Originaali tiitel: Paris The Secret History Andrew Hussey Penguin Books Toimetanud Reeli Ziius Kujundanud Jüri Jegorov Copyright © Andrew Hussey, 2006 All rights reserved © Tõlge eesti keelde. Jaanus Õunpuu, 2010 ISBN 978–9985–3–1936–9 Kirjastus Varrak Tallinn, 2010 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif
Minu emale Doreenile ja isale John Husseyle, kes on fl창neur extraordinaire
Maalimaks seda portreed Pariisist olen nii palju jooksnud, et võin ausalt öelda: ma tegin selle jalgadega. Samuti olen õppinud kõndima pealinna kividel hästi väledalt, kiirelt, nobedalt. See on saladus, mida tuleb teada, et kõike näha. Louis-Sébastien Mercier, Le Tableau de Paris, 1782–88
Seletada Pariisi … Ivan Chtcheglov, Internationale situationniste, 1957
Sisukord Illustratsioonide loend ...................................................................... 11 Tänuavaldused ........................................................................................ 14 Sissejuhatus: ühe vana hoora lahkamine ............................. 15
esimene osa: Vana Ookean, eelajalugu aastani 987 1 2 3 4
Sogane vesi ......................................................................................... 27 Maharaiutud pead ......................................................................... 38 Merejumalad ..................................................................................... 46 Usust taganejad ............................................................................... 56
teine osa: Rõõmu linn, 988–1460 5 Julm ja tore koht ............................................................................. 69 6 Sakraalgeomeetria......................................................................... 76 7 Armunud ja õpetlased ............................................................... 81 8 Pühakud, poeedid, vargad ...................................................... 91 9 Templi hävitamine .................................................................... 100 10 Mässajad ja rahutused ............................................................ 105 11 Inglise kuradid ............................................................................. 112 12 Machaberey tants....................................................................... 116 13 Kaardid ja legendid .................................................................. 126
7
kolmas osa: Tapamajalinn, 1461–1669 14 Valgusküllane pimedus ......................................................... 131 15 Valige nüüd – missa või surm!......................................... 139 16 Nagu ülal, nii ka all................................................................... 147 17 Pahaendelised päevad ............................................................ 154 18 Tehes paradiisi nähtavaks .................................................... 162 19 Suurepärane segadus ............................................................... 170
neljas osa: Uus Rooma ja vana Soodom, 1670–1799 20 Hiilgus ja viletsus ....................................................................... 181 21 Vari ja lehk...................................................................................... 192 22 Pornomanifest.............................................................................. 199 23 Öine nägemus .............................................................................. 207 24 Mässust revolutsioonini........................................................ 218 25 Verine tee utoopiani ................................................................ 226
viies osa: Unistuste maja, unistuste linn, 1800–1850 26 Impeerium ...................................................................................... 237 27 Okupatsioon ja restauratsioon......................................... 248 28 Louis-Philippe’i kodanlik maailm ................................. 256 29 Balzaci peegel ............................................................................... 265 30 Põlguse ajastu ............................................................................... 273
kuues osa: Maailma kuninganna, 1851–1899 31 Kretiini impeerium .................................................................. 287 32 Viirastused päise päeva ajal................................................ 295 33 Punane välk ................................................................................... 305 34 Pärast orgiat ................................................................................... 320 8
seitsmes osa: Magnetväljad, 1900–1939 35 Uued vaimud ................................................................................ 339 36 Uued sõjad ...................................................................................... 350 37 Pariisi talupojad .......................................................................... 359 38 Pimedus laskub ........................................................................... 368
kaheksas osa: Reetmise pealinn, 1940–1944 39 Öö ja udu ......................................................................................... 383 40 Patrioodid ja reeturid ............................................................. 399
üheksas osa: Näitemänguühiskond, 1945–2005 41 Maastikud pärast lahingut .................................................. 413 42 Seitsmes vilaaja............................................................................ 423 43 Hämar konspiratsioon ........................................................... 433 44 Pariisi tapmine? .......................................................................... 447 Epiloog: Põrandaalune Pariis ................................................... 463 Märkused ................................................................................................ 465 Valitud bibliograafia ....................................................................... 488 Register..................................................................................................... 492 Triiviv Pariis ......................................................................................... 513
9
10
Illustratsioonide loend Lk 26: Lutetia Rooma okupatsiooni ajal (u 50 eKr kuni aastani 400) Lk 55: Pariis Merovingide perioodil (u 490–640) Lk 68: Pariis Adolphe Rouargue’i (1810–1870) pilgu läbi (Mary Evans Picture Library) Lk 130: Pariisi plaan. La Ville de Paris, par tout tant renommée, & principalle ville du royaulme de France, en 1548, Sébastien Munster, 1568. (Bibliothèque National de France) Lk 180: Pariisi vaade, Matthäus Meriani värvigravüür 17. sajandist. (© Interfoto/Alamy) Lk 236: Vaade Pariisile õhupallilt Saint-Louis’ saare kohalt, Louis-Jules Arnout, 1846. (Klišee, Bibliothèque National de France) Lk 382: Saksa tänavaviidad Pariisis, 1942 (Keystone/Getty Images) Lk 412: „La Beauté est dans la rue”, grafiti, mai 1968, Pariis (Bridgeman Art Library)
Vahetahvlid 1. Gallialaste juhid liidus Julius Caesari vastu (100–44 eKr) eesotsas Vercingetorixiga (surnud aastal 46 eKr). Pärit ühelt kooliraamatute kaitseümbriselt. 19. sajandi värvilitograafia (erakogu; Archives Charmet/Bridgeman Art Library) 2. Lutetia ehk Pariisi teine plaan 4. ja 5. sajandil. Prantsuse koolkond, 1722. (Bibliothèque des Arts Décoratifs, Pariis; Archives Charmet/ Bridgeman Art Library) 3. Sainte Geneviève gardant ses moutons, õli lõuendil. Prantsuse koolkond, 16. sajand. (Musée de la Ville de Paris; Musée Carnavalet, Pariis; Archives Charmet/Bridgeman Art Library)
11
4. Notre-Dame’i katedraal Pariisis u 1910. aastal (Popperfoto/Getty Images) 5. François Villoni (1431–?) epitaaf, Le Gand Testament Villon et le petit, son codicille. Le jargon et ses balades, puulõige, 1489 (Pierre Levet’ väljaanne, Bibliothèque National de France, Pariis) 6. „Hingede kaalumine”, prantsuse 15. sajandi kivinikerdus. (Pariisi Jumalaema kiriku skulptuuriprogramm. © Adam Woolfitt/Corbis) 7. Tundmatu kunstniku gravüür danse macabre’ist, 1493. (Bibliothèque des Arts Décoratifs, Pariis; © Photo RMN/Bulloz) 8. Katariina di Medici (1519–1589) portree, õli seinatahvlil, prantsuse koolkond, 16. sajand. (Galleria degli Uffizi, Firenze; Bridgeman Art Library) 9. Gravüür Pärtliöö veresaunast Pariisis, 1572. (De Agostini Picture Library/De Agostini/Getty Images) 10. Pariisi Palais-Royali aed ja väljak, Fedor Hoffbauer, u 1885. (© Gianni Dalgi Orti/Corbis) 11. „Sankülott”, prantsuse koolkond, 19. sajand. (Bibliothèque des Arts Décoratifs, Pariis; Archives Charmet/Bridgeman Art Library) 12. „Kunstnike, mudakaapijate ja kaltsukaupmeeste koosviibimine”, karikatuur ühest populaarsest Palais-Royali kohvikust, prantsuse koolkond, u 1800. (Musée de la Ville de Paris; Archives Charmet/ Bridgeman Art Library) 13. Vaade Pariisile, u 1871. Näha on avalikke hooneid, millest paljud hävitati Pariisi kommuuni ajal. (© Corbis) 14. „Pariisi okupeerimine, 1814 – Inglise külalised Palais-Royalis”, inglise koolkond, 19. sajand (erakogu; Bridgeman Art Library) 15. Pariisi tulistamine, saksa koolkond, u 1870. (© Gianni Dalgi Orti/ Corbis) 16. Pariisi piiramine, preislaste rünnakud, 1870–1871, prantsuse koolkond, 19. sajand. (Musée de la Ville de Paris; Musée Carnavalet, Pariis; Lauros/Giraudon/Bridgeman Art Library) 17. Identifitseerimata tapetud mässulised Pariisi kommuuni ajast, 1871. (© Bettmann/Corbis) 18. Barrikaad ühel Pariisi tänaval Prantsuse-Preisi sõja või Pariisi kommuuni ajal, u 1870–1871. (© Hulton-Deutsch Collection/Corbis)
12
19. André Bretoni autoportree. Daatumita foto (© DACS/Vera & Arturo Schwarz Collection of Dada and Surrealist Art/The Bridgeman Art Library). 20. Stseen Marcel Carné filmist Hôtel du Nord Arletty ja Louis Jouvet’ga, Prantsusmaa, 1938. (© Sunset Boulevard/Corbis Sygma) 21. Vabastusvõitlejad Pariisis 1944. aastal. (© Hulton-Deutsch Collection/Corbis) 22. Kollaboratsiooni eest karistatud Prantsuse naised, 1944. (© Bettmann/Corbis) 23. Politseinik heitmas pisargaasipommi rahvahulga laialiajamiseks üliõpilaste mässu ajal Pariisis 17. juunil 1968. (Reg Lancaster/Getty Images) 24. Mässud Pariisi eeslinnades, 28. oktoober 2005. (© RM Jean-Michel Turpin/Corbis) Tehtud on kõik pingutused selleks, et leida autoriõiguse omanikke. Kirjastajad parandavad edasistes väljaannetes rõõmuga kõik vead ja väljajätmised, millele juhitakse nende tähelepanu.
13
Tänuavaldused On ilmne fakt, et Pariisi uurimiseks kulub terve elu, kuid siin on nimekiri mõnest kolleegist, sõbrast ja teistest, kes on mind siiamaani aidanud. Nende hulgas on Abdellatif Akbib, Lisa Allardice, Khalid Amine, Françoise Bailly, „Beatrice”, David Bellos, Gavin Bowd, Constant, Jason Cowley, Martin Crowley, Anne Cunningham (kes läks koos minuga sinna esimesena), Shigenobu Gonsalvez, Juan Coytisolo, Michel Guet, Cécile Guilbert, Chantal Guillaume, Sophie Herszkowiscz, Allen Hibbard, Les Hodge, Michel Houellebecq, Isidore Isou, Aimé Jacquet, Mark Kermode (toetav hääl), Ramez Malouf, Patrick McGuinness, John McHale, Anna McIver, Jeffrey Miller, Sophie Morel, Ovidie, Laura Owen, Paul Quinn, Tariq Ramadan, Ralph Rumney (surnud 2002. aastal), Roland Sabatier, Jeremy Stubbs, Yves Trentret, Zinédine Zidane. Sooviksin tänada ka oma teravasilmset ja tarka toimetajat Kate Barkerit Penguinis ja oma esindajat Peter Robinsoni. Ja suhtun ikka armastusega Carmel Reganisse Roscommonist selle eest, et ta on tema ise.
14
Sissejuhatus Ühe vana hoora lahkamine Pariis tekitab tugevaid emotsioone. „Kuivõrd oodatust erinev oli minu esmamulje Pariisist,” kirjutas Jean-Jacques Rousseau, üks esimesi selle moodsa linna uurijaid. „Olin kujutlenud linna niisama ilusana, kui see on suur. Nägin vaid poriseid, haisvaid alleesid, inetuid musti maju ning tundsin räpa ja vaesuse lehka. Tunnen ikka veel vastikust.”1 Jõudsin esimest korda Pariisi aastaid tagasi, astudes Barbèsi metroojaamast tänavale, ning nagu Rousseau ja loendamatud teisedki, kes saabusid esimest korda sellesse linna, ei näinud ma seda, mida olin oodanud. Segasest tänavapildist oli alguses raske aru saada, see oli võõraste värvide ja häälte mäsu. Aastaid hiljem on Barbès jäänud üheks minu lemmikpaikadest Pariisis just sellepärast, et see on kaootiline, ajuti räpane ja alati kontrollimatu. Siis vapustas see mind, kuid nüüd võlub, sest see kuulub korraga mitmesse sajandisse. Pidin kulutama palju aega ja sooritama lõputuid retki mööda linna selleks, et mõista selle fakti keerukust. Pariis on oma pikas ja avaras kirjandusloos olnud vaheldumisi vangla, paradiis ja nägemus põrgust. Samuti on seda kirjeldatud kui ilusat naist, nõida ja deemonit. Sel juhul pole kirjandus mitte mingi refraktsioon, vaid igapäevaelu täpne peegeldus: Pariis koosneb tõepoolest radikaalselt erinevatest ruumidest ja paljudest isiksustest, kes on alati üksteisega vastuolus ja kelle vahel toimub tihti kärarikkaid kokkupõrkeid. Nii on see olnud ligemale kaks tuhat aastat. Lühema aja jooksul on Pariisi kujutatud plakatitel, postkaartidel ja trükistel, mida on saadetud üle maailma kui tühje kunsti, seksi, toidu ja kultuuri metonüüme. Eiffeli torn, Sacré-Cœur ja Notre-Dame on kõik osa globaalsest visuaalsest kultuurist – disneylik lastekeel, mis moonutab ja hävitab tegelikku tähendust. See protsess on ablas ja kõikehävitav: mitte ainult monumendid ja kirikud, vaid ka Degas’ ja Ma15
net’ maalid, Robert Doisneau ja Willy Ronis’ fotod ning Marcel Carné ja François Truffaut’ filmid on lahutatud oma õigest kontekstist ning taandatud klišeedeks ja kaubaks. Pole siis ime, et viimastel aastal on maailma fantaasia haaranud Sydney, New Yorgi ja Londoni võbelevaid ja ettearvamatuid territooriume. Samuti pole ime, et viimasel kõige süngemal ajal, kus riik ja kapital on taas kesklinnas vägivallatsenud, on endine Pariisi armastaja, inglise kunstnik Ralph Rumney nimetanud Pariisi „vana hoora laibaks”.2 Kuid see vana hoor, olgu ta elus või surnud, lummab ikka veel võimsalt. See raamat ei püüa olla Pariisi lõplik ajalugu. Miljonid sellele linnale läbi sajandite pühendatud sõnad ütlevad niikuinii, et sellist asja pole. Selle asemel on raamatu „Pariis. Salajane ajalugu” eesmärk jutustada Pariisi lugu „ohtlike klasside” seisukohalt – mõiste, mida Prantsuse ajaloolased kasutavad kirjeldamaks selliseid linna marginaalseid ja õõnestavaid elemente nagu mässajad, hulkurid, immigrandid, seksuaalsed autsaiderid ja kriminaalid, kelle kogemuste lood on vastuolus ametliku ajalooga. Üks käesoleva raamatu inspireerijaid on Peter Ackroydi London: The Biography ja eriti Ackroydi väide, et ajalugu pole mingi lõplik lugu, vaid lõpetamata dialoog.3 Selles vaimus püüab Pariisi lugu jälgida Pariisi igavesti muutuvat geograafiat, uurida selle ajalugu ruumis, ajas ja tänaval. „Pariis” pole ei reisikiri ega käsiraamat, vaid on eelkõige kirjutatud selleks, et seda kasutataks. See on ajalooraamat, mida võib kaasa võtta baari, metroosse, labürindi enda südamesse, kus ta võib olla tõlgiks, teejuhiks või vestluskaaslaseks. Ka Edmund White’i õhuke ja elegantne raamat The Flâneur püüab linna „lugeda”.4 Täpsemalt öeldes lähtuvad White’i uuringud 19. sajandi flânerie-praktikast ehk sihitutest ringihulkumistest Pariisis, kus härrasmees võib erapooletu iroonia vaimus paljastada üksikasjalikud linnamõnu vastuolud alates kohtumisest üksiku prostituudiga ja lõpetades õhtu veetmisega kõrtsis või oopiumiurkas. Erinevalt flâneur’ist ei otsi siinne allilmaseikleja mitte lõbu – kuigi ma seda ei väldi! –, vaid ka linna paikade assotsiatiivset tähendust. Uurija otsib joobumust, viib end tahtlikult eksitusse ja püüab linnas ära eksida, et leida oma väljapääs. Kui tuttavast saab tundmatu, tulevad ilmsiks hoonete, täna-
16
vasiltide, väljakute ja avaruste uued ja vanad tähendused. Kui saksa kriitik Walter Benjamin visandas 1930. aastatel oma mõttelisi Pariisi kaarte, väitis ta, et me võime seda, mis teeb ajalugu, näha Pariisi igapäevaelu nihetes. Benjamin tahtis öelda, et igapäevane kogemus – sihitu hulkumine tänavatel, kohvi- ja alkoholijoomine, kellegi vastassoost või samasoolise isiku ülesnoppimine – omab alati mingit laiemat, komplekssemat tähendust. Niiviisi nähtuna avaldub elu linnas lõputu hetkede seeriana, kusjuures need hetked on üürikesed ja mõnikord arusaamatud, nagu on ka linna tegelik ajalugu. Pariis on eelkõige, nagu Benjamin ütles, salaseikluste linn. Pariisi saladused kerkivad igapäevaelu pinnale – võõra inimese naeratus metroos, baar, mida sa pole iial varem külastanud, külaskäik unustatud linnaossa. Linna mõnud võivad olla ka sulustatud, mõistetamatud ja mõnikord ohtlikud. Pariis on alati olnud valguse ja hirmu karneval.5 Üks Pariisi mütoloogia nurgakivi on arvamus, et linna arhitektuur on ideaalne dekoratsioon mingi armuloo lavastamiseks. 19. sajandil kasutatud metafoorid Pariisi kirjeldamiseks – näiteks „maailma kuninganna” – rõhutasid linna külluslikku ja sensuaalset loomust, feminiseerides seda ja tehes sellest passiivse naudinguobjekti. Diana surm – viimane autosõit Place Vendôme’i uhkeldavast elegantsusest rusudeni Pont d’Alma tunneli all, kuhu turistid panevad ikka veel pärgi – võis tulla vaid siin. Kuid pariislased pole sentimentaalsed. Nad usuvad, et maailma valitseb pigem mingi irooniline teooria kui Jumal. Pariisi parigot’ põhiiseloomu esindab põline pariislane, kelle kuiv must huumor on alati suunatud valitsuse ja riigi vastu. Jah, armastus on nii Pariisi müüdis kui ka tegelikkuses kesksel kohal, kuid selsamal kohal on ka toit, naps, religioon, raha, sõda ja seks. Seda silmas pidades on „Pariis” lugu retke või õigemini mitme retke vormis: see retk algab baaridest, bordellidest ja tagakambritest ning lõpeb puudust kannatavates äärelinnamõisates, elegantsetes salon’ides ja võimutsitadellides, kus kõikjal on vaatluse ja analüüsi all Pariisi köitvad müüdid või kuhu need müüdid lihtsalt meelitavad. Ja Pariis meelitab halastamatult. Diana on vaid viimane ja kuulsaim näide neist, keda on siia saatuslikult meelitatud. Muidugi on see kõige julmem paradoks, kuna Diana avastas liiga järsku ja samas liiga hilja, et vana hoora loits on ühtlasi surmaneedus.
17
Pariislase leiutis Pariisi ajalugu pole pelgalt lugu printsessidest ja kuningatest: mõneti on sellega hoopis vastupidi. Lõppude lõpuks on Pariis linn, kus pärast mitmeid veriste konfliktide sajandeid leiutati rahvarevolutsioon. Pariis võib olla maailma poliitika, religiooni ja kultuuri pealinn, kuid üks linna määravatest tõdedest on see, et selle ajalugu on paljuski suurte raskustega teinud sealsed elanikud – niinimetatud petites gens (lihtinimesed). Seepärast ongi nii tähtis suuta eristada müüti, legendi ja folkloori viisist, kuidas tõelised pariislased käituvad ja ennast näevad. Nagu loendamatud Pariisi ajaloolased on juba märkinud, pole mingi juhus, et sõna „pariislane” on ammust aega peetud sõna „agitaator” sünonüümiks. See on tendents, mille juured ulatuvad pariislaste ja provintslaste kujutluses tõepoolest tagasi keskaega, mil pariislasi nimetati üldiselt trublion’ideks („rahurikkujad”) või maillotin’ideks („sõjahaamrid”).6 Neil mõistetel oli alati nii spetsiifiline kui ka poliitiline tähendus. Näiteks tulenes sõna maillotin rasketest tinahaamritest ehk maillet’dest, mida vihased mässajad kasutasid 14. sajandil kujude lõhkumiseks ja (tavaliselt juutidest ja langobardidest liigkasuvõtjate ja maksuametnike) peade lömastamiseks. Teised agitaatorid, trublion’id, juhtisid nälja ja ebaõigluse ajel korratuid ja sageli spontaanseid ülestõuse ehk jacquerie’sid valitsuse ja kuninga vastu. Kuulsaim ja edukaim jacquerie toimus 1357. aastal Étienne Marceli juhtimisel, kes päästis valla tööliste streigi ja tappis ühe printsi, piserdades end verega üle. Marceli kuju kõrgub ikka veel Seine’i kaldal Hôtel de Ville’i ees.7 Väljaspool Pariisi naerdi mässuliste pariislaste üle ja ühtlasi kardeti neid. 16. sajandi keskel nimetas Rabelais „pariislast” karmilt gros maroufle’iks8 ehk vulgaarseks ebaausaks südametunnistuseta jõhkardiks. Ta oli veendunud, et tema ütlus paneb inimesed kogu Prantsusmaal ja ka Pariisis tunnustavalt naerma. Läbi aegade on sõna „pariislane” prantsuse keeles kasutatud ka moodsate sigarettide, mitmesuguste seksuaalsete suunitluste (üldiselt pederastia variandid olenevalt Prantsusmaa piirkonnast), sinisest riidest pükste, biskviitide, kõlbmatu madruse, ühe toiduvalmistamisviisi ja trükiplaatide kohta. Provintslaste jaoks tähendas mõiste à la parisienne lõpetamata või halvasti tehtud tööd. Provintslaste põlgust pariislaste vastu on näha ka lastevärsist Parisien, tête de chien, parigot, tête de veau („Pariislane koerapeaga, pariislane vasikapeaga”). 18
Linnas endas aga on pariislaste identiteete ammust aega jagatud rangelt hierarhilistesse klassidesse. 18. sajandil luges Louis-Sébastien Mercier kokku üle tosina erineva klassi, kuid tunnistas, et võib koorida vaid pinda. 1841. aastal kasutas Balzac sõna parisiénisme (esimest korda kasutati seda 1578. aastal), vihjates keerulistele koodeksitele ja sotsiaalsetele mustritele, mis olid piisavalt ainulaadsed, et teha Pariisist ja pariislaste enesekummardamisest satiiri märklaud: „L’atticisme moderne, ce parisiénisme … qui consiste à tout affleurer, à être profond sans en avoir l’air.” („Moodne atikism, see pariislaslikkus … mis tähendab teha kõik pinnapealseks, olla põhjalik, ilma et see välja paistaks.”)9 Kõrge sotsiaalse positsiooniga pariislased tõlgendasid sõna parisiénisme tahtlikult kui midagi moodsat, keerulist, vaimustavalt ja meeldivalt hiilgavat, elegantset ja vaimukat. Need olid seda sorti pariislased, kes tahtlikult kasutasid accent pointu’d: kõiki sõnu „sisistati”, pannes suurt rõhku lühikeste vokaalide väljahääldamisele sõna lõpus, mis paljude provintslaste meelest iseloomustas kõrki ja snooblikku kõrgklassi pariislast. Seda aktsenti on ikka veel kuulda ja see ärritab tänapäeva mittepariislasi niisama palju, kui see ärritas Balzaci. Oli (ja on tõepoolest veel praegugi) mingi põline Pariisi aktsent, mida võib tänavatel kuulda. See oli algselt mingi Picardie’, Flandria, Normandia ja Bretagne’i kõlade kokkuvool. Kõige tõenäolisemalt kuuldi seda esimest korda 1100. aastate alguses, kui Rue de Fouarre’i, noore linna kirikukvartali vulgaarladina keel lagunes prantsuse keeleks. Seda muutis 16. ja 17. sajandil tööliste, peamiselt paadimeeste ja kaupmeeste sissevool Berryst, kuid muidu on see jäänud välismõjudest peaaegu puutumata.10 Üldine joon oli (ja on) r-i põristamine. Häälikukombinatsioone er ja el sageli venitatakse või muudetakse kombinatsioonideks ar ja arl. See on tendents, mille juured ulatuvad tagasi 15. sajandisse luuletaja François Villonini, kes pidevalt muutis selliseid sõnu: nagu näiteks merle („rästas”) sõnaks marle. Ühes Louis XIV aegses koomilises näidendis on tegelane nimega Piarot (Pierrot’ asemel), mis näitab sedasama tendentsi, ning 19. sajandil peeti seda häälikukombinatsiooni iseloomulikuks Belleville’i ja Ménilmontanti aktsendile, kus concierge oli conciarge. Siis hakatigi sõna parigot laialdaselt kasutama põlisesse Pariisi töölisklassi kuuluvate meeste kohta. Alguses kasutati seda madalamate klasside pilkamiseks ja narrimiseks. Kirjanduses naerdi parigot’de üle, neid kasutati seksuaalselt ära või neisse suhtuti nagu karikatuuri. Tegelikus
19
elus olid nad näiliselt lihtsalt pahad. „Parigot’d on pahadena sündinud,” kirjutas üks leheneeger. „Nad imetlevad kuritegevust ja võtavad sellest võimaluse korral osa, nad väldivad tööd ja otsivad seiklusi, kus iganes saavad.”11 Sõnast parigot vaid pisut vähem agressiivne ja halvustav oli titi – lapsepärane sõna, mida kasutati 19. sajandil noore töölise kohta, kes harilikult kandis mütsi ja salli ning suitsetas nipsakal moel piipu. See stiil oli nii tavaline, et seda hakkasid kergesti jäljendama ka rikkad ja mässumeelsed noored, kes püüdsid omasuguseid šokeerida: muidugi kätkes see maskeraad endas tõelist ohtu, et tegelikud töölisklassi liikmed nad avastavad ja solvava pettuse eest läbi peksavad. Pariisi töölisklassi naised olid samuti salapärased ja niisama ohtlikud. Pariisi töölisklassi naist ei võinud usaldada, ehkki ta oli oma seksuaalse kättesaadavuse tõttu harimist väärt. 19. sajandil nimetati töölisklassi parisienne’i ka juba parigote’iks ning teda kirjeldati kui mingit tigedat vanamoori, kes ei jätnud solvamata ja pilkamata ühtegi auväärset bourgeois’d, kes tema teele sattus. Need naised olid vähemalt meeste ettekujutuse järgi voodis hämmastavalt head. Sellise pildi on keskaja lõpupoole maalinud ka François Villon, kes tundis erilist kiindumust ühe hoorast armukese, La Grosse Margot’ vastu. Puis paix se fait et me fait ung gros pet Plus enflee qu’ung vlimeux escharbot. Riant, m’assiet son poing sur mon sommet. Gogo me dit et me fiert le jambot. Tous deux yvres comme un sabot Et au resveil quant le ventre luy bruit Monte sur moi que ne gaste sun fruit. [Siis lepib nii, et peeruvagu taga ja oht on otsa saada ropus haisus, mind lõkerdades klohmib rusikaga, mul kobab kintsugi – on naine raisus ja jommis nagu minagi ta kaisus … Kui ärkan, leian ennast tintjast ööst ma, vats vappumas, paks kipub kaela sööstma.]12*
* Tõlkinud Johannes Semper.
20
Kujutluspilt õrnasüdamelisest hoorast püsis kaua ka veel 20. sajandil. Nimelt võis La Grosse Margot olla kuulsaimate parigote’ide näitlejanna Arletty ning lauljate Fréheli ja Edith Piafi esivanem. Kuid ilmsetel põhjustel ei sobinud ükski neist naistest hästi sellesse karikatuuri nende soo ja sotsiaalse klassi kohta. Arletty näiteks elas ja suri luksuslikus korteris linna lääneosas, mis vastandus kõiges Belleville’i ja Ménilmontanti piirkodadega, kus sündis tema ekraaniisiksus. Süüdistatuna koostöös natsidega (levisid kuuldused, et Pariisi vastupanuliikujad plaanisid karistuseks tema rinnad ära lõigata) ning olles teda inspireerinud linnakultuurist ära lõigatud, suri ta melanhoolse ja üksildasena. Fréhel oli tegelikult pärit Bretagne’ist ja pani endale lavanime oma sünniprovintsis asuva Cap Fréheli järgi. Ta tuli Pariisi lapsena ja teenis elatist tänavalauljana, tehes endale varieteedes oma nutikuse ja melodraamaga nime. Tema suurhetk aga saabus siis, kui ta oli juba tipu ületanud. See oli allakäinud endise staari Tania roll 1937. aasta filmis Pépé le Moko. Tania lohutab Pariisi stiilset gangsterit Pépéd (teda mängib Jean Gabin), kes on Alžiiri vanalinnas jooksus, lauldes talle laulu „Où est-il donc?” („Kus see küll on?”) See on tontlik ja nostalgiline igatsus Place Blanche’i Vana Pariisi järele, selle kujuteldava Pariisi järele, kuhu Fréhel ei saanud enam iial tagasi. Näitlejanna lõpetas oma karjääri vaesuses ja hävitas end joomisega. Serge Gainsbourg, kes oli samuti alkoholi küüsis, pidas teda inspiratsiooniallikaks ja meenutas heldinult, kuidas ta naisele välja tegi – eksootiline vanadaam, kes värises 1951. aastal ühes Rue de Faubourg du Temple’i baaris janust. Kõigist parigote’idest kõige ikoonilisem ja kahjustatum oli Edith Piaf, kes oli sündinud Belleville’is, otse töölisklassilinna südames. Tema kuulsaimad laulud ülistasid müüti, et sellest linnajaost pärit parigote võib leida „le Grand Paris’s” armastuse ja õnne. Ta laulis säravalt munakivitänavatest, akordionimängijatest, hooradest, sitketest, kuid kaitsetutest sõdurite armukestest, luues Pariisile täiesti uue mütoloogia. Kui ta sai pärast Teist maailmasõda tõeliselt kuulsaks, ei andestanud talle iial need, kes tundsid teda hästi ja ütlesid, et tema tegevus ei aita sugugi neid jõude, kes hoidsid lihtrahvast nende kohal. Tema varasemad sõbrad ja imetlejad, näiteks pianist Georges van Parys, nimetasid sõjajärgset Piafi „võltsiks” ja pidasid teda oma lätete reetjaks. Pole siis ime, et Piaf, kes oli intelligentne, leidlik, seksuaalselt üliveetlev ja kan-
21
natas kuulsusekoorma all, mis hävitas tema tõelist identiteeti, otsis abi laastavatest armusuhetest ja alkoholist. On üsnagi intrigeeriv, et Piafi hukutas tema „ehtsus”. Just seda omadust hindas ta ise rohkem kui midagi muud. Kui see oli kadunud ja kui ta mõistis, kui kaugele on ta läinud oma juurtest, tappis ta enda lõpuks alkoholiga.13 Pariislased, kes olid teda kunagi armastanud, leppisid tema armetu surmaga neile iseloomulikul viisil – ilma mingi sentimentaalsuseta. Pariislased on tõepoolest ülimalt põikpäised. Parigot’d, titi’d ja gamin de Paris’d ei pea end iial selliseks või teevad seda harva: nad näevad endas poodnikke, baaripidajaid ja kelnereid, kunstkäsitöölisi, kaltsukorjajaid, joodikuid, sotsialiste ja anarhiste. Eelkõige näevad pariislased endas mingit klassi või mitmesuguseid klasse, kes on niisama mitmepalgelised ja rikkad nagu linn ise. Pilti, mille on pariislastest loonud kirjandus, kunst ja kino, peavad nad parimal juhul folklooriks ja halvimal juhul valitseva eliidi – kes sinna ka ei kuulu – tahtlikuks katseks maha murda ja ikestada rahva loomulikku mässulist meeleolu. Üks väheseid klišeesid, millega töölisklassi pariislased tõepoolest samastuvad, on gouaille’ („pilge” või „riugas”) harjumuspärane kasutamine harilikult liidus l’esprit frondeur’iga (agressiivne teravmeelsus – sõna-sõnalt „kadapulga teravmeelsus”, sõnast fronde, mis tähendab kadapulka, mida kasutati 17. sajandil tänavarahutuste ajal). Kuid isegi see on viimasel ajal sattunud ohtu. Nimelt püüti 2001. aastal Rue Saint-Denis prostituutidest puhastada. Kohalik ajakirjandus astus otsekohe võitlusse, sest rünnati ju üht viimastest Pariisi pärandi jäänustest. Spetsiifilisemalt öeldes ilmnes Le Parisien’i kõige teravamate artiklite lugemisel, et kliendid ei hinnanud eriti vanemaid prostituute ehk traditionelle’e mitte ainult nende seksuaalse külgetõmbe, vaid ka nende gouaille’ pärast. Nende naiste minemaajamist linna tänavailt kommenteeriti televisioonis, raadios ja ajakirjanduses mitu nädalat, väites, et uues säravas 21. sajandi linnas pole vana stiili Pariisi tänavakultuuri jaoks enam ruumi. Asi oli niisama tõsine kui näiteks probleemid, millega puutusid kokku traditsioonilised kohvikud ja bistrood: kõrged üürid ja kiirtoidukultuur tõrjusid neidki linnast välja. Nende põliste Pariisi hoorade pealesunnitud migratsioon oli tõepoolest, nagu edasi väideti, võimsaks metafooriks laiemale identiteedikriisile, millega linn oli alates 20. sajandi lõpust silmitsi seisnud. Taas esitati küsimus: kas 21. sajandil võib olla veel midagi järel tõelise
22
Pariisi imagost, illusioonist ja vaatemängust? Ehk täpsemalt: mida head on Pariisi linnas ilma pariislasteta?
Pariis, maa all 2001. aasta kesksuvel, kui ma alustasin selle raamatu kirjutamist, oli La Palette Rue de Seine’il üks kohvikuist, mis püsis avatuna suvepausi ajal, mil inimesed põgenevad mägedesse või randa. Mõned aastad tagasi oli seda baari kogu maailmas peetud Kronenbourgi reklaamiseadeks, kus nukrameelne tuhvlialune patron kannatab leti taga naise solvangute pärast ja otsib lohutust klaasitäiest külmast kuulsast Prantsuse laagriõllest. Nende miljonite jaoks, kes ei teadnud selle nime, kujutas La Palette oma laitmatu puust baarileti, tahvelpeeglite ja väikeste naljakate laudadega endast Prantsuse alkoholilõõgastuse ideaali. Tegelikult on see baar lemmikpaigaks kunstikaupmeestele, ametnikele, kirjastajatele, galeriiomanikele ja vahetevahel ka kunstnikele, kes käivad seal sellepärast, et see on parim koht Rue de Seine’il, kus napsi võtta ja tehinguid teha. See on klassikalise vasakkaldatraditsiooni kohaselt ülimalt šikk ja samal ajal kasimatu. See on ainulaadne ja võib heidutada. Kelnerid jagavad püsiklientidega eranalju, ülejäänutele kannavad nad ilmse naudinguga, kuid siiski mitte lisatasu eest ette sarkasmi ja põlgust. Kuid 2001. aasta suvel valitses isegi La Palette’is pingevaba õhkkond. Paks kelner, kes kandis nahast jakki ja oli spetsialiseerunud kõigi mittetuttavate alandamisele, nokkis ilmselt välismaiste klientide kallal, kellest üks ei osanud isegi prantsuse keelt. Kaupmehed ja mõjukad inimesed olid kadunud või maskeerunud tavalisteks klientideks, kes jõid ja naersid ning olid silmanähtavalt heas tujus. Mingil põhjusel tundus kogu Pariis 2001. aasta suvekuudel ühteaegu ohjeldamatu, kummastav ja pidulik. Kõik kommenteerisid seda uut ja hämmastavat nähtust. Isegi Brasiilia transvestiidid Boulogne’i metsas rääkisid buumihooajast ja seda perioodil, mil nad tavaliselt tundsid kitsikust, nagu üks neist Le Figaro’s reipalt märkis. Vaadates linnapilti enda ümber, mõtlesin Louis Chevalier’ raamatule L’Assassinat de Paris („Pariisi tapmine”), mida olin sel suvel lugenud.14 Nautisin Chevalier’ raamatu detaili, pilguheitu neisse Pariisi ja pariislaste elu hämaratesse nurkadesse, millest isegi linna eluaegsed 23
üliõpilased midagi ei tea. Olin järginud Chevalier’ kaarte ja juhiseid ning külastanud kohti, mis tema sõnul olid kaotamas oma maagilist või tootemlikku tähtsust. Kuid ühel hetkel ei uskunud ma tema teesi – tema väidet, et vana Pariis on surnud ja igaveseks maetud. Isegi Rue de Seine’i kohviku laua tagant oli näha, et see pole tõsi. Pealegi rääkis Chevalier endale vastu, kui ütles, et Pariisi ajalugu kaob meie jalge alla. Muidugi oli maa-alune Pariis nagu metroogi mingi nähtamatu elav isiksus, keda võis kohata linna kihte kaevates, suulistes lugudes, kirjanduses ja muusikas, tungides aina sügavamale kanalisatsioonikäikude ja katakombide taha selle olemuse sisse. Romaanikirjanik Louis-Ferdinand Céline, kes on võib-olla suurim linna salajase ajaloo kroonik 20. sajandil, on kirjeldanud elu kui métro émotif’i, lakkamatut maa-alust liikumist valguse ja pimeduse vahel ühest kohast teise erinevates ruumides ja erinevates aegades.15 Nüüd see metafoor klappis. Panin oma Chevalier’ raamatu eksemplari La Palette’i kohviku lauale ja kallasin järelejäänud õlle kurgust alla. Otsustasin, et minu enda raamatu eesmärk oleks näidata, et Chevalier eksib: Pariis muutus viisil, mida keegi ei saa ette ennustada. Ma ei teinud vahet, kas Pariis, vana hoor, on suremas või surnud; tema ahvatlev ja saatuslik loits hõljus ikka veel õhtuses õhus. Asusin Villoni, Mercier’, Restif de la Bretonne’i, André Bretoni, Walter Benjamini, Georges Pereci ja kõigi ülejäänute jälgedes teele ning hakkasin koostama linnast oma kaarte.
24
esimene osa
Vana Ookean Eelajalugu aastani 987
Vana Ookean, su veed on kibedad. Tervitan sind, Vana Ookean! Krahv de LautrĂŠamont, Les Chants de Maldoror, 1868
25
Seine ’i jõg i
Notre-Dame’i sild Cité saar
Petit-Pont Saint-Louis’ saar Cluny termid läänekalmistu
foorum lõunatermid
Collège de France’i termid areen
praegune tänavaplaan Rooma tänavaplaan lõunakalmistu
Rooma linnaala soine ala kalmistu Rooma monument kagukalmistu
Lutetia Rooma okupatsiooni ajal (u 50 eKr kuni aastani 400).
26
akvedukt
1. Sogane vesi Vanalinn on ikka alles. Roomlaste linn ehitati Cité saarele, linna geograafilisse keskpunkti, kust see lõpuks laienes Seine’i vasaku kalda südamesse nüüdse Montagne Sainte-Geneviève’i järsule nõlvale. Veel praegugi võid leida selle tee, minnes mööda diagonaali vanade Rooma tsivilisatsiooni kivide järgi: areen, Jupiteri tempel, vomitoorium, ühe foorumi, termi ja linnamüüri jäänused. Need müürid, telliskivid, freskod ja väljakud pole vanimad siinse elu jäljed, kuid neid on kõige lihtsam dešifreerida. Seine’i ja selle lisajõgede uhtmetest leitakse regulaarselt pihukirveid, mis on kuulunud Alžeeria ja Maroko kogukondadele. Nende suhteliselt keeruline kuju näitab, et Põhja-Aafrika rändhõimud ületasid Gibraltari väina mingil ajal pärast kirja leiutamist Mesopotaamias – ajastul, mida Prantsuse ajaloolased nimetavad harilikult protoajalooliseks perioodiks –, kuid siiski ammu enne seda, kui esimesed eurooplased oskasid häälikute järgi sõnu kirjutada. Siit on leitud ka asümmeetrilise kujuga nooleotsi, milliseid pole teistes Euroopa osades nähtud. Arheoloogid ja ajaloolased tunnistavad, et pole olnud perioodi, mil see viljakas ja produktiivne maa oli asustamata. Keltide eellased ja seejärel keldi rahvad, nende hulgas üks pariiside-nimeline hõim, kes saabus siia tuhat aastat pärast põhja-aafriklasi, tegid sellest territooriumist püsiasula. Eelkõige austasid pariisid vett (samal põhjusel asus üks hõimu aru elama Humberi kaldal Hulli lähedal). Nad ehitasid kala püüdmiseks või kauba vedamiseks paate, pikki kanuusid ja laevu, mille jäänuseid tuleb Bercys ning Seine’i, Oise’i ja Marne’i läheduses ikka veel päevavalgele. Nad olid taibukad kaubitsejad ja tegid äri teiste Seine’i oru hõimudega: senoonide, seekvanite ja meldidega, kelle münte on leitud ka Pariisi südalinnast. Tiberiuse ajaks aastal 14 olid keldi laevaehitajad Seine’il moodustanud võimsa korporatsiooni ja kontrollisid tulusat jõekaubandust, mille roomlased olid sageli rumalalt hooletusse jätnud. Head
27
äri tehti näiteks savinõudega, peamiselt veinipeekritega, mida müüdi Lõuna-Itaalia linnades: see toimus juba ammu enne seda, kui roomlased asula 54. aastal eKr vallutasid ja keltide territooriumi Lutetiaks ümber nimetasid. Pariisid ühendasid alati oma kaubanduslikku taipu teispoolsuse igikestva tunnetusega. Nende igapäevane kunst kujutas harva põllu- ja kaupmehi, küll aga oli rikas jumalate, deemonite, printsesside ja kangelaste poolest. Kõige selle keskel oli siis nagu nüüdki hallikasroheline kiirevooluline usjas jõgi, mis lookleb läbi linna nagu madu. Pariisid uskusid, et jõel on maagilised omadused – sellepärast olidki nad siia tulnud –, ning palusid sellelt põllusaagi- ja jahiõnne. Aastaks 250 eKr oli nende asulast saanud kaubandus- ja laevanduskeskus.1 Kuid noor linn polnud kaugeltki võlutud, vähemalt mitte mingis heas mõttes. See oli koht, kus levisid veest tulnud haigused ja mille kliima oli etteaimamatu. Ainus pikaajaline eelis oli see, et seda oli kerge kaitsta – peamiselt sellepärast, et see asus vee peal, aga ka sellepärast, et selle põhja- ja lõunateljel paiknenud röövhõimud ei näinud selles mingit sõjalist väärtust.2 Pariisid koostasid linnast esimesi tõelisi kaarte, märkides sellele jõe ohud, üleujutuskohad ja liivakaldad. Jõgi kandis ka surnukehi ja haigusi, tekitades elanikkonna hulgas paanikat. Viimast korda juhtus see vägagi hiljuti, 1961. aastal, kui jõgi uhtus mitmes kohas kaldale sadu alžeerlaste surnukehi. Need oli sinna visanud politsei, kes pärast üht veresaunaks muutunud poliitilist meeleavaldust mõtles rumalalt, et jõgi ei lobise midagi välja (vt peatükk 42).
Pariisidest pariislasteni Pariisi keldid olid enamikus asjades silmapaistvalt praktilised. Nad müntisid oma raha ning kujutasid ammu enne roomlaste saabumist endast oma piirkonnas majanduslikku supervõimu. Kuid nad uskusid ka, et saarte praktilised eelised pole midagi võrreldes nende maagiliste omadustega. Pariisid kummardasid kolmepealist jumalust Dispateri, kellele ohverdatud inimeste surnukehad riputati tavaliselt puude külge, kuid mõnikord visati jõe sogasesse rohelisse vette. Kui kehad uuesti pinnale kerkisid – nagu tapetud alžeerlased 1961. aastal –, siis arvati, et jõe jumalad vihkavad linna ja selle elanikke. Inimesed 28
muutusid vaikseks ja mõtlesid, kuidas end päästa. Seine’i jõgi oli siis kaks korda laiem kui praegu. Roheliste keerlevate voogude keskel oli umbes kümme saart pindalaga umbes 8 hektarit (Cité saare pindala on nüüd umbes 17 hektarit). Sajandite jooksul sulandusid need saared nii looduslikult kui ka inimkäte abiga Cité ja Saint-Louis’ saareks. Need ulatusid tänapäeva Bibliothèque de l’Arsenalist idapoolsel paremal kaldal Île aux Treilles’ni (Viinapuude saar), kus praegu asub Les Invalides, ning Île aux Cygnesini (Luikede saar), mida varem nimetati Île au Gros-Caillouks (Suure Kivi saar) – reetlik liivakallas, mis oli keltidele püha, otse Eiffeli torni taga. Pariiside ajal pääses neile nihkuvatele saartele ja nende ümbrusse, mida pärast roomlaste vallutust nimetati ühtekokku Lutetiaks, vaid navigeerides jõel, mis oli ühtlasi asula peamine kaubandusarter. Seetõttu oli üks Rooma okupantide esimesi toiminguid puust sildade ehitamine kohtadesse, kus praegu asuvad Pont au Change ja Petit-Pont, ühendamaks saari Seine’i põhja- ja lõunakaldaga3 ning lõpuks ka laiema sadamate maailmaga põhjas ja lõunapoolse teega Orléansi ja Rooma suunas. Kuni roomlaste okupatsioonini elasid pariisid nagu ikka lihtsates majakobarates, mida ümbritsesid loomatarad. Ühiskond baseerus hõimul, klannil ja otsesel suguvõsal. Olles truud oma nomaadilisele algele, jäid pariisid resoluutselt mittelinlasteks – nad ei ehitanud templeid ja tänavaid – ning urbaniseerusid aeglaselt ja vastumeelselt. 54. aastal eKr vallutasid roomlased brutaalselt, kuid lõplikult niinimetatud „pariiside riigi”, nagu Rooma kommentaatorid seda territooriumi kutsusid, tehes Rooma Vabariigi saatuses otsustava nihke. Selleks ajaks oli Julius Caesar juba vallutanud ja ikestanud suure osa Galliast, mille piirid ulatusid Põhja-Itaalias Po orust lõuna poole (Tsisalpiini Gallia) ja põhjas Belgiasse. Algne motivatsioon roomlaste sissetungiks Gallia territooriumile oli tekkinud 121. aastal eKr: kaitsemanöövrid keltide rüüsteretkede vastu. Caesar muutis selle enesekaitse aktiivseks vallutusprogrammiks ja saavutas mitme hiilgavalt peetud lahinguga kontrolli territooriumi üle. See oli tähtis eelmäng sündmustele maal, millest sai hilisematel sajanditel impeeriumi südamaa. Mis kõige tähtsam, Caesar tegi Galliast oma võimu baasi, enne kui pööras 49. aastal eKr tähelepanu sõjale Rooma vastu, mis tegi temast absoluutse võimuga diktaatori. 53. aastal eKr olid tähtsaimad Gallia riigid, see tähendab treeverite, karnuutide ja senoonide territooriumid ikka veel tema kontrolli
29
alt väljas ning – mis veelgi halvem – trotsisid avalikult tema autoriteeti, keeldudes tulemast üldkoosolekule, mille ta oli korraldanud. Spioonid teatasid Caesarile, et pariiside riik on sõjaliselt nõrk ja et sellepärast ei astunudki see tema vastu välja. Niisiis korraldas Caesar Lutetias uue koosoleku ainsa kavatsusega alustada selle baasil rünnakut mässuliste hõimude vastu. Edu aga ei saavutatud nii kiiresti, kui Caesar oli oodanud, ja aasta pärast esimest rünnakut seisis enamik Gallia riike ikka veel tema vastu. Aasta varem oli Caesar otsustanud teha sellest Gallia asulast endale põhjapoolse baasi. Ta saatis ühe oma kogenumatest väejuhtidest – Labienuse – hõivama ja valitsema seda kohta, millest mitmed naaberhõimud olid samuti teinud endale pealinna ja keskuse, kus alustada mässu. Labienus, keda soosis metsik torm, mis hävitas gallialaste valvepositsioonid, kavaldas gallialased üle, sõites umbes viiekümne laeva ja mõnesaja raskelt relvastatud mehega allavoolu. Gallialased vastasid põletatud maa taktika rünnakuga, mida juhtis Camulogenus: pandi põlema koht, mis praegu kannab nime Quai de Grenelle. Seepärast on nii ajaloolased kui ka radikaalid nimetanud Camulogenust esimeseks tõeliseks Pariisi revolutsionääriks. Kuid tema ponnistused osutusid asjatuks. Labienus oli nüüd Lutetia ja laiemas ulatuses pariiside riigi peremees. Caesar polnud pariisidega mingis erilises tülis ja ta isegi imetles neid. See oli tegelikult ebaharilik hoiak Rooma sõjaväelaste hulgas tol perioodil. Enamik roomlasi nägi gallialastes Rooma tsivilisatsiooni antiteesi, pidades seda esmaseks põhjuseks, miks nad tuli ikestada. Mis kõige tähtsam, gallialastel puudusid täielikult industria, gravitase, constantia ja severitase karmilt lihtsad väärtused. Roomlased, kes kommenteerisid Gallia elu, nende hulgas teravasilmne Caesari lähikaasaegne Diodorus Siculus, kirjeldasid põliselanikke kui „lihtsameelseid ja uljaid … uhkeldavaid inimesi, kes hirmuvad hullupööra, kui nendega juhtub midagi halba”.4 Esimesed Gallia stereotüübid juhatavad meid inimeste juurde, kes kannavad kirevaid rõivaid, hooplevad igal võimalusel ja kipuvad suuremeelselt targutama, on fanaatilised sensualistid, ahned seksi ja toidu järele, ning joovad end regulaarselt pildituks. Caesar ise on märkinud, et gallialased kummardasid nagu teisedki keldid mitmeid jumalaid. Oma hästi praktiseeritud koloniaalse tuulepäisusega sarnastas ta neid jumalaid nende Rooma vastetega, mär-
30
kides vaid, et kaubandusjumal Mercurius on tulnud sinnakanti erilisi privileege nautima. Samuti vihjas Caesar pettepiltidele, sümboolsetele kujudele, mis olid mõistatuslikult paigutatud ümber asula. Need polnud mitte Rooma jumalakummardamise vormi imitatsioon, vaid maagilised embleemid, mis olid mõeldud üleloomulike jõudude ärakasutamiseks ja nende sidumiseks materiaalse maailmaga. Pariisid kartsid tõepoolest midagi füüsilises maailmas. Nad kandsid mõõku ja kirveid – relvi, mida harilikult kasutati inimvaenlaste vastu – selleks, et võidelda looduslike ja üleloomulike jõududega, mis tekitasid torme ja tõid muid hädasid. Kuid nad tundsid suurt ühist ärevust maailma lõpu ees – et taevas sõna otseses mõttes kukub neile pähe (see on külaelanike suurim hirm Gallia sõdalase Astérixi lugudes). Nagu kõik keldi hõimud, kujundasid ka pariisid oma ajalugu vastavalt vahetatavale legendide valikule. Roomlased tõid kaasa oma müüdid ja lisasid lugusid asula kohta. Üks populaarsemaid kristianiseeritud Rooma müüte oli see, et Lutetia asutaja oli Noa seitsmeteistkümnenda põlve järeltulija Lucus, kes tuli vee peale linna ehitama. Teine müüt kõneles Herculesest, kes tõi VäikeAasiast parhaslaste-nimelise hõimu, et teha sellest kohast maapealne paradiis. Keskajal räägiti poolsosinal asja seotusest Trooja põgenikega ning selles oli näha nostalgiat võimalikult vana ja paganliku mineviku järele, samuti soovi kustutada Rooma ajalugu koos Gallia ajalooga. Teised müüdid sisaldasid poliitilisi sõnumeid: neist üks kauakestvamaid, mis püsis 19. sajandini ja isegi kauem, oli see, et Lutetia pariisid, kes olid ikka veel oma põhiolemuselt rustikaalsed, olid Rooma „vabad liitlased” või „sõbrad”. Seetõttu polnud Lutetia mitte koloonia, vaid impeeriumi pealinna munitsipaalne partner.5 See ennustas Pariisi ja Rooma suurt sajanditepikkust rivaalitsemist ja tõestas tõepoolest, et Pariis pole iial Roomale täielikult allunud. Tegelikult aga polnud pariisid sugugi eriti õndsad, samuti polnud neil Roomaga mingeid erilisi suhteid. Nad olid lihtsalt piisavalt targad teadmaks, et sõja vältimine toob edu. Seepärast oligi lahing Lutetia pärast lühike ja roomlased võitsid selle vähese vaevaga.6 Siiski on võimalik ajada Pariisi hukutava lummuse jälgi, imiteerides Rooma stiili, keelt ja maneeri, tungides läbi hoolimatu usu, mida sisaldas 19. sajandil sõna „impeerium”, minemaks tagasi sellesse kahe tuhande aasta tagusesse punkti, kus Gallia tegelikkusest tehti Rooma müüt.
31
Rottide saar, vareste saar Asula roomapärane nimi on tegelikult keldi päritolu. Keltidel oli kombeks nimetada oma asulaid nende füüsiliste omaduste järgi. Saared, mis oma haisvate ja ligaste kallaste tõttu polnud just kõige meeldivamad peatuskohad, kandsidki algselt nime Louk-tier või Louk Teih – mudane, soine koht. Teine pooltunnustatud etümoloogia on Loutouchezi, mis tähendavat Gallia keldi keeles „vete keskel”. See sõna on välja jõudnud 20. sajandi lõpu Pariisi.7 Nimelt kirjeldab kirjanik ja okultismiuurija Guy Breton oma raamatus Les Nuits secrètes de Paris („Pariisi salajased ööd”) – lõpmata intrigeeriv lugu tänapäeva Pariisi salaseltsidest – kohtumist ühe grupi isehakanud „druiididega”, kes palvetavad Meudoni metsas ning skandeerivad „Loutouchezi meeste” ning nende „mehise ja kosmilise seksuaalsuse” kiituseks loitsimisvärsse (Pariisi mehed on kõigil aegadel uhkeldanud vähemalt esimesega neist omadustest, parisienne’id on sageli teist meelt).8 Selline etümoloogia oli tundmatu roomlastele, kes oma tõeliselt imperaatorlikus ülbuses ei vaevunud iial tõlkima allutatud keldi rahvaste keelt. Nad lihtsalt võtsid nime Louk Teih, mis on kõige laialdasemalt tunnustatud lähendus keldi keelele, ladina keelde „Lutetiana” üle, jättes selle nime algse tähenduse äraarvamise tulevaste kirjanike ja ajaloolaste hooleks. Kreeka ajaloolane ja filosoof Strabon nimetas seda asulat Lukotookiaks ja Ptolemaios Lukoteekiaks, muutes üht häälikut, kuid need on sellesama nime helleniseeritud versioonid. Teised tõlgendused peavad Louk Teihi keldi-eelseks nimeks, mis võis tähendada rottide saart, vareste saart või kaitset vee eest (selles etümoloogias mängivad rolli uelsi sõna llygod ja iiri sõna luch, mis tähendavad hiirt või rotti). Kuid see võis tähendada ka valget saart. Selle tõlke juured peituvad kreeka sõnas leukos, mis vihjab kipsilademetele asula lähedal – sellest tehti krohvi. Rabelais heidab selle oletuse üle nalja, pakkudes, et kreeklased vihjasid Lutetia naiste puhastele valgetele reitele. Varem olid roomlased tavaliselt oletanud, et nimi Lutetia tuleb sõnast lux („valgus”): tegelikkus – nimi, mis, nagu me juba nägime, on pandud koha ohtlike füüsiliste omaduste järgi – paistab pakkuvat tõepärasemat ja vähem mõttekujutuslikku seletust.10 Nimi Lutetia püsis selle Gallia-Rooma linna elus vaid mõnisada
32
aastat. Tulevane keiser Julianus saadeti 360. aastal Lutetiasse ning ta leidis selle olevat piisavalt tsiviliseeritud, et unustada Lähis-Ida, kus ta oli juba käinud. „Veetsin talve oma kalli Lutetia lähedal,” kirjutas ta samal aastal. See [Lutetia] on see, milleks keldid kutsuvad väikest pariiside asustatud linna, mis tegelikult pole midagi enamat kui igast küljest veega ümbritsetud saar, puusillad kummalgi kaldal. Jõgi ujutab väga harva üle, see on talvel ja suvel ühesugune. … Temperatuur on talvel mahe, sest selle piirkonna inimeste sõnul soojendab saart ookean … pinnas on hea viinapuude kasvatamiseks ja pariisid kasvatavad isegi viigipuid, mähkides nende ümber kaitseks õlgi.11
Nimi Lutetia – prantsuse keeles pehmemalt Lutèce – on linnas ikka alles. Seda on näha ühe luksushotelli (hotell Lutetia oli Teise maailmasõja ajal ka kollaboratsiooni pesa), loendamatute elegantsete ja kasimatute baaride ja isegi ühe linnaseõlle nimes. See õlu kuulub väidetavalt linna vanasse traditsiooni, ehkki seda pruulitakse tegelikult Brüsselis. Linn sai „Pariisiks” Julianuse ajal, kes nimetas selle Civitas Parisiorumiks („pariiside linn”). Põhjus oli pealtnäha poliitiline. Kuni selle ajani oli linna gallia nimi, mis näitas asula suhteliselt sõltumatut ja seetõttu kaitsmata loomust, avalik küllakutse röövellikele naaberhõimudele, kes kasutasid ära selle roomlaste sõjalise eelposti nõrkust. Pärast mitmeid nende hõimude katastroofilisi rüüsteretki oligi Julianus tulnud linna selle kaitset tugevdama. Ta nimetas linna selle põhielanike järgi, nagu oli impeeriumis tavaks, saates sõnumi, et linn on tema kaitse all. Kasutades seda fraseoloogiat, näitas Julianus ühtlasi, et pagi’st on saanud civitates, mis tähendas hõimuküla arenemist linnaks. Veelgi enam, Julianus andis märku, et see väike mudane gallialaste küla kuulub nüüd suuremasse ja keerulisemasse Rooma impeeriumi maailma ning seisab selles ühenduses tähtsal ja prestiižikal positsioonil. Seejärel austas ta linna sellega, et laskis end seal keisriks kroonida. Julianus polnud mitte ainult Rooma väejuht, vaid ka filosoof. Mis kõige tähtsam, ta oli pühendatud Eleusia müsteeriumidesse, ühte uusplatonismi müstilisse harru, mis oli tekkiva kristlusega kõige suuremas vastuolus. Julianus püüdis usulise sallivuse ediktiga taastada paganluse kui linna tähtsaima religiooni praktikaid. Samamoodi avaldas ta austust asula kristluse-eelsetele juurtele, nimetades seda „pariiside linnaks”.
33
Tema kavatsus oli anda linnale tagasi varasem pühaduse tähendus. Selles saavutas ta vaid osalist edu, kuid erinevalt keldi keelest püsis paganausu traditsioon seal keskajani ja kauemgi. Ühe asutamismüüdi järgi, mis on rooma, kreeka, egiptuse ja keldi lugude sulam, olevat naisprohvet ja ülemmaag Isis linna külastanud ning õhu ja vee vaimud ära nõidunud. Esimesena tsiteeris seda lugu Fleur-sur-Loire’i piiskop Abbon esimese aastatuhande lõpus.12 See tsitaat aga oli läbinisti eksitav: Abbon oli kirjanduspetis, kes kirjeldas seda mudast paika kui „maailma ilusaimat sadamat” ning armastas sõnamängu. Oma viites Isisele ta lihtsalt mängis gallia nimega Iccius (maaomanik, kes andis oma nime praegusele Issy-les-Moulineaux’ eeslinnale). Ometi jäi see müüt selles segases vormis püsima. Kuni 16. sajandini kummardasid naised Saint-Germain-des-Prés’ kiriku sissekäigu juures väikest Isise-nimelist naisekuju, mis oli toodud Issyst Pariisi.13 Sõnamäng kajas aastaid kuni 17. sajandi keskpaigani ning poolpime Joyce äratas selle taas „Finnegani ärkamise” unenäodialoogis, kus Shem ütleb Shaunile: „Parysis, tu sais, kruksikruks,* kuulub sellele, kes pariisib enda.”14 Keskaja lõpul nimetas François Villon linna Parouartiks. See sõna oli pärit varaste ja desertööride slängist – koodnimetus kõrtside ja bordellide allmaailma kohta. Umbes nelisada aastat hiljem tuli poeet Arthur Rimbaud Pariisi jooma, kirjutama ja avastama pederastiakunsti oma tubades hämaral käänulisel põiktänaval, mis oli tollal Rue Monsieurle-Prince. Rimbaud polnud Pariisist kuigi suures vaimustuses ning ta torises koju saadetud kirjades, et tema meelest pole Pariis mingi sädelev pealinn, vaid pigem „Parmerde”, haigusi täis koht, mis haiseb nii päeval kui öösel sita järele.15 19. sajandi lõpus, umbes 1600 aastat pärast seda, kui Julianus pani linnale nime, tavatsesid pariislased nimetada Pariisi Paname’iks. See nimi oli osaliselt inspireeritud kuulsast Panama kanalist ja sellega seotud rahaskandaalidest, mis halvasid Prantsuse valitsust 1890. aastatel. Seega oli nimel Paname topelttehingu ja katastroofi tähendus. Kuid see vihjas ka veekogudele, mis poolitasid surnud kesklinna justkui suur transkontinentaalne kanal ise. Nende veekogude hulka kuulusid ka uued kanalid ja veeteed koos sureva Bièvre’i jõega, kitsa suitsuse kanaliga, mis läbis risti-rästi Seine’i vasaku kalda idaosa. * James Joyce’i enda keel. „Kruksikruksi” (crux upon crux, „rist ristil”) all peetakse silmas Suurbritannia lippu, Union Jacki. – Tõlk.
34
Nime Paname kasutatakse tänaseni meedias ja reklaamides, et esile manada folkloorset Pariisi, mis on alles hiljaaegu hinge heitnud. Samuti on see jäänud igapäevakeele klambriks, mida kasutavad põhiliselt räpparid, islami palvevennad, narkoärikad ja linna põhjaosa SeineSaint-Denis’ eeslinnade kodutud. Need inimesed samastuvad vaid oma kogukonnaga ning Pariis ehk Paname on nende jaoks põlastav mõiste, mis vihjab süngele ja rikutud kohale tumedate saastunud vete peal. See sõnakasutus kannab ikka veel linna vanimate nimede jälge, ehkki nüüd on see üsna hägune.16
Lutetia saladused Antiikse Pariisi ajalugu eirati kaua, vähemasti hilise renessansiajani. Kui keskmine pariislane enne seda aega Lutetiast üldse midagi teadis, siis oli see harilikult vaid linna ühe usumärtrite verise legendi foon. Praktilisemas mõttes olid Cité saare ja teiste Pariisi linnajagude elanikud olnud kaua aega harjunud rüüstama ammu surnud Lutetia tänavailt kiviehitisi, et saada materjali uute majade jaoks. Alates 16. sajandist püüti siiski minevikku mõista, isegi kui seda mõttetööd juhatasid liigagi sageli antikvaar Gilles Corrozet’ taolised amatöörid, vaimuliku isa de Breuli taolised fantasöörid või 17. sajandi lõpuosas jurist, poliitik, ajaloolane ja filoloog Henri Sauval. Lutetia taasavastamise tõeline kangelane 19. sajandil oli üks iseloomulikult ebaluuleline lühikest kasvu mees, keda täitis eluaegne kirglik ja irratsionaalne unistus tuua roomlaste linn uuesti pinnale. Théodore Vacquer oli oma sõprade sõnul „tagasihoidlik, kuid põikpäine, täiesti paindumatu”.17 Ta kerkis esimest korda esile 1844. aastal, kui temast, ehkki ta oli alles kahekümnendates eluaastates, oli tehtud Pariisi ajaloo uurimise osakonna juhataja – amet linna valitsuse egiidi all. Vacquer’le oli antud ülesanne inspekteerida ehitustöid Pariisi ümbruses ja üles tähendada arheoloogilise tähtsusega leiud. Tema lähenemine ajaloole oli selgelt praktiline. „Me hindame eelkõige fakte,” kirjutas ta. „Me kasutame vähe tekste. Siiamaani on Pariisi ajalugu kirjutatud kamina ees.”18 Seega vältisid Vacquer’ mehed kirjanduslikke kujutluspilte ja otsisid kindlaid tõendeid maast. Oli suurepärane ajastus, et tema töö saavutas suurima hoo ja innu just 1850. aastatel, kui parun Haussmann lõhkus 35
süsteemikindlalt vanu alleesid ja keskaegse linna labürintjaid kvartaleid. Haussmanni projekt, nagu me näeme 31. peatükis, pidi tegema ruumi uuele sädelevale laiade bulvarite ja avarate avenüüdega linnale, mis pakub vaatamisrõõmu ning kajastab nii modernsust kui ka teeb maailma kadedaks (oma ennastõigustavates ja tahtlikult vildakates memuaarides manab Haussmann oma plaanide kaitsmiseks esile Lutetia algset tähendust „räpane soo”).19 Oma üksildase fanaatiku metsikus kires leidis Vacquer mõningast lohutust linna salajase maa-aluse osa olemasolust. Tema suurim saavutus oli võib-olla areeni väljakaevamine vasakkalda südames Rue Monge’i lähedal. Pariislased olid teadnud seda paika 13. sajandist peale, kuid Vacquer oli esimene, kes asus täitma rohkem või vähem tervete Rooma-aegsete arhitektuurijäänuste kaardistamise ja väljakaevamise keerulist ülesannet. Ta tegi seda alates 1869. aastast, suhtudes range ükskõiksusega suursündmustesse, mis toimusid tema ümber – Prantsuse-Preisi sõda, Pariisi kommuun –, ning inimeste kannatustesse, mida need kaasa tõid. Vacquer’ tõeline soov oli leida muistse linna gravitatsioonikeskus. Ta küsis endalt, millal ja kuidas oli keltide asula lakanud olemast pelgalt mudane küla ja saanud tõeliseks linnapiirkonnaks. Ta oletas, et linn asutati Cité saarel, kust see laienes peamiselt lõunasse, kus praegu on Panthéon ja Luxembourgi aed. Intuitsioon oli juba öelnud talle Lutetia õige suuruse: see ulatus Rue de Rivolist Gobelinsini. Lahendamata jäi küsimus, kuidas jälgida ja mõista elanikkonna liikumist Lutetia pika ajaloo jooksul. See oli ka üks neist suurtest küsimustest, mille esitas 20. sajandil Michael Fleury, kes oli samasugune fanaatik nagu Vacquer. Fleury oli hariduselt ajaloolane ja loomult üksildane. Tema õpilased ja abilised kirjeldasid teda kui „Suurt Fleuryd”, erakut, kes töötas pikki tunde ja luges mingi asja tõestamiseks ühe hooga läbi kogu Hugo loomingu. Fleury oli pedant ja ekstsentrik (näiteks oli ta veendunud anglofoob, kes kirjutas sõna weekend asemel ouikènde). Midagi enamat kui vihje müstitsismile oli tema lähimate jüngrite väites, et ta on „intiimsuhetes nähtamatuga”.20 Enamik Fleury avastusi baseerus ka inspireeritud oletustel. Fleury lonkis 20. sajandi Pariisi vanimates kvartalites – Rue Rataud, Rue des Feuillantines, Rue de l’Arbalète ja Rue Llomond, kõik Ladina kvartalis
36
–, otsides paganliku kunsti kilde tõestamaks oma teesi, et Gallia-Rooma linn oli tõesti kahe kultuuri linn. Selle väite tõestamine oli tema ainus eesmärk. Tema kõige vaidlust tekitavama teesi kohaselt ei avaldanud valitsusvõimude vahetused Rooma impeeriumi lagunemise ja Kapetingide kuningate võimuletuleku (987) vahel Pariisile kuigi suurt mõju ning et tõeline pärand on seetõttu keldi pärand. Fleury jälgis elanikkonna tolleaegseid kõikumisi ja liikumisi, küsides endalt, miks paganlikud kalmistud Val-de-Grâce’is järsku maha jäeti, mis tähendas vasakkalda asulate kasvu ja kaugemate külade hävimist. Fleury väitis, et gallia asundusena sõltus see koht jõekaubandusest ja elust kaupade maabumiskoha ümber. Algselt oli selleks kohaks praegune Place de la Grève (seal seisab praegu raekoda), tolleaegne soine ala paremkaldal, mis oli alguses Pariisi ärirajoon. Vasakkaldale, kus Caesar oli üles löönud oma laagri, kerkisid kloostrid, kirikud ja hiljem Pariisi ülikool. Seega algas linna lahknemine paremkaldaks ehk profaanseks töö- ja kaubanduspiirkonnaks ning vasakkaldaks ehk vaimseks ja intellektuaalseks keskuseks juba selle kõige vanemal ajal. Fleury järeldas, nagu algsed elanikud olid alati teadnud, et kõik algab jõest ja lõpeb jõega, mis oma maa-aluste meeleolude, tõusude ja ohtudega on niisama ettearvamatu nagu meri. Fleury avastus loob ajaloolise baasi pikale traditsioonile kirjutada Pariisist kui meremaalist. „Pariis on ookean,” kirjutas Balzac. „Sa võid heita loodiliini, kuid ei saa iial teada sügavust.”21 Ka Baudelaire’i jaoks oli Pariis sügavate ja piiritute vetega „must ookean”.22 Kõige grotesksem ja judisemapanevam näide sellest pildist on Isidore Ducasse (perfektsionistliku Vacquer’ lähikaasaegne, kuid tema täielik vastand). Ta tuli 1860. aastatel Montevideost Pariisi, nimetas end krahv de Lautréamontiks ja suri linnas arvatavasti liigjoomise tagajärjel. Tema pikas poeemis Les Chants de Maldoror („Maldorori laulud”, 1868) raevutseb eponüümiline, mõrtsukalik, impotentne ja saatanlik kangelane mürgise „Vana Ookeani” vastu. Pole selge, kas „Vana Ookean” on metafoor Pariisi tundmatute sügavuste, surma, igaviku või ääretu alkoholimere kohta, mis ajab Maldorori hulluks. Kuid nii või teisiti tuletab see elavalt ja tontlikult meelde saastatud vee letaalset mõju.
37