http://www.serk.ee/files/arhiiv/pysililled

P端sililled

Originaali tiitel: Perennat Pentti Alanko Tammi Kujundanud Flukso Design Pentti Alanko fotod Joonis lk 21 Minna Alanko © Pentti Alanko ja Kustannusosakeyhtiö Tammi v.a Püsilillede paljundamine (lk 64–70), Pirkko Kahila ISBN 978–951–31–3827–1 (soome k) ISBN 978–9985–3–1882–9 (eesti k) © Tõlge eesti keelde. Anu-Kristin Tara, Anne Tihaste, 2009 Soome keelest tõlkinud Anu-Kristin Tara (orig lk 6–145) ja Anne Tihaste (orig lk 146–502) Konsulteerinud Mati Laane Tõlke toimetanud Signe Siim Kirjastus Varrak Tallinn, 2009 www.varrak.ee Printon Trükikoda AS

P체sililled PENTTI ALANKO

Soome keelest t천lkinud Anu-Kristin Tara ja Anne Tihaste

Sisukord Lugejale Püsililled soome aedades Püsilillede kasutamine aias Taimenimedest Koduaed Püsililleistutuse idee Värvid ja kujundamine Eriaiad Eri tüüpi püsililled ja nende kasutamine Püsilillede hankimine Püsilillede hooldamine Püsilillede paljundamine Püsililled Adoonised Akakapsad Angervaksad Arnikad Astilbed Astrid Aubrieetad ehk sinipadjakesed Bergeeniad Brunnerad Ebamagunad Elulõngad Emajuured Epimeediumid ja kaptenililled Füüsalid Hanerohud Heleeniumid Helmikpöörised ja pisipöörised Hostad Hõbelehed Härjasilmad Ibeerised Igihaljad Iirised Iminõgesed Inkarvillead Jalglehed Jumalatelilled Jumikad

6 9 13 16 20 25 29 33 46 59 61 64 71 72 73 75 77 78 82 86 87 89 90 91 93 96 98 99 101 103 105 111 113 117 118 119 125 127 129 131 132

Jänesekäpad Kadakkaerad Kannikesed Karikakrad Karuputked Kassikäpad Kassinaerid, rõngaslilled ja malved Katkujuured Kellukad Kevadvõhad Kilpkonnalilled KiIplehed Kipslilled Kirburohud, mitmesugused tatrad Kitseenelad ja kolmelehine piiskenelas Kitsekakrad Kivirikud Klaitooniad Kobarpead Kolmiklilled Kopsurohud Kortslehed Krambed Kugarpead Kukeharjad ja kuldjuured Kukekannused Kukesabad Kukitsad Kuldherned Kuldkannid Kuldvitsad KulIerkupud Kuningakepid Kurekellad Kurerehad Kuutõverohud ja maikellukesed Käbiheinad Käokingad Laikellukad Leeklilled ehk floksid Leselehed Liatrised

135 136 138 143 144 146 147 149 150 159 160 161 162 164 171 174 176 181 182 187 188 190 192 194 195 203 207 209 211 212 213 215 217 219 223 229 233 235 238 239 243 244

Liivateed Linad Lumeroosid Lupiinid Lursslilled Maajalad Madarad Magunad Mailased Makleiad Maranad Merikannid Mesiohakad Metspiprad Metsvitsad Monardad Moosesepõõsad ehk diktamnused Murtudsüdamed Mõõlad Mägisibulad ja liivsibulad Müürililled Nabaseemnikud Naistenõgesed Neiusilmad Nelgid Nõianõgesed Ogaputked Paradiisiad Peekerlilled Piimalilled Pojengid Priimulad Pujud Puksrohud Punanupud Põisrohud ja pusurohud Päevakübarad Päevaliiliad Päevalilled Päikesesilmad Rabarberid Raudrohud Rodgersiad ja laudlehed Salveid Seebililled Siilkübarad Siniladvad Siumarjad

245 247 248 250 253 255 256 258 262 267 268 272 273 275 276 280 282 283 286 288 290 291 292 293 295 300 303 306 308 310 313 319 327 329 330 333 335 337 341 343 344 346 349 351 353 355 356 358

Sõrmkübarad Teleekiad Tiarellid Tondipead Tonditupikud Tradeskantsiad Tulikad Tulinelgid, tõrvalilled Tuliürdid Tähtpead Tähtputked Upsujuured Vaagid Valdsteiniad Varjuliiliad Varsakabjad Vesikanepid Vägiheinad Õnneheinad Ängelheinad Öölilled Ülased, sinililled, karukellad

359 361 362 363 364 366 367 369 372 373 374 376 378 380 381 382 383 384 386 387 389 391

Huvitavaid püsikuid

397

Dekoratiivsed kõrrelised Aruheinad Helmikad Kastevarred Kastikud Kõrkjad, mugulkõrkjad, kaislad Paelrohud Piipheinad Siidpöörised Sinihelmikad Stepirohud Tarnad Vareskaer, orasheinad Erinevaid dekoratiivkõrrelisi

401 404 407 408 410 412 413 414 415 417 419 421 423 424

Sõnajalad Sõnajalad – varjuaia kuningannad

431 432

Valik meie aedadesse sobivaid püsikuid

449

Eestikeelsete taimenimetuste loend Ladinakeelsete taimenimetuste loend

503 513

Lugejale

Püsikud ehk mitmeaastased lilled on Euroopa aedades muutunud aina populaarsemaks. Aiaomanikud on lõpuks avastanud, milline varandus on püsililled aias. Ilma nende varakevadest hilissügiseni kestva, alati vahelduva õitsemiseta pole olemas õiget aeda. Püsilillede suur pluss on nende taastärkamine pinnasest, samas suvelilled uhkeldavad terve suve kestva katkematu õierikkusega. See raamat üritab anda nõu ja ideid, kuidas taimed tunneksid end hästi loodust austavas, mitmekesisust ning looduse suhtes katkematut arengut hindavas aias. Ainult kasvutingimusi arvestava taimevaliku abil saame lihtsat hooldust vajava looduslähedase aia.

Aialillede laiema leviku teel on olnud üks suur takistus: vajaliku kirjanduse puudus. Püsililli ei osata meil kasutada nii mitmekülgselt kui see võimalik oleks. Isegi avalikes parkides ja aedades pole head eeskuju andvaid näiteid, kuidas püsililli ja muid taimi aeda istutada.

Püsilillepeenar on pea ainuke koht, kuhu püsililled on alati teretulnud. Mitmeaastaste lillede istutamine eraldi peenrale on jäänuk olnud aegadest. Püsililli saab kasutada palju rohkem ja mitmekesisemalt, kui neis loomuvastastes ja palju hooldust vajavates lillerühmades.

Püsilillede rohkemaks kasutamiseks aias on vaid üks võimalus: õppida tundma taimi ja nende vajadusi, siis oskame neid paremini paigutada kohtadesse, kus ka hästi kasvavad. Eesmärk on muuta aed võimalikult looduslikuks taimeühiskonnaks, kus tegutsetakse loodusega käsikäes, mitte selle vastu. Pole ju looduses kedagi taimede eest hoolitsemas, sellest hoolimata kestavad nad aastast-aastasse. Valides taimed üksnes oma soove arvestades, mitte aia pakutavaid kasvutingimusi hinnates, vajavadki püsililled palju hoolt.

Raamat on pikaajaliste, lapsepõlvest alguse saanud katsetuste ja tähelepanekute kogum. Olen püsikute kohta palju õppinud, töötades kuulsas Šveitsi püsikuaias Frikart & Söhne, Londonis Kew Gardens’is ja Göteborgi botaanikaaias. Vähemalt sama palju olen õppinud, tutvudes hiljem mitmete kodumaiste aedade ja erinevate Euroopa püsikuaedadega.

Tänan ka Maatiaineni ühingu liikmeid tänuväärse töö

eest vanade püsilillede kasvatamise edendamisel. Püsililled on vastupidavad, visad taimed. Kui valida püsikud kasvukoha järgi, saab tasuks hästi kasvavad taimed, kes ei vaja erilist hooldust. Aed peab olema eelkõige ilu varjupaik, mitte lõputu töö rügamine. Mida aed aga alati vajab, on inimese suunav käsi.

Helsingis 15. veebruaril 2007. Pentti Alanko Soome väga tunnustatud ja tuntud aiandusspetsialisti ja õppejõu, mitmete raamatute autori Pentti Alanko teost „Püsililled” on kodumaal välja antud mitmel korral ja väga suures tiraažis. Põhjanaabrid on õigustatult uhked selle mahuka ja looduspärase aiandusraamatu üle. Otsustasime selle raamatu tõlke välja anda väga väheste kärbete ja täiendustega. Kõik selle raamatu soovitused sobivad ju Eesti kliimasse suurepäraselt; mida autor on külmaõrnaks märkinud, selles võib meilgi kahelda. Küll aga soovitame, kui teil pole päris täpselt teada, kas taim ka Eestis looduslikult on levinud, kasutada mõnd meie taimemäärajat (näiteks Toomas Kuke „Eesti taimede kukeaabitsat”), sest kogu Eesti info lisamiseks oleks raamatu pidanud tublisti paksemaks kirjutama. See aga ei ole selle käsiraamatu eesmärk. Samuti jätsime huvitavate teadmiste saamiseks ja võrdluste tegemiseks sisse peatüki Soome aianduse ajaloost ja ka autori soomekesksed kommentaarid mõne taime juures. Seetõttu lugedes raamatust määratlust „meil” tähendab see eelkõige Soomes, nagu autor on algselt kirjutanud. Mõnel puhul võib kogenud botaanikutes tekitada küsimusi ka liikide süstematiseerimine, on ju igal tippspetsialistil oma eelistused kasutatava liiginime ja sünonüümi osas, käsitlused teisenditest jm. Järgisime siingi autori algupärast teksti.

Loodame, et autori läbiv veendumus – õige taim õiges kasvukohas – aitab teilgi vähese hooldusvajadusega kauneid õiterikkaid aedu rajada, vaatamata sellele, et meid kammitseb põhjamaine kliima.

Püsilillelist elu soovides, toimetaja

P端sililled meie aedades

Koduaed

Koduaed

20

Aed on loomulikult alati oma hooldaja looming, parimal juhul kunstiteos. Mõnele on tähtis tervik, teisele aga üksikud taimed ja nende heaolu.

Aedade halb seisukord ja õdususe puudumine on tihti põhjustatud omanike soovist luua esinduslik aed, kuid nii planeerimisel kui rajamisel hoitakse raha kokku ja hiljem ei jõuta aeda korralikult hooldada. Samas on olemas teine võimalus, kuidas luua senisest vähem hooldust nõudev, loomulikum, looduse mitmekesisust austav ja kestvale arengule põhinev ning ikkagi tähelepanuväärne aed. Tänapäeva põllumajanduse ja aianduse arendamisel on märksõnaks pidev areng. Kestev areng tähendab seda, et kõikide keskkonda puudutavate planeerimiste, ehitamiste ja muude tegevuste puhul arvestatakse nende pikaajaliste mõjudega loodusele, eesmärgiks on looduse elujõu ja taastumisvõime võimalikult tõhus säilitamine. Kestvale arengule rajanevas aias tunnevad taimede kõrval end hästi ka linnud, konnad, siilid, liblikad ja lapsed. Tänapäeva aedades taolist mitmekesisust just tihti ei kohta.

Kõrvalleheküljel on ühe loodust austava, vähe hooldust vajava aia lihtne põhiplaan. Põõsaste ja puudega rajatakse aeda loomuliku välimusega äärevöönd, mida siin kutsutakse aia puu- ja põõsavööndiks.

Hekid on asendatud vabakujuliselt istutatud põõsaste ja väikeste põõsagruppidega. Põõsaste seas ja vahel kasvavad leht- ning okaspuud. Ka viljapuud võib paigutada puu- ning põõsavööndisse, samuti marjapõõsad selle äärde, avatud kohtadele. Püsililled, üheaastased lilled, okaspõõsad, ronitaimed ja veeaed asuvad puu- ja põõsavööndi ning muru vahel, ühtses servavööndis, lilleaias ehk lillevööndis.

Kui kasvukoha pinnas on jäme liiv või kiviklibune (moreenimuld), tuleb puud, põõsad, püsililled ja suvelilled valida hoopis teiste kriteeriumide järgi

kui savimaale. Maad pole mõtet kuidagi parandada, see põhjustab ainult umbrohuprobleemi. Kui sellisele viljatule pinnasele soovitakse uhket paraadmuru, peenraroose, rühmataimi ja rühmapüsikuid, tuleb loomulikult maad parandada ja taimi suve läbi hooldada. Samas on olemas palju taimi, mis iseenesest kasvavad väga hästi taolistel karmidel kasvukohtadel.

Kuivadel kohtadel kasvavad hästi näiteks need taimed, mis selle raamatu tabelites on märgitud sobivaks nõmmeaeda. Meil on palju neile sobivaid väheviljakaid ja kuivi kasvukohti, kus aga sageli üritatakse suure töö ja vaevaga kasvatada hoopis teistsugust kasvupinnast vajavaid taimi. Kui aga aed rajatakse metsa turbamaale, siis sinna leiab sobivad püsililled turbaaias kasvavate püsitaimede hulgast. Savimaal kasvavasse lehtmetsa sobivad liigid leiab vastavalt metsaaias kasvavatest püsililledest. Kui aiataimed valida kasvukoha ökoloogiliste omaduste järgi, on tulemuseks kergesti hooldatav, looduslik aed. Taimi on algul raske valida, kuid siin tuleb loodus appi. Alati tasub kõrvuti istutada erinevaid taimi ning hiljem ise paljundada või osta juurde selliseid, mis kohapeal hästi kasvavad. Samuti tasub eelistada selliseid aiataimi, mis levivad isekülvi või jagamise teel.

Kõige raskem on sellist „looduslikku aiastiili” harrastada tasasele, viljaka savimullaga põllule rajatud aias. Taolist pinnast on alati kõige paremaks aiamullaks peetud ja nii see ongi, kui kasvatada palju valgust ja toitaineid vajavaid köögivilju, rühmataimi, üheaastaseid rühmalilli ja peenraroose. Sellises pinnases on umbrohud väga suureks probleemiks ja nende tõrjumine põhjustab algul palju vaeva.

Koduaeda ei pea ega algul ka ei saa kohe suuri lille­ peenraid rajada. Alustada võib näiteks sissepääsutee äärde rajatavast lillepeenrast, mida aegamööda

laiendatakse. Mõnikord võib suur tuhin tekitada olukorra, kus lilleaed katab kogu aia ja muru on ainult kitsaste jalgradadena. Lillepeenraid piirava muru serva võib hoida pügatud muruteena. Ülejäänud muru võib olla üleni või osaliselt aas või niit, mida niidetakse alles suve lõpul.

Lillepeenrad tuleks rajada, nagu ka puu- ja põõsavöönd, muust maapinnast veidi kõrgemale. Kaldus maapind parandab tugevasti sügis-talvisele niiskusele tundlike taimede edenemist. Samuti näeb juba väiksemgi kallak välja loomulikum kui laudsile ala. Inimesel on kalduvus aeda rajamisel tasandada, kuid tegelikult tuleks kasvukoha looduslik reljeef säilitada.

Tasast põllukrunti võib vormida pinnasesiirdamisega. Samuti ei pea ehitatud pinnavormid olema madalad. Ühes Peterburi pargis on laugjas küngas, millel juba aastaid kasvavad kukemagunad. Magunarühm on tõeliselt kaunis just tänu künkale, seal tulevad õied paremini esile, kui tasasel maal kasvades.

Looduspärase aia põhiplaan, kus puud ja põõsad on istutatud aeda ääristavasse puu- ja põõsavööndisse.

Selle ees on aia lillevöönd ehk lilleaed ja keskel lage ala kas püsikuaasa või lilleniiduna või vajadusel ka muruna.

21

Koduaed

Lilleaed

24

Nagu varem mainitud, takistab püsilillede kunstlik paigutamine peenardele nende mitmekülgset ja laialdast kasutamist. Muid püsikute kasutamise viise peaaegu ei tunta. Rühmitamine sobib ainult rühmapüsikutele, mis on samasugused kultuurtaimed nagu teisedki kaugele aretatud aiataimed. Aeda ääristav puu- ja põõsavöönd kaitseb aeda ja on lihtsamini hooldatav kui pügatud hekk. Puude ja põõsaste all tunnevad end hästi ka igasugused püsitaimed nagu varjutaimed, pinnakatjad, kevadised pinnakatjad ja ka varakevadel ning sügisel õitsevad sibullilled.

Puude ja põõsaste ette moodustub omamoodi lilleaed, mille suurus sõltub aiapidajast. Lilleaias kasvavad püsililled, rühmaroosid, madalad põõsad, ilukõrrelised, üheaastased rühma- ja suvelilled, okaspõõsad ja soolotaimena kasvatatavad suured põõsad ja püsililled. Nagu näha, pole tänapäeva aias lillepeenraid vajagi.

Kui lillevöönd ümbritseb kogu aeda, leidub seal kasvukohti nii päikest kui poolvarju vajavatele taimedele. Taimed tuleb valida võimalikult täpselt aia pinnasetüübi ning valgus- ja niiskusolude järgi. Kui krundil on okaspuumets ja pinnas niiske turbane maa, võibolla endine kuivendatud soo, kasvavad seal hästi rodod ja koos nendega paljud turbaaia taimed. Kuiva ja liivase või moreenipinnase taimed valitakse nõmme- või mägiaia taimede seast. Kui tahetakse kasvatada palju hoolt vajavaid rühmataimi või -roose, võib need paigutada täiendtaimedeks lillevööndi päikselistele kohtadele ja kindlasti õigesti hooldada. Aias tuleks kõik lillegrupid paigutada lillevööndisse ning hoida muru puudest, põõsastest ja lilledest puhas. See on väga oluline nii taimede hea kasvu kui ka aia välimuse ja hoolduse seisukohalt.

Lillevööndis peab parema mõju saavutamiseks sama taim korduma piisavalt suurte rühmadena. Näiteks kevadisi sibullilli tasub aegamööda istutada lillevööndi eri kohtadele. Sel juhul tundub sobiva kasvupinnase puhul kogu ala olevat algul täis hariliku silla siniseid, hiljem poeedinartsissi valgeid õisi, veelgi

hiljem kaetud kollaste nartsissitrompetitega. Ka püsilillede puhul mõjub taoline gruppide kordamine hästi. See ei lähe kalliks, sest mõnest taimest saab aastate jooksul kergesti uusi taimi jagamise või muu paljundusmeetodi abil. Tavaliselt ostetakse aeda igal aastal aina uusi ja uusi taimi, kuigi tegelikult tuleks istutusi täiendada, hankides juurde samu, aias hästi kodunenud taimi, kuni neid on piisavalt. Üheaastased suvelilled pakuvad lilleaiale õiesära.

Aias tuleks kindlasti leida koht saialilledele, rukkililledele, kukemagunatele ja paljudele muudele isekülvavatele vähenõudlikele suvikutele. Rühmataimede nagu aedkannikeste ja petuuniatega täidetakse siis vajadusel ja võimalusel tühje kohti.

Ilukõrrelised vajutavad lillevööndile loomulikkuse pitseri. Ka neid tuleb paigutada mitmele poole vööndisse sama- ja eriliigiliste suurte laikudena.

Püsililleistutuse idee

Raamatu eelmistes peatükkides on viidatud aedades püsilillede ühekülgsele ja valele kasutusviisile. Kuna traditsioonilised, muuseumikuuluvad püsikupeenrad on esteetiliselt kaunid vaid korra suve jooksul, vaja­me püsililledele aias muid kujundusviise. Püsilillepeenraid on muidugi ka edaspidi vaja muuseumiaeda ja mujalegi vanaaegsesse miljöösse, kus soovitakse hoida või esitleda vana aiakultuuri.

Tänapäeva püsililleistutuse idee esimene ja tähtsaim lähtekoht on ökoloogilisus, looduslähedus. Taimede valik põhineb looduse pakutud tingimustele, st taimed valitakse kasvukoha järgi. Palumetsa rajatud aeda valitakse hoopis teistugused püsililled kui niiske savimaaga krundile loodud aeda. Tundub, et täna-

päeval ei arvestata üldse kasvukohaga. Taimed valitakse ainult isiklike eelistuste põhjal ja pinnast üritatakse sobivaks parandada, mis aga pole ökoloogiliselt kestev alternatiiv.

Teiseks tuleb eelistada kohalikke taludes kasvatatud püsililli, kes on juba kaua aega ja vähese vaevaga meil kasvanud ning istutada rohkem looduslikke liike, alamliike ja teisendeid ning kodumaiseid

Kevadine aiavaade õunapuude all. Õunapuude hõreda võra all kasvavad hästi mitmed poolvarju taluvad püsi­ kud, pinnakatjad ja kevadised sibullilled.

25

Püsililleistutuse idee

26

loodustaimi. Kolmandaks lähtekohaks võiks olla „vanaema püsilillepeenar”, kus õitsemine kestab kogu suve. Sinna olid koondatud kõik küla pealt saadud püsililled. Kui oli istutatud palju taksoneid, aga igaüht natuke, õitses mõni lill alati. Muidugi polnud selline püsikupeenar eriti ilus ega ka kergesti hooldatav.

Püsililleistutuse eesmärgiks tuleks pidada kerget hooldust, looduslikkust ja õitsemist läbi suve. Tänapäeva püsilillerühmades on heal juhul saavutatud lühike varasuvine või varasügisene õiesähvatus, kuid muul ajal on need õievaesed või peaaegu õiteta. Samuti on neis sibullilli vähe.

Kuidas siis saavutada eelpool seatud eesmärk kergesti hooldatavast, looduslikust ja kogu suve õitsevast püsililleistutusest? Aia lillevööndi tähtsaimad püsililled on üksteisele järgnevad juhttaimed, mis õitsedes domineerivad ja hoiavad hästi tervikut koos. Iga juhttaime istutatakse lillevööndi eri kohtadesse piisavalt suure rühmana, nii saavutatakse soovitud mulje kogu suve õitsevast lillevööndist. Traditsiooniliselt on iga lill ühe või heal juhul mõne rühmana. Kui üks juhttaim on ära õitsenud, alustab teine ja nii saavutatakse kogu suve kesktev uhke õitsemine.

Need lillevööndi juhttaimed võivad olla näiteks kevadel väikesed sibullilled ja kevadised pinnakatjad, seejärel kollased nartsissid, poeedinartsissid, kitsekakrad. Sealt edasi juunist alates näiteks kellukad, päevaliiliad, lupiinid ja suve lõpus päevakübarad, kobarpead, kuldvitsad jne, olenevalt kasvukoha pinnasest.

Juhttaimed võivad olla ka üheaastased, otse avamaale külvatavad ja hiljem end ise igal aastal kohale külvavad suvelilled. Ka neid peab vööndi eri osades olema piisavalt suurte rühmadena, et jääks mulje rikkalikust õiemerest. Juhttaimedeks võivad olla ka madalakasvulised õitsvad põõsad, näiteks lillevööndi päikeselise serva eri kohtadesse istutatud põõsasmaranad. Sama efekti saavutab ka rikkalikult õitsevate ronitaimepüramiididega, kus võib olla nii üheaastaseid, rohtseid või puitunud ronitaimi, nagu roniroosid

Kogu lilleaeda õite alla peitvate väikesibullillede järel tõusevad kiiresti kollased nartsissid ja nende seas värvi andvad varajased punased aedtulbid (fotol 1).

Neile järgnevad poeedinartsissid, seejärel katavad suvised püsililled kõik oma rikkalike õitega (fotol 2).

Ka suve algul on õitsejaid nii palju, et lilleaia õitemerre on raske valikut teha. Otsa teevad lahti kullerkupud ja kitse­ kakrad, neile järgnevad varsti lupiinid, kellukad (siin laia­ lehine kellukas) ja varaõitsevad päevaliiliad, nagu Middendorffi päevaliilia (fotol 3).

Tasapisi pikenev öö toob kaasa suvelõpu ja sügisese õiemere, mis ei jää sammugi maha kevadisest ja suve esimese poole vaatepildist. Selle eest hoolitsevad teiste seas kuldvitsad, aed-leeklilled, astrid ja teised (foto 4).

Talvelgi kaunistavad aeda lõikamata jäetud õievarred, mis võivad olla vägagi dekoratiivsed härmatise ja lumega kaetult (fotol 5). Fotode 1–5 suured vaated on pildistatud ühest ja samast aiast, nagu ka ülejärgmise lehekülje vaade.

ja elulõngad, eriti just suureõielised elulõngasordid.

Parima tulemuse annavad samal püramiidil kasvavad eri aegadel õitsevad ronitaimed.

Aia lillevööndis teist tähtsat taimegruppi võiks kutsuda lisa- ehk täiendtaimedeks. Nende abil lisatakse lillevööndile vaheldust. Siia gruppi sobivad väga hästi mitmed looduslikud püsililled, kuid iseäranis just erksavärvilised kaugelearetatud rühmapüsikud, rühmaroosid ja üheaastased rühmataimed. Neid võib istutada isegi üksikult, nagu näiteks murtudsüda, kuid meelsamini mitu taime lähestikku. Kogum on eriti tähtis, istutades rühmaroose ja madalaid üheaastaseid rühmasuvelilli. Ka kõrgekasvulised rühmataimed on tähtsad täiendtaimed, neidki tuleks istutada mitmekaupa gruppi, näiteks uhket ämbliklille (Cleome). Täiendtaimedeks võib valida juba enam tähelepanu vajavaid taimi, nagu rühmaroosid, rühmataimed

1.

3.

2.

4.

5.

27

Eriaiad

Sillutatud õu, stepiaed ja kruusaaed

Kuivadele ja päikeselistele kohtadele võib rajada väga erinevaid aiatüüpe. Väikse aia võib kas üleni või suuremalt osalt katta dekoratiivsete plaatidega ja istutada nende vahele taimi. Paljud mätasjad taimed on sel­lises aias väga ilusad. Plaaditud aed võib olla ka varjuline, siis valitakse taimed varjutaimede seast.

Suuremate taimede jaoks jäetakse sobivates kohtades üks või rohkem plaate asetamata. Nii saab ruumi puudele, põõsastele ja suurematele püsikurühmadele.

Plaatide abil on õu kergesti hooldatav ja ikkagi on seal võimalused vägagi mitmekesise aia loomisele.

Stepiaed (sks Steppengarten) meenutab nõmme­ aeda, kuid kasvupinnaseks oleva liiva või killustiku all on toitainete- ja lubjarikasmuld. Kunstlikus stepi­ aias kaetakse kasvupinnas vähemalt 20–30 cm paksuse liiva- või kruusakihiga, kuhu taimed on külvatud või istutatud. Taimede juured kasvavad läbi kruusa- või liivakihi aluspinnasesse. Stepiaedu võib näha Saksamaa parkides ja aedades. Stepiaias õitsevad taimed kevade lõpus või suve algul, kuid seal võib kasvatada ka paljusid suve lõpul õitsevaid suurekasvulisi ilukõrrelisi ja teisi püsililli ning põõsaid. Ka siin on eesmärk saada kerge hooldusega aed, kuna jämedas liivas ja kruusas surevad umbrohutaimed kuivusesse.

Stepiaia taimi pole siinse raamatu tabelites, sest taolistest istutustest pole meil kogemusi. Paljud nõmme­ aia ja kuivade, päikeseliste kasvukohtade taimed kasvavad seal kindlasti hästi.

Kerge hooldusega aiatüüp on nn kruusaaed, kus pinnas on eemaldatud ja seda on jäetud ainult taimede kohale. Fotodel Helsingi ülikooli endise aiandusinstituudi maitsetaimeaia rajamine ja vaade paar aastat hiljem.

38

Ka kruusaaia (ingl gravel garden) eesmärk on võimalikult kerge hooldusega aed. Kogu toitev mullakiht eemaldatakse 30–50 cm paksuselt ja asendatakse nii jämeda kruusa või killustikuga, et seal ei suudaks ükski taim kasvada. Istutusaukudesse lisatakse mulda ja sügavajuurelistele taimedele tekitatakse nii paks mullakiht, et see jõuab alusmullakihini. Taimed katavad kasvades istutuskohad ja umbrohtudele ei jää kasvuvõimalust. Taimede vahel olev kruus on nii jäme, et seal idanevad seemnetaimed põuda üle ei ela. Soovi korral võib täieliku umbrohu­ tuse tagamiseks katta kogu ala enne kruusa laotamist augustatud kilega. Kruusa peal on kerge liikuda ja taimi jälgida.

Välismaistel avalikel haljasaladel ja aedades on teisigi kuivalembeseid aiataimekooslusi. Üks neist on preeriaaed, kus kasutatakse preerias ja sarnastel kuivadel niitudel kasvavaid püsililli. Taimed istutatakse suurte rühmadena istutusala mitmesse erinevasse kohta nagu püsikuniidul. Väikese preeriaaia saab luua lilleaia serva, päikselisele kohale nõmmeaeda või muru asemele, kui istutada sinna preeria-päevalille, harilikku päikesesilma, neiusilmi, purpur-siilkübarat, aedmonardat jm preeriataimi.

Metsaaed Meil on väga head looduslikud tingimused metsaaiale ehk metsapargile (ingl woodland garden). Metsaaed rajatakse lehtpuusalu või segametsa niiskele pinnasele. Põllukruntide heale mullale, eriti savimullale saab puude ja põõsaste alla hõlpsasti metsaaia rajada.

Enamik varjupüsikuid on pärit põhjapoolkera erinevatest varjulistest lehtpuumetsadest ja need kasvavad sarnases kasvukohas aias meelsasti.

Metsaaias on kerge kasvatada püsililli. Suurte puude varju ei tule ka põlluumbrohud, välja arvatud varjus hästi kasvav harilik naat, mis tuleb enne varjutaimede istutamist hävitada ja levik varjuaias takistada. Varjutaimi ei pea hooldama, kastma, väetama ega toestama. Elimäel asuva Mustila arboreetumi metsapargis on paljud varjutaimed kasvanud hästi aastakümneid ilma mingisuguse hoolduseta.

Metsapargis kasvavad hästi ka rododendronid, kui nende kasvupinnas on turba lisamise abil saadud pii-

Puu- ja põõsavööndi taimestus peab hästi kasvama ja katma. Pildil Mustila arboreetumi metsaaed, kus on näha siberi klaitoonia, sõnajalgu ja kämmalrabarberit.

savalt hapuks. Metsapark on siiski tavaliselt lehtmets, kus kasvab väärislehtpuid ja varjupõõsaid.

Selle raamatu lõpus olevates nimekirjades on mainitud need taimed, mis sobivad metsaaia tingimustesse. Kui eesmärk on saada kergesti hooldatav, looduslähedane aed, on neist taimedest suur kasu. Aiaäärne puu- ja põõsavöönd tasub hoida metsaaiana, kus paljud varjupüsikud, sõnajalad, ilukõrrelised ja pinnakatjad end hästi tunnevad. Kevadel võivad puude ja põõsaste alused olla täis kevadiste pinnakatjate ja sibullillede õiesära.

39

Eri tüüpi püsililled ja nende kasutamine

Eri tüüpi püsililled ja nende kasutamine

Rühmapüsikud

Rühmapüsikud on kaugele aretatud, palju hooldust vajavad püsililled. Need on samasugused kultuurtaimed nagu juurviljad ning ilma õige hoolduseta hakkama ei saa. Hooldamine tähendab iga-aastast väetamist, põuaaegset kastmist, toestamist, maapinna kobestamist, taimehaiguste ja -kahjurite tõrjet ning iga 3–10 aasta tagant taimede ümberistutamist. Isegi siis, kui neid nõudlikke taimi väetatakse ja hooldatakse korralikult, nende kasvupinnas ajapikku vaesustub ja tiheneb ning taimed ei tunne end seal enam hästi. Siis tuleb need välja kaevata ja istutada uude, toitainerikkasse, korralikult parendatud mulda. Kui rühmapüsikute ümberistutus tegemata jätta, on taimed varsti märgatavalt niruma välimusega. Paha­tihti kiputakse arvama, et kõiki püsililli tuleb hooldada nagu rühmapüsikuid, seetõttu pole ime, et püsililled pole aeda enam teretulnud. Kergesti hooldatavate istutusalade jaoks tuleb kasvutingimuste järgi valida vähearetatud või aretamata looduslikud püsikud.

Teise vähenõudliku taimerühma moodustavad vanades aedades säilinud endisaegsed taluaedade püsililled, nn vanaemalilled.

Rühmapüsikuid võib loomulikult istutada aia lille­ vööndi täiendtaimedeks. Paljud neist kuuluvad ju püsilillede paremikku. Pika aretusprotsessi käigus on need muutunud looduslikest või vähearetatud liikidest märgatavalt uhke- ja rohkeõielisemaks. Rühmapüsikud tasub lillevööndis alati grupeerida kindlasse piirkonda, nii on hooldamine palju kergem. Taimealune pinnas hoitakse puhta mullapinnana hooldustööde kergendamiseks, seevastu looduslikel püsikutel ja vanaemalilledel võib see olla pinnakattetaimedega kaetud.

Tavalisemad rühmapüsikud Aed-iirise sordid (Iris barbata) Aed-kurekella sordid (Aquilegia × cultorum) Aed-leeklille sordid (Phlox paniculata) Valgeõielise pojengi sordid (Paeonia lactiflora) Aed-päevaliilia sordid (Hemerocallis hybrida) Aedtulbi sordid (Tulipa gesneriana) Erilise õnneheina sordid (Erigeron speciosus) Angervaks-raudrohu sordid (Achillea filipendulina) Arendsi astilbe sordid (Astilbe × arendsii) Liilia sordid (Lilium) Kareda päikesesilma sordid (Heliopsis helianthoides var. scabra) Roosa neitsikummeli sordid (Tanacetum coccineum) Siberi võhumõõga sordid (Iris sibirica) Suureõielise härjasilma sordid (Leucanthemum × superbum) Aedheleeniumi sordid (Helenium × hybridum)

Kaugelearetatud rühmapüsikute hulka kuuluvad meie aia kõige ilusamad püsililled, kuid need on ka nõudlikumad.

Kuigi aeda tasub valida just vähearetatud ja aretamata leplikud nn vanaemalilled, ei pea uhketest rühmapüsiku­ test loobuma. Need tuleks istutada üksteise lähedale, et hooldust hõlbustada. Paljud neist vajavad väetamist, toestamist ja vajadusel ka ümberistutamist. Pildil

46

massistutusena aed-leeklille sort ’Pastorale’.

47

Eri tüüpi püsililled ja nende kasutamine

Looduslikud püsililled

Looduslikud püsililled on aretamata loodustaimed, mis on pärit maakera põhjapoolkeralt. Osa neist on kodumaised, kellest paljud, näiteks harilik härjasilm, kera- ja suureõiene kellukas ja kollane võhumõõk on juba ammustest aegadest aias kasvanud. Looduslike püsililleliikide valik on rühmapüsikute lähteliikidest palju laiem. Kiviktaimlataimi arvestamata on loodustaimi harva müügil, kuna neid kasutatakse aedades ja avalikel haljasaladel vähe. Näiteks sõnajalgade, ilukõrreliste, vee-, varju-, ja pinnakattetaimede valik on napp. Looduslikud püsililled sobivad peale lilleaia ka vee-, nõmme-, metsa-, mägiaeda ja kiviktaimlasse ning turbaaeda.

Kui aias on looduspüsikutele leitud nende loomuomasele kasvuolule võimalikult sarnane kasvukoht, saavad need üpris kaua hakkama ilma erilise hooleta, just nagu looduses kasvadeski. Järgneb valik poolvarjulisele kohale niiskele pinnasele sobivatest looduspüsikutest.

1.

Looduspüsikud on aretamata looduslikud taimed, mis pärinevad maakera põhjapoolkera erinevatest kohtadest.

Saades aias oma kasvunõuetele võimalikult täpselt vastava kasvukoha, ei vaja need erilist hooldust. Ülemisel fotol siberi võhumõõk (Iris sibirica) aias.

Aia eest hoolitsemine ei võta palju aega, kui sinna istutada vähese aretusega endisaegseid „maatõugu”, nn vanaemalilli, mida on aastakümneid meie aedades kasvatatud. Nende puhul tuleb ainult veenduda, et müügil olev taim on puu­ koolis paljundatud ikka vanast kohalikust taimest, mitte samanimelisest välis­ maalt toodud taimest.

Parempoolsel fotol suure­ õieline tõnnike (Stachys macrantha).

48

2.

Aretamata või vähearetatud looduslikud püsililled poolvarjulistele kohtadele Harilik kitseenelas (Aruncus dioicus) Harilik kukesaba (Lythrum salicaria) Harilik kurekell (Aquilegia vulgaris) Harilik murtudsüda (Dicentra spectabilis) Harilik sinilatv (Polemonium caeruleum) Harilik öölill (Hesperis matronalis) Kerapriimula (Primula denticulata) Kurekatel (Campanula persicifolia) Kurekell-ängelhein (Thalictrum aquilegiifolium) Mägijumikas (Centaurea montana) Pehme kortsleht (Alchemilla mollis) Ruuge päevaliilia (Hemerocallis fulva) Soome kirbutatar (Aconogonon × fennicum) Suureõieline tõnnike (Stachys grandiflora) Teelehtjas kitsekakar ’Excelsum’ (Doronicum plantagineum) Tore kurereha (Geranium × magnificum) Värd-käoking (Aconitum × cammarum)

vad need aiale vahelduvust ja mitmekesisust, kuid mingil juhul ei saa seal olla tähtsaimad taimed.

Kui aias on liiv- või moreenimuld, valitakse sellised taimed, mis juba looduslikult sellise pinnasega lepivad.

Sel moel saab loomuliku ja hõlpsalt hooldatava aia.

Kui aias on aga varjulist lehtpuusalu, rajatakse sinna metsaaed, kuhu istutatakse just seal edenevaid loodustaimi. Nende sekka võib siis istutada võõramaise päritoluga lehtmetsade varjupüsikuid. Sel moel analüüsitakse kõiki aia kasvukohti ja muudetakse need looduslikeks, inimeselt ainult suunavat kätt vajavateks aiataimekooslusteks.

Kodumaised loodustaimed kasvavad koduaias tavaliselt mitmevarreliseks ja rohkeõieliseks puhmikuks. Pildil õitseb juunikuises nõmmeaias harilik tõrvalill.

Kodumaised loodustaimed aias Kui aiakujunduses on eesmärgiks loomulikkus ja mitmekesisus, on loodustaimedel täita tähtis roll.

Aiapidajad tahavad sageli oma aeda haruldusi, mis vajavad palju hoolt ja on lisaks veel talveõrnad. Kahjuks on välismaalt meile toodud ja tuuakse ka edaspidi meie kliimasse sobimatuid taimi. Aia põhitaimed peavad olema vastupidavad, kasvukoha pinnasesse ja kliimasse sobivad. Sellised on just kodumaist algupära olevad looduslikud taimed. Ainult nii luuakse aiale kestev aluspõhi. Hiljem võib aia põhitaimede juurde istutada täiendtaimedeks haruldusi ja eksoote. Haruldused ja eksoodid kasvavadki kõige paremini teiste taimede varjus, kas siis vastupida­ vamate põõsaste sekka või pinnakattetaimede ja muu­de püsilillede kõrvale istutatuna. Omalt poolt lisa-

49

Aiataimeks sobivaid rohtseid loodustaimi

Eri tüüpi püsililled ja nende kasutamine

1.

Paljud loodustaimed on kaunid ka lilleaias. Üleval (fotol 1) mets-kurereha (Geranium sylvaticum), kibe tulikas (Ranunculus acris) ja teised aiaservas põõsaste kõrval poolvarjulises kasvukohas.

Vanaaegsesse aiamiljöösse tuleb valida sinna sobivad taimed, mida leiab nii puude, põõsaste, ronitaimede kui ka püsilillede seast. Näiteks humal on sobiv ronitaim vana maja seinale, kui ainult kasvukoht pole kuiv ja liiga kuum (foto 2).

2.

50

Aas-kurereha (Geranium pratense) Harilik humal (Humulus lupulus) Harilik härjasilm (Leucanthemum vulgare) Harilik käbihein (Prunella vulgaris) Harilik soopihl (Potentilla palustris) Harilik tõrvalill (Lychnis viscaria) Kevadine seahernes (Lathyrus vernus) Liiv-vareskaer (Leymus arenarius) Maarja-sõnajalg (Dryopteris filix-mas) Maikelluke (Convallaria majalis) Metsmaasikas (Fragaria vesca) Müür-kipslill (Gypsophila muralis) Narmasjumikas (Centaurea phrygia) Nurmnelk (Dianthus deltoides) Nõmm-liivatee (Thymus serpyllum) Pikalehine mailane (Veronica longifolia) Võsaülane (Anemone nemorosa) Ümaralehine kellukas (Campanula rotundifolia)

Kollased püsililled sobivad hästi punase maja seina äärde. Sellist värvi leiab nii kevadel, suvel kui sügisel õitsevate püsilillede ja üheaastaste lillede seast.

Nende juurde tuleb kindlasti istutada ka kevadel õitsevaid sibullilli ja suvel õitsvaid liiliaid.

Vanaemalilled aias Vanades aedades on leitud mitmeid püsililli, mis on juba kaua meil kasvanud. Neid väärtuslikke traditsioonilisi püsililli kasutades saab aeda rajada vähese hooldusvajadusega püsilillerühmi. Taluaia püsililled ehk nn vanaemalilled ei pruugi õitseda nii rikkalikult kui sama liigi uuemad sordid, kuid neid on märgatavalt kergem hooldada.

Vanad traditsioonilised püsililled võib jagada kolme rühma. Esimesse kuuluvad need liigid ja sordid, mille sordinimed on unustusse vajunud, aga mis on laialdaselt levinud. Sellised on näiteks tuliliilia ja krookusliilia, värd-käoking ja viimase valge-sinisekirju vorm, harilik seebilill, kollane ja ruuge päevaliilia ja vanad hariliku kurekella sordid. Teise rühma kuuluvad ainult teatud piirkonnas kasvavad taimed. Kolmandas

rühmas on väga haruldased aiataimed, mõni neist on aiataimena leitud ainult ühel korral. Vanu algupäraseid püsililli ähvardab segunemine uutega, sest vanade taimede nõudluse suurenedes on välismaalt sisse toodud samanimelisi taimi, mille puhul pole aga tegemist meie vana püsilillega, vaid hoopis teise taimega (kuigi nimi on sama!). Seda on nii aiahuvilistel kui ka professionaalsetel taimekasvatajatel raske mõista.

Vanu algupäraseid püsililli soovides tuleb alati küsida, kust taim on pärit või osta taimed sellisest puukoolist, mille taimekataloogis on kirjas taime päritolu.

Selle raamatu püsililleliike käsitlevas peatükis on kirjeldustes mainitud, milliseid neist on meil vanades aedades kohatud.

51

Püsilillede paljundamine

Püsilillede paljundamine

Jagamine

64

Puhmiku jagamine on kodustes tingimustes kõige kergem, kiirem ja kindlam viis mitmeaastaste taimede paljundamiseks. Peaaegu kõiki aia tavalisemaid püsililli võib jagada. Meetod sobib sellistele püsililledele, millel on sitked, töötlemist taluvad juured ja mis kasvatavad uusi võsusid eelmiste kõrvale, moodustades aasta-aastalt laienevaid, mätta- või vaibalaadseid puhmikuid.

Taimede mullast väljakaevamine ja põhjalik jagamine on eelkõige hooldustegevus, kuid paljundamine toimub selle käigus. Enamik aretatud rühmapüsikuid tuleb jagada iga paari aasta tagant ja ümber istutada, muidu nende kasv nõrgeneb ja õitsemine väheneb. Ka looduslike taimede puhmikuid tasub aeg-ajalt korrastada, eriti siis, kui on tugevasti umbrohtunud või kasv kängunud.

Põhireegli järgi jagatakse suve keskel ja lõpul õitsevad püsililled varakevadel, kui uued võsud alustavad kasvu. Kevadel ja suve algul õitsevad püsililled jagatakse seevastu kohe pärast õitsemist või suve lõpus.

Jagatav taim kaevatakse ja tõstetakse pinnasest välja nii, et juured jääksid võimalikult terveks. Laiast puhmikust lõigatakse terava labidaga sobiva suurusega kamakad, mis tõstetakse kõrvale hilisemaks jagamiseks. Kui puhmik on väga vana, valitakse tükid noortest tugevakasvulistest ääreosadest ja hõredad keskosad visatakse minema. Hõredajuurelised püsikukamakad lammutatakse tükkideks käsitsi või pikateralise noaga. Nii jagatakse näiteks enamik astreid, härjasilmi ja kuldvitsasid.

Tihedajuureline mätas tuleb ühes tükis välja tõsta. Kõigepealt kaevatakse taime ümber juurtesügavune vagu ning siis kangutatakse mätas labidaga välja.

Suure kamaka keskele surutakse kaks aiaharki selgapidi üksteise vastu ja varsi liigutades saab mätta

poolitada või vajadusel veelgi rohkemateks osadeks jagada. Lõpuks jagatakse tükid käsitsi. Tihedaid mättaid moodustavad näiteks päevaliiliad, hostad ja kobarpead.

Igale taimele peab jääma tugev, terve juurestik ja paar-kolm suuremat kasvupunga. Mitmeaastaste umbrohtude juured nopitakse hoolikalt ära. Istutusalad tuleb juba varem ette valmistada, et väikesed jagatud taimed saaksid kohe mulda vahepeal kuivamata. Enamike püsikuliikide jagatud taimed kasvavad juba esimese suve jooksul paraja suuruseni ja on kõige ilusamad teisest suvest alates.

Kogu taime maast kaevamine pole alati vajalik.

Jagatud taimi võib lihtsalt puhmiku või mätta servast aialabidaga või isegi käsitsi eraldada. Ka siis peab igale taimele jääma hea juurestik ning värsked kasvupungad.

Mõned püsililled nagu näiteks harilik füüsal ja täpiline metsvits levivad pikkade maa-aluste risoomidega, mis pistavad uusi võsusid pinnasest välja üpris kaugel emataimest. Neid on kerge välja kaevata ja mujale istutada. Maapealseid võsundeid kasvatavad kadakkaer, roomav metsvits, akakapsas, villane nõianõges ja mitmed muud alpi- ning pinnakattetaimed. Läbilõigatud võsund koduneb tavaliselt kiiresti uues kasvukohas, eriti kui sel on juba väiksed juured olemas.

Pistikud

Paljusid püsililli võib paljundada, juurutades noori võrseid. See meetod on veidi keerulisem ja nõuab oskust ja hoolsust, kuid veendunud aiahuviline saab sellega kindlasti hakkama.

Pistik võib olla just oma kasvu alguses olev terve võrse (varrepistik) või noorest võrsest lõigatud latv.

Varrepistikud võetakse varakevadel, kui uued võrsed

ga siledaks ja pistetakse 2-3 cm sügavusele niiskesse tihendatud turba-liivasegusse (2 osa turvast + 1 osa jämedat liiva). Ka vees juurutamine sarnaselt toa­ lillepistikutega on võimalik.

Juurutamisfaas on töömahukas ja nõuab täpsust.

Pistikuanum kaetakse kilega ja pistikuid piserdatakse mitu korda päevas. Turba-liivasegu hoitakse ühtlaselt niiske, kuid mitte kunagi märjana. Juurdumine kestab olenevalt liigist 2–5 nädalat.

Kui pistikud ilmselgelt kasvavad, on need juurdu­ nud. Neid harjutatakse paari nädala jooksul kuiva õhuga, eemaldades kattekile iga päev aina pikemaks ajaks. Hiljem pistikud vajadusel pintseeritakse ja viiakse õue paljunduspeenrale kasvama. Väiksed ja aeglasekasvulised taimed on parem jätta juurdumis­ anumasse kasvama ja talvitada keldris. Taimede kasvatus kestab 2–4 aastat.

Juurepistikud Püsikute jagamine on lihtne viis nende paljundamiseks, et istutus tuleks võimalikult mõjus. Kui hankida kusagilt alustuseks mõni taimgi, saab neid paari aasta pärast ise jagama hakata, et istikuid jätkuks rühmiti lilleaia eri osadesse. Pildil istutatakse jagatud hilise hosta sordi ’Betsy King’ taimed enne päris kasvukohale istutamist paljunduspeenrale kosuma.

on alles mõne sentimeetri pikkused. Võrse eraldatakse juure küljest sõrmedega painutades või terava noaga lõigates nii, et õhuke tükk juurekaela tuleb kaasa.

Ladvapistikud võetakse suve algul. Valitakse tugevakasvulised terved ja õiepungadeta võrsed, millest lõigatakse 5–8 cm pikkused jupid. Pistik lõigatakse kohe lehe alt ja alumised lehed eemaldatakse.

Pistikud kogutakse seest niiskesse kilekotti, et need ei närtsiks.

Varre- ja ladvapistikud juurutatakse pottides või madalates kastides varjulises kohas lavatis või kasvuhoones. Pistiku vars lõigatakse õhukese noatera-

Juurepistikutega võib paljundada püsililli, millel on sammasjas sügavale tungiv juur, nagu näiteks ogaputked ja vägiheinad. Lehekodarikku moodustavaid ja sügavale minevate tugevate sammasjuurtega taimi on kõige parem paljundada juurepistikutega. Sellised lilled on näiteks idamagunad ja jaapani ülased.

Juurepistikud võetakse tavaliselt varakevadel, idamagunate puhul on parim aeg kohe pärast õitsemist.

Sammasjuurega taim kaevatakse üleni maast välja ja selle külgjuurtest lõigatakse 5–8 cm pikkuseid juppe.

Emataime võib lõpuks tagasi istutada. Väänlevajuurelise püsilille mättast kaevatakse labidaga kamakaid ja nendega koos väljatulnud juured lõigatakse juppideks. Juurepistikud kogutakse kasvõi tühja poti põhja, „ülemiste otstega” (peajuure või lehekodariku poolsed otsad) ühte suunda.

Juurepistikud pistetakse veidi viltu püsti poti või kasti turba-liivasegusse nii, et pistiku ülemine ots on umbes sentimeetri paksuse pinnasekihiga kaetud.

Väga peened juured võib asetada horisontaalselt ja katta õhukeselt. Anumad viiakse lavatisse või kasvuhoonesse ja turvas hoitakse ühtlaselt niiske.

65