PÜHADE JA VAIMSETE PAIKADE
ATLAS Avasta kogu maailmast müstilise väega kohti
DAVID DOUGLAS
Inglise keelest tõlkinud K aja Riikoja
Originaali tiitel: The Atlas of Sacred and Spiritual Sites Discover places of mystical power from around the world David Douglas A Godsfield Book An Hachette Livre UK Company Esmatrükk Suurbritannias 2007. aastal Godsfield Press, Octopus Publishing Group Ltd 2–4 Heron Quays, London E14 4JP www.octopusbooks.co.uk Copyright © Octopus Publishing Group Limited 2007 Text copyright © David Douglas 2007 Kõik õigused kaitstud. Ühtki selle raamatu osa ei tohi reprodutseerida mehaaniliste või elektrooniliste vahenditega ega mingil muul viisil kasutada, kaasa arvatud fotopaljundus ja info salvestamine, ilma autoriõiguse omaniku loata.
ISBN 978-1-84181-328-8 (ingl k) ISBN 978-9985-3-1961-1 (eesti k) © Tõlge eesti keelde. Kaja Riikoja, 2009 Tõlke toimetanud Helje Heinoja Korrektuuri lugenud Eda Posti Kirjastus Varrak Tallinn, 2009 www.varrak.ee
S ISUKORD SIS SEJUHATUS
6
1. peatükk JUMAL ATE AUSTAMISE KOHAD
10
2. peatükk PALVERÄNNAKUTE PAIGAD
36
3. peatükk KUNINGAD, PÜHAKUD JA TARGAD
70
4. peatükk ERALDUMISE JA MEDITEERIMISE KOHAD
90
5. peatükk PÜHAD KIVID: KIVIRINGID JA MEGALIIDID
122
6. peatükk PÜHA MAA JA VESI
142
REGISTER
172
TÄNUAVALDUSED
176
Sissejuhatus Iga atlas püüab käsitletavast teemast kõikehõlmavat ülevaadet anda, kuigi sisimas teab ka autor, et tõelist täiuslikkust ei ole võimalik saavutada. Käesolev atlas heidab laiahaardelise pilgu sellele, mis muudab mingid kohad inimestele oluliseks. Siin on esindatud kõik maailma levinumad religioonid ja filosoofiad ning avaldatakse austust nende pühadele paikadele. Osa sellistest kohtadest on seotud religiooni ajaloos ja arengus oluliste isikutega, teised aga on anonüümsemad: inimesed, kes seal kunagi oma usukombeid täitsid, on juba ammu kadunud ning nende ajalugu ei ole talletatud; nende rituaalide tähendus ei ole tänini päris selge ja teadlastel või sensitiividel on võimalus seda avastada.
ee atlas ei ole üksnes vastuste ja faktide kogum, vaid tõstatab ka hulgaliselt küsimusi. Mis teeb ühe paiga pühaks? Kuidas saab olla koht, mida ühed nii kalliks peavad, teistele tähtsusetu või koguni vaenulik? Kas on olemas vägevaid paiku – paiku, kus terved inimgrupid kogevad teatud mõttes sarnast vaimset mõju? Kas mineviku sündmused ja märkimisväärsete inimeste tegevus jätsid jälje, mida võib seal ka tuhandeid aastaid hiljem kogeda kui selgelt eristuvat, objektiivset õhustikku? Kas ühes asukohas jätkuvalt toimunud religioosne või spirituaalne tegevus võib tugevdada selles kohas tajutavat energiat? Ja lõpuks, kas meie küsimused pühadest ja salapärastest kohtadest leiavad vastuse, kui neid ise külastame ja sealset õhkkonda kogeme? Vaimseid toiminguid kõigis pühades paikades näib ühendavat tänulikkus, kuid see idee, tunne või ajend väljendub erinevate kultuuride ja vaimsete traditsioonide juures väga erineval viisil. Mõned väljendavad tänu jumalikule loojale, kõigi asjade allikale. Nad
S
6
SIS SEJUHATUS
tänavad jumalat õnnistuse, toetuse, andestuse, eluandva armastuse eest. Teised ülistavad tervet jumaluste gruppi, olgu siis kolmainsust või panteoni. Kolmandad saadavad palveid pühakute, tarkade või esivanemate poole, nende poole, kes on olnud siin enne meid ja kes jätsid enne igavikku lahkumist maha midagi oma teadmistest ja arusaamadest. Mõned inimesed ütlevad tänulikult, et nad leiavad neis paigus oma koha maailmas – selleta ei saaks nad tunda tõelist rõõmu. Kas me saame siis sel viisil, tänulikkuse kaudu, vähendada tarbetu ülbuse ja tragöödiate ohtu, mis johtub meie egost juhitud plaanidest – plaanidest, mis jumalaid naerma ajavad? Titaan Atlas heitis jumalatele väljakutse. Kui tema mäss nurjus, sai talle osaks suurim karistus: kanda igavesti oma õlgadel kogu maailma raskust. Võib-olla mõistsid muistsed inimesed seda metafoori paremini kui meie praegu: näidates lugupidamatust jumalate võimu vastu, tahtes üksi toime tulla ja järgides inimolendi väiklasi tahtmisi,
võtame kogu maailma raskuse enda kanda ning elupäevade lõpuks on see meid maha muljunud. Võib-olla tänu teatud kõrgema võimu tunnustamisele on meid nii kaalukast koormast vabastatud. M I D A S E E AT L A S PA KU B
Käesolev atlas, mis ei püüagi kogu maailma raskust kanda, tahab selle asemel heita pilgu tagasi ajalukku. Raamat algab suhteliselt tänapäevaste jumalakummardamise kohtadega, need on inimkätega rajatud hooned – suured katedraalid, kirikud ja templid –, kus inimesed oma usku väljendavad. Suurte katedraalide rajajate aeg võib olla möödas, kuid paljud ainulaadsed religioossed ehitised on looduskatastroofidest ja jumala veidratest tegudest hoolimata tänapäevani püsinud. Seejärel liigume mööda palverändurite teid, nii tänapäevaseid kui ka muistseid, otsides pühade retkede tähendust erinevatel mandritel ja erinevates usundites. Järgnevas peatükis külastame neitsi Maarja ning teiste pühakute ja tarkade austamiseks rajatud pühamuid. Neljandas peatükis on vaatluse all eraldumise ja mediteerimise kohad – paigad, kus iidseid spirituaalseid tavasid on koondatud ja võimendatud, et anda müstilisele seisundile suuremad võimalused. Seejärel jõuame kiviringideni ja teeme järgmise sammu ajas tagasi, et saada rohkem teada muistsete inimeste elust ja rituaalidest. Mis innustas neid tegelema selliste vaimsete nähtustega? See mulla ja kivide maailm, pea kohal tähti täis taevas, päike ja kuu, ning teadmine sünnist ja
surmast tõstis esile nende arusaamad, mis väljendusid kodeeritud kosmoloogias – tohutute megaliitide paigutuses. Ja viimases peatükis avastame kultuure, mis on au sisse seadnud kõige varasema loomingu: maastike loodusliku omapära. Paljudes müütides räägitakse tervest hulgast võimalustest, kuidas erinevad kultuurid on kummardanud seda maad, millel me seisame, objekte, mis on moodustanud nende elude esiplaani ning tausta. VA I M N E S I D E M A A I L M A G A O N K A H T LU S E A L L
Paljud vaimse pärandi uurijad ja asjatundjad ütlevad, et praegune keskkonnakriis on seotud sellega, et me oleme kaotanud sügavad vaimsed või religioossed sidemed loodud maailmaga. Kas me tõepoolest rüvetame ja purustame maailma, millele pani aluse seesama looja, kes lõi ka meid? Kas see ei ole nagu lihase isa mõrv? Või
Vasakul: Boliivias Tiwanakus asuvad salapärased jäänused muistsetest rajatistest. Nende tõeline eesmärk ja tähendus on senini mõistatuseks jäänud. See steelide ja väljatahutud peadega, ümbritsevast maapinnast madalamal asuv tempel on üks väheseid säilinud ehitisi, mille on rajanud siin enne inkasid elanud inimesed.
SIS SEJUHATUS
7
„Vaimseid toiminguid kõigis pühades paikades näib ühendavat tänulikkus, kuid see idee, tunne või ajend väljendub erinevate kultuuride ja vaimsete traditsioonide juures väga erineval viisil.” 8
SIS SEJUHATUS
Ülal: hindu palverändurid on ette võtnud karmi retke Amarna¯thi koopapühamu juurde, kus austatakse jumal Šivat kehastavat jäästalagmiiti. Igal aastal, kaks kuud kestval palverännu hooajal asub sellele vaevalisele teekonnale peaaegu pool miljonit inimest.
perefarmi väärtustest loobumine? Muidugi ei pea see just niimoodi tunduma. Me sõidame autoga, kasutame keskkütet ja ostame toidu suurtest poodidest, meie süü näib isiklikul tasandil nii väikesena. Kuid tänapäeva elu on meid eemaldanud elatusvahendite allikast. Suurem osa inimestest ei kasvata enam toitu ise, ei tapa ise oma loomi söögiks ega korja tulepuid, ei valmista ise kehakatteid ega too vett allikast või jõest. Kõik see jõuab meieni kaubanduse kaudu, ostame me seda siis poest või tellime interneti vahendusel. Need asjad lihtsalt ilmuvad meie ellu ja meil on teised allikad, kellele nende saabumise eest tänu avaldada. Miks peaksime siis tänama veel Loojat või mõnd teist elu allikat kõigi nende asjade eest, mis sünnivad mullast? LÕPUKS ...
Ja nüüd minu ülestunnistus: see atlas ei ole täielik. Loomulikult on maailmas veel hulgaliselt kohti, mida ei ole siin puudutatud, kuid mis kvalifitseeruvad paljude inimeste, paljude kultuuride ja paljude usundite jaoks pühapaikadeks. Ma palun kõigi nende ees vabandust. Meie planeedil on tuhandeid paiku, millele saab iga päev osaks vaimne austus ja kultuuriline lugupidamine. Pühad ja müstilised kohad ei pruugi olla ainult need, mis on avalikult selliseks tunnistatud. Need võivad olla ka kohad, mis on kallid ainult mõnele inimesele – mis on nende jaoks tähtsad ja mida neile meeldib külastada; kohad, mis toidavad hinge pisut sügavamal tasandil kui ülejäänud maailm. Kõik need paigad toidavad jätkuvalt neid, kes otsivad oma elule sügavamat tähendust. Paremal: Iraanis Mashhadis asuva imaam Reza pühamu tohutud kaunistatud sambad on osa ulatuslikust religioossest kompleksist, kuhu kuuluvad mošeed, pühamud ja raamatukogud. Abstraktne ilu sümboliseerib täiuslikkust ja ettekuulutusi usklikke ootavast paradiisist.
SIS SEJUHATUS
9
PÕHJAMERI
IIRIMAA
AT L
A
SUURBRITANNIA London
N
D
La
M a nc
he
I
O O
K N EA
PRANTSUSMAA
mbes 960. aastal rajas Glastonbury abt ja Canterbury peapiiskop püha Dunstan Westminsterisse esimese kiriku. Sellest hoonest on vähe teada, kuid arvatakse, et see asus praeguse kiriku lääneukse lähedal. Vähem kui sada aastat hiljem alustas Inglismaa kuningas Edward Usutunnistaja uue, pühale Peetrusele pühendatud romaani stiilis kiriku rajamist, mis sarnanes juba olemasoleva Durhami katedraaliga. Edward ehitas kiriku kõrvale ka uue kuningapalee, millest sai aja jooksul Westminsteri palee ja lõpuks parlamendihoone.
U
M AT U S E D , K R O O N I M I S E D JA M Ä L E S TA M I S E D
Edward suri 5. jaanuaril 1066, ainult kaheksa päeva pärast uue kiriku sisseõnnistamist, ja maeti sinna järgmisel hommikul. Valiti uus kuningas Harold II, kes pühitseti ametisse samas kirikus. (Võib-olla annab kõige selgema pildi tolleaegsest hoonest Bayeux’ vaibal kujutatud pilt äsja sisseõnnistatud kirikust ja Edward Usutunnistaja matuseprotsessioonist.) Kuid juba sama aasta esimesel
14
J U M A L AT E AU S TA M I S E KO H A D
Westminster Abbey, London Westminster Abbeyl on briti rahva hinges eriline koht mitte ainult seepärast, et selles kirikus on troonile seatud viimasest 65 monarhist kõik peale kahe, vaid ka seetõttu, et kirik on nii pikka aega seisnud kõrvuti kuningliku Westminsteri paleega, riigi poliitilise keskusega. See oluline, kuigi mõnikord rahutu suhe kiriku ja riigi vahel on püsinud Suurbritannia ajaloo keskmes ning kirik seisab kui mälestusmärk maa ja selle religiooni vaimsele vastupidavusele, ajalikest muutustest hoolimata. Vasakul: kiriku idaosas asuval Neitsi Maarja kabelil, kuhu on maetud kuningas Henry VII, on mõlemas küljes tammepuust istekohad. Rikkalikud ja õhulised, nikerdatud ripatsitega kaunistatud lehvikvõlvid kuuluvad kristliku kultuuri kõige kaunimate ja täiuslikumate kunstiteoste hulka.
jõulupühal nägi kirik järgmise kuninga saabumist, sest oktoobris langes kuningas Harold Hastingsi lahingus ning kirikus toimus uue kuninga, William Vallutaja kroonimine. Järgmine kroonimine leidis aset 26. septembril 1087. aastal, kui troonile asus William II (William Vallutaja poeg). Nende kroonimistega oli skeem paika pandud: Westminster Abbey oli nüüd monarhia, päritava võimu, jumalast inspireeritud valitsemisega seotud sündmuste toimumispaik. Sellest päevast alates on kõik Inglismaa monarhid, välja arvatud Edward V (üks Toweris olnud printsidest) ja Edward VIII (kes troonist loobus), kroonitud Westminster Abbeys ning nad on istunud ühel ja samal kroonimistroonil. See traditsioon on asetanud kiriku riigi valitseva ladviku riituste keskpunkti. Lisaks on naabruses asuv parlamendihoone veelgi enam võimu nii väikesesse piirkonda koondanud, see tõsiasi on ligi meelitanud palju rohkem külastajaid ja austajaid kui lihtsalt religioossed põhjused. Ja kirikust on ühtlasi saanud koht, kus mälestatakse Inglise kultuuri olulisi tegelasi – seal korraldatakse avalikke matuseid, lahkunu maetakse kirikusse või peetakse teda meeles kujuga. „Asukate” nimekiri on muljetavaldav. Lisaks 18 monarhile asuvad Westminster Abbeys veel nende hauad, kes on andnud palju Suurbritannia kultuurile, teadusele või kunstielule: Charles Dickens, Thomas Hardy, lord Alfred Tennyson, Sir Laurence Olivier, Sir Isaac Newton, Charles Darwin, Georg Friedrich Händel, James Clerk Maxwell ja Geoffrey Chaucer. Seal asub ka tundmatu sõduri haud, Esimeses maailmasõjas langenud briti sõduri puhkepaik, kes esindab kõiki Briti impeeriumi kaitsel hukkunuid. M U U T U VA D A JA D
Kuningas Edward Usutunnistaja rajatud hoone on pika ajaloo vältel läbi teinud palju muutusi. 1245. aastal lammutas Henry III suure osa kirikust ja alustas ümberehitusi, mis jätkusid ka pärast tema surma. Esmalt ehitati juurde kaunis
kaheksanurkne kapiitlisaal, 14. sajandil lisati ristikäik, abti maja ja kloostrihooned ning 16. sajandil täiustas Henry VII seda gooti stiilile iseloomuliku kõrge lööviga. Ta rajas ka tähelepanuväärsete lehvikvõlvidega Neitsi Maarja kabeli. 1540. aastal, kui Henry VIII kirikut reformis, oli Westminster Abbey koos Püha Pauluse katedraaliga lühikest aega Londoni eraldiseisev piiskopkond. See andis kirikule katedraali staatuse, kuid kestis ainult kümme aastat. Elizabeth I nimetas kiriku ümber Püha Peetruse kloostri kirikuks, mis on selle ametlik nimi ka praegu. Püha Pauluse katedraali arhitekt Sir Christopher Wren ja Nicholas Hawksmoor ehitasid aastatel 1722–1740 kiriku tunnu-
Ülal: Westminster Abbey läänefassaad on tervitanud paljusid Inglismaa ajaloo kõige võimukamaid ja tähtsamaid inimesi – nii elus kui surmas.
seks saanud läänetornid. Sellest ajast alates on kirikus tehtud pigem kaunistavaid töid, lisatud uusi skulptuure ja mälestusmärke, aga seda on ka parandatud, sest nüüd juba rohkem kui 900 aastat vana hoone vajab hoolitsust. Kuid neist välistest muutustest hoolimata on Westminster Abbey roll kiriku ja riigi elus püsinud märkimisväärselt muutumatuna.
J U M A L AT E AU S TA M I S E KO H A D
15
PÕHJAMERI
IIRIMAA SUURBRITANNIA
A
T
L
A
N
Manc La
D
he
Canterbury
I O
O K E
A N
PRANTSUSMAA
A
ugustinus alustas esimese Canterbury peapiiskopina üksteisele järgnevate kirikupeade rida ning praegu on anglikaani kiriku ohjad 104. peapiiskopi, dr Rowan Williamsi käes. M ÄRTE R LU S JA I M ED
12. sajandil, kuningas Henry II valitsemisajal, toimusid katedraali ajaloos üpris jahmatavad ja olulised sündmused. Henry oli määranud Canterbury peapiiskopiks Thomas Becketi ja uskus, et ta võib loota Becketi ustavusele. Kuid Becket näitas peagi, et kõigepealt on ta lojaalne jumalale ja paavstile ning alles siis kuningale. Henry tüdines Becketi allumatusest ja 1170. aastal, õukonna jõuluvastuvõtul Prantsusmaal, sõnas ta väljakutsuvalt: „Kes vabastaks mind sellest tülikast preestrist?” Kas kuningas mõtles oma sõnu tõsiselt, jääb teadmata, kuid juba mõne tunni pärast oli neli rüütlit teel Canterburysse, ise innukad ja uhked, et nad täidavad kuninga korraldust. Richard Brito, Hugh de Moreville, Reginald FitzUrse ja William de Tracy saabusid 29. detsembri õhtul kirikusse ja
38
P A LV E R Ä N N A K U T E P A I G A D
Canterbury katedraal, Kent Anglikaani kiriku peakorteri Canterbury katedraali juured paistavad ulatuvat Rooma. 597. aastal saatis paavst Gregorius piiskop Augustinuse angleid ristiusku pöörama. Augustinus lõi liidu kohaliku kuninga Ethelbertiga, kelle Prantsusmaalt pärit kuninganna Bertha oli juba ristitud, ja talle anti kirik Canterburys. Ta pani ennast linnas maksma ja ehitas sinna esimese katedraali.
leidsid eest palvetava Becketi. Nad tegid talle ettepaneku kuningale järele anda, kuid Becket näitas selgelt oma ustavust kirikule. Tema viimased sõnad olid: „Jeesuse nimel ja kaitstes kirikut olen ma valmis surma vastu võtma.” Rüütlid asusid sünge hukkamise juurde ja raiusid Becketi pea kiriku kivipõrandal maha. Pärast Becketi surma teatati paljudest imedest ja kolm aastat hiljem kuulutas paavst Aleksander III ta pühakuks. Järgmisel aastal läks kuningas Henry, paljajalu ja kotiriidest rüüs, koos teiste palveränduritega Becketi pühamusse. Tema soov avalikult pattu kahetseda oli selge, kuid selle üle, kas Henry sisepiinad olid niisama ehtsad kui välised, vaieldakse
tänini. Sellest hoolimata tõi Thomas Becketi märtrisurm Canterburysse uut jõudu. Kõikjalt Briti saartelt ja kogu Euroopast hakkas saabuma palverändureid ning 1380. aastatel sai palverännak Canterburysse taustaks inglise kirjanduse esimesele suurteosele, Geoffrey Chaucer’ „Canterbury lugudele”. „Canterbury lood” esitavad läbilõike tolleaegse Inglise ühiskonna elust ja mõnede uurijate arvates andsid need itaalia kirjanikule Giovanni Boccacciole inspiratsiooni „Dekameroni” kirjutamiseks. „Canterbury lugusid” jutustatakse väga erinevatest palveränduritest koosnevas grupis, kes on teel Canterbury ja Thomas Becketi haua poole. Selle raamatu püsiva
„Katedraalis peetakse igal aastal umbes kaks tuhat jumalateenistust – see on Augustinuse visiooni ja anglikaani kiriku püsiva usu pärand.”
Vasakul: Canterbury katedraali lööv on üks parimaid hilisgooti stiili näiteid. Rahulikku, rohuga kaetud nelinurkset õue ümbritsevad sammaskäigud ning ülevalt jälgib seda Bell Harry Tower.
köitvuse saladus on ilmselt huumori ja siivutuse ühendamises, aga ka erakordselt tähelepanelikus karakterite vaatlemises. MO N U ME N T P ÜS I VA LE U S U LE
Canterbury katedraal on pika ajaloo vältel läbi teinud palju muutusi ja Chaucer’ aja palverändurid võiksid selle ainult osaliselt ära tunda. Kõrge, 14. sajandist pärinev hilisgooti stiilis lööv koos elegantsete võlvide ja kullatud päiskividega on
sellise arhitektuuristiili üheks kõige erakordsemaks näiteks. Koor, kapiitlisaal, kolmainu kabel ja kabelipärg on kõik selle suure hoone ainulaadsed tunnusjooned, mis on üle elanud mitmeid purustamisi ja muutusi. Henry VIII saatis 1538. aastal kloostrid laiali ja hävitas Becketi pühamu, 1640. aastate Inglise kodusõjas purustasid Oliver Cromwelli mehed katedraali värvilised aknad ja Teise maailmasõja ajal kordasid seda Hitleri Luftwaffe süüte-
pommid. Sellest hoolimata on Canterbury katedraalil edukalt õnnestunud 1400 aastat religioosse kogukonnana tegutseda. Katedraalis peetakse igal aastal umbes kaks tuhat jumalateenistust – see on Augustinuse visiooni ja anglikaani kiriku püsiva usu pärand.
P A LV E R Ä N N A K U T E P A I G A D
39
HIINA
PAKISTAN
NEPAL
Va¯ ra¯ nasi
A
INDIA
ra
ab ia
me Be
ri n
l ga
il
aht
INDIA OOKEAN
Va ¯ ra¯ nasi, India Va¯ra¯nasi on iidne kohanimi, seda on katkematult kandnud linn, mis asub Varuna ja Asi jõe vahel. Just siin ühinevad need hindude kõige pühama jõe Gangesega, mis on elu allikas ja Va¯ra¯nasi õitsengu tõeline põhjus. Linna nimi on olnud ka Baranasi (Pa¯li piirkonnas), Benaras ja Briti impeeriumi ajal Benares; ka nimi Banaras on seni üpris levinud.
SRI LANKA
K
irjanduses on linna sageli nimetatud Ka ¯ shiks, mis tähendab „helendav” või „valgustuse koht”, viidates selle heale mainele kultuuri ja õppimise keskusena. Seda on hüütud ka templite linnaks, pühimaks linnaks ja India religioosseks pealinnaks. Kuid umbes miljon elanikku on seda tähelepanuväärset linna alati Va ¯ ra¯ nasiks nimetanud. I I DNE PÜH A L INN
Vasakul: Birla perekonna ehitatud Ka¯shi Vishwanathi templi (seda hüütakse ka Kuldseks templiks) kavandas pandit Madan Mohan Malaviya, kes asutas ka Hindu Ülikooli, mille maadel tempel seisab.
58
P A LV E R Ä N N A K U T E P A I G A D
Mõned asjatundjad usuvad, et Va¯ra¯nasi on maailma vanim pidevalt asustatud linn, millega võivad võistelda üksnes Aleppo, Byblos ja Damaskus. Iidsetes tekstides leiduvad viited linnale annavad sellele vanuseks rohkem kui viis tuhat aastat. Kuulus ameerika kirjanik Mark Twain kirjutas: „Benares on vanem kui ajalugu, vanem kui traditsioonid, isegi vanem kui legend, ja see linn paistab kaks korda nii vanana, kui kõik need kokku panna!” Legendi kohaselt rajas linna hindu jumal Šiva ning seos hindu panteoniga on teinud V¯a r¯a nasist ühe hindude kaheksast pühast linnast. Kuid paljudele hindudele on see kõigist kõige püham linn. Igal aastal
Vasakul: nii kohalikud elanikud kui ka palverändurid tulevad ühtviisi hommikuseks pesemiseks ja rituaalseks kümblemiseks Gangese ehk Ganga äärde. See on hindude kõige püham jõgi.
tõestab rohkem kui miljon mõttekaaslast selle tähtsust püha palverännakuga. V¯a r¯a nasis asub K¯a shi Vishwanathi pühamu ehk Kuldne tempel, üks ainult kaheteistkümnest eriliselt austatud Šiva jyotirlinga ehk valguse linga pühamust Indias. Paljude kohalesõitnute tähelepanu keskpunktiks on Gangese jõgi, sest usutakse, et kümblemine jõe pühas vees vabastab nad nii selle kui ka varasemate elude pattudest. Samuti arvatakse, et pühas vees surres ei pea nad enam uuesti sündima ja pääsevad uutest ringidest karma rattas. USKU DE R IKA S PA I K
V¯a r¯a nasi ei ole tähtis ainult hindudele. Sarnathis (praegune linna elupiirkond) asus kunagi hirvepark, kus buda Gautama pidas oma esimese jutluse budismi põhimõtetest. Seda kohta tähistab Dhameki stuupa. Arvatakse, et siin kohtas buda ka oma esimesi jüngreid ning seda
sündmust mälestab Chaukhandi stuupa ja hiljuti püstitatud kaheksanurkne torn. Hiljem määras buda neli palverännakute kohta, mida budistid peavad külastama: Kushinagar, Bodh Gaya, Lumbini ja Sarnath. Džainismi järgijatele on V¯a r¯a nasi tähtis jumalakummardamise ja palverännakute koht, kuna seda peetakse 23. tirthankara ehk täielikult virgunud õpetaja P¯a ršva sünnikohaks. V¯a r¯a nasis leidub ka muslimitele olulisi kohti, mis on pärit sellest ajast, kui nad linna hõivasid. Esimest sissetungi, mille tagajärjel lammutati kõik hindu templid, juhtis 1033. aastal Mahmud Gaznavi. Lammutamisel saadud ehitusmaterjali kasutati seejärel mošeede rajamiseks. Pärast Moguli keisri Akbari mõningast taastamistööd 16. sajandil purustas teine Moguli keiser, Aurangzeb, sama sajandi lõpul templid uuesti. Seejärel langes linn marathi hõimude kätte, kes päästsid
V¯a r¯a nasi Aurangzebi käest hindudele. Kuid alles 18. sajandil saavutas V¯a r¯a nasi ühe India kuningriigina iseseisvuse ja järgnes suhtelise stabiilsuse periood. Isegi siis, kui India oli brittide võimu all, säilitas linn sõltumatuse. Ajalooline usundite segunemine, kus igaühel neist on oma põhimõtted ja jumalakummardamise viisid, on seal sageli pingeid põhjustanud. Tänapäeval on see mõnikord viinud terrorismini. 7. märtsil 2006 hukkus umbes 20 inimest ja paljud said vigastada, kui V¯a r¯a nasis korraldati terve rida plahvatusi. Suurim neist toimus hindude palvepaigas, hindu jumalale Hanumanile pühendatud Sankat Mochani templis. ¯ RA ¯ NA S I GHAT ID VA
Nii palveränduritele kui ka V¯a r¯a nasi elanikele on tähtsad jõeäärsed pühad paigad – ghatid. Need on jõeäärsed trepistikud, kus palverändurid saavad mööda astmeid laskuda Gangese veeni, et seal kümmelda ja teisi rituaale täita. Tuhandeid aastaid on inimesed tulnud ghattidele, et üle rahuliku vee vaadates hommikupäikese poole palvetada. V¯a r¯a nasi rohkem kui 80 ghatist on tuntuimad Manikarnika ghatt, Kabiri ghatt, Asi ghatt ja Dasaswamedhi ghatt. Usutakse, et Dasawamedhi gathil sooritasid vanad V¯a r¯a nasi kuningad ashvamedha rituaali, ohverdades hobuse, aga Jalasi ghatt (Manikarnikas) on V¯a r¯a nasi tähtsaim surnute põletusplats, mis on alati täis matuseseltskondi.
P A LV E R Ä N N A K U T E P A I G A D
59
SUURBRITANNIA
Rocamadour, Prantsusmaa
HOLLAND BELGIA
La
Manche
SAKSAMAA
PRANTSUSMAA ŠVEITS
B
is
ka
ia
Rocamadour
lah
ITAALIA
t
HISPAANIA
V
A
H
E
M
I ER
S
akkeusele kuulus põld, mis varjas püha perekonda nende põgenemisel Egiptusesse. Seal kasvas imeliselt kõrge mais, mille sisse Jeesus, Maarja ja Joosep said jälitava Herodese armee eest peitu pugeda.
M U ST MA DO N N A
Maksukoguja Sakkeus abiellus hiljem Veroonikaga, kes sai ka ise pühakuks tänu Jeesusele osutatud halastusele – naine pühkis Jeesuse laubalt higi, kui too oma risti Kolgatale tassis. Pärast Jeesuse surma ja järgnenud kristlaste tagakiusamist põgenesid Sakkeus ja Veroonika Palestiinast ning sõitsid väikese paadiga üle Vahemere, maabudes lõpuks Prantsusmaa rannikul. Sealt rändasid nad Rooma, kus olid tunnistajaks püha Peetruse ja püha Pauluse hukkamisele, ning pöördusid siis Prantsusmaale tagasi. Pärast Veroonika surma asus Sakkeus elama kaugesse Quercy piirkonda, kuhu ta rajas pühamu neitsi Maarjale ja paigutas sinna musta madonna kuju, mille oli erinevate legendide sõnul nikerdanud kas tema ise või evangelist püha Luukas.
76
KU N I N G A D , P Ü H A KU D JA TA R G A D
Rocamadour – püha Amadouri kalju – on iidne linn, kus asub neitsi Maarja pühamu. Selle linna hooned, ka pühamud ja kabelid, on ainulaadselt ehitatud vastu vertikaalset liivakivikaljut, Alzou’ kanjoni kohale Prantsusmaa edelaosas. Linnale nime andnud püha Amadour (nimi tähendab tõlkes armastajat) oli Piiblis Luuka evangeeliumis mainitud mees nimega Sakkeus.
Must madonna, mida hoitakse ka praegu Rocamadouri Notre-Dame’i kirikus ja mis on olnud kristlike palverännakute äärmiselt oluliseks keskpunktiks, kujutab neitsi Maarjat, Jeesuslaps vasakul põlvel istumas. Nii ema kui laps kannavad krooni, mis näitab nende erilist staatust, ligipääsu jumala armule. Rocamadouri must madonna on üks paljudest sellistest kujudest, mida kogu kristlikus maailmas pühaks peetakse ja mis on sageli seotud imepäraste juhtumiste ja Maarja kummardamisega. Mustade madonnade päritoluga on seotud palju spekulatsioone ja teooriaid ning kuigi paljud eitavad nende erilist tähtsust, näevad mitmed asjatundjad neis kristluseeelse, paganliku jumalakummardamise
väljendust. Täpsemalt öeldes, neis kujudes nähakse sageli Egiptuse Isist ja Horust – mis on samuti ema ja Jumala ühendatud põhimõtte väljendus. PA LVERÄ NDURI M ÄK K E T Õ US
Lisaks Maarja kultuse tõusule avastati 1166. aastal püha Amadouri (Sakkeuse) surnukeha, millele järgnevatel kuudel toimus arvukalt imesid. Kõik need asjaolud koos tõmbasid Rocamadourile keskaegsete usklike tähelepanu, mis viis linna arenemisele palverännakute keskuseks. Kõrgajal peeti Rocamadouri pärast Jeruusalemma, Roomat ja Santiago de Compostelat tähtsuselt neljandaks palverännakute sihtkohaks kristlikus
„Kõrgajal peeti Rocamadouri pärast Jeruusalemma, Roomat ja Santiago de Compostelat tähtsuselt neljandaks palverännakute sihtkohaks.”
Vasakul: Rocamadouri pühamud ja kabelid klammerduvad liivakivikalju küljele, aga keskaegne kindlus, mis pidi religioosseid hooneid kaitsma, asub kõrgel kalju tipus.
maailmas. Palverännakute keskpunktiks sai musta madonna pühamu koos selle all asuva püha Amadouri säilmetega krüptiga. Palverändurid alustavad teed kindlusetaolise eesmärgi poole ilmalikust linnaosast ja viskuvad põrmu, ronides üles mööda 216 nn suure trepi astet, kuni jõuavad nn pühasse linna – väikesele keskväljakule, mida ümbritseb seitse kirikut ja kabelit, kus palverändurid saavad pühamusse sisenemist oodata. See parvis ehk eesõu oli kunagi kaunistatud maalidega, mis kujutasid stseene Kristuse elust. Rocamadouri tuli nii palju inimesi,
et oli vaja ehitada 11 väravat, hoidmaks vaos usklikke, kes läbisid retke olulisi peatuskohti. Nüüdseks on neist väravatest ainult seitse alles jäänud. Kalju tipus asub keskaegne kindlus, mis rajati pühamute kaitseks. Kuigi kindlus seisab veel praegugi, ei piisanud sellest, et kaitsta Rocamadouri mitmete linna pühamuid kahjustanud ususõdade eest. Sõjamölludes varastati paljud linna aarded. Kuid tundub, et kõigest hoolimata jäi alles oluline, ja paljud usuvad endiselt, et Rocamadouri must madonna on ehtne. 19. sajandil korraldati
linnas suuri restaureerimistöid ja linna saabuvate jumalakummardajate arv kasvas 20. sajandil veelgi. Näib, et neitsi Maarja võime religioosset austust esile kutsuda ei ole kaugeltki vähenenud.
KU N I N G A D , P Ü H A KU D JA TA R G A D
77
Guadalupe, Mehhiko
AMEERIKA ÜHENDRIIGID
MEHHIKO
Mehh
i ko l a h t
Guadalupe
VA
Ka IK
N
meri
HONDURAS
E O O K E A
N
GUATEMALA NICARAGUA
S
ündmust kirjeldades jutustas Juan Diego, et ta sammus oma külast linna poole, kui tema ette ilmus äkitselt neitsi Maarja kuju ja palus tal – nahuatli keeles – ehitada just sellesse kohta kirik. Juan Diego läks kohe hispaania piiskopi Juan de Zumárraga juurde ja rääkis talle Neitsi soovist. Skeptiline Zumárraga käskis Juan Diegol siis tagasi tulla, kui tal on oma loo tõestuseks mõni imeline märk ette näidata. LIL L E DE IME
Kolm päeva hiljem külastas neitsi Maarja mehhiklast uuesti, sel korral käskis ta mehel minna Tepeyaci mäe tippu ja korjata sealt lilli, kuigi oli talv ja lilled sel ajal tavaliselt ei õitsenud. Kui Juan Diego mäetippu jõudis, leidis ta eest õitsevad roosid. Ta korjas lilli ja pani need oma tilma ehk mantli sisse. Neitsi ütles, et ta peab lilli mantli sees hoidma kuni ajani, mil ta need piiskopile annab. Kui tilma lahti keerati, ilmus nähtavale erakordselt värviline neitsi Maarja kujutis, mis oli ilmselt sööbinud mantli riidesse. Piiskop nägi nõutud imet ja peagi ehitatigi kirik
82
riibi
KU N I N G A D , P Ü H A KU D JA TA R G A D
9. detsembril 1531. aastal, 13 aastat pärast Hernán Cortési ja Hispaania konkistadooride saabumist, nägi mehhiko talupoeg Juan Diego Cuauhtlatoatzin México lähedal Tepeyaci mäel neitsi Maarja ilmutust. Suurem osa mehhiklastest peab ennast nüüd guadalupelasteks, neitsi Maarja vaimse kaitse all olevateks. Mehhiko romaanikirjanik Carlos Fuentes ütles kord: „Sa võid öelda, et sa ei ole kristlane, kuid sa ei saa ennast pidada tõeliseks mehhiklaseks, kui sa ei usu Guadalupe Neitsisse.”
mäele, kus Juan Diego oli esimest korda „meie Guadalupe Neitsit” näinud. On küsitud, kust on pärit ilmutuse nimi „Guadalupe”. See võib olla otsene tõlge nahuatlikeelsest sõnast Coatlaxopeuh, mis tähendab „see, kes purustab mao”, kuigi mõned skeptikud arvavad, et see nimi on lihtsalt kohandus teisest Maarja ilmumisest, mis toimus 14. sajandil Hispaanias Extremaduras. Kuid Mehhiko loos väidetakse, et Juan Diego onule – kes olevat samuti Maarjat näinud – öeldi otse, et Neitsi nimi on „meie Guadalupe Neitsi”. Ükskõik, milline lugu tõele vastab – igal juhul tugevdas Guadalupe Neitsi kummardamine kasvavat katoliku kirikut Mehhikos, ja kui Juan de Zumárraga México peapiiskopiks määrati, juhtis ta ristiusu levitamist. Kuid õpetuses, mille ta oma elu lõpul avaldas, kinnitas piiskop, et „maailma Lunastaja ei taha uusi imesid, sest need ei ole enam vajalikud”. VA S TURÄ Ä KI VUS ED JA S PEKUL ATS I OONI D
Mõned skeptikud on kahtluse alla seadnud terve rea sündmusi ja ka Maarja esimese ilmumise „Ameerika keisrinnana” ning
arvanud, et katoliku kirik võis Guadalupe Neitsit kasutada selleks, et kohandada oma usuga Mehhiko põliskultuuride palju vanemaid jumalannasid. Kui püstitati esimene pühamu Guadalupele, avastati, et paljud palvetajad austavad hoopis kohalikku mehhiko jumalannat Tonantzini ja asteekide ema, jumalanna Coatlicue’d. Kas see oli, nagu on välja pakutud, näide sünkretismist, jumaldamise objekti sihilikust ülekandest? Loomulikult on tekkinud küsimusi ka tilma ja selle päritolu kohta ning üpris hiljuti uuriti seda teaduslike meetoditega. Kuigi tulemused ei ole veel lõplikud, on päevavalgele tulnud mõned vasturääkivused – mantlil näib olevat kolm kujutise kihti ning üks neist on väga sarnane Hispaanias Guadalupes oleva musta madonnaga. Kõigest hoolimata on kujutise värvid pärit ilmutusega samast ajast, kuid tilma materjaliks ei ole kaktusekiud, nagu algselt arvati, vaid kanep või lina. Neitsi Maarja Mehhikos ilmumise tähtsust katoliku kirikule on esile tõstnud mitmed paavstid, kes on veendunult rääkinud sellest ilmumisest ja imepärasest
Vasakul: iga-aastasel palverännakul maa kaitsepühaku, Guadalupe Neitsi pühamusse koguneb México Vana Guadalupe basiilika ette suur rahvahulk.
kujutisest. 1754. aastal kuulutas paavst Benedictus XIV Guadalupe Neitsi Kesk- ja Põhja-Ameerika – tolleaegse nimetusega Uus-Hispaania – kaitsepühakuks ja kiitis heaks tema kummardamise viisid. Paavst Leo XIII korraldas 1895. aastal tilma kujutise
kroonimise. 1992. aastal õnnistas paavst Johannes Paulus II Vatikani Peetri kirikus ühe kabeli Guadalupe Neitsile. Ja 31. juulil 2002 astuti veel üks oluline samm, kui 16. sajandi talupoeg Juan Diego Cuauhtlatoatzin lõpuks pühakuks kuulutati.
„1754. aastal kuulutas paavst Benedictus XIV Guadalupe Neitsi Kesk- ja Põhja-Ameerika – tolleaegse nimetusega Uus-Hispaania – kaitsepühakuks.” KU N I N G A D , P Ü H A KU D JA TA R G A D
83
Assisi, Itaalia Põhja-Itaalia linn Assisi on seotud rändmunga püha Franciscusega, kelle armastus looduse ja vaese eluviisi vastu innustas religioosset liikumist, mis ähvardas roomakatoliku kiriku varju jätta. Umbes 145 km Roomast põhja pool, Umbria künklikul maastikul asuv Assisi oli erilise religioosse tähtsusega koht juba ammu enne püha Franciscuse sündimist.
Assisi Aa
Korsika
dri
a
m er
i
Sardiinia
ITAALIA Tü
rr e
en
im er i
Jo
on ia
A E
ri
H
me
V
Sitsiilia R ME
I
TUNEESIA
E
truskid kummardasid püha allikat „Assisiumil” juba 8. ja 9. sajandil eKr ja seda kohta hoidsid au sees ka roomlased, kes ehitasid sinna 1. sajandil eKr jumalanna Minervale pühendatud templi. Kristluse algusajal Minerva pühamu hävitati, et teha ruumi esimesele tervest reast kirikutest. Kuid umbes samal ajal lakkas ka püha allikas voolamast.
Paremal: Umbria künkad, kus Franciscus kunagi kõndis, meelitavad endiselt neid, keda innustab selle pühaku elu. Kirikukompleks seisab majesteetlikult Assisi linna kaguserval asuval künkal.
108
ERALDUMISE JA MEDITEERIMISE KOHAD
FRANCISCUSE USKU PÖÖRDUMINE
Kui Francesco (Franciscus) di Bernadone 1182. aastal (mõne allika kohaselt 1181) Assisis sündis, oli linn sõjajalal naabruses asuva Perugiaga, mis oli määratud mängima tema elus oma osa. Haritud, kuid põikpäise noorukina tuntud Franciscus unistas saada suureks Assisi eest võitlevaks sõjameheks, kuid terve rida müstilisi läbielamisi sundis teda sellest
ideest loobuma ja teistsugust elu otsima. Pärast palverännakut Rooma, kus ta palus vaeste eest, sai Franciscus Assisi lähedal San Damiano kirikus ilmutuse, mis muutis tema elu igaveseks. Franciscuse eluloo kohaselt palvetas ta seal ristilöödud Kristust kujutava ikooni ees, kui Jeesus hakkas rääkima, öeldes, et ta peab parandama kiriku, mis on varemetes. Alguses võttis Franciscus palvet täht-tähelt, müüs oma hobuse ja mõned
isa kangad ning andis raha kohalikule kirikuõpetajale hoone parandamiseks. Isa sattus raevu, kuid Franciscus otsustas kogu isalt päritavast varast lahti öelda ja läks kerjusena Assisi ümbruskonda rändama, aidates mitmeid kirikuid korda seada. Kuulnud 1209. aastal jutlust Matteuse evangeeliumist, sai ta innustust jätkata elu apostellikus vaesuses ja vaimses patukahetsuses. Varsti ühinesid temaga mõttekaaslased ning kümme venda rändasid Rooma, et küsida paavst Innocentius III-lt luba asutada oma ordu. Paavst esmalt keeldus, kuid järgmisel ööl nähtud unenägu, mis kujutas vaest meest Kristuse kirikut uuesti üles ehitamas, sundis teda otsust ümber muutma ja Franciscus kutsuti tagasi. Frantsiskaanide ordu hakkas Franciscuse innustava eeskuju toel kiiresti edenema ning sellega ühines üha rohkem ja rohkem temataolisi, teiste hulgas ülikute poegi. Ka noor neiu nimega Clara (hilisem Assisi Clara) sai Franciscuselt innustust ja asutas oma ordu, mille liikmed said tuntuks klarissidena (vaesed Klaarad).
F RA NCI S CUS E L OODUS EA RMA S TUS
Franciscus, keda kunagi preestriks ei pühitsetud, hulkus Assisi ümbruse küngastel, tundes rõõmu looduse loomingust. Samal ajal sai tuntuks tema armastus loomade vastu ja nende jumalakummardamisele õhutamine. Üks tuntud lugu räägib sellest, kuidas ta pidas jutlust linnuparvele, julgustades neid näitama oma armastust Looja vastu. Tema loodusearmastus ja lihtne eluviis esitasid väljakutse kirikule ja paavstivõimule, mida iseloomustasid luksuslik elu ja silmakirjalikkus. 1224. aastal, paastuajal, külastas Franciscust kuuetiivaline ingel ristil ja jättis tema kätele, jalgadele ja kehale viis Kristuse haava. Franciscus ei rääkinud sellest juhtumist kunagi avalikult, kuigi kannatas suurt valu kuni surmani 1226. aastal. See veider ja valus õnnistus oli kristliku kiriku ajaloo esimene näide stigmadest. Pärast Franciscuse surma ehitati aastatel 1228–1253 Assisisse Püha Franciscuse basiilika, seda silmapaistvalt kiiret ehitus-
Ülal: Püha Francsicuse basiilika ülemise kiriku löövi seintel on kujutatud stseene püha Franciscuse elust, autoriteks on Giotto ja tema kaastöölised.
tööd peavad paljud märgiks kohaliku rahva armastusest ja pühendumisest oma pühakule. Franciscuse mittelagunev surnukeha paigutati basiilikasse ning kirik ja selle juures asuv mungaklooster said peagi tähtsaks palverännakute sihtkohaks. Paljudel suurtel kunstnikel, teiste hulgas Giotto di Bondonel, paluti maalida stseene Franciscuse elust ja evangeeliumis kirjeldatud sündmusi. Suur osa neist ülevatest töödest on ajahambale vastu pidanud ja Franciscuse läbielatut kujutavaid pilte võib endiselt imetleda. Palverändurid tulevad ikka sellesse kaunisse maanurka, et palvetada ja üksindusse tõmbuda, seletades seda soovi Umbria küngaste rahuliku atmosfääriga, kus kunagi kõndis ka Franciscus.
ERALDUMISE JA MEDITEERIMISE KOHAD
109
Áthose mägi, Kreeka
BULGAARIA MAKEDOONIA Áthose mägi ALBAANIA
E
Jo
KREEKA
ge meri
eri ia m
use
on VA
HE M
E
R
I
Kr eeta meri
TÜRGI
Kreeka müüt gigantide ja jumalate võitlusest jutustab, kuidas Athos, üks gigantidest, kutsus jumalad võitlema. Selle käigus sihtis Athos tohutu kaljuga Poseidonit, kuid viskas märgist mööda ja rahn kukkus Egeuse merre, tekitades Áthose mäe. Loo teine versioon mainib Poseidonit, kes mattis Athose kalju alla, moodustades poolsaare. Sõltumata päritolust kannavad nii mägi kui ka poolsaar, millel mägi seisab, Áthose nime.
Rhodos
Kreeta
K
reekas asuv Áthose poolsaar on palju suurema Chalkidike poolsaare kõige idapoolsem osa, mis ulatub kagu suunas Egeuse merre ning on umbes 60 km pikk ja 6–12 km lai. Áthose mägi asub poolsaare kaugeimas kagutipus ja selle tiheda metsaga kaetud nõlvad tõusevad järsult 2033 m kõrguse tipuni.
KL O O STR IR IIK
Áthose mäe staatus Kreekas ja õigupoolest kogu Euroopas on ainulaadne. 400 km² pindalaga poolsaar, mida tuntakse püha mäe autonoomse kloostririigina, moodustab eraldi teokraatliku riigi Kreeka Vabariigi koosseisus. Vaimulik võim kuulub kogu poolsaarel Konstantinoopoli oikumeenilisele patriarhaadile – kristliku ortodoksse kiriku juhtkonnale. Áthose mäel on 20 kloostrit ja igaühel neist on oma koht nn Athoniidide hierarhias – tähtsuse järjekorras. Neist 17 on Kreeka kloostrid, kolm aga järgivad teiste maade ortodoksseid traditsioone. Tähtsuse vähenemise järjekorras on need Megísti Lávra, Vatopédi, Iviron (Gruusia), Chilandariou (Serbia), Dionysiou, Kout-
112
ERALDUMISE JA MEDITEERIMISE KOHAD
loumousiou, Pantokratoros, Xiropotamou, Zografou (Bulgaaria), Dochiariou, Karakalou, Filotheou, Simonos Petra, Agiou Pavlou, Stavronikita, Ksenofondos, Osiou Grigoriou, Esfigmenou, Agiou Panteleimonos ja Konstamonitou. Igal kloostril on ülem ehk iguumen, kes on valitud kloostrivendade hulgast ja kes juhib kloostrit vaimse isanda ja püha isana kuni surmani. Poolsaarel on ka muid ehitisi, nagu eraklad, varjupaigad ja mungakongid, kuid kõik need on seotud ühega kloostritest, mis nende eest hoolt kannab. N E I TS I MA A RJA A ED
Üheks kõige enam vaieldavaks küsimuseks Áthose poolsaarel on suhtumine naistesse – neil on keelatud jalga sellele maale tõsta. Selline reegel kehtestati usus, et see aitab munkadel seksuaalse kiusatusega seotud probleeme vältida. Arvatakse, et reegel kehtib ka emasloomade kohta. Erandiks on ainult kanad, kuna nende munade rebud kuuluvad ikoonide maalimisel kasutatavate temperavärvide koostisesse. Naistele Áthose mäele tuleku keelamisel
on ka teine seletus. Räägitakse, et pärast Jeesus Kristuse ristilöömist sõitsid tema ema Maarja ja evangelist Johannes Joppast Küprosele, kuid olid halva ilma tõttu sunnitud kursist kõrvale kalduma ja Áthosel maale tulema. Vapustatuna paiga ilust olevat Maarja palvetanud oma poja poole, paludes tal hoida seda kohta oma aiana. Hääl vastas Maarjale, et sellest saab tema pärisosa: paradiis ja sadam neile, kes otsivad lunastust. Sellest ajast alates pühitseti Áthos neitsi Maarja aiaks ning kui mungad sinna esimesed kloostrid rajasid, keelati kõigil naistel poolsaarele tulla. See oli ainuüksi neitsi Maarja aed ja on selleks ka jäänud, hoolimata Euroopa Parlamendi katsetest olukorda muuta.
Vasakul: Simonos Petra klooster on Áthose mäe kahekümne kloostri hulgas tähtsuselt kolmeteistkümnes. Selle asutas 14. sajandil püha Simon ortodokssest idakirikust.
P ALVERÄNDURI PALVE Kuigi mungad elasid Áthosel juba 4. või 5. sajandil, on praeguseni säilinud 20 kloostrist vanimad pärit 9. ja 10. sajandist. Hoolimata konfliktidest ja mõnedest sissetungidest naudib poolsaar praegu suhteliselt stabiilset perioodi. Umbes kaks tuhat Áthose mäel elavat munka kuuluvad kõik suhteliselt rangesse ortodokssesse idakirikusse. Suurema osa nende päevast täidab palvetamine ja töö oma kogukonna teenimiseks. Paastumine ja range kuulekus kloostri vaimsele isale on kloostrielu oluliseks küljeks ning absoluutse üksinduse eelised on teinud paljudest erakud. Kuid vaimse tegevuse keskmeks on siiski palvetamine ja eriti Jeesuse palve, mida tuntakse ka palveränduri palvena. Kuigi seda loetakse pisut erinevates versioonides, kasutatakse selles sageli sõnu „Issand, heida meile armu, Jeesus, heida meile armu.” Räägitakse, et selle palve pidev kordamine viib „südame palveni” – seisundini, kus paluja süda on pidevas ühenduses Jumalaga.
ERALDUMISE JA MEDITEERIMISE KOHAD
113
Hu
dso
Maokääbas, Ohio
ni laht
KANADA
AMEERIKA ÜHENDRIIGID Adamsi maakond
N
D
I
A
T
L
A
M
aokääpa päritolu ümbritseb salapära. Kujundi pikkus rõngasse keritud sabast mööda looklevat selga kuni õgiva peani, mille kuju on kirjeldatud muna, konna või päikesena, on 405 meetrit.
MAO AVA STA MINE
Kääpa taasavastasid 1846. aastal maamõõtjad Ephraim G. Squier ja Edwin H. Davis, kes avaldasid raamatu Mississippi oru muistsetest mälestistest. 1885. aastal meelitas väljaanne lõpuks kohale Harvardi ülikooli arheoloogi Frederick Ward Putnami, kes leidis, et kääbast ohustab lähedalasuv farm. Tal õnnestus kiiresti raha hankida ning saada enda kätte Maokääbas ja 24 hektarit ümbritsevat maad, enne kui ta alustas 1886. aastal esimesi tõsiseid väljakaevamisi. Lisaks Maokääpale asus Putnami maal veel kolm koonusekujulist küngast, muistse küla asukoht ja matmispaik. Kolm aastat kestnud Maokääpa ja kahe koonusekujulise künka väljakaevamiste põhjal jõudis Putnam järeldusele, et need oli rajanud Adena rahvas, kes elas
158
PÜHA MAA JA VESI
O
O
AN KE
Ohios Adamsi maakonnas asuv suur Maokääbas on suurim ja kõige iseloomulikum maokujuline küngas maailmas. Looklev madu asub platool, mille teket kirjeldatakse geoloogiliselt peitplahvatusena. Terve hulk teooriaid püüab seletada tohutuid jõude, mis kergitasid üles 6,4 km läbimõõduga platoo, seda seostatakse meteoriidi kukkumise või vulkaanilise tegevusega. Ükskõik milline oli tõeline põhjus – igal juhul lisab see mao asukohale järsul nõlval ainult salapära.
Mississippi oru mitmes osas umbes 800 eKr kuni 100 pKr. Putnam sai tuntuks „Ameerika arheoloogia isana”, kuid arutlused ja vaidlused selle üle, millal Maokääbas rajati ja kes seda tegi, on jätkunud veel kaua pärast tema töö lõpetamist. Hiljuti määrati radiosüsiniku meetodil kolme kääpast leitud söetüki vanus, see muutis pildi veelgi segasemaks. Kaks neist olid pärit umbes 1070. aastast – Adena rahvast palju hilisemast ajast ehk Mississippi kultuuri perioodist, mida tuntakse Fort Ancienti rahvana. Kolmas söetükk aga andis teistsuguse tulemuse: see oli üle 2900 aasta vana, olles pärit väga varajasest Adena kultuurist või isegi sellele eelnenud ajast. Kuigi nende tükkide vanus pakub huvitavaid andmeid, ei anna see kindlat Maokääpa rajamise aega. On eksperte, kes omistavad Maokääpa rajamise teistele põlisameeriklastele, eriti Hopewelli kultuurile ja Ohio oru
Adena-eelsetele elanikele, kes on tuntud Allegheny või Allegewi rahvana. MA OKÄ Ä PA LO O M ISE M Õ ISTAT US
Millisel eesmärgil Maokääbas rajati, on raske hinnata. Et inimsäilmeid ei ole leitud, on koha kasutamise matusepaigana ilmselt välistatud. Maokultus, eriti lõgismao kultus, on mänginud oma osa Ameerika, Mehhiko ja mingil määral ka Euroopa muistsete rahvaste kultuurides. Irokeesid räägivad legendaarsest üleloomulike võimetega maost Uktenast ning mõned ajaloolased on püstitanud küsimuse, kas Maokääbas võis olla hoopis tootemloomast jumala pühamu – koht, kus asutati ja kummardati mao väge. Hästituntud tõsiasi, et madudel oli võim võtta inimeselt elu, võis anda neile ka võimu, mis ulatus tavaelust kaugemale. Üha hoogu koguv liikumine on püstitanud oletusi Maokääpa astronoomilisest tähendusest. Mao erinevad osad näivad
„Mao erinevad osad näivad olevat seotud päikese liikumisega.”
olevat seotud päikese liikumisega: pea ja selle ees olev ovaalne osa on ühel joonel suvise pööripäeva päikeseloojanguga; keerud sobivad kokku talvise pööripäeva päikesetõusuga ning sügisese ja kevadise võrdpäevsuse päikesetõusudega septembris ja märtsis, aga ka suvise pööripäevaga. Teised on arvanud, et mao saba rõngad on seotud kuu liikumisega. Hiljutine söetükkide vanuse määramine 1070. aastasse andis täiendavaid lootusi neile, kes pooldavad seoseid tähtedega. 1066. aastal möödus Halley komeet ja 1054. aastal oli kaks nädalat nii öösel kui päeval taevas nähtav plahvatanud
supernoova, millest tekkis Krabi udukogu. On võimalik, et põlisameeriklased seostasid tähelepanuväärseid sündmusi taevas loomadega, kes näisid valitsevat nende elu üle maa peal. Vastusest sõltumata meelitab Maokääpa loojate meisterlikkus ja pühendumine jätkuvalt neid, kes saavad olla nende töö tulemuste tunnistajaks.
All: platoo serval asuva Maokääpa paigutus võib osutada erinevatele astronoomilistele tähtpäevadele, nagu suvisele pööripäevale ning sügisesele ja kevadisele võrdpäevsusele.
PÜHA MAA JA VESI
159
Carpe
n
ta ria
VA I K N E
t
Ko r a
lah
INDIA OOKEAN
OOKEAN
Kata Tjuta, Austraalia
llim
er i
AUSTRAALIA
Kata Tjuta
Ta s m a n i m e r i Tasmaania
K
ata Tjuta, mis tähendab pitjantjatjara aborigeenide keeles „palju päid”, võtab enda alla rohkem kui 20 km² ning see on väga oluline maastik aborigeenide esivanemate kummardamises, mille jäljed ulatuvad muinasune aega (vt lk 166–169). Koos Uluru külastamisega leiavad paljud inimesed tee ka Kata Tjutasse ning avastavad, et tohutusuuri liikumatuid kaljusid ümbritsev rahu ja vaikus pakub palju sügavamat elamust.
VAN A JA U U S A JA LU GU
Arvatakse, et aborigeenide asulad olid Kata Tjuta ümbruses juba 10 000 aastat tagasi ning mõned eksperdid usuvad, et inimesed on seal viibinud vähemalt kaks korda nii kaua. Aborigeenid ei määratle muinasune aega tavapärasel viisil. Kata Tjuta on olnud osa Laulujoonte võrgustikust, mis ühendab pühasid paiku nende tsivilisatsiooni algusest alates ja moodustab koos Ulurugakõigetähtsamatseremooniakeskuse. Kata Tjutaga on seotud palju legende, neist kõige mõjuvamad ja püsivamad müüdid keerlevad ümber tootemmao Wanambi, kes arvatakse elavat Olga mäe tipus.
170
PÜHA MAA JA VESI
Kata Tjuta on ainulaadne 36 kuplikujulisest mäest koosnev kaljupaljand, mille kõrgeim tipp – Olga – ulatub 546 meetrit ümbritsevast maastikust kõrgemale. Mitteametlikult ka Olga mäestikuks nimetatav Kata Tjuta asub umbes 450 km kaugusel Alice Springsist ja 25 km kaugusel Ulurust (vt lk 168–169). Paljud usuvad, et Uluru ja Kata Tjuta on sama kaljusüsteemi osad, kuigi Kata Tjuta kivimite koostis on hoopis teistsugune – kõva graniit, mida täiendavad kvarts ja päevakivi.
Aborigeenide katkematut seost Kata Tjutaga ähvardas 1872. aasta juulis esimesena maadeuurijast asunik Ernest Giles, kes lähenes kaljudele kirde poolt. Kui ta liikus kauge, veidra kujuga paljandi poole, tõkestas tema tee suur järv. Suutmata eesmärgini jõuda, otsustas ta tagasi minna, kuid mitte enne, kui oli nimetanud iseloomuliku kalju Württembergi kuninganna (praeguse Saksamaa territooriumil) auks Mount Olgaks. Giles pöördus järgmisel aastal tagasi, et Kata Tjuta uurimist jätkata, kuid kaotas Uluru William Gossele, kes nägi 19. juulil 1873 esimesena punast kaljut ja otsustas sellele anda Lõuna-Austraalia tolleaegse juhi Sir Henry Ayersi nime. Giles aga oli esimene eurooplane, kes kalju tippu ronis, saatjaks Afganistanist pärit kaameliajaja. ÕPI ME AUS TA MA A BORI GEENI DE P Ä RA NDI T
Vähesed valged söandasid minna Kata Tjuta ja Uluru ümbruse kaugele ja karmile maastikule ning piirkond kuulutati 1920. aastal aborigeenide reservaadiks. Esimene
tee sinna valmis 1940. aastatel ning kõmu kullast ja arenev turism muutusid sellele piirkonnale ohtlikuks. 1950. aastal nimetati Ayers Rock ja seda ümbritsevad alad rahvuspargiks. 1958. aastal ühendati see Olga mägede kaitsealaga ja moodustati Ayers Rocki rahvuspark. Järgmisel aastal ehitati Uluru lähedale esimene motell ja varsti pärast seda rajati ka maandumisrada, et kasvavat turistide hulka hõlpsamalt kohale tuua. 1970. aastateks oli Ulurust saanud tähtsaim turistide sihtkoht ning koos külastajate arvuga kasvas ka aborigeenide mure. 1983. aastal suleti Ulurule väga lähedal asunud turismiasutused ja seda kohta teenindab nüüd Yulara puhkekeskus, mis asub umbes 20 km kaljust eemal. Alates maa omaniku muutusest 1995. aastal juhivad Kata Tjuta hooldamist ja kaitset aborigeenid. 1993. aastal, Austraalia valitsuse kaksiknimede andmise poliitika ajal, nimetati Olga mägi (või mäestik) ümber Kata Tjuta/Mount Olgaks, samal ajal kehtestati ka nimemuutus Uluru/Ayers Rock. Esimest korda rohkem kui saja aasta jooksul tekkis aborigeenidel võimalus suurema
kindlustundega oma esivanemate pärandi tulevikust mõelda. Samal ajal võivad nad loota, et muinasune mõistmine võib kasu tuua ka valgetele inimestele nende võitluses heade suhete loomiseks maailmaga, mis neid ülal peab.
„Piirkond kuulutati 1920. aastal aborigeenide reservaadiks.”
All: Kata Tjuta/ Mount Olga on nüüd tagasi saamas oma kohta aborigeenide muinasune maastikul, mida eurooplastest asunikud varem ohtu seadsid ja millest nad ei hoolinud.
PÜHA MAA JA VESI
171