rahvameditsiin

MARJU KÕIVUPUU

igal hädal oma arst, igal tõvel ise tohter S i s s e va a d e E e s t i r a h va m e d i t s i i n i

Raamatu valmimist on toetanud Kultuuriteooria tippkeskus (Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond).

Toimetanud Maarja Kaaristo Korrektuuri lugenud Kai Nurmik Kaane kujundanud Mari Kaljuste Kujundanud Janika Vesberg Fotod: Eesti Rahva Muuseum, Eesti Tervishoiu Muuseum, erakogud © Tekst. Marju Kõivupuu, 2013 ISBN 978–9985–3–2645–9 Kirjastus Varrak Tallinn, 2013 www.varrak.ee Trükikoda Printon AS

Kaarlile ja Martinile

Sisukord Alustuseks ........................................................................ . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 8 I OSA Rahvameditsiin – pärimus ja kontekst Rahvameditsiin – mis see on? .......................... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 12 Nõiad, sõna- ning maatargad ja teised ........... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 45 Ülevaatlikult meditsiinilise mõtte arengust Eestis. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 79 Haigusest ja surmast............................................. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 96 II OSA Haigused ja tervendamine Haigususkumused ......................................................... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 116 Hingekaotus............................................................ . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 117 Kooljahädad ............................................................ . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 118 Haigususs ................................................................. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 121 Luupainaja.. ............................................................. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 123 Religioossete või sotsiaalsete normide rikkumine tervisehäirete põhjustajatena ....................... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 124 Siirik ............. ............................................................. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 125 Kuri silm ..... ............................................................. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 127 Mütoloogilised olendid – haigusvaimud ............... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 139 Katk ........................................................................... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 139 Malaaria.................................................................... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 142 Kesköörahvas ja koivalgus .................................. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 145 Maa-alused .............................................................. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 145

Ehmatusest põhjustatud haigused ............................. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 148 Lastevead.................................................................... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 148 Sünnimärgid ............................................................. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 149 Ekseemid ja teised nahahaigused ........................ . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 150 Roosihaigus ................................................................ . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 150 Liigesehaigused ................................................................ . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 154 Hambahaigused ................................................................ . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 156 Marutõbi ............................................................................ . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 161 Allergia – üks paljudest tsivilisatsioonihaigustest .. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 173 Populaarseid ravivahendeid.......................................... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 187 Ravisõnad ja seitsmes Moosese raamat ..................... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 192 Tervistavad (püha)paigad.............................................. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 203 Saun on vaese mehe arst ............................................... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 213 Kasutatud allikad ja kirjandus ..................................... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 222 Fotode ja illustratsioonide allikad ............................... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 234

Alustuseks Tervis on vaese inimese rikkus.

(Häädemeeste) Rahva- ehk pärimusmeditsiin on tähelepanuväärne ja põnev osa rahvakultuurist. See on valdkond, kus on käibel määratul hulgal tervise ja haigustega seotud ainest. Aastasadade jooksul on rahvameditsiini akumuleerunud erinevaid uskumusi haiguste päritolust, põhjustest ja raviviisidest, arusaamu haige ja terve olemisest. Aegade jooksul on vanemad arusaamad haiguste ravist ja tekkepõhjustest segunenud uuemate uskumuselementidega, samuti on akadeemiline meditsiinitraditsioon ja -kirjandus kujundanud ning suunanud rahva meditsiinilist mõtlemist. Ka nüüdisajal on koolimeditsiinil arvestatavaid kokkupuutepunkte rahvapäraste ravivõtetega.

Seega mahub rahvameditsiini mõiste alla nii traditsiooniliste kultuuride meditsiin kui ka suur osa tänapäevasest populaarsest, rahvakeeli alternatiivmeditsiinist, milles segunevad akadeemiline meditsiin ja varasemad, nüüdseks juba vaat et üleilmsed rahvaomased meditsiiniteadmised.

Rahvasuus on käibel ütlus, et iga eestlane peab ennast meditsiinis ja poliitikas asjatundjaks ja võtab sel teemal meelsasti sõna. Tõsi see on, et pea igas perekonnas on leidunud keegi, kes on osanud lihtsamate tervisehädade puhul nõu ja abi anda või kes tunneb hästi looduses kasvavaid ravimtaimi, kogub või kasvatab neid ise ja kasutab taimravi erinevate haiguste puhul või lihtsalt organismi puhastamiseks-turgutamiseks.

Rahvameditsiini uurimise juurde jõudsin 1980. aastate lõpus, kui tegin üliõpilastega välitöid Võrumaal Hargla kihelkonnas. Keskseks huviks oli toona sealtkandi tuntuimate rahvaarstide Suridega (kodanikunimega Taitsidega) seotud pärimus. Mäletan oma lapsepõlves kuuldud lugudest, kuidas täiskasvanud teadsid üsna täpselt, milliste inimeste või koduloomade tervisehädadega tuleb minna arsti või veterinaari juurde, millal aga võtta allikavesi või viin ja kanamunad ühes ning seada sammud Suri juurde. Raamatule „Rahvaarstid Võrumaalt: noor ja vana Suri Hargla kihelkonnast” (Kõivupuu 2000) lisandus ajapikku mitmeid rahvameditsiini puudutavaid teadus- ja aimeartikleid. Hulk aastaid on mul olnud tänuväärne võimalus lugeda nii Tartu kui ka Tallinna 8

Ülikooli üliõpilastele rahvameditsiini valikkursust. Käesolev raamat on senitehtu kokkuvõte, mis seob tervikuks varasemad teemakohased uurimused ja ülevaatlikud kirjutised.

Selles raamatus käsitlen – peamiselt Eesti ainesele keskendudes – rahvameditsiini etnoloogi ja kultuuriloolase pilguga: mida peetakse silmas, kui räägitakse-kirjutatakse rahva-, etno- või pärimusmeditsiinist; missugused on läbi aegade olnud inimeste arusaamised haiguste põhjustest ning milliseid ravivõtteid ja -viise on ühest või teisest tõvest jagusaamiseks pruugitud või pruugitakse tänini ning kuidas on suhtutud erinevate haiguste põdejatesse ehk teisisõnu – kas saame rääkida ka headest ja halbadest haigustest. Põgusalt küünib siinkirjutaja pilk ka rahvameditsiini uurimise ajalukku ning rahvaarstide värvikasse ja isikupärasesse maailma. Siinkohal meenuvad kindlasti paljudele lugejatele Luule Viilmaa, Kaika Laine, Vigala Sass, Vormsi Enn ja mitmed teised Eestimaal tegutsenud või tegutsevad tuntud tervendajad, teadmamehed ja -naised. Kuid nende hulgast selle õige leidmine polegi alati nii lihtne, nagu nähtub ühest mõne aasta tagusest Postimehe kuulutusest: „Haige meesterahvas palub kiiret abi ravitsejatelt, imearstidelt, tervendajatelt”, kuhu oli lisatud ka abivajaja mobiiltelefoni number.

Kuigi see raamat ei ole mõeldud praktiliseks käsiraamatuks, kust leida nõu ja abi ühe või teise konkreetse haiguse ravimiseks, täidab ta loodetavasti oma peamise eesmärgi – olla lugejatele huvitavaks ja ehk mõtlemapanevakski teejuhiks rahvapärase meditsiinilise mõtte maailma ja seda mõjutanud ning kujundanud ajaloolis-kultuuriliste tegurite juurde. Ehk nagu ütles üks arstitudeng, kui küsisin, miks ta valis kuulamiseks rahvameditsiini kursuse: „Ma tahan teada, mis siis inimesel ikkagi tegelikult viga võiks olla, kui ta tuleb minu juurde ja kaebab, et tal rinnad valutavad või et tal on kaelasooned kanged.”

Tahangi siinkohal tänada kõigepealt oma üliõpilasi, kelle viimase paarikümne aasta jooksul kogutud rahvameditsiini-alane pärimusmaterjal on olnud otseseks või kaudseks abiks selle raamatu kirjutamisel, samuti nii meedikutest kui ka „tavalistest inimestest” sõpru, mõttekaaslasi ja kolleege, kes on jätkuvalt motiveerinud mind meditsiinipärimusega tegelema.

Marju Kõivupuu Tallinnas 2012. aasta heinakuul

10

i osa Rahvameditsiin – pärimus ja kontekst

11

Rahvameditsiin – mis see on? Üks kuulus vana tohter kirjutab – võib olla ehk pilkades: „arstimisekunst on üks iseenese läbi-paljustatud varandus. – Kui pisut arstisi võisivad enne temast elada; nüüd leiavad arstid tosinate kaupa haiguste tallitamise läbi leiba. – Ja kui see jumalik kunst kõige kõrgemale saab tõusnud olema, siis saab lootlikult maailmast üks laatsarett, kelle sees arst üksivalitsedes ümber käib, ja kõiklik söögimaja neile apteek olema.”

(Fr. R. Kreutzwald „Kodutohter”) Meditsiin on sotsiaalne inimpraktika ja sellisena üks inimkonna eksisteerimise fundamentaalseid aluseid. Enesestmõistetavalt suhtub iga ajastu meditsiiniprobleemidesse erinevalt (Gluzman 1989: 49–56). Kuigi teadaolevalt oskavad ka loomad oma tervisehädade puhul abi otsida loodusest – kindlasti on paljud meist juhtunud nägema, kuidas kass või koer isukalt karedalehelisi taimi sööb, et oma seedimist korda saada –, võime rahvameditsiini, millest on alguse saanud ka professionaalne arstiteadus, pidada sama vanaks kui inimkonda.

Kirjeldada ning iseloomustada rahvameditsiini erinevaid ilminguid näib olevat tunduvalt lihtsam kui püüda täpselt määratleda mõiste „rahvameditsiin” sisu ja tähendust. Eesti keeles ongi paralleelselt käibel neli terminit: „rahvameditsiin”, „etnomeditsiin”, „pärimusmeditsiin” ja „traditsiooniline meditsiin”. Osana rahvakultuurist sisaldab rahvameditsiin rikkalikult rahvapärimuslikke uskumusi ja teadmisi tervisest ja haigustest, haiguste vältimisest ning erinevatest ravivõtetest ja -vahenditest. Rahvameditsiini paikkondlikud erisused on otseselt seotud inimest ümbritseva elukeskkonnaga: loodusega (kliima, mineraalid, taimkate, loomastik) ning inimeste elupaikades leiduvate looduslike ravivahenditega (näiteks ravimuda või raviveed), samuti ajaloo12

liste ja majanduslike teguritega, religiooniga, ühiskondlik-moraalsete tõekspidamistega, inimeste eelarvamuste, temperamendi ja paljude teiste, näiliselt teisejärgulistegi teguritega.

Mõiste „rahvameditsiin” (ingl folk medicine) defineeris trükisõnas esimesena 19. sajandi lõpupoolel briti antropoloog William George Black, kelle määratluse kohaselt hõlmab rahvameditsiin loitsmist, nõidumist ja mitmesuguseid teisi, peamiselt maagilisi tegevusi, mis seostuvad tervise säilitamise ja haiguste ravimisega. Ajastuomaselt oli ka Black seda meelt, et rahvameditsiini võtteid ja võimalusi kasutavad üldjuhul pigem vanamoodsad ja ebausklikumad inimesed (Black 1878: 327–332). Selline lähenemine rahvameditsiinile kujunes järgnevatel sajanditel küllaltki püsivaks. Sisuliselt samal arvamusel on näiteks soome folklorist Lauri Honko, kes samuti nägi rahvameditsiini praktiseerijate ja kasutajatena eelkõige kehva hariduse ja professionaalse arstiabi võimalusest ilma jäänud või jäetud inimesi, kelle pärimuslikku ravivõttestikku on inimpõlvede jooksul kinnistunud muuhulgas ka akadeemilise meditsiini vananenud ravipraktikad ja oma elu ära elanud teoreetilised seisukohad (Honko 1964: 290–291).

Argikeeles nimetatakse rahvameditsiini ka alternatiivseks meditsiiniks, vastandades seda seeläbi nn kooli- ehk akadeemilisele meditsiinile. Mõiste on oma olemuselt suhteline – see, mis on ühes kultuuris klassikaline ravipraktika, paigutub teises kultuuriruumis alternatiivse(te) hulka. Näiteks paljudes Aasia riikides on nn Lääne meditsiin mõistetav ja käsiteldav alternatiivsena, kohalik nõelravi aga klassikalisena. Folklorist Ave Tupits toob oma doktoriväitekirjas väga ilmeka näite, kuidas üks Tartus õppiv Aasia päritolu üliõpilane ei suutnud mõista, miks Eestis käsitletakse nõelravi alternatiivmeditsiinina, sest tema seisukohalt on tegemist traditsioonilise meditsiiniga (Tupits 2009: 18). Alternatiivmeditsiini all tulekski Euroopa, sh Eesti kontekstis mõista esmajoones Idamaadest üle võetud raviviise: nõelravi, kiropraktikat, joogat, erinevaid dieete jms, mis 20. sajandi teisel poolel saavutasid õhtumaades suhteliselt suure populaarsuse (vt ka Tupits: op. cit). Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) definitsiooni kohaselt tuleks alternatiivmeditsiini mõista kui laialdasi praktilisi tervishoiumeetodeid, mis ei kuulu maa oma traditsiooni ega ole integreeritud valitsevasse tervishoiukorraldusse (WHO 2005: 1).

13

Et mõista rahvameditsiinis aegade jooksul väljakujunenud seisukohti ja tervendamispraktikat, on vajalik tunda haiguste tekkepõhjusi ja neist põhjustest tulenevate ravimeetodite peamisi lähtekohti, samuti ajaloolis-kultuurilist konteksti, mis on tervendavate rituaalide kujundaja ja mõjutaja.

Ungari etnoloog ja usundiloolane Mihály Hoppál on väitnud, et vaid umbes veerand rahvameditsiini praktikast (sh taimede kasutamine ühe või teise haiguse raviks) omab reaalset ravitoimet; tegelik mõju aga tuleneb erinevatest arstimistoimingutest, nende käigus läbiviidavatest tervendusrituaalidest ja nende rituaalide psüühilisest mõjust patsiendile (Hoppál 2011: 114; vt ka Raal 2010; 2012).

Vanimate rahvapäraste arusaamiste järgi pärinevad haigused tuulest, veest, maast, manalast (surnutelt) ja nõidusest või kurjast silmast. Intrusiooni ehk haiguste sissetungi teooria kohaselt on üheks vanimaks haigusseletuseks kehasse tunginud võõrjõud. Kui see sissetungiv võõrjõud on inimesest tugevam, siis organism haigestub. Animistliku (ld animus ‘hing’) haigusseletuse kohaselt on sellisteks võõrjõududeks näiteks surnute hinged, kristlikus kontekstis kuradi käsilased jne. Viimaseid peeti keskajal vaimuhaiguste, seestumuse põhjustajateks. Mütoloogilisteks haigusteks liigitatakse haigusi, mille põhjustajaks arvatakse olevat mõni mütoloogiline olend (haigusvaim, haigushaldjas vms), kellel võivad olla väga erinevad ilmumiskujud – inimesest silmatorkamatu prügikübemeni.

Lendav löönd läbi. Nii olevat üks mees rääkind alles nüüd hiljuti. (Lendav: lendva.) Jutustaja eland ise kord ühe lendvategijaga ühe koja pääl.

Kui see kord kõrtsis ühe mehega riidu läind, siis koju tulles saatnud oma vastasele lendvat. Kui toast tulnud välja, siis olnud tal nagu kolm tulesütt suus. Läind ukse pääle ja puhund sääl sädemeid suust välja. Pärast olnud kuulda, et vastase hobune olnud haige. (ERA II 13, 207/8 (18) < Simuna khk (1929)) Rahvameditsiinis pole võimalik haigusi liigitada üheselt haigustekitajate või haiguste põhjustajate järgi, sest tegureid, mis on ühe või teise haiguse või tervisevea põhjustanud, võib olla mitu. Näiteks roosihaiguse põhjuseks on suhteliselt võrdselt peetud kurja silma, ehmatamist ning külmetamist. See14

tõttu on rahvameditsiinis kesksel kohal iga konkreetse haigusjuhu põhjuse ja päritolu seletamine, sest usutakse, et haigus, eriti mütoloogilist algupära haigus (nagu muudki üleloomulikud ilmingud), kaotab oma võimu inimese üle, kui haigele või ravijale saab teatavaks haiguse nimi ja päritolu või tunneb inimene haigusvaimu ära.

Külmtõbi tuleb alati kindlal kella ajal. Ajab inimese raputama. Haige pannakse selleks ajaks, kui ta tuleb, ahju ja tehakse tuli ette. Siis külmtõbi tuleb ja hüüab haiget tuttava inimese häälega. Kui haige vastab talle, siis saab ta jälle kätte ja hakkab raputama. Kui ei hüüa vastu, siis tõbi ei tule peale. Külmtõbe hüütakse ka hal’ltõbeks ehk hallisõiduks. (ERA II 19, 262/3 (1) < Kose khk (1929)) Teed mööda külmtõbi läind ja nutand: „U-u, u-u, kus sa oled? U-u, u-u, kus sa oled?” Mees läind rukkisse, peitnud eest ära. Pole talle vastu rääkind. Ja siis pole saand pääle tulla. (ERA II 13, 53 (39) < Simuna khk (1929)) Katk tulnud halli kuuega vanamehena tuppa. Torgand kepiga magajaid, need surnud kohe. Kes olnud üleval, see jäänd ellu. (ERA II 19, 238 (7) < Kose khk (1929)) Kui Muhus viimast korda katk oli, siis käinud hall katkupoiss, hallid riided seljas, kübar peas ja ork peos ja käib ühest kohast teise, keda torkab, see sureb. (ERA II 9, 89 (21) < Emmaste khk (1928)) Kui ei teatud, kust haigus täpselt pärines või kes oli tõve arvatavalt saatnud, võeti ette mitmed maagilised toimingud lootuses, et üks neist on ikka see õige ja mõjus.

Rabaduse vastu: 1. sõrmeküünte alt musta, 2. kõrvavaiku, 3. peopesi lakkuda ristati, 4. uks ristati ära mõõta. (ERA II 13, 439 (13) < Simuna khk (1929))

15

Eelnimetatud põhjustel olid haiguste ennetamisel tähtsal kohal mitmesugused tõrjemaagilised toimingud. Haiguse algupära tuvastamine andis ka arstimisele suuna: on tähtis, et arstimisvahend pärineks sealt kust haiguski. Sobivaks näiteks on siinkohal Eestis kunagi väga levinud arvatavalt mütoloogilist päritolu nahahaiguse nn maa-aluste rahvaomane ravipraktika: Maa aluseid ei saa arstirohtudega kaotada, nende vastu aitab oht*. Mu isal tulid ükskord veest maa alused, ta pani linu likku, oli põlvist saadik vees, kui koju tuli, siis ta jalad hakkasid hirmsaste sügelema ja läksid punaseks, viimaks valutasid üsna. Küll ta katsus mitme rohuga, aga ei aidanud ükski. Läks siis sinna, kus ta linu likku pannes haiguse sai, ja võttis sealt jõe mulda, nühkis sellega jalad üle ja kohe haigus kadus. (ERA II 148, 244 (7) < Märjamaa khk (1937)) Rahvameditsiinile on tunnuslik haigusseletuste, raviviiside ning ravivahendite irratsionaalsus. Mida traditsioonilisem on ühiskond, seda suurem näib olevat irratsionaalne element rahvameditsiinis tervikuna. Mida tugevam ühe või teise haiguse animistlik taust, mille puhul haiguse põhjuseks peetakse pahatahtlikku haigusvaimu, surnu hinge või mõnda muud mütoloogilist olendit, seda maagilisem on olnud selle haiguse ennetamise ja ravimise võttestik.

Suri mõni inimene ära ja jäi teine pääle selle haigeks või rahutuks, siis pidi ta surnuaida viskama raha, öeldes: „Säh, võta sa [nimetada surnud inimese nimi] raha, anna mulle mu tervis tagasi!” Tegi ta seda, siis sai ta tervise tagasi. (E 55028 (13) < Kanepi khk (1924)) Üsna üldine on olnud analoogiamaagial baseeruv arusaam, et sarnast tuleb ravida sarnasega (ld simila similibus curantur) – näiteks kollatõve puhul aitavat kollaste õitega ravimtaim, külmavärinate puhul värihein, seesmiste teravate valude puhul torkiva klaasipuru söömine. Vaimuhaigusi on arstitud koljupulbriga, voodimärgamist uriinipiiritusega jne (Kõivupuu 2008; Gustavson 1982: 413). Ungari rahvameditsiinis on kollatõppe haigestunutele antud * Oht – ohutlemine, ohutamine, rahvapärase tervendamise üks levinud murdekeelseid termineid.

16

„kuldsõrmusest vett juua” ning samuti on kollast värvi taimedel selle haiguse ravimisel olnud oluline osa. Saialille (Calendula officinalis) õitest tehti kollatõve põdejale vanniveeleotist või anti talle rohkesti porgandit, munakollast ja pruunsuhkrut süüa (Hoppál 2011: 117).

Kollatõbe vastu aitab ka see, kui tooreid ehk keedetud porgantid süüa.

(ERA II 1, 812 (16) < Tallinna l. (1928)) Üks mõjusamaid maagilisi tõrjevahendeid on olnud punane niit või villane lõng, millega on piiratud haiget kohta või suletud verejooksu. Uskumus, et punasel lõngal on ravitoime, pole tänapäevalgi rahvatraditsioonist kadunud, seda kasutatakse näiteks käsnade ja soolatüügaste raviks, kuid ka verejooksude peatamiseks: Punasele villasele lõngale teha sõlm ja vajutada kolm korda soolatüükale. Siis panna lõng uksehinge vahele ja oodata, et see seal ära kuluks.

Kui lõng on kulunud, peaksid olema ka tüükad kadunud. (A. Aruvee M. Kõivupuule < Tallinn (2003)) Sõbranna Maie [23-aastane < Põlva*] oli hädas käsnadega. Nagu ta ise rääkis, sai ta neist lahti punast villast lõnga kasutades. Sidus lõnga käsnadega kaetud sõrme ümber. Kaua ta lõnga sedasi hoidis, ma ei tea, kuid hiljem mattis ta selle ainult endale teadaolevasse kohta mulla alla.

(23-aastane üliõpilane M. Kõivupuule < Põlva (1996)) Vanaema [79-aastane < Põlva], kes mind aidata tahtis [konnasilmade ravis], rääkis, et tuleb varba ümber siduda punane lõng. Tema olevat alati oma jalgu, tähendab varbaid nii ravinud. Ta töötas karjalaudas, kus kanti kummisäärikuid, ning ka astusid lehmad pahatihti jala peale.

Vanaema on eestlane, kelle vanemad omal ajal Venemaale maad otsima läksid. Vanaema koos kahe lapsega tuli Eestisse peale Teist maailmasõda.

(23-aastane üliõpilane M. Kõivupuule < Põlva khk (1996)) * Siin ja edaspidi nurksulgudes autori selgitused.

17

Populaarseid ravivahendeid Soola kasutamine on tuntud iidsetest aegadest peale. Sool sümboliseerib surematust, olles saanud oma nime Rooma tervisejumalannalt Saluselt, kelle auks peetavate tseremooniate juurde sool kuulus. Ravimina saavutas sool väidetavalt erilise populaarsuse mungameditsiini aegadel. Enne ravimsoola sisseandmist lugesid mungad soolale peale palvesõnu, mida võib võrrelda soola peale puhumisega. Lisaks kasvas usk ravimi toimesse palve lugemisega. Arvatavasti pärineb samast perioodist ka nimetus soolapuhuja rahvaravija tähenduses. Tänapäevases kontekstis on see sõna omandanud halvustava varjundi.

Soolapuhuja sõimunime teenib rahvaarst, kes kasutab ravivõttena peamiselt sõnamaagiat, kuid kelle ravi pole kuigi tulemuslik ning kes oma ametis peab esmatähtsaks patsientide arvelt eelkõige materiaalset kasu lõigata.

Enim pruugitud ravivedelik oli viin, mida on Eestis aetud 15. sajandist alates peamiselt maal. Viina populaarsusest arstimina annab tunnistust ka rahvahulgas levinud ütlus „kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi”. Viina puudumisel, aga ka naiste ja väikelaste seespidisel tervendamisel kasutati puhast voolavat (allika)vett. Ootamatute haigestumiste korral anti sisse vee või viinaga lusikatäis püssirohtu (kaaliumsalpeetri, väävli ja puusöe segu), mis oli samuti üks levinumaid rohtusid eelkõige sisehaiguste ja valude puhul.

Viina pealt ka ennustati – vaadati. Varguste selgitamisel ning tuleviku teadasaamisel on viinal olnud kõikide põhjarahvaste vastavates uskumustes oluline koht.

Vargust pidi ka nõid kätte muretsema. Vähemalt varast ilmsi andma.

Oli kellelgi midagi varastatud, läks ta nõia juurde. Nõid valas varsti viina klaasi ja hakkas üksisilmi viina peale vahtima. Ühtlasi laulab ta 187

iseäralikku laulu. Laulu ajal pidi varga nägu viina peale ilmuma. Laulu lõpul kuulutas nõid varga nime. (Eisen 1911: 187) Universaalne vahend oli ussiviin. Selle valmistamiseks püüti kevadel (soovitatavalt enne jüripäeva, 23. aprilli) rästik, aeti see elusalt tumedasse pudelisse, valati viinaga üle ja säilitati tulekoldeta hoones.

Ussiviina ei ole meie peres nagu tarvitatud, aga seda tehti muidugi. Aeti uss pudelisse ja viin peale ja siis ta seal mädanes. Kindlasti raviti liigesevalu – tõmmati pealt. Ja kui sees oli valu, võeti sisse ka – no rohu eest ikka.

Ikka tõeline rästik pidi olema, ikka hästi mürgine. Nahka ei võetud ära, sisikonda ei võetud [välja]. Terve uss ikka. Ja elusalt ikka pudelisse saada.

Tangidega või kudagi niimoodi püüti teda. Sellepärast, et võib-olla ku ära tapad, ussil läheb see mürk ära või ta hammustab ära. Ikka elusalt, siis saab ju see mürk sisse. (1930. aastal sündinud naine M. Kõivupuule < Räpina khk < Rõuge khk (1997)) Tahtsin küsida, et kas siin on ussiviina tehtud? – Mina olen küll pannud ussi pudeli. [---] Jah, tähendab, sisse, nii hästi pudelisse. Ja viina pääle.

Ussiviin pidi olema hää määri. – On aidanu? – Aitas. [---] Siale, siga oli punataudis, sis ma ole ussiviina iseki siale jootnu. [---] Aga kui jala valutase vai… vai midagi valutase, käe vai sis ussiviinaga... [määrida].

(55-aastane naine M. Kõivupuule < Põlva khk (1998)) See oli sõja ajal. Mul olli veripaisõ. Pommitamise, ehmatasime ära kõik ja… Käed täüs: üts tull’, tõine jälle läts. Kokku lugeda oli mul mõni seitsekümmend kats tükki. Imä võtt’ sülle, kui sauna vei – eks ma tei hellü kah – suure veripaise! Üts koer, üts hää Muri oll’. Imä tekk’ paise paksu koorega kokku ja koer lakse tolle haava lahti – hakkas mädä tulema. Aga tuli jälle tõne kõrvale.

Keegi siis ütli, et võta ussiviina. Ma toda ussiviina jõi ja näet – täänpäse pääväni kõik on äräq kadunud. Veikse lonksu viisi võti – iga õhtu võti.

Ussiviin – too om päävalu vastu ka vägä hää. Ja puhastab verd. (1933. aastal sündinud mees M. Kõivupuule < Rõuge khk (1997)) 188

Maitsestatud viin on sama vana kui viin ise – 500 aastat. Erinevate taimede ja roomajatega maitsestatud raviviinu tuntakse kogu maailmas. Eestlased usuvad, et rästikuviin aitab 99 tõve vastu ja kõlbab tarvitada nii sees- kui välispidiselt. Foto: K. Kõivupuu 1994.

Harilikul rästikul (Vipera berus) on rahvameditsiinis ambivalentne roll, mis vääriks omaette monograafiat. Matthias Johann Eisen on 1910. aastal Eesti Kirjanduses üllitanud ülevaate „Maod rahva arvamises” (Eisen 1910), kus ta tutvustab seda kardetud ja ohtlikku roomajat ning annab ülevaate temaga seotud pärimusest. Rästikul on palju peitenimetusi (põõsaalune, matakas, maakala(kõnõ), vana pikk’, piilu, viilup, viilip jne). Kristliku mõtteviisi kohaselt tuleb madu tappa, et saada üheksa pattu andeks. Samas on eriline malakas – ussimatar (rahvasuus ka eufemistlik põõsaaluse materdamise nui) heaks vahendiks vigade parandamisel, mis on tekkinud ussist ehmumise tagajärjel, sigimatuse raviks jne. Rahvaarstid, kes arstisid ussihammustusi, ei tohtinud usse tappa, vaid suhtusid nendesse lugupidavalt ning tundsid loitse usside väljakutsumiseks ja neid oma tahte alla painutamiseks. Praetud ussiliha on kasutatud ravimiks ja usutud, et see teeb ka lolli mehe targaks.

Rahvarohuna on kasutatud ka rästiku või nastiku keedetud kesta (siu-määtüs) või püdelaks keedetud rästikut.

189

Ku [rästiku] inne jüripäivä kätte saat, sõs um rohos. Keedetäs paah, kos kaas pääl um. Tuu liim um rohost, ku siug lehma ehk muud eläjät um pannu. Liimi andas sisse. Niisamate ka inemise latsile, kel sivvu viga um.

Rehkmise nuija pead alati kodu tuuma, tuuga um hää latsõlt sivvu vika ärq võtta. [---] Um mitmõllõ inemisele sisse lännü. Tulõvat vällä tuvagu [tubaka] leeme ja hobõsõ vatuga, midä sisse andas. (H II 32, 919/22 (12) < Räpina khk (1891)) Usuti, et rästiku puretud koer (siu pantu pini) ei jää marutõppe, kiduratel kodusigadel suureneb söögiisu, kui neile rästikut sööta, rästiku või musta ussi rasva on kasutatud ravimiseks jne (Eisen 1910: 266–267; Kõivupuu 1996a, Kõivupuu 1996b). Ussiviina kasutatakse rahvameditsiinis ja rahvaveterinaarias nii sees- kui välispidiselt. Populaarse arstimina oli ussiviin tuntud ka soomlastel (Manninen 1925; Eisen 1910).

Unto Salo on uurinud muinasusu kujutelmi, mille kohaselt on välkmaod ehk rästikud – kes olevat tekkinud välgu materialiseerumisel, sest nende seljal lookleb sakiline joon, välgu sümbol – seotud muinasskandinaavia taeva- ja äiksejumala Thyri ja Thori kultusega orienteerivalt keskneoliitikumist (3500–2700 eKr), Eestis arvatavasti kammkeraamika ajast 3. aastatuhandel eKr (Salo 2006). Ameerika puebloindiaanlastel seostus madu samuti välgu ja müristamisega. Maokujulisi keppe kasutati iga-aastastel vihma esilemanamise riitustel hea viljasaagi huvides. Kepid ise sümboliseerisid välku. Maosümboolika oli levinud põllumajanduslikes ühiskondades, kus see osutas põlluviljakusele (Bruce-Mitford 1997: 59). Kreeka tervistusjumala Asklepiose vits, mille ümber on põimunud madu, on meditsiini sümbol tänaseni. Seos ravimisega tuleb mao võimest ajada nahka, mis teeb temast uuenemise ja taassünni võrdkuju.

Rahva arusaamade kohaselt ei tohi ussist nõelatut tuua tulekoldega hoonesse, kus haige veelgi enam üles paistetab ja võib koguni surra. Üks rahvapäraseid ravivõtteid maohammustuse puhul on kahjustatud koha või koguni inimese kaevamine maasse – muld imeb ohtliku mürgi endasse. Ka rästikust valmistatud raviviina või keedust ei hoita tuleasemega majas.

Pudelisse viina sisse pannakse ka ainult mao pea ja teguviisi põhjendatakse väitega, et rästiku keha ei sisalda ravitoimelist ussimürki.

190

Hussi pää võtsõ, panti viina sisse. Küünin hoitsõ. Eläjile rohus, eläjile tsilguti söögi sisse. Vinne aigu oll’ udarahaigusi, praegu jälleq ei olõ – põllurammust vast. (80-aastane naine M. Kõivupuule < Rõuge khk (1997)) Kuivade mähiste valmistamiseks on kasutatud tina- või grafiitpliiatsit, millega kanti suhkrupaberile või sinisele koolivihiku kaanele maagilisi märke, kriipsutati need läbi ja asetati siis haigele kohale. Kuivadeks mähisteks on tarvitatud ka villast või linast kangast. Värvivaliku dikteeris vastavalt haiguse iseloomule ja väliskujule rahvaravitseja.

Värvilisi lõngu ning paelu on kasutatud verejooksu sulgemisel, samuti liigesehaiguste ravis.

Paisete ja koeranaelte raviks on kasutatud magedat pekki, küpsetatud sibulat, käsnu on lastud hammustada rohutirtsul ehk heinaritsikal, reumaatiliste valude leevendamiseks on tehtud saunas sipelgate (kusiraudsikute ehk -kuklaste) vanni, valutavat hammast on ravitud näsiniineoksaga torkides või mindud külasepa juurde, käsnu ja tüükaid on põletatud puukäsna (taela) tükikestega, uriiniga on ravitud haavu, karedaid käsi jne.

Populaarseid ravisegusid on keedetud meest, võist, hapukoorest, vaigust, rukkiorastest, neid aineid omavahel kombineerides. Valude vastu aitas kuum telliskivi, soe kaerakott, sooja pudru kompressid. Tuntud on toataimede, nagu aaloe ja lõhnava pelargooni raviomadused. See loetelu pole kaugeltki ammendav ega pretendeerigi sellele.

191