Rokikroonikad

sisukord

eessõna alice cooper

8

sissejuhatus

10

kuidas raamatut kasutada

12

ansamblite kataloog

16

grammy võitjad

548

rock’n’rolli kuulsuste halli liikmed

549

kasutatud kirjandus

550

koduleheküljed/plaadifirmad

551

kaasautorid

552

artistide register

554

piltide allikad

570

tänusõnad

576

Hard Rock

alice cooper 1968–tänapäev (sooloesinejana) C A

A

A

A

A

Alice Cooper

Glen Buxton

Dennis Dunaway

Dick Wagner

Steve Hunter

Kip Winger

snd 10.11.1947 srn 19.09.1997

Michael Bruce

Neal Smith

snd 4.02.1948

snd 23.09.1947

snd 14.12.1943

snd 14.06.1948

snd 21.06.1961

snd 16.03.1948

snd 8.12.1946

Maailmakuulus sooloartist Alice Cooper (kodanikunimega Vincent Damon Furnier) on samanimelisest bändist märksa kauem rivis püsinud. Mõlemaid seostatakse alati nende kontsertidele iseloomuliku ja meelde jääva, õuduselementidega teatraalsusega, kuid algne ansambel oli lisaks ka suurepärase koosseisuga ning lood sisaldasid nii raskeroki kui metalli elemente. Laulja (kes jättis sama nime pärast bändi lagunemist alles) on säilitanud mõlemad jooned ka hilisematel aastakümnetel.

Ansambel tuli kokku Arizona osariigis Phoenixis 1968. aastal, kui Furnier (vokaal ja suupill), Glen Buxton (soolokitarr), Michael Bruce (rütmikitarr ja klahvpillid), Dennis Dunaway (bass) ja Neal Smith (trummid) alustasid tegevust The Nazz’i nime all. Nad vajasid uut nime, et vältida lahkhelisid Todd Rundgreni psühhedeelilise garaaži bändiga Nazz, ning Furnier (juba siis originaalsust ihkav) valis selleks Alice Cooperi. Bänd kolis Los Angelesi, kus Frank Zappa neid tähele pani, ning sõlmis lepingu plaadifirmaga Straight.

Kui Pink Floydi mõjudega „Pretties for You” (1969) ja „Easy Action” (1970) endast olulist jälge ei jätnud, siirdus ansambel inspiratsiooni otsima Furnieri sünnilinna Detroiti. Nad leidsidki selle – koos Kanada produtsendi Bob Ezriniga, kelle nägemus sobis ideaalselt kokku bändi moonutatud kinemaatiliste visioonidega.

Albumiga „Love it to Death” (1971) hakkas bänd oma põhjalikke plaane ellu viima – „I’m Eighteen” ja

Vokaal

aastate lõikes straight

warner

Bass

atlantic

Klahvpillid mca

epic Trash

Raise Your Fist and Yell

Constrictor

DaDa

Zipper Catches Skin

Special Forces

Hunter

Flush the Fashion

Bruce

From the Inside

Wagner

Lace and Whiskey

Buxton

Trummid

warner Alice Cooper Goes to Hell

Welcome to My Nightmare

Muscle of Love

Billion Dollar Babies School’s Out

Killer

Love It to Death Easy Action

Pretties for You

Cooper

Kitarr

„The Ballad of Dwight Fry” olid võimsad tõmbenumbrid. „Killer” (1971) andis täpsema ettekujutuse nende võltshukkamistega lavalistest etteastetest. Ragisev „Under My Wheels” ja eepiline „Halo of Flies” koos nimiloo ja lauluga „Dead Babies” tõstsid bändi staaristaatusse.

Järgnenud „School’s Out” (1972) avas uued kõrgused; „West Side Story” materjalile rajatud plaat tutvustas laulus „My Stars” kitarrisangarit Dick Wagnerit ning andis Briti edetabeli tippu tõusnud nimiloo näol igihalja rokihümni.

Need aastad olid Alice Cooperi pöörase edu periood. Kontserdid kujutasid endast kannatamatult oodatud lavameisterlikkuse demonstratsioone (alustav Kiss tegi hoolikalt märkmeid, jälgides nende esinemist New Yorgi Madison Square Gardenis). „Billion Dollar Babies” (1973) kerkis edetabelite tippu mõlemal pool ookeani ja kubises pärlitest, mille hulka kuulus näiteks „No More Mr. Nice Guy”. Ent bänd hakkas lagunema.

Buxton paigutati narkoprobleemide tõttu haiglasse ning teda pidid asendama kitarrijumalad Wagner ja Steve Hunter, kelle kahevõitlus oli alanud Lou Reedi saatebändis. „Muscle of Love” (1973) reetis bändi seisundit ja Cooperil oli alati naps käes. Prohvetlikust singlist „Teenage Lament ’74” sai nende luigelaul.

Bänd lõhestus üha rohkem teatri ja muusika vahel ning 1974. aastal saabus vältimatu lõpp. Neli muusikut moodustasid ansambli Billion Dollar Babies, kuni kohtusüüdistused sundisid neid nimest loobuma, Furnier aga

Friesen

Roberts Dunaway

Winger

Smith 1970 116 rokikroonikad

1975

1980

1985

1990

3 mln

3 mln

3,5 mln

2,5 mln

School’s Out (1972)

Billion Dollar Babies (1973)

Welcome to My Nightmare (1975)

Trash (1989)

C

Kane Roberts

Pete Friesen

Eric Singer

Ryan Roxie

Eric Dover

teadmata

snd 19.11.1965

snd 12.05.1958

snd 1.12.1965

snd 19.01.1967

Damon Johnson

Keri Kelli

Orianthi

snd 7.09.1961

snd 22.01.1985

snd 13.07.1964

tegutses edasi Alice Cooperina ja alustas soolokarjääri.

Kontseptuaalne album „Welcome to My Nightmare” (1975) jätkas häid traditsioone, mis väljendusid enim loos „Only Women Bleed”. Tema saateansambliga liitusid ka Hunter ja Wagner, kes olid just läbinud austava koostöö Lou Reediga.

1976. aastal andis viljakas Cooper välja kaks albumit – „Alice Cooper Goes to Hell” ja „Lace and Whiskey” – ning andis senisest veelgi ekstravagantsemalt lavastatud kontserte. Kuid 1977. aastaks oli ohjeldamatust joomisest saanud raskekujuline alkoholism. Ta siirdus ise ühte New Yorgi haiglasse ravile ja sai veast lahti – ning loomulikult andis isegi see tulemuseks albumi (kaasautoriks Elton Johni tekstikirjutaja Bernie Taupin), mis põhines tema kogemustel ja inimestel, kellega ta taastusravi jooksul kohtus: „From the Inside” (1978).

Samal aastal ütles Bob Dylan ootamatud tunnustussõnad: „Minu arvates on Alice Cooper teenimatult varju jäänud laululooja.”

Katsetades vahelduva eduga erinevate stiilidega plaatidel „Flush the Fashion” (1980) ja „Special Forces” (1981), andis Cooper kolme aastaga välja neli albumit ning läks siis uuesti alkoholismiravile – oma väitel ei suutnud ta albumite „Zipper Catches Skin” (1982) ega „Dada” (1983) salvestamist meenutada. Pärast kainenemist siirdus Cooper 1984. aastal Los Angelesest Phoenixisse, et vältida „Hollywoodi seltskonnaelu, mis koosnes ainult lakkamatust joomisest ja pidutsemisest”.

„Constrictor” (1986) ja „Raise Your Fist and Yell” (1987) ning nendega kaasnenud turneed taaselustasid vaatemängulised kontserdid uue põlvkonna jaoks.

1989. aasta albumiga „Trash” suurendas Cooper panuseid veelgi. Plaat, millel osalesid külalisesinejad Bon Jovist ja Aerosmithist, sisaldas hitti „Poison” ning tõusis mõlemal pool ookeani esikahekümnesse. „Hey Stoopid” (1991) säilitas sama hoo ning selle edu mõjul valmis Cooperil ambitsioonikas „The Last Temptation” (1994).

Järgnenud aastatel jätkusid turneed, mis kestsid kuni uue loomingulise palanguni. Industriaalroki hõnguline „Brutal Planet” (2000) ja „Dragontown” (2001) eelnesid „klassikalise Alice’i” kõlaga albumitele „The Eyes of Alice Cooper” (2003), „Dirty Diamonds” (2005), „Along Came a Spider” (2008) ja „Welcome 2 My Night mare” (2011). Viimasel, mis sündis taas koostöös Bob Ezriniga, osalesid ka elektropopi laulja Ke$ha ja kantrilegend Vince Gill. Cooper on hiljem teinud koostööd ka paljude tuntud metal-muusikutega, nagu näiteks Kissi trummar Eric Singer, Rob Zombie ja Slash (1988. aastal salvestas Cooper uuesti loo „Under My Wheels” koos Guns N’Roses’iga ja osales nende 1991. aasta albumil „Use Your Illusion I”). Cooperi kontserdid on endiselt suurejoonelised – 2011. aastal liitus tema saatebändiga Michael Jacksoni viimase katkenud tuuri kitarrist Orianthi – ning hilinenud austusavaldusena lisati algne ansambel Alice Cooper 2011. aastal Rock’n’Rolli Kuulsuste Halli. MiH

Puhkpillid epic

spitfi re

new west

steamhammer bigger picture Welcome 2 My Nightmare

Along Came a Spider

Dirty Diamonds

The Eyes of Alice Cooper

Dragontown

Brutal Planet

The Last Temptation

Hey Stoopid

Johnson

Roxie

Orianthi Dover

Kelli

Singer 1990

1995

2000

2005

2010 alice cooper 117

Love It to Death (1971)

Killer (1971)

School’s Out (1972)

Billion Dollar Babies (1973)

Welcome to My Nightmare (1975)

Cooper pöördub 1971. aastal publiku poole elektritoolist.

Alice Cooper laval hullusärgis 1971. aastal.

Constrictor (1986)

Trash (1989) Cooper oma menukat silmameiki tegemas.

The Last Temptation (1994)

Along Came a Spider (2008)

Welcome 2 My Nightmare (2011)

Cooper ja (vasakult) Dennis Dunaway, Glen Buxton, Michael Bruce, Neal Smith.

Cooper kuulsa püütoniga 1986. aastal.

Cooper astub 1975. aasta kontserdil lavale teatraalselt, kaasas heeliumiga t채idetud 천hupallid.

1989. aastal ruulib vanglaatribuutika.

Said naljale pihta? Portree aastast 1994.

Cooper Saksamaal M체ncheni Olympiahalle laval novembris 2008.

P채rast pikki aastaid endiselt hirmutav. Atlantas 2011. aasta detsembris.

Hard Rock

Metal

guns n’ roses 1985–tänapäev A

A

A

A

A

W. Axl Rose

Slash

Izzy Stradlin

Gilby Clarke

snd 23.06.1965

snd 08.04.1962

Duff McKagan

Steven Adler

snd 06.02.1962

snd 05.02.1965

snd 17.08.1962

snd 05.02.1964

G

Vokaal

Kitarr

Trummid

Klahvpillid

geffen "The Spaghetti Incident?"

Use Your Illusion II

Use Your Illusion I

Appetite for Destruction

Rose Slash Clarke

Tobias

Guns McKagan Adler

Sorum Reed

1985 216 rokikroonikad

1990

snd 18.06.1963

kontserdi 1985. aasta juunis. „Esimese paari akordi mängimine,” ütles McKagan, „mõjus, nagu oleks ruumi välk sisse löönud.”

Nagu Slash, Adler ja McKagan oma autobiograafiates meenutavad, olid GN’R-i elu algusaegadel liiderlik, aga raske. Ennast „maailma ohtlikeimaks” kuulutanud bändil oli raske kohalikele lavadele pääseda, rääkimata rahvusvahelise edu saavutamisest. Kuid pärast LA-s toetajaskonna kogumist ja piisava hulga plaadifirmade tähelepanu köitmist said nad korraldada mõõduka osavõtjate hulgaga võidupakkumise ning allkirjastasid lepingu Geffeniga tänu läbirääkimisi vedanud A&R-i juhtivtöötajale Tom Zutautile, kes oli ka Crüega seotud. Oma debüütalbumit salvestades õrritasid nad fänne EP-ga „Live ?!@ Like a Suicide”, mis avaldati näiliselt sõltumatu plaadifirma poolt ning mida aitas levitada Geffen. „Appetite for Destruction” (1987) pälvis alguses Slashi sõnul väljaspool metali väljaandeid „olematut või väga väikest tähelepanu”. Kuid pärast seda, kui GN’R käis turneel The Culti ja Crüega – veelgi tähtsam, kui MTV hakkas näitama nende videot „Welcome to the Jungle” – suurenes tuntus plahvatuslikult. 1988. aasta sügiseks olid nad varju jätnud turneepartneri Aerosmithi, võisid nautida albumi „Appetite…” ja loo „Sweet Child o’ Mine” tõusu USA edetabeli tippu ja USA kõige popu-

Bass

Stradlin

Dizzy Reed

snd 06.10.1966

Koos oma Los Angelese semude Mötley Crüega oli Guns N’ Roses ainuke suurem bänd, mis kaheksakümnendatel hair-metal’i liikumisest tõsiseltvõetavana ja toeka kaukaga esile kerkis. Oma kommertsedu tippaegadel tegi bänd ühisturnee metali tähtsaima esindaja Metallicaga.

Sarnaselt selle bändiga jätkab Guns N’ Roses regulaarselt kontsertreisidel käimist, põhjustades sageli poleemikat ja mõnikord rahutusi. Kuid erinevalt Metallicast rõhub GN’R-i fännide lootus, et ansambel kutsub taas kokku oma algkoosseisu, läheb tuurile ja teenib mitmemiljonilise piletimüügitulu.

Kõik see ei sarnane sugugi bändi algusaegadega, mil nad olid nälgivad karvased, ainukeseks sissetulekuks stripparitest pruutide teenitud paar dollarit. Laulja W. Axl Rose (sünninimega William Bailey), kes Indiana maapiirkonnast 1982. aastal LA-sse kolis, moodustas bändi nimega Hollywood Rose koos oma lapsepõlvesõbra ja kitarristi Izzy Stradliniga (Jeffrey Isbell), kes oli samuti linna kolinud. Teised liikmed – kitarrist Tracii Guns (Tracy Ulrich), basskitarrist Ole Beich ja trummar Rob Gardner – asendati peagi kohaliku kitarrivõluri Slashi (Saul Hudson), Seattle’is sündinud punkari Duff (Michael) McKagani ja Slashi koolisõbra Steven Adleriga (Michael Coletti). Ka ansambli nimi asendati peagi Gunsi ja Rose’i perenimede kombinatsiooniga ning nelik andis esimese

aastate lõikes

Tommy Stinson

1995

Matt Sorum

Chris Pitman

snd 19.11.1960

snd 16.11.1961

Richard Fortus snd 17.11.1966

29,5 mln

17,8 mln

18,6 mln

11 mln

Appetite for Destruction (1987)

Use Your Illusion I (1991)

Use Your Illusion II (1991)

Greatest Hits (2004)

Ron „Bumblefoot” Thal

Frank Ferrer

Tracii Guns

Buckethead

Paul Tobias

snd 1966

snd 20.01.1966

snd 13.05.1969

snd 08.1963

snd 25.09.1969

laarsemaks bändiks saamist. „Nüüd on neid huvitav jälgida,” ütles Eaglesi mees Don Henley (kelle sooloalbumil „The End of Innocence” Axl kaasa tegi ja kes mängis ühel auhinnatseremoonial GN’R-i ridades trummi), „kohe esimesest albumist kaheksa miljoni eksemplari müümine ajab inimestel pea segi.” Tõepoolest, kõik, kaasaarvatud Rose (kellel olid enesehävitaja likud kalduvused ja psühholoogilised probleemid), langesid mõnuainete küüsi, alates alkoholist kuni heroiinini. Ajal, mil bänd üritas oma eduga toime tulla, lisas „GN’R Lies” (1990) varasemale „Live ?!@ Like a Suicide” lugudele uusi akustilisi palu, sealhulgas rassistliku ja homofoobilise „One in a Million”.

Pärast seda, kui heroiinisõltuvusse jäänud Adleri asemele võeti endine Culti trummar Matt Sorum ja lisandus klahvpillimängija Dizzy Reed, andis GN’R 1991. aasta 17. septembril välja kaks albumit. Stradlin lahkus bändist peagi (tema kohale asus Gilby Clarke), kogumikest „Use Your Illusion I” ja „Use Your Illusion II” (mille külalisesinejaks oli teiste seas GN’R-i eellase Hanoi Rocksi solist Mike Monroe) kujunesid metali esimese valitsusaja viimaste aastate möödapääsmatu atraktsioon. Kui sama aasta lõpus grunge areenile murdis ja raugenud hair-metal üleöö iganes, jäi GN’R ellu – ning oleks võinud põhjendatult väita, et on kõige populaarsem bänd maailmas.

Kuid enam kui kaks aastat kestnud turnee ajas bändi lõhki, Axl haaras võimu, tema kaaslased sukeldusid alkoholi ning narkootikumidesse (McKagani kõhunääre hävis aastatepikkuse liigtarvitamise tõttu). Pärast kaveralbumit „The Spaghetti Incident?” (1993) ja Stonesi hittkaverit „Sympathy for the Devil” (1994) lahkusid koosseisu tuumikliikmed Slash, McKagan ja Sorum, kes moodustasid Velvet Revolveri koos Stone Temple Pilotsi liikme Scott Weilandiga. Aastaks 1999, mil GN’R andis välja filmis „End of Days” kõlanud singli „Oh My God”, oli algupärasest kollektiivist alles vaid Rose.

Aastaid kestnud produtsentide ja külalisesinejate (sealhulgas Brian May, Moby ja Killing Joke’i Youth) vahetumise järel ilmus viimaks 2008. aastal „Chinese Democracy”, kus lugude ebakõla reetis pikaks veninud loomeprotsessi.

Suurem osa GNR-i fännidest ei võtnud seda soojalt vastu, kuid Rose käib endiselt turneel ja tema bändis on vaheldumisi erinevad liikmed, nende seas KFC kiirtoiduketi torbikut peas kandev Buckethead ja tema kuuekeelelist mängiv järeltulija Ron „Bumblefoot” Thal, endine Replacementsi basskitarrist Tommy Stinson, Nine Inch Nailsi kitarrist Robin Finck ja kauaaegne bändiliige Dizzy Reed.

Stradlin ja McKagan on koos Rose’iga laval jämminud, kuid mis puutub Slashi, siis 2009. aastal nentis Rose: „Enne sureb üks meist, kui me taas koos esineme.” JM

geffen Chinese Democracy

Fortus Buckethead

Thal

Stinson Ferrer

Pitman 1998

2000

2005

2010 guns n’ roses 217

G

Appetite for Destruction (1987)

Use Your Illusion I (1991)

Duff McKagan ja Slash rokivad New Yorgi klubis Ritz. 1988. aasta kontsert MTV-s.

Axl Rose, sisimas võib-olla endiselt Indiana farmipoiss, 1987. aastal.

Use Your Illusion II (1991)

„The Spaghetti Incident?” (1993)

Chinese Democracy (2008)

Endiselt – kuigi vaevu – püsti pärast mitmeid Mötley Crüe soojendusesinemisi 1987. aastal. Algkoosseis: McKagan, Slash, Rose, Izzy Stradlin ja Steven Adler.

Viimased kakskümmend aastat pole neil olnud teineteise kohta midagi head öelda, kuid edu tipul olid Rose ja Slash põnevaim rokitandem.

McKagan, Slash, Rose ja Gilby Clarke 1992. aastal Freddie Mercury mälestuskontserdil Wembley staadionil.

Slash oli „The Spaghetti Incident?” põhiline reklaamnägu.

Axl koos Adleri asendajaga, Culti endise trummari Matt Sorumiga Freddie Mercury mälestuskontserdil.

Taas kord koos Stradlini ja Ronnie Woodiga Suurbritannias 1993.

Rose – endiselt segane, esinemistele hilinev, kuid endiselt rahvamasse meelitav.

Ron „Bumblefoot” Thal 2010. aastal Kanadas Ottawas.

Psychedelia

Progressive

pink floyd 1965–2005

P

A

A

A

A

Roger Waters

Nick Mason

Rick Wright

Syd Barrett

Bob Klose

David Gilmour

snd 06.09.1943

snd 27.01.1944

snd 28.07.1943 srn 15.09.2008

snd 01.06.1946 srn 07.07.2006

snd 1945

snd 06.03.1946

„Selleks et öelda, et sulle ei meeldi Pink Floyd, pidi olema loll nagu lauajalg,” tunnistas John Lydon 2010. aastal, enam kui kolmkümmend aastat pärast seda, kui tema T-särk „I hate Pink Floyd” leidis koha Sex Pistolsi kroonikas. „Nad on teinud vinget kraami.” „Vinge kraam” polnud sugugi kindel, kui Londoni arhitektuuritudengid Roger Waters, Nick Mason ja Rick Wright 1963. aastal kokku tulid, et esitada R&B kavereid nime all Sigma 6. 1964. aastal, kui nendega liitusid kitarrist Bob Klose ja innustav vokalist Syd Barrett, võeti nimeks The Tea Set ja salvestati esimene demo. Aastal 1965 oli neist saanud The Pink Floyd Sound – nimi tuletati California bluusimuusikute Pink Andersoni ja Floyd Councili nimedest.

Pärast Klose’i lahkumist ja bändinimest „soundi” eemaldamist sai Floydist Londoni psühhedeelse muusikaringkonna liige. Kuna tüüri juures oli eksperimentaalne Barrett, oli nende repertuaar, nagu meenutab Mason, „abstraktne rhythm and blues, millega tehti üsna koledaid katseid Chuck Berry loomingu kallal”. Barretti pingutused hakkasid vilja kandma 1967. aastal, kui hittideks kujunesid laulud „Arnold Layne”, „See Emily Play” ja album „The Piper at the Gates of Dawn”. Eeposlik „Astronomy Domine” ja „Interstellar Overdrive” märkisid Floydi tulevast tähelendu otse kosmosesse.

Ebausaldusväärse Barretti lahkumisele andsid lisatõuke narkootikumid ja – pärast Jeff Becki väidetavat

Vokaal

aastate lõikes

Kitarr

värbamiskatset – asendati ta David Gilmouriga. Viimaks ometi ühe hiilgava muusikuga õnnistatud, jätkasid nad eksperimente ebatavalise saundiga, mida iseloomustab 1969. aastal osalt kontsertidel (hea), osalt stuudios (suuremalt jaolt halb) salvestatud „Ummagumma” – nende esimene album, mis pääses Billboardi saja parima edetabelisse.

Albumiga „Atom Heart Mother” – Suurbritannia edetabeli tippu trüginud „klassikalise rokiga” flirtinud teos – astus Floyd seitsmekümnendatesse tõelise publikumagnetina. Helikeelt viimistleti albumitel „Meddle” (1971) ja „Obscured by Clouds” (1972), kus Watersi laulusõnad rääkisid staarielu ohtudest, sõja mõttetusest ja ühiskonna ebaõiglusest. Kaalukaid teemasid vahendas Gilmouri ja Wrighti ning – nende esimesel USA edetabeli tippu jõudnud albumil „Dark Side of the Moon” (1973) – saksofonist Dick Parry ja laulja Clare Torry suurepärane musitseerimine.

Loo „Money” tõhusal toel tegi „Dark Side of the Moon” neist superstaarid – vaid Led Zeppelin suutis neile oma müstilisusega konkurentsi pakkuda. Ent Floydis puudus Page’i või Planti sarnane liider. Bänd, mille liikmed olid nii anonüümsed, et võisid oma fännide seas märkamatult ringi liikuda, näitas oma edukat mitmekülgsust 1975. aasta albumiga „Wish You Were Here” ja 1977. aasta tigeda teosega „Animals”. Viimase järel toimunud turneel lisandus liikmeskonda Snowy White, kes musitseeris järgnevad neli aastat nii Floydis kui Thin Lizzys.

Bass

columbia

Klahvpillid

harvest The Final Cut

The Wall

Animals

Wish You Were Here

Dark Side of the Moon

Obscured by Clouds

Meddle

Atom Heart Mother

Ummagumma

More

A Saucerful of Secrets

The Piper at the Gates of Dawn

Barrett

Trummid

Gilmour

Klose Waters Mason Wright 1965 368 rokikroonikad

1970

1975

1980

1985

35,5 mln

14 mln

22 mln

8,9 mln

Dark Side of the Moon (1973)

Wish You Were Here (1975)

The Wall (1979)

A Momentary Lapse of Reason (1987)

Bändi kontserdid muutusid heli, pildi ja täispuhutavate tegelaste popurriiks – meenutagem näiteks nende kuulsat lendavat siga. Waters lõi kartma, et tema sõnum jääb kõigi nende ohtrate efektide tõttu tähelepanuta – murest võrsus bändi kõrgelennulisim ettevõtmine, album „The Wall” (1979). Gilmour ja kaasprodutsent Bob Ezrin klopsisid Watersi demod vajalikku vormi ning stuudiomuusikud – nende seas Toto trummar Jeff Porcaro ja džässkitarrist Lee Ritenour – toestasid helipilti. Edetabeli vallutanud „Another Brick in the Wall” ja ülejäänud album hoidis bändi tegevuses järgnevad neli aastat, muuhulgas valmis 1982. aastal ka film. Kuid pärast vahemehe rolli Watersi ja režissöör Alan Parkeri võimuvõitluses sai Gilmouril asjast kõrini.

1983. aastal ilmunud „The Final Cut” ignoreeris Wrighti – vallandati 1979. aastal osavõtmatuse pärast ning kaasati „Wall” turneele vaid kaastöölisena – ning taandas Gilmouri ja Masoni stuudiomuusikute rolli Watersi „sõjajärgse unistuse reekviemis”. Eirates nii eelmainitu kui ka oma soolo „The Pros and Cons of Hitch Hiking” suhtelist äpardumist, lahkus Waters 1985. aastal bändist.

Gilmour ja Mason otsustasid jätkata ilma temata ja kutsusid Wrighti tagasi, et, nagu kitarrist ütles, „muutuda tugevamaks nii juriidiliselt kui muusikaliselt”. Peagi järgnes kohtuasi. „Argument oli selline,” meenutas Waters kakskümmend aastat hiljem, „et minu üsna ennasttäis – ja tunnistan, et eksliku – arvamuse kohaselt tulnuks ilma minuta nii bänd kui bränd hingusele saata.”

Bränd osutus võitjaks. Watersi staarirohke „The Wall” (1990) ja sooloalbumitest bestsellerid („Amused to Death”, 1992) ei suutnud kuidagi võistelda Floydi rekordeid purustanud turneede ja albumite „A Momentary Lapse of Reason” (1987), „The Division Bell” (1994) ning kontsertsalvestuse „Pulse” (1995) rahvusvahelise menuga.

Pärast „Pulse’i” ilmumist lõpetas bänd põhimõtteliselt tegevuse, kuid nende pärand elas edasi mitmekülgsetes ansamblites nagu Marilyn Manson ja Radiohead.

Floydi saavutustest sai Masoni sõnul „taaskasutuse majandusharu” oma uusväljaannete ja kogumikega, nendest märkimisväärseim 2001. aasta „Echoes”.

Südantsoojendav lisapala järgnes neli aastakümmet pärast ansambli The Pink Floyd Soundi esmaesitust. Filmi „Wall” staari ja ürituste korraldaja Bob Geldofi õhutusel astusid Waters, Gilmour, Mason ja Wright 2005. aastal koos lavale Live8 peaesinejatena. Üritus oli liigutav ja hästi ajastatud – Wright suri vähki vaid kolm aastat hiljem.

Waters tunnistas, et on edasisest koostööst huvitatud, kuid Gilmour keeldus, 2006. aastal surnud Barretti mälestuskontserdil esinesid nad eraldi. Gilmouri albumi „On an Island” (2006) edu õigustas tema meelekindlust, kuigi ta tegi külalisena kaasa Watersi 2011. aasta „The Wall” turnee ühel kontserdil. Kuna bändiliikmete vanus hakkab lähenema seitsmekümnele, on tulevased koosesinemised vähetõenäolised – aga eks olnud ju ka neid, kes arvasid, et neil pole Syd Barrettita üldse lootust. BM

emi The Division Bell

A Momentary Lapse of Reason

1985

1990

1995

2000

2005 pink floyd 369

P

Classic Rock

u2 1978–tänapäev

A

A

A

A

Bono

The Edge

Adam Clayton

Larry Mullen Jr.

snd 10.05.1960

snd 8.08.1961

snd 13.03.1960

snd 31.10.1961

„Nad on võib-olla ainus hea hümniliku kõlaga rokkbänd,” mainis Coldplay laulja Chris Martin ajakirjale Rolling Stone vaimustunult, „ja ainus bänd, mis on olnud ilma koosseisumuudatuste ja suuremate lahkuminekuteta tegus juba rohkem kui 30 aastat.”

Tol ajal 14-aastane trummar Larry Mullen Jr. pani 1976. aastal ühes Dublini koolis bändi kokku laulja Paul „Bono” Hewsonist, kitarrist David „The Edge” Evansist ja bassimees Adam Claytonist. Esialgses koosseisus astusid üles ka Edge’i vend Dik Evans, Ivan McCormick ja Peter Martin. Selleks ajaks, kui Feedback, nagu neid siis tunti, võttis ette oma esimese esinemise pubis, olid McCormick ja Martin bändist lahkunud. Nad muutsid end The Hype’iks, Dik Evans jäi bändi edasi, kuid arvati välja, kui neist sai 1978. aastal U2.

Kvartett tegi rahvusvahelise debüüdi 1980-ndatel lugudega „11 O’Clock Tick Tock”, mille produtsent oli Joy Divisioni guru Martin Hannett, ja „Boy”, mida tüüris Steve Lillywhite. Samal ajal tõi tuuritamine neile mõjukaid fänne. „Ma läksin Pete Townshendiga – kes oli alati esimene neist, kelle muusika ajab toolidelt püsti ja kellega koos üks mahv teha – ühte Londoni klubisse,” rääkis Bruce Springsteen vastuvõtmisel Rock’n’Rolli Kuulsuste Halli (see ülimalt naljakas vastuvõtt väärib internetist ülesotsimist). „Seal nad olid: noor Bono, iiri mullet-soengu pioneer; The Edge – mis nimi see üldse on? –, Adam ja Larry. Ma kuulasin ära kõik bän did viimseni, et näha, kelle liikmeid olen võimeline meenutama.”

Vokaal

aastate lõikes

Kitarr

U

Pärast paigalseisu tähistanud albumit „October” (1981) tuuritati visalt, eriti USA-s, „War” (1983) paiskas bändi suurde mängu. Albumil avardati värvipaletti puhkpillidega, Kid Creole & the Coconutsi taustavokaalidega ja laulus „Sunday Bloody Sunday” elektrilise viiuliga, mida mängis Steve Wickham ansamblist The Waterboys.

Kontsertplaat „Under a Blood Red Sky” (1983) ja sellega kaasnenud kontsertfilm „Live at Red Rocks” tõstsid U2 staariseisusesse. Et avardada helilist horisonti, kaasati 1984. aasta plaadi „The Unforgettable Fire” salvestamiseks Brian Eno ja tema produtsendist partner Daniel Lanois (keelpilliseaded tegi Noel Kelehen, Eurovisioni Iirimaa delegatsiooni juht). Eno-poolsete mõjutustega laul „Bad” osutus 1985. aasta kontsertsalvestusel „Wide Awake in America” ja U2 setil Live Aidi käigus silmapaistvaimaks looks, enne kui klassikaks muutunud album „Joshua Tree” (1987) – mille lugude järjekorra pani paika Lillywhite’i naine, laulja Kirsty MacColl – hakkas troonima tabeleid üle maailma.

U2, mis nüüd on suurimate rokkbändide seas, andis välja ülimalt tõsise filmi „Rattle and Hum” (1988) kõrgekvaliteedilise tunnusmuusikaplaadi, millel astusid üles Bob Dylan, soul’i-plaadifirma Stax tähed The Memphis Horns, bluusihiiglane BB King, Tom Petty klahvpillimängija Benmont Trench ja oma looga „All I Want Is You” kõrgpunkti jõudnud Van Dyke Parks Beach Boysi lähikonnast.

Et austusavaldus äsjaleitud muusadele oleks täielik, kaverdas U2 The Beatles’i „Helter Skelterit” ja kasutas ära ka Hendrixi loo „The Star-Spangled Banner”.

Trummid

Bass

Klahvpillid

island Zooropa

Achtung Baby

Rattle and Hum

The Joshua Tree

The Unforgettable Fire

War

October

Boy

Bono The Edge Clayton Mullen 1980 510 rokikroonikad

1985

1990

1995

25,3 mln

17,6 mln

15 mln

12,1 mln

The Joshua Tree (1987)

Achtung Baby (1991)

The Best of 1980-1990 (1998)

All That You Can’t Leave Behind (2000)

Kuigi näiliselt pakendatud Simple Mindsi-tüüpi karpi, kujutas bänd üht roki suurimat muutust alates Beatlesi albumist „Sgt. Pepper”, kuid ära jäeti ersats-bluus ja asemele võeti „Achtung Baby” (1991), mille tootis Flood (kes oli pärast „The Joshua Tree” kallal töötamist Nine Inch Nailsi ja Depeche Mode’i kaasprodutsent). Muutust kinnitas kaleidoskoopiline album „Zooropa” (1993), mille suurepärased laulud olid pikitud korduvhelindite ja sämplitega, lisaks tegi pulbitseva esituse Johnny Cash lauluga „The Wanderer”.

Muusika mõõtmatus uimastas, U2 pani Eno vastutama, nimetas end ümber Passengersiks ja andis välja nõutukstegevalt segase albumi „Original Soundtracks 1” (1995). Sellele kaasaaitajate hulgas olid elektroonika maestrod Craig Armstrong ja Marius de Vries, kes saavutasid ülimaid tulemusi Madonnaga. Ainsad silmapaistvad hetked olid Claytoni esitatud vokaalpartii laulus „Your Blue Room” (bassimehe jaoks esimene alates ühest 1983. aasta B-poole esitusest) ja ooperilaulja Luciano Pavarotti hitis „Miss Sarajevo”.

U2 oli hädas eksistentsiaalsete küsimustega ja kui Mullenit tabasid seljahädad, värvati rütme mängima tantsusuunitlusega kamraad Passengersist. Howie B. Flood, De Vries ja Happy Mondaysi produtsent Steve Osborne lisasid klahvpillid. Tulemuseks saadud album „Pop” (1997) neljakordistas Passengersi heade laulude listi, kuid kõla jäi viimistlemata. PopMart Tour osutus vaatemänguliseks, kuid vihjas ühtlasi U2-le, et nad olid unustanud, miks nad inimestele meeldisid – emotsionaalselt kõlavate laulude ning esituste tõttu.

Pärast kogumikku „The Best of 1980-1990” (1998) ja Bono vähenõudlikku filmi „The Million Dollar Hotel” (2000) ning selle tunnusmuusikaplaati kerkis U2 uuesti esile albumiga „All That Can’t Leave Behind” (2000), mille produtsentide hulgas oli ka Spice Girlsi arhitekt Richard Stannard. Tohutu läbimüük, rahvusvaheline esikoht (looga „Beautiful Day”), seitse Grammyt ja väljamüüdud tuur, mida jääb mälestama 2003. aasta südantsoojendav DVD „U2 Go Home”. „The Best of 1980–1990” (2002) eelnes järjekordsele hittalbumile „How to Dismantle an Atomic Bomb” (2004).

Terve nimestik produtsente ühines, sh Snow Patroli nupuvõlur Jacknife Lee ja Pink Floydi albumi „Dark Side of the Moon” ette valmistanud Chris Thomas, samas kandis laul „One Step Closer” märget „inspireeritud” Noel Callagherist ansamblist Oasis (kes toetas U2 PopMarti tuuri käigus).

Alates äpardunud liidust produtsent Rick Rubiniga, jättis nii koos Green Dayga sündinud kaver Skidsi loost „The Saints Are Coming” kui ka „Window in the Skies” – mõlemad 2006. aasta plaadil „U218 Singles” – varju kogu ülejäänud albumi „No Line on the Horizon” (2009), mille tüürijaiks olid Eno, Lanois ja Lillywhite. Sellegipoolest sai järgnenud 360° Tourist suurima läbimüügiga tuur rokiajaloos.

Plaanid mitmetele järgedele, mis kaasanuks hitimeistreid ansamblist Black Eyed Peas ja Gnarls Barkley, pandi riiulisse tagasi, kui „No Line...” müüs „vaevalt” viis miljonit eksemplari. „Järgmine asi, mida inimesed soovivad U2-st kuulda,” tunnistas Bono, „ei ole kunstiprojekt.” BM

U

island No Line on the Horizon

2000

How to Dismantle an Atomic Bomb

All That You Can’t Leave Behind

Pop

1995

2005

2010 u2 511

Boy (1980)

War (1983) Paremale: The Edge, Larry Mullen Jr., Bono ja Adam Clayton Boy tuuril Belgias 18. oktoobril 1980.

The Unforgettable Fire (1984)

The Joshua Tree (1987)

Clayton ja Bono 1984. aasta Band Aidi salvestussessioonil.

Achtung Baby (1991)

Zooropa (1993) Bob Dylan 1987. aastal Joshua Tree tuuri käigus laval koos U2-ga.

Bono ja The Edge 1983. aastal Briti telesaates „The Tube”.

Pop (1997)

All That You Can’t Leave Behind (2000)

How to Dismantle an Atomic Bomb (2004)

No Line on the Horizon (2009)

Bono – MacPhisto tegelaskujuna, mida ta kasutas selliste laulude nagu „Lemon” esitamiseks – esinemas 1993. aasta juunis Pariisis U2 Zooropa tuuri käigus.

Bono The Fly-na: esimene ja kõige püsivam alter ego, mille ta võtts omaks U2 eneseotsingute käigus plaadi „Achtung Baby” ajal.

Visuaalselt erakordne PopMarti tuur jõudis suvel 1997 Hollandisse.

Larry Mullen esinemas 28. märtsil 2005 San Diegos U2 Vertigo tuuri alguses.

Bono ja The Edge ühes nende Elevation tuuri standardolukorras 2001. aastal.

Bänd esinemas New Yorgis Brooklyni silla all 2004. aasta sügisel.

Rekordeid murdnud 360° Tour jõudis New Jersey New Meadowland Stadiumile 2011. aastal.