/pusikuraamat

LebKT

Andreas Barlage ja Frank M. von Berger

Suur püsikuraamat 1800 püsilille, ilukõrrelist ja sõnajalga

Saksa keelest tõlkinud Monika Reedik

3

4

LebKT

Püsikud aiakujunduses Püsikute mitmekesisus 8 Mis on püsik? 8 Lühi- ja pikaealised püsikud 8 Peenra kujundamise võimalused Taimede kasvukuju

7

Parim istutusaeg 20 Püsikud konteinerites 20 Istutamine 20 Paljasjuursed istikud 20 Erandlikud istutusajad 21

9

10

Värvimängud 12 Kontrastsed värvid 12 Vähe ja palju 12 Impressionistlik värvikäsitlus 13 Mahedad pastelltoonid 13 Heledad-tumedad värvid 13 Valge eraldusvahendina 14 Kollane – vähem probleemne kui valge Koosmõju 14 Õite ja lehtede tekstuur 15 Muutumise ilu 16 Pungad ja õied 16 Üha uued pilgupüüdjad

17

Püsikute istutamine ja hooldamine 19

Kasvukoha valik 22 Valgus 23 Temperatuur 23 Niiskus 23 Pinnase omadused 23 Talvekindlus 24 14

Püsikute soetamine 26 Oluline on kvaliteet 26 Kuidas tervet taime ära tunda?

26

Kasvukoha ettevalmistamine ja istutamine Pinnase ettevalmistamine 28 Istutamine 29

28

LebKT

Paljundamine ja külvamine 30 Omakogutud seemned 30 Seemnete külvamine klaasi alla Seemnete külvamine avamaale

Püsikud A–Y

Haigused ja kahjurid 34 Kahjurite tõrjumine 34 Sagedasemad haigused 34 Sagedasemad kahjurid 35 Ennetamine ravimise asemel Aedniku looduslikud abilised Püsikute hooldamine 36 Kastmine 36 Mullahooldus 37 Väetamine 37 Sidumine ja toestamine 37 Tagasilõikamine 38 Noorendamine 38 Talvekate 38

Raamatus tutvustatakse lihtsalt ja ülevaatlikult 480 püsikuliiki ja 1320 -sorti.

31 31

Püsikute vegetatiivne paljundamine Jagamine 32 Varrepistikud 33 Juurepistikud 33 Võsundid 33

41

32

Taimed on esitatud nende botaaniliste nimetuste tähestikulises järjekorras.

Lisaks taimede välimusele kirjeldatakse lühidalt nende hooldamist ja paljundamist, samuti kasutusviisi aias. Abi võiks olla ka andmetest, kui palju taimi ühele ruutmeetrile istutada, ning nõuannetest, millised taimed ühe või teise püsiku lähedusse sobiksid.

35 35

Lisad

279

Fotod ja joonised

280

Ladinakeelsete taimenimetuste loend Eestikeelsete taimenimetuste loend

281

284

5

Püsikud aiakujunduses Kes armastab vähest hoolt nõudvat õierohket aeda, on püsikud tänuväärseks kujunduselemendiks.

Atraktiivse aia võib loomulikult kujundada ka taimi lihtsalt oma maitse järgi sobitades, lastes end juhtida intuitsioonist. Igati esteetilise lõpptulemuse huvides ei tule kindlasti kahjuks aga tänapäevaste aiakujundamise põhitõdede tundmine. Kujundusreeglid on küll universaalsed, kuid neid saab alati pisut erinevalt tõlgendada. Püsikuid, eeskätt muidugi püsililli, on ju nii suurel hulgal, et nendega tegeldes ei saa kunagi igav hakata.

Püsikud aiakujunduses

8

Püsikute mitmekesisus Kuna püsikute elurütmist, välimusest ja vastupidavusest sõltub suuresti see, milline koht neile peenras valida ja kuidas nende eest hoolitseda, tasuks enne aia kujundamise juurde asumist selle teemaga pisut põhjalikumalt tegelda. Tihti on aianduskeskustes püsikutena müügil ka taimi, kes botaanilises mõttes seda sugugi ei ole, näiteks poolpõõsad, kuid kes ometi püsikuaias olema peaksid.

Mis on püsik?

Paljud aiandushuvilised kasutavad sõna „püsik” lillede kohta, kes kasvavad aias kauem kui vaid ühe vegetatsiooniperioodi. Õnneks on aga botaanikud sõnastanud termini „püsik” mõnevõrra täpsemalt: püsikute hulka kuuluvad kõik rohttaimed, kes

elavad palju aastaid ja kelle maapealsed võrsed ebasoodsal ajal, nt põua- või pakaseperioodil, hävivad, ilma et taim ise kahjustatud saaks. Enamiku meil kasvatatavate püsikute maapealsed osad kuivavad talveks ära, ent maa-alused püsivad elus. Kuid on ka taimi, kelle lehestik talvel säilib ja kes külmal aastaajal isegi õitsevad, nagu näiteks lumeroos (Helleborus). Ent temagi lehestik, ehkki igi- või talihaljas, ei kesta igavesti, lumeroos uuendab end nimelt juurte kaudu, seda küll alles kevadel.

Leidub ka mõningaid taimi, keda tavaliselt loetakse püsikute hulka kuuluvaks, kuid kes rangelt võttes seda siiski ei ole. Üks selline taim on näiteks lavendel (Lavandula), kes ei ole püsik, vaid poolpõõsas. Tema talveks maapinnale jäänud võrsetele tärkavad kevadel

lehed ja pärast pakaselist talve on ta võimeline end ka ise juurtest uuendama. Lavendel ning samasuguse kasvuviisiga ibeeris (Iberis), rosmariin (Rosmarinus), liivatee (Thymus) ja kuldkann (Helianthemum) on sagedased püsikupeenrataimed.

Lühi- ja pikaealised püsikud Püsikute eluiga võib olla väga erineva pikkusega. Mõned neist kasvavad aastakümneid ühel kohal, muutudes üha kaunimaks. Üks selline on näiteks pojeng (Paeonia), kes võib aastakümneid peenral silmailu pakkuda, ilma et ta mingeid väsimuse märke ilmutaks. Samasugust ilu pakuvad ka moosesepõõsas (Dictamnus), kitseenelas (Aruncus) ja hosta (Hosta). Sageli on aga nii, et püsik

Püsilillede üheks tüüpiliseks esindajaks on pikaealine pojeng (Paeonia peregrina ‘Otto Froebel’).

Püsikute mitmekesisus

peab mõne aasta kasvama, enne kui ilmuvad esimesed õied või kui ta on lõplikult kohanenud ja rõõmustab meid kogu oma kauniduses.

Ent leidub ka püsikuid, kes õitsevad rikkalikult juba esimesel aastal, kuid kes ei ole eriti pikaealised. Selliste taimede hulka kuuluvad mitmed nelgid, näiteks nurmnelk (Dianthus deltoides), aga ka kurekell (Aquilegia), suureõiene kellukas (Campanula persicifolia) ja sarvkannike (Viola cornuta). Kõik nad annavad sobilikes kasvukohtades ka isekülvi. Nii hoolitsevad nad ise visa järjekindlusega oma püsimajäämise eest aias. Kuid veelgi rikkalikumalt annavad järglasi niinimetatud kaheaastased. Sellised taimed kasvatavad esimesel aastal pärast idanemist enamasti koos juurega ainult varred ja lehed, st vegetatiivsed struktuurid, pärast ebasoodsat (talvist) perioodi teisel aastal õied ja viljad, st fertiilsed osad, ning pärast viljumist surevad. Kuna mõne liigi taimed püsivad peenral kauem kui ühe aasta, nagu näiteks habenelk (Dianthus barbatus), harilik tokkroos (Alcea rosea), mõned kuningakepid (Oenothera) või siberi magunad (Papaver nudicaule) ning ka vägihein (Verbascum), liigitatakse nemadki tihti püsikute hulka. Enamasti selliste taimede elujõud aastatega siiski raugeb, seepärast oleks hea neid mõne aja pärast uuesti külvata.

Peenra kujundamise võimalused Püsikupeenra kavandamisel ja taimede istutamisel on väga oluline silmas pidada nende eluiga. Alustada tuleks pikaealistest püsikutest, kes

peaksid olema väga hoolikalt valitud, sest ümberistutamine häirib taimede arengut (ja ilu!) ning nad võivad jääda aastakspaariks kiratsema. Kuna paljud püsikud külvavad end ise, tuleks lisaks jälgida, et kiiresti arenevad liigid teiste liikide seemikuid ära ei lämmataks. Mingil juhul ei tohiks teisi püsikuid istutada näiteks noortele pojengidele liiga lähedale, sest varem või hiljem viib see taimedevahelise olelusvõitluseni. Ideaalsed lillepeenra täitetaimed on suvelilled, kes hilissügisel niikuinii ära surevad: mungalilled (Tropaeolum), saialilled (Calendula), kilbikud (Lobularia) või kõrged kosmosed (Cosmos) on taimed, keda annab väga hõlpsasti teistega sobitada.

Kui pikaealised püsikud on üksikult või väikeste rühmadena paigas, võiks mõelda taimedele, kes taluvad ümberistutamist pisut paremini. Loomulikult tuleks ka sellistele taimedele leida kohe alguses õige koht, sest liigutamine ei tee neilegi head, kuid üldiselt ei kujuta ümberistutamine suuremale osale püsikutest siiski erilist probleemi.

Lõpuks valitakse koht lühiealistele püsikutele. Neile võiks jätta küllaldaselt ruumi, et nad saaksid oma pikaealiste kaaslaste ümber pisut ringi rännata. Kui siis mõni õievärv satubki valesse kohta või ei ole kasvukuju paiga jaoks sobilik, saab sellise esteetilise segaduse tekitaja ju hõlpsasti eemaldada.

Harmooniline ja tasakaalustatud peenar kujuneb sihipäraselt tegutsedes ikkagi alles aja jooksul välja. Kuid harvad pole sugugi juhud, kui peenar kujundab end niiöelda ise. Ja siis on nii mõnigi kord tõeline nauding kõik värvikontseptsioonid ja muud kujunduspõhimõtted üle parda heita ja imetleda seda, mida pakub emake loodus.

Sammasjuurega taimed ei talu hästi ümberistutamist, üks selliseid on ka idamagun (Papaver orientale ‘Black and White’).

Püsikupeenra kujundamisel ei tasu kunagi loota, et kõik hakkab täpselt nii välja nägema, nagu algselt kavandatud. Aiapidajal, eriti just algajal, tuleb taimi vahel nii mitmeidki kordi siia-sinna ümber tõsta, enne kui kõik (enda arvates) täiuslikuks osutub.

Lõppude lõpuks ei lähtuta kujundamisel ju mitte ainult õitest ja taime kõrgusest. Tihti saadakse alles üht või teist püsikut kasvatades teada, milline näeb ta näiteks välja oma pungade ja tärkavate lehtedega või missugune on ta pärast õitsemist või talvel.

Ka tegelik õitsemisaeg ja õite värvus, eriti mis puudutab roosasid, punaseid ja violetseid toone, selgub nii mõnigi kord alles ise taimega tegeldes. Õite värvust võivad mõjutada muide ka naabruses asuvad õied.

9

10

Püsikud aiakujunduses

Taimede kasvukuju Püsikupeenra kujundamisel mõeldakse tavaliselt kõigepealt taimede kasvukujule, eelkõige suurusele. Suured taimed on peenras kõige silmapaistvamad, nende järgi juhindutakse teiste taimede valikul, seepärast nimetatakse neid juhttaimedeks ja just neile leitakse peenras esimeses järjekorras koht. Mida jäigem ja püstisem on taim, seda dünaamilisemalt ta mõjub. Õisikud ja lehestik enamasti üksnes täiendavad üldmuljet.

Klassikaliseks näiteks on siin kukekannus (Delphinium), kes pürgib kogu oma olemusega taeva poole. Hoopis teist tüüpi suurteks, silmapaistvate õite või õisikutega taimedeks on aga pojengid

(Paeonia) ja aedfloksid (Phlox paniculata). Oma ümara kasvukujuga mõjuvad nad palju rahulikumalt. Nimetatud taimede puhul on nende olemus kooskõlas õiekujuga ja seepärast on neid kerge teiste taimede hulka sobitada. Muide, on täheldatud, et mida massiivsema kasvuga ja silmapaistvam on püsik, seda vähem teda aedades millegipärast kasvatatakse.

Vastukaaluks suurtele ja kõrgetele püsikutele on olemas madalakasvulisi taimi, kes moodustavad padjandeid või matte. Neid istutatakse alati rühmiti ja tihti selleks, et ühendada erinevate taimede puhmaid. Kujunduses mängivad

madalad püsikud seega niisama tähtsat rolli kui kõrged juhttaimed. Kui peenras vahelduvad kõrge- ja madalakasvulised taimed, tuleb nende mõlema ilu veelgi paremini esile. Oleksid peenras ainult toretsevad õitsejad, hakkaksid nad üksteisega tarbetult konkureerima, ja kui oleksid ainult padjandtaimed, oleks see lihtsalt liiga igav. Vahelduses peitub ilu!

Vaadake oma taimi tähelepanelikult. Tugevakasvuline ja ülespoole pürgiv lupiin (Lupinus) mõjub hoopis teisiti kui pilvelaadsete õisikutega kipslill (Gypsophila) või sulesarnaste õisikutega astilbe (Astilbe).

Mõlemad viimati mainitud

Kui kasutada sarnase kasvukujuga taimi, toovad peenrasse vaheldust erinevad värvid; selleks annavad head eeskuju hulgalehised lupiinid (Lupinus polyphyllus).

Taimede kasvukuju

Arvestada tuleb kindlasti ka püsikute kõrgusega. Peenras ei tohiks olla vaid ühekõrgused taimed: istutage peenra eesserva matte moodustavate madalakasvuliste taimede vahele ka graatsilisi heintaimi või poolkõrgeid püsikuid.

Taimede väga korrapärane paigutus mõjub sageli ebaloomulikult. Parem oleks vahemaid samade või sarnaste püsikute vahel varieerida: tulemus on seeläbi palju meeldivam ja ka huvitavam.

taimeliigid muudavad peenra õhulisemaks ja hajusamaks, seega saab mõlemaga tihedat taimemassiivi hõlpsasti hõrendada.

Lisaks õite ja õisikute kujule määrab taime üldmulje ja järelikult ka tema kasutamise see, kuhupoole avanevad ta õied ja kuidas asetsevad õielehed. Isegi väga levinud korvõieliste puhul,

kelle hulka kuuluvad näiteks härjasilmad (Leucanthemum), võib täheldada olulisi erinevusi.

Härjasilmadel asuvad keelõied enam või vähem rõhtsalt, samal ajal kui päevakübara (Rudbeckia) kollased keelõied kaarduvad alla.

Kui õie südamik on täidetud, mõjub kogu taim ümaramalt ja täidlasemalt. Keelõied võivad

avaneda ka ülespoole, nagu näiteks pojengidel (Paeonia), või külje suunas, nagu tokkroosidel (Alcea). On ka vähem või rohkem kellukja kujuga õisi, mis on erinevas asendis, nii avanevad sõrmkübara (Digitalis) õied külje suunas, maikellukese (Convallaria) kellukad on aga longus. Juba nende väheste näidete varal saab selgeks, kui erineva kujuga võivad õied olla ja kui lõputult palju on võimalusi, kuidas neid aia kujundamisel kasutada.

11

12

Püsikud aiakujunduses

Värvimängud Aja jooksul on loodud terve hulk värviteooriaid – temaatika, millega on muu hulgas põhjalikult tegelenud nii mõnigi tuntud inimene, nagu Isaac Newton või Johann Wolfgang Goethe.

Püsikupeenra värvivalikul sobib aga tänagi veel lähtuda Johannes Itteni tuntud värviringist. Itten eristab selles kokku kuus põhilist värvi, kolm esimese astme ja kolm teise astme värvi. Esimese astme värvid, mida nimetatakse ka põhiehk primaarvärvideks, on kollane, punane ja sinine. Värviringil paiknevad need värvid kujuteldava kolmnurga tippudes.

Põhivärvide vahele jäävad teise astme ehk sekundaarvärvid on tekkinud põhivärvide omavahelisel segunemisel: oranž on saadud kollasest ja punasest;

roheline kollasest ja sinisest ning violetne punasest ja sinisest.

Värviringil paiknevad nad nende värvide vahel, millest nad on tekkinud. Värviringil vastastikku asetsevad värvid moodustavad paari, kusjuures igale esimese astme värvile vastab üks teise astme värv. Põhilised värvipaarid, millest värvilise lillepeenra kujundamisel võiks lähtuda on: kollane-violetne, punane-roheline ja sinine-oranž; neid nimetatakse komplementaarvärvideks ehk täiendvärvideks.

Kontrastsed värvid Komplementaarvärvid moodustavad tugevaid värvikontraste, mida nimetatakse ka komple-

mentaarkontrastideks. Aias lisandub kahele täiendvärvile peaaegu alati ka roheline värv. Nii ei jää aiakujundajal, kes tahab värvikontrasti reeglist rangelt kinni pidada, muud üle, kui kujundada aed puna-roheliselt. Ja just neid värve saabki väga hästi varieerida, sest punane ei ole mitte ainult õite ja roheline lehtede värv. Punase kuni pruunikaspunase lehestikuga on näiteks väikeseõiese helmikpöörise (Heuchera micrantha) sort ‘Palace Purple’, aga ka akakapsa (Ajuga), lursslille (Cimicifuga), peekerlille (Penstemon) ja teiste liikide aretused. Rohelised õied on mõnedel kortslehe (Alchemilla), piimalille (Euphorbia), lumeroosi (Helleborus) ja siilkübara (Echinacea) liikidel ja sortidel.

Püsikupeenras võib kasutada ka lühikese elueaga taimi, näiteks suviseid daaliaid, eriti punalehist ja säravpunaste õitega sorti ‘Bishop of Llandaff’, samuti üheaastast punaselehist ja roheliseõielist tilli. Kui need taimed istutada peenrasse koos punaseõieliste päevaliiliate (Hemerocallis ‘Hexenritt’) ja kaeralilledega (Crocosmia ‘Lucifer’), saab kokku unelmate peenra, millest paremat südasuvisesse aeda soovidagi ei oska.

Vähe ja palju

Hästi tuntud ja levinud põhimõte värvide valikul on Johannes Itteni värviring. Siit on näha, kuidas kontrastsed värvipaarid – komplementaar- ehk täiendvärvid – ringil teineteise vastas asetsevad.

Komplementaarkontrastid, ka koos lehtede lõõgastava rohelisega, mõjuvad väga plakatlikult, kui kasutada ainult puhtaid ja kirkaid värve. Kellele selline tugev värvimõju meeldib, peaks silmas pidama, et dominandid üksteist üle ei

Värvimängud

trumpaks ja värvikooslused ei hakkaks sarnanema Las Vegase reklaamidega. Selle vältimiseks tuleks ühte kahest värvist kasutada vaid vähesel määral.

Kõige rohkem üks viiendik kogu värviväljast peaks kuuluma ühele värvile ja neli viiendikku teisele.

Värviaktsendi moodustamiseks piisab täiesti, kui ühe värvi osakaal on veel väiksem – isegi üks kümnendik annab päris mõjusa efekti. Igal juhul mõjutavad värvid üksteist vastastikku ja seeläbi suureneb ka nende mõju.

Neid värvivaliku põhimõtteid saab aga ka pisut muuta, kui nõrgendada ühe värvi mõju talle heleduse lisamisega. Seda on hea seletada värvipaari kollanevioletne põhjal: kui üht värvi, näiteks violetset, kasutada tugevates toonides, võiks sinna juurde lisada mahedat õrnkollast, mitte aga säravat sügavkollast. Nii pääsevad mõlemad värvitoonid hästi esile. Värvimõju saab reguleerida ka erineva koguse värvide kasutamisega. Vahekord umbes kaks viiendikku ja kolm viiendikku oleks täiesti piisav.

Impressionistlik värvikäsitlus Värvi üldmõju ei tulene mitte ainult sellest, kui suur on ühe või teise värvi osakaal. Vähemalt niisama oluline on värvide jaotumine. Eelnevalt käsitletud kahe täiendvärvi suurepinnaline kasutamine on tegelikult äärmuslik kujunduspõhimõte.

Väga hästi saab kujundamisel kasutada ka väikesi ja isegi väga väikesi värvivälju. Siin võiks eeskuju võtta prantsuse impressionismist ja eriti puäntillismist ehk täppimistehnikast. Puäntillistlikud maalid koosnevad väikestest

värvitäppidest, mis vaid kindlalt kauguselt vaadates üheks suureks värvilaiguks ühinedes midagi konkreetset kujutavad.

Lillede valimisel peenrasse ei ole aga eesmärgiks, et värvitäppidest moodustuks mingi kujund. Kuid kergelt tuules hõljuv impressionistlik kunstiteos võiks aias ju vägagi atraktiivne olla. Nii peenraid kui ka aia erinevaid osi, näiteks puhkepaiga või lehtla ümbruse, saab oskuslikult hajutatud värvidega muuta salapäraseks ja muinasjutuliseks.

Imelikul kombel ei kao mahe üldmõju ka siis, kui kasutada värve, mis värviringist lähtudes üksteisega tegelikult ei sobigi.

Väikeste kollaste, roosade, oranžide, purpursete ja lillade värvilaikude loomiseks võiks kasutada näiteks kuldkanni (Helianthemum), ängelheina (Thalictrum), kipslille (Gypsophila), epimeediumi (Epimedium) või käokannust (Linaria). Loomulikult võib ka siin mängida värvisugulusega või kaasa aidata romantilise efekti tekkimisele, seda eriti sellise klassikalise värvikombinatsiooni nagu roosa-sinine-valge abil. Kuid õied ei peagi vaid väikesed olema!

Punkti- või triibudisaini võib vabalt kaasata ka suuri õisi, mis muudavad nii mõnegi „võimatu” värvikoosluse vägagi nauditavaks.

Muidugi mõista on siin oluline osa ka lehtedel. Nende punkti-, triibu-, laigu- või võrgumuster ja teist värvi leheservad sobivad hästi tugevaid värvilaike hajutama.

Keda see kõik aga ei rahulda, võiks istutada siia-sinna suureõielisi või kompaktsete õisikutega püsikuid, nagu pojengid (Paeonia), päevaliiliad (Hemerocallis) või aedfloksid (Phlox paniculata), kes tõmbavad tähelepanu endale ja hajutavad sellega tausta värve.

Mahedad pastelltoonid Kellele meeldivad mahedad ja harmoonilised toonid, peaks kasutama pastelseid värve.

Maalikunstis mõistetakse pastellvärvide all värve, mille hulka on segatud palju valget, akvarellvärvidesse aga rohkelt vett. Värvid kaotavad seeläbi oma intensiivsuse, muutuvad kahvatuks ja õrnaks ning neid saab üksteisega palju paremini sobitada kui tugevaid toone.

Näiteks võib tugev kirgasoranž oma naabritest lihtsalt üle särada, samal ajal kui heledamat aprikoosioranži annab hõlpsasti teiste värvidega kokku sobitada.

Isegi värvid, mis üksteisega tavaliselt ei harmoneeru, on pastelsena üksteise kõrval täiesti nauditavad. See saab selgeks, kui mõelda punase ja tema nii-öelda sugulasvärvide peale. Nii näiteks on violetne, purpurne, signaalpunane ja oranž üksteisega vastuolus, samal ajal kui neist saadud pastelsed toonid – õrnlilla, roosa, lõheroosa ja aprikoosioranž – üksteisega imeliselt harmoneeruvad, mida leheroheline värvus veelgi rõhutab.

Meenutuseks: roheline on punase komplementaarkontrast, punast on aga neis õites vähemal või rohkemal määral olemas. Seega on roosade toonide kasutamisega nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt võimalik väga lihtsalt kujundada harmooniline peenar.

Heledad-tumedad värvid Selleks et kõik liiga magusaks ei muutuks, kasutatakse veel üht värvikujundamise nippi, nimelt heleda-tumeda kontrasti. See on kõigist kontrastidest kõige paremini tuntud, ja seda juba mustvalgete fotode ajast. Meie

13

I 170

Iris

Iris sibirica, siberi võhumõõk (tabel 43) Välimus: siberi võhumõõga lehepuhmik meenutab jäigakasvulist heintaime. Olenevalt sordist küündib selle kõrgus 50–100 cm-ni. Juunis-juulis sirutuvad lehtedest tunduvalt kõrgemale õievarred, millel on umbes 5–9 cm läbimõõduga iirisele tüüpilised õied. Ülemised õiekattelehed on enamasti kitsamad ja paljudel sortidel ka lühemad kui alumised. Õied võivad olla kas õrnad ja kitsad või hoopiski laiad. Värvus varieerub valgest sinise, violetse, purpuri ja külmade roosade toonideni.

Aretatud on juba ka kollaste õielehtedega sorte. Vanematel sortidel on pigem väikesed ja kitsad õied, uuematel aga

laiemad. Viimastel on alumised õiekattelehed enamasti märgatavalt suuremad kui ülemised. Välimuselt meenutab siberi võhumõõk Kämpferi iirist (I. ensata), vajab sellest aga vähem hoolt. Pärast õitsemist püsib puhmik küllaltki dekoratiivsena.

Selle liigi ilusamate sortide hulka kuuluvad purpursete õitega ‘Sultan’s Ruby’ ja kirkalt kuningsiniste õitega ‘Coronation Anthem’ – mõlemal on alumistel õiekattelehtedel kena muster.

Kasutusviis: vanemad sordid näevad välja nagu looduses kasvavad võhumõõgad, seepärast sobivad nad hästi loodusliku kujundusega aedadesse või peenardesse.

Uuemad ja suureõielised sordid sobivad silmatorkavate taimede peenrasse või rühma, kus nad

saaksid õitsemisajal üksinda uhkeldada. Siberi võhumõõka annab väga hästi kasutada ka roosipeenras, kuhu ta lisab enne rooside õidepuhkemist värvi ja on pärast õitsemist oma lehtedega roosidele soliidseks partneriks.

Seda võhumõõka võib aga kasutada ka samamoodi kui heintaime, sest ka tema pakub oma lehestikuga tugevatoonilistele õitele meeldivat vaheldust.

1 m² kohta arvestada 6–8 taime.

Kasvukoht: päikeseline koht ja mõningal määral vett pidav pinnas tagavad taimele jõudsa arengu ja rikkaliku õitsemise.

Hooldamine: väga kuival ajal tuleks siberi võhumõõka kasta.

Noortaimed näivad esimesel, mõnikord veel ka teisel aastal pisut nõrkadena. Kui nad on aga kohanenud ja kasvuhoo sisse

Tabel 43 Iris sibirica soovitatavad sordid Sort ‘Cambridge’

Õievärvus pastellsinine, peente soontega

Märkused 70 cm kõrgune; ideaalne õiekuju, ei liiga lai ega liiga kitsas; tugevakasvuline ja rikkalikult õitsev

‘Coronation Anthem’ kirgas kuningsinine, õieneelul väga ilus muster

60 cm kõrgune; fantastiliselt ilus uus suureõieline sort, tähelepanuäratava värviga

‘Dreaming Spires’

intensiivne ja küllastunud sügav-tumesinine

70 cm kõrgune; rikkalikult õitsev, täiesti ilma mustrita õieneelul, õis pigem lai

‘Flight of Butterflies’

sinivioletne, alumistel õiekattelehtedel tugevalt väljajoonistunud peegel, servadel peen viirutus

80 cm kõrgune; kergelt ja õhuliselt mõjuv sort; rikkalikult õitsev

‘Mrs Rowe’

jahe õrnroosa, lavendlitooni varjundiga

70 cm kõrgune; palju väikseid õisi

‘Prussian Blue’

sügavsinine, õieneelul peened sooned

90 cm kõrgune; suured õied ja eriti pikk õitsemisaeg; väga hea uus sort

‘Snow Prince’

kreemjas, õieneelul pruunikas piirkond ja sinine laik

80 cm kõrgune; väikesed õied, väga rikkalikult õitsev, väga kena värvikooslus

‘Snow Queen’

valge, õieneelul kollakas laik

60 cm kõrgune; kenad õied ja väga armas värv

‘Strandperle’

kirgas koobaltsinine, vähese mustriga

80 cm kõrgune; huvitav värv, väga rikkalikult õitsev; näib ühtaegu loomulik ja toretsev

‘Sultan’s Ruby’

intensiivne purpur, õieneelul ilus kahvatukuldne muster

60 cm kõrgune; laiad õiekattelehed; õied meenutavad väga Kämpferi iirist; üks kaunimaid iirise sorte üldse

I Iris

Iris spuria, soo-iiris

saanud, on areng lausa silmanähtav.

Paljundamine: jagamise teel varakevadel või pärast õitsemist.

Kasvama läinud taimest tuleks paljundamiseks võtta umbes rusikasuurune tükk, sest see läheb väga hästi kasvama. Väiksemad tükid vajavad nii nagu noortaimedki kohanemiseks pisut rohkem aega ja ka tunduvalt suuremad tükid ei hakka nii hõlpsasti arenema.

Iris sibirica ‘Butter and Sugar’

Iris sibirica

Iris sibirica ‘Caesar’s Brother’

Välimus: soo-iirise heintaimega sarnanevad ligi 2–3 cm laiused jäigad lehed kasvavad kuni 150 cm kõrguseks. Kõik soo-iirise sordid on väga elegantsed ja meenutavad valkjat iirist (I. orientalis). Õied on 12–15 cm läbimõõduga, nende ülemised kattelehed on kitsad ja alumised neist enamasti tunduvalt laiemad. Värvipalett hõlmab pruunikaid ja kastanitoone, kuid

Iris spuria ‘Antiqua’

Iris sibirica ‘Berlin Ruffles’

Iris sibirica ‘Taubenblau’

Iris sibirica ‘Blue Celeste’

Iris sibirica ‘Viel Schnee’

Iris spuria ‘Everglow’

171

I 172

Iris

Iris variegata, joonik iiris

Iris spuria ‘Imperial Bronce’

Välimus: joonik iiris on aedades palju kasvatatavate habeiirise sortide üks olulisemaid lähteliike.

Ta on ühtaegu nii ilus kui ka elujõuline taim. 3–4 cm laiused mõõkjad lehed sirguvad umbes 30–40 cm kõrguseks, nende kohal kõrguvad kahevärvilised õied, mille püstised laiad ülemised õiekattelehed on kollased ja alumised, mis on samuti laiad, kollakasvalged.

Viimastel on mustad, vahel ka pruunid sooned. Habe on kollane.

Joonik iiris õitseb tavaliselt mai keskpaigast juuni alguseni.

Kasutusviis, kasvukoht, hooldamine ja paljundamine: vt I. flavescens.

Kalimeris incisa Lõhine kalimeris Välimus: see 60 cm kõrguse õhulise puhmikuga taim liigitati varem astri (Aster) perekonda, sest tema õied meenutavad tõepoolest astri õit. Lõhine kalimeris õitseb alates mai lõpust kogu suve, tema helevioletsed või valged, kollase südamikuga korvõied on harunenud pöörisõisikutes. Pikergused lehed Iris spuria ‘Premier’

esineb ka messingu, kulla ja hõbeda varjundeid. Olemas on ka ilusaid violetseid ja siniseid sorte.

Selle iirise nektarinäärmed on enamasti kollased. Õitseb juunisjuulis. Soo-iirisega lõpeb aias iiriste õitsemishooaeg.

Lisaks tuntud sordile ‘Premier’ on ka uuemaid, laiade õiekattelehtedega sorte.

Kasutusviis, kasvukoht, hooldamine ja paljundamine: vt I. orientalis. Istutuskoha valik on selle iiriseliigi puhul väga oluline.

Kalimeris incisa ‘Bläuling’

Iris variegata

kinnituvad varrele kas rootsuga või ilma ning on servadest hambulised. Kummaline on see, et vaatamata erakordselt pikale õitsemisajale ei ole seda taime aedades just tihti näha.

Sort ‘Alba’ on valgete, ‘Blue Star’ aga kahvatusiniste õitega.

Väga sarnane on ka liik K. pinnatifida var. hortensis.

Kasutusviis: kuniks naabrid teda välja ei tõrju, on lõhine kalimeris kena lisandus püsikupeenrasse.

Ta armsad õied toovad peenrasse rõõmsat vaheldust. Sobib suurepäraselt püsikupeenrasse, mis peaks pidevalt õitsema, kuid olema seejuures kergesti hooldatav. Naabriteks võiksid olla pojengid (Paeonia), sest nende

K Knautia

173

Kalimeris incisa ‘Madiva’

Kirengeshoma palmata

Knautia macedonica ‘Mars Midget’

kahe püsiku õitsemine on teineteisega täiuslikus harmoonias.

1 m² kohta arvestada 3 taime.

Kasvukoht: täispäikeseline kuni poolvarjuline. Eelistab toitaineterikast ja vett hästi läbilaskvat pinnast.

Hooldamine: vähenõudliku taimena erilist hoolt ei vaja. Kui eemaldada noortaimedelt võsundid, kasvab puhmik tugevaks ja kompaktseks. Jääb see tegemata, tuleb taime hiljem sageli toestada, seda eriti avatud kasvukohas. Vahel võib taim nakatuda jahukastesse.

Paljundamine: kevadel jagamise teel või pistikutega.

Kirengeshoma palmata Jaapani vahakübar

Knautia macedonica Makedoonia äiatar

Välimus: jaapani vahakübar on lühikeste risoomidega taim, kes moodustab 60–120 cm kõrguse tiheda puhmiku. Pisut üle puhmiku ulatuvatele purpurpruunidele vartele kinnituvad sõrmroodsed, vahtralehti meenutavad, kuni 20 cm läbimõõduga lehed. Augusti lõpust kuni oktoobrini avanevad harunenud sarikõisikutesse koondunud, liiliat meenutavad, 3,5 cm pikkused kahvatukollased poollongus õied. Kaubanduses on saada ainult liiki. Varem peeti K. koreana’t omaette liigiks, täna kuulub ta aga K. palmata Korea rühma.

Kasutusviis: jaapani vahakübar sobib kõige paremini kasvama metsaaeda või lihtsalt varjulisse kohta. Tema ilu pääseb mõjule just suuremate rühmadena kasvades, kuid ta äratab tähelepanu ka soolotaimena. Sobib suurepäraselt aasia stiilis aeda.

1 m² kohta arvestada 3 taime.

Kasvukoht: poolvarjuline. Vajab kindlasti niisket, huumusrikast, lubjavaest pinnast ja tuulte eest kaitstud kasvukohta.

Hooldamine: tähelepanu tuleks pöörata tigudele, kellele meeldivad eriti noored taimed.

Paljundamine: kevadel jagamise teel või küpsenud seemnetega.

Välimus: makedoonia äiatari puhmik on igihaljas, koosnedes kitsalt süstjatest, sulgjalt jagunenud, 8 cm pikkustest juurmistest lehtedest ja õievartest, millele kinnituvad peenelt sulgjad, 2–3 cm pikkused lehed. Õitseb juulist septembrini, mil ilmuvad kuni 80 cm kõrguste harunenud õievarte tippu tume-veinpunased, 1,5–3 cm läbimõõduga õiepead.

Sel Balkanilt pärit taimel on ka pisut heledamate õitega sorte: ‘Mars Midget’ on purpurpunaste õitega ja jääb kasvult umbes poole lühemaks kui liik, ‘Melton Pastels’ on lõheroosade kuni punaste õitega ja sirgub kuni 120 cm kõrguseks.

Kasutusviis: kaua õitsev ja vähest hoolitsust vajav makedoonia äiatar sobib oma ebaharilikku värvi õitega hästi loodusliku kujundusega püsikupeenrasse või maakodu aeda. Oma armsate õitega rikastab ta ka igat metsataimede aasa.

1 m² kohta arvestada 6 taime.

Kasvukoht: täispäikeseline. Parajalt toitaineterikas, vett hästi läbilaskev, kergelt leeliseline pinnas.

Hooldamine: vajab palju päikest, on aga muidu kergesti hooldatav.

Paljundamine: kevadel seemnetega, mis vajavad enne idanemist külmaperioodi (+5 °C) või juurmistelt võrsetelt võetud pistikutega.

Kalimeris pinnatifida var. hortensis

P Primula

Pratia pedunculata, vaipmarilobeelia (vaiplobeelia) Välimus: seda Uus-Meremaalt pärit igihaljast taime tuntakse ka nimetusega Lobelia perpusilla. Ta on roomava kasvuviisiga ja moodustab matte, lehed on munajad kuni ümarad, kuni 1 cm pikkused.

Maist oktoobrini on padjand peaaegu vahetpidamata kaetud väikeste kahvatusiniste tähekujuliste õitega. Tugevakasvuline taim kasvab kõige rohkem 5 cm kõrguseks, laiusesse levib aga piiramatult, kui teda ei takistata.

Sordi ‘Country Park’ sinistel õitel on valge keskosa.

Kasutusviis: selle kogu suve õitsva kena lobeelialiigiga on hea katta väiksemaid pindu. Kuna ta on vähenõudlik, sobib ta hästi ka pottide ja kastide alustaimeks, samuti kõrgekasvuliste rooside lähedusse. 1 m² kohta arvestada 25 taime.

Pratia pedunculata

233

Kasvukoht: päikeseline kuni poolvarjuline. Värske, toitaineterikas pinnas.

Hooldamine: väga kergesti hooldatav taim. Talvel tuleb teda kaitsta nii päikese kui pakase eest ehk siis okstega kinni katta. Talle võivad liiga teha nii lehetäid kui teod. Eestis kasvatuskogemused seni peaaegu puuduvad.

Paljundamine: seda püsikut võib jagada kogu kasvuperioodi vältel.

Primula auricula Kõrvikpriimula Primula auricula ‘Dale’s Red’

Välimus: rosette moodustav igihaljas püsik, kelle looduslikku vormi võib kohata Alpides. Tal on munajad kuni ümarad, nahksed kuni lihakad, hambuliste, lubjaeritistest kõvade servadega lehed, mis on mõnikord kaetud jahuja kirmega. Mais-juunis ilmuvad vartele sarikõisikud, milles on kuni 30 kuldset kuni kahvatukollast õit, millel on enamasti selgelt piiritletud, jahuse kirmega kaetud heledam keskosa. Taim kasvab 25 cm kõrguseks ja laiuseks.

Selle priimula arvukad aretised on saadud tema ristamistest karvase priimulaga (P. hirsuta).

Nende aretiste (P. × pubescens) värvispekter ulatub valgest ja kollasest kuni erinevate punaste ja violetsete toonideni ning nad on tihti meeldiva aroomiga. Dekoratiivsed kõrvikpriimulad on eriti armastatud Suurbritannias. ‘Blue Velvet’ on suurte sinivioletsete õitega, ‘Dale’s Red’ on violetse varjundiga tumepunaste õitega, neil on lai kreemikas keskosa, ‘Old Yellow Dusty Miller’ on pronkspruunikas-kollakate õitega, lehed on kaetud tugeva jahukirmega.

Kasutusviis: ilus soolotaim kiviktaimlasse, kus ta õitsemisajal kindlasti tähelepanu äratab. See

Primula auricula

väike dekoratiivne püsik sobib hästi ka maakodu aeda. Kõrvikpriimulat kasvatati kunagi palju Põhja-Inglismaa kaevurite asulates, kus ta oli koos potiga enamasti nähtavale kohale asetatud.

1 m² kohta arvestada 25 taime.

Kasvukoht: mitte liiga päikeseline. Vett hästi läbilaskev, huumus- ja toitaineterikas, kiviklibune ja lubjane pinnas.

Hooldamine: kõrvikpriimulat tuleks kaitsta kõrvetava päikese ja liigniiskuse eest.

Paljundamine: pärast õitsemist jagamise teel või seemnetega pärast nende valmimist. Väärtuslikke sorte saab sordiehtsalt paljundada ainult jagamisega.

P 234

Primula

Primula bulleyana

Primula bulleyana Bulley priimula Välimus: leherosette moodustava Bulley priimula kuni 30 cm pikkused pooligihaljad lehed on munajas-süstjad ja saagjate servadega.

Lehed tärkavad mais. Mai lõpust juulini ilmuvad tugevate jahuste varte tippu kuni seitse korrust üksteise kohal asetsevatesse männastesse viis või enam 2 cm läbimõõduga kuldoranži õit, mis hiljem pleegivad oranžiks ja millel on kollane keskosa. Kuna õied paiknevad õisikus mitmes järgus, peetakse seda tüüpi priimulaid kandelaabriliseks. Taim kasvab umbes 60 cm kõrguseks ja laiuseks.

Männaspriimulad (Candelabra rühm) Selle rühma priimulatel asuvad õied jäigalt püstjatel harunemata vartel männastena ja korrustena üksteise kohal. Männaspriimulate hulka kuuluvad P. anisodora, P. beesiana (Beesi priimula), P. bulleyana (Bulley priimula), P. ×bulleesiana (lühterpriimula), P. burmanica (birma priimula), P. cockburniana (Cockburni priimula), P. japonica (jaapani priimula), P. prolifera (soopriimula), P. pulverulenta (ehmespriimula) ja P. silva-taroucana.

Kasutusviis: see dekoratiivne püsik sobib eriti hästi veekogude kallastele ja niisketesse püsikupeenardesse. Väga ilusad näevad tema erksad õied välja samal ajal õitsevate rododendronite (Rhododendron) kõrval. 1 m² kohta arvestada 11 taime.

Kasvukoht: poolvarjuline.

Huumusrikas niiske pinnas, mis ei tohi kunagi läbi kuivada. Kõige parem oleks valida talle kaitstud, kõrge õhuniiskusega kasvukoht.

Hooldamine: see priimula vajab eriti suvel ühtlaselt niisket pinnast, kuid mitte väetamist. Äraõitsenud õievarred tuleks isekülvi ärahoidmiseks ära lõigata.

Kuna ta lehed tärkavad hilja, oleks mõistlik kasvukoht märgistada, et ta kevadiste mullahooldustööde käigus kogemata viga ei saaks.

Paljundamine: jagamise teel (seda ei tohiks teha kuumadel suvepäevadel) või seemnetega pärast nende valmimist.

Primula bulleyana subsp. beesiana

Teised soovitatavad männaspriimulad ehk Candelabra rühma priimulad Primula bulleyana subsp. beesiana Candelabra rühma priimula Tegemist on alamliigiga, keda käsitletakse vahel ka omaette liigina P. beesiana (Beesi priimula).

Välimuselt on ta sarnane Bulley priimulaga (P. bulleyana), kuid tal on kollase südamikuga violetsed õied. Nõudmised kasvukohale, hooldamisele ja kasutusviis on samad mis P. bulleyana’l. Paljundatakse jagamise teel või seemnetega pärast nende valmimist.

1 m² kohta arvestada 11 taime.

Primula bulleesiana, lühterpriimula Need hübriidid on saadud P. bulleyana ja P. bulleyana subsp. beesiana ristamistest. Nende välimus ja kasv sarnanevad esivanematega, kuid õied võivad olla eri-

Primula bulleesiana

nevat värvi, alates oranžist, roosast ja karmiinpunasest kuni violetseni.

Aiandites müüakse hübriide tavaliselt ilma konkreetse värvi tähiseta, neid märgistatakse kui segu. Nõudmised kasvukohale, hooldamisele ja kasutusviis on samad mis esivanematel. Paljundatakse tavaliselt ainult jagamise teel. 1 m² kohta arvestada 11 taime.

P Primula

Primula denticulata Hambulislehine priimula (kerapriimula) Välimus: see suvehaljas priimula moodustab leherosette, ta kuni 25 cm pikkused lehed on ovaalsed kuni piklikud, peenelt saagjate servadega, karedad, nahksed, pealt tumerohelised, alt kaetud justkui jahukirmega. Õitseb aprillis-mais, tugevate varte otsas on kerajad õisikud, milles on arvukalt väikesi trompetikujulisi üksikõisi. Liigi õied on sinilillad ja kollase neeluga. Taim kasvab kuni 40 cm kõrguseks ja 30 cm laiuseks.

‘Alba’ (sün. ‘Snowball’) on valgeõieline ja jääb liigist umbes 10 cm madalamaks. ‘Ronsdorfer’hübriidid on valgete, tumelillakasroosade ja sinilillade õitega. 25 cm kõrgune ‘Rubin’ on punaste kuni rubiinpunaste õitega.‘Grandiflora’ on segu lillakatest, violetsetest ja roosakatest toonidest.

Kasutusviis: kerapriimulad sobivad hästi kiviktaimlasse ning puude ja põõsaste äärtesse, eriti kui nad on istutatud erivärviliste rühmadena. Parimateks partneriteks on teised kevadõitsejad, nagu hüatsindid (Hyacinthus), varaja-

Primula denticulata

sed tulbid (Tulipa) ja lõosilmad (Myosotis). Tema jäiku õisikuid sobiksid mahendama aga sõnajalad ja heintaimed. 1 m² kohta arvestada 11–16 taime.

Kasvukoht: poolvarjuline kuni varjuline. Huumusrikas, niiske, kuid vett läbilaskev pinnas.

Hooldamine: väga vähest hoolt vajav taim.

Paljundamine: liiki võib paljundada kevadel seemnetega. Sorte paljundada pärast õitsemist jagamise teel või juurepistikutega.

Primula elatior, kõrge priimula Välimus: kõrge priimula on juurelähedase igihalja leherosetiga taim, kelle kuni 20 cm pikkused hõlmjad lehed on munaja või elliptilise kujuga, alt kaetud pehmete karvadega. Suvel lehed närbuvad, kuid tärkavad hiljem taas. Õitseb mais-juunis. Õied on lehtrikujulised, kuni 2 cm läbimõõduga, kergelt violetse varjundiga helekollased. Taim kasvab kuni 25 cm kõrguseks.

Selle liigi aretisel ‘Gold Laced Black’ on tumepunased, kollase serva ja kollase keskosaga õied ja ta kasvab 30 cm kõrguseks.

Primula elatior ‘Gold Laced Black’

235

Kasutusviis: liik jätab hea mulje kõigis loodusliku kujundusega aedades ja ka niisketel aasadel.

Kui ta tunneb end kasvukohas hästi, külvab ta end ise. See vähenõudlik priimula võiks kasvada kiviktaimlates ja veekogude kallastel, kus on talle sobilikud kasvutingimused.

Kasvades päikest läbilaskvate puude ja põõsaste all ja ääres on kõrge priimula koos lumikellukeste (Galanthus), nabaseemnikute (Omphalodes) ja lõokannustega (Corydalis) üheks armsaks kevadekuulutajaks.

1 m² kohta arvestada 11–25 taime.

Kasvukoht: poolvarjuline. Niiske, kuid vett läbilaskev huumusrikas pinnas.

Hooldamine: selle priimulaga on vähe hoolt. Isekülvi vältimiseks tuleks õisikud pärast õitsemist õigeaegselt eemaldada.

Paljundamine: seemnetega kohe pärast nende valmimist või jagamise teel pärast õitsemist.

Primula sieboldii Sieboldi priimula Välimus: selle rosette moodustava püsiku lehed on kahvaturohelised, karvased, kurrulised ja pikarootsulised. Erinevalt paljudest teistest priimulatest kuivavad selle liigi lehed tihti juba hilissuvel.

Mais-juunis ilmuvad karvaste varte tipus asuvatesse sarikõisikutesse kuni 3,5 cm läbimõõduga õied, mis on kas valged või violetsed ning valge keskosaga. Sieboldi priimula levib roomates, kasvab umbes 30 cm kõrguseks ja kuni 45 cm laiuseks.

‘Carefree’ on roosaõieline, ‘Lilac Sunbonnet’ sinakasroosade õite ja narmasjate kroonlehtedega, ‘Queen of Whites’ aga üks ilusamaid priimulaid üldse; tal on narmasjate äärtega kroonlehed ja

P 236

Primula

Primula vialii, Viali priimula

Primula sieboldii ‘Queen of Whites’

Primula veris

puhasvalged õied ning ta kasvab 20 cm kõrguseks.

Kasutusviis: Sieboldi priimula on aretatud näituste jaoks Kaug-Idas.

Seal on temast üle 700 vormi.

Meie aedades näeb Sieboldi priimula eriti ilus välja varjulistes kiviktaimlates. Kuid teda võib kultiveerida ka pottides, kus ta samuti kenasti esile tuleb. 1 m² kohta arvestada 16 taime.

Kasvukoht: poolvarjuline. Niiske, kuid vett läbilaskev huumusrikas pinnas.

Hooldamine: väga kergesti hooldatav ja pikaealine taim.

Suvel kuival ajal vajab kastmist.

Paljundamine: sorte paljundatakse ainult jagamise teel.

Loomulikult on neid võimalik ka seemnetega paljundada, kuid siis on tulemus ettearvamatu.

keskelt ülespoole tugev karvane vars sarikõisikuga, milles on kuni 20 karikakujulist poollongus, õrna aroomiga kuldkollast õit. Taim kasvab 15–30 cm kõrguseks ja laiuseks.

Aretisel ‘Sunset Shades’ on kollast, punast ja oranži tooni õied ja ta on 25 cm kõrgune. Punaseõielised nurmenukud on saadud ristamistest hübriidiga Primula ×polyantha (hulgaõieline priimula).

Kasutusviis: harilik nurmenukk kuulub igasse loodusliku kujundusega aeda, kus on piisavalt niiske pinnas. Ka kiviktaimlas on ta omal kohal.

Teda on lihtne kasvatada, ent kui ta end liialt hästi tunneb, võib ka probleemiks muutuda. 1 m² kohta arvestada 11–25 taime.

Kasvukoht: päikeseline kuni poolvarjuline. Huumusrikas, niiske, kuid vett läbilaskev pinnas, mis võib ka lupja sisaldada.

Hooldamine: äärmiselt lihtsalt hooldatav taim. Isekülvi vältimiseks tuleks õisikud õigeaegselt eemaldada. Harilik nurmenukk ristub eriti kergesti kõrge priimulaga (Primula elatior).

Paljundamine: seemnetega pärast nende valmimist või jagamise teel kasvuperioodil.

Primula veris Harilik nurmenukk Välimus: ka meil looduslikult kasvav püsik, keda on raske teiste taimedega segi ajada. Ta ülespoole pürgivad munajad kuni keelekujulised kurrulised hallikasrohelised lehed moodustavad roseti. Mais-juunis tõuseb selle

Välimus: see eksootilise välimusega priimula on suhteliselt lühiealine, moodustab rosette ja kasvab kuni 60 cm kõrguseks. Lehed on laialt süstjad, kuni 30 cm pikkused ja saagjate servadega.

Juunis-juulis kannavad jäigad, valge jahukirmega kaetud varred kuni 15 cm pikkusi tihedaid õisikuid, milles on arvukalt longus, järk-järgult avanevaid sinivioletseid õisi. Õiepungad on karmiinpunased ning on avatud õitega kenas kontrastis.

Kasutusviis: Viali priimula erineb õisikute poolest teistest priimulatest. Teda saaks kasutada pilgupüüdjana näiteks madalakasvuliste rododendronite (Rhododendron) äärtes.

Tähelepanu äratab ta ka kiviktaimlas. Igal juhul tuleks hoolitseda, et naabertaimed tema ilu ei varjutaks. 1 m² kohta arvestada 8–16 taime.

Kasvukoht: poolvarjuline. Toitaineterikas, niiske, huumusküllane pinnas.

Hooldamine: suhteliselt vähest hoolt vajav taim. Mõistlik oleks kasvukoht märgistada, sest kuna ta lehed tärkavad hilja, võib neid kevadiste mullahooldustööde käigus kogemata vigastada. Eesti

Primula vialii