, oli niisiis neli. Lõunas, Põhjas, Läänes ja Idas. Talvel võisid suured väravad, Lõuna ja Põhja oma, lahti seista, sest metsloomad tol ajal veel õue tulla ei julgenud. Ja nüüd ei pea neid enam aiad ka. Aga kevadel, kui koduloomad laudast lahti lasti, pidid väravad alati kinni seisma. Sest Paradiisi lehmad läksid hommikul metsa sööma. Tegelikult, kui oli suvi, läksid nad lihtsalt mere äärde ja seisid seal pooled päevad kõhuni vees ja peksid sabadega parme. Võrdlemisi laisalt, sest merel viis tuul parmud niigi ära. Või sõid luidetelt looduskaitsealust rand-seahernest, mida seal oli küll ja rohkem ja nüüd ma vaatan, et kui lehmi enam pole, siis ei piira seda enam keegi, kõik liiv on sellest kaetud. Aga hommikul, teel mere äärde, või õhtul, teel koju, nad vaatasid ka möödaminnes, ega mõni värav pole lahti jäänud ja ega ei saa peenarde peale minna. Väravad pidid ikka kinni olema. Ja aiad pidid olema vähemalt püsti. Üldiselt loomad tunnustasid aeda, kui ta ikka püsti seisis, isegi kui oli vähe logu, ega nad väga läbi trügima ega üle hüppama ei hakanud. Ainult Musti hüppas, aga ta oli ka aher ja kuri lehm ja viidi varsti kombinaati. Aga Paradiisi loomadest ma tahan Sulle eraldi rääkida. Kõigist neist loomadest, kes elasid Paradiisis teadmata selle nime ja jätsid oma elu meie eest. Loomad on ju nii vagad. Kui nad just ära ei tüüta. Näiteks lambad oma järelejätmatu määgimisega keset päeva. Ikka mää! Ja mää!