/punanehunt by Pärtel Vurma

PUNANE HUNT

Rootsi keelest t천lkinud Kadi-Riin Haasma

Originaali tiitel: Den röda vargen Liza Marklund

Toimetanud Tiina Aug Kujundanud Toomas Niklus Copyright © Liza Marklund 2003 © Tõlge eesti keelde. Kadi-Riin Haasma, 2011 ISBN 978-9985-3-2365-6 Kirjastus Varrak Tallinn, 2011 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif

Proloog TA POLNUD KUNAGI verd talunud. See oli kuidagi seotud vere tihedusega,

selle pulseeriva venivusega. Ta adus, et tunne polnud mõistuspärane, eriti temasuguse inimese puhul. Viimasel ajal oli see vastumeelsus üllatuslikult tema unedesse lipsanud, leides väljundi, mida ta ei suutnud juhtida. Nüüd langetas ta pilgu oma kätele ning avastas, et need olid üleni tumepunase inimverega koos. Seda tilkus ta pükstele, endiselt sooja ja kleepuvat. Lõhn tulvas mehele ninna. Ta võpatas ja üritas verd paaniliselt maha raputada. „Kuulge, me oleme kohal.” Heli tungis läbi õhukese unekelme, sundides vere ühe hoobiga kaduma. Äge iiveldus oli ikka veel alles, jäine külmus hoovas bussiukse vahelt sisse. Juht oli õlad üles tõstnud – mõttetu žest külma vältida. „Või tulete bussiparki kaasa?” Kõik teised reisijad olid lennujaama bussist väljunud. Mees tõusis vaevaliselt püsti, valust küürakil. Võttis kõrvalistmelt oma meremehekoti ja pomises merci beaucoup. Vastu maad põrkavate jalgade mütsatus kutsus esile oige. Ta nõjatus hetkeks bussi härmatanud teraskere vastu, tõmbas käega üle lauba. Üks heegeldatud mütsiga naine, kes oli teel liinibusside peatusse pisut eemal, jäi ta koti kõrval seisma. Naise pilk oli siiralt murelik, selg kaardus mehe kohale kummardudes. „Mis teiega on? Kas vajate abi?” Mees reageeris jõuliselt ja kohe, lehvitades käega naise näo ees. „Laissez-moi!” ütles ta natuke liiga valjusti, pingutusest hingeldades. Naine ei liikunud paigast, pilgutas mõne korra silmi, suu pooleldi avatud. „Êtez-vous sourde? J’ai déjà dit laissez-moi.” Naise nägu tõmbus mehe agressiivsusest kipra, ta taganes solvunud pil-

gul. Mees jälgis, kuidas ta lüheldase ja kogukana oma pungil kilekottidega number kolm bussi poole taarus. Ei tea, kas mu hääl kõlab siis samamoodi, käis tal läbi pea. Kui ma rootsi keelt räägin. Taipas seejärel, et oli mõelnud need mõtted emakeeles. Indépendance, mõtles ta, sundides aju tagasi prantsuse keelele. Je suis mon propre maître. Naine vahtis veel korra vihaselt tagasi, enne kui bussi peale ronis. Mees jäi diislitossu sisse seisma, kuni bussid minema libisesid ja Storgatan inimestest tühjenes. Kuulas külma vaikust, tunnetas varjudeta valgust. Mitte kusagil polnud maailmaruum nii lähedal kui põhjapolaarjoone piirkonnas. Lapsepõlves oli ta üksildustunnet loomulikuna võtnud, saamata aru, kui vägev oli elada maailma katusel. Nüüd nägi ta neid, niisama selgelt, nagu oleksid need raiutud tänavatesse, terashoonetesse, külmunud okaspuudesse: üksindust ja tõrjutust, lõputuid vahemaid. Nii tuttavaid ja samas nii võõraid. See on karm koht, mõtles ta, jälle rootsi keeles. Kangeks külmunud linn, mis elab riigi ja raua najal. Ja seejärel: Täpselt nagu mina. Ta kergitas kotirihma ettevaatlikult üle õla ja rinna ning hakkas linnahotelli sissepääsu suunas astuma. Sajandivahetusest pärit maja oli väljast täpselt samasugune, nagu ta mäletas, sisustuses tehtud muudatusi ei osanud ta hinnata. Luleås elatud aja jooksul polnud tal kordagi olnud põhjust külastada seda kodanluse kantsi. Infolaua töötaja võttis vana prantslase vastu hajevil viisakusega. Andis talle toa teisel korrusel, teatas hommikusöögiaja, ulatas ukse avamiseks magnetribaga plastkaardi ja unustas ta samal hetkel. Keset inimsumma paistad sa kõige vähem välja, mõtles mees, tänas aktsendiga inglise keeles ja astus liftide poole. Tuba oli ebakindlal ja häbeneval moel lipitsev. Stiil ja hind andsid tunnistust luksusest ning traditsioonist, teeseldes neid jääkülmade kahhelkivide ja stiilse mööbli koopiatega. Silmakirjatsemise taga nägi ta pesemata aknaid ja räpaseid klaaskiudseinu. Ta istus korraks voodile, vaatas hämarusse, või oli ikka veel koidik? Merevaade, millega koduleht oli hoobelnud, kujutas endast halli vett, sadama puithooneid, neoonsilti ja suurt musta tõrvapapiga kaetud katust.

Tukk hakkas uuesti peale tulema, ta raputas end, et üles ärgata, tajus taas enda sisemusest immitsevat lõhna. Tõusis püsti ja tegi koti lahti, läks kirjutuslaua juurde ja seadis seal ravimid ritta, alustades valuvaigistitest. Heitis seejärel uuesti voodisse, kuni iiveldustunne aegamisi järele andis. Nii et ta oli lõpuks kohal. La mort est ici. Surm on kohal.

Teisipäev, 10. november ANNIKA BENGTZON peatus toimetuse lävel ja pilgutas päevavalguslampide

poole silmi. Helid kajasid talle vastu, tärisevad printerid, surisevad skännerid, lühikeseks lõigatud küünte nõrk klõbin klaviatuuril. Inimesed sisestasid aparaatidesse tekste, pilte, tähti, käsklusi, signaale, täitsid digitaalset kõhtu, millel ei saanud kunagi isu täis. Ta tõmbas mõned korrad sügavalt hinge ja purjetas avamerele. Eemal uudistelaua juures käis mõtestatud tegevus, mis oli veel täiesti helitu. Juhtivtoimetaja Nael luges mingeid pabereid, ristatud jalad kirjutuslauale tõstetud. Uudistejuhi asetäitja silmitses värelevat arvutiekraani üha punetavamate silmadega. Reuters ja Prantsuse AFP, Associated Press ja TTA ja TTB, välisja siseuudised, sport ja majandus, uudised ja telegrammid kogu maailmast katkematu joana. Veel polnud kuulda vaimustunud hõikeid, valjuhäälset entusiasmi või pettumust ülesannete üle, mis olid õnnestunud või ebaõnnestunud, innustunud argumentide esitamist ühe või teise vaatenurga alt. Ta libises neist mööda midagi nägemata, nähtamatult. Äkitselt mingi heli, nõudlik, elektrist tulvil vaikust läbistav hääl. „Lähed jälle sõitu või?” Ta võpatas, astus tahtmatult sammu kõrvale. Pööras eksleva pilgu Naela hääle suunas ja vaatas otse säästupirni heledasse valgusesse. „Tööplaanis on kirjas, et sa sõidad pärastlõunal Luleåsse.” Annika lõi liiga kiiresti oma kabineti poole tõtates reie vastu hommikuse toimetaja lauanurka ära. Peatus, pani silmad korraks kinni, tundis kotti mööda käsivart alla langemas ja pööras ringi. „Võib-olla küll, mis siis?” Kuid juhtivtoimetaja oli juba läinud, jätnud ta üksinda ulgumerele, pilkude ja digitaalsete ohete pillutada. Ta niisutas huuli, kergitas koti uuesti õlale, tundis irooniat jope nailonkanga külge kleepuvat. Täispurjed peale, ruttu koju. Klaaskabinet lähenes üha. Kergendunult

tõmbas ta lükandukse eest ja põgenes luitunud kardinate vahele. Lükkas ukse selja taga uuesti kinni ja toetas kukla vastu jahedat klaasi. Vähemalt kabineti olid nad talle alles jätnud. Järjepidevus muutus järjest olulisemaks, nii talle endale kui ka ühiskonnale, ta tunnetas seda. Kui tekkis kaos ja sõda muutis iseloomu, oli seljataha vaatamine, ajaloost õppimine olulisem kui kunagi varem. Ta viskas koti ja üleriided diivanile, käivitas arvuti. Uudiseid tootev ajakirjandus tundus aina kaugem, kuigi ta istus selle tukslevas elektroonilises südames. Esilehel ilutsevad asjad olid homme unustatud. Ta ei jaksanud enam jälgida AP ENPSi, digiajastu uudistegiganti. Ta tõmbas käega üle juuste. Ehk oli ta lihtsalt väsinud. Ootas vaikselt, lõug kätel, kuni kõik programmid avanesid, otsis seejärel oma materjali välja. See oli tema arvates tõepoolest huvitav, kahjuks ei olnud ajalehe juhatusse kuuluvad viltpintsakud sama entusiastlikud. Talle meenus Nael seal väljas, tema hääl üle mere kajamas. Ta korjas märkmed kokku ja valmistas oma esitluse ette. Trepikoda oli pime. Poiss pani korteriukse enda järel kinni ja kuulatas. Üleval Anderssoni juures undas toppimata koridoriaken nagu tavaliselt, vanamehe raadio mängis, aga muidu oli täiesti vaikne, hiirvaikne. Sa oled jänes, mõtles ta. Siin pole midagi. See kõik on jama. Ta seisis hetke paigal ning astus seejärel kindlal sammul välisukse poole. Tõeline sangar poleks end küll kunagi niimoodi lolliks teinud. Temast saab õige pea meister, Crue Devilist oli kohe saamas Teslatron God, ta teadis, kuidas asjad käivad, lahingus ei tohi kõhelda. Ta lükkas välisukse lahti, ikka seesama vali krigin. Talve katkematu lumesadu sundis ukse peatuma juba paarikümne sentimeetri järel, sest keegi ei olnud hommikul treppi pühkinud. Ta pressis ennast välja, pääses läbi küll. Seljakott jäi aga ukselingi külge kinni, ootamatu jõnksatus oleks ta vihast äärepealt nutma ajanud. Sikutas ja tiris, kuni üks väike õmblus rebenes, kurat temaga. Libistas end mööda jäiseid astmeid maha, vehkides tasakaalu hoidmiseks kätega. Maandus trepimademel, tõstis pilgu läbi langeva lume üle aia ja kangestus. Terve taevas kumas sinisest valgusest, mis virvendas mustal taustal, muudkui tuli ja läks.

Nad on nüüd kohal, mõtles ta ja tundis, kuidas kõris pitsitab. Nad on päriselt kohal. Ta läks edasi ja jäi seisma katkise muruniiduki kõrval, mis hädavaevu paistis lumevaiba alt, kuulis südant uuesti taguma hakkamas, üha kiiremini ja kiiremini, tuks tuks tuks tuks. Surus silmad kinni. Ta ei tahtnud näha, ei julgenud vaatama minna. Jäi seisma ja teritas kõrvu, tundis juuksegeeli külmas õhus tardumas. Rasked lumehelbed langesid ta ninale. Helid olid mässitud lumevati sisse, rauavabriku kõmin tungis sellest vaevu läbi. Siis kuulis ta hääli. Keegi rääkis. Üks automootor, võib-olla mitu. Tegi silmad lahti, nii palju kui sai, vaatas üle aia jalgpalliväljaku poole. Politseinikud, mõtles ta. Nad ei ole ohtlikud. Ta ootas, kuni oli maha rahunenud, enne kui tee juurde hiilis ja ettevaatlikult vaatama küünitas. Kaks politseiautot ja üks kiirabi, enesekindlate selgade ja laiade õlgadega inimesed, kellel olid vöörihmad ja mundrid. Relvad, mõtles poiss. Püstolid. Põmm-põmm ja kutu. Nad seisid ja vestlesid, käisid ringi ja näitasid näpuga, ühel kutil oli mingi lint, mida ta rullist välja tõmbas, üks naisterahvas pani kiirabiauto tagaluugi kinni ja istus kõrvalistmele. Siis ootas ta sireene, kuid neid ei tulnudki. Haiglasse polnud mõtet kiirustada. Sest ta on ju juba surnud, mõtles poiss. Ma poleks saanud midagi teha. Tänaval valjenes kiirust koguva bussi heli, ta nägi plangu taga number üht mööda vilksatamas, no kurat küll, nüüd jäi ta bussist ka veel maha ja mata õps läheb ju eriti närvi, kui keegi hiljaks jääb. Ta peaks kiirustama. Ta peaks jooksu pistma. Kuid ta jäi sinnasamasse seisma, jalad keeldusid kuuletumast, sest ta ei saanud tee peale minna, sealt võis tulla autosid, kuldset värvi autosid. Ta vajus põlvili, käed värisesid ja ta hakkas nutma, nannipunn, aga ta ei saanud sinna midagi parata. „Ema,” sosistas ta, „ma ei taha näha.” Peatoimetaja Anders Schyman voltis tiraažinumbritega diagrammi enda ette koosolekulauale lahti. Käed olid innukad, pisut niisked. Ta teadis, mida need tulbad näitavad, kuid järeldused ja analüüs liigutasid teda sel määral, et panid lausa punastama.

Tema toimiski. Laseme edasi. Aeglaselt hingas ta sisse, pani peopesad vastu lauda, kallutas end ettepoole ja lasi infol settida. Uudistetöö uus suund kajastus nii tiraažis kui ka majanduslikus seisus. Siin tal see oligi, mustvalgel. Toimetus töötas, kibestumus pärast viimast koondamislainet lahtunud. Ümberkorraldused olid tehtud, töötajad olid motiveeritud ja tegutsesid kärbetele vaatamata ühtselt. Ta astus ümber läikiva pähklipuulaua, sõrmed libisesid mööda lauaplaati. See oli kaunis mööbliese. Ta oli selle ära teeninud. Karmid võtted töötajate suhtes olid ennast õigustanud. Ei tea, kas keegi teine oleks sellega hakkama saanud, mõtles ta, ja teadis, et sellist inimest poleks olnud. Lõpuks ometi olid ta oskused maksvusele pääsenud. Leping, mille ta oli trükikojalt välja kaubelnud, oli vähendanud trükikulusid kaheksa protsendi võrra. Omanikele tähendas see igal aastal miljoneid. Majandusseis surus paberihinnad alla, mis ei olnud küll kuidagi tema teene, kuid seegi hoogustas firma soodsat arengut. Uue müügijuhi palkamine oli reklaamikülgedele värskust toonud, viimases kolmes kvartalis olid nad võtnud turuosa ära nii hommikulehtedelt kui ka elektrooniliselt meedialt. Ja kes oli see, kes andis kinga vanale veidrikule, kes töötas endiselt samamoodi, nagu müüks ta reklaami Boråsi kohalikus lehes? Schyman naeratas endamisi. Kuid suuremat rolli mängis tema müügistrateegia arendamine esikülgedel ja reklaamidel. Ta ei jaganud laskmata karu nahka, kuid, ptüi-ptüi-ptüi, tundus, et nad tõmbavad Konkurendile järgmisel või siis ülejärgmisel eelarveaastal kannule. Peatoimetaja sirutas selga, masseeris ristluid. Esimest korda pärast Õhtulehte tööletulekut tundis ta tõelist rahuldust. Sellisena oligi ta oma uut ametit ette kujutanud. Ainult et mis kuradi pärast pidi see kümme aastat aega võtma. „Kas ma tohiksin sisse astuda?” küsis sisetelefoni kaudu Annika Bengtzon. Mees tundis tuju langemas, maagiat hajumas. Hingas kaks korda sisse ja välja, läks kirjutuslaua juurde tagasi, vajutas vastusenuppu ja teatas: muidugi. Ootas, pilk pööratud Vene saatkonna poole, reporteri närvilisi samme ukse taga. Ajalehe edu oli kaasa toonud selle, et teda oli lõpuks hakatud austama ka toimetuse sees, millest andis eelkõige tunnistust tema juurest

läbi hüppamise vähenemine. Osalt oli põhjuseks ka toimetuse uus struktuur. Toimetuse neli kõikvõimsat juhti olid kordamööda tööl ja valitsesid toimetuse kõikide osakondade üle, see toimis täpselt nii, nagu ta oli mõelnud. Tema nõrgestamise asemel oli võimu loovutamine organisatsiooniredeli alumisele astmele paradoksaalsel moel muutnud ta enda suuremaks ja võimsamaks. Ta oli delegeerinud ning selle asemel, et pidevalt kõikide töötajatega asju ajada, näitas ta võimu oma jüngrite abil. Annika Bengtzonile, krimitoimetuse endisele juhatajale, oli pakutud võimalust saada üheks neist neljast. Ta oli keeldunud. Nad olid selle pärast korralikult tülli pööranud. Schyman oli naisele juba varem oma kavatsustest märku andnud, ta nägi naist ühena kolmest võimalikust asetäitjast, ja tahtis teda ruttu kaasata laiemasse arenguprogrammi. Juhtivtoimetajaks saamine oleks olnud esimene samm, aga naine oli ära öelnud. „Ega ma sind sundida ei saa,” oli Schyman nentinud ja ise kuulnud, kui kibestunult see kõlas. „Muidugi saad,” ütles naine, põhjatute silmade pilk üle mehe näo võbelemas. „Sunni aga.” Bengtzon oli üks neist vähestest, kes endiselt arvas endal olevat vaba juurdepääsu tema kabinetti. Schymani ajas närvi, et ta ei suutnud ära öelda. Osalt tulenes naise erikohtlemine jõuludeaegsest suurest meediatsirkusest, kus üks hull sarimõrvar oli ta pantvangi võtnud. Sündmus oli loomulikult aidanud kaasa ajalehe langeva tiraaži päästmisele, seda näitasid kõik analüüsid. Lugejad leidsid taas tee Õhtulehe juurde, lugedes kahe lapse ema ööst koos Pommipanijaga. Teatud aja jooksul oli Bengtzoni siidkinnastes kohtlemine end õigustanud. Naise suutlikkus olukorraga toime tulla ja vabastamisele järgnenud tähelepanu olid isegi nõukogule muljet avaldanud. Mitte niivõrd ehk naise isik kui selline, vaid pigem tõik, et ta oli nõudnud pressikonverentsi korraldamist Õhtulehe toimetuses. Nõukogu esimees Herman Wennergren oli peaaegu silda visanud, kui oli näinud ajalehe logot CNNi otsesaates. Ise mäletas Schyman saadet kahe mälupildi kaudu: esiteks oli ta seisnud saate ajal sõna otseses mõttes Annika selja taga prožektorivalguses, teiseks oli seda lõiku kõikides telekanalites hiljem mitu korda näidatud. Ta oli põrnitsenud naise salkus kukalt, pannud tähele pinges õlgu. Hiljem teleekraanil oli Bengtzon olnud kahvatu ja uimane, vastanud selgelt, kuid ühesilbiliselt heas inglise keeles. Jumal tänatud, mitte ühtki piinlikku tunnetepurset, oli Wennergren kokkuvõtvalt ühele omanike perekonna esindajale öelnud, kui ta tollele Schymani kabinetist helistas.

Tal oli selgesti meeles hirm, mida ta oli tundnud tunneli suu juures seistes ja laske kuuldes. Surnud reporterit ei ole vaja, oli ta mõelnud, mida iganes, aga mitte surnud reporterit. Ta tõstis pilgu saatkonnahoonelt ja istus toolile. „Ühel ilusal päeval sa selle veel puruks istud,” ütles Annika Bengtzon ja lükkas ukse enda selja taga kinni. Mees ei jaksanud naeratada. „Mul on uue ostmiseks raha küll. Leht kihutab nagu rong,” ütles ta. Reporter heitis kiire, peaaegu ujeda pilgu diagrammile laual. Schyman nõjatus tahapoole, uuris naist, kui see istus ühele kabineti suurtest toolidest. „Ma tahan teha uut artikliteseeriat,” ütles Annika, pilk oma märkmetel. „Järgmisel nädalal on Luleå F21 atentaadi aastapäev, hakkaksin sealt pihta. Ma arvan, et oleks aeg korralikult kokku võtta, mis juhtus, kõik teadaolevad faktid. Ega neid tõtt-öelda palju ei ole, kuid ma tahaks natuke kaevata. Üle kolmekümne aasta on möödas, kuid osa tollaseid töötajaid on endiselt õhujõudude teenistuses. Ehk hakkab keegi rääkima. Kui kunagi ei küsi, ei saa ju vastuseid ka…” Schyman noogutas, põimis käed kõhu peal kokku. Kui kogu jõuluaegne möll mööda sai, oli Annika kolm kuud kodus olnud. Ületundide kompensatsiooniks, nagu seda nimetati. Kui ta aprilli algul toimetusse tagasi tuli, nõudis ta endale sõltumatu, uuriva reporteri kohta. Pärast seda valis ta ise terrorismi, selle ajaloo ja tagajärgede uurimise. Ei midagi erilist, ei mingeid paljastusi, rutiinne raporteerimine 11. septembri sündmuspaigast, mõned teemat jätkavad artiklid pommist Soome kaubanduskeskuses, vestlused Bali pommirünnakust pääsenutega. Oli tõsiasi, et naine polnud viimasel ajal eriti millegagi hiilanud. Nüüd tahtis ta oma terrorismimeenutustes veelgi sügavamale kaevuda. Küsimus oli selles, kui päevakajaline see tundus ja kas oli vaja see lahing just siin, just praegu maha pidada. „Väga hea,” sõnas mees aeglaselt, „see võib olla väga hea. Pühkida tolm meie vanadelt rahvuslikelt traumadelt, Bulltofta lennukikaaperdamiselt, Lääne-Saksa saatkonna pommilt, Norrmalmstorgi draamalt…” „… ja Palme mõrvalt, ma tean, ja kõikidest neist viiest on F21 atentaat see, millest on kõige vähem kirjutatud.” Annika oli märkmed sülle langetanud ja kallutas end ettepoole. ”Kaitsejõud tõmbasid kogu loole teki peale, viitasid riigisaladusele ja

rohketele salastamist kinnitavatele pitsatitele. Kaitsejõudude staabis ei olnud tollal meediakoolitusega infojuhte, nii et see vaene lennuväeüksuse ülem pidi ise üles astuma ja reporteritele karjuma, et nad austaksid riigikaitset.” Las ta laseb veel natuke aega edasi, mõtles Schyman. „Nii et mida me teame?” küsis ta. „Tegelikult?” Naine vaatas kohusetundlikult oma paberitesse, mees jõudis veendumusele, et tegelikult on tal kõik andmed peas. „17. novembri öösel vastu 18. novembrit plahvatas Draken-tüüpi hävitaja Luleå juures Kallaxhedenis asuvas F21 lennuväebaasis,” vastas naine kärmelt. „Üks mees sai nii ränki põletushaavu, et suri.” „See oli keegi ajateenija, eks?” „Nii tuli välja jah. Ta viidi kiirabihelikopteriga Uppsala akadeemilisse haiglasse ja võitles oma elu eest nädalajagu, enne kui suri. Perekonnale pandi suukorv pähe, ent mõne aasta pärast hakkasid nad korralikult lärmama, kuna ei olnud kaitsejõududelt mingit kompensatsiooni saanud.” „Ja kedagi ei vahistatud?” „Politsei kuulas üle tuhat inimest, kapo tõenäoliselt veel rohkem. Kõik Norrbotteni vasakrühmitused kammiti piinliku põhjalikkusega läbi, ilma midagi leidmata. See polnudki kuigi lihtne. Kõikidel vasakpoolsetel pikki lühendeid nimena kasutavatel rakukestel oli õnnestunud end üsna korralikult ära kindlustada. Keegi ei teadnud teiste nimesid, suheldi koodnimetustega.” Anders Schyman naeratas nostalgiliselt, tal endal oli olnud mõnda aega koodnimeks „Per”. „Selliseid asju ei saa ju kunagi täiesti salajas hoida.” „Täiesti muidugi mitte, jah, kõikidel oli ju rühmades häid sõpru, kuid nii palju, kui mina tean, leidub tänapäevalgi Luleås inimesi, kes tunnevad üksteist ainult kuuekümnendate lõpul vasakrühmitustes kasutatud koodnimede järgi.” Annika ise polnud siis vist veel sündinudki, mõtles mees. „Nii et kes seda siis tegi?” „Mida?” „Lasi lennuki õhku.” „Ah, arvatavasti venelased. See vähemalt on kaitsejõudude enda järeldus. Olukord oli siis ju üsna teistsugune, käimas oli kibe võidurelvastumine, külm sõda oli lausa jäine.” Mees pani silmad korraks kinni, manades silme ette pilte ja toonast ajastut.

„Jube debatt algas kaitseväe rajatiste valvamise üle,” tuli tal kohe meelde. „Just nii. Äkitselt nõudis üldsus ehk siis meedia, et kõiki väeosi kogu Rootsis tuleks valvata rangemalt kui raudset eesriiet. Muidugi oli see täiesti ebarealistlik, oleks neelanud kogu kaitseväe eelarve. Kuid mõneks ajaks tihenesid patrullimised ja tasapisi hakati lennuväeüksuste territooriumile ehitama seesmisi turvatsoone. Jube kõrged videovalvega tarad, häiresüsteemid ja muud kaadervärgid angaaride ümber ja sellised asjad.” „Ja sa tahad sinna sõita? Kellega juhtivtoimetajatest sa rääkinud oled?” Naine heitis pilgu kellale. „Janssoniga. Mul on pärastlõunasele lennule koht kinni pandud. Ma tahtsin seal kokku saada ühe Norrlands-Tidningeni ajakirjanikuga, ühe kutiga, kes on leidnud uusi andmeid, ta sõidab reedel Kagu-Aasiasse ja jääb sinna jõuludeni, sellepärast läkski kiireks. Sinult on ainult heakskiitu vaja.” Anders Schyman tundis ärritust uuesti ligi hiilimas, ehk sellepärast, et naine end nii ennastunustavalt välja vabandas. „Kas Jansson ei saaks seda anda?” Annika põsed tõmbusid roosaks. „Põhimõtteliselt küll,” vastas ta ja vaatas mehele silma. „Aga sa tead ju küll, kuidas need asjad siin käivad. Ta tahtis sinu heakskiitu, et asi oleks kindel.” Mees noogutas. Annika pani ukse ettevaatlikult enda järel kinni. Mees vaatas talle kaua järele, mõistis olukorda täpselt. Ta on piirideta inimene, mõtles ta. Ma olen seda alati teadnud. Tal ei ole enesealalhoiuinstinkti. Ta võtab ette ükskõik mida, asju, millest normaalne inimene ei oskaks unistadagi, sest midagi on puudu. Miski on tee peal kaotsi läinud, juurtega välja kistud, armid on aastatega tasandunud, muutnud ta halastamatuks maailma ja iseenda vastu. Alles on tal ainult õiglustunne, tõde kui majakas pimedas ajus. Muud ta ei oska. See võis olla tõeliselt tülikas. Toimetuse juhtkonna eufooria pärast jõuluaegset müüginumbrite tõusu oli saanud kiire lõpu, kui selgus, et Bengtzon oli teinud vangistuses olles mõrvariga eksklusiivintervjuu. See oli kirjutatud olümpiamängude tapetud direktori arvutisse, Schyman oli seda lugenud, tekst oli sensatsiooniline. Probleem seisnes selles, et põikpea Annika oli keeldunud seda ajalehes avaldamast. „Just seda see tüüp tahtiski,” oli naine öelnud. „Kuna autoriõigus on minul, siis võin ma keelduda.”

Ta oli võitnud. Kui nad oleksid selle tema vastuseisule vaatamata sisse pannud, oleksid nad kohtuasja kraesse saanud, seda oli Annika lubanud. Muidugi oleks naine võinud kohtus ka kaotajaks jääda, kuid Schyman oli otsustanud teda mitte provotseerida, arvestades kogu seda head kuulsust avalikkuse silmis, mida lugu siiski ajalehele oli toonud. Loll ta ei ole, mõtles Anders Schyman, kuid ta ei pruugi enam parimas vormis olla. Ta tõusis püsti ja läks tagasi oma tulpade juurde. Nojah. Veel tuleb kärpeid teha. Loojang saatis tulipunast kuma lennuki salongi, kuigi kell oli alles kaks pärast lõunat. Annika otsis pilguga pragusid enda all laiuvas vahukoores, kuid ei leidnud. Paks mees kõrvalistmel torkas talle küünarnukiga ribidesse, kui ähkides Norrlands-Tidningeni ajalehe lahti lõi. Annika pani silmad kinni, sulgus enesesse. Eraldas ennast lennuki sisisevast ventilatsioonisüsteemist, valust külje sees, kapteni teadaandest välisõhu temperatuuri ja Luleå ilma kohta. Lasi end sõidutada tuhat kilomeetrit tunnis, keskendus rõivaste survele keha vastas. Ta tundis end kõikuva ja uimasena. Kõrged helid olid hakanud teda üllatama täiesti uudsel moel. Avarate ruumide ületamine tundus lõputu, kitsad kohad lämmatasid. Perspektiivid moondusid, nii et tal tekkis probleeme vahemaa hindamisega, ta oli alati sinikaid täis, kuna põrkas vastu asju, mööblit ja seinu, autosid ja teeääri. Juhtus, et hapnik sai tema ümber otsa. Läheduses olevad inimesed kasutasid kõik ära, talle ei jäänud midagi. Kuid ta teadis, et selles polnud midagi hullu, oli vaja vaid oodata, siis läks see üle ja helid tulid tagasi ja värvid muutusid taas tavaliseks, polnud hullu, polnud hullu. Ta peletas mõtted eemale, lasi end minema kiigutada, tundis lõuga alla vajumas ja kohe olidki inglid platsis. Juuste helgist, laulsid nad, valgust kiirgab, suvetuul, ära pelga, kirsipuu… Hirm sundis teda pulksirgelt istuli tõusma, ta müksas oma allakeeratud toidukandikut, nii et apelsinimahla lendas vastu seina. Südamekloppimine vallutas ta pea ja summutas kõik teised helid. Paks tema kõrval ütles midagi, ta ei saanud aru, mida. Miski ei kohutanud teda nii väga kui inglite laul. Nii kaua, kuni nad end unedes hoidsid, polnud ta pahaks pannud. Hääled laulsid talle öösiti, ühetooniliselt ja lohutavalt, mõttetuid sõnu, milles

oli mingi ebamäärane ilu. Viimasel ajal jätkasid nad ka siis, kui ta üles oli ärganud, ja see sõi tal hinge seest. Ta raputas pead, köhatas, hõõrus silmi. Kontrollis, ega mahla polnud arvutikotile tilkunud. Kui teraslind oli enne maandumist pilvemassist läbi tunginud, ümbritses seda jääkeeris. Läbi lumesupi märkas ta Botnia lahe poolkülmunud hallust, mida lõhestasid pruunid laiud ja saared. Maandumisel lennuk õõtsus ja vappus, tuul raputas masinat. Ta väljus lennukist viimasena, trampis koha peal kärsitult jalgu, kuni paks mees end üles vinnas, oma koti riiulist kätte sai ja vaevaliselt jope selga ajas. Ta jooksis välja minnes mehest mööda ja märkas rahulolevalt, et too jäi rendiautosabas temast tahapoole. Võtmed käes, kiirustas ta mööda väljapääsu juurde kogunenud taksojuhtidest, pundist tumedates vormirõivastes meestest, kes naersid valjusti ja takseerisid teda häbematult hindavalt. Külm õhk lõi talle vastu, kui ta terminalist välja astus. Ta hingas ettevaatlikult sisse ja kergitas koti paremini õlale. Tumesiniste taksode rida viis mõtted ühele varasemale reisile siiakanti koos Anne Snapphanega, teel Piteåsse. Sellest on küll juba kümmekond aastat möödas, mõtles ta. Issand jumal, kuidas aeg lendab. Parkla oli all paremal, bussipeatuse taga. Arvutit hoidev paljas käsi tõmbus kiiresti jääkülmaks. Jalge alt kerkiv heli meenutas klaasipuru raginat, süstides enesekindlust. Edasiliikumine jättis kõhkluse ja hirmu selja taha, ta oli teel, tal oli eesmärk, oli olemas siht ja suund. Auto seisis kõige kaugemal parkimiskohal, ta pidi registrimärgilt lume ära pühkima, et kindel olla. Hämarus laskus tohutult aeglaselt, haarates teatepulga päevavalguselt, mis polnud õieti pärale jõudnudki. Langev lumi hägustas parkla ümber kasvava madalate mändidega metsa piirjooni, ta nõjatus ettepoole ja piilus läbi tuuleklaasi välja. Luleå, Luleå, mis suunas asub Luleå? Kui ta oli teel linna poole jõudnud pika silla keskele, jäi lumesadu äkitselt järele, lasi aimata jõesuuet silla all, jäist ja valget. Sillakaared tõusid ja langesid tema kohal pehme lainena, kui auto edasi sõitis. Linn ronis lumemöllust aegamisi välja, ees paremal kõrgusid taeva poole mustad tööstushooned.

Rauavabrik ja maagisadam, mõtles ta. Majade nägemisele reageeris ta vahetult ja tugevalt: déjà vu tundega lapsepõlvest. Luleå oli arktiline Katrineholm, külmem, hallim ja üksildasem. Majad olid madalad, hajusates värvides, materjaliks teras, eterniit, kiviplaadid või tellised. Tänavad laiad, liiklus hõre. Linnahotelli oli lihtne leida, see asus Storgatanil raekoja kõrval. Sissepääsu juures oli vabu parkimiskohtigi, nentis ta imestunult. Toast avanes vaade üle Norrbotteni teatri ja Stadsvikeni – kummaliselt värvitu pilt, kus jõe tinahall vesi neelas kogu valguse endasse. Ta keeras akendele selja, toetas arvuti tualetiukse najale, pani hambaharja ja tagavarariided voodile, et ei peaks neid kotis kaasas tassima. Istus siis laua äärde ja helistas hotelli telefoniga Norrlands-Tidningeni toimetusse. Kutsus mitu minutit. Ta hakkas toru just ära panema, kui kostis pahur naisehääl. „Ma otsin Benny Eklandi,” ütles Annika aknast välja vaadates. Oli täiesti pimedaks läinud. Ta kuulas mitu sekundit liini tumma sahinat. „Halloo?” ütles ta. „Benny Ekland, kas ta on kohal? Halloo?” „Halloo?” ütles naine vaikselt. „Me pidime sel nädalal kokku saama, minu nimi on Annika Bengtzon,” ütles Annika, tõusis püsti ning otsis kotist pliiatsit. „Te vist ei ole kuulnud?” ütles naine. „Mida?” küsis Annika ja võttis oma märkmed välja. „Benny on surnud. Me saime täna hommikul teada.” Kõigepealt tahtis ta naerma hakata, mõistis seejärel, et nali ei olnud kuigi lõbus, ja sai hoopis pahaseks. „Mis jutt see on?” küsis ta. „Me ei teagi õieti, mis juhtus,” ütles naine poolihääli. „Ainult seda, et toimus mingi õnnetus. Me oleme toimetuses kõik endast väljas.” Annika jäi seisma, märkmed ühes käes, telefonitoru ja pastakas teises, põrnitses aknast iseenda peegelpilti, hetkeks justkui vabalt õhus hõljudes. „Halloo?” küsis naine toru otsas. „Kas te soovite kellegi teisega rääkida?” „Mul… on kahju,” ütles Annika ja neelatas. „Kuidas see juhtus?” „Ma ei tea,” ütles naine juba peaaegu nuttes. „Ma pean nüüd veel ühe kõne vastu võtma ja siis aitab ka. Täna on olnud jube päev, jube päev…” Torust kostis taas vaikus. Annika pani toru hargile, istus voodile ja üritas alla suruda äkilist iiveldust. Nägi siis lähedal öökapi riiulis telefoniraamatu

Luleå osa. Sikutas selle välja, leidis politsei numbri, helistas ja sattus politseimaja korrapidajale. „Ajakirjanik, jah,” ütles korrapidaja närviliselt, kui ta Benny Eklandiga juhtunu kohta küsis. „Kusagil Svartöstadeni kandis. Rääkige Suupiga kripost.” Annika ootas, käsi silmil, kuni mees ühendas, kuulas hotellile omaseid helisid: seina sees torus sahisevat vett, hoovis mühisevat ventilaatorit, naabrite tasulisest telekanalist kostvaid ähkivaid ühtehelisid. Kriminaalosakonna komissari Suupi hääl kõlas nii, nagu oleks ta jõudnud sellisesse ikka ja saavutanud sellise kogemustepagasi, et vaid vähesed asjad suudavad teda tõeliselt rivist välja lüüa. „Kurb lugu,” ütles ta ja ohkas raskelt. „Ma olen Eklandiga vist kakskümmend aastat jutti iga päev rääkinud. Ta helistas pidevalt, väsimatu ja väge täis. Alati tahtis ta millegi kohta rohkem teada, pidi midagi kontrollima, mida me ei tohtinud tegelikult öelda, ja ta ju teadis seda, tal oli kombeks öelda, et kuule, Suup, see asi tundub ikka kuradi kahtlane, kuidas selle ja selle asjaga on, või mis kurat te seal politseimajas päevad läbi teete, istute, pöidlad perses või…” Komissar Suup naeris vaikselt luksatades, naerust aimus nukrust. Annika tõmbas käega üle lauba, kuulis Saksa pornofilmi näitlejat teisel pool seina orgasmi teeseldes karjumas, ootas, et mees jätkaks. „Tühi tunne on ilma temata,” ütles Suup lõpuks. „Ma pidin temaga kokku saama,” selgitas Annika, „me olime kokku leppinud, et istume maha ja võrdleme materjali. Kuidas ta suri?” „Lahkamine pole veel lõpetatud, nii et ma ei tahaks spekuleerida surma põhjuse üle.” Politseiniku ebamäärane ettevaatlikkus muutis naise kärsituks. „Aga mis juhtus? Kas ta lasti maha? Löödi maha? Sai nuga?” Komissar ohkas raskelt. „Nojah,” ütles ta. „See tuleb ju niikuinii välja. Tundub, et ta jäi auto alla.” „Autoõnnetus? Sõideti surnuks?” „Väga suurel kiirusel sõitnud auto, arvatavasti suuremat sorti sõiduauto. Me leidsime maagisadamast varastatud Volvo, mille kerel on vigastusi, võibki seesama olla.” Annika astus mõne sammu, tõi oma koti ja kiskus ploki välja. „Millal te oskate kindlalt öelda?”

„Saime selle eile pärastlõunal. Tehnikud tegelevad sellega praegu. Homme või kolmapäeval.” Annika istus voodile, märkmeplokk süles, see kaardus ja libises eest ära, kui ta üritas kirjutada. „Kas te teate, mis ajal see juhtus?” ”Millalgi pühapäeva õhtul või esmaspäeva varahommikul. Teda nähti pühapäeval linna kõrtsis ja sealt läks ta vist bussiga koju.” „Kas ta elas…” „Svartöstadenis, minu meelest on ta seal lausa sündinud.” Pastakas streikis, Annika tõmbas oma plokki suuri tugevaid ringe, kuni see uuesti tööle hakkas. „Kust ta leiti ja kes leidis?” „Malmvalleni staadioni aia äärest, rauavabriku vastast. Ta oli vist lennanud nagu kalts. Üks vahetust lõpetav kutt helistas eile varahommikul.” „Ja allaajajast jälgi ei ole?” „Auto varastati Bergnäsetist laupäeval, ja siis me leidsime muidugi ka kohapealt üht-teist…” Komissar Suup vaikis, Annika kuulas veel natuke aega liini vaikset sahinat. Nilbik kõrvaltoas oli pannud teleka MTV peale. „Mis te ise sellest asjast arvate?” küsis ta lõpuks vaikselt. „Narkarid,” vastas politseinik samal toonil. „Ärge mind tsiteerige, kuid nad olid pilves kui teletorn, libe oli, sõitsid talle otsa ja tegid vehkat. Aga me saame nad kätte. Võite kindel olla.” Annika kuulis taustal hääli, politseijaoskonnas töötavaid inimesi, kes nõudsid komissari tähelepanu. „Veel üks asi,” ütles ta. „Kas teie töötasite Luleås novembris 1969?” Mees naeris natuke. „Eks ma olen nii vana küll,” vastas ta, „et oleksin võinud. Aga F21 paugu jaoks jäin paar kuud hiljaks. Ma olin sel ajal Stockholmis, siin asusin teenistusse mais 1970.” Kui ta oli jope selga tõmmanud ja kotist kindad üles leidnud, helises mobiiltelefon. Näidikus oli salastatud number, mis tähendas kolme võimalust: toimetust, Thomast või Anne Snapphanet. Ta kõhkles tükk aega, vajutas vastusenuppu ja pani silmad kinni. „Ma istun oma IKEA kontoritoolil „Operativ”,” teatas Anne, „ja just nüüd panen jalad lauale nimega „Prioritet”. Kus sa oled?”

Annika tundis õlgu kergendusest alla langevat, pole süütunnet, pole nõudmisi. „Luleås. Kas sa said oma uude kabinetti või?” „Nimesilt ukse peal ja puha. See on esimene kõne minu uuelt Doro telefonilt. Mis number mul on?” „Salastatud,” vastas Annika ning lasi kinnastel ja jopel uuesti põrandale kukkuda. „Mida arst ütles?” Sõbranna ohkas raskelt. „Ta tundus väsinum kui mina,” ütles ta, „kuid temast tuleb ka aru saada. Ma olen ju peaaegu kümme aastat tema juures käinud. See võib igaühe võhmale võtta. Aga ma olen vähemalt oma tõvest teadlik, ma tean, et ma olen hüpohondrik.” „Hüpohondrikul võib ju ka ajukasvaja tekkida,” ütles Annika. Vaikus liinil kangestus hirmust. „Oh sa poiss,” ütles Anne Snapphane. „See pole mulle pähegi tulnud.” Annika naeris, tulvil soojust, mida ainult Anne oskas anda. „Mida kuradit ma siis tegema peaks?” küsis Anne. „Kuidas ma saaksin vähem stressata? Homme on pressikonverents ja ma pean kogu omanike vastutusala ka tutvustama, kogu seda tehnilist jama eetrilubadega ja nii edasi.” „Mispärast?” küsis Annika. „Sa oled ju programmijuht. Lase direktoril selle asjaga tegeleda.” „Ta on New Yorgis. Kuidas sulle selline tekst tundub? „TV Scandinavia omanik on Ameerika investorite konsortsium, kes on telekanaleid omanud ja käigus hoidnud juba aastaid. Kanal hakkab edastama saateid digitaalses võrgus Soomes, Taanis, Norras ja Rootsis, kuid peakorter ja stuudio on siin Stockholmis. Omanike hinnangul on Skandinaavia maadel koos Soomega, kelle auditoorium kokku vastab kümnendikule USA omast, kasutamata telepotentsiaali. Kultuuriministeeriumi poolt jaanuaris esitatavas eelnõus pakub minister Karina Björnlund välja, et digitaalses võrgus hakkaksid kehtima samasugused konkurentsitingimused nagu ülejäänud turul, nii et sideamet hakkab väljastama litsentse neile, kes täidavad eetritingimusi…” Mis sa arvad?” „Mul kadus juba konsortsiumi juures järg käest,” ütles Annika. „Kas sa sinna kuidagi särtsu juurde ei saaks panna?” Anne Snapphane ohkas raskelt. „Kui sa ainult teaksid, milline kisa sellest tuleb,” ütles ta. „Me esitame

väljakutse olemasolevatele kanalitele täiesti uudsel moel, sest me tohime kasutada digivõrku ja ulatume kõikide Põhjamaade peredeni. Kõik hakkavad meid vihkama.” „No aga mis sa räägid siis sellest,” ütles Annika ja vaatas kella. „Räägi lastesaadetest, mida te hakkate tegema, kuidas te panustate rahva haridusse ja kultuuri, tõsistesse uudistesse ja enda toodetud dokkidesse Kolmanda Maailma riikidest.” „Ha-haa,” vastas Anne mokaotsast. „Jube lahe.” „Ma pean minema,” ütles Annika. „Mulle kuluks üks naps ära,” ütles Anne. Norrlands-Tidningeni toimetus asus raekoja ja maavanema residentsi vahel kolmekorruselisel rendipinnal. Annika vaatas üles kollase tellisfassaadi poole ja pakkus, et maja on ehitatud viiekümnendatel. See oleks võinud olla Katrineholms-Kuriren, turgatas talle pähe, nägi täpselt samasugune välja. Mulje võimendus veelgi, kui ta nõjatus klaasukse vastu, pani käed laevalguse eest kaitseks silmade kohale ja uuris fuajeed. Hämar ja inimtühi, tagavaraväljapääsu sildi roheline valgus värvis ajaleheriiuli ja toolide kontuurid rohekaks. Toimetuse uksekella kohalt kõlarist kostis ragin. „Jah?” ”Mina olen Annika Bengtzon ja ma töötan Õhtulehes. Ma olin tänaseks Benny Eklandiga kohtumise kokku leppinud, kuid kuulsin nüüd, et ta on surnud.” Vaikus voogas talvepimedusse, saateks staatiline plõksumine. Ta vaatas taevasse, pilved olid mööda liikunud, tähed välja ilmunud. Temperatuur langes kiiresti, ta hõõrus kindaid vastamisi. „Ah nii?” ragises toimetuse hääl, kahtlusenoot kehvast tehnikast üle kostmas. „Benny pidi minu käest materjali saama, me pidime mõned asjad läbi rääkima.” Nüüd tuli vastus kiiresti. „Mida ta vastu pidi andma?” „Laske mind sisse, siis räägin,” ütles Annika. Pärast kolme sekundit tardunud kõhklust lukk surises ja Annika tõmbas ukse lahti. Soe paberitolmu järele lõhnav õhk tulvas talle vastu. Ta lasi uksel enda taga kinni vajuda, harjudes silmi pilgutades rohelise märgivalgusega.

Trepp üles toimetusse asus sissepääsust vasakul, kulunud halli laminaatkatte ja kummiliistudega. Suur mees valges särgis, mis püksivärvli vahelt välja kippus, võttis ta paljundusmasina juures vastu. Mehe nägu õhetas, silmad olid kipitavalt punased. „Tunnen kaasa,” ütles Annika ja sirutas käe välja. „Benny Ekland oli legend ka meie kandis.” Mees tervitas ja noogutas, tutvustades end öötoimetaja Pekkarina. „Tema oleks võinud ükskõik mis ajal ükskõik mis lehes ka Stockholmis tööd saada, ta ütles mitu korda ära, tahtis siia jääda.” Annika üritas naeratada, et oma eelmist hädavalet kompenseerida. „Ma olen ka nii aru saanud,” pomises ta. „Kas soovid tassi kohvi?” Ta järgnes öötoimetajale kohviruumi, see oli pisike aknata pugerik, pliitkraanikauss-külmik laupäevalisa ja kirjade osakonna vahel. „Sina istusidki seal tunnelis või?” küsis mees konstateerivalt. Annika noogutas kergelt, tõmbas jope seljast, samal ajal kui mees valas venivat tõrva kahte kehvasti pestud tassi. „Et siis mis teeneid te pidite vahetama?” küsis Pekkari ja ulatas suhkrutoosi. Annika tõstis tõrjuvalt käe. „Ma olen viimasel ajal palju terrorismist kirjutanud. Eelmisel nädalal rääkisin Bennyga F21 atentaadist, ta ütles, et on millelgi jälil. Suur asi pidavat olema, toimunu kirjeldus.” Öötoimetaja pani suhkrutoosi lauale ja õngitses suhkrutükkide vahel oma nikotiiniplekiliste sõrmeotstega. „Me avaldasime selle reedel,” ütles ta. Annika üllatus, ta polnud üheski meediakanalis paljastusest sõnagi kuulnud. Pekkari poetas oma tassi kolm tükki suhkrut. „Ma tean, mida sa mõtled,” ütles ta. „Kuid ega loheajalehe töötaja ei teagi, kuidas asjad kohalikus lehes käivad. Agentuurid tegelevad ainult Stockholmiga. Nende jaoks on meie kõmulugu tühiasi.” Pole tõsi, vaidles Annika sisimas vastu, see sõltub teie lugude tasemest. Lükkas mõtte eemale, vaatas sülle. „Ma töötasin kunagi Katrineholms-Kurirenis,” ütles ta, „nii et ma tean täpselt neid asju.”

Mees ajas silmad suureks. „Siis tunned sa ju Macket?” „Sporditoimetusest? Muidugi. Ta on legend.” Talumatu ja põhjajoonud juba minu ajal, mõtles Annika ja naeratas öötoimetajale. „Mis sa Ekule anda tahtsid?” küsis mees ja jõi lonksu kohvi. „Mõned ajaloolised ülevaated,” ütles naine kiiresti. „Eelkõige seitsmekümnendate arhiivimaterjali, nii pilte kui ka teksti.” „Küllap see on netis ka,” ütles Pekkari. „See ei ole.” „Nii et sa tahtsid tema kausist süüa?” Mehe silmad piidlesid teda üle tassiserva, Annika vastas ta pilgule rahulikult. „Mul on palju häid omadusi,” vastas ta, „kuid mõtete lugemine ei käi nende hulka. Benny helistas mulle. Kuidas ma muidu oleksin teada saanud, millega ta tegeleb?” Öötoimetaja võttis veel ühe suhkrutüki ja imes seda, samal ajal kohvi juues ja aru pidades. „Sul on õigus,” ütles ta jahedalt, kuuldavalt lonksates. „Mis sul vaja on?” „Abi, et ma saaksin Benny terrorismiartiklid üles otsida ja läbi lugeda.” „Mine alla arhiivi ja räägi Hassega.” Nii näevad välja Rootsi kõikide ajalehtede arhiivid, mõtles ta, ja Hans Blomberg näeb välja nagu arhivaari arhetüüp. Väike tolmune, hallis kampsunis mees, prillid ees ja juuksed üle kiila pealae kammitud. Isegi tema seinatahvlil olid ootuspärased rekvisiidid: lapse joonistatud kollane dinosaurus, ninatark ütlus „Miks ma olen ainult ILUS, mitte RIKAS?” ja kalender, mis luges päevi täpsemalt määratlemata ajani, koos üleskutsega „PEA VASTU!”. „Benny oli üks igavesti kangekaelne tegelane,” ütles arhivaar ja istus ähkides oma arvuti ette. „Läks või läbi halli seina, kunagi ei jätnud midagi pooleli. Tootis rohkem, kui ma olen elus kedagi näinud tootmas, mõnikord ka puhtalt tegemise pärast. Teate sellist tüüpi?” Ta vaatas üle prilliserva Annika poole, naisel kippus vägisi naeratus suule. „Surnutest halba ei räägita,” ütles mees ja tegi nimetissõrmega aeglase valsitiiru oma klaviatuuril, „kuid ehk me võime siiski ausad olla?” Ta vidutas natuke kelmikalt silmi.

„Surm on toimetusele üsna halvavalt mõjunud,” ütles Annika pinda kompides. Hans Blomberg ohkas. „Ta oli ajalehe täht, juhtkonna lemmik, ametiühingutele pinnuks silmas, tead küll, selline mees, kes tantsiskles pärast ühe loo tegemist toimetusse ja hõikas: otsige mu pilt artikli kõrvale valmis, sest täna õhtul olen ma surematu.” Annika puhkes naerma, ta oli tõepoolest kunagi näinud kedagi nii tegemas, see oli vist Carl Wennergren. „Aga mida daamed tegelikult soovivad?” „Benny terrorismi-sarja, eriti mõne päeva eest avaldatud artiklit F21 kohta.” Arhivaar vaatas üles, silmis välgatas miski. „Ah nii,” ütles ta, „et siis selline väike tüdruk on huvitatud nii ohtlikest asjadest.” „Kulla onu Blomberg,” ütles Annika, „ma olen abielus ja mul on kaks last.” „Jajah,” vastas mees, „need feministid. Prindin tekstid välja või tahad ajalehe väljalõikeid?” „Väljalõikeid, kui see liiga palju tüli ei tee,” vastas Annika. Mees ohkas valjusti ja tõusis uuesti püsti. „See arvutite värk,” ütles ta, „kõik oleks pidanud nii palju lihtsamaks muutuma, aga ei midagi. Topelt töö, seda see arvutiasi ainult andiski.” Ta kadus raudkappide vahele, pomisedes „t, t, terrorism…”, tõmbas sahtleid lahti, ohkis ja puhkis. „Siin nad on,” ütles ta mõni hetk hiljem ja tõstis võidukalt üles pruuni ümbriku, juuksesalgud olid alla vajunud, nii et kiilas pealagi läikis. „Terrorism á la Ekland. Istu sinna. Ma olen kuueni kohal.” Annika võttis ümbriku vastu, avas selle niiskete kätega ja läks osutatud kirjutuslaua juurde. Artiklid olid hoopis teine asi kui lihtsalt prinditud tekst. Arvutiekraanil olid kõik pealkirjad ühesuurused, kõik tekstid ühepikkused, kõik pildid sama väikesed. Ajalehe veergudel elasid ja hingasid artiklid lopsakate või sihvakate pealkirjade all, ainuüksi kirjatüüp andis talle hulganisti infot selle kohta, mida toimetajad soovisid saavutada, missuguseid signaale saata. Piltide maht, ilme ja tehniline kvaliteet jutustas veelgi rohkem, kui oluliseks sündmust peeti, kuid ka seda, millisel kohal oli just see pilt või ülevaade päeva üldises uudistevoos. Ühe suure valdkonna ehk toimetajate töö oli arvutiarhiivis kaduma läinud.

Siin olid tal uurimiseks siiski ehedad asjad. Artiklid olid sorteeritud kuupäevade järgi, kõige vanemad kõige peal. Esimene tekst oli avaldatud aprilli alguses ja see käsitles pikantseid seiku Rootsi terrorismi ajaloost, muuhulgas ka lugu leiutajast ja filosoofiadoktorist Martin Ekenbergist Törebodast, kellel tegelikult õnnestus leiutada üksainus asi: kirjapomm. Annika jahmus, kui ta avastas mitmeid väljendusi, mida oli ise oma samateemalistes ja vaid mõni nädal varem avaldatud artiklites kasutanud. Ekland lasi end tõenäoliselt oma kolleegide tööst otseses mõttes inspireerida, nentis ta kuivalt. Ta sirvis artiklikuhja, suur osa infost oli talle ammu teada, osa aga päris uus. Ta luges kasvava huviga mäsust Norrbotteni saarestikus 1987. aasta kevadel, kui kaitsejõud olid laidude vahel mitu ööpäeva järjest allveelaevu ja maabunud Nõukogude eriväelasi otsinud. Üle viieteistkümne aasta oli ringelnud visa kuulujutt, et keegi rootsi ohvitser oli üht vene akvalangisti jalga tulistanud. Ohvitseri koer oli mingi lõhna peale haukuma hakanud, ohvitser oli tulistanud üht põõsastikku, seejärel leiti põõsastest alla mere poole suunduv vererada. Benny Ekland oli olnud rohkem huvitatud kuulujutu võimalikult elavast ümberjutustamisest kui päriselt toimunu väljauurimisest. Bodeni kaitsejõudude staapi tsiteeriti väga põgusalt, viidati sellele, et kaheksakümnendate vaim oli hoopis teistsugune kui praegune, et kõik võisid olukorda valesti hinnata, isegi Rootsi kaitsevägi, ja et kunagi ei saadud lõplikku selgust, kas Norrbotteni meres oli esinenud võõraid allveelaevu. Kuhjas kõige all oli artikkel, mida Annika oli otsinud, ja need andmed olid tõepoolest uued. Kuuekümnendate viimasel aastal vahetati Norrbotteni lennuväeüksuse vanad Lansen-lennukid kaasaegsete Draken-tüüpi hävitus- ja luurelennukite vastu välja, kirjutas Benny Ekland. Sel ajal tehti lennubaasis uute lennukite vastu korduvaid sabotaažikatseid, „relvadeks” tuletikud, mis topiti lennukite Pitot’ torudesse. Need torud olid nagu väikesed odad lennuki eesosas ning nende kaudu sai andmeid õhu, õhurõhu ja muude asjade kohta. Peeti üsnagi tõenäoliseks, et katsete taga olid Luleå mis iganes tähekombinatsioone kandvad vasakrühmitused, eelkõige mõned Mao-rühmitused. Kahju ei sündinud kunagi ning tikumarodööre kinni ei peetud, kuid artikli järgi kinnitavad salajased F21 allikad, et need sulitembud olidki aluseks järgnenud tõsisele atentaadile. Arvati, et maoistid olid avastanud midagi, mis tõi kaasa katastroofilised tagajärjed.

Pärast igat lendu, kui lennuk väljale pargiti, valati maapinnale absorbeerivat materjali või pandi lennuki taha roostevaba ämber. Mootor ei põletanud kogu kütust ära, vaid see lasti pärast masina peatumist välja ja koguti jääkkütusena kokku. Õhtul enne atentaati, mis toimus ööl vastu 18. novembrit 1969, oli kogu üksus osalenud suurel õppelennul. Pärast seda seisid lennukid veel väljas, kui terroristid neid ründasid. Selle asemel et Pitot’ torusse tikk toppida nagu tavaliselt, tõmmati tikk põlema ja visati lennuki taga seisvasse jääkkütuse ämbrisse. Plahvatus oli võimas ja silmapilkne. Lennuväeüksuse kurba ajalugu arvestades oleks olnud lihtne uskuda, et ka selle sabotaaži taga oli kohalik vasakliikumine, kuid vahe oli selles, et seekord lõppes üritus surmaga, kirjutas Benny Ekland. Ta väljendab ennast mannetult, mõtles Annika, kuid teooria on jube põnev. „Kas ma sellest koopia võiksin teha?” küsis ta artiklit viibutades. Arhivaar ei pööranud pilku ekraanilt ega lasknud oma aeglast nimetissõrmetantsu eksitada. „Nii et see oli lugemist väärt?” „Kindlasti,” vastas Annika, „ma pole neid andmeid varem näinudki. Tasuks lähemalt uurida.” „Paljundusmasin on trepi juures. Kui sa teda ilusti silitad, siis ta ehk isegi töötab.” Mees libises helitult hõljudes mööda musti tänavaid. Valu oli kontrolli all, keha vibreerivalt jõuline. Ta mõtted kajasid külmunud seinte vahel, andes vastuseid, mis olid talle võõrad. Luleå oli aastatega kokku tõmbunud. Tema mälestustes oli linn suur ja upsakas, täis eneseusku, edvistades sädeluse ja tiheda kaubandusvõrguga. Täna öösel oli kõik enesestmõistetav kadunud, pilgu eest varjul, seda polnud vist kunagi olemaski olnud. Siin polnud jõudu. Storgatan oli autodele suletud ja muudetud pikaks tuultele valla mänguväljakuks, mida ääristasid kurblikud kääbuskased. Siin peaksid inimesed oma vaeva eest tasu saama, siin peaksid nad oma ängi endast välja tarbima. Vabaduse needus, mõtles ta. See kuradi renessansiinimene, kes ärkas 12. sajandil ühel hommikul Firenzes ja avastas kapitalismi, tõusis voodis

istuli ja leidis oma ego võimalused, mõistis, et riik on organism, mida saab kontrollida ja millega manipuleerida. Ta võttis raamatukogu juures ühel pingil istet, et lasta kõige hullemal morfiiniuimal kehast lahkuda. Teadis, et sellise külmaga polnud mõistlik paigal istuda, kuid hetkel ei läinud see talle korda. Ta tahtis siin istuda ja vaadelda oma katedraali, hoonet, kus ta oli oma dünastiale aluse pannud. Inetu juurdeehitis Nimetu tänava nurgas, üks tema kodudest maailmas. Seest paistis valgust, küllap peeti seal koosolekuid ka praegu, nagu tollalgi. Aga mitte selliseid nagu meie ajal, mõtles ta, mitte nagu meil. Kaks noort naist hakkasid väljuma, ta nägi neid fuajees seisatamas ja kultuuriteateid lugemas. Võib-olla on uks lahti, mõtles ta ähmaselt. Ehk saaks sissegi. Tüdrukud heitsid talle põgusa pilgu, kui nad temast uksest paari meetri kaugusel möödusid, see oli eemalelibisev pilk, mida võib kohata ainult väikestes asulates: teda me ei tunne, me ei tee temast välja. Suuremates linnades ei pandud üksteist üleüldse tähele. See sobis talle palju paremini. Raamatukogu uks oli lahti. Ta jäi keset fuajeed seisma ja lasi mälestustel tulla ja need tulid, võtsid ta enda võimusesse ega lasknud tal hingata. Aeg kadus ära, ta oli jälle kahekümneaastane, oli suvi ja kuum ja ta tüdruk oli tema kõrval, tema kallis Punane Hunt, kellel läks paremini, kui keegi oli julgenud loota, ta tõmbas tüdruku enda vastu ja tundis tema vasekarva juuste hennalõhna, ei suutnud nuukset tagasi hoida. Ootamatu tuuletõmme tuhises mööda ta jalgu ja tõmbas ta tagasi tulevikku. „On teiega kõik korras? Kas on abi vaja?” Vana mees vaatas talle sõbralikult otsa. Standardrepliik, mõtles ta, raputas pead ja neelas oma prantsuskeelse vastuse alla. Fuajee kerkis kogu oma pretensioonikas reaalsuses esile, vanamees läks sisse sooja ja jättis ta üksi koos teadetega tahvlil: Jutuvestmissalong, Inglimäng, kontsert Håkan Hagegårdiga ja feministlik festival. Ootas, kuni hingamine oli rahunenud, tõmbas käega üle juuste. Astus ettevaatlikult siseukse poole, piilus diskreetselt läbi klaasi sisse. Siis läks ta kiiresti läbi halli ja tagumisest trepist alla. Helde taevas, mõtles ta, ma olen siin, ma olengi siin. Ta vaatas suletud uste rivi, manas silme ette pildi nende taga asuva-

test ruumidest, ta tundis neid kõiki. Tammevärvi seinapaneelid, kivitrepp, klapplaud, kehv valgustus, ta naeratas oma varjule, noorele mehele, kes oli ruumid kalameeste nimel kinni pannud ja seejärel pidanud maoistlikke koosolekuid hiliste öötundideni. Siiasõit oli olnud õige otsus.