See raamat on võimatu
Kolmteist aastat tagasi ma teadsin, et see ei ole võimalik. Ma pidin surema. Või hulluks minema. Olin suremas. Või hulluks minemas. Polnud vähimatki võimalust, et ma praegu veel siin oleksin. Vahel kahtlesin, kas pean enam kümmet minutitki vastu. Ja mõte, et ma tunnen end piisavalt hästi ja piisavalt enesekindlalt, et sellest niimoodi kirjutada, olnuks lihtsalt täiesti uskumatu. Üks depressiooni võtmesümptomitest on mitte näha lootust. Ega tulevikku. Kindlasti mitte tunnelit, mille lõpus on valgus, paistab pigem, et see on mõlemast otsast kinni ja sina oled selle sees. Nii et kui ma vaid oleksin teadnud, mis tulevik toob, et see on võimalik hoopis helgemana kui kõik, mida ma seni kogenud olin, siis oleks selle tunneli üks ots tükkideks lennanud ja ma oleksin näinud valgust. Nii et fakt, et see raamat on olemas, 7
tõendab, et depressioon valetab. Depressioon paneb sind mõtlema asju, mis on valed. Aga depressioon ise ei ole vale. See on kõige tõelisem asi, mida ma kogenud olen. Muidugi on see nähtamatu. Teiste inimeste jaoks ei tundu see vahel miskina. Kõnnid ringi, pea on tules, aga keegi ei näe leeke. Ja nii – kuna depressioon on suuresti nähtamatu ja salapärane – on sel stigmal kerge ellu jääda. Häbimärk on depressiivsete jaoks eriti julm, sest stigma mõjutab mõtteid ja depressioon on mõtete haigus. Kui oled masenduses, siis tunned, et oled üksi ja et keegi ei ela läbi seda, mida sina läbi elad. Sa kardad nii väga paista mingilgi moel hulluna, et võtad kõike isiklikult, sa kardad nii väga, et inimesed võõrduvad sinust veel enam, nii et sulgud endasse ega räägi sellest, millest on kahju, sest rääkimine aitab. Sõnad – öeldud või kirjutatud – ühendavad meid maailmaga, ja nii aitab rääkimine ja kirjutamine meil üksteisega ja iseenda tõelise olemusega ühenduses olla. Ma tean, ma tean, me oleme inimesed. Me oleme salajane saladusi hoidev tõug. Erinevalt teistest loomadest kanname riideid ja teeme järglasi suletud uste taga. Ja meil on häbi, kui meil midagi viltu läheb. Aga me kasvame sellest välja, ja me teeme seda sellest rääkides. Ja võib-olla isegi sellest lugedes ja kirjutades. 8
Päev, kui ma surin
Ma mäletan päeva, kui mu vana mina suri. See algas mõttega. Midagi oli läinud valesti. See oli algus. Enne kui aru sain, mis see oli. Ja siis, sekund või nii hiljem, oli mu peas imelik tunne. Mingi bioloogiline aktiivsus mu kolju tagaosas, kaela kohal, kuklas. Väikeaju. Tukslev või intensiivne võbin, nagu liblikas oleks lõksus, segamini kihelusega. Ma ei teadnud veel, milliseid imelikke füüsilisi nähte depressioon ja ärevus kaasa toovad. Ma lihtsalt arvasin, et nüüd ma suren. Ja siis hakkas mu süda kloppima. Ja mina läks käima. Ma vajusin, kiiresti, langesin uude klaustrofoobilisse ja lämmatavasse reaalsusesse. Ja pidi võtma rohkem kui aasta, enne kui olin jälle võimeline midagi pooleldigi normaalset tundma. Kuni selle hetkeni polnud mul tõelist arusaamist või teadmist depressioonist, peale selle, et ma teadsin, et mu ema oli selle käes kannatanud mõnda aega pärast mu sündi, ja et mu isapoolne vanavanema oli teinud 17
enesetapu. Nii et ma arvan, et see ei olnud perekonna ajaloos võõras, aga see polnud ajalugu, millele ma olin mõelnud. Igal juhul olin ma 24aastane. Ma elasin Hispaanias – Ibiza saare ühes kõige rahulikumas ja kaunimas nurgas. Oli septembrikuu. Kahe nädala pärast oleksin pöördunud tagasi Londonisse, ja reaalsusesse. Pärast kuut aastat üliõpilaselu ja suviseid töid. Olin lükanud täiskasvanuks saamist edasi nii pikalt kui sain, ja nüüd oli see ähvardavalt ligi nagu pilv. Pilv, mis jõudis kohale ja valas mind vihmaga üle. Kõige veidram asi mõistuse juures on see, et seal võivad toimuda kõige pingelisemad asjad, aga keegi teine neid ei näe. Maailm kehitab õlgu. Su pupillid võivad laieneda. Su jutt võib olla seosetu. Su nahk võib higist läikida. Aga polnud mingit võimalust, et keegi, kes oleks mind selles villas näinud, oleks teadnud, mida ma tunnen, mingil moel poleks nad osanud hinnata veidrat põrgut, mida ma kogesin, ega seda, miks surm tundus nii ebatavaliselt hea mõttena. Ma jäin voodisse kolmeks päevaks. Aga ma ei maganud. Mu tüdruk Andrea käis mind korrapäraselt vaatamas, tõi vett või mõne puuvilja, mida suutsin vaevu süüa. Aken oli lahti, et värsket õhku sisse lasta, aga tuba oli 18
vaikne ja palav. Ma mäletan hämmastust, et olen ikka elus. Ma tean, et see kõlab melodramaatiliselt, aga depressioon ja paanika annavad sulle mängimiseks ainult melodramaatilisi mõtteid. Igal juhul polnud mingit kergendust. Ma tahtsin olla surnud. Ei. Mitte nii. Ma ei tahtnud olla surnud, ma lihtsalt ei tahtnud elada. Surm oli midagi, mis mind hirmutas. Ja surm võib saabuda ainult sellele, kes on elanud. Oli lõpmatult rohkem inimesi, kes polnud kunagi elus olnud. Ma tahtsin olla üks neist inimestest. Vana klassikaline soov. Et ma poleks iial sündinud. Olla üks neist kolmesajast miljonist seemnerakust, mis ei saanud hakkama. (Milline õnn on olla normaalne! Me kõik kõnnime nendel nähtamatutel köitel, millel võime iga hetk libastuda ja sattuda vastamisi kõigi nende eksistentsiaalsete õudustega, mis meie meeltes suiguvad.) Toas polnud kuigi palju asju. Oli voodi valge mustrita tekiga ja olid valged seinad. Seinal võis olla pilt, aga vist siiski mitte. Ma vähemalt ei mäleta seda. Voodi kõrval oli raamat. Ma võtsin selle korra kätte ja panin tagasi. Ma ei suutnud sekundikski keskenduda. Ma ei suutnud seda kogemust täielikult sõnadega kirjeldada, sest see oli sõnade ulatusest väljas. Sõna otseses mõttes ma ei suutnud sellest korralikult rääkida. Sõnad tundusid selle valu kõrval tühised. 19
Ma mäletan muret oma noorema õe Phoebe’i pärast. Ta oli Austraalias. Ma muretsesin, et tema, mu lähedasim geneetiline vaste, võiks niimoodi tunda. Ma tahtsin temaga rääkida, aga teadsin, et ei saa. Kui olime veel väikesed ja elasime Nottinghamshire’is, oli meil välja töötanud süsteem, kuidas voodis olles suhelda, nimelt koputasime oma kõrvutiste tubade ühisele seinale. Nüüd koputasin ma madratsile, kujutledes, et ta kuuleb mind teise maailma otsa. Kopp. Kopp. Kopp. Mul ei olnud peas mõisteid „depressioon” või „paanikahäire”. Oma naeruväärses naiivsuses ma ei arvanud, et keegi kunagi oleks kogenud seda, mida kogesin mina. Kuna see oli mulle nii võõras, siis arvasin, et see on inimesele kui sellisele võõras. „Andrea, ma kardan.” „Pole midagi. Kõik läheb hästi. Kõik läheb hästi.” „Mis minuga toimub?” „Ma ei tea. Aga kõik läheb hästi.” „Ma ei saa aru, kuidas see saab juhtuda.” Kolmandal päeval lahkusin ma toast ja lahkusin villast, ja läksin välja ennast tapma.
20
Sa võid olla depressiivne ja õnnelik, just nagu sa võid olla kaine alkohoolik. Sel pole alati ilmset põhjust. See võib tabada inimesi – miljonäre, heade juustega inimesi, õnnelikult abielus inimesi, inimesi, keda on just edutatud, inimesi, kes oskavad stepptantsu ja teha kaarditrikke ja tinistada kitarri, inimesi, kellel on suured poorid, inimesi, kes kiirgavad oma staatuseuuendustes õnne –, kellel ei paista väliselt olevat mingit põhjust õnnetu olla. See on saladuslik ka neile, kes selle käes kannatavad.
22
Kaunis vaade
Päike kõrvetas kõvasti. Õhk lõhnas mändide ja mere järele. Meri oli sealsamas, kalju jalamil. Ja kaljuserv oli ainult mõne sammu kaugusel. Võiks öelda, et mitte rohkem kui kahekümne. Ainus plaan, mis mul oli, oli teha selles suunas kakskümmend üks sammu. „Ma tahan surra.” Mu jalgade juures oli sisalik. Päris sisalik. Ma tundsin mingit kohtumõistmist. Sisalikega on see lugu, et nemad ei tapa ennast. Sisalikud on ellujääjad. Jätad neid sabast ilma ja uus kasvab asemele. Nad ei ole norutajad. Nad ei lange depressiooni. Nad lihtsalt lähevad eluga edasi, ükspuha kui karm või ebasõbralik on maastik. Rohkem kui midagi muud tahtsin ma olla see sisalik. Mu selja taga oli villa. Ilusaim koht, kus ma iial olin elanud. Minu ees avanes kõige ilusam vaade, mida ma iial olin näinud. Sädelev Vahemeri oli nagu türkiissinine, pisikesi teemante täis laudlina, ääristatud dramaatilisest 23
lubjakivikaljudega rannajoonest ja väikestest murtudvalgetest keelatud randadest. See sobib peaaegu igaühe määratlusega ilust. Ja ikkagi, ka kõige kaunim vaade maailmas ei suutnud peatada minu tahtmist end tappa. Natuke üle aasta tagasi olin lugenud oma magistritöö tarvis palju Michel Foucault’d. Eriti „Madness and Civilization’it” („Hullus ja tsivilisatsioon”). Mõte, et hullusel peaks laskma olla hullus. Et hirmu täis, mahasuruv ühiskond märgistab kõik erineva kui haige. Aga see oli haigus. Asi polnud hulludes mõtetes. Asi polnud pisut ogar olemises. Asi polnud Borgese lugemises või Captain Beefhearti kuulamises või piibutõmbamises või hiiglasliku Marsi šokolaaditahvli viirastumises. See oli valu. Ma olin olnud terve ja nüüd äkitselt enam ei olnud. Ma ei tundnud end hästi. Nii et ma olin haige. Polnud tähtis, kas see oli ühiskonna või teaduse süü. Ma lihtsalt ei suutnud tunda niimoodi sekunditki kauem. Ma pidin end tapma. Ma olingi seda tegemas. Samal ajal kui mu tüdruk oli villas, midagi teadmata, arvates, et mul oli lihtsalt värsket õhku vaja. Ma kõndisin, lugedes samme, ajades numbrid sassi, meel üle ilma laiali. „Ära löö põnnama,” ütlesin endale. Või arvan, et ütlesin. „Ära löö põnnama.” 24
Ma astusin kaljuservani. Ma võisin lõpetada niimoodi tundmise lihtsalt veel üht sammu tehes. See oli nii pööraselt lihtne – üksainus samm – versus elusolemise valu. Kuula nüüd. Kui sa oled kunagi arvanud, et depressiivne inimene tahab olla õnnelik, siis sa eksid. Ta ei hooli vähimatki luksusest olla õnnelik. Ta tahab lihtsalt tunda valu puudumist. Põgeneda põleva meele eest, kus mõtted leegitsevad ja suitsevad nagu süütamisele kaotatud vana omand. Olla normaalne. Või kui normaalne on midagi võimatut, siis olla tühi. Ja ainus viis, kuidas ma sain olla tühi, oli lõpetada elu. Üks miinus üks on null. Aga tegelikult polnud see lihtne. Depressiooni puhul on veider, et isegi enesetapumõtete sagenedes jääb hirm surma ees samaks. Ainus erinevus on see, et elus olemise valu suureneb järsult. Nii et kui sa kuuled, et keegi on end tapnud, siis on tähtis teada, et surm polnud nende jaoks sugugi vähem jube. See polnud moraalses mõttes „valik”. Seda hukka mõista tähendaks mitte mõista. Ma seisin seal mõnda aega. Kogusin julgust surra, ja siis kogusin julgust elada. Olla. Mitte olla. Surm oli seal nii lähedal. Veel natuke õudust ja kaalukauss oleks langenud. Võib-olla mõnes teises universumis ma tegin selle sammu, aga mitte selles. 25
Mul oli ema ja isa ja õde ja tüdruk. Neli inimest, kes armastasid mind. Sel hetkel soovisin ma nagu hull, et mul ei oleks kedagi. Mitte ühtegi hinge. Armastus hoidis mind siin kinni. Ja nad ei teadnud, mis tunne mu peas oli. Võib-olla kui nad oleksid kümme minutit mu peas olnud, oleksid nad öelnud: „Oh muidugi, jah, tõesti. Sa peaksid hüppama. Sa ei peaks tundma sellist valu. Võta hoogu ja hüppa, ja pane silmad kinni ja tee see ära. Kui sa põleksid, siis ma paneksin sulle teki ümber, aga leegid on nähtamatud. Me ei saa midagi teha. Nii et hüppa. Või anna mulle püss ja ma lasen su maha. Eutanaasia.” Aga niimoodi see ei läinud. Kui sa oled depressioonis, on valu nähtamatu. Pealegi kui aus olla, siis ma kartsin. Mis siis, kui ma ei sure? Mis siis, kui ma jään halvatuks, liikumatuks, ja igaveseks sellesse seisundisse? Ma arvan, et elu annab meile alati põhjuse mitte surra, kui me piisavalt tähelepanelikult kuulame. Need põhjused võivad pärineda minevikust – ehk inimesed, kes meid on kasvatanud, või sõbrad või kallimad – või tulevikust – võimalused, millest me ilma jääks. Ja nii ma elasin edasi. Ma keerasin villa poole tagasi, ja lõpuks oksendasin kogu sellest stressist.
26
Vestlus üle aja. Esimene osa
toonane mina: Ma tahan surra.
praegune mina: Kena, aga sa ei sure. toonane mina: See on kohutav.
praegune mina: Ei. See on imeline. Usalda mind. toonane mina: Ma ei saa valuga hakkama. praegune mina: Ma tean. Aga sa saad. Ja see on seda
väärt.
toonane mina: Miks? Kas tulevikus on kõik täiuslik? praegune mina: Ei. Loomulikult mitte. Elu ei ole kunagi
täiuslik. Ja ma olen ikka aeg-ajalt depressiivne. Aga ma olen paremas kohas. Valu pole enam nii hull. Ma sain teada, kes ma olen. Ma olen õnnelik. Just praegu olen ma õnnelik. Torm vaibub. Usu mind. toonane mina: Ma ei saa sind uskuda. praegune mina: Miks? toonane mina: Sa oled tulevikust ja mul ei ole tulevikku. praegune mina: Ma just ütlesin sulle ... 27