EUROOPA 1900–1914
Originaali tiitel: The Vertigo Years Europe, 1900–1914 Philipp Blom First Published in the Unites States in 2008 by Basic Books Copyright © 2008 by Philipp Blom All rights reserved. Kaane kujundanud Mari Kaljuste Kaane foto © Hulton-Deutsch Collection/CORBIS Toimetanud Sander Liivak Värsid tõlkinud Peep Ilmet © Tõlge eesti keelde. Tõnis Värnik, 2010 ISBN 978-9985-3-2008-2 Kirjastus Varrak Tallinn, 2010 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif 4
Cecilile ja Chelseale, Samanthale, Andréle, Pierce’ile, Aidanile, Martine’ile ning Lukasele
5
SISUKORD
Illustratsioonid ........................................................................................9 Tänuavaldused .......................................................................................12 Sissejuhatus ...........................................................................................17 1. 1900: Dünamo ja neitsi ...................................................................23 2. 1901: Vahtkonna vahetus ................................................................43 3. 1902: Oedipus Rex ...........................................................................67 4. 1903: Tundmatu kiirgus ..................................................................97 5. 1904: Tema majesteet ja härra Morel ............................................121 6. 1905: Võimsamini puhke, maru ....................................................155 7. 1906: Dreadnought ja äng ..............................................................193 8. 1907: Unistused ja nägemused .....................................................234 9. 1908: Naised loobivad kive ...........................................................269 10. 1909: Kiirete sõidukite kultus ......................................................303 11. 1910: Inimloomus muutub ...........................................................335 12. 1911: Paleed rahvale ......................................................................370 13. 1912: Sigivuse probleemid ............................................................400 14. 1913: Wagneri kuritöö ..................................................................431 15. 1914: Kõige nurjatum kuritöö .....................................................463 Märkused .............................................................................................486 Bibliograafia .........................................................................................500 Register ................................................................................................525
7
8
ILLUSTRATSIOONID
Illustratsioonid tekstis lk 24
Porte monumentale, Pariisi maailmanäitus, 1900 (Roger-Viollet/ Getty) lk 27 Vaade maailmanäitusele, Pariis, 1900 (© Hulton-Deutsch Collection/CORBIS) lk 40 Dünamote saal Pariisi maailmanäitusel, 1900 (Roger-Viollet/Topfoto) lk 49 Edward VII (Corbis) lk 59 Saksi-Altenburgi hertsog Ernst perekonnaga (Schlossmuseum, Altenburg) lk 64 Keiser Wilhelm II (© Bettmann/CORBIS) lk 77 Kolm põlvkonda Freude. Sigmund Freud tütre Anna ja pojatütre Evega, 1927 (© CORBIS) lk 85 Gustav Mahler suvepuhkusel. lk 91 AEG turbiinitehas Berliinis, arhitekt Peter Behrens (AKG images) © DACS 2008 lk 92 Faguse tehas Alfeldis, arhitekt Walter Gropius (AKG images) © DACS 2008 lk 93 Gustav Klimt, „Judith”, 1901, Österreichische Galerie Belvedere, Viin (Bridgeman Art Library) lk 94 Gustav Klimt, näituse Ver Sacrum plakat Viini juugendiajakirjast, 1898, Historisches Museum der Stadt, Viin (Bridgeman Art Library) lk 98 Marie ja Pierre Curie, 1904 (Getty) lk 108 Albert Einstein (Topfoto) lk 124 Belgia kuningas Leopold II (Corbis) 9
Pöörased aastad
lk 126 Edward Dene Morel (Anti-Slavery International) lk 130 Isa oma tütre maharaiutud käega, Kongo (Anti-Slavery International) lk 152 Ludwig Deutsch, „Nuubia kaardiväelane”, Fine Art Society, London (Bridgeman Art Library) lk 159 Vene talupojad, 1910 (Imagno/Getty Images) lk 174 Isa Gapon poolehoidjate ringis (AKG images) lk 201 Admiral Fisher. Kilverstone’i parun John Arbuthnot Fisher (1841-1920), foto 19. sajandi lõpust (© Hulton-Deutsch Collection/CORBIS) lk 205 Duell (© Bettmann/CORBIS) lk 236 Bertha von Suttner (AKG images) lk 248 Gusto Gräser (Gusto Gräseri arhiiv) lk 252 Noored Wandervogeli aktivistid, 1914 (AKG images) lk 257 Helena Blavatsky ja kolonel Henry Steel Olcott, 1908 (Bridgeman Art Library) lk 262 Religioonifilosoof ja kirjanik Rudolf Steiner. Austria. Foto on tehtud enne 1925. aastat (Imagno/Getty Images) lk 276 Mary Gawthorpe, jaanuar 1909 (Mary Evans Picture Library) lk 279 Emmeline Pankhurst arreteeritakse Buckinghami palee juures, jaanuar 1914 (Getty images) lk 282 Leonora Cohen (Leeds Museum and Galleries, City Art Gallery) lk 283 Lillian Lenton, politseifoto, u 1910 (National Portrait Gallery Londonis) lk 304 Louis Blériot La Manche’i ületamas, juuli 1909 (Topfoto) lk 351 Mihhail Larionov, „Sügis”, u 1910–1912, Musée National d’Art Moderne, Centre Pompidou, Pariis (Bridgeman Art Library) lk 355 Georges Braque, „Vaikelu viiuli ja kruusiga”, 1910, Kunstmuseum, Basel (Bridgeman Art Library) © ADAGP, Pariis ja DACS, London 2008 lk 356 Thomas Eakinsi foto (Weidenfeld & Nicolson Archive) lk 357 Marcel Duchamp, „Trepist alla tulev akt nr 2”, 1912, Philadelphia Museum of Art, Pennsylvania (Bridgeman Art Library) © Succession Marcel Duchamp/ADAGP, Pariis ja DACS, London 2008 lk 365 Oskar Kokoschka, „Unistavad poisid”, 1908, Scottisch National 10
Illustratsioonid
lk 366 lk 371 lk 375 lk 376 lk 377 lk 379 lk 381 lk 388 lk 396 lk 410 lk 452 lk 455 lk 460 lk 467 lk 474
lk 485
Gallery of Modern Art, Edinburgh (Bridgeman Art Library) © Foundation Oskar Kokoschka/DACS 2008 Alfred Kubin, „Sõda”, u 1903, Kupferstichkabinett, Dresden © Everhard Spangenberg/DACS 2008 Rahvahulk Cinema Palace-Gaumonti ees, 1909 (Roger-Viollet/ Bridgeman Art Library) Üks esimesi koomiksikangelasi Krazy Kat Max Linder (© Sunset Boulevard/Sygma/Corbis) Sarah Bernhardt (Topfoto) Enrico Caruso (Alinari/Bridgeman Art Library) Jacques Henry Lartigue’i fotod, Donation Lartigue © Ministère de la Culture, France/AAJHL Kelloggi maisihelveste reklaam ajakirjas, u 1910 (Advertising Archives, London) Naisjalgratturid (Mary Evans Picture Library) Ernst Haeckeli illustratsioon raamatule „Kunstformen der Natur”, 1900 (Scanpix) Cesare Lombroso, näiteid kurjategijatest raamatust L’Homme Criminel, kirjastus Felix Alcan, 1887 (Bridgeman Art Library) Alfred Kubin, Salto Mortale, u 1903, Albertina Viinis © Everhard Spangenberg/DACS 2008 Marius Jacob (Roge-Viollet/Bridgeman Art Library) Madame Henriette Caillaux, prantsuse poliitiku Joseph Caillaux teine abikaasa, 16.06.1914 (Hulton Archive/Getty Images) Jean Metzinger, „Velotrekk”, 1914, Peggy Guggenheim Collection, Venezia (The Art Archive) © ADAGP; Pariis ja DACS, London 2008 Eugène Atget’ foto (erakogu)
Kui pole teisiti märgitud, on kõik fotod laenatud erakogudest. Kuigi on tehtud kõik võimalik leidmaks autoriõiguse omanikke, on kirjastus meelsasti nõus edaspidistes väljaannetes ära märkima ka need, keda ei läinud korda kindlaks teha.
11
TÄNUAVALDUSED
Ükski raamat ei sünni ilma jutuajamiste ja aruteludeta ning seda enam sõltus niisugune ambitsioonikas projekt nagu käesolev sõpradest ja kolleegidest, kes aitasid leida algideid, neid hinnata, täpsustada ja mõnikord ka kõrvale heita. Töö algusjärgus kindlustas minu agent Bill Hamilton mulle suurepärased võimalused panna paika kontseptsioon kui tervik ja ka kirjastaja Alan Samson toetas minu peaaegu enesetapjalikku ideed kogu südamest. Eri etappides olid diskussioonipartneriteks, kes aitasid suunata mu tähelepanu ja luua tähelepanekuid ühendavaid seoseid ning avasid mu silmad uutele seostele, dr Thomas Angerer, Anne Buckley, prof John Burrow, prof Christophe Charle, prof Tony Judt, dr Stephen Paterson, dr Ulrich Raulff, dr David Rechter, Froukje Slofstra, prof Jon Stallworthy ja dr Magnus Walter, samuti Victoria Hobbs, Sebastian Ritscher, Sara Fisher ja George Lucas, kelle väsimatu toetus oli mulle hindamatu väärtusega. Elise Allen ja Simon Kasper abistasid mind uurimistöös ning British Library, Bibliothèque Nationale de France’i, Bibliothèque de la Geneviève’i, Österreichische Nationalbibliotheki, Literaturarchiv Marbachi, samuti Leideni, Sorbonne’i, Oxfordi, Viini ja New Yorgi ülikooli raamatukogu, Londoni Wellcome’i instituudi ja Musée de la ville de Paris’ personal oli alati valmis andma mulle nõu ja abi, mis ületas kaugelt üle nende töökohustuste piirid. Eriti tänulik olen prof Ulrich Siegile, kelle põhjalikud teadmised ajaloost ja inimlikkus etendasid otsustavat rolli minu enese ideede lahtimõtestamisel. Kui teksti mustand oli valmis, ilmutas end erakordselt tähelepaneliku lugejana ning jagas väärtuslikke nõuandeid Bernadette Buckley. 12
Tänuavaldused
Ja viimaks, ehkki kaugeltki mitte viimases järjekorras, oli minu abikaasa Veronica Buckley see, kes toetas mind oma armastusega ja kuulas kannatlikult ära minu arvukad liigentusiastlikud monoloogid ning kurtmised töös ette tulnud takistuste pärast ja tõi piiritu lahkusega mu lauale ikka ja jälle tassi teed, olgu või hiline öötund.
13
14
Miski pole vähem eetiline kui niinimetatud seksuaalmoraal, mis rajaneb täielikult sotsiaalsel mugavusel ... meie aja võib-olla kõige tähtsam psühholoogiline fakt on eetika ja ühiskonna reeglite vaheline pinge, mis aeglaselt kasvab ning annab end üha teravamini tunda. Moodsa aja inimolend on selles Prokrustese sängis sedavõrd pinges, sedavõrd lahti kistud oma kõige sügavamast olemusest ja muutunud nii ülitundlikuks, et sellele on raske leida midagi sarnast kogu teadaolevast ajaloost ... Teine moodsa aja probleem seisneb selles, kuidas lepitada inimest määratu hulga talle kaela langeva uuega. Tänapäeva olemus seisneb ju tõsiasjas, et mitte kunagi pole tulnud rinda pista nii paljude uute asjaoludega. Krahv Harry Kessler, Päevik, 7. aprillil 1903
15
16
SISSEJUHATUS
Nad seisavad puudega ääristatud külavahetee ääres, enamik neist on mehed ja poisid, kõik täis ootusärevust. Suvine palavus vaevab kõiki. Nende pilk on suunatud kaugusse sirutuvale teele nii kaugele kui silm ulatub. Hakkab kostma nõrka põrinat. Tee otsas ilmub nähtavale auto, see on väike ja seda ümbritseb tolmupilv, mis aina paisub, paisub iga hetkega. See kihutab vaatajate poole, võimas mootor kannab sõidukit edasi, mürisedes üha valjemini, tekitades mulje suurest ühte koondatud jõust. Üks pealtvaatajatest, umbes kaheksateistkümneaastane nooruk, seab oma fotoaparaadi valmis, et teha pilt, milleks ta siin ootabki. Energiast pakatav sõiduk läheneb möirates. Nüüd on ta peaaegu siin. Nooruke piltnik jälgib kõike süvenenult läbi objektiivi. Ta näeb selgesti pika mootorikatte taga istuvat juhti ja kaassõitjat, näeb kütusepaagile maalitud numbrit kuus, tunnetab kogu kehaga müra lööklainet, kui sõiduk temast mööda kihutab. Samal hetkel vajutas ta katikunuppu. Nüüd, kus tolm hajub, tuleb veel oodata, et näha, kuidas foto välja tuli. Nähes pilti, mille ta tol 1912. aasta juunikuu 26. päeval Prantsuse Grand Prix’ võidusõidu ajal tegi, on noor fotograaf pettunud. Auto number kuus on kaadris ainult poolenisti, taust on määrdunud ja kummaliselt moondunud. Noormees paneb foto kõrvale. Tema nimi on Jacques Henri Lartigue. Pilt, mida ta peab ebaõnnestunuks, pannakse nelikümmend aastat hiljem näitusele ja teeb ta kuulsaks, sest kätkeb endas kogu seda ruttu, energiat ja kiirust, mis olid nii iseloomulikud sajandivahetust ja 1914. aasta sügist lahutavatele aastatele. Tänapäeval peetakse ajajärku enne Esimese maailmasõja puhkemist tõeliseks idülliks: allakäigule eelnenud vana head aega ehk belle époque’i ülistatakse paljudes pompöössetes filmides kui imelist ja terviklikku 17
Pöörased aastad
ühiskonda, mida peagi raputasid paratamatule katastroofile viivad jõud. Kui ajaloosündmusi samamoodi edasi tõlgendada, siis pärast 1918. aastat tõusis vana maailma tuhast fööniksina juba uus, moodne ajastu. Enamikule 1900. aasta paiku elanud inimestele oleks niisugune nostalgiline vaatenurk oma rõhuasetusega stabiilsusele ja kombelisusele tulnud üllatusena. Nende kogemused oma ajastust polnud veel jõudnud hakata seda ilustama. Need kogemused olid veel värsked ning nende võlud ja valud olid palju lähedasemad meie endi ajale. Toona, nagu tänapäevalgi, olid kiired muutused tehnikas, üleilmastumine, sidetehnoloogia areng ja muutused ühiskonna struktuuris peamisteks teemadeks nii vestlustes kui ka ajaleheartiklites; toona nagu tänapäevalgi vajutas massiline tarbimiskultuur oma pitseri kogu ajastule; toona, nagu tänapäevalgi, oli kõikjal ülekaalus tunne, et elatakse üha kiirenevas tempos tundmatusse ruttavas maailmas. Sellepärast sobibki Lartigue’i foto nii hästi iseloomustama oma aega. Kiiretest autodest ja üldse kiirusest vaimustunud nooruki huvis peegeldus kogu ajastu huvi, kus kangelasteks olid kiired võidusõitjad, kus iga nädal püstitati ja purustati uusi kiirusrekordeid ning masstootmine – antud juhul käsikaamerate näol – muutis igaühe elu. Kiirus võib olla nii hirmutav kui ka meeliülendav ning just sellest tulenevad kartused ja vastuseis muutustele vaatavad meile vastu ka sajandi tagant. Aastal 1900 oli kõikidest muutustest kõige põhjalikum meeste ja naiste suhetes aset leidnud muutus ning leidub väga palju viiteid meeste hulgas levinud kartustele, sest nende seisund ei tundunud enam kindel. Esimest korda Euroopa ajaloos said naised massiliselt haridust, teenisid ise raha, nõudsid valimisõigust ja mis kõige tõsisem, hakkasid märku andma, et tööstusajastul kipuvad kehaline jõud ja abielulised väärtused muutuma kasutuks. Mehed reageerisid sellele agressiivselt vanu väärtushinnanguid uuesti rõhutades; mitte kunagi varem polnud tänavail nähtud nii palju mundreid ega peetud nii palju duelle, mitte kunagi varem pole nähtud nii palju erakuulutusi, mis pakuvad ravi „meestehaigustele” ja „nõrkadele närvidele”, ning mitte kunagi varem pole nii palju mehi kaevelnud kurnatuse ja närvilisuse üle ning leidnud end sanatooriumist või koguni vaimuhaiglast. Tänapäeval seatakse identiteet kahtluse alla teistmoodi ja muret väljendatakse teisiti, aga kõik see tõuseb ikkagi esile seksuaalsel pinnal ning 18
Sissejuhatus
tihtipeale just mehelikkuse küsimärgi alla seadmise vormis. Salaviha endiste koloniaalriikide ülekohtu või ülbe lääne vastu on sundinud noori muhameedlastest mehi panema end maksma haarates relvi või hakates enesetaputerroristiks – seegi on järelkaja toonasele ammusele ajale, mil anarhistidest terroristid lasid end õhku kümnetes Venemaa valitsuse liikmete vastu korraldatud rünnakutes. 1900. aasta paiku pidasid oma vähese mehelikkuse pärast muret tundvad mehed selle kinnituseks sündivuse langust Euroopas ja iseäranis keskklassi hulgas, kusjuures toonaste polemiseerijate arvates ületasid alamad klassid ja kolooniate rahvad järelkasvu juurdekasvu poolest „tsiviliseeritud” valgeid tunduvalt. Tänapäeval võib niisuguste väidete järelkaja näha hüsteerilistes arutlustes Euroopasse tulnud muslimite kõrge sündimuse üle, paljuvaieldud ennustustes maailma rahvastiku kasvust ja selle kahanemisest Euroopas ning USA-s, rääkimata juba bioloogilistest uuringutest, mis näitavad lääne meeste viljakuse vähenemist. Kiirus ja reipus, rahutus ja peapööritus tõusid aastail 1900 kuni 1914 ikka ja jälle päevakorda, samal ajal kui linnad kasvasid plahvatuslikult, terved ühiskonnad kujundati ümber, masstootmine haaras oma võimusesse igapäevaelu, ajalehed paisusid meediaimpeeriumideks, kinode vaatajaskond kasvas kümnetesse miljonitesse ja üleilmastumine tõi brittide toidulauale liha Uus-Meremaalt ja teravilja Kanadast, vähendades seega oluliselt vana maaomanike klassi sissetulekuid ja võimaldades esile tõusta uut tüüpi inimestel: inseneridel, tehnokraatidel ja linlastel. Moodne aeg ei sündinud otsekui neitsist mitte Somme’i kaevikutes. Juba ammu enne 1914. aastat oli see haaranud eurooplaste mõtted ja elu kindlalt oma võimusesse. Sõda ei olnud siin põhjus, vaid katalüsaator, mille mõjul vanad struktuurid varisesid kiiremini kokku ja uus identiteet sai end vaevata maksma panna. Peapöörituse aastatel on palju ühist meie oma ajaga mitte ainult avatuse poolest: 1910. ja isegi 1914. aastal ei võinud keegi olla kindel, missuguseks tulevikumaailm võib kujuneda, kelle kätte jääb võim, missugune poliitiline rühmitis osutub võidukaks või missugune ühiskond tormaka arengu tulemusel tekib. Seevastu 20. sajandi teisel poolel kujundas külm sõda täiesti teistsuguse olukorra: lõpptulemus oli ebaselge, aga samas oli täiesti selge, mis on kaalul, ja sama selge oli seegi, et üks kahest ideoloogilisest süsteemist peab lõppude lõpuks osutuma võitjaks. 19
Pöörased aastad
Koos nõukogude süsteemi kokkuvarisemisega tõusid jälle päevakorda peapöörituse aastatele iseloomulikud avatus ja ebakindlus ning praegu on äärmiselt raske öelda, mida tulevik meie ühiskonnale toob. Suurel määral tuleneb meie ees 21. sajandi alguses seisev ebakindel tulevik leiutistest, ideedest ja muutustest, mis sündisid ebaharilikult sündmusrikka viieteistkümne aasta 1900–1914 jooksul, kui kunsti- ja teaduselu iseloomustas erakordne loovuse tõus, ühiskonda tohutud muutused ja ka inimesed ise muutusid. Kõik see, mis omandas suure tähtsuse 20. sajandil – füüsika osatähtsusest naiste emantsipatsioonini, abstraktsest kunstist kosmoselendudeni, kommunismist ja fašismist tarbimisühiskonnani, tööstuslikest tapatalgutest meedia võimuni –, oli jätnud inimestele sügava mulje juba enne 1914. aastat, nii et ülejäänud sajand ei kujunenud millekski muuks kui vahel meeldivaks, vahel vastikuks harjutamiseks ning nende uute võimaluste talumiseks ja avastamiseks. Et mõista niisugust elustavat ja vastuolulist aega ning näha selle ja tänapäeva sarnasusi ning erinevusi, peame lähenema sellele ilma teleoloogiliste eelarvamusteta, nägemata seal ainuüksi asjaolusid, mis viivad või ei vii maailmasõjani. Selle asemel peame vaatlema seda samasuguse vahetu pilguga nagu noor Lartigue, kui ta suunas oma fotoaparaadi võidusõiduautole number kuus. Kuigi tulemus võib tunduda moonutatuna, subjektiivse pildina, mis kajastab ainult osa tegelikkusest, jääb see siiski parimaks võimaluseks tabada seda aega iseloomustava elukogemuse kiirust ja vahetust. Püüdes avastada kõnealust ajastut selle enese seisukohalt, tahaksin teid kutsuda korraldama mõtteeksperimenti: kujutlege, et ablas, aga äärmiselt valiv nuhtlus raamatukoide näol ründab kogu maailma raamatukogusid ning on hävitanud kõik raamatud ja fotod, filmid ja muud salvestised ning pannud nahka kogu ajaloolise informatsiooni, mis käsitleb aega juulist 1914 kuni aastani 2000; kujutlege, et te ei tea midagi atentaadist Sarajevos, Somme’i lahingust, ülemaailmsest majanduskriisist, Kristallööst, Stalingradist, Auschwitzist, Hiroshimast, Gulagist ja Berliini müürist, pärast aastatuhande vahetust on aga ajalugu pikkamisi taas teadvusele tulnud. Kujutlege, et teil pole võimalik tutvuda 1910. aasta paiku elanud inimeste elulugude, mõtete ja tegudega mitte läbi koletislike kuritegude ja monumentaalsete saavutuste sajandi prisma, vaid teil tuleb kogu see 20
Sissejuhatus
ajalooline teadvus mõneks ajaks kõrvale jätta. Kujutlege end vaatlemas aastaid 1900–1914 ilma nende pikkade varjudeta, mida tulevik heidab nende ajaloolisele olevikule kogu selle keerukuses ja vastuolulisuses, lootustes ja kartustes ning täiesti tundmatu tulevikuga, täpselt nagu seda elasid läbi toonased inimesed.
21
22
1
1900: DÜNAMO JA NEITSI
Niisiis, monsieur et madame, te kavatsete tulla, te juba tulete, te oletegi tulnud meie kaunile 1900. aasta maailmanäitusele. Olete Pariisis, olete juba otsekui unenäos kaugelt silmanud näituse rajatisi, mis kõrguvad suurlinna taeva taustal. Missuguse programmi te peaks valima? Kust alustada? 1900. aasta maailmanäituse ametlikust teejuhist Üks lihtne piinav küsimus peaks köitma kõikide prantslaste mõtteid: „Kuidas saaksime ära hoida Prantsusmaa kadumise? Kuidas säilitada prantslaste sugu Maal?” Selle eluliselt tähtsa küsimuse kõrval ununevad kõik muud ... Jacques Bertillon, La dépopulation de la France
T
a oli hiiglaslik, samas kummalisel kombel prohvetlik: seal ta seisis, kuus meetrit kõrge tervisest pakatav kodanlane, täpselt Pariisi Exposition Universelle’i võimsa peavärava tipus, otsekui valvates sissepääsu uude sajandisse. Seal ta siis kõrgus uhkelt otsekui lahingulaev mereväe pidupäeval, üll moekad rõivad, kokku jättis see Pariisi kipsist sümbol aga mulje nõudlikust matroonist, kes juhatab oma ärahellitatud tütart läbi Lafayette’i galerii: rinnakas, askeldav ja kõrk. Peaaegu et võis kuulda teda kärkimas korraldusi arglikule poesellile. Kriitikud ei suhtunud temasse hästi: „naeruväärne”, „lihtsalt jõle” ja „prostitutsiooni triumf ” olid mõned arvustajate hinnanguist. Skulptor Paul Moreau-Vauthier (1871–1936), kahekümne üheksa aastane tõusev täht, oli saanud mõtte kujutada Pariisi noore pariisitarina, aga mitte mingi sülfi meenutava näitsikuna või antiikses rüüs kreeka 23
Pöörased aastad
jumalannana, vaid tänapäevase enesekindla küpse naisena, kes vaatab julgelt uude sajandisse. Ta oli valinud modelliks näitlejatar Sarah Bernhardti, jumaliku Sarah’, ja tellinud Paquini moemajalt oma töö jaoks hunnitult moodsa kleidi, mis pidi endas ühendama legendaarse veetluse ja pealinliku suursugususe.
Koletu suur La Parisienne troonib maailmanäituse peaväraval, mis oli mõeldud vastu võtma 60 000 inimest tunnis.
Tulemus oli sama õnnetu kui kogu näituse ametlik avamine. Prantsuse president Émile Loubet oli sunnitud kõikide vabariigi tähtsamate ninade ja sabakuubede juuresolekul sooritama pühaliku avatseremoonia mudas, poriloikude ja pooleliolevaid ehitisi ümbritsevate tellingute vahel ning maailma kõigi aegade kõige suurejoonelisemat näitust vaatama tulnud esimesed külastajad leidsid paljud näitusesaalid eest pooltühjana. Toonane karikatuur kujutab hämmelduses rahvahulka tellingute ja siltide „Sissepääs keelatud” vahel. Allkiri ütleb: „Mida maailmanäitusel näha saab.” Järgmiste nädalate jooksul paigaldati kõik puuduvad atraktsioonid ja iga viimanegi eksponent leidis endale paljude teiste hulgas koha. 24
1900: Dünamo ja neitsi
Piletikassad peavärava juures suurlinna allegoorilise sümboli all olid arvestatud teenindama kuuskümmend tuhat külastajat tunnis ja töötasid täistuuridel. Ettenähtud aja lõppedes oli 112-hektarilist näitusepinda Pariisi südames külastanud umbes 50 miljonit inimest, nädalavahetustel keskmiselt kuussada tuhat päevas. Näitus kujunes suurejooneliseks ja kummaliseks etenduseks, mitte üksnes kaupade ja teaduse saavutuste väljapanekuks, vaid esmajoones hiiglaslikuks kohtumispaigaks kohalikele elanikele, Euroopast, Ameerika Ühendriikidest ja mujalt kogu maailmast kokku sõitnud turistidele. Viimaste hulgas oli Berliini kooliõpetaja Jean Sauvage (prantsuspärasest nimest hoolimata sakslane), kes kirjeldab sümpaatiaga iga vähimatki üksikasja oma sõidust Pariisi essees, mis ilmus Berliini seitsmenda ringkonna keskkooli aastaraamatus 1900. aastal.1 Saabunud Prantsusmaa pealinna („üks teise klassi pilet läks maksma 69 marka ja mõne penni”) varasel õhtutunnil, asub ettevõtlik koolmeister kohe kirjeldama turisti ootavaid tüüpilisi elamusi, hoiatades lugejaid selle eest, mis võib turisti võõrsil varitseda: „parem on osta peakate siit ... Saksamaalt ostetud peakate tähendab, et külaline tuntakse võõramaalasena kiiresti ära ... ja temast saab giidide pidevate solvangute sihtmärk.”2 Sobivalt prantslaseks maskeerunud Sauvage tegi linnas pika ringkäigu. Nime poolest metslane,* aga loomult tsiviliseeritud inimesena ei tahtnud ta jätta kahe silma vahele ühtki igapäevaelu üksikasja. Laiad ja ilusad kõrgete puudega (nende hulgas on palju plaataneid) ääristatud ja elava liiklusega tänavad tekitavad vaatajas vaimustust. Suur hulk kauplusi oma erinevate vaateakendega kutsuvad ostjaid. Palju kaupmehi on seadnud oma kauba välja tänavale kastidesse, raamidele ja laudadele, et kliente ligi meelitada. Siin võib näha tohutut hulka rõivaid, seal on sillutisel seebikaupluse pakutav ja veel edasi toidukraam, kunstikaupmees on välja pannud objets anciens, kaugemal leiame värsket rohelist sparglit, mida siin väga armastatakse, edasi tulevad austrid ja haruldased teod (huîtres, escargots). ... Tänav kirendab loendamatutest paberitest restoranide ja kaubamajade reklaamiga. Võtsin mõned niisugused reklaamid kaasa.3 * sauvage (pr) – metsik, metslane. Tõlkija 25
Pöörased aastad
Sauvage’i hämmastas metropoli elu rütm ja kiirus. Siin leidus isegi jalgrattateid: Tänavail on palju autosid. Jalgrattureid on vähem kui meie tänavail, Avenue de la Grande Arméel ja igal pool mujalgi on nende jaoks ilusad asfaltkattega sõidurajad. Panin tähele, et suurem osa neist [jalgrattureist] ei tee nii palju tüli kui Berliinis; pidevat kellahelinat, mis teeb inimese närviliseks, siin peaaegu ei kuulegi .... Tramme ja omnibusse on väga palju. Berliini ja Pariisi erinevus polegi suur: siin on siiski ka üksikuid hobuveokeid ja raskeid aurujõul liikuvaid sõidukeid, aga Bois de Vincennes’i käib uhke elektritramm.4 Kui liiklus oli kodus samasugune, leidis õpetaja muud kombed olevat vägagi erinevad: „Märkasin palju urinoires [pissuaare], mis on paigutatud igale poole igasuguse kombekuseta. Isegi cabinet d’aisance’e [avalikke tualettruume] leidub rikkalikult; lausa Palace Royali lähedal on majas pikk koridor, kus neid on eriti palju ja neid kasutatakse usinasti. Bulvaritel on urinoires harilikult reklaamitulpade ümber ja neid endid omakorda kasutati reklaamide kleepimiseks. Nii võis siin lugeda: L’extrait de viande Liebig indispensable dans toute bonne cuisine, või Bec Auer, või Tendeur pour pantalons.”5 Sauvage tunnistab, et niisugusel asjade korraldusel on oma eelised, aga kui ta nägi üht niisugust rajatist otse mingi monumendi jalamil, hakkas tema sündsustunne vastu. Need prantslased olid sakslastest lõppude lõpuks ikkagi täiesti erinevad. Tungides läbi reklaamide kakofoonia – „tee ääres võib lugeda hüüdlauset: Electrisez-vouz!” – jõuab kavalal moel prantsuspärase peakattega maskeeritud Sauvage oma teekonna eesmärgile, maailmanäitusele endale. Ja oli rabatud. „Tundsin, et ei suuda kirjeldada isegi väikest osa sellest hiiglaslikust tööst,” pidi ta tunnistama. Seine’i ääres tsaar Aleksander III pühendatud äsja valminud kaunist sillast Champs-Elysées’ alguses kuni Marsi väljakuni ja Trocadero ning Eiffeli torni (ainus eelmisest, 1889. aasta maailmanäitusest säilinud ehitis) vahelisel alal laiuva väljapaneku eesmärk oli erutada, aukartust äratada ja rabada. Prantsusmaa, kuulutas näitus, on endiselt maailma juhtiv riik. Kesksel kohal oli hiiglasliku pulmatordiga sarnanevate hoo26
1900: Dünamo ja neitsi
nete kompleks – kõik rikkalikult kaunistatud – kus iga palee (siin oli iga hoone palee) pakkus näiteid viimistlusmaterjalidest, mööblist ja muudest tööstuskaupadest. Igal suuremal riigil oli siin eraldi territoorium, kuhu rajada oma kultuuri arhitektuuris väljenduv esindus. Tegelikult mitte päris igal, nimelt polnud Ameerika Ühendriikidele esialgu jõeäärsel kõige prestiižikamal paraadalal kohta ette nähtud (ehkki Monacol see koht oli) ja alles pärast mõningast diplomaatilist tormi pidid teised loovutama pisut oma alast, et teha uuele nõudlejale ruumi. Leiti, et nii ongi ausam, ehkki väljakutsuvalt käituv Ühendriikide peaesindaja Ferdinand Peck läks üldise hinnangu kohaselt üle piiri, piirdumata üksnes taktitu meeldetuletusega, et Ameerika kaubandusnäitajad on paremad kui Prantsusmaal ja Saksamaal kokku, vaid tal jätkus ka jultumust kuulutada: „Ühendriigid on nii kõrgelt arenenud, et see peaks andma neile nii parima koha maailma riikide hulgas kui ka kindlustama kõrgeima positsiooni edumeelses tsivilisatsioonis.”6
Riikide paviljonid 1900. aasta maailmanäitusel.
27
Pöörased aastad
Eh, non! mõtlesid tema prantslastest rivaalid küll enesekindlalt omaette, aga võimaldasid ameeriklasele peaaegu kõik, mida too soovis. Euroopa riikide ja Ameerika Ühendriikide paviljonide puhul (tähelepanuväärne erand oli ainult Soome, mida esindas juugendstiilis hoone) olid kõik valinud ajaloolisi arhitektuuristiile imiteeriva vormi: gootika Saksamaal, riigil, millel lihtsalt pidi olema kõigist kõrgem torn, renessanss Itaalial, keskaegne mauri stiil Hispaanial. Suurbritanniat esindas James I aega järele aimav Edwin Lutyensi projekteeritud hoone, mis oli kujundatud Bradfordi raekoja eeskujul. Ameerika Ühendriigid olid valinud klassitsistliku kapitooliumihoone 47 meetri kõrguse kupliga, mille otsas seisis kuldne kotkas. Kõik need identiteeti tähistavad märgid olid pärit kaugest minevikust, olgu siis tegu Vana või Uue Maailma riikidega. Kui ka Seine’i paremal kaldal oli jäme ots mineviku käes, siis vasakul kaldal võimutses see ohjeldamatult. Siin oli nimelt üks näituse peamisi turismiatraktsioone: vieux Paris (vana Pariis), fantastiline ja fantastiliselt kitšilik tegelikkusse toodud kujutluspilt sellest, missugusena kujutles Victor Hugo keskaegset Pariisi kõikide oma kahuritornide (ühe otsas rippus poodu) ja puitvahvärgiga hoonetega, kus võis näha elusat Quasimodot, kümneid näitsikuid ja üksteist puumõõkadega ründavaid rüütleid. Ajaloolises rõivastuses tänavakaubitsejad müüsid suupisteid ja miniatuurseid Eiffeli torne. Nagu selgub, ei olegi teemapark meie aja leiutis. Ametliku näituse tornide, priskete lapsukeste ja rokokoovoluutide all laiutas aga hoopis teistsugune maailm, nimelt pealetungiv ja enesekindel modernism. Kõikjal kiiskasid masinad, uued jõuallikad ja leiutised täitsid näitusesaale. Vahva Berliini koolmeister Sauvage kavatses näha nii palju kui inimene on suuteline hoomama. Ta käis suurel puuviljade näitusel 25 000 inimesele mõeldud hiiglaslikus banketisaalis, katsetas elektri jõul kolme kiirusega liikuvat kõnniteed, oleks peaaegu kaotanud meelemärkuse illusioonide saalis võimutsevaid miraaže nähes, käis uudistamas metallurgia saavutuste väljapanekut, nägi maailma suurimat teemanti, tutvus töötava röntgeniseadmega ja imetles Aafrika termiidikuhilaid, tunnistas päranisilmi 5000 elektripirniga valgustatud elektripaleed, hämmeldus 300 miljoni küünla võimsusega helgiheitjast, tundis aukartust Berliinis valmistatud C. Flohri hiigelkraana ees („veel üks ala, kus saksa 28
1900: Dünamo ja neitsi
insenerikunst on saavutanud võidu!”7) ja tunnetas enda tühisust kõiki neid imesid elektriga varustavate undavate dünamote juures: „Vaatad neid tohutuid masinaid suure austusega ja tunned külmavärinaid üle selja jooksmas ... kui see jõud pääseks lihtsalt lahti, purustaks see väikese inimolendi üksikuteks aatomiteks.”8 Sauvage polnud ainus, keda rabas lausa üleloomulik vaatepilt masinatest, mis peaaegu hääletult töötades tekitasid ennenägematu, mägesid liigutada suutva jõu. Nende dünamomasinate kõige tõsimeelsem, kõige lüürilisem ja kõige kõrgelennulisem imetleja oli ajaloolane ja kirjanik Henry Adams (1838–1918), kes oli saabunud uurimiskülaskäigule Ameerika Ühendriikidest. Oma autobiograafias „Henry Adamsi haridustee” (The Education of Henry Adams) kirjeldab ta oma (kolmandas isikus) kohtumist masinaga otsekui usulist ilmutust: Adamsile kujunes dünamo lõpmatuse sümboliks. Kui ta ükskord harjus suure galeriitäie masinatega, hakkasid neljakümne jala kõrgused dünamod talle tunduma moraalse jõuna, umbes nii nagu esimesed kristlased tundsid end risti ees. Meie planeet ise tundus oma vanaaegses pöörlemises vähem muljetavaldav kui see hiiglaslik ratas, mis pöörles peaaegu helitult uimastava kiirusega kõigest käesirutuse kaugusel – hoiatades üksnes vaikse undamisega jääma austusest selle võimsuse ees väheke eemale –, nii et see poleks üles äratanud isegi selle jalami kõrval magavat lapsukest. Enne kui lahkuda, hakkad selle poole palvetama; päritud instinkt ütleb inimesele ette, kuidas selle vaikiva ja ebamäärase jõu ees käituda. Ülima energia tuhandete sümbolite hulgas pole dünamo küll nii inimlik kui mõnigi teine, aga see on kõige muljetavaldavam.9 Koloniaalnäitus teisel pool jõge Trocadero palee juures ei piirdunud küll ainuüksi Prantsuse kolooniatega (Prantsusmaa oli toona suuruselt teine koloniaalimpeerium), aga kandis siiski hoolt selle eest, et Briti valduste väljapanek peoperemeeste oma varju ei jätaks. Siin võisid külastajad jälgida paljude kaugete maade asukaid elamas oma igapäevaelu, otsekui ei uudistakski neid tuhanded silmapaarid, ning tuhandete prantslaste süda võis põksuda pisut uhkemalt, mõeldes, et needki siin on nende alamad. 29
Pöörased aastad
See oli meeldiv ja ohutult põnev maailm. Võisite teha sisseoste Kairo turul, imetleda Alžeeria käsitöölisi ja einestada Hiina restoranis, võisite külastada Kambodža pagoodi ning jälgida õnnelikke ja rahulolevaid värvikais rõivais pärismaalasi. Prantsuse Kongo paviljoni aafriklastest asukad olid iseäranis heas toitumuses ja kaunilt riides. Naised, suur kruus pealael, liikusid uudishimulike pealtvaatajate pilgu all lopsaka troopilise vihmametsa vahel; uhke, aga siiski rõõmsa olemisega mehed näisid olevat iga hetk valmis alustama tantsu ja laulu. Polnud vähimatki vihjet sellele, mis nende kodumaal Kongos tegelikult toimub, nimelt suurimale genotsiidile, mida maailm iial näinud ja mis pandi toime Belgia kuninga Leopoldi silme all, kuningas ise aga oli üks 1900. aasta maailmanäituse aukülalisi.
RIIK KIPUB KADUMA Suurem osa sellest „ajastu essentsist”, nagu maailmanäitust nimetas ametlik kahekümneköiteline mälestusteos, on juba ammu lammutatud või sulatusahju rännanud, aga ikkagi köidab Pariisi näitus meeli oma varjamatult maitsetu jõukusega, lugematute anekdootide ja veidrate üksikasjadega, nagu ka sellega, mida see ilmselgelt propageeris ja mida püüdis igati eitada. Kui jätta kõrvale ametlikud kõned ja kinnitused üleüldisest vendlusest ja riiklikust suurusest, rõhuti kõvasti välisele hiilgusele ja kogu väljapanekut võib nimetada rikkalikult ilustatud eesriideks, mis pidi varjama enneolematut enesekindluse kaotust ja Prantsusmaad lõhestavaid sotsiaalseid vastuolusid. Maailmanäitus esindas uut, tehnikapõhist maailma, mis oli rahustavalt ehitud vanade aegade sulgedega. Prantsuse revolutsiooni sajandal aastapäeval avatud 1889. aasta Pariisi maailmanäitus oli suunanud pilgu julgelt tulevikku, oli ju selle sümboliks eriliste kaunistusteta Eiffeli torn ja selle legendaarne prožektorikiir. Aastal 1900 polnud märgata kuigi palju tahtmist teha mingeid julgeid avaldusi. Prantslased janunesid meelelahutuse, mitte aga üllatuste järele, rääkimata juba vapustustest. Paljudele prantslastele tundus uus sajand mitte lihtsalt heitlik, vaid koguni ähvardav. Üheainsa põlvkonna jooksul oli riik kaotanud sõja Saksamaaga. Oli üle elanud selle alanduse, et pidi 1871. aastal nägema, kuidas keiser Napoleon III võeti vangi ja sunniti troonist loobuma, 30
1900: Dünamo ja neitsi
samuti loovutama vaidlusaluse Alsace-Lorraine’i Saksamaale. Kõige krooniks olid prantslased pidanud olema tunnistajaks uue Saksa keisririigi esiletõusule ja selle keisri Wilhelm I kroonimisele Prantsusmaa kuningavõimu epitsentris, Versailles’ peeglisaalis. Kaotatud sõja kiiluvees oli Pariisi Kommuun tõusnud üles sakslaste eest provintsi põgenenud nõrga ja reaktsioonilise valitsuse vastu. Mis veelgi hullem, ülestõusu surus julmalt maha Prantsuse oma armee ning pärast linna vallutamist anti sõjakohtu alla ja hukati üheainsa nädala (nn semaine saglante) jooksul 20 000 omaenese kodanikku. Veelgi hiljem, 1894. aastal toimus Dreyfusi kohtuasi, kus täiesti süütut juudi rahvusest ohvitseri süüdistati riigireetmises ja mõisteti ilmselgelt manipuleeritud protsessil eluks ajaks vangi, ja see oli sündmus, mis lõhestas kogu riigi ning ajas põhjalikult tülli nii senised sõbrad kui ka isegi pereliikmed. See lõhe veritses ikka veel nagu lahtine haav, sest dreyfusard’id nõudsid jätkuvalt uut kohtupidamist ausa kapteni üle, kes kidunes kaugel Prantsuse Guajaanas Kuradisaarel üksikvangistuses. Dreyfusi vastaseid ja toetajaid (peamiselt sotsialistid või kodanlased ja progressiivsed tegelased) eraldav lõhe laienes ka eraellu: omaaegsed head sõbrad, impressionistidest maalikunstnikud Degas ja Pissarro ei rääkinud selle loo tõttu enam omavahel sõnagi ja Dreyfusi kirglik vastane Degas isegi vallandas modelli, kes avaldas poolehoidu juudist kaptenile. Kogu pealinn näis olevat jagunenud kahte leeri. Kui tunded olid tõusnud keemispunkti, võttis 1898. aastal ajalehes L’Aurore ilmunud Émile Zola artikkel J’accuse! (Ma süüdistan!) kokku kõik kaitsjate argumendid: „Mul on ainult üks soov, ma tahan valgust, inimkonna nimel, kes on nii palju kannatanud ja kellel on õigus õnnele. Minu tuline vastuhakk on vaid minu hinge karje. Ma loodan, et mu asi söandatakse saata kriminaalkohtusse ja et juurdlus toimub päevavalgel!” Kohtu alla kirjanikku ei antud, aga pärast mitu päeva kestnud tänavarahutusi ja ähvardusi oli ta sunnitud otsima varjupaika Inglismaal, kuni õhkkond maha jahtus. Neli aastat pärast tagasipöördumist kodumaale suri Zola oma kodus öösel ummistunud korstna tõttu. Surm läks kirja kui õnnetusjuhtum. Aastaid hiljem tunnistas üks katusetegija, et ta töötas toona naabermaja katusel ja toppis Zola korstnasse puutüki tapmaks kirjanikku kättemaksuks juudi rahvusest kapteni kaitsmise eest.
31