Toimetanud Kalev Lattik Kujundanud Päivi Palts © Tekst. Mall Hiiemäe, 2010 Fotod: Eesti Rahvaluule Arhiiv ISBN 978-9985-3-2122-5 Kirjastus Varrak Tallinn, 2010 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif
Sisukord Saateks
7
KUIDAS ME ARVAME AEGA 9 Aastajaotustähised ajaratta rehvi peal 11 Aega arva noorest kuust 19 Külvinädalad – kas jäänuk muistsest ajaarvamissüsteemist? Fenoloogiline ja meteoroloogiline külvikalender 26 Inimese ja looduse suhte aspekte eesti rahvakalendris 38 Tabupäevad kui stiihiline tootmispidur 48 Pühapäev maarahva traditsioonis 55 Kosmogoonilise ajakäsituse ilminguid regilauludes 68 Muinaskalendri rekonstrueerimised 91 Trükikalendrite ajaloost 102
23
TÄHTPÄEVADE AASTARING 107 Südatalvest kevadesse 109 Vastlapäevaks vaheldust 114 Maarjapäev ja kevade algus 116 Lihavõtted eesti rahvakalendris 118 Maipüha ei kao kuhugi 126 Suve vastuvõtu pühade rahvausundilisest taustast meil ja mujal 127 Jaanilaupäeval 136 Juuli on heinakuu 141 August – mädakuu 144 Vananaistesuvest ja rahvatarkusest 146 Talve arvatakse mihklipäevast 149 Aeg lõikuspidu pidada 152 Hingedepäev, hingedeaeg 155 Kelleks ja kuidas maskeerida? 159 sisukord
5
Detsember – jõulukuu 176 Kas jõulupuu on maailmapuu? 178 Kas jõuluvana kodu on põhjamaal? 182 Jõulud vanasti 186 Jõulutoitudest muiste ja mullu 189 Õlekõrtest näärikroon 196 Vana-aasta ennustamised 201 RAHVAKALENDRI MITU NÄGU 209 Sigivusmaagilisest „kõlvatusest” eesti rahvakalendris 211 Saaremaa rahvakalendri omapärast 217 Karusepäeva nimest 223 Põhjaranniku jaguaeg 227 Ida-Virumaa rahvakalendri erijoontest 230 Määgimaskäimine ja ketrajasandi laul eesti kadripäeva kombestikus 245 Lõuna-Eesti territooriumi jaotused rahvakalendri tavandi näitel 248 Setu ja vene rahvakalendri ühisjooni 267 Kuidas vanasti paastuti ehk kas on mõtet otsida paastumise mõtet 281 Siberi eestlaste kalendritavandi kujunemislugu 289 Eesti rahvakalendri minevik, olevik ja tulevik 309 Kihelkondade kaart 319 Kirjandus 320 Arhiivilühendid 329 Nimeloend 330 Paigaloend 332 Kalendaarium 336 Üldsõnastik 340
6 pühad ja argised ajad rahvakalendris
Saateks Sellesse raamatusse on koondatud valik kirjutisi eesti rahvakalendri teemal. Esimene peatükk tutvustab käsitlusi rahvapärasest ajaarvamisest („Kuidas me tajume aega”), järgneb ülevaade eesti rahvakalendri pühadest („Tähtpäevade aastaring”), kolmandas on esile toodud piirkondlikke ja kombestikulisi erijooni („Rahvakalendri mitu nägu”). Väljaanne sisaldab peamiselt erialatrükiste artikleid ja perioodikas ilmunud tellimuslugusid. Niisugune lähtepunkt annab võimaluse pakkuda kohast lugemisainet paljudele eesti rahvakultuuri huvilistele. Millest see tuleb, et aastasadadega kujunenud arusaam pühadest ja argistest aegadest püsib ka tänapäeva inimese ajatunnetuses? Milline on Looduse roll meie elurütmide määramisel? Mida on rahvakalendrile andnud muinasaeg, mida kirikukalender? Miks on eri tähtpäevade kombestikus nii palju sarnast ja samas sootuks erinevat? Kuidas on eesti rahvakalendrit mõjustanud kultuurikontaktid teiste rahvastega, olgu Saaremaal või Mulgimaal, Virumaal või Setumaal? Mil määral on tavanditoitude, maagiliste toimingute, meelelahutuste tähendus aegade rutus teisenenud? Need on põhilised pidepunktid, mille juurde olen Eesti Kirjandusmuuseumis töötades ikka ja jälle oma kalendriteemaliste arutluste käigus jõudnud. Kuid, söandades lugejat kaasa mõtlema kutsuda, olen sedapuhku mõnegi varasema kirjatüki kokkuvõttele küsilauset lisades püüdnud problemaatilist rohkem esile tuua. Käesoleva valimiku terviklikkuse ja kompaktsuse huvides on mõni mahukam artikkel siin avaldatud kärbetega. Kohandatud on pealkirju, viitestikku, fotosid, levikukaarte, kirjanduse loendit jne. Artiklite ilmumisaeg jääb aastatesse 1979–2009. Viimatiste aastakümnete poliitilised, sotsiaal-majanduslikud ja kultuurilised muutused Eestis pole jätnud rahvakalendrit puutumata. Tänini on olnud aktuaalne eesti oma muinaskalendri teema, rahvausu ja kiriku suhted, kalendritavandi „teine elu” kultuuritöötajate organiseerituna. Silmanähtavalt kasvav nõudlus niisuguse temaatika saateks
7
järele seostub oma juurte otsimise ning rahva iseteadvuse tõusuga ennekõike 1980. aastatel. Sünkroonselt kalendriaasta kulgemisega soovisid kalendrikaastööd järjepanu Maaleht, Kodumaa, Talu Maa, Kultuur ja Elu, Viru Sõna, Õhtuleht, Eesti Rohelise Liikumise leht Igihaljas, ajaleht Eesti Põllumajanduse Akadeemia, Horisont, Eesti Kirik, Harju Elu, Koit, venekeelne Raduga, teatmik-kalender „Aastavakk”, „Hõimukalender”, „Kalender”. Toimetajatega kulgenud koostööd takkajärele hinnates tundub, et nüüd on autoril aeg neile initsiatiivi eest tänulik olla. Perioodikast käesolevasse väljaandesse palasid valides jälgisin, et aasta olulisemad tähtpäevad oleksid enam-vähem esindatud (süsteemse ülevaate saamiseks sobib kätte võtta seeria „Eesti rahvakalender” köiteid). Otsekui vastukaaluks üldise huvi tõusule meedias taandus seda kiiremini talutöödesse ja ilmaennetesse puutuva traditsiooni tegelik kasutus rahva seas, ent Eesti taasiseseisvumisega ilmnes uusi jooni, isegi seni teadmata tähtpäevi. Põgusalt on raamatus juttu neistki. Kasutatud näitetekstid ja fotod pärinevad Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudest. Mõtlen tänutundega nii kalendripärimuse talletajaile kui ka neile traditsioonikandjatele, keda olen paljudes Eestimaa paikades usutlemas käinud. Arvutitöö eest raamatu käsikirja kokkupanemisel ja kordategemisel kuulub mu tänu Tuuli Otsusele ja Reet Hiiemäele, illustratsioonide ettevalmistamisel oli abiks Katrina Kink. Mall Hiiemäe Tartus, tõnisepäeval 2010
Tsaariaegses Eesti Kodu kalendris 1910. aastaks on märgitud nii uue kui vana kalendri daatumid.
8 pühad ja argised ajad rahvakalendris
Kuidas me arvame aega
Küündlapäävast seetse siguje, kahessa karja, üksteistkümmend jüripääva, jüripäävast ühessa jaani, jaanist neli jaaguppääva, jaaguppäävast kuus marti, martist kuus jõulu, jõulust kuus küündlapääva. (Tori)
Aastajaotustähised ajaratta rehvi peal Tänapäeval on meile nii oluline uusaastaöö elevusttoov hetk, mille kättejõudmist kuulutavad tuhanded taevasse tõusvad raketid ja mida mõõdavad tornikella kaksteist lööki. Rahvakalendri aastajaotustähised aga ei keskendu hetkele, aastavahetus sai olla mingi pikem, isegi nädalaid või kuid kestev ajalõik.
Ajaratas veereb alati Kuidas kujutada aja kulgemist? Võib-olla lõputu joonena, jäljena, mille jätab puhtal lumel liuglev reejalas? See oleks vastavuses aja tunnetamisega lineaarsena (ld linea – joon). Ometi on niisugune metafoorne kujutlus meile veidi võõras. Paremini sobiks võrdlus ratta liikumisega. On ju ajaratas see, mis aina ringi käib. Nelja rattaga sõiduvahendit – vankrit – tunti siinmail juba esimesel aastatuhandel eKr. Kuusalu kihelkonnast pärineb vanasõna Ajaradas kierd ilma rahata, Kihelkonnast on kirja pandud ütlus Ajaratas jookseb pitkamise ning Tartu-Maarjast mõttetera Ajahammas sööb kõik läbi ja ajaratas veereb alati. Kui järele mõtelda, siis polegi aja võrdpildina igapäevaelus meile oluline jälg, vaid ratas ise oma ringlemises. Aastagi on ring. Ranges järjestuses jõuavad selles ringis kätte sügis ja talv, saabub jõuluaeg. Ring saab täis ja kõik kordub uuesti (vrd Vahtre 1991: 10 jj). Kalendriaasta graafiliseks kujutamiseks sobib ring, aastaringi mõistet kasutame, öeldes, et lõbustusasutused töötavad aasta ringi või et inimese organism vajab aasta ringi vitamiine. Nii on meie ajatunnetus tänini paljus tsükliline (kr kyklos – ratas, ring), mis siis veel rääkida mõne aastasaja tagustest või kaugema mineviku arusaamadest.
kuidas me arvame aega
11
Põllumehe aastajaotus Kvaliteedikategooriast lähtudes on usundiuurijad selliseid ajalõike nimetanud erineva maagilise koormusega ajaks, vastavalt tähenduslikuks, kriitiliseks või tühjaks ajaks, ka kõrvalajaks. Kas pole talvepoolne aeg mihklipäevast jüripäevani hoopiski „tühi aeg”? Teise kvaliteediga on see põllupidamise seisukohalt kindlasti. Soomekeelne sõna vuosi tähendab nii viljasaaki kui aastat. Ka Põhja-Eesti Viru- ja Harjumaa murretes märgib voos aastat. Rahvapärases käsituses ei tarvitse saagiaasta olla daatumitega piiritletud, kuid on mingite muude tunnustega määratletav, nii nagu seda on näiteks täiskuuaeg või vananaistesuvi. Lõikuspüha võib pere, suguvõsa vms sotsiaalses mõttes ühtekuuluva rühmaga pühitseda kokkulepitud päeval. Ometi ei tähenda see, et järgmisest päevast algaks uus aasta. Enne saab põllumehe-karjakasvataja talvevaheaeg mööda ja uue majandusaasta algustähise tunnuseid kannab küünlapäev nn lugunädalate arvestusega: küünlast on kümme (nädalat) kündi (künnipäevani, 14. IV), kaheksa karjalasku (karjalaskepäevani, 1. IV), seitse siguje (sigade väljalaskmiseni, paastumaarjapäev, 25. III). Küünlapäevaga algab koguni 50 protsenti lugunädalate loenditest eesti vanasõnavaramus.
Vegetatsioonikalendri aastaring Et aastaring on jälle täis saanud, sellest annab meie laiuskraadil märku sügisene taimehaljuse kadu. Ajalõiku lehtpuude kolletamisest ja lehevarisemisest, esimestest halladest ja lumeilmadest kuni püsiva lumekatteni ei saa ajaratta kodaravahesid märkides täpselt paika panna. Üleminekuaeg on aastati muutuv. Muistne ajaarvestus võtab siin appi ka kuukalendri. Mõõtühikuks on sünoodiline kuu (29 päeva 12 tunni 44 minuti 3 sekundi pikkune ajalõik), määratletuna vaatluse teel kuu loomisest või kuusirbi nähtavale ilmumisest järgmise kuuloomiseni või nähtavaletulekuni. Teada on mitmeid sügise saabumist märkivaid kuunimetusi: lehelangemisekuu, kolletuskuu, hingekuu, kooljakuu, sügiskuu. Kuukalendri arvestuse
12 pühad ja argised ajad rahvakalendris
taandumise käigus kandusid need nimetused 17. sajandil oktoobrile, Lutsi keelesaarel novembrile. Hingekuu oli tähenduslik, teistsuguse kvaliteediga aeg. Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivis leiduvate kirjapanekute järgi kestis see neli nädalat. Mõistagi võis hingedeaeg kesta kauem kui üks sünoodiline kuu. Hingedeaja ilma järgi arvati ette kogu järgmise aasta ilmu ja saake, nii nagu aastavahetuse kombestikule omane. Keskendumine esivanematekultusele välistas muude tähtpäevade omaksvõtu. Oktoobrikuu rahvakalendrist on teada vaid kolletamispäev (14. X), kirikukalendri luukapäeva (18. X) kohta ütlus, et Luukas teeb õlut, ning simunapäeva (28. X) kohta, et Siim teeb sillad. Mõningate aastavahetuse päeva tunnustega on simunapäev soomlastel. Eesti pärimuses see päev siiski aastavahetuse tähiseks kujunenud ei ole. Sama võib väita kirikukalendri hingedepäeva (2. XI) kohta. Niisiis on vegetatsioonikalendri aastavahetus eestlastele tajutav olnud kui ajavahemik, mille algust ega lõppu ei piiritleta.
Jaguaeg paneb aastavahetuse paika Jaguaja tähenduse lahtimõtestamine on nii soome kui eesti uurijatele andnud palju peamurdmist. Soome rahvapärimus pakub siin märksa ehedamat materjali kui eesti pärimus. Jaguaeg on 11–12-päevane ajalõik enne mardipäeva (10. XI), nimetatud on ka simunapäeva ja mardipäeva vahemikku. Selle tähendusliku perioodi kombestikku kuulus ingerisoomlastel aastavahetusele omane ennustamine: mindi teise pere akna alla hääli kuulama (kurjad sõnad kuulutasid järgmisel aastal tülitsemist, laul ja kenad sõnad õnnelikku abielu), vaadati läbi hobuserangide õuest tuppa (kellel pead näha polnud, sel oli järgmisel aastal manalasseminekut oodata). Silmitseti, kelle nägu veeklaasi põhja poetatud abielusõrmuse võluringi ilmub, sümboleseme pea alla panemisega püüti kallimat unes näha. Majapidamisele oli jaguaeg kriitiline. Hoonetes tuli liikuda vaikselt, mitmed kodutööd-toimetused olid keelatud. Uudsesaagist küpsetati leib, mis pidi lõppeva saagiaasta viljatulu edasi kandma järgmisse aastasse, sestap hoiti seda leiba aidas, toodi jõuluks
kuidas me arvame aega
13
Uusaastasaluut Tartus. ERA VF 2883. A. Aotäht 31. XII 1995.
lauale ning viidi taas aita, kust järgmise aasta külviajal tükike külvivakkagi poetati. Peale aastavahetusele tunnusliku kombestiku leidub soomlastel ka rahvapärane termin vuodenalkajaiset. Otsustades 18. sajandi keskpaigast pärit kirjelduse järgi, polnud aasta alguse tähistamine veel konkretiseerunud kindlale kuupäevale. Talupere otsustas ise, millal lammas tappa, rituaalsed road valmistada ja nii sisse juhatada uudsesaagi söömise periood. Jaguaja erinevus hingedeajast seisneb selles, et jaguaja moodustab
14 pühad ja argised ajad rahvakalendris
kindel arv päevi ja silmas on peetud nii kuukalendrit kui päikesekalendrit. Jaguaeg jagab just nimelt aega. Uus aasta ei saanud alata enne, kui päikesekalendri aasta kuukalendriga kohakuti sai. Kuna päikeseaasta jooksul jõuab Kuu 12 korda oma teekonda alustada ja lõpetada, jääb järele veel 11–12-päevane tühimik – jaguaeg. Soome rahvakalendris kinnistusid rikkaliku aastalõputraditsiooniga kekripidustused nagu ka vuodenalkajaiset lõpuks kiriklikule pühakutepäevale (1. XI). Mõistatamisele omistati kaugemas minevikus kariloomade sigivust soodustavat toimet, oli ju muudegi üleminekurituaalide puhul kogetud, et mõistukõne on otstarbekam kui otseütlemine. Näiteks udmurdid tohtisid mõistatada alles pärast põllutööde lõpu püha pukrot (pokrov, 1./14. X) möödas. Arvatavasti peitub põhjus selles, et nende usundis kuulus mõistatamine sakraalsete tegevuste hulka, eesmärgiga kergendada üleminekut vanalt aastalt uuele.
Kirikuaasta algus Küll aga leiame luteri kiriku trükikalendris ühe novembrilõpu pühapäeva juurest märke: viimane pühapäev kirikuaastas. Üksiti on see päev surnute mälestamise püha. Siit edasi järgmine pühapäev on 1. advendiaja (ld adventus – tulek) pühapäev, mis kuulutab Kristuse peatset tulemist 1. jõulupühal (25. XII). Kuna kirikuaasta lõpeb pühapäevaga, ei saa ta olla aastati ühel ja samal kuupäeval, vaid selle määrab pühapäeva asukoht.
kuidas me arvame aega
15
Otseselt pole kirikuaasta alguse päev rahvakalendrit puudutanud, küll aga kaude. Nimelt paikneb selle vahetus läheduses andresepäev (30. XI). Lääne-Euroopast jõudis Eestisse saksa kultuuri vahendusel lausa andresepäeva ennustuste buum, mis Teise maailmasõja aegadel vaibus taas. Need on tüüpilised aastavahetusele ning aastajaotustähistele tunnuslikud ennustused ja seostuvad andresepäeva eelõhtuga, osalt ka kesköötunniga. Peaasjalikult on need suunatud tulevase teadasaamisele ja ettevalmistusedki on traditsiooniomased: rõivaeseme pea alla panemine või voodi ette jätmine, rääkimiskeeld magamaminekul, soolase söömine, et kallim tuleks unenäos juua pakkuma, veenõu asetamine voodi juurde, märja näoga magamaheitmine jms. Erijooneks on palvepöördumine püha Andrease või koguni Kõigevägevama poole. Põhiliselt Pärnu-, Viljandi- ja Tartumaal kuulus siia veel ka kaerte või odraterade külvamine voodisse. Kui tüdruk tahab oma tulevast armukest näha saada, peab andressapäeva õhta kuskilt otre varastama, neid õhtul magama heites omale peosse võtma ja siis keskööl üle pää viskama, üteldes: „Mina külvan, mina külvan, Issanda Jeesuse Kristuse nimel, täna öösi peab minu tulevik tulema.” Keda meest ta siis unes näeb, see pidada tema tulevane armukene olema. (Tarvastu, 1893)
Päikesekalendri aastavahetus ja jõulud Tänapäevaks on tähtpäevade ja nende juurde kuuluva tavandi konkurentsis peale jäänud päikesekalendri aastavahetus, ent mitte kõrvalise abita. Võitmatu päikese (ld sol invictus) sünnipäeva ja Jeesuse sünnipäeva ühitamisotsusel Roomas 25. detsembril 354. aastal on olnud kaugeleulatuv mõju nii ajas kui ruumis. Meie laiuskraadil sobib talvine pööripäev hästi kuulutama valguse võitu pimeduse üle. Põhjalas sobitus Kristuse sünnipäev muinasskandinaavia pööripäevapühadega hästi kokku, tõi aasta kõige pimedama üleminekuaja maagilistesse toimingutesse muutusi ning kujundas neist rõõmu ja rahu pühad. Ajalooliselt on jõuluaegki päikese- ja kuukalendri ühitamise
16 pühad ja argised ajad rahvakalendris
märk ajaratta rehvi peal. Kuu-päikesekalendris oli selle märgi asukoht muiste aastati erinev, vastavuses sünoodilise kuuga. Tahtes muistse ajaarvamise malli järgi seda asukohta kuidagi täpsustada, tuleks Kuu „nägu” vaadata. Mõistagi on täpsusele püüdlevas tsiviilses kalendrikorralduses talvine päikeseseisak märksa stabiilsem ja kindlam orientiir kui kuufaas. Mõttekam on päikese- ja kuukalender ühitada, ilma et Kuud vaadataks – pigem nii nagu jaguajalgi: uue aasta alguseni jääb 11–12 päeva erilise maagilise koormusega üleminekuaega. Sakslaste rahvausundis on kaksteistpäevak (saksa k Zwölften) küll märksa kindlam mõiste kui eestlastel, see-eest on eestlaste kalendri jõuluperiood „õigemal” ajal, alates toomapäevast (21. XII) ja lõppedes kolmekuningapäevaga (6. I). Tours’i sinodi otsusega 567. aastal kinnistati kaksteistpäevak ajavahemikule esimesest jõulupühast kolmekuningapäevani. Tänapäeva eestlane järgib neidsamu piiridaatumeid, toomapäev on unustusse jäämas, kuid kujutlust pikemast pühadeperioodist on hakanud toetama 20-päevase jõulurahu tseremoniaalse väljakuulutamise tava. Soomes on jõuluaja jäämist ühte sünoodilisse kuusse peetud heaks endeks. Seda uskumust tuleb ette ka meie pärimuses: kui uued ja vanad jõulud (s.o jõulupühad ja näärid) on ühel kuul (s.o jäävad samasse sünoodilisse kuusse), tuleb soe kevad ja hea viljasaak. Kuigivõrd muutis arusaamu jõuluaja paiknemisest üleminek Juliuse kalendrilt Gregoriuse kalendrile. Eestis toimus see alles 1. veebruaril 1918 (1. veebruarile järgnes kohe 14. veebruar). Jõulupuukombe levimist mõisatest talurahva sekka see igatahes soodustas. Näiteks pidas rahvasõbralik Sangaste krahv Berg Saksamaal jõulupühi, Eestimaal aga jõudsid pühad kätte hiljem. Jõuluaeg. Saksad olid suures saalis laua taga rinnan. Anti lastele ja moonanaistele päärätitäis suhkurt. Lehmalüpsjatele anti pääräti. Saksamaal peet 2 nädalat jõulu enne, siis tuli koju, tegi siin oma perega püha. (Sangaste, 1967)
Veneõigeusu kirik aga jättis oma tähtpäevad muutmata. Nii on õigeusku setude jõululaupäev 6. jaanuaril ja Siberi eesti asunduste eestlased saavad tänini pidada jõulupühi kaks korda, kui ainult soovivad.
kuidas me arvame aega
17
Rahvajutus olla kalendrierisuse põhjustanud kõrge tsaariperekond (Mihhail Romanov oli troonil 1613–1645 ja Aleksei 1645–1676). Mihail Feodorovitši poeg Aleksei Mihailovitš võtnud naist. Pulmapäev kuulutatud jõuludeks. Pole aga asjaga valmis jõutud ja nii lükatud jõulud edasi. Teised riigid pidasid õigel ajal ära, Venemaal aga [peetakse] hiljem. (Ambla, 1938)
Naljaga pooleks on osutatud ka Peeter I reformimeelsusele. Peeter oli parajasti väljamaal, kui seal jõulusid pidama hakati. Peeter tahtis kodus ka jõulusid teha ja hakkas koju ratsutama. Tal kulus 2 nädalat kojusõitmiseks ja alles siis hakkas jõulusid pidama. Selle pärast oli Venemaal kalender 2 nädalat taga kui mujal. (Karuse, 1961)
Peeter I valitsemisajal (1682–1725), täpsemalt 1699. aastal, hakkas Venemaal kehtima uusaastapäevana 1. jaanuar senise 1. septembri asemel, kusjuures tsaar ise määras tähistamisviisi (kahuripaukudega, õlekubude süütamisega linnaväljakul jms). Kriitilisel ajal liikvel olevate deemonlike jõudude tõrjemaagilise peletamisega niisuguse lääne kultuurist otse üle kantud tähistamise puhul vististi tegemist ei olnud. Kus ja millal aastaring täis saab ning uus algab, see on tunnetuse ja kokkuleppe küsimus. Loomulikult on tegu tähendusliku ajalõiguga. Kuidas seda tähistada, kas sõita ühes vööndiajaga regioonist teise ja sukelduda vaatemängudesse, tõmbuda metsamajakese vaikusesse elu ja olemasolu mõistatusi mõistatama või ette võtta midagi muud, see on indiviidi otsustada. Horisont 2000, nr 6, lk 4–9
18 pühad ja argised ajad rahvakalendris
Aega arva noorest kuust Võime uhked olla, et oleme autode, televiisorite ja arvutite sajandisse suutnud mälus kanda aastatuhandete taguseid rahvatarkusi. Nende tarkuste hulka kuulub kuukalendri tundmine oskusega Kuu kõvasid ja pehmeid aegu arvestada ning nende järgi oma igapäevaseid töid-toimetusi seada. Teateid Kuu kõva (kalgi, kaleda, kuiva) või pehme (mäda) aja kohta leidub Eesti Rahvaluule Arhiivis, Eesti Rahva Muuseumis ja Emakeele Seltsi murdekogus. Kirja on need pandud Eestimaa kaguosast: Lõuna-Tartumaalt, Võru- ja Setumaalt. Mujalt pärit teadetes on küll juttu kuufaasidest, kuid nende liigendamisel ei tavatseta kasutada kõva ja pehme aja nimetust. Toetumegi siin võrukeste rahvatarkusele, milles on ebamäärase sõnastuse, erinevate arusaamade ja küllap unustamise tõttu ka vastuolulist. Kuu 3–4 päeva kestvaid, aina vahelduvaid kõvasid ja pehmeid aegu (ja ka nende vahepäevi) arvestatakse taevapildis vaadeldava Kuu erinevate olekute järgi. Tegemist pole niivõrd ajaarvamisega, kui just aja arvestamisega: oluline pole aja kulg, vaid pidepunktid selles. Üks Haanja vallast pärit õpetus 1936. aastast annab järgmised määratlused. Noorest kuust algades. Kuni kuu on kolm päeva vana, on pehme aig. Noorekuu kaar on kalg aig. Kuu pooleks-saamise päeval lõpeb kalg aig ja algab noorekuu pehme aig. Täüskuu ajal on paar päeva kalg aig. Vanakuu maul on pehme aig, kuni kuu pooles saab, algab vanakuu kalg aig. Kuni päiv enne noorekuu loomist, mis on kuuvahepäiv, mil kuud ei ole, on pehme aig, üldse kõige pehmem aig.
Kõige olulisemaks osutubki kuuloomise piirkond. See on ka mõistetav, on ju Kuu mõned päevad lausa kadunud ja luuakse siis uuesti. Neid päevi on üksmeelselt peetud pehmeks ja üldse maagias tähenduslikuks ajaks. Kõva ja pehme aja piiril asub samuti kaduneljapäev, s.o tähtis tõrjemaagia päev, mille nimetus vihjab Kuu peatsele kadumisele. kuidas me arvame aega
19
Kuu kõvad ja pehmed ajad on küll vaheldumisi, kuid täpselt neid ööpäevade kaupa paika panna ei saa, sest ajavahemik kuuloomisest teiseni (29 ja pool ööpäeva) ei anna end niimoodi jagada. Otstarbekas on toimida nii, nagu vanarahvas on teinud. Nimelt on hoolega jälgitud Kuu nägusid. Aega, mil Kuu on kihvas või kehal (imeõhukese kuusirbi sees kumab Kuu keha), on peetud pehmeks ajaks. Aeg, mil Kuu on kaares, teravate nurkadega, on kõva aeg. Sellal, kui Kuu on seamaos, maksa moodi (poolkuust veidi suurem), on pehme aeg, seejärel (olgu kasvava või kahaneva Kuuga) tuleb kõva aeg. Selguse mõttes toome siinkohal ära ka Põlva kihelkonnast pärit suurmehe ja rahvaluule kogumise initsiaatori Jakob Hurda (1989: 3) üldreegli: pehmed ajad on kuuloomise aeg, pool noorkuud, täiskuu, vana pooltäiskuu, nende vahele jäävad kõvad ajad. Lisaks mõned rahvatarkuste kirjapanekud. Kui pehmel kuul sõrme lõigatakse, mädaneb sõrm 2–3 nädalit, kui kõval kuul, on sõrm 2–3 päeva pärast korras. (Võrumaa, 1929) Pesupesemist küll öeldi, et vanalkuul, kui on pehme aeg, et siis läheb pesu hästi puhtaks. (Võnnu, 1986) Kui majapalke raot, sis piät ragoma kuiva aoga – vanakuu kaarige. Vastsekuu kaarige raotas lehepuu ja vanakuu kaarige raotas nõglapuu. (Karula, 1967) Kuu vahepäev on, kui kalendris on märgitud homme noorkuu, siis täna on kuu vahepäev, millal enam vanakuud ei ole, on vahepäev. Siis tehakse kõik taludes, mis pehmel ajal peab tehtama. Riiete pesemine, enne pügamist lammaste pesemine, toapõrandate pesemine, ahjude savitamine, naiste juukste silitamine-sugemine ja otsade lõikamine, viljapuude puhastamine ja põõsaste istutamine, suvel tervise- ja rohutaimede korjamine. (Rõuge, 1926)
20 pühad ja argised ajad rahvakalendris
Tarbepuude mahavõtmiseks sobis vanakuu aeg. Ehituspalkide lõikus Rapla khk Järvakandi metskonnas 1935. a. ERA foto 2068.
Eesti kohal on olnud selget taevast ja taevavõlvil Kuud näha piisavalt, et meie esivanemad oma maapealsetes toimetustes kuukalendriga arvestada saaksid. Maagilise tähenduse poolest olid kõige olulisemad kuuloomise aeg, noorkuu (kasvava Kuu) aeg, täiskuu aeg ja vanakuu (kahaneva Kuu) aeg. Täheteadlased arvestavad igas riigis trükikalendrite jaoks välja vastavalt Kuu olekutele ja ajavööndile kuufaasi algusmomendid.
kuidas me arvame aega
21
Traditsioonilised tingmärgid ja faaside nimetused on: noorkuu (ajalõik kuuloomisest esimese veerandini), esimene veerand, täiskuu, (viimane veerand. Ajapikku oleme harjunud kuufaase vaatama mitte taevapildist, vaid kalendrist. Paraku pole kalendrite tingmärgid alati üheselt mõistetavad. Võib-olla kimbutab trükiveakurat, võib-olla ei suvatse arvuti vajalikke märke pakkuda, eksida võib kuumärgi tähenduse määramisel. Teatavaid maagilisi toiminguid (näiteks elamusöödikute tõrje) eelistati ette võtta nimelt viimase kuuveerandi aegu. Lutikate, prussakate, kilkide, täiade ja kah mõnede muude putukate ävitamiseks tuleb valida kuu viimane veerand, siss kaovad nad kõige paremini. Ku neid aga noorekuu sees katsu ävitada, siss sigib neid veel rohkem ku enne. (Kõpu, 1947)
Ajalõiku, mil kuukettast võib näha veel viimast veerandikku ja seejärel vaid kitsast sirbikest (Kuu kadumise aega), on rahvasuus nimetatud ka vanakuu ots, vanakuu põhi, kadev (kaduv) aeg. Kauges minevikus hakati kuufaasi kulgemise järgi loendama päevi: esimene, teine, kolmas, neljas. Eestlastel on sellekohased nädalapäevade nimetused tänini kasutusel: esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev. Muistses kuukalendris oluline mõttelist perioodi lõpetav neljas päev pärandas oma tähtsuse neljapäevale. Eesti Rahvaluule Arhiivis leidub rohkesti kirjapanekuid sellest, mida sobis teha noorkuu neljapäeval, mida täiskuu neljapäeval või mida vanakuu neljapäeval. Vanakuu sirbi nähtavaloleku aegset neljapäeva nimetati mõnel pool kaduneljapäevaks. See pidi olema soodus aeg kahjurputukatele kadu kuulutada. Praegusaja trükikalendrites on sageli kaduneljapäevaks pakutud kõiki viimase kuufaasi aegseid neljapäevi, ent rahvapärimuses on üldjoontes nii, et kaduaeg algab Kuu viimase faasi neljandast päevast. Aega arva noorest Kuust; Kuidas rehkendatakse kaduneljapäevi. Maaleht, Targu Talita 1998, nr 28, 23. juuli, lk 434: 1998, nr 15, 16. aprill, lk 234
22 pühad ja argised ajad rahvakalendris
Külvinädalad – kas jäänuk muistsest ajaarvamissüsteemist? Künnipäev, 14. aprill on eesti rahvakalendris esimene kevadistele põllutöödele asumise tähtpäev. See on üks väheseid muistse töökalendri päevi, mis on püsinud oma tähtsuse kaotamiseni sisult muutumatuna ja samatähenduslikuna. Kas kuulub künnipäev päritolult praegusest soojemasse kliimaperioodi, lõunapoolsetele aladele või on mängus kalendritriiv, nii või teisiti on ta Eesti 19.–20. sajandi oludes liiga varajane, seda ka sel juhul, kui aega arvestada vana kalendriarvestuse järgi kahe nädala võrra hilisemaks. Rahvapärimustes on künnipäev ennekõike künni alustamise päev, nii nagu ütleb nimetuski. Nagu karjalaskepäeva puhul, mis on 1. aprillil ja seega veelgi kohatumal ajal, on teinekord lisatud: Kas või läbi lume. Teisal on traditsiooni konservatiivsust paindlikumaks muudetud mööndusega, et tööd tuli alustada vaid sümboolselt: künti mõni vagu või toodi põllutööriistad ülevaatamiseks ja korrastamiseks lagedale. Sümboolne töövahendite „liigutamine” või töö alustamine on olnud maagilise tähendusega. See kuulub juba talviste ning kevadtalviste tähtpäevade juurde ega puudu ka aastavahetuse rikkalikust kombestikust. Vanasõna Laisk tõstab adra alles aia peale, kui virgal juba maa küntud pakub kompromissi mõlemast künnipäeva ettevõtmisest ning on sellisena tuntud rohkem Lõunakui Põhja-Eestis. Maaelanike vanem põlvkond mäletab veel tänapäeval, et kevadistel külvitöödel võeti arvesse külvinädalaid. Kellel need peas ei püsinud, võis trükitud kalendrist järele vaadata. Teatava vilja mahategemisel ei tarvitsetud siin kinni pidada üksikust päevast – selleks oli aega nädal või rohkemgi. Tavaliselt juhinduti üldistest tõekspidamistest külviks eelistatuma nädala – optimaalse külviaja kohta, ent polnud ranget keeldu ka nendest kõrvale kalduda. Tihti on fenoloogilised näitajad olnud sama olulised või isegi olulisemad, kartulipanekul aga jälgiti sagedamini kuufaasi. Kuuendal külvinädalal seemendatud põldu arvati rohkem umbrohtuvat, sellest kõneleb
kuidas me arvame aega
23
nimetuski: rohunädal ehk hainanätäl. Teisi külvinädalaid loendati numbritega, eri nimetustest teated puuduvad. On selge, et külvide üldise järjekorra määras kauaaegne põlvest põlve pärandatav töökogemus; praktika näitas, millised kultuurid on soojalembesemad, õpetas arvestama umbrohtude tärkamisajaga jne. Märksa keerulisem on kalendriuurijal lahti mõtestada külvinädalate süsteemi ennast, selle tekke- ja kujunemislugu. Külvinädalaid loendatakse suuremast numbrist väiksema poole ning ajas kulgevad nad tagurpidi, alates kevadel kümnendast ning lõpetades suve tulekul esimesega. Võib ainult oletada, et muistses ajaarvamissüsteemis on lähtutud suvisest pööripäevast, millest ettepoole nädalaid loendati. Sama arvestusviisi võib üksikute säilinud teadete alusel jälgida talvise pööripäeva ja üldse aastavahetusega seoses. Hallistes või Karksis usuti olevat talvisele jõulust ettepoole loendatavale härmanädalale vastaval kevadisel külvinädalal hea külvata (1868). Rahvaluulekirjapanekutes on sagedamini juttu kümnest külvinädalast, mille kevadepoolseks piiriks on jüripäev ja suvepoolseks jaanipäev. Tegelikult on aga jüripäevast jaanipäevani, s.o 23. aprillist 24. juunini, 9 nädalat. Milles on asi? Ilmselt on kunagi külvinädalate kevadepoolse piiri määranud künnipäev, ajapikku on aga pühakunimega jüripäev kiriku toel muistse tähtpäeva koos selle juurde kuuluva kombestikuga endasse sulatanud ning külvinädalaid on hakatud arvestama jüripäevast alates. Silmas tuleb pidada muidki asjaolusid: 1918. a kalendrireformi järgi nihkus senise vana kalendri jüripäev ja koos sellega kevadiste põllutööde algus uues (Gregoriuse) kalendris 6. maile. Seda kuupäeva on vana jüripäeva nime all mõnedki pidanud samamoodi kevadiste põllutööde alguspäevaks kui 23. aprilli. Nõnda pole rahvapäraste külvinädalate kohandamine ametliku kalendriga kuigi hõlpsaks kujunenud. Varasemate aegade kalendritegijad on püüdnud külvinädalaid jooksva aasta nädalatega sobitada sel moel, et puhuti on külvinädalate alguspäevaks märgitud mitte jüripäev, vaid esimene jüripäevale järgnev esmaspäev või pühapäev, puhuti aga on külvinädalate algus-
24 pühad ja argised ajad rahvakalendris
ning lõpunädalat venitatud päeva võrra pikemaks või lühemaks. Tegelik külviperiood hõlmas viis-kuus kevadepoolset külvinädalat, kümnendal ja üheksandal nädalal tuli külvata kaera ja vikki, siit edasi jaotus üsna pikale ajavahemikule odrakülv, seitsmendat või viiendat nädalat on peetud kartulipaneku eelisajaks, lina eelistati külvata pärast rohunädalat. Alates viiendast külvinädalast hakati külvitöid lõpetama. Neljandat külvinädalat pole üldiselt enam külviajaks peetudki. Aeg jaanipäevani kuulus siiski põlluhooldusele: äestati oraseid, mullati kartulit, veeti ja laotati sõnnikut, hariti kesa. Kitsal alal Lõuna-Eestis, põhiliselt Võrumaal, on loendatud kolmteist külvinädalat, kestusega jüripäevast jaagupipäevani (25. VII). Niisugune jaotus leidus veel 1830. aastatel trükitud kalendreis; nimetatud on ka 14. nädalat. Andmeid külvinädalate kohta on mitmelt põhjapoolselt rahvalt: kõige rohkem karjalastelt, aga ka soomlastelt, lõunarootslastelt ja lätlastelt. Mõistagi pole kolmekuuline periood olnud tegelikuks külviajaks vajalik. Soome etnoloogi Kustaa Vilkuna (1961) seisukoha järgi on külvinädalad jäänuk muistsest 13-nädalasest veerandaasta jaotusest. Sel juhul oleks külvinädalate nimetus seoses maaviljelusega üldistunud iidse ajaarvamissüsteemi kõikidele mingist suve alguse või keskpaigadaatumist ettepoole loendatavatele nädalatele. On ka teine võimalus: külvinädalate jaotus lähtub väiksema päevade arvuga, nimelt viiepäevastest, nädalatest. Sel juhul vastaks 14nädalane külviperiood ajalõigule künnipäeva ja suvise pööripäeva vahel. Ajaloolane Elina Öpik oletab (1981), et külvinädalateks on nimetatud ajalõiku odra külvamisest valmimiseni. Hoolimata nii keerulisest ning paljuski veel seletamata minevikust on külvinädalad olnud meie rahvale tähtsaks ajaliseks orientiiriks kevadtöödel. Sellega seoses on muude, katoliku pühakute järgi nime saanud kalendritähtpäevade osatähtsus külviaegade määramisel mõnevõrra väiksem kui naaberrahvastel (soomlastel, vadjalastel, venelastel, lätlastel). Kalender 1983. Koostanud Gondo Olevsoo. Tallinn, lk 191–196
kuidas me arvame aega
25