ALGUS
Härra õppejõud, nägin teid ükspäev. Ma istusin ülikooli kohvikus ning märkasin aknast välja vaadates, kuidas te möödusite Postimehe toimetuse majast, sellestsamast, kus te rohkem kui viiskümmend aastat tagasi alustasite oma karjääri ajalehe Edasi kirjade osakonna radistina. Ebatavaliselt suur barett peas, kulgesite te rahulikul sammul üle lumise tänava ülikooli peahoone poole nagu sõbralik talvine seen. Ma oleksin hea meelega teile aknast lehvitanud, kuid kartsin, et oleksin sedasi imelik paistnud. Pealegi polnud ma päris kindel, kui hästi te mind üldse mäletate. Nii ma ei lehvitanudki. Võib-olla see oli viga, sest midagi jäi nagu kripeldama. Midagi, mis ei anna mulle siiani rahu. Aastaid istusin ma teie loengutes ja ma pean tunnistama, et ma ei mõistnud teid eriti. Mida paganat te üldse öelda tahtsite? Mis kasu oli meil sellistest ainetest nagu Eesti ajakirjanduse süsteem, milles arutati Eesti maakonnalehtede struktuuri? Mis värk sellega oli? Kui palju te mõistsite neid, keda õpetasite? Kui te lööte täna lahti hommikuse ajalehe ning näete oma kunagiste õpilaste kirjutisi, kas te tunnete seost endaga? Või kas mõistate, miks nad kirjutavad kartlikust kassist, kes võngub tangorütmis, või naisest, kes loomastus pärast pullimunandipitsa söömist? Ning miks nende lugude kõrval on pilt 2012. aasta Eesti eurolaulu eelvooru võitnud lauljast, kellel on kõvaks läinud. Kui mina oleksin teie, siis ma vahel mõtleksin, et „wtf”, ei, ilmselt siiski ma ei mõtleks „wtf”... ma oleksin liiga viisakas selleks, et nii mõelda, ja ma ilmselt ei teaks, mida see lühend 7